Kuvatud on postitused sildiga Jim Ashilevi. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Jim Ashilevi. Kuva kõik postitused

11/02/2020

Unusta/Unista

09. veebruaril 2020 Tartu Uue Teatri lavastus TÜ Psühholoogia Instituudis


Mina: "Neuroloogia osakond, tere."
Helistaja teisel pool: "Tere, helistan Teile Tartu Uuest Teatrist."
Mina: (vaikiv ja segaduses, sest miks peaks teater neuroloogia osakonda helistama)
Helistaja: "Me tuleme seisulauale järgi. Oleme kohe varsti haigla juures."

Umbes selline vestlus leidis aset eelmisel neljapäeval, kui ma tööl olin. Ütleme nii, et segadus minus oli ikka korralik. Sest mida ühist peaks olema Tartu Uuel Teatril ja neuroloogia osakonnal? Vähemalt mõistsin ma seda, miks inimesed on alati segaduses, kui nad teada saavad, et ma õe töö kõrvalt teatriteadust õppima läksin. Tundub, et need asjad ei oma mitte mingit seost. Peale seda, kui ma olin esimesest segadusest üle saanud, hakkasid minu ajurakud jälle normaalselt tööle ja suutsin mõtlema hakata, et huvitav mis lavastuse jaoks teatril seda seisulauda vaja on. Ega ma kaua juurdlema ei pidanud ja koheselt küpses ka plaan minna teatrisse vaatama meie seisulaua teatridebüüti.
Tegelikult olin ma varem juba tahtnud „Unusta/Unista“ lavastust vaatama minna, aga juhuse tahtel polnud see kuidagi õnnestunud. Sest psühholoogia ja psühholoogiline teater on mulle alati meeldinud. Tegelikult on just psühholoogiline teater mulle alati meeldinud. Psühholoogia on viimasel ajal alles meeldima hakanud. Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis õppides psühholoogia mu lemmikainete hulka küll ei kuulnud. Aga kui „Unusta/Unista“ lavastus 2018. aastal esietendus, olin ma juba vähesel määral psühholoogiõpinguid nuusutama hakanud ja seega oli huvi olemas.
Teatris etendust vaadates, olin aga rohkem kui õnnelik, et ma oman teadmisi neuroloogiast ja praegu psühholoogiat olen otsustanud kõrvalerialana õppida. Praeguste kursusekaaslastega rääkides sain aru, et taustateadmised lubasid mul lavastust veidi teisiti kogeda ja mul oli toimuvast veidi huvitavam aru saada. Kuigi ma ei taha sellega nüüd kohe kuidagi öelda, et need kes psühholoogiast mitte midagi ei tea, ei saaks lavastusest aru ja peavad seda igavaks. „Unusta/Unista“ on vaieldamatult üle pika aja parim lavastus, mida ma näinud olen. Ja ma saan täiesti aru, miks teater seda nii pikalt mänginud on. Siiski peab tõdema, et lavastusel on oma publik ja päris kõigile see ilmselgelt ei meeldi. Ma usun, et igale meditsiini- ja psühholoogia taustaga inimesele on see lavastus justkui rusikas silmaauku.
Minu meelest on Jim Ashilevi väga hea loo kirjutanud, mille Ingmar Jõela on väga edukalt ka lavale toonud. Lavastus räägib psühhopaat Kristian Emminghausist, kellele soovitakse eksperimentaalpsühholoogia laboris teha operatsioon, et muuta ta taas normaalseks. Operatsioonile on eelnenud pikk vaatlusprotsess, mida on läbi viinud Emili Kraepelin, kes kirjutab Kristian Emminghausist oma doktoritööd. Psühholoogia seisukohast on lavastus märgilise tähendusega, kuna Emili esiisa on kuulus Emil Kraepelin, kes oli 19. sajandi lõpus Tartus psühhiaatriaprofessor ja rajas siia esimese eksperimentaalpsühholoogialabori. Just selles samas laboris kogu tegevus toimubki. Ainult, et aasta on 2056.
