Kuvatud on postitused sildiga Steffi Pähn. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Steffi Pähn. Kuva kõik postitused

21/06/2022

Hommikuvalgus

 19. juunil 2022 Eesti Noorsooteatri suvelavastus Telliskivi kvartali M-hoones

Foto: Sten-Erik Remmel

Ma olen üks nendest, kellele igasugused laki ja bensiini ja tavoti lõhnad meeldivad. Seega olin meeldivalt üllatunud, kui esimest korda elus Telliskivi kvartali M-hoonesse sisse astusin ja seal sellist vana garaaži hõngu tundsin. Teate küll seda tavoti ja niiskuse segu, mis vanades garaažides heljub. Esmalt mõtlesin, et kes siis garaažis teatrit teeb. Tundus, et ka paljud teised inimesed arvasid samuti, sest istekohale saamist oodates kuulsin nii mõndagi vestlust pealt, kus räägiti, et läheme õue ootama, mida me siin pimedas ja niiskes ikka seisame. Meil oli see valikuvõimalus, et pimedast päikesevalguse kätte liikuda, aga kõikidel seda võimalust pole. Näiteks nendel lastel, kes sinna pimedusse enda kodu on teinud, selline valikuvõimalus puudus. Õigemini valikuvõimalus on alati, aga kõigil viiel noorel, kes selles maa-aluses või pimedas mahajäetud kohas enda kodu olid leidnud, oli see koht hetkel ainus, kus nad end turvaliselt tundsid. Seetõttu polnud välja päikesevalguse kätte minek nende jaoks esmane valik. Eks turvalisust pakkusid ka teised samas olukorras olevad noored, kellega koos seal maa-aluses kohas elati.

Kuigi lugu oli minu jaoks veidi katkendlik ja ma päris täpselt ei saanud aru, mis kohaga siis ikkagi tegemist oli ja kes need lapsed seal olid ja miks nad seal olid, siis sellegipoolest oli lavastuses väga palju puutepunkte tänase maailmaga, mis tegid etenduse vaatamise nauditavaks. Meile näidatakse viite last/noort, kes elavad poolsaare tipus mingis mahajäetud kohas. Päris täpselt pole aru saada, mis see mahajäetud koht on, kus tegevus toimub. Kas see on mingi vana maja, laev, koobas vms. Siiski jäi mulle mulje, et tegevuskoht asus maa-all. Samuti pole päris täpselt aru saada kes need noored on. Jutu põhjal saab mõista, et vähemalt neli nendest on lapsed, kuid mis vanuses täpselt, see jääb arusaamatuks. Viies noor inimene tundub neljast lapsest veidi vanem olevat, kuna temal olevat kunagi laps olnud. Lisaks hoiab ta rohkem omaette ja ei ühine laste mängudega, kuna tundub et tal on rohkem elutarkust ja laste omavahelised mängud teda ei köida. Läbi teiste juttude kuuleme veel ühest poisist, kes on sealt mahajäetud kohast lahkunud ja kes vist oli selle kamba pealik. Aga mis asjaoludel poiss sealt lahkus ja kes ta täpselt oli, jääb kuni etenduse lõpuni arusaamatuks. Ühesõnaga loogilisuse mõttes üsna keeruline lugu, mis justkui ei alga ega lõpe kusagil.

Samas mõtteainet pakub lavastus publikule küllaga. Esiteks just see laste tavapärane maailm, kuidas nad omavahel ühise keele leiavad ja sõbralikult mängivad ning järgmisel hetkel omavahel tülli keeravad ja kaklema hakkavad. Teisest küljest näidatakse kui raske võib olla laste elu siis, kui keegi neid ei vaja ja ei armasta. Kuidas nad igatsevad endale kasvõi oma väikest ruumi, kui ainult oleks keegi, kes neid armastaks ja nende pead silitaks. Ka kõige tugevamate ja pealtnäha karmimate ning räpasema välimusega lastel on alati ainult üks soov - olla armastatud. Ja sellest tegelikult lavastus üsna palju ka räägib. Need lapsed on leidnud endale turvalise paiga selles poolsaare tipus, kus ühel pool on tühermaa ja teisel pool meri. Nad on üksteise jaoks olemas ja jagavad kõike, mida neil on. Kuni ühel hetkel otsustab maailm muutuda ja nende laste elu segi paisata. Ühel päeval avastavad lapsed, et nende lähedusse on tekkinud suur parkimisplats ja peatus. Veidi hiljem selgub, et ehitatud on ka klaasist "suur purk", kus hästi palju inimesi toimetab. Jällegi jäetakse lahtiseks, kas see "suur purk" on kortermaja, kaubanduskeskus, lennujaam või mõni teine hoone. Kindel on see, et selle võõra objekti ilmumine koos infrastruktuuri loomisega näitab kuidas tänapäeval linnastumine järjest kaugemale ulatub ja hävitab kellegi kodud. Sel hetkel tekkis mul tunne, et need lapsed polegi justkui lapsed, vaid loomad või loodus üldisemalt, kes tahab, et me teda armastaksime ja austaksime, kuid selle asemel me hoopis ähvardame teda ja tungime peale.

