Superstaar

14. jaanuaril 2026 Ugala külalisetendus Põlva kultuurikeskuses

Foto: Annika Vihmann

Selle postituse algusesse tuleb vist kirjutada hoiatus, et lugeda ainult omal vastutusel. Kuigi kõiki blogi postitusi loetakse vabal tahtel ja omal soovil. Aga hoiatus on ainult seetõttu, et sellest tuleb üsna negatiivne postitus. Seega juttu pikaks ei aja, sest kes see ikka pikalt negatiivseid mõtteid lugeda tahab.

Tegelikult olid mul Ugala lavastusele „Superstaar“ suured ootused, sest kuidagi olin meedias kuulnud, et tegemist on väga hea lavastusega. Veel vahetult enne etenduse algustki vestlesin ühe tuttavaga, kelle tuttav oli just hiljuti lavastust näinud ja kiitnud, mispeale ka tuttav otsustas teatrisse tulla. Järelikult on ikka hea lavastus, kui inimene tuttava soovituse peale üsna spontaanselt teatrisse tuleb. See andis mulle ainult lootust juurde. Teine põhjus, miks ma arvasin, et tegemist on hea lavastusega olid näitlejad – Aarne Soro ja Martin Mill on minu hinnangul Ugala teatri kõige andekamad näitlejad ja neid on alati rõõm laval vaadata. Kui nemad juba kaasa teevad, siis järelikult vähemalt saab nalja, sest minu meelest tulevad neil koomilised osad veel eriti hästi välja.

Nüüd peaaegu poolteist kuud hiljem, mil seda postitust kirjutan, olen aru saanud et suuresti jagunebki inimeste arvamus lavastuse osas kaheks. Ühed esitavad kiidulaulu ja teised kiruvad nähtud etendust maapõhja. Mina kuulun teise gruppi. Mul oli kogu etenduse aja peas ainult üks küsimus, et mis asi see siin laval toimub ja miks ma seda eklektilist kakofooniat vaatan. Seda üllatunum olin ma vaheajal, kui külastajatest lahkus ainult üks inimene. Tean seda kindlalt, kuna ma olen vabatahtlikuna kultuurikeskuse garderoobis tööl ja kuna garderoob on otse välisukse vastas, siis on mul üsna hea ülevaade sellest kes tuleb ja läheb. Ma oleksin arvanud, et lahkub rohkem inimesi. Mõni muidugi ütles, et ta jääb ainult sellepärast et vaadata mis kõigest sellest lõpuks välja tuleb ja kui jaburaks asi läheb.

Mis mulle siis ei meeldinud? Tahaks öelda, et kõik. Kogu lavastus oli lihtsalt jabur ja see kuidas näitlejad mingit veidrat külakuhja tegid ja samal ajal laval karjusid, pole minu jaoks teater. Ma vist olen liiga vanamoeline ja traditsioonides kinni, et sellist teatrit nautida. Lisage sinna veel kirjud ja värvilised kostüümid ja ongi ajule liiga palju välist müra tagatud. Nagu mu kaasvabatahtlik ütles siis tal oli tunne nagu ta vaataks ATH-ga inimeste kokkutulekut. Kõik jooksid ringi ja igaüks tegi laval justkui mingit oma asja.

Iseenesest oli seal ikka konkreetne lugu ka, aga kui esmapilgul tundus et lugu on täiesti hetke Eesti olukorrast, siis mida rohkem etendus kestis seda rohkem igasuguseid ajuvabasid pöördeid juurde tuli. Esmapilgul tundus, et tegemist on tavalise sünnipäevapeoga, kuid ühel hetkel oli sünnipäevale saabunud salapärane vetelpäästja Jüri Sügis Ameerikast, kes saabus mingil põhjusel triibulises klounikostüümis; kohaliku poliitiku noor sisuloojast abikaasa oli wc-sse luku taha jäänud ja mingi hetk jooksis poliitik üldse palja tagumikuga lavalt ära. Sekka veel mingid seltskonnamängud, mis mulle arusaamatuks jäid, kuid mis näitlejatele endile kohutavalt nalja tegid. Kohati oli tunne nagu oleks osa lavastusest kohapeal improviseeritud. Aga improteatri improlavastused on kordades humoorikamad. Vähemalt minu jaoks. Seega jäi see sünnipäevapeo lugu ja Annika (Adeele Jaago) ning Olle (Oskar Punga) vaheline armastuslugu ka tahaplaanile ja kadus kõige muu sisse ära. Kui keegi minult järgmine päev töö juures küsis, et millest teater rääkis, siis ma pidin esimese hooga järele mõtlema, et millest siis lugu õieti oli.

