Luikede järved

 2. augustil 2023 Musta Kasti suvelavastus Luke mõisapargis

Foto: Rasmus Kull

Nii palju kui ma olen enda tutvusringkonnas erinevate inimestega rääkinud, siis mulle tundub, et Must Kast on üks nendest teatritest, keda osad inimesed armastavad ja teine osa inimestest ei saa aru, mis asja see teater ajab. Kuigi mulle kõik nende lavastused pole meeldinud, mida ma näinud olen, mulle üldiselt siiski nende tehtav teater meeldib. Seega ootasin ma huviga Musta Kasti sellesuvist suvelavastust „Luikede järved“, mis põhineb Tšaikovski klassikalisel ballettil „Luikede järv“. Kuna ma pole eriline balletti sõber, siis ma vist pole „Luikede järve“ kunagi täies pikkuses näinud, ainult mõningaid katkendeid. Seega sain nüüd tänu Mustale Kastile teada, millest klassikaks saanud ballett räägib. Kui nii võtta, siis on Musta Kasti lavastus hea alternatiiv kõikidele nendele inimestele, kes balletti ei armasta või kes pole aru saanud, mis looga tegemist on, sest Must Kast koos lavastajate Katrin Pärna ja Janek Savolaineniga paneb klassikalise balletti sellisesse vormi, millest kõik aru saavad.

Neile, kes Musta Kasti tegemistega kursis pole, võib kummaline tunduda, et kuidas draamanäitlejad balletti etendavad, aga tegemist on ballettiga Musta Kasti võtmes. Kuna üks lavastajatest on Vanemuise ballettiartist Janek Savolainen, siis on lausa iseenesest mõistetav, et mõningaid balletti meenutavaid liigutusi laval näha saab, kuid see pole kõik. Muidugi on lavastusel ka täiesti sõnaline osa olemas ja tänu sõnadele saavadki kõik ballettivõhikud teada, mis siis kurikuulsas Tšaikovski ballettis täpselt juhtub. Siiski pole Musta Kasti lavastuse puhul tegemist ainult ballettiklassika esitamisega draamažanris. Sekka tuuakse päris palju ka tänapäevaseid teemasid ja päevapoliitikat ning seda teatrile omase huumoriprisma läbi.

Näiteks puudutatakse väga palju erinevaid diskrimineerimist ja võrdõiguslikkust puudutavaid teemasid. Mis sest, et tegemist on klassikaga, aga kas tänapäeval tohib lavastuses olla must luik, või on see diskrimineerimine? Musta Kasti huumorile omaselt keeratakse teemat päris palju üle võlli ja nii soovivad kurikuulsas ballettis üles astuda ka kauboi, kes identifitseerib end luigena ja veel mitmed teisedki sulelised ja karvased. Siinkohal ma piirdun ainult ühe näitega, sest muidu pole teil üllatusmomenti, kui te lavastust vaatama lähete. Suur osa huumorist on just selle sama üllatusmomendi peale üles ehitatud ja kuna ma tahan, et te saaksite sama toreda teatrielamuse kui mina, siis ma ei hakka üllatusi ära rikkuma.

Kuna tegemist on ikkagi balletti tõlgendusega, siis on suur rõhk lavastuses pandud liikumisele. Kõik liigutused pole päris nii graatsilised, kui päris ballettis ja kindlasti ei näe draamanäitlejad liibuvates retuusides välja kui ballettiartistid, kuid sellegi poolest on liikumisi nauditav vaadata. Kohati on mõned etteasted täiesti teadlikult üle võlli keeratud ja need lihtsalt ajavad naerma. Samas on kõik Musta Kasti näitlejad füüsiliselt nii võimekad, et suudavad enda keha sellisel määral valitseda, et tantsud moodustavad efektse terviku. Kõige enam jäi tantsustseenides silma Laura Niils, kes liikus teistest veidi rohkem plastilisemalt. Ilmselt on selle põhjuseks Niilsi pikaaegna tantsukooli kogemus. Minu meelest on kõige suurem erinevus draamanäitlejate ja ballettiartistide puhul see, et kui ballettiartistid valdavad oma keha, siis näod on neil enamasti üsna emotsioonitud tantsude ajal. Must Kast tegi pool etendust ära juba ainuüksi oma näoilmetega, mis andsid tantsudele ja kõigele muule väga palju juurde. Vahepeal ma naersin ainult seda, milliste näoilmetega näitlejad laval olid.

Lisaks humoorikale tekstile ja suurepärasele liikumisele andsid lavastusele värvi Triinu Pungitsa loodud kostüümid, mis ühelt poolt meenutasid oma mustritega justkui mingisuguseid loomakostüüme. Samas olid kostüümid liibuvad, meenutades baleriinidele iseloomulikku riietust. Kuna süžee räägib ikkagi õukonnast, siis poisid kandsid valdavalt kuninglikke kuubesid liibukate peal. Palju nalja pakkusid ka fantaasiakostüümid, näiteks merineitsi, karu ja Jaga-Baba või Baba-Jaga (kuidas keegi ütleb) maja jne. Nauditav oli vaadata, kuidas juba ühe väikese detailiga suudeti kostüümi täielikult muuta, kuigi kõikidel näitlejatel moodustas nö kostüümi põhja liibuv kostüüm, millele siis vastavalt vajadusele erinevaid aksessuaare või riietusdetaile lisati.

