Kuvatud on postitused sildiga Markus Luik. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Markus Luik. Kuva kõik postitused

20/04/2018

Jaanipäev Siberi eestlaste moodi keset Tallinna kesklinna

17.aprillil 2018 Eesti Draamateatri väikeses saalis




Draamateatri võrdlemisi uut lavastust (esietendus oli 29.märtsil) võib just täpselt nii kirjeldada. Mari-Liis Lille ja Paavo Piigi poolt kirjutatud ja Tõnn Lambi lavastatud „Jaanipäev“ räägib loo kaugel Siberis Ülem-Suetuki külas elavatest eestlastest ja nende kõige olulisemast pühast – jaanipäevast. Loo teeb erilisemaks see, et lugu on kirja pandud päris Siberis elavate päris eestlastega valminud intervjuudest. Ma tean, et see sissejuhatus ei pruugi kõige huvipakkuvam olla, kuid ma panen käe südamele ja ütlen, et Draamateatri lavastus „Jaanipäev“ on hetkel minu selle aasta parim nähtud etendus. See tegi isegi pika puuga minu lemmiklavastusele „Grace ja Glorie“-le silmad ette. Kes minu kiindumust „Grace ja Glorie“-sse teab, siis see oskab veidi juba ette kujutada kui hea lavastus peab „Jaanipäev“ olema.
Ma poleks midagi sellist oodata osanud. Läksin teatrisse eelkõige seepärast, et vaba õhtu oli ja mul tuli lihtsalt isu teatrisse minna. Ja kuna Draamateatris oli sel õhtul ainult „Jaanipäev“ mängukavas, siis muud valikut väga ei olnudki. Ma olin küll kursis, et selline lavastus on neil mängukavas, kuid varasemalt mul selle lavastuse vastu sügavam huvi puudus. Ega ma veel enne etenduse algust ka väga suurt elamust ei lootnud. Lootsin lihtsalt seda, et ma ei pea etenduses väga sügavalt pettuma, aga mitte seda, et ma saan endale uue lemmiklavastuse.
Eteendus hakkas tegelikult pihta juba enne väikesesse saali sisenemist kui Markus Luik kehastades Pärandi-Jürit publiku saali lasi ja kõiki saali sisenejaid tervitas. Peale väikest tervitamist hakkas ta rääkima erinevaid lugusid, miks inimesi siia Siberisse saadeti või kuidas inimesed üldse siia sattusid. Samas etendus sel ajal veel ei käinud. Need inimesed, kes hiljem tulid, olid ikka päris ehmunud kui nad saali sisenesid ja keegi neile lavalt „Tervist“ hõikas ja siis juttu edasi rääkis. Ma olen kindel, et enamik inimestest mõtles, et nad on keset etendust saali tulnud. Samas see siin olekus rääkimine tekitaski tunde, et publik istub Siberis, kuigi publikule avanes vaade täiesti tühjale lavale ja mustadele seintele. Siberi tunne süvenes veelgi rohkem kui etendus pihta hakkas ja Martin Veinmanni tegelane Jaan lavale tuli ning pöördus publiku poole ja uuris, et mida me siin teeme ja miks me jälle nende vastu huvi tunneme. Tegelikkuses oli see tegelane nende intervjueerijate vastu tõre ja talle ei meeldinud üldse see, et keegi tahab nende elust teatrilavastust teha. Sel hetkel sain ma aru, et kogu lavastus põhinebki tõestisündinud lugudel ja intervjuudel. Ma ikka olin selle hetkeni arvanud, et intervjuudest saadi lihtsalt materjali ja nende põhjal kirjutati lavastus kokku, mitte et lavastus ongi erinevate inimeste intervjuude lavale panek.
Samas olid need intervjuud nii tõetruud ja huvitavad. Just see mulle meeldiski, et kogu etenduse jooksul oligi tunne, et ma viibin seal Ülem-Suetuki külas ja need inimesed räägivad mulle oma lugusid. Kuidas nad Siberisse said ja kuidas nad vahepeal on Eestis elanud ja siis tagasi Siberisse kolinud. See võib meile nii võõras tunduda, sest kes ikka vabatahtlikult sinna Siberisse läheb. Aga nende inimeste elu, traditsioonid ja kodu ongi Siberis. Nad lihtsalt ei saa selle eluga siin tänapäevases Eestis hakkama. Ma näiteks tean ka inimesi, kelle vanemad on Siberis elanud ja siis lapsed on Eestisse elama tulnud. Kusjuures nad tulid koos oma loomadega, sest kuidas sa need loomad Siberisse jätad. Ja te siis kujutage ette mis näoga eestlased neid Siberi-eestlasi vaatavad kui nad tulevad kortermajja elama koos lehma ja kanadega. Tundub ju meie jaoks täiesti vastuvõetamatu. Aga Siberis on vastuvõetamatu see, et sul loomi ja põllumaad ei ole. Nii polegi midagi imestada, et inimesed kolivad tagasi Siberisse, kohta mille eluoluga nad harjunud on. Võib-olla just seetõttu oligi mul etendust nii huvitav jälgida, et ma sain neid laval nähtud inimesi kohe seostada nende inimestega, keda mina teadsin olevat Siberist tulnud ja sinna tagasi läinud. Vaheajal kaks naist rääkisid, et seda etendust peab vaatama avatud meeltega ja endale pidevalt kordama, et see on nende inimeste elu ja mõtted seal kaugel Siberis. Et siis saab lavastust ja nende inimeste mõtteid paremini mõista. Minu meelest on see igati loogiline ja ma ei ütleks, et selle etenduse vaatamine minult mingisugust erilist enesesisendust nõudnud oleks.
Lisaks sellele, et kõik tegelased rääkisid oma lugusid sellest, kuidas nad Siberisse sattusid ja kes kui palju Eestis on käinud või ei ole käinud, rääkisid nad palju ka oma kommetest ja tõekspidamistest. Nagu lavastuse pealkirigi ütleb, siis kõige rohkem räägiti jaanipäevast, mida peavad Siberi-eestlased 6.juulil ja mis on nende kõige olulisem püha. Vana kalendri järgi peavad nad jaanipäeva eelkõige sel põhjusel, et selleks ajaks saavad neil lihtsalt tööd tehtud. 23.juuniks ei jõuaks nad kõiki töid tehtud, et siis jaanipäeva pidada. Ja nii nagu meilgi, tähendab jaanipäev kaugel Siberis lõket ja šašlõkki ning laulu ja tantsu. Kuna jaanipäevaks tulevad külasse kokku ka need inimesed, kes sealt pärit on ja mujale kolima on asunud, siis räägitakse palju ka oma elust-olust ja maailmavaadetest. Näiteks sellest, kas sa oled eestlane või venelane kui sa elad keset laia Venemaad ja põhiliselt suhtled ikkagi vene keeles. Või mis vahe on elul Siberis ja Õismäel? Tuleb välja, et Õismäel on rohkem venelasi kui Siberis.
Ma ei taha kõiki teemasid päris üksipulgi välja tuua, kuid ütleme nii, et mõtlemisainet leiab sellest lavastusest igaüks. Kui ma näiteks oleksin kirjandusõpetaja, siis ma viiksin oma õpilased kindlasti seda lavastust vaatama ja pärast laseksin sel teemal kirjandi kirjutada. Tegelikult ei keskendu lavastus ainult Siberi-eestlastele, vaid eestlaseks olemisele laiemalt ja vahel oli saalis ikka väga piinlik istuda, kui Siberi-eestlased rääkisid nendest eestlastest, kes Eestis elavad. Samas ei saa selle lavastuse iseloomustamiseks öelda, et eestlase toit on teine eestlane. Pigem on see valus kõrvalpilk, kuidas teised meid näevad ja kõige kurvem ongi asja juures see, et need ei ole kuuevarbalised lätlased või põtradest soomlased, kes meist nii arvavad, vaid meie endi rahvuskaaslased – eestlased. Ma arvan, et „Jaanipäev“ on üks nendest lavastustest, mida iga endast lugupidav eestlane võiks näha. Kasvõi seetõttu, et iseennast ja oma maailmavaadet veidi kriitilisemalt vaatama hakata ning hinnata, mis tegelikult meie jaoks elus oluline on.
Kui ma peaksin aga nüüd midagi konkreetset välja tooma, mis mulle nähtud etenduse juures kõige rohkem meeldis, siis selleks oli kindlasti jaanipäeva pidamine. Näiteks selles stseenis kus tegelased peoks ettevalmistusi tegid ja naised pika laua taga kartulisalatit lõikusid ja lauda katsid. Ma oleksin sel hetkel ühe kartulisalati eest olnud valmis kõik andma. Vaheajal muidugi oli võimalus kartulisalatit osta (ja Draamateatris pakutav kartulisalat on väga hea), aga see polnud ikkagi see päris kodune salat, mille järgi mul neelud käima hakkasid. Ja kui siis karmoška välja toodi ja selle saatel tegelased laval laulma ning tantsima hakkasid, olin ma müüdud. Need laulud olid ka sellised, mida tänapäeval Eestis enam ei laulda. Ma oleks kasvõi kohe tahtnud ise ka minna lavale tantsima. Ja ma ei olnud ainus. Mu kõrval istuvad naised sosistasid ka üksteisele, et peaks ikka ühe korraliku süldipeo maha pidama. Võib-olla ongi kogu etenduse sümpaatia põhjus selles, et need inimesed näitavad kuidas on võimalik elada ja õnnelik olla ilma kiire elutempo, nutiseadmete ja mugavuseta. Kuigi nutiseadmed ja mugavus on toredad asjad, siis ma olen üsna kindel, et meie elutempo on liiga kiireks läinud ja tegelikult tahaksime me tempo maha võtta ja lihtsalt kulgeda. Siberis on see võimalik. Tööd peab seal muidugi ka tegema, aga kuna elukeskkond on rahulikum, siis on ka töö tegemine rahulikum ja tekitab vähem stressi.
Minu meelest on lavastaja Tõnn Lamp, kellele „Jaanipäev“ on esimene suurem töö lavastajana, väga suurepärast tööd teinud. Olgugi, et sulle vaatavad lavalt vastu Laine Mägi, Martin Veinmann, Ester Pajusoo jt, siis sa kuuled ainult nende häält, kuid tegelikkuses räägivad sinuga Liina, Liine ja Jaan. Kui ma näitlejatest juba rääkima hakkasin, siis mulle meeldis ka see kuidas nad kõik vene keeles rääkisid. Eriti hämmastas mind Karmo Nigula vene keel, sest enamasti noored ei räägi vene keelt. Tema aga rääkis ilma igasuguse Eesti aktsendita. Samuti hämmastas mind etenduse lõputseenis Magdaleena Maasik, kes rääkis ilusas eesti keeles, kuid selles keeles oli tunda Vene aktsenti. Kuna mul pole aimugi, kes Magdaleena Maasik on ja mis tema emakeel on, siis ma nime järgi eeldan, et tegemist on eestlasega ja see õrnalt aimatav Vene aktsent oli märk heast näitlejameisterlikkusest. Vanemate näitlejate vene keele oskuses ma üllatunud ei ole, aga boonuspunktid lähevad just „õige“ vene keele rääkimise eest, sest mina ei tajunud seal küll mingit Eesti aktsenti. Lavastajale kiitus ka selle eest, et ta enda meeskonda suurepärased kunstnikud (Martin Mikson ja kostüümikunstnik Anna-Liisa Pärt) valis. Etenduse alguses tundus veidi kummaline vaadata täiesti musta lava, kus puudusid igasugused dekoratsioonid, aga see kuidas näitlejad paari puukasti ja seinavaibaga Ülem-Suetuki küla atmosfääri luua suutsid, oli peaaegu ime. Eriline kiitus tossava lõkke ja šašlõkiahju eest.
Sel korral ei oska ma midagi negatiivset välja tuua. Minu meelest olid näitlejad, lavastaja, kunstnikud ja näidendi autorid teinud suurepärast tööd. Suurpärasest tööst räägib ka ühtne tervik, mida publikule laval näidatakse. Mina tundsin küll, et ma olen seal samas Ülem-Suetuki külas nende inimeste keskel, mitte keset Tallinna linna Eesti Draamateatris. Eks seda tunnet aitas süvendada ka see, et tegelased rääkisidki vahel segamini nii eesti kui vene keeles ja küsisid üksteiselt kuidas mingi sõna eesti keeles on. Aga need, kes vene keelt ei valda, ei pea üldse muretsema. Enamasti tõlgivad tegelased üksteise vene keelse jutu eesti keelde ümber ja nii on kõigest aru saada. Minus tekitas vähemalt selline keelekasutus autentsuse tunnet. Äkki on keegi, kes vene keelt ei armasta, siis neile selline lähenemine ei pruugi meeldida ja selleks tasub valmis olla. Nähtud etendus tekitas minu huvi Siberi-eestlaste vastu ja ma loen kindlasti kava läbi, sest kava on nagu raamat, mis annab väikese sissejuhatuse Siberi-eestlaste ellu. Ma olin ka veel järgmisel hommikul nähtud etendusest nii lummatud, et ma kõrvetasin oma hommikuse pudru korralikult poti põhja ja sellist asja pole varem juhtunud. Mis seal salata, mul tekkis ka tahtmine Siberisse reisida ja oma silmaga neid tuttavaid inimesi kohata. Seda kõike ainult seepärast, et laval nähtu tundus nii autentne ja nende inimeste lood nii inspireerivad ja huvitavad. Ma leian, et meil on Siberi-eestlastelt palju õppida. Kui me nende juurde Siberisse ei saa minna, siis tasub kasutada võimalust nendega teatri vahendusel kohtuda.

