Võrku püütud

 16. mai 2024 Ugala teatri suures saalis

Foto: Heigo Teder

Veidi rohkem kui kaks aastat tagasi vaatasin Põlvas Rakvere Teatri külalisetendust “Oi, Johnny”“Oi,Johnny”, mis räägib Londoni taksojuhist John Smithist (Margus Grosnõi), kellel on samal ajal linna erinevates osades kaks naist ning kelle vahet ta oma üürilise abiga pendeldab. Ma teadsin, et tegelikult on sellele loole olemas ka nö järg, kus John on mõlema naisega lapsed saanud ja elab rõõmsalt pereelu. Õnneks mängib Ugala seda sama nö järjelavastust pealkirja all “Võrku püütud” ja nii on kõigil huvilistel kogu lugu võimalik ära vaadata. Tegelikult käis Ugala sama lavastusega ka Põlvas külalisetendust andmas, kuid siis olin ma Põlvast eemal ja siiani olen muudkui plaaninud, et vaatan selle teise osa ka ära, aga kuidagi ei jõudnud sinna Ugalasse. Nüüd lõpuks siis jõudsin teatrisse ka. Kahjuks käisin küll kevadhooaja viimast lavastust vaatamas, kuid sügisel peaks lavastus mängukavas olemas olema, kui keegi veel tunneb et tahaks vaatama minna.

Nagu mainitud, siis seekordses loos toimub tegevus 18 aastat hiljem ja John (Margus Tabor) on vahepeal saanud abikaasa Maryga (Jaana Kena) tütre Vicky (Margaret Sarv) ning teise abikaasa Barbaraga (Triinu Meriste) poja Gavini (Oskar Punga). Nagu kiuste leiavad Vicky ja Gavin teineteist internetist ja hakkavad omavahel sõbrustama, sest nende jaoks on meeldiv üllatus, et nende mõlema isa nimi on John Smith ja ta on Londoni taksojuht. Kui Gavin ja Vicky tahavad lõpuks päriselus kohtuda, on nende emad sellega nõus kuid käsivad isalt samuti luba küsida. Muidugi pole John selle kohtumisega nõus, sest ta ei taha et tema lapsed kohtuksid ja armuksid. Sealt lähebki kogu segadus lahti, sest Johnil tuleb kohtumine iga hinna eest ära hoida. Muidugi ei saa ta sellega üksinda hakkama ja appi tuleb tema ustav sõber ja üüriline Stanley Gardner (Rait Õunapuu) ning lõpuks on segadusse mässitud ka Stanley isa (Andres Tabun).

Kuigi ma Rakvere Teatri lavastuse kohta kirjutasin et see oli naljakas, aga mitte nii naljakas kui kunagine Komöödiateatri lavastus Andrus Vaariku ja Egon Nuteriga peaosades, siis tuleb nüüd tunnistada et Rakvere Teatri lavastus oli minu jaoks tempokam ja naljakam kui Ugala lavastus. Tegelikult sai Ugala lavastuses ka ikka naerda ja paaril korral purskus naer minust lausa iseenesest välja, kuid kogu tegevus oleks minu hinnangul võinud veelgi tempokam olla. Või siis oleks taustamuusika olema veel tempokam, et rütmi luua. Minu jaoks jäi mingist energilisusest kogu lavastuse jooksul puudu. Ja selliste segaduse peale üles ehitatud lavastuste puhul on energia ja kiirus minu meelest üliolulised komponendid, et komödia hästi välja tuleks. Igatahes istusid minu kõrval koolilapsed ja kui vaheajal olid nad väga jutukad ja kommenteerisid kõike, siis etenduse ajal püsisid nad selles osas vagusi ja naersid kaasa. Järelikult ikkagi nii palju oli lugu kaasahaarav.

Sattusin ühte ajaleheartiklit lugema sellest ajast kui lavastus välja toodi ja juba siis mainis Margus Tabor, et äkki ta on selliste trikkide jaoks liiga vana, mida tal selles lavastuses teha tuleb. Nüüd on aastad veel edasi läinud ja ma ainult oletan, et äkki tempo ongi seepärast veidi aeglasem, et Tabor ei ole enam esimeses nooruses. Kuigi kohati tegi ta laval väga kiireid hüppeid, et varjata end kas oma ühe abikaasa või lapse eest, kes olid ootamatult ilmunud sinna korterisse kus nad kohe kindlasti poleks teda näha tohtinud. Need kohtumise stseenid olid ka minu lemmikud, sest kohati käis vaiba sisse rullimine või sukeldumisvarustuse ja suure talvejope selga panek väga kiiresti ja see oligi põhiline mis naerma ajas. Lisaks ajas naerma see kuidas Stanley nii palju valetama hakkas, et lõpuks polnud tal enam endal ka meeles mida ta kokku valetanud oli ja kes tema jutu järgi siis kes oli. Ühesõnaga klassikaline komöödia, kus nali toimub suure segaduse tekkimise pärast.

