Kuvatud on postitused sildiga Anne Veesaar. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Anne Veesaar. Kuva kõik postitused

12/08/2023

Metsas ei kuule su karjumist keegi

7. augustil 2023 Vana Baskini Teatri külalisetendus Võru Kandle aias
Foto pärit Vana Baskini teatri koduleheküljelt
 

See postitus poleks sündinud ilma Ita Everita, puhaku ta rahus! Nimelt ilmus 2021. aastal kirjastuselt SEJS raamat „Ita Ever. Lava on elu“, mis pühendati Ita Everi 90. juubeliks. Selle raamatu koostamise ajal oli Ita Ever ise öelnud, et Helgi Sallost on vaja ka uus raamat kirjutada. Nüüd ongi kirjastus töötamas Helgi Sallo raamatu kallal ja tänu oma blogile saan ka mina anda panuse Helgi Sallo raamatusse. Just selle sama raamatu koostamise pärast oli mul ka võimalus käia vaatamas Vana Baskini Teatri lavastust „Metsas ei kuule su karjumist keegi“. Milles täpselt minu panus seisneb ja kuidas ma ilmuva raamatuga seotud olen, selgub siis kui raamat Novembris ilmub. Ilmselt poleks ma ise enda soovil seda lavastust vaatama läinud, sest tragikomöödiad pole päris minu esmavalik, mida teatris vaadata. 

Ma ei teagi, kas asi on selles, et ma läksin üsna väikeste ootustega teatrisse, või ongi tegemist hästi lavastatud komöödiaga, aga ma olin positiivselt üllatunud, et mulle nähtud etendus nii palju meeldis. Jah, ma ei saanud väga sügavat elamust, aga hea tuju ja üle keskmise rohkem naermist, on juba palju rohkem kui ma lootnud oleksin. Kusjuures ma käisin etendust vaatamas sel kurikuulsal 7. augustil Võrus, mil kogu Eestile oli antud esimese astme tormi hoiatus ja Võrumaa oli saanud lausa kolmanda astme tormi hoiatuse. Kartsin, et ehk oleme emaga ainsad külastajad, sest kes sellise ilmaga ikka teatrisse tuleb. Õnneks oli rahvast päris palju. Eks nimed Anne Veesaar, Katrin Karisma ja Helgi Sallo meelitavad päris palju publikut kohale ja suurem torm läks meist siiski mööda. Vihmasadu ka eriti ei häirinud ja hoopis näitlejatele oleks tahtnud "Braavo" hüüda, et nad sellise ilmaga nii vapralt mängisid.

Lugu räägib kolmest 60ndatesse eluaastatesse jõudnud lapsepõlvesõbrannast, kes kord aastas käivad koos matkal, et meenutada vanu häid aegu. Kuni sel korral saab matk ootamatult täitsa kriminaalse pöörde. Kõik sõbrannad on veidi erinevad ja ilmselt nad seetõttu nii hästi kokku sobivadki. Helgi Sallo kehastatud Monika on kolmest sõbrannast kõige rohkem vigureid täis. Pealtnäha on tegemist üsnagi elava ja värvika karakteriga, kes veab metsamatkale kaasa pakiveini ja viskit ning käib üksinda metsikutel reisidel ja vallatleb noorte poistega, aga see on ainult fassaad. Tegelikkuses on Monika üksik pensionär, kes sattunud alkoholi küüsi ja kes seetõttu enamuse ajast nelja seina vahel veedab. Samuti pole kõik tema räägitud metsikud seiklused mitte üldse nii metsikud kui ta välja laseb paista. Anne Veesaare kehastatud Ellen on samuti veidi elavam tegelane, kes riietub stiilselt mustadesse nahkpükstesse ja jätab endast noorusliku mulje, suutmata mobiili hetkekski käest ära panna. Hiljem selgub, et tal on varjata nii mitmeidki saladusi. Ühtlasi on Ellen kolmest sõbrannast ainus, kes on lesbi ja varjab seda, et tal on suhe Anita (Katrin Karisma) tütre Annaga. Saladus on see muidugi ainult Anita jaoks, sest Monikale räägib Ellen enda saladusi hea meelega, kuna teab, et Monika ei mõista teda hukka. Riukaid täis Monika üritab muidugi endast kõik teha ,et saladus välja tuleks ja ta draamat näha saaks. Kolmest naisest kõige korralikum on Anita, kes peamiselt kolme sõbranna iga-aastaseid kohtumisi korraldab ja tundub muidu ka üsna ontlik olema, mille üle teised sõbrannad nalja viskavad. Samas on ka temas veidi vallatum pool olemas, sest tema unistab koos sõbrannadega Hispaaniasse kolimisest ja seal elu nautimisest.

Kindlasti mõjus lugu huvitavamalt just seepärast, et algselt rootsikeelset teksti on lisaks tõlkimisele ka veidi kohandatud Eesti oludele vastavaks. Eriti tore oli see, et sisse tuuakse mängupaiga lähedal asuvaid kohti, mis on publikule tuttavad ja seetõttu ajavad publikut situatsioonid veelgi rohkem naerma. Palju huvitavam on kuulata lugu, mis räägib sulle tuttavatest kohanimedest ja inimestest, sest see tekitab inimestes seoseid, sest nad on nende inimestega ise kokku puutunud ja nendes kohtades käinud. Näiteks mainiti Võru etendusel muuseas Tamula järve, Ahja jõge ja Kuuse-Taati, keda ja mida kindlasti kõik Lõuna-Eesti inimesed teavad.

Tuttavad kohad pole ainus nipp, millega püütakse publikut naerma saada. Tegelikult on kogu lavastuse tekst selline et häid ütlemisi, mis publikut naerma ajavad, on rohkesti. Kuna tegelased on vanemad inimesed, siis palju jutust on sellist, millega oskavad eakamad inimesed end samastada ja seetõttu tundus mulle, et vanemad inimesed said rohkem naerda. Siiski on ka selliseid teemasid, näiteks sõbrannadega väljas käimine ja kokteilide nautimine,, oli midagi millega mina kui noorema generatsiooni esindaja, ka samastuda suutsin. Ehk siis peaks äratundmist ja nalja leiduma igas vanuses inimestele. Kuna kõik tegelased on naised, siis mulle tundus, et lavastus on rohkem naistele suunatud ja meestel vist hakkas veidi sellist naiselikku juttu kuulates igav. Päris palju oli ka allapoole vööd nalju, aga sel korral need mind isegi väga ei häirinud, sest naljad polnud väga labased. Või oligi asi selles, et tegemist oli naistelt naistele suunatud naljadega ja seepärast tundusid naljad mulle isegi naljakatena. Siiski, kellele kategooriliselt igasugused seksi ja voodinaljad ei meeldi, siis see lavastus pole teie jaoks.