Igatahes kui keegi tahab nüüd saada soovitust hea etenduse osas, siis mina julgen küll Eesti Draamateatri lavastust „Jaanipäev“ soovitada. Kui keegi minu soovitustele tahab vastu vaielda, siis võib seda kommentaarides julgelt teha.

Autorid: Mari-Liis Lill ja Paavo Piik
Lavastaja: Tõnn Lamp
Kunstnik: Martin Mikson
Kostüümikunstnik: Anna-Liisa Pärt
Muusikaline kujundaja: Riina Roose
Valguskujundaja: Priidu Adlas
Näitlejad:
Ester Pajusoo – Linda; Naine 2
Laine Mägi – Liine; Naine 3
Martin Veinmann – Jaan; Mees 2
Markus Luik – Pärimuse-Jüri; Kostja; Mees 3
Magdaleena Maasik – Liina; Naine 1
Karmo Nigula – Asif; Mees 1

Rohkem infot lavastuse mänguaegade jms kohta saab Eesti Draamateatri kodulehelt SIIN

*- Postituse päisefoto on pärit Eesti Draamateatri kodulehelt

27/01/2018

Viimasel minutil

26.jaanuaril 2018 Eesti Draamateatris

Pilt: Eesti Draamateater
Mäletan, et Vanemuise lavastus „Paplid tuules“ (minu arvamust nähtud etenduse kohta saab lugeda SIIT) oli pikka aega üks minu lemmiklavastustest. Kindlasti nii näitlejatööde kui ka sisu poolest. Vanemuise lavastuse peategelasteks olid kolm meest, kes on vanadekodus. Mingi aeg nägin, et Eesti Draamateatris mängitakse lavastust „Viimasel minutil“, mille peategelasteks on kolm 80. eluaastates naist. Naised küll ei elanud vanadekodus, kuid miski minu sees ütles, et tegemist on lavastuse „Paplid tuules“ naiste versiooniga.
Vaatasin just järgi, et kahe etenduse vahe on peaaegu viis aastat. Seega mingit võrdlust kahe etenduse vahel ei tule. Tuleb välja, et viis aastat on piisavalt pikk aeg, sest isegi teatris istudes ei hakanud mul peas paralleelid jooksma. Või on tegemist nii erinevate lavastustega, et neid ei saagi võrrelda. Üks oli draama, milles ma sain naerda rohkem kui komöödias. Teine oli kirjade järgi komöödia, kuid sisulise poole pealt meenutas rohkem draamat. Siiski oli mõlema lavastuse puhul ühine teema eakate inimeste probleemid. Kuna see haakub minu igapäevase tööga, siis olen ma üsna kindel, et ma sain seetõttu mõlema etenduse puhul naerda sellistes kohtades, kus keegi teine ei naernud. Mu kolleegid oleksid kindlasti ka naernud, kui nad oleksid minuga koos teatris olnud. Näiteks postitasin vaheajal oma facebooki ühe dialoogi, mille peale mina naerust vappusin (ülejäänud saal seda naljakaks ei pidanud) ja juba mu kolleeg uuris, et mis lavastusega tegu on, et temal tekkis huvi.
Kui ma juba paralleelidest rääkisin, siis kõige enam tekitaski „Viimasel minutil“ minu peas paralleele oma igapäevase tööga. Kohati jäi mulle mulje nagu ma vaataksin kuidas minu patsiendid väljaspool haiglat elavad. Eriti meeldis mulle Marianne mõte, et ta paneb ööseks ukse lukku seepärast, et ta ise öösel ära kaduda ei saaks. Paratamatult vedasin paralleele ka „Grace ja Glorie“ lavastusega, kus Ülle Kaljuste mängis vana ja haiget Grace´i, kes ei tahtnud Glorie abi vastu võtta, kuid hiljem said kahest naisest head sõbrad. „Viimasel minutil“ lavastuses mängib Ülle Kaljuste Mariannet, kes on küll Grace´st umbes kümme aastat noorem, kuid täpselt sama jäärapäine oma abistajate suhtes. Lisaks meenutas Marianne salatikauss mulle supitirinat, mida Glorie Grace´i jaoks siibrina kasutas.
Aga aitab seostest ja paralleelidest. Nagu ma juba eespool mainisin, siis lugu räägib kolmest eakast naisest. Üks neist on oma mehe 20 aastat tagasi maha matnud, teine on vanatüdruk ja kolmas elab oma abikaasaga koos, kuid tunneb, et abikaasa piirab tema vabadust. Daamid mängivad igal esmaspäeval bridži, joovad punaveini, söövat lõunat ja neil on kombeks kutsuda üllatuskülalisi. Ühel esmaspäeval satub nende juurde üllatuskülaliseks Annlouise´i (Maria Klenskaja) nõbu Per (Raimo Pass), kes on pool aastat tagasi leseks jäänud. Vanatüdruk Solveig (Kaie Mihkelson) näeb selles oma võimalust ja hakkab juba planeerima oma edasist vanaduspõlve koos Per´ga. Lõpuks selgub, et Per´il on hoopis üllatavamad plaanid ja tunded. Esmaspäevased lõunad ja bridži mängimine toimuvad Marianne (Ülle Kaljuste) juures, kes on kolmest daamist kõige põduram. Marianne abikaasa suri 20 aastat tagasi ja sellest ajast saadik on Marianne üksinda suures keskklassi korteris elanud. Marianne koduabiline proua Alm on oma töösuhte lõpetanud ja mehega Hispaaniasse kolinud vanduspõlve nautima. Nii peavad sõbrannad Mariannele süüa tooma, sest Marianne tehtud toit ei kõlba enam süüa. Lisaks võtab külalisi alati vastu segamini kodu, kus vedelevad prügikotid ja punaveini ning šerri pudelid ning diivanit või selle patju kõvemini puudutades täidab ruumi suur tolmupilv.
Ühel päeval satub Marianne juurde meistrimees Staffan (Markus Luik), kelle Marianne esialgu välja viskab, sest tema on iseseisev ja ei vaja, et keegi tema eest hoolitseks. Staffani tehtud turvakontrollist selgub, et Marianne kodu on eakale daamile väga ohtlik ja nii leiab Staffan end järjest tihedamini Marianne juurest. Esialgu tuleb Staffan küll Mariannele vastumeelselt, kuid loo arenedes leiab Marianne järjest rohkem põhjuseid Staffanile helistada. Marianne ütleb isegi välja, et Staffan on ainus sõber, kes tal olnud on. Vahepeal käib Marianne juurest läbi ka tema tütar Kristina (Harriet Toompere), kes üritab ema maksmata arveid tasuda ning emale selgeks teha, et tal pole üksinda nii suures korteris mõistlik elada. Korteri mure saab aga etenduse lõpuks lahenduse, kui Solveig ja Annlouise Marianne juurde elama tulevad ning Marianne teine tütar Sara (keda kehastab samuti Harriet Toompere) on samuti ajutiselt ema juurde elama tulnud. Etenduse lõpuks istuvadki kolm pada viimasel minutil Marianne juures ja teevad, mida ise tahavad. Sest nemad on nii vanad, et võivad teha viimasel minutil seda mida ise tahavad.
