Kuvatud on postitused sildiga Tiina Mälberg. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Tiina Mälberg. Kuva kõik postitused

04/06/2024

Oscar ja Roosamamma

 Teater Sagittario etendus 3. juunil 2024 Jõgeva Kaunite Kunstide Kodus

Foto: Aivar Kokk


See oli minu õeks õppimise ajal (umbes aastatel 2009-2012), kui üks meie õppejõududest soovitas vaatama minna Rakvere Teatri lavastust “Oscar ja Roosamamma. Kirjad jumalale”, mis räägib 10-aastasest vähki surevast poisist. Suurte meditsiinihuvilistena ja eks see teatrihuvi oli mul juba vaikselt ka tekkimas, läksimegi kooskursaõdedega Tartus toimunud külalisetendust vaatama. Osades olid toona Üllar Saaremäe ja Ines Aru. Kuigi lavastus oli äärmiselt kurb ja tekitas palju pisaraid, läks see nii südamesse, et tahtsin seda kindlasti veel näha. Kahjuks rohkem ei õnnestunudki Rakvere Teatri lavastust näha, sest see vist võeti mängukavast maha või polnud mul enam aega. Igatahes rohkem ma seda ei näinud.

Siis aga avastasin selle aasta alguses, et Miksteater hakkab seda lavastust mängima ja mõtlesin, et ma pean seda nägema. Kahjuks kevadhooaja etenduste ajad kuidagi ei sobinud ja nii ongi Miksteatri versioon mul praeguseks veel nägemata. Aga siis jäi mulle silma, et Teater Sagittario mängib Jõgeval mõned üksikud korrad „Oscar ja Roosamammat“. Suutsin ühe sobiva kuupäeva leida ja ostsin kiiresti piletid ära. Piletite ostmisega oli nii kiire, et ega ma väga palju sellesse ei süüvinud et kus täpselt lavastust mängitakse. Teadsin, et mul on piletid 3. juuniks ja etendus algab kell 18 ning mängivad Üllar Saaremäe ja Tiina Mälberg.

Panin siis esmaspäeval Waze rakendusse Jõgeva Kaunite Kunstide Kodu aadressi sisse ja hakkasime sõbrannaga sõitma. Kohale jõudes selgus, et Kaunite Kunstide Kodu on kirik ja et lavastust mängitaksegi kirikus. Minu esimene mõte oli muidugi see, et kirikus ma polegi veel teatris käinud ja äge on uutes ning huvitavates kohtades teatris käia. Iseenesest võib mõningatele inimestele kirikus teatri tegemine veidi kummaline tunduda, aga ometigi on ajaloost teada, et esimesed teatrietendused on just kirikus peetud ja kirikuga seotud.

Kui konkreetse lavastuse peale mõelda, siis sobis kirik tegevuspaigaks väga hästi, sest lavastus räägib peamiselt usust ja lootusest ning nende leidmiseks pöördub Oscar iga päev Jumala poole. Korraks viskasin sõbrannale nalja, et kirikust paremaks mängukohaks oleks ainult haigla saanud olla kuna tegevus siiski toimub haiglas ja siis poleks pidanud kirikusse haiglapalati atmosfääri looma. Aga haigla on selline koht, et seal teatrit teha on veidi keerulisem kui kirikus, sest haiglas ikkagi on valdavalt kogu aeg patsiendid sees. Kuigi Tartu vana lastehaigla seisab tühjana, see tundub isegi nagu idee... Samas on tegemist uue kirikuga ja nagu mu sõbranna ütles, siis kõik uued kirikud näevad ühtemoodi valged ja steriilsed ja igavad välja. Kui sellele valgele steriilsusele lisada mõned haiglasirmid ja üks haiglas kasutatav protseduuritool (see tool, mida saab nt verevõtukabinetis nii istuvasse kui ka täislamavasse asendisse panna), siis saab kirikust täitsa usutava haigla teha. Selles osas oli kirik haiglast parem, et kui Oscar Jumala poole pöördus, siis kirikus tundus see kontakt justkui suurem olevat. Kahju on ainult sellest, et lava oli niimoodi üles ehitatud, et Jumala poole pöördudes jäi Oscarile altar ja altari kohal olev püha perekonda kujutav vitraaž selja taha. Minu meelest oleks ümber pööratud asetsus parem olnud, sest siis oleks Oscar otse altari ja vitraaži poole rääkinud, kuid siis oleks ka altar publiku selja taha jäänud ja ma pole kindel, kas see on kirikus lubatud, et inimesed istuvad saalis seljaga altari poole.