Iseenesest on tegu hea lavastusega, mida minna siis vaatama kui harva teatrisse sattuda ja tahaks midagi meelelahutuslikku vaadata. Kaasa mõtlema ei pea ja aeg läheb võrdlemisi kiiresti ning midagi masendavat justkui ei juhtu ka. Lavakujundus on ka täitsa olemas ja kujutab paralleelselt kahte korterit, kus on palju uksi, mille taha saab vajadusel inimesi luku taha panna. On see sage ustest sisse-välja käimine ning uste taha peitu pugemine ju samuti tüüpiline komöödia element.

Iseenesest oleks huvitav näha, kuidas nt Rakvere Teater nüüd enda näitlejatega seda teist osa teeks ja kas see teine osa oleks siis neil sama tempokas kui esimene osa. Või siis ongi teine osa juba autori poolt rahulikumaks kirjutatud ja see polnud üldse Ugala süü, et nende lavastus veidi aeglasem oli. Mulle tundus, et Rakvere Teatri lavastuses olid naised ka bravuurikamad kui Ugala lavastuses ja seetõttu olekski huvitav näha, kas nad ka 18 aastat hiljem ikka sama bravuurikad on. Kohati oli Ugala lavastuses algust päris igav vaadata, sest kõik kippus venima ja mul oli tunne nagu ma oleksin sattunud mingisugust koduperenaiste saadet vaatama. Aga neile, kes on Rakvere Teatri lavastust „Oi, Johhny“ näinud, soovitan ikkagi teise osa ka ära vaadata, sest „Võrku püütud“ lõpus saavad mõned sündmused väga ootamatu punkti ja kohati puudutab see ka esimest osa, kui John alles naistega suhtlemist alustas. Lõpp on ootamatu, seda ma luban. Vähemalt mul oli juba meelest läinud, et hoopis sellise püandiga lugu lõpeb.

 

Autor: Ray Cooney
Tõlkijad: Pirjo ja Tanel Jonas
Lavastaja: Tanel Jonas
Kunstnik: Kristjan Suits
Muusikaline kujundus: Peeter Konovalov
Valguskunstnik: Mari-Riin Paavo
Osades:
Margus Tabor – John Smith
Rait Õunapuu – Stanley Gardner
Margaret Sarv – Vicky Smith
Oskar Punga – Gavin Smith
Jaana Kena – Mary Smith
Triinu Meriste – Barbara Smith
Andres Tabun – Stanley isa
 
Rohkem infot lavastuse kohta saab Ugala koduleheküljeltkoduleheküljelt.

Loe edasi

Majakavahi tüdrukud

 13. juulil 2023 Ohtu mõisa Teatritallis

Foto: 1Teatri Facebooki leheküljelt

See oli 2015. aastal, kui ma sattusin Kagu-Eesti Maateatrite päevale ja seal paljude teiste maateatrite etenduste hulgas Kanepi Harrastusteatri lavastust „Majakavahi tüdrukud“ nägin. Praeguseks ma lavastuse sisu enam väga täpselt ei mäleta, aga ma mäletan, et see oli sellelt kahepäevaselt maateatrite festivalilt minu lemmiklavastus ja puudutas mind kõige sügavamalt, sest tekst kõnetas mind. Seega pole mingi ime, et kui ma sain teada, et 1Teater sel suvel seda sama lavastust Ohtu mõisas mängib, pidin ma seda nägema. Kui mulle juba harrastusnäitlejatega ja tunduvalt väiksemamahulise kujundusega lavastus nii suure emotsiooni tekitas, siis mida veel kutselised teatritegijad suudavad. Mul polnud peas seda mõtetki, et mulle 1Teatri lavastus ei meeldi, sest näitlejad on tegijad ja lavastaja samuti.

Nagu eelnevast lõigust näha, siis minu ootused olid väga kõrgeks aetud ja mingil hetkel hakkasin mõtlema, et äkki ma pettun lavastuses, kuna ma olen enda ootused nii kõrgele ajanud. Ja seda kõike ainult ühe aastate taguse mälestuse najal. Ajul on ju kombeks trikke teha ja asju valesti meelde jätta, äkki polnud tegemist üldse nii toreda lavastusega nagu ma mäletasin. Lisaks võivad harrastajad teha parema lavastuse kui kutselised ja ehk oli kaheksa aastat tagasi minu jaoks õige hetk seda lavastust vaadata. Seega on miljon tegurit, mis võivad mulle sel korral totaalse pettumuse tekitada ja seda hakkasin ma kartma viimasel minutil. Võin juba kohe ära öelda, et pettuma ma ei pidanud ja peaaegu kõik minu ootused said täidetud. Mõnes kohas olin isegi positiivselt üllatunud. Esiteks ei mäletanud ma enam kogu sisu ja seega oli huvitav vaadata, sest polnud seda momenti, et mälestused etenduse igavaks oleksid muutnud. Mäletasin ainult seda, et kolm õde saabuvad pärast vanemate surma majakasse ja hakkavad seal enda elusid lahkama. Seda, kui kaua vanemate surmast möödas oli ja mis sündmused õdede kohtumisega vallandusid, ma päris täpselt enam ei mäletanud. Kuigi lavastuse tutvustuses oli kirjas, et tegelema hakatakse päranduse jagamisega, mis sageli inimesed omavahel tülli ajab, polnud mul ka see meeles.

