Igatsuse rapsoodia

 15. septembril 2021 Eesti Draamateatris

Foto: Heikki Leis

Eeldamine pidi teadupärast kõikide p***eminekute ema olema. Seega oleks ma pidanud teadma, et enne teatrisse minekut ei tasu midagi eeldada ja oma ootusi kõrgeks ajada. Siiski ma sel korral seda tegin, sest esiteks on Priit Pedajas siiani olnud üks mu lemmiklavastajatest, kes kasutab enamasti väga tugevaid näitlejaid ja mulle tugevad näitlejatööd meeldivad. Pedajase lavastajakäekiri on ka siiani mulle meeldinud. Rääkimata sellest, et varasemalt on ta mitut Brian Frieli näidendit lavastanud ja need on suurt kõlapinda saanud. Kuna ma pole veel ühtegi Frieli näidendist valminud lavastust näinud, siis tundus praegu viimane aeg see viga parandada. Eriti siis kui Pedajas on lavastaja ja on lootust perekonnadraamale, sest mingil põhjusel on perekonnadraamad mind alati huvitanud.

Sisututvustuse põhjal ma just perekonnadraamat ootasingi. Koos väikese meditsiiniliste viguritega, sest suurem osa tegevusest pidi ikkagi vanadekodus toimuma. Ja mulle oma eriala tõttu meeldib alati vaadata, kui lavastuse tegevus on mingil moel meditsiiniga seotud. Ja vanadekodu mingil määral seda on. Seda enam, et Ülle Kaljuste on mulle siiani eakate naistena meeldinud (siinkohal tasub meenutada Grace ja Glorie lavastust), siis olin automaatselt ka sel korral valmis meeldivaks teatrielamuseks sest Pedajase lavastustes on alati naisnäitlejad väga tugevaid rolle teinud ning nii ma lootsingi, et Kaljuste teeb ka sel korral vanadekodu elanikuna mulle meelepärase rolli. Kaljuste kehastada oli peategelase Cass´i osa, kes saabus mitmekümnete aastate tagant uuesti koju Iirimaale ja kelle tema pere otsustas vanadekodusse panna tema käitumise ja kommete tõttu.

Kui eelmistest lõikudest võib jääda mulje, et tegemist ei olnud kõige õnnestunuma lavastusega, siis päris nii see tegelikult ei olnud. Lihtsalt olin eelduste põhjal oma lootused nii kõrgeks ajanud ja kuna ka viimased teatrikogemused on äärmiselt positiivsed olnud, siis tundubki iga lavastus, mis pole sama suurepärane kui „Lehman Brothers“, veidi kehvemana. Kuigi sel korral oli minu peamine probleem see, et mulle tundus, et näitlejatega oli midagi laval valesti. Ometigi pidi esialgselt lavastus esietenduma veebruaris, kuid see lükkus pandeemia tõttu edasi ja seega oli näitlejatel justkui pool aastat lisaaega proovide tegemiseks ja lavastus oleks pidanud igati valmis olema. Tegelikult sain ma esimeste minutite jooksul isegi päris palju naerda. Kohati oli mul nii naljakas, et mul hakkas endal veidi imelik, et miks keegi teine ei naera. Kuna ma istusin üsna esimestes ridades, siis üritasin ma kogu jõust naeru tagasi hoida, sest see oleks kummaline olnud, kui ma seal kogu südamest naernud oleks, samal ajal kogu saal vaatab vaikides.