„Luikede järve“ tõelist emotsiooni annab edasi Tšaikovski originaalmuusikast tuttavad meloodiad, mida helikujundaja Kaarel Kuusk on veidi tänapäevasemaks kohendanud. Seega, kes muusikat austab, ei pea muretsema, et kaunis muusika ära kadunud on. Lisaks ballettiklassikale kuuleb laval ka aastakümnete tagusesse Eesti popmuusika klassikasse kuuluvat Heli Läätse laulu „Kaunid baleriinid“. Seega on kogu muusikaline kujundus ikkagi inspireeritud ballettist ja baleriinidest ja luikedest.

Kes Luke mõisas käinud on, siis need kindlasti teavad, et territooriumile mahub päris mitu erinevat tiiki. Teadupärast on luikede elupaigaks ka veekogu ja nii toimubki kogu tegevus kahe tiigi vahele rajatud platvormil. Mulle isiklikult meeldisid taamal tiigil olevad täispuhutud luiged, mis ühelt poolt on praegu väga populaarsed, sest peaaegu igal teisel lapsel ja ka suuremal inimesel on mingi täispuhutav luik või flamingo, mille seljas saab vee peal istuda. Samas andis see edasi illusiooni, et luikesid on palju ja just see konkreetne tiik ongi luikede koduks olev järv. Kirsiks tordil olid muidugi veidi eemal põllul häälitsevad sookured oma huigetega, sest kuigi pealkirjas räägitakse luikedest, mainitakse tekstis ka kurgi. Ja linnainimese jaoks pole väga vahet, mis linnud taamal häälitsevad, mõjub ikka kuidagi efektsemalt.

Laura Niilsi heast liikumisoskusest ma juba rääkisin. Lisaks Niilsile löövad lavastuses kaasa Jaanika Tammaru, Kaija M. Külm, Kaarel Targo, Karl Robert Saaremäe, Johannes R. Sepping ja Siim Angerpikk. Kogu trupp tegutseb ühtse meeskonnana ja tegelikult liiguvad kõik väga hästi, lihtsalt Niilsi liikumine oli ehk veidi rohkem graatsilisem kui teistel. Samas oli siiski nauditav vaadata, kuidas kõik näitlejad sooloesinemisi tegid ja enda võimeid näitasid. Veidi rohkem jäi silma ka Kaarel Targo, kes lõpus rääkis sellest, kuidas ta on unistanud „Luikede järve“ tantsimisest ja nüüd lõpuks tal avanes võimalus üksinda „Luikede järve“ koreograafiat esitada. Üldiselt on siiski kõikide liikumine ja näoilmed nii täpselt paika timmitud, et neid on lust vaadata. Sellist filigraanset näitlejatööd naljalt igal pool ei näe. Juba ainuüksi näitlejate pärast soovitan lavastust vaatama minna.

Lavastust tasub vaatama minna ka juba mainitud poliitilise alatooni ja rohkete üllatuste pärast. Ma olen kindel, et tegelikult jäid mul vähemalt pooled vihjed tähele panemata, sest laval toimus koguaeg nii palju tegevust, et ma vahepeal unustasin teksti kuulamise üldse ära. Lihtsalt näitlejate liikumist ja kheakeelt oli huvitav vaadata. Järgmine kord peaks siis rohkem tekstile keskenduma. Õnneks on lavastus tõeliselt nauditav ja kutsub end korduvalt vaatama. Minu selle suve üks vaieldamatu lemmik. Täpselt selline lavastus, kus saab ohtralt naerda ja argumuredest lõõgastuda. Samas pole tegemist mingi lihtlabase komöödiaga ja kes tahab veidi intelligentsemat lavastust, saab pärast etendust kaaslasega päevapoliitilistel teemadel arutleda.

Mõned etendused on veel sel suvel jäänud ja õnneks on nendele etendustele mõned piletid saada, seega soovitan kiirustada. See on lavastus, millest ei tasu ilma jääda!

Esietendus 1. augustil 2023 Tartumaal Luke mõisapargis.
 
Autorid: Pjotr Tšaikovski, Katrin Pärn ja Janek Savolainen
Lavastaja-dramaturg: Katrin Pärn
Lavastaja-koreograaf: Janek Savolainen
Kostüümikunstnik: Triinu Pungits
Valguskujundaja: Priidu Adlas
Helikujundaja: Kaarel Kuusk
Osades:
Laura Niils
Jaanika Tammaru
Kaija M. Külm
Kaarel Targo
Johannes R. Sepping
Siim Angerpikk
Karl Robert Saaremäe

Lavastuse kohta saab rohkem lugeda Musta Kasti koduleheküljelt.

