Kuvatud on postitused sildiga Priit Võigemast. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Priit Võigemast. Kuva kõik postitused

17/04/2025

Uus tüdruk

 3. aprillil 2025 Ugala teatri külalisetendus Põlva Kultuurikeskuses

Foto: Gabriela Järvet


Vabatahtlik töö on täiesti geniaalne asi, sest tänu sellele saab tasuta kogeda igasuguseid uusi asju. Või hoida raha kokku ürituste ja tegevuste pealt, kuhu te muidu niikuinii läheksite, aga nüüd saate lisaks elamusele veel telgitaguseid näha ja ise ühiskonda panustada. Regulaarsed blogi lugejad ilmselt teavad, et ma olen Põlva Kultuurikeskuses vabatahtlik ja nii mõnedki on minuga garderoobis jutustama tulnud, sest enamasti võib mind leida just garderoobist, harvem ka uksel pileteid kontrollimast. Suure teatrihuvilisena üritan end võimalikult paljude etenduste ajal graafikusse sättida, et siis saaksin ise pärast minna teatrit nautima. Et te ei arvaks, et ma ainult teatri pärast vabatahlik olen, siis olgu aususe huvides öeldud, et muidugi käin vahel ka kontserte nautimas. Mulle tundub, et meil on kuidagi kujunenud välja inimesed, kes tahavad rohkem kontserte nautida ja siis end graafikusse panevad ja siis mõned minusugused, kes rohkem teatrist vaimustuvad. Ja siis on mõned inimesed, kellel väga vahet ei ole.

Alustasin selle vabatahtliku töö jutuga seepärast, et ilma vabatahlikuks olemiseta poleks ma Ugala lavastust „Uus tüdruk“ ilmselt vaatama läinud. Kuigi üks kolleeg veebruaris pakkus mulle pileteid, kuna ta ise oli haigeks jäänud. Minu õnneks oli mul auto katki ja muud kolimisjärgsed toimetused vajasid sel õhtul toimetamist, et ma ei saanud raha eest tol korral teatrisse minna. Just arutasime oma kaasvabatahtlikuga, et kui me oleks oma raha eest piletid ostnud, siis oleks meil mõlemal rahast veidi kahju olnud. Iseenesest on see kummaline, sest me oleme mõlemad Põlvaga seotud ja peaksime seda väikese koha võimaluste puudust tundma, millest lavastus suuresti rääkis. Lavastuse tegevus toimub 80ndate lõpul või 90ndate alguses, kui midagi saada ei olnud ja inimeste ainus elevus oligi kellegi poolt välismaalt toodud uus ja põnev asi või siis igal õhtul telerist jooksvad seebikad. Nii ilmubki kogu külarahvas ühiselt teleri ette vaatama seebikat, kuni ühel hetkel lööb äike telekasse sisse. Pärast pauku ja suitsu hajumist leiavad külainimesed, et nende tuppa on sattunud seebikast tuttav Luisa Maria, kes räägib ainult hispaania keelt. Kuidagi tuleb selle uue olukorra ja uue tüdrukuga harjuda. Natukene utoopiline lugu minu jaoks ja ilmselt seetõttu ei haakunud ma ka teemaga nii palju, kui oleks võinud.

Kuigi see osa oleks võinud mulle tuttav olla, et tahaks maalt ära linna, sest maal pole mitte midagi. Kõik asutused on kinni pandud ja kohalike poolt juba ära lammutatud, alles on jäänud ainult vanad või rumalad inimesed, sest teised on kõik linna ära läinud jne. Ma arvan, et ma olen praegu juba selles vanuses, kus ma saan aru et tegelikult palju sellest mis maal toimub, on inimeste endi teha ja sageli inimesed, kes vinguvad et midagi pole väikelinnas või külas teha, ei tunne ise eriti mingite asjade vastu huvi. Näiteks olen kuulnud kuidas paljud kurdavad, et Põlva on täielik pommiauk ja seal pole midagi teha. Kõik poed pannakse kinni, riigiasutused kolivad minema jne. Jah, eks see ühelt poolt on tõsi, aga samas raamatukogus toimub kord kuus raamatuklubi, lisaks muud üritused. Kultuurikeskuses on vähemalt kord kuus teater ja mõni kontsert ning kino. Muusikakoolis toimuvad kontserdid, mängutubades korraldatakse üritusi nii lastele kui täiskasvanutele. Noortekeskuses toimuvad üritused. Spordivõistlused toimuvad jne. Ole ainult mees ja võta üritustest osa.

