Igatsuse rapsoodia

 15. septembril 2021 Eesti Draamateatris

Foto: Heikki Leis

Eeldamine pidi teadupärast kõikide p***eminekute ema olema. Seega oleks ma pidanud teadma, et enne teatrisse minekut ei tasu midagi eeldada ja oma ootusi kõrgeks ajada. Siiski ma sel korral seda tegin, sest esiteks on Priit Pedajas siiani olnud üks mu lemmiklavastajatest, kes kasutab enamasti väga tugevaid näitlejaid ja mulle tugevad näitlejatööd meeldivad. Pedajase lavastajakäekiri on ka siiani mulle meeldinud. Rääkimata sellest, et varasemalt on ta mitut Brian Frieli näidendit lavastanud ja need on suurt kõlapinda saanud. Kuna ma pole veel ühtegi Frieli näidendist valminud lavastust näinud, siis tundus praegu viimane aeg see viga parandada. Eriti siis kui Pedajas on lavastaja ja on lootust perekonnadraamale, sest mingil põhjusel on perekonnadraamad mind alati huvitanud.

Sisututvustuse põhjal ma just perekonnadraamat ootasingi. Koos väikese meditsiiniliste viguritega, sest suurem osa tegevusest pidi ikkagi vanadekodus toimuma. Ja mulle oma eriala tõttu meeldib alati vaadata, kui lavastuse tegevus on mingil moel meditsiiniga seotud. Ja vanadekodu mingil määral seda on. Seda enam, et Ülle Kaljuste on mulle siiani eakate naistena meeldinud (siinkohal tasub meenutada Grace ja Glorie lavastust), siis olin automaatselt ka sel korral valmis meeldivaks teatrielamuseks sest Pedajase lavastustes on alati naisnäitlejad väga tugevaid rolle teinud ning nii ma lootsingi, et Kaljuste teeb ka sel korral vanadekodu elanikuna mulle meelepärase rolli. Kaljuste kehastada oli peategelase Cass´i osa, kes saabus mitmekümnete aastate tagant uuesti koju Iirimaale ja kelle tema pere otsustas vanadekodusse panna tema käitumise ja kommete tõttu.

Kui eelmistest lõikudest võib jääda mulje, et tegemist ei olnud kõige õnnestunuma lavastusega, siis päris nii see tegelikult ei olnud. Lihtsalt olin eelduste põhjal oma lootused nii kõrgeks ajanud ja kuna ka viimased teatrikogemused on äärmiselt positiivsed olnud, siis tundubki iga lavastus, mis pole sama suurepärane kui „Lehman Brothers“, veidi kehvemana. Kuigi sel korral oli minu peamine probleem see, et mulle tundus, et näitlejatega oli midagi laval valesti. Ometigi pidi esialgselt lavastus esietenduma veebruaris, kuid see lükkus pandeemia tõttu edasi ja seega oli näitlejatel justkui pool aastat lisaaega proovide tegemiseks ja lavastus oleks pidanud igati valmis olema. Tegelikult sain ma esimeste minutite jooksul isegi päris palju naerda. Kohati oli mul nii naljakas, et mul hakkas endal veidi imelik, et miks keegi teine ei naera. Kuna ma istusin üsna esimestes ridades, siis üritasin ma kogu jõust naeru tagasi hoida, sest see oleks kummaline olnud, kui ma seal kogu südamest naernud oleks, samal ajal kogu saal vaatab vaikides.

