Kuvatud on postitused sildiga MTÜ R.A.A.A.M.. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga MTÜ R.A.A.A.M.. Kuva kõik postitused

19/02/2020

Suvelavastused 2020



Käes on minu kõige lemmikum osa teatriaastast. Suvelavastuste otsimine ja planeerimine. Nagu juba traditsiooniks on saanud, teen jällegi nimekirja suvelavastustest, mida Eestis mängitakse. Mulle on alati meeldinud vaadata, milliseid lavastusi mängitakse ja millises Eestimaa nurgas. Ühtlasi saab juba varakult hakata plaani paika panema, et mida kindlasti tahaks vaatama minna ja mida võib siis vaadata, kui pileteid suvel veel saada on.

Tavaliselt olen hakanud seda nimekirja koostama märtsis või aprillis. Sel aastal vaatasin, et kõik teatrid juba avaldavad oma suvelavastusi, järelikult on viimane aeg koondpostitus teha. Praegu on veel kõikidele mainitud lavastustele pileteid saada, kuigi ilmselt mitte kauaks. Ja nagu juba tavaks on saanud, siis postitus täieneb jooksvalt (vastavalt sellele, kuidas suvelavastuste infot avalikustatakse).


Egas muud midagi, kui hakake pileteid ostma (mul on juba esimene pilet ostetud) ja suveplaane tegema. Äkki muutub ilm ka ilusamaks, kui me kõik juba mõtetega suves oleme.

JUUNI
„Miks Jeppe joob?“ (Rakvere Teater) Kolgaküla rahvamajas 4. kuni 28. juunini
„Kajakas“ (Vene Teater) Vihula mõisas alates 4. kuni 20. juunini
„Põgenik“ (MTÜ R.A.A.A.M.) 9.-17. juunini Rootsi-Kallavere Küla muuseumis
„West Side Story“ (Rahvusooper Estonia) 11. kuni 21. juunini
„Kadri“ (Emajõe Suveteater) 12. kuni 28. juunini Staadioni tänav 48, Tartu
„Lollidemaa“ (Indrek Taalmaa monolavastus) 12. juunil Kirimäe Rahvamõisas Lääne-Nigula vallas
„Põrgupõhja uus Wanapagan“ (Endla Teater) 19. kuni 28. juunini ja 2. kuni 11. juulini Fortumi katlamajas Pärnus (Ringi 56, Pärnu)
„Kummituste suvi“ (NUKU Teater) 20. juunist kuni 12. juulini ja 22. kuni 28. augustini Kernu mõisa küünis
"Elevandi kõrts" (Vana Baskini Teater) 26. juunist kuni 5. juulini ja 16. kuni 29. augustini Jäneda Pullitalliteatris.
„Katkuhaud“ (Ugala Teater) 27. juunist kuni 4. juulini ja 14. kuni 16. augustini Koidu seltsimajas (Jakobsoni 18) Viljandis
"Aadama õunad" (Nargenfestival) 30. juunist kuni 5. juulini Naissaarel Omari küünis.

JUULI
"Lootuskiir pimeduses" (Sundown Productions) 1. kuni 29. juulini Saku vallas asuvas Rehe küünis.
„Etturid“ (Ugala Teater) 2. kuni 5. juulini ja 19. augustist 23. augustini
Kukenoosi küünis Albu vallas Järvamaal
„Kirvetüü“ (Teater Vanemuine) 3. kuni 12. juulini Kammivabriku
sündmuskeskuses (Teguri 28A, Tartu)
„Metsas ei kuule su karjumist keegi“ alates 7. kuni 14. juulini Laulasmaa Spa
õues
„Õnnelik tund“ (Jäneda Mõis OÜ) 9. kuni 19. juulini Jäneda Pulli tallis
„Kass maandub alati käppadele“ (Vana-Antsla Teatriait) 16. juulist kuni 26.
Juulini Vana-Antsla Teatriaidas Võrumaal
„Kasuema“ (Emajõe Suveteater) 18. juulist Tartus
"BÄNG" (Nargenfestival) 18. juulist kuni 1. augustini Naissaarel Omari küünis
„Juudit“ (MTÜ R.A.A.A.M.) 27. juulist kuni 31. juulini ja 26. kuni 30.
septembrini Püha Katariina kirikus Tallinnas
„Vana klaver ehk suusabaasis on tantsupidu“ (Thors Films OÜ) 31. juulist
kuni 8. augustini Kiidjärve mõisapargis Põlvamaal

AUGUST
„Serafima ja Bogdan“ (Tartu Uus teater) 1. kuni 16. augustini Kolkja küla vabaõhulaval
„Praegu pole aeg armastamiseks“ 2. kuni 11. augustini Tõstamaa mõisas Pärnumaal
„Põrgupõhja uus vanapagan“ (Teater Vanemuine) 19. kuni 23. augustini Vanemuise väikeses majas
"Ivo Schenkenberg ja Hannibali rahvas" (Karakter) 21. kuni 23. augustini kell 13 Rakvere Vallimäe vabaõhukeskuses

* – Päisepildil on seto lauluema kuju Obinitsas. Minu meelest annab see pilt suveootust väga hästi edasi. Foto autor on Triinu Kurvits ehk mina.