Kui nüüd aga siiski etenduse juurde tagasi tulla, siis jäin enam-vähem sama rahule nagu siis kui ma Rakvere Teatri lavastust vaatamas käisin. Peamiselt seetõttu, et Üllar Saaremäe on ikka sama andekas ja suudab väga hästi mängida 10-aastast vähihaiget poissi kui ka poisi sõpru ja vanemaid. Need ilmed ja intonatsioonid mida Saaremäe tegi, olid lihtsalt nauditavad ja kui ta katkise protseduuritooliga maadles, siis oli see päris humoorikas. Esimese paari sekundi jooksul kui Saaremäe ja Mälberg ruumi sisenesid, oli mul tunne justkui oleks ma täpselt seda sama Rakvere Teatri etendust vaatamas, korraks tundus et Saaremäel on isegi sama pidžaama seljas. Tegelikult on siiski tegemist täiesti erinevate lavastustega. Kuigi Saaremäe ilmselt teeb lihasmälu järgi üsna sarnase rolli kui toona Rakveres, siis Roosamammat kehastav Mälberg teeb minu meelest kogu lavastuse täiesti teiseks. Oma jutu järgi on Roosamamma hästi vana ja enne haiglasse tööle tulemist elanud karmi elu kätsijana, siis mäletan et Aru kehastatud Roosamamma mõjus kuidagi lahke ja soojana ja oli vanuse poolest usutavam. Mälberg seevastu tundus Roosamammana jällegi konkreetsem ja karmim kuid siiski oli seal ka seda hoolivust ja armastust tunda mis Roosamammal olemas peab olema. Kõige rohkem mind vist häiriski see, et Mälberg polnud piisavalt vana ja mõjus liiga krapsakana, kuigi Oscar kirjeldas teda vana inimesena kellel on liikumisega raskusi. Ja mingil põhjusel tundub mulle, et sellised vanad ja hoolivad haiglatädid peaksid ikkagi veidi korpulentsemad olema, mida ka Mälberg pole. Aga see on puhtalt minu viga. Tegelikult teises vaatuses polnud mul enam mingit vahet, sest ka Mälbergi Roosamamma oli juba väga omaseks saanud ning tema armastus ajas mu korralikult nutma.

Võib veidi masohhistlik tunduda minna vaatama etendust kus kindlasti saab nutta, sest mida muud saab ühe vähihaige 10-aastase poisi loo vaatamine pakkuda? Aga Roosamamma paneb Oscari mängima mängu, kus iga tema elada jäänud päev on justkui 10 aastat. Nii saab Oscar esimese päevaga 10 aastaseks, teisel päeval elab läbi elu raskeima osa ehk puberteedi, sellele järgnevad abielu, keskeakriis ja vanadus kuni lõpuks Oscar sureb. See mäng annab justkui lootust, et kõik polegi nii õudne ja tegelikult võib elu täitsa ilus olla. Mis seal salata ega silmad läksid päris tihti vesiseks, aga kui viimase kirja Jumalale kirjutas Roosamamma, sest Oscar oli hommikul surnud, siis pidin päris hoolega pisaraid pühkima, et need mööda põski alla ei voolaks. Õnneks nägin ka mehi sama tegevat, seega polnud asi minu märjas kohas asuvates silmades. Nagu ma ütlesin, siis Saaremäe mängib nii hästi ja Eric-Emmanuel Schmitt on kirjutanud väga hea teksti kus 10-aastane räägib paljuski nendest elusündmustest (nt abielu, laste saamine, vananemine) mida ta kunagi kogeda ei saa, sellise elutarkusega nagu ta oleks siiski kõike seda kogenud. Ja see teeb lavastuse soojaks ja kohati humoorikaks kui vaadata elu 10-aastase silmade läbi. Seega ei saa kahe tunni jooksul mitte ainult krokodillipisaraid valada, vaid saab ikka päris palju ka naerda ja mõnusat huumorit nautida. Kui ma hoolega järgi mõtlen, siis tegelikult neid muhelema panevaid hetki oli minu jaoks isegi rohkem kui pisarat välja kiskuvaid hetki.

