Ukuaru

 3. augustil 2023 Emajõe Suveteatri suvelavastus Vooremäel

Foto: Rebeca Rosalie Parbus

Suur raamatulugeja ja kultuurikriitik peab nüüd häbiga tunnistama, et ta pole kunagi lugenud Veera Saare raamatut „Ukuaru“, ega näinud ka raamatu põhjal tehtud filmi. Ukuaru valsist olen muidugi kuulnud ja teadsin, et selline film on olemas, aga kuidagi ei tekkinud soovi teada saada, millest film või raamat siis räägib. Väike huvi „Ukuaru“ vastu hakkas minus tekkima 2021. aasta sügisel (ma vähemalt arvan, et see oli sügis), kui Andres Dvinjaninov ühes vestlusringis poole lausega mainis, et ta tahaks Vooremäel „Ukuarut“ lavastada. Eks see huvi tekkis tol korral ka peamiselt seetõttu, et Dvinjaninov maalis mängupaigast hästi lummava pildi. Tõsisem huvi lavastuse vastu tekkis mul siis, kui eelmisel suvel Emajõe Suveteater Vooremäel „Ukuaru“ lavastuse välja tõi. Kahjuks polnud mul eelmisel suvel absoluutselt mitte mingisugust soovi teatris käia ja lavastuse piletid müüdi üsna kiiresti välja, seega kui soov oleks olnud, poleks ma ilmselt pileteid saanud. Samas kuulsin tuttavatelt ja lugesin internetist ainult kiidusõnu selle lavastuse kohta ja tundus kahetsusväärne, kui mul jääb nägemata lavastus, mida kiidavad nii kriitikud kui tavakülastajad. Nüüd olen lavastuse ise ka lõpuks ära näinud ja ei jäägi muud, kui takka kiita ja teistele ka soovitada. Ja ehk ise veel kord vaatama minna, kui võimalus avanema peaks.

Ma olen juba harjunud, et kui konkreetset istekohta piletil märgitud pole (ja enamasti suvelavastuste puhul kehtivad vabad istekohad), tuleks võimalikult varakult kohal olla, et hea istekoht endale broneerida ja siis kohvikus pakutavat või mängupaiga ümbrust nautida. Siiski pole ma kunagi enne kella 18 kusagile kohale jõudnud. Kuna sel korral oli kõht tühi ja lootsin enne mängupaika jõudmist väikese tanklapeatuse teha, et midagi hamba alla saada, hakkasin kodust varakult liikuma. Juhtus aga nii, et tanklapeatust ma ei teinud ja seetõttu jõudsin parklasse juba 25 minutit enne kella 18. Võib tunduda jabur, aga parklas seisvate autode järgi sain aru, et ma pole sugugi mitte esimene, kes teatrisse saabunud on. Olin varunud parklast mängupaika kõndimiseks samuti aega, sest kodulehel oli kirjas, et jalutuskäik parklast mängupaigani kestab u 10-12 minutit. Tegelikkuses võttis jalutuskäik aega umbes 5 minutit ja ma kindlasti ei kõndinud kõige kiiremas tempos, sest teerada kulges mööda tõusu ja minu astmaatiku kopsud ei võimalda sellisel maastikul eriti kiiret liikumist. Siiski olin mängupaigas kohal enne kella 18 (tegin enda meelest autos päris palju aega parajaks) ja suur oli minu üllatus kui nägin, et nö „väravate“ ette oli juba moodustunud järjekord inimestest, kes ootasid väravate avanemist. Sellist asja juhtusin ma teatris esmakordselt nägema, et enne kella 18 on juba järjekord ukse taga. Ilmselt on kuuldused suurepärasest lavastusest levinud sellisel määral, et inimesed on valmis heade istekohtade nimel juba poolteist tundi varem kohale tulema.

Ainus veidi negatiivsem asi kogu lavastuse juures oli see, et tund aega varem polnud mänguplatsil mitte midagi teha. Kohad said kiiresti välja valitud ja broneeritud, kuid mida teha ülejäänud ajaga? Süüa oli vaja ja õnneks oli kohvik olemas ja kõhu sai täis ka, aga pärast kohvikut polnudki muud teha, kui minna istekohale istuma. Lihtsalt tribüünide ümber olev ala, kus külastajad liikuda said oli nii piiratud, et kõik sinna liikuma ei mahtunud. Ka vaheajal polnud mujale jalutada, kui autosse ja tagasi. Kogu rahvas poleks lihtsalt kohviku, tribüünide ja wc vahelisele piiratud alale ära mahtunud. Ometigi olime me avaras metsas kus ruumipuudust olla ei oleks tohtinud. Seega oli selline väikese ala loomine teatri poolt veidi kummaline otsus. Siiski ei seganud see pisiasi mind kuigi palju ja ununes kiiresti, sest etendusest saadud emotsioonid olid lihtsalt nii ülevad.

Kindlasti teavad kõik eestlased väga hästi millest „Ukuaru“ räägib ja seega ma väga detailset sisukokkuvõtet siin ei tee. Natukene tundus lugu minu jaoks tammsaarelik „tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus“, kuid sel korral oli töörügajaks naine, mitte mees. Minna (Ursula Ratasepp) ei soovi minna rikkale Keldriaugu peremehele (Margus Prangel) naiseks, kuigi seal saaks ta olla suure talu perenaine ja ei peaks millestki puudust tundma. Selle asemel otsustab Minna naiseks minna vaesele pillimehele Akslile (Pääru Oja) ja on valmis kasvõi männi alla endale kodu ehitama, peaasi et saaks armastatud pillimehega koos olla. Hoolimata sellest, et Aksel armastab Minnat väga, kulub tema energia peamiselt pillimängule, pidudele ja alkoholile. Seevastu on Minna kange Eesti naine, kes ei vannu alla ja teeb enda töökusega teistele silmad ette, luues Ukuarule enda perele kodu. Lõpuks saab armastus võitu ja Aksel hakkab samuti pere ja kodu olulisemaks pidama kui pidu ja pillerkaart.

Ühelt poolt on süžee vana ja ära leierdatud, et mehed on loodrid ja joodikud ning naised peavad kogu töö ära tegema ning mehed on justkui üks lisalaps naisele. Samas teisalt on tegemist ilusa armastuslooga, kus armastus võidab peaaegu kõik ja ravib jalutudki terveks. Kui armastus ikka puudub ja teistel põhjustel abielluda, võib juhtuda nii, et ühel hetkel muutub elu nii koledaks, et ainus väljapääs on end lae alla riputada. Kui niimoodi lavastuse sisu vaadata, siis tundub väga sünge looga tegemist olevat ja ilmselt see on ka põhjus, miks ma pole „Ukuaru“ raamatu ja filmi vastu huvi tundnud. Peep Maasiku lavastus on aga kõike muud kui sünge ja seda lavastust tahaks veel ja veel vaadata. Peamiselt jääb domineerima ilus armastuslugu, kuid suurepärased näitlejatööd, väga hästi valitud mängupaik ja seda kõike kaunistavad dekoratsioonid, kostüümid ning muusika loovad lausa maagilise atmosfääri ja teatriõhtu lõppedes on kuidagi nukker Vooremäe metsadest välja jalutada. Lavastust mängitakse Vooremäe metsade vahel, kuhu on üles ehitatud Ukuaru talu siluett ning siin-seal on näha suuri männipuidu hunnikuid. Tõetruud atmosfääri aitab luua ka hobuvankriga hobune, kellega Keldriaugu peremees kaugustest Ukuarule või Minna vanemate poole sõidab. Muidugi ei saa mainimata jätta looduse poolt tehtud lavakujundust, näiteks taamal kraaksuvad varesed või äikese müristamine ja paduvihm.

Käisin vaatamas 2023. aasta kõige esimest „Ukuaru“ etendust 3. augustil ja seda etendust õnnistas ilmataat korraliku paduvihma ja äikesega. Arvestades seda kui tihti ja milliste pilkudega näitlejad taeva poole vaatasid (pilved jäid täpselt publiku selja taha ja publik ei näinudki millised pilved etendust õnnistasid) võib eeldada, et pilved olid päris koledad ja alla sadanud vihma kogus oli ilmselt ka muljetavaldav. Samas andis selline sadu veelgi erakordsema kogemuse, sest tugev vihmasadu pakkus hetki, mida ükski teine etendus ilmselt ei paku. Nimelt neid, kus näitlejad vihma ja müristamise tõttu improviseerisid ja sellisel tasemel improviseerimine tuleb loomulikult välja ainult suurtel näitlejatel. Näiteks müristas täpselt sel hetkel kui päevakorras olid Minna ja Keldriaugu peremehe pulmad ning Minna otsustas sõrmusest loobuda. Lisaks muule tekstile ütles Minnat kehastanud Ursula Ratasepp: „Isegi loodus ei kiida seda abielu heaks.“, viidates nii just kõlanud kõuekärgatusele. Või teine hetk kus Minna ema (Garmen Tabor) ja isa (Hannes Kaljujärv) pidid pingil istuma ja Kaljujärv kuidagi ei tahtnud sinna läbimärja pingi peale istuda ja kui Tabor üsna nõudlikul häälel Kaljujärvel istuda käskis, vastas Kaljujärv pooledi murrakus: „Ei saa, likke om.“ Sellised ehedad hetked meeldivad mulle teatris kõige rohkem, sest kuigi nüüd on need hetked ka siia blogisse talletatud, jäävad need siiski kestma ainult sel õhtul kohal olnud publiku ja näitlejate mälestustes. Siinkohal minu sügav kummardus kõikidele näitlejatele, et te sellise paduvihmaga suutsite nii suurepäraselt mängida ja märja heina ning porise maapinna peal olite valmis end pikali viskama. Tõelised kangelased on näitlejad, kes selliste ilmadega rollis püsida suudavad. Publik saab kenasti keepide sisse end ära peita ja veidi ebamugavam on, aga suur tõenäosus on soojas ja kuivas püsida, näitlejatel seda luksus pole.

