Südames sündinud

7.novembril 2018 Võru Kultuurimajas Kannel

Sel korral tahan natukene tõsisemal teemal kirjutada. Nimelt lapsendamisest. Aga ikka teatri võtmes. Nimelt käisin ma vaatamas Tervise Arengu Instituudi perepõhise asendushoolduse teavituskampaania raames tehtud dokumentaallavastust „Südames sündinud“. Kui keegi nüüd kardab, et tegemist on propagandaga (sest tegemist on kampaaniaga), siis seda ei pea kartma. Ainus, mis natukene propagandat meenutas, olid mõned üksikud lapsendamise ja perepõhise hoolduse teemalised infovoldikud, mida sai enne saali sisenemist kavaga koos tasuta lugemiseks võtta. Muus osas oli tegemist ikka täiesti klassikalise dokumentaallavastusega.

Mina tundsin lavastuse vastu huvi eelkõige seetõttu, et psühholoogiline teater on mulle alati meeldinud. Natukene küll tegi sõna „dokumentaallavastus“ mind ettevaatlikuks, sest ma olen see inimene, kes kipub arvama, et ilma kunstilise liialduseta puhas dokumentaal on natukene liiga igav. Samas pole ma ise varem mitte ühtegi dokumentaallavastust näinud. Küll aga olen kahetsenud, et sel ajal kui Merle Karusoo oma ajaloolisi dokumentaallavastusi tegi, polnud mind veel olemaski. Sest need tundusid küll põnevad lavastused olema. Sel korral sai lavastuse aluseks olnud lugu minust võitu ja huvi oli suur. Eelkõige seetõttu, et inimeste mõtted ja tunded on mind alati huvitanud. Eriti teatris. Väga põnev on vaadata, kuidas näitlejad nende tunnete ja mõtete usutava edastamisega hakkama saavad.

Võib nii öelda, et ma olen selle lapsendamise/lastekodude teemaga päris lähedalt seotud olnud. Ilmselt oli ka see üks põhjustest, miks ma ikkagi just seda lavastust näha tahtsin.  Kunagi töötas mu ema lastekodus ja nii ma olen seda lastekodu elu päris palju kõrvalt näinud. Sealt kaudu tean ka nii mõndagi last, kes on lapsendatud. Samas nende laste ega neid lapsendanud vanemate isiklikest lugudest ei tea ma midagi. Seega oli kõnealune lavastus väga hea sisevaade sellesse, mida mõlemad osapooled – nii vanemad, kes lapsendavad, kui lapsed, keda lapsendatud on, tunnevad ja mõtlevad. Seega motivatsiooni teatrisse minna oli kuhjaga. Ja kui päris aus olla, siis lavastuse reklaamklipp puges mulle ka südamesse. Etteruttavalt võin öelda, et mul oli isegi kahju, et seda reklaamklipis olnud stseeni lavastuses sees ei olnud.

Näidendi autoriks on Andra Teede, kes minule seostub praktiliselt ikkagi Õnne 13-ga. Kui ma ei eks, olen vist varasemalt mingeid tema poolt kirjutatud näidendite põhjal valminud lavastusi vaatamas käinud, kuid erilist muljet need mulle jätnud pole. Seega olin ka sel korral natukene autori osas skeptiline. Aga nagu juba mainitud, siis loo isiklik seos sai sel korral määravaks. Ja mis seal salata, ma ikka lootsin, et lavastus heidab natukene valgust kogu lapsendamise maailmale. Mine sa tea, millal endal neid teadmisi vaja võib minna.