Käest läks lavastus minu jaoks ära siis, kui ma nägin, et Ain Lutsepp tuli lavale kiirköitjaga, mis meenutas väga tekstiraamatut. Veidi hiljem avastasin täpselt samasuguse tekstiraamatut meenutava kiirköitja ka Laine Mägi ja Märten Metsaviiru käes. Mul vist vajus isegi suu veidi lahti, sest ma mõtlesin esimese hooga, et mis toimub. Kõik näitlejad olid nagu minu mäletamist mööda kavalehel kirjas ja seega ei tohiks nad olla kellegi asemel lavale saadetud, et tekst pole peas ja tuleb tekstiraamatut kasutada. Ühesõnaga mu ajus oli sel hetkel lihtsalt üks suur küsimärk, sest ma poleks sellist asja kohe kuidagi oodata osanud. Lõpuks mängisid nad selle nii välja, et perekond otsustas Cass´i loo kirja panna ja sellest jõulunäidendi teha ja seepärast olid need kiirköitjad laual. Kas see ka tegelikkuses nii oli, või oli see ainult improvisatsioon, et kuidagi põhjendada kiirköitjate olemasolu, seda ma ilmselt teada ei saagi. Tõe huvides peaks siiski vist ütlema, et teksti sealt väga palju maha ei loetud. Mõned korrad jäi mulle mulje justkui Ain Lutsepp vaataks sealt teksti, aga see oli ka kõik. Kaljuste mõned korrad kergitas seda kiirköitjat ja imestas teose pealkirja üle. Kusjuures perekonna jõulunäidendi pealkirjaks oli „Cass McGuire armastused“, mis oli esialgselt ka lavastuse tööpealkiri. Seega ma ei oska seisukohta võtta, kas see oli algusest peale plaanitud selliselt ja oligi juba Frieli poolt sisse kirjutatud, või oli tegemist oludest sunnitud muudatusega.

Ma kaldun vägisi siiski uskma seda, et laval ei olnud kõik korras. Vähemalt Lutseppa pole ma küll kunagi sellisena laval näinud. Justkui oleks tal laval olek äärmiselt vastumeelne olnud, eriti oli seda näha ja tajuda tema olekust ning näoilmetest lõpus kummardamise ajal. Üldse tundus mulle et iga kord kui Lutsepp lavale tuli, läksid ka kõik teised näitlejad pingesse ja olid valmisk ohe olukorda päästma. Ma tahaks väga loota, et tegemist oli ainult minu ettekujutuse viljaga. Aga see, kuidas Lutsepp tekstiga soperdas, vahepeal mõtles ja kuidas ta üleüldse teksti esitas, rääkis minu jaoks midagi muud. Või kui see oligi roll mis pidi selline olema, siis ma viskaksin kivi lavastaja kapsaaeda, sest sellist rollilahendust ma ei suuda loo seisukohast kuidagi mõista. Minu puhul ei aidanud selline rollilahendus kuidagi lavastuse mõistmisele kaasa, vaid nagu ka siit postitusest näha, viis mõtted hoopis lavastusest kaugemale ja ma hakkasin mõtlema, kas näitlejatega on ikka kõik korras, et nad selliseid rolle teevad. Ja sellist mõtet ei tohiks publikul teatrisaalis istudes mitte kunagi tekkida.

Nagu Pedajase lavastustes tavaliselt, teevad ka sel korral naised muidugi väga suurepärased osatäitmised. Eriti tasub kiita Ülle Kaljustet, kes ekstsentrilist Cassi kehastas. Juba see, milliseks Kaljuste grimmeerijate ja kostümeerijate poolt tehtud oli, tekitas minus esimese naeruturtsatuse. Aga kui sa oledki klouniks muudetud, siis selline välimus annab sulle juba ka teatud eelise laval lollusi teha. Ja Kaljuste kasutab selle eelise igal sekundil ära ja möllab purjus Cassina laval täiega. Kuigi mulle tundus, et valdavalt vanemasse generatsiooni kuuluv publik ei nautinud sellist näitleja enda lolliks tegemist ja leidsid, et targem on vaheajal lahkuda. Mõni jäi siiski ka kohale, aga ainult selleks, et näha, kui palju hullemaks saab asi minna. Vähemalt nii kuulsin ma enda läheduses inimesi rääkimas. Ma ütleks, et siiski nii hull see asi ka ei olnud. Vähemalt minu jaoks.

