Luikede järved

 2. augustil 2023 Musta Kasti suvelavastus Luke mõisapargis

Foto: Rasmus Kull

Nii palju kui ma olen enda tutvusringkonnas erinevate inimestega rääkinud, siis mulle tundub, et Must Kast on üks nendest teatritest, keda osad inimesed armastavad ja teine osa inimestest ei saa aru, mis asja see teater ajab. Kuigi mulle kõik nende lavastused pole meeldinud, mida ma näinud olen, mulle üldiselt siiski nende tehtav teater meeldib. Seega ootasin ma huviga Musta Kasti sellesuvist suvelavastust „Luikede järved“, mis põhineb Tšaikovski klassikalisel ballettil „Luikede järv“. Kuna ma pole eriline balletti sõber, siis ma vist pole „Luikede järve“ kunagi täies pikkuses näinud, ainult mõningaid katkendeid. Seega sain nüüd tänu Mustale Kastile teada, millest klassikaks saanud ballett räägib. Kui nii võtta, siis on Musta Kasti lavastus hea alternatiiv kõikidele nendele inimestele, kes balletti ei armasta või kes pole aru saanud, mis looga tegemist on, sest Must Kast koos lavastajate Katrin Pärna ja Janek Savolaineniga paneb klassikalise balletti sellisesse vormi, millest kõik aru saavad.

Neile, kes Musta Kasti tegemistega kursis pole, võib kummaline tunduda, et kuidas draamanäitlejad balletti etendavad, aga tegemist on ballettiga Musta Kasti võtmes. Kuna üks lavastajatest on Vanemuise ballettiartist Janek Savolainen, siis on lausa iseenesest mõistetav, et mõningaid balletti meenutavaid liigutusi laval näha saab, kuid see pole kõik. Muidugi on lavastusel ka täiesti sõnaline osa olemas ja tänu sõnadele saavadki kõik ballettivõhikud teada, mis siis kurikuulsas Tšaikovski ballettis täpselt juhtub. Siiski pole Musta Kasti lavastuse puhul tegemist ainult ballettiklassika esitamisega draamažanris. Sekka tuuakse päris palju ka tänapäevaseid teemasid ja päevapoliitikat ning seda teatrile omase huumoriprisma läbi.

Näiteks puudutatakse väga palju erinevaid diskrimineerimist ja võrdõiguslikkust puudutavaid teemasid. Mis sest, et tegemist on klassikaga, aga kas tänapäeval tohib lavastuses olla must luik, või on see diskrimineerimine? Musta Kasti huumorile omaselt keeratakse teemat päris palju üle võlli ja nii soovivad kurikuulsas ballettis üles astuda ka kauboi, kes identifitseerib end luigena ja veel mitmed teisedki sulelised ja karvased. Siinkohal ma piirdun ainult ühe näitega, sest muidu pole teil üllatusmomenti, kui te lavastust vaatama lähete. Suur osa huumorist on just selle sama üllatusmomendi peale üles ehitatud ja kuna ma tahan, et te saaksite sama toreda teatrielamuse kui mina, siis ma ei hakka üllatusi ära rikkuma.

Kuna tegemist on ikkagi balletti tõlgendusega, siis on suur rõhk lavastuses pandud liikumisele. Kõik liigutused pole päris nii graatsilised, kui päris ballettis ja kindlasti ei näe draamanäitlejad liibuvates retuusides välja kui ballettiartistid, kuid sellegi poolest on liikumisi nauditav vaadata. Kohati on mõned etteasted täiesti teadlikult üle võlli keeratud ja need lihtsalt ajavad naerma. Samas on kõik Musta Kasti näitlejad füüsiliselt nii võimekad, et suudavad enda keha sellisel määral valitseda, et tantsud moodustavad efektse terviku. Kõige enam jäi tantsustseenides silma Laura Niils, kes liikus teistest veidi rohkem plastilisemalt. Ilmselt on selle põhjuseks Niilsi pikaaegna tantsukooli kogemus. Minu meelest on kõige suurem erinevus draamanäitlejate ja ballettiartistide puhul see, et kui ballettiartistid valdavad oma keha, siis näod on neil enamasti üsna emotsioonitud tantsude ajal. Must Kast tegi pool etendust ära juba ainuüksi oma näoilmetega, mis andsid tantsudele ja kõigele muule väga palju juurde. Vahepeal ma naersin ainult seda, milliste näoilmetega näitlejad laval olid.

Lisaks humoorikale tekstile ja suurepärasele liikumisele andsid lavastusele värvi Triinu Pungitsa loodud kostüümid, mis ühelt poolt meenutasid oma mustritega justkui mingisuguseid loomakostüüme. Samas olid kostüümid liibuvad, meenutades baleriinidele iseloomulikku riietust. Kuna süžee räägib ikkagi õukonnast, siis poisid kandsid valdavalt kuninglikke kuubesid liibukate peal. Palju nalja pakkusid ka fantaasiakostüümid, näiteks merineitsi, karu ja Jaga-Baba või Baba-Jaga (kuidas keegi ütleb) maja jne. Nauditav oli vaadata, kuidas juba ühe väikese detailiga suudeti kostüümi täielikult muuta, kuigi kõikidel näitlejatel moodustas nö kostüümi põhja liibuv kostüüm, millele siis vastavalt vajadusele erinevaid aksessuaare või riietusdetaile lisati.