13/08/2019

Minu Eesti vanaema

12. aprillil 2019 Vaba Lava Tallinna teatrikeskuses



Sel korral tahan kirjutada sellisest lavastusest nagu “Minu Eesti vanaema”. Lavastus on valminud MTÜ R.A.A.A.M., Vaba Lava teatrikeskuse ja Julia Augi koostöös. Julia Aug on Venemaal tegutsev näitleja ja lavastaja kes on Eesti päritolu. Kui Teile Augi nimi midagi ei ütle, siis võin vihjeks öelda, et just tema mängis filmis “Seltsimees laps” venelannast koolidirektorit.
Sel korral on Julia Aug pannud kirja oma perekonnaloo ja selle ka ise Eestis lavale toonud. Eestlase jaoks võib tunduda kummaline, et naine kes elab Venemaal ja ei räägi sõnagi eesti keelt, identifitseerib end eestlasena. Kuid just sellest lavastus räägibki. Eestlaseks olemisest ja püüdlusest oma isamaale pääseda. Tegemist on dokumentaallavastusega, mis, nagu nimigi ütleb, räägib loo ühest Eesti vanaemast. Aug on kirja pannud enda isikliku loo sellest, kuidas tema vanavanemad olid Eesti kodanikud ja kuidas tema on oma kodakondsusest ilma jäänud. Ometigi peab ta end rohkem eestlaseks, kui ehk mõni eestlane ise. Igatahes väga õpetlik ja südamlik lugu, mis vähemalt mind pani asjadele teisiti vaatama.
Ma arvan, et seda lavastust võiksid kõik eestlased vaadata, sest nii mõneski asjas on meil lavastusest õppida. Näiteks, miks me neid inimesi kes kunagi Ameerikasse või Rootsi emigreerusid, peame ikkagi väliseestlasteks kuid neid kes Venemaale emigreerusid, me enam eestlasteks ei pea? Kas Venemaa on ainult seetõttu kehvem paik emigreerumiseks, et nad on meid okupeerinud? Ometigi on paljud tänaseks kuulsad inimesed omal ajal mingi osa elust elanud Venemaal ja me kuulutame suure uhkustundega kogu maailmale, et nad on eestlased. Miks me eristame inimesi?
Kindlasti tasub lavastust vaadates meeles pidada, et tegemist on ühe inimese interpretatsiooniga ja me näeme kogu sündmustikku läbi Julia Augi silmade. Seega võib kogu lugu olla kantud nostalgiahõngust ja Augi lapsepõlvest võib olla jäänud veidi ilusam mälestus, kui see tegelikult oli. Mitte, et ma tahaks väita, et Augil kindlasti ei olnud nii tore lapsepõlv, aga tavaliselt inimesed ikka kipuvad mälestusi veidi ilustama. Ma ei taha väita, et Augi lugu on vale või väljamõeldis, vaid pigem rõhutada seda, et me ei saa üksiku loo põhjal üldistusi teha. Siiski vaadates lavastust kui ühe perekonna või ühe inimese lugu, saame väga südamesse mineva loo osalisteks.
Julia Aug on ise ka lavastuse lavastaja. Selles osas on kindlasti hea, et lavastaja ja autor on sama isik, kuna siis oskab lavastaja kõik autori mõtted täpselt lavale tuua. Samas võiks teine lavastaja ehk autori mõtteid teise nurga alt tõlgendada, andes nii lavastusele uue kõrvalpilgu. Võib lihtsalt juhtuda, et kogu loomeprotsessis ollakse nii sees, et mõni uus ja huvitav rakurss jääb märkamata. Ma pole kindel, kas Eesti publik on varem Augi lavastusi näinud. Minule vähemalt tundus tema lavastajakäekiri (kui nii saab ühe lavastuse põhjal üldse öelda) huvitav. Kuigi kui lavastuselemente eraldi käsitleda, siis polnud seal midagi sellist, mida ma varem näinud ei oleks. Aga koostoimides andsid erinevad elemendid kokku suurepärase ja nauditava terviku.
Lavastus algab sellega, et lavale tulevad Gert Raudsep ja Mirtel Pohla, kes istuvad teineteise vastu. Neid hakkavad filmima Jaak Prints ja Laura Kukk. Kaamera filmis neid portreerežiimis ja nende näod kuvati kõrvuti suurele ekraanile. Kuigi filmimine toimus seal samas ekraani kõrval, sai nende vestlust vaadata justkui kinoekraanilt. Samas oli alati võimalus pilk pöörata ka reaalselt kaamerate ees toimuvale vestlusele. Sarnaselt olid lahendatud paljud stseenid. Lisaks lubas valge kinoekraan koos tehniliste lahendustega näitlejate selja taha tekitada näiteks vihmase tänava, mida reaalselt ruumis ei eksisteerinud. Sellise võttega loodi Brechtilik võõritusefekt, kus ühel hetkel oli tunne nagu viibiksid sa kinosaalis (seda tunnet suurendasid ekraanil nähtavad eesti ja vene keelsed subtiitrid), teisalt oli ikkagi aru saada, et tegemist on teatrisaaliga, kus mõned asjad on tinglikud. Võõritusefekti tekitas ka see, kui näitlejad etenduse alguses publikult küsisid, mis neile nende vanaemaga esimesena seostub või meenub. Sellised hetked on alati veidi koomilised kui sa istud tagumistes ridades (sest siis suure tõenäosusega sinult ei küsita), sest sageli ei saa publik aru, kas neilt oodatakse päris vastust või on küsimus lihtsalt osa tekstist, millele tegelikult vastust ei oodata.
Veel meeldis mulle sümbolite ja erinevate kujundite kasutamine. Näiteks see kuidas Jaak Prints mängis koera. Ainsaks viiteks koerale olid lendurimüts, nuuskimine ja paar haugatust. Teise näitena võib tuua nööbid, mis kujutasid herneid. Kuna lavastust mängitakse black box tüüpi saalis, siis polnud seal ka väga suurt lavakujundust ja enamasti kujutatigi kõiki sündmusi ja tegevusi mõne üksiku rekvisiidi abil. Selliste kujundite kasutamine on huvitav, kuid publikule samas keeruline, sest see nõuab veidi rohkem mõtestamist ja süvenemist. Eriti nendele, kes pole väga palju teatris käinud ja on harjunud, et asjad tähistavad teatris seda sama, mida nad igapäevaelus tähistavad.
Vahel oli ka teksti järgimine keeruline, sest ei saanud aru kes parajasti räägib. Näiteks siis kui Mirtel Pohla kehastatud külaline rolle vahetas, oli mul mõnel korral raske aru saada, et ta hetkel ei olegi külaline, kes meenutab oma lapsepõlve, vaid hoopis keegi teine. Paaril korral ei ilmunud ekraanile ka subtiitreid. Ma ei tea, kas tegemist oligi taotlusliku võttega, või oli tegemist tehnilise apsuga. Kuna minu vene keel on peaaegu olematu, siis jäid osad stseenid mulle arusaamatuks. Samas oli lavastuses ka neid kohti kus näitlejad rääkisid eesti keeles ja puudusid vene keelsed subtiitrid. Ehk siiski oli asi taotluslik. Võtame seda kui integratsiooniprojekti.
Ma tean, et meie näitlejad on andekad. Kuid siiski olin ma üllatunud, et kõik rääkisid nii puhast (vähemalt minu kõrvale tundus ilma aktsendita olev) vene keelt. Küll aga tabas minu kõrv Ülle Kaljuste mitmeski kohas (nii eesti kui vene keelse) tekstiga soperdamas. Ometigi polnud tegemist esimese etendusega ja lavastus oleks võinud juba mingil määral sisse mängitud olla.
Näitlejatest jäid sel korral kõige rohkem silma Mirtel Pohla, kelle kanda oli peaosalise roll ja Jaak Prints, kellel olid (vist) kõige koomilisemad rollid. Vähemalt mulle tundus, et ma naersin ainult Printsi erinevate tegelaskujude peale. Kõige efektsemalt on siiski mällu sööbinud juba mainitud koera osatäitmine. Paljudes stseenides oli Printsi tegelaskuju just kirsiks tordil. Samas kui Mirtel Pohlat võiks mingis mõttes (ilmselt juuksevärvi sarnasuse tõttu) ka väliselt Julia Augi sarnaseks pidada, oli tema rollisoorituses siiski midagi sügavamat, mis pani talle kaasa elama. Nii kui Pohla lavale astus, oli minu pilk talle pööratud. Ükskõik kui huvitav tegevus laval enne tema tulekut oli toimunud. Eriti pugesid mulle hinge need hetked, kui ekraanilt suurelt tema nägu näidati. Seda emotsiooni, mida ta oma miimika ja olekuga edasi andis, on raske sõnadega kirjeldada. Seda peab ise nägema. See on uskumatu, kui kõnekad võivad inimese silmad olla ja kui hästi Pohla tajus Julia Augi mõttemaailma - tema ängistust ja frustratsiooni kogu olukorra suhtes.
Laura Kukke pole ma varem laval näinud (kui aus olla, siis polnud ma temast väga palju varem üldse midagi kuulnud). Siiski tundus mulle, et tema nimi tasuks meelde jätta ja tulevikus peab tema tegemistega veidi rohkem kursis püsima. Ma tahaks väga loota, et see polnud uudsus, mis Kuke rollisoorituse minu jaoks huvitavaks tegi. Ka Gert Raudsepa tegemisi pole ma teatrilaval nägema juhtunud, kuid filmides on ta mulle alati meeldinud. Peab tunnistama, et teatrilaval on ta veelgi parem, kui kinolinal. Ülle Kaljustet olen ma sellest näiteseltskonnast kõige rohkem näinud. Seega olin ma tema osas kõige rohkem pettunud. Ärge saage minust valesti aru, tema kehastatud vanaema oli väga hea. Kuid minu jaoks jäi mingi üllatusmoment puudu. Oma vaimusilmas kujutasin ma Kaljustet vanaema rollis veidi teistmoodi ette. Rohkem vanaemalikuna. Praegu tundus mulle, et kõiki neid maneere ja nüansse olen ma juba varem näinud ja pigem meenutasid need mulle tema jõulisi naiskaraktereid, mitte ühte toredat vanaema väikese lapse silmade läbi. Jah, ma tean, et näitlejad mängivad enda pealt ja mingil hetkel hakkavad näitlejale omased žestid ja miimika korduma, kuid mulle meeldiks kui näitleja suudab igas rollis end uuest küljest näidata.
Igatahes au ja kiitus Augile, et ta suutis nii hea trupi kokku panna. Kindlasti on pool võitu selle lavastuse puhul just suurepärase trupi leidmine. Sest üldkokkuvõttes olid rollisooritused üle Eesti keskmise ja nauditavad nii vaadata kui kuulata. Kuna lavastus koosneb erinevatest stseenidest, mis pole sageli üksteisega otseselt seotud, on terviku loomine veidi keerulisem. Siinkohal tulebki suurepärase terviku loomisel abiks Ardo Ran Varrese muusikaline kujundus. Eriti meeldisid mulle lastelaulud. Mul on nii kahju, et ma ühegi laulu sõnu enam ei mäleta. Siis muidugi veel see tehniline videolahendus, mille autor on Laura Romanova ja mis jättis tunde nagu tõesti istuks kinosaalis. Kogu filmi- ja teatrimaagia tekkele aitas kaasa viimase lihvi andev valguskujundus Priidu Adlase poolt. Sel korral oli minu jaoks kõige kaasahaaravam kunstnik Polina Grechko stsenograafia. Eriti kõnekas oli paberi kasutamine, sest on ju paber see, mis otsustab, et Aug ei saa enam Eesti Vabariigi kodanik olla. Etenduse lõpus lennutatavad paberlennukid olid visuaalselt silmale ilusad vaadata, kuid viisid mind paratamatult mõttele, et paber muuks ei sobigi kui lennukiks ja lennukiks voltimine näitaks justkui Aug vilistaks Eesti Vabariigi paberile.
Ehk on tal isegi õigus, sest ega paber ei määra seda mis rahvusest keegi on. See on ikka rohkem sisemine teadmine ja süda, mis määrab rahvuse ja kodumaa. Just seetõttu leian ma, et me peaksime rohkem avatud silmadega ringi käima ja teiste lugusid kuulama. “Minu Eesti vanaema” puhul pole tegemist mitte ainult ühe naise looga, vaid kogu meie ajalooga. Aga veidi teise nurga alt vaadatuna. Lõpuks jääb siiski õhku küsimus, kelle me omaks võtame ja kelle me eemale tõukame ning miks me seda teeme?
Mina igatahes soovitan soojalt lavastust vaatama minna, kui selleks võimalus peaks avanema. Jah, lavastus paneb kaasa mõtlema selliste teemade üle, millest me mõelda ei tahaks, kuid ma olen kindel, et need on väärt mõtted, mis teatrisaalis istudes pähe tulevad. Mina igatahes plaanin küll lavastust teist korda veel vaatama minna.