Lisaks linnastumisele puudutas lavastus väga põgusalt ka praeguse aja kõige kuumemat teemat - sõda. See teema oli siiski pigem põgus kõrvalepõige ja peale paari lauset sõjakindlast keldrist, oligi sõja temaatika lõpetatud. Mina nägin ka väga palju vihjeid tänapäeva tarbimiskultuurile. Kuidas lapsed tulid oma rännuretkelt tagasi ja saagiks oli mitmed kotitäied riideid või taarat. Eks taara korjamine on kodutute inimeste hulgas peamine sissetulekuallikas, kuid selles loos nägid lapsed suurtes plastpudelites siiski peamiselt mänguasju, millega näiteks hea vehklemist harjutada või kaaslasi loopida, kui raha hankimise vahendit. Ühel hetkel kui laval kogu see taara ja riided ja prügikotid vedelesid, siis tekkis küll tunne, et seda kõike, mida me igapäevaselt kokku ostame ja tegelikult ei vaja, on liiga palju ja see kõik kuhjub kusagile loodusesse. Praegu olid need lapsed, kes selle kraami üles korjasid, aga piltlikult öeldes võiksid selle sama riidekraami ja taara sees elada nii loomad, linnud kui ka kalad. Ja see mõte pole üldse positiivne. Mõeldes kõikide nende koledate teemade peale nagu linnastumine, liigtarbimine ja selle mõju loodusele, sõda, kodutud lapsed (inimesed), siis võib tunduda, et sellist sünget suvelavastust ei taha küll keegi vaadata. Jah, teemad võivad sünged olla, aga selle sünguse kõrval on ka palju positiivset.

Tegelikult on ka nendest teemadest rääkimine positiivne, sest kui me märkame mida liigtarbimine ja linnastumine ühiskonnaga teeb, siis me ehk suudame seda pidurdada. Kõige positiivsema asjana tooksin ma välja mängupaiga. Just see veidi niiske ja tavotilõhnast läbi imbunud pime tööstushoone mõjus täpselt sellise kohana, kus ühiskonnast eemale tõrjutud inimesed tavaliselt pesitsevad. Lugu poleks ilmselt pooltki nii palju mõjule pääsenud, kui seda oleks mängitud puhtas teatrimajas, mis on lavadekoratsioonidega koledaks muudetud. Nii audentset atmosfääri poleks ka kõige osavam kunstnik luua suutnud. Koht oli see, mis minu jaoks koos dekoratsioonidega (kriuksuvad reformmadratsid, määrdunud riided, prügikotid jne) lavastuse tõeliselt elama pani. Muidugi poleks ruum üksinda suutnud midagi ära teha ja teine oluline tahk olid noored ja elavad näitlejad.

Kuna see oli minu esimene kokkupuude Eesti Noorsooteatriga, siis näitlejad olid minu jaoks samuti tundmatud. Varem olen laval näinud ainult Steffi Pähni ja Getter Meresmaad, teised olid kõik minu jaoks head avastused. Kindlasti jäid meelde kõik osalejad. Steffi Pähn kehastas teistest vanemat Pikki ja võrreldes teistega oli teda ajaliselt vähem laval tegevuses näha. Mõned korrad ta siiski ühistegevustes osales, kuid enamasti oli ta teistest eemal enda asemel ja kommenteeris aeg-ajalt sealt. Samas oli tema see, kes regilaule esitas ja regilaul pimedas tööstushoones mõjus just kontrastide tõttu efektselt. Kõige elavamalt jäi mulle meelde Maria Ehrenberg, kes kehastas Helmit. Tema lapselikult suured silmad ja lapselik energia olid väga nauditavad. Minu klassikaline pisar tuli just siis silma kui Ehrenberg pidas monoloogi sellest, kuidas ta on pisikene ja ei võta kodus palju ruumi, kui keegi talle kodu tahaks pakkuda. Ma oleks ta ta kohe sealt kaasa tahtnud võtta. Üldse tekkis mul etenduse vaatamise jooksul korduvalt soov maailma parandada. Bussiga koju sõites vaatasin loomade varjupaigas oelvaid loomi ja poetasin järgmised paar pisarat, sest oleks neid loomi tahtnud ka varjupaigast ära päästa. Aga enda lohutuseks võin öelda, et eks ma oma igapäevase tööga veidi ka parandan seda maailma. Getter Meresmaa kehastatud Selena oli ilmselt alguses kõige raskem roll, sest kõik oma emotsioonid ja mõtted tuli vaikides edasi anda ja seda oli samuti huvitav vaadata. Selena hakkas rääkima alles hiljem, kuid siis tegi ta seda nii jõuliselt, et sundis kõik teised vaikima ja ennast kuulama. Enamasti käisidki Meresmaa ja Ehrenberg laval paaris ja moodustasid kaitsetute tütarlaste tandemi, kes otsustasid eluraskuste trotsimiseks õdedeks hakata ja teineteisele toeks olla ning üksteist kaitsta nii samas kohas elavate poiste kui ka ümbritseva maailma eest.

Hoopis teisest puust olid poisid, keda kehastasid Risto Vaidla ja Joosep Uus. Nagu poisid ikka, kaklesid ka nemad pidevalt, peamiselt selle üle, kes on tugevam ja kelle sõna kõik asukad kuulama peaksid. Poistest jäi mulle rohkem silma Tops (Joosep Uus) oma elavalennulise fantaasia poolest. Peaaegu kõige kohta oli tal näide tuua laiast maailmast, kus ta ise väidetavalt laevaga käinud oli. Mulle meenus kohe tüüpiline laste fantaasia, kus räägitakse sinistest ahvidest ja kõikvõimalikest muudest fantaasialoomadest ning fantaasiareisidest. Risto Vaidla kehastatud Kermo oli tüüpiline paha poiss, kes tahtis kamba juht olla ning seetõttu näitas sageli teistele oma karmi olekut. Sisimas oli ka tema hea ja tahtis, et tal oleks keegi, kellega tulevikus hea koos olla oleks. Siiski jäid minu jaoks laias plaanis poisid võrreldes tüdrukutega natukene nõrgemateks ja ei paistnud nii palju oma rollidega silma. Ehk on asi selles, et ma naissoo esindajana hoian lihtsalt oma sookaaslasi nende kannatuste poolest rohkem. Sest tegelikult mängisid kõik näitlejad väga hästi ja ei saa öelda, et keegi oleks nüüd nii palju paremini mänginud. Lihtsalt juhtus nii, et tüdrukute rollid jäid mulle südamelähedasemateks.