Loe edasi

Petserimaa igatsus

13. augustil 2021 Säpina küla heinaküünis Setomaal

Foto:Triinu Pungits

Triinu ja Setomaa, kes neid suudaks lahuta. Ei, ma pole seto ja mu esivanemate hulgas pole ilmselt grammigi seto verd, aga nii kaua kui ma end mäletan, olen ma tahtnud setoks saada. Kes tahtis lapsena saada poemüüjaks, kes maavanaemaks ja mina tahtsin setoks saada. See soov pole küll siiani täitunud, kuid lahti ma sellest soovist ka saanud ei ole, ja nii köidavadki Setomaa ja setod mind praeguseni. Seega pole midagi imestada, et ma seekordsest teatris käigust tõelise elamuse sain. On ju tegemist ikkagi Taarka Pärimusteatriga, kelle ülesanne on just hoida ja arendada seto kultuuri läbi pärimusteatri.

Esiteks olin ma valmis tõelisteks seiklusteks Setomaal, et õiget kohta üles leida. Peab tunnistama, et ma olin isegi veidi pettunud, kui kohale jõudes avastasin, et Heina küün on kohe Tartu-Koidula maantee ääres ja eksimisvõimalust polegi. Vähemalt minu jaoks polnud eksimisvõimalust, sest suurem osa teest oli mulle tuttav ja ka sellest samast küünist olen ma korduvalt mööda sõitnud (aga ega ma siis ei teadnud, et see ongi see sama küün).

Tõelise elamuse pakkusi ikkagi lavastus ise. Kuigi tegemist oli noore ja õhetava armastuse looga, siis said kõik saalisviibijad väga hästi aru (ja seda tegelikult öeldakse ka kavalehel ning etenduses välja), et tegelikult on tegemist poolitatud Setomaa looga. Ajalooliselt asus Setomaa praeguse Eesti Vabariigi kagunurgas ja Venemaa Petseri rajooni külade aladel. Eesti iseseisvumisega tekkis kahe riigi vahele piir ja Setomaa löödi pooleks. Nii on setod näiteks sugulaste külastamiseks või surnuaias käimiseks sunnitud viisat taotlema. Kusjuures mõningatel setodel läks lausa nii kehvasti, et piir jookseb otse nende maa pealt läbi. Nagu kunagi Vanemuise suvelavastuses „Peko“ öeldi, siis on sul viisat vaja selleks, et välikemmergusse minna. See oli muidugi väga mitmetähenduslikult mõeldud lause, aga iseloomustab setode praegust olukorda hästi. Kõige suurem kahju on ilmselt selles, et Petseri, mis praegu asub Venemaa territooriumil on ajalooliselt olnud Setomaa ja setode vaimseks keskuseks. Nüüd on vaimne keskus ühest osast Seto Kuningriigist lahutatud. Sellest kõigest lavastus räägibki. Ja muidugi igatsusest. Igatsusest armastuse ja Petseri järele.

Muidugi on võimalus vaadata ka lihtsalt Valli (Lauli Otsar) ja Pauli (Agur Seim) armastuse lugu. Kuidas igatsus kui tunne võib teinekord olla palju mõjusam, kui igatsetu kätte saamine. Oleme me ju kõik unistanud millestki ja kui unistus lõpuks täitub, tundub, et unistus ise oli ilusam, kui kätte saadud asi, millest me unistasime. Nii ütleb ka Valli, et Pauli luule meeldis talle palju rohkem siis, kui luuletustest oli igatsust tunda, mitte polnud igatsus konkreetse sõnana välja kirjutatud. Esialgu sain ma aru, et Valli ja Paul olid juba ammused tuttavad, kes on lapsest saadik koos mänginud ja siis aegade jooksul tekkinud territoriaalsete muudatuste tõttu jäänud elama teine teisel pool piiri. Seda ootamatum oli minu jaoks nende kahe kohtumise lugu. Ilmselt oli kohtumine ootamatu ka nende endi jaoks, sest nagu selgus, teise elust nad kuigi palju ei teadnud. Nende jaoks oli oluline ainult igatsus nende vahel. Sest olid nad ju teineteisele nii lähedal, aga samas nii kaugel. Just nagu Setomaa erinevad pooled. Valli ja Pauli igatsuses väljendus soov leida endale hingesugulane, keegi, kes sind mõistaks ilma sõnadeta. Eks seda soovi saab laiendada kogu setode kogukonnale. Nagu Valli ütleb, siis pole nad ei eestlased ega venelased. Nad on justkui eikeegi. Natukene tundub mulle, et see on üle pingutatud väide. Vähemalt Eestis, sest siin on setod ikka väga tugevalt oma traditsioone ja kultuuri edasi kandnud. Või vähemalt kõrvaltvaatajale tundub see nii. Ehk tunnevad setod end tõesti ohustatuna ja väljasureva liigina, sest on ju nende leelo kantud Unesco kaitse alla.

