Norman vallutaja

 15. mail 2025 Endla teatri külalisetendus Põlva Kultuurikeskuses

Foto: Gabriela Urm

Kuigi mulle tavaliselt komöödiad väga ei meeldi, ootasin seekord huviga Endla teatri lavastust “Norman vallutaja”. Tundsin, et mul on vaja midagi kergemat ja humoorikat, mis aitaks igapäevamuredest korraks välja astuda. Komöödiat peab aga oskama teha – ainult siis on see tõeliselt nauditav.

Ma ei ole kindel, kas olen varem mõnda inglise näitekirjaniku Alan Ayckbourni näidendit Eesti lavadel näinud, aga kuskil mälusopis justkui on tunne, et midagi tuttavat olen varem näinud ja see meeldis. Ka tuttavatelt olin kuulnud selle konkreetse lavastuse kohta pigem positiivset tagasisidet, mis tekitas huvi. Tõenäoliselt mängis huvi tekkimisel rolli ka see, et Normanit kehastab Jan Uuspõld – nimi, mis paljude jaoks seostub naljaga.

Etenduse kohta ilmunud arvustusi lugedes jäi mulje, et tegu pole pelgalt komöödiaga. Lubati ka sügavamaid teemasid, nagu armastuse puudumine ja üksildus. Minu jaoks jäid need siiski tahaplaanile ning süvitsi nendesse ei mindud. Samas ei saa öelda, et lavastus oleks olnud kõrvulukustavalt naljakas – mõnes kohas sai küll muheleda, aga sellist pidevat, südamest tulevat naeru ei tekkinud. Isiklikult tundusid naljad kohati kulunud, ja oli hetki, kus publik justkui naeris seepärast, et "selles kohas peabki naerma", kuigi nali ise ei olnud eriti naljakas.

Mõned stseenid, eriti Jan Uuspõllu esituses, mõjusid mulle isegi tüütult – tema monoloogid kõlasid pigem tuimalt kui naljakalt. Tekitas küsimuse, kas tema puhul eeldatakse, et nimi üksinda toob nalja, olenemata sellest, mida laval tehakse või öeldakse. Minul see kahjuks ei toiminud.

Kõige rohkem pakkusid mulle nalja Regi (Priit Loog) aeglane ja kohmakas liikumine ning veterinaar Tomi (Nils Mattias Steinberg) lihtsameelsus. Kuigi ka need naljad hakkasid ühel hetkel end kordama – näiteks Loogi tagumiku liialdatud rõhutamine või Tomi rumalusele üles ehitatud naljad väsitasid lõpuks. Oli üks konkreetne stseen, kus mõtlesin, et siit võiks hea nalja saada – aga see jäi kuidagi realiseerimata. Ja ausalt öeldes, ilmselt ei mäleta ma sellest lavastusest varsti enam suurt midagi.

Kui lavakujundus avanes, märkis mu kaaslane, et ta on seda lavastust juba varem näinud, kuid ainus, mis talle meelde oli jäänud, oli see, et Uuspõllu tegelane hakkab kõigile naistele ligi ajama. Ilmselt ei olnud tegemist väga meeldejääva etendusega.

Lavastuse tegevus toimub, kuigi see ei ole otseselt välja öeldud, Inglismaa väikelinnas. Annie (Fatme Helge Leevald) hooldab oma voodihaiget ema, samal ajal kui tema õde ja vend on oma elu elama läinud. Annie igapäevaseks kaaslaseks on vaid kohalik veterinaar Tom ja mõned koduloomad. Ta igatseb armastust ja puhkust, kuid tundub, et tema ja Tomi vahele midagi ei teki. Jõulude ajal tekib Annie’l aga suhe oma õemehe Normaniga (Jan Uuspõld) ning ta plaanib temaga nädalavahetuse veeta. Selleks peavad Annie vend Reg ja tema naine Sarah (Kleer Maibaum) tulema ema eest hoolitsema. Kui Sarah saab teada Annie ja Normani suhtest, algab peredraama. Loomulikult ilmub kohale ka Normani abikaasa Ruth (Karin Tammaru), mis lisab segadust ja toob lavale uusi naljakaid hetki.