„Luikede järve“ tõelist emotsiooni annab edasi Tšaikovski originaalmuusikast tuttavad meloodiad, mida helikujundaja Kaarel Kuusk on veidi tänapäevasemaks kohendanud. Seega, kes muusikat austab, ei pea muretsema, et kaunis muusika ära kadunud on. Lisaks ballettiklassikale kuuleb laval ka aastakümnete tagusesse Eesti popmuusika klassikasse kuuluvat Heli Läätse laulu „Kaunid baleriinid“. Seega on kogu muusikaline kujundus ikkagi inspireeritud ballettist ja baleriinidest ja luikedest.

Kes Luke mõisas käinud on, siis need kindlasti teavad, et territooriumile mahub päris mitu erinevat tiiki. Teadupärast on luikede elupaigaks ka veekogu ja nii toimubki kogu tegevus kahe tiigi vahele rajatud platvormil. Mulle isiklikult meeldisid taamal tiigil olevad täispuhutud luiged, mis ühelt poolt on praegu väga populaarsed, sest peaaegu igal teisel lapsel ja ka suuremal inimesel on mingi täispuhutav luik või flamingo, mille seljas saab vee peal istuda. Samas andis see edasi illusiooni, et luikesid on palju ja just see konkreetne tiik ongi luikede koduks olev järv. Kirsiks tordil olid muidugi veidi eemal põllul häälitsevad sookured oma huigetega, sest kuigi pealkirjas räägitakse luikedest, mainitakse tekstis ka kurgi. Ja linnainimese jaoks pole väga vahet, mis linnud taamal häälitsevad, mõjub ikka kuidagi efektsemalt.

Laura Niilsi heast liikumisoskusest ma juba rääkisin. Lisaks Niilsile löövad lavastuses kaasa Jaanika Tammaru, Kaija M. Külm, Kaarel Targo, Karl Robert Saaremäe, Johannes R. Sepping ja Siim Angerpikk. Kogu trupp tegutseb ühtse meeskonnana ja tegelikult liiguvad kõik väga hästi, lihtsalt Niilsi liikumine oli ehk veidi rohkem graatsilisem kui teistel. Samas oli siiski nauditav vaadata, kuidas kõik näitlejad sooloesinemisi tegid ja enda võimeid näitasid. Veidi rohkem jäi silma ka Kaarel Targo, kes lõpus rääkis sellest, kuidas ta on unistanud „Luikede järve“ tantsimisest ja nüüd lõpuks tal avanes võimalus üksinda „Luikede järve“ koreograafiat esitada. Üldiselt on siiski kõikide liikumine ja näoilmed nii täpselt paika timmitud, et neid on lust vaadata. Sellist filigraanset näitlejatööd naljalt igal pool ei näe. Juba ainuüksi näitlejate pärast soovitan lavastust vaatama minna.

Lavastust tasub vaatama minna ka juba mainitud poliitilise alatooni ja rohkete üllatuste pärast. Ma olen kindel, et tegelikult jäid mul vähemalt pooled vihjed tähele panemata, sest laval toimus koguaeg nii palju tegevust, et ma vahepeal unustasin teksti kuulamise üldse ära. Lihtsalt näitlejate liikumist ja kheakeelt oli huvitav vaadata. Järgmine kord peaks siis rohkem tekstile keskenduma. Õnneks on lavastus tõeliselt nauditav ja kutsub end korduvalt vaatama. Minu selle suve üks vaieldamatu lemmik. Täpselt selline lavastus, kus saab ohtralt naerda ja argumuredest lõõgastuda. Samas pole tegemist mingi lihtlabase komöödiaga ja kes tahab veidi intelligentsemat lavastust, saab pärast etendust kaaslasega päevapoliitilistel teemadel arutleda.

Mõned etendused on veel sel suvel jäänud ja õnneks on nendele etendustele mõned piletid saada, seega soovitan kiirustada. See on lavastus, millest ei tasu ilma jääda!

Esietendus 1. augustil 2023 Tartumaal Luke mõisapargis.
 
Autorid: Pjotr Tšaikovski, Katrin Pärn ja Janek Savolainen
Lavastaja-dramaturg: Katrin Pärn
Lavastaja-koreograaf: Janek Savolainen
Kostüümikunstnik: Triinu Pungits
Valguskujundaja: Priidu Adlas
Helikujundaja: Kaarel Kuusk
Osades:
Laura Niils
Jaanika Tammaru
Kaija M. Külm
Kaarel Targo
Johannes R. Sepping
Siim Angerpikk
Karl Robert Saaremäe

Lavastuse kohta saab rohkem lugeda Musta Kasti koduleheküljelt.

