Kuvatud on postitused sildiga Ott Raidmets. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Ott Raidmets. Kuva kõik postitused

08/08/2021

Ooper, muusikal või hoopis rokk-kontsert?

 6. augustil 2021 Tartu laululaval

Foto: Sohvi Viik

Kui Tartu laululaval plaanitakse suvelavastust teha, siis ilmselt ei kahtle keegi, et tegemist saab olema väga mastaapse ettevõtmisega. Kahtlemata on rokkooper “Johnny” mastaapne lavastus. Nii võimsa lavastuse jaoks ehitati laululavale spetsiaalne lava, mis on 64 meetrit pikk ja näitlejad mängivad lausa kolmel korrusel. Kusjuures selline suvelavastuse jaoks tehtud lava on suurim Eestis. Selleks, et kogu tegevust laval näha, on mõlemas lava ääres kaks suurt ekraani. Kusjuures minu jaoks olid ekraanid häirivad, sest paratamatult nägin ma ekraani vahendusel ainult ühte murdosa sellest, mida ma muidu laval näinud oleksin. Aga lava oli nii suur ja liigendatud mitmeks erinevaks väikseks ruumiks, et ainult lavale vaadates oli üsna keeruline üldse midagi aru saada. Küll jäid näitlejad kahe ruumi vahelisse alasse, mida polnudki muudmoodi võimalik näha, kui ainult ekraanilt. Lisaks olid näitlejad nii suure lava kõrval nii pisikesed, et mingit näitlejatööd väga küll näha ei olnud. Seega selliste lavamõõtmete juures ekraanid hädavajalikud.

Iseenesest on mul kahju, et näitlejad niimoodi lavale “ära kadusid”, sest kui näitlejate nimekirja vaadata, oli lootust, et nautida saab palju, sest kokku on kutsutud väga erineva taustaga näitlejaid erinevatest teatritest. Tundub, et vana asja pole mõtet torkida, sest Ain Mäeots, kes muidu on väga häid lavastusi teinud, oli sel korral võrdlemisi lahja lavastuse teinud. Iseenesest oli algus paljulubav ja näha oli, et siit saab materjali heaks perekonnadraamaks, mis ühtlasi lahkab ka mitmeid ühiskonna valupunkte. Kuid mida edasi lugu hargnema hakkas, seda rohkem tundus, et loo selgrool polnud piisavalt liha ümber ning lavastuse narratiiv hakkas lagunema. Kohati tundus, et lavale olid toodud 1980. aastatel hiilgeaegu näinud “Johnny” parimad laulud ja laulude vahele oli aja täiteks ühiskonnakriitilist teksti kirjutatud. Iseenesest probleemid täiskasvanute ja laste vahel ning ühiskonnakriitilisus on tänapäeval sama aktuaalsed teemad kui need olin 40 aastat tagasi, kuid minu jaoks kadus probleemikäsitlus kogu muu taustamüra vahele ära. Üheks läbivaks mureks, millega süžee tegeles, oli see, et isa ei kuulanud Johnnyt (ega ka tegelikult teisi). Mulle oleks väga meeldinud, kui lavastuse lõpuks oleks see probleem mingi konkreetse lahenduse saanud. Hetkel oli küll näha, et vanemad lohutasid Johnnyt pärast seda, mis temaga sel päeval juhtus, kuid minu jaoks jäi ikkagi õhku küsimus, et kuidas Johnny ja ta vanemate elu edasi kulgeb.

Siiski oli erinevas vanuses inimestel võimalik tekstist leida midagi, millega end samastada. Näiteks noorem põlvkond ilmselt sai väga hästi aru, mis see suunamudimine instas on, mille abil saab lihtsasti raha teha. Kõik naised tundsid kindlasti ära selle hetke, kus naabrinaine või sugulane kiitleb sellega, kuidas tema on õige perenaine, sest kõik sünnipäevalaual olevad söögid on ise tehtud, mitte kusagilt tellitud. Perepead ilmselt tundsid seda tuttavat ängi kui töölt koju jõudes pole naine veel sooja toitu jõudnud valmis teha. Kuna loo peategelane on ülikoolis õppiv Johnny, siis vaieldamatult leiavad kõige rohkem ära tundmist just samas vanuses inimesed, kuid publiku hulgas ringi vaadates, oli neid võrdlemisi vähe.