Näitlejatest jättis kõige sügavama mulje Kleer Maibaum, kelle Sarah oli närviline, ärritunud, aga samas tundlik ja tähelepanunäljas naine. Tema rollis oli sügavust ja sisu. Ka Fatme Helge Leevaldi Annie oli huvitavalt mitmetahuline – esialgu tagasihoidlik maatüdruk, hiljem enesekindlam ja otsusekindel naine. Karin Tammaru oleks võinud laval rohkemgi olla – tema kehastatud Ruth oli karismaatiline ja tugev karakter, kellelt ootasin rohkem.

Meestest mõjus kõige nõrgemana kahjuks Jan Uuspõld – tema lavaline kohalolu oli seekord nõrk ja kohati igav. Samas pakkusid Loogi ja Steinbergi karakterid oma lihtsuses ja koomilisuses siiski mõningaid naerukohti. Mõlemad oleksid võinud karakteritega veelgi sügavamale minna, aga juba praegune töö oli märkimisväärne ja näitas nende näitlejameisterlikkust.

Pean tunnistama, et etendus ei olnud nii igav, et keegi vaheajal lahkunud oleks – publik oli kohal ja saal täis. Ju see tähendab, et publikule lavastus meeldib. Võib-olla on minu „teatrisoolikas“ lihtsalt veidi rikutud ja rahulolematum. Samas märkasin ennast hoopis kostüümidele keskendumas – eriti meeldisid mulle Annie ja Tomi mahedates beežides toonides riided ja kummikud, mis lõid selge viite Briti maaelu kujutamisele filmides ja seriaalides. Samuti väärib mainimist Sarah’ naiselik ja maitsekas garderoob.

Kokkuvõtteks – ma ei saa öelda, et lavastus oli halb. Samas ei olnud see minu jaoks ka midagi erilist. Kui keegi tunneb, et selline kergem komöödia võiks meele järgi olla, siis minge kindlasti vaatama. Maitsed on erinevad ja kindlasti leidub vaatajaid, kellele see lavastus pakub rohkem kui mulle.

 

Autor: Alan Ayckbourn
Lavastaja: Ingomar Vihmar
Kunstnik: Liina Unt
Valguskunstnik: Margus Vaigur

Osades:
Priit Loog – Reg
Kleer Maibaum – Sarah, Regi naine
Karin Tammaru – Ruth, Regi õde
Jan Uuspõld – Norman, Ruthi mees
Fatme Helge Leevald – Annie, Regi ja Ruthi noorem õde
Nils Mattias Steinberg – Tom

 

Rohkem infot leiab Endla teatri kodulehelt

Loe edasi

Suvelavastused 2020

Käes on minu kõige lemmikum osa teatriaastast. Suvelavastuste otsimine ja planeerimine. Nagu juba traditsiooniks on saanud, teen jällegi nimekirja suvelavastustest, mida Eestis mängitakse. Mulle on alati meeldinud vaadata, milliseid lavastusi mängitakse ja millises Eestimaa nurgas. Ühtlasi saab juba varakult hakata plaani paika panema, et mida kindlasti tahaks vaatama minna ja mida võib siis vaadata, kui pileteid suvel veel saada on.

Tavaliselt olen hakanud seda nimekirja koostama märtsis või aprillis. Sel aastal vaatasin, et kõik teatrid juba avaldavad oma suvelavastusi, järelikult on viimane aeg koondpostitus teha. Praegu on veel kõikidele mainitud lavastustele pileteid saada, kuigi ilmselt mitte kauaks. Ja nagu juba tavaks on saanud, siis postitus täieneb jooksvalt (vastavalt sellele, kuidas suvelavastuste infot avalikustatakse).

Egas muud midagi, kui hakake pileteid ostma (mul on juba esimene pilet ostetud) ja suveplaane tegema. Äkki muutub ilm ka ilusamaks, kui me kõik juba mõtetega suves oleme.

