Võrku püütud

 16. mai 2024 Ugala teatri suures saalis

Foto: Heigo Teder

Veidi rohkem kui kaks aastat tagasi vaatasin Põlvas Rakvere Teatri külalisetendust “Oi, Johnny”“Oi,Johnny”, mis räägib Londoni taksojuhist John Smithist (Margus Grosnõi), kellel on samal ajal linna erinevates osades kaks naist ning kelle vahet ta oma üürilise abiga pendeldab. Ma teadsin, et tegelikult on sellele loole olemas ka nö järg, kus John on mõlema naisega lapsed saanud ja elab rõõmsalt pereelu. Õnneks mängib Ugala seda sama nö järjelavastust pealkirja all “Võrku püütud” ja nii on kõigil huvilistel kogu lugu võimalik ära vaadata. Tegelikult käis Ugala sama lavastusega ka Põlvas külalisetendust andmas, kuid siis olin ma Põlvast eemal ja siiani olen muudkui plaaninud, et vaatan selle teise osa ka ära, aga kuidagi ei jõudnud sinna Ugalasse. Nüüd lõpuks siis jõudsin teatrisse ka. Kahjuks käisin küll kevadhooaja viimast lavastust vaatamas, kuid sügisel peaks lavastus mängukavas olemas olema, kui keegi veel tunneb et tahaks vaatama minna.

Nagu mainitud, siis seekordses loos toimub tegevus 18 aastat hiljem ja John (Margus Tabor) on vahepeal saanud abikaasa Maryga (Jaana Kena) tütre Vicky (Margaret Sarv) ning teise abikaasa Barbaraga (Triinu Meriste) poja Gavini (Oskar Punga). Nagu kiuste leiavad Vicky ja Gavin teineteist internetist ja hakkavad omavahel sõbrustama, sest nende jaoks on meeldiv üllatus, et nende mõlema isa nimi on John Smith ja ta on Londoni taksojuht. Kui Gavin ja Vicky tahavad lõpuks päriselus kohtuda, on nende emad sellega nõus kuid käsivad isalt samuti luba küsida. Muidugi pole John selle kohtumisega nõus, sest ta ei taha et tema lapsed kohtuksid ja armuksid. Sealt lähebki kogu segadus lahti, sest Johnil tuleb kohtumine iga hinna eest ära hoida. Muidugi ei saa ta sellega üksinda hakkama ja appi tuleb tema ustav sõber ja üüriline Stanley Gardner (Rait Õunapuu) ning lõpuks on segadusse mässitud ka Stanley isa (Andres Tabun).

Kuigi ma Rakvere Teatri lavastuse kohta kirjutasin et see oli naljakas, aga mitte nii naljakas kui kunagine Komöödiateatri lavastus Andrus Vaariku ja Egon Nuteriga peaosades, siis tuleb nüüd tunnistada et Rakvere Teatri lavastus oli minu jaoks tempokam ja naljakam kui Ugala lavastus. Tegelikult sai Ugala lavastuses ka ikka naerda ja paaril korral purskus naer minust lausa iseenesest välja, kuid kogu tegevus oleks minu hinnangul võinud veelgi tempokam olla. Või siis oleks taustamuusika olema veel tempokam, et rütmi luua. Minu jaoks jäi mingist energilisusest kogu lavastuse jooksul puudu. Ja selliste segaduse peale üles ehitatud lavastuste puhul on energia ja kiirus minu meelest üliolulised komponendid, et komödia hästi välja tuleks. Igatahes istusid minu kõrval koolilapsed ja kui vaheajal olid nad väga jutukad ja kommenteerisid kõike, siis etenduse ajal püsisid nad selles osas vagusi ja naersid kaasa. Järelikult ikkagi nii palju oli lugu kaasahaarav.

Sattusin ühte ajaleheartiklit lugema sellest ajast kui lavastus välja toodi ja juba siis mainis Margus Tabor, et äkki ta on selliste trikkide jaoks liiga vana, mida tal selles lavastuses teha tuleb. Nüüd on aastad veel edasi läinud ja ma ainult oletan, et äkki tempo ongi seepärast veidi aeglasem, et Tabor ei ole enam esimeses nooruses. Kuigi kohati tegi ta laval väga kiireid hüppeid, et varjata end kas oma ühe abikaasa või lapse eest, kes olid ootamatult ilmunud sinna korterisse kus nad kohe kindlasti poleks teda näha tohtinud. Need kohtumise stseenid olid ka minu lemmikud, sest kohati käis vaiba sisse rullimine või sukeldumisvarustuse ja suure talvejope selga panek väga kiiresti ja see oligi põhiline mis naerma ajas. Lisaks ajas naerma see kuidas Stanley nii palju valetama hakkas, et lõpuks polnud tal enam endal ka meeles mida ta kokku valetanud oli ja kes tema jutu järgi siis kes oli. Ühesõnaga klassikaline komöödia, kus nali toimub suure segaduse tekkimise pärast.

Iseenesest on tegu hea lavastusega, mida minna siis vaatama kui harva teatrisse sattuda ja tahaks midagi meelelahutuslikku vaadata. Kaasa mõtlema ei pea ja aeg läheb võrdlemisi kiiresti ning midagi masendavat justkui ei juhtu ka. Lavakujundus on ka täitsa olemas ja kujutab paralleelselt kahte korterit, kus on palju uksi, mille taha saab vajadusel inimesi luku taha panna. On see sage ustest sisse-välja käimine ning uste taha peitu pugemine ju samuti tüüpiline komöödia element.