Loe edasi

Kremli ööbikud

19. augustil 2019 Kreenholmi Manufaktuuris Narvas

Ma olen Narvas käinud praeguseks täpselt kolm korda. Esimene kord oli (vist) aastal 2015 kui ma käisin Narva Energiajooksul ja siis sai natukene ka linnas ringi vaadatud. Rohkem avastasin ma Narvat teisel korral, kui seal Elamusretkel käisin. Elamusretke ajal saime ka endist Kreenholmi Manufaktuuri külastada. Kuigi selleks hetkeks kui meie grupp Kreenholmi jõudis, oli seal juba nii pime, et suurt midagi ei näinud. Nii otsustasime sõbrannaga, et kunagi peaks ikka päevasel ajal ka Kreenholmi ekskursioonil käima. Selleni me siiski jõudnud ei ole. Küll aga sain ma nüüd kolmandal Narva külastusel Kreenholmi teises valguses näha, sest sinna oli Tartu Uue Teatri lavastuse „Kremli ööbikud“ jaoks päris atraktiivne keskus loodud.

Tegelikult olin ma juba eelmisel suvel kindel, et „Kremli ööbikuid“ tahan ma näha. Ma olen mingil kummalisel põhjusel ikka Nõukogude aja vastu huvi tundnud. Ilmselt seetõttu, et ma olen sündinud Nõukogude ajal, aga need ajad mida ma mäletan jäävad juba sinna 90ndate algusesse. Ja kui lavastus räägib Jaak Joalast ja teistest Eesti tolleaegsetest staaridest ning nende karjäärist suures liidus, siis see pakub mulle huvi. Nagu ikka, inimene plaanib ja jumal juhib ning nii ma jõudsingi alles sel aastal Narva. Ja seda ka ilma pikema planeerimiseta.

Ilmselt poleks ka sel aastal jõudnud, kui mu sõbranna poleks seda vaatamas käinud ja mulle sellest rääkinud. Mu sõbrad peaksid ilmselgelt rohkem teatris käima, sest siis ajavad nad mulle ka teatri isu peale. Sõbranna ütles, et kuigi tema paljusid tegelasi ära ei tundnud, siis tema emale väga meeldis. Ma arvan, et mu emale ka meeldiks, sest tegemist on ikkagi tema lapsepõlve ja noorusaegsete staaridega. Ilmselt meeldib selle põlvkonna inimestele ka kogu lavastuse keskkond, mis neile nostalgiat pakub. Isegi mina läksin Ararati nime peale elevile. Aga teades, et mulle Nõukogude aeg huvi pakub, arvasingi et kui mu sõbranna emale meeldis, siis peaks mulle ka meeldima.

Kuigi paljuski on räägitud, et „Kremli ööbikud“ räägib Jaak Joala elust, siis ma ütleksin, et Joala elu on lihtsalt üks näide paljude tolleaegsete staaride elust. Joala on nagu tööriist, mille abil tutvustatakse üldist meelelahutusäri Nõukogude Liidus ja seetõttu ehk keskendutakse tema elule veidi rohkem. Samas kui sa ikka Jaak Joalast ja tema elust mitte midagi ei tea, siis lavastuse lõpuks saad ehk mõned fragmendid tema elust teada, kuid lavastuse kui terviku mõistmiseks on siiski vaja eelteadmisi Joala elust.

Kreenholmi territooriumile sisenedes on juba õhus tunda, et sel korral võib saada suure elamuse osaliseks. Sisehoovi kõndides ääristavad silda elusuuruses papist Joalad, siin-seal on tuledekette. Müüakse spetsiaalselt lavastuse tarbeks Kreenholmis tehtud kangast kotte, mütse, särke jne. Tütarlapsed pakuvad konjakit ja Kreenholmi ühte tööstushoonesse on tehtud suur restoraniala. Keset sisehoovi paiknebki ümmargune lava, mille kolmes suunas on tribüünid. Lisaks lavale toimub tegevus ka tööstushoonete akendel ja rõdul (mida minu mälu kohaselt seal muidu ei olnud).

Kuna Narva on ikkagi piirilinn ja Joala oli armastatud nii siin- kui sealpool Narva jõge, on korraldajad mõelnud sellele, et võimalikult palju eri rahvusest inimesi teatrisse tuleksid. Nii täidab ümmargune lava ka ekraani funktsiooni, millelt on võimalik lugeda nii inglise kui ka vene keelseid subtiitreid. Ja kui mõni laul parasjagu oli vene keeles, sai ekraanilt lugeda eesti keelseid subtiitreid. Kuigi ma ei tea, kui hea ülevaate subtiitrid annavad. Mina näiteks poleks küll suutnud üleval rõdul toimuvat jälgida ja samal ajal maapinnal olevalt lavalt subtiitreid lugeda. Paaril korral huvi pärast lugesin subtiitreid ka. Ja mulle tundus, et need ei olnud kõige paremini tõlgitud. Näiteks eestikeelne sõna tähtkuju oli inglise keelde tõlgitud kui star sign, mis on minu meelest puhas otsetõlge ja korrektsem väljend oleks sodiac sign. Aga võib-olla eksin hoopis mina. See pani mind lihtsalt mõtlema, et kui seal on veel mõni sarnane viga mõnes olulises kohas sees, siis läheb ju mitte eesti keelt kõneleva publiku jaoks mõte kaotsi.