Kuigi näidendi peategelasteks olid kolm pada (nagu nad ise end kutsusid), oli minu meelest Ülle Kaljuste see, kes sai kõige rohkem laval olla. Samuti oli Ülle Kaljustel kõige rohkem dialooge, tema vist oli ainus tegelane, kes kõigi ülejäänutega sai kahekesi laval olla. Siiski ei saa ma Mariannet Ülle Kaljuste parimaks rolliks nimetada, mida ma näinud olen. Mul on tema Grace liiga hästi veel silme ees. Ülle Kaljuste kehastatud Marianne oli natukene liiga krapsakas ühe 80-aastase vanaproua kohta, kes unustab asju ja ei korista kodu. Jutu järgi oli Marianne üsna hädine, kuid tema liigutustes ei reetnud seda mitte miski. Natukene küürakas olek ja ühe jala lonkamine ei andnud seda olemust edasi. Ma tean väga hästi, et mõni 80-aastane võibki nooruslikum olla, aga siis on kogu tema olemus nooruslikum. Praegu oli minu jaoks Mariannes liiga palju Ülle Kaljustet (ma isegi ütleksin, et liiga palju nooruslikku Ülle Kaljustet, sest Ülle Kaljuste on minu silmis nooruslikum kui mõni teine tema eakaaslane), millest on mul ülimalt kahju. Ma oleks tahtnud nii väga näha hädist ja ehk vanema hoiakuga Mariannet. Kõige rohkem meeldis mulle naistest Maria Klenskaja. Tema Annlouise oli oma vanuse kohta parajalt hakkaja, kuid samas oli tema olekus olemas see vanusele omane hoiak, mis Mariannest puudus. Ta ei kiirustanud, vaid liikus mõõdetud sammul, nagu eakad liiguvad. Tema hääl oli tasakaalukas ja sealt kumas läbi elutarkust ja nooruse igatsust. Lisaks on Maria Klenskaja väga hea karakternäitleja ja Annlouise oli vist üks nendest, kes publikut kõige rohkem naerutas just eelkõige oma žestide ja olemusega. Kõige rohkem meeldis mulle aga Raimo Pass, kes kehastas Per´i. Eriti huvitav oli näha tema muutumist korralikust ja tagasihoidlikust soliidses eas härrasmehest nooruslikuks gay meheks. Ja see armunud inimese naeratus. Selle eest saab Raimo Pass minult veel boonuspunktid. Kaie Mihkelson, Markus Luik ja Harriet Toompere oma osatäitmistega mind ei üllatanud. Minu jaoks jäid nad kogu aeg teiste varju. Markus Luik paistis silma ühes stseenis kus ta Marianne riideid imetledes tantsis. Kõige suurem reaktsioon, mille ma Kaie Mihkelsoni vaadates sain, oli üsna lavastuse lõpus kui ta ilmus lavale lillas kostüümis ja lillades saabastes ning võttis diivanil lamades väljakutsuva poosi sisse. Muus osas mul nende kolme näitlejaga emotsioonid puuduvad.
Sisulise poole pealt meeldis mulle esimene vaatus veidi rohkem. Aga see vist on tingitud temaatikast, sest seal kasutati rohkesti selliseid väljendeid nagu afaasia, dementsus, neurokirurg, palpeerima, insult jne, mis on otseselt seotud minu igapäevase tööga. Seega pakkus nende sõnade kuulmine mulle erilist naeru, sest ma teadsin, mida need sõnad tähendavad ja nägin seda konteksti, milles neid laval kasutati. Enamasti kasutati neid sõnu kontekstiväliselt, mis muutiski situatsiooni minu jaoks naljakaks. Esimene vaatus oli ka seetõttu huvitavam, et seal põrkus  eaka Marianne maailm rohkem teiste maailmadega, mida oli huvitav jälgida. Eriti huvitav oli vaadata kuidas Marianne Per´i vastu sõdis. Mulle see kooslus, sõjakas naine ja vagur mees sobis. Samas, ega teises vaatuses midagi halvasti ei olnud  ja see läks liiga kiirelt. Ilmselt häiris mind teises vaatuses see, et Marianne oli oma saatusega leppinud ja ei sõdinud enam kõigele vastu. Siiski oli teine vaatus minu meelest komöödiale rohkem omane. Näiteks see Per´i uus armastus. Või täitsa lõpus punase poisipea parukaga lavale ilmunud Maria Klenskaja (kusjuures parukas oli pähe tõmmatud nagu müts ja Klenskaja enda hallid juuksed paistsid sealt alt täiesti ilusasti). Teises vaatuses oli võimalik näha ka klassikalist üksteise vääriti mõistmist, mis on igas komöödias kohustuslik naljaelement. Üleni valgesse riietatud Per oli ka vaatamisväärsus omaette. Ja kui ma juba riietusest räägin, siis esimese vaatuse lõpu poole ajas Marianne endale pruuni karusnahast kasuka selga ja musta kübara pähe ning läks linna. Ilmselt on viga minus, aga halli parukaga Ülle Kaljuste nägi selles kostüümis välja Ita Everi täpne koopia „Igihaljas vaatemäng“ sellest sketšist kus Ita Everi kehastatud ema oma pojale linna külla sõidab.
Olen ma ainus, kes sarnasust märkab? Ma ikka olen seda meelt, et Ülle Kaljuste on uus Ita Ever
Lavakujunduses meeldisid mulle lisaks nendele mainitud kostüümidele veel mõned pisidetailid. Näiteks Marianne sinisevalgekirju lillevaas ja salatikauss, koridoris rippuv lühter, kommikauss. Kusjuures eriti tore oli see nüansse, et tütar Kristina võttis emal külas käies kausist kommi. Ma teen vanaema pool käies alati seda sama, isegi siis kui kausis on kommid, mis mulle väga ei meeldi. See vist on ka üks eakatele iseloomulik omadus, et kui neil midagi muud süüa ei ole, siis kommikauss on neil alati kommi täis. Lisaks panin ma tähele, et Marianne pakkus mingeid rohelise paberiga komme. Minu vaimusilmas olid need kohe piparmündikaramellid, sest minu 80-aastane vanaema sööb ainult piparmündikaramelle. Tegelikult olen ma tööl ka päris palju eakaid inimesi kohanud, kellele meeldivad piparmündikaramellid. Seega plusspunktid lavastajale või kunstnikule detailide eest (lootuses, et need ikka olid piparmündikommid). Kõige suurem kiitus nendele tolmupilvedele, mis diivanit patsutades või patju kloppides lava täitsid. Tõeline üllatusmoment (mille ma nüüd kindlasti paljude jaoks ära rikkusin).
Üldiselt ma komöödiate peale väga naerma ei hakka, sest enamasti on komöödiad üks suur äparduste või sekelduste jada. See komöödia oli aga selline, et saalis istudes polnud ma enam üldse kindel, et tegemist on komöödia, mitte draamaga. Ja kui välja jätta need naeruturtsatused, mida ma tegin enda vaatenurgast lähtuvalt (neuroloogiaga seotud terminite kasutamine), sain ma väga palju naerda ka. Paaril korral oli mul isegi piinlik, et ma naersin vist liiga kõvasti. Samas ei olnud ma ainus. Päris kõhulihaseid valusaks naerda ei saanud, aga hea tuju oli garanteeritud küll.
Mul oli ainult sellest kahju, et minu taga istusid mingid naised, kes pidasid vajalikuks üksteisele kõva häälega laval toimuvat kommenteerida. Nagu üks neist oleks pime, et teine peab kogu aeg talle ütlema, mis kellegil seljas või käes on. Veel häirisid mind mingid vene rahvusest inimesed, kes istusid minu ees, kõrval  ja taga. Ma pole kindel, kas nad ei saanud etenduse tekstist aru või milles asi oli, aga nii mõnigi neist istus keset etendust telefoniga messengeris ja kirjutas kirju. Pole üldse välistatud, et nad kirjutasid üksteisele. Või kui nad ei kirjutanud, siis toetusid nad oma küünarnukkidega eesistuja tooli seljatoele, et eesistujatel ikka võimalikult ebamugav istuda oleks. Minu õnneks oli neid peale vaheaega saalis vähemaks jäänud. Ma oleks täiskasvanud inimestelt veidi rohkem viisakust eeldanud.
Õnneks oli laval toimuv minu jaoks nii huvitav, et mõned ebaviisakad teatrikülastajad ei suutnud minu elamust rikkuda. Kui ma nüüd oma selle kuu tearikülastusi võrdlen, siis on tegemist nähtud neljast lavastusest parima lavastusega. Ma isegi mõtlesin korraks oma kolleegidele ühiskülastuse korraldada sellele lavastusele. Kuna inimeste maitse on väga erinev, siis see et ma tahan ühiskülastust korraldada, näitab, et minu silmis on tegemist väärt lavastusega, mida ma julgen teistele ka soovitada. Aga probleemiks saab ilmselt Tallinnasse sõitmine, seega ühiskülastus sellele lavastusele jääb ära. Etenduse pikkust ei ole ka vaja karta. Need peaaegu kolm tundi mööduvad kui linnutiivul. Ilmselt päris lastega ei soovitaks siis teatrisse minna, sest neil võib selle kolme tunni jooksul natukene igav hakata. Teistele on aga mõnusat huumorit täis õhtu garanteeritud.