Kui nüüd konkreetsemalt lavastuse juurde minna, siis on lavastus just ringreisiks loodud. Mingit suurt lavakujundust lavastaja Maria Peterson koos kunstnik Laura Pählapuuga teinud ei olnud. Keset lava olid kolm tooli ja lava tagaseinas suur valge ekraan, millel jooksid videod. Seega ei saa sel korral väga suurest lavalisest tegevusest rääkida. Enamasti tulid näitlejad (Külli Teetamm, Hele Kõrve ja Tõnn Lamp) ükshaaval lavale, vaatasid natukene ekraanil olnud videopilti ja kas istusid toolile või seisid tooli ligiduses ja hakkasid rääkima lugu sellest miks ja kuidas nad lapsendasid. Selleks, et näitlejate poolt räägitud juttu ka teisest vaatevinklist ilmestada, sai iga loo keskel ja lõpus ka lastekodust pärit laste mõtteid oma bioloogiliste vanemate, lapsendamise ja lastekodu elu kohta kuulda. Kusjuures välja oli toodud see, et laste lood ei ole seotud näitlejate poolt räägitud lugudega. Kuigi teksti oli niimoodi sätitud ja lõigatud, et ilma seda klauslit teadmata oleks võinud küll arvata, et sellest samast loost pärit laps räägibki oma kogemusest.

Sel korral oligi lavastuse keskne tegur sõna. Just sõnad on need, mille abil luuakse meile pilt nendest lastest ning sellest keskkonnast kust nad tulid ja ka sellest, kuhu nad sattusid. Ma isiklikult arvan, et kui laval oleks samal ajal väga palju tegevust toimunud, oleks sõnade väärtus kahanenud ja kõikide sõnade mõte poleks inimestele kohale jõudnud. Aga, et kogu lavastus siiski väga steriilse ja igava monoloogina ei tunduks, näidati lava tagaseinas oleval ekraanil erinevaid klippe kodusest elust. Küll näidati seal oranži kassi või elutuba või kööki. Samas tekitas selline lahendus visuaalselt tunde nagu inimene, kes hetkel oma lugu räägib, viibiks omaenda köögis või elutoas. See andis kogu lavastusele intiimsust ja ühtekuuluvuse tunnet juurde, sest näiliselt olime me kõik selles samas elutoas või köögis koos.

Ja oi kuidas see intiimne pihtimus ja sõna jõud mõjus. Ma ei hakka salgama, et see oli selle kalendriaasta jooksul vaieldamatult number üks lavastus, kui pisarate arvu järgi vaadata. Ma olin siiski nii tubli, et päris nutma ei hakanud, aga pisarad vist voolasid suurema osa etenduse ajast. Kui tavaliselt tulevad mul pisarad üsna kergesti välja, siis sel korral polnud ma ainus. Uskuge või mitte, aga ma lugesin ära, et mu ees istuval naisel kulus kogu etenduse jooksul täpselt viis taskurätti. Ka mitut meest nägin salamisi taskurätiga silmanurka pühkimas. Seeg, kes planeerivad seda lavastust vaatama minna, siis pange ikka rohkem kui üks taskurätt enda ridiküli või pintsakutaskusse.

See võib küll kummalisena tunduda, kuid mul on hea meel, et rahvas nuttis. See näitab, et eestlane tegelikult ei ole nii õel ja kuri, nagu me arvame. Tegelikult on meil süda õige koha peal ja inimestele pakuvad sotsiaalsed teemad huvi. Ma loodan, et lavastuse sotsiaalne kampaania avaldas samuti mõju ja ehk leiab nii mõnigi laps, kes muidu oleks lastekodusse jäänud, endale armastava perekonna. Või vähemalt mõne tugiisiku, kelle poole ta saab pöörduda. Veelgi rohkem loodan ma aga seda, et käesolev lavastus avas lisaks meie südametele ka meie silmad ja me näeme neid abivajavaid lapsi, kes küll elavad oma bioloogiliste vanemate juures, kuid neil ei ole seal kindlasti mitte kõige turvalisem elada. Ja et me julgeme sekkuda ja nendele lastele oma abikätt pakkuda.

