Eluhingus

21.augustil 2018 Laitse Graniitvillas

Ma arvan, et sel korral oli tegemist minu kõige eriskummalisema teatrikülastusega. Kui tihti Teil on ette tulnud olukordi, et Te planeerite ühte lavastust vaatama minna, aga lõpetate hoopis teist lavastust vaadates? Minuga sel korral just nii juhtus. Maal kodust väljudes olin 100% kindel, et lähen Tallinna Linnateatri lavastust "Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad" vaatama. Lõpetasin aga hoopis Tallinna Linnateatri asemel Laitse Graniitvillas, vaadates Eesti Draamateatri suvelavastust "Eluhingus". Kindlasti Te mõtlete, et kuidas selline asi võimalik on? Minu puhul on muidugi kõik võimalik, kuid selline asjade käik on isegi minu jaoks uudne.

Ütleme nii, et ma avastasin viimasel minutil, et Tallinna Linnateatri lavastus kestab nii kaua, et mul on oht viimasest Tartu bussist maha jääda. Hakkasin kohe ideid genereerima. Variant oli ööseks hotellis tuba võtta, aga see oleks liiga kalliks läinud. Variant oleks olnud riskida ja bussiga minna, et äkki ma siiski jõuan bussile. Või siis kolmas variant - minna ise autoga Tallinnasse. Tundus ka suhteliselt kallis, kuid odavam ikka kui hotelli jääda. Aga ma ei julge ju ise Tallinnas autoga sõita ja ma ei tea väga kohti kuhu parkida ka. Plaanisin siis auto jätta kas Peetri Selveri või Ülemiste keskuse juurde parklasse ja sealt siis ühistranspordiga edasi liikuda. Minu meelest igati mõistlik plaan. Aga see osutus natukene ajakulukaks. Nii, et kui ma Tartus olin ja GPS-i tööle panin, avastasin, et ma jõuaksin alles 18.15 Peetrisse. Olin kindel, et 45 minutiga ma sellisel kellaajal Peetri Selveri juurest vanalinna ei jõua. Tuli teatrisse minekust loobuda. Ja kummaline on see, et ma ei teinud seda üldse raske südamega. Samas olin juba end teatrisse minekuks ette valmistanud ja maalt umbes 60km Tartusse ära sõitnud.

Vaatasin Lõunakeskuse juures kiiresti milliseid lavastusi veel mängitakse ja mõtlesin kiiresti plaanid ümber. Lõunakeskuse Rimi infoletist sain ülehelikiirusel pileti "Eluhinguse" õhtusele etendusele ja asusingi Laitse poole teele. GPS väitis Laitsesse saabumise ajaks 18.42. Igati normaalne, sest nii jäi mul linnas seiklemine ära ja Laitsesse sain autoga otse kohale sõita. Vot nii ebaratsionaalne ja -normaalne ma olengi kui asi puudutab teatrit. Võib vist öelda, et hotellikülastusega käik Linnateatrisse oleks sama maksma läinud või odavamgi tulnud. Aga mis tehtud, see tehtud.

Tulles nüüd peale seda pikka eellugu lõpuks nähtud lavastuse juurde, siis ma usun, et ma tegin õige valiku. "Eluhingus" oli mul juba mõnda aega meeles mõlkunud ja sisimas oli plaan seda vaatama minna. Kuigi eelmisel suvel, kui kõnealune lavastus esietendus, pidasin ma seda nii igavaks, et ma ei lähe seda lavastust kunagi vaatama. Ometigi olen vahepealse aasta jooksul mitmeid Eesti Draamateatri lavastusi näinud, kus Kaie Mihkelson ja Laine Mägi kaasa on teinud ja sealt on huvi nende vastu kasvanud. Käesoleva lavastuse sisututvustus lubas aga just nimelt nende kahe naise näitlejaandeid nautida. Nimelt on see kahe naise lavastus ja kui on kirjas, et tegevus toimub ühe öö jooksul ja naised otsustavad rääkida, siis minu aju tõlgendab seda just nii, et puudub igasugune lihtlabane nali ja tegevus ning rõhk ongi sõnadel ja näitlejapsühholoogial. Ehk siis kõik see, mida mina teatrist otsin. Nii pole vist väga imeks pandav, et ma tegelikult ootasin Laitsesse minekut põnevusega ja olin parajalt elevil. Rohkem kui Tallinna Linnateatrisse mineku üle. Aga äkki ma järgmisel suvel näen ikkagi vürst Gabrieli ka ära...

Lavastus räägib kahest naisest - Frances'st ja Madeleine'st, kes on mõlemad kuuekümnendates. Frances tuleb Madeleine'le külla ühele üksikule Inglismaa saarele, et rääkida Martinist, oma abikaasast, kelle armuke Madeleine oli. Sel ajal kui naised kohtuvad on Martin juba uue noore naisega Inglismaa tolmu jalge alt pühkinud ja elab Ameerikas. Sel ööl, mil kaks naist kohtuvad, saavad nad teada nii üksteise kui ka iseenda kohta palju uut ja üllatavat. Muidugi ei jää olemata ka omavaheline rivaalitsemine, viha, mõistmatus ja armukadedus. Kuid kõige lõpuks leiavad mõlemad naised siiski rahu. Rahu üksteisega, kuid eelkõige ka iseendaga.

