Lehman Brothers - lavastus, mille piletit ostes oled sa võitja

 11. septembril 2021 Vanemuise suures majas (Festivali Draama 2021 raames)

Foto: Heikki Leis

Kas te mäletate lapsepõlvest seda elevust, mis teid tabas siis kui jõuluvana kingitustega saabus? Seda kuidas süda rinnus rõõmust veidi kiiremini lööma hakkas, enam ei suutnud rahulikult paigal istuda ja ehk tuli naeratuski suule. Just täpselt seda sama elevust tundsin mina reede õhtul kella 22 paiku Vanemuise suures majas ringi kõndides. Saalis oli kohe-kohe lõppemas “Lehman Brothersi” etendus ja peale etenduse lõppu pidi algama vestlusring. Just selle vestlusringi pärast ma nii hilja õhtul teatrimajja läksingi. Ja elevil polnud ma sugugi mitte seetõttu, et ma nii hilja õhtul teatrimajas sain ringi liikuda. Ka peatselt algav vestlusring polnud minu elevuse põhjuseks. Need olid hoopis saalist kostuvad võimsad helid, mis mind elevile ajasid. Helid andsid aimu sellest, et saalis toimub midagi erakordset ja ma teadsin, et juba järgmisel päeval istun mina seal samas saalis ja need samad helid ning laval toimuv on ka minu silmale nähtav. Ja just see ajaski mind elevile.

Üdini aus olles ostsin ma pileti ainult seepärast, et siiani oli “Lehman Brothers” saanud nii kriitikutelt kui ka publikult väga head tagasisidet ja ma tundsin, et ma pole tõsiseltvõetav teatriteaduse tudeng kui ma seda lavastust vaatama ei lähe. Ja kui selline uhke lavastus veel Tartusse kohale tuleb, siis oleks lausa patt pilet ostmata jätta. Seda, et ma veidi “kohustuslikust” vaatamisest aasta parima teatrielamuse võin saada, sain ma aru just eelmisel õhtul lavalt kostvaid helisid kuuldes. Ja ma pean ütlema, et see neli tundi teatrisaalis, isegi viimases reas istudes, jättis nii võimsa elamuse, et seda on veidi keeruline isegi kirja panna. Aga ma teen ikkagi proovi.

Lugu ise võib tõlgendada väga mitut moodi. Esiteks võib seda vaadata kui ühe inimese elukaare lugu. Ühe perekonna lugu. Sisserändajate perekonna lugu. Ühe dünastia lugu. Ameerika majanduse lugu. Ameerika ühiskonna kapitalistlikuks muutumise lugu. Ameerikas tegutsenud Lehman Brothersi nimelise finantsettevõtte lugu. Ühiskonna muutumise lugu aja jooksul. Inimese muutumise lugu aja jooksul. Või siis lihtsalt üks teatrilavastus, mis räägib Ameerikasse rännanud juutidest ja sellest, kuidas esialgsest ühest rändkaupmehest saab aastakümnete jooksul koos vendadega terve finantsimpeeriumi omanik. Lisaks on laval kogu etenduse vältel elav muusika ja nii saab lavastust vaadelda eraldi džässmuusika kontserdina. Nagu näha, siis valikuid on palju ja ilmselt see muudabki lavastuse nii populaarseks, kuna igaüks leiab midagi endale huvipakkuvat ja meelepärast, mille kaudu lavastust tõlgendada.

Kindlasti on populaarsuse taga veel palju muudki. Näiteks tõeliselt suurepärane muusika. Oli ju muusika see, mis mindki enne etenduse nägemist elevile ajas. Muusikud mängivad sisuliselt terve etenduse aja muusikat, vahel valjemini, vahel vaiksemalt ja ainult mõned üksikud stseenid on päris ilma muusikata. Sellest, et muusikud ja muusika on lavastuses kesksel kohal, annab aimu ka see, et muusikuid pole lava taha, külgedele ega lavaauku ära peidetud, vaid nad asuvad laval. Esimeses vaatuses on muusikud päris lava ees ja publikule kõige lähemal, teises ja kolmandas vaatuses on muusikud küll lava tagumises servas, kuid siiski nähtaval ja täiesti kohal. Ma ei oska seda muusikat kohe üldse sõnadesse panna. Ilmselt seetõttu, et mul pole väga muusikalist kuulmist ja ma ei tea muusikast kuigi palju (tunnistan seda suure häbiga). Aga muusika oli nii kaasahaarav ja võimas, et suure osa ajast ma lihtsalt nautisin muusikat ja näitlejate liikumist ning sõna muutus minu jaoks ebaoluliseks. Mina, kes ma tavaliselt kurdan, et ma ei saanud aru, mida näitlejad räägivad, sest minu jaoks on sõnaline osa väga oluline nüanss sõnalavastuste juures. Sel korral oleks ma vabalt võinud pantomiimi vaadata. Kui ma peaksin muusikalise osa lühidalt kokku võtma, siis selleks sobiksid sõnad MEELIKÖITVALT VÕIMAS MUUSIKA!

Muusika oli muidugi absoluutselt iga sekund võimas, kuid mulle isiklikult mõjus kõige sügavamalt stseen, kus Joel Remmel mängis klaveril Beethoveni lugu „für Elise“. See on lihtsalt läbi aega minu kõige-kõige lemmikum klassikalise muusika pala üldse. Ma päris täpselt enam ei mäleta, kuidas ma selle pala juurde esimest korda jõudsin, kuid see on mind läbi aastate saatnud. Kui ma algklassides käisin, siis ma kuulasin seda lugu vist peaaegu iga õhtu kasseti pealt. Lisaks oli meie alumisel naabril klaver ja ta oskas seda lugu mängida. Kuna naabrinaine teadis, et mulle „für Elise“ väga meeldib, siis iga kord kui ta klaverit mängis, mängis ta ka „für Eliset“ ja mina siis kuulasin seda klaasiga läbi põranda, et ikka paremini kuulda oleks. Vahepeal käisin ka trepikojas naabri ukse taga kuulamas. Ja nii ma siis istusin ka nüüd teatrisaalis silmad kinni ja lihtsalt nautisin.

Tegelikult ma tegin silmad ikka päris kiiresti lahti tagasi, sest ma kartsin, et võin mõnest hinnalisest hetkest muidu ilma jääda. Ilmselt ma ei valeta, kui ma ütlen, et laval oli kolm väga andekat meesnäitlejat, keda oli laval vägagi nauditav vaadata. Kõik kolm, Guido Kangur, Mait Malmsten ja Priit Võigemast, on täpselt sellises vanuses, et ilmselt vähemalt korra tuksatas iga saalis viibiva naise süda kiiremini, hoolimata saalis viibivate naiste vanusest. Kui ma vanduda tohiksin, siis kurat kui andekad need kolm meest laval olid. Kõige enam jäi muidugi Võigemast silma, sest tema oli kolmest mehest kõige energilisem ja nii tundusid tema liigutused teatraalsemad kui teistel ja panid publiku saalis rõkkama. Üks meeldejäävamaid stseene oli muidugi üsna lõpus olev tvisti tantsimise stseen, kus Võigemasti kehastatud Robert Lehman arvas, et ta elab igavesti ja tantsis tvisti seni kuni ta oli hingetu. 

Kuna laval oli ainult kolm näitlejat, aga tegelasi oli kordades rohkem, kehastasid kõik kolm meest ka kõiki teisi rolle. Õigem oleks tegelikult öelda, et näitlejad jutustasid laval lihtsalt kolmekesi ühte lugu ja siis vahel kehastasid vajalikke tegelasi, et lugu veidi elavamaks muuta. Näiteks kehastas Guido Kangur naist, pannes pähe musta laia äärega kübara ja võttes kätte valge taskurätiku. Või siis kehastas Kangur Emanuel Lehmani poega Philippi lapsena, tõmmates lihtsalt oma viigipüksid põlvedeni üles nii, et paljad jalad olid näha. Ja see põhjustas iga kord publikus naerukahinaid. Lihtsad asjad, mis töötavad ilmselt alati. Eks seegi näitab näitlejate meisterlikkust, kui ainult enda hääle, miimika ja mõnede žestidega suudetakse kibekiirelt ühest rollist teise üle minna. Näiteks stseenis kus Philip (Guido Kangur) on endale 12 pruudikandidaati välja valinud ja neid kirjeldab, kehastavad Malmsten ja Võigemast vaheldumisi erineva tüpaažiga tütarlapsi, kasutades erinevate karkaterite edasi andmiseks peamiselt miimikat ja žeste. Näitlejate kohta ei saa muud öelda, kui KURADI ANDEKAD NÄITLEJAD!

Kui ma enne mainisin Võigemasti tvistimist, siis tvistivad ka Malmsten ja Kangur, kuid nemad ei tee seda nii pikalt kui Võigemast. Ometigi pole tvistimine ainus nauditav liikumisstseen. Päris tihti on näha, kuidas mehed lavale saabuvad, lavalt lahkuvad või niisama laval tantsides liiguvad. Kuigi kõik liikumised on seadnud Üüve-Lydia Toompere, jäi mulje justkui tunneksid näitlejad end laval nii vabalt, et otsustavad vahepeal muusika taktis veidi tantsida. Eks seegi ole tunnistus suurepärastest näitlejatest, kui nende liikumine laval tundub loomulik ja seda on nauditav vaadata. Oli näha, et näitlejad nautisid laval liikumist, sest LAVALINE LIIKUMINE OLI LUSTI TÄIS.

Kui ma olen siin rääkinud nauditavast muusikast ja näitlejatööst, siis tuleb paar sõna öelda ka minimaalse lavakujunduse kohta, mis oli olemas täpselt seal kus vaja, kuid seal kus vaja lasi särada näitlejatel ja muusikal. Laval oli ainult üks ruudukujuline veidi kõrgem poodium ja selle taga valge taust ning mõlemal pool peaaegu täiesti akside ääres oli üks riidenagi. Vastavalt vajadusele toodi lavale ka puust pink, tugitool või kontoritoolid ning üksikutel kordadel lasti laest alla ka lühter. Enamuse ajast olid näitlejad laval siiski ilma suuremate dekoratsioonideta ja lihtsalt jutustasid lugu. MINIMALISTLIK LAVAKUJUNDUS, MIS LASEB KÕIGEL MUUL ESILE TÕUSTA.