Iseenesest oleks huvitav näha, kuidas nt Rakvere Teater nüüd enda näitlejatega seda teist osa teeks ja kas see teine osa oleks siis neil sama tempokas kui esimene osa. Või siis ongi teine osa juba autori poolt rahulikumaks kirjutatud ja see polnud üldse Ugala süü, et nende lavastus veidi aeglasem oli. Mulle tundus, et Rakvere Teatri lavastuses olid naised ka bravuurikamad kui Ugala lavastuses ja seetõttu olekski huvitav näha, kas nad ka 18 aastat hiljem ikka sama bravuurikad on. Kohati oli Ugala lavastuses algust päris igav vaadata, sest kõik kippus venima ja mul oli tunne nagu ma oleksin sattunud mingisugust koduperenaiste saadet vaatama. Aga neile, kes on Rakvere Teatri lavastust „Oi, Johhny“ näinud, soovitan ikkagi teise osa ka ära vaadata, sest „Võrku püütud“ lõpus saavad mõned sündmused väga ootamatu punkti ja kohati puudutab see ka esimest osa, kui John alles naistega suhtlemist alustas. Lõpp on ootamatu, seda ma luban. Vähemalt mul oli juba meelest läinud, et hoopis sellise püandiga lugu lõpeb.

 

Autor: Ray Cooney
Tõlkijad: Pirjo ja Tanel Jonas
Lavastaja: Tanel Jonas
Kunstnik: Kristjan Suits
Muusikaline kujundus: Peeter Konovalov
Valguskunstnik: Mari-Riin Paavo
Osades:
Margus Tabor – John Smith
Rait Õunapuu – Stanley Gardner
Margaret Sarv – Vicky Smith
Oskar Punga – Gavin Smith
Jaana Kena – Mary Smith
Triinu Meriste – Barbara Smith
Andres Tabun – Stanley isa
 
Rohkem infot lavastuse kohta saab Ugala koduleheküljeltkoduleheküljelt.

Loe edasi

Vahepeal nähtud lavastused, millest pole blogis kirjutanud

Kuidagi juhtus nii, et märtsi keskpaigast alates läks mu igapäevaelu tempo nii kiireks, et teatrisse küll jõudsin, kuid vahepealseid mõtteid kirja panna ei jõudnud. Tegelikult polnud asi väga selles, et ma ei jõudnud mõtteid kirja panna, vaid ma ei tahtnud mõtteid kirja panna. Esiteks seetõttu, et igasugused iseseisvate tööde ja muude kirjatükkide tähtajad ajasid teineteist taga ning ma ei tahtnud lihtsalt enam midagi kirjutada. Sel hetkel oli ainus soov, et tahaks ainult puhata ja mängida ning arvutist võimalikult kaugel olla. Teiseks ei tekitanud need lavastused väga selliseid emotsioone, et ma oleksin tahtnud neid emotsioone ja mõtteid kirja panna. Aga nüüd ma otsustasin hästi lühidalt siiski mõned mõtted kirja panna, et ma tulevikus kasvõi midagi mäletaksin nendest nähtud lavastustest. Kuigi esimesed kaks lavastust on praeguseks vist juba mängukavast maas või kohe-kohe mängukavast maha minemas. Seega teil ilmselt pole võimalust neid lavastusi enam näha. Viimased kaks on Kanuti Gildi SAAL-i lavastused ja seega ilmselt ei kuulu selle blogi põhilugejate teatrieelistuste hulka. Samas on selle blogi pidamine mulle õpetanud, et vahel tuleb ka teistsuguseid lavastusi vaatamas käia ja me võime väga positiivselt üllatuda.

 

Puud olid, puud olid hellad velled (Eesti Draamateater)

Foto: Heikki Leis

Selle lavastuse osas olin ma tõsiselt pettunud. Peamiselt seetõttu, et lavastajaks oli Priit Pedajas, kelle lavastused mulle valdavalt meeldivad. Kuigi viimasel ajal tundub küll, et Pedajase lavastused pakuvad mulle ainult pettumusi (tuletame meelde “Igatsuse rapsoodiat”). Teine põhjus, miks ma tahtsin lavastust näha, oli lavastuse sisu. Peamiselt just 19. sajandi talupoegade eluolu ja kohaliku Tartu keele tõttu, sest midagi sellistes tammsaarelikes tõe ja õiguse otsingutes mulle meeldib, eriti kui seda tehakse veel kohalikus keeles. Saalis istudes tundus mulle justkui oleksin ma seda lavakujundust juba varem näinud. Kollakas valgus ja palju puitu, meenutas väga Pedajase võrukeelset lavastust "Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvõl". See küttis minu lootused veelgi enam üles, sest see lavastus mulle meeldis. Aga praeguse lavastusega ei tekkinud mul algusest peale lavastusega mingit sidet. Tundus justkui kogu tegevus veniks ja ega tegevust väga ei olnudki. Õnneks lõunaeestlasena sain kohalikust murdest aru ja vähemalt seda muret polnud. Kuigi ega tekst minu meelest polnud väga palju huvitavam igavast tegevusest. Kogu aeg käis ainult üks soigumine paremast elust ja kohtus käimisest. Lõpuks olin ma täitsa õnnelik, et lavastus läbi sai. Minu meelest oli lavastus lausa nii kehva, et isegi näitlejad ei suutnud seda päästa. Et oleks võinud kasvõi mõnda head näitlejatööd nautida, kui kõik muu igav on. Aga ilmselt ongi tegemist ebaõnnestunud lavastusega, sest lavastus esietendus alles 5. märtsil ja juba 6. juunil on lavastuse viimane etendus. Kui suure saali lavastus on ainult kolm kuud mängukavas, siis mulle tundub, et siia on juba suurte tähtedega ebaõnnestumine kirjutatud. Seega ma pigem ei soovitaks selle lavastuse peale piletiraha kulutada.