Teisalt paneb see sama elu nägemine läbi vähihaige poisi silmade mõtlema väga paljude sügavamate asjade peale. Näiteks kui tugevad on lapsed ja kui nõrgad on sageli täiskasvanud ning kui palju saavad lapsed sellest aru, mida vanemad neile rääkimata jätavad või nende eest varjata püüavad. Mulle meeldis ka see mõte, kuidas haiged saavad töötajate ja kaaspatsientide käitumise muutumise järgi aru milline nende tervislik olukord tegelikult on ja nad suremas on. Kuigi ma seda endale teadlikult ei tunnista, siis tabasin end eile mõttelt, et me tõesti muutume surijatega tegeledes kohmetuks ning hakkame teistmoodi käituma ja rääkima ning väldime suremise teemat. Aga kas alati peab seda vältima, ehk oleks just vaja surmast ja suremisest rääkida, et inimene saaks enda allesjäänud aega kasutada selleks, mis talle oluline on. Kõige enam jäi mulle etendusest kõlamagi just see mõte, et elu tuleb elada nii, et sa ühtegi päeva sellest ei kahetse ja iga päeva tuleb nautida. Olen ise ka üritanud ikka iga päev midagi head leida, aga enamasti on argipäeva murede kõrval see pisikeste rõõmsate asjade märkamine keeruline, sest kõik muu tundub tähtsam ja olulisem. Seega on „Oscar ja Roosamamma“ hea meeldetuletus sellest, et ka pisikesed asjad on olulised ja igas päevas tuleb midagi head märgata.

Kui nüüd siiski üks negatiivne asi ka välja tuua, mis mu teatriõhtut varjutas, siis selleks oli just see sama moodne ja uus Jõgeva kirik. Google andmetel on kirik alles 2023 aasta detsembris avatud, mis tähendab et tegemist on ilmselt kõige moodsama ja uuema kirikuga, milles ma kunagi viibinud olen. Minu arusaamise järgi peaks kõikides uutes hoonetes olemas olema ventilatsioon ja konditsioneer. Aga sellest saalist puudusid mõlemad ja nii üritasin ma kogu etenduse aja endale kavalehega tuult lehvitada, et mitte keset etendust ära minestada. Kusjuures ma polnud ainus. Mind paneb imestama, et keegi ära ei minestanud, sest ma olin saalis üks nooremaid inimesi. Aga võib-olla on vanematel inimestel tugevam tervis ja nad taluvad ilma värske õhuta palavat ruumi minust paremini. Ma saan aru, et palavad ilmad olid ja ruumid ongi palavad, aga lisaks palavusele polnud seal kirikus ka õhku. Mul oli saali astudes täpselt selline tunne nagu ma oleks sattunud vanasse nõukogudeaegsesse hooldekodusse, sest see kiriku lõhn meenutas mulle väga seda. Ja ma enda meelest olen haiglas töötades igasuguste selliste lõhnade vastu üsna immuunseks muutunud. Igatahes oli selles palavas ja umbes ruumis keeruline etendusele keskenduda. Sain end siiski lohutada sellega, et näitlejate olukord on veel hullem, sest nende kostüümid olid paksemad ja mitmekihilisemad ning ma nägin kuidas Saaremäel lihtsalt higi voolas ning ta näolt higi ära pühkis. Õnneks oli vaheajal võimalus õues jahedat õhku nautida ja see ilmselt mu teatriõhtu päästiski ,sest väga mitmel korral tundsin kuidas pilt silme ees uduseks läks ja see polnud kuidagi pisaratega seotud ning juba hakkas selline kerge tunne tulema, mis tavaliselt enne ära vajumist tekib.