Siiski tuleb tunnistada, et Aarne Soro mängis seda kõige jaburamat tegelast suurepäraselt ja kuigi mu peas püsis küsimus et miks näitlejad seda jaburust nõus mängima on, sain Soro erinevate rollide kehastamist nautida. Ühtlasi meeldis mulle kõige rohkem see kui ta tegelikult naist mängis. See oli vist kogu etenduse jooksul ainus kord kui ma naerda sain. Astrid Lindgreni raamatutest inspireeritud tegelaste nimed tekitasid ka kohati lapsepõlvenostalgiat. Seega läbinisti halb lavastus ei olnud, aga ma pole ka kindel, kas ainult Aarne Soro hea näitlejatöö pärast tasub teatrisse minna. Kuid nagu ma alguses ütlesin, siis pooled inimesed kiidavad lavastust. Seega kui teile ohtrad värvid, palju müra ja kaootilisus meeldivad, siis tasub vaatama minna.

 

Autor, lavastaja ja kunstnik: Andres Noormets
Dramaturg: Esko Salervo
Kostüümikunstnik: Maarja Viiding
Originaalmuusika: Hans Noormets
Valguskujundaja: Villu Konrad
Osades:
Oskar Punga – Olle
Martin Mill – Tom
Adeele Jaago – Annika
Tanel Ingi – Rikard Karlsson
Marika Palm – Pipiliis Karlsson
Aarne Soro – Jüri Sügis

 

Rohkem infot lavastuse ja mänguaegade kohta leiab Ugala kodulehelt.

Loe edasi

Sünnipäevaküünlad

 9. aprillil 2025 Ugala teatri suures saalis

Foto: Annika Vihmann

Üldiselt ma igasugustes loosimängudes tavaliselt ei osale, sest ma tean et ma ei võida. Ometigi kui teatripileteid võib võita, siis kipun ikka osalema. Nii ongi viimasel ajal juhtunud, et olen mitmeid pileteid võitnud ja seetõttu sattunud vaatama ka neid lavastusi, millele ma ise ilmselt pileteid ostnud ei oleks. Tegelikult sain sel korral sellise võidu, et võisin ise valida Ugala repertuaarist lavastuse, mida vaadata tahan. Seega oli ikka natukene minu käsi ka mängus, et just „Sünnipäevaküünlad“ see lavastus oli, mida ma vaatama sattusin ja ainult fortuunat süüdistada ei saa.

Miks siis just see lavastus? Eelkõige kõnetas mind kirjeldus sellest, et lavastuses vaadatakse ühe naise elu lugu peaaegu saja aasta jooksul. Mis seal salata, kui lavastuse tutvustuses lubatakse, et lavastus on mõeldud neile, kellele meeldivad igasugused tähtpäevad, siis see kirjeldus käis ka minu pihta. Natukene aitas ka see kaasa, et tegemist on Andres Noormetsa 100. lavastusega ja kuigi ma pole just palju Noormetsa lavastusi näinud, siis olen tema varasemate lavastuste kohta kiidusõnu lugenud. Seega kõike seda arvesse võttes, tundus „Sünnipäevaküünlad“ olevat just see lavastus mida vaadata. Isegi siis kui näitlejate hulgas ühtegi minu lemmikut ei olnud.