Näitlejad on muidugi head ja rollide kohta pole midagi halba öelda. Kuna mu tähelepanu oli sel korral rohkem Helgi Sallole pööratud, siis jäid tema väikesed vigurid rohkem silma, aga tegelikult tegid kõik näitlejad sellised osatäitmised, et huvitav oli vaadata. Kohati leidsin end juba siis mõtlemas, et Helgi Sallo on veidi Ita Everi moodi, kes kolleegidele väikseid vimkasid viskab laval olles. Vähemalt nägu oli Sallol küll kogu aeg selline nagu ulakust teinud lapsel. Kuigi ilm oli päris kehv, siis ei tekkinud kordagi tunnet, et etendus venib ja tahaks kiiresti sooja autosse pääseda. Näiteks oli väga tore vaadata, kuidas Sallol silm kogu aeg säras ja mingi kelmikas helk silmis oli. Karismale tuleb au anda märjal ja külmal maapinnal lamamise eest. Kuna Katrin Karisma ja Helgi Sallo on siiski tuntud oma lauluoskuse poolest, siis on iseenesestki mõistetav, et lavastuses pannakse nad ka laulma. Kahjuks olid laulud pigem sellised, et kaasa lauldi mõned read ja ülejäänud laul tuli lindilt, aga emotsiooni aitas energiline muusika siiski luua. Eriti jäi mind pärast etendust kummitama lugu „Kui sul tuju hea“.

Üldiselt oli lavastus üsna keskpärane. Polnud päris selline, et enne lõppu tahaks ära minna, aga kui ma praegu mitu päeva hiljem üritan etendust meenutada, siis ega väga palju midagi meeles enam pole. Kes soovib lihtsat ajaviidet ja meelelahutust, siis neile on see etendus suurepärane, eriti kui ilma peaks ka päikseline olema. Väga midagi kaasa mõtlema ei pea, nalja saab päris palju ja hea tuju on pärast etendust garanteeritud. Kuigi näitlejad teevad head rollid, siis meeldejäävaks lavastus siiski ei kujunenud. Ei oskagi öelda, miks. Ilmselt polnud lavastus ikkagi tervikuna nii tugev, et suurt elamust pakkuda. Aga kes on Katrin Karisma, Helgi Sallo või Anne Veesaare austaja, siis need saavad kindlasti toreda õhtu. Mina oleksin veidi rohkem sügavamat sisu soovinud, mis laseks ka pärast etenduse lõppu nähtu üle mõtiskleda. Ilmselt enamus publikust siiski nii valiv ei ole kui mina, sest lavastust mängitakse juba viiendat suve järjest.

Autor: Gertrud Larsson
Tõlkija: Liisa Aedmaa
Lavastaja: Eero Spriit
Kunstnik: Jaak Vaus
Osades:
Helgi Sallo – Monika
Katrin Karisma – Anita
Anne Veesaar - Ellen

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Vana Baskini Teatri koduleheküljelt.

17/07/2023

Majakavahi tüdrukud

 13. juulil 2023 Ohtu mõisa Teatritallis

Foto: 1Teatri Facebooki leheküljelt

See oli 2015. aastal, kui ma sattusin Kagu-Eesti Maateatrite päevale ja seal paljude teiste maateatrite etenduste hulgas Kanepi Harrastusteatri lavastust „Majakavahi tüdrukud“ nägin. Praeguseks ma lavastuse sisu enam väga täpselt ei mäleta, aga ma mäletan, et see oli sellelt kahepäevaselt maateatrite festivalilt minu lemmiklavastus ja puudutas mind kõige sügavamalt, sest tekst kõnetas mind. Seega pole mingi ime, et kui ma sain teada, et 1Teater sel suvel seda sama lavastust Ohtu mõisas mängib, pidin ma seda nägema. Kui mulle juba harrastusnäitlejatega ja tunduvalt väiksemamahulise kujundusega lavastus nii suure emotsiooni tekitas, siis mida veel kutselised teatritegijad suudavad. Mul polnud peas seda mõtetki, et mulle 1Teatri lavastus ei meeldi, sest näitlejad on tegijad ja lavastaja samuti.

Nagu eelnevast lõigust näha, siis minu ootused olid väga kõrgeks aetud ja mingil hetkel hakkasin mõtlema, et äkki ma pettun lavastuses, kuna ma olen enda ootused nii kõrgele ajanud. Ja seda kõike ainult ühe aastate taguse mälestuse najal. Ajul on ju kombeks trikke teha ja asju valesti meelde jätta, äkki polnud tegemist üldse nii toreda lavastusega nagu ma mäletasin. Lisaks võivad harrastajad teha parema lavastuse kui kutselised ja ehk oli kaheksa aastat tagasi minu jaoks õige hetk seda lavastust vaadata. Seega on miljon tegurit, mis võivad mulle sel korral totaalse pettumuse tekitada ja seda hakkasin ma kartma viimasel minutil. Võin juba kohe ära öelda, et pettuma ma ei pidanud ja peaaegu kõik minu ootused said täidetud. Mõnes kohas olin isegi positiivselt üllatunud. Esiteks ei mäletanud ma enam kogu sisu ja seega oli huvitav vaadata, sest polnud seda momenti, et mälestused etenduse igavaks oleksid muutnud. Mäletasin ainult seda, et kolm õde saabuvad pärast vanemate surma majakasse ja hakkavad seal enda elusid lahkama. Seda, kui kaua vanemate surmast möödas oli ja mis sündmused õdede kohtumisega vallandusid, ma päris täpselt enam ei mäletanud. Kuigi lavastuse tutvustuses oli kirjas, et tegelema hakatakse päranduse jagamisega, mis sageli inimesed omavahel tülli ajab, polnud mul ka see meeles.

Ohtu mõisa tallisaalist oli saanud majaka sisemus kus võis leida vana mööblit ja ülemistele korrustele viivad trepid. Nagu majakates ikka kombeks, oli ruumi vähe ja mööbel kompaktselt koos. Ruumid olid ajastule kohaselt üsna hämarad ja ilma akendeta (eks majaka alumised korrused vist ongi kõik sellised, sest nii palju kui mina olen majakaid näinud, on need kõik alumistel korrustel ilma akendeta olnud). Mulle oleks meeldinud, kui valguskujunduses oleks ka majakatuld näidatud, eriti kui arvestada seda, et majakas etenduse lõpuks tööle pandi. Praegune lavakujundus minu jaoks erilist majaka ega mere õhustikku ei loonud, pigem tekkis minus illusioon vanast talumajast. Kui majaka atmosfääri on keerulisem tekitada, siis majakad on teadupärast ju mere ääres ja väike merekohin või kajakate kisa oleks õhustiku loomisele minu silmis väga hästi kaasa aidanud.