Autor: Carin Mannheimer
Lavastaja: Aleksander Eelmaa
Kunstnik: Krista Tool
Valguskunstnik: Priidu Adlas
Muusikaline kujundaja: Lauri-Dag Tüür
Mängisid:
Kaie Mihkelson - Solveig
Maria Klenskaja - Annlouise
Ülle Kaljuste - Marianne
Markus Luik - Staffan
Raimo Pass - Per

Harriet Toompere - Kristina; Sara

Rohkem infot lavastuse kohta Eesti Draamateatri kodulehelt SIIN

12/08/2017

Armunud Shakespeare

9.augustil 2017 Eesti Draamateatris
Pilt pärit Eesti Draamateatri kodulehelt
Üle pika aja on jälle mul teatrist põhjust kirjutada. Suvi libiseb kuidagi kiiresti käest ja nii ei olegi ma peaaegu ühtegi lavastust näinud, mida ma näha tahtsin. Vahel pole ka isu teatrisse minna, kuigi võimalust oleks. Kolmapäeval lihtsalt tuli teatriisu väga järsku peale ja nii ma teatrisse jõudsingi. Vähemalt saab linnukese kirja teha, et augustis on teatris käidud. Minu meelest need spontaansed teatrikülastused ongi kõige paremad. Nii ka sel korral.
Kui ma sügisel nägin, et Draamateater mängib "Armunud Shakespeare", siis mind jättis see lavastus täiesti ükskõikseks. Lihtsalt ei tundunud kuidagi minu sorti lugu olema. Ma eelistan pigem kaasaegset draamat, mitte mingit keskaegset lugu. Nagu postituse päise pildilt näha on, siis tegemist oli üsnagi keskaegse looga. Vähemalt nii ma piltide põhjal toona arvasin. Sest mida muud ma lavastusest ikka enne esietendust teadsin. Sisu ka olin lugenud, aga Shakespeare seostub mulle värssvormis rääkimisega ja selle austaja ma väga pole. Nii ma siis olingi kindel, et minu jaoks see lavastus kohe kindlasti ei ole. Kolmapäeval oli aga järsku tulnud teatrisoov nii suur, et ma teadsin kohe, mida ma vaatama lähen. Kell 14.30 ostsin bussipiletid, siis teatripileti ja juba tunni pärast istusin bussis, et Tallinnasse sõita. See on küll mu kõige spontaansem teatri külastus. Aga see oli vajalik, sest Draamateatri uksest sisse astudes oli mul üle pika aja väga hea kodune tunne. Hoolimata sellest, et mingi trikirattur just vahetult enne minu teatrimaja ette jõudmist rattaga kusagilt kõrgustest trepikäsipuu peale maandus ja sealt mulle selga oleks lennanud, kui ma kiire karjatuse saatel kõrvale poleks hüpanud. 
Igatahes see pisike viperus mu tuju rikkuda ei suutnud. Ma teadsin juba enne etenduse algust, et sel korral jään ma rahule. Ja jäin ka. Kuigi esimese minuti jooksul tekkis mul tunne, et see lavastus pole ikka minu jaoks ja miks ma seda vaatama tulin. Nimelt oli lava pime ja ma sain aru ,et seal toimub mingi tegevus, kuid ei näinud midagi. Siis hakkas keegi laulma ja ühele lauluhäälele järgnes terve koor. Sel hetkel oli küll mu ainus mõte, et loodetavasti ei lähe terve etendus sama moodi edasi. Siiski kui lava valgemaks läks ja ma hakkasin nägema, mis laval toimub, siis kadus ka vastumeelsus. Mida edasi lugu läks, seda põnevamaks asi läks ja seda elavamaks ma muutusin.
Lavastus ise räägib noorest William Shakespearest, kes vaevleb kriisis ja ei suuda kuidagi näidendeid kirjutada, kuigi ta on mitmele teatrimehele lubanud näidendi kirjutada. Nii ta siis lubab ühele ja lubab teisele, et ta kirjutab komöödia Romeost ja mereröövlitest. Aga näidend ei edene, sest tal puudub muusa. Samal ajal on üks rikkast perest pärit neiu teatrist väga huvitatud ja maskeerib end poisiks, et uue lavastuse proovidele minna. Ning ühel hetkel leiab William endale muusa ja nii hakkab ka tema loometöö edenema. Laias laastus saab rikkast Viola de Lessepsist Will Shakespeare muusa ja lugu Romeost ja mereröövlitest ei ole lõpuks komöödia, vaid tragöödia. Kui ühe lausega lavastus kokku võtta, siis on tegemist ühe võimaliku variandiga, kuidas sündis William Shakespeare näidend Romeost ja Juliast. Ma seda ei hakka siin detailselt kirjeldama, et kuidas Violast Williami muusa saab, keda huvitab, läheb vaatab ise järgi. Kindlasti ei tasu kõnealust teatrilavastust võtta tõena, et just nii sündiski Romeo ja Julia näidend, vaid tegemist on väljamõeldisega.
Kui ma esimeste minutite jooksul arvasin, et no ikka kohe kuidagi ei sobi see lavastus minu maitsele, siis mida kauem ma saalis istusin, seda rohkem mulle laval toimuv meeldima hakkas. Esiteks need kostüümid. Pildil küll pole ühtegi uhket ballikleiti näha, kuid ma arvan, et pole olemas ühtegi naist, kes poleks tüdrukuna unistanud suurest printsessikleidist ja seega teavad, millist ballikleiti ma mõtlen. Ikka neid kleite, kus suur ja puhvis taguosa on ja mille ülemine osa koosneb korsetist. Ja just selliseid kleite naised antud lavastuses kannavadki. Ja mehed ka. Lisaks on omaette vaatamisväärsus mehed sukkpükstes. Mulle isiklikult küll mehed sukkpükstes väga nalja ei tee, aga kui sa ikka näed laval meest mustades siidist sukkpükstes, siis võtab suu muigele küll. Ega meeste kostüümid naiste omadele palju alla ei jäänud. Valged suured kraed, uhked keebid, säärsaapad ja kirevates värvides kuued ja puhvpüksid. Kõik kostüümid, lavakujundus ja muusika kokku lõidki mulje nagu ma viibiksin keskajas. Või kui päris aus olla, siis vähemalt minu kujutluspildis (mille on loonud erinevad pildid ajalooõpikutest) kandsid keskajal inimesed selliseid riideid, nagu "Armunud Shakespeare" lavastuses näha võib. Eriti meeldisid mulle kõrtsi stseenid. Seal oli kogu tegevus hoogne ja tempokas. Mulle lihtsalt meeldib laval tempokas ja hoogne tegevus, kuigi kui kogu lavastust nii intensiivse tempoga mängida, siis võib see näitlejatele päris koormav olla. 
Mingil hetkel tundus mulle isegi, et praegusel hetkel oli lavastus liiga tempokaks tehtud ja et näitlejad jõuaksid riideid vahetada, olid vahepalaks väikesed laulud või siis pillimäng. Esimeses vaatuses mulle pillimäng ja laul isegi meeldisid, kuid teises vaatuses jäi mind liigne muusika kasutamine häirima. Kohati tekkis mul tunne, nagu ma oleksin muusikali vaatama sattunud. Mitte, et mulle muusikalid ei meeldiks, aga ma olin valmistunud sõnalavastust vaatama. Mis seal salata Marta Laane piiksuva häälega kõva laulmist oli päris huvitav vaadata. Ega seegi tegelikult halb pole, et näitlejate võimekust laulude ja pillimänguga proovile pannakse. Ma ei väsi kordamast, et Eesti näitlejad on andekad, aga minu jaoks lihtsalt sai kogu seda muusikalist osa ühel hetkel liiga palju. Ma arvan, et mingil määral oli suur muusika hulk mõjutatud Georg Malviuse muusikalide lavastamisest. Lihtsalt selles osas, et ta on harjunud rohke laulu ja pillimängu kasutamisega. 
