Kremli ööbikud

19. augustil 2019 Kreenholmi Manufaktuuris Narvas

Ma olen Narvas käinud praeguseks täpselt kolm korda. Esimene kord oli (vist) aastal 2015 kui ma käisin Narva Energiajooksul ja siis sai natukene ka linnas ringi vaadatud. Rohkem avastasin ma Narvat teisel korral, kui seal Elamusretkel käisin. Elamusretke ajal saime ka endist Kreenholmi Manufaktuuri külastada. Kuigi selleks hetkeks kui meie grupp Kreenholmi jõudis, oli seal juba nii pime, et suurt midagi ei näinud. Nii otsustasime sõbrannaga, et kunagi peaks ikka päevasel ajal ka Kreenholmi ekskursioonil käima. Selleni me siiski jõudnud ei ole. Küll aga sain ma nüüd kolmandal Narva külastusel Kreenholmi teises valguses näha, sest sinna oli Tartu Uue Teatri lavastuse „Kremli ööbikud“ jaoks päris atraktiivne keskus loodud.

Tegelikult olin ma juba eelmisel suvel kindel, et „Kremli ööbikuid“ tahan ma näha. Ma olen mingil kummalisel põhjusel ikka Nõukogude aja vastu huvi tundnud. Ilmselt seetõttu, et ma olen sündinud Nõukogude ajal, aga need ajad mida ma mäletan jäävad juba sinna 90ndate algusesse. Ja kui lavastus räägib Jaak Joalast ja teistest Eesti tolleaegsetest staaridest ning nende karjäärist suures liidus, siis see pakub mulle huvi. Nagu ikka, inimene plaanib ja jumal juhib ning nii ma jõudsingi alles sel aastal Narva. Ja seda ka ilma pikema planeerimiseta.

Ilmselt poleks ka sel aastal jõudnud, kui mu sõbranna poleks seda vaatamas käinud ja mulle sellest rääkinud. Mu sõbrad peaksid ilmselgelt rohkem teatris käima, sest siis ajavad nad mulle ka teatri isu peale. Sõbranna ütles, et kuigi tema paljusid tegelasi ära ei tundnud, siis tema emale väga meeldis. Ma arvan, et mu emale ka meeldiks, sest tegemist on ikkagi tema lapsepõlve ja noorusaegsete staaridega. Ilmselt meeldib selle põlvkonna inimestele ka kogu lavastuse keskkond, mis neile nostalgiat pakub. Isegi mina läksin Ararati nime peale elevile. Aga teades, et mulle Nõukogude aeg huvi pakub, arvasingi et kui mu sõbranna emale meeldis, siis peaks mulle ka meeldima.

Kuigi paljuski on räägitud, et „Kremli ööbikud“ räägib Jaak Joala elust, siis ma ütleksin, et Joala elu on lihtsalt üks näide paljude tolleaegsete staaride elust. Joala on nagu tööriist, mille abil tutvustatakse üldist meelelahutusäri Nõukogude Liidus ja seetõttu ehk keskendutakse tema elule veidi rohkem. Samas kui sa ikka Jaak Joalast ja tema elust mitte midagi ei tea, siis lavastuse lõpuks saad ehk mõned fragmendid tema elust teada, kuid lavastuse kui terviku mõistmiseks on siiski vaja eelteadmisi Joala elust.

Kreenholmi territooriumile sisenedes on juba õhus tunda, et sel korral võib saada suure elamuse osaliseks. Sisehoovi kõndides ääristavad silda elusuuruses papist Joalad, siin-seal on tuledekette. Müüakse spetsiaalselt lavastuse tarbeks Kreenholmis tehtud kangast kotte, mütse, särke jne. Tütarlapsed pakuvad konjakit ja Kreenholmi ühte tööstushoonesse on tehtud suur restoraniala. Keset sisehoovi paiknebki ümmargune lava, mille kolmes suunas on tribüünid. Lisaks lavale toimub tegevus ka tööstushoonete akendel ja rõdul (mida minu mälu kohaselt seal muidu ei olnud).