Nagu juba mainitud, siis lugu räägib kolmest õest, kes üle pikkade aastate oma koduks olnud majakasse naasevad, et pärandusega seotud asjad lõpuks selgeks arutada. Kuigi õed pole enam esimeses nooruses, kõige noorem neist on 58-aastane, leidub neis vanusest hoolimata noorusmälestustest kantud elurõõmu, mida publikule jagatakse. Kuigi üldiselt on lavastuse teemad pigem tõsisemat sorti saab just nendel mängulisematel hetkedel isegi naerda. Kõige eredamalt jäid meelde nn Teatri mängimised, kus õed kas laulavad või etendavad üksteise elus aset leidnud olulisi sündmusi sellistena nagu nemad neid näevad. Kavaleht lubab, et tegemist on draamakomöödiga, mis vihjab sellele, et saab nii naerda kui nutta (kuigi nutta ilmselt sain ainult mina) ja mõtlema panevaid teemasid jagub kõigile. Sellise liigituse alusel peaks lavastus sobima nii neile, kes armastavad rohkem komöödiaid kui ka neile, kellele ehk rohkem draama kui selline meelt mööda on.

Ühelt poolt annavad mõtlemisainet õdede omavahelised suhted ja saladused. Nagu kõikide õdede-vendade vahel, esineb ka majakavahi tüdrukute vahel rivaalitsemist ja mõningates asjades on tüdrukud eri meelt. Näiteks kes ikkagi oli ema lemmik ja kes isa lemmik. Kuidas on õdede suhteid muutnud nende erinevad valikud elus, kes on otsustanud Ameerikasse kolida ja seal edukaks saanud, kes aga on perekonna loonud juba abielus mehega jne. Ehk annavad need näited mõned vihjed, millest lavastus räägib, kuid päris detailselt ma kõiki konfliktikohtasid välja ei too, sest muidu pole nendel huvitav, kes veel lavastust vaatama planeerivad minna. Aga hoopis teise kihi loob lavastusele Anne Veesaare kehastatud Emma, kes vaatleb sipelgaid ning arutleb sipelgate elufilosoofia üle. Paljutki sellest sipelgavaatlusest saab üle kanda ka inimestele ja inimsuhetele. Kohati tundub, et Emma vihjabki mõningate sipelgaid puudutavate lausetega enda elule. Näiteks puudutas mind eriti valusalt mõte sellest, et mõned sipelgad on üksikumad, kuna nad ei sulandu seltskonda sest eristuvad teistest. Paratamatult tekitasin mina selle lausega enda peas paralleeli Emmaga, kes nii enda mõttemaailma kui ka välimuse poolest oma õdedest erines ja seetõttu oli tundnud end kogu elu veidi kõrvalejäetuna. Samas puudutas see mõte mind ka minu enda isikliku elu tõttu, kuna ma olen end sageli eemale tõugatuna tundnud. Ma usun, et kõikide nüansside tabamiseks, tuleks lavastust korduvalt vaadata, sest kõiki filosoofilisi mõtisklusi pole ühe korraga võimalik tabada. Kindel on aga see, et sipelgad pole ainult sipelgad ja nende nägemine on metafoor, mida igaüks saab enda soovide järgi tõlgendada. Eks igaüks, kes lavastust näinud, mõtleb ise, keda või mida sipelgad tema jaoks sümboliseerivad, kas see on elu laiemalt või teekond eneseleidmisesse või hoopis midagi muud. Mõtlemisainet peaks kõikidele jätkuma.

Kes selliste tõsisemate teemade üle mõtiskleda ei taha, siis täitsa niisama sobib lavastust ka vaadata, sest kolm näitlejannat teevad kõik väga head rollid. Kõige rohkem tahaksin kiita ja esile tõsta Merle Palmistet, kes kehastab kõige vanemat õde Augustat. Kui ma varasemalt olin arvanud, et Palmiste ei oska väga hästi laulda, siis kõik selle etenduse laulunumbrid vedas just Palmiste kõige tugevamalt välja ja see oli minu jaoks väga positiivne üllatus. Ja kui sinna lisada tantsuliigutused, mis tulevad justkui iseenesest, siis saab vägagi nauditavad tantsulis-muusikalised numbrid. Üleüldse tundus mulle, et Palmiste nautis seda, et talle oli antud kõige vanema õe roll, kes tahtis kõike kontrollida. Mingil määral aitas Augusta rolli kindlasti paremini enda omaks teha ka Augusta stiil ja mõjuvõim teiste õdede üle. Selline võimukus ja enda eraelu ainult enesele hoidmine ning glamuurse elu kuvand on midagi, mida paljud ilmselt Merle Palmistega seostavad ja seetõttu tundus Augusta roll justkui Palmistele loodud olevat.

Ka Anne Veesaar keskmise õe Emmana tegi hea rolli ja sekundeeris väga hästi laulu- ning tantsunumbrites Palmistele. Minu jaoks kõige nauditavamad hetked Veesaare mängus olid siiski need hetked, kus Emma pingsalt sipelgaid uuris. Jäägitut huvi ja ainiti sipelgatele keskendumist tegi Veesaar nii usutavalt nagu oleksid tõsimeeli mööda lava sipelgate rajad kulgenud. Kohati meenutas selline sipelgate uudistamine mulle väikse lapse uudishimu, kelle tähelepanu võivad lihtsad asjad tundideks köita. Ja see haavatavus, mis Emmas oli, kuna ta oli kogu elu teistest õdedest veidi erinenud, ka selle mängis Veesaar väga hästi välja. Kuigi Veesaar on kolmest näitlejast kõige vanem, oli minu meelest tema roll kõige lapsemeelsem ja lasi näitlejannal laval lustida ning kohati tundus, et tegemist on laval olevatest näitlejatest kõige nooremaga, sest kõikides liigutustes paistis Veesaarel energiat olevat rohkem kui teistel. Aga võib-olla tekitas selle illusiooni minu jaoks Veesaare pidevalt naerul olev suu. Igatahes minule tundus nagu oleks Veesaar kolmest näitlejannast kõige enam enda rolli ja lavastust nautinud.

