Kuvatud on postitused sildiga Ringo Ramul. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Ringo Ramul. Kuva kõik postitused

27/09/2019

Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus

26. septembril 2019 Ugalas



Kujutage korraks ette, et te olete just saja-aastaseks saanud. Hooldekodul, kus te juhuse tõttu elate on arvamus, et sajandat sünnipäeva tuleb suurelt tähistada - koos ajakirjanike, linnapea ja uhke tordiga. Teie hing aga ihkab vabadust, seda et ei peaks iga hommik kell 6.30 ärkama ja kell 7.15 kaerahelbeputru sööma. Mida teie teeksite? Allan Karlsson, kes Ugala 100. hooajale pühendatud lavastuses samasuguse küsimusega vastamisi seisab, otsustab aknast alla hüpata ja kaduda.
Kui ma kuulsin, et Ugala toob oma juubelihooaja avalavastusena välja Jonas Jonassoni raamatu „Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus“ dramatiseeringu, olin ma õnnelik. Lihtsalt seepärast, et ma olen seda raamatut lugenud ja kuigi tegemist oli kohati ajuvaba süžeega, siis oli raamat ikkagi väga kaasahaarav ja tempokas. Oleks ju tore neid seiklusi teatrilaval näha. Ma natukene lootsin sellist tempokust, rütmi ja veidi utoopilist süžeed leida ka Vanemuise lavastuses „Julm mõrvar Hasse Karlsson paljastab tõe naise kohta, kes külmus surnuks raudteesillal“. Mulle tundus, et nende kahe pealkirjad on veidi sarnased ja ehk on sisuline ülesehitus ka sarnane. Seega pole mingi ime, et ma Vanemuises käies Hasses pettusin. Võib öelda, et kahe lavastuse ainus ühisosa on peategelase perekonnanimi Karlsson. Aga seda suurem oli mu rõõm, kui ma Ugala mängukavas seda teist Karlssonit kohtasin.
Pärast mõningast järele mõtlemist tundus igati loogiline, et Ugala tähistab oma sajandat sünnipäeva lavastusega mehest, kes sai just saja-aastaseks. Mind pani ainult veidi muretsema, et kas Ugala tahab samuti oma sünnipäeval Allan Karlssoni kombel ära kaduda. Nüüd kui ma olen lavastust näinud, võin südamerahuga öelda, et sellist plaani Ugalal vist ei ole. Minu meelest on nad üldse tuhast tõusnud. Kui ma mingi aeg mõnda nende lavastust vaatasin, siis ei meeldinud neist ükski mulle eriti. Sel korral suutis Ugala mind nii positiivselt üllatada, et mulle tundub, et nad hoopis üritavad ära kadumise asemel teatrimaastikul esile tõusta.
Igatahes mulle tundub küll, et saja-aastane Ugala on endale täpselt õige lavastuse leidnud, millega suurt sünnipäeva tähistada. Kuigi saalist ära minnes kuulsin ma kuidas ühed teatrikülastajad arutasid, et tegemist oli väga lihtsakoelise lavastusega, mis justkui polegi midagi väärt, tahaksin mina neile külastajatele vastu vaielda. Tõesti lavastuses polnud mitmekihilist filosoofiat peidus ja leidus palju komöödiale iseloomulikke tunnuseid, kuid mingit mõtlemisainet lavastus ikkagi pakub. Näiteks kui lihtne võib olla kogu maailma ajalugu muuta, kasvõi kogemata. Kuigi see kõik on fantaasia, siis võiksime ka meie saalis istudes fantaseerida, kuidas võiksime meie ühe väikese teoga maailma muuta.
Kõige rohkem pakub minu meelest lavastus siiski positiivsust. Ja seda on meil tänapäeval väga vaja. Eriti siis kui sa avad uudisteportaali ja loed sealt kuidas maailmas on sõjad, terrorism, tavalisi inimesi tapetakse jne. Uskuge mind, siis see peaaegu kolm tundi Allan Karlssoni seltsis kulub teile vägagi ära. Äkki suudab Allan Karlsson teid ka veidi mõtlema panna sellele, mis saab siis kui kõik ausalt südamelt ära rääkida. Kas valetamine ja varjamine on kunagi midagi head toonud? Vist mitte. Võtkem siis Allan Karlssonilt eeskuju ja proovigem elada tema elu moto: „On, mis on ja tuleb, mis tuleb“ järgi.
Kuigi mulle komöödiad ei meeldi, siis sel korral oli lavastus tervikuna nii hea, et komöödiaelemendid mind ei häirinud. Kõik need, kellele meeldib näha teatris kuidas pudeleid vastu pead puruks lüüakse ja kuidas naised lakkamatult ropendavad, peaksid sel korral õnnega koos olema. Lisaks on lavastaja Ringo Ramul koostöös kunstnik Annika Lindemanniga lavale toonud elevandi ja sõiduautod. Ja kuna loo peategelasele Allan Karlssonile meeldivad lõhkeained, siis näeb laval ka ohtralt plahvatusi. Ehk kogu kolm tundi on täis kärtsu ja mürtsu ja igav ei hakka sekundikski.