Küll aga meeldib mulle Malviuse juures see, et ta oskab kõik näitlejad nii hästi koos mängima panna. Kavalehes oli ka intervjuu Malviusega, kus ta kiitis Eesti näitlejate ansamblimängu. Ja mulle tõesti tundub, et ta oskab selle ansamblimängu eriti hästi tööle rakendada. Kuigi laval oli kohati ikka väga suur hulk näitlejaid, siis kõik nad olid oma kohal ja mitte keegi neist ei tundunud üleliigsena ja samas jäid kõik samal ajal millegagi silma. Selleks, et kõige paremini aru saada mida ma mõtlen, tuleb ise seda lavastust vaatama minna. Või kui keegi on mõnda teist Malviuse lavastust näinud, siis see saab aru küll, mida ma mõtlen. Vahepeal on mul teatris olles tunne, et mõni näitleja mängib teist üle, kuid sel korral olid küll kõik minu silmid sama tähtsad. Isegi raske on öelda, et kes peaosa mängis. Kuigi kogu lugu keerles William Shakespeare ümber, siis ma ei tahaks öelda, et Karmo Nigula oli peaosas. Minu meelest oli tema sama oluline, nagu oli Gido Kanguri kehastatud teatriomanik, kes käis laval võrdlemisi vähe. Etendus ei oleks olnud sama kui üks neist oleks puudu olnud ja mõlema tegelaskujud andsid etendusele värvi.
Kui ma juba kiidulaulu kirjutan, siis tahaksin kiita ka Malviuse otsust Indrek Sammul lavastusse kaasata. Kes siis muu, kui mitte Indrek Sammul sobiks keskaegse mõõgavõitluse stseeni. Olgu-olgu tegelikult olid Indrek Sammul ja Rein Oja ka teistele näitlejatele lavavõitluse selgeks teinud ja nii välkusid laval ikka päris pikalt erinevad mõõgad ja pussid. Ma pöörasin aga erilise hoolega tähelepanu Indrek Sammuli lavavõitlusele ja siis hakkasin vaatama, kuidas teised võitlevad. Minu võhiku silm igatahes mingit vahet ei märganud. Eriti üllatunud olin ma selle üle, et Piret Krumm ka mõõgaga vehkis. Ma vist ei olegi varem päris õiget lavavõitlust näinud ja see oli päris nauditav. Hakka või mõtlema rohkem selliste lavastuste vaatamise peale. Siiski natukene igav oli selles mõttes küll, et keegi vigastada ei saanud ja vahepeal tundus, et see vehklemine algas küll suure probleemi pärast, aga lõpp vajus kuidagi ära ja vehklemine siis ei selgitanudki välja, et kes ikkagi on võitja. Ma ikka olen aru saanud, et igasuguseid mõõgavõitlusi peeti selleks, et võitjat välja selgitada. Kuidagi pingevaba tundus see võitlus minu jaoks, oleks võinud rohkem põnevust kerida ja näiteks mõned ootamatud mõõgavõitlused teha.
Minu kõige suuremad hirmud lavastusega seoses olidki teema ja lavastuse pikkus. Natuke hirmutav tundus kolm tundi teatris istuda ainult ühe vaheajaga. Kui ma eelnevalt kirjutasin, et teema tegelikult oli huvitav ja polnud nii ajalooline, nagu ma kartsin, siis osutus ka hirm pika etenduse ees tühiseks. Esimene vaatus läks nagu lennates ja kuigi mulle tundus, et teine vaatus oli veidi aeglasem ja seal ei toimunud nii palju sündmusi, siis läks ka teine vaatus liigagi kiiresti. Kui näitlejad lavale kummardama tulid, siis ma sain aru, et nüüd ongi kõik. Oleks ikka veel ja veel tahtnud vaadata. Sellist hetke ei tekkinud küll kordagi, et ma oleksin leidnud end kella peale mõtlemas. Kindlasti oli etendus kaasahaarav eelkõige publikule mõeldud pisidetailide pärast. Naerda sai ikka päris korralikult. Näiteks stseenis, kus Will on koos Marlowe´ga Viola rõdu all ütleb Marlowe Willile, et helista talle. Tänapäeval täiesti loomulik asi, aga ajal, kus naised ei tohtinud isegi mitte teatrilaval olla, polnud keegi helistamisest kuulnudki. Või kui keegi Veronat mainis, siis ohkas Marlowe alati: "Jälle see Verona!". Mulle tundus, et sellega vihjati meie Eurovisiooni loole. Kuigi sel ajal kui etendus sügisel välja toodi, vist polnud keeg Verona laulust väga midagi kuulnud. Aga teadupärast näitlejad improviseerivad ka vahel ja vahe lmuudab ka lavastaja teksti kaasaegsemaks. Seega võta nüüd kinni, mis see nüüd siis oli. Mis seal salata, kui sul astub mees lavale suure ballikleidi ja valge parukaga, siis on ka ikka naljakas. Tegelikult neid pisikesi nüansse, mis naerma ajasid oli ikka päris palju ja ma ei mäletagi nüüd tagantjärele enam kõike. Parem ongi, et ma ei mäleta. Saavad kõik teatris ikka millegi üle üllatuda.
Kui ma tavaliselt pole mõningate näitlejatega etenduses rahul, siis sel korral toimis kogu trupp ühise ansamblina (nagu ma juba eespool mainisin) ja ma ei hakkagi eraldi kedagi välja tooma, et kes meeldis ja kes ei meeldinud. Kõik meeldisid. Eriti aga jäi mulle sel korral Piret Krumm silma. Peaks endale väikese meeldetuletuse panema, et teda võiks teatrilaval rohkem teadlikult vaadata. Siiani on ta niiöelda lihtsalt juhuslikult mänginud mõnes etenduses, mida ma vaatamas käinud olen. Aga ta tundub huvitav ja andekas näitleja olevat, peab kohe teadlikult valima mõne lavastuse, milles ta mängib. Karmo Nigula Willi rollis mulle ka meeldis. Ma loodan, et uuel hooajal on teda võimalik veel mõnes minule sobivas lavastuses näha. Hetkel Karmo kohta väga pikka kiidulaulu ei oska kirjutada, kuid kindlasti tasub see nimi nii minul, kui ka teistel teatrikülastajatel meelde jätta.
Ainus, mis mind kogu lavastuse juures lõpuks häirima jäi oli laval käinud väike koer. Või õigemini mind häiris see, et esimese vaatuse alguses see koer pidevalt haukus lava taga ja seda oli saali kuulda. Sel hetkel ma muidugi ei saanud aru, et miks see koera haukumine taustaks on ja mulle tundus, et see ei sobi lavastuse süžeega hetkel. Kui see koer aga lavale tuli, siis ma sain vähemalt aru, et mis koera haukumine see oli. Kuigi kui päris aus olla, siis mulle jäi ikkagi selgusetuks, miks see koera lavale toomine vajalik oli, sest minu meelest poleks väga vahet olnud kas Guido Kangur jalutab laval elusa koeraga või mängukoeraga.
Mu ainus mõte oli see, et äkki see päris koer oli lihtsalt publiku rõõmustamiseks. Juhul, kui keegi Draamateatrist peaks seda postitust lugema, siis palun võtke teadmiseks et lavastus ei vaja seda koera. Minu meelest on tegemist täiesti suurepärase ja toreda lavastusega, millest peaks igas vanuses ja igasuguste huvidega inimene endale midagi huvitavat leidma ja elusa koeraga pole küll vaja kedagi meelitada. Mõned etendused veel toimuvad, seega soovitan kõigil vaatama minna. Ka nendele soovitan, kes muidu ajaloo- või ajastuhõngulisi lavastusi veidi kardavad. Päris alglassiealiste lastega vast ei tasu tõesti vaatama minna (kuigi minuga koos oli küll kaks u 10 aastast poissi teatris) lihtsalt sel põhjusel, et nad ei pruugi suuta kolm tundi paigal istuda. Samas nendele kahele poisile paistis etendus vägagi meeldivat. Eks igaüks tunneb oma lapsi ja teab, kas tahab lapsed kaasa võtta või mitte.