Ohtu mõisa tallisaalist oli saanud majaka sisemus kus võis leida vana mööblit ja ülemistele korrustele viivad trepid. Nagu majakates ikka kombeks, oli ruumi vähe ja mööbel kompaktselt koos. Ruumid olid ajastule kohaselt üsna hämarad ja ilma akendeta (eks majaka alumised korrused vist ongi kõik sellised, sest nii palju kui mina olen majakaid näinud, on need kõik alumistel korrustel ilma akendeta olnud). Mulle oleks meeldinud, kui valguskujunduses oleks ka majakatuld näidatud, eriti kui arvestada seda, et majakas etenduse lõpuks tööle pandi. Praegune lavakujundus minu jaoks erilist majaka ega mere õhustikku ei loonud, pigem tekkis minus illusioon vanast talumajast. Kui majaka atmosfääri on keerulisem tekitada, siis majakad on teadupärast ju mere ääres ja väike merekohin või kajakate kisa oleks õhustiku loomisele minu silmis väga hästi kaasa aidanud.

Nagu juba mainitud, siis lugu räägib kolmest õest, kes üle pikkade aastate oma koduks olnud majakasse naasevad, et pärandusega seotud asjad lõpuks selgeks arutada. Kuigi õed pole enam esimeses nooruses, kõige noorem neist on 58-aastane, leidub neis vanusest hoolimata noorusmälestustest kantud elurõõmu, mida publikule jagatakse. Kuigi üldiselt on lavastuse teemad pigem tõsisemat sorti saab just nendel mängulisematel hetkedel isegi naerda. Kõige eredamalt jäid meelde nn Teatri mängimised, kus õed kas laulavad või etendavad üksteise elus aset leidnud olulisi sündmusi sellistena nagu nemad neid näevad. Kavaleht lubab, et tegemist on draamakomöödiga, mis vihjab sellele, et saab nii naerda kui nutta (kuigi nutta ilmselt sain ainult mina) ja mõtlema panevaid teemasid jagub kõigile. Sellise liigituse alusel peaks lavastus sobima nii neile, kes armastavad rohkem komöödiaid kui ka neile, kellele ehk rohkem draama kui selline meelt mööda on.

Ühelt poolt annavad mõtlemisainet õdede omavahelised suhted ja saladused. Nagu kõikide õdede-vendade vahel, esineb ka majakavahi tüdrukute vahel rivaalitsemist ja mõningates asjades on tüdrukud eri meelt. Näiteks kes ikkagi oli ema lemmik ja kes isa lemmik. Kuidas on õdede suhteid muutnud nende erinevad valikud elus, kes on otsustanud Ameerikasse kolida ja seal edukaks saanud, kes aga on perekonna loonud juba abielus mehega jne. Ehk annavad need näited mõned vihjed, millest lavastus räägib, kuid päris detailselt ma kõiki konfliktikohtasid välja ei too, sest muidu pole nendel huvitav, kes veel lavastust vaatama planeerivad minna. Aga hoopis teise kihi loob lavastusele Anne Veesaare kehastatud Emma, kes vaatleb sipelgaid ning arutleb sipelgate elufilosoofia üle. Paljutki sellest sipelgavaatlusest saab üle kanda ka inimestele ja inimsuhetele. Kohati tundub, et Emma vihjabki mõningate sipelgaid puudutavate lausetega enda elule. Näiteks puudutas mind eriti valusalt mõte sellest, et mõned sipelgad on üksikumad, kuna nad ei sulandu seltskonda sest eristuvad teistest. Paratamatult tekitasin mina selle lausega enda peas paralleeli Emmaga, kes nii enda mõttemaailma kui ka välimuse poolest oma õdedest erines ja seetõttu oli tundnud end kogu elu veidi kõrvalejäetuna. Samas puudutas see mõte mind ka minu enda isikliku elu tõttu, kuna ma olen end sageli eemale tõugatuna tundnud. Ma usun, et kõikide nüansside tabamiseks, tuleks lavastust korduvalt vaadata, sest kõiki filosoofilisi mõtisklusi pole ühe korraga võimalik tabada. Kindel on aga see, et sipelgad pole ainult sipelgad ja nende nägemine on metafoor, mida igaüks saab enda soovide järgi tõlgendada. Eks igaüks, kes lavastust näinud, mõtleb ise, keda või mida sipelgad tema jaoks sümboliseerivad, kas see on elu laiemalt või teekond eneseleidmisesse või hoopis midagi muud. Mõtlemisainet peaks kõikidele jätkuma.

Kes selliste tõsisemate teemade üle mõtiskleda ei taha, siis täitsa niisama sobib lavastust ka vaadata, sest kolm näitlejannat teevad kõik väga head rollid. Kõige rohkem tahaksin kiita ja esile tõsta Merle Palmistet, kes kehastab kõige vanemat õde Augustat. Kui ma varasemalt olin arvanud, et Palmiste ei oska väga hästi laulda, siis kõik selle etenduse laulunumbrid vedas just Palmiste kõige tugevamalt välja ja see oli minu jaoks väga positiivne üllatus. Ja kui sinna lisada tantsuliigutused, mis tulevad justkui iseenesest, siis saab vägagi nauditavad tantsulis-muusikalised numbrid. Üleüldse tundus mulle, et Palmiste nautis seda, et talle oli antud kõige vanema õe roll, kes tahtis kõike kontrollida. Mingil määral aitas Augusta rolli kindlasti paremini enda omaks teha ka Augusta stiil ja mõjuvõim teiste õdede üle. Selline võimukus ja enda eraelu ainult enesele hoidmine ning glamuurse elu kuvand on midagi, mida paljud ilmselt Merle Palmistega seostavad ja seetõttu tundus Augusta roll justkui Palmistele loodud olevat.