Põnevust aitab üleval hoida ka lavatehnika. Viimati nägin vist nii ohtrat lava tehniliste võimaluste kasutamist Vanemuise lavastuses „Beatrice“ ja see oli ka vahetult peale uue lava valmimist. Nii näeb ka nüüd Ugalas korduvalt eeslava alla vajumist ja lava pöörlemist. Kuigi pöördlavad on teatrites tavalised, siis mina polnud veel näinud, et pöördlavast ainult üks välimine ring pöörleb ja ringi sisemine osa püsib paigal. Õhtu üllatajaks võib hoopis valgusparki pidada. Pole minu silmad veel varem näinud, et valgusstanged langeksid alla lavale ja moodustaksid valgustatud puuri.
Kuna suurem rõhk on pandud tehnilisele poolele, on üldine lavakujundus pigem tagasihoidlik. Lavale on ehitatud kahekorruseline konstruktsioon, mille kummalgi korrusel on mõlemas nurgas sirmidega eraldatud ruumid. Ja seda konstruktsiooni saab siis vastavalt vajadusele ümber pöörata. Vajadusel saab sirmi tõmmata ka ruumi ette, võimaldades nii näitlejatel või lavameestel järgmiseks stseeniks peaaegu märkamatult valmistuda. Samas on õige valgustusega sirmid piisavalt läbi nähtavad, et varjude abil lugusid jutustada. Pigem loob lavastus siiski koos oma pürotehniliste ja tehniliste lahenduste, elevandi, autode ja muusika kasutamisega võimsa produktsiooni, milles varjudel on väga väike osakaal.
Pürotehnika kõrval võikski järgmiseks meeleolu loojaks olla muusika. Lauri Lüdimois ja Arno Tamm on suurepärase muusikalise kujunduse teinud. Kasutatud on selliseid muusikapalasid, millele ükski (tuim) eestlane ei suuda ükskõikseks jääda. Tõelisele eestlasele läheb ilmselt kõige rohkem südamesse laul „Jää vabaks Eesti meri“, mida publik saab kõval häälel kaasa laulda. Veel võib kuulda lavastuses selliseid laule või meloodiaid nagu „Himaalaja“, „Palmisaarel“, „Et saja aasta kestel“ jne. Lisaks kuuleb ka ooperist „Carmen“ tuttavat toreadoori laulu eestikeelsete sõnadega. Muidugi ei puudu muusika kõrvalt ka Oleg Titovi koreograafia. Mul on ainult natukene kahju, et tantsude põhirõhk oli Kadri Lepal ja Laura Kallel. Mehed oleksid võinud ka mõne tantsunumbriga hakkama saada. Hetkel tundus mulle, et muusikale oli rohkem rõhku pandud ja seetõttu jäi lavastuse koreograafiline pool veidi tahaplaanile.
Kui näitlejate peale mõelda, siis tundus nagu laval oleks väga palju erinevaid näitlejaid. Tegelikult oli laval üheksa näitlejat, kellest Aarne Soro ja Luule Komissarov mängisid ainult ühte rolli. Kõikidel teistel oli mitmeid erinevaid rolle ja seepärast tundus nagu oleks laval kogu aeg väga palju rahvast. Mõnes üksikus stseenis olid laval ka inspitsient ja lavatehnik. Kõige rohkem jäi muidugi silma saja-aastast kehastanud Aarne Soro. Kui ei teaks, siis arvaks, et tegemist ongi eaka näitlejaga. Kogu tema liikumine oli väga hästi tabatud. Ja need näoilmed, neid peab lihtsalt ise nägema. Sellist headuse kehastust pole ma ammu näinud. Kuigi Allan Karlssonile meeldis plahvatusi korraldada, siis oma olemuselt oli ta heatahtlik ja see kiirgus Aarne Soro loodud tegelaskujust igati välja. Eriti kiiduväärt olid need ülikiired muutused, kus Allan meenutas oma nooruspõlve, tantsides energiliselt ja järgmisel hetkel oli ta jälle see sama vaevaliselt liikuv saja-aastane. Kuna Sorol oli lavastuses üks roll täita, siis eks tal oli selle võrra veidi lihtsam ülesanne kui tema kolleegidel ja ta sai pühenduda perfektse Allan Karlssoni loomisele.
Martin Milli kehastatud tegelaskujud olid muidugi omaette vaatamisväärsused. Kõik nad olid väga erinevate karakterite ja välimustega ning ta mängis nad kõik filigraanselt välja. Veidi tohmani võitu rullnokk-narkoärikast kuni Hispaania kindral Frankoni. Samas ei olnud Frankos mitte grammigi rullnokka ega rullnokas mitte grammigi Herbert Einsteini. Kõik olid erinevad isiksused oma erinevate kiiksudega. Maani kummarduse teen Martin Milli ees aga suurepärase sügavkülmikusse kukkumise eest. Selleks stseeniks harjutamine võis küll juba tippspordiga võrreldav olla.