Kristian otsustab, et tema ei tah siiski operatsiooni ja sellest loobumiseks hakkab ta tegema seda, mida ta kõige paremini oskab – inimestega manipuleerima. See, kuidas tal operatsioonist pääseda õnnestub, ja mis kogu manipulatsiooni mõjul juhtuma hakkab, on hoopiski üllatav. Kui see, et Kristiani ja Emili vahel võiks mingi sügavam kiindumus tekkida, oli juba esimestest minutitest selge, siis see, kuidas nende rollid lõpuks vahetusid, olid üllatav.
Et kog lugu liiga verbaalne ja terminoloogiline ei oleks, olid mängu toodud kaks robotit, kes töötasid politseiuurijatena. Nende ülesandeks oli uurida professor Divingu, kes oli Emili juhendaja ja pidi Kristiani operatsiooni läbi viima, poja röövimise juhtumit. Teises vaatuses tegelesid samad uurijad Emili juhtumiga. Kuna tegemist oli robotitega, siis nagu ikka tehnikaga juhtub, ei olnud ka nende versiooniuuendused kõige edukamalt läinud. Nii ei suutnud üks neist grammatiliselt õigesti rääkida ja teine ei suutnud välja hääldada soome-ugri keelkonnale omaseid täpitähti. Lisaks oli nende välimus eht nukulik. Eriti meesuurija oma, kelle kostüümi alla olid ilmselt polsterdused pandud, et tema torsot ja taguotsa suuremaks muuta.
Ilmselgelt nende uurijate mängu toomine tasus ära, sest praktiliselt iga nende öeldud lause peale tekkis naerupahvak. See natukene tasakaalustas liiga tõsiseks muutuvat temaatikat huumoriga. Kuigi minul isiklikult poleks ka läbinisti tehnilise terminoloogiaga lavastuse vastu mitte midagi olnud. Aga sellisel juhul, oleks ilmselt tavakülastajatel elamusest väheks jäänud. Sest kaua sa ikka vaatad seisulaua külge kinni seotud inimest ja teda uurivat doktoranti. Ei tõota just väga huvitav vaatamine olema. Eriti kui räägitakse veel sünapsitest ja aju mandeltuumade aktiveerimisest.
Võib-olla oleks natukene huvitavam olnud ka see, kui Emili tehtud ülestähendused Kristiani seisundi kohta, oleksid ka publikule mõne ekraani vahendusel kuvatud. Nimelt filmis Kristianit erinevate nurkade alt kokku viis kaamerat, mille pilt kuvati kahele suurele ekraanile ja mitmele väiksemale ekraanile suurte ekraanide all. Ühel väiksemal ekraanil küll näidati justkui aju-uuringu pilti ja teisel südamelööke, kuid need siiski jäid minu jaoks liiga kunstlikuks. Seega oleks võinud ühele ekraanile näidata seda teksti, mida Emili enda käes olevalt paberilt Kristiani kohta luges, ja seda, mida ta ise hiljem üles märkis. Äkki oleks publik saanud sealt ise Kristiani kohta järeldusi teha. Hetkel söödeti kogu info publikule ette läbi Emili arvamuse.
