Kuvatud on postitused sildiga Tarvo Vridolin. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Tarvo Vridolin. Kuva kõik postitused

17/04/2025

Uus tüdruk

 3. aprillil 2025 Ugala teatri külalisetendus Põlva Kultuurikeskuses

Foto: Gabriela Järvet


Vabatahtlik töö on täiesti geniaalne asi, sest tänu sellele saab tasuta kogeda igasuguseid uusi asju. Või hoida raha kokku ürituste ja tegevuste pealt, kuhu te muidu niikuinii läheksite, aga nüüd saate lisaks elamusele veel telgitaguseid näha ja ise ühiskonda panustada. Regulaarsed blogi lugejad ilmselt teavad, et ma olen Põlva Kultuurikeskuses vabatahtlik ja nii mõnedki on minuga garderoobis jutustama tulnud, sest enamasti võib mind leida just garderoobist, harvem ka uksel pileteid kontrollimast. Suure teatrihuvilisena üritan end võimalikult paljude etenduste ajal graafikusse sättida, et siis saaksin ise pärast minna teatrit nautima. Et te ei arvaks, et ma ainult teatri pärast vabatahlik olen, siis olgu aususe huvides öeldud, et muidugi käin vahel ka kontserte nautimas. Mulle tundub, et meil on kuidagi kujunenud välja inimesed, kes tahavad rohkem kontserte nautida ja siis end graafikusse panevad ja siis mõned minusugused, kes rohkem teatrist vaimustuvad. Ja siis on mõned inimesed, kellel väga vahet ei ole.

Alustasin selle vabatahtliku töö jutuga seepärast, et ilma vabatahlikuks olemiseta poleks ma Ugala lavastust „Uus tüdruk“ ilmselt vaatama läinud. Kuigi üks kolleeg veebruaris pakkus mulle pileteid, kuna ta ise oli haigeks jäänud. Minu õnneks oli mul auto katki ja muud kolimisjärgsed toimetused vajasid sel õhtul toimetamist, et ma ei saanud raha eest tol korral teatrisse minna. Just arutasime oma kaasvabatahtlikuga, et kui me oleks oma raha eest piletid ostnud, siis oleks meil mõlemal rahast veidi kahju olnud. Iseenesest on see kummaline, sest me oleme mõlemad Põlvaga seotud ja peaksime seda väikese koha võimaluste puudust tundma, millest lavastus suuresti rääkis. Lavastuse tegevus toimub 80ndate lõpul või 90ndate alguses, kui midagi saada ei olnud ja inimeste ainus elevus oligi kellegi poolt välismaalt toodud uus ja põnev asi või siis igal õhtul telerist jooksvad seebikad. Nii ilmubki kogu külarahvas ühiselt teleri ette vaatama seebikat, kuni ühel hetkel lööb äike telekasse sisse. Pärast pauku ja suitsu hajumist leiavad külainimesed, et nende tuppa on sattunud seebikast tuttav Luisa Maria, kes räägib ainult hispaania keelt. Kuidagi tuleb selle uue olukorra ja uue tüdrukuga harjuda. Natukene utoopiline lugu minu jaoks ja ilmselt seetõttu ei haakunud ma ka teemaga nii palju, kui oleks võinud.

Kuigi see osa oleks võinud mulle tuttav olla, et tahaks maalt ära linna, sest maal pole mitte midagi. Kõik asutused on kinni pandud ja kohalike poolt juba ära lammutatud, alles on jäänud ainult vanad või rumalad inimesed, sest teised on kõik linna ära läinud jne. Ma arvan, et ma olen praegu juba selles vanuses, kus ma saan aru et tegelikult palju sellest mis maal toimub, on inimeste endi teha ja sageli inimesed, kes vinguvad et midagi pole väikelinnas või külas teha, ei tunne ise eriti mingite asjade vastu huvi. Näiteks olen kuulnud kuidas paljud kurdavad, et Põlva on täielik pommiauk ja seal pole midagi teha. Kõik poed pannakse kinni, riigiasutused kolivad minema jne. Jah, eks see ühelt poolt on tõsi, aga samas raamatukogus toimub kord kuus raamatuklubi, lisaks muud üritused. Kultuurikeskuses on vähemalt kord kuus teater ja mõni kontsert ning kino. Muusikakoolis toimuvad kontserdid, mängutubades korraldatakse üritusi nii lastele kui täiskasvanutele. Noortekeskuses toimuvad üritused. Spordivõistlused toimuvad jne. Ole ainult mees ja võta üritustest osa.