Minu jaoks jäi kõige nõrgemaks noorimat õde, Idat kehastanud Triinu Meriste. Üks osa nõrgast rollist oli kindlasti põhjustatud jäigast ja vaoshoitud karakterist, keda Meriste kehastas, kuid kui Veesaar ja Palmiste laulude ajal kogu energia mängu panid, siis oli näha kuidas Meriste füüsiliselt laval piinles (vähemalt mulle tundus nii). Ma saan aru, et kõik näitlejad ei oska laulda, kuid sellisel juhul peaks näitleja oskama enda vähest lauluoskust varjata (nt mängides samal ajal kõike muud üle) ja publik ei peaks tajuma seda, et see tegevus on näitleja jaoks ebameeldiv. Ilmselt kannan ma praegu siiski Ida negatiivsed omadused näitlejale üle, sest oli just Ida see, kes majakavahi tüdrukute senist dünaamikat lõhkuda tahtis oma tõe taga ajamisega. Ehk oligi just Ida kindlameelsus see, mis teda minu jaoks vähem sümpaatseks tegi ja seetõttu tundus mulle lihtsalt, et Meriste on teisest kahest näitlejast veidi nõrgema soorituse teinud. Tegelikult oli kolme näitlejanna dünaamika kokku pannes suurepärane ja nii nagu kolm õde olid erinevate iseloomudega ning tasakaalustasid teineteist, nii tasakaalustasid ka Palmiste, Veesaar ja Meriste teineteist ning tulemuseks on kindlasti minu selle suve üks nauditavamaid teatrielamusi. Ütlen ausalt, et kui võimalust oleks, läheksin kindlasti veel vaatama.

Kuna mulle meeldivad psühholoogilised lavastused ja perekonnadraamad, siis siin lavastuses oli kõik minu jaoks paigas. Oli nii perekondlikku draamat, kui ka nalja ja naeru, mis aitasid veidi raskematest teemadest paremini üle saada. Kuna tegemist on siiski suvelavastusega, siis üdini rasketest teemadest läbi imbunud lavastustest tahaks ikka veidi puhata. Rõõmsamat nooti aitas hoida lavastuse muusikaline kujundus, mis vähemalt minul jala tatsuma pani. Ja otse loomulikult väga hea näitlejate ansambel, kes kõik olid täiesti erinevad, kuid kõik koos panid loo elama ja tekitasid selle emotsiooni, mida ma konkreetselt sellest lavastusest oodanud olin. Natukene jäi seda majaka ja mere emotsiooni väheks, oleks kasvõi mõnda kajakat kuulda tahtnud, kuid sel korral annan andeks. Läksin ju peamiselt loo enese pärast teatrisse, kuna tegemist oli selle teksti esimese lavale toomisega kutselises Eesti teatris. Ja ma ei pidanud pettuma. Ainus pettumus oli see, et etendus sai liiga kiiresti läbi. Kui hea asi saab alati ruttu otsa, siis sel korral sai etendus veel erakordselt kiiresti läbi. Kui kavalehel oli kirjas, et etendus kestab koos vaheajaga kokku 2.5 tundi, siis reaalsus oli see, et umbes 2 tundi hiljem oli etendus läbi ja sinna kahe tunni sisse jäi ka vaheaeg. 

Kõikidele, kes hindavad perekonnadraamat, siis neile julgen soovitada. Ma usun, et ka nendele võiks see lavastus meeldida, kellele omal ajal „Grace ja Glorie“ meeldis. Minu hinnangul on need kaks lavastust oma olemuselt veidi sarnased, kuna seal arutavad naised enda perekonnasaladusi ja tegevus toimub vanas majas ning lavakujunduses näidatakse väga tõetruult seda maja, milles tegevus toimub. Lisaks veel tugevaid rolle tegevad naisnäitlejad. Kui keegi juhtub eriline Merle Palmiste, Anne Veesaare või Triinu Meriste austaja olema, siis teile kindlasti lavastus meeldib. Sel aastal on veel mõned etendused jäänud, seega kellel huvi on, siis 1Teatri koduleheküljelt peaks mõned viimased piletid olema veel võimalik enesele soetada.

Autor: Tove Appelgren
Tõlkija: Maarja Aaloe
Lavastaja: Ivo Eensalu
Kunstnikud: Karmo Mende, Anne-Mai Heimola
Valguskujundaja: Rene Topolev
Muusikaline kujundaja: Tarvo Krall
Osades:
Anne Veesaar – Emma
Triinu Meriste – Ida
Merle Palmiste – Augusta
 
Esietendus 3. juulil 2023 Ohtu mõisa Teatritallis
 
Rohkem infot lavastuse kohta 1Teatri koduleheküljelt.