Just täpselt nii psühholoogiline ja inimtunnetesse süüviv ongi David Hare näidend "Eluhingus". Kindlasti ei soovita ma seda nendel inimestel vaatama minna, kes eelistavad pigem lõbusaid lavastusi kus on palju tegevust ning nalja ja naeru. "Eluhingus" eeldab pidevat ajutööd ja kaasa mõtlemist, et aru saada kumma naise käes on kord servida. Lisaks edastavad naised sageli ka Martini või kirikuõpetaja jne tegelaste tekste, millede ära tabamiseks on vaja lavastusse süveneda ja kaasa mõelda. Kuigi mulle selline psühholoogiline teater meeldib, siis kusagil teise vaatuse keskel hakkasin ma omi mõtteid mõtlema, sest ma ei suutnud enam kaasa mõelda ja siis mingil hetkel ei saanud ma seetõttu mitte millestki aru. Aga õnneks teise vaatuse lõpus läks asi jälle huvitavamaks ja sain jälle süveneda. Isegi nii huvitavaks läks, et lavastuse lõpus oli kahju, et kogu asi just nii lõppes. Ma oleksin mingit teistsugust lõppu soovinud. Kuigi naised leidsid oma otsitud rahu, siis mingi üllatav püant oleks siiski võinud kogu lool olla. Kohati kiskus tekst minu jaoks liiga igavaks ja ühepalgeliseks muutuma. Õigemini tekst oli selline, milles oleks saanud erinevate tunnete ja emotsioonidega mängida. Praegu jäid naised minu jaoks kogu aeg samale tasemele. Nad oleks võinud näiteks palju jõulisemalt viha ja kurbust ja rõõmu väljendada. Kohati poleks ma aru saanudki, et üks neist oli parasjagu vihane, kui ta poleks just ise öelnud, et oi ma olen praegu nii vihane.

Kohati tundus mulle, et Kaie Mihkelson näitas oma tegelaskuju erinevaid emotsioone ja tundeid hääle abil rohkem välja kui Laine Mägi. Laine Mägi kehastatud Frances oli minu jaoks liiga ühekülgne. Eriti seda, mis puudutab tema hääletooni. Just Francese puhul oleksin ma tahtnud näha kas mõnda pisarat või vihkamist täis karjumist. Aga eks Frances oligi naistest see leebem ja rahulikum. Madeleine oli jälle veidi äkilisem ja seda oli ka Kaie Mihkelsoni mängus näha. Eriti just hääle osas. Ideaalis oleksin ma tahtnud näha, et Kaie Mihkelson kasutab rohkem oma miimikat ja Laine Mägi kasutab rohkem oma häält. Ma vahel lihtsalt istusin ja vaatasin kuidas Laine Mägi kehastatud Frances oli vait kui sukk, kuid tema näoilmed ütlesid rohkem kui tuhat sõna. Kui ta siiski sõna saades oleks oma malbele olekule lisaks mõne äkilisema hüüatuse teinud, siis oleks see perfektne olnud. Täpselt samuti jälgisin ma Kaie Mihkelsoni kehastatud Madeleine põlevaid sõnavõtte ja tema vaikusehetkedel tundsin puudust miimikast mis ütleks rohkem kui tuhat sõna.

Samas olidki mõlemad naised nii erinevad ja just seetõttu oligi huvitav nende kahe eriilmeliste maailmade põrkumist vaadata. Minu jaoks rõhutas naiste erinevust ka nende riietus. Vaikne ja viisakas Frances kandis valdavalt heledates toonides riideid. Või kui tal oligi tume pidžaama või helepruun pluus seljas, siis mõjusid need tema seljas ikkagi helgete värvidena. Lisaks oli ta naiselikum kui Madeleine, kandes kontsakingi ja prossi. Madeleine seevastu käis ringi tanksaabastes ja tema tumedad riided mõjusid võimukalt ja kohati protestivalt. Mida ma tahan öelda, on see, et kostüümide osas on kunstnik Liina Unt otse kümnesse tabanud. Ka lavakujundus mõjub piisavalt tumedalt ja süngelt, et rõhutada Madeleine rõhuvat üksindust ja välismaailma eest kapseldumist üksildasele saarele.

Muusikat oli minu jaoks lavastuses liiga vähe, et sellest midagi erilist arvata. Tegelikult mulle tundus, et pidevalt mängis taustaks sama muusika. Ma oleks vist mõningates kohtades natukene teistsugust muusikat kasutanud. Hetkel oligi muusika lihtsalt taustaks, kuid ta ei andnud lavastusele midagi juurde. Kui muusikat poleks olnud, siis oleks lavastus ikka täpselt sama hästi kandnud. Vähemalt mulle, kui väga ebamusikaalsele inimesele tundub nii.

Kokkuvõttes ei oskagi ma öelda, kas ma nautisin "Eluhingust" rohkem, kui ma oleksin "Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad" nautinud. Samas ei kahetse ma midagi. Ma olen kindel, et kuna siin oli laval ainult kaks näitlejat ja lavastus toimus kindlal territooriumi (ja küllaltki väikeses kohas), siis sain ma rohkem keskenduda detailidele ja sellele kuidas need detailid terviku moodustavad. Eelkõige andis see võimaluse nautida head näitlejatööd ja saada aimu rolliloome psühholoogilisest poolest. Seega mulle sobis selline lavastus rohkem, kui see kus tegevust rohkem toimub. Samas ma pole kindel, kas just suvelavastusena peaks nii sügavamõttelist lavastust mängima. Vähemalt saab ka nõudlikum teatrikülastaja head suveteatrit nautida. Eelkõige soovitangi "Eluhingust" vaadata just psühholoogilise teatri austajatel ja ehk veidi vanemaealistel teatrikülastajatel. Kohati tundus mulle, et ma ei saanud kõikidest naljadest aru, kuna ma polnud päris sihtgrupp. Sest ma olin üks nooremaid inimesi (mõned üksikud minu vanused inimesed välja jätta) saalis ja ka üks ainus, kes nendel harvadel kordadel, kui saalis naerdi, vait olin. Kuigi ma olen liiga noor, et kõiki nende naiste mõtteid ja motiive mõista, siis kõik muu oli nauditav. 

Kõige nauditavamad olid siiski Laine Mägi ja Kaie Mihkelson. Juba ainuüksi nende pärast võib teatrisse minna. Samas kui näitlejad poleks nii tugevad olnud, siis ma pole kindel kas lavastus puhtalt teksti peale mängituna oleks end välja kandnud. Nagu ma ütlesin, pole ma sihtgrupp, kuid minu jaoks jäi kogu loos midagi puudu. Kohati oli kogu lugu piisavalt segane, et hakkas näitlejate mängu takistama. Ma polnud vist ka ainus. Sest üks mees pidi keset etendust oma naiselt üsna kõval häälel küsima, et kas need naised on siis ühe ja sama mehe naised. Kusjuures sellele järeldusele jõudis mees üsna etenduse lõppedes. Seega oleks, publik ehk lavastust rohkem nautinud, kui kogu süžee poleks nii keeruliselt üles ehitatud. 