 

Emadepäev (Ugala Teater)

Foto: Gabriela Liivamägi

"Emadepäev" oli tegelikult lavastus, mida ma olin ammu tahtnud vaatama minna, sest olin selle kohta palju kiidusõnu kuulnud. Tegelikult olid mul isegi enne pandeemiat juba piletid ostetud, aga siis tuli väga ootamatult lumi maha ja ma ei julenud sellise tuisuga suverehvides autoga Tartust Viljandisse sõitma hakata ja lootsin, et küll ma kunagi tulevikus ikka jõuan “Emadepäeva” ära näha. Mingi aeg juhtusin telerist etenduse salvestust nägema ja kuna ma ju nägin põhiasjad ära, siis enam ei tundunud nii huvitav teatrisse minna. Käisin ja vaatasin ikka neid lavastusi, mille salvestusi ma näinud ei olnud. Aga siis jõudis Ugala Põlvasse ja ma sain etenduse ära näha. Ütleme nii, et tegelikult oli lavastus sama naljakas kui salvestus. Tegelikult oli ilmselt lavastus ikkagi naljakam kui salvestus, aga kuna ma olin salvestust näinud, ei olnud osad naljad enam nii üllatuslikud ja pakkusid mulle vähem nalja. Ometigi sain ma korralikult naerda. Ja mul pole lapsi, ehk siis tegelikult oleks etendus ilmselt veelgi naljakam olnud, kui mul oleksid teatud paralleelid enda lastega olemas olnud. Kuna situatsioonid on kõik elust enesest ja neli näitlejannat kõik ise emad, siis tuli nende mäng kohe eriti loomulikult välja ja tegi asja veelgi nauditavamaks. Minu meelest oli kõige toredam see, kuidas ühel hetkel ema kehastanud näitleja võis järgmisel hetkel olla väike virisev laps ja mõlemad rollid olid vägagi usutavad ja tõetruud ning see ühest rollist teise liikumine oli nauditav vaatamine. Kuna lavastus on mängukavas olnud üle viie aasta, siis hakkab lavastuse aeg otsa lõppema. Kõik, kes on emad ja pole seda lavastust näinud, siis viimased kaks võimalust on 26. mail Tartu Vanemuise väikeses majas ja 27. mail Viljandi Ugalas. Kellel teatrisse pole võimalik minna, kuid tahaks lavastust siiski näha, siis ERR-i Jupiteri portaalis on salvestus olemas (https://jupiter.err.ee/1608187669/teatrietendus-emadepaev). Vihmaste kevadpäevade sisustamiseks hea ajaviide. Mina igatahes julgen lavastust kõikidele emadele, vanaemadele ja ka tulevastele emadele soovitada. Muidugi võivad ka kõik isad ja vanaisad lavastust vaadata ja ehk leiavad ka nemad mõne koha, millega samastuda. Või siis saavad aru kui tublid kõik emad ikkagi on, et sellise koormaga hakkama saavad.

 

Yokoonomatopoeemid (Riina Maidre ja Andri Luup/Kanuti Gildi SAAL)

Foto: Kanuti Gildi SAAL

Üldiselt olen ma see inimene, kes ise Kanuti Gildi SAAL-i lavastusi vaatama ei läheks ja kõik, mida ma seni näinud olen, on tänu koolile. Nimelt on teatriteaduse üliõpilased juba mitu aastat korraldanud Kanuti Gildi SAAL-i lavastuste järel vestlusringe ja seetõttu oleme saanud võimaluse ka mitmeid lavastusi ise vaatamas käia. Siiski ei oska ma end seda tüüpi teatri või etenduskunstide arvustajaks kuidagi nimetada ja pean end rohkem klassikalise teatri austajaks. Ja ma ei oskagi öelda, kas “Yokoonomatopoeemid” oli siis kontsert, etendus või hoopis midagi muud. Salvestuse peal tundus isegi üsna huvitav, aga reaalses elus lavastus enam nii huvitav ei tundunud. Ühelt poolt meenutas see mulle veidi mingisugust eripedagoogikas kasutatavat teraapiat, kus kõik saavad end muusikat ja imelikke hääli tehes välja elada. Ainult selle vahega, et publik ei saanud muusikat ja erinevaid hääli teha. Seda kõik tegi Riina Maidre üksinda. Aga võib-olla ei tekitanud etendus minus vaimustust, kuna ma pole ka Yoko Onost ja tema tehtavast väga vaimustuses olnud. Nagu pealkirjastki näha võib, on lavastus seotud eelkõige Yoko Ono ja tema tehtud muusika tõlgendamisega. Ma kujutan ette, et Yoko Ono fännidele võiks see päris hea elamus olla. Kui päris aus olla, siis minu emotsioone mõjutas kindlasti ka äärmiselt kiire periood, mis mul sel hetkel käsil oli ja ma tundsin, et teatris olek on sel hetkel üleliigne, sest igasugused teised kohustused muudkui pressisid end peale. Seepärast ei osanud ma ehk täielikult nautida ja hinnata seda, mida etendus tegelikult pakkuda oleks võinud. Sest tegelikult oli seal väga erinevaid kihte, millest igaüks oleks midagi endale meelepärast leidnud. Kes tahtis kontserti nautida, sai kontserti nautida, kes tahtis näitust vaadata, sai näitust vaadata ja kes tahtis ümberkehastumist näha, siis ka see kõik oli olemas. Kuigi ma ikkagi põhjendan mittemeeldimist sellega, et ma olen rohkem klassikalise teatri austaja ja kõikidele teistele minusugustele ma pigem soovitan enda liistude juurde jääda. Kes aga midagi uut otsib ja tunneb, et klassikaline teater on ära tüüdanud, siis soovitan kindlasti Kanuti Gildi SAAL-I lavastusi vaadata.