JUUNI

„Miks Jeppe joob?“ (Rakvere Teater) Kolgaküla rahvamajas 4. kuni 28. juunini

„Kajakas“ (Vene Teater) Vihula mõisas alates 4. kuni 20. juunini

„Põgenik“ (MTÜ R.A.A.A.M.) 9.-17. juunini Rootsi-Kallavere Küla muuseumis

„West Side Story“ (Rahvusooper Estonia) 11. kuni 21. juunini

„Kadri“ (Emajõe Suveteater) 12. kuni 28. juunini Staadioni tänav 48, Tartu

„Lollidemaa“ (Indrek Taalmaa monolavastus) 12. juunil Kirimäe Rahvamõisas Lääne-Nigula vallas

„Põrgupõhja uus Wanapagan“ (Endla Teater) 19. kuni 28. juunini ja 2. kuni 11. juulini Fortumi katlamajas Pärnus (Ringi 56, Pärnu)

„Kummituste suvi“ (NUKU Teater) 20. juunist kuni 12. juulini ja 22. kuni 28. augustini Kernu mõisa küünis
"Elevandi kõrts" (Vana Baskini Teater) 26. juunist kuni 5. juulini ja 16. kuni 29. augustini Jäneda Pullitalliteatris.

„Katkuhaud“ (Ugala Teater) 27. juunist kuni 4. juulini ja 14. kuni 16. augustini Koidu seltsimajas (Jakobsoni 18) Viljandis

"Aadama õunad" (Nargenfestival) 30. juunist kuni 5. juulini Naissaarel Omari küünis.

JUULI

"Lootuskiir pimeduses" (Sundown Productions) 1. kuni 29. juulini Saku vallas asuvas Rehe küünis.
„Etturid“ (Ugala Teater) 2. kuni 5. juulini ja 19. augustist 23. augustini

Kukenoosi küünis Albu vallas Järvamaal

„Kirvetüü“ (Teater Vanemuine) 3. kuni 12. juulini Kammivabriku

sündmuskeskuses (Teguri 28A, Tartu)

„Metsas ei kuule su karjumist keegi“ alates 7. kuni 14. juulini Laulasmaa Spa

õues

„Õnnelik tund“ (Jäneda Mõis OÜ) 9. kuni 19. juulini Jäneda Pulli tallis

„Kass maandub alati käppadele“ (Vana-Antsla Teatriait) 16. juulist kuni 26.

Juulini Vana-Antsla Teatriaidas Võrumaal

„Kasuema“ (Emajõe Suveteater) 18. juulist Tartus

"BÄNG" (Nargenfestival) 18. juulist kuni 1. augustini Naissaarel Omari küünis

„Juudit“ (MTÜ R.A.A.A.M.) 27. juulist kuni 31. juulini ja 26. kuni 30.

septembrini Püha Katariina kirikus Tallinnas

„Vana klaver ehk suusabaasis on tantsupidu“ (Thors Films OÜ) 31. juulist

kuni 8. augustini Kiidjärve mõisapargis Põlvamaal

AUGUST

„Serafima ja Bogdan“ (Tartu Uus teater) 1. kuni 16. augustini Kolkja küla vabaõhulaval

„Praegu pole aeg armastamiseks“ 2. kuni 11. augustini Tõstamaa mõisas Pärnumaal

„Põrgupõhja uus vanapagan“ (Teater Vanemuine) 19. kuni 23. augustini Vanemuise väikeses majas
"Ivo Schenkenberg ja Hannibali rahvas" (Karakter) 21. kuni 23. augustini kell 13 Rakvere Vallimäe vabaõhukeskuses

* – Päisepildil on seto lauluema kuju Obinitsas. Minu meelest annab see pilt suveootust väga hästi edasi. Foto autor on Triinu Kurvits ehk mina.

Loe edasi

Mitte praegu, kallis!

3.aprillil 2018 Endla teatri külalisetendus Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses

Käesolev postitus on mõnes mõttes ajaloolise hõnguga. Nimelt kajastan ma oma blogis täiesti esimest korda Endla Teatri etendust. Enne blogima asumist olen ma vist ka ainult ühte Endla etendust näinud. Seega on tänane päev üsna märkimisväärne. Lisaks on märkimisväärne veel see, et ma pole eriti suur komöödiate austaja. Ometigi meelitas miski mind just komöödiat vaatama minema. Kui ma nägin, et Endla teater tuleb Põlvasse külalisetendust andma, teadsin ma kohe, et seda etendust tahan ma näha. Eks mind meelitasid teatrisse samad märksõnad, mis teisigi inimesi - Märt Avandi ja Endla publikulemmik 2017.