Kui lavastuse pealkirja peale mõelda, siis minu jaoks ongi hommikuvalgus see, mis annab inimestele lootuse, et uus päev on eilsest parem. Hommikuvalguses tunduvad asjad ikka palju ilusamad ja puhtamad kui pimedas õhtuhämaruses. Ivar Piterskihi valguskujundus oli ka selliselt loodud, et just hämarast süttinud soojas kollakas hommikuvalguses julgesid kõik lapsed oma hinge pitsitavad salasoovid välja öelda. Sest mine sa tea, äkki täna on see päev, kus keegi hakkab just neid lapsi armastama sellistena nagu nad on.

Kuigi minu jutust võib jääda mulje, et tegemist on sünge lavastusega, siis ma soovitan väga vaatama minna. Nagu teatri nimigi viitab, siis just eelkõige noorte teatrivaatajatega. Mul on kahju, et esietendusel võrdlemisi vähe noori saalis oli. Sest noorte päralt on meie tulevik ja ehk saavad nad lavastust vaadates aru, mida tunnevad need lapsed, kes pole ehk viimase moe järgi riides ja kes ei oma kõige uuemat Iphone mudelit. Lastel on võimalus ka tarbimise osas paremaid harjumusi teha ja ehk paneb lavastuses nähtav neid natukene selle üle mõtlema, et vähem tarbida ning hoida loodust ja üksteist ning hinnata neid, kes meie lähedal on ja keda me armastame. Tegelikult võiksid sellele ka täiskasvanud mõelda.

Autorid: Eva Koff ja Indrek Koff

Lavastaja: Mirko Rajas

Kunstnik: Illimar Vihmar

Helilooja: Markus Robam

Valguskunstnik: Ivar Piterskihh

Videokunstnik: Elise Christin Jörberg

Liikumisjuht: Steffi Pähn

Osades:

Risto Vaidla - Kermo

Steffi Pähn - Pikk

Maria Ehrenberg - Helmi

Joosep Uus - Tobago ehk Tops

Getter Meresmaa - Selena-Lisandra

Rohkem infot mänguaegade ja piletite kohta leiab Eesti Noorsooteatri kodulehelt SIIN

23/07/2021

Suvelavastus, millest ei puudu kuuma suve kohustuslikud kaaslased - vesi ja ujumispüksid

 21. juulil 2021 Sakala 3 teatrimajas

Foto: Siim Vahur

Ma ei oska seda postitust kuidagi alustada. Väga raske on. Sest tegelikult oleksin ma pidanud praegu kirjutama hoopis Saueaugu Teatritalu lavastusest “Kadunud kodu”. Etendusest, mis jäi ära, sest meie seast lahkus ootamatult näitleja Aleksander Eelmaa, kes lavastuses kaasa tegi.

“Ujujast” kirjutan ma hoopis seetõttu, et minu auto otsustas katki minna ja seega polnud mul lihtsalt tehniliselt võimalik Saueaugule sõita. See vist oli saatus, sest üsna ebameeldiv oleks olnud 3h sõita, et teada saada, et etendust ei toimugi ja siis 3h tagasi koju sõita. Eriti kui arvestada millistel põhjustel etendust ei toimunud, siis see oleks veelgi ebameeldivamaks kogu olukorra muutnud. Nüüd sain vähemalt negatiivsete tunnete asemel positiivseid emotsioone kogeda. Sest uudis Eelmaa surmast jõudis minuni alles järgmisel hommikul ja nii sain eelmisel õhtul muretult “Ujuja” etendust nautida.

Võiks öelda, et “Ujuja” puhul on tegemist lausa meelteteatriga. Tavaliselt olen harjunud, et vaatajates tekitatakse emotsioone sõnadega, mis lavalt meieni kanduvad ning lavakujunduse ja liikumistega, mida me näeme. Sel korral oli hoopis esimene emotsioon seotud lõhnaga, mis juba saali uksel ninna tungis. Lavastuse temaatikale omaselt oli tegemist kloorilõhnaga. Tekkis tunne nagu ma oleksin ujulasse sisenenud. Peab tunnistama, et ujulas olemise tunne püsis etenduse lõpuni, sest lavastaja Märt Pius ja kunstnik Kristjan Suits olid lavastuse väga loomutruult üles ehitanud.

Mulle meeldis lavakujundus. Suur valge, veidi kõrgemate servadega poodium, mis oli mõne sentimeetri paksuse veekihiga kaetud. Poodiumi pikematel külgedel oli mõlemal pool viis stardipukki. Polnud mingit kahtlustki, et tegemist on ujulaga. Ujula atmosfäärile aitas kaasa ka helikujundus, millest oli kuulda nii ujumisest tekkivaid veehääli kui ka spordivõistlustelt tuttavat pasunahäält, mis teavitab kohtumise lõppemisest. Oma lavastajadebüüti tegev Märt Pius oli väga oskuslikult veerandaja lõppu tähistava pasunasignaali sättinud iga stseeni lõppu. Pasunaheli saatel toimusid näitlejate vahetused laval. Selline stseenide eristamine aitas publikul paremini mõista, et tegemist on erineval ajahetkel toimuvate sündmustega.