Kõik näitlejad tegid väga suurepärased rollid ja ma nautisin absoluutselt iga sekundit kogu lavastusest. Garmen Tabor ja Hannes Kaljujärv Minna vanematena olid ehtsad Eesti maainimesed. Garmen Tabori kehastatud ema oli samasugune kindla käe ja sõnaga naine nagu Minna isegi, kes juhtis majapidamist ja kelle sõna maksis. Kohati jäi mulje, et ega sellele naisele meest kõrvale polegi vaja, aga kui Minna isa ära suri, siis purunes ka Minna emas miskit ja oli näha, et tegelikult on kõva väliskesta all haavatav naine siiski olemas. Ma viimasel ajal satun üldse nägema lavastusi kus Garmen Tabor väga häid rolle teeb, seega soovitan Ugala mängukaval (sest koduteatris on teda kõige rohkem näha) silma peal hoida. Hannes Kaljujärv Minna isana oli veidi leebem kui ema ja tundus suhtuvat ka leplikumalt tütre soovidesse. Kuid kogu see sünergia, mis Tabori-Kaljujärve duol tekkis, on midagi sellist, mida sõnadega on raske kirjeldada. See on hoopis palju ilusam ja muinasjutulisem kui see paarisuhe mida inimesed on TV vahendusel harjunud Uuevariku perenaise ja -mehe vahel nägema. Kaljujärv on laval oma tuntud muheduses, kuid see pole selline „teen nalja“ muhedus vaid mingi eriline soojus, millega ta kohtleb enda naist ja tütart.

Kõige enam pugesid mulle siiski hinge peategelasi Minnat ja Akslit kehastanud Ursula Ratasepp ja Pääru Oja. Ratasepp oskas olla õigetel hetkedel julge ja tugev naisterahvas, kes ei karda isegi mitte Keldriaugu peremeest ja järgmisel hetkel oli ta kaitsetu ja õrn naine, kes soovis tunda enda mehe tugevust ja kaitset. Ratasepa kehastatud Minnat vaadates tekkis küll tahtmine ise ka nii suure meelekindluse ja lahke südamega naine olla. Oja kehastatud Aksel oli veidi Minnale sarnaselt unistava hingega pillimees, kuid kogu etenduse jooksul oli näha, kuidas elu nautivast pillimehest kasvas korralik pereisa välja. Boonuspunktid saab Oja muidugi selle eest, et ta nii ilusti lõõtsa mängida oskab. Ma usun, et Minna polnud ainus naine, kelle südame see lõõtsamuusika võitis, ja ka mitmed publikus viibivad naised nautisid lõõtsamuusikat.

Minna perele vastandub kõige tugevamalt Keldriaugu peremees (Margus Prangel), kes on vaieldamatult kogu lavastuse kõige negatiivsem kuju. Mees, kes arvab, et tema rikkus lubab tal kõike teha ja naisi vääritult kohelda. Prangel tegi nii hea rolli, et Keldriaugu peremeest oli lausa vastik vaadata ja ma suutsin Loreidaga (Kärt Kull) samastuda, kui Loreida soovis Keldriaugult ära põgeneda, sest peremees on lihtsalt nii jälk. Kui publik tegelast vihkama hakkab, siis järelikult on näitleja oma osatäitmisega hästi hakkama saanud ja just vihkamiseks võib seda emotsiooni nimetada, mis mind valdas igal hetkel, kui Keldriaugu peremees jälle välja ilmus. Seega suurepärane roll Margus Prangelilt. Loreidat, keda saab teatud mõttes Minna sõbrannaks pidada, kehastab Kärt Kull (endise nimega Tammjärv). Kuigi Loreida on papi tütar ja temalt võiks eeldada vagasid elukombeid, siis tegelikkus on ristivastupidine. Loreida armastab lõbutseda ning sel hetkel kui Minna kodus isal palke laasida aitab, lõbutseb Loreida salaja poistega. Ja Kärt Kull mängib väga efektselt välja purupurjus noore naise osa. Eriti meeldejäävaks teevad selle rolli Kulli erepunased huuled, mis tema heledale kleidile värvikat kontrasti annavad ja vihjavad sellele, et pealtnäha süütu neiu polegi nii vabur ja süütu, kui arvata võib. Minu isiklik lemmikstseen oli see, kui Keldriaugu peremees Loreida hobuvankri peale võtab ja kui hirmunud Loreida siis on. Kuna hobune sõitis päris kiiresti, tekkis mul mõte, et kas see ehmunud olek ja karjatus olid väga hea näitlejatöö või Kull reaalselt kartis hobust ja karjatas, sest väljas oli vihma tõttu ka päris libe ning hobune liikus üsna kiiresti. Siiski tundub mulle, et see oli mäng ja seetõttu au ja kiitus nii tõetruu hirmu esitamise eest.

Kui kõik eelmainitud tegelased olid pigem tõsised, siis Loreida ema, keda kehastas Marika Barabanštšikova, oli oma olemuselt tõsine usklik (nagu papi naisele kohane), kuid see kuidas Barabanštšikova selle naise välja mängis oli kindlasti etenduse kõige koomilisem osa. Kõik jooksmised ja puude tagant hiilimised, et ikka kuulda, mida Minna peres räägitakse, et saaks hiljem kõik uudised küla peal laiali rääkida, olid lihtsalt nii humoorikad. Ma olen enamasti näinud Barabanštšikovat tõsisemates rollides ja seega oli selline humoorikas tegelaskuju tõeliselt nauditav vaatemäng. Koomilisust pakkus ka Indrek Kruusimaa kehastatud Jakko, kes käis enda kitarriga külapidudel ja pulmades mängimas, kui talle ainult piisavalt alkoholi pakuti. Seepärast oli ta muidugi kogu aeg purjakil ja nagu öeldakse, siis purjus inimesed ja lapsed ei valeta. Seega kuulis Jakko suust päris palju tõtt, mis publikut sageli naerma ajas. Muidugi ei saa mainimata jätta ka esmaklassilist purjus inimese kehastamist.

Kui juba jutt lastele läks, siis tuleb mainida, et lavastuses teevad kaasa ka kaks noort näitlejat, kes kehastavad Aksli ja Minna vanemaid tütreid. Vanemat tütart Reeta kehastab Kirke Kallaste, kes Emajõe Suveteatri külastajatele on ilmselt “Kasuema” lavastusest tuttav. Nooremat tütart Ilmet kehastab Elli Koidula Kull. Kuigi tüdrukud ei saanud nii palju lavaaega kui teised näitlejad, tegid nemadki tublid rollid. Eriti meeldis mulle, kuidas nad koos isaga lõõtsa mängisid, ikka nii et üks vajutas ühtesid klahve ja teine teisi ning isa tõmbas vastavalt sellele lõõtsa, et meloodia välja tuleks. Selline pealtnäha lihtne asi nõuab harjutamist, et kõik õigel ajal õigeid klahve vajutaksid, et soovitud heli välja tuleks. Loodetavasti saab mõlemat tüdrukut ka tulevikus lavalaudadel näha, sest ilmselgelt on mõlemal soov laval olla ja käesolev lavastus pakkus tüdrukutele üsna väikese tekstiga rolli.