Mina igatahes soovitan soojalt. Saate hea tuju ja ei pea muretsema, et kas Eesti ilm lubab suvelavastust nautida või mitte.

Autor: Marc Normani ja Tom Stoppardi stsenaariumi on adapteerinud Lee Hall
Tõlkinud: Anu Lamp
Lavastaja: Georg Malvius
Kunstnik: Ellen Caims
Valguskunstnik: Palle Palme
Helilooja: Rasmus Puur
Koreograaf: Maiken Schmidt
Lavavõitluse seadjad: Indrek Sammul, Rein Oja
Mängisid:
Karmo Nigula - Will Shakespeare
Mait Malmsten - Kit Marlowe; Leedi Capuletti
Piret Krumm - Viola de Lesseps
Ülle Kaljuste - Amm
Indrek Sammul - Ned Alleyn; Mercutio
Christpher Rajaveer - Sam; Julia
Kristo Viiding - Fennyman
Tiit Sukk - Ralf; Amm
Robert Annus - Nol; Benvolio
Liisa Saaremäel - Kate
Andrus Vaarik - Philip Henslowe
Maria Klenskaja - Kuninganna Elizabeth
Marta Laan - Molly; riietajapreili Siva
Markus Luik - Wessex
Taavi Teplenkov - Lordkammerhärra Tilney; söör Robert de Lesseps
Guido Kangur - Burbag
Kaspar Kiisk - John Webster
Lauri Liiv - Wabash
Hendrik Toompere jr - Paadimees
Veljo Reinik - Tybalt

Rohkem informatsiooni lavastuse kohta leiab Draamateatri kodulehelt SIIT

12/09/2016

Valgustaja

11.septembril 2016 Vanemuise Väikses majas (Eesti Draamateatri külalisetendus)

Pilt pärit Eesti Draamateatri kodulehelt

Autor ja lavastaja: Uku Uusberg
Mängisid:
Ivo Uukkivi - Valgustaja
Markus Luik - Monteskjöö
Robert Annus - Russoo
Kristo Viiding - Voltäär
Uku Uusberg - Lavastaja G
Harriet Toompere - Viktoria
Raimo Pass - Eino Truu
Tõnu Oja - Viktor
Guido Kangur - Semjon
Johannes Tammsalu - inspitsient
Jüri Antsmaa - Tehniline töötaja