Ujulas viibimise illusiooni aitasid võimendada veelgi rohkem kostüümid. Eriti efektselt mõjusid ujuja (Tõnis Niinemets) ja treeneri (Alo Kõrve) jalas olevad kummiplätud. Maas oleva veekihi tõttu tekkis iga sammuga efektne lirtsumine, mis on minu meelest ujulatele sama iseloomulik heli nagu ujujate tekitatud veelainete helid (mida oli etenduse jooksul samuti korduvalt kuulda). Nagu ühele tõsisele ujujale kohane, näeme Tõnis Niinemetsa kehastatud ujujat kogu etenduse vältel ainult ujumispükstes. Ikka nendes pikemates pükstes, mida päris ujujad kannavad, mitte sellistes pükstes, mida rannas meestel jalas näha võib. Ka Alo Kõrve kehastatud treener oli ehtsale treenerile kohaselt lühikestes pükstes ja polosärgis ning kandis kaelas vilet ning stopperit. Kahjuks ta seda vilet küll kordagi ei kasutanud. Minu meelest piisab, kui kellelegi vile ja stopper kaela panna, ning kõik saavad kohe aru, kelle või millega on tegemist. Kui treeneri kõrval on ainult speedosid kandev mees, siis on üsna kindel, et tegemist on ujumisega.

Sport ei toimu ainult spordisaalides, vaid paljud otsused on seotud kabinettides istuvate tähtsate inimestega. Seda osa spordimaailmast esindab ujuja vend Daniel (Uku Uusberg), keda näeb teatrivaataja laval triiksärgis, hallis ülikonnas ja nahkkingades. Hall ülikond sobib igapäevaselt advokaadileiba teenivale Danielile nagu valatult, sest iseloomustab väga hästi tema suhtumist – kui enda heaolu on mängus, siis tuleb olukorra kirjeldamiseks kasutada ähmaselt halli pooltõde. Sarnaselt Danielile eristus riietuse poolest ujujast ja tema treenerist ka Pauli endine füsioterapeut ja tüdruksõber Laura (Steffi Pähn), kes kandis noorte tavalist tänavariietust – teksapükse, valget maikat, musta nahktagi ning tumedaid tossusid. See riietus viitaks justkui kõikidele nendele inimestele, kelleta sport ei saaks võimalik olla – sportlaste lähedased ning poolehoidjad, kes on igapäevariietuses tulnud võistlustele kaasa elama.  

Juba kostüümid viitavad sellele, et lavastuse põhiidee on rääkida sellest, milline on spordimaailm ja kas ilma keelatud ainete kasutamiseta on võimalik tippu jõuda. Kuidas suhtuvad keelatud ainete kasutamisesse sportlase treenerid ja lähedased. Etenduse jooksul on näha, et olenevalt sportlase tulemustest ja sellest, mis nende tulemustega kaasneb, võib suhtumine keelatud ainetesse olla hoopis erinev. Kui ainete tarvitamisest sõltub sinu pere heaolu, sinu maine spordimaailmas ja ka armastus, siis see muudab kõike.

Nii avastabki Daniel, kes pooldab puhast sporti, et ühel hetkel on ta asunud varjama oma venna keelatud ainete tarvitamist. Danieli arvates sõltub Pauli edust see, palju tema ise raha saab ja rahast sõltub see, millisesse kooli ta saab tulevikus oma tütre panna ning kooli valik mõjutab seda kui edukaks tema tütar saab. Ja nii see lumepall aina veereb ja veereb, sest sisimas tahavad kõik olla ise edukad ning tahavad, et nende lastel oleks lihtsam edukaks saada. Nagu Paul ise ütles, siis riigil on igasugused abipaketid nõrgematele inimestele, et erinevaid kvoote täita. Keelatud ainete tarvitamine on abivahend nõrgematele sportlastele, et täita tippsporti jõudmise norme. Ja tippu on vaja jõuda, sest sa oled noorest saadik ainult treeninud ja sul pole pidevalt trennis viibimise tõttu korralikku haridust, kodu ega perekonda. Ainus võimalus maailmale näidata, et sa oled keegi, ongi jõuda tippu, saada palju raha ning siis osta endale maja ja siis saab endale luua unistuste pere, kust ei puudu ka koer.

Lavastus on valminud koostöös Eesti Antidopingu ja Spordieetika SA-ga, mistõttu lavastus ikkagi päris dopingu kasutamist ei propageeri. Pigem selgitab lavastus väga hästi miks hakatakse keelatud aineid tarvitama, ning kuidas see lumepall veerema hakkab, et ühel hetkel teavad keelatud ainete tarvitamisest päris paljud inimesed, aga piltlikult öeldes pigistavad nad selles osas silma kinni. Lisaks räägitakse ainete tarvitamise kõrvaltoimetest, mida tavaliselt ajakirjanduses ei mainita. Näiteks, kuidas mõjub ainete tarvitamine, nende hankimine ja varjamine sportlase vaimset ja füüsilist tervist. Isegi meie kõigi suurim hirm, surm, tuuakse mängu.