Kui keegi tunneb huvi puhtalt tegelaskuju ülesehitusele ilma liigse vahuta, siis see lavastus on just Teile. Ma ei saa garanteerida, et sisulise poole pealt Te mingit suurt elamust saate. Vähemalt minu puhul jäi see elamus olemata.

Autor: David Hare
Lavastaja: Aleksander Eelmaa
Kunstnik: Liina Unt
Muusikaline kujundaja: Garmen Tabor
Helikujundaja: Sander Tuvikene
Valguskujundaja: Andres Pajumäe
Osades:
Kaie Mihkelson - Madeleine Palmer
Laine Mägi - Frances Beale

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Eesti Draamateatri koduleheküljelt SIIN

* - Postituse päisepilt on pärit Eesti Draamateatri koduleheküljelt.

Loe edasi

Viimasel minutil

26.jaanuaril 2018 Eesti Draamateatris

Pilt: Eesti Draamateater

Mäletan, et Vanemuise lavastus „Paplid tuules“ (minu arvamust nähtud etenduse kohta saab lugeda SIIT) oli pikka aega üks minu lemmiklavastustest. Kindlasti nii näitlejatööde kui ka sisu poolest. Vanemuise lavastuse peategelasteks olid kolm meest, kes on vanadekodus. Mingi aeg nägin, et Eesti Draamateatris mängitakse lavastust „Viimasel minutil“, mille peategelasteks on kolm 80. eluaastates naist. Naised küll ei elanud vanadekodus, kuid miski minu sees ütles, et tegemist on lavastuse „Paplid tuules“ naiste versiooniga.

Vaatasin just järgi, et kahe etenduse vahe on peaaegu viis aastat. Seega mingit võrdlust kahe etenduse vahel ei tule. Tuleb välja, et viis aastat on piisavalt pikk aeg, sest isegi teatris istudes ei hakanud mul peas paralleelid jooksma. Või on tegemist nii erinevate lavastustega, et neid ei saagi võrrelda. Üks oli draama, milles ma sain naerda rohkem kui komöödias. Teine oli kirjade järgi komöödia, kuid sisulise poole pealt meenutas rohkem draamat. Siiski oli mõlema lavastuse puhul ühine teema eakate inimeste probleemid. Kuna see haakub minu igapäevase tööga, siis olen ma üsna kindel, et ma sain seetõttu mõlema etenduse puhul naerda sellistes kohtades, kus keegi teine ei naernud. Mu kolleegid oleksid kindlasti ka naernud, kui nad oleksid minuga koos teatris olnud. Näiteks postitasin vaheajal oma facebooki ühe dialoogi, mille peale mina naerust vappusin (ülejäänud saal seda naljakaks ei pidanud) ja juba mu kolleeg uuris, et mis lavastusega tegu on, et temal tekkis huvi.

Kui ma juba paralleelidest rääkisin, siis kõige enam tekitaski „Viimasel minutil“ minu peas paralleele oma igapäevase tööga. Kohati jäi mulle mulje nagu ma vaataksin kuidas minu patsiendid väljaspool haiglat elavad. Eriti meeldis mulle Marianne mõte, et ta paneb ööseks ukse lukku seepärast, et ta ise öösel ära kaduda ei saaks. Paratamatult vedasin paralleele ka „Grace ja Glorie“ lavastusega, kus Ülle Kaljuste mängis vana ja haiget Grace´i, kes ei tahtnud Glorie abi vastu võtta, kuid hiljem said kahest naisest head sõbrad. „Viimasel minutil“ lavastuses mängib Ülle Kaljuste Mariannet, kes on küll Grace´st umbes kümme aastat noorem, kuid täpselt sama jäärapäine oma abistajate suhtes. Lisaks meenutas Marianne salatikauss mulle supitirinat, mida Glorie Grace´i jaoks siibrina kasutas.

Aga aitab seostest ja paralleelidest. Nagu ma juba eespool mainisin, siis lugu räägib kolmest eakast naisest. Üks neist on oma mehe 20 aastat tagasi maha matnud, teine on vanatüdruk ja kolmas elab oma abikaasaga koos, kuid tunneb, et abikaasa piirab tema vabadust. Daamid mängivad igal esmaspäeval bridži, joovad punaveini, söövat lõunat ja neil on kombeks kutsuda üllatuskülalisi. Ühel esmaspäeval satub nende juurde üllatuskülaliseks Annlouise´i (Maria Klenskaja) nõbu Per (Raimo Pass), kes on pool aastat tagasi leseks jäänud. Vanatüdruk Solveig (Kaie Mihkelson) näeb selles oma võimalust ja hakkab juba planeerima oma edasist vanaduspõlve koos Per´ga. Lõpuks selgub, et Per´il on hoopis üllatavamad plaanid ja tunded. Esmaspäevased lõunad ja bridži mängimine toimuvad Marianne (Ülle Kaljuste) juures, kes on kolmest daamist kõige põduram. Marianne abikaasa suri 20 aastat tagasi ja sellest ajast saadik on Marianne üksinda suures keskklassi korteris elanud. Marianne koduabiline proua Alm on oma töösuhte lõpetanud ja mehega Hispaaniasse kolinud vanduspõlve nautima. Nii peavad sõbrannad Mariannele süüa tooma, sest Marianne tehtud toit ei kõlba enam süüa. Lisaks võtab külalisi alati vastu segamini kodu, kus vedelevad prügikotid ja punaveini ning šerri pudelid ning diivanit või selle patju kõvemini puudutades täidab ruumi suur tolmupilv.