Kui lavastuse juurde tagasi tulla, siis näitlejatest meeldis mulle sel korral Hele Kõrve kõige rohkem. Ma ei teagi, kas tema räägitud lood olid kõige südamlikumalt kirja pandud, või esitas ta neid lihtsalt nii südantlõhestavalt, aga tema lugude ajal ma ainult nutsin. Viimase loo rääkimise ajal võttis Hele Kõrve ka ise laval endale taskuräti ligi. Kas see oli taotluslik või mitte, seda ma ei tea, aga väga kõnekas oli see küll. Ka näitleja on inimene ja näha oli, et see teema puudutas teda isiklikult. Tõnn Lampi ma vist ei olnud varem laval näinud ja seetõttu oli ta mulle üllatav. Eriti meeldis mulle tema entusiasm ja sära silmis, kui ta oma esimest lugu rääkis. Üleüldse oli väga tore näha, et ka mehed on oma lugusid julgenud rääkida, sest lapsendamine pole ainult naiste teema. Ja Tõnn Lamp sai meesenergia sisse toomisega väga hästi hakkama. Kui Hele Kõrve oli pigem nn „pisarakiskuja“, siis Tõnn Lamp oli see, kelle jutu peale sai jälle kõige rohkem naerda. Külli Teetamm meeldis mulle sel korral neist kolmest kõige vähem. Aga seda ainult seetõttu, et ta tuli algselt lavale üsna karmi hoiakuga õppealajuhatajana. Minu isiklik arvamus on see, et selline karm tüpaaž pole Külli Teetammele sobilik ja seega tekkis mul mingi blokk ka tema järgmiste tegelaskujude ees. Samas sai tema tegelaskujude laval viibimise ajal samuti päris palju naerda.

Kuna valdavalt on lavastus siiski nukra ja võib isegi öelda, kurva tooniga, kulus üllatav ja positiivne lõpp igati ära. Lavastuse lõpus näidatakse meile videoekraanilt ühte laulvat vanaprouat, kes peab oma 100-juubelit. Ühtlasi on see märgiline, sest peab ju ka Eesti riik praegu seda sama sünnipäeva. Samas oli selle naise rõõmus naer ja jutt kaasahaaravalt naljakas. Minule (ja äkki ka mõnele teisele teatriaustajale) tekitas eriti sooja tunde see laul, mida vanaproua laulis. Seda sama laulu on kõik teatrihuvilised kuulnud kunagises Ugala lavastuses „Armastus kolme apelsini vastu“ kus prints laulis hällist, mille ema kesa peale viis ja mida siis suvilind kiigutama hakkas. Tuleb tuttav ette? Kui ei tule, siis äkki sõnad alleaa ja alleaa kõlavad tuttavamalt? Minul igatahes tuli kohe silme ette segu kunagisest Andres Noormetsa kehastatud printsist ja sellest ekraanil olevast vanaprouast. Ja järsku olin ma mingi positiivse energiaga laetud ja ma tundsin, et mu süda on suurem. Tegelikult oleksin ma seda positiivsust tundnud ka ilma lauluseoseta, kuid see pani kõik naljakad seosed peas ringi liikuma, mis mul tekivad, kui miski mulle "Armastus kolme apelsini vastu" lavastust meenutab. Justkui oleksin ma ise sel hetkel südames sündinud.

Igatahes läks teatriõhtu sel korral täie rahaga asja ette. Sai nii naerda kui nutta (seda viimast küll proportsionaalselt kordades rohkem), kuid samas need erinevad emotsioonid aitasid vähemalt minul paremini enda sisse vaadata. Kui varasemalt olen ma valdavalt selle lastekodulaste negatiivsema poolega (vägivald, teistega mitte arvestamine, pahanduste tegemine jne) kokku puutunud, siis nüüd nägin ma ka medali teist poolt ja hakkasin neid lapsi ja nende negatiivset käitumist mõistma. Eelkõige avas lavastus mu silmad selles osas, kuidas headus võib maailma päästa. Ja ma ei mõtle mitte ainult lapsendades, vaid üleüldse. Kui me kõik vaataksime oma südamega ja laseksime headusel oma südames sündida, oleks see maailma kordades parem paik. Ma tean, et muutused on rasked tulema ja ka mina ei muutu peale ühte teatriõhtut paremaks inimeseks, aga juba mõte paremaks inimeseks muutumisest pani mind maailma palju natukene helgemates toonides nägema. 

