Superstaar

14. jaanuaril 2026 Ugala külalisetendus Põlva kultuurikeskuses

Foto: Annika Vihmann

Selle postituse algusesse tuleb vist kirjutada hoiatus, et lugeda ainult omal vastutusel. Kuigi kõiki blogi postitusi loetakse vabal tahtel ja omal soovil. Aga hoiatus on ainult seetõttu, et sellest tuleb üsna negatiivne postitus. Seega juttu pikaks ei aja, sest kes see ikka pikalt negatiivseid mõtteid lugeda tahab.

Tegelikult olid mul Ugala lavastusele „Superstaar“ suured ootused, sest kuidagi olin meedias kuulnud, et tegemist on väga hea lavastusega. Veel vahetult enne etenduse algustki vestlesin ühe tuttavaga, kelle tuttav oli just hiljuti lavastust näinud ja kiitnud, mispeale ka tuttav otsustas teatrisse tulla. Järelikult on ikka hea lavastus, kui inimene tuttava soovituse peale üsna spontaanselt teatrisse tuleb. See andis mulle ainult lootust juurde. Teine põhjus, miks ma arvasin, et tegemist on hea lavastusega olid näitlejad – Aarne Soro ja Martin Mill on minu hinnangul Ugala teatri kõige andekamad näitlejad ja neid on alati rõõm laval vaadata. Kui nemad juba kaasa teevad, siis järelikult vähemalt saab nalja, sest minu meelest tulevad neil koomilised osad veel eriti hästi välja.

Nüüd peaaegu poolteist kuud hiljem, mil seda postitust kirjutan, olen aru saanud et suuresti jagunebki inimeste arvamus lavastuse osas kaheks. Ühed esitavad kiidulaulu ja teised kiruvad nähtud etendust maapõhja. Mina kuulun teise gruppi. Mul oli kogu etenduse aja peas ainult üks küsimus, et mis asi see siin laval toimub ja miks ma seda eklektilist kakofooniat vaatan. Seda üllatunum olin ma vaheajal, kui külastajatest lahkus ainult üks inimene. Tean seda kindlalt, kuna ma olen vabatahtlikuna kultuurikeskuse garderoobis tööl ja kuna garderoob on otse välisukse vastas, siis on mul üsna hea ülevaade sellest kes tuleb ja läheb. Ma oleksin arvanud, et lahkub rohkem inimesi. Mõni muidugi ütles, et ta jääb ainult sellepärast et vaadata mis kõigest sellest lõpuks välja tuleb ja kui jaburaks asi läheb.

Mis mulle siis ei meeldinud? Tahaks öelda, et kõik. Kogu lavastus oli lihtsalt jabur ja see kuidas näitlejad mingit veidrat külakuhja tegid ja samal ajal laval karjusid, pole minu jaoks teater. Ma vist olen liiga vanamoeline ja traditsioonides kinni, et sellist teatrit nautida. Lisage sinna veel kirjud ja värvilised kostüümid ja ongi ajule liiga palju välist müra tagatud. Nagu mu kaasvabatahtlik ütles siis tal oli tunne nagu ta vaataks ATH-ga inimeste kokkutulekut. Kõik jooksid ringi ja igaüks tegi laval justkui mingit oma asja.

Iseenesest oli seal ikka konkreetne lugu ka, aga kui esmapilgul tundus et lugu on täiesti hetke Eesti olukorrast, siis mida rohkem etendus kestis seda rohkem igasuguseid ajuvabasid pöördeid juurde tuli. Esmapilgul tundus, et tegemist on tavalise sünnipäevapeoga, kuid ühel hetkel oli sünnipäevale saabunud salapärane vetelpäästja Jüri Sügis Ameerikast, kes saabus mingil põhjusel triibulises klounikostüümis; kohaliku poliitiku noor sisuloojast abikaasa oli wc-sse luku taha jäänud ja mingi hetk jooksis poliitik üldse palja tagumikuga lavalt ära. Sekka veel mingid seltskonnamängud, mis mulle arusaamatuks jäid, kuid mis näitlejatele endile kohutavalt nalja tegid. Kohati oli tunne nagu oleks osa lavastusest kohapeal improviseeritud. Aga improteatri improlavastused on kordades humoorikamad. Vähemalt minu jaoks. Seega jäi see sünnipäevapeo lugu ja Annika (Adeele Jaago) ning Olle (Oskar Punga) vaheline armastuslugu ka tahaplaanile ja kadus kõige muu sisse ära. Kui keegi minult järgmine päev töö juures küsis, et millest teater rääkis, siis ma pidin esimese hooga järele mõtlema, et millest siis lugu õieti oli.

Siiski tuleb tunnistada, et Aarne Soro mängis seda kõige jaburamat tegelast suurepäraselt ja kuigi mu peas püsis küsimus et miks näitlejad seda jaburust nõus mängima on, sain Soro erinevate rollide kehastamist nautida. Ühtlasi meeldis mulle kõige rohkem see kui ta tegelikult naist mängis. See oli vist kogu etenduse jooksul ainus kord kui ma naerda sain. Astrid Lindgreni raamatutest inspireeritud tegelaste nimed tekitasid ka kohati lapsepõlvenostalgiat. Seega läbinisti halb lavastus ei olnud, aga ma pole ka kindel, kas ainult Aarne Soro hea näitlejatöö pärast tasub teatrisse minna. Kuid nagu ma alguses ütlesin, siis pooled inimesed kiidavad lavastust. Seega kui teile ohtrad värvid, palju müra ja kaootilisus meeldivad, siis tasub vaatama minna.

 

Autor, lavastaja ja kunstnik: Andres Noormets
Dramaturg: Esko Salervo
Kostüümikunstnik: Maarja Viiding
Originaalmuusika: Hans Noormets
Valguskujundaja: Villu Konrad
Osades:
Oskar Punga – Olle
Martin Mill – Tom
Adeele Jaago – Annika
Tanel Ingi – Rikard Karlsson
Marika Palm – Pipiliis Karlsson
Aarne Soro – Jüri Sügis

 

Rohkem infot lavastuse ja mänguaegade kohta leiab Ugala kodulehelt.

Loe edasi

Sünnipäevaküünlad

 9. aprillil 2025 Ugala teatri suures saalis

Foto: Annika Vihmann

Üldiselt ma igasugustes loosimängudes tavaliselt ei osale, sest ma tean et ma ei võida. Ometigi kui teatripileteid võib võita, siis kipun ikka osalema. Nii ongi viimasel ajal juhtunud, et olen mitmeid pileteid võitnud ja seetõttu sattunud vaatama ka neid lavastusi, millele ma ise ilmselt pileteid ostnud ei oleks. Tegelikult sain sel korral sellise võidu, et võisin ise valida Ugala repertuaarist lavastuse, mida vaadata tahan. Seega oli ikka natukene minu käsi ka mängus, et just „Sünnipäevaküünlad“ see lavastus oli, mida ma vaatama sattusin ja ainult fortuunat süüdistada ei saa.

Miks siis just see lavastus? Eelkõige kõnetas mind kirjeldus sellest, et lavastuses vaadatakse ühe naise elu lugu peaaegu saja aasta jooksul. Mis seal salata, kui lavastuse tutvustuses lubatakse, et lavastus on mõeldud neile, kellele meeldivad igasugused tähtpäevad, siis see kirjeldus käis ka minu pihta. Natukene aitas ka see kaasa, et tegemist on Andres Noormetsa 100. lavastusega ja kuigi ma pole just palju Noormetsa lavastusi näinud, siis olen tema varasemate lavastuste kohta kiidusõnu lugenud. Seega kõike seda arvesse võttes, tundus „Sünnipäevaküünlad“ olevat just see lavastus mida vaadata. Isegi siis kui näitlejate hulgas ühtegi minu lemmikut ei olnud.