Kui laval on lõõts ja akordion, siis on päevselge, et muusikat on lavastuses palju. Enamasti tulebki kogu muusika kas Pääru Oja lõõtsalt või Indrek Kruusimaa kitarrilt. Peamine lugu mida erinevates variatsioonides mängitakse on loomulikult “Ukuaru valss”. Aga mõningaid heliefekte lastakse ka lindilt. Näiteks sõjastseenis tekitatakse lindilt kostva lennukimüraga selline tunne nagu lendaksid lennukid otse meie peade kohal ja nõnda pidin ma tugevalt võitlema enda sisemise sooviga, end kössi tõmmata, et veidigi rohkem kaitset saada lennukite eest. Ja kogu aja olin ma pinges, et millal see pauk tuleb, sest kui lennukid metsa kohalt nii madalalt üle lendavad, siis on mingisugune pauk kindel. Suitsu tuli küll korralikult, aga võin teistele foobikutele öelda, et pauku sel korral ei saa. Küll aga saab sõja koledus veidi reaalsemaks ja ehk tekib inimestes suurem oskus hinnata seda, et meie riigis hetkel sõda pole. Kuna lavastust mängitakse looduse keskel, siis vahel oli keeruline aru saada, millised looduse hääled on reaalsed ja millised tulevad lindilt, aga eks see kunstlikult loodud keskkonna harmoneerumine päris metsa ja loodusega oligi üks suur võlu, mis lavastuse nii nauditavaks tegi. On ju eestlane metsarahvas ja kui metsas saab eestlane näha teise eestlase kannatusi, siis mida ühe tõelise eestlase hing veel ihata oskab. Lisaks veel tõesti suurepärased näitlejatööd ja sumedad augustiõhtud (mis, tõsi küll, selle etenduse alguses eriti sume ei olnud, aga teise vaatuse ajal haklas päike mõnusasti puulatvade vahelt piiluma ja tekitas veel eriti toreda emotsiooni).

Selline on siis minu hale katse seda teatri ilu ja võlu kirja panna, mis mind Vooremäel valdas. Kõige parem on seda emotsiooni siiski ise kogeda. Natukene ehk annab lavastuse esteetikat ja emotsiooni edasi ka postituse päisepilt, kuid tõelise elamuse saamiseks, soovitan siiski ise Vooremäele minna. Mõned etendused on veel jäänud, kuhu pileteid saada on. Kuigi mõned kuud olid teatris käimise osas vaiksemad, siis ma olen ikkagi päris palju teatris käinud ja ma ei liialda, kui ma ütlen, et tegemist on minu viimaste aastate ühe suurima teatrielamusega. Tõesti, seda lavastust võiksin ma veel ja veel vaadata.

Esietendus 4. augustil 2022 Vooremäel.

Autor: Veera Saar
Dramaturg: Urmas Lennuk
Lavastaja ja valguskujundaja: Peep Maasik
Muusikaline kujundaja: Ardo Ran Varres
Kunstnik: Jaanus Laagriküll
Osades:
Ursula Ratasepp – Minna
Pääru Oja – Aksel
Garmen Tabor – Minna ema
Hannes Kaljujärv – Minna isa
Margus Prangel – Keldriaugu peremees
Kärt Kull – Loreida
Marika Barabanštšikova – Loreida ema
Indrek Kruusimaa – Jakko
Kirke Kallaste – Reet
Elli Koidula Kull – Ilme

Rohkem infot lavastuse ja piletite kohta saab Emajõe Suveteatri koduleheküljelt.

Loe edasi

Luikede järved

 2. augustil 2023 Musta Kasti suvelavastus Luke mõisapargis

Foto: Rasmus Kull

Nii palju kui ma olen enda tutvusringkonnas erinevate inimestega rääkinud, siis mulle tundub, et Must Kast on üks nendest teatritest, keda osad inimesed armastavad ja teine osa inimestest ei saa aru, mis asja see teater ajab. Kuigi mulle kõik nende lavastused pole meeldinud, mida ma näinud olen, mulle üldiselt siiski nende tehtav teater meeldib. Seega ootasin ma huviga Musta Kasti sellesuvist suvelavastust „Luikede järved“, mis põhineb Tšaikovski klassikalisel ballettil „Luikede järv“. Kuna ma pole eriline balletti sõber, siis ma vist pole „Luikede järve“ kunagi täies pikkuses näinud, ainult mõningaid katkendeid. Seega sain nüüd tänu Mustale Kastile teada, millest klassikaks saanud ballett räägib. Kui nii võtta, siis on Musta Kasti lavastus hea alternatiiv kõikidele nendele inimestele, kes balletti ei armasta või kes pole aru saanud, mis looga tegemist on, sest Must Kast koos lavastajate Katrin Pärna ja Janek Savolaineniga paneb klassikalise balletti sellisesse vormi, millest kõik aru saavad.

Neile, kes Musta Kasti tegemistega kursis pole, võib kummaline tunduda, et kuidas draamanäitlejad balletti etendavad, aga tegemist on ballettiga Musta Kasti võtmes. Kuna üks lavastajatest on Vanemuise ballettiartist Janek Savolainen, siis on lausa iseenesest mõistetav, et mõningaid balletti meenutavaid liigutusi laval näha saab, kuid see pole kõik. Muidugi on lavastusel ka täiesti sõnaline osa olemas ja tänu sõnadele saavadki kõik ballettivõhikud teada, mis siis kurikuulsas Tšaikovski ballettis täpselt juhtub. Siiski pole Musta Kasti lavastuse puhul tegemist ainult ballettiklassika esitamisega draamažanris. Sekka tuuakse päris palju ka tänapäevaseid teemasid ja päevapoliitikat ning seda teatrile omase huumoriprisma läbi.

Näiteks puudutatakse väga palju erinevaid diskrimineerimist ja võrdõiguslikkust puudutavaid teemasid. Mis sest, et tegemist on klassikaga, aga kas tänapäeval tohib lavastuses olla must luik, või on see diskrimineerimine? Musta Kasti huumorile omaselt keeratakse teemat päris palju üle võlli ja nii soovivad kurikuulsas ballettis üles astuda ka kauboi, kes identifitseerib end luigena ja veel mitmed teisedki sulelised ja karvased. Siinkohal ma piirdun ainult ühe näitega, sest muidu pole teil üllatusmomenti, kui te lavastust vaatama lähete. Suur osa huumorist on just selle sama üllatusmomendi peale üles ehitatud ja kuna ma tahan, et te saaksite sama toreda teatrielamuse kui mina, siis ma ei hakka üllatusi ära rikkuma.

Kuna tegemist on ikkagi balletti tõlgendusega, siis on suur rõhk lavastuses pandud liikumisele. Kõik liigutused pole päris nii graatsilised, kui päris ballettis ja kindlasti ei näe draamanäitlejad liibuvates retuusides välja kui ballettiartistid, kuid sellegi poolest on liikumisi nauditav vaadata. Kohati on mõned etteasted täiesti teadlikult üle võlli keeratud ja need lihtsalt ajavad naerma. Samas on kõik Musta Kasti näitlejad füüsiliselt nii võimekad, et suudavad enda keha sellisel määral valitseda, et tantsud moodustavad efektse terviku. Kõige enam jäi tantsustseenides silma Laura Niils, kes liikus teistest veidi rohkem plastilisemalt. Ilmselt on selle põhjuseks Niilsi pikaaegna tantsukooli kogemus. Minu meelest on kõige suurem erinevus draamanäitlejate ja ballettiartistide puhul see, et kui ballettiartistid valdavad oma keha, siis näod on neil enamasti üsna emotsioonitud tantsude ajal. Must Kast tegi pool etendust ära juba ainuüksi oma näoilmetega, mis andsid tantsudele ja kõigele muule väga palju juurde. Vahepeal ma naersin ainult seda, milliste näoilmetega näitlejad laval olid.

Lisaks humoorikale tekstile ja suurepärasele liikumisele andsid lavastusele värvi Triinu Pungitsa loodud kostüümid, mis ühelt poolt meenutasid oma mustritega justkui mingisuguseid loomakostüüme. Samas olid kostüümid liibuvad, meenutades baleriinidele iseloomulikku riietust. Kuna süžee räägib ikkagi õukonnast, siis poisid kandsid valdavalt kuninglikke kuubesid liibukate peal. Palju nalja pakkusid ka fantaasiakostüümid, näiteks merineitsi, karu ja Jaga-Baba või Baba-Jaga (kuidas keegi ütleb) maja jne. Nauditav oli vaadata, kuidas juba ühe väikese detailiga suudeti kostüümi täielikult muuta, kuigi kõikidel näitlejatel moodustas nö kostüümi põhja liibuv kostüüm, millele siis vastavalt vajadusele erinevaid aksessuaare või riietusdetaile lisati.

„Luikede järve“ tõelist emotsiooni annab edasi Tšaikovski originaalmuusikast tuttavad meloodiad, mida helikujundaja Kaarel Kuusk on veidi tänapäevasemaks kohendanud. Seega, kes muusikat austab, ei pea muretsema, et kaunis muusika ära kadunud on. Lisaks ballettiklassikale kuuleb laval ka aastakümnete tagusesse Eesti popmuusika klassikasse kuuluvat Heli Läätse laulu „Kaunid baleriinid“. Seega on kogu muusikaline kujundus ikkagi inspireeritud ballettist ja baleriinidest ja luikedest.