Autor ja lavastaja: Julia Aug
Kunstnik: Polina Grechko
Videokujundaja: Laura Romanova
Muusikaline kujundaja: Ardo Ran Varres
Valguskujundaja: Priidu Adlas
Mängisid:
Mirtel Pohla - külaline
Ülle Kaljuste - vanaema
Laura Kukk - tüdruk, Linda, naine
Gert Raudsep - ajakirjanik, Adolf Kesler, mees 1
Jaak Prints - advokaat, Oskar Aug, sõdur, mees 2, koer

* – Päisefoto autor Siim Vahur

27/04/2018

SAJANDI LUGU: Hipide revolutsioon

26. aprill 2018 Ugala suures saalis


Seda mõtet pole mul kunagi olnud, et teatrisarja „Sajandi lugu“ kõik lavastused ära vaadata. Kuigi kohe kui ma selle lause kirja olin pannud, hakkasin täpselt vastupidiselt mõtlema. Hea moodus saada ülevaade Eesti Vabariigi ajaloost ja ühtlasi teatris käia. Teatrisarja kuulub kokku 12 erinevat aastakümmet ja kokku 13 erinevat lavastust, sest Vanemuine ja Sõltumatu Tantsu Ühendus tegid oma aastakümne kohta kumbki eraldi lavastuse. Jutud räägivad, et septembris on Draama 2018 festivali raames võimalik kõik 13 lavastust ära vaadata. Ja ma hetkel juba mõtlen selle teatrimaratoni peale. Käesoleva hetke seisuga peaksin ära vaatama kindlasti 10 lavastust, sest kahte olen näinud ja kindlasti plaanin ühte eelseisvat lavastust vaatama minna. Aga kes teab, septembriks võib kõik veel muutuda.
Ugala ja MTÜ R.A.A.A.M.-i  koostööks said 1970-ndad. Mina sellest ajastust ei tea midagi. Ometigi on mind hipide teema alati huvitanud ja nii ma eelkõige pealkirja järgi teatripileti muretsesingi. Peale esietendust lugesin siit-sealt arvamusi lavastuse kohta ja minu huvi aina kasvas. Kuni ma nüüd peaaegu kaks kuud peale esietendust jõudsin teatrisse „Hipide revolutsiooni“ vaatama. Hoolimata sellest, et ma olin mõned kuud tagasi lavastuse kohta mitmeid arvamusi lugenud, puudusid mul endal igasugused ootused. Peale selle, et tegemist oleks hea lavastusega, mis mulle meeldiks (sest seda eeldan ma igalt lavastuselt, mida ma vaatama lähen).
Seega ootasin huviga, mis saama hakkab. Väga kodune oli laval näha ehtsat Nõukogude aegset mööblit, mida mina olen ainult oma vanavanemate juures näinud. Korraks tekkis mul isegi lootus, et äkki õnnestub näha lugu idüllilisest klišeelikust Nõukogude perekonna elust. Eelkõige salajasest jõulude või siis nääriõhtu tähistamisest, sest toas oli ka kuusk olemas. Esimene stseen, kus saabusid külalised, lasi mu ideel edasi areneda ja nii ma tegelikult lootsingi, et kohe läheb nääripidu lahti. Kuigi see pikk sõnadeta stseen mulle ei meeldinud, millega lavatus algab. Ma olen ikka sõnade inimene ja šampuse pudeli avamist, suitsetamist, vinüülplaadi mängima panekut jne oli ilma tekstita äärmiselt igav vaadata.
Kui ma oleksin teadnud, mis edasi tuleb, siis ma oleksin ehk seda igavat ilma sõnadeta tegevust edasi vaadanud. Mitte, et edasine oleks halb olnud, kuid minu jaoks läks edasine tegevus väga kaootiliseks ja kohati oli mul laval toimuvat raske jälgida. Sellel sõnadeta stseenil oli vähemalt mõte. Tulevad külalised, kaetakse laud, avatakse šampus ja pannakse vinüülplaat mängima. Laval toimuvat oli minu jaoks seepärast raske jälgida, et igas lavanurgas ja vahel ka publiku hulgas, toimus korraga nii palju ja ma tahtsin kõike korraga jälgida. Lisaks sellele, et midagi kogu aeg toimus, olid vahepeal ka käsitletud teemad minu jaoks ebahuvitavad. Eelkõige kogu yogi ja grišha ning vaimsete praktikatega seonduvad teemad. Kui inimene nendesse ei usu, siis pole midagi teha ja kuna ma sellest teemast väga midagi ei tea, siis oli mul sellest jutust ka raskem aru saada. Lühidalt kokku võttes mulle lavastus tervikuna ei meeldinud just kaootilisuse ja liigse segasuse tõttu. Küll aga meeldisid mulle mitmed erinevad stseenid, mille eest olen ma valmis boonuspunkte andma. Tegelikult ma vist isegi julgen väita, et need päris mitu huvitavat stseeni tasuvad selle kolm tundi teatris istumist ära.
Kõige suuremad boonuspunktid tulevad Ringo Ramuli kehastatud Silma eest. Eriti selle stseeni eest, kus Silm esimest korda rahva ette ilmub. Ja see tants, mida ta sel hetkel esitas oli minu üks tipphetkedest selle kolme tunni jooksul. Mulle tundub, et ma pean Ringo Ramulil rohkem silma peal hoidma, tundub, et temast võib minu lemmiknäitleja Ugalas saada. Tarvo Vridolini kehastatud munga hare-griša laul oli väga ilus ja see oleks võinud pikemalt kesta. Üks tipphetk olid Kalle ema (Kiiri Tamm) ja isa (Andres Tabun) saabumine. Nende ratastel saabumine oli küll parajalt utoopiline kuid samas oli selles pedaalide sõtkumises teatud rahuldust pakkuv sümmeetria. Ja sellest laulmisest ma parem ei räägi. Ma pole küll Ugala näitlejatega väga kursis, aga see et Kiiri Tamm ja Andres Tabun niimoodi laulda oskavad, oli suur üllatus. Eriti Kiiri Tamme kõrgustesse ulatuvad noodid (mis polnud küll kõige puhtamad), mis andsid peaaegu ooperiprimadonna hääleulatuse välja. Mul oli ainult sellest kahju, et kui ema ja isa koos laulsid, siis ei saanud ma sõnadest väga hästi aru. Muidu oleksingi ma võinud seda stseeni nautima jääda. Omamoodi varjatud huumoriga muusikal. Humoorikas oli just see kuidas ema tuli jalgrattal ja ratta taga oli külmkapp. Mina tõlgendasin seda nii, et ema võtab külmkapi endaga igale poole kaasa ja süüa saab ainult siis kui ema külmkapiga tuleb. Sageli on ju lastel see probleem, et ise ei osata endale süüa teha või ei taheta endale süüa teha. Nii jääbki sageli mulje nagu emadel oleks külmkapid kogu aeg tööl või kus iganes kaasas, et lapsed peavad kodus näljas olema. Seepärast oli veelgi koomilisem see, et isa istus jalgratta taga olevas tugitoolis ja Silm sõidutas teda. Kes siis ei teaks seda klišeed, et mehed istuvad diivanil ja vaatavad telerit sel ajal kui naised neile kõik ette-taha ära teevad. Stseeni tegi veel kõnekaks see, et isa ja ema olid suured ülemused ja nii jälgis Silm neid kogu aeg. Konkreetselt istuski Silm tugitoolis milles ta isa kohale sõidutas ja jälgis kas vanematel õnnestub poeg Moskvasse ülikooli saata, või läheb poeg teiste hipidega Nõukogude Liitu hävitama.
Silm oli ilmselt ka KGB, kes jälgis varjatud või mitte nii varjatud moel seda, mis Liidus toimus. Sellele viitas etenduse lõpus olnud lavakujundus, mis kujutas väljakut, kuid mille mustrist oli võimalik silma motiiv välja lugeda. Mulle jäi mulje, et tegemist oli Kremli väljakuga ja nii jäigi mulje, et Kreml jälgib kõike. Eks neid motiive võis lavastuses veel olla, kuid kuna mina pole sel ajal elanud ja Nõukogude Liiduga puudub mul igasugune kokkupuude, siis ei osanud ma neid seoseid ja viiteid lavastusest üles leida. Küll aga võib nii mitmedki lavastuses käsitletud teemad tänapäeva üle kanda. Näiteks noorte miilitsaga pahuksisse minek, hullumajja minek sõjaväe asemel, soov võimu kukutada, soovimatu rasedus, vanemate ootused lastele, iseseisvad naised ja mis peamine, narkootikumid.
See on nüüd see koht, kus ma saan tunnistada, et ma pole kordagi ühtegi narkootikumi ega muud alkoholist kangemat kraami tarvitanud. Seega ma ei tea mis tunne on pilves olla. Võib-olla see on ka üks põhjuseid miks lavastus mind tervikuna ei kõnetanud. Lavastus oli narkouimas hipide erinevate mälupiltidena üles ehitatud. Kord olid nad kusagil Tiibeti mungakloostris, järgmisel hetkel kohtusid Ukraina hipidega, et mingisugusele festivalile minna, siis olid kusagil Tallinna lasteaias, siis mingisugusel väljakul (Kremli esisel väljakul?) jne. Ma saan aru, et narkootiliste ainete mõju all olles võivadki kohad nii kiiresti vahelduda, kuid täiesti kaines olekus teatrisaalis seda jälgida oli minu jaoks väga keeruline. Kindlasti aitas mõistmatusele kaasa ka see, et ma pole ise sellist "joovet" kogenud. Ma muidugi ei arva, et kõik teised saalis viibijad on kunagi midagi tarvitanud ja seepärast neile tundus asi loogilisem, kui mulle. Aga suurem enamus publikust olid minust vanemad ja ilmselt neil on omad mälestused ja arusaamad sellest ajaperioodist, mis aitasid paremini nähtut mõista. Nende jaoks võis kogu see olukord (võimuga võitlemine, Biitlite muusika jne) lausa nostalgilisena mõjuda. Seega mind häiris see seosetu tegevus üsna palju. Samas ei saa ma öelda, et nähtu oleks nii igav olnud, et ma sündmustikele ei keskendu ja absoluutselt omi mõtteid mõtlen. Siiski suutsin ma nii palju keskenduda, et kaasa mõelda. Kuigi see oli väga raske ja mul ei tekkinud kordagi seda tunnet, et ma olen osa laval toimuvast. Ma olin ilmselgelt liiga kaines olekus. Samas minu kõrval istuvad noored (umbes põhikooli lõpetajad või äärmisel juhul gümnasistid) naersid päris mitmel korral kõvasti ja neile paistis laval toimuv naljakana.
Nagu ma juba eespool kirjutasin, siis mulle meeldisid ainult üksikud stseenid. Lisaks Kalle kodu stseenile ja Silma tantsule meeldisid mulle kõik muusikalised vahepalad. Mikrofonid tekitasid mõnusa kaja. Mitmel korral leidsin end mõttelt, et Ugala suures saalis oleks päris huvitav kontserti kuulata. Huvitav oli see, et kui laulud kajasid mõnusalt müstiliselt ja kaasakutsuvalt, siis kohati tavaline tekst (mida anti ilma mikrofonideta) jäi nõrgaks ja ma pole kindel, kas inimesed viimastes ridades ka kuulsid mida laval räägiti. Veel meeldis mulle Andres Tabuni kehastatud kloostri eestseisja oma kahe näoga. Ülle koju tuleku stseen oli ka huvitav. Eriti meeldis mulle see kuida ühest kapist tuli väga üllatuslike kohtade pealt esiemad välja ja kes väga sünkroonselt sibulat hakkisid. Üleüldse tundub mulle, et kõige rohkem meeldisid mulle käesolevas lavastuses just koomilised elemendid (Silm, kahe näoga kloostri eestseisja) ja sünkroonsed liigutused (sibula hakkimine, jalgratastega sõitmine, ravimi nimede ütlemine). Need olid kuidagi teistsuguse energiaga ja rütmilisemad. Sellises vaimus oleks võinud kogu lavastus kulgeda. Samuti oli teatud rütm Martini (Ringo Ramul) ja miilitsa (Tarvo Vridolin) võitlusstseenides. Samas võis see huvitav olla ainuüksi seepärast, et ma nägin nii lähedalt lavavõitlust (istusin teise rea keskel ja võitlus toimus sisuliselt otse minu silme ees). Lavakujundus meeldis mulle ka. Eriti mööbli osa. Kuidas publikule näidati audentseid nõukogudeaegseid kappe, kuid millest aeg-ajalt igasuguseid huvitavaid tegelasi välja tuli. Ainult see tänapäevane kunstkuusk jäi minu silma kriipima. Kuigi ma saan suurepäraselt aru, et teatris päris kuuske kasutada pole väga mõistlik.
Kuna ma Ugala näitlejatega väga kursis pole, siis on neid laval huvitav vaadata. Siiski tooksin sel korral eraldi välja Andres Tabuni, keda ma siiani olen näinud veidi kummalisi vanamehi mängimas, kuid kelle seekordsed rollid olid hoopis teisest puust. Eriti meeldis mulle tema kehastatud Kalle isa. Ja muidugi Luule Komissarov, kellel sel korral küll suurt rolli ei olnud, aga kes nägi oma kahe väikese kelmika patsiga hullumaja patsiendina väga äge välja (see küll pole näitlejaanne, vaid pigem kunstilise meeskonna töö, aga siiski). Ahjaa, hullumaja stseen meeldis mulle ka. Sest ma ise töötan haiglas ja mulle meeldivad alati meditsiiniga seotud stseenid. Ning selle stseeni puhul ka see, et kuigi tegemist oli 70ndatega, siis paljudes haiglates jagatakse ka tänapäeval just täpselt niimoodi ravimeid. Et õde seisab ravimitega ühes kohas ja siis kõik patsiendid tulevad rivis õe juurde, võtavad tema silme all rohud sisse ja siis näitavad, kas suu on tühi.
Kogu eelneva pika jutu kokkuvõtteks (ja osaliselt enese kordamiseks) pean tõdema, et ootasin lavastuselt veidi rohkem. Lavastus kui tervik jäi minu jaoks kaootiliseks. Liiga palju erinevas stiilis sündmusi (90ndad, 70ndad, hullumaja, mungad, maadluskostüümis võitlemine) mille vahel oli jooksvalt raske seoseid leida ja mõnes kohas oli mul raske aju eelmiselt sündmuselt järgmisele ümber lülitada. Küll aga võib päris paljude stseenidega eraldiseisvalt rahule jääda ja just nende stseenide pärast ei kahetse ma teatrisse minekut. Küll aga oleks mulle meeldinud kui need eraldiseisvalt meeldinud stseenid oleksid mulle meeldinud osana terviklahendusest. Siiski on mul hea meel, et lavastuse lõpus selgus, et on aasta 1990 ja kõik eelnevalt nähtu oli nende meenutus oma narkootiliste ainete tarvitamise hallutsinatsioonidest. Vähemalt oli kogu sellel kaootilisel sündmustikul mingi piiritlev raamistik, mis kogu laval toimunud hullumeelsuse ära põhjendas. Küll aga jäi minu jaoks siiski arusaamatuks, et mis puhul kunagised noorusaja sõbrad nüüd aastakümneid hiljem kokku said. Vaevalt et lihtsalt oma nooruspõlve mälestuste meenutamiseks.
Kindlasti on "Hipide revolutsioon" hea nostalgia nendele, kes on ise 70ndatel noored olnud ja ehk unistanud Nõukogude Liidu lagundamisest. Või siis nendele praegustele noortele, kes tahavad käesolevalt süsteemi vastu mässata õpetuseks mida teha või mida mitte teha.