Kõige positiivsemalt üllatas mind meestest sel korral hoopis Janek Vadi. Ma olen teda küll korduvalt Ugala lavastustes näinud, kuid mitte kunagi nii mitmekülgse ja võimeka näitlejana. Kõige enam meeldis mulle tema kehastatud hullumaja elanik Karl Silm. Nii kui tema tegelase nimi teatavaks tehti, mõtlesin ma, et see on küll hea kokkusattumus. Mulle on nimelt Janek Vadi silmad alati kõige enam silma jäänud. Neis lihtsalt on mingi salapärane kurbus. Vähemalt minu meelest. Seega Karl Silma perekonnanimi ajas mind kergelt muigama mu peas tekkinud situatsioonikoomika tõttu. Sel korral olid need ehtsa hullumeelse veidi ehmunud ja samal ajal äärmiselt valvel olevad silmad. Ka Vadil oli mitmeid rolle eakast kuni president Trumanini välja, kuid minu lemmikhetkeks jäi siiski see hullu pilk. Aga mulle tundus, et Vadi oleks nagu uue hingamise saanud suvega. Või siis vaatasin ma teda ise kuidagi teise pilguga, sest sel korral hakkasid kõik tema tegelaskujud mulle silma, mida varasemalt pole väga tihti juhtunud.
Naistest tooksin ma eraldi välja Laura Kalle. Ma teadsin küll, et ta laulab hästi, aga kui ta Larissa Aleksandrovna Popovana Bizet´ laulis, siis mul tuli kananahk ihule. Tal on lihtsalt nii võimas hääl, mida muidugi veidi võimendati. Päris saatusliku naise kujuna ta oma punases satiinkleidis minu jaoks siiski ei mõjunud, aga ega palju puudu ka ei olnud. Samas Kalle kehastatud nooruke Kim Jong Il oli paras komöödia. Mulle meenutas ta oma punase tõukerattaga pigem rohkem Tommit „Pipi Pikksukast“ kui kurja Põhja-Korea valitseja poega, kellele meeldib vaadata kuidas giljotiiniga inimestel päid maha raiutakse.
Kindlasti pakkus minust vanematele inimestele mõnusat nostalgiat ka Laura Kalle ja Kadri Lepa pioneeritüdrukute Klara  ja Vera tantsunumber. Kui keegi küsiks mult, et mis mul seostub Kadri Lepaga selles lavastuses, siis kindlasti just see tantsunumber. Kohe tuleb silme ette ka valget kübarat ja ülikonda kandev ameeriklane Ryan Hutton oma veidi arusaamatu läbi hammaste surutud diktsiooniga. Terje Pennie üllatas kõige rohkem sellega, et ropendada on võimalik nii, et see ei tundu labasena. Pennie lihtsalt paneb iga oma sõna (ka roppused) kõlama kuidagi eriti meloodiliselt.
Luule Komissarovi kehastatud endine keemiaõpetaja Ilona Raatma on autoriteet, keda väikeses Viljandis teavad kõik. Mulle tundub, et dramatiseeringu teinud Priit Põldma on Ilona Raatma osa kirjutades mõelnud just Komissarovile. Eks Luule Komissarov ole Viljandis ja kaugemalgi näitlejana samasugune autoriteet kui Ilona Raatma keemiaõpetajana. Ma arvan, et Komissarov isegi ei pea seda autoriteetsust mängima. Ta lihtsalt on autoriteet. Tarvo Vridolini ja Andres Tabuni mitmetest rollidest jäid kõige eredamalt meelde vastavalt Kim Il Sung ja Mao Tse Tung. Kõik nende kehastatud rollid olid stabiilselt head, kuid selles stseenis olid mõlemad laval pikkades punastes karvastes mantlites ja mõlemal tumedad kulmud ja soengud peas. Nad ei meenutanud mulle küll mitte kuidagi asiaate, aga seda koomilisem see stseen oli.
Kuigi ma olen Jonas Jonassoni raamatut lugenud ja teadsin laias laastus, mis üllatusi lool varuks on, siis ei hakanud mul ikkagi kordagi igav. Esiteks andis dramatiseering ja Allan Karlssoni toomine Rootsist Eestisse loole uue vaatenurga. Kindlasti Viljandi inimestel oli veelgi põnevam jälgida kuidas Allan Karlsson nende kandis ringi toimetab. Teiseks oli laval kogu aeg nii palju elu, et lihtsalt ei jõudnud igav hakata. Ja kui tõesti juhtus, et laval polnud midagi väga põnevat vaadata, siis sain mõttes just lõppenud tehniliselt filigraanse stseeni üle pead murda. Olles looga tuttav, saingi sel korral rohkem jälgida lavastuse tehnilist poolt. Ja ma nüüd ei teagi kas mulle pakkusid suurema elamuse näitlejate suurepärased rollisooritused (ma ei näinud mitte ühtegi nõrka näitlejatööd) või olen ma veel kogu selle tehnika meelevallas. Kindel on see, et ma sain elamuse ja kindlasti tahan seda elamust veel kogeda.
Igatahes selles olen ma küll täiesti kindel, et Ringo Ramul on koos meeskonnaga suurepärast tööd teinud ja Ugala juubelihooaja avalavastus pakub elamusi nii teatriteadlasele kes käib liiga palju teatris kui ka sellele inimesele, kes tunneb et võiks nüüd üle pikkade aastate jälle teatrisse minna. Ja mis peamine, siis lavastus sobib nii noortele kui ka eakatele. Nii meestele kui naistele. Koristajast poliitikuteni. Ehk, siis Ugala on valmis saanud täiesti universaalse lavastusega, mis tasub vaatamist. 