Kui palavus ja õhupuudus välja jätta, siis mulle etendus väga meeldis. Kuna saal on pigem väike, siis on näitlejad hästi lähedal ja tekib mõnusalt intiimne õhkkond. Samas tähendab see ka seda, et näitlejad näevad nutvaid inimesi, aga eks see ole neile tunnustus hea töö eest. Neile, kes kunagi Rakvere Teatri lavastust nautisid, neile kindlasti meeldib praegune lavastus ka. Kõik need, kes pole sellest lavastusest midagi kuulnud, siis soovitan soojalt. Eriti soojalt soovitan kõikidele tervishoiutöötajatele ja neile kes surmaga lähedalt kokku puutumas on. Ehk paneb sureva poisi maailma nägemine teid surma peale teise pilguga vaatama. Kellel antud lavastuse vastu huvi on, siis Jõgeval on tulemas kaks viimast etendust 10. ja 11. juunil kuid Harjumaal Ohtu mõisa teatritallis saab sama lavastust näha 13. - 16. augustil.

 

Autor: Eric-Emmanuel Schmitt
Tõlkija: Indrek Koff
Lavastaja: Üllar Saaremäe
Kunstnik: Ketlin Saaremäe
Valguskunstnik: Märt Sell
Muusikaline kujundus: Tarmo Linnas
Osades:
Üllar Saaremäe – Oscar
Tiina Mälberg – Roosamamma
 
Kellel huvi tekkis, siis pileteid saab PiletilevistPiletilevist.

01/08/2023

Leevaku kullakaevur

 30. juulil 2023 Leevaku külaplatsil

Foto: Marge Martini Facebooki postitus

Olles pärit Põlvamaalt, olen elu jooksul päris mitmel korral Leevakult läbi sõitma juhtunud ja tean Leevakut eelkõige selle järgi, et seal asuvad hüdroelektrijaam ja üks pikk korsten, mida on juba kaugelt näha. Ilmselt on seda korstnat näinud kõik, kes Tartust Räpinasse või Värskasse sõitnud on. Just selle korstna ehitamisest möödub tänavu 100 aastat ja seetõttu otsustas Leevaku külaselts luua kogukonnalavastuse, mis räägiks nende küla ajaloost (muuhulgas sellest, mis korsten see selline on ja kuidas see Leevakule tekkis). Tänu lavastusele „Leevaku kullakaevur“ on kindlasti Eestimaal rohkem inimesi, kes teadvustavad endale, et Põlvamaal selline küla eksisteerib ja kes selle küla ajalooga veidi rohkem kursis on.

Lavastuse teksti on kirja pannud Pired Saul-Gorodilov ning see põhineb tõestisündinud lugudel, mida on veidi kirjanduslikult täiendatud. Nii algab lugu sellega, et kaks tänapäeva noort inimest satuvad Setomaalt tulles Leevakule ja juhuse tahtel saavad neist kesksed osatäitjad Leevaku ajaloo jaoks olulistes sündmustes. Siit edasi näeb publik ainult ajaloolisi tegelasi ja seda, kuidas kunagi sattus Leevakule kullakaevur, kes on vastutav selle eest, et sada aastat tagasi oli Leevakul mitmeid suuri ettevõtmisi, millest tänaseni alles ainult suur korsten ja sellel nimetähed A. R. ja aastaarv 1923. Nimetähed A ja R viitavad kunagistele Leevaku küla rikastele elanikele Artur ja Aliide Reinomägile, kelle elust (peamiselt) lavastus räägibki.