Kui nüüd eksitentsiaalsete murede juurest tulla tagasi lavastuse juurde, siis hoopis huvitav on see, millist lugu räägib meile lavakujundus. Kui üks lugu oli Setomaa poolitamisest ja teine armastusest, siis lavakujundus räägib meile veel kolmandagi loo. Näiteks annavad Valli poolt kuivama pandud riided meile (ja ka Paulile) üsnagi palju uut infot sellest, mis Valli elus toimub. Näiteks saab Paul just tänu nööril kuivavale meeste hamele teada, et Valli majas on ka mees. Mõte, mis pole Paulile kunagi pähe tulnud. Ausalt öeldes ei tulnud ka mulle kordagi pähe mõtet, et Valli elus võiks olla mõni teine mees peale Pauli. Just nöörile kuivavad riided on need, mis annavad märku, et Valli elus on ka üks pisikene poiss. Kuid kas kõik see, mida me näeme on alati just see, millena me teda näeme ja arvame teadvat kuidas kõik on? Tasub alati meeles pidada seda, et kõik mida me oma silmaga näeme ei pruugi olla täpselt nii nagu meie seda arvame. Ja tasuks leida endas see jõud, et asjaosalistelt üle küsida, kuidas lood tegelikult on. Sarnaselt enamikule, pole ka Paulil seda kannatust ja nii teeb ta Valli olukorra kohta järeldused ainult kuivavate riiete kohta. Nii ei saagi Paul teada, et Valli elus oli mees juba enne Pauli ja laps pole üldse Valli oma.

Lavakujundusest hakkab kõige enam silma valge, näiteks need samad linasest riided, mis on kuivama pandud ja mis katavad suure osa ühest lavapoolest. Valge on teada tuntud lootuse värv ja ka siin sümboliseerib valge lootust ja igatsust. Siiski ei saa öelda, et heledad toonid lavakujunduses domineeriksid. Hõre ilma akendeta heinaküün ning vanaaegne tumedates toonides mööbel tekitavad pigem süngeid emotsioone. Samuti võimendavad rusutust tegelaste valdavalt tumedatesse toonidesse (erinevat tooni hallid, prunid, lillad ja tumesinised) kalduvad kostüümid. Kuid kõige enam köidab pilku lava tagaseina moodustav suur valgetest kappidest sein. Kapid ja riiulid on erinevate kõrgustega ning neid katavad sinised sibulakupleid meenutavad kujutised. Pole kahtlustki, et tegemist on setode jaoks ühe oluliseima maamärgiga – Petseri kloostriga. Nagu ühele pühakojale omane, leiab kappide seest ikoone, mis moodustavad ühe suure altarimaali kui kapiuksed korraga lahti teha. Lisaks setode jaoks kõige olulisemale ehitisele leiame lavalt veel teisigi usu ja rituaalidega seotud stseene. Näiteks see, kuidas Paul Petseris surnuaiale läheb, et seal oma esivanemate haual oma vanaisa hingega rääkida ja temalt juhatust saada. Muidugi ei tule juhatus ilma kombekohase ohvriannita – muna ja mitu pitsi hansat.

Kusjuures see surnuaia stseen on üks mitmest kunstiliselt ja lavastuslikult väga huvitavalt lahendatud stseenist. Kusjuures see „huvitav“ pole üldse halva tähendusega. Päriselt oligi huvitav. Küüni ühes ääres on suur mullahunnik, mis pealt on juba rohumätastega kattunud. Selle mätta sees on näha üks armetu puust rist. Kui Paul selle risti kõrval puhta valge liniku laiali laotas ja sinna ohvriannid asetas, ilmus künka tagant välja tema vanaisa. See on kõige ägedam vaimudega suhtlemise stseen, mida ma näinud olen. Eks natukene ehmatav oli ka, et keegi niimoodi tasapisi sealt mullahunniku tagant paistma hakkab, sest seda poleks küll oodanud. Sama huvitav oli muidugi ka see hetk, kui vanaisa sama mullahunniku teisest küljest sinna hunniku sisse tagasi kadus. Nüüd ma olen niigi palju juba ette öelnud ja rohkem ei ütle midagi, sest nendel, kes pole lavastust veel näinud, kaob kogu uudsus muidu ära.

