Kuvatud on postitused sildiga Tartu Uus Teater. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Tartu Uus Teater. Kuva kõik postitused

16/09/2021

Mängu ilu

 9. septembril 2021 Tartu Uues Teatris (Festivali Draama 2021 raames)

Foto: Gabriela Urm

Mis mälestused teil tekivad, kui mainida rahvastepalli? Minu esimesed mälupildid ei ole just kõige meeldivamad ja kui ma peaksin valima, siis ma kuuluksin sellesse gruppi, kes keelustaks rahvastepalli koolides ära. Sest see oli peamine mäng, mida me algklassides kehalise kasvatuse tundides mängisime ja mulle tundus siis, et poiste peamine eesmärk oli võimalikult tugevalt palli lüüa, et see, kes palliga pihta sai, ikka võimalikult haiget saaks. Ja mina sain selle palliga ikka päris esimeste hulgas pihta ja enamasti olid need löögid päris valusad. Ilmselt rahvastepall ongi põhjus, miks ma tulevikus kehalise kasvatuse tunde vihkama hakkasin. Ja miks ma praeguseni palle kardan.

Just rahvastepalli poolt või vastu kehalise kasvatuse tundides hääletavadki Jan Jaatus (Jan Ehrenberg) ja Elise Eitus (Elise Metsanurk) Tartu Uue Teatri lavastuses “Mängu ilu”. Debatis kaalutakse erinevaid argumente nii rahvastepalli poolt kui vastu, kuni selleni välja, et rahvastepallist loobumine koolis mõjutab kogu meie ühiskonda väga drastiliselt. Aga lavastus ei keskendu siiski ainult rahvastepallile ja tema positiivsetele ning negatiivsetele külgedele. Nagu pealkirigi viitab, vaadatakse mängu ilu laiemalt.

Lavastus on noorte tegijate, lavastaja Andreas Aadel ja näitlejad Elise Metsanurk ja Jan Ehrenberg lõpetasid kõik lavakunstikooli 20. lennu 2020. aastal, proovide käigus sündinud improvisatsiooni tulemusena valminud. Kuigi provides tehtud etüüdide põhjal on Elise Metsanurk teinud dramatiseeringu, millest etendustes suuresti lähtutakse, jätkub etendustes ruumi ka improvisatsioonile. Näiteks mängitakse laval sulgpalli ja see stseen on suuresti improvisatsioonil põhinev, kuna palju sõltub stseenis sellest, kuhu sulgpall maandub või kuidas vastane parajasti palli lööb ning sellele vastavalt siis ka reageeritakse. Eks see olegi mängu ilu, et alati pole võimalik kõike 100% täpsusega ette teada ja alati tuleb olla valmis improviseerimiseks. Noored näitlejad saavad improviseerimisega väga hästi hakkama.

Kuigi suurem rõhk on lavastuses spordil ja eri stseenide käigus mängitakse nii rahvastepalli ja tennist, hüpatakse üle kitse, esitatakse lindikava ning ronitakse ronimispuudel, ei ole tegemist ainult spordist rääkiva lavastusega. Sport on ainult üks väljendusvahend, mille abil edastada inimeste võitlushimu ja soovi võita. Näiteks kohe esimene stseen, kus toimus debatt selle üle, kas rahvastepalli mängimist tuleks koolides jätkata või mitte, oli vägagi ehtne poliitiline debatt, mida me ilmselt lähiajal enne valimisi jälle igapäevaselt uudistes näha võime. Kohati läksid väited päris jaburateks, kuid põhjus oli ikkagi üks, soovida vastast üle trumbata.

Seega räägib “Mängu ilu” suuresti inimestevahelisest võistlusest ja soovist olla teis(t)est parem. Nii ollaksegi valmis tegema ükskõik mida, peaasi et võit koju tuua. Nii näemegi mitmel korral laval pingutust nõudvaid stseene, mis panevad noorte näitlejate füüsilise võimekuse laval proovile. Näiteks ronimispuudel rippumine on selline pingutus, et mõlemad sportlased on näost punased nagu keedetud vähid ja vajavad pärast pingutust mõningast puhkepausi. Aga teisest parem olemise nimel ollakse valmis tegema kõike. Kui soov võita on väga tugev, siis kasutatakse selleks ka ebaausaid võtteid. Näiteks dopingut.

Nii Ehrenberg kui ka Metsanurk mahtusid samaaegselt sama dressipluusi sisse, esindades ühe sportlase kahte isiksust samaaegselt. Kui Ehrenberg oli see pool, kes tahtis pressikoverentsil üles tunnistada, et ta kasutas võiduks ebaeetilisi võtteid, siis Metsanurk kehastas seda patusemat poolt, kes kõik eelnevalt öeldud sõnad teistega asendas, jättes nii mulje justkui oleks võit saabunud suure ja raske töö tulemusel. Ühelt poolt oli sellist vaheldumisi rääkimist väga naljakas vaadata, kuid eks teisest küljest viitas see sellele, et igaühes meist on olemas nii halb kui ka hea pool ja need käivad meiega igalpool koos. Ainult meie ise saame valida, kummal poolel me domineerida laseme.

Mulle isiklikult meeldis ka lõpustseen, kus võistlus käis võimlemislintidega. Mida kiiremini ja tugevamalt üks enda linti liigutas, seda tugevamalt hakkas ka teine oma linti liigutama, et mitte vastasele alla jääda. Iga sekundiga läks lintide liigutamine järjest jõulisemaks, kuni lõpuks oli liigutustes võimalik juba viha tajuda ja see viha oli näha ka punastes lintides, mis lõpuks omavahel ühe punase sõlme moodustasid. Minu jaoks sümboliseeriski see sõlm või pundar seda, kuidas inimesed ühel hetkel omadega puntrasse jooksevad, proovides end teistest paremana näidata.

Kuigi näitlejad on noored ja ehk paljude jaoks isegi tundmatud, siis ei tasu nende noorust ja tundmatust karta. Mõlemad saavad oma rollidega väga hästi hakkama ja kindlasti tasub nii lavastaja Andreas Aadelit kui ka näitlejaid Elise Metsanurka (kes tegelikult on õppinud lavastajaks) ja Jan Ehrenbergi kiita selle eest, et nad nii füüsilise lavastusega otsustasid end publikule tutvustada. Nagu etendusejärgsest vestlusringist oli näha, siis see valik on igati end õigustanud, sest ka eakamad inimesed kiitsid etendust taevani.

Üks variant ongi lavastust vaadata spordist lähtudes ja need, kellele meeldib sport vaatemänguna, jäävad kindlasti ka lavastusega rahule, sest selle pooleteise tunni jooksul on etenduses pinget kindlasti sama palju, kui mitte rohkemgi veel, kui näiteks mõnes pingelises jalgpalli kohtumises. Mõni teatrivaataja leiab ilmselt sarnaselt minuga paralleele ka spordi ja poliitika vahel. Või siis tunneb keegi enda võitlusvaimu laval ära. Seega tõlgendamisvõimalusi on tegelikult palju. Kes muidugi tahab teatrit tõlgendada. Enamus inimesi vist käivad hoopis niisama elamuse saamise nimel teatris. Seda muidugi saab ka. Juba valge lavakujundus ja valged kostüümid on esteetiliselt nauditavad vaadata. Kuigi tekitasid minus veidi liiga steriilse tunde. Lisaks veel näitlejatevaheline ehtne pinge ja energia, millega nad laval liiguvad. Seega tasub vaatama minna. Positiivne elamus on igatahes kindlalt garanteeritud ja naerda saab ka.

Dramaturg: Elise Metsanurk
Lavastaja: Andreas Aadel
Kunstnik ja valguskunstnik: Kristjan Suits
Laval:  
Elise Metsanurk
Jan Ehrenberg

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Tartu Uue Teatri kodulehelt SIIN

29/08/2021

Serafima+Bogdan

 27. augustil 2021 Peipsiveerel Kolkjas


Foto: Gabriela Urm

Selle suve jooksul (ja tegelikult juba kevadel) on minu käest kõige rohkem küsitud, mida ma arvan Tartu Uue Teatri lavastusest „Serafima+Bogdan“ ja kas seda tasub vaatama minna või mitte. Nüüd, kui selle suve viimane etendus on ära olnud, pean kõikide nende inimestega ühinema, kes on lavastust kiitnud, ja võin öelda, et tasub küll vaatama minna. Jääb ainult üle loota, et järgmine suvi mängitakse lavastust veel, juhul kui praegune kirjatükk peaks tekitama soovi lavastust vaatama minna.

Üks asi on lavastus ise oma headuses, aga enamasti ei saa suvelavastuste puhul rääkida ainult lavastusest, vaid tuleb vaadata lavastust koos mängupaigana tervikuna. Ja kuna Vahur Afanasjevi raamatu “Serafima ja Bogdan” tegevus toimub Peipsiveerel, siis mängib Kolkja küla oma teeäärsete sibulamüüjate, samovaritee, koha supi, sibulapirukate ja ehtsa vene külaga kogu lavastuse tajumises väga suurt rolli. Ma olin küll teiste inimeste soovitusi näinud, et teatrisse tasuks varem kohale minna, kuid olles ise seda õhustikku kogenud, võin kinnitada, et see pole lihtsalt sõnakõlks. Eriti efektselt mõjus juba pimedaks kiskuval vaheajal Tädi Šura kohvik oma tulukeste ja äärmiselt sõbraliku pererahvaga. Imemaitsvast, ja külmal suveõhtul lausa päästvalt kuumast koha supist ma parem ei räägigi. Muidugi annab paljuemotsioone juurde ka pikk jalutuskäik läbi Kolkja küla, et mängupaika jõuda. Ühesõnaga kogu Sibulatee avastamiseks tasub tõesti juba hommikul Peipsiveerde suund võtta, et õhtuks teatrisse jõuda. Meie läksime õhtuks teatrisse ja nüüd peame plaani mõnel päeval eraldi Peipsiveert avastama minna.