Kuna mina Leevaku ajalooga kursis pole, siis oli kohati keeruline vahet teha sellel, mis on päriselt juhtunud ja mis väljamõeldis. Näiteks tundus väljamõeldisena see, et Leevakult on kunagi laev mööda Võhandu jõge Räpinasse sõitnud, aga samas on kavalehel ajalooline pilt sellest, kuidas laev sõitis, seega ilmselt need ajaloolised suursündmused (tellisetehas, laev, põleng jne) on ikka reaalselt juhtunud ja kirjanduslikult on muudetud seda, kuidas need sündmused täpselt juhtusid (näiteks see, et põleng tekkis sajatamise tagajärjel). Lihtsalt tundus veidi ulmeline, et väikesest Leevaku külast sõitis laev. Aga eks tol ajal oligi küla suurem kui praegu. Ühesõnaga oli väga huvitav teada saada kui suured tööstused kunagi Leevakul toimetanud on ja kui võimas küla olnud on. Lisaks on etenduse eelselt ja vaheajal võimalik tutvuda kõikide Leevaku olulisemate vaatamisväärsustega. Näiteks saab käia hüdroelektrijaamas ning selle sama korstna juures. Juttude järgi on võimalik hea õnne korral isegi korstna tippu liikuda, kuid sel õhtul kui mina teatris käisin, üles ei lastud.

Ma ei tea, kas asi on selles, et ma olen liiga noor või on mingi muu põhjus, aga mina lavastusega nii rahule ei jäänud, kui vanemad inimesed, kelle suust ma ainult kiidusõnu olen kuulnud. Otseselt pole mul ühtegi halba sõna lavastuse kohta öelda. Lugu iseenesest oli huvitav ja näitlejad mängisid hästi. Lisaks sai kuulata elavat muusikat ja ka mõned tantsu- ning laulunumbrid olid olemas, kuid minu jaoks jäi ikka justkui midagi puudu. Kummaline on see, et mina kes ma komöödiaid eriti ei austa, oleksin rohkem nalja tahtnud. Minu jaoks olid kõik tegelased tõsised ja ainsad, kes veidi nalja tegid olid vaesed ja kadedad külaelanikud Liine (Viire Valdma) ja Daniel (Kert Laar). Seega ootasin ma pidevalt neid hetki, kus Liine ja Daniel lavale tulid, et veidi naerda saaks. Ma saan aru, et meie ajalugu ongi selline, et seal pole väga palju midagi sellist, mille üle nalja teha, aga minu jaoks tundus praegune lavastus veidi monotoonse ajaloo jutustamisena. Jah, sinna olid küll mõned laulu- ja tantsunumbrid sisse põimitud, kuid minu jaoks jäi seda siiski väheks. Siinkohal tuleb muidugi eriliselt välja tuua karmoškamängijad ja Räpina valla Noorte Puhkpilliorkester, kes lavastuse muusikalise osa eest vastutasid. Kogu muusika ja helid olid tehtud ainult orkestri või karmoškade poolt. Seega see on üks positiivne asi, mille pärast tasub juba lavastust vaatama minna.

Natukene kahju on mul sellest, et kohalikele nii vähe sõnalisi rolle anti. Kui lavastust reklaamiti kui kogukonnalavastust, siis ma arvasin, et kohalikud saavad veidi rohkem lavastuses näitlejatena kaasa lüüa. Jah, oli harrastajaid, kes said veidi rohkem teksti öelda, kuid pigem jäi mulle mulje, et suurem rõhk oli kutselistel näitlejatel ja kohalikud olid ainult massistseenide jaoks lavale toodud. Ma usun, et kohalikud harrastusnäitlejad oleksid ka palju suuremaid rolle välja kandnud kui neile praegu antud oli. Aga eks sellised olid lavastaja otsused ja neid tuleb aktsepteerida.