22/02/2018

Pärast proovi

21. veebruaril 2018 MTÜ Pikk Mari külalisetendus Tartu Uues Teatris



See oli eelmise aasta (2017) suvel, kui ma kuulsin, et Anne Veesaar tähistab oma 60. aasta juubelit Ingmar Bergmani lavastusega „Pärast proovi“ peagi avatavas Filmimuuseumis. Juba siis kõnetas mind see salapärane miski, mis tekitas soovi kõnealust lavastust vaatama minna. Mis see miski oli, ma tegelikult ei teagi täpselt.
Ehk oli see kuulus Ingmar Bergmani nimi? Kuigi ma ei tea, et ma oleksin ühtegi tema filmi või näidendit varem näinud. Tema temaatika on mulle alati mingil põhjusel veidi sünge ja raskesti mõistetav tundunud. Siiski hakkas miski Ingmar Bergmanis mulle huvi pakkuma. Võib-olla oli see tõsiasi, et üks tema paljudest abikaasadest oli Eesti juurtega Käbi Laretei (tüüpilised eestlased otsivad ju alati igal pool seoseid Eestiga). Või hoopis tõsiasi, et minul ja Ingmar Bergmanil on samal päeval sünnipäev, lihtsalt 71 aastase vahega. Või oli see lihtsalt tõsiasi, et ma pole ühtegi Ingmar Bergmani teost näinud ja oleks viimane aeg see viga parandada.
Või meelitasid mind tol korral teatri poole hoopis näitlejad? Ei Anne Veesaar, Guido Kangur ega Riina Maidre kuulu küll minu absoluutsete lemmiknäitlejate hulka, mis võiks mind teatrisse meelitada. Siiski pean tunnistama, et Anne Veesaart ja Riina Maidret olen teatrilaval ainult korra näinud ja mõlemad näitlejad on mulle huvi hakanud pakkuma. Guido Kangurit olen vist natuke rohkem teatrilaval näinud, kuid siiski piisavalt vähe, et temast midagi arvata. Seega on täiesti võimalik, et mind huvitasid rohkem näitlejad kui Ingmar Bergman.
Aga kas mind huvitasid rohkem näitlejad või konkreetne Ingmar Bergmani tekst, mis tutvustuse järgi räägib teatrist, teatriproovist ja inimestest, kes on pühendunud teatri tegemisele? Kui üdini aus olla, siis ilmselt lavastuse sisututvustus oli see, mis pani i-le punkti ja otsuse küpseks muutis. Otsuse sünnile aitasid lihtsalt kaasa teksti autori maailmakuulus nimi ja minu jaoks huvitavad näitlejad.
Siiski jäi mul suvel lavastus nägemata, kuigi väga mitmel korral olin valmis Tallinnasse sõitma, kuid alati tuli midagi vahele. Nüüd peaaegu pool aastat hiljem avastasin täiesti juhuslikult Facebookis, et „Pärast proovi“ lavastusega tullakse kaheks päevaks Tartusse. Piletit ma muidugi kohe ära ei ostnud. Esimesel õhtul ei olnud mingit teatriisu, kuid ma olin täiesti kindel, et homme lähen teatrisse. Kui järgmine õhtu kätte jõudis, oli samuti igasugune teatriisu kadunud. Kuni umbes  kell 17.40 tuli see isu nagu välk selgest taevast tagasi. Nii ma siis lõpuks teatris lõpetasingi.
Lugu ise räägib noorest näitlejannast Annast (Riina Maidre), kes satub pärast proovi tühjale lavale, kus naudib üksindust vana lavastaja Henrik (Guido Kangur). Kahekesi hakkavad nad arutama noore näitleja tulevikust, vana lavastaja minevikust, näitlejast kui nähtusest ning teatrist üldiselt. Teemaks tulevad ka Anna vanemad, näitlejast ema Rahel (Anne Veesaar) ja lavastajast isa Miikael, kellest üks oli Henriku armuke ja teine parim sõber. Muidugi ei pääse tegelased mööda ka armastusest.
Esialgu on laval Anna ja Henrik, kes räägivad rohkem teatrist ja Anna tulevikust ning Henriku minevikust. Samuti tuleb jutuks Anna suhe oma emaga, keda ta vihkab. Seejärel Anna lahkub ja Henrik jääb tukastama. Samal ajal ilmub lavale Rahel, kes tahab kõigest hoolimata teatris mängida või kui seda ei saa, siis seksida. Raheliga tuleb Henrikul armastus rohkem jutuks kui Annaga. Kui aga Henrik unenäost ärkab ja Rahel kaob, ilmub uuesti välja Anna, kellega sel korral räägitakse armastusest. Võib isegi öelda, et viimastes stseenides on õhk armastusest paks.
Ma pean tunnistama, et ma ootasin veidi rohkem teatrit ja vähem inimsuhteid. Jah, mulle meeldivad inimsuhted ka ja tegelikult eelistan ma laval igasuguseid inimsuhteid vaadata, kuid sel korral olin ma midagi teistsugust oodanud. Ma nimelt kujutasingi ette, et lavastuses lihtsalt räägitakse teatrist ja näidatakse mingit lavastuse proovi ja seda, mis proovis toimub. Samas on see veidi naiivne lootus, sest isegi pealkiri ju ütleb, et räägitakse sellest, mis toimub pärast proovi. Aga eks nii mõnigi teatriaustaja on mõelnud sellest, et mis toimub enne lavastuse välja tulekut proovides ja kui huvitav oleks seda protsessi näha. Mina küll olen nii mõelnud ja seetõttu mul ka need lootused olid.
Ilmselt osalt nende lootuste tõttu ja osalt ka väikese väsimuse tõttu tundus mulle etenduse algus üsna mittemidagiütlevana. Vägisi tulid teised mõtted pähe ja ei suutnud ma end kuidagi teatrilainele lülitada. Ma arvan, et sellises seisus olin ma peaaegu pool etendust. Tuleb välja, et ma vist pole ikka nii sügavamõttelise ja tunnetele keskenduva teatri austaja kui ma ise arvan. Ma ei saa öelda, et kogu etendus oli üks täielik jama ja ma kahetsen, et ma üldse teatrisse läksin. Sest teise poole etendusest vaatasin ma nii ära, et alguses peale tulnud väsimus oli nagu peoga pühitud ja ma mõtlesin, et meil on ikka nii ägedaid näitlejaid Eestis. Samas ei saa ma öelda, et mul oleks peale etendust mingi suur vaimustus peal olnud. Astusin teatrimaja uksest välja ja oligi etendus peast pühitud. Siiski ei taha ma öelda, et tegemist oli maha visatud aja ja rahaga.