Nauditavat oli ka ikka omajagu. Meesnäitlejatest tooksin ma eraldi välja Martin Veinmanni, kelle härra, või semu (nagu Cass teda kutsus) Ingram oli väga muheda ja armsa olekuga. Minu meelest oli härra Ingram täpselt selline armas ja sümpaatne hallipäine vanahärra, kellesse kõik töötajad hooldekodudes või haiglates alati hästi suhtuvad, sest ta pole pahatahtlik, näeb soliidne välja ja samal ajal on temas midagi lapselikult siirast ja armsat mis sunnib sind teda mingi erilise hellusega kohtlema. Muidugi see väikeste sammudega aeglaselt tippiv kõnnak oli parim. See ajas mind ka päris mitmel korral naerma. Kuigi see võib täiesti olla tingitud sellest, et mul tekkisid sellise kõnnakuga töised assotsiatsioonid ja see ajas mu naerma. Aga tegelikult pole ju oluline, mis naerma ajab. Eks igaüks leiab endale midagi sobivat, mis teda lavastuses kõnetab. Ja ma nägin veel mõnda inimest, kes teatud kohtades kõval häälel naerma purskasid.

Mulle pakkus veel päris mitmel korral nalja Viire Valdma kehastatud Trilbe, kes oli härra Ingramiga nagu paarisrakend, jalutades koos vanadekodus ringi, et sooja saada. Aga mitte see ei pakkunud mulle lõbu. Hoopis nauditavam oli vaadata, kuidas Trilbe valmistus õpilaste etluskonkursil kohtunik olema ja harjutas juba enne võistlust oma tänukõnet osalejatele. Ja muidugi need luuletused, mida Trilbe väga hignestatult ise oma kaaslastele esitas. Või stseenid, kus Trilbe ja härra Ingram teineteise elulugusid vaheldumisi esitasid. Ma isegi ei oska täpselt öelda, mis mulle Valdma ja Veinmanni mängus kõige rohkem meeldis, aga iga kord kui nemad lavale tulid, avastasin ma end üsna pingsalt neid jälgimas ja silmadega saatmas, kuhu iganes nad siis ka parajasti ei liikunud. Eks inimene üritab ikka kaoses mingit pidepunkti leida ja mulle tundub, et kogu selle kaose keskel olid Valdma kehastatud Trilbe ja Veinmanni kehastatud härra Ingram need ainsad kahe jalaga maa peal olevad tegelased. Nad ei pidanud tähelepanu saamiseks tegema hullusi (nagu Kaljuste) ega üle mängima (nagu mulle veidi tundus Laine Mägi puhul).

Natukene kahju on mul sellest, et Ester Pajusoo emana ja Mari Lill proua Butcherina nii vähe nö lavaaega said. Kui nii head näitlejad on olemas, siis tundub veidi näitlejate raiskamisena see, et näitleja peab kogu laval oleku aja ainult ratastoolis istuma ja saab mõned üksikud lühilaused öelda. Või tuleb näitleja ainult lõpus lavale ja saab samuti paar lauset öelda ja siis ongi kõik. Kusjuures kummagi rolli puhul ei olnud minu meelest tegelane oma paari lausega loo seisukohast nii oluline, et kindlasti on vaja see tegelane lavale tuua. Seega ei saa ma aru, miks Pedajas otsustas kaks nii tugevat näitlejat eraldi nii lühikeseks ajaks lavale tuua. Kui mõlemad tegelased siiski oli vaja lavale tuua, oleks võinud ema ja proua Butcherit kehastada üks ja sama inimene. Praegu ootasin ma kogu aeg, et millal Pajusoo ja Lill midagi huvitavat teeksid, aga selleks neile võimalust ei antudki. Eks vanemate näitlejate saatus vist kahjuks ongi selline, et neile enam suuri rolle ei anta. Aga sellest on mul tõsiselt kahju, et vanusega suurepärased näitlejad lihtsalt hakkavad tahaplaanile jääma.