Kes Luke mõisas käinud on, siis need kindlasti teavad, et territooriumile mahub päris mitu erinevat tiiki. Teadupärast on luikede elupaigaks ka veekogu ja nii toimubki kogu tegevus kahe tiigi vahele rajatud platvormil. Mulle isiklikult meeldisid taamal tiigil olevad täispuhutud luiged, mis ühelt poolt on praegu väga populaarsed, sest peaaegu igal teisel lapsel ja ka suuremal inimesel on mingi täispuhutav luik või flamingo, mille seljas saab vee peal istuda. Samas andis see edasi illusiooni, et luikesid on palju ja just see konkreetne tiik ongi luikede koduks olev järv. Kirsiks tordil olid muidugi veidi eemal põllul häälitsevad sookured oma huigetega, sest kuigi pealkirjas räägitakse luikedest, mainitakse tekstis ka kurgi. Ja linnainimese jaoks pole väga vahet, mis linnud taamal häälitsevad, mõjub ikka kuidagi efektsemalt.

Laura Niilsi heast liikumisoskusest ma juba rääkisin. Lisaks Niilsile löövad lavastuses kaasa Jaanika Tammaru, Kaija M. Külm, Kaarel Targo, Karl Robert Saaremäe, Johannes R. Sepping ja Siim Angerpikk. Kogu trupp tegutseb ühtse meeskonnana ja tegelikult liiguvad kõik väga hästi, lihtsalt Niilsi liikumine oli ehk veidi rohkem graatsilisem kui teistel. Samas oli siiski nauditav vaadata, kuidas kõik näitlejad sooloesinemisi tegid ja enda võimeid näitasid. Veidi rohkem jäi silma ka Kaarel Targo, kes lõpus rääkis sellest, kuidas ta on unistanud „Luikede järve“ tantsimisest ja nüüd lõpuks tal avanes võimalus üksinda „Luikede järve“ koreograafiat esitada. Üldiselt on siiski kõikide liikumine ja näoilmed nii täpselt paika timmitud, et neid on lust vaadata. Sellist filigraanset näitlejatööd naljalt igal pool ei näe. Juba ainuüksi näitlejate pärast soovitan lavastust vaatama minna.

Lavastust tasub vaatama minna ka juba mainitud poliitilise alatooni ja rohkete üllatuste pärast. Ma olen kindel, et tegelikult jäid mul vähemalt pooled vihjed tähele panemata, sest laval toimus koguaeg nii palju tegevust, et ma vahepeal unustasin teksti kuulamise üldse ära. Lihtsalt näitlejate liikumist ja kheakeelt oli huvitav vaadata. Järgmine kord peaks siis rohkem tekstile keskenduma. Õnneks on lavastus tõeliselt nauditav ja kutsub end korduvalt vaatama. Minu selle suve üks vaieldamatu lemmik. Täpselt selline lavastus, kus saab ohtralt naerda ja argumuredest lõõgastuda. Samas pole tegemist mingi lihtlabase komöödiaga ja kes tahab veidi intelligentsemat lavastust, saab pärast etendust kaaslasega päevapoliitilistel teemadel arutleda.

Mõned etendused on veel sel suvel jäänud ja õnneks on nendele etendustele mõned piletid saada, seega soovitan kiirustada. See on lavastus, millest ei tasu ilma jääda!

Esietendus 1. augustil 2023 Tartumaal Luke mõisapargis.
 
Autorid: Pjotr Tšaikovski, Katrin Pärn ja Janek Savolainen
Lavastaja-dramaturg: Katrin Pärn
Lavastaja-koreograaf: Janek Savolainen
Kostüümikunstnik: Triinu Pungits
Valguskujundaja: Priidu Adlas
Helikujundaja: Kaarel Kuusk
Osades:
Laura Niils
Jaanika Tammaru
Kaija M. Külm
Kaarel Targo
Johannes R. Sepping
Siim Angerpikk
Karl Robert Saaremäe

Lavastuse kohta saab rohkem lugeda Musta Kasti koduleheküljelt.

Loe edasi

Leevaku kullakaevur

 30. juulil 2023 Leevaku külaplatsil

Foto: Marge Martini Facebooki postitus

Olles pärit Põlvamaalt, olen elu jooksul päris mitmel korral Leevakult läbi sõitma juhtunud ja tean Leevakut eelkõige selle järgi, et seal asuvad hüdroelektrijaam ja üks pikk korsten, mida on juba kaugelt näha. Ilmselt on seda korstnat näinud kõik, kes Tartust Räpinasse või Värskasse sõitnud on. Just selle korstna ehitamisest möödub tänavu 100 aastat ja seetõttu otsustas Leevaku külaselts luua kogukonnalavastuse, mis räägiks nende küla ajaloost (muuhulgas sellest, mis korsten see selline on ja kuidas see Leevakule tekkis). Tänu lavastusele „Leevaku kullakaevur“ on kindlasti Eestimaal rohkem inimesi, kes teadvustavad endale, et Põlvamaal selline küla eksisteerib ja kes selle küla ajalooga veidi rohkem kursis on.

Lavastuse teksti on kirja pannud Pired Saul-Gorodilov ning see põhineb tõestisündinud lugudel, mida on veidi kirjanduslikult täiendatud. Nii algab lugu sellega, et kaks tänapäeva noort inimest satuvad Setomaalt tulles Leevakule ja juhuse tahtel saavad neist kesksed osatäitjad Leevaku ajaloo jaoks olulistes sündmustes. Siit edasi näeb publik ainult ajaloolisi tegelasi ja seda, kuidas kunagi sattus Leevakule kullakaevur, kes on vastutav selle eest, et sada aastat tagasi oli Leevakul mitmeid suuri ettevõtmisi, millest tänaseni alles ainult suur korsten ja sellel nimetähed A. R. ja aastaarv 1923. Nimetähed A ja R viitavad kunagistele Leevaku küla rikastele elanikele Artur ja Aliide Reinomägile, kelle elust (peamiselt) lavastus räägibki.

Kuna mina Leevaku ajalooga kursis pole, siis oli kohati keeruline vahet teha sellel, mis on päriselt juhtunud ja mis väljamõeldis. Näiteks tundus väljamõeldisena see, et Leevakult on kunagi laev mööda Võhandu jõge Räpinasse sõitnud, aga samas on kavalehel ajalooline pilt sellest, kuidas laev sõitis, seega ilmselt need ajaloolised suursündmused (tellisetehas, laev, põleng jne) on ikka reaalselt juhtunud ja kirjanduslikult on muudetud seda, kuidas need sündmused täpselt juhtusid (näiteks see, et põleng tekkis sajatamise tagajärjel). Lihtsalt tundus veidi ulmeline, et väikesest Leevaku külast sõitis laev. Aga eks tol ajal oligi küla suurem kui praegu. Ühesõnaga oli väga huvitav teada saada kui suured tööstused kunagi Leevakul toimetanud on ja kui võimas küla olnud on. Lisaks on etenduse eelselt ja vaheajal võimalik tutvuda kõikide Leevaku olulisemate vaatamisväärsustega. Näiteks saab käia hüdroelektrijaamas ning selle sama korstna juures. Juttude järgi on võimalik hea õnne korral isegi korstna tippu liikuda, kuid sel õhtul kui mina teatris käisin, üles ei lastud.

Ma ei tea, kas asi on selles, et ma olen liiga noor või on mingi muu põhjus, aga mina lavastusega nii rahule ei jäänud, kui vanemad inimesed, kelle suust ma ainult kiidusõnu olen kuulnud. Otseselt pole mul ühtegi halba sõna lavastuse kohta öelda. Lugu iseenesest oli huvitav ja näitlejad mängisid hästi. Lisaks sai kuulata elavat muusikat ja ka mõned tantsu- ning laulunumbrid olid olemas, kuid minu jaoks jäi ikka justkui midagi puudu. Kummaline on see, et mina kes ma komöödiaid eriti ei austa, oleksin rohkem nalja tahtnud. Minu jaoks olid kõik tegelased tõsised ja ainsad, kes veidi nalja tegid olid vaesed ja kadedad külaelanikud Liine (Viire Valdma) ja Daniel (Kert Laar). Seega ootasin ma pidevalt neid hetki, kus Liine ja Daniel lavale tulid, et veidi naerda saaks. Ma saan aru, et meie ajalugu ongi selline, et seal pole väga palju midagi sellist, mille üle nalja teha, aga minu jaoks tundus praegune lavastus veidi monotoonse ajaloo jutustamisena. Jah, sinna olid küll mõned laulu- ja tantsunumbrid sisse põimitud, kuid minu jaoks jäi seda siiski väheks. Siinkohal tuleb muidugi eriliselt välja tuua karmoškamängijad ja Räpina valla Noorte Puhkpilliorkester, kes lavastuse muusikalise osa eest vastutasid. Kogu muusika ja helid olid tehtud ainult orkestri või karmoškade poolt. Seega see on üks positiivne asi, mille pärast tasub juba lavastust vaatama minna.

Natukene kahju on mul sellest, et kohalikele nii vähe sõnalisi rolle anti. Kui lavastust reklaamiti kui kogukonnalavastust, siis ma arvasin, et kohalikud saavad veidi rohkem lavastuses näitlejatena kaasa lüüa. Jah, oli harrastajaid, kes said veidi rohkem teksti öelda, kuid pigem jäi mulle mulje, et suurem rõhk oli kutselistel näitlejatel ja kohalikud olid ainult massistseenide jaoks lavale toodud. Ma usun, et kohalikud harrastusnäitlejad oleksid ka palju suuremaid rolle välja kandnud kui neile praegu antud oli. Aga eks sellised olid lavastaja otsused ja neid tuleb aktsepteerida.