Ühel päeval satub Marianne juurde meistrimees Staffan (Markus Luik), kelle Marianne esialgu välja viskab, sest tema on iseseisev ja ei vaja, et keegi tema eest hoolitseks. Staffani tehtud turvakontrollist selgub, et Marianne kodu on eakale daamile väga ohtlik ja nii leiab Staffan end järjest tihedamini Marianne juurest. Esialgu tuleb Staffan küll Mariannele vastumeelselt, kuid loo arenedes leiab Marianne järjest rohkem põhjuseid Staffanile helistada. Marianne ütleb isegi välja, et Staffan on ainus sõber, kes tal olnud on. Vahepeal käib Marianne juurest läbi ka tema tütar Kristina (Harriet Toompere), kes üritab ema maksmata arveid tasuda ning emale selgeks teha, et tal pole üksinda nii suures korteris mõistlik elada. Korteri mure saab aga etenduse lõpuks lahenduse, kui Solveig ja Annlouise Marianne juurde elama tulevad ning Marianne teine tütar Sara (keda kehastab samuti Harriet Toompere) on samuti ajutiselt ema juurde elama tulnud. Etenduse lõpuks istuvadki kolm pada viimasel minutil Marianne juures ja teevad, mida ise tahavad. Sest nemad on nii vanad, et võivad teha viimasel minutil seda mida ise tahavad.

Kuigi näidendi peategelasteks olid kolm pada (nagu nad ise end kutsusid), oli minu meelest Ülle Kaljuste see, kes sai kõige rohkem laval olla. Samuti oli Ülle Kaljustel kõige rohkem dialooge, tema vist oli ainus tegelane, kes kõigi ülejäänutega sai kahekesi laval olla. Siiski ei saa ma Mariannet Ülle Kaljuste parimaks rolliks nimetada, mida ma näinud olen. Mul on tema Grace liiga hästi veel silme ees. Ülle Kaljuste kehastatud Marianne oli natukene liiga krapsakas ühe 80-aastase vanaproua kohta, kes unustab asju ja ei korista kodu. Jutu järgi oli Marianne üsna hädine, kuid tema liigutustes ei reetnud seda mitte miski. Natukene küürakas olek ja ühe jala lonkamine ei andnud seda olemust edasi. Ma tean väga hästi, et mõni 80-aastane võibki nooruslikum olla, aga siis on kogu tema olemus nooruslikum. Praegu oli minu jaoks Mariannes liiga palju Ülle Kaljustet (ma isegi ütleksin, et liiga palju nooruslikku Ülle Kaljustet, sest Ülle Kaljuste on minu silmis nooruslikum kui mõni teine tema eakaaslane), millest on mul ülimalt kahju. Ma oleks tahtnud nii väga näha hädist ja ehk vanema hoiakuga Mariannet. Kõige rohkem meeldis mulle naistest Maria Klenskaja. Tema Annlouise oli oma vanuse kohta parajalt hakkaja, kuid samas oli tema olekus olemas see vanusele omane hoiak, mis Mariannest puudus. Ta ei kiirustanud, vaid liikus mõõdetud sammul, nagu eakad liiguvad. Tema hääl oli tasakaalukas ja sealt kumas läbi elutarkust ja nooruse igatsust. Lisaks on Maria Klenskaja väga hea karakternäitleja ja Annlouise oli vist üks nendest, kes publikut kõige rohkem naerutas just eelkõige oma žestide ja olemusega. Kõige rohkem meeldis mulle aga Raimo Pass, kes kehastas Per´i. Eriti huvitav oli näha tema muutumist korralikust ja tagasihoidlikust soliidses eas härrasmehest nooruslikuks gay meheks. Ja see armunud inimese naeratus. Selle eest saab Raimo Pass minult veel boonuspunktid. Kaie Mihkelson, Markus Luik ja Harriet Toompere oma osatäitmistega mind ei üllatanud. Minu jaoks jäid nad kogu aeg teiste varju. Markus Luik paistis silma ühes stseenis kus ta Marianne riideid imetledes tantsis. Kõige suurem reaktsioon, mille ma Kaie Mihkelsoni vaadates sain, oli üsna lavastuse lõpus kui ta ilmus lavale lillas kostüümis ja lillades saabastes ning võttis diivanil lamades väljakutsuva poosi sisse. Muus osas mul nende kolme näitlejaga emotsioonid puuduvad.

Sisulise poole pealt meeldis mulle esimene vaatus veidi rohkem. Aga see vist on tingitud temaatikast, sest seal kasutati rohkesti selliseid väljendeid nagu afaasia, dementsus, neurokirurg, palpeerima, insult jne, mis on otseselt seotud minu igapäevase tööga. Seega pakkus nende sõnade kuulmine mulle erilist naeru, sest ma teadsin, mida need sõnad tähendavad ja nägin seda konteksti, milles neid laval kasutati. Enamasti kasutati neid sõnu kontekstiväliselt, mis muutiski situatsiooni minu jaoks naljakaks. Esimene vaatus oli ka seetõttu huvitavam, et seal põrkus  eaka Marianne maailm rohkem teiste maailmadega, mida oli huvitav jälgida. Eriti huvitav oli vaadata kuidas Marianne Per´i vastu sõdis. Mulle see kooslus, sõjakas naine ja vagur mees sobis. Samas, ega teises vaatuses midagi halvasti ei olnud  ja see läks liiga kiirelt. Ilmselt häiris mind teises vaatuses see, et Marianne oli oma saatusega leppinud ja ei sõdinud enam kõigele vastu. Siiski oli teine vaatus minu meelest komöödiale rohkem omane. Näiteks see Per´i uus armastus. Või täitsa lõpus punase poisipea parukaga lavale ilmunud Maria Klenskaja (kusjuures parukas oli pähe tõmmatud nagu müts ja Klenskaja enda hallid juuksed paistsid sealt alt täiesti ilusasti). Teises vaatuses oli võimalik näha ka klassikalist üksteise vääriti mõistmist, mis on igas komöödias kohustuslik naljaelement. Üleni valgesse riietatud Per oli ka vaatamisväärsus omaette. Ja kui ma juba riietusest räägin, siis esimese vaatuse lõpu poole ajas Marianne endale pruuni karusnahast kasuka selga ja musta kübara pähe ning läks linna. Ilmselt on viga minus, aga halli parukaga Ülle Kaljuste nägi selles kostüümis välja Ita Everi täpne koopia „Igihaljas vaatemäng“ sellest sketšist kus Ita Everi kehastatud ema oma pojale linna külla sõidab.