Kuna Narva on ikkagi piirilinn ja Joala oli armastatud nii siin- kui sealpool Narva jõge, on korraldajad mõelnud sellele, et võimalikult palju eri rahvusest inimesi teatrisse tuleksid. Nii täidab ümmargune lava ka ekraani funktsiooni, millelt on võimalik lugeda nii inglise kui ka vene keelseid subtiitreid. Ja kui mõni laul parasjagu oli vene keeles, sai ekraanilt lugeda eesti keelseid subtiitreid. Kuigi ma ei tea, kui hea ülevaate subtiitrid annavad. Mina näiteks poleks küll suutnud üleval rõdul toimuvat jälgida ja samal ajal maapinnal olevalt lavalt subtiitreid lugeda. Paaril korral huvi pärast lugesin subtiitreid ka. Ja mulle tundus, et need ei olnud kõige paremini tõlgitud. Näiteks eestikeelne sõna tähtkuju oli inglise keelde tõlgitud kui star sign, mis on minu meelest puhas otsetõlge ja korrektsem väljend oleks sodiac sign. Aga võib-olla eksin hoopis mina. See pani mind lihtsalt mõtlema, et kui seal on veel mõni sarnane viga mõnes olulises kohas sees, siis läheb ju mitte eesti keelt kõneleva publiku jaoks mõte kaotsi.

Teisalt pole ma üldse kindel kui suur oli tegijate kavatsus mingit sügavat mõtet publikus tekitada. Kuigi ma ei tahaks seda üldse arvata, siis jäi mulle paratamatult tunne et pigem oligi kogu lavastus loodud raha teenimise eesmärgil. Minu meelest puudus lavastusel ühtne kontseptsioon. Või kui kontseptsioon oligi fragmenteeritus, siis sai see tõesti täidetud. Sõbranna ütles, et tegemist oli nagu „Su nägu kõlab tuttavalt“ saatega ja seda sama mõtet juhtusin ka Sandra Jõgeva Youtube videost kuulma. Jõgeva nimetas oma videos lavastust ka kui Youtube diskoks. Ma sellega siiski päris ei nõustu, kuid natukene liiga palju jäid fragmenteeritus ja üksteise otsa kuhjatud laulud ka mind siiski häirima. Kuna ma pole eriline Joala fänn olnud, siis olid paljud laulud minu jaoks tundmatud. Muidugi, eks ma läksin veidi rohkem elevile kui lõpuks „Unustuse jõel“ kõlas. Või siis kui minu suurt lemmikut Anne Veskit järgi tehti. Aga pigem ei tekitanud nähtud etendus minus seda suurt ja võimast emotsiooni, mida ma kogu keskkonna kujundusest lootsin. Ja mulle tundus, et lavastaja eesmärk ikkagi oli tekitada mingit suure võimsa kontserdi emotsiooni. Sel korral see aga ei õnnestunud.

Päris läbikukkumiseks ma lavastust siiski ei nimetaks. Tööd oli palju tehtud, eelkõige just kujunduse osas. Kuigi mulle tundub, et kujunduse kallal oli nii palju tööd tehtud, et kogu aur oli tegijatel läinud sisehoovi jõudmise meeldejäävaks kujundamisele. Lavastus ise väga suurt pingutust kujunduse osas ei nõudnud. Ilmselt kõige keerulisem osa oli pöördlava, millel subtiitreid näidata. Muus osas tegid Kreenholmi hooned ise lavakujunduse ära. Lisaks mõned vanaaegsed masinad, natukene suitsu ja mõned mööbliesemed. Nagu ma sõbrannale ütlesin, siis eduka lavastuse õnnestumiseks on vaja väikseid lapsi, masinaid ja lemmikloomi. Kui nüüd naljaga pooleks võtta, siis ilmselt jäidki minu jaoks puudu lemmikloomad. Ka kostüümid olid vähemalt minu silmis väga audentsed. Hämmastav oli see, kui palju erinevaid kostüüme vaja oli. Kostüümid koos Kreenholmi hoonetega lõid igati ajastutruu keskkonna. Kui publik poleks nii tänapäevastes riietes viibinud, aeg-ajalt mobiile vaadanud ja vaheajal poleks kaardimakseid saanud teha, oleks ma arvanud et olengi ajas üle kolmekümne aasta tagasi rännanud. See oleks igati tore olnud.