Hendrik Toompere lavastatud „Lehman Brothers“ on minu meelest ehe näide sellest kuidas vähem on rohkem ja kui sul on suurepärased näitlejad koos hoogsa liikumise, suurepärase heli- ja valguskujundusega, siis sul polegi lavale suuri dekoratsioone vaja. Ma tean, et kirja pannes ei mõju see pooltki nii uhkelt, kuid ilmselt oligi lavastuse võlu selles, et publikule näidati, et kolm näitlejat jutustavad meile kellegi lugu, mitte ei püüa ise paaniliselt olla keegi teine, kelle lugu mängida. Ja see töötab.

Töötab lausa nii hästi, et ma ei suuda kõiki etenduse kihte lahti kirjutada ja analüüsida, sest ma lihtsalt ei suutnud seda kõike endasse imeda, mis minusse selle nelja tunni jooksul kõikide mu meelte kaudu jõudis. Tuttavatega vaheajal rääkides jõudsin ma järeldusele, et ma olin eelisseisus, sest ma jõudsin vahetult enne teatrisse minekut Stefano Massini kirjutatud „Lehman Brothersi“ raamatu läbi lugeda. Võin ette ära öelda, et raamat on teksti poolest peaaegu üks-ühele lavastusega. Seega teadsin ma juba ette, mis juhtub ja ma sain rahus näitlejatööd,  liikumist, valgust ja muusikat vaadata ning endasse ahmida. Kõike head on lavastuses lihtsalt nii palju, et ühel hetkel sa saad aru, et sõnad jäävad tahaplaanile ja sa ei saa enam üldse aru, millal sa sõnade kuulamise ära lõpetasid ja kaotasid end kogu sõnu ümbritsevasse maailma ära. Seepärast pole üldse paha mõte enne teatrisse minekut raamat läbi lugeda. Muidugi ilma lugemata saab ka väga hästi hakkama, aga siis võib lihtsalt juhtuda, et ühel hetkel võib sõnade tähenduse tabamine veidi kauem teie teadvusesse kohale jõuda.

Kindel on see, et ühe vaatamisega saab suurepärase teatrielamuse, kuid kui sa tahad nähtut sügavamalt lahti mõtestada, siis ühest vaatamisest kindlasti ei piisa. Lavastuses on lihtsalt nii palju erinevaid kihte ja tahkusid, et kõike korraga ei jõua jälgida. Või ei tahagi jälgida. Sest nii hea on, kui sul on põhjus uuesti teatrisse minna, et seda eufooriat uuesti kogeda. Ja ma ei liialda, kui ma ütlen, et just eufooria on see, mis mind pärast nelja tundi teatrisaalis valdas. Samas oleksin ma valmis olnud kohe teised neli tundi veel teatrisaalis sama seltskonda vaadates veetma. „Lehman Brothers“ on tõesti lavastus mida ma tahaksin veel ja veel ja veel ja veel vaadata. Sest ma olen täiesti kindel, et ma leiaksin ka kümnendal ja sajandal korral vaadates ikka veel midagi uut ja ennenägematut ning tunneksin seda, et just sellist eufooriat tekitavate lavastuste pärast ma teatris käingi.

Kas siia lõppu on veel üldse vaja lisada, et ma soovitan tungivalt kõikidel „Lehman Brothersit“ vaatama minna?

Tegemist on üle aastate parima lavastusega, mida ma nn „sisehooajal“ näinud olen. Kes tahab teada, milline on minu jaoks õige teater, siis minge vaadake ja te saate teada.

 

Autor: Stefano Massini

Lavastaja: Hendrik Toompere jr

Kunstnik: Laura Pählapuu

Kostüümikunstnik: Kärt Ojavee

Valguskunstnik: Priidu Adlas

Videokunstnik: Alyona Movko

Helikujundaja: Lauri Kaldoja

Liikumisjuht: Üüve-Lydia Toompere

Mängivad:

Guido Kangur

Mait Malmsten

Priit Võigemast

Muusikud: 

Joel Remmel - klaver

Heiko Remmel või Mihkel Mälgand - kontrabass

Ahto Abner – löökpillid

 

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Eesti Draamateatri koduleheküljelt.

Loe edasi

Pärast proovi

21. veebruaril 2018 MTÜ Pikk Mari külalisetendus Tartu Uues Teatris

See oli eelmise aasta (2017) suvel, kui ma kuulsin, et Anne Veesaar tähistab oma 60. aasta juubelit Ingmar Bergmani lavastusega „Pärast proovi“ peagi avatavas Filmimuuseumis. Juba siis kõnetas mind see salapärane miski, mis tekitas soovi kõnealust lavastust vaatama minna. Mis see miski oli, ma tegelikult ei teagi täpselt.

Ehk oli see kuulus Ingmar Bergmani nimi? Kuigi ma ei tea, et ma oleksin ühtegi tema filmi või näidendit varem näinud. Tema temaatika on mulle alati mingil põhjusel veidi sünge ja raskesti mõistetav tundunud. Siiski hakkas miski Ingmar Bergmanis mulle huvi pakkuma. Võib-olla oli see tõsiasi, et üks tema paljudest abikaasadest oli Eesti juurtega Käbi Laretei (tüüpilised eestlased otsivad ju alati igal pool seoseid Eestiga). Või hoopis tõsiasi, et minul ja Ingmar Bergmanil on samal päeval sünnipäev, lihtsalt 71 aastase vahega. Või oli see lihtsalt tõsiasi, et ma pole ühtegi Ingmar Bergmani teost näinud ja oleks viimane aeg see viga parandada.

Või meelitasid mind tol korral teatri poole hoopis näitlejad? Ei Anne Veesaar, Guido Kangur ega Riina Maidre kuulu küll minu absoluutsete lemmiknäitlejate hulka, mis võiks mind teatrisse meelitada. Siiski pean tunnistama, et Anne Veesaart ja Riina Maidret olen teatrilaval ainult korra näinud ja mõlemad näitlejad on mulle huvi hakanud pakkuma. Guido Kangurit olen vist natuke rohkem teatrilaval näinud, kuid siiski piisavalt vähe, et temast midagi arvata. Seega on täiesti võimalik, et mind huvitasid rohkem näitlejad kui Ingmar Bergman.

Aga kas mind huvitasid rohkem näitlejad või konkreetne Ingmar Bergmani tekst, mis tutvustuse järgi räägib teatrist, teatriproovist ja inimestest, kes on pühendunud teatri tegemisele? Kui üdini aus olla, siis ilmselt lavastuse sisututvustus oli see, mis pani i-le punkti ja otsuse küpseks muutis. Otsuse sünnile aitasid lihtsalt kaasa teksti autori maailmakuulus nimi ja minu jaoks huvitavad näitlejad.

Siiski jäi mul suvel lavastus nägemata, kuigi väga mitmel korral olin valmis Tallinnasse sõitma, kuid alati tuli midagi vahele. Nüüd peaaegu pool aastat hiljem avastasin täiesti juhuslikult Facebookis, et „Pärast proovi“ lavastusega tullakse kaheks päevaks Tartusse. Piletit ma muidugi kohe ära ei ostnud. Esimesel õhtul ei olnud mingit teatriisu, kuid ma olin täiesti kindel, et homme lähen teatrisse. Kui järgmine õhtu kätte jõudis, oli samuti igasugune teatriisu kadunud. Kuni umbes  kell 17.40 tuli see isu nagu välk selgest taevast tagasi. Nii ma siis lõpuks teatris lõpetasingi.

Lugu ise räägib noorest näitlejannast Annast (Riina Maidre), kes satub pärast proovi tühjale lavale, kus naudib üksindust vana lavastaja Henrik (Guido Kangur). Kahekesi hakkavad nad arutama noore näitleja tulevikust, vana lavastaja minevikust, näitlejast kui nähtusest ning teatrist üldiselt. Teemaks tulevad ka Anna vanemad, näitlejast ema Rahel (Anne Veesaar) ja lavastajast isa Miikael, kellest üks oli Henriku armuke ja teine parim sõber. Muidugi ei pääse tegelased mööda ka armastusest.

Esialgu on laval Anna ja Henrik, kes räägivad rohkem teatrist ja Anna tulevikust ning Henriku minevikust. Samuti tuleb jutuks Anna suhe oma emaga, keda ta vihkab. Seejärel Anna lahkub ja Henrik jääb tukastama. Samal ajal ilmub lavale Rahel, kes tahab kõigest hoolimata teatris mängida või kui seda ei saa, siis seksida. Raheliga tuleb Henrikul armastus rohkem jutuks kui Annaga. Kui aga Henrik unenäost ärkab ja Rahel kaob, ilmub uuesti välja Anna, kellega sel korral räägitakse armastusest. Võib isegi öelda, et viimastes stseenides on õhk armastusest paks.

Ma pean tunnistama, et ma ootasin veidi rohkem teatrit ja vähem inimsuhteid. Jah, mulle meeldivad inimsuhted ka ja tegelikult eelistan ma laval igasuguseid inimsuhteid vaadata, kuid sel korral olin ma midagi teistsugust oodanud. Ma nimelt kujutasingi ette, et lavastuses lihtsalt räägitakse teatrist ja näidatakse mingit lavastuse proovi ja seda, mis proovis toimub. Samas on see veidi naiivne lootus, sest isegi pealkiri ju ütleb, et räägitakse sellest, mis toimub pärast proovi. Aga eks nii mõnigi teatriaustaja on mõelnud sellest, et mis toimub enne lavastuse välja tulekut proovides ja kui huvitav oleks seda protsessi näha. Mina küll olen nii mõelnud ja seetõttu mul ka need lootused olid.

Ilmselt osalt nende lootuste tõttu ja osalt ka väikese väsimuse tõttu tundus mulle etenduse algus üsna mittemidagiütlevana. Vägisi tulid teised mõtted pähe ja ei suutnud ma end kuidagi teatrilainele lülitada. Ma arvan, et sellises seisus olin ma peaaegu pool etendust. Tuleb välja, et ma vist pole ikka nii sügavamõttelise ja tunnetele keskenduva teatri austaja kui ma ise arvan. Ma ei saa öelda, et kogu etendus oli üks täielik jama ja ma kahetsen, et ma üldse teatrisse läksin. Sest teise poole etendusest vaatasin ma nii ära, et alguses peale tulnud väsimus oli nagu peoga pühitud ja ma mõtlesin, et meil on ikka nii ägedaid näitlejaid Eestis. Samas ei saa ma öelda, et mul oleks peale etendust mingi suur vaimustus peal olnud. Astusin teatrimaja uksest välja ja oligi etendus peast pühitud. Siiski ei taha ma öelda, et tegemist oli maha visatud aja ja rahaga.