Kõige suuremad rollid teevad Vanemuise näitleja Ken Rüütel, kes kehastab Artur Reinomägi ja Aliide Reinomägi osas näeb Jakobi-Mäe Teatristuudios tegutsevat Iris Viru. Peategelasi kehastanud näitlejad tegid küll oma osatäitmised hästi, kuid kohati tundus mulle, et massistseenides sulasid peategelased massi ja neid oli raske massist eristada. Lisaks tegid kutselistest näitlejatest veel kaasa Tiina Mälberg, kes kehastab Aliide ema Lovisat ja juba mainitud Viire Valdma, kes kehastab vallavaest Liinet. Mälbergi kehastatud Lovise näitas minu jaoks rohkem emotsioone välja kui noored Aliide ja Artur ning seetõttu eristus ka massist veidi rohkem. Minu hinnagul erines kutselistest näitlejatest massist kõige rohkem Viire Valdma, kelle tegelaskuju Liine ajas mind kõige rohkem naerma kuid samas käis Valdma minu meelest ka kutselistest kõige vähem laval. Seega tundus mulle kokkuvõttes, et harrastusnäitlejatele oleks võinud anda hoopis suuremad rollid ja kuna minu jaoks jäid peategelasi kehastanud Rüütel ja Viru veidi üheplaanilisteks, oleks võinud nendesse rollidesse ka harrastusnäitlejaid proovida, sest peale selle, et nendes rollides oli kõige suurem teksti osakaal, ei erinenud need rollid teistest rollidest kuidagi.

Etenduse mängupaigaks on Leevaku külaplats, mis asub kohe äsja valminud raamatukogu kõrval. Juba mängupaik ise on tänapäeva mõistes erakordne, sest väikestes kohtades aina suletakse raamatukogusid, aga Leevakul alles avati raamatukogu. Seega on Leevakul tänapäevalgi ettevõttlikust alles, et seal kultuuri elus hoitakse. Nö lava on loodud lillepeenra ümber (ma ei oska öelda, kas see lillepeenar on ka ekstra lavastuse jaoks loodud või on see alaliselt seal) ja pigem on lavakujundus lihtne. Mõned postid ja postide vahel nöörid, millele kinnitatakse ajalooliselt oluliste majade vanu fotosid. Seega on ühel hetkel tänapäeva inimestel näha Leevakut täies hiilguses koos oma kõikide kunagiste suurehitistega. Lisaks oli lillepeenra ette tehtud kaks väikest puidust nö lava ja küljele väike sild, millel enamus tegevusest toimus. Siiski on tegevusest haaratud kogu Leevaku, sest korduvalt viidatakse nii Võhandu jõele kui korstnale. Lisaks liiguvad tegelased ümber raamatukogu ja aeg-ajalt on ka publiku seljatagant tegelaste hüüdeid kuulda.

Selles osas on väga tore, et kohalik kogukond üldse lavastuse välja toomise raske töö ette võttis ja nad endale kutselisi tegijaid appi leidsid, et selline suurejooneline asi valmis teha. Ütlen julgelt, et tegemist on suurejoonelise ettevõtmisega, sest lisaks lavastusele on samal ajal võimalik külastada hüdroelektrijaama ja korstnat, ning nende lahti hoidmine eeldab inimesi. Lisaks on mitmed kohalikud tootjad tulnud välja enda toidu- ning käsitööga, mida on võimalik osta. Ja nagu reklaamides öeldakse, siis ka see pole veel kõik, sest nii etendusele eelevalt kui ka vaheajal pakub Jaak Eenlo elavat muusikat mitmetel erinevatel pillidel. Seega tasub kohale minna juba veidi varem, et kõike rahus uudistada ja nautida jõuaks. Kes mingil põhjusel varem kohale minna ei jõua, siis vaheaeg on 40 minutit ja selle ajaga jõuab samuti kõik kohad läbi käia, aga kes toitu nautida tahab, siis sellele jääb ilmselt 40 minutist väheks.

Midagi sellist peab lavastuses ikkagi olema, mis inimestele meeldib, sest kui mina 30. juulil käisin etendust vaatamas, toodi lausa lisatoole juurde, et kõik ära mahuksid. Lisaks on Piletilevi andmetel kõik ülejäänud etendused samuti välja müüdud. Seega pole mina ilmselt lavastuse sihtgrupp, et ma nähtud etendusest väga suures vaimustuses pole. Kui mu arvamus nüüd kellegi väga ära hirmutas, siis tegelikult on tegemist täitsa vaadatava lavastusega. Otseselt igav polnud mul kordagi, kuigi esimese vaatuse ajal paaril korral mõtlesin, et millal vaheaeg ometi tuleb. Kusjuures vaatus polnud üldse väga pikk, seega äkki tõesti esimene vaatus oli veidi igavam. Teises vaatuses juba toimus nagu rohkem sündmusi ja tempot oli minu jaoks rohkem. Mulle oleks lihtsalt meeldinud, kui lavastuses oleks rohkem erinevaid kihte olnud ja kõik tegelased poleks nii staatilised olnud).

Eks äratundmist muidugi jagus ka mulle ja ehk olen ma just seepärast nii kriitiline, et mind närib see sama kadeduseuss, et mul pole võimalik sellises kogukonnas toimetada. Sest tegelikult tahaksin mina ka elada maal ühes toredas kogukonnas ja midagi sama toredat korraldada. Seega kellel võimalust on, siis minge kohale ja vaadake, mida kõike on võimalik korda saata, kui sa ainult endasse usud ja sul õiged kaaslased on. Tundub, et Leevakul on aastakümnete jooksul ärksad inimesed elanud. Perekond Reinomägi tegi Leevakust võimsa tööstusküla, nüüd sada aastat hiljem teeb perekond Kasearu Leevakust võimsa teatriküla.

Autor: Piret Saul-Gorodilov
Lavastaja: Marko Mäesaar
Lavastaja assistent: Mariliis Einberg
Lava- ja kostüümikujundus: Marge Martin
Liikumisjuht: Marika Aidla
Lauluõpetaja: Raina Luht
Osades:
Ken Rüütel – Noormees/Artur Reinomägi
Iris Viru – Neiu/Aliide Reinomägi
Tiina Mälberg – Lovisa Erlich
Viire Valdma – Liine
Kert Laar – Daniel
Jan-Mattias Kottise – Fredy
Riho Luht – vallavanem
Raiumund Otsmaa – vallakirjutaja
Peeter Rüütel – vallanõukogu liige
Vello Kasearu – vallanõukogu liige
Märt Reinvee – vallanõukogu liige
Tiia Kokmann-Konsap – ajakirjanik
Piret Paulson – Lovisa sõbranna
Kirke Kaarna – külatüdruk/Maie
Daisy Treier – külatüdruk
Lenna Ly Paalman – külatüdruk/munakorviga naise tütar
Kärt Eliise Sing – külatüdruk/Juta
Riina Koido – munakorviga naine
Henri Talvik – Reinomägide poeg
Evert Simo Sing – Reinomägide poeg
Aron Mattias Mägi – vallanõunik Peetri poeg/külapoiss
Kaur Kala – vallanõunik Peetri poeg/külapoiss
Georg Neiman – vallanõunik Peetri poeg/külapoiss
Kaido Sing – vallanõunik Peetri poeg/külapoiss

Räpina valla Noorte Puhkpilliorkester koosseisus Toomas Heering, Mihkel Toomas Heering, Kristi Kaldmäe, Kadriliis Karu, Riina Kogan, Elli Käbin, Märt Reinvee, Robin Sõukand, Andres Tagel, Kristjan Tagel

Karmoška mängijad: Helen Truija, Mats Truija, Joosep Truija

Loe edasi

Suur Boy ja Väike Boy

 23. juulil 2023 Uuemõisa puhkealal Viljandis

Foto: Kevin Kohjus

Ma olin juba lapsena suur lugeja ja nii umbes 4. – 5. klassis oli mul kaks lemmikraamatut – Ole Lund Kirkegaardi „Kummi-Tarzan ja teised“ ning James Krüssi „Timm Thaler ehk müüdud naer“. Kahju, et ma sel ajal ei olnud nii tark, et samade autorite teisi raamatuid otsida ja lugeda, sest siis oleksin ma ehk sattunud lugema ka James Krüssi raamatut „Minu vaarisa ja mina ehk suur ja väike Boy“. Aga see viga sai nüüd teatris parandatud, sest just selle sama raamatu põhjal on Ott Kilusk kirjutanud TEMUFI sellesuvise kogusuguvõsa lavastuse „Suur Boy ja Väike Boy“.