Seebikaid ma muidugi mäletan ka ja eks sai isegi seal 90ndate teises pooles andunult seebikaid vaadatud. Tegelikult vist vaatasin esimeses pooles ka, aga seda ma ise ei mäleta. Juttude järgi olevat mul isegi nukkude nimed olnud seebikatest võetud, stiilis see nukk on Prosta Maria ja see on Lihtsalt Maria. Ühesõnaga oleks võinud teema mulle veidigi kaasahaarav olla, aga ilmselt ma olingi 90ndatel veel liiga väike ja laval nähtuga mul seetõttu seosed puudusid. Mu kolleeg on seevastu minust mitukümmend aastat vanem ja tema kindlasti mäletab milline oli eluolu Nõukogude Liidu lagunemise ajal, aga ka tema ei leidnud, et lavastus väga kõnekas oleks olnud. Vaadates mis inimesed publikusse tulid, siis võiks arvata et rohkem oligi lavastus mõeldud noortele inimestele. Kohati oli tunne nagu oleks mingi noortelavastus alanud, sest noori tuli minu meelest klasside kaupa teatrisse. Vähemalt rohkem oli neid küll kui tavaliselt. Seevastu vanemad inimesed läksid mitmed vaheajal ära, öeldes, et see lavastus pole päris nende maitsele.

Ühelt poolt ma mõistan, miks neil selline tunne tekkis. Lavastus põhineb Vaiko Epliku muusikal ja ega mina ka tema muusika eriline fänn pole. Ilmselt polnud ka need vanemad inimesed suured Epliku muusika fännid, või siis ärritasid neid laulusõnad, mis isegi minu üsna vabameelset kõrva häirima hakkasid. Kohati olid mõned laulud sellised, et mitu minutit järjest laulsid kõik tegelased laval lihtsalt „Mine munni“. Polnud just tõesti väga meeldiv kuulamine ja uskuge mind, ma tarvitan autoroolis olles väga palju vägisõnu ja seega see sõna „munn“ minu jaoks iseenesest väga häiriv ei ole. Aga kui ikka seda järjest korratakse, siis natukene muutub tülgastavaks. Kuigi laule saatev koreograafia oli isegi parem kui see ja mitmed teised laulud. Siiski tundus lavalugu minu jaoks veidi katkendlik ja muusikalised laulu- ning tantsunumbrid veidi kontekstist välja rebitud. Mulle oleks meeldinud, kui asi oleks rohkem terviklikum olnud. Praegu tundus libreto olevat ühtne tervik, aga vahele põimitud laulud rebisid terviku katki ja olid minu jaoks ikkagi eraldiseisvad esitused, mitte osa suurest tervikust.

Seega jäi minu jaoks etenduse sügavam mõte tabamatuks. Ometigi saan ma aru, et Laura ja Priit Võigemastil oli teksti kirjutades väga kindel visioon, et materjal on kõnekas ja tekst on dramaturgiliselt suurepärane. Ilmselt pean ise peeglisse vaatama ja tunnistama, et ma ei taba suurt kunsti ära. Ma kujutan ette, et suurtele seebikafännidele (jah, ma tean et neid inimesi Eestimaal leidub) ja Vaiko Epliku muusika austajatele oleks etendus rohkem meeldinud kui mulle. Kuigi tegemist polnud kõige halvema lavastusega, mida ma näinud olen, sest mõned nauditavad asjad ma ikka leidsin, siis enda raha ma selle pileti ostmiseks kulutada poleks tahtnud ja pigem ei soovita seda ka teistel teha.