Siinkohal oleks vist aus tunnistada, et mulle Afanasjevi „Serafima ja Bogdan“ raamatuna väga ei meeldinud. Kusjuures raamatu algus oli minu meelest isegi väga paljulubav, aga mida edasi ma raamatut lugesin, seda vähem see mulle meeldis. Kohati olid sündmused väga masendavad ja kaldusid minu jaoks pigem liiga palju fantaasiamaailma. Mulle meeldivad realistlikumad lood rohkem. Seega olin ma veidi skeptiline ka lavastuse osas (ja see on ka põhjus, miks ma läbi juhuse viimast etendust vaatama sattusin). Samas püsis minus ikkagi lootus, et äkki aitab lavastus mul raamatut paremini mõista, sest mulle tundus, et ma ei saanud lugedes päris hästi aru, mida Afanasjev selle raamatuga tegelikult öelda tahab. Kusjuures ega mulle lavastuse juures ka kõik nüansid päris hästi arusaadavad ei olnud ja paljuski jäi ikka õhku küsimus, et mis kogu selle loo mõte on. Alles praegu seda käesolevat kirjatükki kirjutades, hakkasid mõned mõtted mu peas liikuma. Ehk oli see tingitud sellest, et mulle tundus justkui oleks Ivar Põllu lavastuses veidi rohkem avanud Bogdani ja tema elu, mida raamatus nii põhjalikult polnud kirja pandud. Igatahes tekkis mul tahtmine raamat uuesti käsile võtta ja vaadata, äkki ma sel korral saan aru, miks kõik inimesed raamatut nii tulihingeliselt kiidavad ja miks mina raamatu fenomenist aru ei saa. Tulles tagasi selle juurde, et raamat mulle ei meeldinud, siis lavastusele olid mul ikkagi suured ootused. Eelkõige just mängukoha autentsuse tõttu ning mis seal salata, Tartu Uue Teatri lavastused on lihtsalt sellised, et kui sa ühte neist oled näinud, siis iga uuslavastuse puhul mõtled, et seda tahan ma näha juba ainult seepärast, et vaadata, mida nad sel korral on välja mõelnud. Ja pettuma pole kunagi pidanud.

Minu meelest annab lavastuse pealkiri äärmiselt hästi edasi seda, kuidas Ivar Põllu on Afanasjevi romaani dramatiseerinud. Kui Afanasjev kirjutas Serafima JA Bogdani loo, siis Põllu räägib esmalt Serafima loo ja seejärel Bogdani loo, või siis vastupidi, olenevalt sellest millisesse sektorisse istuma satutakse. Mina alustasin S sektoris, mis tähendaski seda, et mina nägin emsalt Serafima lugu ja siis teises vaatuses Bogdani lugu. Tegelikult on lugu ju üks, aga lihtsalt üks sektor näeb lugu läbi Serafima vaatenurga ja teine sektor läbi Bogdani vaatenurga ning vaheajal toimub sektorite vahetus. Kusjuures esimene vaatus mängiti kronoloogilises mõttes tagurpidi, hilisematest sündmustest varasemateni. Teises vaatuses algas Bogdani lugu sealt samast kus Serafima lugu publiku jaoks lõppes (ehk siis tegelikult algusest) ja liikus siis kronoloogiliselt lõpuni välja. Nüüd oleks väga huvitav lavastust ka teisest perspektiivist vaadata, alustades B sektorist Bogdani looga ja siis liikudes edasi Serafima loo juurde. Praegu jäi minu jaoks Serafima vaatenurk domineerima kuid see oli ilmselt tingitud just sellest, et ma nägin esimesena sündmusi tema vaatenurgast ning see vaatenurk mõjutas minu Bogdani vaatenurga vastuvõttu.

Praegu tundus mulle, et loogilisem oligi alustada Serafima loost, sest Serafima on minu meelest olulisem, kui Bogdan. Viitab sellele kaudselt ka lavastuse pealkiri „Serafima+Bogdan“, et Serafima lugu on põhiline ja boonusena saame teada ka Bogdani loo. Ühelt poolt näitab Serafima naiste uskumatut tahet ja jõudu, tulla toime igasuguste eluraskustega ning hoolimata teel ette tulevatest takistustest liikuda vääramatu jõuga selles suunas, mis nende meelest on õige. Vahendeid valimata. Serafima puhul oli tema elu eesmärgiks tappa oma abikaasa Raimond, sest oli just Raimond see, kes tappis Serafima jaoks kõige olulisemad inimesed – tema pere. Ühelt poolt on see ühe õe ja venna ellujäämise lugu, kuid laiemalt on tegemist siiski ühe väikese rahva (kui nii võib Peipsiveerel elavaid vanausulisi nimetada) ellujäämise looga. Serafima+Bogdan on justkui vanausuliste appikarje, et säiliks nende vabadus elada enda kultuuri ja tavasid järgides. Kõige suurem kujund, mis rääkis vabaduse võtmisest, oli Serafima kaelas olnud roostetanud kett, millega ta end ise maasse aheldas. Kett ilmus Serafima kaela pärast eestlasest miilitsaülem Raimond Uuskülaga abiellumist. Oli just Raimond see, kes kohalikke Nõukogude aja alguses vagunitesse toppis ning igal muul moel oma võimu abil kohalikku elu hävitas ja seeläbi võttis Serafima (ning tegelikult ka Bogdani) vabaduse.

Vastasseisu eestlaste ja vanausuliste vahel ning vabaduse ihalust rõhutavad eriti tugevalt lavastuse kostüümid. Kõik Peipsiveere kohalikud elanikud kannavad lavastuses sinetamistehnikaga värvitud kostüüme, millest mõned on rohkem inspireeritud sunnitööliste rõivastest, kuid teised on äratuntavalt vene rahvarõivaste moodi. Just sinetamistehnika on iseloomulik olnud Peipsiveere piirkonnas ja seega on selle tehnika kasutamine kostüümide värvimiseks, äärmiselt märgilise tähendusega. Samas on helesinine teada-tuntud vabaduse süboliks, sümboliseerides samal ajal ka lojaalsust, tarkust, stabiilsust jne. Seega antakse meile juba kostüümide abil teada, et loos vastanduvad kaks erinevat poolt. Ühelt poolt kokkuhoidev ja teineteist usaldav vanausuliste kogukond ja teiselt poolt kogukonda sisserännanud eestlased. Praegu siis on sissetungijaks kahkivärvi mundris Raimond. Ka Raimondi ja Serafima pojad Sulev ja Kalev on rohkem isa moodi ja ei sulandu kohalikega ning Serafima peab neid lausa nõrkadeks ja rumalateks. Seda iseloomustavad ka nende kahkitooni dressid, kus on näha ainult mõned üksikud sinised värvilaigud. Ilmselt on ka liigne sarnasus isaga põhjus, miks Serafima oma pojad tapab ning otsustab, et kättemaksuks on kõige parem moodus puhas vereliin. Seda saab ta ainult siis, kui tema lapse, kes on nende rahva päästja, isaks saab Serafima vend Bogdan. Poeg kannab nime Mstislav ning temas on koos nii Serafima kangus kui Bogdani tarkus. Erinevalt teistest, ilustavad tema sinist kostüümi punased triibud külgedel, olles justkui märk verisest kättemaksust, mis tema käe läbi peab teoks saama.

Just selliste raskete teemade, nagu vägivald, kättemaks, verepilastus ja ilmselt ka ohtrate roppuste tõttu, ongi lavastus (ja oli ka raamat) äärmiselt rusuv. Ometigi ei mõju lavastus pooltki nii rusuvana, kui seda oli raamat. Rasked teemad tuuakse vaatajate ette väga erinevate kujundite kaudu. Näiteks kõik tapmised toimuvad suurte kaltsunukkude peal, kelle seest kistakse valget vatiini välja. Samuti toimuvad kõik jõhkrad peksmised nende samade nukkude peal. Või siis kujutatakse veriseid inimesi, mässides nende ümber punaste plekkidega valgeid linu. See kõik aitab veidi vägivalda konkreetsetest tegelastest distantseerida ja mõjub eraldi nauditava vaatemänguna (nii palju kui vägivald saab üldse nauditav vaatemäng olla). Vaatemängule aitab kaasa ka heli, mis sel korral ei kostu publikuni lavalt, vaid otse kõrvaklappidest. Nii tekib tunne, et Raimond sosistab oma sajatusi otse sulle kõrva, samal ajal kui teiselt poolt võpsikut on kuulda hoopis teistsuguseid helisid, mis Raimondi roppuste ja sajatustega kohe kuidagi ei haaku. Kui kõrvaklapid on korralikult pähe pandud, ei sega sind ka sinu kõrval istuvad inimesed ja sa saadki keskenduda ainult nendele häätele, mis kostuvad sulle kõrva ja sellele vaatepildile, mis sinu ees parajasti lahti rullub. Kusjuures sellise lahendusega ei lähe ükski nüanss häälest kaduma ja see muudab teatrielamuse kordades unikaalsemaks.

Kohati tundus mulle, et näitlejad räägivad väga sosinal, sest neil pole vaja pingutada, et kõik neid kuuleksid. Samas, oli ikka päris sageli neid kohti, kus klappidest kuuled enda sektori tegelaste juttu ja siis saad aru, et väljastpoolt on läbi võsa teisel pool räägitavat kuulda. Et siis nad ikka väga sosinal ei rääkinudki. Kuigi ma tegelikult kahtlustan, et need mõned kohad olidki lavastatud nii, et teisele poole kuulda oleks. Vähemalt teises vaatuses aitas see mul orientiiri hoida, et kui kaugel nüüd lugu on, kui läbi võsa juba tuttavad stseenide katkendid kostusid.

Mida ma just praegu mõtlema hakkasin on see, et kui lugu algas lõpust, kui tegelased olid vanad, jõudis nende noorusesse välja ja siis pärast vaheaega tagasi noorusest lõppu liikus, siis alguses oli küll tegelaste juustes halli, kuid kas ka lõpus need hallid karvad juustesse tekkisid, seda ma tähele ei pannudki. Lihtsalt selle nelja tunni lõpuks olin ma nii küllastunud, et sellised detailid ei olnud enam olulised. Üldse oli lõpus tuletõrjevoolikuga ringi jooksmine minu jaoks veidi arusaamatu. Raamatust mäletan veidi ähmaselt, et vist mingi tulekahju oli kusagil. Aga minu jaoks ei haakunud praegu see jooksmine kohe kuidagi lõpuga, sest see ei pannud minu jaoks loole punkti. Sama stseen (aga siis teisest vaatenurgast vaadatuna) oli ka etenduse alguses ja siis olin ma kindel, et tegemist on sunnitöölistega, kes kusagil Siberi vangilaagris kurnatuna ringi jooksevad. Ühesõnaga lõpp vajus minu jaoks kuidagi ära. Samas kokkuvõttes möödus 4 tundi nagu linnulennul ja igav ei hakanud kordagi. Hoolimata rasketest teemadest, sai mõned korrad isegi naerda.

Ilmaga ka vedas, sest vihma sain ainult mõned piisad. Kuigi kaugemale vaadates tundus, et tegelikult sadas päris korralikult. Aga ma ei saanudki aru, kas siis oli mingi väike katus kusagil peakohal, et meieni ainult mõni piisk jõudis, või oli etendus nii huvitav, et vihm ei saanud piisavalt tähelepanu ja taandus. Ma ise usun seda viimast varianti. Kogu võsa vahele üles ehitatud lava oli kindlasti juba piisavalt ainulaadne kogemus, kuid sel korral nautisin ma tõeliselt näitlejatööd. Üheks põhjuseks kindlasti see, et kogu heli tuli kõrvaklappidest ja nii sai absoluutselt iga väikseimatki piiksu hoopis teisiti tajutud ja see mõjutas ka näitlejatöö tajumist tervikuna. Samas oli näitlejatel oma rollidega aega tegeleda väga pikalt, sest esialgsete plaanide kohaselt pidi lavastus etenduma juba 2020 suvel. Seega olid näitlejad suutnud vahepealse ajaga oma rollid filigraanseks lihvida.