Ajarännakule aitasid kaasa ka suurepärased näitlejad, kes oma rollidega hästi hakkama said. Ma isegi mõtlesin, et meil Eesis on ikka nii palju andekaid näitlejaid, kes lisaks näitlemisele suudavad nii hästi laulda, pilli mängida ja veel parodeerida ka. Aga see vist ei üllata enam kedagi. Siiski jäi mind veidi häirima, et mõnede staaride parodeerimine tuli väga hästi välja, kui teistest ei saanud üldse aru. Näiteks meeldis mulle kõige rohkem Katrin Pärna kehastatud Anne Veski aastal 1987. Kõik liigutused ja isegi hääl olid praktiliselt üks-ühele paigas. Ja seda ütleb suur Anne Veski ekspert. Samas Tambet Selingu kehastatud Koit Toome polnud mitte kuidagi Koit Toome. Ainus mis neil sarnane oli, oli klaveri taga istumine. Kui nime poleks öeldud, siis ma polekski aru saanud, kellega tegemist on. Mingi aeg Seling üritas küll Toome moodi laulda, aga no aru ma küll ei saanud, et see Toome on. Korraks mõtlesin, et seda häält oleks ma nagu kuulnud, aga kellele see hääl kuulub, ma ei teadnud. Küll aga oli Selingu kehastatud Hardi Volmer nii täpne koopia, et esimesest sekundist oli aru saada, kellega tegu on. Juss Haasma kehastatud Vana Jaak oli ka täpselt Joala ehtne koopia. Sellisena mina Joalat mäletangi. Haasma saab plusspunktid ka Gunnar Grapsina trummide tagumise eest. Üldiselt tundus mulle, et kuigi näitlejad on andekad, olid neile antud rollid väga ebaühtlaselt esitatud.

Kui Joala kehastajatest veel rääkida, siis Märt Avandi meeldis noore Joalana mulle rohkem kui Priit Strandberg. Strandbergi hääl oli minu kõrvale kuidagi liiga kõrge ja näojooned liiga naiselikud. Samas ma pole Joalat nii noorena näinud, äkki ta oligi noorena kõrgema häälega. Naisi (Katrin Pärn, Saara Pius ja Maria Annus) kiidaksin kõige rohkem süsteemiadminstraatorite mängimise eest. Tegemist oli vanade juudi moodi meestega, kes siis staaride edukus reguleerisid. Ma esimese hooga ei saanud üldse pihta, et saledad naisnäitlejad neid vanu ja veidi tüsedamaid mehi mängivad. Nendest said vist mu lemmikkujud. Kuigi loo seisukohast ei saanud ma küll aru, milleks neid vaja oli. Aga see selleks. Janek Joost jäi mulle ainult transamehena silma. Enamasti olid tema tegelaskujud üleval rõdul ja kuna mul prille ees ei olnud, siis ma ei eristanud sealseid tegelasi väga ära. Ja kuigi ta kehastas ka bassimeest, siis mina arvasin, et bändi kehastavad päris bändimehed ja nii ma neile erilist tähelepanu ei pööranud. Samal põhjusel jäi mul kahe silma vahele ka Robert Linna. Ilmselt kui mul poleks kavalehte olnud, siis Joosti ja Linnat ma ise poleks ära tundnudki.

Eraldi tunnustuse peab tegema näitlejatele ülikiire kostüümivahetuse osas. Lõpus vahetasid nad sisuliselt laval kostüüme alla minuti. Ja kostüümivahetuse alla kuulusid ka parukate vahetused. Lisaks näitlejate kostüümidele meeldisid mulle ka lavameeste kostüümid. Ja ma arvan, et minu kogu etenduse kõige meeldejäävam hetk ongi seotud lavamehega ja juhtus see enne etenduse algust. Nimelt hakkas umbes 45 minutit enne etendust vihma sadama ja õrnalt sadas ka etenduse esimestel minutitel. Kuna aga kogu lava ja toolid mis laval asetsesid, olid märjad, läks üks lavameestest (tegelikult oli see vist naine) lava kuivatama. Aga lavamehed kandsid sel korral valgeid traksipükse ja valget nokamütsi. Ja kui see naine siis harjaga vett kuivatas selles kostüümis, siis mulle meenutas ta peategelaste kunagisest Mehhiko seriaalist „Metsik roos“. Ja kuna see oli minu lemmikseriaal kui ma laps olin, siis jäi see hetk lavastusest mulle kõige rohkem meelde.