Käest läks lavastus minu jaoks ära siis, kui ma nägin, et Ain Lutsepp tuli lavale kiirköitjaga, mis meenutas väga tekstiraamatut. Veidi hiljem avastasin täpselt samasuguse tekstiraamatut meenutava kiirköitja ka Laine Mägi ja Märten Metsaviiru käes. Mul vist vajus isegi suu veidi lahti, sest ma mõtlesin esimese hooga, et mis toimub. Kõik näitlejad olid nagu minu mäletamist mööda kavalehel kirjas ja seega ei tohiks nad olla kellegi asemel lavale saadetud, et tekst pole peas ja tuleb tekstiraamatut kasutada. Ühesõnaga mu ajus oli sel hetkel lihtsalt üks suur küsimärk, sest ma poleks sellist asja kohe kuidagi oodata osanud. Lõpuks mängisid nad selle nii välja, et perekond otsustas Cass´i loo kirja panna ja sellest jõulunäidendi teha ja seepärast olid need kiirköitjad laual. Kas see ka tegelikkuses nii oli, või oli see ainult improvisatsioon, et kuidagi põhjendada kiirköitjate olemasolu, seda ma ilmselt teada ei saagi. Tõe huvides peaks siiski vist ütlema, et teksti sealt väga palju maha ei loetud. Mõned korrad jäi mulle mulje justkui Ain Lutsepp vaataks sealt teksti, aga see oli ka kõik. Kaljuste mõned korrad kergitas seda kiirköitjat ja imestas teose pealkirja üle. Kusjuures perekonna jõulunäidendi pealkirjaks oli „Cass McGuire armastused“, mis oli esialgselt ka lavastuse tööpealkiri. Seega ma ei oska seisukohta võtta, kas see oli algusest peale plaanitud selliselt ja oligi juba Frieli poolt sisse kirjutatud, või oli tegemist oludest sunnitud muudatusega.

Ma kaldun vägisi siiski uskma seda, et laval ei olnud kõik korras. Vähemalt Lutseppa pole ma küll kunagi sellisena laval näinud. Justkui oleks tal laval olek äärmiselt vastumeelne olnud, eriti oli seda näha ja tajuda tema olekust ning näoilmetest lõpus kummardamise ajal. Üldse tundus mulle et iga kord kui Lutsepp lavale tuli, läksid ka kõik teised näitlejad pingesse ja olid valmisk ohe olukorda päästma. Ma tahaks väga loota, et tegemist oli ainult minu ettekujutuse viljaga. Aga see, kuidas Lutsepp tekstiga soperdas, vahepeal mõtles ja kuidas ta üleüldse teksti esitas, rääkis minu jaoks midagi muud. Või kui see oligi roll mis pidi selline olema, siis ma viskaksin kivi lavastaja kapsaaeda, sest sellist rollilahendust ma ei suuda loo seisukohast kuidagi mõista. Minu puhul ei aidanud selline rollilahendus kuidagi lavastuse mõistmisele kaasa, vaid nagu ka siit postitusest näha, viis mõtted hoopis lavastusest kaugemale ja ma hakkasin mõtlema, kas näitlejatega on ikka kõik korras, et nad selliseid rolle teevad. Ja sellist mõtet ei tohiks publikul teatrisaalis istudes mitte kunagi tekkida.

Nagu Pedajase lavastustes tavaliselt, teevad ka sel korral naised muidugi väga suurepärased osatäitmised. Eriti tasub kiita Ülle Kaljustet, kes ekstsentrilist Cassi kehastas. Juba see, milliseks Kaljuste grimmeerijate ja kostümeerijate poolt tehtud oli, tekitas minus esimese naeruturtsatuse. Aga kui sa oledki klouniks muudetud, siis selline välimus annab sulle juba ka teatud eelise laval lollusi teha. Ja Kaljuste kasutab selle eelise igal sekundil ära ja möllab purjus Cassina laval täiega. Kuigi mulle tundus, et valdavalt vanemasse generatsiooni kuuluv publik ei nautinud sellist näitleja enda lolliks tegemist ja leidsid, et targem on vaheajal lahkuda. Mõni jäi siiski ka kohale, aga ainult selleks, et näha, kui palju hullemaks saab asi minna. Vähemalt nii kuulsin ma enda läheduses inimesi rääkimas. Ma ütleks, et siiski nii hull see asi ka ei olnud. Vähemalt minu jaoks.

Nauditavat oli ka ikka omajagu. Meesnäitlejatest tooksin ma eraldi välja Martin Veinmanni, kelle härra, või semu (nagu Cass teda kutsus) Ingram oli väga muheda ja armsa olekuga. Minu meelest oli härra Ingram täpselt selline armas ja sümpaatne hallipäine vanahärra, kellesse kõik töötajad hooldekodudes või haiglates alati hästi suhtuvad, sest ta pole pahatahtlik, näeb soliidne välja ja samal ajal on temas midagi lapselikult siirast ja armsat mis sunnib sind teda mingi erilise hellusega kohtlema. Muidugi see väikeste sammudega aeglaselt tippiv kõnnak oli parim. See ajas mind ka päris mitmel korral naerma. Kuigi see võib täiesti olla tingitud sellest, et mul tekkisid sellise kõnnakuga töised assotsiatsioonid ja see ajas mu naerma. Aga tegelikult pole ju oluline, mis naerma ajab. Eks igaüks leiab endale midagi sobivat, mis teda lavastuses kõnetab. Ja ma nägin veel mõnda inimest, kes teatud kohtades kõval häälel naerma purskasid.