Ma olen vist kõiki näitlejaid laval varem näinud, kuid ma tunnistan ausalt, et mul oli tõsiseid probleeme, et näitlejaid laval ära tunda ja ma olin sellest äärmiselt häiritud. Mõned kujud olid laval küll välimuse poolest tuttavad, kuid ma ei näinud laval ühtegi tuttavat näitlejat. Sest neid lihtsalt ei olnud seal. Kui tavaliselt on ikkagi võimalik mingi tuttav liigutus või hääletoon ära tabada, siis sel korral sellist luksust ei olnud. Puude vahel tegutsesidki tegelased Afanasjevi raamatust, päris ehtsad lihast ja luust inimesed enda liigutuste ja hääle eripäradega. Eriti suurepärane oli muidugi Serafimat kehastanud Ilo-Ann Saarepera. Ma lihtsalt vaatasin teda terve see neli tundi ammulisui. See, kuidas tema hääl ja näoilmed muutusid, on midagi sellist, et seda ei saa sõnades kirjeldada. Eriti efektselt mõjus algus, kus Serafima veidi hullumeelse pilguga ringi liikus (kusjuures kõnnak oli ka veidi loomalik ja kurjast vaimust vaevatud inimesele omane) ja end ketiga maasse aheldas. Just nagu oleks ta kurjast vaimust vaevatud. Teine minu lemmik sel korral oli Raimondit kehastanud Priit Loog. Laval oligi ainult piirkonnavolinik Raimond Uusküla, mitte näitleja Priit Loog, kes kehastab Raimondit. Ja kuidas Raimondi roppused veel edasi olid antud. Isegi tema hellitused ei kõlanud ilma roppusteta. Sa saad aru, et roll on nii suurepäraselt tehtud, et näitleja on iga oma keharakuga rollis sees ja sa ei näe mitte grammigi näitlejat laval. Kuid siis jalutab Raimond vaatajate ees ringi ja loeb vagunites olevaid inimesi, ning sa saad aru, et tegelikult on Loog selles hetkes siin täielikult kohal ja tajub ka publikut iga oma keharakuga. Sest ühel hetkel jalutab ta publikust mööda ja ütleb „Ilus tass“, nähes esireas ühe pealtvaataja käes termostassi. Vot selliste rollis püsimiste ja hetkes olemiste nimel tasub teatris käia. Muidugi mängib ka ülejäänud trupp lausa suurepäraselt, kuid sel korral jäid mulle Saarepera ja Loog kõige rohkem silma ja kui neid parajasti minu vaateväljas ei olnud, siis ma ootasin, et millal nad jälle tulevad.

Siiski poleks ka Loog ja Saarepera üksinda suutnud midagi nii kaasahaaravat luua. Kogu trupp oli lausa imeline ja särasid terve aja nagu tähistaevas. Lihtsalt Loog ja Saarepera olid nagu kaks põhjanaela, mis säravad veidi eredamalt. Muidui kogu esialgne lugu, dramatiseering, mängupaik, kunstnikutöö, helikujundus, asukoht ja ka ilm tegid lavastusest terviku, mitte ainult suurepärased näitlejatööd. Just sellist tervikut oligi mul suve lõppu vaja, et panna suvelavastustele sama vägev punkt nagu seda oli hooaja algus. Kui keegi juhtub seda postitust lugema ja mõtleb, et tahaks ka seda lavastust näha, siis ma usun, et järgmisel suvel on jälle see võimalus olemas. Uskuge mind, isegi siis kui teile raamat ei meeldinud ja te kahtlete, siis tasub teatrisse ikkagi minna, sest see on hoopis teise tundega lugu, kui see mis raamatus kirjas on. Tuleb õnnelik olla, et meil on Tartu Uus Teater, kes julgeb võtta riske ja teha selliseid mammutlavastusi, mis kestavad 4 tundi ja pakuvad sellest neljast tunnist igaks sekundiks täielikku naudingut.

 

Autor: Vahur Afanasjev
Dramatiseerija, lavastaja ja muusikaline kujundaja: Ivar Põllu
Kunstnik: Kristiina Põllu
Valguskunstnik: Rene Liivamägi
Grimmikunstnik: Kersti Niglas
Originaalmuusika: Eeter
Laval:
Ilo-Ann Saarepera – Serafima
Andres Mähar – Bogdan
Priit Loog – Raimond
Kristel Leesmend
Renate Keerd
Elise Metsanurk
Martin Kork
Ekke Hekles
 
Rohkem infot lavastuse kohta leiab Tartu Uue Teatri koduleheküljelt SIIN

11/02/2020

Unusta/Unista

09. veebruaril 2020 Tartu Uue Teatri lavastus TÜ Psühholoogia Instituudis


Mina: "Neuroloogia osakond, tere."
Helistaja teisel pool: "Tere, helistan Teile Tartu Uuest Teatrist."
Mina: (vaikiv ja segaduses, sest miks peaks teater neuroloogia osakonda helistama)
Helistaja: "Me tuleme seisulauale järgi. Oleme kohe varsti haigla juures."