Autor: Mihhail Durnenkov
Lavastaja: Juri Kvjatkovski
Kunstnik: Ksenia Peretruhhina
Kostüümikunstnik: Aleksei Lobanov
Muusikaline kujundus: Peeter Konovalov ja Juri Kvjatkovski
Koreograaf: Olga Privis
Valguskujundus: Rene Liivamägi ja Juri Kvjatkovski
Videokunstnik: Katre Sulane
Mängisid:
Ott Aardam – Lennon
Janek Vadi – Arlekiin
Rait Õunapuu – Kalle-Krišna
Klaudia Tiitsmaa – Ülle
Marika Palm – Anu
Vallo Kirs – Aivar
Andres Tabun – Kloostri eestseisja; Hipi; Miilits; Kalle isa; Hullumaja patsient
Tarvo Vridolin – Munk; Hipi; Miilits; Hullumaja patsient
Ringo Ramul – Hipi; Martin; Silm
Kiiri Tamm – Kalle ema; Hullumaja patsient
Kata-Riina Luide – Hullumaja patsient; Taina; Ülle vanaema
Adeele Sepp – Psühhoterapeut; Sirena; Ülle ema
Vilma Luik – Psühhoterapeut; Ülle vanavanaema
Luule Komissarov – Hullumaja patsient; Ülle vanavanavanaema
Elari Ennok – Muusik
Martin Niklus – Hipi; Vale-Lennon
Sergei Teppan – Munk; Hipi
Siim Villem Vester – Munk; Hipi

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Ugala teatri koduleheküljelt SIIN

* - Postituse päisepilt on pärit Ugala koduleheküljelt ja selle autoriks on Gabriela Liivmägi.
** - Postitus sündis koostöös Ugala teatriga, kes mulle tasuta pileti etendusele võimaldas.

29/06/2016

Vannutatud neitsid

28. juunil 2016 Telliskivi Loomelinnaku Kollases saalis

Pildi autor Jaanus Laagriküll
Autor: Oleg Mihailov
Lavastaja: Madis Kalmet
Mängisid:
Ülle Kaljuste - Teuta
Lii Tedre - Eideke
Riina Maidre - Liri
Inga Salurand - Rozafa
Külli Reinumägi - Edona
Kaie Mihkelson - Onu Keki