Üleüldse jäi kogu lugu minu jaoks veidi segaseks. Ehk ma pole sellise loo mõistmiseks õiges vanuseklassis veel. Aga kogu Cassi minevik oli minu jaoks liiga katkendlik ja jäi seega ebaselgeks. Ma sain aru, et ta läks 50 aastat tagasi Iirimaalt Ameerikasse, sai seal baaridaamina tööd ja töötas seal seni kuni baari omanik suri, ning seejärel pöördus Cass tagasi Iirimaale. Eemal oldud ajaga kaasnesid ohtralt alkoholi ja vabameelsed suhted. Aga mis suhted tal oma venna ja tema perega olid, need suhted ei saanudki minu jaoks justkui päris selgeks. Ja sellest on mul veidi kahju, sest just seda perekonnasuhete klaarimist ma ootasingi kõige rohkem. Kahjuks oli seda osa just kõige vähem, või siis oli see kuidagi arusaamatult esitatud. Kohati tundus mulle, et lugu oli jutustatud põhimõttel natukene siit ja natukene sealt, kuid see ei mõjunud väga hästi. Ühtse terviku tajumise asemel mõjus lugu kaootiliselt ja seda oli raske jälgida.

Veidi kummaliselt mõjus minu jaoks ka kunstiline teostus. Näiteks ei saanud ma väga hästi aru, miks pidi Cass välja nägema nagu juudi jõulupuu. Ma usun, et tema ekstsentrilisust ja erinevust kõigist teistest oleks saanud ka ainult meigi või suurte värviliste ehetega edasi anda. Praegu tekitasid tema segamini meik, suured värvilised ehted, mitu kihti liiga kirevaid riideid ainult ühe suure küsimärgi. Sama suure küsimärgi tekitasid ka lavakujunduses küljelt näha olevad puidust dekoratsioonide toed. Natukene oli selline tunne saalis viibides, justkui oleks tegemist kiiruga välja töötatud lavakujundusega, mis vastab põhimõttele, et „käib kah“.

Tegelikult võib kogu lavastuse kohta öelda, et käib kah. Kuigi Lutsepp tekitas minus suure küsimärgi, julgen ma öelda, et tegelikult said näitlejad väga hästi hakkama ja suurepärased näitlejad ning hea näitlejatöö on lavastuse ainus nauditav osa. Kõik eredamad hetked on minul seotud siiski näitlejatöödega. Kõik muu kahjuks tervikule kaasa ei aidanud ja tekitas pigem ainult küsimuse „miks?“. Üldiselt ma ei soovita vaatama minna, sest neid suurepäraseid näitlejatöid saab ka mujal vaadata. See on vist see koht, kus ma peaksin õnne tänama, et ma selle lavastuse põhjal oma bakalaureusetööd ei plaani enam kirjutada. Sest esialgu mul just selline plaan umbes aasta tagasi oli. Ma olen nüüd natukene Eesti Draamateatris pettunud, et nad mulle pettumuse suutsid valmistada. Aga arvestades seda kui palju häid teatrielamusi ma viimasel ajal saanud olen, siis oligi vaja väikest kontrasti, et saada aimu kui kirev teatrimaastik meil tegelikult Eestis on.

Autor: Brian Friel
Lavastaja ja muusikaline kujundaja:  Priit Pedajas
Kunstnik: Pille Jänes
Valguskujundaja:  Priidu Adlas
Mängisid:
Ain Lutsepp – Harry McGuire
Märten Metsaviir – Dom McGuire (Harry poeg)
Ester Pajusoo – ema (Harry ema)
Laine Mägi – Alice (Harry abikaasa)
Ülle Kaljuste – Cass (Harry õde)
Amanda Hermiine Künnapas – Tessa (vanadekodu põetaja)
Tõnu Oja – Pat Quinn (vanadekodu elanik)
Viire Valdma – Trilbe Costillo (vanadekodu elanik)
Martin Veinmann – härra Ingram (vanadekodu elanik)
Mari Lill – proua Butcher (vanadekodu elanik)
 
Kes soovib lavastusega lähemalt tutvuda, siis seda saab teha Eesti Draamateatri kodulehel SIIN.