Hiljem hakati ekraane siiski kasumlikumalt ära kasutama, näidates peaaegu igal ekraanil erinevat pilti. Teises vaatuses läks ekraanide kasutamine kohati nii kiireks, et mul oli veidi raskusi sündmustiku jägimisega. Nimelt toimus teises vaatuses paralleelselt uurimine ja kohtumõistmine Emili üle ning professor Diving valmistas oma poega Joonatani ette operatsiooniks. Sisuliselt nägi see välja nii, et professor Diving ütles ühe lause oma pojale, siis sellele järgnes näiteks politseiuurija lause Emilile ja alles siis vastas Joonatan Diving oma isale. Eks need küsimused ja laused olid veidi selliselt üles ehitatud, et kui uurija küsis Emililt miks-küsimuse, siis Joonatan vastas oma isa miks-küsimusele jne. Seega kõik oli omavahel justkui seotud. Samas pidid sa hooelga jälgima, et millest nüüd kumbki süžeeliin räägib. Ja et asi veelgi keerulisem oleks, esines vanem uurija ainult ekraani vahendusel. Ja ka Emili istus publiku ees, seljaga publiku poole, seega teda nägi ka publik ainult ekraani vahendusel.
Selline lahendus oli kahtlemata väga huvitav, aga nõudis veidi rohkem pingutust, et aru saada, mis samal ajal toimub. Kohati võttis pingutamine nii palju energiat ära, et tegevuste vaatamiseks aega ei jäänudki. Nii märkasin ma ühel hetkel, et laual olevast EKG-aparaadist oli põrandale jooksnud EKG-film. Kuid millal see sinna tekkis, ma ei näinud, sest olin ametis ekraanidel vahetuva sündmustiku jälgimisega. Samas, oleks võinud seda sama EKG-d siis nt kasutada ka Kristiani puhul ja seda ekraanile kuvada. Kuigi kuna kasutati ainult jäsemete lülitusi, siis tegemist korrektse EKG-ga polnud. Või, kui Joonatanile pandi saturatsiooni andur (aparaat, mis näitab palju inimese veres hapnikku on) sõrme külge, siis selle tulemust oleks võinud ka näidata või kommenteerida. Praegu jäi lihtsalt mulje, et professor mõõtis midagi, kuid mida ta tegi, seda ei öeldudki. Või milleks see kõik vajalik oli.
Kuigi süžee oli hea, siis mind jäi veidi painama see, et miks tehakse aju operatsioone eksperimentaalpsühholoogia laboris. Sest opereerima peaks ikkagi kirurg. Aga see mõte tuli mul hiljem kodus pähe. Teatris olles see mind tegelikult üldse ei häirinud. Ja ehk aastal 2056 on tehnoloogia juba nii palju arenenud, et aju stimuleerimiseks ei pea opereerima sellisel meetodil, nagu me seda täna teame.
Kui Emili Kraepelini nimi oli otsene vihje eksperimentaalpsühholoogialabori rajajale Emil Kraepelinile, ja seda polnud varjatud, leidsin ma ka teiste nimede hulgast vihjeid. Näiteks doktor Diving´i nimi viitaks justkui sukeldumisele ajju. Nii jätkas Diving sisuliselt Kraepelini tööd, kelle üheks eesmärgiks oli muuhulgas inimeste unistuste tõlgendamine ja soov panna neid valesid unistusi unustama. See idee on ilmselt mõjutanud ka lavastuse pealkirja.
Vaadates enda hinnangukriteeriumite järgi, siis etendus oli nii kaasahaarav, et isegi kordagi ei tulnud mul pähe ideed, et palju kell on, või millal lavastus juba läbi saab. Ka uue anatoomikumi puust pingid ei muutunud ebamugavaks, kuigi seal samas ruumis loengus istudes, on need pingid teinekord ikka väga kiiresti äärmiselt ebamugavaks muutunud. Kogu ruum oli väga hästi ära kasutatud ja kohati tundsin ma end täpselt nagu üliõpilane, kes on sattunud praktikumi, milles meile psühhopaati tutvustatakse. Mul on siiralt hea meel, et Tartu Uus Teater just selle ruumi leidis lavastuse mängupaigaks. Eks see 19. sajandi lõpust pärit ruum tekitas muidugi paraja kontrasti sellega, et tegevus toimub 21. sajandi keskpaigas.