Olen ma ainus, kes sarnasust märkab? Ma ikka olen seda meelt, et Ülle Kaljuste on uus Ita Ever

Lavakujunduses meeldisid mulle lisaks nendele mainitud kostüümidele veel mõned pisidetailid. Näiteks Marianne sinisevalgekirju lillevaas ja salatikauss, koridoris rippuv lühter, kommikauss. Kusjuures eriti tore oli see nüansse, et tütar Kristina võttis emal külas käies kausist kommi. Ma teen vanaema pool käies alati seda sama, isegi siis kui kausis on kommid, mis mulle väga ei meeldi. See vist on ka üks eakatele iseloomulik omadus, et kui neil midagi muud süüa ei ole, siis kommikauss on neil alati kommi täis. Lisaks panin ma tähele, et Marianne pakkus mingeid rohelise paberiga komme. Minu vaimusilmas olid need kohe piparmündikaramellid, sest minu 80-aastane vanaema sööb ainult piparmündikaramelle. Tegelikult olen ma tööl ka päris palju eakaid inimesi kohanud, kellele meeldivad piparmündikaramellid. Seega plusspunktid lavastajale või kunstnikule detailide eest (lootuses, et need ikka olid piparmündikommid). Kõige suurem kiitus nendele tolmupilvedele, mis diivanit patsutades või patju kloppides lava täitsid. Tõeline üllatusmoment (mille ma nüüd kindlasti paljude jaoks ära rikkusin).

Üldiselt ma komöödiate peale väga naerma ei hakka, sest enamasti on komöödiad üks suur äparduste või sekelduste jada. See komöödia oli aga selline, et saalis istudes polnud ma enam üldse kindel, et tegemist on komöödia, mitte draamaga. Ja kui välja jätta need naeruturtsatused, mida ma tegin enda vaatenurgast lähtuvalt (neuroloogiaga seotud terminite kasutamine), sain ma väga palju naerda ka. Paaril korral oli mul isegi piinlik, et ma naersin vist liiga kõvasti. Samas ei olnud ma ainus. Päris kõhulihaseid valusaks naerda ei saanud, aga hea tuju oli garanteeritud küll.

Mul oli ainult sellest kahju, et minu taga istusid mingid naised, kes pidasid vajalikuks üksteisele kõva häälega laval toimuvat kommenteerida. Nagu üks neist oleks pime, et teine peab kogu aeg talle ütlema, mis kellegil seljas või käes on. Veel häirisid mind mingid vene rahvusest inimesed, kes istusid minu ees, kõrval  ja taga. Ma pole kindel, kas nad ei saanud etenduse tekstist aru või milles asi oli, aga nii mõnigi neist istus keset etendust telefoniga messengeris ja kirjutas kirju. Pole üldse välistatud, et nad kirjutasid üksteisele. Või kui nad ei kirjutanud, siis toetusid nad oma küünarnukkidega eesistuja tooli seljatoele, et eesistujatel ikka võimalikult ebamugav istuda oleks. Minu õnneks oli neid peale vaheaega saalis vähemaks jäänud. Ma oleks täiskasvanud inimestelt veidi rohkem viisakust eeldanud.

Õnneks oli laval toimuv minu jaoks nii huvitav, et mõned ebaviisakad teatrikülastajad ei suutnud minu elamust rikkuda. Kui ma nüüd oma selle kuu tearikülastusi võrdlen, siis on tegemist nähtud neljast lavastusest parima lavastusega. Ma isegi mõtlesin korraks oma kolleegidele ühiskülastuse korraldada sellele lavastusele. Kuna inimeste maitse on väga erinev, siis see et ma tahan ühiskülastust korraldada, näitab, et minu silmis on tegemist väärt lavastusega, mida ma julgen teistele ka soovitada. Aga probleemiks saab ilmselt Tallinnasse sõitmine, seega ühiskülastus sellele lavastusele jääb ära. Etenduse pikkust ei ole ka vaja karta. Need peaaegu kolm tundi mööduvad kui linnutiivul. Ilmselt päris lastega ei soovitaks siis teatrisse minna, sest neil võib selle kolme tunni jooksul natukene igav hakata. Teistele on aga mõnusat huumorit täis õhtu garanteeritud.

Autor: Carin Mannheimer

Lavastaja: Aleksander Eelmaa

Kunstnik: Krista Tool

Valguskunstnik: Priidu Adlas

Muusikaline kujundaja: Lauri-Dag Tüür

Mängisid:

Kaie Mihkelson - Solveig

Maria Klenskaja - Annlouise

Ülle Kaljuste - Marianne

Markus Luik - Staffan

Raimo Pass - Per

Harriet Toompere - Kristina; Sara

Rohkem infot lavastuse kohta Eesti Draamateatri kodulehelt SIIN

Loe edasi

Vannutatud neitsid

28. juunil 2016 Telliskivi Loomelinnaku Kollases saalis

Pildi autor Jaanus Laagriküll

Autor: Oleg Mihailov
Lavastaja: Madis Kalmet
Mängisid:
Ülle Kaljuste - Teuta
Lii Tedre - Eideke
Riina Maidre - Liri
Inga Salurand - Rozafa
Külli Reinumägi - Edona
Kaie Mihkelson - Onu Keki

Kui kunagi tegin postitust sellest, milliseid lavastusi tahan näha, siis "Vannutatud neitsid" oli üsna kindlalt seal kirjas. Etendusest kuulsin esimest korda aasta tagasi kui Ülle Kaljuste seda mainis oma intervjuus Postimehele (LINK). Kuna Ülle Kaljuste seda teksti kiitis, siis tekkis mul kohe tahtmine seda lavastust näha. Kusjuures selles kirjelduses oli midagi, mis mind kõnetas, sest ma pole üldiselt selline inimene kes kõiki asju vaatama läheb, mida teised soovitavad. Nii ma siis sügisel avastasingi, et MTÜ R.A.A.A.M toob selle lavastuse välja. Muidugi ei vaevunud ma endale varakult piletit ostma. Mõte oli küll esietendusele minna, aga kuna see oli täpselt 11.juuni ja siis olid blogiauhinnad ja järgmine hommik oli vara vaja Tartus tööl olla, siis jäid mõlemad üritused minu jaoks ära. Järgnevatel mängukordadel olin tööl ja juba mõtlesin korraks, et kas nüüd jääbki etendus nägemata. Siis vaatasin, et mul kuu lõpus mitu vaba päeva ja mängitakse ka nendel päevadel ja pileteid on ka. Pileti ostsin esmaspäeval, kui Piletimaailm näitas et teisipäevane etendus on välja müüdud ja Piletilevi andmetel oli saada üks pilet. Nii ma siis selle viimase pileti teisipäevasele etendusele ostsin. Üsna viimasel minutil, nagu mulle omane.