Dramaturg: Andra Teede

Lavastaja: Maria Peterson

Kunstnik: Laura Pählapuu

Helilooja ja muusikaline kujundaja: Markus Robam

Mängisid:

Hele Kõrve

Külli Teetamm

Tõnn Lamp

Rohkem infot lavastuse kohta saab nende Facebooki leheküljelt SIIN

Postituse päisepilt on pärit ürituse Facebooki lehelt.

Loe edasi

Jaanipäev Siberi eestlaste moodi keset Tallinna kesklinna

17.aprillil 2018 Eesti Draamateatri väikeses saalis

Draamateatri võrdlemisi uut lavastust (esietendus oli 29.märtsil) võib just täpselt nii kirjeldada. Mari-Liis Lille ja Paavo Piigi poolt kirjutatud ja Tõnn Lambi lavastatud „Jaanipäev“ räägib loo kaugel Siberis Ülem-Suetuki külas elavatest eestlastest ja nende kõige olulisemast pühast – jaanipäevast. Loo teeb erilisemaks see, et lugu on kirja pandud päris Siberis elavate päris eestlastega valminud intervjuudest. Ma tean, et see sissejuhatus ei pruugi kõige huvipakkuvam olla, kuid ma panen käe südamele ja ütlen, et Draamateatri lavastus „Jaanipäev“ on hetkel minu selle aasta parim nähtud etendus. See tegi isegi pika puuga minu lemmiklavastusele „Grace ja Glorie“-le silmad ette. Kes minu kiindumust „Grace ja Glorie“-sse teab, siis see oskab veidi juba ette kujutada kui hea lavastus peab „Jaanipäev“ olema.

Ma poleks midagi sellist oodata osanud. Läksin teatrisse eelkõige seepärast, et vaba õhtu oli ja mul tuli lihtsalt isu teatrisse minna. Ja kuna Draamateatris oli sel õhtul ainult „Jaanipäev“ mängukavas, siis muud valikut väga ei olnudki. Ma olin küll kursis, et selline lavastus on neil mängukavas, kuid varasemalt mul selle lavastuse vastu sügavam huvi puudus. Ega ma veel enne etenduse algust ka väga suurt elamust ei lootnud. Lootsin lihtsalt seda, et ma ei pea etenduses väga sügavalt pettuma, aga mitte seda, et ma saan endale uue lemmiklavastuse.

Eteendus hakkas tegelikult pihta juba enne väikesesse saali sisenemist kui Markus Luik kehastades Pärandi-Jürit publiku saali lasi ja kõiki saali sisenejaid tervitas. Peale väikest tervitamist hakkas ta rääkima erinevaid lugusid, miks inimesi siia Siberisse saadeti või kuidas inimesed üldse siia sattusid. Samas etendus sel ajal veel ei käinud. Need inimesed, kes hiljem tulid, olid ikka päris ehmunud kui nad saali sisenesid ja keegi neile lavalt „Tervist“ hõikas ja siis juttu edasi rääkis. Ma olen kindel, et enamik inimestest mõtles, et nad on keset etendust saali tulnud. Samas see siin olekus rääkimine tekitaski tunde, et publik istub Siberis, kuigi publikule avanes vaade täiesti tühjale lavale ja mustadele seintele. Siberi tunne süvenes veelgi rohkem kui etendus pihta hakkas ja Martin Veinmanni tegelane Jaan lavale tuli ning pöördus publiku poole ja uuris, et mida me siin teeme ja miks me jälle nende vastu huvi tunneme. Tegelikkuses oli see tegelane nende intervjueerijate vastu tõre ja talle ei meeldinud üldse see, et keegi tahab nende elust teatrilavastust teha. Sel hetkel sain ma aru, et kogu lavastus põhinebki tõestisündinud lugudel ja intervjuudel. Ma ikka olin selle hetkeni arvanud, et intervjuudest saadi lihtsalt materjali ja nende põhjal kirjutati lavastus kokku, mitte et lavastus ongi erinevate inimeste intervjuude lavale panek.