Mulle pakkus veel päris mitmel korral nalja Viire Valdma kehastatud Trilbe, kes oli härra Ingramiga nagu paarisrakend, jalutades koos vanadekodus ringi, et sooja saada. Aga mitte see ei pakkunud mulle lõbu. Hoopis nauditavam oli vaadata, kuidas Trilbe valmistus õpilaste etluskonkursil kohtunik olema ja harjutas juba enne võistlust oma tänukõnet osalejatele. Ja muidugi need luuletused, mida Trilbe väga hignestatult ise oma kaaslastele esitas. Või stseenid, kus Trilbe ja härra Ingram teineteise elulugusid vaheldumisi esitasid. Ma isegi ei oska täpselt öelda, mis mulle Valdma ja Veinmanni mängus kõige rohkem meeldis, aga iga kord kui nemad lavale tulid, avastasin ma end üsna pingsalt neid jälgimas ja silmadega saatmas, kuhu iganes nad siis ka parajasti ei liikunud. Eks inimene üritab ikka kaoses mingit pidepunkti leida ja mulle tundub, et kogu selle kaose keskel olid Valdma kehastatud Trilbe ja Veinmanni kehastatud härra Ingram need ainsad kahe jalaga maa peal olevad tegelased. Nad ei pidanud tähelepanu saamiseks tegema hullusi (nagu Kaljuste) ega üle mängima (nagu mulle veidi tundus Laine Mägi puhul).

Natukene kahju on mul sellest, et Ester Pajusoo emana ja Mari Lill proua Butcherina nii vähe nö lavaaega said. Kui nii head näitlejad on olemas, siis tundub veidi näitlejate raiskamisena see, et näitleja peab kogu laval oleku aja ainult ratastoolis istuma ja saab mõned üksikud lühilaused öelda. Või tuleb näitleja ainult lõpus lavale ja saab samuti paar lauset öelda ja siis ongi kõik. Kusjuures kummagi rolli puhul ei olnud minu meelest tegelane oma paari lausega loo seisukohast nii oluline, et kindlasti on vaja see tegelane lavale tuua. Seega ei saa ma aru, miks Pedajas otsustas kaks nii tugevat näitlejat eraldi nii lühikeseks ajaks lavale tuua. Kui mõlemad tegelased siiski oli vaja lavale tuua, oleks võinud ema ja proua Butcherit kehastada üks ja sama inimene. Praegu ootasin ma kogu aeg, et millal Pajusoo ja Lill midagi huvitavat teeksid, aga selleks neile võimalust ei antudki. Eks vanemate näitlejate saatus vist kahjuks ongi selline, et neile enam suuri rolle ei anta. Aga sellest on mul tõsiselt kahju, et vanusega suurepärased näitlejad lihtsalt hakkavad tahaplaanile jääma.

Üleüldse jäi kogu lugu minu jaoks veidi segaseks. Ehk ma pole sellise loo mõistmiseks õiges vanuseklassis veel. Aga kogu Cassi minevik oli minu jaoks liiga katkendlik ja jäi seega ebaselgeks. Ma sain aru, et ta läks 50 aastat tagasi Iirimaalt Ameerikasse, sai seal baaridaamina tööd ja töötas seal seni kuni baari omanik suri, ning seejärel pöördus Cass tagasi Iirimaale. Eemal oldud ajaga kaasnesid ohtralt alkoholi ja vabameelsed suhted. Aga mis suhted tal oma venna ja tema perega olid, need suhted ei saanudki minu jaoks justkui päris selgeks. Ja sellest on mul veidi kahju, sest just seda perekonnasuhete klaarimist ma ootasingi kõige rohkem. Kahjuks oli seda osa just kõige vähem, või siis oli see kuidagi arusaamatult esitatud. Kohati tundus mulle, et lugu oli jutustatud põhimõttel natukene siit ja natukene sealt, kuid see ei mõjunud väga hästi. Ühtse terviku tajumise asemel mõjus lugu kaootiliselt ja seda oli raske jälgida.