Ma isegi ei tea, kas see on kummaline, et mu kõige kaasahaaravam hetk jääb sellesse aega, kui etendus veel alanud ei olnud. Kogu lavastus on küll hästi tehtud ja aeg möödus kiiresti, aga midagi nii kaasahaaravat ja elevust tekitavat mina selle 2,5h jooksul rohkem ei kogenud. Kuigi ma lootsin salamisi, et kõik see 2,5h ongi üks suur emotsioon ja ma ei saa seda emotsiooni nii pea endast välja. Umbes nii nagu juhtub siis kui sa mõnel väga võimsal kontserdil käid. Kahjuks pidin sel korral pettuma. Just seetõttu ongi mul tunne, et Tartu Uus Teater on sel korral veidi haltuurat teinud või kergema vastupanu teed läinud. Inimeste ootused keritakse üles, kuid lõpuks minnakse lavastusega ikkagi lati alt läbi. Otseselt mingit pettumust ei ole, kuid Kreenholmist välja astudes on tunne, et midagi jäi ikkagi puudu. Minu jaoks jäi puudu efektsusest ja suurejoonelisusest. Ilmselt on see ikkagi tingitud sellest, et laval olid näitlejad, mitte omaaegsed suured staarid ja seda Jaak Joala omaaegset menu ei saagi järgi teha.
Sel aastal nähtud suvelavastustest on "Kremli ööbikud" minu jaoks vaieldamatult kõige kehvem olnud. Kuigi ootused olid kõige suuremad. Noortele vist pigem ei soovitaks. Aga umbes 50ndatest eluaastatest alates inimestele võib see isegi mingi elamuse pakkuda. Nendele, kes Kreenholmis pole varem käinud, pakub muidugi sealne keskkond ja vaade juba omaette elamuse.

Autor: Ivar Põllu

Lavastaja: Robert Annus

Muusikajuht: Robert Linna

Kunstnik: Ott Kangur

Kostüümikunstnik: Kristiina Põllu

Valguskunstnik: Rene Liivamägi

Videokunstnik: Henry Griin

Koreograaf: Katrin Noorkõiv

Mängisid:

Märt Avandi – Jaak 1987

Juss Haasma – Vana Jaak; Transamees; Gunnar; Aivar; Riho

Tambet Seling – Diktor; Koit; Transamees; Manager; Mihkel; Karl; Hardi

Priit Strandberg – Noor Jaak 1972; Autojuht 1987; Noor Jaak 1982; Manager; Henri

Janek Joost – Bassimees 1972; Bassimees 1987; Siberi staar; Jüri; Transamees; Bassimees 1982; Jaan

Robert Linna – Trummar 1972; Trummar 1987; Tõnis 1982; Urmas; Trummar 1982; Ivo; Tõnis 1987

Katrin Pärn – Sõjaväelane; Maiken; Administraator; Süsteemiadministraator; Anne 1983; Gruupi; Anne 1987; Silvi; Toomas

Maria Annus – Janika; Maire; Süsteemiadministraator; Ele; Reet

Saara Pius – Evelin; Doris; Süsteemiadministraator; Kaja; Kare

* – päisefoto autor on Henry Griin

Loe edasi

Mitte praegu, kallis!

3.aprillil 2018 Endla teatri külalisetendus Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses

Käesolev postitus on mõnes mõttes ajaloolise hõnguga. Nimelt kajastan ma oma blogis täiesti esimest korda Endla Teatri etendust. Enne blogima asumist olen ma vist ka ainult ühte Endla etendust näinud. Seega on tänane päev üsna märkimisväärne. Lisaks on märkimisväärne veel see, et ma pole eriti suur komöödiate austaja. Ometigi meelitas miski mind just komöödiat vaatama minema. Kui ma nägin, et Endla teater tuleb Põlvasse külalisetendust andma, teadsin ma kohe, et seda etendust tahan ma näha. Eks mind meelitasid teatrisse samad märksõnad, mis teisigi inimesi - Märt Avandi ja Endla publikulemmik 2017.