Teisalt pole ma üldse kindel kui suur oli tegijate kavatsus mingit sügavat mõtet publikus tekitada. Kuigi ma ei tahaks seda üldse arvata, siis jäi mulle paratamatult tunne et pigem oligi kogu lavastus loodud raha teenimise eesmärgil. Minu meelest puudus lavastusel ühtne kontseptsioon. Või kui kontseptsioon oligi fragmenteeritus, siis sai see tõesti täidetud. Sõbranna ütles, et tegemist oli nagu „Su nägu kõlab tuttavalt“ saatega ja seda sama mõtet juhtusin ka Sandra Jõgeva Youtube videost kuulma. Jõgeva nimetas oma videos lavastust ka kui Youtube diskoks. Ma sellega siiski päris ei nõustu, kuid natukene liiga palju jäid fragmenteeritus ja üksteise otsa kuhjatud laulud ka mind siiski häirima. Kuna ma pole eriline Joala fänn olnud, siis olid paljud laulud minu jaoks tundmatud. Muidugi, eks ma läksin veidi rohkem elevile kui lõpuks „Unustuse jõel“ kõlas. Või siis kui minu suurt lemmikut Anne Veskit järgi tehti. Aga pigem ei tekitanud nähtud etendus minus seda suurt ja võimast emotsiooni, mida ma kogu keskkonna kujundusest lootsin. Ja mulle tundus, et lavastaja eesmärk ikkagi oli tekitada mingit suure võimsa kontserdi emotsiooni. Sel korral see aga ei õnnestunud.

Päris läbikukkumiseks ma lavastust siiski ei nimetaks. Tööd oli palju tehtud, eelkõige just kujunduse osas. Kuigi mulle tundub, et kujunduse kallal oli nii palju tööd tehtud, et kogu aur oli tegijatel läinud sisehoovi jõudmise meeldejäävaks kujundamisele. Lavastus ise väga suurt pingutust kujunduse osas ei nõudnud. Ilmselt kõige keerulisem osa oli pöördlava, millel subtiitreid näidata. Muus osas tegid Kreenholmi hooned ise lavakujunduse ära. Lisaks mõned vanaaegsed masinad, natukene suitsu ja mõned mööbliesemed. Nagu ma sõbrannale ütlesin, siis eduka lavastuse õnnestumiseks on vaja väikseid lapsi, masinaid ja lemmikloomi. Kui nüüd naljaga pooleks võtta, siis ilmselt jäidki minu jaoks puudu lemmikloomad. Ka kostüümid olid vähemalt minu silmis väga audentsed. Hämmastav oli see, kui palju erinevaid kostüüme vaja oli. Kostüümid koos Kreenholmi hoonetega lõid igati ajastutruu keskkonna. Kui publik poleks nii tänapäevastes riietes viibinud, aeg-ajalt mobiile vaadanud ja vaheajal poleks kaardimakseid saanud teha, oleks ma arvanud et olengi ajas üle kolmekümne aasta tagasi rännanud. See oleks igati tore olnud.

Ajarännakule aitasid kaasa ka suurepärased näitlejad, kes oma rollidega hästi hakkama said. Ma isegi mõtlesin, et meil Eesis on ikka nii palju andekaid näitlejaid, kes lisaks näitlemisele suudavad nii hästi laulda, pilli mängida ja veel parodeerida ka. Aga see vist ei üllata enam kedagi. Siiski jäi mind veidi häirima, et mõnede staaride parodeerimine tuli väga hästi välja, kui teistest ei saanud üldse aru. Näiteks meeldis mulle kõige rohkem Katrin Pärna kehastatud Anne Veski aastal 1987. Kõik liigutused ja isegi hääl olid praktiliselt üks-ühele paigas. Ja seda ütleb suur Anne Veski ekspert. Samas Tambet Selingu kehastatud Koit Toome polnud mitte kuidagi Koit Toome. Ainus mis neil sarnane oli, oli klaveri taga istumine. Kui nime poleks öeldud, siis ma polekski aru saanud, kellega tegemist on. Mingi aeg Seling üritas küll Toome moodi laulda, aga no aru ma küll ei saanud, et see Toome on. Korraks mõtlesin, et seda häält oleks ma nagu kuulnud, aga kellele see hääl kuulub, ma ei teadnud. Küll aga oli Selingu kehastatud Hardi Volmer nii täpne koopia, et esimesest sekundist oli aru saada, kellega tegu on. Juss Haasma kehastatud Vana Jaak oli ka täpselt Joala ehtne koopia. Sellisena mina Joalat mäletangi. Haasma saab plusspunktid ka Gunnar Grapsina trummide tagumise eest. Üldiselt tundus mulle, et kuigi näitlejad on andekad, olid neile antud rollid väga ebaühtlaselt esitatud.

Kui Joala kehastajatest veel rääkida, siis Märt Avandi meeldis noore Joalana mulle rohkem kui Priit Strandberg. Strandbergi hääl oli minu kõrvale kuidagi liiga kõrge ja näojooned liiga naiselikud. Samas ma pole Joalat nii noorena näinud, äkki ta oligi noorena kõrgema häälega. Naisi (Katrin Pärn, Saara Pius ja Maria Annus) kiidaksin kõige rohkem süsteemiadminstraatorite mängimise eest. Tegemist oli vanade juudi moodi meestega, kes siis staaride edukus reguleerisid. Ma esimese hooga ei saanud üldse pihta, et saledad naisnäitlejad neid vanu ja veidi tüsedamaid mehi mängivad. Nendest said vist mu lemmikkujud. Kuigi loo seisukohast ei saanud ma küll aru, milleks neid vaja oli. Aga see selleks. Janek Joost jäi mulle ainult transamehena silma. Enamasti olid tema tegelaskujud üleval rõdul ja kuna mul prille ees ei olnud, siis ma ei eristanud sealseid tegelasi väga ära. Ja kuigi ta kehastas ka bassimeest, siis mina arvasin, et bändi kehastavad päris bändimehed ja nii ma neile erilist tähelepanu ei pööranud. Samal põhjusel jäi mul kahe silma vahele ka Robert Linna. Ilmselt kui mul poleks kavalehte olnud, siis Joosti ja Linnat ma ise poleks ära tundnudki.