Veidi kummaliselt mõjus minu jaoks ka kunstiline teostus. Näiteks ei saanud ma väga hästi aru, miks pidi Cass välja nägema nagu juudi jõulupuu. Ma usun, et tema ekstsentrilisust ja erinevust kõigist teistest oleks saanud ka ainult meigi või suurte värviliste ehetega edasi anda. Praegu tekitasid tema segamini meik, suured värvilised ehted, mitu kihti liiga kirevaid riideid ainult ühe suure küsimärgi. Sama suure küsimärgi tekitasid ka lavakujunduses küljelt näha olevad puidust dekoratsioonide toed. Natukene oli selline tunne saalis viibides, justkui oleks tegemist kiiruga välja töötatud lavakujundusega, mis vastab põhimõttele, et „käib kah“.

Tegelikult võib kogu lavastuse kohta öelda, et käib kah. Kuigi Lutsepp tekitas minus suure küsimärgi, julgen ma öelda, et tegelikult said näitlejad väga hästi hakkama ja suurepärased näitlejad ning hea näitlejatöö on lavastuse ainus nauditav osa. Kõik eredamad hetked on minul seotud siiski näitlejatöödega. Kõik muu kahjuks tervikule kaasa ei aidanud ja tekitas pigem ainult küsimuse „miks?“. Üldiselt ma ei soovita vaatama minna, sest neid suurepäraseid näitlejatöid saab ka mujal vaadata. See on vist see koht, kus ma peaksin õnne tänama, et ma selle lavastuse põhjal oma bakalaureusetööd ei plaani enam kirjutada. Sest esialgu mul just selline plaan umbes aasta tagasi oli. Ma olen nüüd natukene Eesti Draamateatris pettunud, et nad mulle pettumuse suutsid valmistada. Aga arvestades seda kui palju häid teatrielamusi ma viimasel ajal saanud olen, siis oligi vaja väikest kontrasti, et saada aimu kui kirev teatrimaastik meil tegelikult Eestis on.

Autor: Brian Friel
Lavastaja ja muusikaline kujundaja:  Priit Pedajas
Kunstnik: Pille Jänes
Valguskujundaja:  Priidu Adlas
Mängisid:
Ain Lutsepp – Harry McGuire
Märten Metsaviir – Dom McGuire (Harry poeg)
Ester Pajusoo – ema (Harry ema)
Laine Mägi – Alice (Harry abikaasa)
Ülle Kaljuste – Cass (Harry õde)
Amanda Hermiine Künnapas – Tessa (vanadekodu põetaja)
Tõnu Oja – Pat Quinn (vanadekodu elanik)
Viire Valdma – Trilbe Costillo (vanadekodu elanik)
Martin Veinmann – härra Ingram (vanadekodu elanik)
Mari Lill – proua Butcher (vanadekodu elanik)
 
Kes soovib lavastusega lähemalt tutvuda, siis seda saab teha Eesti Draamateatri kodulehel SIIN.

Loe edasi

Pilvede all. Neljas õde

Pilt pärit Forum Cinemas kodulehelt

Viimased päevad kirjutatakse igal pool filmist „Pilvede all. Neljas õde“. Et kes ikka on see neljas õde ja kes staaridest filmi esitlusele kohale tulid jne. Terve minu Facebooki sein on nende uudiste jagamist täis, lisaks erinevad auhinnamängud mille auhinnaks on piletid selle sama filmi seanssidele või siis on inimesed märkinud end kinos esilinastustel osalejaks. Nii ei olnud mingit võimalustki, et mul oleks filmi „Pilvede all. Neljas õde“ esilinastus ja kinno jõudmine saanud kahe silma vahele jääda (nagu seda on mitme teise Eesti filmiga varem juhtunud).