Ma ei tea, kas see oli mängupaiga, lavakujunduse või väga heade näitlejatööde tunnus, aga mulle tundus väga mitmel korral, et sarnaselt vanaisa kadumisega mulla alla, kadusid ka teised tegelased lavalt väga äkki. Või vähemalt nii mulle tundus. Näiteks jäin ma korduvalt pead murdma selle üle, millal Paul või Valli lavalt lahkusid ja kus nad end nö peidavad, sest ma ei näinud, et nad oleksid kappide taha läinud. Kuni ma ühel hetkel nägin, et tegelikult olid nad laval olemas, kuid lihtsalt voodis pikali. Ja mina ei näinud üldse seda hetke, kui üks neist voodisse pikali heitis. Sest laval toimus samal ajal teises nurgas nii palju tegevust, et ma olin täielikult süvenenud sellesse hetkesse ja ei näinud muud. Kõige vähem salapäraselt kadus lavalt ära piirivalvur Ljubov (Jekaterina Moskalenko). Nimelt saabus ja lahkus tema enamuse ajast selle sama valge kapi kaudu. Selline lahendus võis viidata sellele, et mingil perioodil ei võinud setod iial teada, kes, kus ja millal sind jälgivad. Seda kinnitab ka Ljubovi lause, et ta rääkis piiril Pauliga vene keeles, kuigi tegemist oli samuti setoga, sest vaja oli Pauli kontrollida. Lisaks sellele või jälgimine toimuda kõige ootamatumas kohas, näiteks sinu enda magamistoa kapis. Kusjuures Ljubov väljus ja sisenes just nö Pauli poolel asuvast kapiuksest. Ja rääkis Paul ju Vallilegi, et tal on tunne, et tema telefoni kuulatakse pealt. Seega üsna ilmsed viited salaluure tegevusele.

Seoses telefoniga jäi mind häirima mõte, et kuigi Valli ja Pauli jutust käis korduvalt läbi see, et nad kasutavad mobiiltelefone, siis laval ühtegi mobiiltelefoni polnud. Selle asemel oli üks väga vana ja suur telefoniaparaat. Kusjuures ma ei mõtle vanu numbrilauaga või kettaga telefone, vaid ikka konkreetselt suurt telefoniaparaati. Samuti olid mõlemas toas raudvoodid ning Valli pesi pesu plekkvannis pesulauaga. Eestit ja Venemaad eraldav piir ja mobiiltelefonid on ju kaasaegsed nähtused. Seega vanaaegne lavakujundus mõjus väga vastuoluliselt. Kas oli selle mõte viidata sellele, et vanasti oli elu parem? Polnud piiri ja setod said vabalt ringi liikuda. Või näitas see seda, et aeg on setode jaoks justkui seisma jäänud ja moodsas maailmas mõjuvad nemad ikka kuidagi vanaaegsetena koos kõigi oma traditsioonidega?

Vanade ja paremate aegade meenutamisega haakusid ka lavastuse algus ja lõpp. Nimelt näidatakse nende samade valgete kapiuste pealt projektsiooni ühest väikesest poisist. See poiss on meie loo peategelane Paul, kelle lapsepõlvemälestus suveõhtul piima jahutamisest „avab“ lavastuse. Lõpus tuleb see sama väike Paul selle sama projektsioonina suurele Paulile järele. Väike paul sirutab projektsioonil käe ja suur Paul sirutab laval käe ning kõnnib kapiukseni. Sel hetkel kui ta kapiuksest sisse läheb, on projektsioonil näha kuidas ta on väikese Pauli juurde jõudnud. Nii nad kõnnivad koos päikesepaistelisel suveõhtul mööda heinamaad kaugusesse. See oli ehtne ühest maailmast teise hüppamine. Ja järjekordselt lahendatud väga ägedalt. Ma ütlen, selliseid lihtsaid kuid samas väga efektselt mõjuvaid lahendusi oli lavastuses nii palju, et lausa lust oli vaadata. Projektsioon erines tumedast lavakujundusest just oma soojuse ja helguse poolest. Justkui oleks vanasti kõik olnud palju parem kui praegu. Selline ühest maailmast teise hüppamine illustreerib setode lootust, et ühel päeval on neil jälle võimalik viisavabalt piiri ületada ja ilma bürokraatiata enda juurte juurde tagasi minna.

Muidugi ei saa ma rääkimata jätta Mari Kalkuni loodud muusikast. Nagu Wikipedia väidab, siis Kalkuni muusika on saanud inspiratsiooni eesti elust, regilauludest ning loodusest ja luulest. Seda kõike on ka lavastuse muusikalise kujunduse juures võimalik tajuda. Üheks põhjuseks, miks ma vahepeal laval näitlejad „ära kaotasin“ oligi muusika. Muusika haaras mind nii endasse, et ma ei pannd enam muud tähele, vaid jäin muusikast tuttavaid katkendeid kuulama. Näiteks tundus mulle, et ühes palas oli kasutatud setode rahvalaulu „Kergotamine“ motiive. Ning algus ja lõpu projektsiooni saatev muusika meenutas mulle tempokat rändamise muusikat, millesarnaseid võib sageli reisisaadete tunnusmeloodiates kuulda. Natukene kahju on mul ainult sellest, et Kalkunit nii vähe laulmas sai kuulda. Ma oleksin ühte mõnusat setokeelset laulu ka tahtnud kuulda. Eriti tore oleks olnud, kui Valli ema matuste ajal oleks traditsioonilist setode itkulaulu kuulnud. Aga see on vist ka ainus negatiivne mõte, mis mul seoses lavastusega pähe tekkis.