Kui kunagi tegin postitust sellest, milliseid lavastusi tahan näha, siis "Vannutatud neitsid" oli üsna kindlalt seal kirjas. Etendusest kuulsin esimest korda aasta tagasi kui Ülle Kaljuste seda mainis oma intervjuus Postimehele (LINK). Kuna Ülle Kaljuste seda teksti kiitis, siis tekkis mul kohe tahtmine seda lavastust näha. Kusjuures selles kirjelduses oli midagi, mis mind kõnetas, sest ma pole üldiselt selline inimene kes kõiki asju vaatama läheb, mida teised soovitavad. Nii ma siis sügisel avastasingi, et MTÜ R.A.A.A.M toob selle lavastuse välja. Muidugi ei vaevunud ma endale varakult piletit ostma. Mõte oli küll esietendusele minna, aga kuna see oli täpselt 11.juuni ja siis olid blogiauhinnad ja järgmine hommik oli vara vaja Tartus tööl olla, siis jäid mõlemad üritused minu jaoks ära. Järgnevatel mängukordadel olin tööl ja juba mõtlesin korraks, et kas nüüd jääbki etendus nägemata. Siis vaatasin, et mul kuu lõpus mitu vaba päeva ja mängitakse ka nendel päevadel ja pileteid on ka. Pileti ostsin esmaspäeval, kui Piletimaailm näitas et teisipäevane etendus on välja müüdud ja Piletilevi andmetel oli saada üks pilet. Nii ma siis selle viimase pileti teisipäevasele etendusele ostsin. Üsna viimasel minutil, nagu mulle omane.
Lavastust tutvustatakse järgmiselt: "Oleg Mihailovi "Vannutatud neitsid " on valustraagiline, kuid samas puhastavalt helge perekonnadraama. Näidendi tegevus toimub meie päevil Tirana - Albaania pealinna- äärelinnas. See ei ole piltpostkaartide ja turistide Tirana vaid karm, halastamatu ning reaalne Tirana, kus üks perekond võitleb oma argipäevas õnne ja parema tuleviku nimel. Tragikoomiliselt isegi groteskselt põrkuvad tänapäeva maailma tavad ja harjumused aastasadu vanade traditsioonide ja tabudega. Näidendi teemad on üllatavalt aktuaalsed, maailmas, kus on praegu teravasse konflikti sattunud humanistlik ja demokraatlik ilmavaade ning vägivaldne fanaatilis - religioosne islamistlik radikalism."
Seda eelpool olevat teksti lugedes ei saa ilmselt keegi aru, miks ma seda lavastust näha tahtsin. Ma pean tunnistama, et see konkreetne tutvustus poleks ka mind teatrisse ajanud. Rohkem läksingi selle Ülle Kaljuste jutu peale. Eks oma osa mängisid ka head näitlejad. Ülle Kaljuste on mu ammune lemmik ja viimasel ajal on Inga Salurand ka järjest rohkem meeldima hakanud. Rääkimata siis suurepärastest Kaie Mihkelsonist ja Lii Tedrest. Lisaks mängis seal ka Külli Reinumägi, keda ma polegi vist kunagi varem teatrilaval näinud, ometigi on tema nimi ja nägu mulle vägagi tuttavad (eelkõige TV-st). Ainus, kelle nime ma varem kuulnud ei olnud, oli Riina Maidre. Samas oli Riina Maidre kehastatud Liri mu lemmiktegelane. Siiski on mul hea meel, et mingi vägi sundis mind seda lavastust vaatama minema, sest see oli seda väärt. Korraks hakkasin ka ise kahtlema, et kas oli selle pileti ostmine õige tegu. Hommikul ütles üks kolleeg ka mulle, et ma ei ole normaalne, et lähen Tallinnasse teatrisse ja ei jäägi Tallinnasse ööseks, vaid tulen viimase bussiga tagasi koju (viimane buss Tartusse väljub 23.00 ja jõuab Tartusse 1.45). Seda enam, et ma lähen täiesti üksinda teatrisse. Selliseid asju ongi vist teistel raske mõista, kuid mulle siiski meeldib mõelda, et selliseid "hulle" on veel. Minu silmis oli see käik aga igati õigustatud.
Lugu räägib ühest perekonnast ja nende omavahelistest suhetest. Tegemist on Albaania perega, kes elab Kanuni järgi. Siinkohal oleks sobilik veidi lahti kirjutada mis see Kanun õigupoolest on. Wikipedia andmetel on Kanun Albaania traditsiooniliste seaduste kogum, mida on aegade algusest peale suuliselt edasi antud. Esimene Kanun pandi kirja alles 20.sajandil. Kanun koosneb 12-st erinevast raamatust:
  1. Kirik
  2. Pere
  3. Abielu
  4. Majapidamine, loomad ja varandus
  5. Töö
  6. Varanduse jagamine (laenamine ja kinkimine)
  7. Sõnade kasutamine
  8. Au
  9. Kahjud
  10. Seadused kuritegude jaoks
  11. Eakate Kanun
  12. Erandid
Nagu näha, siis Kanun määrab kogu elu ära. Kanuni järgi polnud naistel mitte mingisugust õigust varandusele, naised ei tohtinud teha kõiki töid, naistel ei tohtinud olla kella, telefoni ega muid tehnikavidinaid, naised ei tohtinud juhtida majapidamist, hääletada, teatud hoonetesse siseneda jne. Kanun sätestas 15. sajandil ka vannutatud neitsite traditsiooni. Kuna naistel puudusid igasugused õigused, siis juhtus ka neid olukordasid, kus perekonnapea surma sai (sageli juhtus seda näiteks veritasu tõttu) ja oli vaja uut perekonnapead. Kui aga majas ühtegi meest ei olnud, siis pidi keegi naistest andma hõimuvanemate juuresolekul tsölibaadivande ning hakkama meheks. Selliselt vannutatud naised pidid kandma edaspidi ainult meeste riideid ning nad said endale kõik meestega võrdsed õigused. Tõotust tagasi võtta pole võimalik. Kusjuures vande andja vanus pole oluline, seda võib teha igas eas. 
Nagu lavastuse pealkirigi ütleb, siis tegemist on vannutatud neitsi(te) looga. Kui ma sain teada, et Kaie Mihkelson mängib meest, siis minu esimene mõte oli, et tüüpiline naiste lugu ja seepärast ongi naine pandud ka mehe rolli mängima. Et tegemist on sellise naistelt naistele looga. Siiski sain etenduse käigus aru, et Kaie Mihkelsoni mängitud onu Keki oli vannutatud neitsi. Tal ei jäänud omal ajal muud üle, kui anda vanne, et päästa oma perekond ja perekonna vara ning nii saigi naisest mees.
Kaie Mihkelson mängis meest väga hästi. Ma soovitaks Draamateatril teda mõnikord mehe rollides kasutada. Kui aeg-ajalt leiame teatris mehi naisi mägimas, siis miks ei võiks ka naised mehi mängida. Meil on ju ikkagi võrdõiguslikkus. Ma korraks kujutasin ka Peeter Volkonskit onu Keki rollis. See oli siiski etenduse selles etapis, kus ma ei teadnud et onu Keki on vannutatud neitsi. Aga lihtsalt Volkonski oma habeme ja olekuga oleks sellist meest väga hästi mängima sobinud. Siiski vannutatud neitsite kontekstis oleks ta täiesti sobimatu olnud. Praegune lavastaja nägemus näitlejatest oli suurepärane ning näitlejannade koosmäng oli harmoneeruv ning pakkus naudingut. 