Lavastust tutvustatakse järgmiselt: "Oleg Mihailovi "Vannutatud neitsid " on valustraagiline, kuid samas puhastavalt helge perekonnadraama. Näidendi tegevus toimub meie päevil Tirana - Albaania pealinna- äärelinnas. See ei ole piltpostkaartide ja turistide Tirana vaid karm, halastamatu ning reaalne Tirana, kus üks perekond võitleb oma argipäevas õnne ja parema tuleviku nimel. Tragikoomiliselt isegi groteskselt põrkuvad tänapäeva maailma tavad ja harjumused aastasadu vanade traditsioonide ja tabudega. Näidendi teemad on üllatavalt aktuaalsed, maailmas, kus on praegu teravasse konflikti sattunud humanistlik ja demokraatlik ilmavaade ning vägivaldne fanaatilis - religioosne islamistlik radikalism."

Seda eelpool olevat teksti lugedes ei saa ilmselt keegi aru, miks ma seda lavastust näha tahtsin. Ma pean tunnistama, et see konkreetne tutvustus poleks ka mind teatrisse ajanud. Rohkem läksingi selle Ülle Kaljuste jutu peale. Eks oma osa mängisid ka head näitlejad. Ülle Kaljuste on mu ammune lemmik ja viimasel ajal on Inga Salurand ka järjest rohkem meeldima hakanud. Rääkimata siis suurepärastest Kaie Mihkelsonist ja Lii Tedrest. Lisaks mängis seal ka Külli Reinumägi, keda ma polegi vist kunagi varem teatrilaval näinud, ometigi on tema nimi ja nägu mulle vägagi tuttavad (eelkõige TV-st). Ainus, kelle nime ma varem kuulnud ei olnud, oli Riina Maidre. Samas oli Riina Maidre kehastatud Liri mu lemmiktegelane. Siiski on mul hea meel, et mingi vägi sundis mind seda lavastust vaatama minema, sest see oli seda väärt. Korraks hakkasin ka ise kahtlema, et kas oli selle pileti ostmine õige tegu. Hommikul ütles üks kolleeg ka mulle, et ma ei ole normaalne, et lähen Tallinnasse teatrisse ja ei jäägi Tallinnasse ööseks, vaid tulen viimase bussiga tagasi koju (viimane buss Tartusse väljub 23.00 ja jõuab Tartusse 1.45). Seda enam, et ma lähen täiesti üksinda teatrisse. Selliseid asju ongi vist teistel raske mõista, kuid mulle siiski meeldib mõelda, et selliseid "hulle" on veel. Minu silmis oli see käik aga igati õigustatud.

Lugu räägib ühest perekonnast ja nende omavahelistest suhetest. Tegemist on Albaania perega, kes elab Kanuni järgi. Siinkohal oleks sobilik veidi lahti kirjutada mis see Kanun õigupoolest on. Wikipedia andmetel on Kanun Albaania traditsiooniliste seaduste kogum, mida on aegade algusest peale suuliselt edasi antud. Esimene Kanun pandi kirja alles 20.sajandil. Kanun koosneb 12-st erinevast raamatust:

1. Kirik
2. Pere
3. Abielu
4. Majapidamine, loomad ja varandus
5. Töö
6. Varanduse jagamine (laenamine ja kinkimine)
7. Sõnade kasutamine
8. Au
9. Kahjud
10. Seadused kuritegude jaoks
11. Eakate Kanun
12. Erandid

Nagu näha, siis Kanun määrab kogu elu ära. Kanuni järgi polnud naistel mitte mingisugust õigust varandusele, naised ei tohtinud teha kõiki töid, naistel ei tohtinud olla kella, telefoni ega muid tehnikavidinaid, naised ei tohtinud juhtida majapidamist, hääletada, teatud hoonetesse siseneda jne. Kanun sätestas 15. sajandil ka vannutatud neitsite traditsiooni. Kuna naistel puudusid igasugused õigused, siis juhtus ka neid olukordasid, kus perekonnapea surma sai (sageli juhtus seda näiteks veritasu tõttu) ja oli vaja uut perekonnapead. Kui aga majas ühtegi meest ei olnud, siis pidi keegi naistest andma hõimuvanemate juuresolekul tsölibaadivande ning hakkama meheks. Selliselt vannutatud naised pidid kandma edaspidi ainult meeste riideid ning nad said endale kõik meestega võrdsed õigused. Tõotust tagasi võtta pole võimalik. Kusjuures vande andja vanus pole oluline, seda võib teha igas eas. 

Nagu lavastuse pealkirigi ütleb, siis tegemist on vannutatud neitsi(te) looga. Kui ma sain teada, et Kaie Mihkelson mängib meest, siis minu esimene mõte oli, et tüüpiline naiste lugu ja seepärast ongi naine pandud ka mehe rolli mängima. Et tegemist on sellise naistelt naistele looga. Siiski sain etenduse käigus aru, et Kaie Mihkelsoni mängitud onu Keki oli vannutatud neitsi. Tal ei jäänud omal ajal muud üle, kui anda vanne, et päästa oma perekond ja perekonna vara ning nii saigi naisest mees.
Kaie Mihkelson mängis meest väga hästi. Ma soovitaks Draamateatril teda mõnikord mehe rollides kasutada. Kui aeg-ajalt leiame teatris mehi naisi mägimas, siis miks ei võiks ka naised mehi mängida. Meil on ju ikkagi võrdõiguslikkus. Ma korraks kujutasin ka Peeter Volkonskit onu Keki rollis. See oli siiski etenduse selles etapis, kus ma ei teadnud et onu Keki on vannutatud neitsi. Aga lihtsalt Volkonski oma habeme ja olekuga oleks sellist meest väga hästi mängima sobinud. Siiski vannutatud neitsite kontekstis oleks ta täiesti sobimatu olnud. Praegune lavastaja nägemus näitlejatest oli suurepärane ning näitlejannade koosmäng oli harmoneeruv ning pakkus naudingut. 