Seebikaid ma muidugi mäletan ka ja eks sai isegi seal 90ndate teises pooles andunult seebikaid vaadatud. Tegelikult vist vaatasin esimeses pooles ka, aga seda ma ise ei mäleta. Juttude järgi olevat mul isegi nukkude nimed olnud seebikatest võetud, stiilis see nukk on Prosta Maria ja see on Lihtsalt Maria. Ühesõnaga oleks võinud teema mulle veidigi kaasahaarav olla, aga ilmselt ma olingi 90ndatel veel liiga väike ja laval nähtuga mul seetõttu seosed puudusid. Mu kolleeg on seevastu minust mitukümmend aastat vanem ja tema kindlasti mäletab milline oli eluolu Nõukogude Liidu lagunemise ajal, aga ka tema ei leidnud, et lavastus väga kõnekas oleks olnud. Vaadates mis inimesed publikusse tulid, siis võiks arvata et rohkem oligi lavastus mõeldud noortele inimestele. Kohati oli tunne nagu oleks mingi noortelavastus alanud, sest noori tuli minu meelest klasside kaupa teatrisse. Vähemalt rohkem oli neid küll kui tavaliselt. Seevastu vanemad inimesed läksid mitmed vaheajal ära, öeldes, et see lavastus pole päris nende maitsele.

Ühelt poolt ma mõistan, miks neil selline tunne tekkis. Lavastus põhineb Vaiko Epliku muusikal ja ega mina ka tema muusika eriline fänn pole. Ilmselt polnud ka need vanemad inimesed suured Epliku muusika fännid, või siis ärritasid neid laulusõnad, mis isegi minu üsna vabameelset kõrva häirima hakkasid. Kohati olid mõned laulud sellised, et mitu minutit järjest laulsid kõik tegelased laval lihtsalt „Mine munni“. Polnud just tõesti väga meeldiv kuulamine ja uskuge mind, ma tarvitan autoroolis olles väga palju vägisõnu ja seega see sõna „munn“ minu jaoks iseenesest väga häiriv ei ole. Aga kui ikka seda järjest korratakse, siis natukene muutub tülgastavaks. Kuigi laule saatev koreograafia oli isegi parem kui see ja mitmed teised laulud. Siiski tundus lavalugu minu jaoks veidi katkendlik ja muusikalised laulu- ning tantsunumbrid veidi kontekstist välja rebitud. Mulle oleks meeldinud, kui asi oleks rohkem terviklikum olnud. Praegu tundus libreto olevat ühtne tervik, aga vahele põimitud laulud rebisid terviku katki ja olid minu jaoks ikkagi eraldiseisvad esitused, mitte osa suurest tervikust.

Seega jäi minu jaoks etenduse sügavam mõte tabamatuks. Ometigi saan ma aru, et Laura ja Priit Võigemastil oli teksti kirjutades väga kindel visioon, et materjal on kõnekas ja tekst on dramaturgiliselt suurepärane. Ilmselt pean ise peeglisse vaatama ja tunnistama, et ma ei taba suurt kunsti ära. Ma kujutan ette, et suurtele seebikafännidele (jah, ma tean et neid inimesi Eestimaal leidub) ja Vaiko Epliku muusika austajatele oleks etendus rohkem meeldinud kui mulle. Kuigi tegemist polnud kõige halvema lavastusega, mida ma näinud olen, sest mõned nauditavad asjad ma ikka leidsin, siis enda raha ma selle pileti ostmiseks kulutada poleks tahtnud ja pigem ei soovita seda ka teistel teha.

Nagu juba mainitud sai, siis koreograafia oli päris äge ja mõned kaklusstseenid olid ka humoorikalt naljakad, mitte vägivaldsed. Omamoodi tore oli ka see, kui seebika alguses kõik tunnusmeloodiat kaasa laulsid, sest eks see omal ajal niimoodi oligi. Võin ilmselt siiani mingit osa „Rosa Salvaje“ („Metsik roos“) tunnusmeloodiast oma sõnadega kaasa laulda, sest see lihtsalt kulus vaatamise jooksul pähe. Kui näitlejatest keegi ekstra välja tuua, siis meeldis mulle kõige enam vanainimene Liisat kehastanud Maarja Mõts. Tema vanarahvatarkused ja küürakil vaevatud olekuga kõndiv vanainimene, kes tantsustseenides kergejalgselt kaasa tantsis, oli lihtsalt kõige nauditavam rollisooritus. Mingi hetk vist jäi mul osa loost arusaamatuks seepärast, et ma ei pannud tähele mis lava teises nurgas toimub kuna ma vaatasin mida Liisa teeb. Seega midagi nauditavat ma ikka leidsin.