Loe edasi

Jaanipäev Siberi eestlaste moodi keset Tallinna kesklinna

17.aprillil 2018 Eesti Draamateatri väikeses saalis

Draamateatri võrdlemisi uut lavastust (esietendus oli 29.märtsil) võib just täpselt nii kirjeldada. Mari-Liis Lille ja Paavo Piigi poolt kirjutatud ja Tõnn Lambi lavastatud „Jaanipäev“ räägib loo kaugel Siberis Ülem-Suetuki külas elavatest eestlastest ja nende kõige olulisemast pühast – jaanipäevast. Loo teeb erilisemaks see, et lugu on kirja pandud päris Siberis elavate päris eestlastega valminud intervjuudest. Ma tean, et see sissejuhatus ei pruugi kõige huvipakkuvam olla, kuid ma panen käe südamele ja ütlen, et Draamateatri lavastus „Jaanipäev“ on hetkel minu selle aasta parim nähtud etendus. See tegi isegi pika puuga minu lemmiklavastusele „Grace ja Glorie“-le silmad ette. Kes minu kiindumust „Grace ja Glorie“-sse teab, siis see oskab veidi juba ette kujutada kui hea lavastus peab „Jaanipäev“ olema.

Ma poleks midagi sellist oodata osanud. Läksin teatrisse eelkõige seepärast, et vaba õhtu oli ja mul tuli lihtsalt isu teatrisse minna. Ja kuna Draamateatris oli sel õhtul ainult „Jaanipäev“ mängukavas, siis muud valikut väga ei olnudki. Ma olin küll kursis, et selline lavastus on neil mängukavas, kuid varasemalt mul selle lavastuse vastu sügavam huvi puudus. Ega ma veel enne etenduse algust ka väga suurt elamust ei lootnud. Lootsin lihtsalt seda, et ma ei pea etenduses väga sügavalt pettuma, aga mitte seda, et ma saan endale uue lemmiklavastuse.

Eteendus hakkas tegelikult pihta juba enne väikesesse saali sisenemist kui Markus Luik kehastades Pärandi-Jürit publiku saali lasi ja kõiki saali sisenejaid tervitas. Peale väikest tervitamist hakkas ta rääkima erinevaid lugusid, miks inimesi siia Siberisse saadeti või kuidas inimesed üldse siia sattusid. Samas etendus sel ajal veel ei käinud. Need inimesed, kes hiljem tulid, olid ikka päris ehmunud kui nad saali sisenesid ja keegi neile lavalt „Tervist“ hõikas ja siis juttu edasi rääkis. Ma olen kindel, et enamik inimestest mõtles, et nad on keset etendust saali tulnud. Samas see siin olekus rääkimine tekitaski tunde, et publik istub Siberis, kuigi publikule avanes vaade täiesti tühjale lavale ja mustadele seintele. Siberi tunne süvenes veelgi rohkem kui etendus pihta hakkas ja Martin Veinmanni tegelane Jaan lavale tuli ning pöördus publiku poole ja uuris, et mida me siin teeme ja miks me jälle nende vastu huvi tunneme. Tegelikkuses oli see tegelane nende intervjueerijate vastu tõre ja talle ei meeldinud üldse see, et keegi tahab nende elust teatrilavastust teha. Sel hetkel sain ma aru, et kogu lavastus põhinebki tõestisündinud lugudel ja intervjuudel. Ma ikka olin selle hetkeni arvanud, et intervjuudest saadi lihtsalt materjali ja nende põhjal kirjutati lavastus kokku, mitte et lavastus ongi erinevate inimeste intervjuude lavale panek.