Kuna ma andsin endale väikese lubaduse, et sel aastal võiks rohkem kinno jõuda ja eelkõige võiks proovida paljud linastuvad Eesti filmid ära vaadata, siis tundus loogiline ka „Pilvede all. Neljas õde“ ära vaadata. Seda enam, et sarja esimest hooaega seitse aastat tagasi vaatasin ma usinasti. Siiski pean tunnistama, et minu teadmised sarja sündmustekäigust piirduvadki suures enamuses esimese hooajaga. Edasi pole ühtegi hooaega näinud, kuid siit-sealt olen mingeid fragmente seriaalist näinud. Filmi autorid lubasid aga kusagil (ei mäleta enam millises väljaandes see intervjuu ilmus) ajalehes antud intervjuus, et film ei sõltu otseselt seriaalist, sest seriaali ja filmi tegevuse vahel on möödunud palju aastaid ja film on ikkagi eraldi teos.

Nii saigi kinotee ette võetud. Olgu kohe alguses öeldud, et mingeid suuri ootusi mul ei olnud. Seega olen ma seda rohkem üllatunud, et ma ikkagi suutsin filmis pettuda. Esiteks polnud minu jaoks filmi sisu eriti tugev. Õed said teada, et neil on kusagil neljas õde veel ja otsustasid selle õe ema sünnipäevale kutsuda. Samas ei toimunud terve filmi jooksul muud mitte midagi. Õde tuli ema sünnipäevale, kohtus oma õdedega ja siis selgus paar saladust nii õest kui ka Sirjest. Kogu film oli oma sündmustekäigu poolest nagu sissejuhatus toimuvasse. Aga seda põnevat ja kaasahaaravat püanti ei olnud, millele sissejuhatust tehti. Mina vähemalt ei loeks seda neljanda õe saladust mingiks püandiks. Ja see Sirje haigus ei olnud ka üllatav kui alguses jookseb talle järgi valges kitlis tervishoiutöötaja ja oma sünnipäeval räägib ta oma matustest. Ma ikka mäletan seriaali esimesest hooajast, et kogu aeg juhtus midagi ootamatut. Ma oleks selliseid huvitavaid sündmusi filmis ka näha tahtnud.

Üleüldse oli film nii tehnilise kui sisulise poole pealt kehvasti üles ehitatud. Siin-seal on juba räägitud ka sellest, et film oli suuresti reklaam. Jah, ma saan aru, et filmi tegemine on kallis ja selleks on sponsoreid vaja. Aga äkki nt Eesti Kultuurkapital ei andnudki (ma muidugi ei tea, kas andis või mitte, aga ma nende logo ei pannud filmi tiitrites tähele) filmile seepärast raha, et filmi süžee oli nende jaoks mittemidagiütlev. Seepärast pididki tegijad ise sponsorid otsima. Sirje sünnipäeva ettevalmistustes mind isegi need sponsorite näitamised (Carmen Catering, Jardin lilled jne) ei seganud, sest need olid loogilised. Tegelikult on loogiline, et inimene sööb ka Alma kohupiima või jogurtit, kuid kui hommikusöögistseenis jääb mulle esimese asjana kaadris silma Gefiluse keefiri pakk ja selle tagant ei ilmu näitlejad kesksele kohale, vaid keefiri pakk on terve stseeni tähelepanu keskmes, siis on midagi valesti. Ma saan väga hästi aru, et tänapäeval on reklaam igal pool, kuid mind häirib see, et ma ei saa ühtegi videot ka ilma pealesunnitud reklaamita ära vaadata. Ometigi veel viis aastat tagasi ei olnud seda reklaami igalpool nii palju ja ometigi inimesed tarbisid neid asju. Ma pean ütlema, et mulle isiklikult mõjuvad need igal pool ette ronivad reklaamid vastupidiselt. Aga see selleks. Veel häiris mind see, et stseenis kus Piret Haapsalus bussilt maha astub on tal käes mantel ja kott, kuid hetk hiljem Alberti kõrval kõndides on mantel kadunud. Ja üks asi, millest ma kohe mitte kuidagi aru ei saa on see, et milleks oli filmi vaja kaasata Krista Lensin, Hilje Murel ja Merle Palmiste? Ma usun, et laevalt saabuvate inimeste näitamises oleks võinud piirduda nö massiga. Kas tõesti oli nö „tuntud“ nägusid selleks vaja, et filmile reklaami tehes panna inimesed arvama, et üks nendest kolmest kehastabki seda neljandat õde. Igatahes minu silmis oli tegemist täiesti tühja ideega. Neid asju oli veel, mis mind häirisid, aga need on juba ununenud.