Kokkuvõttes mina lavastust enda tuttavatele ei soovitaks, aga kes tunneb et ta tahab kangesti Epliku muusikat nautida, siis teie võite riskeerida. Võite siis mulle pärast teada anda, kuidas teile lavastus meeldis.

 

Lavastajad ja autorid: Laura Võigemast ja Priit Võigemast
Muusika: Vaiko Eplik
Kunstnik: Kristjan Suits
Liikumisjuht: Rauno Zubko
Valguskujundaja: Laura Maria Mäits
Muusikajuht ja lauluõpetaja: Peeter Konovalov
Bändijuht: Kristjan-Robert Rebane
Bänd: Kristjan-Robert Rebane, Mihkel Kuusk, Tobias Tammearu
Osades:
Tarvo Vridolin – Illar
Martin Mill – Kämmal
Terje Pennie – Lembi
Maarja Mõts – Liisa
Lauren Grinberg – Maria Luisa
Margaret Sarv – Monsa
Alden Kirss – Ragnar
Jass Kalev Mäe – Silver
Adeele Jaago – Triinu
Riho Ktsar – Velts

 

Rohkem infot lavastuse ja mänguaegade kohta leiab teatri koduleheküljelt.

02/03/2024

39 astet

 20. veebruaril 2024 Ugala külalisetendus Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses

Foto: Silver Kaljula

Kes mu raamatupostitusi loevad, on ilmselt juba aru saanud, et ma loen peamiselt psühholoogilisi põnevikke või krimiromaane. Ega ma ka filmimaailmas ei ütle heast spioonifilmist ära. Niisiis mõtlesingi ühe spioonikomöödia ka teatris ära vaadata. Kuigi olgem ausad, ega need klassikalised komöödiad kus tehakse allapoole vööd nalju ja kõik tegelased omavahel lootusetult segamini aetakse, mulle eriti ei meeldi. Peamiselt ei meeldi seepärast, et kõik on liiga etteaimatav ja naljad pole naljakad. Sageli jääb mulje, et kui hästi palju ropendada või teha hästi palju allapoole vööd nalju, siis ongi naljakas ja rohkem pingutama ei pea. Tegelikkuses on komöödiat lausa lust vaadata, kui see on hästi tehtud. Kahjuks ei taheta või osata head komöödiat hästi teha. Seda labast komöödiat tehakse Eesti teatrimaastikul minu hinnangul palju rohkem. Seepärast on mul tõsiselt hea meel, et Ugala lavastus “39 astet” on hästi tehtud komöödia, kus sain isegi mina südamest naerda (kusjuures mind on raske naerma ajada).

Ma leian, et spioonikomöödia on žanri mõttes ilmselt kõige õigem nimetus antud lavastusele. Sealt leiab kõige ehedamat spionaaži (sa ei tea kunagi keda võib usaldada ja keda mitte) ja samas on seal ka veidi Monty Pythoni või Charlie Chaplini stiilis komöödiat. Mingid stseenid meenutasid mulle isegi commedia dell´arte´t, peamiselt vist küll tegelaste koomilise hoiaku tõttu. Sest klassikalisele commedia dell´arte-le iseloomulikke tegelaskujusid (kui noored armastajad välja jätta) lavastuses polnud. Kuigi lavastuses räägiti, siis minu jaoks jäi sõnaline osa kuidagi tagaplaanile ja tundus, et sõnu kasutatakse vähem kui klassikalises sõnalavastuses. Teksti järgi toimus kogu tegevus Inglismaal ja Šotimaal ja see on kõigile teada-tuntud fakt, et šotlaste inglise keelest ei saa keegi teine peale nende endi aru. Seega oli minu meelest geniaalne lüke eestindatud versioonis panna šotlased rääkima Lõuna-Eesti murdes (ma tahaks väga väita, et tegemist oli võro keelega, aga kuna ma selles päris 100% kindel pole, jään Lõuna-Eesti murde juurde). Murdes rääkimine siis väljendas seda, et pealinnast saabunud peategelane ei mõistnud kohalike juttu ja vajas nn riigikeelset tõlget. Mulle kui lõunaeestlasele meeldis kohaliku murde kasutamine eriti (oleksid nad võinud ja mulgi murret kasutada). Ja olgem ausad, kui Soro ikka Põlvas murrakut rääkima hakkas, põhjustas see esiteks korraliku naeru ja teiseks sulasid nii mitmegi saalis viibinud inimese südamed, et Viljandis ka meie keelt rääkida osatakse.