Kuigi teemad, millele lavastusega tähelepanu pööratakse, on pigem keerulised, on lavastus tervikuna siiski nauditav. Kindlasti üheks edu märksõnaks on suurepärane näitlejate valik. Ma usun, et kõik eestlased on harjunud, et kui laval on Tõnis Niinemets, siis saab nalja. Selles osas pettuma ei pea. Kuigi mulle tundus vahel, et mõned inimesed naersid ainult selle pärast, et Niinemets tegi suu lahti ja kõik on harjunud, et kui Niinemets suu lahti teeb, siis tuleb naerda. Ikka nii kõvasti naerda, et sinu vastas istuvad inimesed ka näesid, kuidas sa naerad ja suurepärase nalja peale aplodeerid. Minu meelest sobis Tõnis Niinemets ujuja rolli väga hästi, sest ta suutis välja mängida nii koomilised hetked kui ka veidi tõsisemad stseenid. Ja füüsilise vormi poolest oli ta ujujana samuti vägagi usutav.

Mul oli väga hea meel Uku Uusbergi laval näha, sest teda ma pole väga tihti laval nägema sattunud ja ikka on huvitav näha neid näitlejaid, keda nii tihti laval nägema ei juhtu. Eriti meeldis mulle kuidas Uusberg mängis välja selle, et Danielil kui targemal vennal on võimu oma rumalama venna üle ja tema otsustab milline saab venna karjäär ujujana olema. Vendade omavahelise lavakeemia rikkus ära Alo Kõrve kehastatud treener, kes minu meelest oli üsna ehtne vanakooli treener, kes oli harjunud oma tahtmist saama. Eriti hästi näitas ta seda välja siis, kui teatas Danielile, ettoo on juba järjest rääkinud 7 minutit ja 20 sekundit ning nüüd on tema kord rääkida. Ja kuigi Daniel üritas vahele rääkida, jäi treeneri sõna peale. Eks nii vist kipub alati olema.

Kõige rohkem on mul kahju sellest, et Laurat kehastanud Steffi Pähn sai nii vähe laval olla. Ma oleksin veidi rohkem tahtnud näha, mis Laura ja Pauli vahel toimuma hakkab. Kindlasti oleks sellest midagi huvitavat välja tulnud. Sest nii palju kui mina Pähna erinevates lavastustes näinud olen, suudab ta alati väga pinget pakkuvaid rolle luua. Praegu jäi kogu lavastus minu jaoks liiga maskuliinseks justnimelt seetõttu, et Pähna naiselikkus jäi kolme tugeva meeskarakteri varju. Lisaks tundus mulle justkui oleksid meeste vahelised pinged leidnud lahenduse, aga pinged Laura ning Pauli ja Laura ning Danieli vahel jäid alles.

Märt Piusi tuleb igatahes kiita õnnestunud lavastajadebüüdi eest. Lavastuses oli nii palju kujundeid, mis pani mind paljusid asju enda ümber hoopis teisiti nägema. Kasvõi näiteks valge poodium, millel kogu tegevus toimub. Valge on ju klassikaline puhtuse ja lootuse värv, mis antud kontekstis viitas puhtale spordile ja kõikidele nendele lootustele, mis sportlastel ja nende lähedastel ning treeneritel on. Kuni valge peale tekivad kollased okselaigud, mis võivad puhtale sportlaskarjäärile koledad plekid jätta, kui neid kiirelt ära ei pühi. Omaette kujund on ka vee peal kõndimine. Jätame sel korral Piibli kõrvale. Vesi muudab pinnase libedaks ja nii tuleb poodiumil kõndides väga ettevaatlikult liikuda, et mitte tasakaalu kaotada ja pikali kukkuda (mis Tõnis Niinemetsal ühel korral peaaegu juhtunud oleks). Eks spordis ja elus üldse tuleb selliseid tasakaalu otsimisi samuti väga palju ette, kus tuleb ettevaatlikult tasakaalu otsides balansseerida, et mitte pikali lennata.

Ma usun, et kes väga tahab, leiab lavastusest veel mitmeid teisigi kujundeid. Lisaks veel päris mitmeid häid ütlemisi. Ma tõsiselt kahetsen, et ma sel korral oma märkmiku maha jätsin, sest nii mõnegi tsitaadi oleks tahtnud üles kirjutada. Seega vaatamist ja mõtlemist peaks kõikidele jaguma. Kindlasti on eriti palju äratundmist nendes, kes ise on mingil tasemel sporti teinud. Kõikidele teistele annab lavastus hea sissevaate spordimaailma telgitagustesse. Kindlasti ei ole kõik teemad, mida lavastuses kajastatakse seotud spordimaailmaga. Käsitlemist leiavad ka armastus, edukus, peresuhted ja eetilisus laiemalt. Kohati paneb laval nähtu meid asju päris põhjalikult ümber hindama. Mina näiteks mõtlesin teatrisaalist väljudes sellele, et kas kõik edukad inimesed on ikka päris ausate võtete abil edukaks saanud. Sportlaste puhul küll aeg-ajalt neid dopinguskandaale tuleb avalikuks, kuid kui palju on tegelikult spordis (ja elus üldse) varjatud saladusi, mida kõrvaltvaatajad ei tea?