Sest tegelikult oli etendusel väga sügavamõtteline sisu, ma ainult kardan, et mina pole nii sügavaks sisuks valmis. Lisaks oli väga nauditav näitlejaid vaadata. Ma olen üsna kindel, et näitlejad ei olnud ainuüksi seetõttu huvitavad, et ma neid vähe laval näinud olen, vaid nad ongi nendesse rollidesse nagu rusikas silmaauku sobivad. Kõige rohkem meeldis mulle Anne Veesaar Raheli rollis ja seda sellest hetkest alates, kui ta lavale tuli. Spordijalatsid ja hõbedane kleit ainult täiendasid pooleldi või täielikult hullu Rahelit. Mu esimene mõte oli, et Anne Veesaar on enne etendust väikese klaasikese midagi kangemat võtnud. Mõne hetke pärast selgus, et see on lihtsalt roll, mida Veesaar nii oivaliselt mängis. Ma ei ole küll ühtegi närvivapustust saanud esinäitlejat kohanud, kuid see, mida Anne Veesaar laval tegi oli uskumatu täpsusega kehastatud hullumeelne naine. Ja neid olen ma ikka näinud. Anne Veesaare Raheli roll oli lausa nii hästi mängitud, et stseenis kus Rahel üritab Henrikut endaga seksima meelitada, näidates talle esialgu oma reit ja hiljem rindu, tekkis mul eriline tülgastus ja vastikustunne selle hullumeelse naise vastu.  Kas tõesti on naised valmis nii madalale langema? Mul on siiralt kahju sellest, et Rahelit nii lühikeseks ajaks lavale lasti. Ma oleks tahtnud veel näha, mis selles naises peidus on. Hullumeelsus, ehe armastus, ehe vihkamine, kuid kurbust oleks ma ka näha tahtnud. Võib-olla see oli seal olemas sellel ajal, kui ma oma mõtetega tegelesin.

Riina Maidre Annana mulle esialgu väga pinget ei pakkunud. Aga mida edasi etendus läks ja mida rohkem infokilde publikule jagati, seda rohkem hakkas mulle ka Riina Maidre Anna meeldima. Eriti meeldis mulle see, kuidas ta oma armastust Henriku vastu väljendas, enne kui nende kahe omavaheline armastus nö kõval häälel välja oli öeldud. Igast Anna liigutusest ja olemusest oli näha, et Henrik ei ole talle mitte ainult tema vanemate kuangine sõber, ega praegune lavastaja vaid midagi palju enamat. Üleüldse tundub mulle, et Riina Maidre Anna on väga orgaaniline ja loomulik. Mitte midagi üle pingutatud või kunstlikult dramaatiliseks tehtut ja ülemängitut. Siiski noor Anna jäi oma emale kõvasti alla ja seetõttu meeldis mulle ikkagi Anne Veesaar rohkem kui Riina Maidre. Lihtsalt Raheli tegelaskuju oli Bergmanil huvitavamalt kirjutatud. Küll aga leidsin ma end Anna ja Henriku stseene kõrvalt jälgides mitmel korral mõtlemast sellisele teemale nagu seda on ahistamine. Oli Henriku käitumine Anna suhtes kohati vägagi ahistav. Aga ehk tuli see ka ainult armastusest?

Esialgu tundus ka Guido Kanguri kehastatud Henrik täiesti tuima ja tavalise vanema mehena. Aga seda ta tegelikult oligi. Olgu, tuim ehk polnud, aga ta pidi oma armastust siiski varjama ja kõige parem meetod selleks oligi halli vanamehe kehastamine. Guido Kangur oli sõna otseses mõttes hall vanamees. Isegi tema riided olid erinevates halli toonides. Mõnes üksikus kohas ta vist tõstis veidi häält, aga muidu igati selline rahulik mees. Kellesse siis kõik naised ära armusid. Guido Kanguriga meeldis mulle kõige rohkem lõpus stseen, kus Henrik fantaseeris, et kui ta oleks kümme aastat noorem, milline oleks siis tema ja Anna armastus. Tegelikult meeldis mulle ka see, et Guido Kangur oli kogu aja laval. Ja isegi siis, kui ta laval ainult istus ja mitte midagi ei teinud, oli teda huvitav vaadata. Eks sellele aitasid valgus ja helikujundus ka omalt poolt väga  palju kaasa.

Kokkuvõttes on mul hea meel, et ma teatrisse läksin, sest sain jälle mõnda näitlejat uue nurga alt vaadata. Ma olen enam kui kindel, et enamus Eesti inimesi kujutavad Anne Veesaart ainult Mare Petersonina ette. Nüüd sain teda hoopis teisest küljest näha ja see oli väga huvitav. Riina Maidre on ka huvitav näitleja, kuid paljude jaoks on tema nimi ehk tundmatu ja seega ehk ei meelita inimesi ligi. Siiski julgen ma soovitada, et kui Riina Maidre nime kusagil osalejate nimekirjas näete, siis tasub piletid hankida ja vähemalt ühte näitlejat on teil siis laval huvitav jälgida.

Samuti on mul hea meel, et ma suvel Tallinnasse ei sõitnud seda lavastust vaatama. Kuigi võib-olla oleks lavastus Filmimuuseumis (kuhu ta ikkagi mõeldud on) paremini mõjunud, kui nüüd Tartu Uues Teatris ja ma oleksid hoopis teistsuguse elamuse saanud. Seda ma vist ei saagi teada. Aga selles olen ma küll kindel, et mina ei ole Ingmar Bergmani teoste sihtgrupp. Vähemalt sain sellest nüüd teada. Või peaks tema teoseid  minema puhanud peaga vaatama. Sest päris jamaks ma nähtud etendust ikkagi nimetada ei saa. Mingi hetk suutsin ma end täiesti ära kaotada ja unustada, et mul on teised inimesed saalis kõrval. Täiesti vaadatav etendus, aga mitte midagi sellist, mida tahaks veel ja veel vaadata või millest tahaks järgmised nädal aega järjest kõikidele kolleegidele ja tuttavatele jutustada. 

Autor: Ingmar Bergman

Lavastaja: Madis Kalmet

Kunstnik: Ivi Piho

Valguskunstnik: Priidu Adlas

Muusikaline kujundus: Peeter Konovalov

Mängisid:

Riina Maidre – Anna

Guido Kangur – Henrik

Anne Veesaar – Rahel

Päise pilt on võetud  Google pildiotsingust.

Loe edasi

Armunud Shakespeare

9.augustil 2017 Eesti Draamateatris

Pilt pärit Eesti Draamateatri kodulehelt

Üle pika aja on jälle mul teatrist põhjust kirjutada. Suvi libiseb kuidagi kiiresti käest ja nii ei olegi ma peaaegu ühtegi lavastust näinud, mida ma näha tahtsin. Vahel pole ka isu teatrisse minna, kuigi võimalust oleks. Kolmapäeval lihtsalt tuli teatriisu väga järsku peale ja nii ma teatrisse jõudsingi. Vähemalt saab linnukese kirja teha, et augustis on teatris käidud. Minu meelest need spontaansed teatrikülastused ongi kõige paremad. Nii ka sel korral.

Kui ma sügisel nägin, et Draamateater mängib "Armunud Shakespeare", siis mind jättis see lavastus täiesti ükskõikseks. Lihtsalt ei tundunud kuidagi minu sorti lugu olema. Ma eelistan pigem kaasaegset draamat, mitte mingit keskaegset lugu. Nagu postituse päise pildilt näha on, siis tegemist oli üsnagi keskaegse looga. Vähemalt nii ma piltide põhjal toona arvasin. Sest mida muud ma lavastusest ikka enne esietendust teadsin. Sisu ka olin lugenud, aga Shakespeare seostub mulle värssvormis rääkimisega ja selle austaja ma väga pole. Nii ma siis olingi kindel, et minu jaoks see lavastus kohe kindlasti ei ole. Kolmapäeval oli aga järsku tulnud teatrisoov nii suur, et ma teadsin kohe, mida ma vaatama lähen. Kell 14.30 ostsin bussipiletid, siis teatripileti ja juba tunni pärast istusin bussis, et Tallinnasse sõita. See on küll mu kõige spontaansem teatri külastus. Aga see oli vajalik, sest Draamateatri uksest sisse astudes oli mul üle pika aja väga hea kodune tunne. Hoolimata sellest, et mingi trikirattur just vahetult enne minu teatrimaja ette jõudmist rattaga kusagilt kõrgustest trepikäsipuu peale maandus ja sealt mulle selga oleks lennanud, kui ma kiire karjatuse saatel kõrvale poleks hüpanud. 

Igatahes see pisike viperus mu tuju rikkuda ei suutnud. Ma teadsin juba enne etenduse algust, et sel korral jään ma rahule. Ja jäin ka. Kuigi esimese minuti jooksul tekkis mul tunne, et see lavastus pole ikka minu jaoks ja miks ma seda vaatama tulin. Nimelt oli lava pime ja ma sain aru ,et seal toimub mingi tegevus, kuid ei näinud midagi. Siis hakkas keegi laulma ja ühele lauluhäälele järgnes terve koor. Sel hetkel oli küll mu ainus mõte, et loodetavasti ei lähe terve etendus sama moodi edasi. Siiski kui lava valgemaks läks ja ma hakkasin nägema, mis laval toimub, siis kadus ka vastumeelsus. Mida edasi lugu läks, seda põnevamaks asi läks ja seda elavamaks ma muutusin.