Pildi autor: Jaanus Laagriküll. / Äkki saate aru, miks minu arvates Peeter Volkonski siia rolli sobinud oleks?

Mulle pakkus muidugi naudingut ka loo psühholoogilisus. Ma julgen öelda, et kohati oli temaatika veidi morbiidne ja väga valus, just eelkõige mulle kui naisele. Lihtsalt see mõte, et kusagil suhtutakse naistesse nii jõhkralt, et sa ei saa enda armastuga koos olla, vaid sind lihtsalt antakse mingile mehele naiseks ja siis sunnitakse sind temaga iga öö magama, kus põhimõtteliselt su enda abikaasa sind igal öösel vägistab. Ja nagu sellest veel vähe oleks, siis võetakse sult ära kogu su varandus, sest naisel ei tohi varandust olla ning ka dokumendid võtab sinu uue perekonnapea endale. Sinu ainus ülesanne on laps sünnitada ning laps peab olema poiss, sest perekonnale on ju uut järeltulijat vaja, kes varanduse päriks ja majapidamise juhtimise oma õlule võtaks. Kusjuures ma rõhutan, et tegemist ei ole looga kusagilt 17.sajandist, vaid kogu lavastuse tegevus toimub tänapäeval. Tänapäevasuse hõngu andis etenduses Rozafa (Inga Salurand), kes oli perekonda pruudiks võetud. Tema näitas, et maailmas on ka muud moodi võimalik elada. Et see on täiesti normaalne, et naised kasutavad telefone ja armuvad meestesse kelle nad ise on endale välja valinud ja kannavad pükse jne. Siiski tuli välja see, et üksi mitme vastu ei saa ning sageli on traditsioonid püsivamad, eelkõige just vanemate inimeste seas. Ma siiski detailselt ei hakka kogu lavastuse sisu ära rääkima, jääb midagi saladuseks ka. Niigi see info, et onu Keki on vanntatud neitsi paneb kogu tegevustikku teise nurga alt nägema. 

Kui mulle sellised psühholoogilised lavastused meeldivad, siis ilmselt suuremale osale inimestest need ei meeldi. Lihtsalt seepärast, et sa ei saa koguaeg naerda ning pead hoolega vaatama/kuulama ning kaasa mõtlema, et sisu taibata. Ilmselt on piletimüügikohtades kajastuv lavastuse sisututvustus oma töö teinud ja teatrisse jõuavadki ainult need, kes tunnevad selle temaatika vastu huvi, või oskavad hinnata psühholoogilisemat teatrit. Sest eile valitses saalis haudvaikus. Paaril korral siiski turtsatas publik naerma ning ühel korral helises kellelgi publiku hulgast telefon. Kusjuures see telefonihelin oli nii õigel hetkel. Just käis laval jutt sellest, kuidas naisel ei tohi telefoni olla. Ma korraks lootsin, et äkki keegi näitlejatest teeb sellest helinast välja ja poetab mõne repliigi, lihtsalt seetõttu, et see sobis konteksti. Aga seda ei juhtunud. Ilmselt ei pannud näitlejad laval seda helinat tähele, sest telefoniomanik jõudis üsna kärmelt reageerida ning näitlejate mäng oli kogu etenduse ajal väga intensiivne. Ma ei tea, kas asi on selles, et ma loen praegu Pille-Riin Purje raamatut "Lemmikute raamat" ja seal on ta välja toonud mitmeid seikasid, kus näitlejad üksteisele etenduse ajal veidi vimkasid viskavad ja see on minu fantaasia tööle pannud. Või olid need väikesed vimkad lavastaja poolt sisse lavastatud, aga mulle nad meeldisid. Näiteks stseen, kus Keki Edonalt kommid käest võtab ja need maha viskab. Hetk hiljem käseb Liri Rozafal need kommid üles korjata ja kui Rosaza ühte kommi ei näe, ütleb Liri talle: "Näe, siin on veel üks." Või kui Teuta võtab poeriiulilt just selle õllepurgi, mida Liri eelnevalt oli raputanud. Sellised pisiasjad, mis sobiksid väga hästi väikeseks vimkaks, et vaadata kuidas lavapartner ootamatuste korral reageerib. Samas võis see täitsa vabalt olla sisse lavastatud, eriti see õllepurgi osa. 