Kõik, kes pole veel raamatut lugenud, võiksid seda ka teha. Uskuge mind, te ei kahetse.

Autor: Jonas Jonasson
Dramatiseerija: Priit Põldma
Kunstnik: Annika Lindemann
Muusikaline kujundus: Lauri Lüdimois ja Arno Tamm
Koreograaf: Oleg Titov
Valguskunstnik: Mari-Riin Paavo
Mängisid:
Aarne Soro – saja-aastane Allan Karlsson
Andres Tabun – Einar; Julius Juurman; Lavrenti Pavlovitš Beria; Mao Tse Tung
Tarvo Vridolin – Viljandi linnapea; Benno Kolter; Allani isa; Doktor Madisson; vabariiklaste kompaniiülem; Julius Robert Oppenheimer; Kim Il Sung
Terje Pennie – bussijaama piletimüüja; politseikapten; Kaunitar
Janek Vadi – Lembit; komissar Richard Lilleküla; Härra Rotfuchs; Karl Silm; Harry S. Truman; Song Meilingi ihukaitsja; Juli Borissovitš Popov
Kadri Lepp – Alice; Ryan Hutton; Jiang Qing; Vera
Laura Kalle – Sakala reporter; Helju Kajamaa; Allani ema; Song Meiling; Klara; Kim Jong Il; Larissa Aleksandrovna Popova; Amanda Einstein
Luule Komissarov – Ilona Raatma
Martin Mill – Polt; Pang; Francisco Franco; Herbert Einstein
Aili Nohrin – Leeni
Oleg Titov – Raivo; bussijuht; Jossif Vissarionovitš Stalin; Kirill Afanasjevitš Meretskov
Siim Tubli - mesinik
Bänd koosseisus Arno Tamm, Marvin Mitt, Kalev Välk, Mart Nõmm ja Marko Mägi