Vahetult enne etenduse algust tekkis minus kahtlane sisetunne, et äkki oleks mõne teise lavastuse pidanud valima. Väga suur põhjus, miks ma nii mõtlesin oli selles, et saal oli praktiliselt pooltühi (Piletimaailma andmetel oli vist 200+ vaba kohta saalis). Sõbranna arvas, et saal on tühi kuna tegemist on lihtsalt nii uue lavastusega, aga mind tegi see ikkagi ettevaatlikuks. Tavaliselt on hea lavastuse korral kõik etendused juba algusest peale kui mitte päris välja müüdud, siis ikkagi suurem enamik saalist on välja müüdud. Etenduse jooksul sain aru, et halb eelarvamus oli sel korral kahjuks minu jaoks põhjendatud. Nimelt sain esimese vaatuse ajal aru, et see lavastus pole ikka üldse minu jaoks. Tehniliselt oleks lugu võinud mulle meeldida, aga ma ei leidnud end kordagi loo moraali või sõnumi peale mõtlemast. Ma ei teagi, kas mulle lihtsalt ei sobinud Andres Noormetsa kontseptsioon lavastusest, või siiski polnud ka tekst päris see, mis mind kaasa oleks haaranud.

Teadupärast ei tee ma ka enne teatrisse minekut erilist uurimistööd lavastuse kohta. Sel korral vaatasime sõbrannaga juba teatris olles lihtsalt lavastuse kodulehel ringi ja ma märkasin, et ühtegi arvustuse linki pole teater veel oma lehele postitanud. Iseenesest polnud see midagi imelikku, sest tegemist on ikkagi väga värske lavastusega ja ilmselt polnud keegi jõudnud nii kiiresti arvustust kirjutada või siis polnud teater jõudnud neid veel avaldada. Nüüd on paar arvustust silma jäänud ja ma pean tõdema, et minu teatrimaitse on vist äärmiselt kummaline, sest mulle on silma jäänud et teiste jaoks on lavastus kaasahaarav ja mõtlemapanev. Mulle vastupidiselt ei jätnud lavastus aga mitte mingisugust head emotsiooni. Mis mind siis kõige rohkem häiris, kui ma tekstile isegi tähelepanu väga ei pööranud?

Esiteks mind vist häiriski see, et tekst polnud minu jaoks piisavalt kaasahaaravalt esitatud ja mu mõte kippus uitama minema ning teksti ridade vahele peidetud mõtted jäid kõik minu jaoks tabamatuks. Teiseks häiris mind näitlejate valik. Ma saan suurepäraselt aru, et tegemist on teatriga ja näitlejad ei saa alati enda vanuseid inimesi mängida. Aga kui Jaana Kena, kes on kindlasti vanem kui Klaudia Tiitsmaa mängib lavastuses Tiitsmaa poja pruuti ja hiljem tema lapselast, siis see vanuse vahe jäi mind häirima. Eriti kui arvestada seda, et ega näitlejaid grimmi või parukatega nooremaks/vanemaks ei tehtud. Samuti nagu see, et Janek Vadi ja Aarne Soro mängisid Tiitsmaa vanuseid poisse ja hiljem mehi. Ning kui lavastuse jooksul Tiitsmaa tegelane vananeb 17 aastasest neiust 107 aastaseks raugaks, siis võiks seda vananemist kuidagi rõhutada. Praegu oli Tiitsmaa kogu lavastuse jooksul praktiliselt samasuguse välimusega (kui mõned kampsuni/kardigani vahetused ning prillid välja jätta) ning võiks öelda et isegi sama energiline.  Minu jaoks lihtsalt ei suutnud näitlejad edasi anda seda vanust, mida nad kehastama pidid. Kuigi mind häiris näitlejate rollidesse paigutamine, siis mõned näitlejad pakkusid isegi üllatust. Näiteks sümpatiseeris Klaudia Tiitsmaa mulle Ernestine´i rollis väga ja ma nii lootsin, et teda tehakse vaheajal veel vanemaks, et teises vaatuses tulebki lavale hallipäine Ernestine. Kahjuks seda ei juhtunud. Oleks näiteks Jaana Kena kehastanud etenduse jooksul vananevat Ernestine´i ja Klaudia Tiitsmaa kehastanud tema poja pruuti ja hiljem lapsi, siis oleks lugu minu jaoks ehk hoopis teisiti mõjunud.