Ka Anne Veesaar keskmise õe Emmana tegi hea rolli ja sekundeeris väga hästi laulu- ning tantsunumbrites Palmistele. Minu jaoks kõige nauditavamad hetked Veesaare mängus olid siiski need hetked, kus Emma pingsalt sipelgaid uuris. Jäägitut huvi ja ainiti sipelgatele keskendumist tegi Veesaar nii usutavalt nagu oleksid tõsimeeli mööda lava sipelgate rajad kulgenud. Kohati meenutas selline sipelgate uudistamine mulle väikse lapse uudishimu, kelle tähelepanu võivad lihtsad asjad tundideks köita. Ja see haavatavus, mis Emmas oli, kuna ta oli kogu elu teistest õdedest veidi erinenud, ka selle mängis Veesaar väga hästi välja. Kuigi Veesaar on kolmest näitlejast kõige vanem, oli minu meelest tema roll kõige lapsemeelsem ja lasi näitlejannal laval lustida ning kohati tundus, et tegemist on laval olevatest näitlejatest kõige nooremaga, sest kõikides liigutustes paistis Veesaarel energiat olevat rohkem kui teistel. Aga võib-olla tekitas selle illusiooni minu jaoks Veesaare pidevalt naerul olev suu. Igatahes minule tundus nagu oleks Veesaar kolmest näitlejannast kõige enam enda rolli ja lavastust nautinud.

Minu jaoks jäi kõige nõrgemaks noorimat õde, Idat kehastanud Triinu Meriste. Üks osa nõrgast rollist oli kindlasti põhjustatud jäigast ja vaoshoitud karakterist, keda Meriste kehastas, kuid kui Veesaar ja Palmiste laulude ajal kogu energia mängu panid, siis oli näha kuidas Meriste füüsiliselt laval piinles (vähemalt mulle tundus nii). Ma saan aru, et kõik näitlejad ei oska laulda, kuid sellisel juhul peaks näitleja oskama enda vähest lauluoskust varjata (nt mängides samal ajal kõike muud üle) ja publik ei peaks tajuma seda, et see tegevus on näitleja jaoks ebameeldiv. Ilmselt kannan ma praegu siiski Ida negatiivsed omadused näitlejale üle, sest oli just Ida see, kes majakavahi tüdrukute senist dünaamikat lõhkuda tahtis oma tõe taga ajamisega. Ehk oligi just Ida kindlameelsus see, mis teda minu jaoks vähem sümpaatseks tegi ja seetõttu tundus mulle lihtsalt, et Meriste on teisest kahest näitlejast veidi nõrgema soorituse teinud. Tegelikult oli kolme näitlejanna dünaamika kokku pannes suurepärane ja nii nagu kolm õde olid erinevate iseloomudega ning tasakaalustasid teineteist, nii tasakaalustasid ka Palmiste, Veesaar ja Meriste teineteist ning tulemuseks on kindlasti minu selle suve üks nauditavamaid teatrielamusi. Ütlen ausalt, et kui võimalust oleks, läheksin kindlasti veel vaatama.

Kuna mulle meeldivad psühholoogilised lavastused ja perekonnadraamad, siis siin lavastuses oli kõik minu jaoks paigas. Oli nii perekondlikku draamat, kui ka nalja ja naeru, mis aitasid veidi raskematest teemadest paremini üle saada. Kuna tegemist on siiski suvelavastusega, siis üdini rasketest teemadest läbi imbunud lavastustest tahaks ikka veidi puhata. Rõõmsamat nooti aitas hoida lavastuse muusikaline kujundus, mis vähemalt minul jala tatsuma pani. Ja otse loomulikult väga hea näitlejate ansambel, kes kõik olid täiesti erinevad, kuid kõik koos panid loo elama ja tekitasid selle emotsiooni, mida ma konkreetselt sellest lavastusest oodanud olin. Natukene jäi seda majaka ja mere emotsiooni väheks, oleks kasvõi mõnda kajakat kuulda tahtnud, kuid sel korral annan andeks. Läksin ju peamiselt loo enese pärast teatrisse, kuna tegemist oli selle teksti esimese lavale toomisega kutselises Eesti teatris. Ja ma ei pidanud pettuma. Ainus pettumus oli see, et etendus sai liiga kiiresti läbi. Kui hea asi saab alati ruttu otsa, siis sel korral sai etendus veel erakordselt kiiresti läbi. Kui kavalehel oli kirjas, et etendus kestab koos vaheajaga kokku 2.5 tundi, siis reaalsus oli see, et umbes 2 tundi hiljem oli etendus läbi ja sinna kahe tunni sisse jäi ka vaheaeg. 