Kahjuks ei saa ma pärast etenduse nägemist sama positiivne olla. Olgu, nähes näidendi autori nime (Ray Cooney), ei ole ma oma emotsioonide ja mõtete üle üllatunud. Jah, kunagi mulle Ray Cooney komöödiad meeldisid ja need olid nii naljakad. Nüüdseks olen ma sellest perioodist vist välja kasvanud. Mulle tundub, et kõik tema näidendid on sama sisuga, ainult tegelaste nimed ja tegevuskoht on erinevad. Seega kogu sündmustik ja isegi tekst on minu jaoks täiesti etteaimatav. Igatahes istusin ma teatrisaalis täiesti tühja pilguga ja ega ma väga detailselt laval nähtut ei mäleta.

Laias laastus tean ikka rääkida mis tegevus laval toimub. Ma olen üsna kindel, et seda sisu oskaks need ka rääkida, kes konkreetset lavastust näinud ei ole. Ühesõnaga on üks mees, kelle naine on reisil ja mees samal ajal mehkeldab teise naisega. Ootamatult tuleb mehe õige naine reisilt tagasi ja nii hakkab üks pidev valetamine. Lisaks sellele, et karusnahasalongi omanikul on mitu naist, kelle vahel pendeldada, tuleb lõpuks välja, et ka ühel salongi külastajal on mitu naist, kellele ta on lubanud karusnahkse kasuka osta. Lõpuks on kõik naised aga hoopis kolmanda mehe pruudid ja kõik mehed ja naised on omavahel segi aetud. Ja igaks juhuks, kui segi aetud naised veel piisavalt naljakad ei ole, on mängu toodud ka paljad naised. Päris alasti me laval siiski kedagi ringi jooksmas ei näe, kuid harvad pole korrad kus nii mõndagi naisnäitlejat näeb pesus või saunalinasse mässituna laval ringi liikumas.

Tundub, et selline pidev sagimine ja edasi-tagasi jooksmine ajas näitlejad ka segadusse, sest tähelepanelikumad teatrivaatajad kuulsid kuidas näitlejad hakkasid etenduse lõpus valesid nimesid ütlema ja see ajas näitlejaid endid nii naerma, et etendus lõppeski veidi ootamatult ära. Ma olen ikka harjunud, et selliste näidendite puhul tavaliselt lõpus tuleb vale välja ja saadakse ikka teada kes keda petab ja kes kelle abikaasa on. Sel korral oli vale oma haripunkti jõudmas ja kohe-kohe oleks pidanud murdepunkt tulema, kus keegi eksib ja kogu valede võrgustik langeb kokku. Selle asemel ütlesid näitlejad paar eelmist lauset uuesti ja siis jooksid juba lavale kummardama. Kõige veidram lõpp mida ma ühegi etenduse puhul näinud olen. Samas ega kui teised minu kõrval poleks sumisema hakanud, et Indrek Taalmaa laval ise täiesti naerust kõveras on, poleks ma ise midagi näinud. See on see, kui sa ei süvene absoluutselt sellesse, mis laval toimub. Samas nägin ma kõik, mis toimus, lihtsalt need detailid jäid märkamata. 

Veidrusi oli etenduses veelgi. Näiteks tegid näitlejad iga kord kui telefon pidi helisema ise „tirrr-tirrr“. Täpselt nii nagu lapsed mängides teevad. Mind isiklikult see esimesel korral häiris, sest ma ei saanud üldse aru miks Märt Avandi keset oma lauset „tirrr-tirrr“ ütleb. Alles siis, kui ta telefoni läks vastu võtma, siis sain aru, et see oli telefoni helinaks mõeldud. Tavaliselt tuleb see tirin ikka lindilt. Ma nüüd ei saanudki aru, et kas see oli naljaga mõeldud, et selline teguviis on naljakas või oli külalisetendusel midagi heliga lahti. Samas enne vaheaega ja pärast vaheaega samuti muusika töötas, mida taustaks lasti. Kuigi igasugust helikujundust oli tunduvalt vähem, kui tavalistes lavastustes. Ma annan teatrile andeks, kui see oli mingi tehniline aps. Kuid, kui see oli naljana mõeldud, siis see ei olnud grammigi naljakas.