Vahetult enne etenduse algust tekkis minus kahtlane sisetunne, et äkki oleks mõne teise lavastuse pidanud valima. Väga suur põhjus, miks ma nii mõtlesin oli selles, et saal oli praktiliselt pooltühi (Piletimaailma andmetel oli vist 200+ vaba kohta saalis). Sõbranna arvas, et saal on tühi kuna tegemist on lihtsalt nii uue lavastusega, aga mind tegi see ikkagi ettevaatlikuks. Tavaliselt on hea lavastuse korral kõik etendused juba algusest peale kui mitte päris välja müüdud, siis ikkagi suurem enamik saalist on välja müüdud. Etenduse jooksul sain aru, et halb eelarvamus oli sel korral kahjuks minu jaoks põhjendatud. Nimelt sain esimese vaatuse ajal aru, et see lavastus pole ikka üldse minu jaoks. Tehniliselt oleks lugu võinud mulle meeldida, aga ma ei leidnud end kordagi loo moraali või sõnumi peale mõtlemast. Ma ei teagi, kas mulle lihtsalt ei sobinud Andres Noormetsa kontseptsioon lavastusest, või siiski polnud ka tekst päris see, mis mind kaasa oleks haaranud.

Teadupärast ei tee ma ka enne teatrisse minekut erilist uurimistööd lavastuse kohta. Sel korral vaatasime sõbrannaga juba teatris olles lihtsalt lavastuse kodulehel ringi ja ma märkasin, et ühtegi arvustuse linki pole teater veel oma lehele postitanud. Iseenesest polnud see midagi imelikku, sest tegemist on ikkagi väga värske lavastusega ja ilmselt polnud keegi jõudnud nii kiiresti arvustust kirjutada või siis polnud teater jõudnud neid veel avaldada. Nüüd on paar arvustust silma jäänud ja ma pean tõdema, et minu teatrimaitse on vist äärmiselt kummaline, sest mulle on silma jäänud et teiste jaoks on lavastus kaasahaarav ja mõtlemapanev. Mulle vastupidiselt ei jätnud lavastus aga mitte mingisugust head emotsiooni. Mis mind siis kõige rohkem häiris, kui ma tekstile isegi tähelepanu väga ei pööranud?

Esiteks mind vist häiriski see, et tekst polnud minu jaoks piisavalt kaasahaaravalt esitatud ja mu mõte kippus uitama minema ning teksti ridade vahele peidetud mõtted jäid kõik minu jaoks tabamatuks. Teiseks häiris mind näitlejate valik. Ma saan suurepäraselt aru, et tegemist on teatriga ja näitlejad ei saa alati enda vanuseid inimesi mängida. Aga kui Jaana Kena, kes on kindlasti vanem kui Klaudia Tiitsmaa mängib lavastuses Tiitsmaa poja pruuti ja hiljem tema lapselast, siis see vanuse vahe jäi mind häirima. Eriti kui arvestada seda, et ega näitlejaid grimmi või parukatega nooremaks/vanemaks ei tehtud. Samuti nagu see, et Janek Vadi ja Aarne Soro mängisid Tiitsmaa vanuseid poisse ja hiljem mehi. Ning kui lavastuse jooksul Tiitsmaa tegelane vananeb 17 aastasest neiust 107 aastaseks raugaks, siis võiks seda vananemist kuidagi rõhutada. Praegu oli Tiitsmaa kogu lavastuse jooksul praktiliselt samasuguse välimusega (kui mõned kampsuni/kardigani vahetused ning prillid välja jätta) ning võiks öelda et isegi sama energiline.  Minu jaoks lihtsalt ei suutnud näitlejad edasi anda seda vanust, mida nad kehastama pidid. Kuigi mind häiris näitlejate rollidesse paigutamine, siis mõned näitlejad pakkusid isegi üllatust. Näiteks sümpatiseeris Klaudia Tiitsmaa mulle Ernestine´i rollis väga ja ma nii lootsin, et teda tehakse vaheajal veel vanemaks, et teises vaatuses tulebki lavale hallipäine Ernestine. Kahjuks seda ei juhtunud. Oleks näiteks Jaana Kena kehastanud etenduse jooksul vananevat Ernestine´i ja Klaudia Tiitsmaa kehastanud tema poja pruuti ja hiljem lapsi, siis oleks lugu minu jaoks ehk hoopis teisiti mõjunud.

Eks neid küsitavusi oli minu jaoks veel teisigi, aga kõige häirivam oli siiski näitlejate valik. Näiteks häiris mind veel lavakujunduses kasutatud valguskettide ere valgus. Kui stseenide taustal olid põlevatest lampidest moodustatud ketid ilusaks ja isegi pidulikuks täienduseks, siis stseenide vahel löödi lambid nii heledalt põlema, et see oli silmade jaoks lausa valus. Selleks, et peaaegu sada aastat paari tunni jooksul ära mängida, möödusid mõned stseenid sekunditega ja seega seda eredat valgussähvatust sai päris palju näha. Kohati tekitas selline kiire stseenide vahetamine mulje nagu oleks näitlejatel midagi untsu näinud ja nad alustaksid stseeni uuesti. Tegelikkuses näidati sellega aga seda, et kuigi aastad mööduvad siis mingid asjad korduvad aastast aastasse ja nõnda tekibki mulje nagu aastad libiseksid ühe silmapilgutusega meist mööda.

Iseenesest on lavastuse mõte hea, et traditsioonid on olulised ja neid tuleb hoida ka rasketel aegadel, sest need annavad meile teatud kindlustunnet ja lohutust. Nagu juba öeldud, siis minu jaoks läks etenduse sügavam mõte kaotsi ja seega ma väga palju ei oskagi seda reflekteerida mis tundeid lavastus minus tekitas. Pigem oli minu jaoks tegemist sellise lavastusega, et vaatasin ära ja teatrisaalist lahkudes oli juba suurem osa laval toimuvast meelest läinud. Ma saan aru, et tegelikult käsitletakse lavastuses olulisi teemasid nagu lähedaste suremine, petmine, õige armastuse leidmine, eneseotsingud jms, aga need teemad lihtsalt ei jõudnud sel korral minuni. Iseenesest on mul sellest kahju, sest ma tahaksin iga kord teatrist niimoodi ära tulla, et ma olen elevil ja õhkan, et see oli nii äge, mida ma just nägin. Ja sisukirjelduse põhjal oleks tekstil seda potentsiaali olnud, et minus neid tundeid tekitada.

Et mitte nii negatiivse tooniga lõpetada, siis kogu lavastuse juures meeldis mulle see, et laval küpsetati päris torti. Kuigi esimese vaatuse alguses venis see taigna tegemine nii kaua, et ma hakkasin mõtlema, et tort saab vist etenduse lõpuks alles valmis. Tegelikkuses sai isegi esimese vaatuse lõpuks valmis ja teises vaatuses asuti torti kaunistama. Peale vaheaega oli niisiis eriti hea minna magusat koogilõhna täis saali. Seda sama Ernestine´i kodust torti võiks etenduse päevadel ka teatrikohvikus serveerida.

Kokkuvõttes mina pigem ei soovita seda lavastust vaatama minna, sest minu hinnangul pole lavastuses mitte ühtegi sellist asja, mida lavastuse sisututvustuses lubatakse. Jah, peategelane küll vananeb etenduse jooksul, aga see vananemine ei paista välja. Ja ma ei räägi siin ainult välimusest. Ka üheski liigutuses ega kõnemaneeris ei paistnud neid lisanduvaid aastaid välja. Ning kuigi kogu lavastuse tegevus toimub ainult sünnipäeva ajal, siis sellist pidulikku sünnipäeva meeleolu, mis tähtpäevade tähistamisega kaasas käib, ma ka ei tundnud kordagi. Õnneks vahel ikka sai naerda ja mina oma professionaalse kretinismiga suutsin lavastusest leida viiteid insuldile ja dementsusele. See siiski pole minu hinnagul piisav põhjus, et kalleid teatripileteid ostma hakata.

 

Autor: Noah Haide
Tõlkija, lavastaja ja kunstnik: Andres Noormets
Kostüümikunstnik: Maarja Viiding
Originaalmuusika: Hans Noormets/ Rozell
Valguskujundaja: Villu Konrad
Osades:
Klaudia Tiitsmaa – Ernestine
Aarne Soro – Kenneth (Ernestine´i naaber)
Marika Palm – Alice (Ernestine´i ema); Madlen (Ernestine´i ja Matti tütar); Stiny (Alexi tütar)
Jaana Kena – Joan (Billy naine); Alex (Joani ja Billy tütar); Beth (Johni elukaaslane)
Janek Vadi – Matt (Ernestine´i poiss-sõber ja hiljem abikaasa); William (Alexi poeg)
Oskar Punga – Billy (Ernestine´i ja Matti poeg); John (mees, kes ärkas üles keset ööd)

 

Rohkem infot lavastuse ohta leiab Ugala koduleheküljelt.