 

The Well (Maria Metsalu/Kanuti Gildi SAAL)

Foto: Ink Agop, © Creamcake

Tegemist on järjgmise Kanuti Gildi SAAL-i lavastusega, mille salvestust olin ma eelnevalt näinud. Siinkohal läksingi lavastust ainult seetõttu vaatama, et näha, kas lavastus on tõesti nii jube nagu mulle salvestuse põhjal tundus. Jube on tegelikult vist vale sõna. Aga kui ma ütleksin, et laval on kaks poolpaljast naist, kes üksteise ümber keerlevad-väänlevad ja end laval täis urineerivad ning hiljem selle uriini sees edasi püherdavad, siis ükski täiemõistuslik inimene ilmselt ei läheks sellist asja vaatama. Eriti kui sa oled salvestuse pealt näinud, et need samad uriiniga koos olevad inimesed ronivad publikule sülle ja võtavad publikul jalanõusid jalast ja viskavad jalanõusid keset saali uriini ja läbimälutud puuviljade sekka. Kuna ma olen oma igapäevatöös igasuguste kehavedelikega kokku puutunud, siis need kehavedelikud ja see, et ma võin kehavedelikega kokku saada, mind ei häirinud. Selga panin igaks juhuks mitte kõige uhkemad teatririided ja polnud häda midagi. Kusjuures ma sain ka ühe enda tennise ära loovutada ning mõnda aega sain rasket metallist raamatut enda käes hoida. Eks see nn osalemine tegigi etenduse kaasahaaravamaks ja seetõttu meeldis mulle reaalajas toimunud etendus rohkem kui salvestus. Kuigi ruumi tõttu oli etendust päris palju kohandatud ja mõned huvitavamad kohad olid seetõttu veidi teisiti välja mängitud, kui salvestusel. Näiteks kadus Genialistide klubi saalis ära kaevu efekt, kuna publik oli etendajatega samal tasapinnal. Originaalis oli publik kõrgemal ja vaatas justkui alla kaevu. Mulle oleks just meeldinud vaadata, kuidas etendajad üles publiku juurde ronivad ja siis mööda publikut ringi liiguvad ning neil jalanõusid jalast kisuvad. Seega räägin ma nüüd endale veidi vastu ja ütlen, et vahel tasub ikka enda mugavustsoonist ka välja tulla ja hoopis midagi teistsugust käia vaatamas/kuulamas. Iial ei tea, mis meile elamuse võib pakkuda. Sel korral sain endalegi üllatuseks üsnagi positiivseid emotsioone lavastusest, mida kirjelduse põhjal poleks ilmselt enamus tervemõistuslikke inimesi vaatamagi läinud. Nagu postituse algusest oli näha, siis pettumust võivad valmistada ka need lavastused, mis toimuvad suurtes teatrisaalides ning mille vaatamiseks me end veidi uhkemalt riidesse paneme. Sellisel juhul tekib küll küsimus, et mille jaoks ma nii palju vaeva nägin, kui kogu lavastus oli minu jaoks üks suur null. Aga teatri puhul ongi tore see, et tegelikult pole kunagi võimalik enne saalist väljumist kindlalt teada milliseid emotsioone laval nähtu meis esile kutsub.

Loe edasi

Arst

 22. märtsil 2022 Ugala Teatri suures saalis

Foto: Gabriela Urm

Ilmselt on paljud teist kursis, et igapäevaselt tegutsen ma tervishoiusüsteemis õena. Teater tuli minu ellu palju hiljem kui meditsiin. Aga ometigi armastan ma mõlemat (vahelduva eduga on kaalukauss emma-kumma suunas rohkem kaldu). Seega pole midagi imestada, et ma lähen elevile kui leian mõne lavastuse, mille tegevus on vähemal või rohkemal määral meditsiiniga seotud. Ugala värskeim uuslavastus tegi mulle teatrisse mineku lausa nii kergeks, et juba pealkirjast oli aru saada, et seda ma tahan näha. No nii igaks juhuks lugesin sisututvustuse ka ära, et ikka päris kindla peale minek oleks, aga üldiselt piisas mulle ainuüksi sellest, et lavastuse pealkirjaks oli “Arst”. 