Kuna ma olen nüüd sujuvalt jõudnud näitlejate juurde, siis kirjutangi natukene sellest, kes kui hästi minu arvates oma rolliga hakkama sai. Nagu eespool juba mainisin, siis Kaie Mihkelson onu Keki rollis oli igati suurepärane. Mul tuli paratamatult meelde "Augustikuu" Draamateatris, kus ma teda viimati laval nägin (ma satun kahjuks väga harva Draamateatrisse). Seal tundus tema kehastatud Ivy Weston ka üsnagi meheliku naisena. Kui nüüd võrrelda Ivy´t ja onu Kekit, siis Ivy oli ikka üdini naiselik. Lausa uskumatu, et üks naine suudab nii hästi meest mängida. Kusjuures tegelikult polnud tal mehe mängimiseks ju mingeid aksessuaare (vuntsid ja habe) ja asi toimis. See ilmselt ei tule ka üllatusena, et Ülle Kaljuste mulle meeldis. Ma ei tea, kas asi on selles, et ta mulle meeldib või ta lihtsalt ongi nii andekas, aga mina pole tema rollides kunagi pettuma pidanud. Teutat oli huvitav vaadata. Alguses tundus, et tavaline majaperenaine, kes on lihtsalt mehe ori (Kusjuures Teuta on Keki õde). Siiski etenduse käigus sain nähe Ülle Kaljuste mängus erinevaid nüansse. Küll oli seal näha armastavat ema oma tütrele, järgmisel hetkel oma tütart vihkavat ema, siis uudishimulikku naist, surnud poega igatsevat naist, oma õde vihkamat naist, ühiskonna peale vihast naist ja järgmisel hetkel seda ühiskonda soosivat naist. Tegelikult oli neid nüansse seal nii palju, et kui ma kõik kirja paneksin, siis ilmselt see postitus muudkui veniks ja veniks. Siiski mingitel südamlikematel hetkedel meenutas Teuta mulle Grace´i (lavastusest "Grace ja Glorie") ning kui Teuta oma ravimeid jagas, siis tekkisid mul paratamatult seosed "Augustikuu" etendusega, kus Ülle Kaljuste mängitud Barbara üritas oma emale Violetilt (Ita Ever) ravimeid kätte saada. Märkimisväärne oli ka Kaie Mihkelsoni ja Ülle Kaljuste omavaheline duett. Minu meelest nad täiendasid teineteist ja nende mängu oli suurepärane vaadata. Kõige rohkem mulle meeldis aga Riina Maidre, kes kehastas ratastoolis olevat Lirit. Esiteks oli märkimisväärne juba see, kuidas ta ratastoolis istudes suutis nii erinevaid nüansse välja mängida. Ratastoolis istudes on ju keha kasutamine piiratud, ning seda rohkem tuleb panna mängu oma häält ja miimikat. Ilmselt meeldis mulle Riina Maidre ka seetõttu, et ta oli minu jaoks uus avastus ning ma polnud teda varem näinud. Sümpaatiat tekitas ka tegelaskuju Liri, kes üritas sellest vanast maailmast välja rebida ning traditsioone murda. Kuna ma ise olen noor, siis ilmselt tekkis selline samastumise hetk. Sest eks noortel ikka on neid perioode, kus vanemate arvamused ja põhimõtted tunduvad olevat iidne ajalugu ning noored julgevad rohkem uusi asju katsetada. Minu arvates oleks võinud lavastuse nende kolme näitlejaga ära teha ja oleks kõik ka väga hästi olnud. Lii Tedre mängis ka väga hästi, kuid tema eidekese roll oli kuidagi väike minu jaoks. See eideke ei andnud etendusele minu mõistes väga palju juurde, kui tõi ainult nii muuseas mõned saladused päevavalgele, aga need oleksid hiljem ka teiste tegelaste lugudest välja tulnud. Külli Reinumägi vaikiv Edona oli ka selline roll, mis oleks loo mõttes minu arvates võinud olemata olla. Tema põhiline ülesanne oli olla vaikiv kannataja ning perekonna traagika edasikandja. Samas seda traagikat jätkus ka teistesse tegelastesse piisavalt. Ja siis oli seal Inga Salurand, kes kehastas pruut Rozafat. Tema tegelikult oli oluline, sest tema oli see, kes näitas kuidas kaasaegses maailmas elatakse ning tegi Lirile selgeks, et ka naine on inimene. Et igal pool ei kohelda naist kui orja. Ma hakkasin etenduse ajal mingi hetk selle üle mõtlema, et kuigi Rozafa roll on tõsine, siis õhkus Inga Salurannast plikalikkust, siirust ja noore inimese nõtkust (mitte et ma nüüd ütleksin, et ta on vana), mis samas ei olnud nagu kuidagi kooskõlas selle kurja ja vihkamist täis maailmaga, kuhu ta sattunud oli. Ilmselt oli see ehe näide sellest, mida armastus inimesega teha võib.

Lavastuse plakatit ja kavalehe esikaant vaadates on kohe näha, et tegemist on tumedates toonides lavastusega. Näiteks Lii Tedre, Kaie Mihkelson ja Ülle Kaljuste on üleni tumedas, justkui sümboliseerimas seda vana ja õudsat traditsiooni. Samas olid nende tegelased ka minu meelest üksteise vastu kõige õelamad ja kurjemad. Riina Maidre kannab pildil tumedat seelikut ja heledamat pluusi, mis minu meelest viitab sellele, et ta on pärit õelast perekonnast, kuid samas see hele ülemine osa viitaks nagu sellele, et ta on valmis muutusteks. Minu mäletamist mööda oli tema see, kes lavastuses ütles oma ema ja onu kohta, et nad vihkavad kõiki. Külli Reinumägi ja Inga Salurand on aga heledates riietes, sest nemad ei ole siia perekonda sündinud, vaid neid on abielu sellesse perekonda toonud ja nemad ei kanna selle perekonna taaka nii raskelt enda õlul. Nemad on seda meelt, et ühiskond võib ka muutuda ja kõik ei pea nii kuri ja halb olema. Siiski käis mul etenduse ajal paaril korral peast läbi mõte, et tegemist on tõelise naiste lavastusega. Ütleb ju vanarahvaski, et kõik naised on ussid. Siin lavastuses oli lihtsalt seda naistevahelist kadedust ja vihkamist ja kurjust nii palju, et ma juba hakkasingi mõtlema, et kas kõik naised ongi oma loomupoolest nii õelad.

Et mitte nii negatiivsete nootidega lõpetada, siis kiidan R.A.A.A.M.-i mängukoha valikut. Endine tööstushoone? oli väga usutav Albaania kivimaja ning igatahes oli seal etendust huvitavam jälgida, kui mõnes igavas teatrisaalis. Etenduses oli ka neid kohti, kus sai naerda, aga seda ainult sellisel juhul, kui sa kaasa mõtlesid, sest siis said naljast aru. Kindlasti oli huvitav ka teiste kultuuridega tuttavaks saada, ning mõelda: "Jumal tänatud, et ma Eestis elan ja meil selliseid traditsioone pole."

Jumal tänatud, et ma eile selle teatri teekonna ette võtsin. Minu igatahes tuli üle väga pika aja see nii mõnus teatriärevus sisse. Mul on siiralt hea meel selle üle, et ka suvelavastusena tehakse psühholoogilist teatrit, mis mulle meeldib. Ma loodan, et äkki mängitakse seda lavastust ka hiljem edasi, sest see on selline lavastus, mida ma võiksin vist veel vaadata. Just seepärast, et kui tundub, et endal on kõik pahasti ja halvasti, ning näed nende naiste kannatusi ja katsumusi, ning tuled peale kahte tundi teatrist välja ja mõtled, et küll mu elu on alles ilus.

Kui keegi peaks veel huvi tundma lavastuse vastu, siis seda mängitakse veel täna ja homme (29. ja 30. juuni) õhtul Telliskivi Loomelinnaku kollases saalis.

Loe edasi