Nagu juba mainitud sai, siis koreograafia oli päris äge ja mõned kaklusstseenid olid ka humoorikalt naljakad, mitte vägivaldsed. Omamoodi tore oli ka see, kui seebika alguses kõik tunnusmeloodiat kaasa laulsid, sest eks see omal ajal niimoodi oligi. Võin ilmselt siiani mingit osa „Rosa Salvaje“ („Metsik roos“) tunnusmeloodiast oma sõnadega kaasa laulda, sest see lihtsalt kulus vaatamise jooksul pähe. Kui näitlejatest keegi ekstra välja tuua, siis meeldis mulle kõige enam vanainimene Liisat kehastanud Maarja Mõts. Tema vanarahvatarkused ja küürakil vaevatud olekuga kõndiv vanainimene, kes tantsustseenides kergejalgselt kaasa tantsis, oli lihtsalt kõige nauditavam rollisooritus. Mingi hetk vist jäi mul osa loost arusaamatuks seepärast, et ma ei pannud tähele mis lava teises nurgas toimub kuna ma vaatasin mida Liisa teeb. Seega midagi nauditavat ma ikka leidsin.

Kokkuvõttes mina lavastust enda tuttavatele ei soovitaks, aga kes tunneb et ta tahab kangesti Epliku muusikat nautida, siis teie võite riskeerida. Võite siis mulle pärast teada anda, kuidas teile lavastus meeldis.

 

Lavastajad ja autorid: Laura Võigemast ja Priit Võigemast
Muusika: Vaiko Eplik
Kunstnik: Kristjan Suits
Liikumisjuht: Rauno Zubko
Valguskujundaja: Laura Maria Mäits
Muusikajuht ja lauluõpetaja: Peeter Konovalov
Bändijuht: Kristjan-Robert Rebane
Bänd: Kristjan-Robert Rebane, Mihkel Kuusk, Tobias Tammearu
Osades:
Tarvo Vridolin – Illar
Martin Mill – Kämmal
Terje Pennie – Lembi
Maarja Mõts – Liisa
Lauren Grinberg – Maria Luisa
Margaret Sarv – Monsa
Alden Kirss – Ragnar
Jass Kalev Mäe – Silver
Adeele Jaago – Triinu
Riho Ktsar – Velts

 

Rohkem infot lavastuse ja mänguaegade kohta leiab teatri koduleheküljelt.

12/09/2021

Lehman Brothers - lavastus, mille piletit ostes oled sa võitja

 11. septembril 2021 Vanemuise suures majas (Festivali Draama 2021 raames)

Foto: Heikki Leis

Kas te mäletate lapsepõlvest seda elevust, mis teid tabas siis kui jõuluvana kingitustega saabus? Seda kuidas süda rinnus rõõmust veidi kiiremini lööma hakkas, enam ei suutnud rahulikult paigal istuda ja ehk tuli naeratuski suule. Just täpselt seda sama elevust tundsin mina reede õhtul kella 22 paiku Vanemuise suures majas ringi kõndides. Saalis oli kohe-kohe lõppemas “Lehman Brothersi” etendus ja peale etenduse lõppu pidi algama vestlusring. Just selle vestlusringi pärast ma nii hilja õhtul teatrimajja läksingi. Ja elevil polnud ma sugugi mitte seetõttu, et ma nii hilja õhtul teatrimajas sain ringi liikuda. Ka peatselt algav vestlusring polnud minu elevuse põhjuseks. Need olid hoopis saalist kostuvad võimsad helid, mis mind elevile ajasid. Helid andsid aimu sellest, et saalis toimub midagi erakordset ja ma teadsin, et juba järgmisel päeval istun mina seal samas saalis ja need samad helid ning laval toimuv on ka minu silmale nähtav. Ja just see ajaski mind elevile.

Üdini aus olles ostsin ma pileti ainult seepärast, et siiani oli “Lehman Brothers” saanud nii kriitikutelt kui ka publikult väga head tagasisidet ja ma tundsin, et ma pole tõsiseltvõetav teatriteaduse tudeng kui ma seda lavastust vaatama ei lähe. Ja kui selline uhke lavastus veel Tartusse kohale tuleb, siis oleks lausa patt pilet ostmata jätta. Seda, et ma veidi “kohustuslikust” vaatamisest aasta parima teatrielamuse võin saada, sain ma aru just eelmisel õhtul lavalt kostvaid helisid kuuldes. Ja ma pean ütlema, et see neli tundi teatrisaalis, isegi viimases reas istudes, jättis nii võimsa elamuse, et seda on veidi keeruline isegi kirja panna. Aga ma teen ikkagi proovi.