Pildi autor: Jaanus Laagriküll. / Äkki saate aru, miks minu arvates Peeter Volkonski siia rolli sobinud oleks?
Mulle pakkus muidugi naudingut ka loo psühholoogilisus. Ma julgen öelda, et kohati oli temaatika veidi morbiidne ja väga valus, just eelkõige mulle kui naisele. Lihtsalt see mõte, et kusagil suhtutakse naistesse nii jõhkralt, et sa ei saa enda armastuga koos olla, vaid sind lihtsalt antakse mingile mehele naiseks ja siis sunnitakse sind temaga iga öö magama, kus põhimõtteliselt su enda abikaasa sind igal öösel vägistab. Ja nagu sellest veel vähe oleks, siis võetakse sult ära kogu su varandus, sest naisel ei tohi varandust olla ning ka dokumendid võtab sinu uue perekonnapea endale. Sinu ainus ülesanne on laps sünnitada ning laps peab olema poiss, sest perekonnale on ju uut järeltulijat vaja, kes varanduse päriks ja majapidamise juhtimise oma õlule võtaks. Kusjuures ma rõhutan, et tegemist ei ole looga kusagilt 17.sajandist, vaid kogu lavastuse tegevus toimub tänapäeval. Tänapäevasuse hõngu andis etenduses Rozafa (Inga Salurand), kes oli perekonda pruudiks võetud. Tema näitas, et maailmas on ka muud moodi võimalik elada. Et see on täiesti normaalne, et naised kasutavad telefone ja armuvad meestesse kelle nad ise on endale välja valinud ja kannavad pükse jne. Siiski tuli välja see, et üksi mitme vastu ei saa ning sageli on traditsioonid püsivamad, eelkõige just vanemate inimeste seas. Ma siiski detailselt ei hakka kogu lavastuse sisu ära rääkima, jääb midagi saladuseks ka. Niigi see info, et onu Keki on vanntatud neitsi paneb kogu tegevustikku teise nurga alt nägema. 
Kui mulle sellised psühholoogilised lavastused meeldivad, siis ilmselt suuremale osale inimestest need ei meeldi. Lihtsalt seepärast, et sa ei saa koguaeg naerda ning pead hoolega vaatama/kuulama ning kaasa mõtlema, et sisu taibata. Ilmselt on piletimüügikohtades kajastuv lavastuse sisututvustus oma töö teinud ja teatrisse jõuavadki ainult need, kes tunnevad selle temaatika vastu huvi, või oskavad hinnata psühholoogilisemat teatrit. Sest eile valitses saalis haudvaikus. Paaril korral siiski turtsatas publik naerma ning ühel korral helises kellelgi publiku hulgast telefon. Kusjuures see telefonihelin oli nii õigel hetkel. Just käis laval jutt sellest, kuidas naisel ei tohi telefoni olla. Ma korraks lootsin, et äkki keegi näitlejatest teeb sellest helinast välja ja poetab mõne repliigi, lihtsalt seetõttu, et see sobis konteksti. Aga seda ei juhtunud. Ilmselt ei pannud näitlejad laval seda helinat tähele, sest telefoniomanik jõudis üsna kärmelt reageerida ning näitlejate mäng oli kogu etenduse ajal väga intensiivne. Ma ei tea, kas asi on selles, et ma loen praegu Pille-Riin Purje raamatut "Lemmikute raamat" ja seal on ta välja toonud mitmeid seikasid, kus näitlejad üksteisele etenduse ajal veidi vimkasid viskavad ja see on minu fantaasia tööle pannud. Või olid need väikesed vimkad lavastaja poolt sisse lavastatud, aga mulle nad meeldisid. Näiteks stseen, kus Keki Edonalt kommid käest võtab ja need maha viskab. Hetk hiljem käseb Liri Rozafal need kommid üles korjata ja kui Rosaza ühte kommi ei näe, ütleb Liri talle: "Näe, siin on veel üks." Või kui Teuta võtab poeriiulilt just selle õllepurgi, mida Liri eelnevalt oli raputanud. Sellised pisiasjad, mis sobiksid väga hästi väikeseks vimkaks, et vaadata kuidas lavapartner ootamatuste korral reageerib. Samas võis see täitsa vabalt olla sisse lavastatud, eriti see õllepurgi osa. 
Kuna ma olen nüüd sujuvalt jõudnud näitlejate juurde, siis kirjutangi natukene sellest, kes kui hästi minu arvates oma rolliga hakkama sai. Nagu eespool juba mainisin, siis Kaie Mihkelson onu Keki rollis oli igati suurepärane. Mul tuli paratamatult meelde "Augustikuu" Draamateatris, kus ma teda viimati laval nägin (ma satun kahjuks väga harva Draamateatrisse). Seal tundus tema kehastatud Ivy Weston ka üsnagi meheliku naisena. Kui nüüd võrrelda Ivy´t ja onu Kekit, siis Ivy oli ikka üdini naiselik. Lausa uskumatu, et üks naine suudab nii hästi meest mängida. Kusjuures tegelikult polnud tal mehe mängimiseks ju mingeid aksessuaare (vuntsid ja habe) ja asi toimis. See ilmselt ei tule ka üllatusena, et Ülle Kaljuste mulle meeldis. Ma ei tea, kas asi on selles, et ta mulle meeldib või ta lihtsalt ongi nii andekas, aga mina pole tema rollides kunagi pettuma pidanud. Teutat oli huvitav vaadata. Alguses tundus, et tavaline majaperenaine, kes on lihtsalt mehe ori (Kusjuures Teuta on Keki õde). Siiski etenduse käigus sain nähe Ülle Kaljuste mängus erinevaid nüansse. Küll oli seal näha armastavat ema oma tütrele, järgmisel hetkel oma tütart vihkavat ema, siis uudishimulikku naist, surnud poega igatsevat naist, oma õde vihkamat naist, ühiskonna peale vihast naist ja järgmisel hetkel seda ühiskonda soosivat naist. Tegelikult oli neid nüansse seal nii palju, et kui ma kõik kirja paneksin, siis ilmselt see postitus muudkui veniks ja veniks. Siiski mingitel südamlikematel hetkedel meenutas Teuta mulle Grace´i (lavastusest "Grace ja Glorie") ning kui Teuta oma ravimeid jagas, siis tekkisid mul paratamatult seosed "Augustikuu" etendusega, kus Ülle Kaljuste mängitud Barbara üritas oma emale Violetilt (Ita Ever) ravimeid kätte saada. Märkimisväärne oli ka Kaie Mihkelsoni ja Ülle Kaljuste omavaheline duett. Minu meelest nad täiendasid teineteist ja nende mängu oli suurepärane vaadata. Kõige rohkem mulle meeldis aga Riina Maidre, kes kehastas ratastoolis olevat Lirit. Esiteks oli märkimisväärne juba see, kuidas ta ratastoolis istudes suutis nii erinevaid nüansse välja mängida. Ratastoolis istudes on ju keha kasutamine piiratud, ning seda rohkem tuleb panna mängu oma häält ja miimikat. Ilmselt meeldis mulle Riina Maidre ka seetõttu, et ta oli minu jaoks uus avastus ning ma polnud teda varem näinud. Sümpaatiat tekitas ka tegelaskuju Liri, kes üritas sellest vanast maailmast välja rebida ning traditsioone murda. Kuna ma ise olen noor, siis ilmselt tekkis selline samastumise hetk. Sest eks noortel ikka on neid perioode, kus vanemate arvamused ja põhimõtted tunduvad olevat iidne ajalugu ning noored julgevad rohkem uusi asju katsetada. Minu arvates oleks võinud lavastuse nende kolme näitlejaga ära teha ja oleks kõik ka väga hästi olnud. Lii Tedre mängis ka väga hästi, kuid tema eidekese roll oli kuidagi väike minu jaoks. See eideke ei andnud etendusele minu mõistes väga palju juurde, kui tõi ainult nii muuseas mõned saladused päevavalgele, aga need oleksid hiljem ka teiste tegelaste lugudest välja tulnud. Külli Reinumägi vaikiv Edona oli ka selline roll, mis oleks loo mõttes minu arvates võinud olemata olla. Tema põhiline ülesanne oli olla vaikiv kannataja ning perekonna traagika edasikandja. Samas seda traagikat jätkus ka teistesse tegelastesse piisavalt. Ja siis oli seal Inga Salurand, kes kehastas pruut Rozafat. Tema tegelikult oli oluline, sest tema oli see, kes näitas kuidas kaasaegses maailmas elatakse ning tegi Lirile selgeks, et ka naine on inimene. Et igal pool ei kohelda naist kui orja. Ma hakkasin etenduse ajal mingi hetk selle üle mõtlema, et kuigi Rozafa roll on tõsine, siis õhkus Inga Salurannast plikalikkust, siirust ja noore inimese nõtkust (mitte et ma nüüd ütleksin, et ta on vana), mis samas ei olnud nagu kuidagi kooskõlas selle kurja ja vihkamist täis maailmaga, kuhu ta sattunud oli. Ilmselt oli see ehe näide sellest, mida armastus inimesega teha võib.
Lavastuse plakatit ja kavalehe esikaant vaadates on kohe näha, et tegemist on tumedates toonides lavastusega. Näiteks Lii Tedre, Kaie Mihkelson ja Ülle Kaljuste on üleni tumedas, justkui sümboliseerimas seda vana ja õudsat traditsiooni. Samas olid nende tegelased ka minu meelest üksteise vastu kõige õelamad ja kurjemad. Riina Maidre kannab pildil tumedat seelikut ja heledamat pluusi, mis minu meelest viitab sellele, et ta on pärit õelast perekonnast, kuid samas see hele ülemine osa viitaks nagu sellele, et ta on valmis muutusteks. Minu mäletamist mööda oli tema see, kes lavastuses ütles oma ema ja onu kohta, et nad vihkavad kõiki. Külli Reinumägi ja Inga Salurand on aga heledates riietes, sest nemad ei ole siia perekonda sündinud, vaid neid on abielu sellesse perekonda toonud ja nemad ei kanna selle perekonna taaka nii raskelt enda õlul. Nemad on seda meelt, et ühiskond võib ka muutuda ja kõik ei pea nii kuri ja halb olema. Siiski käis mul etenduse ajal paaril korral peast läbi mõte, et tegemist on tõelise naiste lavastusega. Ütleb ju vanarahvaski, et kõik naised on ussid. Siin lavastuses oli lihtsalt seda naistevahelist kadedust ja vihkamist ja kurjust nii palju, et ma juba hakkasingi mõtlema, et kas kõik naised ongi oma loomupoolest nii õelad.
Et mitte nii negatiivsete nootidega lõpetada, siis kiidan R.A.A.A.M.-i mängukoha valikut. Endine tööstushoone? oli väga usutav Albaania kivimaja ning igatahes oli seal etendust huvitavam jälgida, kui mõnes igavas teatrisaalis. Etenduses oli ka neid kohti, kus sai naerda, aga seda ainult sellisel juhul, kui sa kaasa mõtlesid, sest siis said naljast aru. Kindlasti oli huvitav ka teiste kultuuridega tuttavaks saada, ning mõelda: "Jumal tänatud, et ma Eestis elan ja meil selliseid traditsioone pole."
Jumal tänatud, et ma eile selle teatri teekonna ette võtsin. Minu igatahes tuli üle väga pika aja see nii mõnus teatriärevus sisse. Mul on siiralt hea meel selle üle, et ka suvelavastusena tehakse psühholoogilist teatrit, mis mulle meeldib. Ma loodan, et äkki mängitakse seda lavastust ka hiljem edasi, sest see on selline lavastus, mida ma võiksin vist veel vaadata. Just seepärast, et kui tundub, et endal on kõik pahasti ja halvasti, ning näed nende naiste kannatusi ja katsumusi, ning tuled peale kahte tundi teatrist välja ja mõtled, et küll mu elu on alles ilus.

Kui keegi peaks veel huvi tundma lavastuse vastu, siis seda mängitakse veel täna ja homme (29. ja 30. juuni) õhtul Telliskivi Loomelinnaku kollases saalis.