Loe edasi

39 astet

 20. veebruaril 2024 Ugala külalisetendus Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses

Foto: Silver Kaljula

Kes mu raamatupostitusi loevad, on ilmselt juba aru saanud, et ma loen peamiselt psühholoogilisi põnevikke või krimiromaane. Ega ma ka filmimaailmas ei ütle heast spioonifilmist ära. Niisiis mõtlesingi ühe spioonikomöödia ka teatris ära vaadata. Kuigi olgem ausad, ega need klassikalised komöödiad kus tehakse allapoole vööd nalju ja kõik tegelased omavahel lootusetult segamini aetakse, mulle eriti ei meeldi. Peamiselt ei meeldi seepärast, et kõik on liiga etteaimatav ja naljad pole naljakad. Sageli jääb mulje, et kui hästi palju ropendada või teha hästi palju allapoole vööd nalju, siis ongi naljakas ja rohkem pingutama ei pea. Tegelikkuses on komöödiat lausa lust vaadata, kui see on hästi tehtud. Kahjuks ei taheta või osata head komöödiat hästi teha. Seda labast komöödiat tehakse Eesti teatrimaastikul minu hinnangul palju rohkem. Seepärast on mul tõsiselt hea meel, et Ugala lavastus “39 astet” on hästi tehtud komöödia, kus sain isegi mina südamest naerda (kusjuures mind on raske naerma ajada).

Ma leian, et spioonikomöödia on žanri mõttes ilmselt kõige õigem nimetus antud lavastusele. Sealt leiab kõige ehedamat spionaaži (sa ei tea kunagi keda võib usaldada ja keda mitte) ja samas on seal ka veidi Monty Pythoni või Charlie Chaplini stiilis komöödiat. Mingid stseenid meenutasid mulle isegi commedia dell´arte´t, peamiselt vist küll tegelaste koomilise hoiaku tõttu. Sest klassikalisele commedia dell´arte-le iseloomulikke tegelaskujusid (kui noored armastajad välja jätta) lavastuses polnud. Kuigi lavastuses räägiti, siis minu jaoks jäi sõnaline osa kuidagi tagaplaanile ja tundus, et sõnu kasutatakse vähem kui klassikalises sõnalavastuses. Teksti järgi toimus kogu tegevus Inglismaal ja Šotimaal ja see on kõigile teada-tuntud fakt, et šotlaste inglise keelest ei saa keegi teine peale nende endi aru. Seega oli minu meelest geniaalne lüke eestindatud versioonis panna šotlased rääkima Lõuna-Eesti murdes (ma tahaks väga väita, et tegemist oli võro keelega, aga kuna ma selles päris 100% kindel pole, jään Lõuna-Eesti murde juurde). Murdes rääkimine siis väljendas seda, et pealinnast saabunud peategelane ei mõistnud kohalike juttu ja vajas nn riigikeelset tõlget. Mulle kui lõunaeestlasele meeldis kohaliku murde kasutamine eriti (oleksid nad võinud ja mulgi murret kasutada). Ja olgem ausad, kui Soro ikka Põlvas murrakut rääkima hakkas, põhjustas see esiteks korraliku naeru ja teiseks sulasid nii mitmegi saalis viibinud inimese südamed, et Viljandis ka meie keelt rääkida osatakse.

Minu hinnangul ongi mitmetahuline komöödia ja viimase detailini lihvitud näitlejatöö peamine argument, miks seda lavastust vaatama peaks minema. Lugu räägib tüüpilisele spiooniloole kohaselt tavalisest inimesest, kes ootamatult kogu spionaaži keerisesse satub ning peab oma kodumaad hakkama pahade käest päästma ja saab seetõttu kangelaseks. Nagu ühele õigele spiooniloole kohane, on asjasse segatud ka ilusad daamid, sest maailma päästev mees on väga nägus ja kõik naised armuvad temasse. Minu jaoks lugu iseenesest jäi veidi nõrgaks ja seal polnud just väga palju ootamatuid keerdkäike, mida võiks ühelt spiooniloolt eeldada. Samas unustasin ma üsna sageli üldse ära, et asjal on ka mingisugune narratiiv, mida mööda tegevus toimub. Peamiselt unustasin spiooniloo seetõttu ära, et näitlejaid oli lihtsalt nii nauditav vaadata, et ma oleksin kasvõi ilma igasuguse omavaheliste seosteta šketsikava võinud samade näitlejate esituses vaadata. 

Tegelikult tundub mulle üldse, et Ugala teeb viimasel ajal väga häid lavastusi, või olen mina siis lihtsalt juhtunud nende parimaid lavastusi vaatama. Igatahes on nemad mulle viimasel ajal kõige suuremaid teatrielamusi pakkunud. Kui sellele lavastusele midagi ette heita, siis ainult seda, et lugu jäi kohati venima ja mida rohkem etenduse lõpu poole, seda vähem oleks näitlejate nn rollist välja astumisi näha tahtnud. Ma ikkagi usun, et kõik rollidest välja tulekud, kus näitlejad üksteise nimesid kasutasid või tegelaste tegevust kõrvalt kommenteerisid, olid ikkagi lavastajal nii mõeldud, mitte polnud kohapeal improviseeritud. Lihtsalt alguses oli see naljakas, aga lõpus tundus veidi venitamisena (kuigi natukene naljakas oli ikka veel) ja oleks tahtnud lihtsalt näha, millega kogu asi lõpeb. Näiteks üsna etenduse lõpus küsis Martin Milli kehastatud tegelane parajasti dekoratsiooni taga riideid vahetavalt Aarne Sorolt “Soro, kaua sul veel läheb?”. Saades vastuseks et 10-20 sekundit veel, otsustati just mängitud stseeni aegluubis korrata, et aega viita. Jah see oli naljakas, aga kohati tekkis küsimus, et miks seda ikkagi praegu vaja on (ma mingil põhjusel kahtlustan, et tegelikult oli Soro valmis ja see oli lihtsalt sisse kirjutatud, aga mine sa tea). Huumori mõttes oleks võinud nad kohe antud stseeni aegluubis mängida, oleks veidi efektiivsem olnud igas mõttes. Jah ma tean, et sageli ongi komöödiates peamiseks nalja tegemise mooduseks sama tegevuse kordamine või tempo muutmine, aga mingil hetkel tundus, et seda oleks veidi vähem võinud olla. Seda näitas ka etenduse kestus. Kui etendus oleks pidanud lõppema u 21.30, siis tegelikkuses lõppes see vist peaaegu 15min hiljem. Järelikult millegagi näitlejad laval siiski venitasid. Tegelikkuses oli see minu silmis ka ainus tõrvatilk meepotis kogu etenduse jooksul.

Nüüd tahaksin kogu etenduse kõige parema osani jõuda ja selleks on näitlejad. Laval oli kokku neli näitlejat - Martin Mill, Marika Palm, Tarvo Vridolin ja Aarne Soro. Lisaks tegid episoodilisi rolle statistidena nii kostümeerijad, grimmeerijad kui lavamehed. Ma isegi ei jõua kokku lugeda kui mitu erinevat tegelast kogu loos oli (vihjeks võin öelda, et ikka väga palju). Peamiselt mängisid erinevaid tegelasi Aarne Soro ja Tarvo Vridolin. Mitmeid rolle oli ka Marika Palmil, kuid võrreldes Soro ja Vridoliniga oli temal ikka väga vähe erinevaid rolle ja palju aega tegelaskujude välimuse muutmiseks lava taga. Soro ja Vridolin suutsid korraga kehastada laval umbes 5-6 tegelast, kusjuures erinevaid tegelasi kujutati erineva mütsi pähe panekuga. Eriti märkimisväärne on see, et mütse vahetati kiiremini kui ühe sekundiga. Kes tahab andekate näitlejate muundumisvõimet näha, siis võite postituse lõpus olevalt lavastuse lingilt fotogaleriid vaadata. Ütlen etteruttavalt ära, et päris mitme pildi peal on just Soro ja Vridolin, kasutades lihtsalt erinevaid parukaid, habemeid ja jakke (kuigi esmapilgul võib tunduda, et tegemist on täiesti erinevate inimestega). Ja ükski tegelane polnud eelmisega sarnane. Kõik rääkisid erineva hääletooniga ning liikusid erineva kehahoiakuga. Nii kiire muundumine ja nii väheste vahenditega (vahel pandi habe ette lausa laval publiku silme all ja see oli ainsaks tegelast määravaks tunnuseks) on näitlejatöö meistriklass. Juba ainuüksi selle vaatemängu pärast tasub “39 astet” vaatama minna. Ampluaa, keda Vridolin ja Soro kehastasid, ulatusid politseinikest kuni naisteni ja sinna vahele jäid nii küla- kui ka härrasmehed, vanameestest rääkimata.