Sest tegelikult oli etendusel väga sügavamõtteline sisu, ma ainult kardan, et mina pole nii sügavaks sisuks valmis. Lisaks oli väga nauditav näitlejaid vaadata. Ma olen üsna kindel, et näitlejad ei olnud ainuüksi seetõttu huvitavad, et ma neid vähe laval näinud olen, vaid nad ongi nendesse rollidesse nagu rusikas silmaauku sobivad. Kõige rohkem meeldis mulle Anne Veesaar Raheli rollis ja seda sellest hetkest alates, kui ta lavale tuli. Spordijalatsid ja hõbedane kleit ainult täiendasid pooleldi või täielikult hullu Rahelit. Mu esimene mõte oli, et Anne Veesaar on enne etendust väikese klaasikese midagi kangemat võtnud. Mõne hetke pärast selgus, et see on lihtsalt roll, mida Veesaar nii oivaliselt mängis. Ma ei ole küll ühtegi närvivapustust saanud esinäitlejat kohanud, kuid see, mida Anne Veesaar laval tegi oli uskumatu täpsusega kehastatud hullumeelne naine. Ja neid olen ma ikka näinud. Anne Veesaare Raheli roll oli lausa nii hästi mängitud, et stseenis kus Rahel üritab Henrikut endaga seksima meelitada, näidates talle esialgu oma reit ja hiljem rindu, tekkis mul eriline tülgastus ja vastikustunne selle hullumeelse naise vastu.  Kas tõesti on naised valmis nii madalale langema? Mul on siiralt kahju sellest, et Rahelit nii lühikeseks ajaks lavale lasti. Ma oleks tahtnud veel näha, mis selles naises peidus on. Hullumeelsus, ehe armastus, ehe vihkamine, kuid kurbust oleks ma ka näha tahtnud. Võib-olla see oli seal olemas sellel ajal, kui ma oma mõtetega tegelesin.
Riina Maidre Annana mulle esialgu väga pinget ei pakkunud. Aga mida edasi etendus läks ja mida rohkem infokilde publikule jagati, seda rohkem hakkas mulle ka Riina Maidre Anna meeldima. Eriti meeldis mulle see, kuidas ta oma armastust Henriku vastu väljendas, enne kui nende kahe omavaheline armastus nö kõval häälel välja oli öeldud. Igast Anna liigutusest ja olemusest oli näha, et Henrik ei ole talle mitte ainult tema vanemate kuangine sõber, ega praegune lavastaja vaid midagi palju enamat. Üleüldse tundub mulle, et Riina Maidre Anna on väga orgaaniline ja loomulik. Mitte midagi üle pingutatud või kunstlikult dramaatiliseks tehtut ja ülemängitut. Siiski noor Anna jäi oma emale kõvasti alla ja seetõttu meeldis mulle ikkagi Anne Veesaar rohkem kui Riina Maidre. Lihtsalt Raheli tegelaskuju oli Bergmanil huvitavamalt kirjutatud. Küll aga leidsin ma end Anna ja Henriku stseene kõrvalt jälgides mitmel korral mõtlemast sellisele teemale nagu seda on ahistamine. Oli Henriku käitumine Anna suhtes kohati vägagi ahistav. Aga ehk tuli see ka ainult armastusest?
Esialgu tundus ka Guido Kanguri kehastatud Henrik täiesti tuima ja tavalise vanema mehena. Aga seda ta tegelikult oligi. Olgu, tuim ehk polnud, aga ta pidi oma armastust siiski varjama ja kõige parem meetod selleks oligi halli vanamehe kehastamine. Guido Kangur oli sõna otseses mõttes hall vanamees. Isegi tema riided olid erinevates halli toonides. Mõnes üksikus kohas ta vist tõstis veidi häält, aga muidu igati selline rahulik mees. Kellesse siis kõik naised ära armusid. Guido Kanguriga meeldis mulle kõige rohkem lõpus stseen, kus Henrik fantaseeris, et kui ta oleks kümme aastat noorem, milline oleks siis tema ja Anna armastus. Tegelikult meeldis mulle ka see, et Guido Kangur oli kogu aja laval. Ja isegi siis, kui ta laval ainult istus ja mitte midagi ei teinud, oli teda huvitav vaadata. Eks sellele aitasid valgus ja helikujundus ka omalt poolt väga  palju kaasa.
Kokkuvõttes on mul hea meel, et ma teatrisse läksin, sest sain jälle mõnda näitlejat uue nurga alt vaadata. Ma olen enam kui kindel, et enamus Eesti inimesi kujutavad Anne Veesaart ainult Mare Petersonina ette. Nüüd sain teda hoopis teisest küljest näha ja see oli väga huvitav. Riina Maidre on ka huvitav näitleja, kuid paljude jaoks on tema nimi ehk tundmatu ja seega ehk ei meelita inimesi ligi. Siiski julgen ma soovitada, et kui Riina Maidre nime kusagil osalejate nimekirjas näete, siis tasub piletid hankida ja vähemalt ühte näitlejat on teil siis laval huvitav jälgida.
Samuti on mul hea meel, et ma suvel Tallinnasse ei sõitnud seda lavastust vaatama. Kuigi võib-olla oleks lavastus Filmimuuseumis (kuhu ta ikkagi mõeldud on) paremini mõjunud, kui nüüd Tartu Uues Teatris ja ma oleksid hoopis teistsuguse elamuse saanud. Seda ma vist ei saagi teada. Aga selles olen ma küll kindel, et mina ei ole Ingmar Bergmani teoste sihtgrupp. Vähemalt sain sellest nüüd teada. Või peaks tema teoseid  minema puhanud peaga vaatama. Sest päris jamaks ma nähtud etendust ikkagi nimetada ei saa. Mingi hetk suutsin ma end täiesti ära kaotada ja unustada, et mul on teised inimesed saalis kõrval. Täiesti vaadatav etendus, aga mitte midagi sellist, mida tahaks veel ja veel vaadata või millest tahaks järgmised nädal aega järjest kõikidele kolleegidele ja tuttavatele jutustada. 