Võib-olla mul puudub naljasoon, aga ainus mis minu jaoks etenduses läbivalt naljakas oli, olid näitlejate miimika ja kehakeel. Etenduse alguses sain ma päris hea mitu minutit lihtsalt tuima näoga lavale põrnitseda, sest no selles et üks mees tahab oma armukesele osta kasukat kuid nii nagu selle armukese mees ostaks selle kasuka oma naisele odava raha eest,  ei näinud mina midagi naljakat. Lihtsalt üks tüüpiline komöödia, kus alguses plaanitakse veidi varjata, kuid lõpuks läheb vale nii suureks ja segaseks, et mitte keegi ei saa enam midagi aru. Esimest korda sain vist muiata alles selles stseenis kus Tambet Selingu tegelaskuju hakkas laoruumis redutavatele armukestele ütlema, et härra tuli tagasi ja ostab naaritsakasuka ära. See oli esimene suurem kehakeele kasutus ja see oli naljakas. Paaris kohas sain teksti üle ka naerda. Näiteks siis kui administraator helistas, et üks naaritsakasukas on tänaval ja selle peale vastati, et kasukal oli tänane jalutuskäik tegemata. Sellega minu naermine lõppes. Õnneks oli neid stseene piisavalt palju, kus kehakeelt ja miimikat kasutati, mida naerda sai. Sest tekst väga naerma ei ajanud. Äkki ma olen liiga palju teatris käinud ja seepärast on sellist tüüpi komöödiate tekstid mulle tuttavad ja seetõttu jääb nali saabumata. Või on mul siis tõesti midagi viga ja ma lihtsalt ei oska häid komöödiaid ära tunda ja hinnata.

Ma saan aru, et ma ei ole päris õige inimene komöödiaid hindama, sest mulle lihtsalt selline klassikaline komöödia ei istu. Samas vaadates seda, kui täis saal oli ja saalis olid isegi lisatoolid (mida ma Põlva Kultuurikeskuses nägin esimest korda), siis teistele inimestele sellised lavastused meeldivad. Kuigi ega ma ei saa nüüd öelda, et ülejäänud publik minust kordades rohkem naernud oleks. Võib-olla on mul komöödiatele lihtsalt liiga suured nõudmised. Ma ikka tahaksin, et komöödiat vaadates saaks nii naerda, et kõhulihased on naerust valusad ja pisarad jooksevad. Tundub, et teised inimesed komöödiatelt nii palju ei oota. Julgen seda seetõttu väita, et ma ei kuulnud publikut naerust rõkkamas, vaid pigem olid mõned kohad, mis publikus veidi suuremat naeru esile kutsusid, kuid etenduse lõppedes aplodeerisid inimesed seistes. Sellist käitumist ei oleks ma oodata osanud, kui arvestada seda, kuidas publik etendusele reageeris. Ma vist ei ole nii viimasena ja nii vastumeelselt tõusnudki etenduse lõpus, kui sel korral. Lihtsalt polnud sellist tunnet, et ma oleksin laval midagi sellist näinud, millele tahaks seistes aplodeerida. Samas püsti tõusin ma seepärast, et ülejäänud seisvate inimeste vahelt midagi näha, mis laval toimub (sest ka näitlejate kummardamine võib teinekord huvitavaid emotsioone tekitada).

Ja näitlejad olid head, vähemalt mõned. Eriti meeldisid mulle peaosades olnud Tambet Seling ja Märt Avandi. See tandem on koos umbes sama hea, kui Sepp ja Avandi. Ilmselt Märt Avandi nimi on ka üks põhjuseid, miks inimesed teatrisse lähevad. Ma arvan, et päris palju on neid inimesi, kes Märt Avandi nime seostavadki komöödiaga ja naeravad kõige üle, mida ta laval teeb või ütleb. Minu meelest selles etenduses oli Tambet Seling Avandist koomilisem. Ma ütleks isegi, et Tambet Seling on selle etenduse staar. Veel meeldis mulle Kati Ong preili Tipdale´na. Ja Saara Nüganeni sekretär Sue Lawson  oli muidugi ehtne maainimese musternäidis. Siiski kui ma peaksin valima, siis parimaks meesosatäitjaks valiks ma Tambet Selingu ja naisosatäitjaks Kati Ongi.