Kahjuks ei saa ma pärast etenduse nägemist sama positiivne olla. Olgu, nähes näidendi autori nime (Ray Cooney), ei ole ma oma emotsioonide ja mõtete üle üllatunud. Jah, kunagi mulle Ray Cooney komöödiad meeldisid ja need olid nii naljakad. Nüüdseks olen ma sellest perioodist vist välja kasvanud. Mulle tundub, et kõik tema näidendid on sama sisuga, ainult tegelaste nimed ja tegevuskoht on erinevad. Seega kogu sündmustik ja isegi tekst on minu jaoks täiesti etteaimatav. Igatahes istusin ma teatrisaalis täiesti tühja pilguga ja ega ma väga detailselt laval nähtut ei mäleta.

Laias laastus tean ikka rääkida mis tegevus laval toimub. Ma olen üsna kindel, et seda sisu oskaks need ka rääkida, kes konkreetset lavastust näinud ei ole. Ühesõnaga on üks mees, kelle naine on reisil ja mees samal ajal mehkeldab teise naisega. Ootamatult tuleb mehe õige naine reisilt tagasi ja nii hakkab üks pidev valetamine. Lisaks sellele, et karusnahasalongi omanikul on mitu naist, kelle vahel pendeldada, tuleb lõpuks välja, et ka ühel salongi külastajal on mitu naist, kellele ta on lubanud karusnahkse kasuka osta. Lõpuks on kõik naised aga hoopis kolmanda mehe pruudid ja kõik mehed ja naised on omavahel segi aetud. Ja igaks juhuks, kui segi aetud naised veel piisavalt naljakad ei ole, on mängu toodud ka paljad naised. Päris alasti me laval siiski kedagi ringi jooksmas ei näe, kuid harvad pole korrad kus nii mõndagi naisnäitlejat näeb pesus või saunalinasse mässituna laval ringi liikumas.

Tundub, et selline pidev sagimine ja edasi-tagasi jooksmine ajas näitlejad ka segadusse, sest tähelepanelikumad teatrivaatajad kuulsid kuidas näitlejad hakkasid etenduse lõpus valesid nimesid ütlema ja see ajas näitlejaid endid nii naerma, et etendus lõppeski veidi ootamatult ära. Ma olen ikka harjunud, et selliste näidendite puhul tavaliselt lõpus tuleb vale välja ja saadakse ikka teada kes keda petab ja kes kelle abikaasa on. Sel korral oli vale oma haripunkti jõudmas ja kohe-kohe oleks pidanud murdepunkt tulema, kus keegi eksib ja kogu valede võrgustik langeb kokku. Selle asemel ütlesid näitlejad paar eelmist lauset uuesti ja siis jooksid juba lavale kummardama. Kõige veidram lõpp mida ma ühegi etenduse puhul näinud olen. Samas ega kui teised minu kõrval poleks sumisema hakanud, et Indrek Taalmaa laval ise täiesti naerust kõveras on, poleks ma ise midagi näinud. See on see, kui sa ei süvene absoluutselt sellesse, mis laval toimub. Samas nägin ma kõik, mis toimus, lihtsalt need detailid jäid märkamata. 

Veidrusi oli etenduses veelgi. Näiteks tegid näitlejad iga kord kui telefon pidi helisema ise „tirrr-tirrr“. Täpselt nii nagu lapsed mängides teevad. Mind isiklikult see esimesel korral häiris, sest ma ei saanud üldse aru miks Märt Avandi keset oma lauset „tirrr-tirrr“ ütleb. Alles siis, kui ta telefoni läks vastu võtma, siis sain aru, et see oli telefoni helinaks mõeldud. Tavaliselt tuleb see tirin ikka lindilt. Ma nüüd ei saanudki aru, et kas see oli naljaga mõeldud, et selline teguviis on naljakas või oli külalisetendusel midagi heliga lahti. Samas enne vaheaega ja pärast vaheaega samuti muusika töötas, mida taustaks lasti. Kuigi igasugust helikujundust oli tunduvalt vähem, kui tavalistes lavastustes. Ma annan teatrile andeks, kui see oli mingi tehniline aps. Kuid, kui see oli naljana mõeldud, siis see ei olnud grammigi naljakas.