Kõikidele, kes hindavad perekonnadraamat, siis neile julgen soovitada. Ma usun, et ka nendele võiks see lavastus meeldida, kellele omal ajal „Grace ja Glorie“ meeldis. Minu hinnangul on need kaks lavastust oma olemuselt veidi sarnased, kuna seal arutavad naised enda perekonnasaladusi ja tegevus toimub vanas majas ning lavakujunduses näidatakse väga tõetruult seda maja, milles tegevus toimub. Lisaks veel tugevaid rolle tegevad naisnäitlejad. Kui keegi juhtub eriline Merle Palmiste, Anne Veesaare või Triinu Meriste austaja olema, siis teile kindlasti lavastus meeldib. Sel aastal on veel mõned etendused jäänud, seega kellel huvi on, siis 1Teatri koduleheküljelt peaks mõned viimased piletid olema veel võimalik enesele soetada.

Autor: Tove Appelgren
Tõlkija: Maarja Aaloe
Lavastaja: Ivo Eensalu
Kunstnikud: Karmo Mende, Anne-Mai Heimola
Valguskujundaja: Rene Topolev
Muusikaline kujundaja: Tarvo Krall
Osades:
Anne Veesaar – Emma
Triinu Meriste – Ida
Merle Palmiste – Augusta
 
Esietendus 3. juulil 2023 Ohtu mõisa Teatritallis
 
Rohkem infot lavastuse kohta 1Teatri koduleheküljelt.

Loe edasi

Erakordselt heatahtlik mees

10.oktoobril 2016 Ugala külalisetendus Võru kultuurimajas "Kannel"

Pilt pärit Ugala teatri koduleheküljelt

Autor: Sirkku Peltola

Lavastaja: Tanel Ingi

Mängisid:

Egon Nuter - Raine (erakordselt heatahtlik 60-aastane mees)

Aarne Soro - Petteri (Raine 40-aastane poeg)

Andres Tabun - Kalevi (Raine uue korteri üürileandja)

Kata-Riina Luide - Iiris (Petteri abikaasa)

Klaudia Tiitsmaa - Kaisa (Petteri ja Iirise 15-aastane tütar)

Kiiri Tamm - Paula (Raine eksabikaasa)

Tarvo Vridolin - Jimi (Elektroonikafirma müügiagentide värbaja)

Triinu Meriste - Jannica (Elektroonikafirma omanik)

Luule Komissarov - Annu (Vaimsete probleemidega töötu, kellele Raine robottolmuimejat müümas käib)

Kunagi sügise alguses avastasin, et Ugala tuleb Võrru külalisetendust andma, kuid ega ma siis kohe piletit ära ei ostnud. Esmaspäev oli töölt vaba ja mõtlesin, et kunagi oli plaan 10.oktoober teatrisse minna. Vaatasin, et Vanemuises oli Rakvere teatri "3 õde" (mis on ka minu tahan vaadata lavastuste nimekirjas) ja Ugala teatri "Meeste kodu". Kuidagi tuli meelde, et äkki oli Võrus või Põlvas ka midagi. Ja oligi Võrus Ugala külalisetendus "Erakordselt heatahtlik mees". Ma ei pidanud enam pikalt mõtlema ja nii ma paar tundi enne etenduse algust piletid ostsingi. Kuna emal oli töölt vaba õhtu, võtsin temagi kaasa. Äkki saab ka veel teatripisiku külge.

Teatrisse läksin ma täiesti ilma igasuguste ootusteta. Tegelikult seda ikka lootsin, et hea lavastus on, sest noh teadlikult ma jama vaatama ei lähe (isegi ka siis mitte, kui mõni teater mulle tasuta piletit pakub). Sisututvustuse põhjal tundus mulle, et tegemist on hea lavastusega ja tundus, et sellist temaatikat võiksin ma vaadata küll. Ugala tutvustab oma koduleheküljel lavastust alljärgnevalt: "Loo keskmes on Raine - hilisesse keskikka jõudnud südamlik ja tagasihoidlik mees, kes on sunnitud oma elu justkui otsast alustama. Tema töökoht koondati, abielu sai ühel hetkel otsa ning hoole ja armastusega rajatud kodumajas elab nüüd eksnaine koos oma uue elukaaslasega. Mis seal siis ikka. Selline on elu. Raine ei ole kunagi iseennast esikohale seadnud. Pigem vastupidi. Ta on vähenõudlik, rõõmsameelne ja usaldav, alati valmis kaasinimesi aitama. "Annab kasvõi viimase särgi seljast," öeldakse selliste inimeste kohta. Kui tihti me märkame Rainesid endi kõrval? Kas oskame neid hoida ja väärtustada? Kellegi isa, vanaisa, töökaaslane, majanaaber... Oleme me neile vähemalt tänulikud?" Kohe kui ma seda sisututvustust lugesin, tundus mulle et tegemist on väga paljulubava lavastusega ja ma saan pärast oma peas palju filosofeerida elu üle. Päris nii see siiski ei olnud. 