Lugu ise võib tõlgendada väga mitut moodi. Esiteks võib seda vaadata kui ühe inimese elukaare lugu. Ühe perekonna lugu. Sisserändajate perekonna lugu. Ühe dünastia lugu. Ameerika majanduse lugu. Ameerika ühiskonna kapitalistlikuks muutumise lugu. Ameerikas tegutsenud Lehman Brothersi nimelise finantsettevõtte lugu. Ühiskonna muutumise lugu aja jooksul. Inimese muutumise lugu aja jooksul. Või siis lihtsalt üks teatrilavastus, mis räägib Ameerikasse rännanud juutidest ja sellest, kuidas esialgsest ühest rändkaupmehest saab aastakümnete jooksul koos vendadega terve finantsimpeeriumi omanik. Lisaks on laval kogu etenduse vältel elav muusika ja nii saab lavastust vaadelda eraldi džässmuusika kontserdina. Nagu näha, siis valikuid on palju ja ilmselt see muudabki lavastuse nii populaarseks, kuna igaüks leiab midagi endale huvipakkuvat ja meelepärast, mille kaudu lavastust tõlgendada.

Kindlasti on populaarsuse taga veel palju muudki. Näiteks tõeliselt suurepärane muusika. Oli ju muusika see, mis mindki enne etenduse nägemist elevile ajas. Muusikud mängivad sisuliselt terve etenduse aja muusikat, vahel valjemini, vahel vaiksemalt ja ainult mõned üksikud stseenid on päris ilma muusikata. Sellest, et muusikud ja muusika on lavastuses kesksel kohal, annab aimu ka see, et muusikuid pole lava taha, külgedele ega lavaauku ära peidetud, vaid nad asuvad laval. Esimeses vaatuses on muusikud päris lava ees ja publikule kõige lähemal, teises ja kolmandas vaatuses on muusikud küll lava tagumises servas, kuid siiski nähtaval ja täiesti kohal. Ma ei oska seda muusikat kohe üldse sõnadesse panna. Ilmselt seetõttu, et mul pole väga muusikalist kuulmist ja ma ei tea muusikast kuigi palju (tunnistan seda suure häbiga). Aga muusika oli nii kaasahaarav ja võimas, et suure osa ajast ma lihtsalt nautisin muusikat ja näitlejate liikumist ning sõna muutus minu jaoks ebaoluliseks. Mina, kes ma tavaliselt kurdan, et ma ei saanud aru, mida näitlejad räägivad, sest minu jaoks on sõnaline osa väga oluline nüanss sõnalavastuste juures. Sel korral oleks ma vabalt võinud pantomiimi vaadata. Kui ma peaksin muusikalise osa lühidalt kokku võtma, siis selleks sobiksid sõnad MEELIKÖITVALT VÕIMAS MUUSIKA!

Muusika oli muidugi absoluutselt iga sekund võimas, kuid mulle isiklikult mõjus kõige sügavamalt stseen, kus Joel Remmel mängis klaveril Beethoveni lugu „für Elise“. See on lihtsalt läbi aega minu kõige-kõige lemmikum klassikalise muusika pala üldse. Ma päris täpselt enam ei mäleta, kuidas ma selle pala juurde esimest korda jõudsin, kuid see on mind läbi aastate saatnud. Kui ma algklassides käisin, siis ma kuulasin seda lugu vist peaaegu iga õhtu kasseti pealt. Lisaks oli meie alumisel naabril klaver ja ta oskas seda lugu mängida. Kuna naabrinaine teadis, et mulle „für Elise“ väga meeldib, siis iga kord kui ta klaverit mängis, mängis ta ka „für Eliset“ ja mina siis kuulasin seda klaasiga läbi põranda, et ikka paremini kuulda oleks. Vahepeal käisin ka trepikojas naabri ukse taga kuulamas. Ja nii ma siis istusin ka nüüd teatrisaalis silmad kinni ja lihtsalt nautisin.