Kogu suurepärase loo, lavastuse ülesehituse, muusika ja lavakujunduse juures ei saa me ometigi kõige tähtsamat ära unustada. Ja selleks on otse loomulikult näitleja. Kõige rohkem kuulsin publiku hulgast kiidusõnu just näitlejate kohta. Näiteks Agur Seimi lavalise liikumise kohta tulid sellised kommentaarid: „Issand, kui tubli akrobaat!“, „Vaata, kui heas füüsilises vormis ta on, et niimoodi liikuda.“. Ja neid ohhetamisi ja ahhetamisi teiste näitlejate kohta võiksingi ma üles loetlema jääda. Jah, ma nõustun, et Agur Seim tegi kõige füüsilisema rolli selles lavastuses. Kõik ronimised ja tantsud olid äärmiselt nauditavad vaadata ning andsid väga hästi tema igatsust edasi. Kuid kindlasti polnud see ainult hea füüsiline sooritus, mille tõttu Seimi mäng nii nauditav oli. Tema mängus oli hingestatust, justkui olekski see tema igatsus ja tema lugu, mida ta laval edasi annab. Sama hingestatult mängis ka Lauli Otsar, kuid tema mäng ei olnud nii jõuline, vaid pigem andis tema Valli igatsust edasi vaimse tasandi kaudu ja teda ei näinud me suurest igatsusest tantsimas. Valli oli mõtlikum ja tasasem ning kindlasti kalkuleerivam pool. Duo Otsar ja Seim täiendasid teineteist laval suurepäraselt ja mul oli terve aeg väga nauditav vaadata, mis laval toimub. Mitte kordagi polnud tunnet, et ma olen seda juba kunagi kusagil näinud või et näitlejad mängivad üle. Selleks, et kogu lugu väga kurvaks ei muutuks, andsid igatsuse loole veidi karakterit ja värvi juurde Jekaterina Moskalenko karm kuid hooliv piirivalvur ja Siim Angerpikk veidi väikest härjapõlvlast meenutava vanaisa vaimuna. Kokku moodustavad need neli dünaamilise kvarteti, kelle mängimist laval on lausa lust vaadata. Kohati isegi ununeb lõbusamate stseenide juures ära see valu, mis tegelikult Valli ja Pauli ning kõikide teiste setode lugu saadab. Ausalt öeldes pole ma sellist harmooniat näitlejate vahel enam lavalaudadel mõnda aega kohanud. Jah, ma olen näinud suurepäraseid esitusi, kuid seda, et kogu trupp nii ühte jalga astub kogu etenduse vältel, seda oli tõeliselt nauditav vaadata.

Nagu ma juba alguses ütlesin, siis mina olen suur setode fänn. Aga ma ütlen täiesti ausalt, et tegemist on lihtsalt suurepärase lavastusega ning ma ei ole mitte kuidagi kõigutatud oma suure setode armastuse poolt. Jah, mu suurepärase lavastuse indikaator – märjad silmad olid ka sel korral kohal. Kuigi sel korral ma vist vesistasin mitte niivõrd konkreetse loo, kui setode ajaloo ja saatuse üle laiemalt. Lavastuse ümber pole suurt produktsiooni ja suurt meediavahtu, kuid ometigi tulevad inimesed lähemalt ja kaugemalt Eestimaa eri otstest kokku ning isegi teiselt poolt Vene riigipiiri oldi kohale tuldud. Vot nii südamesse läheb ühe väikese pärimusteatri tegevus inimestele. Seda ilmselt sellepärast, et nad ajavad oma kindlat asja ja teevad seda kogu südamega. Südamesoojust ja hingega tehtud lavastuse puhastavat mõju on tunda ka viimastesse ridadesse. Selliste teatrielamuste pärast ma teatris käingi. Ja kui keegi küsib, miks ma nii palju käin, siis seepärast käingi, et nende paljude keskpäraste ja heade lavastuste hulgast tuleb see üks eriline pärl üles leida. Ja minu jaoks tõesti on Taarka Pärimusteatri lavastus „Petserimaa igatsus“ teatripärl.

Igaks juhuks mainin ära, et suurem osa jutust räägitakse seto/võru keeles, sekka ka mõned eesti-, vene- ja inglisekeelsed väljendid. Kes sellest lõunaeesti keelest kohe midagi aru ei saa, siis teil pole ka midagi karta vaja. Kavalehel on sisukokkuvõte iga stseeni kohta olemas ja lavakujundust, muusikat ning näitlejatööd saate ikka nautida. Kes tunneb, et kõik need lavastused mida ta sel suvel siiani näinud on, pole talle suurt elamust pakkunud, siis minu soovitus on küll, et otsige Säpina küla üles ja minge tutvuge veidi setode igatsusega.

 

Autor: Ilmar Vananurm

Dramatiseering: Urmas lennuk

Lavastaja: Helena Kesonen

Lava- ja kostüümikunstnik: Triinu Pungits

Muusikaline kujundus: Mari Kalkun

Valguskunstnik: Enor Niinemägi

Videokunstnik: Kärt Petser

Graafiline disainer: Rivo Mehilane

Laval:

Agur Seim – Paul

Lauli Otsar – Valli

Jekaterina Moskalenko – ­piirivalvur Ljubov

Siim Angerpikk – vanaisa

 

Rohkem infot Taarka Pärimusteatri ja lavastuse kohta saab nende kodulehelt ja pileteid saab Fientast.