Samas olid need intervjuud nii tõetruud ja huvitavad. Just see mulle meeldiski, et kogu etenduse jooksul oligi tunne, et ma viibin seal Ülem-Suetuki külas ja need inimesed räägivad mulle oma lugusid. Kuidas nad Siberisse said ja kuidas nad vahepeal on Eestis elanud ja siis tagasi Siberisse kolinud. See võib meile nii võõras tunduda, sest kes ikka vabatahtlikult sinna Siberisse läheb. Aga nende inimeste elu, traditsioonid ja kodu ongi Siberis. Nad lihtsalt ei saa selle eluga siin tänapäevases Eestis hakkama. Ma näiteks tean ka inimesi, kelle vanemad on Siberis elanud ja siis lapsed on Eestisse elama tulnud. Kusjuures nad tulid koos oma loomadega, sest kuidas sa need loomad Siberisse jätad. Ja te siis kujutage ette mis näoga eestlased neid Siberi-eestlasi vaatavad kui nad tulevad kortermajja elama koos lehma ja kanadega. Tundub ju meie jaoks täiesti vastuvõetamatu. Aga Siberis on vastuvõetamatu see, et sul loomi ja põllumaad ei ole. Nii polegi midagi imestada, et inimesed kolivad tagasi Siberisse, kohta mille eluoluga nad harjunud on. Võib-olla just seetõttu oligi mul etendust nii huvitav jälgida, et ma sain neid laval nähtud inimesi kohe seostada nende inimestega, keda mina teadsin olevat Siberist tulnud ja sinna tagasi läinud. Vaheajal kaks naist rääkisid, et seda etendust peab vaatama avatud meeltega ja endale pidevalt kordama, et see on nende inimeste elu ja mõtted seal kaugel Siberis. Et siis saab lavastust ja nende inimeste mõtteid paremini mõista. Minu meelest on see igati loogiline ja ma ei ütleks, et selle etenduse vaatamine minult mingisugust erilist enesesisendust nõudnud oleks.

Lisaks sellele, et kõik tegelased rääkisid oma lugusid sellest, kuidas nad Siberisse sattusid ja kes kui palju Eestis on käinud või ei ole käinud, rääkisid nad palju ka oma kommetest ja tõekspidamistest. Nagu lavastuse pealkirigi ütleb, siis kõige rohkem räägiti jaanipäevast, mida peavad Siberi-eestlased 6.juulil ja mis on nende kõige olulisem püha. Vana kalendri järgi peavad nad jaanipäeva eelkõige sel põhjusel, et selleks ajaks saavad neil lihtsalt tööd tehtud. 23.juuniks ei jõuaks nad kõiki töid tehtud, et siis jaanipäeva pidada. Ja nii nagu meilgi, tähendab jaanipäev kaugel Siberis lõket ja šašlõkki ning laulu ja tantsu. Kuna jaanipäevaks tulevad külasse kokku ka need inimesed, kes sealt pärit on ja mujale kolima on asunud, siis räägitakse palju ka oma elust-olust ja maailmavaadetest. Näiteks sellest, kas sa oled eestlane või venelane kui sa elad keset laia Venemaad ja põhiliselt suhtled ikkagi vene keeles. Või mis vahe on elul Siberis ja Õismäel? Tuleb välja, et Õismäel on rohkem venelasi kui Siberis.