Eraldi tunnustuse peab tegema näitlejatele ülikiire kostüümivahetuse osas. Lõpus vahetasid nad sisuliselt laval kostüüme alla minuti. Ja kostüümivahetuse alla kuulusid ka parukate vahetused. Lisaks näitlejate kostüümidele meeldisid mulle ka lavameeste kostüümid. Ja ma arvan, et minu kogu etenduse kõige meeldejäävam hetk ongi seotud lavamehega ja juhtus see enne etenduse algust. Nimelt hakkas umbes 45 minutit enne etendust vihma sadama ja õrnalt sadas ka etenduse esimestel minutitel. Kuna aga kogu lava ja toolid mis laval asetsesid, olid märjad, läks üks lavameestest (tegelikult oli see vist naine) lava kuivatama. Aga lavamehed kandsid sel korral valgeid traksipükse ja valget nokamütsi. Ja kui see naine siis harjaga vett kuivatas selles kostüümis, siis mulle meenutas ta peategelaste kunagisest Mehhiko seriaalist „Metsik roos“. Ja kuna see oli minu lemmikseriaal kui ma laps olin, siis jäi see hetk lavastusest mulle kõige rohkem meelde.

Ma isegi ei tea, kas see on kummaline, et mu kõige kaasahaaravam hetk jääb sellesse aega, kui etendus veel alanud ei olnud. Kogu lavastus on küll hästi tehtud ja aeg möödus kiiresti, aga midagi nii kaasahaaravat ja elevust tekitavat mina selle 2,5h jooksul rohkem ei kogenud. Kuigi ma lootsin salamisi, et kõik see 2,5h ongi üks suur emotsioon ja ma ei saa seda emotsiooni nii pea endast välja. Umbes nii nagu juhtub siis kui sa mõnel väga võimsal kontserdil käid. Kahjuks pidin sel korral pettuma. Just seetõttu ongi mul tunne, et Tartu Uus Teater on sel korral veidi haltuurat teinud või kergema vastupanu teed läinud. Inimeste ootused keritakse üles, kuid lõpuks minnakse lavastusega ikkagi lati alt läbi. Otseselt mingit pettumust ei ole, kuid Kreenholmist välja astudes on tunne, et midagi jäi ikkagi puudu. Minu jaoks jäi puudu efektsusest ja suurejoonelisusest. Ilmselt on see ikkagi tingitud sellest, et laval olid näitlejad, mitte omaaegsed suured staarid ja seda Jaak Joala omaaegset menu ei saagi järgi teha.
Sel aastal nähtud suvelavastustest on "Kremli ööbikud" minu jaoks vaieldamatult kõige kehvem olnud. Kuigi ootused olid kõige suuremad. Noortele vist pigem ei soovitaks. Aga umbes 50ndatest eluaastatest alates inimestele võib see isegi mingi elamuse pakkuda. Nendele, kes Kreenholmis pole varem käinud, pakub muidugi sealne keskkond ja vaade juba omaette elamuse.

Autor: Ivar Põllu

Lavastaja: Robert Annus

Muusikajuht: Robert Linna

Kunstnik: Ott Kangur

Kostüümikunstnik: Kristiina Põllu

Valguskunstnik: Rene Liivamägi

Videokunstnik: Henry Griin

Koreograaf: Katrin Noorkõiv

Mängisid:

Märt Avandi – Jaak 1987

Juss Haasma – Vana Jaak; Transamees; Gunnar; Aivar; Riho

Tambet Seling – Diktor; Koit; Transamees; Manager; Mihkel; Karl; Hardi

Priit Strandberg – Noor Jaak 1972; Autojuht 1987; Noor Jaak 1982; Manager; Henri

Janek Joost – Bassimees 1972; Bassimees 1987; Siberi staar; Jüri; Transamees; Bassimees 1982; Jaan

Robert Linna – Trummar 1972; Trummar 1987; Tõnis 1982; Urmas; Trummar 1982; Ivo; Tõnis 1987

Katrin Pärn – Sõjaväelane; Maiken; Administraator; Süsteemiadministraator; Anne 1983; Gruupi; Anne 1987; Silvi; Toomas

Maria Annus – Janika; Maire; Süsteemiadministraator; Ele; Reet

Saara Pius – Evelin; Doris; Süsteemiadministraator; Kaja; Kare

* – päisefoto autor on Henry Griin

Loe edasi

BASKIN ehk Nalja põhivormid

22.jaanuaril 2016 Tartu Uues Teatris

Pildi autor: Gabriela Liivamägi

Autor, lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja: Ivar Põllu
Mängivad:
Katrin Pärn
Janek Joost