Tegelikult ma tegin silmad ikka päris kiiresti lahti tagasi, sest ma kartsin, et võin mõnest hinnalisest hetkest muidu ilma jääda. Ilmselt ma ei valeta, kui ma ütlen, et laval oli kolm väga andekat meesnäitlejat, keda oli laval vägagi nauditav vaadata. Kõik kolm, Guido Kangur, Mait Malmsten ja Priit Võigemast, on täpselt sellises vanuses, et ilmselt vähemalt korra tuksatas iga saalis viibiva naise süda kiiremini, hoolimata saalis viibivate naiste vanusest. Kui ma vanduda tohiksin, siis kurat kui andekad need kolm meest laval olid. Kõige enam jäi muidugi Võigemast silma, sest tema oli kolmest mehest kõige energilisem ja nii tundusid tema liigutused teatraalsemad kui teistel ja panid publiku saalis rõkkama. Üks meeldejäävamaid stseene oli muidugi üsna lõpus olev tvisti tantsimise stseen, kus Võigemasti kehastatud Robert Lehman arvas, et ta elab igavesti ja tantsis tvisti seni kuni ta oli hingetu. 

Kuna laval oli ainult kolm näitlejat, aga tegelasi oli kordades rohkem, kehastasid kõik kolm meest ka kõiki teisi rolle. Õigem oleks tegelikult öelda, et näitlejad jutustasid laval lihtsalt kolmekesi ühte lugu ja siis vahel kehastasid vajalikke tegelasi, et lugu veidi elavamaks muuta. Näiteks kehastas Guido Kangur naist, pannes pähe musta laia äärega kübara ja võttes kätte valge taskurätiku. Või siis kehastas Kangur Emanuel Lehmani poega Philippi lapsena, tõmmates lihtsalt oma viigipüksid põlvedeni üles nii, et paljad jalad olid näha. Ja see põhjustas iga kord publikus naerukahinaid. Lihtsad asjad, mis töötavad ilmselt alati. Eks seegi näitab näitlejate meisterlikkust, kui ainult enda hääle, miimika ja mõnede žestidega suudetakse kibekiirelt ühest rollist teise üle minna. Näiteks stseenis kus Philip (Guido Kangur) on endale 12 pruudikandidaati välja valinud ja neid kirjeldab, kehastavad Malmsten ja Võigemast vaheldumisi erineva tüpaažiga tütarlapsi, kasutades erinevate karkaterite edasi andmiseks peamiselt miimikat ja žeste. Näitlejate kohta ei saa muud öelda, kui KURADI ANDEKAD NÄITLEJAD!

Kui ma enne mainisin Võigemasti tvistimist, siis tvistivad ka Malmsten ja Kangur, kuid nemad ei tee seda nii pikalt kui Võigemast. Ometigi pole tvistimine ainus nauditav liikumisstseen. Päris tihti on näha, kuidas mehed lavale saabuvad, lavalt lahkuvad või niisama laval tantsides liiguvad. Kuigi kõik liikumised on seadnud Üüve-Lydia Toompere, jäi mulje justkui tunneksid näitlejad end laval nii vabalt, et otsustavad vahepeal muusika taktis veidi tantsida. Eks seegi ole tunnistus suurepärastest näitlejatest, kui nende liikumine laval tundub loomulik ja seda on nauditav vaadata. Oli näha, et näitlejad nautisid laval liikumist, sest LAVALINE LIIKUMINE OLI LUSTI TÄIS.

Kui ma olen siin rääkinud nauditavast muusikast ja näitlejatööst, siis tuleb paar sõna öelda ka minimaalse lavakujunduse kohta, mis oli olemas täpselt seal kus vaja, kuid seal kus vaja lasi särada näitlejatel ja muusikal. Laval oli ainult üks ruudukujuline veidi kõrgem poodium ja selle taga valge taust ning mõlemal pool peaaegu täiesti akside ääres oli üks riidenagi. Vastavalt vajadusele toodi lavale ka puust pink, tugitool või kontoritoolid ning üksikutel kordadel lasti laest alla ka lühter. Enamuse ajast olid näitlejad laval siiski ilma suuremate dekoratsioonideta ja lihtsalt jutustasid lugu. MINIMALISTLIK LAVAKUJUNDUS, MIS LASEB KÕIGEL MUUL ESILE TÕUSTA.