Lavastuse algus mulle väga ei meeldinud. Põhjuseks see, et mina lootsingi väga sügavamõttelist lavastust. Tegelikkuses oli algus või koguni terve esimene vaatus üsnagi koomiline. Kõige koomilisem vist oligi Raine korteriomaniku tegelaskuju, keda kehastas Andres Tabun. Minu arvates oli korteriomanik väga tüütu ja no nii heatahtlik ei saa ükski inimene olla, et laseb oma korteriomanikul (või ükskõik kellel) vabalt oma korteris toimetada. Küll see korteriomanik käis sõi ja jõi Raine elamises, oli Raine juures, kui Petteri külla tuli ja ei lasknud isal-pojal omavahel rahus rääkida ning kõige tipuks läks korteriomanik ka Rainega tema poja pere poole jõuluõhtule kaasa. Lisaks oli korteriomanik Kalevi üleüldse selline muidumees, kes jõi ainult õlut ja rääkis oma lõputuid jutte. Selline täiesti tüüpiline koomiline kuju. Ja kuna mina ootasin väga sügavamõttelist lugu, siis mind ajas eriti vihale, et selline tegelane lavastuses sees on ja mulle esimene vaatus seetõttu väga pinget ei pakkunud. Küll aga ütles mu ema, et talle etendus meeldis ja eriti meeldis talle esimene vaatus just seetõttu, et seal sai nalja ja et see korteriomanik oli väga huvitav tegelane. Samuti mu emale ei meeldinud teine vaatus, kuna siis läks teema veidi tõsisemaks ja polnud enam nii palju nalja. Mulle jälle meeldis teine vaatus rohkem just sel samal põhjusel, et seal oli veidi mõtlemisainet ja tegelased olid tõsisemad. Seega ma julgen väita, et tegemist on sellise lavastusega, millest leiavad nii komöödia armastajad kui ka veidi tõsisemate teemade armastajad endale midagi. Samuti peaksid lavastusest äratundmisrõõmu tundma nii mehed kui naised, nii nooremad kui vanemad.

Lavastus keerlebki ümber 60-aastase Raine, kes on naisest lahutanud ja kes otsustab kolida teise linna, et olla lähemal oma poja perele, kellega ta pole pikalt suhelnud. Nii saab Raine tööle elektroonikafirmasse, kus tema ülesandeks on robottolmuimeja "Red Devil" müümine ja kolib väikesesse üürikorterisse. Oma heatahtlikkuses aitab Raine paljusid, kuid kasu asemel toob see talle ainult kahju. Nii juhtubki, et teiste abistamise tulemusel lastakse Raine töölt lahti ja Raine on sunnitud kolima oma poja pere juurde. Ka seal põhjustab Raine heatahtlikkus paksu verd. Lavastuse lõpp on aga üsna ootamatu. Nimelt lõpeb lavastus sellega, et Raine sureb infarkti tagajärjel ja me näeme tema matuseid. Matuste osa oli vist minu jaoks lavastuse kõige sügavamaid punkte ja minul võttis silma märjaks. Mu ainus mõte oli, et nüüd võiks midagi veel juhtuda, sest kui praegu saal valgeks läheb, siis olen ma sunnitud punaste ja märgade silmadega saalist väljuma. Õnneks läks lavastus veel veidi edasi ja ma sain normaalse inimesena saalist väljuda.

Kui ma eespool mainisin, et korteriomanik oli minu jaoks veidi kummaline kuju, siis tegelikult tundus mulle, et paljud tegelased olid üle võlli keeratud. Eriti üle võlli oli keeratud Raine tegelaskuju. Olgugi, et ta oli heatahtlik mees, siis mina ei usu, et nii heatahtlikke mehi või üldse inimesi olemas on. Või olen siis mina liiga kibestunud, et uskuda selliste inimeste olemasolusse. Kas tõesti ei saanud Raine oma korteriomanikku mitte Petteri poole kaasa võtta? Või miks Petteri üldse selle korteriomaniku enda juurde jõuludeks vastu võttis? Mina küll ei tahaks, et jõuluõhtul keegi võõras minu perega koos on. Või kas tõesti on mõni töötaja nii heatahtlik, et maksab oma ülemuse hasartmängusõltuvusest tekkinud paarituhande euro suuruseid võlgasid? Ja laseb end pärast veel töölt lahti ka lasta sellepärast? Või mõni müügimees, kes satub töötu ja kergelt kummalise välimuse ja olekuga naisterahva juurde tolmuimejat esitlema hakkab selle naise elektriarveid maksma? Või kas üldse nii heatahtlik inimene saab müügimees olla? Või ongi Sirkka Peltola kirjutanud näidendi kerge irooniaga? Minu meelest on tänapäeval järjest rohkem müügimehi ja ma pole veel ühtegi heatahtlikku müügimeest näinud. Enamasti on nad üsna agressiivsed ja soovivad iga hinna eest oma kaupa kas tutvustada või peale suruda. Seda, kas ja kui edukad nad on, ma ei tea. Küll aga oli lavastuses erakordselt heatahtlik müügimees oma firmas ka üks edukamaid müügimehi. Äkki on see mõtlemise koht? Võib-olla peaksidki müügimehed oma erakordse agressiivsuse asemel proovima erakordselt heatahtlikku lähenemist oma müügitöös. Samuti oli minu jaoks veidi irooniline see, et Raine oli oma töö kaotanud just valdade ühinemise tõttu. Ka see on hetkel Eestis akutaalne probleem ja paljud inimesed kardavad just eelkõige seda, et kui vallad ühinevad, siis nende töökohad koondatakse. Kas ehk mõni nendest koondatavatest ametnikest aga nii heasüdamlik oleks, seda ma ei usu. Ehk peaks kõik riigiametnikud seda lavastust vaatama saatma. Et kui neid kunagi koondatakse, siis nad teavad kuidas oma eluga edasi minna. Äkki muutuks elu Eestis ka paremaks kui meil oleks mitu erakordselt heatahtlikku inimest, kes teisi aitavad?