Ma ei saa ise ka aru, miks ma väga pikalt Tartu Uue Teatri suhtes umbusklik olin. Eks ma arvasin, et head teatrit saavad teha ainult suured ja tuntud nimega teatrid. Praeguseks olen kahel Tartu Uue Teatri etendusel käinud ja ma ootan huviga, millal ma sinna uuesti satun. Ausalt ka, need etendused on kordades paremad kui nö suure kombinaatteatri etendused. Ma siiski pean tunnistama, et ilmselt mingil määral mängib rolli ka see, et Tartu Uue Teatri näitlejad on mulle veidi võõramad ja seega ilmselt suudavad näitlejad mind üllatada. Näiteks Vanemuise lavastusi olen kõige rohkem näinud ja ma julgen väita, et ma tean sealt poolte näitlejate tüüpliigutusi ja nende rollid tunduvad mulle kõik täpselt sama tegu olevat. Seega kaob teatrist see üllatusmoment ära. Siiani pole Tartu Uues Teatris vist mängitud ühtegi lavastust, mida on võimalik mujal teatrites näha. Kõik lavastused on originaallavastused. Tallinnas on NO99, Tartus on Tartu Uus Teater. Ma pole selle peale kunagi varem tulnud, aga praegu lihtsalt vilksatas peast läbi, et Tallinnas on Ojasoo ja Semper need, kes teistmoodi lavastusi teevad, mis legendideks saavad. Tartus on Põllud need, kes mingil määral sarnase kiiksuga lavastusi teevad ja samamoodi need lavastused lähevad inimestele peale. Võib-olla ongi asi selles, et inimesed tahavad vaheldust, sest tavaline repertuaariteater on kõiki ära tüüdanud.

Nüüd siis asja juurde. Eile õhtul käisin Tartu Uue Teatri lavastust "BASKIN ehk nalja põhivormid" vaatamas. Ma ei ole kunagi olnud suur Eino Baskini fänn (ma olen selleks ilmselt liiga noor), kuid tema teatri etendusi olen küll näinud ja kunagi need mulle isegi meeldisid. Just sel põhjusel, et hea kerge huumor. Samuti olen Baskinit näinud telerist isegi nendes kuulsates estraadikavades, kuid ilmselt pole ma ka nende sihtgrupp. Küll aga kuulsin igalt poolt, et see etendus pidi jube hea olema ja ikkagi Tartu Uue Teatri esimene komöödiaetendus. Nii pidin siis mina ka selle etenduse ära vaatama. Olgugi, et esietendus oli sügisel, siis mina jäin õigel ajal pileti hankimisega hiljaks ja nii sattusingi alles nüüd, jaanuaris teatrisse. Jälle nii nagu alati, et hommikul tuleb idee, et õhtul võiks minna ja nii leiangi end õhtul teatrist.

Tavaliselt ma üritan teatrisse minna ilma igasuguste eelarvamusteta. Seekord läksin selle teadmisega, et etendus on hea. Olid seda mulle ju nii mitmedki näitlejad öelnud ja samuti olin vilksamisi positiivseid arvustusi näinud. No ja ma olin ikka suvisest Odysseiast sillas, mis andis lootust, et ka see etendus tuleb sama suurepärane. Oleks vist siiski pidanud ilma eelarvamusteta teatrisse minema. Vähemalt teatrimajja sisenedes olin ma küll vihane, et miks ma üldse sinna läksin. Riideid oli kitsas ära panna, rahvas istus sealsamas laudade taga ja nautis oma kooki, kui mina üritasin oma mantlit riidepuuni viia. Rahvamassist läbi sain, siis oli järgmine takistus, et kuidas ma oma mantli sinna täistuubitud stangele rippuma saan panna. Ja kuidas ma pärast oma musta mantli sealt miljoni teise musta mantli seast üles leian. Ma saan ise ka aru, et täiesti tühised asjad, kuid mind sel hetkel see kohutavalt häiris. Aga see mure kadus kohe, kui ma saali maha istusin ja näitlejaid nägin. Mulle jubedalt meeldib see, kui näitlejad käivad enne etendust juba laval ringi ja suhtlevad publikuga vabalt. Ilmselt on nii ka näitlejatel endil lihtsam ja mugavam rolli sisse elada. Ja seekordne etendus tekitas samamoodi tunde, nagu sa oleksid näitlejate vana tuttav ja nad nii muuseas teevad komejanti. Selline kodune tunne. Ma sain endale vist järjekordselt uued lemmiknäitlejad.

Mulle tegelikult jäid Katrin Pärn ja Janek Joost suvel Odysseia etenduse ajal silma, kuid seda et nad nii andekad on, ma siis veel ei teadnud. Suur aitäh, kraaps, kniks ja kummardus Ivar Põllule, et ta võimaldas näitlejatel näidata, milleks nad suutelised on. Ma julgen väita, et kogu etenduse menu põhinebki nendel kahel näitlejal. Lisaks mõned parukad, mütsid, prillid ja vuntsid, klaver ja kaks tooli. Muud ei midagi. See oli minu meelest päris uskumatu, kui palju on võimalik erinevaid tegelaskujusid teha ainult parukaid ja mütse vahetades. Põhiline töö käis näitlejate hääle, miimika ja kehakeelega. Ma ei saa aru, miks pole Katrin Pärna ja Janek Joosti veel Su nägu kõlab tuttavalt saatesse kutsutud. Ma loodan, et kui uus hooaeg tuleb, siis kutsutakse. Ja nad teeksid teistele pika puuga ära. Ausalt ka. Kes ei usu, minge ise teatrisse ja vaadake järgi. Minu meelest oli see lausa ime, kui täpselt nad mõlemad suutsid ühte ja sama tegelast järgi teha. Eino Baskin oli muidugi läbiv tegelane ja mõlemal tuli samaväärselt Baskini hääl välja. Sest ega nad väga muud ei teinudki, kui imiteerisid häält. Ja mõningal määral andsid lisavunki parukate, prillide ja mütsidega.