Näitlejatest rääkides oli mul tõsiselt kahju, et proua Frenchami ei mänginud Kersti Kreismann. Tegelikult olen ma kursis, et tal oli alles hiljuti autoavarii ja nii ma olin juba arvestanud, et seda rolli mängib Juta Ild. Mul küll pole õrna aimugi,  kes see Juta Ild on, kuid ma eeldasin, et eks ta mõni Kersti Kreismanni vanuses vähemtuntud näitleja on. Seega olin ma veidi pettunud kui selgus, et proua Frenchami mängib hoopis Carmen Mikiver. Peamine põhjus vist oli see, et ma pidasin Carmen Mikiveri Kreismannist oluliselt nooremaks ja seega rolli mitte sobivaks (kuigi ma ei teadnud üldse, mis roll see selline on). Ja kapten Frenchami rollis pidi olema Jaan Rekkor. Samas ma saan aru, et Jaan Rekkoril oli oma 60.sünnipäeval ehk teisi plaane kui teise Eesti otsa ringreisile sõita. Aga Ingomar Vihmar mulle kapteni rollis ei meeldinud. Olgugi, et ta on lavastaja ja ehk oma peas on ta kapteni väga perfektselt läbi mõelnud, siis minuni saali tema kapten ei jõudnud. Samuti jäi proua Frencham poolikuks. Ükskõik, kas laval oli proua Frencham või kapten, siis ma kujutasin paratamatult kogu aeg endale Kersti Kreismanni ja Jaan Rekkorit nendes rollides ette. Ja minu kujutlus erines laval nähtust nagu öö ja päev. Ehks ma idealiseerin neid näitlejaid üle, kuid mulle oleks nemad rohkem meeldinud. Siis oleks see vanuse temaatika ka paremini välja tulnud, millele etenduse lõpus rõhuti. Üleüldse tundus mulle, et Carmen Mikiver ja Ingomar Vihmar mängisid nende rollidega üle ja need üle mängitud rollid mulle ei meeldi. Sel samal põhjusel ei meeldinud mulle ka Kleer Maibaum-Vihmar Maude´na. Mulle lihtsalt tundus, et ta mängib täiega üle ja kogu Maude olek oli liiga pingutatud.

Kui aga arvestada seda, et käesolev lavastus on Endla Teatri 2017 aasta publiku lemmiklavastus, siis rahvale läheb ilmselt selline teater peale. Hea lihtne, saab naerda ja ei pea väga kaasa mõtlema, et aru saada mis laval toimub. Ma ei salga, ka mina sain naerda ja muiata, kuid ma siiski eelistan teatris käia nii, et seal nähtu paneb mind kaasa mõtlema, mitte et ma lihtsalt vaatan tühja pilguga laval toimuvat. Eks minu arvamus pole sel korral ka väga objektiivne, sest kui etendus oleks plaanipäraselt lõppenud (ma ei usu, et praegune lõpp oli etenduse tegelik lõpp), siis oleks mulle ehk parem emotsioon teatrikülastusest jäänud. Lihtsalt puhtast huvist läheksin ma seda juba uuesti vaatama, et näha, milline see õige lõpp on ja kas see "tirrr-tirrr" oli improvisatsioon või peabki nii olema. 
Kindlasti soovitan lavastust neile, kes  tahavad eelkõige seepärast teatrisse minna, et kaaslaste ees teatriskäiguga uhkustada. Kes eelistab sügavamõttelisemat teatrit, siis nendel soovitan pigem mõni teine lavastus valida. Kuigi ega päris ajaraiskamiseks seda lavastust nimetada ei saa, siis oleks ikkagi aeg komöödiad uuele tasemele viia.

Autorid: Ray Cooney ja John Chapman

Lavastaja: Ingomar Vihmar

Kunstnik: Liina Unt

Näitlejad:

Tambet Seling – Arnold Crouch

Märt Avandi – Gilbert Bodley

Indrek Taalmaa – Harry McMichael

Ott Raidmets – Härra Lawson

Carmen Mikiver – Proua Frencham

Kati Ong – Preili Tipdale

Saara Nüganen – Sue Lawson

Ireen Kennik – Janie McMichael

Kleer Maibaum-Vihmar – Maude Bodley

Ingomar Vihmar – Kapten Frencham

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Endla Teatri kodulehelt SIIT

* - Päisefoto autor on Gabriela Liivamägi

Loe edasi