Lavastus ise räägib noorest William Shakespearest, kes vaevleb kriisis ja ei suuda kuidagi näidendeid kirjutada, kuigi ta on mitmele teatrimehele lubanud näidendi kirjutada. Nii ta siis lubab ühele ja lubab teisele, et ta kirjutab komöödia Romeost ja mereröövlitest. Aga näidend ei edene, sest tal puudub muusa. Samal ajal on üks rikkast perest pärit neiu teatrist väga huvitatud ja maskeerib end poisiks, et uue lavastuse proovidele minna. Ning ühel hetkel leiab William endale muusa ja nii hakkab ka tema loometöö edenema. Laias laastus saab rikkast Viola de Lessepsist Will Shakespeare muusa ja lugu Romeost ja mereröövlitest ei ole lõpuks komöödia, vaid tragöödia. Kui ühe lausega lavastus kokku võtta, siis on tegemist ühe võimaliku variandiga, kuidas sündis William Shakespeare näidend Romeost ja Juliast. Ma seda ei hakka siin detailselt kirjeldama, et kuidas Violast Williami muusa saab, keda huvitab, läheb vaatab ise järgi. Kindlasti ei tasu kõnealust teatrilavastust võtta tõena, et just nii sündiski Romeo ja Julia näidend, vaid tegemist on väljamõeldisega.

Kui ma esimeste minutite jooksul arvasin, et no ikka kohe kuidagi ei sobi see lavastus minu maitsele, siis mida kauem ma saalis istusin, seda rohkem mulle laval toimuv meeldima hakkas. Esiteks need kostüümid. Pildil küll pole ühtegi uhket ballikleiti näha, kuid ma arvan, et pole olemas ühtegi naist, kes poleks tüdrukuna unistanud suurest printsessikleidist ja seega teavad, millist ballikleiti ma mõtlen. Ikka neid kleite, kus suur ja puhvis taguosa on ja mille ülemine osa koosneb korsetist. Ja just selliseid kleite naised antud lavastuses kannavadki. Ja mehed ka. Lisaks on omaette vaatamisväärsus mehed sukkpükstes. Mulle isiklikult küll mehed sukkpükstes väga nalja ei tee, aga kui sa ikka näed laval meest mustades siidist sukkpükstes, siis võtab suu muigele küll. Ega meeste kostüümid naiste omadele palju alla ei jäänud. Valged suured kraed, uhked keebid, säärsaapad ja kirevates värvides kuued ja puhvpüksid. Kõik kostüümid, lavakujundus ja muusika kokku lõidki mulje nagu ma viibiksin keskajas. Või kui päris aus olla, siis vähemalt minu kujutluspildis (mille on loonud erinevad pildid ajalooõpikutest) kandsid keskajal inimesed selliseid riideid, nagu "Armunud Shakespeare" lavastuses näha võib. Eriti meeldisid mulle kõrtsi stseenid. Seal oli kogu tegevus hoogne ja tempokas. Mulle lihtsalt meeldib laval tempokas ja hoogne tegevus, kuigi kui kogu lavastust nii intensiivse tempoga mängida, siis võib see näitlejatele päris koormav olla. 

Mingil hetkel tundus mulle isegi, et praegusel hetkel oli lavastus liiga tempokaks tehtud ja et näitlejad jõuaksid riideid vahetada, olid vahepalaks väikesed laulud või siis pillimäng. Esimeses vaatuses mulle pillimäng ja laul isegi meeldisid, kuid teises vaatuses jäi mind liigne muusika kasutamine häirima. Kohati tekkis mul tunne, nagu ma oleksin muusikali vaatama sattunud. Mitte, et mulle muusikalid ei meeldiks, aga ma olin valmistunud sõnalavastust vaatama. Mis seal salata Marta Laane piiksuva häälega kõva laulmist oli päris huvitav vaadata. Ega seegi tegelikult halb pole, et näitlejate võimekust laulude ja pillimänguga proovile pannakse. Ma ei väsi kordamast, et Eesti näitlejad on andekad, aga minu jaoks lihtsalt sai kogu seda muusikalist osa ühel hetkel liiga palju. Ma arvan, et mingil määral oli suur muusika hulk mõjutatud Georg Malviuse muusikalide lavastamisest. Lihtsalt selles osas, et ta on harjunud rohke laulu ja pillimängu kasutamisega. 

Küll aga meeldib mulle Malviuse juures see, et ta oskab kõik näitlejad nii hästi koos mängima panna. Kavalehes oli ka intervjuu Malviusega, kus ta kiitis Eesti näitlejate ansamblimängu. Ja mulle tõesti tundub, et ta oskab selle ansamblimängu eriti hästi tööle rakendada. Kuigi laval oli kohati ikka väga suur hulk näitlejaid, siis kõik nad olid oma kohal ja mitte keegi neist ei tundunud üleliigsena ja samas jäid kõik samal ajal millegagi silma. Selleks, et kõige paremini aru saada mida ma mõtlen, tuleb ise seda lavastust vaatama minna. Või kui keegi on mõnda teist Malviuse lavastust näinud, siis see saab aru küll, mida ma mõtlen. Vahepeal on mul teatris olles tunne, et mõni näitleja mängib teist üle, kuid sel korral olid küll kõik minu silmid sama tähtsad. Isegi raske on öelda, et kes peaosa mängis. Kuigi kogu lugu keerles William Shakespeare ümber, siis ma ei tahaks öelda, et Karmo Nigula oli peaosas. Minu meelest oli tema sama oluline, nagu oli Gido Kanguri kehastatud teatriomanik, kes käis laval võrdlemisi vähe. Etendus ei oleks olnud sama kui üks neist oleks puudu olnud ja mõlema tegelaskujud andsid etendusele värvi.

Kui ma juba kiidulaulu kirjutan, siis tahaksin kiita ka Malviuse otsust Indrek Sammul lavastusse kaasata. Kes siis muu, kui mitte Indrek Sammul sobiks keskaegse mõõgavõitluse stseeni. Olgu-olgu tegelikult olid Indrek Sammul ja Rein Oja ka teistele näitlejatele lavavõitluse selgeks teinud ja nii välkusid laval ikka päris pikalt erinevad mõõgad ja pussid. Ma pöörasin aga erilise hoolega tähelepanu Indrek Sammuli lavavõitlusele ja siis hakkasin vaatama, kuidas teised võitlevad. Minu võhiku silm igatahes mingit vahet ei märganud. Eriti üllatunud olin ma selle üle, et Piret Krumm ka mõõgaga vehkis. Ma vist ei olegi varem päris õiget lavavõitlust näinud ja see oli päris nauditav. Hakka või mõtlema rohkem selliste lavastuste vaatamise peale. Siiski natukene igav oli selles mõttes küll, et keegi vigastada ei saanud ja vahepeal tundus, et see vehklemine algas küll suure probleemi pärast, aga lõpp vajus kuidagi ära ja vehklemine siis ei selgitanudki välja, et kes ikkagi on võitja. Ma ikka olen aru saanud, et igasuguseid mõõgavõitlusi peeti selleks, et võitjat välja selgitada. Kuidagi pingevaba tundus see võitlus minu jaoks, oleks võinud rohkem põnevust kerida ja näiteks mõned ootamatud mõõgavõitlused teha.

Minu kõige suuremad hirmud lavastusega seoses olidki teema ja lavastuse pikkus. Natuke hirmutav tundus kolm tundi teatris istuda ainult ühe vaheajaga. Kui ma eelnevalt kirjutasin, et teema tegelikult oli huvitav ja polnud nii ajalooline, nagu ma kartsin, siis osutus ka hirm pika etenduse ees tühiseks. Esimene vaatus läks nagu lennates ja kuigi mulle tundus, et teine vaatus oli veidi aeglasem ja seal ei toimunud nii palju sündmusi, siis läks ka teine vaatus liigagi kiiresti. Kui näitlejad lavale kummardama tulid, siis ma sain aru, et nüüd ongi kõik. Oleks ikka veel ja veel tahtnud vaadata. Sellist hetke ei tekkinud küll kordagi, et ma oleksin leidnud end kella peale mõtlemas. Kindlasti oli etendus kaasahaarav eelkõige publikule mõeldud pisidetailide pärast. Naerda sai ikka päris korralikult. Näiteks stseenis, kus Will on koos Marlowe´ga Viola rõdu all ütleb Marlowe Willile, et helista talle. Tänapäeval täiesti loomulik asi, aga ajal, kus naised ei tohtinud isegi mitte teatrilaval olla, polnud keegi helistamisest kuulnudki. Või kui keegi Veronat mainis, siis ohkas Marlowe alati: "Jälle see Verona!". Mulle tundus, et sellega vihjati meie Eurovisiooni loole. Kuigi sel ajal kui etendus sügisel välja toodi, vist polnud keeg Verona laulust väga midagi kuulnud. Aga teadupärast näitlejad improviseerivad ka vahel ja vahe lmuudab ka lavastaja teksti kaasaegsemaks. Seega võta nüüd kinni, mis see nüüd siis oli. Mis seal salata, kui sul astub mees lavale suure ballikleidi ja valge parukaga, siis on ka ikka naljakas. Tegelikult neid pisikesi nüansse, mis naerma ajasid oli ikka päris palju ja ma ei mäletagi nüüd tagantjärele enam kõike. Parem ongi, et ma ei mäleta. Saavad kõik teatris ikka millegi üle üllatuda.

Kui ma tavaliselt pole mõningate näitlejatega etenduses rahul, siis sel korral toimis kogu trupp ühise ansamblina (nagu ma juba eespool mainisin) ja ma ei hakkagi eraldi kedagi välja tooma, et kes meeldis ja kes ei meeldinud. Kõik meeldisid. Eriti aga jäi mulle sel korral Piret Krumm silma. Peaks endale väikese meeldetuletuse panema, et teda võiks teatrilaval rohkem teadlikult vaadata. Siiani on ta niiöelda lihtsalt juhuslikult mänginud mõnes etenduses, mida ma vaatamas käinud olen. Aga ta tundub huvitav ja andekas näitleja olevat, peab kohe teadlikult valima mõne lavastuse, milles ta mängib. Karmo Nigula Willi rollis mulle ka meeldis. Ma loodan, et uuel hooajal on teda võimalik veel mõnes minule sobivas lavastuses näha. Hetkel Karmo kohta väga pikka kiidulaulu ei oska kirjutada, kuid kindlasti tasub see nimi nii minul, kui ka teistel teatrikülastajatel meelde jätta.

Ainus, mis mind kogu lavastuse juures lõpuks häirima jäi oli laval käinud väike koer. Või õigemini mind häiris see, et esimese vaatuse alguses see koer pidevalt haukus lava taga ja seda oli saali kuulda. Sel hetkel ma muidugi ei saanud aru, et miks see koera haukumine taustaks on ja mulle tundus, et see ei sobi lavastuse süžeega hetkel. Kui see koer aga lavale tuli, siis ma sain vähemalt aru, et mis koera haukumine see oli. Kuigi kui päris aus olla, siis mulle jäi ikkagi selgusetuks, miks see koera lavale toomine vajalik oli, sest minu meelest poleks väga vahet olnud kas Guido Kangur jalutab laval elusa koeraga või mängukoeraga.