Samas olid need intervjuud nii tõetruud ja huvitavad. Just see mulle meeldiski, et kogu etenduse jooksul oligi tunne, et ma viibin seal Ülem-Suetuki külas ja need inimesed räägivad mulle oma lugusid. Kuidas nad Siberisse said ja kuidas nad vahepeal on Eestis elanud ja siis tagasi Siberisse kolinud. See võib meile nii võõras tunduda, sest kes ikka vabatahtlikult sinna Siberisse läheb. Aga nende inimeste elu, traditsioonid ja kodu ongi Siberis. Nad lihtsalt ei saa selle eluga siin tänapäevases Eestis hakkama. Ma näiteks tean ka inimesi, kelle vanemad on Siberis elanud ja siis lapsed on Eestisse elama tulnud. Kusjuures nad tulid koos oma loomadega, sest kuidas sa need loomad Siberisse jätad. Ja te siis kujutage ette mis näoga eestlased neid Siberi-eestlasi vaatavad kui nad tulevad kortermajja elama koos lehma ja kanadega. Tundub ju meie jaoks täiesti vastuvõetamatu. Aga Siberis on vastuvõetamatu see, et sul loomi ja põllumaad ei ole. Nii polegi midagi imestada, et inimesed kolivad tagasi Siberisse, kohta mille eluoluga nad harjunud on. Võib-olla just seetõttu oligi mul etendust nii huvitav jälgida, et ma sain neid laval nähtud inimesi kohe seostada nende inimestega, keda mina teadsin olevat Siberist tulnud ja sinna tagasi läinud. Vaheajal kaks naist rääkisid, et seda etendust peab vaatama avatud meeltega ja endale pidevalt kordama, et see on nende inimeste elu ja mõtted seal kaugel Siberis. Et siis saab lavastust ja nende inimeste mõtteid paremini mõista. Minu meelest on see igati loogiline ja ma ei ütleks, et selle etenduse vaatamine minult mingisugust erilist enesesisendust nõudnud oleks.

Lisaks sellele, et kõik tegelased rääkisid oma lugusid sellest, kuidas nad Siberisse sattusid ja kes kui palju Eestis on käinud või ei ole käinud, rääkisid nad palju ka oma kommetest ja tõekspidamistest. Nagu lavastuse pealkirigi ütleb, siis kõige rohkem räägiti jaanipäevast, mida peavad Siberi-eestlased 6.juulil ja mis on nende kõige olulisem püha. Vana kalendri järgi peavad nad jaanipäeva eelkõige sel põhjusel, et selleks ajaks saavad neil lihtsalt tööd tehtud. 23.juuniks ei jõuaks nad kõiki töid tehtud, et siis jaanipäeva pidada. Ja nii nagu meilgi, tähendab jaanipäev kaugel Siberis lõket ja šašlõkki ning laulu ja tantsu. Kuna jaanipäevaks tulevad külasse kokku ka need inimesed, kes sealt pärit on ja mujale kolima on asunud, siis räägitakse palju ka oma elust-olust ja maailmavaadetest. Näiteks sellest, kas sa oled eestlane või venelane kui sa elad keset laia Venemaad ja põhiliselt suhtled ikkagi vene keeles. Või mis vahe on elul Siberis ja Õismäel? Tuleb välja, et Õismäel on rohkem venelasi kui Siberis.