Umbes selline vestlus leidis aset eelmisel neljapäeval, kui ma tööl olin. Ütleme nii, et segadus minus oli ikka korralik. Sest mida ühist peaks olema Tartu Uuel Teatril ja neuroloogia osakonnal? Vähemalt mõistsin ma seda, miks inimesed on alati segaduses, kui nad teada saavad, et ma õe töö kõrvalt teatriteadust õppima läksin. Tundub, et need asjad ei oma mitte mingit seost. Peale seda, kui ma olin esimesest segadusest üle saanud, hakkasid minu ajurakud jälle normaalselt tööle ja suutsin mõtlema hakata, et huvitav mis lavastuse jaoks teatril seda seisulauda vaja on. Ega ma kaua juurdlema ei pidanud ja koheselt küpses ka plaan minna teatrisse vaatama meie seisulaua teatridebüüti.
Tegelikult olin ma varem juba tahtnud „Unusta/Unista“ lavastust vaatama minna, aga juhuse tahtel polnud see kuidagi õnnestunud. Sest psühholoogia ja psühholoogiline teater on mulle alati meeldinud. Tegelikult on just psühholoogiline teater mulle alati meeldinud. Psühholoogia on viimasel ajal alles meeldima hakanud. Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis õppides psühholoogia mu lemmikainete hulka küll ei kuulnud. Aga kui „Unusta/Unista“ lavastus 2018. aastal esietendus, olin ma juba vähesel määral psühholoogiõpinguid nuusutama hakanud ja seega oli huvi olemas.
Teatris etendust vaadates, olin aga rohkem kui õnnelik, et ma oman teadmisi neuroloogiast ja praegu psühholoogiat olen otsustanud kõrvalerialana õppida. Praeguste kursusekaaslastega rääkides sain aru, et taustateadmised lubasid mul lavastust veidi teisiti kogeda ja mul oli toimuvast veidi huvitavam aru saada. Kuigi ma ei taha sellega nüüd kohe kuidagi öelda, et need kes psühholoogiast mitte midagi ei tea, ei saaks lavastusest aru ja peavad seda igavaks. „Unusta/Unista“ on vaieldamatult üle pika aja parim lavastus, mida ma näinud olen. Ja ma saan täiesti aru, miks teater seda nii pikalt mänginud on. Siiski peab tõdema, et lavastusel on oma publik ja päris kõigile see ilmselgelt ei meeldi. Ma usun, et igale meditsiini- ja psühholoogia taustaga inimesele on see lavastus justkui rusikas silmaauku.
Minu meelest on Jim Ashilevi väga hea loo kirjutanud, mille Ingmar Jõela on väga edukalt ka lavale toonud. Lavastus räägib psühhopaat Kristian Emminghausist, kellele soovitakse eksperimentaalpsühholoogia laboris teha operatsioon, et muuta ta taas normaalseks. Operatsioonile on eelnenud pikk vaatlusprotsess, mida on läbi viinud Emili Kraepelin, kes kirjutab Kristian Emminghausist oma doktoritööd. Psühholoogia seisukohast on lavastus märgilise tähendusega, kuna Emili esiisa on kuulus Emil Kraepelin, kes oli 19. sajandi lõpus Tartus psühhiaatriaprofessor ja rajas siia esimese eksperimentaalpsühholoogialabori. Just selles samas laboris kogu tegevus toimubki. Ainult, et aasta on 2056.
Kristian otsustab, et tema ei tah siiski operatsiooni ja sellest loobumiseks hakkab ta tegema seda, mida ta kõige paremini oskab – inimestega manipuleerima. See, kuidas tal operatsioonist pääseda õnnestub, ja mis kogu manipulatsiooni mõjul juhtuma hakkab, on hoopiski üllatav. Kui see, et Kristiani ja Emili vahel võiks mingi sügavam kiindumus tekkida, oli juba esimestest minutitest selge, siis see, kuidas nende rollid lõpuks vahetusid, olid üllatav.
Et kog lugu liiga verbaalne ja terminoloogiline ei oleks, olid mängu toodud kaks robotit, kes töötasid politseiuurijatena. Nende ülesandeks oli uurida professor Divingu, kes oli Emili juhendaja ja pidi Kristiani operatsiooni läbi viima, poja röövimise juhtumit. Teises vaatuses tegelesid samad uurijad Emili juhtumiga. Kuna tegemist oli robotitega, siis nagu ikka tehnikaga juhtub, ei olnud ka nende versiooniuuendused kõige edukamalt läinud. Nii ei suutnud üks neist grammatiliselt õigesti rääkida ja teine ei suutnud välja hääldada soome-ugri keelkonnale omaseid täpitähti. Lisaks oli nende välimus eht nukulik. Eriti meesuurija oma, kelle kostüümi alla olid ilmselt polsterdused pandud, et tema torsot ja taguotsa suuremaks muuta.
Ilmselgelt nende uurijate mängu toomine tasus ära, sest praktiliselt iga nende öeldud lause peale tekkis naerupahvak. See natukene tasakaalustas liiga tõsiseks muutuvat temaatikat huumoriga. Kuigi minul isiklikult poleks ka läbinisti tehnilise terminoloogiaga lavastuse vastu mitte midagi olnud. Aga sellisel juhul, oleks ilmselt tavakülastajatel elamusest väheks jäänud. Sest kaua sa ikka vaatad seisulaua külge kinni seotud inimest ja teda uurivat doktoranti. Ei tõota just väga huvitav vaatamine olema. Eriti kui räägitakse veel sünapsitest ja aju mandeltuumade aktiveerimisest.
Võib-olla oleks natukene huvitavam olnud ka see, kui Emili tehtud ülestähendused Kristiani seisundi kohta, oleksid ka publikule mõne ekraani vahendusel kuvatud. Nimelt filmis Kristianit erinevate nurkade alt kokku viis kaamerat, mille pilt kuvati kahele suurele ekraanile ja mitmele väiksemale ekraanile suurte ekraanide all. Ühel väiksemal ekraanil küll näidati justkui aju-uuringu pilti ja teisel südamelööke, kuid need siiski jäid minu jaoks liiga kunstlikuks. Seega oleks võinud ühele ekraanile näidata seda teksti, mida Emili enda käes olevalt paberilt Kristiani kohta luges, ja seda, mida ta ise hiljem üles märkis. Äkki oleks publik saanud sealt ise Kristiani kohta järeldusi teha. Hetkel söödeti kogu info publikule ette läbi Emili arvamuse.
Hiljem hakati ekraane siiski kasumlikumalt ära kasutama, näidates peaaegu igal ekraanil erinevat pilti. Teises vaatuses läks ekraanide kasutamine kohati nii kiireks, et mul oli veidi raskusi sündmustiku jägimisega. Nimelt toimus teises vaatuses paralleelselt uurimine ja kohtumõistmine Emili üle ning professor Diving valmistas oma poega Joonatani ette operatsiooniks. Sisuliselt nägi see välja nii, et professor Diving ütles ühe lause oma pojale, siis sellele järgnes näiteks politseiuurija lause Emilile ja alles siis vastas Joonatan Diving oma isale. Eks need küsimused ja laused olid veidi selliselt üles ehitatud, et kui uurija küsis Emililt miks-küsimuse, siis Joonatan vastas oma isa miks-küsimusele jne. Seega kõik oli omavahel justkui seotud. Samas pidid sa hooelga jälgima, et millest nüüd kumbki süžeeliin räägib. Ja et asi veelgi keerulisem oleks, esines vanem uurija ainult ekraani vahendusel. Ja ka Emili istus publiku ees, seljaga publiku poole, seega teda nägi ka publik ainult ekraani vahendusel.
Selline lahendus oli kahtlemata väga huvitav, aga nõudis veidi rohkem pingutust, et aru saada, mis samal ajal toimub. Kohati võttis pingutamine nii palju energiat ära, et tegevuste vaatamiseks aega ei jäänudki. Nii märkasin ma ühel hetkel, et laual olevast EKG-aparaadist oli põrandale jooksnud EKG-film. Kuid millal see sinna tekkis, ma ei näinud, sest olin ametis ekraanidel vahetuva sündmustiku jälgimisega. Samas, oleks võinud seda sama EKG-d siis nt kasutada ka Kristiani puhul ja seda ekraanile kuvada. Kuigi kuna kasutati ainult jäsemete lülitusi, siis tegemist korrektse EKG-ga polnud. Või, kui Joonatanile pandi saturatsiooni andur (aparaat, mis näitab palju inimese veres hapnikku on) sõrme külge, siis selle tulemust oleks võinud ka näidata või kommenteerida. Praegu jäi lihtsalt mulje, et professor mõõtis midagi, kuid mida ta tegi, seda ei öeldudki. Või milleks see kõik vajalik oli.
Kuigi süžee oli hea, siis mind jäi veidi painama see, et miks tehakse aju operatsioone eksperimentaalpsühholoogia laboris. Sest opereerima peaks ikkagi kirurg. Aga see mõte tuli mul hiljem kodus pähe. Teatris olles see mind tegelikult üldse ei häirinud. Ja ehk aastal 2056 on tehnoloogia juba nii palju arenenud, et aju stimuleerimiseks ei pea opereerima sellisel meetodil, nagu me seda täna teame.
Kui Emili Kraepelini nimi oli otsene vihje eksperimentaalpsühholoogialabori rajajale Emil Kraepelinile, ja seda polnud varjatud, leidsin ma ka teiste nimede hulgast vihjeid. Näiteks doktor Diving´i nimi viitaks justkui sukeldumisele ajju. Nii jätkas Diving sisuliselt Kraepelini tööd, kelle üheks eesmärgiks oli muuhulgas inimeste unistuste tõlgendamine ja soov panna neid valesid unistusi unustama. See idee on ilmselt mõjutanud ka lavastuse pealkirja.
Vaadates enda hinnangukriteeriumite järgi, siis etendus oli nii kaasahaarav, et isegi kordagi ei tulnud mul pähe ideed, et palju kell on, või millal lavastus juba läbi saab. Ka uue anatoomikumi puust pingid ei muutunud ebamugavaks, kuigi seal samas ruumis loengus istudes, on need pingid teinekord ikka väga kiiresti äärmiselt ebamugavaks muutunud. Kogu ruum oli väga hästi ära kasutatud ja kohati tundsin ma end täpselt nagu üliõpilane, kes on sattunud praktikumi, milles meile psühhopaati tutvustatakse. Mul on siiralt hea meel, et Tartu Uus Teater just selle ruumi leidis lavastuse mängupaigaks. Eks see 19. sajandi lõpust pärit ruum tekitas muidugi paraja kontrasti sellega, et tegevus toimub 21. sajandi keskpaigas.
Näitlejaid oli ka nauditav vaadata. Kohati oleksin tahtnud, et Kristian Emminghausi kehastanud Nils Mattias Steinberg oleks veidi rohkem negatiivseid emotsioone välja näidanud ja süsteemi peale vihasem olnud. Samas siis tuli mulle meelde, et tegemist on ikkagi psühhopaadiga. Ja olenemata sellest, et tavaliselt on ühiskonnas levinud arvamus, et psühhopaadid on vaieldamatult südametud ja kõige õelamad retsid, oskavad nad olla ka kõige meeldivamad inimesed, keda me teame. Kes psühhopaatidest rohkem teada tahab, siis soovitan lugeda Jon Ronsoni raamatut „Psühhopaadi test“.
Tahaksin Steinbergi kiita ka selle eest, et ta suutis nii vapralt terve esimese vaatuse (veidi üle tunni aja) seisulaual rihmadega kinni olla. Lisaks leidus tema mängus väga palju ära tundmist tõelise hullu inimese käitumisest. Näiteks veidrad häälitsused, mis meenutasid ahvi häälitsusi, raamiga lõgistamine või endaga tegeleva inimese perse saatmine peaaegu karjudes. Ütleme nii, et see on käitumine reaalsest elust, mida neuroloogia osakonnas näeb peaaegu iga päev. Seega on kokkupuutepunkte neuroloogia ja teatri vahel rohkem, kui esmapilgul arvata võib.
Steinberg meeldis mulle väga suurepärase reaalsuse tabamise eest, mis on ühtlasi ka hea viide suurepärasele näitlejameisterlikkusele. Lisaks meeldisid näitlejameisterlikkuse tõttu mulle ka Jaanus Nuutre ja Jane Napp, kes kehastasid nukuliku välimusega robotuurijaid. Ega nukulik liikumine ja nii valesti rääkimine ilmselt lihtne ei ole. Eriti, kui koolis on õpetatud neid korrektselt rääkima. Suure töö nende efektseks muutmiseks tegid ka grimm ja kostüümid.
Ka Steffi Pähna, Markus Truupi ja Johan Elmi puhul oli tunda, et nad on värske veri teatrimaastikul ja seega polnud mul neid vaadates kordagi igav. Ehk kõige ühekülgsemaks jäidki isa-poeg Diving, keda kehastasid vastavalt Johan Elm ja Markus Truup, kes tundusid üheplaanilistena, jäädes pigem taustategelasteks. Siiski peab märkima, et kogu trupi puhul oli näha, et tegemist on koos õppinud inimestega (kõik on lõpetanud lavakunstikooli 28. lennu), sest laval valitses ühtlane sünergia, mida sageli pole erinevast põlvkonnast näitlejate kokku panemisel tunda.
Nagu eelnevast pikast jutust on aru saada, siis mulle lavastus väga meeldis, ja mul on tõsiselt kahju, et ma seda varem vaatama ei juhtunud. Täpselt minu masti lavastus. Kõik terminid olid õiged ja polnud midagi liiga utoopilist. Sündumsed olid kaasahaaravad ja kõik ei olnud etteaimatav. Minu ainus küsimus on, et miks teine vaatus oli selline nagu ta oli? Teine vaatus kestis vist vaevalt pool tundi ja lõpp tuli liiga järsku ning jäi minu jaoks segaseks. Siiski sain teatrist rahulolutundega ära tulla, õnnis naeratus näol ja soe tunne hinges. 

Autor: Jim Ashilevi
Lavastaja: Ingmar Jõela
Kunstnik: Nele Sooväli
Videokujundus: Ingmar Jõela, Gabriela Liivamägi, Oskar Aitaja
Mängisid:
Steffi Pähn - Emili Kraepelin
Nils Mattias Steinberg - Kristian Emminghaus
Johan Elm - Dr. Diving
Markus Truup - Joonatan Diving
Jane Napp - uuem uurija
Jaanus Nuutre - vanem uurija
Ingmar Jõela - kohtuniku hääl

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Tartu Uue Teatri koduleheküljelt SIIN