Loe edasi

Ernesto küülikud

12. septembril 2019 Saksa Kultuuri Instituudis (Draama 2019 raames)

Kes arvab, et tsirkus on äge? Ma mõtlen ikka sellist päris õiget tsirkusetelgis toimuvat tsirkust. Ma pean tunnistama, et ma pole kunagi eriline tsirkusefänn olnud. Aga tänu Musta Kasti lavastusele Ernesto küülikud võin ma isegi ümber mõelda. Tegemist ei ole küll päris tsirkusega, aga lavastus toimub tsirkusetelgis ja räägib sellest mis saab siis kui ühel päeval on tsirkuseartistidel vaja endale väljaspool tsirkust uus töö leida. Jah, te arvate õigesti, et tegemist on lastelavastusega. Õigem oleks öelda, et koguperelavastusega (teater soovitab lavastust vanusele 5+). Mina igatahes soovitan täiskasvanutel ka seda vaatama minna. Tegemist on vaieldamatult minu parima teatrielamusega viimaste aastate jooksul. Ma ei oska mitte ühtegi halba asja välja tuua. Ehk ainult seda, et tsirkusetelk on võrdlemisi väike ja seepärast mahub publikut ühte etendust korraga vähe vaatama. Aga see on ka tõesti ainus negatiivne asi.

Ma pole siiani eriline Musta Kasti fänn olnud, kuid nüüd ma lubasin neid fännama hakata. Eriti seda füüsilist teatrit. Ilmselt sellepärast mulle nähtud etendus meeldiski, et see on füüsiliselt huvitav vaadata. Ka kõige väiksemad liikumised on lahendatud huvitavate hüpetega või muu üllatusliku liikumisviisiga. Sa ei tea kunagi mida oodata ja pole ohtu, et mõne näitleja žestid igavaks muutuksid. Näitlejatele on muidugi selline füüsiline teater raskem mängida. Eriti kahju hakkas mul peaosalist Ernestot kehastanud Agur Seimist, kes väikeses telgis kogu 70 minutit järjepanu olema pidi ja kes pärast etenduse lõppu tilkus higist nagu oleks ta just maratoni jooksnud. Aga see ongi Musta Kasti eripära, et nad panevad näitlejate võimed proovile. Mitte, et mulle meeldiks näitlejate kannatusi vaadata, aga selline proovile panek on just üllatusmomendi tõttu kiiduväärne. Sest sellist vaatepilti te naljalt ühestki teisest Eesti teatrist ei leia.

Huvitavaks tegi lavastuse ka ootamatute rekvisiitide kasutamine. Näiteks kasutati telefonina köit, mille ühes otsas oli üks ja teises otsas teine inimene. Või mingi ebamäärane trapetsikujuline kast, mis ühel hetkel täitis laua ja järgmisel hetkel mootorratta funktsiooni. Need on ainult mõned näited. Ma ei hakka kogu üllatusmomenti teilt ära võtma. Eks lastel on lihtsam sellise lavakujundusega leppida, sest nemad on harjunud fantaseerima. Kuna mulle lavastus väga-väga meeldis siis ilmselt on minus ka piisavalt lapselikkust säilinud, sest mitte miski ei tundunud lapsik. Isegi mitte jänesed, mis liikusid ilmselgelt siis kui näitleja mängujäneseid liigutas. Vahel mind häirib selline labaselt lihtne mänguasjade kasutamine, kuid sel korral ei pööranud ma sellele absoluutselt mitte mingit tähelepanu.

Ma saan aru, et ma olen vist kogu lavastusest nii lummatud, et ma ei oska isegi näitlejate kohta mitte midagi öelda. Ja seda pole minu blogiajaloos veel juhtunud, et ma nii pahviks oleksin löödud, et kohe mitte midagi öelda ei oska. Vahetult peale etendust küsis Karl Edgar Tammi ka minult, mida ta oleks võinud teisiti teha ja ütles, et ma võin julgelt kriitiline olla. Ma oskasin talle ainult öelda, et ta oli maru äge. Lisasin juurde ka, et ma olen tegelikult väga kriitiline ja kui ma ütlen, et maru äge oli ja mul midagi kritiseerida pole, siis see on minu poolt suurim kiitus. Paistis, et ta jäi selle vastusega väga meelsasti rahule. Eriti meeldis mulle, et Siim Angerpikk, Jaanika Tammaru ja Karl Edgar Tammi mängisid kõik väga erinevaid rolle ning igal rollil oli täiesti erinev karakter. Kõik karakterid olid väga efektsed. Eks see ongi lastelavastusele iseloomulik, et kõiki liigutusi tehakse veidi suuremalt ja nö "mängitakse natuke üle". Ma pean ütlema, et ma pole sellist "üle mängimist" väga paljude lastelavastuste juures sobivaks pidanud, aga sel korral oli see nagu rusikas silmaauku. Minu jaoks oleks lavastus võinud täiesti vabalt ka pantomiimietendus olla ja see oleks ikka sama efektne olnud.