Ma ei taha kõiki teemasid päris üksipulgi välja tuua, kuid ütleme nii, et mõtlemisainet leiab sellest lavastusest igaüks. Kui ma näiteks oleksin kirjandusõpetaja, siis ma viiksin oma õpilased kindlasti seda lavastust vaatama ja pärast laseksin sel teemal kirjandi kirjutada. Tegelikult ei keskendu lavastus ainult Siberi-eestlastele, vaid eestlaseks olemisele laiemalt ja vahel oli saalis ikka väga piinlik istuda, kui Siberi-eestlased rääkisid nendest eestlastest, kes Eestis elavad. Samas ei saa selle lavastuse iseloomustamiseks öelda, et eestlase toit on teine eestlane. Pigem on see valus kõrvalpilk, kuidas teised meid näevad ja kõige kurvem ongi asja juures see, et need ei ole kuuevarbalised lätlased või põtradest soomlased, kes meist nii arvavad, vaid meie endi rahvuskaaslased – eestlased. Ma arvan, et „Jaanipäev“ on üks nendest lavastustest, mida iga endast lugupidav eestlane võiks näha. Kasvõi seetõttu, et iseennast ja oma maailmavaadet veidi kriitilisemalt vaatama hakata ning hinnata, mis tegelikult meie jaoks elus oluline on.

Kui ma peaksin aga nüüd midagi konkreetset välja tooma, mis mulle nähtud etenduse juures kõige rohkem meeldis, siis selleks oli kindlasti jaanipäeva pidamine. Näiteks selles stseenis kus tegelased peoks ettevalmistusi tegid ja naised pika laua taga kartulisalatit lõikusid ja lauda katsid. Ma oleksin sel hetkel ühe kartulisalati eest olnud valmis kõik andma. Vaheajal muidugi oli võimalus kartulisalatit osta (ja Draamateatris pakutav kartulisalat on väga hea), aga see polnud ikkagi see päris kodune salat, mille järgi mul neelud käima hakkasid. Ja kui siis karmoška välja toodi ja selle saatel tegelased laval laulma ning tantsima hakkasid, olin ma müüdud. Need laulud olid ka sellised, mida tänapäeval Eestis enam ei laulda. Ma oleks kasvõi kohe tahtnud ise ka minna lavale tantsima. Ja ma ei olnud ainus. Mu kõrval istuvad naised sosistasid ka üksteisele, et peaks ikka ühe korraliku süldipeo maha pidama. Võib-olla ongi kogu etenduse sümpaatia põhjus selles, et need inimesed näitavad kuidas on võimalik elada ja õnnelik olla ilma kiire elutempo, nutiseadmete ja mugavuseta. Kuigi nutiseadmed ja mugavus on toredad asjad, siis ma olen üsna kindel, et meie elutempo on liiga kiireks läinud ja tegelikult tahaksime me tempo maha võtta ja lihtsalt kulgeda. Siberis on see võimalik. Tööd peab seal muidugi ka tegema, aga kuna elukeskkond on rahulikum, siis on ka töö tegemine rahulikum ja tekitab vähem stressi.

Minu meelest on lavastaja Tõnn Lamp, kellele „Jaanipäev“ on esimene suurem töö lavastajana, väga suurepärast tööd teinud. Olgugi, et sulle vaatavad lavalt vastu Laine Mägi, Martin Veinmann, Ester Pajusoo jt, siis sa kuuled ainult nende häält, kuid tegelikkuses räägivad sinuga Liina, Liine ja Jaan. Kui ma näitlejatest juba rääkima hakkasin, siis mulle meeldis ka see kuidas nad kõik vene keeles rääkisid. Eriti hämmastas mind Karmo Nigula vene keel, sest enamasti noored ei räägi vene keelt. Tema aga rääkis ilma igasuguse Eesti aktsendita. Samuti hämmastas mind etenduse lõputseenis Magdaleena Maasik, kes rääkis ilusas eesti keeles, kuid selles keeles oli tunda Vene aktsenti. Kuna mul pole aimugi, kes Magdaleena Maasik on ja mis tema emakeel on, siis ma nime järgi eeldan, et tegemist on eestlasega ja see õrnalt aimatav Vene aktsent oli märk heast näitlejameisterlikkusest. Vanemate näitlejate vene keele oskuses ma üllatunud ei ole, aga boonuspunktid lähevad just „õige“ vene keele rääkimise eest, sest mina ei tajunud seal küll mingit Eesti aktsenti. Lavastajale kiitus ka selle eest, et ta enda meeskonda suurepärased kunstnikud (Martin Mikson ja kostüümikunstnik Anna-Liisa Pärt) valis. Etenduse alguses tundus veidi kummaline vaadata täiesti musta lava, kus puudusid igasugused dekoratsioonid, aga see kuidas näitlejad paari puukasti ja seinavaibaga Ülem-Suetuki küla atmosfääri luua suutsid, oli peaaegu ime. Eriline kiitus tossava lõkke ja šašlõkiahju eest.