* - Päisefoto autor on Nele Sooväli

21/08/2019

Kremli ööbikud

19. augustil 2019 Kreenholmi Manufaktuuris Narvas



Ma olen Narvas käinud praeguseks täpselt kolm korda. Esimene kord oli (vist) aastal 2015 kui ma käisin Narva Energiajooksul ja siis sai natukene ka linnas ringi vaadatud. Rohkem avastasin ma Narvat teisel korral, kui seal Elamusretkel käisin. Elamusretke ajal saime ka endist Kreenholmi Manufaktuuri külastada. Kuigi selleks hetkeks kui meie grupp Kreenholmi jõudis, oli seal juba nii pime, et suurt midagi ei näinud. Nii otsustasime sõbrannaga, et kunagi peaks ikka päevasel ajal ka Kreenholmi ekskursioonil käima. Selleni me siiski jõudnud ei ole. Küll aga sain ma nüüd kolmandal Narva külastusel Kreenholmi teises valguses näha, sest sinna oli Tartu Uue Teatri lavastuse „Kremli ööbikud“ jaoks päris atraktiivne keskus loodud.
Tegelikult olin ma juba eelmisel suvel kindel, et „Kremli ööbikuid“ tahan ma näha. Ma olen mingil kummalisel põhjusel ikka Nõukogude aja vastu huvi tundnud. Ilmselt seetõttu, et ma olen sündinud Nõukogude ajal, aga need ajad mida ma mäletan jäävad juba sinna 90ndate algusesse. Ja kui lavastus räägib Jaak Joalast ja teistest Eesti tolleaegsetest staaridest ning nende karjäärist suures liidus, siis see pakub mulle huvi. Nagu ikka, inimene plaanib ja jumal juhib ning nii ma jõudsingi alles sel aastal Narva. Ja seda ka ilma pikema planeerimiseta.
Ilmselt poleks ka sel aastal jõudnud, kui mu sõbranna poleks seda vaatamas käinud ja mulle sellest rääkinud. Mu sõbrad peaksid ilmselgelt rohkem teatris käima, sest siis ajavad nad mulle ka teatri isu peale. Sõbranna ütles, et kuigi tema paljusid tegelasi ära ei tundnud, siis tema emale väga meeldis. Ma arvan, et mu emale ka meeldiks, sest tegemist on ikkagi tema lapsepõlve ja noorusaegsete staaridega. Ilmselt meeldib selle põlvkonna inimestele ka kogu lavastuse keskkond, mis neile nostalgiat pakub. Isegi mina läksin Ararati nime peale elevile. Aga teades, et mulle Nõukogude aeg huvi pakub, arvasingi et kui mu sõbranna emale meeldis, siis peaks mulle ka meeldima.
Kuigi paljuski on räägitud, et „Kremli ööbikud“ räägib Jaak Joala elust, siis ma ütleksin, et Joala elu on lihtsalt üks näide paljude tolleaegsete staaride elust. Joala on nagu tööriist, mille abil tutvustatakse üldist meelelahutusäri Nõukogude Liidus ja seetõttu ehk keskendutakse tema elule veidi rohkem. Samas kui sa ikka Jaak Joalast ja tema elust mitte midagi ei tea, siis lavastuse lõpuks saad ehk mõned fragmendid tema elust teada, kuid lavastuse kui terviku mõistmiseks on siiski vaja eelteadmisi Joala elust.
Kreenholmi territooriumile sisenedes on juba õhus tunda, et sel korral võib saada suure elamuse osaliseks. Sisehoovi kõndides ääristavad silda elusuuruses papist Joalad, siin-seal on tuledekette. Müüakse spetsiaalselt lavastuse tarbeks Kreenholmis tehtud kangast kotte, mütse, särke jne. Tütarlapsed pakuvad konjakit ja Kreenholmi ühte tööstushoonesse on tehtud suur restoraniala. Keset sisehoovi paiknebki ümmargune lava, mille kolmes suunas on tribüünid. Lisaks lavale toimub tegevus ka tööstushoonete akendel ja rõdul (mida minu mälu kohaselt seal muidu ei olnud).
Kuna Narva on ikkagi piirilinn ja Joala oli armastatud nii siin- kui sealpool Narva jõge, on korraldajad mõelnud sellele, et võimalikult palju eri rahvusest inimesi teatrisse tuleksid. Nii täidab ümmargune lava ka ekraani funktsiooni, millelt on võimalik lugeda nii inglise kui ka vene keelseid subtiitreid. Ja kui mõni laul parasjagu oli vene keeles, sai ekraanilt lugeda eesti keelseid subtiitreid. Kuigi ma ei tea, kui hea ülevaate subtiitrid annavad. Mina näiteks poleks küll suutnud üleval rõdul toimuvat jälgida ja samal ajal maapinnal olevalt lavalt subtiitreid lugeda. Paaril korral huvi pärast lugesin subtiitreid ka. Ja mulle tundus, et need ei olnud kõige paremini tõlgitud. Näiteks eestikeelne sõna tähtkuju oli inglise keelde tõlgitud kui star sign, mis on minu meelest puhas otsetõlge ja korrektsem väljend oleks sodiac sign. Aga võib-olla eksin hoopis mina. See pani mind lihtsalt mõtlema, et kui seal on veel mõni sarnane viga mõnes olulises kohas sees, siis läheb ju mitte eesti keelt kõneleva publiku jaoks mõte kaotsi.
Teisalt pole ma üldse kindel kui suur oli tegijate kavatsus mingit sügavat mõtet publikus tekitada. Kuigi ma ei tahaks seda üldse arvata, siis jäi mulle paratamatult tunne et pigem oligi kogu lavastus loodud raha teenimise eesmärgil. Minu meelest puudus lavastusel ühtne kontseptsioon. Või kui kontseptsioon oligi fragmenteeritus, siis sai see tõesti täidetud. Sõbranna ütles, et tegemist oli nagu „Su nägu kõlab tuttavalt“ saatega ja seda sama mõtet juhtusin ka Sandra Jõgeva Youtube videost kuulma. Jõgeva nimetas oma videos lavastust ka kui Youtube diskoks. Ma sellega siiski päris ei nõustu, kuid natukene liiga palju jäid fragmenteeritus ja üksteise otsa kuhjatud laulud ka mind siiski häirima. Kuna ma pole eriline Joala fänn olnud, siis olid paljud laulud minu jaoks tundmatud. Muidugi, eks ma läksin veidi rohkem elevile kui lõpuks „Unustuse jõel“ kõlas. Või siis kui minu suurt lemmikut Anne Veskit järgi tehti. Aga pigem ei tekitanud nähtud etendus minus seda suurt ja võimast emotsiooni, mida ma kogu keskkonna kujundusest lootsin. Ja mulle tundus, et lavastaja eesmärk ikkagi oli tekitada mingit suure võimsa kontserdi emotsiooni. Sel korral see aga ei õnnestunud.
Päris läbikukkumiseks ma lavastust siiski ei nimetaks. Tööd oli palju tehtud, eelkõige just kujunduse osas. Kuigi mulle tundub, et kujunduse kallal oli nii palju tööd tehtud, et kogu aur oli tegijatel läinud sisehoovi jõudmise meeldejäävaks kujundamisele. Lavastus ise väga suurt pingutust kujunduse osas ei nõudnud. Ilmselt kõige keerulisem osa oli pöördlava, millel subtiitreid näidata. Muus osas tegid Kreenholmi hooned ise lavakujunduse ära. Lisaks mõned vanaaegsed masinad, natukene suitsu ja mõned mööbliesemed. Nagu ma sõbrannale ütlesin, siis eduka lavastuse õnnestumiseks on vaja väikseid lapsi, masinaid ja lemmikloomi. Kui nüüd naljaga pooleks võtta, siis ilmselt jäidki minu jaoks puudu lemmikloomad. Ka kostüümid olid vähemalt minu silmis väga audentsed. Hämmastav oli see, kui palju erinevaid kostüüme vaja oli. Kostüümid koos Kreenholmi hoonetega lõid igati ajastutruu keskkonna. Kui publik poleks nii tänapäevastes riietes viibinud, aeg-ajalt mobiile vaadanud ja vaheajal poleks kaardimakseid saanud teha, oleks ma arvanud et olengi ajas üle kolmekümne aasta tagasi rännanud. See oleks igati tore olnud.
Ajarännakule aitasid kaasa ka suurepärased näitlejad, kes oma rollidega hästi hakkama said. Ma isegi mõtlesin, et meil Eesis on ikka nii palju andekaid näitlejaid, kes lisaks näitlemisele suudavad nii hästi laulda, pilli mängida ja veel parodeerida ka. Aga see vist ei üllata enam kedagi. Siiski jäi mind veidi häirima, et mõnede staaride parodeerimine tuli väga hästi välja, kui teistest ei saanud üldse aru. Näiteks meeldis mulle kõige rohkem Katrin Pärna kehastatud Anne Veski aastal 1987. Kõik liigutused ja isegi hääl olid praktiliselt üks-ühele paigas. Ja seda ütleb suur Anne Veski ekspert. Samas Tambet Selingu kehastatud Koit Toome polnud mitte kuidagi Koit Toome. Ainus mis neil sarnane oli, oli klaveri taga istumine. Kui nime poleks öeldud, siis ma polekski aru saanud, kellega tegemist on. Mingi aeg Seling üritas küll Toome moodi laulda, aga no aru ma küll ei saanud, et see Toome on. Korraks mõtlesin, et seda häält oleks ma nagu kuulnud, aga kellele see hääl kuulub, ma ei teadnud. Küll aga oli Selingu kehastatud Hardi Volmer nii täpne koopia, et esimesest sekundist oli aru saada, kellega tegu on. Juss Haasma kehastatud Vana Jaak oli ka täpselt Joala ehtne koopia. Sellisena mina Joalat mäletangi. Haasma saab plusspunktid ka Gunnar Grapsina trummide tagumise eest. Üldiselt tundus mulle, et kuigi näitlejad on andekad, olid neile antud rollid väga ebaühtlaselt esitatud.
Kui Joala kehastajatest veel rääkida, siis Märt Avandi meeldis noore Joalana mulle rohkem kui Priit Strandberg. Strandbergi hääl oli minu kõrvale kuidagi liiga kõrge ja näojooned liiga naiselikud. Samas ma pole Joalat nii noorena näinud, äkki ta oligi noorena kõrgema häälega. Naisi (Katrin Pärn, Saara Pius ja Maria Annus) kiidaksin kõige rohkem süsteemiadminstraatorite mängimise eest. Tegemist oli vanade juudi moodi meestega, kes siis staaride edukus reguleerisid. Ma esimese hooga ei saanud üldse pihta, et saledad naisnäitlejad neid vanu ja veidi tüsedamaid mehi mängivad. Nendest said vist mu lemmikkujud. Kuigi loo seisukohast ei saanud ma küll aru, milleks neid vaja oli. Aga see selleks. Janek Joost jäi mulle ainult transamehena silma. Enamasti olid tema tegelaskujud üleval rõdul ja kuna mul prille ees ei olnud, siis ma ei eristanud sealseid tegelasi väga ära. Ja kuigi ta kehastas ka bassimeest, siis mina arvasin, et bändi kehastavad päris bändimehed ja nii ma neile erilist tähelepanu ei pööranud. Samal põhjusel jäi mul kahe silma vahele ka Robert Linna. Ilmselt kui mul poleks kavalehte olnud, siis Joosti ja Linnat ma ise poleks ära tundnudki.
Eraldi tunnustuse peab tegema näitlejatele ülikiire kostüümivahetuse osas. Lõpus vahetasid nad sisuliselt laval kostüüme alla minuti. Ja kostüümivahetuse alla kuulusid ka parukate vahetused. Lisaks näitlejate kostüümidele meeldisid mulle ka lavameeste kostüümid. Ja ma arvan, et minu kogu etenduse kõige meeldejäävam hetk ongi seotud lavamehega ja juhtus see enne etenduse algust. Nimelt hakkas umbes 45 minutit enne etendust vihma sadama ja õrnalt sadas ka etenduse esimestel minutitel. Kuna aga kogu lava ja toolid mis laval asetsesid, olid märjad, läks üks lavameestest (tegelikult oli see vist naine) lava kuivatama. Aga lavamehed kandsid sel korral valgeid traksipükse ja valget nokamütsi. Ja kui see naine siis harjaga vett kuivatas selles kostüümis, siis mulle meenutas ta peategelaste kunagisest Mehhiko seriaalist „Metsik roos“. Ja kuna see oli minu lemmikseriaal kui ma laps olin, siis jäi see hetk lavastusest mulle kõige rohkem meelde.
Ma isegi ei tea, kas see on kummaline, et mu kõige kaasahaaravam hetk jääb sellesse aega, kui etendus veel alanud ei olnud. Kogu lavastus on küll hästi tehtud ja aeg möödus kiiresti, aga midagi nii kaasahaaravat ja elevust tekitavat mina selle 2,5h jooksul rohkem ei kogenud. Kuigi ma lootsin salamisi, et kõik see 2,5h ongi üks suur emotsioon ja ma ei saa seda emotsiooni nii pea endast välja. Umbes nii nagu juhtub siis kui sa mõnel väga võimsal kontserdil käid. Kahjuks pidin sel korral pettuma. Just seetõttu ongi mul tunne, et Tartu Uus Teater on sel korral veidi haltuurat teinud või kergema vastupanu teed läinud. Inimeste ootused keritakse üles, kuid lõpuks minnakse lavastusega ikkagi lati alt läbi. Otseselt mingit pettumust ei ole, kuid Kreenholmist välja astudes on tunne, et midagi jäi ikkagi puudu. Minu jaoks jäi puudu efektsusest ja suurejoonelisusest. Ilmselt on see ikkagi tingitud sellest, et laval olid näitlejad, mitte omaaegsed suured staarid ja seda Jaak Joala omaaegset menu ei saagi järgi teha.
Sel aastal nähtud suvelavastustest on "Kremli ööbikud" minu jaoks vaieldamatult kõige kehvem olnud. Kuigi ootused olid kõige suuremad. Noortele vist pigem ei soovitaks. Aga umbes 50ndatest eluaastatest alates inimestele võib see isegi mingi elamuse pakkuda. Nendele, kes Kreenholmis pole varem käinud, pakub muidugi sealne keskkond ja vaade juba omaette elamuse.