Võib-olla mul puudub naljasoon, aga ainus mis minu jaoks etenduses läbivalt naljakas oli, olid näitlejate miimika ja kehakeel. Etenduse alguses sain ma päris hea mitu minutit lihtsalt tuima näoga lavale põrnitseda, sest no selles et üks mees tahab oma armukesele osta kasukat kuid nii nagu selle armukese mees ostaks selle kasuka oma naisele odava raha eest,  ei näinud mina midagi naljakat. Lihtsalt üks tüüpiline komöödia, kus alguses plaanitakse veidi varjata, kuid lõpuks läheb vale nii suureks ja segaseks, et mitte keegi ei saa enam midagi aru. Esimest korda sain vist muiata alles selles stseenis kus Tambet Selingu tegelaskuju hakkas laoruumis redutavatele armukestele ütlema, et härra tuli tagasi ja ostab naaritsakasuka ära. See oli esimene suurem kehakeele kasutus ja see oli naljakas. Paaris kohas sain teksti üle ka naerda. Näiteks siis kui administraator helistas, et üks naaritsakasukas on tänaval ja selle peale vastati, et kasukal oli tänane jalutuskäik tegemata. Sellega minu naermine lõppes. Õnneks oli neid stseene piisavalt palju, kus kehakeelt ja miimikat kasutati, mida naerda sai. Sest tekst väga naerma ei ajanud. Äkki ma olen liiga palju teatris käinud ja seepärast on sellist tüüpi komöödiate tekstid mulle tuttavad ja seetõttu jääb nali saabumata. Või on mul siis tõesti midagi viga ja ma lihtsalt ei oska häid komöödiaid ära tunda ja hinnata.

Ma saan aru, et ma ei ole päris õige inimene komöödiaid hindama, sest mulle lihtsalt selline klassikaline komöödia ei istu. Samas vaadates seda, kui täis saal oli ja saalis olid isegi lisatoolid (mida ma Põlva Kultuurikeskuses nägin esimest korda), siis teistele inimestele sellised lavastused meeldivad. Kuigi ega ma ei saa nüüd öelda, et ülejäänud publik minust kordades rohkem naernud oleks. Võib-olla on mul komöödiatele lihtsalt liiga suured nõudmised. Ma ikka tahaksin, et komöödiat vaadates saaks nii naerda, et kõhulihased on naerust valusad ja pisarad jooksevad. Tundub, et teised inimesed komöödiatelt nii palju ei oota. Julgen seda seetõttu väita, et ma ei kuulnud publikut naerust rõkkamas, vaid pigem olid mõned kohad, mis publikus veidi suuremat naeru esile kutsusid, kuid etenduse lõppedes aplodeerisid inimesed seistes. Sellist käitumist ei oleks ma oodata osanud, kui arvestada seda, kuidas publik etendusele reageeris. Ma vist ei ole nii viimasena ja nii vastumeelselt tõusnudki etenduse lõpus, kui sel korral. Lihtsalt polnud sellist tunnet, et ma oleksin laval midagi sellist näinud, millele tahaks seistes aplodeerida. Samas püsti tõusin ma seepärast, et ülejäänud seisvate inimeste vahelt midagi näha, mis laval toimub (sest ka näitlejate kummardamine võib teinekord huvitavaid emotsioone tekitada).

Ja näitlejad olid head, vähemalt mõned. Eriti meeldisid mulle peaosades olnud Tambet Seling ja Märt Avandi. See tandem on koos umbes sama hea, kui Sepp ja Avandi. Ilmselt Märt Avandi nimi on ka üks põhjuseid, miks inimesed teatrisse lähevad. Ma arvan, et päris palju on neid inimesi, kes Märt Avandi nime seostavadki komöödiaga ja naeravad kõige üle, mida ta laval teeb või ütleb. Minu meelest selles etenduses oli Tambet Seling Avandist koomilisem. Ma ütleks isegi, et Tambet Seling on selle etenduse staar. Veel meeldis mulle Kati Ong preili Tipdale´na. Ja Saara Nüganeni sekretär Sue Lawson  oli muidugi ehtne maainimese musternäidis. Siiski kui ma peaksin valima, siis parimaks meesosatäitjaks valiks ma Tambet Selingu ja naisosatäitjaks Kati Ongi.