Eks neid küsitavusi oli minu jaoks veel teisigi, aga kõige häirivam oli siiski näitlejate valik. Näiteks häiris mind veel lavakujunduses kasutatud valguskettide ere valgus. Kui stseenide taustal olid põlevatest lampidest moodustatud ketid ilusaks ja isegi pidulikuks täienduseks, siis stseenide vahel löödi lambid nii heledalt põlema, et see oli silmade jaoks lausa valus. Selleks, et peaaegu sada aastat paari tunni jooksul ära mängida, möödusid mõned stseenid sekunditega ja seega seda eredat valgussähvatust sai päris palju näha. Kohati tekitas selline kiire stseenide vahetamine mulje nagu oleks näitlejatel midagi untsu näinud ja nad alustaksid stseeni uuesti. Tegelikkuses näidati sellega aga seda, et kuigi aastad mööduvad siis mingid asjad korduvad aastast aastasse ja nõnda tekibki mulje nagu aastad libiseksid ühe silmapilgutusega meist mööda.

Iseenesest on lavastuse mõte hea, et traditsioonid on olulised ja neid tuleb hoida ka rasketel aegadel, sest need annavad meile teatud kindlustunnet ja lohutust. Nagu juba öeldud, siis minu jaoks läks etenduse sügavam mõte kaotsi ja seega ma väga palju ei oskagi seda reflekteerida mis tundeid lavastus minus tekitas. Pigem oli minu jaoks tegemist sellise lavastusega, et vaatasin ära ja teatrisaalist lahkudes oli juba suurem osa laval toimuvast meelest läinud. Ma saan aru, et tegelikult käsitletakse lavastuses olulisi teemasid nagu lähedaste suremine, petmine, õige armastuse leidmine, eneseotsingud jms, aga need teemad lihtsalt ei jõudnud sel korral minuni. Iseenesest on mul sellest kahju, sest ma tahaksin iga kord teatrist niimoodi ära tulla, et ma olen elevil ja õhkan, et see oli nii äge, mida ma just nägin. Ja sisukirjelduse põhjal oleks tekstil seda potentsiaali olnud, et minus neid tundeid tekitada.

Et mitte nii negatiivse tooniga lõpetada, siis kogu lavastuse juures meeldis mulle see, et laval küpsetati päris torti. Kuigi esimese vaatuse alguses venis see taigna tegemine nii kaua, et ma hakkasin mõtlema, et tort saab vist etenduse lõpuks alles valmis. Tegelikkuses sai isegi esimese vaatuse lõpuks valmis ja teises vaatuses asuti torti kaunistama. Peale vaheaega oli niisiis eriti hea minna magusat koogilõhna täis saali. Seda sama Ernestine´i kodust torti võiks etenduse päevadel ka teatrikohvikus serveerida.

Kokkuvõttes mina pigem ei soovita seda lavastust vaatama minna, sest minu hinnangul pole lavastuses mitte ühtegi sellist asja, mida lavastuse sisututvustuses lubatakse. Jah, peategelane küll vananeb etenduse jooksul, aga see vananemine ei paista välja. Ja ma ei räägi siin ainult välimusest. Ka üheski liigutuses ega kõnemaneeris ei paistnud neid lisanduvaid aastaid välja. Ning kuigi kogu lavastuse tegevus toimub ainult sünnipäeva ajal, siis sellist pidulikku sünnipäeva meeleolu, mis tähtpäevade tähistamisega kaasas käib, ma ka ei tundnud kordagi. Õnneks vahel ikka sai naerda ja mina oma professionaalse kretinismiga suutsin lavastusest leida viiteid insuldile ja dementsusele. See siiski pole minu hinnagul piisav põhjus, et kalleid teatripileteid ostma hakata.

 

Autor: Noah Haide
Tõlkija, lavastaja ja kunstnik: Andres Noormets
Kostüümikunstnik: Maarja Viiding
Originaalmuusika: Hans Noormets/ Rozell
Valguskujundaja: Villu Konrad
Osades:
Klaudia Tiitsmaa – Ernestine
Aarne Soro – Kenneth (Ernestine´i naaber)
Marika Palm – Alice (Ernestine´i ema); Madlen (Ernestine´i ja Matti tütar); Stiny (Alexi tütar)
Jaana Kena – Joan (Billy naine); Alex (Joani ja Billy tütar); Beth (Johni elukaaslane)
Janek Vadi – Matt (Ernestine´i poiss-sõber ja hiljem abikaasa); William (Alexi poeg)
Oskar Punga – Billy (Ernestine´i ja Matti poeg); John (mees, kes ärkas üles keset ööd)

 

Rohkem infot lavastuse ohta leiab Ugala koduleheküljelt.