Autor: Ivar Põllu
Lavastaja: Robert Annus
Muusikajuht: Robert Linna
Kunstnik: Ott Kangur
Kostüümikunstnik: Kristiina Põllu
Valguskunstnik: Rene Liivamägi
Videokunstnik: Henry Griin
Koreograaf: Katrin Noorkõiv
Mängisid:
Märt Avandi – Jaak 1987
Juss Haasma – Vana Jaak; Transamees; Gunnar; Aivar; Riho
Tambet Seling – Diktor; Koit; Transamees; Manager; Mihkel; Karl; Hardi
Priit Strandberg – Noor Jaak 1972; Autojuht 1987; Noor Jaak 1982; Manager; Henri
Janek Joost – Bassimees 1972; Bassimees 1987; Siberi staar; Jüri; Transamees; Bassimees 1982; Jaan
Robert Linna – Trummar 1972; Trummar 1987; Tõnis 1982; Urmas; Trummar 1982; Ivo; Tõnis 1987
Katrin Pärn – Sõjaväelane; Maiken; Administraator; Süsteemiadministraator; Anne 1983; Gruupi; Anne 1987; Silvi; Toomas
Maria Annus – Janika; Maire; Süsteemiadministraator; Ele; Reet
Saara Pius – Evelin; Doris; Süsteemiadministraator; Kaja; Kare

* – päisefoto autor on Henry Griin

21/01/2018

Praktiline Eesti ajalugu

17.jaanuaril 2018 Tartu Uues Teatris

Pilt pärit Tartu Uue Teatri kodulehelt
Ma pole eriti usin Tartu Uue Teatri fänn. Eelkõige selles mõttes, et ma ei jookse esimese asjana nende mängukava vaatama, kui mul teatriisu peale tuleb. Kuigi kõik nende etendused, mida ma näinud olen, on mulle meeldinud ja iga kord olen ma endale lubanud, et ma külastan neid rohkem. Siiski on paljud inimesed minust tublimad ja ostavad aegsasti piletid Tartu Uue Teatri etendustele ära. Nii juhtuski, et kui mina peaaegu aasta tagasi tahtsin „Praktiline Eesti ajalugu“ vaatama minna olid kõik piletid välja müüdud. Nii ma selle etenduse vaikselt ära unustasin.
Kuni ühel päeval üks kolleeg uuris, kas ma olen seda etendust näinud. Pidin tunnistama, et ei ole, kuid oli plaanis minna aga pileteid ma ka veel ära ostnud ei ole. Nii möödusid jälle kuud kuni teine kolleeg mainis, et see esimene kolleeg oli talle ka seda etendust soovitanud ja me võiksime teatrisse minna. Jaanuariks pidi pileteid  veel saada olema. Ka see jäi tol korral ainult mõtteks. Kuni käes oli detsember ja oli viimane aeg jõulukingitusi osta. Ma veel imestasin, et detsembri keskpaigas oli jaanuari etendustele pileteid saada. Nii ma siis suhteliselt viimasel minutil oma kolleegist sõbranna kingituse sisse need teatripiletid pistsin. Loomulikult võttis ta viisaka inimesena mind endaga kaasa.
Mis seal salata, lootused olid mul teatrisse minnes suured. Esiteks on Tartu Uus Teater mind siiani üllatada suutnud ja alati on  huvitav mõelda, et mille huvitavaga nad nüüd lagedale tulevad. Kindlasti mängis suurt rolli ka teadmine, et etenduses kasutatakse Kukerpillide muusikat, mis mulle meeldib (kuigi ma ilmselt olen veidi liiga noor, et sellise lausega avalikkuse ette tulla) ja minu arvates tuju alati heaks teeb. Vähem tähtsam ei olnud ka minu kolleegi kiitus antud lavastuse kohta, kuna seniste kogemuste põhjal on meil üsna sarnaneteatrimaitse. Ootusärevus kasvas aga õige suureks siis kui ma etenduspäeva hommikul jaanuarikuisest „Teater.Muusika.Kino“ ajakirjast lugesin, et mitu teatrikriitikut ka soovitavad seda lavastust.
Kõike eelnevat arvesse võttes on täiesti mõistetav, miks mu ootused üsna kõrgele olid kruvitud. Tegelikult pole need ootused vist enam tükk aega nii kõrgele kruvitud olnudki. Ma ausalt öeldes lootsin sellest etendusest sajandi teatrisündmust. Kahjuks nii palju Tartu Uus Teater mind siiski rabada ei suutnud ja seega on sajandi teatrisündmuse koht minu südames hetkel veel vaba. Küll aga meeldis etendus minu sõbrannale väga ja ta arvas, et ma lihtsalt olen veel veidi noor selle lavastuse jaoks. Tema sõnade kohaselt oli ridade vahel päris head teksti, mis käsitles kunagist nõukogude aega. Sellest ajast ei tea ma tõesti väga midagi, sündisin ma ju siis kui see impeerium lagunemas oli. Eks ma üht-teist sellest impeeriumist ja tema eripäradest ikka tean ka, kuid kuna ma läksin teatrisse otse töölt, siis oli juba väike väsimus sees ja nii ma kaotasin oma viimsegi ridade vahelt lugemise oskuse.
Teatrisse minnes arvasin ma, et lavastus räägib loo Eesti ajaloost viimase saja aasta jooksul, ehk siis alates Eesti iseseisvumisest. Nii ei kujutanud ma väga hästi ette kuidas need Kukerpillide laulud sinna konteksti sobituvad. Toidu osas oli mul aga hoopis kindlam visioon – nimelt arvasin ma, et kokk Ann Ideon teeb igale ajastule kohaseid toite. Või õigemini ka kujutasin ette, et ta serveerib lihtsalt neid toite laval. Sest pole ju mõeldav, et peaaegu kahe tunni jooksul keegi laval päris toitu hakkab ahjus või pliidil valmistama. Tegelikkuses oli kõik aga hoopis teistmoodi.
Ajalootund oli praktiline ja algas ikka aegade algusest, ehk siis sellest kui kogu maailma kattis ainult vesi. Sealt siis liikus ajalugu edasi kuni tänapäeva. Alguses olid vees ainult kalad, kuid veidi hiljem hakkasid tekkima olendid, kes liikusid maismaal ja mõne aja pärast olid juba tekkinud imetajad jne, Kogu seda protsessi ilmestasid Kukerpillide laulud, mis olid väga oskuslikult lavastusse põimitud ja mõnel hetkel oli tunne, et laval kasutataksegi ainult Kukerpillide laulusõnu. Siiski oli seal muud teksti ka vahel ja ainult laulusõnades terve etenduse jooksul ei räägitud. Toidud, mida Ann Ideon laval valmistas iseloomustasid seda aega, millest parasjagu räägiti (nagu ma eeldasin), kuid kogu see toitude esitlemine toimus Tartu Uuele Teatrile omases kastmes. Selles mõttes oli tõesti tegemist praktilise ajalooga, et lisaks sündmuste kajastamisele sai praktiliselt näha ka erinevate ajastute eluolu, toitu ja inimeste mõtteid.
Nagu ma juba eespool kirjutasin, vaheldus tekst laulusõnadega. Kõiki laule laulsid näitlejad ise. Saatepille mängisid samuti näitlejad ise. Enamasti mängisid näitlejad ukulelet, kuid vahel ka klaverit. Erandina tuleb välja tuua Maarja Mitt, kes mängis viiulit (muuseas mitte üldsegi halvasti) ja Robert Annus, kes mängis akordionit (mis polnud minu jaoks üllatus). Vahepeal tagusid Robert Annus ja Tambet Seling ka trummi. Neid toetasid pillimehed Rando Kruus ja Oliver Vare bändist Odd Hugo, kes mängisid kontrabassi, klaverit, suupilli, ukulelet jne. Kõige rohkem üllatas mind aga teatri kunstnik-rekvisiitor Epp Peedumäe, kes mängis väga hästi viiulit. Teistele ei jäänud alla ka viis teatri vabatahtlikku noort (ma tegelikult ei ole enam kindel, kas nad on vvabatahtlikud või nüüd juba päris teatri töötajad, aga kooliõpilased on nad vist küll veel kõik), kes moodustasid ukulele orkestri.
Kõige rohkem üllatas mind aga Ann Ideon. Jah, ma polnud temast varem kuulnud ja seega on mind lihtne üllatada. Ma eeldasin (Ma olen juba ammu aru saanud, et ma peaks vähem eeldama. „Eeldused on kõigi p****eminekute alus“, nagu ütleb minu vend.) et kokk on laval lihtsalt selleks, et seal söögiga tegeleda. Aga seda, et kokk kogu etenduse kandev roll, poleks ma osanud küll ette kujutada. Veel vähem oleks ma osanud ette kujutada, et üks kokk nii hästi laulab ja nii hästi karakterrolli teeb. On see kindel, et Ann Ideon on ikka ainult kokk, mitte näitleja? Mul ei andnud see küsimus rahu ja tegin väikese otsingu, millest sain teada, et Ann Ideon on terve elu laulnud ja geograafi haridusega. Multitalent ühesõnaga. Igatahes minu täielik lemmik selles etenduses.
Veel meeldis mulle Tambet Seling, sest temast ma ka ei teadnud varem suurt midagi. Olin küll kuulnud sellisest näitlejast, kuid teatris näinud ei olnud. Seega oli teda laval huvitav vaadata. Eriti meeldis mulle tema kehastatud Lembitu. Kui ma juba meeldimistest räägin, siis Robert Annus meeldis mulle ka. See on veidi huvitav, sest mingil Vanemuise ajal ei sümpatiseerinud ta mulle üldse. Olen teda Draamateatris paaril korral laval näinud ja nüüd siis Tartu Uues Teatris ning tegemist on hoopis teise näitlejaga. Ma ei tea, kas tema enda elus on midagi muutunud, et ta teeb huvitavamaid osalahendusi või on ta sattunud nüüd paremate lavastajate käe alla, kes oskavad tema huvitavaid tahkusid ära kasutada.
Üleüldse leidsin ma end teatris mõttelt, et Tartu Uus Teater ja Ivar Põllu suudavad lisaks igasuguste uute nüansside lavale toomisele ka näitlejad panna ennast ületama ja end uuest küljest näitama. Võib-olla see ongi see, mis mulle selle teatri juures meeldib, et sa kunagi ei tea mida lavastuselt ja näitlejatelt oodata. Sel korral oligi minu jaoks üllatusmomendiks laulvad ja pilli mängivad näitlejad. Loomulikult kogu toidukunst ka. Ma poleks iialgi osanud arvata, et ma kunagi teatrisaalis näen kuidas ehtsast taignast kukleid laval otse publiku silme all küpsetatakse. Või liha praetakse. Ja vahvlite küpsetamisest ma parem ei räägi. Igatahes soovitan ma enne teatrisse minekut kõht korralikult täis süüa, sest muidu võtab see värskelt ahjust tulnud kuklite, praetud liha ja küpsetatud vahvlite lõhn teil lihtsalt igasuguse keskendumisvõime ära ja te ei saa etendusest midagi aru.
Võib-olla see ongi üks põhjus, miks ma etendusest nii suuresti vaimustatud ei olnud, nagu ma lootsin. Mul oli kõht veidi tühi ja nende toitude nägemine ja lõhna tundmine viis lihtsalt fookuse paigast. Mis seal salata, kuna Ann Ideon tundus minu jaoks kõige huvitavam tegelane laval, siis ma jälgisin teda ka kõige rohkem. Laval toimus aga kogu aeg igas nurgas nii palju tegevusi, et ma lihtsalt ei suutnud kõike korraga jälgida. Ehk seepärast läks mul ka osa teksti ridade vahelt kaduma. Kuigi mulle oleks meeldinud, kui laval oleks korraga veidi vähem toimunud ja inimene oleks saanud rahulikult süveneda. Kohati jättis see liigne tegevus minu jaoks etendust hakitud mulje ja minu jaoks eo tekkinud kõikide ajastute või üleminekute vahel tervikut. Minu jaoks keskenduti liiga palju tegevusele ja liiga vähe sõnale. Kogu sõnaline osa käis pidevalt tegevuse (mida oli liiga palju korraga, nagu juba öeldud) ja pillimängu saatel, mistõttu läksid minul vahepeal need vähesedki sõnad kaotsi. Laulud olid toredad ja kaasakiskuvad ning hästi etendusse seatud, kuid kohati tundus mulle, et isegi muusikalides ja operettides on rohkem sõnalist osa, kui käesolevas lavastuses.  
Võib-olla see ongi põhjus, miks ma lavastuses pettusin. Ma olen ikka arvanud, et mulle meeldivad muusikalid ja operetid, sest seal on kaasahaaravat muusikat ja pole ohtu liigselt venivate dialoogide tekkimiseks. Kui mulle nüüd aga anti teatris palju muusikat, laulu ja tegevust ning vähe dialoogi, siis olen ma pettunud. Ma vist ootan teatrilt seda tasakaalu muusika ja sõna vahel. Tartu Uus Teater oli minu jaoks seda kaalukaussi liigselt muusika poole kallutanud. Aga see on ainult minu arvamus. Minu kolleegidele ja mitmetele kriitikutele ju meeldis väga. Ma pole lihtsalt nii parktiline inimene ja oleksin veidi rohkem teoreetilist ajalugu oodanud. Aga inimesed ja nende maitsed ongi erinevad. Küll aga hoiatan ma selle eest, et laulud võivad kummitama jääda. Hetkel on pühapäev ja ma käisin teatris neljapäeva õhtul, aga Kukerpillide „Oi külad, oi kõrtsid“ kõlab konstantselt minu peas. Siiki mitte Kukerpillide, vaid Tambet Selingu ja Robert Annuse esituses.
Päris maha visatud aeg see siiski ei olnud. Sest nagu ma juba ütlesin, siis Kukerpillide laulud teevad minu meelest tuju alati heaks. Ja minusugune andetu kokk õppis nüüd ka ära kuidas on õige liha praadida. Tegelikult sai ikka nalja ja naerda ka ning imestada kui andekas oskab üks lavastaja olla, et näitlejatelt kõik need oskused välja pigistab. Oleks lavastuse pealkiri olnud „Praktiline Eesti toiduajalugu“, oleksin ma väga rahul ja kiidaksin taevani. Pealkirja järgi ma eeldasin rohkem ajaloo (eelkõige lähiajaloo) sündmuste rääkimist. Tegelikult oli etenduses isegi Balti kett ja nii saksa kui vene võimu all olek välja toodud, kuid ma mingil põhjusel arvasin, et nendest räägitakse pikemalt. Samas eks nendest sündmustest teame me kõik.
Kes aga tahab praktilist Eesti ajalugu näha läbi praktilise toiduvalmistamise õpetuse, siis märtsi lõpust on ajalootund Tartu Uue Teatri tunniplaanis jälle olemas.