Rohkem infot lavastuse kohta saab Ugala koduleheküljelt SIIN

* – Päisefoto autor on Siim Vahur

01/03/2018

Krdi loll lind

27.veebruaril 2018 Ugala väikeses saalis



Ma mäletan kuidas ma 2014 aasta kevadel üritasin Vanemuise suvelavastusele „Kajakas“ piletit saada, mis mul tol korral ei õnnestunud. Küll aga õnnestus mul Vanemuise „Kajakas“ 2015 kevadel ära näha. Nö originaallavastuse muljeid saab SIIT lugeda. Ma mäletan, kuidas ma kõnealust lavastust suure elevusega ootasin. Ma enam ei mäletagi, miks ma lavastust nii väga ootasin. Äkki seepärast, et ma olin kunagi koolis Tšehhovi „Kajakat“ lugenud ja mulle meeldis see, mida ma lugesin. Küll aga mäletan ma seda, kuidas ma tol korral Vanemuise lavastuses veidi pettunud olin. Eelkõige jäi mind painama kõik see, mis on Tšehhovile omane – suured tunded, romantism jne. Pole ju mingi saladus, et raamatut lugeda on palju põnevam, sest siis jookseb sul silme ees just sinu ettekujutus kirjutatust, samal ajal kui teatris vaatad sa kellegi teise kujutluspilti.
Siiski midagi Tšehhovi tegelastes ja nende omavahelistes suhetes jäi mind tol korral kummitama. Nii lugesin ma peale teatrit veel kord raamatu läbi, et kõigest ikka  korralikult aru saada. Midagi jäi aga ikka häirima. Nii olin ma enam kui rõõmus, avastades, et Ugala mängukavas on lavastus nimega „Krdi loll lind“, mis on Aaron Posneri tõlgendust Tšehhovi „Kajakast“. Ehk siis  täpselt see, millest ma eelmisel korral puudust tundsin – keerulised inimestevahelised suhted, millest on romantism eemaldatud ja mida tegelased annavad edasi kaasaegses võtmes. Tundus nagu lavastus, mida tasuks vaadata. Küll aga pean ma tunnistama, et see, mida ma teatris nägin ja kogesin ei jõudnud mitte grammigi ligilähedale sellele, millisena ma oma vaimusilmas lavastust ette olin kujutanud.
Vaimusilmas nägin ma ikkagi ühte valget suurt maamaja koos valge puidust väikese laululavaga kusagil maalilise looduse keskel mägede ja orgude vahel. Lihtsalt selle vahega, et tegelased kannavad tänapäevaseid riideid ja ehk räägivad veidi moodsamat keelt, kui Tšehhovi tegelased. Ja maja on kindlasti tänapäevane maja ja ehk paistab selle idüllilise looduse keskel silma üks viienda seeria BMW või telefonimast. Esimesed pilgud saalis ja mulle tundus, et mu ettekujutus liigub õiges suunas just looduse osas. Küll see viienda seeria BMW jõuab etenduse jooksul veel lavale sõita.
Saali sisenedes vaatas mulle laval vastu üks suur maaliline sügismaastik ja põrand oli kaetud värviliste sügislehtedega. Seda maalilist pilti sain nautida kahjuks ainult kuni etendus pihta hakkas. Etenduse esimeste minutitega rebiti kogu maaliline Tšehhovi maastik puruks ja ühes sellega ka minu ettekujutus moodsast Tšehhovi tõlgendusest. Sest siis olin ma kindel, et seda viienda seeria BMW-d ma selles lavastuses ei näe. Polnud mingit kahtlust, et sellist lähenemist Tšehhovi „Kajakale“ polnud ma osanud oodata. Kohe kindlasti ei saa ma ka kunagi tulevikus enam midagi sellist uuesti näha (kui ma just seda sama lavastust Ugalasse uuesti vaatama ei lähe).
Sisuliselt on algsest „Kajakast“ praeguseks alles jäänud ainult tugiraamistik ja mõned nimed. Nii näiteks on Konstantinist saanud Koss, Irina Nikolajevnast oli saanud Emma, Semjon Semjonovitšist oli saanud lihtsalt Semm, kuid Trigorin on ikka Trigorin, Niina on ikka Niina, Sorin on ikka Sorin ja Mašast on Maria saanud (mis sisuliselt on sama nimi). See tugiraamistik, millest ma enne rääkisin on Kossi näidendi kirjutamine ja sellest alguse saanud suhetepundar perekonnas. Kõik see, kuidas Koss täie hingega uue näidendi on kirjutanud ja millest tema ema väga suurt midagi ei arva. Ometigi tahaks Koss kordki ema tunnustust tunda. Samal ajal unistab Kossi pruut Niina kuulsast