Kuigi Soro ja Vridolin kehastasid ka naisi, tegid nemad rohkem episoodilisi rolle, need naiste rollid, mis olid peategelase seisukohast kõige olulisemad (kes temasse ära armusid, või kellesse tema ära armus), olid kõik Marika Palmi kanda. Veidi tundus, et trupi ainsa naisena (jättes lavatagused naised välja) oli Palmi ülesanne laval olla graatsiline, õrn ja veetlev ning meeste ülesandeks jäi nalja tegemine. Peaosalist kehastanud Martin Mill oli see, kes kogu show juhtis. Minu meelest on Mill väga hea karakternäitleja ja kui teised olid naljakad erinevates rollides, siis tema sai olla see koba peategelane, kellel kõik asjad maha kukuvad või kes igale poole vastu koperdab. Kui ma nüüd õigesti mäletan, oli tema ka see, kes kõige rohkem nn rollist välja tuli ja teiste tegevust kõrvalt kommenteeris, pakkudes seeläbi publikule nalja.

Põhjus, miks mulle tundus justkui ma vaataksin huumorishowd, mitte teatrilavastust oli kindlasti ka selles, et laval kasutati pigem vähem lavakujundust ja kostüüme. Iseenesest oli see hea just selleks, et näitlejate meisterlikkus paremini esile tuleks ja kõik vaatajad said endale täpselt sellise lavakujunduse välja mõelda, mis neile meeldis. Kõige enam meeldis mulle lava tagumises osas olev hele kangas, mis oli lamipirnidega ümbritsetud (postituse päisepildilt näete veidi). Ühelt poolt lõid kollased lamipirnid mulje millestki suursugusest ja teisalt võimaldas hele kangas varjude ja statistide abil luua stseene lendava lennuki eest põgenemisest ning rahvarohkest peost. Kui ma ütlesin, et lugu iseenesest polnud minu hinnangul piisavalt spioonikas, siis helikujundus oli spioonikale sobilik ja tekitas tunde nagu ma oleks kinos ja vaataks järjekordset Bondi filmi. Ehk siis täpselt see emotsioon, mida oli vaja.

Kokkuvõtteks jäin mina väga rahule ja soovitan kõikidel teistel ka sammud Ugala poole seada. Kui minu sõnadest jääb väheks, et tegemist oli suurepärase lavastusega, siis fakt, et puberteediealised kooliõpilased vaatasid vaikides laval toimuvat, peaks iseenda eest rääkima.

Head teatrikuu algust!

 

Lavaversiooni autor: Patrick Barlow

Tõlkijad: Külli Seppa ja Anne-Ly Sova

Lavastaja: Sander Pukk

Kunstnik: Annika Lindemann

Helilooja ja helikujundaja: Veiko Tubin

Valguskunstnik: Priidu Adlas (Eesti Draamateater)

Osades:

Martin Mill – Richard Hannay

Marika Palm – Annabella Schmidt, Pamela, Margaret

Aarne Soro – kõik ülejäänud rollid

Tarvo Vridolin – kõik ülejäänud rollid

Statistid: Aili Nohrin, Grete-Liis Oja, Annika Mänd, Merle Liinsoo, Siim Villem Vester ja Kaspar Laanisto

 

Rohkem infot lavastuse ja mänguaegade kohta leiab Ugala koduleheküljelt.

Loe edasi

Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus

26. septembril 2019 Ugalas

Kujutage korraks ette, et te olete just saja-aastaseks saanud. Hooldekodul, kus te juhuse tõttu elate on arvamus, et sajandat sünnipäeva tuleb suurelt tähistada - koos ajakirjanike, linnapea ja uhke tordiga. Teie hing aga ihkab vabadust, seda et ei peaks iga hommik kell 6.30 ärkama ja kell 7.15 kaerahelbeputru sööma. Mida teie teeksite? Allan Karlsson, kes Ugala 100. hooajale pühendatud lavastuses samasuguse küsimusega vastamisi seisab, otsustab aknast alla hüpata ja kaduda.

Kui ma kuulsin, et Ugala toob oma juubelihooaja avalavastusena välja Jonas Jonassoni raamatu „Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus“ dramatiseeringu, olin ma õnnelik. Lihtsalt seepärast, et ma olen seda raamatut lugenud ja kuigi tegemist oli kohati ajuvaba süžeega, siis oli raamat ikkagi väga kaasahaarav ja tempokas. Oleks ju tore neid seiklusi teatrilaval näha. Ma natukene lootsin sellist tempokust, rütmi ja veidi utoopilist süžeed leida ka Vanemuise lavastuses „Julm mõrvar Hasse Karlsson paljastab tõe naise kohta, kes külmus surnuks raudteesillal“. Mulle tundus, et nende kahe pealkirjad on veidi sarnased ja ehk on sisuline ülesehitus ka sarnane. Seega pole mingi ime, et ma Vanemuises käies Hasses pettusin. Võib öelda, et kahe lavastuse ainus ühisosa on peategelase perekonnanimi Karlsson. Aga seda suurem oli mu rõõm, kui ma Ugala mängukavas seda teist Karlssonit kohtasin.

Pärast mõningast järele mõtlemist tundus igati loogiline, et Ugala tähistab oma sajandat sünnipäeva lavastusega mehest, kes sai just saja-aastaseks. Mind pani ainult veidi muretsema, et kas Ugala tahab samuti oma sünnipäeval Allan Karlssoni kombel ära kaduda. Nüüd kui ma olen lavastust näinud, võin südamerahuga öelda, et sellist plaani Ugalal vist ei ole. Minu meelest on nad üldse tuhast tõusnud. Kui ma mingi aeg mõnda nende lavastust vaatasin, siis ei meeldinud neist ükski mulle eriti. Sel korral suutis Ugala mind nii positiivselt üllatada, et mulle tundub, et nad hoopis üritavad ära kadumise asemel teatrimaastikul esile tõusta.

Igatahes mulle tundub küll, et saja-aastane Ugala on endale täpselt õige lavastuse leidnud, millega suurt sünnipäeva tähistada. Kuigi saalist ära minnes kuulsin ma kuidas ühed teatrikülastajad arutasid, et tegemist oli väga lihtsakoelise lavastusega, mis justkui polegi midagi väärt, tahaksin mina neile külastajatele vastu vaielda. Tõesti lavastuses polnud mitmekihilist filosoofiat peidus ja leidus palju komöödiale iseloomulikke tunnuseid, kuid mingit mõtlemisainet lavastus ikkagi pakub. Näiteks kui lihtne võib olla kogu maailma ajalugu muuta, kasvõi kogemata. Kuigi see kõik on fantaasia, siis võiksime ka meie saalis istudes fantaseerida, kuidas võiksime meie ühe väikese teoga maailma muuta.

Kõige rohkem pakub minu meelest lavastus siiski positiivsust. Ja seda on meil tänapäeval väga vaja. Eriti siis kui sa avad uudisteportaali ja loed sealt kuidas maailmas on sõjad, terrorism, tavalisi inimesi tapetakse jne. Uskuge mind, siis see peaaegu kolm tundi Allan Karlssoni seltsis kulub teile vägagi ära. Äkki suudab Allan Karlsson teid ka veidi mõtlema panna sellele, mis saab siis kui kõik ausalt südamelt ära rääkida. Kas valetamine ja varjamine on kunagi midagi head toonud? Vist mitte. Võtkem siis Allan Karlssonilt eeskuju ja proovigem elada tema elu moto: „On, mis on ja tuleb, mis tuleb“ järgi.