Hendrik Toompere lavastatud „Lehman Brothers“ on minu meelest ehe näide sellest kuidas vähem on rohkem ja kui sul on suurepärased näitlejad koos hoogsa liikumise, suurepärase heli- ja valguskujundusega, siis sul polegi lavale suuri dekoratsioone vaja. Ma tean, et kirja pannes ei mõju see pooltki nii uhkelt, kuid ilmselt oligi lavastuse võlu selles, et publikule näidati, et kolm näitlejat jutustavad meile kellegi lugu, mitte ei püüa ise paaniliselt olla keegi teine, kelle lugu mängida. Ja see töötab.

Töötab lausa nii hästi, et ma ei suuda kõiki etenduse kihte lahti kirjutada ja analüüsida, sest ma lihtsalt ei suutnud seda kõike endasse imeda, mis minusse selle nelja tunni jooksul kõikide mu meelte kaudu jõudis. Tuttavatega vaheajal rääkides jõudsin ma järeldusele, et ma olin eelisseisus, sest ma jõudsin vahetult enne teatrisse minekut Stefano Massini kirjutatud „Lehman Brothersi“ raamatu läbi lugeda. Võin ette ära öelda, et raamat on teksti poolest peaaegu üks-ühele lavastusega. Seega teadsin ma juba ette, mis juhtub ja ma sain rahus näitlejatööd,  liikumist, valgust ja muusikat vaadata ning endasse ahmida. Kõike head on lavastuses lihtsalt nii palju, et ühel hetkel sa saad aru, et sõnad jäävad tahaplaanile ja sa ei saa enam üldse aru, millal sa sõnade kuulamise ära lõpetasid ja kaotasid end kogu sõnu ümbritsevasse maailma ära. Seepärast pole üldse paha mõte enne teatrisse minekut raamat läbi lugeda. Muidugi ilma lugemata saab ka väga hästi hakkama, aga siis võib lihtsalt juhtuda, et ühel hetkel võib sõnade tähenduse tabamine veidi kauem teie teadvusesse kohale jõuda.

Kindel on see, et ühe vaatamisega saab suurepärase teatrielamuse, kuid kui sa tahad nähtut sügavamalt lahti mõtestada, siis ühest vaatamisest kindlasti ei piisa. Lavastuses on lihtsalt nii palju erinevaid kihte ja tahkusid, et kõike korraga ei jõua jälgida. Või ei tahagi jälgida. Sest nii hea on, kui sul on põhjus uuesti teatrisse minna, et seda eufooriat uuesti kogeda. Ja ma ei liialda, kui ma ütlen, et just eufooria on see, mis mind pärast nelja tundi teatrisaalis valdas. Samas oleksin ma valmis olnud kohe teised neli tundi veel teatrisaalis sama seltskonda vaadates veetma. „Lehman Brothers“ on tõesti lavastus mida ma tahaksin veel ja veel ja veel ja veel vaadata. Sest ma olen täiesti kindel, et ma leiaksin ka kümnendal ja sajandal korral vaadates ikka veel midagi uut ja ennenägematut ning tunneksin seda, et just sellist eufooriat tekitavate lavastuste pärast ma teatris käingi.

Kas siia lõppu on veel üldse vaja lisada, et ma soovitan tungivalt kõikidel „Lehman Brothersit“ vaatama minna?

Tegemist on üle aastate parima lavastusega, mida ma nn „sisehooajal“ näinud olen. Kes tahab teada, milline on minu jaoks õige teater, siis minge vaadake ja te saate teada.

 

Autor: Stefano Massini

Lavastaja: Hendrik Toompere jr

Kunstnik: Laura Pählapuu

Kostüümikunstnik: Kärt Ojavee

Valguskunstnik: Priidu Adlas

Videokunstnik: Alyona Movko

Helikujundaja: Lauri Kaldoja

Liikumisjuht: Üüve-Lydia Toompere

Mängivad:

Guido Kangur

Mait Malmsten

Priit Võigemast

Muusikud: 

Joel Remmel - klaver

Heiko Remmel või Mihkel Mälgand - kontrabass

Ahto Abner – löökpillid

 

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Eesti Draamateatri koduleheküljelt.