näitlejakarjäärist ja loodab, et Kossi näidend ja Kossi näitlejannast ema aitavad tal selle unistuse täita. Lõpuks aitab Niina unistuse täita kuulus kirjanik Trigorin. Trigorin on Kossi ema elukaaslane, kuid kirjanikul on nõrkus noorte tüdrukute vastu ja nii leiab Koss ühel hetkel, et Niina on hoopis Trigorinisse armunud. Koss otsustab, et tema ei suuda taluda, et Niina teda ei armasta ja otsustab end maha lasta. Küll siiski edutult. Õnnetuid armastusi on loos aga veelgi. Nimelt armastab Sorini koduperenaine Maria jäägitult Kossi ja tal ei jätku silmi märkamaks, et Semm armastab sama jäägitult ainult teda. Päris õnnetuks armastuslooks lavastust siiski pidada ei saa. Tšehhovi varianti on lausa komöödiaks nimetatud. Ma sain vist Ugala lavastuses rohkem naerda kui Vanemuise lavastuses, kuid päris komöödia  mõõtu lavastus ikkagi välja ei anna.
Kui ma peaksin nüüd paari sõnaga Ugala lavastuse „Krdi loll lind“ kokku võtma, siis sobiksid kirjeldamiseks sellised sõnad nagu uuendusmeelne, kaasaegne, üllatav, ehk isegi šhokeeriv. Mingitel hetkedel leidsin ma end mõttelt et umbes sellist sorti lavastusi teeb tavaliselt NO99. Vähemalt mulle tundusid need kontseptsioonid sarnased (arvestades seda, et ma pole teatrisaalis ühtegi NO99 lavastust näinud, vaid  ainult teleri vahendusel mingeid katkendeid). Ma arvan, et kõige paremini läheb Taago Tubina lavastus peale just noorematele inimestele. Eelkõige kujunduse osas. Kohati oli muusika nii vali ja pingeid kruviv, et mul tekkis hirm. Ma kartsin, et midagi kuskil kohe lõhkeb selle pinevuse käes. Samas üks naine läks lihtsalt keset etendust minema ja nagu ma vaheajal kuulsin, oli see just muusika tõttu, millest tal halb hakkas. Samas mulle see pingeline ja kohati raju muusika väga meeldis. See oli täpselt selline muusika, et kui muidu keegi teatris magama kipub jääma, siis muusika ajab aeg-ajalt üles. Kuigi arvestades seda elu, mis laval toimus ei oleks keegi magama jäänud (isegi mul ei tulnud peale öövalvet und, mida ikka vahel on teatris juhtunud). 
Eriti meeldis mulle Kossi näidendi ettekanne Niina esituses. See lause „Siin me nüüd oleme“ puudutas mind kusagilt sügavamalt. Ma ei tea, võib-olla see puudutab kõiki eestlasi mingil määral kuna loob seose kultusfilmiga "Siin me oleme" (vähemalt minul tuli kohe film meelde). Muidugi kogu valgus, suits, mõnusalt kajav võimendus ja valge kleit, milles Klaudia Tiitsmaa seda näidendit esitas, andsid palju juurde, aga ma ütleks, et see oligi see katarsis, mida Koss etenduse lõpus taga otsis. Veel meeldis mulle etenduse lõpupoole olnud laul, mille Trigorin esitas pärast Emmaga tülitsemist, kui ta Moskvasse Niina juurde läks. Seda, mis emotsioone see laul tekitas, on raske kirjeldada ja seda peab ise nägema ja kogema. Mitte, et laul ise väga eriline oleks olnud, aga just kogu see valgus, pillid ja võimendus tekitasid väga huvitava emotsiooni.
Kõige huvitavama emotsiooni tekitas minus aga stseen, kus Trigorin ja Niina kohtuvad ja lubavad Moskvas kokku saada. Nimelt käib seal stseenis juttu alastusest ja nii leiabki publik ühel hetkel lavalt täiesti alasti Niina. Ja Niina pole laval alasti mitte kusagil kauges ja pimedas lavanurgas, vaid täiesti korralikult valgustatud eeslaval otse publiku silme all. Lisaks sellele, et meile näidati Niinat täiesti alasti, toimus sel hetkel Niina ja Trigorini vahel stseen, mis fantaasiale just väga palju ruumi ei jätnud. Ma arvan, et kui Emma poleks Trigorinit ja Niinat sellest situatsioonist leidnud, oleksid Trigorini käed Niina paljalt tagumikult veelgi kaugemale liikunud. Ma ei hakka salgamagi, et minu meelest oli sel hetkel õhk erootikast (kui nii võib öelda) täiesti paks ja minu kõrval istuvad noored poisid vist ei hinganud ka sel hetkel. Just see on veel üks põhjus, miks ma Taago Tubina lavastust väga vanematele inimestele ei soovita. Nad pole ilmselt sellise lähenemisega harjunud. Samas võin ma ka täiesti vabalt eksida ja vabandan, kui kellegi tundeid riivasin.