Minu hinnangul ongi mitmetahuline komöödia ja viimase detailini lihvitud näitlejatöö peamine argument, miks seda lavastust vaatama peaks minema. Lugu räägib tüüpilisele spiooniloole kohaselt tavalisest inimesest, kes ootamatult kogu spionaaži keerisesse satub ning peab oma kodumaad hakkama pahade käest päästma ja saab seetõttu kangelaseks. Nagu ühele õigele spiooniloole kohane, on asjasse segatud ka ilusad daamid, sest maailma päästev mees on väga nägus ja kõik naised armuvad temasse. Minu jaoks lugu iseenesest jäi veidi nõrgaks ja seal polnud just väga palju ootamatuid keerdkäike, mida võiks ühelt spiooniloolt eeldada. Samas unustasin ma üsna sageli üldse ära, et asjal on ka mingisugune narratiiv, mida mööda tegevus toimub. Peamiselt unustasin spiooniloo seetõttu ära, et näitlejaid oli lihtsalt nii nauditav vaadata, et ma oleksin kasvõi ilma igasuguse omavaheliste seosteta šketsikava võinud samade näitlejate esituses vaadata. 

Tegelikult tundub mulle üldse, et Ugala teeb viimasel ajal väga häid lavastusi, või olen mina siis lihtsalt juhtunud nende parimaid lavastusi vaatama. Igatahes on nemad mulle viimasel ajal kõige suuremaid teatrielamusi pakkunud. Kui sellele lavastusele midagi ette heita, siis ainult seda, et lugu jäi kohati venima ja mida rohkem etenduse lõpu poole, seda vähem oleks näitlejate nn rollist välja astumisi näha tahtnud. Ma ikkagi usun, et kõik rollidest välja tulekud, kus näitlejad üksteise nimesid kasutasid või tegelaste tegevust kõrvalt kommenteerisid, olid ikkagi lavastajal nii mõeldud, mitte polnud kohapeal improviseeritud. Lihtsalt alguses oli see naljakas, aga lõpus tundus veidi venitamisena (kuigi natukene naljakas oli ikka veel) ja oleks tahtnud lihtsalt näha, millega kogu asi lõpeb. Näiteks üsna etenduse lõpus küsis Martin Milli kehastatud tegelane parajasti dekoratsiooni taga riideid vahetavalt Aarne Sorolt “Soro, kaua sul veel läheb?”. Saades vastuseks et 10-20 sekundit veel, otsustati just mängitud stseeni aegluubis korrata, et aega viita. Jah see oli naljakas, aga kohati tekkis küsimus, et miks seda ikkagi praegu vaja on (ma mingil põhjusel kahtlustan, et tegelikult oli Soro valmis ja see oli lihtsalt sisse kirjutatud, aga mine sa tea). Huumori mõttes oleks võinud nad kohe antud stseeni aegluubis mängida, oleks veidi efektiivsem olnud igas mõttes. Jah ma tean, et sageli ongi komöödiates peamiseks nalja tegemise mooduseks sama tegevuse kordamine või tempo muutmine, aga mingil hetkel tundus, et seda oleks veidi vähem võinud olla. Seda näitas ka etenduse kestus. Kui etendus oleks pidanud lõppema u 21.30, siis tegelikkuses lõppes see vist peaaegu 15min hiljem. Järelikult millegagi näitlejad laval siiski venitasid. Tegelikkuses oli see minu silmis ka ainus tõrvatilk meepotis kogu etenduse jooksul.