Kuigi mulle komöödiad ei meeldi, siis sel korral oli lavastus tervikuna nii hea, et komöödiaelemendid mind ei häirinud. Kõik need, kellele meeldib näha teatris kuidas pudeleid vastu pead puruks lüüakse ja kuidas naised lakkamatult ropendavad, peaksid sel korral õnnega koos olema. Lisaks on lavastaja Ringo Ramul koostöös kunstnik Annika Lindemanniga lavale toonud elevandi ja sõiduautod. Ja kuna loo peategelasele Allan Karlssonile meeldivad lõhkeained, siis näeb laval ka ohtralt plahvatusi. Ehk kogu kolm tundi on täis kärtsu ja mürtsu ja igav ei hakka sekundikski.

Põnevust aitab üleval hoida ka lavatehnika. Viimati nägin vist nii ohtrat lava tehniliste võimaluste kasutamist Vanemuise lavastuses „Beatrice“ ja see oli ka vahetult peale uue lava valmimist. Nii näeb ka nüüd Ugalas korduvalt eeslava alla vajumist ja lava pöörlemist. Kuigi pöördlavad on teatrites tavalised, siis mina polnud veel näinud, et pöördlavast ainult üks välimine ring pöörleb ja ringi sisemine osa püsib paigal. Õhtu üllatajaks võib hoopis valgusparki pidada. Pole minu silmad veel varem näinud, et valgusstanged langeksid alla lavale ja moodustaksid valgustatud puuri.

Kuna suurem rõhk on pandud tehnilisele poolele, on üldine lavakujundus pigem tagasihoidlik. Lavale on ehitatud kahekorruseline konstruktsioon, mille kummalgi korrusel on mõlemas nurgas sirmidega eraldatud ruumid. Ja seda konstruktsiooni saab siis vastavalt vajadusele ümber pöörata. Vajadusel saab sirmi tõmmata ka ruumi ette, võimaldades nii näitlejatel või lavameestel järgmiseks stseeniks peaaegu märkamatult valmistuda. Samas on õige valgustusega sirmid piisavalt läbi nähtavad, et varjude abil lugusid jutustada. Pigem loob lavastus siiski koos oma pürotehniliste ja tehniliste lahenduste, elevandi, autode ja muusika kasutamisega võimsa produktsiooni, milles varjudel on väga väike osakaal.

Pürotehnika kõrval võikski järgmiseks meeleolu loojaks olla muusika. Lauri Lüdimois ja Arno Tamm on suurepärase muusikalise kujunduse teinud. Kasutatud on selliseid muusikapalasid, millele ükski (tuim) eestlane ei suuda ükskõikseks jääda. Tõelisele eestlasele läheb ilmselt kõige rohkem südamesse laul „Jää vabaks Eesti meri“, mida publik saab kõval häälel kaasa laulda. Veel võib kuulda lavastuses selliseid laule või meloodiaid nagu „Himaalaja“, „Palmisaarel“, „Et saja aasta kestel“ jne. Lisaks kuuleb ka ooperist „Carmen“ tuttavat toreadoori laulu eestikeelsete sõnadega. Muidugi ei puudu muusika kõrvalt ka Oleg Titovi koreograafia. Mul on ainult natukene kahju, et tantsude põhirõhk oli Kadri Lepal ja Laura Kallel. Mehed oleksid võinud ka mõne tantsunumbriga hakkama saada. Hetkel tundus mulle, et muusikale oli rohkem rõhku pandud ja seetõttu jäi lavastuse koreograafiline pool veidi tahaplaanile.

Kui näitlejate peale mõelda, siis tundus nagu laval oleks väga palju erinevaid näitlejaid. Tegelikult oli laval üheksa näitlejat, kellest Aarne Soro ja Luule Komissarov mängisid ainult ühte rolli. Kõikidel teistel oli mitmeid erinevaid rolle ja seepärast tundus nagu oleks laval kogu aeg väga palju rahvast. Mõnes üksikus stseenis olid laval ka inspitsient ja lavatehnik. Kõige rohkem jäi muidugi silma saja-aastast kehastanud Aarne Soro. Kui ei teaks, siis arvaks, et tegemist ongi eaka näitlejaga. Kogu tema liikumine oli väga hästi tabatud. Ja need näoilmed, neid peab lihtsalt ise nägema. Sellist headuse kehastust pole ma ammu näinud. Kuigi Allan Karlssonile meeldis plahvatusi korraldada, siis oma olemuselt oli ta heatahtlik ja see kiirgus Aarne Soro loodud tegelaskujust igati välja. Eriti kiiduväärt olid need ülikiired muutused, kus Allan meenutas oma nooruspõlve, tantsides energiliselt ja järgmisel hetkel oli ta jälle see sama vaevaliselt liikuv saja-aastane. Kuna Sorol oli lavastuses üks roll täita, siis eks tal oli selle võrra veidi lihtsam ülesanne kui tema kolleegidel ja ta sai pühenduda perfektse Allan Karlssoni loomisele.

Martin Milli kehastatud tegelaskujud olid muidugi omaette vaatamisväärsused. Kõik nad olid väga erinevate karakterite ja välimustega ning ta mängis nad kõik filigraanselt välja. Veidi tohmani võitu rullnokk-narkoärikast kuni Hispaania kindral Frankoni. Samas ei olnud Frankos mitte grammigi rullnokka ega rullnokas mitte grammigi Herbert Einsteini. Kõik olid erinevad isiksused oma erinevate kiiksudega. Maani kummarduse teen Martin Milli ees aga suurepärase sügavkülmikusse kukkumise eest. Selleks stseeniks harjutamine võis küll juba tippspordiga võrreldav olla.

Kõige positiivsemalt üllatas mind meestest sel korral hoopis Janek Vadi. Ma olen teda küll korduvalt Ugala lavastustes näinud, kuid mitte kunagi nii mitmekülgse ja võimeka näitlejana. Kõige enam meeldis mulle tema kehastatud hullumaja elanik Karl Silm. Nii kui tema tegelase nimi teatavaks tehti, mõtlesin ma, et see on küll hea kokkusattumus. Mulle on nimelt Janek Vadi silmad alati kõige enam silma jäänud. Neis lihtsalt on mingi salapärane kurbus. Vähemalt minu meelest. Seega Karl Silma perekonnanimi ajas mind kergelt muigama mu peas tekkinud situatsioonikoomika tõttu. Sel korral olid need ehtsa hullumeelse veidi ehmunud ja samal ajal äärmiselt valvel olevad silmad. Ka Vadil oli mitmeid rolle eakast kuni president Trumanini välja, kuid minu lemmikhetkeks jäi siiski see hullu pilk. Aga mulle tundus, et Vadi oleks nagu uue hingamise saanud suvega. Või siis vaatasin ma teda ise kuidagi teise pilguga, sest sel korral hakkasid kõik tema tegelaskujud mulle silma, mida varasemalt pole väga tihti juhtunud.

Naistest tooksin ma eraldi välja Laura Kalle. Ma teadsin küll, et ta laulab hästi, aga kui ta Larissa Aleksandrovna Popovana Bizet´ laulis, siis mul tuli kananahk ihule. Tal on lihtsalt nii võimas hääl, mida muidugi veidi võimendati. Päris saatusliku naise kujuna ta oma punases satiinkleidis minu jaoks siiski ei mõjunud, aga ega palju puudu ka ei olnud. Samas Kalle kehastatud nooruke Kim Jong Il oli paras komöödia. Mulle meenutas ta oma punase tõukerattaga pigem rohkem Tommit „Pipi Pikksukast“ kui kurja Põhja-Korea valitseja poega, kellele meeldib vaadata kuidas giljotiiniga inimestel päid maha raiutakse.