Lavastus räägib 10-aastasest väikesest Boy-st, kelle väiksemad õed haigestuvad leetritesse ja nakkuse edasi kandumise vältimiseks peab Boy järgneva nädala elama vaarisa juures. Nagu vanavanemate (sel juhul siis tegelikult vanavanaisa) juures, on elu hoopis seiklusrohkem kui kodus. Kuigi ülamemme arvates on suur ja väike Boy igavesed päevavargad, siis tegelikult saab vähikuuris selle nädala jooksul valmis terve luulekogu ja mitmed maailma asjadki saavad nii suurele kui väiksele Boy-le selle nädala jooksul selgemaks. Tegelikult pole nädal aega vaarisa juures midagi hullu, sest kogu Boy pere elab samal saarel, lihtsalt üks osa suguvõsast elab saare rannikul ja neid kutsutakse alarahvaks (nt on Boy-l alamemm) ja teine osast elab kõrgemal kaljunukil, ning neid kutsutakse üla rahvaks (ja nii on Boy-l olemas ka ülamemm). Seega trehvab Boy saarel ringi tormates aeg-ajalt ka enda rannikul elava perega kokku sel ajal kui ta vaarisa juures kaljunukil peab viibima. Kogu tegevus toimub Helgolandi saarel, kust kirjanik James Krüss ka ise pärit on ja seetõttu võib arvata, et eks see väikene Boy ole üpriski palju kirjanik Krüssi lapsepõlve nägu. Ilmselt on lavastusse põimitud omajagu ka dramaturg Ott Kiluski ja lavastaja Kaili Viidase lapsepõlve.

Kuna teadupärast võib elu mere ääres olla üsna tormine, siis minu meelest oli eilne ilm lausa geniaalselt audentne, et luua tormise saarestiku õhustikku. Kuigi TEMUFI oli omalt poolt teinud head tööd lavakujunduse ja asukohaga, siis loodus omalt poolt lisas lavakujundusse paduvihma, ojadena voolava vee, muda ja kõva tuule. Ma pean tunnistma, et ainus asi, mis mind sellise lavakujunduse juures häiris, oli tuulest ja tugevast vihmast tingitud helikvaliteedi langus, mille tõttu vahepeal polnud kogu teksti võimalik kuulda. Samas viivitati etenduse algusega veidi, et kõige suurem paduvihm üle läheks ja see nii palju etendust ei segaks, aga mõned tuulest kantud hetked ikka jäid alles. Siinkohal minu poolt suur kummardus nii suurematele kui väiksematele näitlejatele, kes sellise ilmaga vapustavalt mängisid.

Lavakujundus annab samuti üsna hästi edasi väikese kalurisaare atmosfääri. Basseiniäärele on ehitatud puidust maja, kus elab Boy pere ja väike kahekorruseline maja meenutab veidi puuonni, mis on maapinnale ehitatud või siis muumide legendaarset maja. Ainult et Boy kodu pole sinist värvi vaid lihtsalt puidu tooni. Basseinist veidi rohkem teeraja poole (ja ühtlasi veidi kõrgemale) on ehitatud puidust laeva meenutav ülamemme ja vaarisa (vaarisa elas koos ülamemmega) kodu. See kodu on mitmetasandiline ning tagumine kaldega sein meenutab veidi katust, kuid selle redelisarnane ülesehitus võimaldab kergesti nö „katusel“ ronida ja seal liikuda. Lisaks oli lava- ja kostüümikujunduses hästi palju kasutatud mere ja kalandusega seonduvat. Näiteks kalavõrgud, vihmakindlad joped (mis eilse ilma puhul sobisid nagu rusikas silmaauku) ja kaluripüksid, mis tekitasid tunde väikesest kalurisaarest keset suurt ja tormist merd.

Asi polnud ainult ilmas ega lavakujunduses, miks mulle eilne etendus meeldis. Lavastus on nii hästi üles ehitatud, et väga palju on karakterrolle, mida on lausa lust vaadata ja kõike on parajas koguses ning kogu tegevus toimub üsna tempokalt. Kahju on ainult sellest, et karakterrollid olid peamiselt episoodilised ja seetõttu sai neid lühiajaliselt nautida. Samas ega head asja ei saagi palju olla. Kuigi ma tahaks siin mõnda head kaarakterrolli näidet välja tuua, siis ma kardan, et ma rikuksin sellega päris suure osa lavastuse poolt pakutavast elamusest ja seega ma sel teemal rohkem ei ütle midagi. Kes teada tahab, millised karakterrollid olid, siis tasub lavastus oma silmaga üle vaadata. Eks väiksemaid ja suuremaid üllatusi leidub samuti. Kuna mängupaik on Viljandis Uueveski basseinide juures, siis tasub ka basseinidel aeg-ajalt silma peal hoida, sest mängupaik pole juhuslikult valitud ja tegevus toimub nii basseinide ümber, sees kui ka peal. Selle lausega ütlesin juba liiga palju ära.

Ma natukene kartsin seda, et kuna tegemist on kogu suguvõsa suvelavastusega ja enamasti liigitus kogu pere (või sel korral siis kogu suguvõsa) tähendab seda, et pigem on lavastus suunatud noorele vaatajale ja vanemad pigem pole eriline sihtgrupp. TEMUFI lavastus on tõesti suunatud kogu suguvõsale. Jah, noored vaatajad saavad ehk kõige rohkem kasu, kuna minu hinnangul on lavastuses hästi palju õpetlikku, näiteks õpetatakse seal tähestikku ja päris mitmeid viisaksusreegleid. Samas saavad vanemad ja vanavanemad ning onud-tädid ja teised sugulased õppida seda, kui oluline on väikeste sugulastega koos aega veeta ning neile teadmisi edasi anda. Õppimine on alati kahepoolne protsess ja tegelikkuses võib väike inimene suurele veelgi rohkem õpetada, kui suur väikesele. Kindlasti on üks Helgoland iga inimese unistus, kus kõik tunnevad kõiki ja hoolimata igapäevastest probleemidest saab ikkagi päeva lõpus üheskoos rõõmsalt istuda ja teineteise olemasolu nautida. Seega õpetab lavastus suguvõsadele kuidas üheskoos toredasti aega veeta ja ehk saavad tänu koos kogetud elamusele ka hiljem üheskoos mitmeid toredaid mälestusi luua.

Näitlejatest kedagi eraldi sel korral välja tuua ei oskagi, sest kõik tegid minu meelest väga head rollid. Eks tuleb muidugi mainida väikest Boy-d kehastanud Pärt Ruubelit, kes kordagi tekstiga ei eksinud ja mängis väga efektselt välja ka vihmast mudaseks muutunud pervel libisemise. Ka teine noor näitleja Robert Oja, kes kehastas Boy sõpra Henningut, mängis nii nagu ta oleks kogu elu lavalaudadel olnud (äkki ongi). Kahju ainult, et Henningut nii vähe näha oli. Mulle oleks meeldinud kui kaks sõpra rohkem koos oleksid poisikeste tempe teinud. Vähe oli näha ka Boy isa kehastanud Marko Toomlat, kelle nimi on minu jaoks võõras ja keda ma seetõttu oleksin tahtnud rohkem laval toimetamas näha. Väga vaprad olid sellise ilmaga ka Boy nooremaid õdesid kehastanud pisikesed tüdrukud Lauli, Leenu ja Emili Kilusk. Eriti meeldis mulle, kui üks tüdrukutest lavastuse lõpus laualt otse poiste nina alt kausi (vist oli seal sees kook või midagi sarnast) võttis ja selle enda ja õdede juurde viis, et rahus kausist head ja paremat süüa. Äkki oli see lavastatud, aga äkki ka mitte, igatahes oli see mõnus humoorikas lõpp etendusele.

Kõik kutselised näitlejad tegid samuti nauditavad osatäitmised, millest ma nautisin kõige enam Peep Maasiku, Silver Kaljula ja Lauri Kinki episoodilisi karakterrolle, kuigi nende kõigi nö põhirollid olid ka head. Lihtsalt mulle jäid karakterrollid rohkem meelde. Lavastaja Kaili Viidas astus ise lavastuses üles Boy emana. Kuigi tema osatäitmine oli üsna väikene, jäi ta mulle oma marypoppinsliku olekuga silma juba siis kui ta lavale kõndis ja väikese sissejuhatuse tegi ilma ning etenduse ajal käitumise teemadel. Natali Väli, kes kehastas õrna tütarlast Helgat, näitas sedagi kuidas väliselt õrnad tütarlapsed võivad vajadusel üllatada oma sitkuse ja tugevusega. Vähemalt minu kõrval ahhetasid päris mitmed inimesed selle üle, kuidas Väli sellise ilmaga (ilmselt) külmas vees ujus (oops, rääkisin ühe üllatuse välja) ja hiljem veel nende märgade riietega tuule käes oli. Just selliste tegude pärast kõik Eesti näitlejad minu lugupidamise ära teeninud ongi, et nad on iga ilmaga valmis suvel mängima ning tegema igasuguseid hulljulgeid trikke, kui roll seda nõuab. Peeter Volkonski, kes kehastas Boy vaarisa ja tema tütreid kehastanud Luule Komissarov ja Terje Pennie on vist küll sellised nimed, mis räägivad ise enda eest ja liigseid kommentaare ei vaja. Ja seda õigustatult. Seega on kokku saanud üks nauditav näitlejate ansambel, kes pakkub igas vanuses sugulastele ja sõpradele-tuttavatele ühe toreda teatrielamuse.