Näitlejaid oli ka nauditav vaadata. Kohati oleksin tahtnud, et Kristian Emminghausi kehastanud Nils Mattias Steinberg oleks veidi rohkem negatiivseid emotsioone välja näidanud ja süsteemi peale vihasem olnud. Samas siis tuli mulle meelde, et tegemist on ikkagi psühhopaadiga. Ja olenemata sellest, et tavaliselt on ühiskonnas levinud arvamus, et psühhopaadid on vaieldamatult südametud ja kõige õelamad retsid, oskavad nad olla ka kõige meeldivamad inimesed, keda me teame. Kes psühhopaatidest rohkem teada tahab, siis soovitan lugeda Jon Ronsoni raamatut „Psühhopaadi test“.
Tahaksin Steinbergi kiita ka selle eest, et ta suutis nii vapralt terve esimese vaatuse (veidi üle tunni aja) seisulaual rihmadega kinni olla. Lisaks leidus tema mängus väga palju ära tundmist tõelise hullu inimese käitumisest. Näiteks veidrad häälitsused, mis meenutasid ahvi häälitsusi, raamiga lõgistamine või endaga tegeleva inimese perse saatmine peaaegu karjudes. Ütleme nii, et see on käitumine reaalsest elust, mida neuroloogia osakonnas näeb peaaegu iga päev. Seega on kokkupuutepunkte neuroloogia ja teatri vahel rohkem, kui esmapilgul arvata võib.
Steinberg meeldis mulle väga suurepärase reaalsuse tabamise eest, mis on ühtlasi ka hea viide suurepärasele näitlejameisterlikkusele. Lisaks meeldisid näitlejameisterlikkuse tõttu mulle ka Jaanus Nuutre ja Jane Napp, kes kehastasid nukuliku välimusega robotuurijaid. Ega nukulik liikumine ja nii valesti rääkimine ilmselt lihtne ei ole. Eriti, kui koolis on õpetatud neid korrektselt rääkima. Suure töö nende efektseks muutmiseks tegid ka grimm ja kostüümid.
Ka Steffi Pähna, Markus Truupi ja Johan Elmi puhul oli tunda, et nad on värske veri teatrimaastikul ja seega polnud mul neid vaadates kordagi igav. Ehk kõige ühekülgsemaks jäidki isa-poeg Diving, keda kehastasid vastavalt Johan Elm ja Markus Truup, kes tundusid üheplaanilistena, jäädes pigem taustategelasteks. Siiski peab märkima, et kogu trupi puhul oli näha, et tegemist on koos õppinud inimestega (kõik on lõpetanud lavakunstikooli 28. lennu), sest laval valitses ühtlane sünergia, mida sageli pole erinevast põlvkonnast näitlejate kokku panemisel tunda.
Nagu eelnevast pikast jutust on aru saada, siis mulle lavastus väga meeldis, ja mul on tõsiselt kahju, et ma seda varem vaatama ei juhtunud. Täpselt minu masti lavastus. Kõik terminid olid õiged ja polnud midagi liiga utoopilist. Sündumsed olid kaasahaaravad ja kõik ei olnud etteaimatav. Minu ainus küsimus on, et miks teine vaatus oli selline nagu ta oli? Teine vaatus kestis vist vaevalt pool tundi ja lõpp tuli liiga järsku ning jäi minu jaoks segaseks. Siiski sain teatrist rahulolutundega ära tulla, õnnis naeratus näol ja soe tunne hinges. 