Lisaks kasutatakse lavastuses väga palju ebatsensuurseid sõnu, mis ei pruugi vanematele inimestele meeldida. Ma pean tunnistama, et ka mind ei aja ebatsensuursete sõnade kasutamine teatrilaval naerma. See tundub kuidagi nii eilne päev või iganenud võte olema. Samas käesolevalt ei olnud nende sõnade mõte üldse kedagi naerma ajada, vaid kajastada meie argipäeva. Iseasi on muidugi see, kas me tahame endale tunnistada, et see sõna „kurat“ lendab meil huultelt tihedamini, kui meile meeldiks. Mulle tundub, et me peaksime oma sõnakasutust veidi rohkem kontrollima hakkama. Sest kui juba näidendi nimeks pannakse „Krdi (mis on ju släng sõnast kuradi) loll lind“, siis see on täiesti normaalne nähtus ja ma olen kindel, et kõik, kes pealkirja näevad saavad aru, et jutt käib linnust, kes on kellegi närvi ajanud. Sest enamasti kasutatakse sõna „kurat“ pahuruse  või negatiivse emotsiooni väljendamiseks ja see on osa meie igapäevasest keelekasutusest. Kindlasti on see ka üks asi, mida vanemad inimesed ei pruugi mõista ja just seepärast ma arvangi, et vanemad inimesed peaksid jääma klassikalise Tšehhovi juurde. Muidugi juhul kui nad pole väga kaasaegsed ja kõige eelpoolmainitu peale ära ei kohku. Või kui nad poel kirjandusõpetajad, kes oma klassiga teatrisse lähevad.
Seevastu sobib Taago Tubina lavastatud „Krdi loll lind“ väga hästi noortele. Just eelkõige kõikide eelpoolmainitud põhjuste tõttu, sest vana ja kohati arusaamatu süžee on pandud tänapäevasesse vormi ja nii jääb see noortele rohkem meelde ja on ehk arusaadavam ka. Kui mina käiksin veel gümnaasiumis, siis mina eelistaksin iga kell praegust Ugala moodsamat versiooni mõne aasta tagusele Vanemuise klassikalisele versioonile. Põhiline lugu on ju sama ja kindlasti paneks mind  rohkem kaasa mõtlema versioon, kus tegelased kasutavad sülearvuteid ja nutitelefone ning käivad riides normaalsete noorte moodi (samastumine tegelastega on lihtsam),  mitte ei kanna mingeid kummalisi säärsaapaid ja uhkeid kleite. Ma annaks küll soovituse kõikidele kirjandusõpetajatele või klassijuhatajatele, seda lavastust klassiga vaatama minna. Ehk saab nii mõnigi õpilane aru, et teater ei pea alati olema igav ja vanamoodne ning hakkab rohkem huvi teatri vastu tundma. Mina mõtlesin lavastuse jooksul päris mitmel korral, et see lavastus sobiks jube hästi mu vennale vaatamiseks, kes väga suur teatrisõber ei ole. Seega soovitan proovida kõnealust lavastust kasutada inimeste teatriusku pööramiseks.
Isegi siis, kui sisu väga ei meeldi, pakub Taago Tubina lavastus nii palju muud nauditavat, et patt oleks lihtsalt teatrisse minemata jätta. Minu meelest black-box tüüpi saal, võimas muusikaline kujundus, efektne valguskujundus, peaaegu olematu lavakujundus ja väga suurepärased näitlejad moodustavad vägagi nauditava terviku. Siiski tuleb valmis olla ka selleks, et järsku pannakse saalis tuled põlema ja tegelased pöörduvad erinevate küsimustega publiku poole. Seda, kas tegemist on retooriliste küsimustega, või oodatakse publikult ka tõsimeeli vastust võib igaüks saalis istudes ise otsustada. Kohati mind jäi siiski see saalitulede põlema panek häirima, sest see katkestas mingis mõttes laval toimunud tegevuse ja rebis sind kontekstist välja. Eriti kui ma olin veel muusikakujunduse lummuses. Mulle oleks veel rohkem muusikat ja laulu meeldinud. Eriti oleks mulle meeldinud, kui lavastus lõpekski mõne muusikalise numbriga. Muusika, mis kruvib pinged lakke, muudkui kruvib ja kruvib kuni sa oled viimse piirini pinges, siis tuleb lõppakord, saal läheb pimedaks ja ongi etendus sellekskorraks läbi. See ilmselt saavutaks Kossi soovitud katarsise ka. Praegu tundus mulle, et lõpp jäi kuidagi venima ja mul hakkas lõpus isegi uni peale tulema. Ma ei tea, äkki olid seal mingid muud probleemid, sest etendus pidi kestma 2h ja 50 minutit, aga kestis vist 15min kauem. Viivitus polnud kindlasti tingitud etenduse lõpus olnud ovotsioonidest. Jah, publik tõusis küll püsti, kuid minu meelest oli see üsna leige tänuavaldus.