Mu ainus mõte oli see, et äkki see päris koer oli lihtsalt publiku rõõmustamiseks. Juhul, kui keegi Draamateatrist peaks seda postitust lugema, siis palun võtke teadmiseks et lavastus ei vaja seda koera. Minu meelest on tegemist täiesti suurepärase ja toreda lavastusega, millest peaks igas vanuses ja igasuguste huvidega inimene endale midagi huvitavat leidma ja elusa koeraga pole küll vaja kedagi meelitada. Mõned etendused veel toimuvad, seega soovitan kõigil vaatama minna. Ka nendele soovitan, kes muidu ajaloo- või ajastuhõngulisi lavastusi veidi kardavad. Päris alglassiealiste lastega vast ei tasu tõesti vaatama minna (kuigi minuga koos oli küll kaks u 10 aastast poissi teatris) lihtsalt sel põhjusel, et nad ei pruugi suuta kolm tundi paigal istuda. Samas nendele kahele poisile paistis etendus vägagi meeldivat. Eks igaüks tunneb oma lapsi ja teab, kas tahab lapsed kaasa võtta või mitte.

Mina igatahes soovitan soojalt. Saate hea tuju ja ei pea muretsema, et kas Eesti ilm lubab suvelavastust nautida või mitte.

Autor: Marc Normani ja Tom Stoppardi stsenaariumi on adapteerinud Lee Hall
Tõlkinud: Anu Lamp
Lavastaja: Georg Malvius
Kunstnik: Ellen Caims
Valguskunstnik: Palle Palme
Helilooja: Rasmus Puur
Koreograaf: Maiken Schmidt
Lavavõitluse seadjad: Indrek Sammul, Rein Oja
Mängisid:
Karmo Nigula - Will Shakespeare
Mait Malmsten - Kit Marlowe; Leedi Capuletti
Piret Krumm - Viola de Lesseps
Ülle Kaljuste - Amm
Indrek Sammul - Ned Alleyn; Mercutio
Christpher Rajaveer - Sam; Julia
Kristo Viiding - Fennyman
Tiit Sukk - Ralf; Amm
Robert Annus - Nol; Benvolio
Liisa Saaremäel - Kate
Andrus Vaarik - Philip Henslowe
Maria Klenskaja - Kuninganna Elizabeth
Marta Laan - Molly; riietajapreili Siva
Markus Luik - Wessex
Taavi Teplenkov - Lordkammerhärra Tilney; söör Robert de Lesseps
Guido Kangur - Burbag
Kaspar Kiisk - John Webster
Lauri Liiv - Wabash
Hendrik Toompere jr - Paadimees
Veljo Reinik - Tybalt

Rohkem informatsiooni lavastuse kohta leiab Draamateatri kodulehelt SIIT

Loe edasi

Laulud halli mere äärest

23.september 2016 Eesti Draamateatri suures saalis

Foto pärit Eesti Draamateatri koduleheküljelt

Lavastaja: Ingomar Vihmar

Mängisid: 

Kersti Kreisman - Aila (talisupleja, tervete arusaamadega naine, kelle lastel läheb halvasti, rauk)

Viire Valdma - Hilkka (Taadi naine, seksikas vanamutt, mõnikord laps, lunaatik, rauk)

Hilje Murel - Kerttu (Aila täiskasvanud tütar, krooniliselt väsinud ja õnnetu, umbes 50-aastane)

Jaan Rekkor - Jarkka (Jota, oskab inglist, umbes 50-aastane)

Ivo Uukkivi - Petteri (Jota, kassilemb, Aila täiskasvanud luuletajast poeg, umbes 50-aastane)

Martin Veinmann - Taat (Hilkka abikaasa, patrioot, kolkaküla Picasso, rauk); Jumal

Tõnu Oja - Esko Vuorinen (Õnne seeniorikodu tegevjuht, surmani väsinud, umbes 60-aastane); Ametnik (väike puhas mehike, väsimusest karastunud, umbes 50-aastane)

Kleer Maibaum-Vihmar - Tytti (unetu, üksindusest arglik, umbes 50-aastane)

Mari Lill - Tiitinen (Tubli omavalitsuse töötaja, omab minibussi, umbes 50-aastane)

Tiit Sukk - Pasi (Jota, asjatab koos teistega, noor või pigem peaaegu laps, umbes 20-aastane)

Ester Pajusoo - Müüja (Õnne supermarketi tüdinud müüja, noor keskealine, umbes 40-aastane); Jaapani turist

Andreas Altmäe - Õnne seeniorikodu alaline elanik

Mihkel Roolaid - Õnne seeniorikodu alaline elanik

Malle Maltis - Õnne seeniroikodu alaline elanik

Rauno Zubko - Hooldaja (Õnne seeniorikodu hooldaja, ammu tunnetest tühjaks valgunud, 60-aastane); Jaapani turist; Orienteeruja; Õnnelik valsitantsija: Jeesus

Julia Koneva - Jaapani turist; Orienteeruja

Üüve-Lydia Toompere - Jaapani turist; Orienteeruja; Õnnelik valsitantsija

Helena Pihel - Jaapani turist; Orienteeruja

Lõpuks on mul niipalju aega, et oma viimane teatrikülastus kirja panna. See oli jaanuaris 2015, kui ma avastasin, et tegelikult saab Tartust väga edukalt bussiga Tallinnasse Eesti Draamateatrisse lavastusi vaatama sõita. Hakkasin siis vaatama, et mida ma vaadata tahaksin. Esialgu sai valik puhtalt näitlejate põhjal tehtud. Edasi hakkasin aga rohkem mängukavva süvenema ja nii ma avastasin, et veebruaris esietendub Eesti Draamateatris lavastus "Laulud halli mere äärest", mille sisu tundus väga minule sobilik olema. Kahjuks olid kohe alguses piletid välja müüdud ja nii ma seda külastust muudkui edasi lükkasin. Kuni ma kohtusin eelmisel sügisel ühe Draamateatri näitlejannaga, kes ise ka selles lavastuses mängib ja mulle väga seda lavastust kiitis. Siis oli veel kindlam, et ma tahan seda lavastust vaadata. Aga siis tundus mulle, et nagu kiuste on mängukordi väga harvaks jäänud ja ma ei saanud kuidagi oma töögraafikuga Tallinnasse sõitu ühildada. Kuni ma nüüd lihtsalt võtsin kätte ja läksin Tallinnasse ja vaatasin selle lavastuse ära. Ja nüüd ma mõtlen, et miks ma siis ikkagi varem ei võinud minna. See on lihtsalt nii minulik lavastus, et ma võiksin seda mitu korda vaatamas käia, kui vaid saaks. Kahjuks on jäänud vist Oktoobris ainult 2 etendust ja siis saavad mängukorrad otsa. Ja mulle kumbki nendest mängukordadest ei sobi. Tõesti kahju.

Lavastuse kohta kirjutatakse Eesti Draamateatri koduleheküljel nii: "Soome noorema põlve draamakirjaniku Pipsa Lonka näidend "Laulud halli mere äärest" on pildirida väikeste inimeste elust mereäärses väikelinnas. Neis piltides on avamere avarust ja aega. Jõuab enesesse vaadata ja rahulikult sisse hingata varakevadist õhku. Kuid vesi tõuseb pikkamööda, kõik teavad, et linn jääb peagi vee alla.

Linnakesse on jäänud vaid mõned vanainimesed ja elu äärealadel hulkujad. Kodud on väikesed ja inimesed paistavad nende sees suured, supermarket on aga jälle nii suur, et inimesed näivad selles kübemesuurused. Kuid suurim tegelane laval on loomulik ja rikkuamta Läänemeri, mis tasapisi kõik endasse matab." Ma ei teagi, kas asi oli selles, et ma olin lavastuse kohta lugenud arvamusi teiste blogidest, või selles, et ma olen ka ise oma loomu poolest aeglane, aga mind ei häirinud see, et etenduse alguses justkui mitte midagi ei toimunud. Samuti ei jäänud mulle etenduse ajal muljet, et kuidas tegelased nii aeglased on. Nimelt on etenduse alguses näha, kuidas Kersti Kreismanni kehastatud talisupleja Aila oma igapäevast suplust läheb Läänemerre tegema. Seejärel näeme, kuidas tuleb Tõnu Oja kehastatud ametnik ja lööb lavanurka üles sildi "Elamiskõlbmatu ala" ja paneb vastavad teated ka väikelinnas elavate inimeste kodudesse. Mind oleks ilmselt häirinud see, kui laval poleks ka tegevust olnud, aga see, et tegevus toimus ja sõnu polnud, ei häirinud mind üldse. Sageli polegi sõnu vaja, et oma mõtet edasi anda. Ega ilmaasjata ei öelda, et pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna. Tegelikult oli lavastuses üsna palju tegevuse kaudu edasi antud ja sõnad jäid teisejärguliseks.  