Kindlustunnet suurendas veelgi enam teatrisse mineku päeval loetud artikkel ERR kultuuriportaalis, kus Pille-Riin Purje andis mõista, et tegemist on suurepärase lavastusega, kus Garmen Tabor teeb võimsa rolli. Kui Pille-Riin Purje juba niimoodi kiidab, siis järelikult on tegemist tõsiselt hea lavastusega. Ma pole küll nii suur teatri ekspert kui Purje, aga tõesti oli võimas lavastus. Ühelt poolt oligi lavastus võimas just kaasaegsete probleemide täpsuse poolest. Teemad nagu rassism, usuküsimused, vaktsiinivastasus, naiste ja meeste võrdsus, sooline identiteet, #metoo jms, mis viimase paari aasta jooksul on üle maailma kirgi kütnud, leiavad väga tugevat kõlapinda ka lavastuses. Lisaks veel meditsiini valdkonnast tuntud teemad nagu haiglate rahastamine, dementsusega seotud teadustööd, patsientide õigused ja meditsiinieetika ning minu isiklik lemmikteema - õdede puudus. Nagu öeldakse tuntud telereklaamides, siis ka see pole veel kõik. Nagu lavastuse pealkiri ja sisu tutvustus lubavad, siis üritab lavastus anda ülevaadet ka sellest, kes arst on. Kui arst ravib patsienti, siis mille põhjal ta otsuseid teeb? Kas arsti otsused on mõjutatud tema usulistest veendumustest, tema maailmavaadetest, elukogemusest, peresuhetest või lähtub ta raviotsustes patsientide soovist ja heaolust? Ehk siis tegelikult on lavastuses nii palju raskeid ja mõtlema panevaid teemasid, et ühest vaatamiskorrast jääb kindlasti väheks, et kõigest detailselt aru saada ja kogu laval toimuv korralikult enda jaoks lahti mõtestada. Kindel on see, et igaüks leiab mingi teema, mis talle südamelähedane on.

Loo peategelaseks on erakliiniku juhataja ning peaarst professor Ruth Wolff (Garmen Tabor), kes satub ravima 14-aastast surevat tüdrukut. Selgub, et tüdruku vanemad on katoliiklased ning kuna nad on teises maailma otsas, saadavad nad tütre juurde vaimuliku, et see teeks nende tütrele viimse võidmise. See soov jäetakse aga professoriga kooskõlastamata ja kuna tüdruku haigusloos puudub märge tema usuliste tõekspidamiste kohta, ei luba professor vaimulikku tüdruku juurde. Samal ajal tüdruk sureb ning sellest lahvatab skandaal. Ühel hetkel leiab professor Wolff end üksinda seismas vastamisi nii enda kolleegide, tüdruku vanemate, kui kogu ülejäänud maailmaga. Tundub justkui kõigil oleks professorile midagi ette heita ja mängu tuuakse kõikvõimalikud usu-, rassi-, sooidentiteedi jms küsimused. Kuigi professor jääb endale kindlaks ja väidab, et tema keskendus oma otsuses ainult patsiendi heaolule, leiavad kõik teised siiski tema otsuste põhjendamiseks miljoneid teisi maailmavaatelisi põhjuseid. 

Sarnaselt käituvad ka professori kolleegid, kes leiavad, et uueks farmakoloogia õppejõuks võiks valida kandidaadi, kes on tumedanahaline ja katoliku usku meesterahvas, kuna see näitaks ühiskonnale, et nende kliinikus tolereeritakse igasuguseid inimesi ja loodetavasti vaigistaks see tekkinud skandaali. Professor Wolff eelistab sellele positsioonile juudist naisterahvast. Kuna professor Wolff on ka ise naisterahvas ja tema vanemad olid juudid, siis näevad professori kolleegid sellise otsuse taga diskrimineerimist, samas kui professor Wolff tegi otsuse kandidaatide paremuse järgi ja juhtumisi oli juudist naisterahvas lihtsalt sellele ametikohale oma teadmiste poolest parem kandidaat kui tumedanahaline katoliku usku meesterahvas. See oli ainult üks näide sellest, kuidas arst peab võitlema ühiskonnas toimuvate poliitiliste mahhinatsioonidega, selle asemel, et rahus tegeleda sellega, millega ta tahaks tegeleda – ravida haigeid.

Mis saaks meie tervishoiusüsteemist siis, kui seal valitseks näiline õiglus ja võrdsus. Sellisel juhul raviksid juute juutidest arstid, moslemeid moslemitest arstid, transsoolisi transsoolised arstid, narkomaane narkomaanidest arstid, dementsusündroomiga patsiente dementsussündroomiga arstid jne. Sellisel juhul poleks tervishoiusüsteem enam endine ja patsiendid ei saaks neile parimat ravi, sest keegi ei saa garanteerida, et sinu poliitiliste, sooliste ja muude maailmavaateliste parameetritega sobilik arst (või miks mitte ka õde, hooldaja, logopeed, füsioterapeut) on oma ala parim spetsialist. Ometigi me kõik tahame ju, et meiega tegeleksid parimad spetsialistid ja me saaksime võimalikku parimat ravi. Aga miks me siis ei lase arstidel teha lihtsalt nende tööd hoolimata sellest, milline on nende sooline orientatsioon või usuline veendumus?