Kusjuures Johnny isa sünnipäevastseen oli üks vähestest stseenidest, mida mul oli nauditav vaadata. Vähemalt siis, kui sa oled eestlane ja oled koos sugulastega samuti ühise sünnipäevalaua taga istunud. Ilmselt on kõik suguvõsa nooremad liikmed kogenud seda, kuidas suguvõsa vanemad liikmed hakkavad sinu elu kohta uurima ja siis võrdlema sind enda laste või lastelastega. Ainus, mis mulle selle stseeni juures veidi häirivaks muutus, olid tegelaste nimed. Kui ema, isa, Johnny ja Elo olid tegelaste väljamõeldud nimed, siis kõik sugulased olid neid kehastanud näitlejate nimedega. Selline nimede kasutamine tekitab paratamatult seda, et publik hakkab näiteks Johnny tädi Lainet samastama tädi kehastanud Laine Mägiga isikuga. Ma leian, et kui juba ühed nimed olid muudetud ja tegemist oli fiktiivse looga, oleks võinud kõikide tegelaste nimed olla muudetud.

Sama palju kui sünnipäevastseen, jäi mulle meelde loengu stseen. Mitte sellepärast, et stseen oleks väga tõetruu olnud, vaid peaasjalikult Margus Jaanovitsi kehastatud professori tõttu. Esiteks nägi see professor välimuselt välja täpselt nagu üks minu psühholoogia õppejõududest ja teiseks, ta käitus ka täpselt samamoodi. Kõik kõne- ja liikumismaneerid olid Jaanovitsil nii selle õppejõu moodi, et ma juba hakkasin kahtlustama, et Jaanovits on samas loengus käinud ja on oma rolli selle sama õppejõu pealt teinud. Eks kohti, mis meelde jäid oli veel teisigi, kuid need kaks stseeni jäid just mulle kõige paremini meelde ja nende ajal ma vist isegi naersin paar korda.

Lavastuse kõige nauditavam osa oli sel korral muusikaline kujundus. Olgem ausad, ilmselt suurem enamus publikust oligi lavastust just Olav Ehala muusika pärast vaatama tulnud ja muusikas tõesti pettuma ei pidanud. Nii palju kui ma siiani olen lavastuse kohta kiidusõnu kuulnud, siis vaieldamatult on kõik kiidusõnad olnud just muusikalise kujunduse osas. Siinkohal au ja kiitus vanameister Olav Ehalale ja bändile koosseisus Margus Kappel, Jaanus Nõgisto, Ain Varts, Priit Kuulberg ja Toomas Rull. Nii palju kui mina aru olen saanud, oligi peaprodutsent Mihkel Trumani soov omal ajal „Johnnys“ kõlanud muusikat laiemale publikule tutvustada. See  eesmärk sai lavastusega kindasti täidetud. Kahjuks mõnel hetkel oleksin ma tahtnud, et muusika oleks veidi vaiksem olnud, sest laulude sõnu polnud muusika taustal kuulda ning vahel oli sõnadest ka raske aru saada. Ja kui tegemist on ooperiga, siis võiks ikka veidi laulusõnadest aru saada, et taibata, mis laval toimub. Kui arvestada seda, et lavastus oli välja kuulutatud rokkooperina, siis kõige lähedasem esitus ooperile oli minu meelest Maria Annuse esitatud “Paabulinnu laul”, mis hea kujutlusvõime korral isegi meenutas ooperiaariat. Kuigi ma ei tea, kas rokkooper ja ooperiaaria on sobilikud ühte lausesse kokku panna. Kahjuks tundus mulle, et Annuse hääl vedas teda pikkade kõrgete noontide juures veidi alt. Aga ma võin ka eksida, kuna mul puudub igasugune muusikaline kuulmine, lihtsalt mulle tundusid need pikad kõrged noodid veidi mitte nii võimsalt esitatud kui kogu ülejäänud laul. Kuid mis seal salata, eks Ehala looming ongi väga pretensioonikas ja seda perfektselt esitada on üsna keeruline ülesanne ka lauljatele, laulvatest näitlejatest siis rääkimata.

Kui nüüd küsida, et kas tegemist oli väljakuulutatud rokkooperiga, siis ma pigem julgeksin väita, et tegemist ei olnud ei rokkooperi ega muusikaliga, vaid tegemist oli kontserdiga. Kuna lavastus haaras, ilma liialdamata, kogu laululava territooriumi, oli tegevust üsna keeruline jälgida ja nii juhtuski, et sageli kuulasin ma ainult muusikat ja laule, mis on minu meelest kontserdile iseloomulik tegevus. Ooperist või muusikalist, eeldaksin ma veidi rohkem teatraalsust ja seda, et ma saaksin näitlejaid laval jälgida. Paraku jäi praegu teatraalsus minu jaoks olematuks. Ilmselt sulas teatraalsus tänu suurele lavale ja liiga paljudele tehnilistele võimalustele lihtsalt ära. Kõike, mida vaadata oli korraga nii palju, et silm ja aju ei püüdnud kõike kinni.