Autor: Jim Ashilevi
Lavastaja: Ingmar Jõela
Kunstnik: Nele Sooväli
Videokujundus: Ingmar Jõela, Gabriela Liivamägi, Oskar Aitaja
Mängisid:
Steffi Pähn - Emili Kraepelin
Nils Mattias Steinberg - Kristian Emminghaus
Johan Elm - Dr. Diving
Markus Truup - Joonatan Diving
Jane Napp - uuem uurija
Jaanus Nuutre - vanem uurija
Ingmar Jõela - kohtuniku hääl

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Tartu Uue Teatri koduleheküljelt SIIN

* - Päisefoto autor on Nele Sooväli

08/02/2020

Kuidas minust sai HARKOMAH

04. veebruaril 2020 Ugala teatri külalisetenduses Vanemuise väikeses majas


Seda võib tänapäeval olla imelik kuulda, kuid narkootikumide teema on minust kuidagi mööda läinud. Ma mäletan, et kui ma Tartusse elama tulin ja mu kursuseõde rääkis, kuidas tal kodulähedases pargis narkomaanid kokku saavad, siis mina mõtlesin, et tahaks ka sinna parki jõuda, sest narkomaani oleks huvitav näha. Kusjuures sinna parki pole ma tänaseni jõudnud. Ja korralikult uimas narkomaani ma ka näinud ei ole. Siiski peab tunnistama, et mõnda inimest, kes narkootikume proovinud on ja neid ka aeg-ajalt tarvitab, olen näinud küll. Ega peale vaadates ei saaks arugi, et nii korralik inimene narkootikume tarbib.
Eks tänapäeval on noorte seas see narkootikumide tarvitamine populaarsem, kui minu nooruses. Seega on väga tänuväärne, et teatrid sellel teemal lavastusi teevad ja hiljem ka vestlusringe korraldavad, et noorte silmaringi avardada. Lisaks praegusele Ugala lavastusele “Kuidas minust sai HARKOMAH”, olen näinud ka Musta Kasti lavastust “5 grammi sisemist rahu”. Minu meelest olid mõlemad lavastused sisu mõttes veidi sarnased, kuid kuna ma pole sihtgrupp, siis võib see tunne petlik olla. Ugala lavastus oli muidugi suurejoonelisem, sest seal oli näitlejaid ja möllu veidi rohkem. Musta Kasti lavastust mängiti reeglina üsna väikesele saalile ja see tegi loo võib-olla intiimsemaks. Ja seal ikkagi räägiti ühe narkomaani lugu. Ugala “Kuidas minust sai HARKOMAH” keskendub rohkem erinevate inimeste lugudele.
Kuigi mulle tundus, et ma pole otseselt lavastuse sihtgrupp, siis igav mul selle pooleteise tunni jooksul ei hakanud ja vaadata oli huvitav. Peale etendust keerlesid mõtted peas ringi ja ega midagi nähtud etenduse kohta kohe nagu öelda ei osanudki. Natukene tundsin end saalis üleliigsena enne etenduse algust. Nimelt eelnes etendusele intro, kus näitlejad liiguvad nii saalis publiku vahel ringi, kui ka tantsivad laval korraliku klubimuusika taustal. Siis oli mul küll saalis istudes tunne nagu ühel ehtsal peopiduril, kes tuimalt ühel kohal istub, samal ajal kui teised lõbutsevad ja tantsivad. Samas mulle see intro iseenesest meeldis. Aitas olukorda paremini sisse elada. Kindlasti aitas see ka saalis viibivatel noortel end näitlejatega rohkem samastada. Nimelt käisid noored näitlejad ka saalis ringi jooke pakkumas ning publikuga rääkimas samal ajal. Minu meelest lõi see tunde, et saalis viibiv publik ja laval viibivad näitlejad on justkui üks ja puudus nn „neljas sein“ lava ja publiku vahel. Kui mõelda, et lavastus peaks olema õpetliku sisuga ja noori narkootikumide üle mõtlema panema, siis on neljanda seina puudumine hädavajalik.
Tundus, et noortele lavastus sobis. Suurem osa publikust olid kooliõpilased. Ja kui tavaliselt juhtub ikka, et klassiga teatrisse tulnud lastel hakkab keset etendust igav, ja nad võtavad telefoni välja või hakkavad niisama sosistama ja kihelema, siis sel korral oli saal täiesti vaikne. Paaril korral oli kuulda mõnda üksikut naeruturtsatust, kuid see oli ka kõik. Lõpus oli isegi tunnustavat vilistamist kuulda. Järelikult sihtgrupile lavastus meeldis. Ka etendusele järgnenud vestlusringiks jäi saali väga palju noori ja nii mõnigi neist kasutas juhust ja julges saalist otse küsimusi esitada. See näitab ka, et sellised lavastused ja vestlusringid on noortele vajalikud ja nende vastu tuntakse tegelikult huvi.