Tegelikkuses pole üldse oluline see, kas hea arst on gei, lesbi, moslem, tumedanahaline või hoopis midagi muud. Sellise maailmavaatega oli ka professor Wolff, kes soovis et tema meeskonda kuuluksid ainult parimatest parimad arstid, et leida dementsusele ravi. Selleks oli tal väga isiklik põhjus, nimelt oli tema elukaaslane Charlie (Terje Pennie) dementsussündroomiga. Eks professor mõistis, et tema teadustöö tema kõige kallimat inimest enam ei aita, kuid tal on võimalik tulevikus kedagi teist ja nende kõige kallimaid inimesi oma teadustöö tulemustega aidata. Muidugi ei teadnud keegi professori kolleegidest ega tema patsientidest, sellest midagi, et professori elukaaslane on naine ja professor on lesbi. Seda ei tunnistanud professor avalikult isegi mitte siis, kui see oleks teda avalikkuse ees näidanud kui seksuaalvähemust ja seeläbi oleks professoril õnnestunud ehk oma arstikarjäär päästa. Tema jäi kuni lõpuni endale kindlaks, et arsti töös on oluline ainult see, kes sa oled arstina, mitte see, kes sa oled inimesena.

Kusjuures väga oskuslikult andis professori suhtumist edasi lavastuse valguskujundus. Nimelt oli haiglas ja teistes avalikes ruumides, kuhu Ruth sattus silmi pimestavalt ere valgus, mis näitas, et Ruth Wolff teadis, et ta on rambivalguses ja teiste inimeste pilgu all ning peab hoolega säilitama range ja auväärse professori kuvandit. Ühelt poolt olid valged haigla seinad ja valge mööbel steriilselt puhtad, kuid samas tekitasid ka isikupäratult külma tunde, andes mõista, et selles ruumis siin loevad ainult teadmised, mitte kellegi isikupära. Hoopis teine oli valguskujundus siis, kui Ruth oli oma kaitsvate koduseinte vahel koos talle kallite inimestega. Sel hetkel oli lava intiimselt hämar ja selles hämaruses saigi publik teada väga isiklikke detaile Ruthi kui inimese kohta. Sel hetkel polnud mitte mingitki küsimust, et see info mõeldud ainult kõige lähedasemate inimestega jagamiseks ja kui stseen vahetus ning hubaselt ning intiimselt mõjunud soe hämarus asendus jäiselt külma ja ereda valgusega, oli näha kuidas Ruth selja sirgu ning pea püsti ajas ja astus kolleegide ette, et täita oma kohust - olla arst. Need valguse vahetused olid minu jaoks kõige raskemad. Esiteks oli hämarusega harjunud silmadel eredat valgust nähes lausa füüsiliselt valus ja sama valus oli mul ka hingeliselt, kui ma nägin, mis toimub Ruthiga laval.

Garmen Tabor tegi professor Ruth Wolffina kõigi aegade kõige tugevama naisrolli, mida ma laval näinud olen. Eriti muljetavaldav on see, et Tabor teeb sellise rolli, olles igapäevaselt teatrijuht, mitte näitleja. Lausa muljetavaldav. Meil võiks kõikides teatrites sellised teatrijuhid olla. Muidugi võiks nii tugevaid rolle ka rohkem näha, siis oleks lausa lust teatris käia. Kõige enam meeldis mulle stseen, kus Ruth koos elukaaslase Charlie'ga laulsid Radiohead-i hitti "I promise" ja tantsisid. Alguses laulis Tabor vaikselt kaasa, kuid lõpuks oli ta juba laulust nii haaratud, et rokkis laval täiega. Selles stseenis olid nii Tabor kui Pennie 120% kohal ja ülejäänud etenduse mängis Tabor vähemalt 100% energiaga ja mingil hetkel avastasin ma, et ma keskendun ainult tema vaatamisele. Kõik teised näitlejad jäid minust tähelepanuta, sest Tabori rollisooritus oli lihtsalt nii võimas. Mitte, et teised näitlejad oleksid kuidagi halvasti mänginud, ilma nendeta poleks Tabor särada saanud. Kuigi Johanna Vaiksoo teismelise Sami rollis oli ka huvitav leid. Ehtne tänapäeva nooruk, kes räägib sellises keeles, mida ainult tema eakaaslased mõistavad ja mis paneb vanemate inimeste ihukarvad õudusest püsti tõusma. Isegi mina oleksin tahtnud Samit veidi sakutada ja öelda, et räägi ometi inimese moodi. Üldse oli Samis midagi ürgset ja nurgelist, mida polnud veel ümbritsevate inimeste maailmavaade suutnud ära rikkuda. Ehk oli see ka põhjus, miks nad Ruthiga nii lähedased olid. Kuni ühel hetkel Ruth telesaates murdus ja Sami kõige salajasema saladuse kõigile kaamerate ees teatavaks tegi.