23/04/2016

2016 suveetenduste soovitused vol. 2

Kirjutasin kunagi sügisel juba sellest, milliseid suvelavastusi soovitan teil või mida tahan ise vaatama minna. Kuna selleks ajaks ilmselgelt ei olnud kõik teatrid oma suveplaane veel avalikustanud, siis teen nüüd samal teemal uue postituse. Esimese postituse leiab SIIT


MTÜ R.A.A.A.M. "Vannutatud neitsid"

Oleg Mihailovi "Vannutatud neitsid " on valustraagiline, kuid samas puhastavalt helge perekonnadraama.Näidendi tegevus toimub meie päevil Tirana - Albaania pealinna- äärelinnas.See ei ole piltpostkaartide ja turistide Tirana vaid karm, halastamatu ning reaalne Tirana , kus üks perekond võitleb oma argipäevas õnne ja parema tuleviku nimel.Tragikoomiliselt isegi groteskselt põrkuvad tänapäeva maailma tavad ja harjumused aastasadu vanade traditsioonide ja tabudega. Näidendi teemad on üllatavalt aktuaalsed, maailmas, kus on praegu teravasse konflikti sattunud humanistlik ja demokraatlik ilmavaade ning vägivaldne fanaatilis - religioosne islamistlik radikalism.
Tõlkija: Tiit Alte 
Lavastaja: Madis Kalmet
Kunstnik: Jaanus Laagriküll
Muusikaline kujundaja: Peeter Konovalov
Valguskujundaja: Priidu Adlas
Näitlejad: Ülle Kaljuste (Eesti Draamateater), Kaie Mihkelson (Eesti Draamateater), Riina Maidre, Lii Tedre, Külli Reinumägi, Inga Salurand (Eesti Draamateater).
Maailmaesietendus 11. juunil 2016 Telliskivi Loomelinnaku kollases saalis. 

Etendused toimuvad: 11, 12, 15, 16, 17, 18, 19, 27, 28, 29, 30 juuni kell 19.00 Telliskivi Loomelinnakus

Ugala "Kõrboja perenaine"

"Kõrboja perenaine" on naistelugu – Kõrboja Anna, Kuusiku Eevi ja Kõrboja Madli lugu. 
Kõrboja väljadel laulavad valmivad viljad, Kõrboja kari kosub ja kannab kaela, kuid Kõrboja peremees on vana ja väsinud. Viimases hädas pöördub ta oma ainsa tütre poole: "Saagu sinust uus Kõrboja perenaine!" Aga perenaine vajab ka peremeest. Olgu või ühesilmset. Kõrboja Anna teab seda. Nõnda on kombeks. Nõnda peab. Sest muidu vaadatakse Kõrbojale viltu. Peremehed ei saa kanda seelikuid. Nõnda oli see sada aastat tagasi ja nõnda on see ka praegu. Eelarvamused ei hävi aastatega ega põle tules. 
Kuusiku Eevi teab, et Katku Villu teda armastab. Teda ja tema poega. Eevi teab, et elu on raske. Eevi teab veel paljusid asju, aga ühte ta ei tea. Eevi ei tea, et Kõrboja Anna on oma valiku teinud.  Kõrboja vana Madli näeb kõike, aga vaikib. Madli teab, et õnne võib leida vaid siis, kui kõnnid oma valitud teed lõpuni. Aga Madli rajad on rohtunud ning Madli võib vaid vaikides tagasi vaadata. 
Näidendi "Kõrboja perenaine" aluseks on Urmas Lennuk valinud Tammsaare romaani "Kõrboja peremees" ning kirjutanud näidendi just lavastaja Vallo Kirsile ja Ugala teatri näitlejatele.
Lavastaja: Vallo Kirs
Kunstnik: Kristjan Suits
Kostüümikunstnik: Pille Küngas
Muusikaline kujundus: Peeter Konovalov ja Kulno Malva 
Osades: Kadri Lepp, Ott Aardam, Adeele Sepp, Luule Komissarov, Egon Nuter, Andres Tabun, Tanel Ingi, Janek Vadi, Marika Palm, Rait Õunapuu ja paljud teised

Etendused toimuvad 1., 2., 3., 5., 6., 7., 8., 9. juulil ja 18., 19., 24., 25., 26., 27., 28. augustil A.H. Tammsaare muuseumis Vargamäel

MTÜ R.A.A.A.M. "Vanapagan"

Kuhu satub Vanapagan, tulles 21. sajandi teise kümnendi keskel põrgust maa peale õndsaks saama? Mis maa see on? Kas Jürkal on üldse võimalusi selles bordellis inimeseks jääda?
Kokku saavad A. H. Tammsaare tegelased, Eesti näitlejad ja Jakuutia lavastaja Sergei Potapov, kelle lavastajakäekirja teatris võrreldakse filmisaurus Quentin Tarantinoga.
Tekst: Mihhail Baskiroff (Jakuutia)
Lavastaja: Sergei Potapov (Jakuutia)
Kunstnik: Ervin Õunapuu
Muusikaline kujundaja: Ardo Ran Varres
Valguskunstnik: Priidu Adlas
Näitlejad: Ivo Uukkivi, Nero Urke, Liisa Pulk, Elina Reinold, Sulev Teppart.

Etendused toimuvad 13, 14, 17, 18, 20, 21.,25., 27., 28., 29. augustil Kernu mõisa küünis.

Tõstamaa suveteater "Karlsonson"

"Karlsonson" on tragikoomiline lugu mehest, kellel oli propeller ja nupp, aga kes ei suutnud lennata - must huumor andekate vanemate mitte nii andekate laste valusal teemal.
Näidend algab peategelase Karli matustel, kuhu pole kohale tulnud mitte kedagi peale Võõra Vanamuti. Laulnud kirikutiiskandiga "Jumal sul ligemal", õhanud "kui ilus mees kadunuke ikka oli", kurtnud kurja inimsaatuse ning selle üle, et tänapäeval pole enam kombeks pidada rikkalikke peiesid, Võõras Vanamutt lahkub.
Hetk hiljem ärkab kirstus üles Karl - et saada selgust, miks küll on tema, kuulsa ja andeka isa poja elu läinud niimoodi, et keegi ei tulnud isegi tema matustele...
Hargneb lahti Karli eriskummaline elukäik, otsides pööranguid, kus teistmoodi valikut tehes oleks elu läinud hoopis teisiti.
Näidend on üles ehitatud Karli mälupiltidena, kuid see pole monoetendus, vaid koosneb paljudest dialoogidest erinevate inimestega, kes Karli saatust määranud on.
Autor ja lavastaja: Gerda Kordemets
Mängivad: Kersti Tombak ja Veikko Täär

Etendused toimuvad 5,6,7,10,11,12,13,14,17,18,19. augustil Tõstamaa mõisas

MTÜ R.A.A.A.M. "Aleksei Karenin"

Ilmselt ei kahtle ükski eestlane, et Lev Tolstoi „Anna Karenina” lugu sobib Tapa vanas raudteejaamas mängimiseks nagu rusikas silmaauku. Vene klassiku romaanis on raudteel ju tähtis osa. See andis ja annab mastaabi ja liikumisvõimaluse, peatades samas mõtted ja aja...
Siberi lavastaja Aleksei Pessegov (1953), kes on Vene suurima teatriauhinna Kuldne mask üks tänavusi nominente, tuleb suvel Tapale ja räägib seal publikule koos Eesti näitlejatega loo, kus näitab, mida tunneb Anna mees Aleksei Karenin.
„Kirg on purustav? Armastus loov? Või siis kirg on alati purustav ‒ armastus alati loov?” on Aleksei Pessegov ise oma eesootavat lavastust tutvustades napp. Kirg ja armastus, elu ja surm edasi-tagasi sõeluvate rongide vahel... Millised on peatused inimeste peades?
Lavastaja: Aleksei Pesegov
Kunstnik:
Svetlana Pesegova
Mängivad:
Aivar Tommingas (Vanemuine), Elina Purde, Raimo Pass (Draamateater), Roland Laos, Jekaterina Novosjolova, Terje Pennie jt.

Etendused toimuvad 8., 9., 10., 14., 15., 16., 20., 21., 22., 23., 24., 26., 27., 28., 29. juuli kell 19.30 Tapa Raudteejaamas

MTÜ R.A.A.A.M. "Libahunt"

“Libahunt” on ilmselt eelmise aasta enim diskussiooni tekitanud teatrilavastus. Seda näitavad rohked arvustused ja vastukajad. Seda oli ka ette aimata. Kui üks Jakuudi lavastaja võtab Eesti tüviteksti ja annab sellele uue, tänapäevase hingamise, siis see tekitabki juba ette furoori.
Lavastaja: Sergei Potapov (Jakuutia)
Kunstnik: Ervin Õunapuu
Muusikaline kujundaja: Ardo Ran Varres
Valguskujundaja: Priidu Adlas
Mängivad: Kristiina-Hortensia Port, Liisa Pulk, Martin Kõiv, Ivo Uukkivi (Draamateater), Kristo Viiding, Mari Lill (Draamateater), Piret Simson

Etendused toimuvad 12., 13., 14., 18., 19., 20., 21., 22. juulil kel l19.30 Kernu mõisa küünis 

Theatrum "Hääled"

Kaks näitlejat ja tšello. Mees ja naine. Tüdruk ja poiss. Ema ja poeg. Õpetaja ja õpilane. Hääled meis ja meie ümber. Üksi teineteises. Ja vaikus kõige üle.
Lavastaja: Lembit Peterson
Kunstnik: Kristiina-Hortensia Port 
Mängivad: Garmen Tabor ja Aleksander Eelmaa ja tšellist Johannes Sarapuu

Etendused toimuvad 2., 3., 9., 10., 11., 12. augustil kell 18.00 Esna mõisas

Saueaugu teatrisuvi: "INGELAND"