Autor-lavastaja: Ivar Põllu
Kostüümikunstnik: Kristiina Põllu
Valguskunstnik: Rene Liivamägi
Muusikajuhid: Rando Kruus ja Oliver Vare
Toidukunstnik: Ann Ideon
Laval olid:
Ann Ideon
Maarja Mitt
Maarja Jakobson
Robert Annus
Tambet Seling
Rando Kruus
Oliver Vare
Epp Peedumäe
Uue Teatri ukuleleorkester

Keda huvitab, siis lavastuse kohta saab rohkem informatsiooni teatri kodulehelt SIIN. Hetkel küll polnud aprilli mängukava väljas, aga märtsi lõpus, aprilli alguses tulevad uued etendused.

24/01/2016

BASKIN ehk Nalja põhivormid

22.jaanuaril 2016 Tartu Uues Teatris

Pildi autor: Gabriela Liivamägi
Autor, lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja: Ivar Põllu
Mängivad:
Katrin Pärn
Janek Joost


Ma ei saa ise ka aru, miks ma väga pikalt Tartu Uue Teatri suhtes umbusklik olin. Eks ma arvasin, et head teatrit saavad teha ainult suured ja tuntud nimega teatrid. Praeguseks olen kahel Tartu Uue Teatri etendusel käinud ja ma ootan huviga, millal ma sinna uuesti satun. Ausalt ka, need etendused on kordades paremad kui nö suure kombinaatteatri etendused. Ma siiski pean tunnistama, et ilmselt mingil määral mängib rolli ka see, et Tartu Uue Teatri näitlejad on mulle veidi võõramad ja seega ilmselt suudavad näitlejad mind üllatada. Näiteks Vanemuise lavastusi olen kõige rohkem näinud ja ma julgen väita, et ma tean sealt poolte näitlejate tüüpliigutusi ja nende rollid tunduvad mulle kõik täpselt sama tegu olevat. Seega kaob teatrist see üllatusmoment ära. Siiani pole Tartu Uues Teatris vist mängitud ühtegi lavastust, mida on võimalik mujal teatrites näha. Kõik lavastused on originaallavastused. Tallinnas on NO99, Tartus on Tartu Uus Teater. Ma pole selle peale kunagi varem tulnud, aga praegu lihtsalt vilksatas peast läbi, et Tallinnas on Ojasoo ja Semper need, kes teistmoodi lavastusi teevad, mis legendideks saavad. Tartus on Põllud need, kes mingil määral sarnase kiiksuga lavastusi teevad ja samamoodi need lavastused lähevad inimestele peale. Võib-olla ongi asi selles, et inimesed tahavad vaheldust, sest tavaline repertuaariteater on kõiki ära tüüdanud.
Nüüd siis asja juurde. Eile õhtul käisin Tartu Uue Teatri lavastust "BASKIN ehk nalja põhivormid" vaatamas. Ma ei ole kunagi olnud suur Eino Baskini fänn (ma olen selleks ilmselt liiga noor), kuid tema teatri etendusi olen küll näinud ja kunagi need mulle isegi meeldisid. Just sel põhjusel, et hea kerge huumor. Samuti olen Baskinit näinud telerist isegi nendes kuulsates estraadikavades, kuid ilmselt pole ma ka nende sihtgrupp. Küll aga kuulsin igalt poolt, et see etendus pidi jube hea olema ja ikkagi Tartu Uue Teatri esimene komöödiaetendus. Nii pidin siis mina ka selle etenduse ära vaatama. Olgugi, et esietendus oli sügisel, siis mina jäin õigel ajal pileti hankimisega hiljaks ja nii sattusingi alles nüüd, jaanuaris teatrisse. Jälle nii nagu alati, et hommikul tuleb idee, et õhtul võiks minna ja nii leiangi end õhtul teatrist.
Tavaliselt ma üritan teatrisse minna ilma igasuguste eelarvamusteta. Seekord läksin selle teadmisega, et etendus on hea. Olid seda mulle ju nii mitmedki näitlejad öelnud ja samuti olin vilksamisi positiivseid arvustusi näinud. No ja ma olin ikka suvisest Odysseiast sillas, mis andis lootust, et ka see etendus tuleb sama suurepärane. Oleks vist siiski pidanud ilma eelarvamusteta teatrisse minema. Vähemalt teatrimajja sisenedes olin ma küll vihane, et miks ma üldse sinna läksin. Riideid oli kitsas ära panna, rahvas istus sealsamas laudade taga ja nautis oma kooki, kui mina üritasin oma mantlit riidepuuni viia. Rahvamassist läbi sain, siis oli järgmine takistus, et kuidas ma oma mantli sinna täistuubitud stangele rippuma saan panna. Ja kuidas ma pärast oma musta mantli sealt miljoni teise musta mantli seast üles leian. Ma saan ise ka aru, et täiesti tühised asjad, kuid mind sel hetkel see kohutavalt häiris. Aga see mure kadus kohe, kui ma saali maha istusin ja näitlejaid nägin. Mulle jubedalt meeldib see, kui näitlejad käivad enne etendust juba laval ringi ja suhtlevad publikuga vabalt. Ilmselt on nii ka näitlejatel endil lihtsam ja mugavam rolli sisse elada. Ja seekordne etendus tekitas samamoodi tunde, nagu sa oleksid näitlejate vana tuttav ja nad nii muuseas teevad komejanti. Selline kodune tunne. Ma sain endale vist järjekordselt uued lemmiknäitlejad.
Mulle tegelikult jäid Katrin Pärn ja Janek Joost suvel Odysseia etenduse ajal silma, kuid seda et nad nii andekad on, ma siis veel ei teadnud. Suur aitäh, kraaps, kniks ja kummardus Ivar Põllule, et ta võimaldas näitlejatel näidata, milleks nad suutelised on. Ma julgen väita, et kogu etenduse menu põhinebki nendel kahel näitlejal. Lisaks mõned parukad, mütsid, prillid ja vuntsid, klaver ja kaks tooli. Muud ei midagi. See oli minu meelest päris uskumatu, kui palju on võimalik erinevaid tegelaskujusid teha ainult parukaid ja mütse vahetades. Põhiline töö käis näitlejate hääle, miimika ja kehakeelega. Ma ei saa aru, miks pole Katrin Pärna ja Janek Joosti veel Su nägu kõlab tuttavalt saatesse kutsutud. Ma loodan, et kui uus hooaeg tuleb, siis kutsutakse. Ja nad teeksid teistele pika puuga ära. Ausalt ka. Kes ei usu, minge ise teatrisse ja vaadake järgi. Minu meelest oli see lausa ime, kui täpselt nad mõlemad suutsid ühte ja sama tegelast järgi teha. Eino Baskin oli muidugi läbiv tegelane ja mõlemal tuli samaväärselt Baskini hääl välja. Sest ega nad väga muud ei teinudki, kui imiteerisid häält. Ja mõningal määral andsid lisavunki parukate, prillide ja mütsidega.
Tegelaskujusid oli palju. Kahjuks tundsin ma, et ma olen selle etenduse jaoks liiga noor. Ei tunne mina kõiki Nõukogude aegseid estraadi tähti, keda etenduses parodeeriti. Ma vist suutsin ainult Ita Everi, Anu Lambi (ma loodan, et see ikka oli Anu Lamp), Edgar Savisaare, Lennart Meri, Egon Nuteri, Dan Põldroosi, Priit Pedajase, Ain Mäeotsa, Mihkel Raua ja Uduvere Ärni ära tunda. Kui seda tundub Teile palju, siis on hästi, kuid tegelikult on need tegelased ainult üks väike osa parodeeritavatest. Ma korraks lootsin, et nad jõuavad oma parodeerimisega tänapäeva ja ehk teevad Ott Seppa ja Märt Avandit ka taga, kuid ilmselt poleks see etenduse üldise kontseptsiooniga kokku sobinud.