Ma ei taha kõiki teemasid päris üksipulgi välja tuua, kuid ütleme nii, et mõtlemisainet leiab sellest lavastusest igaüks. Kui ma näiteks oleksin kirjandusõpetaja, siis ma viiksin oma õpilased kindlasti seda lavastust vaatama ja pärast laseksin sel teemal kirjandi kirjutada. Tegelikult ei keskendu lavastus ainult Siberi-eestlastele, vaid eestlaseks olemisele laiemalt ja vahel oli saalis ikka väga piinlik istuda, kui Siberi-eestlased rääkisid nendest eestlastest, kes Eestis elavad. Samas ei saa selle lavastuse iseloomustamiseks öelda, et eestlase toit on teine eestlane. Pigem on see valus kõrvalpilk, kuidas teised meid näevad ja kõige kurvem ongi asja juures see, et need ei ole kuuevarbalised lätlased või põtradest soomlased, kes meist nii arvavad, vaid meie endi rahvuskaaslased – eestlased. Ma arvan, et „Jaanipäev“ on üks nendest lavastustest, mida iga endast lugupidav eestlane võiks näha. Kasvõi seetõttu, et iseennast ja oma maailmavaadet veidi kriitilisemalt vaatama hakata ning hinnata, mis tegelikult meie jaoks elus oluline on.

Kui ma peaksin aga nüüd midagi konkreetset välja tooma, mis mulle nähtud etenduse juures kõige rohkem meeldis, siis selleks oli kindlasti jaanipäeva pidamine. Näiteks selles stseenis kus tegelased peoks ettevalmistusi tegid ja naised pika laua taga kartulisalatit lõikusid ja lauda katsid. Ma oleksin sel hetkel ühe kartulisalati eest olnud valmis kõik andma. Vaheajal muidugi oli võimalus kartulisalatit osta (ja Draamateatris pakutav kartulisalat on väga hea), aga see polnud ikkagi see päris kodune salat, mille järgi mul neelud käima hakkasid. Ja kui siis karmoška välja toodi ja selle saatel tegelased laval laulma ning tantsima hakkasid, olin ma müüdud. Need laulud olid ka sellised, mida tänapäeval Eestis enam ei laulda. Ma oleks kasvõi kohe tahtnud ise ka minna lavale tantsima. Ja ma ei olnud ainus. Mu kõrval istuvad naised sosistasid ka üksteisele, et peaks ikka ühe korraliku süldipeo maha pidama. Võib-olla ongi kogu etenduse sümpaatia põhjus selles, et need inimesed näitavad kuidas on võimalik elada ja õnnelik olla ilma kiire elutempo, nutiseadmete ja mugavuseta. Kuigi nutiseadmed ja mugavus on toredad asjad, siis ma olen üsna kindel, et meie elutempo on liiga kiireks läinud ja tegelikult tahaksime me tempo maha võtta ja lihtsalt kulgeda. Siberis on see võimalik. Tööd peab seal muidugi ka tegema, aga kuna elukeskkond on rahulikum, siis on ka töö tegemine rahulikum ja tekitab vähem stressi.

Minu meelest on lavastaja Tõnn Lamp, kellele „Jaanipäev“ on esimene suurem töö lavastajana, väga suurepärast tööd teinud. Olgugi, et sulle vaatavad lavalt vastu Laine Mägi, Martin Veinmann, Ester Pajusoo jt, siis sa kuuled ainult nende häält, kuid tegelikkuses räägivad sinuga Liina, Liine ja Jaan. Kui ma näitlejatest juba rääkima hakkasin, siis mulle meeldis ka see kuidas nad kõik vene keeles rääkisid. Eriti hämmastas mind Karmo Nigula vene keel, sest enamasti noored ei räägi vene keelt. Tema aga rääkis ilma igasuguse Eesti aktsendita. Samuti hämmastas mind etenduse lõputseenis Magdaleena Maasik, kes rääkis ilusas eesti keeles, kuid selles keeles oli tunda Vene aktsenti. Kuna mul pole aimugi, kes Magdaleena Maasik on ja mis tema emakeel on, siis ma nime järgi eeldan, et tegemist on eestlasega ja see õrnalt aimatav Vene aktsent oli märk heast näitlejameisterlikkusest. Vanemate näitlejate vene keele oskuses ma üllatunud ei ole, aga boonuspunktid lähevad just „õige“ vene keele rääkimise eest, sest mina ei tajunud seal küll mingit Eesti aktsenti. Lavastajale kiitus ka selle eest, et ta enda meeskonda suurepärased kunstnikud (Martin Mikson ja kostüümikunstnik Anna-Liisa Pärt) valis. Etenduse alguses tundus veidi kummaline vaadata täiesti musta lava, kus puudusid igasugused dekoratsioonid, aga see kuidas näitlejad paari puukasti ja seinavaibaga Ülem-Suetuki küla atmosfääri luua suutsid, oli peaaegu ime. Eriline kiitus tossava lõkke ja šašlõkiahju eest.