Kusagilt jäi mulle silma ka see, et lavastus ei ole terviklik ja laval vahetuvad pildid kaootiliselt. Sisututvustuses on ka välja toodud, et tegemist on pildireaga. Seega ma ei ütleks, et midagi väga kaootilist oli. Kõiki tegelasi ühendas ju ka see, et nad elavadki kõik seal väikelinnas ja kõigil on mingil määral suured unistused, mis ei ole seotud selle väikelinnaga. Tegelikult aitasid erinevad inimesed ja nende elu nägemine minu meelest just paremini kogu väikelinna meeleolu ja eluolu mõista. Et mitte ainult üks inimene pole kummaline, vaid tegelikult kõik tegelased olid veidi omamoodi. Kui ma kavalehe ette võtan, siis kavalehel on kirjas, et talisupleja Aila on tervete arusaamadega naine ja mulle tundub, et ta tegelikult oli selles väikelinnas ainuke, kes oligi normaalne. Kuigi jah paljude jaoks võib juba see talisuplemine mitte kõige normaalsem käitumine tunduda, aga nii üldiselt oli tal maailm paigas ja tundus, et ta oli leppinud oma eluga seal väikelinnas ja seega polnud tal selles suhtes ka vaimseid probleeme. Kohati jäi mulje, et ta üritas mingil määral väikelinnas korda hoida. Näiteks ei teretanud ta poe juures olevaid joodikuid, kui need teda teretasid, andes sellega mõista, et ta ei tolereeri sellist käitumist. Või see, kuidas ta oma täiskasvanud lastesse suhtus ja kuidas ta neid isegi ignoreeris, et lapsed ometi ema põllepaeltest lahti laseksid. Ilmselt on ka see põhjus, miks teda ei leitud, kui omavalitsuse töötaja tuli väikelinna evakueerima oma minibussiga. Siis oli Aila ainus, keda ei leitud ja kes jäigi nö kadunuks kuni ta etenduse lõpus Marilyn Monroena "tuhast tõusis". Kavalehe järgi võttes kõik teised tegelased olid veidi "nupust nikastanud". Näiteks Viire Valdma kehastatud Hilkka, kes oli rauk, aga mingitel hetkedel käitus nagu laps. Kusjuures öeldakse, et sageli vanainimesed muutuvad tagasi lasteks ja hakkavad samuti jonnima, nagu lapsed. Hilkka aga käitus nii, nagu ta olekski laps ja teised elanikud pidid temaga käituma samuti kui väikese lapsega. Või siis Martin Veinmanni poolt kehastatud Taat, kes maalis ainult valge värviga kuni Hilkka talle vembu tegi ja peale seda Taat ka punast värvimises kasutama hakkas. Või siis Ivo Uukkivi kehastatud luuletaja Petteri, kes tahtis Hiinas veega haikusid kirjutada ja lõpuks avastas, et ta saab veega haikusid ka sealsamas Soome seenioritekodus kirjutada. Või Kleer Maibaum-Vihmari kehastatud unetu Tytti, kes oli viimati maganud lapsepõlves ja tegi endale oma lemmiklauljast Katri Helenast pühaku. Tegelikult võiksin ma siin kõik tegelased ja nende kiiksud ükshaaval välja tuua, kuid mingil määral annab tegelaste kiiksude kohta aimu ka nende kirjeldus ülevalpool. Kusjuures see kirjeldus on võetud kavalehelt täpselt nii nagu seal kirjas oli. 

Seekord ei saa ma isegi näitlejate kohta midagi konkreetselt kirjutada. Stiilis, et see mängis nüüd väga hästi ja see mängis mitte nii hästi jne. Tegemist oli ansamblimänguga ja kõik olid võrdsed ning kõikide rollid olid väga head. Ma isegi unustasin ära, et ma olen teatris. Lihtsalt kogu etenduse aja oli tunne, et need ongi reaalsed inimesed ja ma vaatan mingisuguseid dokumentaalkaadreid Soome väikelinna elanikest. Kõige parem näide selle kohta on see, kui luuletaja Petteri oli sõpradega joonud ja omadega kusagile rappa või sohu või kuhu iganes mutta vajunud. Kui Aila teda siis sealt porist välja sikutas ja pärast ütles Petterile, et küll Petteri on ikka räpane, väristasin mina saalis samal ajal õlgu. Ma lihtsalt nägin sel hetkel seal laval seda poriste ja läbiligunenud riietega Petterit ja see tekitas õlaväristamist. Kusjuures tegelikult oli Ivo Uukkivi laval täiesti kuivade ja puhaste riietega sel ajal. Ma lihtsalt tahtsin näidet tuua, kui kõvasti ma etendusse sisse elasin. Või siis, kui kogu väikelinna elanikud etenduse lõpus "New York, New York" laulu laulsid. No mina igatahes õõtsusin kaasa ja jalg tatsus saalis kaasa ja refrääni ajal laulsin ma ka kaasa (mõtetes siiski). Samuti uskusin ma, et laval olevad tegelased ongi nii vanad, nagu kavalehel välja on toodud. Sellest kontrastist sain ma tegelikult alles laupäeval poes aru. Kassajärjekorras seistes jäin ajakirju vaatama ja nägin seal ajakirja "Tervis Pluss" kaanel Viire Valdma pilti. Esimene mõte oli, et issand kui noor ta siin on (mitte, et ta muidu vana oleks, aga kontrast reaalsuse ja minu reede õhtuse nägemuse vahel oli liiga suur). Siis jõudis kohale, et ta ei ole jah nii vana, nagu ta reedeõhtul Hilkkana laval oli. Ausalt ka ma ei arva, et Viire Valdma vana on, või teised näitlejad, kes lavastuses endast vanemaid tegelasi mängisid, aga lihtsalt mind pani imestama see, kui tõsiselt ma laval toimuvat võtsin. Ma tahan lihtsalt seda öelda, et tavaliselt mind häirib see, kui näitlejad mängivad endast palju vanemaid või nooremaid tegelasi, kuid seekord ei häirinud mind see üldse, sest lugu oli nii hea, et ma nägingi laval just täpselt selles vanuses inimesi, nagu Pipsa Lonka kirja on pannud. 

Nüüd jõuame lõpuks ka sinnani, miks see lavastus mulle nii hirmsasti meeldis. Esiteks meeldis mulle just see, et tegemist oli draamaga ja tegemist oli täiesti tavaliste inimestega. Pole ju vahet, kas tegu on Soome või Eesti väikelinna või küla elanikega. No ja kuna mina olen samuti väikesest külast pärit, siis oli mul selles suhtes päris palju paralleele võimalik oma eluga tuua. Näiteks see, et lavastuses igatsesid paljud tegelased New Yorki, sest Ameerika on ju teadupärast kõikide võimaluste maa ja nii arvasid nad, et kui nad oleksid New Yorgis või Hiinas, siis oleks nende elu palju parem. Mina näiteks mõtlen seda, et kui ma Tallinnasse elama saaks, siis oleks minu elu palju parem, sest mulle tundub et Tallinnas on nii palju võimalusi. Näiteks saaksin ma mitmes teatris käia ja samuti tundub, et Tallinnas koguaeg toimub midagi. Ilmselt toimub ka Tartus (mis pole tegelikult ju Eesti mõistes mitte üldse väike linn) nii mõndagi, kuid eks see mis toimub kusagil kaugemal ja pole hetkel käega katsutav, on ikka alati huvitavam. Samuti olid väga tuttavad need joodikud supermarketi taga, kes aeg-ajalt taarat automaati viisid, et siis saadud raha eest uusi õllepudeleid osta. Tuleb tuttav ette? Kindlasti tuleb tuttav ette ka supermarketi kassas istuv tülpinud näoga kassapidaja, kes poes ostjaid jõllitas ja murede tekkimisel äärmiselt tülpinud häälega juhatajale helistas, et abi küsida. Või üksik vanatüdruk, kes ei suuda oma vanematest lahti lasta? Ühesõnaga tegelasi on palju ja kindlasti suudab igaüks sealt kedagi ära tunda ka oma elus. Mul oli küll mõte, et äkki peaks eestlastest ka sellise lavastuse kirjutama. Sest meie elu on täpselt samasugune. Ma isegi juhtusin hirmuga mõtlema, et ühel päeval võin mina ka olla 50-aastane vanatüdruk, kes oma ema põllepaeltest lahti ei suuda lasta. Ma siiski arvan, et ma praegu ei karda üksinda elada ja saan ilma emata hakkama, kuid kui ma näiteks nädalavahetusel ema juurde külla lähen, siis on esimene asi, küsimus: "Kuule kas sul midagi süüa ka on?". Täpselt sama asja küsis ka Hilje Mureli tegelaskuju Kerttu korduvalt oma emalt. Kui lavastuses oli Tytti elus olulisel kohal Soome tuntud laulja Katri Helena, siis Eesti versioonis võiks selle Anne Veskiga asendada. Ja ma isegi kujutan end samuti ette Anne Veski muusika taustal hommikuvõimlemist tegemas, nagu seda tegi Tytti Katri Helena laulu saatel. Siiski ma Anne Veskist plakatit ei ole koju meisterdanud ja seda ei tee ka. Ma kardan, et minus on lihtsalt natukene liiga palju tervet mõistust ja liiga vähe meeleheidet ja depressiooni peidus. 

Lisaks heale tekstile ja väga heale näitlejatööle oli kogu lavastus väga hästi üles ehitatud ning kujundatud. Pöördlavale olid üles seatud väikesed majakesed. Nii, et neljas küljes oli maja. Näha oli maja fassaad ja teisel pool fassaadi väike tuba. Lavamehed keerasid maju vastavalt sellele, kas oli vaja näidata fassaadi või seda, mis toimub toas. Vahel oli võimalik näha nii fassaadi kui ka seda, mis toimus fassaadi taga. Kindlasti andis selline ruumiline lavakujundus veel rohkem "päris elu" tunnet edasi. Pöördlava ette või õigem oleks öelda eeslava alla oli tehtud meri, kus tegelased sees käisid. Või siis need kassid, kes olid lava tagaseinale projetseeritud. Tegelikult oli sinna seinale üldse peaaegu kõike projetseeritud. Küll oli seal autotee, kus auto peal sõitis (täiesti liikuv pilt muide oli), küll oli seal Õnne supermarketi pilt, täiskuu ja tähistaevas või hall ja lainetav Läänemeri. Ma arvan, et need taustad olidki need, mis paljuski tekitasid tunde, et see on päriselu, mitte lihtsalt püüd mängida päriselu. 

Selline oli meri. Pilt Eesti Draamateatri kodulehelt

On ju tõetruu täiskuu ja tähistaevas? Pilt ikka pärit Eesti Draamateatri kodulehelt

Selleks, et lavastus liiga hall ja sünge poleks, oli sinna peidetud ka veidikene nalja. Näiteks bussitäis Jaapani turiste, kes supermarketis Muumisid müügil nägid ja need kohe elevusega endale ostsid ning seejärel kohalikele teatasid, kuidas nad lähevad Naantali loomaaega ehtsaid Muumisid vaatama. Või kui Petteri mutta vajus, kuidas talle seal mudas roheline konn vastu tuli ja krooksus. Või kui külajot Jarkka (Jaan Rekkor) haukuvatele koertele vastu haukus. Võib-olla see koerte haukumise osa tundus lihtsalt mulle naljakas, kuna ma olen ka see inimene, kes koerale vastu haugub ja kassi kräunumise peale vastu hakkan kassile kräunuma. Naljakas oli ka see koht, kui omavalitsuse töötaja tuli elanikke evakueerima ja Petteri oma üheksat kassi taga otsis ja neid bussi ladus. Kuna ma klassikaliste komöödiate ajal ei naera, siis võib-olla oli siin lavastuses veel mõni koht, kus teised naersid, aga mina ei naernud ja ma lihtsalt ei mäleta seda. Aga neid kohtasid oli küll palju, kus mina naerda sain. Juba kasvõi sellepärast, et mul tekkisid endal mingid seosed või kujutluspildid. See ongi teatri juures minu arvates kõige olulisem, et sa vaatad ühte lugu, aga samas sul jookseb paralleelselt peas teine lugu, mis haakub sellega, mida sa laval näed. Kuigi jah, seekord mul seda paralleelset lugu väga palju ei olnud, sest ma olin nii haaratud sellest loost, mis laval toimus, et polnud koguaeg aega peas paralleele luua. 