Etendus polnud minu jaoks päris selline komöödia, nagu ma harjunud olen. Nalja oli ja naeru ka, kuid pigem oligi naer tingitud äratundmisrõõmust. Seega jäi minu jaoks naeru sellest aspektist veidi väheseks. Aga Ivar Põllu oli ka minusuguste peale mõelnud. Sest kui sellist nalja ära ei taba, siis palja tagumikuga Janek Joost võiks ju iga normaalse inimese naerma ajada. Või siis Katrin Pärn, kellele mitu torti laest pähe kukuvad. Ma nüüd loodan, et ma sellega teatri suuri üllatusi ära ei riikunud. Aga see tordinali oli nii hea, et kui ma esimese tordi kukkumise ära nägin, siis ülejäänud tordid tulid ikka ootamatult ja mõjusid naljakana. Ma isegi ei oska öelda, mis selles paljas tagumikus nii naljakat oli, sest tavaliselt mulle sellised naljad peale ei lähe, kuid eile mõjus see üllatavalt naljakalt. Ilmselt aitas situatsioon palju kaasa. Aga siiski lootsin ma etendsest rohkem nalja. Kasvõi mõnda kahemõttelist nalja. Minu fantaasiamaailmas oleks etendus näinud välja nii, et näitlejad parodeerivad erinevaid inimesi taga ja räägivad mingeid naljakaid jutte ja ehk teevad mõnda naljakat sketši taga. Kuid eks seda nad vist tegelikult tegidki, kuid nii peenelt, et minusugune ei jaganud nalja ära. Või olen ma tõesti paljude šketside jaoks liiga noor. Aga näiteks mina ei saanud aru, mida oli naljakat selles, et Ita Ever ja Eino Baskin lähevad koos Kunksmoori sisse lugema ja siis arutavad, et kuidas pojal läheb. Täiesti eluline situatsioon, kuid kus nali oli?
Ma pidin etenduse ajal päris mitmel korral mõtlema, et paras tempokas tükk on ja lausa uskumatu, et näitlejad praktiliselt terve aja suutsid laval olla. Sest ega see lihtne ei ole üksinda samal ajal mitut erinevat tegelast mängida. Seepärast veelkord au ja kiitus. Au ja kiitust annaksin ma rohkem Katrin Pärnale, sest temal oli minu meelest rohkem erinevaid rolle täita. Samuti oli tema see, kes nn metsa stseenis praktiliselt samaaegselt ma ei tea mitut karakterit mängis. Ja Ita Everi kehastamisest ma parem ei räägigi. Mis Te arvate, kes täna on üritanud seda Kunksmoori ja Kapten Trummi multikat vaadata? Ikka mina, sest mul tekkis eile teatris huvi see uuesti üle vaadata. Ja nüüd hoopis teise pilguga. Aga kui ma saalis olles silmad kinni panin, siis oli teatrisaalis Ita Ever isiklikult kohal. Ehk saab Katrin Pärnast uus Ita Ever?
Kogu mu kiidulaul käibki näitlejate pihta. Sest etenduse põhirõhk oligi näitlejatel. Selle osaga olen ma igati rahul. Kuid minu jaoks jäi huumorist veidi väheks. Räägiti küll anekdoote ja hakseldati läbi praktiliselt kogu Eesti huumori maastik, alates omaaegsetest estraadikavadest, meelejahutaja saatest kuni tänapäevaste suvekomöödiateni välja, kuid mina ei saanud nii palju naerda, kui ma oodanud oleksin. Ma vist oleksin tahtnud terve etenduse aja kõht kõveras istuda. Kuigi ega ma ei nurise, sest huvitav oli vaadata ikka. Ja kindlasti soovitan ma seda etendust kõikidel vaatama minna, kes seda veel teinud ei ole. Aga ilmselt oleks mõistlik seda vaatama minna minust vanematel inimestel. 
Ma üritasin välja mõelda, kas ma midagi negatiivset ka etenduses leidsin, kuid vist mitte. Hoolimata sellest, et tegemist ei olnud minu päris lemmiku etendusega, ma siiski midagi halba öelda ei oska. Lihtsalt minu ettekujutus komöödiast on veidi teistsugune. Kui keegi ütleb mulle komöödia, siis ma tegelikult juba tean, et juttu tuleb mõnest loost, kus on inimesed kas vahetusse läinud või esineb keegi kellegi teisena. Need lood võivad küll naljakad olla, kuid mind nad naerma ei aja. Ma olen juba teadlikult hakanud sellist tüüpi komöödiaid vältima. Siiski ma vist sisimas lootsin, et Tartu Uue Teatri komöödia on ka midagi sarnast, kuid omamoodi viguriga, et äkki hakkavad mulle sellised komöödiad jälle meeldima. Aga võta näpust, see komöödia, mida ma teatris nägin oli hoopis peenema klassi huumor. Ja ilmselt seepärast ma olengi veidi rabatud ja hämmingus ja ei oska peale kiidulaulu muud öelda. Aga eks see minu puhul olegi nii, et ma vaimustun uutest asjadest ja kui keegi teine midagi sarnast nüüd teeks, siis ma oleksin ilmselt palju kriitilisem, sest siis oleks mul juba võrdlusmoment olemas. Pika mõtlemise peale leidsin ühe pisidetaili, mille kallal norida. Mulle isiklikult jäid mõned stseenid etendusest segaseks. Näiteks see sama paljukiidetud metsa stseen. Mis seos oli nendel loomadel Baskiniga? Ma sain aru, et see põhiotsustaja oli karu ja siis olid seal veel orav ja hunt Kriimsilm, kuid kes need teised tegelased olid, keda Katrin Pärn kehastas, jäi mulle arusaamatuks. Siis oli seal veel üks stseen kus Katrin Pärn rääkis, nagu ta oleks koer. Aga kelle koer ta oli? Kas Baskini? Miks peaks koer üldse rääkima? Samas oli see päris huvitav, et milline võib koera maailmavaade olla. Alguses jäi mulle veidi segaseks ka etenduse lõpp. Et kes need kaks tegelast seal klaveri otsas istuvad ja miks nad seal istuvad. Lõpuks sain aru, et üks oli Baskin ja teine tema ingel. See oli tagantjärele mõeldes samuti huvitav nüanss, et tuua etendusse sisse see, mida võis Eino Baskin oma lahkumisel mõelda. Sest me tegelikult ei tea ju keegi päris kindlalt, kas pärast surma on elu või mitte. Või mis üldse toimub peale surma. Aga ilus oleks mõelda, et Baskinit ootaski just selline lahkumine, nagu etenduses oli. Ja nagu selgub, siis ka negatiivsed asjad muutusid lõpuks minu silmis positiivseteks. Kas üks etendus saab nii täiuslik olla?
Ilmselt saab, kui etendus on kirjutatud konkreetsetele näitlejatele. Ja kui näitlejad on nii andekad ja teater murrab end raamidest välja ja üllatab publikut.Kui ma eespool mainisin, et näitlejad tekitasid mõnusa koduse tunde oma vaba suhtlusega, siis tegelikult tekitab koduse tunde kogu teatri atmosfäär. Ja võib-olla see ongi üks põhjus, miks ma sinna uuesti tagasi tahan minna. Kes meist siis ei teaks neid punase-valge mummulisi nõukaaegseid serviise ja nõukaaegset mööblit. Igatahes just üks korralik nõukaaegne sektsioonkapp vaatab kohe teatri peauksest sisse astudes meile vastu. Ja seal on raamatuid. Ja huvitavaid raamatuid. Mul tekkis vaheajal mõte, et kas sealt saaks neid raamatuid niisama laenutada ka. Kahjuks üks vaheaeg on liiga lühike, et raamat läbi lugeda. Kuigi ma vist eelistaksin seda raamatut seal kohapeal lugeda. Maal vanaema juures käies pole see nõukaaegne mööbel pooltki nii mugav ja ahvatlev, kui teatris. Aga seal on igal pool erinevaid nurgataguseid, kuhu minna ja kus on nii mõnus lihtsalt istuda ja olla. Igatahes mulle seal meeldib, olgugi, et kõik pole viimase peal ja uhke ja läikiv. Nagu minu praktika on näidanud, siis selleks, et head teatrit teha ei pea olema uhket teatrimaja, suuri kostüüme ja meeletut lavakujundust. Lihtsuses peitub võlu. Seega soovitan kõigil vähemalt korra Tartu Uut Teatrit külastada. 
Kes nüüd tahab BASKIN ehk Nalja põhivormid etendust näha, siis see peab kiirustama. Jaanuaris ja veebruaris on jäänud veel ainult mõned üksikud etendused. Küll aga räägivad jutud, et Tartus on ka mais võimalik BASKINit näha. 
Rohkem infot leiab etenduse koduleheküljelt SIIT