Kindlasti pakkus minust vanematele inimestele mõnusat nostalgiat ka Laura Kalle ja Kadri Lepa pioneeritüdrukute Klara  ja Vera tantsunumber. Kui keegi küsiks mult, et mis mul seostub Kadri Lepaga selles lavastuses, siis kindlasti just see tantsunumber. Kohe tuleb silme ette ka valget kübarat ja ülikonda kandev ameeriklane Ryan Hutton oma veidi arusaamatu läbi hammaste surutud diktsiooniga. Terje Pennie üllatas kõige rohkem sellega, et ropendada on võimalik nii, et see ei tundu labasena. Pennie lihtsalt paneb iga oma sõna (ka roppused) kõlama kuidagi eriti meloodiliselt.

Luule Komissarovi kehastatud endine keemiaõpetaja Ilona Raatma on autoriteet, keda väikeses Viljandis teavad kõik. Mulle tundub, et dramatiseeringu teinud Priit Põldma on Ilona Raatma osa kirjutades mõelnud just Komissarovile. Eks Luule Komissarov ole Viljandis ja kaugemalgi näitlejana samasugune autoriteet kui Ilona Raatma keemiaõpetajana. Ma arvan, et Komissarov isegi ei pea seda autoriteetsust mängima. Ta lihtsalt on autoriteet. Tarvo Vridolini ja Andres Tabuni mitmetest rollidest jäid kõige eredamalt meelde vastavalt Kim Il Sung ja Mao Tse Tung. Kõik nende kehastatud rollid olid stabiilselt head, kuid selles stseenis olid mõlemad laval pikkades punastes karvastes mantlites ja mõlemal tumedad kulmud ja soengud peas. Nad ei meenutanud mulle küll mitte kuidagi asiaate, aga seda koomilisem see stseen oli.

Kuigi ma olen Jonas Jonassoni raamatut lugenud ja teadsin laias laastus, mis üllatusi lool varuks on, siis ei hakanud mul ikkagi kordagi igav. Esiteks andis dramatiseering ja Allan Karlssoni toomine Rootsist Eestisse loole uue vaatenurga. Kindlasti Viljandi inimestel oli veelgi põnevam jälgida kuidas Allan Karlsson nende kandis ringi toimetab. Teiseks oli laval kogu aeg nii palju elu, et lihtsalt ei jõudnud igav hakata. Ja kui tõesti juhtus, et laval polnud midagi väga põnevat vaadata, siis sain mõttes just lõppenud tehniliselt filigraanse stseeni üle pead murda. Olles looga tuttav, saingi sel korral rohkem jälgida lavastuse tehnilist poolt. Ja ma nüüd ei teagi kas mulle pakkusid suurema elamuse näitlejate suurepärased rollisooritused (ma ei näinud mitte ühtegi nõrka näitlejatööd) või olen ma veel kogu selle tehnika meelevallas. Kindel on see, et ma sain elamuse ja kindlasti tahan seda elamust veel kogeda.

Igatahes selles olen ma küll täiesti kindel, et Ringo Ramul on koos meeskonnaga suurepärast tööd teinud ja Ugala juubelihooaja avalavastus pakub elamusi nii teatriteadlasele kes käib liiga palju teatris kui ka sellele inimesele, kes tunneb et võiks nüüd üle pikkade aastate jälle teatrisse minna. Ja mis peamine, siis lavastus sobib nii noortele kui ka eakatele. Nii meestele kui naistele. Koristajast poliitikuteni. Ehk, siis Ugala on valmis saanud täiesti universaalse lavastusega, mis tasub vaatamist. 

Kõik, kes pole veel raamatut lugenud, võiksid seda ka teha. Uskuge mind, te ei kahetse.

Autor: Jonas Jonasson

Dramatiseerija: Priit Põldma

Kunstnik: Annika Lindemann

Muusikaline kujundus: Lauri Lüdimois ja Arno Tamm

Koreograaf: Oleg Titov

Valguskunstnik: Mari-Riin Paavo

Mängisid:

Aarne Soro – saja-aastane Allan Karlsson

Andres Tabun – Einar; Julius Juurman; Lavrenti Pavlovitš Beria; Mao Tse Tung

Tarvo Vridolin – Viljandi linnapea; Benno Kolter; Allani isa; Doktor Madisson; vabariiklaste kompaniiülem; Julius Robert Oppenheimer; Kim Il Sung

Terje Pennie – bussijaama piletimüüja; politseikapten; Kaunitar

Janek Vadi – Lembit; komissar Richard Lilleküla; Härra Rotfuchs; Karl Silm; Harry S. Truman; Song Meilingi ihukaitsja; Juli Borissovitš Popov

Kadri Lepp – Alice; Ryan Hutton; Jiang Qing; Vera

Laura Kalle – Sakala reporter; Helju Kajamaa; Allani ema; Song Meiling; Klara; Kim Jong Il; Larissa Aleksandrovna Popova; Amanda Einstein

Luule Komissarov – Ilona Raatma

Martin Mill – Polt; Pang; Francisco Franco; Herbert Einstein

Aili Nohrin – Leeni

Oleg Titov – Raivo; bussijuht; Jossif Vissarionovitš Stalin; Kirill Afanasjevitš Meretskov

Siim Tubli - mesinik

Bänd koosseisus Arno Tamm, Marvin Mitt, Kalev Välk, Mart Nõmm ja Marko Mägi

Rohkem infot lavastuse kohta saab Ugala koduleheküljelt SIIN

* – Päisefoto autor on Siim Vahur

Loe edasi

Erakordselt heatahtlik mees

10.oktoobril 2016 Ugala külalisetendus Võru kultuurimajas "Kannel"

Pilt pärit Ugala teatri koduleheküljelt

Autor: Sirkku Peltola

Lavastaja: Tanel Ingi

Mängisid:

Egon Nuter - Raine (erakordselt heatahtlik 60-aastane mees)

Aarne Soro - Petteri (Raine 40-aastane poeg)

Andres Tabun - Kalevi (Raine uue korteri üürileandja)

Kata-Riina Luide - Iiris (Petteri abikaasa)

Klaudia Tiitsmaa - Kaisa (Petteri ja Iirise 15-aastane tütar)

Kiiri Tamm - Paula (Raine eksabikaasa)

Tarvo Vridolin - Jimi (Elektroonikafirma müügiagentide värbaja)

Triinu Meriste - Jannica (Elektroonikafirma omanik)

Luule Komissarov - Annu (Vaimsete probleemidega töötu, kellele Raine robottolmuimejat müümas käib)

Kunagi sügise alguses avastasin, et Ugala tuleb Võrru külalisetendust andma, kuid ega ma siis kohe piletit ära ei ostnud. Esmaspäev oli töölt vaba ja mõtlesin, et kunagi oli plaan 10.oktoober teatrisse minna. Vaatasin, et Vanemuises oli Rakvere teatri "3 õde" (mis on ka minu tahan vaadata lavastuste nimekirjas) ja Ugala teatri "Meeste kodu". Kuidagi tuli meelde, et äkki oli Võrus või Põlvas ka midagi. Ja oligi Võrus Ugala külalisetendus "Erakordselt heatahtlik mees". Ma ei pidanud enam pikalt mõtlema ja nii ma paar tundi enne etenduse algust piletid ostsingi. Kuna emal oli töölt vaba õhtu, võtsin temagi kaasa. Äkki saab ka veel teatripisiku külge.

Teatrisse läksin ma täiesti ilma igasuguste ootusteta. Tegelikult seda ikka lootsin, et hea lavastus on, sest noh teadlikult ma jama vaatama ei lähe (isegi ka siis mitte, kui mõni teater mulle tasuta piletit pakub). Sisututvustuse põhjal tundus mulle, et tegemist on hea lavastusega ja tundus, et sellist temaatikat võiksin ma vaadata küll. Ugala tutvustab oma koduleheküljel lavastust alljärgnevalt: "Loo keskmes on Raine - hilisesse keskikka jõudnud südamlik ja tagasihoidlik mees, kes on sunnitud oma elu justkui otsast alustama. Tema töökoht koondati, abielu sai ühel hetkel otsa ning hoole ja armastusega rajatud kodumajas elab nüüd eksnaine koos oma uue elukaaslasega. Mis seal siis ikka. Selline on elu. Raine ei ole kunagi iseennast esikohale seadnud. Pigem vastupidi. Ta on vähenõudlik, rõõmsameelne ja usaldav, alati valmis kaasinimesi aitama. "Annab kasvõi viimase särgi seljast," öeldakse selliste inimeste kohta. Kui tihti me märkame Rainesid endi kõrval? Kas oskame neid hoida ja väärtustada? Kellegi isa, vanaisa, töökaaslane, majanaaber... Oleme me neile vähemalt tänulikud?" Kohe kui ma seda sisututvustust lugesin, tundus mulle et tegemist on väga paljulubava lavastusega ja ma saan pärast oma peas palju filosofeerida elu üle. Päris nii see siiski ei olnud. 