Autor: Ingmar Bergman

Lavastaja: Madis Kalmet
Kunstnik: Ivi Piho
Valguskunstnik: Priidu Adlas
Muusikaline kujundus: Peeter Konovalov
Mängisid:
Riina Maidre – Anna
Guido Kangur – Henrik
Anne Veesaar – Rahel

Päise pilt on võetud  Google pildiotsingust.

20/09/2015

draama "Kaks vana naist" Vanemuises

20. septembril 2015 Sadamateatris

Foto autor: Gabriela Liivamägi
Autor: Velma Wallis
Lavastaja: Merle Jääger
Mängisid:
Anne Veesaar - Ch´idzigyaak
Terje Pennie - Sa´
Ragne Pekarev - Ch´idzigyaaki varivaim
Maria Soomets - Sa´ varivaim
Andres Mähar - esimene pealik; mees
Karol Kuntsel - teine pealik; Daagqq (vana kütt); noor jahimees
Merle Jääger - Ozhii Nelii (Ch´idzigyaaki tütar)
Mikk Kaasik - Shuruh Zhuu (Ch´idzigyaaki tütrepoeg)

Sel korral räägin teile ühest Vanemuise teatri etendusest. Vahelduseks ju võib oma nö koduteatrit ka külastada. Sest ma ei mäleta millal ma reaalselt viimati Vanemuises käisin. Olen küll "Kajakat" ja "Obinitsat" vaadanud, kuid need toimusid väljaspool teatrimaja. Seega on viimasel ajal Tallinn ja Eesti Draamateater kodusemad kui siinsamas Tartus asuv Vanemuine. Olgu mis on, aga ikka on hea, kui teater on kodulinnas olemas. Oled öösel öövalves tööl ja jooksed nagu hull ringi ja järsku sähvatab mõte, et homme võiks teatrisse minna. Tulebki väike paus, kus kõik on rahulik ja saad viieks minutiks arvuti taha istuda, et Vanemuise kodulehekülg lahti võtta. Ja oh imet, etendusi toimub lausa kaks (üks lasteetendus, mis on välja müüdud, välja jäetuna sest see poleks minu puhul ilmselt loosi läinud). Mõlemad etendused on veel sellised mida tahaks vaadata. Ega midagi, hommikul töölt koju ja magama. Peale ärkamist uuesti Vanemuise kodulehekülg lahti, et vaadata kas pileteid veel on. Mõlemale etendusele on pileteid piisavalt, seega on jätkuvalt dilemma, kumma etenduse kasuks otsustada. Kähku duši alt läbi ja natuke toimetamist ning kell ongi juba kaks päeval. Nüüd läheb kiireks, sest mõlemad etendused algavad kell neli. Viimane pilk Vanemuise koduleheküljele. Tuleb välja, et "Naeru akadeemiat" mängitakse järgmine kord 6. oktoober ja "Kaks vana naist" on uuesti 10. oktoobril. Nüüd saab lõpuks valik tehtud. Kuna "Naeru akadeemia" järgmine mängukord on lähemal, siis jään järgmist korda ootama. Kiirelt korralikumad riided selga, natukene nägu ja juukseid ilusamaks ja juba leiadki end Sadamateatri poole teele asuvat. Kohale jõudes küsid kassapidajalt, kas tänasele etendusele veel pileteid on. Minu õnneks selgub, et on ja nii rändabki minu kätte üks nö kella 6 pilet. Kella 6 pilet on Vanemuise teatri pilet, mida müüakse ainult Vanemuise teatri etendustele ainult Vanemuise teatrimajades toimuvatele etendustele Vanemuise kassadest tund enne etenduse algust. Kui asi tundus Teile liiga ilus, siis pean mainima, et kella 6 pilet kehtib ainult üliõpilastele. Ausalt öeldes olen ma oma tudengistaatuse üle seetõttu väga õnnelik, et saan Vanemuises ikka väga odavalt teatris käia. Igatahes suurem osa minu teatrikülastustest Vanemuisesse on sama kaootilised nagu eespool kirjeldatud. Kui tegu pole just mõne etendusega, mida ma väga pikalt olen oodanud ja mida tahaks kiiresti näha, sest siis ostan ma reeglina piletid varakult valmis.
Aga nüüd asume asja kallale. Nagu etenduse pealkirigi ütleb, räägib lugu kahest vanast naisest, kes oma rahva poolt karmis Alaska talves looduse hoolde jäetakse. Talv on karm, kõikjal on paks lumi, väljas on korralikud külmakraadid ja süüa napib. Rahvas peab edasi liikuma ja arvatakse, et kaks vana naist tuleb senisesse laagripaika maha jätta, sest nad on edasiliikumisel ainult koormaks. Rahval napib endal toitu ja jõuvarusid, et iseendal eluvaimu sees hoida ja kahe vana naise eest ei taha keegi hoolitseda. Ka ühe vana naise tütar ei ürita rahvast meelt muutma panna ja laseb vaikides oma ema külma Alaska talve hooleks jätta. Nõnda jäävadki naised maha. Ainsaks varanduseks vana püstkoda, mõned nahad magamiseks ja ühe naise tütre jäetud naharibad ning tütrepoja jäetud kivikirves. Üks naistest usub, et nad saavad hakkama ja elavad selle talve üle, teine sooviks alla anda ja niisama puhata. Siiani on naised harjunud, et rahvas neid kummardab ja nad ei pea ise midagi tegema. Melde tuleb tuletada kõik tarkused, mis lapsepõlves on omandatud. Kuidas valmistada räätsasid, kuidas panna üles jäneselõksusid, kuidas lahtida loomi jne. Olles nüüd ainult kahekesi, tuleb ellujäämiseks loota üksteisele ja enda teadmistele. Ja ellu tahavad tegelikult jääda mõlemad naised, sest sisimas on mõlemal hirm üksinudse ees, mis tekib kui teine peaks ära surema. Seega tuleb võidelda nii enda kui ka oma kaaslase elu eest. Naised rändavad pikalt ja elavad nii mõndagi läbi, kuid lõpuks on nad talve üle elanud ja elus. Mis veelgi tähtsam tuleb välja, et nad on talve paremini üle elanud kui nende rahvas, kes nüüd neile loodab. Kas naised suudavad oma uhkuse, pettumuse ning viha alla suruda ja oma rahvale andestada reetmise ja hülgamise? Seda saate teada siis, kui Sadamateatrisse kohale lähete. Mina igatahes soovitan minna. Mina, kes pole Vanemuises viimasel ajal (suveetendused välja jättes) väga head teatrielamust saanud, olin positiivselt üllatunud. Korraks käis isegi peast läbi mõte, et äkki on asi selles, et mõlemad peaosalised (Anne Veesaar ja Terje Pennie) ei ole Vanemuise koosseisulised näitlejad ja äkki seetõttu on etendus hea. Ilmselt siiski oli etendus lihtsalt minu maitsele, sest etenduses mängis Vanemuise näitlejaid ka ja ma ei oska nende mängu kohta midagi negatiivset välja tuua. Pigem jäid nad minu silmis lihtsalt tahaplaanile ja võib-olla on seda isegi julm öelda, aga minu jaoks olid teised näitlejad rohkem nagu osa lavakujundusest.