Loe edasi

39 astet

 20. veebruaril 2024 Ugala külalisetendus Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses

Foto: Silver Kaljula

Kes mu raamatupostitusi loevad, on ilmselt juba aru saanud, et ma loen peamiselt psühholoogilisi põnevikke või krimiromaane. Ega ma ka filmimaailmas ei ütle heast spioonifilmist ära. Niisiis mõtlesingi ühe spioonikomöödia ka teatris ära vaadata. Kuigi olgem ausad, ega need klassikalised komöödiad kus tehakse allapoole vööd nalju ja kõik tegelased omavahel lootusetult segamini aetakse, mulle eriti ei meeldi. Peamiselt ei meeldi seepärast, et kõik on liiga etteaimatav ja naljad pole naljakad. Sageli jääb mulje, et kui hästi palju ropendada või teha hästi palju allapoole vööd nalju, siis ongi naljakas ja rohkem pingutama ei pea. Tegelikkuses on komöödiat lausa lust vaadata, kui see on hästi tehtud. Kahjuks ei taheta või osata head komöödiat hästi teha. Seda labast komöödiat tehakse Eesti teatrimaastikul minu hinnangul palju rohkem. Seepärast on mul tõsiselt hea meel, et Ugala lavastus “39 astet” on hästi tehtud komöödia, kus sain isegi mina südamest naerda (kusjuures mind on raske naerma ajada).

Ma leian, et spioonikomöödia on žanri mõttes ilmselt kõige õigem nimetus antud lavastusele. Sealt leiab kõige ehedamat spionaaži (sa ei tea kunagi keda võib usaldada ja keda mitte) ja samas on seal ka veidi Monty Pythoni või Charlie Chaplini stiilis komöödiat. Mingid stseenid meenutasid mulle isegi commedia dell´arte´t, peamiselt vist küll tegelaste koomilise hoiaku tõttu. Sest klassikalisele commedia dell´arte-le iseloomulikke tegelaskujusid (kui noored armastajad välja jätta) lavastuses polnud. Kuigi lavastuses räägiti, siis minu jaoks jäi sõnaline osa kuidagi tagaplaanile ja tundus, et sõnu kasutatakse vähem kui klassikalises sõnalavastuses. Teksti järgi toimus kogu tegevus Inglismaal ja Šotimaal ja see on kõigile teada-tuntud fakt, et šotlaste inglise keelest ei saa keegi teine peale nende endi aru. Seega oli minu meelest geniaalne lüke eestindatud versioonis panna šotlased rääkima Lõuna-Eesti murdes (ma tahaks väga väita, et tegemist oli võro keelega, aga kuna ma selles päris 100% kindel pole, jään Lõuna-Eesti murde juurde). Murdes rääkimine siis väljendas seda, et pealinnast saabunud peategelane ei mõistnud kohalike juttu ja vajas nn riigikeelset tõlget. Mulle kui lõunaeestlasele meeldis kohaliku murde kasutamine eriti (oleksid nad võinud ja mulgi murret kasutada). Ja olgem ausad, kui Soro ikka Põlvas murrakut rääkima hakkas, põhjustas see esiteks korraliku naeru ja teiseks sulasid nii mitmegi saalis viibinud inimese südamed, et Viljandis ka meie keelt rääkida osatakse.

Minu hinnangul ongi mitmetahuline komöödia ja viimase detailini lihvitud näitlejatöö peamine argument, miks seda lavastust vaatama peaks minema. Lugu räägib tüüpilisele spiooniloole kohaselt tavalisest inimesest, kes ootamatult kogu spionaaži keerisesse satub ning peab oma kodumaad hakkama pahade käest päästma ja saab seetõttu kangelaseks. Nagu ühele õigele spiooniloole kohane, on asjasse segatud ka ilusad daamid, sest maailma päästev mees on väga nägus ja kõik naised armuvad temasse. Minu jaoks lugu iseenesest jäi veidi nõrgaks ja seal polnud just väga palju ootamatuid keerdkäike, mida võiks ühelt spiooniloolt eeldada. Samas unustasin ma üsna sageli üldse ära, et asjal on ka mingisugune narratiiv, mida mööda tegevus toimub. Peamiselt unustasin spiooniloo seetõttu ära, et näitlejaid oli lihtsalt nii nauditav vaadata, et ma oleksin kasvõi ilma igasuguse omavaheliste seosteta šketsikava võinud samade näitlejate esituses vaadata. 