Tegelaskujusid oli palju. Kahjuks tundsin ma, et ma olen selle etenduse jaoks liiga noor. Ei tunne mina kõiki Nõukogude aegseid estraadi tähti, keda etenduses parodeeriti. Ma vist suutsin ainult Ita Everi, Anu Lambi (ma loodan, et see ikka oli Anu Lamp), Edgar Savisaare, Lennart Meri, Egon Nuteri, Dan Põldroosi, Priit Pedajase, Ain Mäeotsa, Mihkel Raua ja Uduvere Ärni ära tunda. Kui seda tundub Teile palju, siis on hästi, kuid tegelikult on need tegelased ainult üks väike osa parodeeritavatest. Ma korraks lootsin, et nad jõuavad oma parodeerimisega tänapäeva ja ehk teevad Ott Seppa ja Märt Avandit ka taga, kuid ilmselt poleks see etenduse üldise kontseptsiooniga kokku sobinud.

Etendus polnud minu jaoks päris selline komöödia, nagu ma harjunud olen. Nalja oli ja naeru ka, kuid pigem oligi naer tingitud äratundmisrõõmust. Seega jäi minu jaoks naeru sellest aspektist veidi väheseks. Aga Ivar Põllu oli ka minusuguste peale mõelnud. Sest kui sellist nalja ära ei taba, siis palja tagumikuga Janek Joost võiks ju iga normaalse inimese naerma ajada. Või siis Katrin Pärn, kellele mitu torti laest pähe kukuvad. Ma nüüd loodan, et ma sellega teatri suuri üllatusi ära ei riikunud. Aga see tordinali oli nii hea, et kui ma esimese tordi kukkumise ära nägin, siis ülejäänud tordid tulid ikka ootamatult ja mõjusid naljakana. Ma isegi ei oska öelda, mis selles paljas tagumikus nii naljakat oli, sest tavaliselt mulle sellised naljad peale ei lähe, kuid eile mõjus see üllatavalt naljakalt. Ilmselt aitas situatsioon palju kaasa. Aga siiski lootsin ma etendsest rohkem nalja. Kasvõi mõnda kahemõttelist nalja. Minu fantaasiamaailmas oleks etendus näinud välja nii, et näitlejad parodeerivad erinevaid inimesi taga ja räägivad mingeid naljakaid jutte ja ehk teevad mõnda naljakat sketši taga. Kuid eks seda nad vist tegelikult tegidki, kuid nii peenelt, et minusugune ei jaganud nalja ära. Või olen ma tõesti paljude šketside jaoks liiga noor. Aga näiteks mina ei saanud aru, mida oli naljakat selles, et Ita Ever ja Eino Baskin lähevad koos Kunksmoori sisse lugema ja siis arutavad, et kuidas pojal läheb. Täiesti eluline situatsioon, kuid kus nali oli?

Ma pidin etenduse ajal päris mitmel korral mõtlema, et paras tempokas tükk on ja lausa uskumatu, et näitlejad praktiliselt terve aja suutsid laval olla. Sest ega see lihtne ei ole üksinda samal ajal mitut erinevat tegelast mängida. Seepärast veelkord au ja kiitus. Au ja kiitust annaksin ma rohkem Katrin Pärnale, sest temal oli minu meelest rohkem erinevaid rolle täita. Samuti oli tema see, kes nn metsa stseenis praktiliselt samaaegselt ma ei tea mitut karakterit mängis. Ja Ita Everi kehastamisest ma parem ei räägigi. Mis Te arvate, kes täna on üritanud seda Kunksmoori ja Kapten Trummi multikat vaadata? Ikka mina, sest mul tekkis eile teatris huvi see uuesti üle vaadata. Ja nüüd hoopis teise pilguga. Aga kui ma saalis olles silmad kinni panin, siis oli teatrisaalis Ita Ever isiklikult kohal. Ehk saab Katrin Pärnast uus Ita Ever?

Kogu mu kiidulaul käibki näitlejate pihta. Sest etenduse põhirõhk oligi näitlejatel. Selle osaga olen ma igati rahul. Kuid minu jaoks jäi huumorist veidi väheks. Räägiti küll anekdoote ja hakseldati läbi praktiliselt kogu Eesti huumori maastik, alates omaaegsetest estraadikavadest, meelejahutaja saatest kuni tänapäevaste suvekomöödiateni välja, kuid mina ei saanud nii palju naerda, kui ma oodanud oleksin. Ma vist oleksin tahtnud terve etenduse aja kõht kõveras istuda. Kuigi ega ma ei nurise, sest huvitav oli vaadata ikka. Ja kindlasti soovitan ma seda etendust kõikidel vaatama minna, kes seda veel teinud ei ole. Aga ilmselt oleks mõistlik seda vaatama minna minust vanematel inimestel. 