Aga aitab nüüd fantaseerimisest. Kuigi kohati tundus süžee minu jaoks fantaasiarohke, siis üldkokkuvõttes mulle lavastuse sisu ja ülesehitus meeldis. Võib-olla oleks esimeses vaatuses võinud natukene rohkem juhtuda. Mulle tundus, et esimene vaatus keskendus väga pikalt sellele kuidas Raine uude linna kolis, seal tööle asus ja korteri üüris. Teises vaatuseses toimus tegevus suuremate vahedega ja jõuti näidata rohkem sündmusi. Samuti meeldis mulle lavakujundus. Alguses, kui ma saali läksin tundus mulle, et laval polegi mingisugust kujundust. Et ongi lihtsalt tühi lava ja paar tooli. Kui etendus peale hakkas ja valgus sisse lülitati, siis vaatasin küll, et väga efektne lavakujundus. Põhiliselt oligi laval seinad koos paari akna ja valgustiga. Lisaks veel 3 lauda ja mõned toolid. Laudu ja toole tõstsid näitlejad ise lavastuse käigus vastavalt stseenile ümber. Koos mõningate lisadetailidega loodi lavale ilma igasuguse suure ümberpaigutusteta eduka elektroonikafirma kontor, hubane üürikorter, ilma elektrita korter, pubi jne. Kindlasti aitasid meeleolu loomisel palju kaasa ka näitlejatööd.

Ma pean tunnistama, et ma pole väga paljusid Ugala lavastusi näinud ja nende näitlejatega pole ma ka väga kursis. Võib-olla ongi asi selles, et ma pole neid näitlejaid väga telerist näinud ja pole ka teisi rolle näinud ja siis ei oska millegagi võrrelda. Mulle igatahes tervikuna näitlejatöö meeldis, kuid praktiliselt igaühe juures oli mõni asi, mis mind häiris või tekkis mul mõni muu seos. Egon Nuteriga tuli mul esimeses vaatuses paratamatult meelde kunagine Komöödiateatri suvelavastus "Ei või olla", kus Nuter koos Andrus Vaarikuga põhiliselt rahvast naerutasid. Midagi tolleaegsest komöödiast oli ka selles etenduses olemas. Ma ei tea, mis see oli (võib-olla ainult see, et Nuter mängis mõlemas lavastuses), aga minu jaoks oli seal midagi olemas ja nii kui ma Nuterit selle mantliga laval nägin tuli mulle silme ette "Ei või olla" etendus. Raine kasutas ka väga tihti sõnadepaari "Tore on". Enamasti kasutas ta seda siis, kui keegi teine oma elust midagi rääkis. Selle sõnade paari välja ütlemisel meenus mulle kohe Nuteri kehastatud Lennart Meri. Mulle kuidagi tundus et sellise tooni ja olekuga rääkis ka Nuteri kehastatud Lennart Meri. Enamasti oli Raine tegelaskuju ikka täiesti omamoodi, aga just see konkreetne sõnaühend lõi minule silme ette pildi Lennart Merist Egon Nuteri kehastuses. Aju teeb lihtsalt kummalisi vingerpusse. Luule Komissarov on kindlasti ka näitleja, keda kogu Eesti teab kui Õnne tänava Lainet. Ma kartsin korraks ka, et äkki näen ma laval ainult Lainet. Ei näinudki. Täisa Annu oli laval ja mul on tõsiselt kahju, et seda Annut nii vähe rahvale näidati. Ma oleks rohkem tahtnud Annu veidrustest teada saada. Luule Komissarov on suurepärane näitleja ja mul on tegelikult nii kahju, et ma teda nii vähe laval näinud olen. Ilmselt pole mina ainus ja ma kahtlustan, et Eestis on veel väga palju neid inimesi, kes teavadki teda eelkõige Lainena. Kõige siiramad tegelased olidki minu meelest Annu, Raine, Kalevi ja Kaisa. Mul oli tunne, et need ei ole mängitud tegelased, vaid need ongi päris inimesed seal laval. Siiski Kalevi mingil hetkel meenutas oma kummalise olekuga hambaarst Andrei Ortot "Doktor Silvast". Mingil hetkel sattusin ma TV3-st vaatama seriaali "Üheotsapilet", kus peaosalist kehastas Klaudia Tiitsmaa. Sealt tekkis mul tema vastu suurem huvi, kuid teatris olen ma teda ikkagi liiga vähe näinud. Peaks rohkem lavastusi vaatama, kus tema mängib, sest mulle tundub, et ta suudab ka oma tegelaskujud usutavalt luua ning tema mängu laval on huvitav vaadata. Kahjuks oli seekord ka veidike näitlejatööd, mis mind häirisid. Näiteks Kiiri Tamm oli oma eksabikaasa rollis kuidagi liiga jäik ja tema mäng jättis mulle väga pingutatud mulje. Võib-olla on põhjuseks see, et enamasti tegutseb ta Ugalas inspitsiendi, mitte näitlejana, kuigi minu teada on ta siiski diplomeeritud näitleja. Ilmselt oleks tal vaja lihtsalt rohkem mängida ja siis poleks ka roll nii ülepingutatud. Samuti tundus mulle, et Kata-Riina Luide ei suutnud pereema Iirist väga veenvalt mängida. Ma saan aru, et tegelaskuju pidigi olema tülpinud ja mitte väga rahulolev oma äia ja võib-olla üldse kogu pere suhtes, aga mulle jäi kohati mulje nagu Luide oleks lihtsalt lavale tulnud ja oma teksti lihtsalt esitanud. Kuidagi tuim ja monotoonne oli Iirise tekst ja ma lausa ootasin, et millal ta lavalt ära läheb. Triinu Meriste kohta ei saa ma otseselt midagi halba öelda, aga kiitma ma teda ka ei hakka. Lihtsalt ma ei tea, kas see oli tema tegelaskuju või tema näitlemisoskus või hoopis midagi muud, aga mulle lihtsalt hakkas tema tegelaskuju Jannica laval vastu. Selline alateadlik mittemeeldimine, millele ei oska ühtegi ratsionaalset põhjendust tuua. Sama lugu on Aarne Soroga. Ma ei tea miks see nii on, aga lihtsalt vahel on nii, et osad meeldivad väga ja siis on osad, kes ei meeldi üldse ja siis on mingi osa neid tegelasi või näitlejaid, kes nagu otseselt ei kuulu kumbagi gruppi, aga ikkagi on midagi, mis mind häirib. Tarvo Viroldini kohta ei oska ma öelda seda, kas tema mäng mulle meeldis või mitte, sest ma nägin laval ainult pritsumees priidikut teleseriaalist "Doktor Silva". Ma kusjuures pole selle seriaali eriline austaja ega midagi, kuid lihtsalt see pritsumees on sealt nii eredalt meelde jäänud. Mul oli kogu etenduse aja tunne, et laval on pritsumees, kes lihtsalt üritab kedagi teist mängida. 