Mina igatahes soovitan “Ujujat” vaatama minna. Selles mõttes polnud küll tegemist klassikalise suvelavastusega, sest etendused ei toimu vabas õhus, kuid lavastus tervikuna oli vägagi nauditav. Ma usun, et lavastust võiks isegi peale suvehooaega edasi mängida. Kuna lavastus oli hästi mitmeplaaniline, siis ma usun, et igaüks leiab sealt midagi enda jaoks. Need, kes harva teatrisse satuvad ei pea igavust kartma ja need, kes soovivad suvel intellektuaalsemat teatrit näha, leiavad ka endale meelepärast mõtlemisainet. Ja juba vendadevahelise kaklus(maadlus)stseeni pärast tasub teatrisse minna. Kui tavaliselt kakeldakse nii, et verd lendab, siis sel korral lendab vet kahte lehte laiali. Kuna public on paigutatud teineteisega vastamisi istuma, siis esimestes ridades istujad võivad saada tõelise meelteteatri etenduse osaliseks, lahkudes saalist osaliselt märgade riietega. Oleneb sellest, kui hoogu Niinemets ja Uusberg oma veemängudega satuvad.

 

Autor: Lucas Hnath

Lavastaja: Märt Pius

Kunstnik: Kristjan Suits

Tõlkija: Paavo Piik

Mängisid:

Tõnis Niinemets – ujuja Paul

Steffi Pähn – Laura (Pauli endine tüdruksõber ja füsioterapeut)

Uku Uusberg – Daniel (Pauli advokaadist vend)

Alo Kõrve – treener

 

Pileteid saab Piletilevist

11/02/2020

Unusta/Unista

09. veebruaril 2020 Tartu Uue Teatri lavastus TÜ Psühholoogia Instituudis


Mina: "Neuroloogia osakond, tere."
Helistaja teisel pool: "Tere, helistan Teile Tartu Uuest Teatrist."
Mina: (vaikiv ja segaduses, sest miks peaks teater neuroloogia osakonda helistama)
Helistaja: "Me tuleme seisulauale järgi. Oleme kohe varsti haigla juures."