Tüüpiline mina läksin teatrisse jälle niimoodi, et isegi etenduse sisu ei teadnud/ei mäletanud (ja siis ma pean ennast mingisuguseks teatrifänniks ja harrastuskriitikuks ja ma ei tea kelleks kõik veel). Ma kunagi augustis lihtsalt lugesin Vanemuise kodulehelt etenduste tutvustusi ja see tundus paljulubav ja nii saigi etendus minu soovide nimekirja lisatud. Nüüd vaatasin ainult oma soovide nimekirja ja ei hakanud üldse üle vaatama, et millest täpselt see etendus siis räägib. Igatahes point on selles, et mingisuguseid eelarvamusi ja lootusi/ootusi mul ei olnud. Ainus hirm mis mul peast läbi käis oli see, et kas ma suudan Anne Veesaart laval vaadata selle vana naisena, keda ta kehastama peab, või näen ma teda Marena seriaalist "Õnne 13". Sellest Marena elamisest rääkis Anne Veesaar ka ise hiljuti Kanal 2 saates Radar. Mina igatahes laval Maret ei näinud, mis on ilmselgelt hea märk. Üleüldse oli see mul vist esimene kord Anne Veesaart laval näha. Mulle meeldis see, mida ma nägin. Eriti meeldisid need kohad, kus tema tegelaskuju teisele naisele lugusid rääkis, et aeg kiiremini lendaks. Lood ise olid väga huvitavad, kuid Anne suutis neid nii ilmekalt ja kohati naljakalt esitada, et lausa lust oli kuulata. Ja need kohad olid ka toredad, kus vanad naised end nö "lõdvaks lasid" ehk siis mängisid oma lapsepõlveaegseid mänge või tantsisid, hüppasid ja laulsid. Minule igatahes tundus, et mõlemad näitlejad (Anne Veesaar ja Terje Pennie) said korralikult oma lapsemeelsust välja näidata ja tundsid end väga vabalt seda kõike tehes. Kuigi põhiliselt olid laval kaks vana naist kahekesi (vahel oli näha ka nende varivaime), kas istudes lõkke ääres või kõndides (paigal sammudes), siis minu jaoks oli kõik paigas. Selles suhtes, et näitlejate mäng ei jäänud igavaks ja üksluiseks ning teksti oli hea jälgida. Või oli asi selles, et lugu puges mulle hinge samuti, nagu loo lavastajale Mercale ja ma suutsin lugu lihtsalt paremini haarata ja naistega kaasa mõelda. Mina igatahes saan aru, miks Merca selle raamatu kohe ühe jutiga läbi luges, kui talle see raamat kunagi ammu esimest korda kätte juhtus. Ma ilmselt loeksin ka. Päris aus olles, siis ma ilmselt hakkan ka nüüd seda raamatut endale koju raamaturiiulisse otsima.
Samas jäi mind etenduses ikka midagi häirima ka. Seekord olid selleks peategelaste varivaimud. Kui ma poleks kavalehte ostnud, siis ma poleks ilmselt eluilmas aru saanud, mis tegelaskujusid Maria Soomets ja Ragne Pekarev kehastavad. Ma suuremal osal ajast ei näinud nendel varivaimude tegelaskujudel ka erilist mõtet. Olgu, nad rääkisid publikule edasi seda, mida tegelane näiteks magamise ajal tundis või kuidas ta nooruspõlves midagi tegi, kuid minu jaoks polnud see piisav. Oma nooruspõlve mälestusi oleksid võinud naised ise esitada ja samamoodi oleks võinud nende alateadvuse hirmud olla nende endi poolt ette kantud. Näiteks makilindilt samal ajal. Või oleks ma siis nendele varivaimudele veel suurema sõnalise rolli andnud. Näiteks oleksid nad võinud rohkem kajastada vanade naiste seesmist konflikti iseendaga. Sest tegelikult on meil kõigil ju see seesmine konflikt iseendaga koguaeg olemas. Natukene jäi häirima ka see, et tegelaskujudeks olid kaks üle 75 aastavanust naist, kuid neid olid mängima pandud 50ndates naised. Kas meil tõesti pole kedagi natukene vanemat nendesse rollidesse panna? Natukene nadi oli vaadata seda, kuidas ema ja tütar on sama vanad. Ma saan aru, et see on teater ja teatris pole päris iga karakteri ja vanuse jaoks eraldi näitlejaid ning see ongi näitlejameisterlikkus kui üks näitleja suudab erinevate karakteritega ja erinevas eluperioodis tegelasi mängida. Siiski natukene oli see kummaline. Kuigi etenduse lõpuks oli mõlemal vanal naisel nii palju energiat ja elutahet, et siis sobiski neil 50ndates eluaastates välja näha. Aga eks see ole iga lavastaja enda nägemus, kuidas ta lavastab ja milliste tegelastega. 
Kui tavaliselt on mul midagi norida ka lava-, valgus- või helikujunduse kallal, siis seekord oli kõik minu jaoks täpselt paigas. Laval oligi üks suur püstkoda, mille all kogu tegevus toimus. Samuti meeldisid mulle need hõimumaskid, mis püstkoda kaunistasid ja mida kandsid vanade naiste rahvad paljudes stseenides. Maskide pidev kohalolu andis aimu sellest, et tegelikult keegi hoiab naistel kogu aeg silma peal ja aitab neid. Kui nüüd järele mõelda, siis sama mõte kehtib ka varivaimude kohta. Ehk nad siiski ei olnud nii üleliigsed, nagu mulle alguses tundus. Valgusest mulle ei meeldinud ainult pidev sinine valgus, mis võib mul peavalu esile kutsuda. Seekord läks vist õnneks ja peavalu ei järgenud, kuid samas saan ma aru, et sinine valgus oli lumise efekti loomiseks hädavajalik. Kõige geniaalsem oli minu meelest virmaliste kuvamine püstkojale. Mina, kes ma pole kunagi oma silmaga virmalisi näinud, kuid olen alati unistanud nende nägemisest, sain nad nüüd lõpuks ära nähtud. Heliefektid andsid ka palju juurde, et saada kätte tõelist Alaska tunnetust. Näiteks talvel pakasega ma ilmselt seda etendust vaadata ei tahaks, sest ma lihtsalt külmuksin ära. Vinguv tuul, ulguvad hundid, karu, lõksu kinni jäävad jänesed, hõimurahvaste laul - kõik see oli väga tõetruu ja tekitas minus vähemalt selle tunde, et ma olen seal samas Alaska tähistaeva ja virmaliste all ning need hundid võivad nüüd ja kohe tulla ning mind samuti nahka pista. 
Igatahes mina olen õnnelik, et Vanemuine end minu silmis jälle tõestada suutis ja nagu mulle kombeks, tulid pisarad jälle vägisi silma. Ma olen aru saanud, et kui mul pisarad silma tulevad, siis on tegemist väärt asjaga. (Okei, ma vahel pisardan ka mignisuguste saksa armastusfilmide peale, kuid mu meelest on need ka kordades paremini tehtud kui mingisugused mehhiko seebikad.) Ehk et peaks vist oma pisaragarantii firmamärgi looma. Lõpp oli minu jaoks ikka eriti liigutav. Võib-olla ajas mul silma märjaks mõte, et need naised surevad kohe ära. Igatahes ma olen õnnelik, et see lugu ei lõppenud kelelgi surmaga ja naised jäid kenasti ellu. Paratamatult tekkisid mul mingisugused paralleeelid suvel nähtud etendusega "Grase ja Glorie" (LINK), kus samamoodi tegeleti kahe naise eluprobleemide lahendamisega. Selleks, et teil veidikenegi põnevam oleks, võitlen ma siin endaga ja ei pane seda lõppu siia kirja. Ainult nii palju, et naised jäid ellu ja olid õnnelikumad ja tugevamad kui varem. See on minu meelest eriti oluline, sest me kipume sageli ära unustama, milleks me tegelikult suutelised oleme ja kui palju aitab meid meie usk. Ma olen kindel, et kui mõlemad naised oleksid olnud negatiivsete mõtetega ning kui üks neist poleks koguaeg korranud, et nad surevad tegutsedes, siis ei oleks nad niikauguel jõudnud. Kuigi etenduse laguses käskis hääl lindilt telefonid välja lülitada ja argimured kõrvale heita, siis mina seda ei suutnud. Tegelikult igasugused argimõtted kadusid küll peast, kuid üha sagedamini leidsin end etenduse ajal ja ka nüüd peale etendust mõttelt, et pean ikka igas päevas midagi positiivset leidma ja endast nõrgemaid aitama. Sest ükski heategu ei jää tasumata ning positiivsus on minu meelest maailmas edasiviiv jõud. Kui nüüd Kasvõi paar inimest, kes seda postitust juhtuvad lugema seda positiivsuse mõtet edasi kannaksid, oleks maailma palju rõõmsam ja toredam koht elamiseks. 
Täiesti lõpetuseks võin öelda, et teater täitis järjekordselt oma rolli. Ma sain näha teiste inimeste elusid, vaadata kuidas nemad oma raskustega toime tulevad, et siis vaadata oma elu ja mõelda, et sellel polegi väga viga. Seepärast ma teatrit armastangi.

Kui keegi nüüd selel etenduse kohta lähemalt teada tahab, siis seda saab teha SIIN