Kõige suuremad rollid teevad Vanemuise näitleja Ken Rüütel, kes kehastab Artur Reinomägi ja Aliide Reinomägi osas näeb Jakobi-Mäe Teatristuudios tegutsevat Iris Viru. Peategelasi kehastanud näitlejad tegid küll oma osatäitmised hästi, kuid kohati tundus mulle, et massistseenides sulasid peategelased massi ja neid oli raske massist eristada. Lisaks tegid kutselistest näitlejatest veel kaasa Tiina Mälberg, kes kehastab Aliide ema Lovisat ja juba mainitud Viire Valdma, kes kehastab vallavaest Liinet. Mälbergi kehastatud Lovise näitas minu jaoks rohkem emotsioone välja kui noored Aliide ja Artur ning seetõttu eristus ka massist veidi rohkem. Minu hinnagul erines kutselistest näitlejatest massist kõige rohkem Viire Valdma, kelle tegelaskuju Liine ajas mind kõige rohkem naerma kuid samas käis Valdma minu meelest ka kutselistest kõige vähem laval. Seega tundus mulle kokkuvõttes, et harrastusnäitlejatele oleks võinud anda hoopis suuremad rollid ja kuna minu jaoks jäid peategelasi kehastanud Rüütel ja Viru veidi üheplaanilisteks, oleks võinud nendesse rollidesse ka harrastusnäitlejaid proovida, sest peale selle, et nendes rollides oli kõige suurem teksti osakaal, ei erinenud need rollid teistest rollidest kuidagi.

Etenduse mängupaigaks on Leevaku külaplats, mis asub kohe äsja valminud raamatukogu kõrval. Juba mängupaik ise on tänapäeva mõistes erakordne, sest väikestes kohtades aina suletakse raamatukogusid, aga Leevakul alles avati raamatukogu. Seega on Leevakul tänapäevalgi ettevõttlikust alles, et seal kultuuri elus hoitakse. Nö lava on loodud lillepeenra ümber (ma ei oska öelda, kas see lillepeenar on ka ekstra lavastuse jaoks loodud või on see alaliselt seal) ja pigem on lavakujundus lihtne. Mõned postid ja postide vahel nöörid, millele kinnitatakse ajalooliselt oluliste majade vanu fotosid. Seega on ühel hetkel tänapäeva inimestel näha Leevakut täies hiilguses koos oma kõikide kunagiste suurehitistega. Lisaks oli lillepeenra ette tehtud kaks väikest puidust nö lava ja küljele väike sild, millel enamus tegevusest toimus. Siiski on tegevusest haaratud kogu Leevaku, sest korduvalt viidatakse nii Võhandu jõele kui korstnale. Lisaks liiguvad tegelased ümber raamatukogu ja aeg-ajalt on ka publiku seljatagant tegelaste hüüdeid kuulda.

Selles osas on väga tore, et kohalik kogukond üldse lavastuse välja toomise raske töö ette võttis ja nad endale kutselisi tegijaid appi leidsid, et selline suurejooneline asi valmis teha. Ütlen julgelt, et tegemist on suurejoonelise ettevõtmisega, sest lisaks lavastusele on samal ajal võimalik külastada hüdroelektrijaama ja korstnat, ning nende lahti hoidmine eeldab inimesi. Lisaks on mitmed kohalikud tootjad tulnud välja enda toidu- ning käsitööga, mida on võimalik osta. Ja nagu reklaamides öeldakse, siis ka see pole veel kõik, sest nii etendusele eelevalt kui ka vaheajal pakub Jaak Eenlo elavat muusikat mitmetel erinevatel pillidel. Seega tasub kohale minna juba veidi varem, et kõike rahus uudistada ja nautida jõuaks. Kes mingil põhjusel varem kohale minna ei jõua, siis vaheaeg on 40 minutit ja selle ajaga jõuab samuti kõik kohad läbi käia, aga kes toitu nautida tahab, siis sellele jääb ilmselt 40 minutist väheks.