Ainus, mis mind veidi häiris oligi see, et ma ei saanud aru, miks pidi Aila etenduse lõpus Marilyn Monroena ilmuma? Või, et miks neid orienteerujaid sinna vahepeale vaja oli. Need orienteerujad ja Marilyn ei haakunud kuidagi selle tervikuga. Vähemalt minu arvates. Kõik muu oli suurepärane. Praeguse seisuga on kindlasti tegemist ühe parima lavastusega, mida ma sel aastal näinud olen. Seega ma soovitan kõigil vaatama minna. Siiski pean ma tunnistama, et minu puhul ilmselt mängis suurt rolli ka see, et mul on palju pingeid olnud viimasel ajal ja ma lihtsalt tundsin, et just nüüd on mul teatrisse vaja minna. Ma olen varem ka vist rääkinud, et teatris on kuidagi eriline õhk ja olek. Ma pole väga pikalt enam seda erilist õhku ja olekut tundnud (suvelavastuste puhul seda ilmselt ei olegi). Seekord oli aga kõik paigas. Tegelikult on Eesti Draamateatris mu meelest alati kõik paigas. Nii kui peauksest sisse saad on juba toredad ja sõbralikud piletikontrolörid vastas, kes naerulsui sind teretavad ja tekitavad kuidagi hea ja sooja tunde. Ja ausalt mul ei tule meelde et ma oleksin üheski teises teatris kohanud seda, et peale etenduste lõppu on ka teatrifuajees inimene, kes kõikidele lahkujatele "Head õhtut!" või "Head koduteed!" soovib. See lihtsalt teeb tuju heaks. 

Seega suured tänud Eesti Draamateatrile, et nad oskavad oma publiku südant soojendada ja pakuvad selliseid teatrielamusi! Ma olen siiralt õnnelik, et mulle seda lavastust soovitati ja et ma seda nii õigel ajal otsustasin vaatama minna. Kuna lavastus lõppes sellega, et tegelikult pole väga vahet kus kohas me elame või asume, sest unistusi saab täita igal pool ja õnnelik saab igal pool olla, siis on ka minul lootus, et ehk on siiski ka minul veel lootust õnnelikuks saada. 

Kui keegi pole seda lavastust veel näinud ja tahaks vaatama minna, siis tasub kiirustada. Nimelt annab Eesti Draamateater lavastuse kaks viimast etendust Oktoobris.

Täpsema info lavastuse kohta leiab Eesti Draamateatri koduleheküljelt.

Lõpetuseks üks lauluke Soome kuulsalt lauljalt Katri Helenalt (ma pole kindel, kas see on täpselt see sama laul, mis etenduses kõlas)

Ja postitus on sobilik lõpetada lauluga "New York, New York", millega lõppes ka etendus:

Loe edasi

Valgustaja

11.septembril 2016 Vanemuise Väikses majas (Eesti Draamateatri külalisetendus)

Pilt pärit Eesti Draamateatri kodulehelt

Autor ja lavastaja: Uku Uusberg

Mängisid:

Ivo Uukkivi - Valgustaja

Markus Luik - Monteskjöö

Robert Annus - Russoo

Kristo Viiding - Voltäär

Uku Uusberg - Lavastaja G

Harriet Toompere - Viktoria

Raimo Pass - Eino Truu

Tõnu Oja - Viktor

Guido Kangur - Semjon

Johannes Tammsalu - inspitsient

Jüri Antsmaa - Tehniline töötaja

Eelmisel aastal vaatasin, et Eesti Draamateater reklaamib uut lavastust nimega "Valgustaja". Teatri kodulehelt ei saa lavastuse kohta väga palju muud infot, kui ainult see, et tegemist on teatrist rääkiva lavastusega. Järelikult tuleb ära vaadata. Siiani polnud ma aga seda lavastust vaatama jõudnud. Nüüd avastasin aga, et lavastus tuleb Tartusse DRAAMA 2016 programmis. Veelgi enam olin üllatunud, et Draamateatri "Valgustaja" on Vanemuise "Ürituse" nö noorem vend. Minu arvamust Vanemuise lavastusest "Üritus" saab lugeda SIIT. Ma teadsin küll, et neil on sama autor ja lavastaja (Uku Uusberg), kuid et sisuliselt on ka tekst sarnane, seda ma ei teadnud. Kuna "Üritust" olen ma näinud ja mulle see ei meeldinud, sest minu meelest ei olnud näitlejate mäng kõige parem, siis arvasin, et tuleb ikka Draamateatri lavastus ka ära vaadata. Sest ma olen arvamusel, et Draamateatri näitlejad mängivad valdavalt paremini kui Vanemuise näitlejad. Jah, ma tean, et see on klišee, et ainult suurtes teatrites oskavad näitlejad näidelda ja saab näha häid lavastusi. Ma tean seda peale tänast aga eriti kindlalt. Ma tahaks küsida: "Draamateater, mis toimub?"

Ma vist pole varem Draamateatril nii kehva lavastust näinud. Ma tegelikult ei teagi, kas kehv on hea sõna. Sest mõni osa mulle täitsa meeldis. Meeldis alates kolmandast vaatusest, aga esimesed kaks vaatust olid küll täiesti kahtlased. Esimese vaatuse alguses jalutas Valgustaja (Ivo Uukkivi) tükk aega lihtsalt laval ringi. Siis hakkas rääkima olematu publikuga, keda saalis ei olnud (ehk siis reaalsuses rääkis ta meiega). See jutt, oli aga minu jaoks liiga raskesti jälgitav. Enamasti rääkis ta kosmosest ja inimhinge eksistentsiaalsetest küsimustest. Selline üsna raske teema. Mingil määral tegi ilmselt mul teemast aru saamise raskemaks ka see, et ma istusin üleval rõdu viimases reas (kuhu kuuleb muuseas väga hästi ja lavale nägi ka hästi). Sel samal põhjusel, et rõdule kuuleb väga hästi, oli sinna kuulda ka kogu parteri rahva sabimine, sosistamine, köhimine ja muidugi ka rõdul istuvate inimeste sosin ja köha. Ning ma ei mäleta, et ma kordagi varem oleksin nii närvis olnud, sest kõik ainult köhivad ja sosistavad. Ma reaalselt korraks mõtlesin, et köhivatel inimestel tuleks teatris käimine ära keelata (jah, ma olen ka ise köhasena teatris käinud, kui peale tänast vist seda enam ei tee). Või oli asi selles, et DRAAMA 2016 raames oli saalis veidi teistsugune publik, kui tavaliselt. Vähemalt ma pole varem näinud, et inimesed rõdul muudkui voorivad ühest istekohast teise. Minu ees ja kõrval olid õnneks kõik kohad täis, et seal väga ei saanud keegi rännata, aga ikka häirib, kui silmanurgast näed et keegi jälle kõrval kõnnib. Seda kirja pannes tekib mul aga küsimus, et äkki peaks üldse teatripublikult uurima, et mis toimub?

Tulles nüüd lavastuse juurde tagasi, siis esimesed 45 minutit, ehk esimese vaatuse oli Ivo Uukkivi üksinda laval (paaril korral käis ka mõni teine tegelane korraks lavalt läbi) ja korraks hakkas mul tekkima tunne, et miks ei võiks tegemist olla monolavastusega. Kuigi ka monolavastuse puhul oleks tekst võinud lihtsamini jälgitav olla. No niipalju ma sain aru, et teatris on paari tunni pärast ühe välislavastaja poolt lavastatud lavastuse esietendus. Meie nägime erakorralist valgusproovi. Samuti selgus, et selle saali tavaline valguskunstnik peab just sel õhtul teises majas teisele lavastusele valgust tegema. Samuti viis valgustaja meid veidi kurssi sellega, kes uues lavastuses mängivad. Kõike seda saatis aga valgustaja arutlus sellest, mis on loodusseaduslik absoluut. Ja see arutlus oli keeruline. Õnneks ei olnud ma ainus. Mu kõrval istuvad naised arutasid vaheajal samuti, et lavastus on kuidagi kaootiline ja väga keeruline on jälgida. Samas minust teisel pool istus üks vanem paar, kus mees paistis üsna haritud olevat, või siis oli ta lavastusega väga kursis (teadis kõik helikujunduses kasutatud teoste autoreid ning sosistas naisele vahel ette, mis tema arvates nüüd toimuma hakkab). See sosistamine ajas mind ikka eriti närvi. Laval on üks näitleja, kes räägib midagi loodusseaduslikust absoluudist ja kosmosest ja interjäärist ja eksterjöörist ja ma üritan sellest aru saada, ning siis keegi jumala süüdimatult muliseb mul kõrval. Ma isegi ei saa öelda, et nad oleksid sosistanud, sest lõpuks läks sellel vanapaaril jutt juba päris suureks. Küll olid näitlejad pahad ja valesti valitud ja küll oli muusikapala liiga pikk või liiga lühike ja ega nad siis ei tulnud ju näitleja liikumist vaatama, et rääkida võiks ka,samas miks ta räägib nii et midagi aru ei saa jne. Ma saan aru, et ma hädaldan siin blogis ise samamoodi, aga ma ei tee seda keset etendust, kui teised (ja mina ise kaasa arvatud) tahan laval toimuvat jälgida.