Lavastuse algus mulle väga ei meeldinud. Põhjuseks see, et mina lootsingi väga sügavamõttelist lavastust. Tegelikkuses oli algus või koguni terve esimene vaatus üsnagi koomiline. Kõige koomilisem vist oligi Raine korteriomaniku tegelaskuju, keda kehastas Andres Tabun. Minu arvates oli korteriomanik väga tüütu ja no nii heatahtlik ei saa ükski inimene olla, et laseb oma korteriomanikul (või ükskõik kellel) vabalt oma korteris toimetada. Küll see korteriomanik käis sõi ja jõi Raine elamises, oli Raine juures, kui Petteri külla tuli ja ei lasknud isal-pojal omavahel rahus rääkida ning kõige tipuks läks korteriomanik ka Rainega tema poja pere poole jõuluõhtule kaasa. Lisaks oli korteriomanik Kalevi üleüldse selline muidumees, kes jõi ainult õlut ja rääkis oma lõputuid jutte. Selline täiesti tüüpiline koomiline kuju. Ja kuna mina ootasin väga sügavamõttelist lugu, siis mind ajas eriti vihale, et selline tegelane lavastuses sees on ja mulle esimene vaatus seetõttu väga pinget ei pakkunud. Küll aga ütles mu ema, et talle etendus meeldis ja eriti meeldis talle esimene vaatus just seetõttu, et seal sai nalja ja et see korteriomanik oli väga huvitav tegelane. Samuti mu emale ei meeldinud teine vaatus, kuna siis läks teema veidi tõsisemaks ja polnud enam nii palju nalja. Mulle jälle meeldis teine vaatus rohkem just sel samal põhjusel, et seal oli veidi mõtlemisainet ja tegelased olid tõsisemad. Seega ma julgen väita, et tegemist on sellise lavastusega, millest leiavad nii komöödia armastajad kui ka veidi tõsisemate teemade armastajad endale midagi. Samuti peaksid lavastusest äratundmisrõõmu tundma nii mehed kui naised, nii nooremad kui vanemad.

Lavastus keerlebki ümber 60-aastase Raine, kes on naisest lahutanud ja kes otsustab kolida teise linna, et olla lähemal oma poja perele, kellega ta pole pikalt suhelnud. Nii saab Raine tööle elektroonikafirmasse, kus tema ülesandeks on robottolmuimeja "Red Devil" müümine ja kolib väikesesse üürikorterisse. Oma heatahtlikkuses aitab Raine paljusid, kuid kasu asemel toob see talle ainult kahju. Nii juhtubki, et teiste abistamise tulemusel lastakse Raine töölt lahti ja Raine on sunnitud kolima oma poja pere juurde. Ka seal põhjustab Raine heatahtlikkus paksu verd. Lavastuse lõpp on aga üsna ootamatu. Nimelt lõpeb lavastus sellega, et Raine sureb infarkti tagajärjel ja me näeme tema matuseid. Matuste osa oli vist minu jaoks lavastuse kõige sügavamaid punkte ja minul võttis silma märjaks. Mu ainus mõte oli, et nüüd võiks midagi veel juhtuda, sest kui praegu saal valgeks läheb, siis olen ma sunnitud punaste ja märgade silmadega saalist väljuma. Õnneks läks lavastus veel veidi edasi ja ma sain normaalse inimesena saalist väljuda.

Kui ma eespool mainisin, et korteriomanik oli minu jaoks veidi kummaline kuju, siis tegelikult tundus mulle, et paljud tegelased olid üle võlli keeratud. Eriti üle võlli oli keeratud Raine tegelaskuju. Olgugi, et ta oli heatahtlik mees, siis mina ei usu, et nii heatahtlikke mehi või üldse inimesi olemas on. Või olen siis mina liiga kibestunud, et uskuda selliste inimeste olemasolusse. Kas tõesti ei saanud Raine oma korteriomanikku mitte Petteri poole kaasa võtta? Või miks Petteri üldse selle korteriomaniku enda juurde jõuludeks vastu võttis? Mina küll ei tahaks, et jõuluõhtul keegi võõras minu perega koos on. Või kas tõesti on mõni töötaja nii heatahtlik, et maksab oma ülemuse hasartmängusõltuvusest tekkinud paarituhande euro suuruseid võlgasid? Ja laseb end pärast veel töölt lahti ka lasta sellepärast? Või mõni müügimees, kes satub töötu ja kergelt kummalise välimuse ja olekuga naisterahva juurde tolmuimejat esitlema hakkab selle naise elektriarveid maksma? Või kas üldse nii heatahtlik inimene saab müügimees olla? Või ongi Sirkka Peltola kirjutanud näidendi kerge irooniaga? Minu meelest on tänapäeval järjest rohkem müügimehi ja ma pole veel ühtegi heatahtlikku müügimeest näinud. Enamasti on nad üsna agressiivsed ja soovivad iga hinna eest oma kaupa kas tutvustada või peale suruda. Seda, kas ja kui edukad nad on, ma ei tea. Küll aga oli lavastuses erakordselt heatahtlik müügimees oma firmas ka üks edukamaid müügimehi. Äkki on see mõtlemise koht? Võib-olla peaksidki müügimehed oma erakordse agressiivsuse asemel proovima erakordselt heatahtlikku lähenemist oma müügitöös. Samuti oli minu jaoks veidi irooniline see, et Raine oli oma töö kaotanud just valdade ühinemise tõttu. Ka see on hetkel Eestis akutaalne probleem ja paljud inimesed kardavad just eelkõige seda, et kui vallad ühinevad, siis nende töökohad koondatakse. Kas ehk mõni nendest koondatavatest ametnikest aga nii heasüdamlik oleks, seda ma ei usu. Ehk peaks kõik riigiametnikud seda lavastust vaatama saatma. Et kui neid kunagi koondatakse, siis nad teavad kuidas oma eluga edasi minna. Äkki muutuks elu Eestis ka paremaks kui meil oleks mitu erakordselt heatahtlikku inimest, kes teisi aitavad?

Aga aitab nüüd fantaseerimisest. Kuigi kohati tundus süžee minu jaoks fantaasiarohke, siis üldkokkuvõttes mulle lavastuse sisu ja ülesehitus meeldis. Võib-olla oleks esimeses vaatuses võinud natukene rohkem juhtuda. Mulle tundus, et esimene vaatus keskendus väga pikalt sellele kuidas Raine uude linna kolis, seal tööle asus ja korteri üüris. Teises vaatuseses toimus tegevus suuremate vahedega ja jõuti näidata rohkem sündmusi. Samuti meeldis mulle lavakujundus. Alguses, kui ma saali läksin tundus mulle, et laval polegi mingisugust kujundust. Et ongi lihtsalt tühi lava ja paar tooli. Kui etendus peale hakkas ja valgus sisse lülitati, siis vaatasin küll, et väga efektne lavakujundus. Põhiliselt oligi laval seinad koos paari akna ja valgustiga. Lisaks veel 3 lauda ja mõned toolid. Laudu ja toole tõstsid näitlejad ise lavastuse käigus vastavalt stseenile ümber. Koos mõningate lisadetailidega loodi lavale ilma igasuguse suure ümberpaigutusteta eduka elektroonikafirma kontor, hubane üürikorter, ilma elektrita korter, pubi jne. Kindlasti aitasid meeleolu loomisel palju kaasa ka näitlejatööd.