Mina, kes ma olen küll Viljandis päris mitu korda käinud, kuid kogu linna siiski ei tunne, olin üllatunud Uueveski puhkeala looduslikust ilust. Juba ainuüksi selle kohaga tutvumise pärast tasub teatrisse minna. Ilusa ilmaga on vaheajal ja enne ning pärast etendust väga tore ilusat loodust nautida ning miks ka mitte üks tore piknik ette võtta. Mina igatahes annan enda garantii, et tegemist on ühe toreda lavastusega, mida on raske mitte nautida ja igavust ei tohiks tunda ka need, kes enamasti teatris käies magama kipuvad jääma. Siin tasub mind uskuda, sest mina läksin omas lolluses (olin kindel, et etendus algab kell 19) teatrisse otse pärast 24h valvet haiglas ja ma kartsin väga, et ma jään teatris magama, aga ma olin kogu etenduse aja täiesti ärkvel. Ehk väheke oli keskendumisvõime häiritud ja seetõttu ei pannud ma kõiki nalju ja pisidetaile tähele, aga kuna lavastus on tõesti väga hästi tehtud, siis sai isegi minusugune hajameelne inimene päris palju naerda ja kogu aeg oli huvitav jälgida, mis edasi saab. Mõned head paroolid võtsin ka endaga kaasa, aga neid ma siin samuti ei jaga. Ma olen kindel, et tegemist on selle suve kõige peresõbralikuma lavastusega, mis ei jäta kedagi külmaks.

Võtke oma suguvõsad kaasa ja minge teatrisse!

 

Esietendus 20. juulil 2023 Uueveski puhkealal Viljandis

Autor: James Krüss
Tõlkija: Linda Ariva
Dramatiseerija ja luuletuste autor: Ott Kilusk
Lavastaja: Kaili Viidas
Kunstnik: Karmo Mende ja Yana Khanikova
Helilooja ja muusikaline kujundus: Martin Aulis
Grimmikunstnik: Merle Liinsoo
Osades:
Peeter Volkonski – Suur Boy
Luule Komissarov – Altmemm Anna
Lauri Kink – Altvanaisa Jakob
Terje Pennie – Ülamemm
Kaili Viidas – Boy ema
Marko Toomla – Boy isa
Peep Maasik – Harry
Silver Kaljula – Jasper
Natali Väli – Helga
Lauli Kilusk – Anneke
Leenu Kilusk – Janneke
Emili Kilusk – Johanneke
Pärt Ruubel või Vesse Leok – Väike Boy
Robert Oja või Henry Soo – Henning

 

Lavastuse kohta leiab rohkem infot TEMUFI koduleheküljelt.

Loe edasi

Ja ei jäänud teda ka

 18. juulil 2023 Viinistu Katlamaja-Teatrisaalis

Foto: Heikki Leis

Ma olen suur krimilugude austaja juba lapsest peale olnud. Kõik krimiseriaalid ja raamatud on mulle alati meeldinud. Seetõttu on häbiväärne, et ma Kellerteatriga nii vähe kokku olen puutunud. Otse loomulikult pidin ma Kellerteatri suvelavastust vaatama minema, kuna see põhineb Agatha Christie kuulsal raamatul „Ja ei jäänud teda ka“. Kuidas ma siis krimikirjanduse kõige tuntuma autori ühte tippteost vaatama ei lähe. Kusjuures selle näidendi versiooni, mida Kellerteater praegu lavale toob, on Christie ise kirjutanud ja seda pole varem Eestis lavale toodud. Ühtlasi on tegemist Kellerteatri ajaloo suurima näitetrupiga (kaasa teeb 11 näitlejat). Seega tasus vaatama minna. Minu puhul oli muidugi lisaboonuseks see, et lavastust mängitakse Viinistul ja Viinistu asub mere ääres, minusugusele mere austajale igati tore mängupaik.

Pean häbiga tunnistama, et kuigi ma olen kuulnud laulu „Kümme väikest neegrit“ (seda viimast sõna ei tohi tänapäeval enam kasutada, aga mis teha kui laul sellise pealkirjaga on), pole ma seda Agatha Christie krimikirjanduse tippteost lugema juhtunud. Seega oli lisaks põnevatele keerdkäikudele ja kunstilistele lahendustele minu jaoks ka lugu iseenesest huvitav, sest ma ei teadnud kes mõrvar on. Kui siin peaks veel teisi minusuguseid kultuurituid inimesi olema, kes seda lugu ei tea, siis nendele väikene sisukokkuvõte. Üksikule kaljusaarele (lavastuses on see nimetatud Sõdurisaareks, muidu vist on tegemist Neegrisaarega) on kokku kutsutud kümme erinevat ja omavahel täiesti võõrast inimest. Kutsujaks keegi härra või proua Owen, keda keegi kutsututest ei tunne, kuid kõik tulevad enda tuttavate mainimise peale. Ühel hetkel selgub, et härra ja proua Owenit ennast saarel polegi ja külalised on omapead, seltsiks majapidajanna ja teener. Seejärel süüdistatakse viimast kui ühte külalistest kellegi tapmises või mõrvamises ja sellest saabki kogu müsteerium alguse. Peagi hakkavad külalised ükshaaval surema ja samal ajal kaob iga surmaga laualt üks sõdurikuju. Kuna väljas on torm ja kaljusaar maismaast eraldatud ja paati saarel pole, on külalised saarel lõksus ja ilmselgelt on üks nende hulgast mõrvar, sest saarel kedagi teist ei ole. Ring tõmbub järjest enam koomale ja tuleb hakata rohkem vaatama, keda usaldada ja keda mitte. Lisaks paljastab selline kriisisituatsioon ka inimeste tegelikud paled ja inimesed hakkavad käituma nii nagu nad muidu ei käituks. Kuigi ma üritasin kõiki tegelasi kullipilgul jälgida ja kahtlustada, siis mõrvarit ma lõpuks ikkagi ära ei arvanud. Enda meelest kahtlustasin küll kõiki, aga no ikka jäi see üks kahtlusalustest kuidagi kõrvale. 

Kummaline on see, et kuigi ma üritasin väga tähelepanelikult kõike jälgida, toimusid mõned sündmused ikka nii, et ma ei märganud ja see on hea lavastuse tunnus. Tähelepanu osatakse nii sujuvalt eemale juhtida, et mitmed tegevused jäävad publikul samal ajal märkamata. Näiteks löödi kindral MacKenziele (Riho Rosberg) nuga niimoodi selga, et mina seda hetke ei näinudki. Samuti ei näinud ma seda hetke kui Emily Brentile (Ülle Kaljuste) süstal kaela löödi. Rääkimata sellest, et ma oleks näinud, kuidas sõdurite kujud laualt vähenema hakkasid. Mõnda kuju kadumist panin tähele, kuid see oli pigem lõpus, aga päris esimeste kujude kadumised ja katki minekud jäid mul täiesti märkamata. Eks põhjuseks võis olla ka see, et ma istusin täiesti teises nurgas ja kujukestega lauale oli mul piiratud nähtavus. Seega müstikat jagub palju. Kindlasti on eestpoolt parem vaade, sest siis näeb ka näitlejate näoilmeid ja miimika kasutamisega juba tagasi ei hoita. Näoilmed ja liigutused on eraldi vaatemäng. Näiteks meeldis mulle kõige rohkem Liia Kanemägi kehastatud Proua Rogersi plastiline minestamine ja pooljoostes toimunud liikumised. Kusjuures jooksusammud olid graatsilised ja täpselt välja mõeldud, mitte rapsivad ja kiired. Kohati jäi mulje nagu oleks tegemist marionetiga, kelle liigutusi keegi teine juhib. Sama efektne oli ka esimene suremise stseen, kus Rauno Kaibiaineni kehastatud Anthony Marston suri väga efektseid lämbumise liigutusi tehes. Kusjuures liigutused olid teatraalsed ja ülepaisutatud, reaalses elus keegi sellisel moel ei lämbu.

Tegelikult oli plastilist liikumist veelgi rohkem, aga Kanemägi ja Kaibiainen jäid mulle kõige rohkem meelde, sest nende liigutused olid veidi rohkem „üle mängitud“ ja mõjusid seetõttu meeldejäävalt ja koomiliselt. Lisaks humoorikatele liigutustele pakkusid huumorit ka erinevad intonatsioonid, millega tegelased erinevates situatsioonides rääkisid. Mulle isiklikult meeldis teener Rogersi (Ago Anderson) laululine „Jah, härra“, mis muutus minu meelest iga kordusega järjest meloodilisemaks ja naljakamaks. Ja juba see oli omaette koomiline kui tihti suutis Anderson sõnapaari "jah, härra" öelda. Seega ei pea muretsema, et laval toimuv närvid pingul hoiab, nagu võiks ühelt põnevikult oodata. Ilmselt selle koomilisuse pärast mul ka mitmed nüansid nägemata jäid ja eks see oligi kõrvalejuhtimise taktika, et laval märkamatult tegelasi surmata või asju ära kaotada samal ajal kui publik mujal midagi koomilist vaatab.