Midagi sellist peab lavastuses ikkagi olema, mis inimestele meeldib, sest kui mina 30. juulil käisin etendust vaatamas, toodi lausa lisatoole juurde, et kõik ära mahuksid. Lisaks on Piletilevi andmetel kõik ülejäänud etendused samuti välja müüdud. Seega pole mina ilmselt lavastuse sihtgrupp, et ma nähtud etendusest väga suures vaimustuses pole. Kui mu arvamus nüüd kellegi väga ära hirmutas, siis tegelikult on tegemist täitsa vaadatava lavastusega. Otseselt igav polnud mul kordagi, kuigi esimese vaatuse ajal paaril korral mõtlesin, et millal vaheaeg ometi tuleb. Kusjuures vaatus polnud üldse väga pikk, seega äkki tõesti esimene vaatus oli veidi igavam. Teises vaatuses juba toimus nagu rohkem sündmusi ja tempot oli minu jaoks rohkem. Mulle oleks lihtsalt meeldinud, kui lavastuses oleks rohkem erinevaid kihte olnud ja kõik tegelased poleks nii staatilised olnud).

Eks äratundmist muidugi jagus ka mulle ja ehk olen ma just seepärast nii kriitiline, et mind närib see sama kadeduseuss, et mul pole võimalik sellises kogukonnas toimetada. Sest tegelikult tahaksin mina ka elada maal ühes toredas kogukonnas ja midagi sama toredat korraldada. Seega kellel võimalust on, siis minge kohale ja vaadake, mida kõike on võimalik korda saata, kui sa ainult endasse usud ja sul õiged kaaslased on. Tundub, et Leevakul on aastakümnete jooksul ärksad inimesed elanud. Perekond Reinomägi tegi Leevakust võimsa tööstusküla, nüüd sada aastat hiljem teeb perekond Kasearu Leevakust võimsa teatriküla.

Autor: Piret Saul-Gorodilov
Lavastaja: Marko Mäesaar
Lavastaja assistent: Mariliis Einberg
Lava- ja kostüümikujundus: Marge Martin
Liikumisjuht: Marika Aidla
Lauluõpetaja: Raina Luht
Osades:
Ken Rüütel – Noormees/Artur Reinomägi
Iris Viru – Neiu/Aliide Reinomägi
Tiina Mälberg – Lovisa Erlich
Viire Valdma – Liine
Kert Laar – Daniel
Jan-Mattias Kottise – Fredy
Riho Luht – vallavanem
Raiumund Otsmaa – vallakirjutaja
Peeter Rüütel – vallanõukogu liige
Vello Kasearu – vallanõukogu liige
Märt Reinvee – vallanõukogu liige
Tiia Kokmann-Konsap – ajakirjanik
Piret Paulson – Lovisa sõbranna
Kirke Kaarna – külatüdruk/Maie
Daisy Treier – külatüdruk
Lenna Ly Paalman – külatüdruk/munakorviga naise tütar
Kärt Eliise Sing – külatüdruk/Juta
Riina Koido – munakorviga naine
Henri Talvik – Reinomägide poeg
Evert Simo Sing – Reinomägide poeg
Aron Mattias Mägi – vallanõunik Peetri poeg/külapoiss
Kaur Kala – vallanõunik Peetri poeg/külapoiss
Georg Neiman – vallanõunik Peetri poeg/külapoiss
Kaido Sing – vallanõunik Peetri poeg/külapoiss

Räpina valla Noorte Puhkpilliorkester koosseisus Toomas Heering, Mihkel Toomas Heering, Kristi Kaldmäe, Kadriliis Karu, Riina Kogan, Elli Käbin, Märt Reinvee, Robin Sõukand, Andres Tagel, Kristjan Tagel

Karmoška mängijad: Helen Truija, Mats Truija, Joosep Truija