Võib-olla polnud mu vaim lihtsalt selliseks lavastuseks valmis, sest tegelikult seekord ootasin ma üle pika aja teatrisse minekut. Või oligi asi selles, et mul olid põhjendamatult suured ootused? Või on asi selles, et ma kujutasingi ette, kuidas lavastus räägib lihtsalt lavastaja igapäevatööst ja lavastuse ette valmistamisest. Mitte, et keegi seal filosofeerib. Kuigi jah, valgustajad võivad ka filosofeerida, aga kuidagi väga rumalaks oli see valgustaja tehtud, vähemalt minu arvates. Ma täpselt ei oska seletada, mis seal rumalat oli, aga kuidagi see suhtumine kuidas teised tegelased temasse suhtusid väljendas seda, et tegemist pole kõige kirkama kriidiga karbis. Ma siiski arvan, et inimesed, kes teatris töötavad on veidi targemad (vähemalt mul on selline illusiooon). Samuti on mul illusioon, et teatris saavad kõik omavahel läbi. Et ei ole päris nii, et lavastaja on proovis koos umbkeelse valgustajaga. Ma ikka arvan, et päris elus toimuvad proovid sujuvamalt ja teatris päris umbkeelseid töötajaid pole (vähemalt nende hulgas, kes lavastajaga kokku peavad puutuma). Ma rõhutan veelkord, et see on ainult minu arvamus ja ma võin täiesti vabalt ka eksida. Tegelikult polnud asi ikka nii hull. Lihtsalt minu ettekujutus erines veidi reaalsusest. Olgugi, et Valgustaja rääkis väga sügavamõttelist juttu, millest oli vahel raske aru saada, tuli tema suust ka palju häid tsitaate. Ma ostsin lausa näidendiraamatu (küll enne, kui etendus algas, sest see oli viimane raamat ja ma teadsin, et ma pean selle ostma), et siis saan rahus teksti lugeda ja tsitaate kirja panna. Võib-olla saan Valgustaja hingeelust ka siis rohkem aru, kui ma tekstiga kahekesi olen ja neid pikki monolooge loen. Igatahes lavastuse kolmandas vaatuses toodi lavale Anton Tšehhovi "Lugu inimesest". See oli siis see lavastus, mille proovile esimesed kaks vaatust keskendusid. "Lugu inimesest" oli minu jaoks lavastuse kõige toredam osa. Võib-olla seepärast, et see näitaski just seda, milline on kaasaegne teater. Seal oli klassikaline lavastus segatud koos tänapäevaste sugemetega. Nagu varasematest vaatustest selgus, siis oli lavastus kokku pandud viiest erinevast Tšehhovi lavastusest ja trupp loobus mängimast. Ainult teatri esinäitleja oli nõus mängima. Nii oli lavastaja sunnitud taustatantsijateks võtma kolm lavatehnikut. Selles vaatuses olid laval ka peeglid ja nii peegeldusid laval olevad lambid lõpmatusse. See oli ilus vaatepilt. Sellist lava oleksin ma võinud kogu 3 tundi nautida. Mu meelest oli kontrast ka selles, kuidas teatri esinäitleja väga päheõpitud häälel oma teksti esitas ja samal ajal kolm lavatehnikut seamaskidega tantsisid. Tants oli ka omamoodi vaatemäng. Üleüldse oli kogu see lavastus väga ebareaalne, kuid mulle see ebareaalsus meeldis. Kohati oli lavastus absurdseid kontraste täis, kuid mulle see just meeldiski. Lõpp vajus jälle kuidagi ära. Mina näiteks ei saanud aru, milleks oli vaja saal kottpimedaks lüüa ja siis hakata jälle seda ühiskonnakriitilist juttu ajama. Võib-olla ei meeldinud mulle ka see lõpp seetõttu, et suurem osa näitlejatest istus saalis ja rõdult ma neid ei näinud ning näitlejaid oli saalist samuti küllaltki kehva kuulda.

Vanemuise "Ürituses" oli tegelikult ju samuti, et esimeses kahes reas pileteid ei müüdud, sest seal toimus lavastuse tegevus. Ilmselt oli seekord samuti, sest vahel olid näitlejad lavalt kadunud ja ma olin sunnitud kuuldemängu kuulama. Lihtsalt sel põhjusel, et ülevalt rõdu viimasest reast polnud saali esimestesse ridadesse ja vahekäiku midagi näha. Samas on näitlejatele selline mängimine raskem. Tegelikult oli kogu Vanemuise väike maja etenduspaigaks. Näitlejad liikusid saalis, rõdul ja ka kolmandal korrusel valguspuldis ning jalutuskoridorides. Kõik need, kes on Vanemuise väikses majas käinud oskavad ilmselt ette kujutada kui kõvasti peab näitleja jalutuskoridoris rääkima, et teda oleks saali kuulda. Selles osas suur kiitus Ivo Uukkivile, kes enamasti oli sunnitud igast Vanemuise nurgast end kuuldavaks tegema. Geniaalseid pisiasju oli veel. Näiteks Raimo Passi tegelane, kes viimases vaatuses oli seelikus ja kandis seeliku all sukkasid, kust ta siis revolvri võttis ja kolm siga maha lasi. Või vesi, mis väikesest kannust muudkui tassi voolas ja tass ei hakanudki üle ajama või akvaarium, mis vahel oli vett täis ja siis sai korraks veest tühjaks ning hiljem hakkas jälle tasapisi veega täituma. Kindlasti oli omamoodi märk ka see, et Raimo Passi kehastatud Eino Truu nägi viimases stseenis üsna Anton Tšehhovi sarnane välja. Lõpus olevast pürotehnikast ma ei räägigi. Ma ikka avastasin teatris, et minust näitlejat ei saaks. Ma nimelt ei kujuta ette, kuidas ma redeli otsas turniksin. Ma ei karda kõrgust, aga kuidagi jube oli vaadata, kuidas Ivo Uukkivi redelil seisis ja diskokera valgustusstangede külge kinnitada tahtis. Ma vist reaalselt hoidsin hinge kinni sel hetkel. Mulle lihtsalt tundus, et ta kukub iga hetk koos selle diskokera, valgusstange ja redeliga keset lava uppi.

Näitlejatest keegi mind sel korral väga üllatada ei suutnud. Ivo Uukkivi polnud ma varem laval näinud (vähemalt ei meenu küll) ja teda olin ainult teleri vahendusel näinud. Siiani on temast jäänud mulje, kui eriti karmist inimesest. Seega olin üllatunud, et Valgustaja nii mahe tegelane oli. Samuti ei mäleta ma, et ma Guido Kangurit laval oleksin näinud. Tema tegelaskuju meenutas mulle aga paratamatult kuangise seebiseriaali "Kodu keset linna" vanamees Lembitut. Ma isegi ei vaadanud seda seriaali omal ajal regulaarselt, aga kohe kui Guido Kangur lavale tuli, meenus mulle Lembit. Teiste kohta ei oska ma midagi öelda. Markus Luik, Robert Annus ja Kristo Viiding olid ka lahedad, sest nende liikumine mulle meeldis. Eriti siis, kui nad seamaskidega tantisid. Sõnalisest poolest läks mul üsna palju teksti aga kaotsi kõikide näitlejate puhul. Ma siiski arvan, et tegemist ei olnud näitlejate süüga, vaid asi oligi lihtsalt selles, et ma kuulsin lisaks näitlejatele ka kõikide teiste juttu. Samuti tundus mulle vahel, et Harriet Toompere koperdas oma tekstiga, või oli see taotluslik. Igatahes ma ei oska rohkem näitlejate kohta midagi välja tuua.

Kui ma nüüd täna, päev hiljem selge peaga mõtlen, siis lavastus ei olnud pooltki nii jube, kui mu esimestest ridadest välja lugeda võib. Ma olen enam kui kindel, et mul läks pool elamusest lihtsalt kaotsi seetõttu, et kõik mu ümber nihelesid ja sosistasid. Sest kui lavastus oleks puhas jama olnud, siis oleksid mu mõtted etenduse ajal muudele teemadele rännanud, aga minu mõtted püsisid visalt etenduse juures. Ilmselt oleksin ma saalist vaadates lihtsalt parema elamuse saanud, kuna näitlejad oleksid lähemal ja elamus vahetum. Ma olen üsna kindel, et Uku Uusberg suudab oma lavastustes vaatajat üllatada. "Ürituses" oli üllatuseks Ott Sepa tegelaskujul jalgade maha saagimine, "Valgustajas" mustades sukkades ja seelikus Raimo Pass. Ühte tahaksin ma küll lavastajalt küsida: "Milleks oli Harriet Toompere kehastatud teatridirektorile pähe vaja panna nii õudne punane parukas?" See meenutas rohkem klouniparukat, kui teatridirektori juukseid. Või oligi see peen vihje selles osas, et teatreid ja üleüldse kultuuri laiemalt juhivadki klounid, kes reaalselt kultuurist mitte midagi ei tea?

Kuna kogu minu aur on seekord läinud hädaldamisele kui kehvasti kõik oli, siis tegelikult arvan, et filosofeerida armastavad inimesed võiksid ikkagi teatrisse minna. Ehk on Draamateatris parem miljöö ja etendust lihtsam jälgida. Vaatama tasub juba minna kasvõi selle kolmanda vaatuse pärast (kahjuks ainult kolmandaks vaatuseks vist ei saa minna, tuleb ka esimesed kaks vaatust ära vaadata). Või siis tasub minna ägeda kavalehe pärast. Ma vaatasin ka esimese hooga, et ohhooo, mingi kutse on kava vahel. Mõtlesin, et äkki tõesti DRAAMA 2016 raames kutsutakse publikut kusagile. Siiski sain üsna kiiresti aru, et tegemist on kava osaga. Nimelt oli "Valgustaja" lavastuse kava vahel eraldi kutse lavastusele "Lugu inimesest". Kuigi mulle tundus, et etenduse lõpuni ei saanud päris paljud aru, millega tegu oli. Küll otsiti kutselt kuupäeva, et millal see etendus toimub ja nuriseti et küll on kahju, et Tallinnasse peab minema. Seega elevust jätkus pikaks ajaks. Kokkuvõtteks võin öelda, et ma päris teist korda seda lavastust vaatama ei läheks, kuid kindlasti on olemas hullemaid lavastusi. Minu meelest oli see lavastus ikkagi kordades parem, kui need klassikalised monokomöödiad a´la Jan Uuspõld ja Indrek Taalmaa.

Selline see palju elevust tekitanud kava oli

 

Selline nägi kutse välja.

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Eesti Draamateatri kodulehelt

Loe edasi