Mulle jõudis just kohale, et ma olen üsna palju kirjutanud lihtsalt niisama mingit juttu, aga etendusest endast otseselt ei kirjutagi. Esiteks olen ma aru saanud, et kui ma kõik lahti kirjutaksin, siis ei oleks inimestel üldse huvitav teatrisse minna, kuna nad juba teavad mis ja millal juhtub. Niisiis ma üritasin natukene kirjutada sellest, mis toimub, kuid mitte kõike lahti kirjutada. Võib-olla on süüdi ka aeg. Teatris käisin ma esmaspäeval, aga täna on reede ja vahepeal on mul üsna palju tegemist olnud ja ehk on mõned asjad juba ununenud. Siiski olulisemad märksõnad panin kirja ja nendele tuginedes nüüd see postitus valmiski. Ehk need, kes tahavad antud lavastust vaatama minna leiavad siit otsuse tegemiseks piisavalt infot. Minul igatahes tuleb küll lugedes etendus ja sealsed stseenid silme ette. Näiteks see pilt, mille ma siia illustratsiooniks juurde panin. See on üks minu lemmikstseene sellest lavastusest. Just see, et muidu nii mässumeelne pubekas avab end vanaisale ja selle tõttu oli vanaisa ainus inimene, kes teadis mida see tütarlaps tegelikult läbi elab ja mis probleemidega ta silmitsi seisab. Mul oli nii kahju Kaisast, et ta leidis lõpuks endale kõrvale inimese, kes teda kuulas ja ei hakanud temaga moraalitsema nagu täiskasvanud tavaliselt teevad ja üsna pea kaotas Kaisa ka selle inimese enda kõrvalt. See vist oligi tegelikult esimene stseen, kus mul silm märjaks läks. Ja siis see matusestseen. Kuigi matused on juba vist iseenesest sellised asjad, et ajavad kõik nutma. Olgu nad siis teatris või päris elus. Etenduse lõpuks tekkis mu emal mõte, et kas on vaja nii hea inimene olla, kui ikka nii vara ära sured. Ma hakkasin nüüd mõtlema sellele, et äkki head inimesed surevad seetõttu varem ära, et nad on rohkem vastuvõtlikumad kõigele halvale, kuna kõik hea annavad nad endast ju ära. 

Igatahes neile, kes päris komöödiat ei taha vaadata, kuid samas peavad ka sügavamõttelist draamat raskeks, soovitan seda lavastust. Tegelikult soovitan kõigile. Sest iial ei tea, mis kellelegi meeldib. Öeldakse ju et maitse üle ei vaielda, vaid kakeldakse. Minge teatrisse ja pärast öelge mulle, et kuule jumala hea etendus oli. Sest ma ise natuke kahtlen selles, kui hea lavastusega tegemist on.

Rohkem informatsiooni lavastuse kohta saab Ugala teatri koduleheküljelt (SIIN)

Loe edasi