Väga meeldisid mulle ka Britt Urbla Kelleri kujundatud tumedad kostüümid, mis üheaegselt olid kurjakuulutavalt sünged kuid samas ka pakkusid oma efektsusega silmailu. Kui kõik kandsid musta värvi kostüüme, siis teistest eristus dr Armstrong (Tõnu Oja), kes kandis halli kostüümi. Seetõttu olin ma pikalt arvamusel, et teistest erinev kostüüm on vihje võimalikule mõrvarile, kuid see mõte oli eksitav. Neid kostüüme oleksin ma tahtnud veelgi lähemalt näha sest lõiked, erinevad kangad, pitsid jms olid väga pilkupüüdvad. Eriti efektsed olid mõned musta ja valgega jalanõud, kus valge värv tekitas eriti nauditava kontrasti. Eks see tume kostüüm võis viidata sellele, et kõikidel oli mingi patt südamel ja kui inimene peab enda elu eest võitlema hakkama, siis tuleb iga inimese tumedam pool ka välja. Lisaks kostüümidele lõi ruumikujundus samuti sobiva atmosfääri a aitas kõhedale meeleolule kaasa. Iseenesest vanast katlamajast tehtud teatrisaal oli juba oma tumedate seinte ja ehitusliku väljanägemise poolest selline, et andis edasi kaljusaarel asuva üksiku ja hüljatud maja hõngu. Kummituslikkust lisasid taustal olevad valged õhukesed kardinad, mis kergelt tuule käes lehvisid ja mille taga aeg-ajalt tegelasi seismas nägi. Kardinad olid täpselt sellised, et ilma tagant oleva valgustuseta nägi, et keegi seisab kardina taga, kuid täpseid liigutusi oli ainult võimalik aimata. Just nagu viirastus.

Kui ma oma eelmises postituses kirjutasin, et „Majakavahi tüdrukutes“ polnud lavakujunduses väga merehõngu tunda ja valgus- ning helikujundusega oleks saanud  mere atmosfääri tekitada, siis selles lavastuses olid kõik need pisikesed nüansid täpselt paigas. Pidevalt kõlas kajakate kisa ning tormi ajal oli kuulda äikese müristamist ning näha välgusähvatusi. Üks päris korralik paduvihm, mis katusele krabistamist tekitab, oleks olnud nagu kirss tordi peal. Kahjuks või õnneks eile õhtul Viinistul vihma ei sadanud. Mõningatel hetkedel oli taustal kuulda ahvi häälitsusi meenutavaid hääli ja see oli ainus asi, millest ma helikujunduse puhul aru ei saanud, et mis hääl see tegelikult olema pidi. Minu jaoks pole loogiline, et üksikul Inglismaa kaljusaarel elutsevad ahvid. Kui tegemist on krimilooga, siis on elementaarne, et kõige põnevamatel hetkedel muutub ruum pimedaks ja muusika kruvib pinget üles, ka kõik see oli lavastuses olemas. Ma oleks seda pimedust ja süngust veelgi rohkem tahtnud.

Enne etendust juhtusin internetis (kahjuks enam täpselt ei mäleta kus) lugema, et antud lavastus kruvib pinge nii üles, et isegi need kes raamatut lugenud on ja teavad, mis juhtub, on nii põnevil, et kuklakarvad tõusevad püsti ja unustavad ära, kes raamatus mõrvariks osutub. Jah, ma tunnistan, et lavastus oli põnev ja vahepeal avastasin, et hoian põnevusest hinge kinni, kuid pigem juhtus seda pärast vaheaega, kui külalistest suurem osa oli juba surnud ning ring tõmbus koomale. Siis jäi võimalike mõrvarite arv ka järjest väiksemaks ja tegelased hakkasid huvitavamalt käituma ja pinget kruviti üles. Samas esimese vaatuse algus jäi minu jaoks venima ja külaliste saarele saabumine oli kohati igav. Vaheajal kirjutasin endale märkme, et põnevikus võiks põnevust rohkem olla. Õnneks teises vaatuses seda põnevust ka sai ja kokkuvõttes oli pinge pidevalt õhus. Nii õudne ka polnud, et pimedas kartma oleks hakanud. Ilmselt oli katlamaja ikka piisavalt suur ruum, et sellist intiimsust ei tekkinud, mis oleks hirmuäratavalt mõjunud. Kui oleks väiksem ruum olnud, oleks ehk rohkem pinget olnud publikusse tunda ja seeläbi ka publikul veelgi põnevam olnud kaasa elada.

Lisaks põnevale krimiloole pakub lavastus ka psühholoogiahuvilistele mõtlemisainet. Kuigi ma pean tunnistama, et ma olin mõrvari ära arvamisega nii ametis, et ma sellele väga ei keskendunud, kuidas äärmuslikus olukorras hakkab inimeste enesekaitse refleks tööle ja kuidas inimesed on kõigeks valmis selle nimel, et enda elu päästa. Seega ma seda osa hetkel jätan kõrvale. Aga kes tunneb, et mõrvad ja põnevik pole päris talle, siis natukene leiab ikka psühholoogiat ka. Eriti kui mõelda sellele, miks mõrvar niimoodi käituda otsustas ja miks süüdistatavad tegid neid kuritegusid, milles tundmatu hääl neid süüdistas. Ega mõrvari ära arvamine ka lihtne polnud, kuna põnevust oli nii palju, siis ma unustasin pidevalt ära, et ma peaksin üritama väikseid vihjeid tabada, mis mulle mõrvari reedaksid ja nii sain ma ühel hetkel aru, et mul pole isegi ühtegi ideed, kes mõrvar võiks olla. Mulle ei tundunud keegi tegelastest nii kahtlasena. 

Kui ma eespool juba plastilisest liikumisest ja intonatsioonist rääkisin, siis tuleb öelda, et sel korral tegid kõik näitlejad suurepärased rollid, mida oli nauditav vaadata ja kõik täiendasid teineteist. Ilmselt on parem lavastust esimestest ridadest vaadata, kuna siis näeb paremini miimikat ja väiksemaidki liigutusi ja seetõttu saab veelgi rohkem näitlejameisterlikkust nautida. Samas annab kõrgemal ja kaugemal istumine parema vaate lavale tervikuna ja ehk on sealt parem märgata liikumisi ja seeläbi seda, kuidas krimimaagia sünnib, sest kohe on näha kes kuhu liigub. Samas need pisikesed nüansid kui süstal kaela torgatakse või nuga selga, võivad ka kaugelt vaadates märkamatuks jääda, kui ei tea mida ja kuna oodata. Ma loodan, et ma nüüd nende surmadega kellegi elamust ära ei rikkunud, sest nüüd te teate kuidas kaks tegelast surevad, aga te ei tea millal see juhtub.

Kokkuvõttes julgen ma kõikidele krimi- ja põneviku žanri austajatele soovitada. Kuigi etendus kestab koos vaheajaga kokku kolm tundi, siis see aeg ei tundunud üldse pikk, sest kogu aeg midagi toimus ja põnev oli vaadata. Viimased etendused on jäänud, seega soovitan kõikidel piletid hankida ja teatrisse minna. Sellist esteetilist naudingut pakkuvat lavastust ilmselt sel suvel rohkem näha ei õnnestu. Mõned inimesed olid päris väikeste lastega teatris. Kuna lavastuses kõlavad ka püssipaugud (mis krimilavastus see ilma paukuva püssita oleks), siis ma pigem soovitaksin väikesed lapsed ja nõrganärvilised inimesed koju jätta.

Esietendus 8. juulil 2023 Viinistu Kunstisadama katlamajas.
 
Autor: Agatha Christie
Tõlkija, lavastaja: Vahur Keller
Kunstnik: Britt Urbla Keller
Koreograaf-lavastaja: Kristina Paškevicius
Valguskunstnik: Rene Topolev
Helikujundaja: Vahur Keller
Osades:
Ago Anderson – Rogers
Liia Kanemägi – Pr. Rogers
Hans Kristian Õis – Fred Narracott
Liis Haab – Vera Claythorne
Meelis Kubo – Philip Lombard
Rauno Kaibiainen – Anthony Marston
Toomas Täht – William Blore
Riho Rosberg – Kindral MacKenzie
Ülle Kaljuste – Emily Brent
Andres Roosileht – Sir Lawrence Wargrave
Tõnu Oja – Dr. Armstrong
 
Lavastuse kohta saab rohkem infot Kellerteatri koduleheküljelt. 

Loe edasi