Ma ei oskagi välja tuua ühtegi põhjust, miks mulle poleks lavastus meeldima pidanud. Nagu ma juba ütlesin, siis mõtted pani nähtu peas keerlema küll. Ja kui näitlejad ei distantseeri end publikust, vaid vastupidi, käivad publikus ringi ja ütlevad et neil on meeldiv inimesi kohata ning neile jooke pakuvad, siis luuakse automaatselt kontakt saali ja lava vahel. Eks paljud õpilased ole koolis kuulnud neid ekspertide loenguid sellest kui kahjulikud ja halvad on narkootikumid. Just täpselt seda sama ekspertide loengut tehakse ka lavastuse alguses maha. See aitab noortel veelgi rohkem näitlejaid ja nende juttu usaldada, sest nad ei räägi ju seda sama juttu, mida koolides räägitakse, ja seega peaks neil justkui õigus olema.
Ometigi ei pea keegi nüüd kartma, et lavastus narkootikume ja nende tarbimist propageeriks. Ma ise ei ole küll nihilist.fm postitusi lugenud, millel “Kuidas minust sai HARKOMAH” raamat põhineb (ja millel omakorda põhineb antud lavastus), ja seega ei oska ma öelda kui täpselt lugusid edasi antakse. Kursuseõde, kellega ma koos teatris käisin, ütles, et lood oli raamatust ja nihilist.fm-st otse võetud, ainult kompaktsemaks muudetud. Aga põhiliselt räägitakse ikkagi reaalsete inimeste lugusid. Eks see on ka üks põhjustest, miks lavastus ei saa kedagi ükskõikseks jätta. Need inimesed ja nende lood on meie kõigi ümber.
Mind pani eriti mõtlema lavastuse lõpus olnud intervjuu endise narkomaaniga, kes ütles, et tegelikult võib meie kõrval saalis istuv korralik teatrikülastaja ka narkomaan olla. Just nagu ma postituse alguses mainisin, et mõndadest minu tuttavatest ei oskaks peale vaadates öeldagi, et nad on narkootikume teinud, või teevad aegajalt mõnedel üritustel regulaarselt narkootikume. Eks enamasti seostub meile narkomaaniga elu hammasrataste vahele jäänud poolkodutu ja eemalepeletava välimusega inimene. Aga, et edukas ja korralikult riides olev inimene, kellel on hea töökoht või kes omandab ülikoolis korralikku haridust, võib samuti narkomaan olla, tundub meile tihti utoopilise mõttena. Nii näiteks on ka lavastuses võimalik näha, kuidas narkootikumide küüsi langevad ka lisaks meie ettekujutuses narkootikume tarbivatele Kopli ja Lasnamäe noortele ka eduka infotehnoloogia ettevõtte töötaja ning ülikoolis õppiv tudeng.
Eriti meeldis mulle lavastuse juures see, et narkootikume ja nende tarbimist näidati igast küljest. Näidati nii levinud müüte ja seda, kuidas narkootikumid elu muudavad. Etappide kaupa toodigi välja kogu muutumise protsess. Mis tunne on alguses narkootikume tarbima hakates ja kuidas esialgne meeldiv tunne asendub tungi ja vajadusega ning miks inimesed ikkagi ei suuda narkootikumide tarvitamisest loobuda. Kuigi mulle kohati tundus, et kogu temaatika oli võrdlemisi turvaliseks tehtud, et noori mitte väga ära hirmutada. Räägiti küll mida narkootikumid inimestega teevad, kuid kuidagi jäi ikkagi domineerima see, et kuidagi on võimalik sellest kõigest välja tulla. Eks see mõnes mõttes ongi kasulikum, et inimestele anda lootust ja usku. Sest igasuguse sõltuvuse puhul ongi lootus, usk ja kaaslaste toetus suuresti see, mis inimesed välja aitab.