Näitlejatest rääkides oli mul tõsiselt kahju, et proua Frenchami ei mänginud Kersti Kreismann. Tegelikult olen ma kursis, et tal oli alles hiljuti autoavarii ja nii ma olin juba arvestanud, et seda rolli mängib Juta Ild. Mul küll pole õrna aimugi,  kes see Juta Ild on, kuid ma eeldasin, et eks ta mõni Kersti Kreismanni vanuses vähemtuntud näitleja on. Seega olin ma veidi pettunud kui selgus, et proua Frenchami mängib hoopis Carmen Mikiver. Peamine põhjus vist oli see, et ma pidasin Carmen Mikiveri Kreismannist oluliselt nooremaks ja seega rolli mitte sobivaks (kuigi ma ei teadnud üldse, mis roll see selline on). Ja kapten Frenchami rollis pidi olema Jaan Rekkor. Samas ma saan aru, et Jaan Rekkoril oli oma 60.sünnipäeval ehk teisi plaane kui teise Eesti otsa ringreisile sõita. Aga Ingomar Vihmar mulle kapteni rollis ei meeldinud. Olgugi, et ta on lavastaja ja ehk oma peas on ta kapteni väga perfektselt läbi mõelnud, siis minuni saali tema kapten ei jõudnud. Samuti jäi proua Frencham poolikuks. Ükskõik, kas laval oli proua Frencham või kapten, siis ma kujutasin paratamatult kogu aeg endale Kersti Kreismanni ja Jaan Rekkorit nendes rollides ette. Ja minu kujutlus erines laval nähtust nagu öö ja päev. Ehks ma idealiseerin neid näitlejaid üle, kuid mulle oleks nemad rohkem meeldinud. Siis oleks see vanuse temaatika ka paremini välja tulnud, millele etenduse lõpus rõhuti. Üleüldse tundus mulle, et Carmen Mikiver ja Ingomar Vihmar mängisid nende rollidega üle ja need üle mängitud rollid mulle ei meeldi. Sel samal põhjusel ei meeldinud mulle ka Kleer Maibaum-Vihmar Maude´na. Mulle lihtsalt tundus, et ta mängib täiega üle ja kogu Maude olek oli liiga pingutatud.

Kui aga arvestada seda, et käesolev lavastus on Endla Teatri 2017 aasta publiku lemmiklavastus, siis rahvale läheb ilmselt selline teater peale. Hea lihtne, saab naerda ja ei pea väga kaasa mõtlema, et aru saada mis laval toimub. Ma ei salga, ka mina sain naerda ja muiata, kuid ma siiski eelistan teatris käia nii, et seal nähtu paneb mind kaasa mõtlema, mitte et ma lihtsalt vaatan tühja pilguga laval toimuvat. Eks minu arvamus pole sel korral ka väga objektiivne, sest kui etendus oleks plaanipäraselt lõppenud (ma ei usu, et praegune lõpp oli etenduse tegelik lõpp), siis oleks mulle ehk parem emotsioon teatrikülastusest jäänud. Lihtsalt puhtast huvist läheksin ma seda juba uuesti vaatama, et näha, milline see õige lõpp on ja kas see "tirrr-tirrr" oli improvisatsioon või peabki nii olema. 
Kindlasti soovitan lavastust neile, kes  tahavad eelkõige seepärast teatrisse minna, et kaaslaste ees teatriskäiguga uhkustada. Kes eelistab sügavamõttelisemat teatrit, siis nendel soovitan pigem mõni teine lavastus valida. Kuigi ega päris ajaraiskamiseks seda lavastust nimetada ei saa, siis oleks ikkagi aeg komöödiad uuele tasemele viia.

Autorid: Ray Cooney ja John Chapman

Lavastaja: Ingomar Vihmar

Kunstnik: Liina Unt

Näitlejad:

Tambet Seling – Arnold Crouch

Märt Avandi – Gilbert Bodley

Indrek Taalmaa – Harry McMichael

Ott Raidmets – Härra Lawson

Carmen Mikiver – Proua Frencham

Kati Ong – Preili Tipdale

Saara Nüganen – Sue Lawson

Ireen Kennik – Janie McMichael

Kleer Maibaum-Vihmar – Maude Bodley

Ingomar Vihmar – Kapten Frencham

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Endla Teatri kodulehelt SIIT

* - Päisefoto autor on Gabriela Liivamägi

Loe edasi