Nüüd tahaksin kogu etenduse kõige parema osani jõuda ja selleks on näitlejad. Laval oli kokku neli näitlejat - Martin Mill, Marika Palm, Tarvo Vridolin ja Aarne Soro. Lisaks tegid episoodilisi rolle statistidena nii kostümeerijad, grimmeerijad kui lavamehed. Ma isegi ei jõua kokku lugeda kui mitu erinevat tegelast kogu loos oli (vihjeks võin öelda, et ikka väga palju). Peamiselt mängisid erinevaid tegelasi Aarne Soro ja Tarvo Vridolin. Mitmeid rolle oli ka Marika Palmil, kuid võrreldes Soro ja Vridoliniga oli temal ikka väga vähe erinevaid rolle ja palju aega tegelaskujude välimuse muutmiseks lava taga. Soro ja Vridolin suutsid korraga kehastada laval umbes 5-6 tegelast, kusjuures erinevaid tegelasi kujutati erineva mütsi pähe panekuga. Eriti märkimisväärne on see, et mütse vahetati kiiremini kui ühe sekundiga. Kes tahab andekate näitlejate muundumisvõimet näha, siis võite postituse lõpus olevalt lavastuse lingilt fotogaleriid vaadata. Ütlen etteruttavalt ära, et päris mitme pildi peal on just Soro ja Vridolin, kasutades lihtsalt erinevaid parukaid, habemeid ja jakke (kuigi esmapilgul võib tunduda, et tegemist on täiesti erinevate inimestega). Ja ükski tegelane polnud eelmisega sarnane. Kõik rääkisid erineva hääletooniga ning liikusid erineva kehahoiakuga. Nii kiire muundumine ja nii väheste vahenditega (vahel pandi habe ette lausa laval publiku silme all ja see oli ainsaks tegelast määravaks tunnuseks) on näitlejatöö meistriklass. Juba ainuüksi selle vaatemängu pärast tasub “39 astet” vaatama minna. Ampluaa, keda Vridolin ja Soro kehastasid, ulatusid politseinikest kuni naisteni ja sinna vahele jäid nii küla- kui ka härrasmehed, vanameestest rääkimata.

Kuigi Soro ja Vridolin kehastasid ka naisi, tegid nemad rohkem episoodilisi rolle, need naiste rollid, mis olid peategelase seisukohast kõige olulisemad (kes temasse ära armusid, või kellesse tema ära armus), olid kõik Marika Palmi kanda. Veidi tundus, et trupi ainsa naisena (jättes lavatagused naised välja) oli Palmi ülesanne laval olla graatsiline, õrn ja veetlev ning meeste ülesandeks jäi nalja tegemine. Peaosalist kehastanud Martin Mill oli see, kes kogu show juhtis. Minu meelest on Mill väga hea karakternäitleja ja kui teised olid naljakad erinevates rollides, siis tema sai olla see koba peategelane, kellel kõik asjad maha kukuvad või kes igale poole vastu koperdab. Kui ma nüüd õigesti mäletan, oli tema ka see, kes kõige rohkem nn rollist välja tuli ja teiste tegevust kõrvalt kommenteeris, pakkudes seeläbi publikule nalja.

Põhjus, miks mulle tundus justkui ma vaataksin huumorishowd, mitte teatrilavastust oli kindlasti ka selles, et laval kasutati pigem vähem lavakujundust ja kostüüme. Iseenesest oli see hea just selleks, et näitlejate meisterlikkus paremini esile tuleks ja kõik vaatajad said endale täpselt sellise lavakujunduse välja mõelda, mis neile meeldis. Kõige enam meeldis mulle lava tagumises osas olev hele kangas, mis oli lamipirnidega ümbritsetud (postituse päisepildilt näete veidi). Ühelt poolt lõid kollased lamipirnid mulje millestki suursugusest ja teisalt võimaldas hele kangas varjude ja statistide abil luua stseene lendava lennuki eest põgenemisest ning rahvarohkest peost. Kui ma ütlesin, et lugu iseenesest polnud minu hinnangul piisavalt spioonikas, siis helikujundus oli spioonikale sobilik ja tekitas tunde nagu ma oleks kinos ja vaataks järjekordset Bondi filmi. Ehk siis täpselt see emotsioon, mida oli vaja.

Kokkuvõtteks jäin mina väga rahule ja soovitan kõikidel teistel ka sammud Ugala poole seada. Kui minu sõnadest jääb väheks, et tegemist oli suurepärase lavastusega, siis fakt, et puberteediealised kooliõpilased vaatasid vaikides laval toimuvat, peaks iseenda eest rääkima.

Head teatrikuu algust!

 

Lavaversiooni autor: Patrick Barlow

Tõlkijad: Külli Seppa ja Anne-Ly Sova

Lavastaja: Sander Pukk

Kunstnik: Annika Lindemann

Helilooja ja helikujundaja: Veiko Tubin

Valguskunstnik: Priidu Adlas (Eesti Draamateater)

Osades:

Martin Mill – Richard Hannay

Marika Palm – Annabella Schmidt, Pamela, Margaret

Aarne Soro – kõik ülejäänud rollid

Tarvo Vridolin – kõik ülejäänud rollid

Statistid: Aili Nohrin, Grete-Liis Oja, Annika Mänd, Merle Liinsoo, Siim Villem Vester ja Kaspar Laanisto

 

Rohkem infot lavastuse ja mänguaegade kohta leiab Ugala koduleheküljelt.