Sel korral ei oska ma midagi negatiivset välja tuua. Minu meelest olid näitlejad, lavastaja, kunstnikud ja näidendi autorid teinud suurepärast tööd. Suurpärasest tööst räägib ka ühtne tervik, mida publikule laval näidatakse. Mina tundsin küll, et ma olen seal samas Ülem-Suetuki külas nende inimeste keskel, mitte keset Tallinna linna Eesti Draamateatris. Eks seda tunnet aitas süvendada ka see, et tegelased rääkisidki vahel segamini nii eesti kui vene keeles ja küsisid üksteiselt kuidas mingi sõna eesti keeles on. Aga need, kes vene keelt ei valda, ei pea üldse muretsema. Enamasti tõlgivad tegelased üksteise vene keelse jutu eesti keelde ümber ja nii on kõigest aru saada. Minus tekitas vähemalt selline keelekasutus autentsuse tunnet. Äkki on keegi, kes vene keelt ei armasta, siis neile selline lähenemine ei pruugi meeldida ja selleks tasub valmis olla. Nähtud etendus tekitas minu huvi Siberi-eestlaste vastu ja ma loen kindlasti kava läbi, sest kava on nagu raamat, mis annab väikese sissejuhatuse Siberi-eestlaste ellu. Ma olin ka veel järgmisel hommikul nähtud etendusest nii lummatud, et ma kõrvetasin oma hommikuse pudru korralikult poti põhja ja sellist asja pole varem juhtunud. Mis seal salata, mul tekkis ka tahtmine Siberisse reisida ja oma silmaga neid tuttavaid inimesi kohata. Seda kõike ainult seepärast, et laval nähtu tundus nii autentne ja nende inimeste lood nii inspireerivad ja huvitavad. Ma leian, et meil on Siberi-eestlastelt palju õppida. Kui me nende juurde Siberisse ei saa minna, siis tasub kasutada võimalust nendega teatri vahendusel kohtuda.

Igatahes kui keegi tahab nüüd saada soovitust hea etenduse osas, siis mina julgen küll Eesti Draamateatri lavastust „Jaanipäev“ soovitada. Kui keegi minu soovitustele tahab vastu vaielda, siis võib seda kommentaarides julgelt teha.

Autorid: Mari-Liis Lill ja Paavo Piik

Lavastaja: Tõnn Lamp

Kunstnik: Martin Mikson

Kostüümikunstnik: Anna-Liisa Pärt

Muusikaline kujundaja: Riina Roose

Valguskujundaja: Priidu Adlas

Näitlejad:

Ester Pajusoo – Linda; Naine 2

Laine Mägi – Liine; Naine 3

Martin Veinmann – Jaan; Mees 2

Markus Luik – Pärimuse-Jüri; Kostja; Mees 3

Magdaleena Maasik – Liina; Naine 1

Karmo Nigula – Asif; Mees 1

Rohkem infot lavastuse mänguaegade jms kohta saab Eesti Draamateatri kodulehelt SIIN

*- Postituse päisefoto on pärit Eesti Draamateatri kodulehelt

Loe edasi