Ma saan aru, et ma ise olen väga tugevalt stereotüüpide küljes kinni ja rikutud maailmavaatega, mis pole alati teatri vaatamiseks parim kombinatsioon. Näiteks häiris mind väga, et nt Vilma Luik mängis tumedanahalist meesarsti. Mingitel hetkedel ma küll mõtlesin, et miks Luik nii mehelikult käsi püksitaskus hoiab ja madalate tänavakingadega on samal ajal kui teised naised kontsakingi kannavad. Eestis mustanahalisi meesnäitlejaid muidugi väga palju pole, kes seda rolli oleksid mängida saanud. Eks selline rollide jaotus (oli hiljemgi sarnaseid olukordi, kus näitleja välimus ja nahavärv ei ühtinud sellega, kellena ta väitis end olevat) oli muidugi lavastaja teadlik valik ja pidi näitama, et kõik pole alati päris nii nagu meile näib. Samas oleks päris huvitav teada, kas lavastuse vastuvõtt oleks olnud erinev, kui tumedanahalisi tegelasi oleksid ka päriselt tumedanahalised näitlejad mänginud? Praegu jäi siiski mulje, et kõik näitlejad on võrdsed, sest nad kuuluvad samasse rassi, on samast rahvusest ning nende kostüümid olid samuti sarnased.

Kõikide inimeste võrdsust ja seeläbi halli massi kuulumist võimendasid haiglatöötajate hallid kostüümid. Ainult telesaates osalemise stseenis kandis Ruth punast pintsakut ja punaseid kingi. Kui uskuda ühte värvipsühholoogia teooriat, on punase värvi eesmärgiks vastased panna hirmu tundma. Seega julgen väita, et selles stseenis on punastel kingadel ja pintsakut kindel tähendus, märkimaks Ruth Wolffi põhimõttekindlust ja ülejäänud ühiskonnale vastandumist. Hallist erinevates toonides riideid kandsid ka Ruthile lähedased Sami ja Charlie ning isa Jacob, kellega Ruth lõpuks ühise keele leidis. 

Kui kõik etenduses leiduvad märgid ära analüüsida, siis saaks sellest juba päris mahuka teadustöö. Selleks, et kõik lavastuse nüansid ära näha ja peidetud tähendused üles leida, on kindlasti lavastust vaja mitmeid kordi vaadata. Praeguse arvamuse lugejatele võib tunduda, et lugu on väga filosoofiline ja igapäevaseks meelelahutuseks ei sobi. Jah, teemad mida lavastus käsitleb, on tõsised ja me tahaks need pigem maha vaikida, kui neid peale väsitavat tööpäeva teatrilaval näha, aga ometigi möödub aeg teatrisaalis lennates. Päris mitmes kohas saab isegi naerda. Kuigi mulle tundus, et arsti eluga kursis olevad inimesed olid eelisseisus ja said veidi rohkem naerda. Siiski usun ma, et tänapäevased teemad ei suuda kedagi külmaks jätta ja panevad nii mõnegi inimese ehk maailma teisiti nägema. Ja kui sellest kõigest peaks veel vähe olema, siis tasub juba ainuüksi Garmen Taborit vaatama minna. Uskuge mind, te ei kahetse. Kui sellest rollist teatriajalugu 50 või 100 aasta pärast vaikib, siis on küll midagi maailmas väga valesti. Kuna mina käisin vaatamas alles teist etendust, siis ilmselt edaspidi saavad etendused veelgi enam hoogu juurde ja kogu tervik muutub veelgi nauditavamaks.

NB! Lavastuse vaatamine on rangelt soovituslik kõikidele meditsiinis tegutsevatele inimestele. Kindlasti leiab igaüks professor Ruth Wolffis killukese iseennast. Mina igatahes tundsin end pärast etendust nagu uuestisündinuna ja olin tõeliselt mitmekesiste emotsioonide meelevallas. Ühelt poolt valdas mind piiritu rõõm, et me elame sellises ühiskonnas, kus tehakse nii suurepärast teatrit. Samas valdas mind tõsine äng selles osas kui killustunud on meie maailm ja kuidas me kõik arvame end teadvat, mis kellelegi teisele parem on. Igasugustest vähemuste diskrimineerimisest ma parem ei räägigi. Aususe huvides olgu öeldud, et minu puhul võitsid ikkagi positiivsed emotsioonid. Peamiselt siiski tänu Garmen Taborile, kes suutis kõiges selles negatiivses, mis praegu meie ümber toimub, tekitada minus siiski selle sooja tunde, et maailm on ilus paik, hoolimata sellest, mis meie ümber toimub. 

Tegelikult on mul tunne, et nähtud etenduses oli veel nii palju nüansse, mida tahaks läbi mõelda ja kirja panna, aga kuna see postitus on juba niigi häbiväärselt pikaks muutunud, siis soovitan tungivalt kõikidel huvilistel ise teatrisse minna. Oma silm pidi see kõige parem kuningas olema. Saate ise järele vaadata, kas minu ja Pille-Riin Purje kiidusõnad peavad paika või mitte.