Umbes selline vestlus leidis aset eelmisel neljapäeval, kui ma tööl olin. Ütleme nii, et segadus minus oli ikka korralik. Sest mida ühist peaks olema Tartu Uuel Teatril ja neuroloogia osakonnal? Vähemalt mõistsin ma seda, miks inimesed on alati segaduses, kui nad teada saavad, et ma õe töö kõrvalt teatriteadust õppima läksin. Tundub, et need asjad ei oma mitte mingit seost. Peale seda, kui ma olin esimesest segadusest üle saanud, hakkasid minu ajurakud jälle normaalselt tööle ja suutsin mõtlema hakata, et huvitav mis lavastuse jaoks teatril seda seisulauda vaja on. Ega ma kaua juurdlema ei pidanud ja koheselt küpses ka plaan minna teatrisse vaatama meie seisulaua teatridebüüti.
Tegelikult olin ma varem juba tahtnud „Unusta/Unista“ lavastust vaatama minna, aga juhuse tahtel polnud see kuidagi õnnestunud. Sest psühholoogia ja psühholoogiline teater on mulle alati meeldinud. Tegelikult on just psühholoogiline teater mulle alati meeldinud. Psühholoogia on viimasel ajal alles meeldima hakanud. Tartu Tervishoiu Kõrgkoolis õppides psühholoogia mu lemmikainete hulka küll ei kuulnud. Aga kui „Unusta/Unista“ lavastus 2018. aastal esietendus, olin ma juba vähesel määral psühholoogiõpinguid nuusutama hakanud ja seega oli huvi olemas.
Teatris etendust vaadates, olin aga rohkem kui õnnelik, et ma oman teadmisi neuroloogiast ja praegu psühholoogiat olen otsustanud kõrvalerialana õppida. Praeguste kursusekaaslastega rääkides sain aru, et taustateadmised lubasid mul lavastust veidi teisiti kogeda ja mul oli toimuvast veidi huvitavam aru saada. Kuigi ma ei taha sellega nüüd kohe kuidagi öelda, et need kes psühholoogiast mitte midagi ei tea, ei saaks lavastusest aru ja peavad seda igavaks. „Unusta/Unista“ on vaieldamatult üle pika aja parim lavastus, mida ma näinud olen. Ja ma saan täiesti aru, miks teater seda nii pikalt mänginud on. Siiski peab tõdema, et lavastusel on oma publik ja päris kõigile see ilmselgelt ei meeldi. Ma usun, et igale meditsiini- ja psühholoogia taustaga inimesele on see lavastus justkui rusikas silmaauku.
Minu meelest on Jim Ashilevi väga hea loo kirjutanud, mille Ingmar Jõela on väga edukalt ka lavale toonud. Lavastus räägib psühhopaat Kristian Emminghausist, kellele soovitakse eksperimentaalpsühholoogia laboris teha operatsioon, et muuta ta taas normaalseks. Operatsioonile on eelnenud pikk vaatlusprotsess, mida on läbi viinud Emili Kraepelin, kes kirjutab Kristian Emminghausist oma doktoritööd. Psühholoogia seisukohast on lavastus märgilise tähendusega, kuna Emili esiisa on kuulus Emil Kraepelin, kes oli 19. sajandi lõpus Tartus psühhiaatriaprofessor ja rajas siia esimese eksperimentaalpsühholoogialabori. Just selles samas laboris kogu tegevus toimubki. Ainult, et aasta on 2056.
Kristian otsustab, et tema ei tah siiski operatsiooni ja sellest loobumiseks hakkab ta tegema seda, mida ta kõige paremini oskab – inimestega manipuleerima. See, kuidas tal operatsioonist pääseda õnnestub, ja mis kogu manipulatsiooni mõjul juhtuma hakkab, on hoopiski üllatav. Kui see, et Kristiani ja Emili vahel võiks mingi sügavam kiindumus tekkida, oli juba esimestest minutitest selge, siis see, kuidas nende rollid lõpuks vahetusid, olid üllatav.
Et kog lugu liiga verbaalne ja terminoloogiline ei oleks, olid mängu toodud kaks robotit, kes töötasid politseiuurijatena. Nende ülesandeks oli uurida professor Divingu, kes oli Emili juhendaja ja pidi Kristiani operatsiooni läbi viima, poja röövimise juhtumit. Teises vaatuses tegelesid samad uurijad Emili juhtumiga. Kuna tegemist oli robotitega, siis nagu ikka tehnikaga juhtub, ei olnud ka nende versiooniuuendused kõige edukamalt läinud. Nii ei suutnud üks neist grammatiliselt õigesti rääkida ja teine ei suutnud välja hääldada soome-ugri keelkonnale omaseid täpitähti. Lisaks oli nende välimus eht nukulik. Eriti meesuurija oma, kelle kostüümi alla olid ilmselt polsterdused pandud, et tema torsot ja taguotsa suuremaks muuta.
Ilmselgelt nende uurijate mängu toomine tasus ära, sest praktiliselt iga nende öeldud lause peale tekkis naerupahvak. See natukene tasakaalustas liiga tõsiseks muutuvat temaatikat huumoriga. Kuigi minul isiklikult poleks ka läbinisti tehnilise terminoloogiaga lavastuse vastu mitte midagi olnud. Aga sellisel juhul, oleks ilmselt tavakülastajatel elamusest väheks jäänud. Sest kaua sa ikka vaatad seisulaua külge kinni seotud inimest ja teda uurivat doktoranti. Ei tõota just väga huvitav vaatamine olema. Eriti kui räägitakse veel sünapsitest ja aju mandeltuumade aktiveerimisest.
Võib-olla oleks natukene huvitavam olnud ka see, kui Emili tehtud ülestähendused Kristiani seisundi kohta, oleksid ka publikule mõne ekraani vahendusel kuvatud. Nimelt filmis Kristianit erinevate nurkade alt kokku viis kaamerat, mille pilt kuvati kahele suurele ekraanile ja mitmele väiksemale ekraanile suurte ekraanide all. Ühel väiksemal ekraanil küll näidati justkui aju-uuringu pilti ja teisel südamelööke, kuid need siiski jäid minu jaoks liiga kunstlikuks. Seega oleks võinud ühele ekraanile näidata seda teksti, mida Emili enda käes olevalt paberilt Kristiani kohta luges, ja seda, mida ta ise hiljem üles märkis. Äkki oleks publik saanud sealt ise Kristiani kohta järeldusi teha. Hetkel söödeti kogu info publikule ette läbi Emili arvamuse.
Hiljem hakati ekraane siiski kasumlikumalt ära kasutama, näidates peaaegu igal ekraanil erinevat pilti. Teises vaatuses läks ekraanide kasutamine kohati nii kiireks, et mul oli veidi raskusi sündmustiku jägimisega. Nimelt toimus teises vaatuses paralleelselt uurimine ja kohtumõistmine Emili üle ning professor Diving valmistas oma poega Joonatani ette operatsiooniks. Sisuliselt nägi see välja nii, et professor Diving ütles ühe lause oma pojale, siis sellele järgnes näiteks politseiuurija lause Emilile ja alles siis vastas Joonatan Diving oma isale. Eks need küsimused ja laused olid veidi selliselt üles ehitatud, et kui uurija küsis Emililt miks-küsimuse, siis Joonatan vastas oma isa miks-küsimusele jne. Seega kõik oli omavahel justkui seotud. Samas pidid sa hooelga jälgima, et millest nüüd kumbki süžeeliin räägib. Ja et asi veelgi keerulisem oleks, esines vanem uurija ainult ekraani vahendusel. Ja ka Emili istus publiku ees, seljaga publiku poole, seega teda nägi ka publik ainult ekraani vahendusel.