Tegelikult tundub mulle üldse, et Ugala teeb viimasel ajal väga häid lavastusi, või olen mina siis lihtsalt juhtunud nende parimaid lavastusi vaatama. Igatahes on nemad mulle viimasel ajal kõige suuremaid teatrielamusi pakkunud. Kui sellele lavastusele midagi ette heita, siis ainult seda, et lugu jäi kohati venima ja mida rohkem etenduse lõpu poole, seda vähem oleks näitlejate nn rollist välja astumisi näha tahtnud. Ma ikkagi usun, et kõik rollidest välja tulekud, kus näitlejad üksteise nimesid kasutasid või tegelaste tegevust kõrvalt kommenteerisid, olid ikkagi lavastajal nii mõeldud, mitte polnud kohapeal improviseeritud. Lihtsalt alguses oli see naljakas, aga lõpus tundus veidi venitamisena (kuigi natukene naljakas oli ikka veel) ja oleks tahtnud lihtsalt näha, millega kogu asi lõpeb. Näiteks üsna etenduse lõpus küsis Martin Milli kehastatud tegelane parajasti dekoratsiooni taga riideid vahetavalt Aarne Sorolt “Soro, kaua sul veel läheb?”. Saades vastuseks et 10-20 sekundit veel, otsustati just mängitud stseeni aegluubis korrata, et aega viita. Jah see oli naljakas, aga kohati tekkis küsimus, et miks seda ikkagi praegu vaja on (ma mingil põhjusel kahtlustan, et tegelikult oli Soro valmis ja see oli lihtsalt sisse kirjutatud, aga mine sa tea). Huumori mõttes oleks võinud nad kohe antud stseeni aegluubis mängida, oleks veidi efektiivsem olnud igas mõttes. Jah ma tean, et sageli ongi komöödiates peamiseks nalja tegemise mooduseks sama tegevuse kordamine või tempo muutmine, aga mingil hetkel tundus, et seda oleks veidi vähem võinud olla. Seda näitas ka etenduse kestus. Kui etendus oleks pidanud lõppema u 21.30, siis tegelikkuses lõppes see vist peaaegu 15min hiljem. Järelikult millegagi näitlejad laval siiski venitasid. Tegelikkuses oli see minu silmis ka ainus tõrvatilk meepotis kogu etenduse jooksul.

Nüüd tahaksin kogu etenduse kõige parema osani jõuda ja selleks on näitlejad. Laval oli kokku neli näitlejat - Martin Mill, Marika Palm, Tarvo Vridolin ja Aarne Soro. Lisaks tegid episoodilisi rolle statistidena nii kostümeerijad, grimmeerijad kui lavamehed. Ma isegi ei jõua kokku lugeda kui mitu erinevat tegelast kogu loos oli (vihjeks võin öelda, et ikka väga palju). Peamiselt mängisid erinevaid tegelasi Aarne Soro ja Tarvo Vridolin. Mitmeid rolle oli ka Marika Palmil, kuid võrreldes Soro ja Vridoliniga oli temal ikka väga vähe erinevaid rolle ja palju aega tegelaskujude välimuse muutmiseks lava taga. Soro ja Vridolin suutsid korraga kehastada laval umbes 5-6 tegelast, kusjuures erinevaid tegelasi kujutati erineva mütsi pähe panekuga. Eriti märkimisväärne on see, et mütse vahetati kiiremini kui ühe sekundiga. Kes tahab andekate näitlejate muundumisvõimet näha, siis võite postituse lõpus olevalt lavastuse lingilt fotogaleriid vaadata. Ütlen etteruttavalt ära, et päris mitme pildi peal on just Soro ja Vridolin, kasutades lihtsalt erinevaid parukaid, habemeid ja jakke (kuigi esmapilgul võib tunduda, et tegemist on täiesti erinevate inimestega). Ja ükski tegelane polnud eelmisega sarnane. Kõik rääkisid erineva hääletooniga ning liikusid erineva kehahoiakuga. Nii kiire muundumine ja nii väheste vahenditega (vahel pandi habe ette lausa laval publiku silme all ja see oli ainsaks tegelast määravaks tunnuseks) on näitlejatöö meistriklass. Juba ainuüksi selle vaatemängu pärast tasub “39 astet” vaatama minna. Ampluaa, keda Vridolin ja Soro kehastasid, ulatusid politseinikest kuni naisteni ja sinna vahele jäid nii küla- kui ka härrasmehed, vanameestest rääkimata.