Eelmisel aastal vaatasin, et Eesti Draamateater reklaamib uut lavastust nimega "Valgustaja". Teatri kodulehelt ei saa lavastuse kohta väga palju muud infot, kui ainult see, et tegemist on teatrist rääkiva lavastusega. Järelikult tuleb ära vaadata. Siiani polnud ma aga seda lavastust vaatama jõudnud. Nüüd avastasin aga, et lavastus tuleb Tartusse DRAAMA 2016 programmis. Veelgi enam olin üllatunud, et Draamateatri "Valgustaja" on Vanemuise "Ürituse" nö noorem vend. Minu arvamust Vanemuise lavastusest "Üritus" saab lugeda SIIT. Ma teadsin küll, et neil on sama autor ja lavastaja (Uku Uusberg), kuid et sisuliselt on ka tekst sarnane, seda ma ei teadnud. Kuna "Üritust" olen ma näinud ja mulle see ei meeldinud, sest minu meelest ei olnud näitlejate mäng kõige parem, siis arvasin, et tuleb ikka Draamateatri lavastus ka ära vaadata. Sest ma olen arvamusel, et Draamateatri näitlejad mängivad valdavalt paremini kui Vanemuise näitlejad. Jah, ma tean, et see on klišee, et ainult suurtes teatrites oskavad näitlejad näidelda ja saab näha häid lavastusi. Ma tean seda peale tänast aga eriti kindlalt. Ma tahaks küsida: "Draamateater, mis toimub?"
Ma vist pole varem Draamateatril nii kehva lavastust näinud. Ma tegelikult ei teagi, kas kehv on hea sõna. Sest mõni osa mulle täitsa meeldis. Meeldis alates kolmandast vaatusest, aga esimesed kaks vaatust olid küll täiesti kahtlased. Esimese vaatuse alguses jalutas Valgustaja (Ivo Uukkivi) tükk aega lihtsalt laval ringi. Siis hakkas rääkima olematu publikuga, keda saalis ei olnud (ehk siis reaalsuses rääkis ta meiega). See jutt, oli aga minu jaoks liiga raskesti jälgitav. Enamasti rääkis ta kosmosest ja inimhinge eksistentsiaalsetest küsimustest. Selline üsna raske teema. Mingil määral tegi ilmselt mul teemast aru saamise raskemaks ka see, et ma istusin üleval rõdu viimases reas (kuhu kuuleb muuseas väga hästi ja lavale nägi ka hästi). Sel samal põhjusel, et rõdule kuuleb väga hästi, oli sinna kuulda ka kogu parteri rahva sabimine, sosistamine, köhimine ja muidugi ka rõdul istuvate inimeste sosin ja köha. Ning ma ei mäleta, et ma kordagi varem oleksin nii närvis olnud, sest kõik ainult köhivad ja sosistavad. Ma reaalselt korraks mõtlesin, et köhivatel inimestel tuleks teatris käimine ära keelata (jah, ma olen ka ise köhasena teatris käinud, kui peale tänast vist seda enam ei tee). Või oli asi selles, et DRAAMA 2016 raames oli saalis veidi teistsugune publik, kui tavaliselt. Vähemalt ma pole varem näinud, et inimesed rõdul muudkui voorivad ühest istekohast teise. Minu ees ja kõrval olid õnneks kõik kohad täis, et seal väga ei saanud keegi rännata, aga ikka häirib, kui silmanurgast näed et keegi jälle kõrval kõnnib. Seda kirja pannes tekib mul aga küsimus, et äkki peaks üldse teatripublikult uurima, et mis toimub?
Tulles nüüd lavastuse juurde tagasi, siis esimesed 45 minutit, ehk esimese vaatuse oli Ivo Uukkivi üksinda laval (paaril korral käis ka mõni teine tegelane korraks lavalt läbi) ja korraks hakkas mul tekkima tunne, et miks ei võiks tegemist olla monolavastusega. Kuigi ka monolavastuse puhul oleks tekst võinud lihtsamini jälgitav olla. No niipalju ma sain aru, et teatris on paari tunni pärast ühe välislavastaja poolt lavastatud lavastuse esietendus. Meie nägime erakorralist valgusproovi. Samuti selgus, et selle saali tavaline valguskunstnik peab just sel õhtul teises majas teisele lavastusele valgust tegema. Samuti viis valgustaja meid veidi kurssi sellega, kes uues lavastuses mängivad. Kõike seda saatis aga valgustaja arutlus sellest, mis on loodusseaduslik absoluut. Ja see arutlus oli keeruline. Õnneks ei olnud ma ainus. Mu kõrval istuvad naised arutasid vaheajal samuti, et lavastus on kuidagi kaootiline ja väga keeruline on jälgida. Samas minust teisel pool istus üks vanem paar, kus mees paistis üsna haritud olevat, või siis oli ta lavastusega väga kursis (teadis kõik helikujunduses kasutatud teoste autoreid ning sosistas naisele vahel ette, mis tema arvates nüüd toimuma hakkab). See sosistamine ajas mind ikka eriti närvi. Laval on üks näitleja, kes räägib midagi loodusseaduslikust absoluudist ja kosmosest ja interjäärist ja eksterjöörist ja ma üritan sellest aru saada, ning siis keegi jumala süüdimatult muliseb mul kõrval. Ma isegi ei saa öelda, et nad oleksid sosistanud, sest lõpuks läks sellel vanapaaril jutt juba päris suureks. Küll olid näitlejad pahad ja valesti valitud ja küll oli muusikapala liiga pikk või liiga lühike ja ega nad siis ei tulnud ju näitleja liikumist vaatama, et rääkida võiks ka,samas miks ta räägib nii et midagi aru ei saa jne. Ma saan aru, et ma hädaldan siin blogis ise samamoodi, aga ma ei tee seda keset etendust, kui teised (ja mina ise kaasa arvatud) tahan laval toimuvat jälgida.
Võib-olla polnud mu vaim lihtsalt selliseks lavastuseks valmis, sest tegelikult seekord ootasin ma üle pika aja teatrisse minekut. Või oligi asi selles, et mul olid põhjendamatult suured ootused? Või on asi selles, et ma kujutasingi ette, kuidas lavastus räägib lihtsalt lavastaja igapäevatööst ja lavastuse ette valmistamisest. Mitte, et keegi seal filosofeerib. Kuigi jah, valgustajad võivad ka filosofeerida, aga kuidagi väga rumalaks oli see valgustaja tehtud, vähemalt minu arvates. Ma täpselt ei oska seletada, mis seal rumalat oli, aga kuidagi see suhtumine kuidas teised tegelased temasse suhtusid väljendas seda, et tegemist pole kõige kirkama kriidiga karbis. Ma siiski arvan, et inimesed, kes teatris töötavad on veidi targemad (vähemalt mul on selline illusiooon). Samuti on mul illusioon, et teatris saavad kõik omavahel läbi. Et ei ole päris nii, et lavastaja on proovis koos umbkeelse valgustajaga. Ma ikka arvan, et päris elus toimuvad proovid sujuvamalt ja teatris päris umbkeelseid töötajaid pole (vähemalt nende hulgas, kes lavastajaga kokku peavad puutuma). Ma rõhutan veelkord, et see on ainult minu arvamus ja ma võin täiesti vabalt ka eksida. Tegelikult polnud asi ikka nii hull. Lihtsalt minu ettekujutus erines veidi reaalsusest. Olgugi, et Valgustaja rääkis väga sügavamõttelist juttu, millest oli vahel raske aru saada, tuli tema suust ka palju häid tsitaate. Ma ostsin lausa näidendiraamatu (küll enne, kui etendus algas, sest see oli viimane raamat ja ma teadsin, et ma pean selle ostma), et siis saan rahus teksti lugeda ja tsitaate kirja panna. Võib-olla saan Valgustaja hingeelust ka siis rohkem aru, kui ma tekstiga kahekesi olen ja neid pikki monolooge loen. Igatahes lavastuse kolmandas vaatuses toodi lavale Anton Tšehhovi "Lugu inimesest". See oli siis see lavastus, mille proovile esimesed kaks vaatust keskendusid. "Lugu inimesest" oli minu jaoks lavastuse kõige toredam osa. Võib-olla