Küll aga ei ole mul ununenud mõttetu sisu. Päris tihti oli mul peas idee, et kas päriselt ka on selliseid inimesi olemas. Jah, võib-olla olen mina naiivne, kuid ma ei saa aru, miks Kertu peaks Erikuga koos olema. Ma sain aru küll, et seriaali fännid naersid Eriku lausete peale meeletult, kuid no mina ei saa aru, miks see Erik niisugune olema peab. Mu meelest on ta veel entusiastlikum kui igasugused noorpoliitikud Õnne 13-s. Minu silmis täiesti õudne tegelaskuju ja ma ei saa aru, kas reaalselt ka sellised inimesed on olemas ja reaalselt nende perekonnad taluvadki neid nii? Mina oleks Kertu asemel ammu sellise hullu juurest jalga lasknud. Ja kuidas Piret nii blondiin ja sinisilmne saab olla? See kõik ei ole lihtsalt loogiline. Jah, ma saan aru, et tegemist on filmiga ja filmid ongi välja mõeldud, kuid kui tegemist pole mingi fantaasiamaailma kuuluva ulmefilmiga, siis ma eelistaksin kui filmis oleks ikka veidikenegi loogilisust. Ma tunnen, et ma ei suuda oma mõtteid ja emotsioone väga hästi kirja panna, et seda kõike kirjeldada mis minu sees filmi vaatamise ajal toimus. Aga ma lähen filmi peale mõeldes jälle närvi, et ma raiskasin peaaegu 2 tundi oma ajast sellise jama peale. Mul ausalt oli mingil hetkel keset filmi tunne, et tõuseks lihtsalt püsti ja astuks minema.

Võib-olla raskendas minu filmi nautimist ka tõsiasi, et ma pole kuue aasta jooksul toimunud sündmustega kursis. Ma saan aru, et Gunnar oli mingi Sirje mees, kes ilmselt oli heal järjel. Kuid mul puudub igasugune teadmine kes need Voltsid, Riinad, Andresed, Liinad jne olid. Ma vist õdede lastest olin ka ainult Mammust kuulnud. Seega oli üllatus, et kahe õe peale on kokku neli last. Ja kuna ma ei tea, mis seal vahepeal toimunud on, siis võib-olla polnud mul praeguseid sündmuseid ka nii huvitav jälgida. Ehk tõesti pakkus seriaali fännidele üllatust et Kertu on Erikuga koos, Piret ja Volts on lahutatud ning Gunnar on surnud. Minule need teadmised ei andnud midagi juurde ja isegi kui oleksid andnud, siis see poleks olnud see püant, mida ma filmilt oodanud oleksin. 

Ainus asi, mis mulle filmi juures meeldis olid ilusad kleidid. Nii Piret, Kertu kui Sirje kandsid enamuse ajast kleite ja need olid nii ilusad. Mul tekkis endalgi tahtmine rohkem kleite omada ja neid ka igapäevaselt kanda. Lisaks meeldis mulle Indrek Sammuli Eriku kehastamine. Kuigi see Eriku tegelaskuju on nii nõme kui veel olla saab, siis au ja kiitus Sammulile, et ta Eriku selliseks nii usutavalt mänginud on. Rita Rätsepp Sirjena on ka omamoodi. Eriti meeldis mulle veidi nipsakas ja nina püsti suhtumisega Sirje. Aga see on kõik.

Minu meelest on tegemist täiesti mõttetu filmiga. Kui eilsetel esilinastustel olid igal pool saalid puupüsti täis ja esilinastusi tehti korraga mitmes saalis, et publikut ära mahutada, siis tänasel seansil Tartu Apollo kinos oli saal pooltühi. Ma ei tea, kas see oli tingitud keskpäevasest seansist või millestki muust, aga ehk olid inimesed juba muljeid kuulnud ja otsustasid seepärast oma aega kasulikumalt kulutada. Igatahes mina soovitan seda viimast teha. 

Loe edasi