Ma üritasin välja mõelda, kas ma midagi negatiivset ka etenduses leidsin, kuid vist mitte. Hoolimata sellest, et tegemist ei olnud minu päris lemmiku etendusega, ma siiski midagi halba öelda ei oska. Lihtsalt minu ettekujutus komöödiast on veidi teistsugune. Kui keegi ütleb mulle komöödia, siis ma tegelikult juba tean, et juttu tuleb mõnest loost, kus on inimesed kas vahetusse läinud või esineb keegi kellegi teisena. Need lood võivad küll naljakad olla, kuid mind nad naerma ei aja. Ma olen juba teadlikult hakanud sellist tüüpi komöödiaid vältima. Siiski ma vist sisimas lootsin, et Tartu Uue Teatri komöödia on ka midagi sarnast, kuid omamoodi viguriga, et äkki hakkavad mulle sellised komöödiad jälle meeldima. Aga võta näpust, see komöödia, mida ma teatris nägin oli hoopis peenema klassi huumor. Ja ilmselt seepärast ma olengi veidi rabatud ja hämmingus ja ei oska peale kiidulaulu muud öelda. Aga eks see minu puhul olegi nii, et ma vaimustun uutest asjadest ja kui keegi teine midagi sarnast nüüd teeks, siis ma oleksin ilmselt palju kriitilisem, sest siis oleks mul juba võrdlusmoment olemas. Pika mõtlemise peale leidsin ühe pisidetaili, mille kallal norida. Mulle isiklikult jäid mõned stseenid etendusest segaseks. Näiteks see sama paljukiidetud metsa stseen. Mis seos oli nendel loomadel Baskiniga? Ma sain aru, et see põhiotsustaja oli karu ja siis olid seal veel orav ja hunt Kriimsilm, kuid kes need teised tegelased olid, keda Katrin Pärn kehastas, jäi mulle arusaamatuks. Siis oli seal veel üks stseen kus Katrin Pärn rääkis, nagu ta oleks koer. Aga kelle koer ta oli? Kas Baskini? Miks peaks koer üldse rääkima? Samas oli see päris huvitav, et milline võib koera maailmavaade olla. Alguses jäi mulle veidi segaseks ka etenduse lõpp. Et kes need kaks tegelast seal klaveri otsas istuvad ja miks nad seal istuvad. Lõpuks sain aru, et üks oli Baskin ja teine tema ingel. See oli tagantjärele mõeldes samuti huvitav nüanss, et tuua etendusse sisse see, mida võis Eino Baskin oma lahkumisel mõelda. Sest me tegelikult ei tea ju keegi päris kindlalt, kas pärast surma on elu või mitte. Või mis üldse toimub peale surma. Aga ilus oleks mõelda, et Baskinit ootaski just selline lahkumine, nagu etenduses oli. Ja nagu selgub, siis ka negatiivsed asjad muutusid lõpuks minu silmis positiivseteks. Kas üks etendus saab nii täiuslik olla?

Ilmselt saab, kui etendus on kirjutatud konkreetsetele näitlejatele. Ja kui näitlejad on nii andekad ja teater murrab end raamidest välja ja üllatab publikut.Kui ma eespool mainisin, et näitlejad tekitasid mõnusa koduse tunde oma vaba suhtlusega, siis tegelikult tekitab koduse tunde kogu teatri atmosfäär. Ja võib-olla see ongi üks põhjus, miks ma sinna uuesti tagasi tahan minna. Kes meist siis ei teaks neid punase-valge mummulisi nõukaaegseid serviise ja nõukaaegset mööblit. Igatahes just üks korralik nõukaaegne sektsioonkapp vaatab kohe teatri peauksest sisse astudes meile vastu. Ja seal on raamatuid. Ja huvitavaid raamatuid. Mul tekkis vaheajal mõte, et kas sealt saaks neid raamatuid niisama laenutada ka. Kahjuks üks vaheaeg on liiga lühike, et raamat läbi lugeda. Kuigi ma vist eelistaksin seda raamatut seal kohapeal lugeda. Maal vanaema juures käies pole see nõukaaegne mööbel pooltki nii mugav ja ahvatlev, kui teatris. Aga seal on igal pool erinevaid nurgataguseid, kuhu minna ja kus on nii mõnus lihtsalt istuda ja olla. Igatahes mulle seal meeldib, olgugi, et kõik pole viimase peal ja uhke ja läikiv. Nagu minu praktika on näidanud, siis selleks, et head teatrit teha ei pea olema uhket teatrimaja, suuri kostüüme ja meeletut lavakujundust. Lihtsuses peitub võlu. Seega soovitan kõigil vähemalt korra Tartu Uut Teatrit külastada. 

Kes nüüd tahab BASKIN ehk Nalja põhivormid etendust näha, siis see peab kiirustama. Jaanuaris ja veebruaris on jäänud veel ainult mõned üksikud etendused. Küll aga räägivad jutud, et Tartus on ka mais võimalik BASKINit näha. 

Rohkem infot leiab etenduse koduleheküljelt SIIT

Loe edasi