INGELANDI teine suvi
Eestis on ju kaks teatrit: talveteater ja suveteater. Inimesed, kes neid teevad, on samad, aga teatrid täiesti erinevad. Suveteatris juhtub asju, mida talveteatris iial ei juhtu. Sadu, torm, äike, udu ja loojang — kõik võivad sekkuda etenduse käiku. Pole mingit rutiini ja iial ei tea, mis sellest kõigest välja tuleb. Suvel julgetakse rohkem. Rämedamat nalja ja liigutavamat kunsti. Ja vaataja — vaataja on ka ju suvel teine. Ta ei tule läbi tuttava pimeda linna, ta tuleb läbi valge suvise maa. Temalgi on meeled rohkem lahti, nagu teekonnal ikka, kodust ära. Ka näitlejad, kogu trupp on ju kodust ära tulnud, tulnud kokku sellesse ühte kohta selleks üheks lühikeseks ajaks tegema seda ühte asja. Milline kontsentratsioon! Milline võimalus sündmuseks, milline võimalus, et midagi juhtuks. Kui talveteater suudaks säilitada selle juhtumisvalmiduse, võiks seal sündida erakordselt kõrge kunst. Aga ei suuda. Olud on teised. Inimesed käivad tööl, ettearvamatust on vähem, energiat on vähem — kõik on õnneks muidugi ka vähem liga-loga. Või kes siis jaksakski olla terve elu sellisel etteaimamatul suveretkel? Elu on ikka midagi muud… ka. Isegi Toomas Nipernaadi, see hulgus, läks talveks koju tagasi. Julgeda suvelgi, elada suvelgi…
Ekke Moor, Gailiti teine kuulus rändur-kangelane, valib teise tee. Ta on muidugi ka alles noor, pole veel elust araks tehtud. Ta läheb, et minna. Ta lahkub Ingelandist ja oma armsamast mitte suveks, vaid võib-olla alatiseks. Ei tea ju. Mis saab. Aga tema minekuga on imelik lugu. Mida kaugemale ta läheb, seda lähemale ta jõuab. Vähemalt sellele äratundmisele, et polegi kuhugi minna. Ei enda ega selle armastuse eest, mida ta kannab oma südames. Aga kas ta saaks seda teada teele minemata, kas ta saaks teada, mis on Ingeland, kes on ta ise ja keda ta tõeliselt armastab, kui ta jääks sinna, ei läheks? 
Selles see inimelu häda ja õndsus on, et arusaamiseks tuleb minna täielikku arusaamatusse, kojujõudmiseks tuleb kõndida kodust nii kaugele kui saab, ja oma armastatu leidmiseks tuleb ta maha jätta. Teha seda kõike ja võtta vastu nende tegude kõik kurvad ja rõõmsad tagajärjed. Kui taipad, pole enam noor. Või mida taipadki? 
…
Läinud juunis, kui Saueaugul Ingelandi-teekonnaks kokku saime, ei osanud ma sellest kõigest midagi oodata. Nüüd oskan oodata nii mõndagi, aga see teeb isegi ärevamaks, sest ma tean, et kuigi koht on sama, tükk on sama, inimesed on samad, pole miski sama. Suvi on teine. Mis saab? Ei tea, ei tea… Aga see ja nimelt see ongi suveteatri võlu. Et ei tea. Ja et mõnikord juhtub. Isegi imesid, kõike. (2016)

INGELANDI esimene suvi
Sügisel Tartus, teatrifestivali viimasel päeval, kui just just suure  kergendustundega üht omanäolist plakatit kokku rullisin, küsis Margus minult nagu muuseas, ega ma ei tahaks äkki Gailiti “Ekke Moorist” midagi teatrile seada. Valtetasin, et võiks ju mõelda. Tegelikult olin otsustanud sõita Tartust ja teatrist nii kaugele kui võimalik, nii mereda taha, kui saab (kirjutama “Lõpetuse inglit”, nagu pärast selgus). Aga kunstis algabki kõik väikesest valest. Viimasel minutil võtsin “Ekke Moori” ikkagi saare peale kaasa. Et võin ju lugeda, kui igav hakkab.  Igav ei hakanud üldse, aga lugesin ometi. Seekord tundus see lugu hoopis teistsugusena kui kunagi ammu. Sain aru, et see on ju lugu kunstnikust, otsijast, näitlejast. Ekke on miim, selle maailma kõige himustatuma ja põlatuma ameti kandja. Või on see amet? Pigem saatus. Või siis lihtsalt tüüp. Ja nagu õige miim kunagi, lahkub ta kodust, läheb otsima… Keda? Keda, mida otsib näitleja kõigest sellest võltselust, kust ta läbi rändab? Muidugi ennast. Oma rolli, mis poleks roll, vaid tõde, oma Enekeni, kes poleks kujutlus, vaid ihu ja hing, oma Ingelandi, mis oleks see kõik kokku. Muidugi, jaa, nagu Odüsseus oma Ithakat ja nagu me kõik seda, kuhu me kõige kirglikumalt (tagasi) igatseme ja kuhu jõudmist me kõige paanilisemalt kardame. Kuni… Aga teel Ingelandist, Ingelandi, juhtub teadagi palju. Kohtab nii mõndagi. Saab naerda ja nutta ja võib-olla muuseas ja meie eneste märkatama põletab see teekond meilt maha üleliigse, kõik selle tühise ja tähtsa, et järele jääks… Jah. Ühesõnaga, võtsin Gailiti romaani ja tegin sellest lavaloo, nagu oskasin. Ma leian, et kui juba teatraliseerida üks romaan, siis tuleks sealt ju võtta selle romaani enda sisim väärtus, nii sisuline kui vormiline. Nagu Gailitil see naivistlik poeesia, need ooperlikud dialoogid, see tegelaste mütoloogiline galerii. Ja sündmustik. Katsusin lisada just nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vaja. Nojah, ükskõik mida kirjutades peab ju ikka ise ka natuke lustida saama. Võõra teksti ümberkirjutamine on ta omaks kirjutamine, sest mis loevad meile kõigi maalima kirjanike Ingelandid, kui me ei saa neist otsida enda oma? Ja muidugi oli mul meeles see trupp, kellega olime koos “Vennast” teinud: Sass, Pääru, Kaie… Kuigi tahtsin teatrist nii kaugele kui võimalik, jõudsin ikka, veel kord sinna juurde tagasi. Sest oli tunne, et miski jäi seal nagu pooleli ka. Näis siis, suvel, Saueaugul, mis sest kõigest tuleb, kuhu Ingelandi me omadega välja jõuame. Põnev on küll. (2015)

Mängivad:
PÄÄRU OJA
KAIE MIHKELSON
KÜLLI TEETAMM
TÕNU OJA
KASPAR VELBERG

Autor: TÕNU ÕNNEPALU
Lavastaja: ALEKSANDER EELMAA
Kunstnik: KATARINA KLETT
Muusikaline kujundaja: GARMEN TABOR
Valguskujundaja: PRIIDU ADLAS
Etendused toimuvad 20., 21., 22., 23., 24., 27., 28., 29., 30., 31. juulil ja  5., 6., 7., 12., 13. augustil Saueaugu teatritalus Läänemaal

Kukruse polaarmõis "Kui seda metsa ees ei oleks"

Paruness von Meck ootab parasjagu kirja suurelt heliloojalt Tšaikovskilt, kui tema mõisa saabub kaupmees Zgutov. Kaupmees tahaks osta parunessi metsa, aga paruness ei saa ju ometi laskuda labasesse äritehingusse, kui kohe-kohe on saabumas kiri suurelt Tšaikovskilt endalt. Päevast saab õhtu, õhtust hommik ja hommikust nädal... Aga mida ei tule, on kiri.
Kaupmehe ja parunessi kohtumistesse sekkub parunessi poeg Volodja, kes muutub omamoodi sillaks Tšaikovski kirja ja metsamüügi vahel. Tragikoomikat lisab kõigi kolme tegelase suhetesse aga tõsiasi, et nii paruness kui tema poeg on Tšaikovskist omal kombel sisse võetud, samal ajal kui kaupmehe muusikaalased teadmised piirduvad vaid balalaika eristamisega praepannist.
Pisut tsehhovlikus armastusloos leidub nii koomikat, suuri tundeid, inimlikke igatsusi kui ka traagilist valu. Ja muidugi – muusikat.
Lavastaja: Eili Neuhaus
Kunstinik: Irina Marjapuu
Dramaturg: Urmas Lennuk
Osades: Ülle Lichtfeldt, Eduard Salmistu, Madis Mäeorg, Margareth Villers
Etendused toimuvad 3., 4., 5., 6., 7., 10., 11., 12., 13., 14. augustil kell 19.00 Kukruse polaarmõisas

Viimsi Suveteater "Mereplekid"

Meri ei käitu seaduspäraselt. Tema tujudest, tugevusest ja andidest sõltujad on samasugused. Rannarahvas peab võimalustmööda elama. Kui kalapüük vahetati tulusama piirituseveo vastu, siis on see lihtsalt üks neist võimalustest. Ühe tujuka tormi järel kogunevad Märska pere lapsed ja taat rannale omasid ootama. Torm viskab kaldale pereisa piirituseplekid ning ühe võõra, kellele jutustatakse mitu lugu. Lood ajast, mil meri oli „plekiline“.
Autor: Piret Saul-Gorodilov
Lavastaja: Eva Kalbus
Muusika autor: Jarek Kasar.
Koreograaf: Kristina-Maria Heinsalu.
Mängivad: Ene Järvis ja Külli Reinumägi või Riina Maidre, teatritrupist KOKK näitlejad ja Tallinna 32. Keskkooli teatrimeeskond, tantsuklubi Koit tantsijad. 
Etendused toimuvad 23., 30., 31. juuli ja 6., 7. augustil Prangli saarel sadamakuuris ning 11., 12., 13., 15., 17. augustil Viimsi Vabaõhumuuseumis