Samas ei olnud kogu lavastust ikkagi väga ilustatud. Nii näidati päris mitme tegelase üledoosist tingitud surma või sekeldusi politseiga. Mulle isiklikult tundub, et nendele teemadele oleks ehk võinud veidi rohkem siiski tähelepanu pöörata. Praegu oli surma konstanteerimine ainult üks mööda minnes tehtud tegevus. Samas, eks narkomaanide jaoks ongi see üks väga väike killuke ja korraks võib küll halb tunne olla, kui kaaslane üledoosi tõttu sureb, kuid peagi saab vajadus uue doosi järgi kõige tähtsamaks osaks narkomaani elust.
Kuigi seda kõige mustemat stsenaariumi näidati põgusalt, lahkusin ma teatrist ikkagi üsna negatiivsete emotsioonidega. Seepärast ma ehk midagi väga öelda ka ei oska. Teema lihtsalt on nii rõhuv. Lavastus ise oli suurepäraselt tehtud. Kui tavaliselt tekitab vilkuv valgus minus peavalu, siis sel korral ei pannud ma seda vilkuvat valgust väga tähelegi. Ometigi on lavastuse kodulehel vastavasisuline hoiatus olemas. Ja kuigi ma natukene olin skeptiline sells osas, et kui hästi suudavad alles koolis näitlejaks õppivad noored reaalselt laval toime tulla, siis kedagi teist ma lavastuses mängimas ette ei kujutaks. Ma usun, et praegu mõjuski lavastus nii tõetruu ja loomulikuna just verinoorte näitlejate tõttu, kellega oli lihtne temaatikat samastada. Kuigi narkomaane võib ju igas vanuses olla, siis laval juba teatud- tuntud näitlejat narkomaani mängimas näha oleks ikkagi kunstlikult mõjunud.
Eks suuremat rõhku oligi pööratud sõnumi edasi andmisele ja seetõttu olid ka kostüümid ja lavakujundus võrdlemisi tagasihoidlikud. Nagu sellest tekstist siin juba aru saada on, siis sõnum jõudis väga hästi kohale. Kuigi ma olin teatrisse minnes väsinud ja väga ei viitsinud teatrisse minna, siis ei läinud mu mõte kogu etenduse ajal mitte kordagi rändama. Tavaliselt on see märk kaasahaaravast ja heast lavastusest. Mis sest, et ma polnud otseselt sihtgrupp, siis nagu näha, mõtteid tekkis ohtramalt. Ilmselt pole ma veel praeguseks kõiki emotsioone ja mõtteid täielikult suutnud läbi analüüsida, mis mind tabasid. Igatahes ma loodan, et noortele mõjus nähtud etendus samuti.
Seda, et huvi lavastuse vastu on, näitab juba see, et suuresti kõik etendused on välja müüdud. Kui keegi veel piletit ei oma, siis soovitan Ugala mängukaval pilk peal hoida ja võimalusel endale pilet soetada. Ilmselt on tegemist rohkem noortele suunatud lavastusega, aga kõik teised, kes narkootikumide temaatikast huvitatud on, saavad ka kindlasti hea elamuse. Kui te aga otsite lavastust, mida hea tuju tekitamiseks teatrisse vaatama minna, siis võite küll mõne teise lavastuse välja valida. „Kuidas minust sai HARKOMAH“ on minu meelest väga suurepäraselt tehtud lavastus, ja ta tekitab palju mõtlemisainet (mida üks korralik lavastus tegema peakski), kuid valdavalt on need mõtted ikkagi süngemad ning seepärast lõbusaks meelelahutuseks antud lavastust ei soovita.

Dramaturg: Jim Ashilevi
Lavastaja: Vallo Kirs
Kunstnik: Nele Sooväli
Mängisid TÜ VKA teatrikunsti 13 lennu tudengid:
Rainer Elhi - HARKOMAH
Mihkel Kuusk - Erik, Rodik, Pauli töökaaslane, Pauli klassivend, Vadimi sõber, mees bussipeatuses
Ruuben-Joosua Palu - Paul, Vadim, Gennadi, Sanja
Miika Pihlak - Risto, kiirabiarst, Pauli töökaaslane, autoomanik, Vadimi sõber, Sergei, politseinik
Karmel Naudre - Oksana, peotšikk, Anja, Pauli töökaaslane, klient, klassikaaslane
Maria Paiste - Sõle tšikk, Annika, kiirabiarst, grupijuht, klient, politseinik
Marion Tammet - Sõle tšikk, peotšikk, Sveta, Pauli töökaaslane, registratuuritöötaja, klient, klassiõde

Rohem infot leiab lavastuse kohta Ugala koduleheküljelt SIIN

* - Päisefoto autor on Maris Savik