Kuigi Soro ja Vridolin kehastasid ka naisi, tegid nemad rohkem episoodilisi rolle, need naiste rollid, mis olid peategelase seisukohast kõige olulisemad (kes temasse ära armusid, või kellesse tema ära armus), olid kõik Marika Palmi kanda. Veidi tundus, et trupi ainsa naisena (jättes lavatagused naised välja) oli Palmi ülesanne laval olla graatsiline, õrn ja veetlev ning meeste ülesandeks jäi nalja tegemine. Peaosalist kehastanud Martin Mill oli see, kes kogu show juhtis. Minu meelest on Mill väga hea karakternäitleja ja kui teised olid naljakad erinevates rollides, siis tema sai olla see koba peategelane, kellel kõik asjad maha kukuvad või kes igale poole vastu koperdab. Kui ma nüüd õigesti mäletan, oli tema ka see, kes kõige rohkem nn rollist välja tuli ja teiste tegevust kõrvalt kommenteeris, pakkudes seeläbi publikule nalja.

Põhjus, miks mulle tundus justkui ma vaataksin huumorishowd, mitte teatrilavastust oli kindlasti ka selles, et laval kasutati pigem vähem lavakujundust ja kostüüme. Iseenesest oli see hea just selleks, et näitlejate meisterlikkus paremini esile tuleks ja kõik vaatajad said endale täpselt sellise lavakujunduse välja mõelda, mis neile meeldis. Kõige enam meeldis mulle lava tagumises osas olev hele kangas, mis oli lamipirnidega ümbritsetud (postituse päisepildilt näete veidi). Ühelt poolt lõid kollased lamipirnid mulje millestki suursugusest ja teisalt võimaldas hele kangas varjude ja statistide abil luua stseene lendava lennuki eest põgenemisest ning rahvarohkest peost. Kui ma ütlesin, et lugu iseenesest polnud minu hinnangul piisavalt spioonikas, siis helikujundus oli spioonikale sobilik ja tekitas tunde nagu ma oleks kinos ja vaataks järjekordset Bondi filmi. Ehk siis täpselt see emotsioon, mida oli vaja.

Kokkuvõtteks jäin mina väga rahule ja soovitan kõikidel teistel ka sammud Ugala poole seada. Kui minu sõnadest jääb väheks, et tegemist oli suurepärase lavastusega, siis fakt, et puberteediealised kooliõpilased vaatasid vaikides laval toimuvat, peaks iseenda eest rääkima.

Head teatrikuu algust!

 

Lavaversiooni autor: Patrick Barlow

Tõlkijad: Külli Seppa ja Anne-Ly Sova

Lavastaja: Sander Pukk

Kunstnik: Annika Lindemann

Helilooja ja helikujundaja: Veiko Tubin

Valguskunstnik: Priidu Adlas (Eesti Draamateater)

Osades:

Martin Mill – Richard Hannay

Marika Palm – Annabella Schmidt, Pamela, Margaret

Aarne Soro – kõik ülejäänud rollid

Tarvo Vridolin – kõik ülejäänud rollid

Statistid: Aili Nohrin, Grete-Liis Oja, Annika Mänd, Merle Liinsoo, Siim Villem Vester ja Kaspar Laanisto

 

Rohkem infot lavastuse ja mänguaegade kohta leiab Ugala koduleheküljelt.

Loe edasi