Autor: Robert Icke
Lavastaja: Taago Tubin
Kunstnik: Pille Jänes
Helilooja: Vootele Ruusmaa
Muusikaline kujundaja: Taago Tubin ja Vootele Ruusmaa
Valguskujundaja: Laura Maria Mäits
Videokujundaja: Margo Siimon
Laval:
Garmen Tabor - Professor Ruth Wolff
Terje Pennie - Charlie
Johanna Vaiksoo - Sami
Tanel Ingi - dr Robert Harsiman; külaline telesaates
Andres Tabun - dr Brian Cyprian; külaline telesaates
Tanel Jonas - dr Michael Copley; saatejuht
Vilma Luik - dr Paul Murphy; külaline telesaates
Lauli Koppelmaa - PR Rebecca Roberts; külaline telesaates
Rait Õunapuu - intern; külaline telesaates
Vallo Kirs - Isa Jacob; Emily Ronani isa
Ilo-Ann Saarepera - tervishoiuminister Flint

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Ugala Teatri kodulehelt SIIN

Loe edasi

Suvelavastused 2020

Käes on minu kõige lemmikum osa teatriaastast. Suvelavastuste otsimine ja planeerimine. Nagu juba traditsiooniks on saanud, teen jällegi nimekirja suvelavastustest, mida Eestis mängitakse. Mulle on alati meeldinud vaadata, milliseid lavastusi mängitakse ja millises Eestimaa nurgas. Ühtlasi saab juba varakult hakata plaani paika panema, et mida kindlasti tahaks vaatama minna ja mida võib siis vaadata, kui pileteid suvel veel saada on.

Tavaliselt olen hakanud seda nimekirja koostama märtsis või aprillis. Sel aastal vaatasin, et kõik teatrid juba avaldavad oma suvelavastusi, järelikult on viimane aeg koondpostitus teha. Praegu on veel kõikidele mainitud lavastustele pileteid saada, kuigi ilmselt mitte kauaks. Ja nagu juba tavaks on saanud, siis postitus täieneb jooksvalt (vastavalt sellele, kuidas suvelavastuste infot avalikustatakse).

Egas muud midagi, kui hakake pileteid ostma (mul on juba esimene pilet ostetud) ja suveplaane tegema. Äkki muutub ilm ka ilusamaks, kui me kõik juba mõtetega suves oleme.

JUUNI

„Miks Jeppe joob?“ (Rakvere Teater) Kolgaküla rahvamajas 4. kuni 28. juunini

„Kajakas“ (Vene Teater) Vihula mõisas alates 4. kuni 20. juunini

„Põgenik“ (MTÜ R.A.A.A.M.) 9.-17. juunini Rootsi-Kallavere Küla muuseumis

„West Side Story“ (Rahvusooper Estonia) 11. kuni 21. juunini

„Kadri“ (Emajõe Suveteater) 12. kuni 28. juunini Staadioni tänav 48, Tartu

„Lollidemaa“ (Indrek Taalmaa monolavastus) 12. juunil Kirimäe Rahvamõisas Lääne-Nigula vallas

„Põrgupõhja uus Wanapagan“ (Endla Teater) 19. kuni 28. juunini ja 2. kuni 11. juulini Fortumi katlamajas Pärnus (Ringi 56, Pärnu)

„Kummituste suvi“ (NUKU Teater) 20. juunist kuni 12. juulini ja 22. kuni 28. augustini Kernu mõisa küünis
"Elevandi kõrts" (Vana Baskini Teater) 26. juunist kuni 5. juulini ja 16. kuni 29. augustini Jäneda Pullitalliteatris.

„Katkuhaud“ (Ugala Teater) 27. juunist kuni 4. juulini ja 14. kuni 16. augustini Koidu seltsimajas (Jakobsoni 18) Viljandis

"Aadama õunad" (Nargenfestival) 30. juunist kuni 5. juulini Naissaarel Omari küünis.

JUULI

"Lootuskiir pimeduses" (Sundown Productions) 1. kuni 29. juulini Saku vallas asuvas Rehe küünis.
„Etturid“ (Ugala Teater) 2. kuni 5. juulini ja 19. augustist 23. augustini

Kukenoosi küünis Albu vallas Järvamaal

„Kirvetüü“ (Teater Vanemuine) 3. kuni 12. juulini Kammivabriku

sündmuskeskuses (Teguri 28A, Tartu)

„Metsas ei kuule su karjumist keegi“ alates 7. kuni 14. juulini Laulasmaa Spa

õues

„Õnnelik tund“ (Jäneda Mõis OÜ) 9. kuni 19. juulini Jäneda Pulli tallis

„Kass maandub alati käppadele“ (Vana-Antsla Teatriait) 16. juulist kuni 26.

Juulini Vana-Antsla Teatriaidas Võrumaal

„Kasuema“ (Emajõe Suveteater) 18. juulist Tartus

"BÄNG" (Nargenfestival) 18. juulist kuni 1. augustini Naissaarel Omari küünis

„Juudit“ (MTÜ R.A.A.A.M.) 27. juulist kuni 31. juulini ja 26. kuni 30.

septembrini Püha Katariina kirikus Tallinnas

„Vana klaver ehk suusabaasis on tantsupidu“ (Thors Films OÜ) 31. juulist

kuni 8. augustini Kiidjärve mõisapargis Põlvamaal

AUGUST

„Serafima ja Bogdan“ (Tartu Uus teater) 1. kuni 16. augustini Kolkja küla vabaõhulaval

„Praegu pole aeg armastamiseks“ 2. kuni 11. augustini Tõstamaa mõisas Pärnumaal

„Põrgupõhja uus vanapagan“ (Teater Vanemuine) 19. kuni 23. augustini Vanemuise väikeses majas
"Ivo Schenkenberg ja Hannibali rahvas" (Karakter) 21. kuni 23. augustini kell 13 Rakvere Vallimäe vabaõhukeskuses

* – Päisepildil on seto lauluema kuju Obinitsas. Minu meelest annab see pilt suveootust väga hästi edasi. Foto autor on Triinu Kurvits ehk mina.

Loe edasi