Selline lahendus oli kahtlemata väga huvitav, aga nõudis veidi rohkem pingutust, et aru saada, mis samal ajal toimub. Kohati võttis pingutamine nii palju energiat ära, et tegevuste vaatamiseks aega ei jäänudki. Nii märkasin ma ühel hetkel, et laual olevast EKG-aparaadist oli põrandale jooksnud EKG-film. Kuid millal see sinna tekkis, ma ei näinud, sest olin ametis ekraanidel vahetuva sündmustiku jälgimisega. Samas, oleks võinud seda sama EKG-d siis nt kasutada ka Kristiani puhul ja seda ekraanile kuvada. Kuigi kuna kasutati ainult jäsemete lülitusi, siis tegemist korrektse EKG-ga polnud. Või, kui Joonatanile pandi saturatsiooni andur (aparaat, mis näitab palju inimese veres hapnikku on) sõrme külge, siis selle tulemust oleks võinud ka näidata või kommenteerida. Praegu jäi lihtsalt mulje, et professor mõõtis midagi, kuid mida ta tegi, seda ei öeldudki. Või milleks see kõik vajalik oli.
Kuigi süžee oli hea, siis mind jäi veidi painama see, et miks tehakse aju operatsioone eksperimentaalpsühholoogia laboris. Sest opereerima peaks ikkagi kirurg. Aga see mõte tuli mul hiljem kodus pähe. Teatris olles see mind tegelikult üldse ei häirinud. Ja ehk aastal 2056 on tehnoloogia juba nii palju arenenud, et aju stimuleerimiseks ei pea opereerima sellisel meetodil, nagu me seda täna teame.
Kui Emili Kraepelini nimi oli otsene vihje eksperimentaalpsühholoogialabori rajajale Emil Kraepelinile, ja seda polnud varjatud, leidsin ma ka teiste nimede hulgast vihjeid. Näiteks doktor Diving´i nimi viitaks justkui sukeldumisele ajju. Nii jätkas Diving sisuliselt Kraepelini tööd, kelle üheks eesmärgiks oli muuhulgas inimeste unistuste tõlgendamine ja soov panna neid valesid unistusi unustama. See idee on ilmselt mõjutanud ka lavastuse pealkirja.
Vaadates enda hinnangukriteeriumite järgi, siis etendus oli nii kaasahaarav, et isegi kordagi ei tulnud mul pähe ideed, et palju kell on, või millal lavastus juba läbi saab. Ka uue anatoomikumi puust pingid ei muutunud ebamugavaks, kuigi seal samas ruumis loengus istudes, on need pingid teinekord ikka väga kiiresti äärmiselt ebamugavaks muutunud. Kogu ruum oli väga hästi ära kasutatud ja kohati tundsin ma end täpselt nagu üliõpilane, kes on sattunud praktikumi, milles meile psühhopaati tutvustatakse. Mul on siiralt hea meel, et Tartu Uus Teater just selle ruumi leidis lavastuse mängupaigaks. Eks see 19. sajandi lõpust pärit ruum tekitas muidugi paraja kontrasti sellega, et tegevus toimub 21. sajandi keskpaigas.
Näitlejaid oli ka nauditav vaadata. Kohati oleksin tahtnud, et Kristian Emminghausi kehastanud Nils Mattias Steinberg oleks veidi rohkem negatiivseid emotsioone välja näidanud ja süsteemi peale vihasem olnud. Samas siis tuli mulle meelde, et tegemist on ikkagi psühhopaadiga. Ja olenemata sellest, et tavaliselt on ühiskonnas levinud arvamus, et psühhopaadid on vaieldamatult südametud ja kõige õelamad retsid, oskavad nad olla ka kõige meeldivamad inimesed, keda me teame. Kes psühhopaatidest rohkem teada tahab, siis soovitan lugeda Jon Ronsoni raamatut „Psühhopaadi test“.
Tahaksin Steinbergi kiita ka selle eest, et ta suutis nii vapralt terve esimese vaatuse (veidi üle tunni aja) seisulaual rihmadega kinni olla. Lisaks leidus tema mängus väga palju ära tundmist tõelise hullu inimese käitumisest. Näiteks veidrad häälitsused, mis meenutasid ahvi häälitsusi, raamiga lõgistamine või endaga tegeleva inimese perse saatmine peaaegu karjudes. Ütleme nii, et see on käitumine reaalsest elust, mida neuroloogia osakonnas näeb peaaegu iga päev. Seega on kokkupuutepunkte neuroloogia ja teatri vahel rohkem, kui esmapilgul arvata võib.
Steinberg meeldis mulle väga suurepärase reaalsuse tabamise eest, mis on ühtlasi ka hea viide suurepärasele näitlejameisterlikkusele. Lisaks meeldisid näitlejameisterlikkuse tõttu mulle ka Jaanus Nuutre ja Jane Napp, kes kehastasid nukuliku välimusega robotuurijaid. Ega nukulik liikumine ja nii valesti rääkimine ilmselt lihtne ei ole. Eriti, kui koolis on õpetatud neid korrektselt rääkima. Suure töö nende efektseks muutmiseks tegid ka grimm ja kostüümid.
Ka Steffi Pähna, Markus Truupi ja Johan Elmi puhul oli tunda, et nad on värske veri teatrimaastikul ja seega polnud mul neid vaadates kordagi igav. Ehk kõige ühekülgsemaks jäidki isa-poeg Diving, keda kehastasid vastavalt Johan Elm ja Markus Truup, kes tundusid üheplaanilistena, jäädes pigem taustategelasteks. Siiski peab märkima, et kogu trupi puhul oli näha, et tegemist on koos õppinud inimestega (kõik on lõpetanud lavakunstikooli 28. lennu), sest laval valitses ühtlane sünergia, mida sageli pole erinevast põlvkonnast näitlejate kokku panemisel tunda.
Nagu eelnevast pikast jutust on aru saada, siis mulle lavastus väga meeldis, ja mul on tõsiselt kahju, et ma seda varem vaatama ei juhtunud. Täpselt minu masti lavastus. Kõik terminid olid õiged ja polnud midagi liiga utoopilist. Sündumsed olid kaasahaaravad ja kõik ei olnud etteaimatav. Minu ainus küsimus on, et miks teine vaatus oli selline nagu ta oli? Teine vaatus kestis vist vaevalt pool tundi ja lõpp tuli liiga järsku ning jäi minu jaoks segaseks. Siiski sain teatrist rahulolutundega ära tulla, õnnis naeratus näol ja soe tunne hinges. 

Autor: Jim Ashilevi
Lavastaja: Ingmar Jõela
Kunstnik: Nele Sooväli
Videokujundus: Ingmar Jõela, Gabriela Liivamägi, Oskar Aitaja
Mängisid:
Steffi Pähn - Emili Kraepelin
Nils Mattias Steinberg - Kristian Emminghaus
Johan Elm - Dr. Diving
Markus Truup - Joonatan Diving
Jane Napp - uuem uurija
Jaanus Nuutre - vanem uurija
Ingmar Jõela - kohtuniku hääl

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Tartu Uue Teatri koduleheküljelt SIIN

* - Päisefoto autor on Nele Sooväli