Eks oma osa oli suurepärase lavaterviku loomisel ka muusikal ja kostüümidel. Kui ma esimest korda muusikat kuulsin, oleksin ma tantsida tahtnud (ja mulle tegelikult ei meeldi tantsida). Muusika lihtsalt oli nii energiline ja kaasahaarav ja lõi täpselt selle tunde nagu kõnniksid sa Ernestoga kogu teekonda kaasa. Selles suhtes ma ei imesta, et näitlejad nii energiliselt ja graatsiliselt liikusid. Muusika lihtsalt oli juba selline, et selle järgi tekkis tahtmine näiteks hüpata või keksida, mitte kõndida. Ja muidugi värvikirevad kostüümid, mis lastelavastuse puhul on pigem tavaline nähtus, lõid ka muidugi palju rõõmsama meeleolu. Aga vahelduseks oli tore vaadata ka värvilisi kostüüme. Täiskasvanutele suunatud lavastustes kipuvad kostüümid enamasti ikka ühtlaselt ühesugustes toonides olema. Ja valdavalt on need toonid üksluiselt igavad. Erilised kiidusõnad tahaksin muidugi edastada eri kõrguses pinkide eest. Esimeses reas olid pingid kõige madalamad ja viimases reas oli pink nii kõrge, et ma pidin lausa sinna istuma saamiseks hüppama. Nii ma kogu etenduse aja seal jalgu kõlgutades istusin, sest jalad maha ei ulatunud. Ühtlasi oli niimoodi kõigile tagatud hea vaade ja lapsed said ette madalamatele ja täiskasvanud vastavalt pikkusele taha kõrgematele pinkidele istuda.

Kuna lugu põhineb ikkagi Piret Raua muinasjutul Ernesto küülikutest, siis ma veidi pelgasin teksti. Aga tekst oli täpselt nii huvitavaks tehtud, et lapsed said naerda ja vanemad said ka naerda. Kuigi mulle tundus, et sel korral oli vanemate naerutamisele veidi rohkem tähelepanu pööratud. Ma pole küll Piret Raua muinasjuttu lugenud ja seetõttu ma ei tea, kas originaalvariandis on ka päevapoliitilised sündmused kirjas või mitte. Näiteks kuidas mets on kallis ja muidugi räägiti ka sellest kui lihtne on laenu saada. Ilmselt mulle pakkuski kõige rohkem nalja Karl Edgar Tammi kehastatud pankur, kes üritas igal võimalusel laenu anda. Täpselt nagu need müügimehed on, kes üritavad iga hinna eest oma kaupa möödujatele pähe määrida. Kuigi ma pole Nõukogude ajal elanud ,tuli mul paratamatult pähe võrdlusmoment, kuidas Nõukogude ajal lastelavastustesse päevapoliitilisi sündmusi põimiti. Kohati tekkis mul „Ernesto küülikuid“ vaadates tunne, et lapsed näevad ühte lugu ja nende vanemad hoopis mingit teist, metatasandil toimuvat lugu mis räägib meie ühiskonna valupunktidest.

Niisiis ma rõhutan veel kord, et tegemist on tõsiselt hea lavastusega, mida minu meelest peaksid kõik lapsed nägema. Sama soojalt soovitan ma lavastust ka ilma lasteta vaatama minna, sest positiivne emotsioon on kõikidele garanteeritud. Kindlasti peaksid teatrisse minema need, kes arvavad, et teater on end ammendanud ja pakub ainult tehnoloogiaga põimitud virr-varri. Must Kast pakub helgetes toonides ja selge sõnumiga lavastust, mille üle saab mõtteid mõlgutada veel järgmisel ja ülejärgmiselgi päeval. Ühtlasi olen ma kindel, et ka lapsed küsivad mitu päeva hiljemgi vanematelt millal nad uuesti teatrisse minna saavad.

Kellel nüüd huvi tekkis, siis pange tähele, sest lavastust näeb:

1. Novembril kahel korral Tallinnas Vaba Laval toimuval festivalil Naks!

8. Novembril kahel korral Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses

19. - 21. Novembrini Saksa Kultuuri Instituudis Tartus

29. Novembril kahel korral Koeru Kultuurimajas

9. - 11. Detsembrini Saksa Kultuuri Instituudis Tartus

Rohkem infot saab teatri koduleheküljelt SIIN

Autor: Piret Raud

Lavastaja-dramaturg: Kaija M Kalvet

Kunstnik: Inga Vares

Valguskujundaja: Karl Marken

Helilooja: Ardo Ran Varres

Mängisid:

Agur Seim - Ernesto

Jaanika Tammaru - erinevad rollid

Karl Edgar Tammi - erinevad rollid

Siim Angerpikk - erinevad rollid

⃰ – päisepildi autor on Gabriela Liivamägi

Loe edasi