Ma pean tunnistama, et ma pole väga paljusid Ugala lavastusi näinud ja nende näitlejatega pole ma ka väga kursis. Võib-olla ongi asi selles, et ma pole neid näitlejaid väga telerist näinud ja pole ka teisi rolle näinud ja siis ei oska millegagi võrrelda. Mulle igatahes tervikuna näitlejatöö meeldis, kuid praktiliselt igaühe juures oli mõni asi, mis mind häiris või tekkis mul mõni muu seos. Egon Nuteriga tuli mul esimeses vaatuses paratamatult meelde kunagine Komöödiateatri suvelavastus "Ei või olla", kus Nuter koos Andrus Vaarikuga põhiliselt rahvast naerutasid. Midagi tolleaegsest komöödiast oli ka selles etenduses olemas. Ma ei tea, mis see oli (võib-olla ainult see, et Nuter mängis mõlemas lavastuses), aga minu jaoks oli seal midagi olemas ja nii kui ma Nuterit selle mantliga laval nägin tuli mulle silme ette "Ei või olla" etendus. Raine kasutas ka väga tihti sõnadepaari "Tore on". Enamasti kasutas ta seda siis, kui keegi teine oma elust midagi rääkis. Selle sõnade paari välja ütlemisel meenus mulle kohe Nuteri kehastatud Lennart Meri. Mulle kuidagi tundus et sellise tooni ja olekuga rääkis ka Nuteri kehastatud Lennart Meri. Enamasti oli Raine tegelaskuju ikka täiesti omamoodi, aga just see konkreetne sõnaühend lõi minule silme ette pildi Lennart Merist Egon Nuteri kehastuses. Aju teeb lihtsalt kummalisi vingerpusse. Luule Komissarov on kindlasti ka näitleja, keda kogu Eesti teab kui Õnne tänava Lainet. Ma kartsin korraks ka, et äkki näen ma laval ainult Lainet. Ei näinudki. Täisa Annu oli laval ja mul on tõsiselt kahju, et seda Annut nii vähe rahvale näidati. Ma oleks rohkem tahtnud Annu veidrustest teada saada. Luule Komissarov on suurepärane näitleja ja mul on tegelikult nii kahju, et ma teda nii vähe laval näinud olen. Ilmselt pole mina ainus ja ma kahtlustan, et Eestis on veel väga palju neid inimesi, kes teavadki teda eelkõige Lainena. Kõige siiramad tegelased olidki minu meelest Annu, Raine, Kalevi ja Kaisa. Mul oli tunne, et need ei ole mängitud tegelased, vaid need ongi päris inimesed seal laval. Siiski Kalevi mingil hetkel meenutas oma kummalise olekuga hambaarst Andrei Ortot "Doktor Silvast". Mingil hetkel sattusin ma TV3-st vaatama seriaali "Üheotsapilet", kus peaosalist kehastas Klaudia Tiitsmaa. Sealt tekkis mul tema vastu suurem huvi, kuid teatris olen ma teda ikkagi liiga vähe näinud. Peaks rohkem lavastusi vaatama, kus tema mängib, sest mulle tundub, et ta suudab ka oma tegelaskujud usutavalt luua ning tema mängu laval on huvitav vaadata. Kahjuks oli seekord ka veidike näitlejatööd, mis mind häirisid. Näiteks Kiiri Tamm oli oma eksabikaasa rollis kuidagi liiga jäik ja tema mäng jättis mulle väga pingutatud mulje. Võib-olla on põhjuseks see, et enamasti tegutseb ta Ugalas inspitsiendi, mitte näitlejana, kuigi minu teada on ta siiski diplomeeritud näitleja. Ilmselt oleks tal vaja lihtsalt rohkem mängida ja siis poleks ka roll nii ülepingutatud. Samuti tundus mulle, et Kata-Riina Luide ei suutnud pereema Iirist väga veenvalt mängida. Ma saan aru, et tegelaskuju pidigi olema tülpinud ja mitte väga rahulolev oma äia ja võib-olla üldse kogu pere suhtes, aga mulle jäi kohati mulje nagu Luide oleks lihtsalt lavale tulnud ja oma teksti lihtsalt esitanud. Kuidagi tuim ja monotoonne oli Iirise tekst ja ma lausa ootasin, et millal ta lavalt ära läheb. Triinu Meriste kohta ei saa ma otseselt midagi halba öelda, aga kiitma ma teda ka ei hakka. Lihtsalt ma ei tea, kas see oli tema tegelaskuju või tema näitlemisoskus või hoopis midagi muud, aga mulle lihtsalt hakkas tema tegelaskuju Jannica laval vastu. Selline alateadlik mittemeeldimine, millele ei oska ühtegi ratsionaalset põhjendust tuua. Sama lugu on Aarne Soroga. Ma ei tea miks see nii on, aga lihtsalt vahel on nii, et osad meeldivad väga ja siis on osad, kes ei meeldi üldse ja siis on mingi osa neid tegelasi või näitlejaid, kes nagu otseselt ei kuulu kumbagi gruppi, aga ikkagi on midagi, mis mind häirib. Tarvo Viroldini kohta ei oska ma öelda seda, kas tema mäng mulle meeldis või mitte, sest ma nägin laval ainult pritsumees priidikut teleseriaalist "Doktor Silva". Ma kusjuures pole selle seriaali eriline austaja ega midagi, kuid lihtsalt see pritsumees on sealt nii eredalt meelde jäänud. Mul oli kogu etenduse aja tunne, et laval on pritsumees, kes lihtsalt üritab kedagi teist mängida. 

Mulle jõudis just kohale, et ma olen üsna palju kirjutanud lihtsalt niisama mingit juttu, aga etendusest endast otseselt ei kirjutagi. Esiteks olen ma aru saanud, et kui ma kõik lahti kirjutaksin, siis ei oleks inimestel üldse huvitav teatrisse minna, kuna nad juba teavad mis ja millal juhtub. Niisiis ma üritasin natukene kirjutada sellest, mis toimub, kuid mitte kõike lahti kirjutada. Võib-olla on süüdi ka aeg. Teatris käisin ma esmaspäeval, aga täna on reede ja vahepeal on mul üsna palju tegemist olnud ja ehk on mõned asjad juba ununenud. Siiski olulisemad märksõnad panin kirja ja nendele tuginedes nüüd see postitus valmiski. Ehk need, kes tahavad antud lavastust vaatama minna leiavad siit otsuse tegemiseks piisavalt infot. Minul igatahes tuleb küll lugedes etendus ja sealsed stseenid silme ette. Näiteks see pilt, mille ma siia illustratsiooniks juurde panin. See on üks minu lemmikstseene sellest lavastusest. Just see, et muidu nii mässumeelne pubekas avab end vanaisale ja selle tõttu oli vanaisa ainus inimene, kes teadis mida see tütarlaps tegelikult läbi elab ja mis probleemidega ta silmitsi seisab. Mul oli nii kahju Kaisast, et ta leidis lõpuks endale kõrvale inimese, kes teda kuulas ja ei hakanud temaga moraalitsema nagu täiskasvanud tavaliselt teevad ja üsna pea kaotas Kaisa ka selle inimese enda kõrvalt. See vist oligi tegelikult esimene stseen, kus mul silm märjaks läks. Ja siis see matusestseen. Kuigi matused on juba vist iseenesest sellised asjad, et ajavad kõik nutma. Olgu nad siis teatris või päris elus. Etenduse lõpuks tekkis mu emal mõte, et kas on vaja nii hea inimene olla, kui ikka nii vara ära sured. Ma hakkasin nüüd mõtlema sellele, et äkki head inimesed surevad seetõttu varem ära, et nad on rohkem vastuvõtlikumad kõigele halvale, kuna kõik hea annavad nad endast ju ära. 

Igatahes neile, kes päris komöödiat ei taha vaadata, kuid samas peavad ka sügavamõttelist draamat raskeks, soovitan seda lavastust. Tegelikult soovitan kõigile. Sest iial ei tea, mis kellelegi meeldib. Öeldakse ju et maitse üle ei vaielda, vaid kakeldakse. Minge teatrisse ja pärast öelge mulle, et kuule jumala hea etendus oli. Sest ma ise natuke kahtlen selles, kui hea lavastusega tegemist on.

Rohkem informatsiooni lavastuse kohta saab Ugala teatri koduleheküljelt (SIIN)

Loe edasi