seepärast, et see näitaski just seda, milline on kaasaegne teater. Seal oli klassikaline lavastus segatud koos tänapäevaste sugemetega. Nagu varasematest vaatustest selgus, siis oli lavastus kokku pandud viiest erinevast Tšehhovi lavastusest ja trupp loobus mängimast. Ainult teatri esinäitleja oli nõus mängima. Nii oli lavastaja sunnitud taustatantsijateks võtma kolm lavatehnikut. Selles vaatuses olid laval ka peeglid ja nii peegeldusid laval olevad lambid lõpmatusse. See oli ilus vaatepilt. Sellist lava oleksin ma võinud kogu 3 tundi nautida. Mu meelest oli kontrast ka selles, kuidas teatri esinäitleja väga päheõpitud häälel oma teksti esitas ja samal ajal kolm lavatehnikut seamaskidega tantsisid. Tants oli ka omamoodi vaatemäng. Üleüldse oli kogu see lavastus väga ebareaalne, kuid mulle see ebareaalsus meeldis. Kohati oli lavastus absurdseid kontraste täis, kuid mulle see just meeldiski. Lõpp vajus jälle kuidagi ära. Mina näiteks ei saanud aru, milleks oli vaja saal kottpimedaks lüüa ja siis hakata jälle seda ühiskonnakriitilist juttu ajama. Võib-olla ei meeldinud mulle ka see lõpp seetõttu, et suurem osa näitlejatest istus saalis ja rõdult ma neid ei näinud ning näitlejaid oli saalist samuti küllaltki kehva kuulda.
Vanemuise "Ürituses" oli tegelikult ju samuti, et esimeses kahes reas pileteid ei müüdud, sest seal toimus lavastuse tegevus. Ilmselt oli seekord samuti, sest vahel olid näitlejad lavalt kadunud ja ma olin sunnitud kuuldemängu kuulama. Lihtsalt sel põhjusel, et ülevalt rõdu viimasest reast polnud saali esimestesse ridadesse ja vahekäiku midagi näha. Samas on näitlejatele selline mängimine raskem. Tegelikult oli kogu Vanemuise väike maja etenduspaigaks. Näitlejad liikusid saalis, rõdul ja ka kolmandal korrusel valguspuldis ning jalutuskoridorides. Kõik need, kes on Vanemuise väikses majas käinud oskavad ilmselt ette kujutada kui kõvasti peab näitleja jalutuskoridoris rääkima, et teda oleks saali kuulda. Selles osas suur kiitus Ivo Uukkivile, kes enamasti oli sunnitud igast Vanemuise nurgast end kuuldavaks tegema. Geniaalseid pisiasju oli veel. Näiteks Raimo Passi tegelane, kes viimases vaatuses oli seelikus ja kandis seeliku all sukkasid, kust ta siis revolvri võttis ja kolm siga maha lasi. Või vesi, mis väikesest kannust muudkui tassi voolas ja tass ei hakanudki üle ajama või akvaarium, mis vahel oli vett täis ja siis sai korraks veest tühjaks ning hiljem hakkas jälle tasapisi veega täituma. Kindlasti oli omamoodi märk ka see, et Raimo Passi kehastatud Eino Truu nägi viimases stseenis üsna Anton Tšehhovi sarnane välja. Lõpus olevast pürotehnikast ma ei räägigi. Ma ikka avastasin teatris, et minust näitlejat ei saaks. Ma nimelt ei kujuta ette, kuidas ma redeli otsas turniksin. Ma ei karda kõrgust, aga kuidagi jube oli vaadata, kuidas Ivo Uukkivi redelil seisis ja diskokera valgustusstangede külge kinnitada tahtis. Ma vist reaalselt hoidsin hinge kinni sel hetkel. Mulle lihtsalt tundus, et ta kukub iga hetk koos selle diskokera, valgusstange ja redeliga keset lava uppi.
Näitlejatest keegi mind sel korral väga üllatada ei suutnud. Ivo Uukkivi polnud ma varem laval näinud (vähemalt ei meenu küll) ja teda olin ainult teleri vahendusel näinud. Siiani on temast jäänud mulje, kui eriti karmist inimesest. Seega olin üllatunud, et Valgustaja nii mahe tegelane oli. Samuti ei mäleta ma, et ma Guido Kangurit laval oleksin näinud. Tema tegelaskuju meenutas mulle aga paratamatult kuangise seebiseriaali "Kodu keset linna" vanamees Lembitut. Ma isegi ei vaadanud seda seriaali omal ajal regulaarselt, aga kohe kui Guido Kangur lavale tuli, meenus mulle Lembit. Teiste kohta ei oska ma midagi öelda. Markus Luik, Robert Annus ja Kristo Viiding olid ka lahedad, sest nende liikumine mulle meeldis. Eriti siis, kui nad seamaskidega tantisid. Sõnalisest poolest läks mul üsna palju teksti aga kaotsi kõikide näitlejate puhul. Ma siiski arvan, et tegemist ei olnud näitlejate süüga, vaid asi oligi lihtsalt selles, et ma kuulsin lisaks näitlejatele ka kõikide teiste juttu. Samuti tundus mulle vahel, et Harriet Toompere koperdas oma tekstiga, või oli see taotluslik. Igatahes ma ei oska rohkem näitlejate kohta midagi välja tuua.
Kui ma nüüd täna, päev hiljem selge peaga mõtlen, siis lavastus ei olnud pooltki nii jube, kui mu esimestest ridadest välja lugeda võib. Ma olen enam kui kindel, et mul läks pool elamusest lihtsalt kaotsi seetõttu, et kõik mu ümber nihelesid ja sosistasid. Sest kui lavastus oleks puhas jama olnud, siis oleksid mu mõtted etenduse ajal muudele teemadele rännanud, aga minu mõtted püsisid visalt etenduse juures. Ilmselt oleksin ma saalist vaadates lihtsalt parema elamuse saanud, kuna näitlejad oleksid lähemal ja elamus vahetum. Ma olen üsna kindel, et Uku Uusberg suudab oma lavastustes vaatajat üllatada. "Ürituses" oli üllatuseks Ott Sepa tegelaskujul jalgade maha saagimine, "Valgustajas" mustades sukkades ja seelikus Raimo Pass. Ühte tahaksin ma küll lavastajalt küsida: "Milleks oli Harriet Toompere kehastatud teatridirektorile pähe vaja panna nii õudne punane parukas?" See meenutas rohkem klouniparukat, kui teatridirektori juukseid. Või oligi see peen vihje selles osas, et teatreid ja üleüldse kultuuri laiemalt juhivadki klounid, kes reaalselt kultuurist mitte midagi ei tea?
Kuna kogu minu aur on seekord läinud hädaldamisele kui kehvasti kõik oli, siis tegelikult arvan, et filosofeerida armastavad inimesed võiksid ikkagi teatrisse minna. Ehk on Draamateatris parem miljöö ja etendust lihtsam jälgida. Vaatama tasub juba minna kasvõi selle kolmanda vaatuse pärast (kahjuks ainult kolmandaks vaatuseks vist ei saa minna, tuleb ka esimesed kaks vaatust ära vaadata). Või siis tasub minna ägeda kavalehe pärast. Ma vaatasin ka esimese hooga, et ohhooo, mingi kutse on kava vahel. Mõtlesin, et äkki tõesti DRAAMA 2016 raames kutsutakse publikut kusagile. Siiski sain üsna kiiresti aru, et tegemist on kava osaga. Nimelt oli "Valgustaja" lavastuse kava vahel eraldi kutse lavastusele "Lugu inimesest". Kuigi mulle tundus, et etenduse lõpuni ei saanud päris paljud aru, millega tegu oli. Küll otsiti kutselt kuupäeva, et millal see etendus toimub ja nuriseti et küll on kahju, et Tallinnasse peab minema. Seega elevust jätkus pikaks ajaks. Kokkuvõtteks võin öelda, et ma päris teist korda seda lavastust vaatama ei läheks, kuid kindlasti on olemas hullemaid lavastusi. Minu meelest oli see lavastus ikkagi kordades parem, kui need klassikalised monokomöödiad a´la Jan Uuspõld ja Indrek Taalmaa.
Selline see palju elevust tekitanud kava oli
 
Selline nägi kutse välja.

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Eesti Draamateatri kodulehelt