Sel korral ei oska ma midagi negatiivset välja tuua. Minu meelest olid näitlejad, lavastaja, kunstnikud ja näidendi autorid teinud suurepärast tööd. Suurpärasest tööst räägib ka ühtne tervik, mida publikule laval näidatakse. Mina tundsin küll, et ma olen seal samas Ülem-Suetuki külas nende inimeste keskel, mitte keset Tallinna linna Eesti Draamateatris. Eks seda tunnet aitas süvendada ka see, et tegelased rääkisidki vahel segamini nii eesti kui vene keeles ja küsisid üksteiselt kuidas mingi sõna eesti keeles on. Aga need, kes vene keelt ei valda, ei pea üldse muretsema. Enamasti tõlgivad tegelased üksteise vene keelse jutu eesti keelde ümber ja nii on kõigest aru saada. Minus tekitas vähemalt selline keelekasutus autentsuse tunnet. Äkki on keegi, kes vene keelt ei armasta, siis neile selline lähenemine ei pruugi meeldida ja selleks tasub valmis olla. Nähtud etendus tekitas minu huvi Siberi-eestlaste vastu ja ma loen kindlasti kava läbi, sest kava on nagu raamat, mis annab väikese sissejuhatuse Siberi-eestlaste ellu. Ma olin ka veel järgmisel hommikul nähtud etendusest nii lummatud, et ma kõrvetasin oma hommikuse pudru korralikult poti põhja ja sellist asja pole varem juhtunud. Mis seal salata, mul tekkis ka tahtmine Siberisse reisida ja oma silmaga neid tuttavaid inimesi kohata. Seda kõike ainult seepärast, et laval nähtu tundus nii autentne ja nende inimeste lood nii inspireerivad ja huvitavad. Ma leian, et meil on Siberi-eestlastelt palju õppida. Kui me nende juurde Siberisse ei saa minna, siis tasub kasutada võimalust nendega teatri vahendusel kohtuda.

Igatahes kui keegi tahab nüüd saada soovitust hea etenduse osas, siis mina julgen küll Eesti Draamateatri lavastust „Jaanipäev“ soovitada. Kui keegi minu soovitustele tahab vastu vaielda, siis võib seda kommentaarides julgelt teha.

Autorid: Mari-Liis Lill ja Paavo Piik

Lavastaja: Tõnn Lamp

Kunstnik: Martin Mikson

Kostüümikunstnik: Anna-Liisa Pärt

Muusikaline kujundaja: Riina Roose

Valguskujundaja: Priidu Adlas

Näitlejad:

Ester Pajusoo – Linda; Naine 2

Laine Mägi – Liine; Naine 3

Martin Veinmann – Jaan; Mees 2

Markus Luik – Pärimuse-Jüri; Kostja; Mees 3

Magdaleena Maasik – Liina; Naine 1

Karmo Nigula – Asif; Mees 1

Rohkem infot lavastuse mänguaegade jms kohta saab Eesti Draamateatri kodulehelt SIIN

*- Postituse päisefoto on pärit Eesti Draamateatri kodulehelt

Loe edasi