Kuna ma olen Ugalas võrdlemisi vähe käinud ja nende lavastustest ainult mõnda üksikut näinud, siis näitlejatest ma ka midagi väga ei teadnud. Nime järgi olin muidugi kõikidest (välja arvatud Laura Kalle) kuulnud, kuid teatrilaval olin neist ainult mõnda näinud. Seega arvasin enne etendust ,et näitlejate vaatamine võib vähemalt huvitav olla. Siiski midagi väga huvitavat ei olnud. Martin Mill Kossina oli huvitav ja sai minu meelest end kõige rohkem erinevatest külgedest näidata. Tema on minu selle lavastuse vaieldamatu lemmik. Ta on mulle juba varem meeldinud, kuigi ma ei suuda hetkel absoluutselt meenutada kus ma teda veel näinud olen. Veel meeldis mulle Ringo Ramul Semmina. Selline parajalt entusiastlik ja samas vist iseloomustati ka teda kui veidi lihtsameelset? Aga sellised kujud ongi alati kõige huvitavamad. Ma isegi ei tea, mis mulle temas meeldis, aga miskit temas siiski on. Merle Palmistet olen ma vist mõnes projektiteatri komöödias näinud, seega oli teda tõsisemas rollis huvitav näha. Kuigi kohati tema hääletoon ja maneerid meenutasid tema teleseriaalidest tuttavate naiivsete bimbode olekut. Vähemalt alguses mulle tundus nii (ehk oli see puhtalt minu aju vingerpuss), kuid teises vaatuses kui ta Kossi pead üritas siduda, siis see oli midagi sellist, mida ma varem tema esituses näinud ei olnud. Sügav kiitus ja kummardus ka end laval alasti võtnud Klaudia Tiitsmaale. Esiteks selle suure (ma eeldan, et see on suur julgustükk) julgustüki eest, laval täiesti alasti olla. Ja teiseks Kossi näidendi imelise esitluse eest. Ma saan aru küll, et võimendus tegi oma töö, kuid mulle avaldas see stseen kõige rohkem muljet. Vaieldamatult minu lemmikstseen kogu lavastusest.
Teistele näitlejatele pole mul ka midagi ette heita, kuid suure tõenäosusega on nende esitused mul varsti meelest läinud, samas kui Niina, Koss, Semm ja Emma tulevad kohe kujtulustes esile kui keegi peaks mulle Ugala „Krdi loll lind“ lavastust mainima. Või kui ma peaksin kuskil nägema Martin Milli, Ringo Ramuli, Merle Palmiste või Klaudia Tiitsmaa nime, tuleb mul veel pikalt nende tegelaskuju silme ette. Kui üdini aus olla, siis ilmselt seostuvad eespool mainitud tegelaskujud ka pikalt veel kogu Ugala teatriga, sest nähtud lavastus oli äärmiselt tagasihoidliku Ugala kogemuse parim kogemus. Mul on hea meel, et Ugala teater võimaldas mul krdi lolli linnuga tuttavaks saada.

Autor: Aaron Posner
Lavastaja: Taago Tubin
Kunstnik: Liisa Soolepp
Muusikaline kujundaja: Lauri Lüdimois
Valguskunstnik: Mari-Riin Villemsoo
Liikumisjuht: Raido Mägi
Mängisid:
Martin Mill -  Koss (Konstantin)
Merle Palmiste - Emma (Konstantini ema, kuulus näitlejanna)
Klaudia Tiitsmaa - Niina (Konstantini ema)
Laura Kalle - Maria (Sorni koduabiline)
Ringo Ramul - Semm (Sorni naaber, õpetaja)
Janek Vadi - Trigorin (Emma elukaaslane, kuulus kirjanik)
Andres Tabun - Sorn (Emma vend, arst)

Rohkem infot lavastuse kohta saab Ugala kodulehelt SIIN

*- postituse päisepilt on pärit Ugala teatri koduleheküljelt.

NB! Teatriskäik toimus koostöös Ugala teatriga. See, et ma ise teatripileti eest ei maksnud, ei mõjuta minu arvamust nähtud etendusest. Kui siis ainult nii palju, et ma sattusin teatrisse varem, kui ma oma raha eest oleksin jõudnud.