Kuigi järjest enam hakatakse ka teatris kasutama video ja kaamerata võimalust, siis sellist lahendust pole ma veel nägema juhtunud, et operaatorid on kogu aeg kaameratega näitlejate nina all ja liiguvad ümber näitlejate. Iseenesest saab sellisest teguviisist veidi aimu, kuidas filme tehakse. Aga kui ma tahaksin filmi tegemist vaadata, siis ma läheksin taustanäitlejana filmivõtetele, mitte teatrisse. Võib-olla olen ma veidi vanamoodne, et igatsen taga klassikalist teatrit, kuid mulle meeldib vaadata näitlejaid laval tervikuna koos lavakujunduse, kostüümide ja liikumisega. Vaadata seda, mida teevad need näitlejad kes parasjagu laval esiplaanil pole, vaadata lavakujunduses olevaid detaile, näitlejat pealaest jalatallani. Praegu võeti see võimalus minult täiesti ära, sest enamasti pidin ma vaatama seda, mida operaator mulle parasjagu näitas. Olgu selleks siis näitleja nägu, või liikumise ajal näiteks ainult jalad. Ja kuigi ma püüdsin vaadata suurt ekraani selliselt, et ma näen ka reaalselt laval toimuvat, õnnestus see ainult nendel hetkedel, kus näitlejad lava eesmises osas tegutsesid. Kui tegevus toimus näiteks publiku vahel või külgedel, siis oligi võimalus toimuvat ekraanilt vaadata, sest sageli polnud lihtsalt publiku vahelt näitlejaid võimalik näha.

Vaieldamatult on tore, et produtsent Mihkel Truman soovis Ehala muusikat ja kunagist kultusbändi Ruja taas rahva ette tuua, kuid mulle tundub, et kontsert oleks selleks sobilikum moodus olnud. Praegu tundus mulle, et kõike oli liiga palju tahetud korraga kokku panna ja teadupärast liiga palju häid asju koos ei pruugi anda head tulemust. Näitlejad olid head ja tundus, et nende valikul on mõeldud erinevates vanuses inimestele, et igaüks leiaks mõne endale meeldiva näitleja ja tuleks teda vaatama. Lavakujunduse ja tehniliste vahendite kasutamise kohta sobib väga hästi ütlus, et vähem on rohkem. Ma usun, et väiksem lava ja vähem kaamerate ringi liigutamist oleksid lavastuse palju sügavamõttelisemaks muutnud. Eks Tartu laululava ole veidi sümboolne koht, kuid praegu ei andnud koht lavastusele midagi juurde. Just otse vastupidi, tekitas sellise tunde, et valitud on kõige suurem koht, kuhu võimalikult palju publikut mahutada ja selle pealt võimalikult palju raha teenida. Teatri puhul pole sellised kapitalistlikud assotsiatsioonid kunagi head teinud. Paratamatult tekitas laululava minus veelgi rohkem seda tunnet, et ma olen tulnud Ruja kontserdile, mitte teatrisse. Eks seda kontserdi tunnet võimendas veelgi lavastuse algusaeg. On üsna klassikaline, et teatrietendused algavad kell 19 ja pigem on kontserdid need mis algavad kell 21. Ainus põhjendus nii hilisele algusajale oli minu silmis see, et siis on väljas pime ja valgusefektid tulevad paremini esile. Tõesti, vaheajal lava kaunistanud valgus oli väga ilus. Kuid selline valgusmäng on minu silmis jällegi sobilikum õhtusele kontserdile, mitte lavastusele.

Lava valguskujundus vaheajal. Siit saab veidi aimu ka lavakaujundusest. Foto: Triinu Kurvits

Üldiselt mulle tundub, et kõik need, kes läksid laululavale kontserdi eeldustega, jäid nähtuga väga rahule. Ma tunnistan ausalt, kui ma oleks sellist kontserti näinud, siis ma oleksin samuti väga õnnelik olnud. Kahjuks reklaamiti „Johnnyt“ suvelavastuse ja rokkooperina ja minu jaoks jäi ta teatri mõttes lavastusena nõrgaks. Natukene liiga palju oli vahtu ümber, mis segas loo jälgimist ning mõned nüansid jäid mulle üldse arusaamatuks. Näiteks keda Mikk Tammepõld kehastas. Üldiselt olid tema kanda kõik suuremad soolod, kuid kes ta loo seisukohast oli, sellest ma aru ei saanudki. Lavastuslikus mõttes peaks kõigel ja kõigil, kes laval on, olema põhjus. Aga ilmselt olen mina lihtsalt liiga rumal, et sellest aru saada, keda või mida Tammepõld laval kehastas. Kui teda oli vaja ainult selleks, et soolosid laulda kuna Franz Malmsten ei oleks suutnud neid ise nii hästi esitada, siis oleks võinud selle muusikalise ja lavastusliku poole veidi paremini omavahel põimida ja sinna mingi liini juurde tekitada mis seletaks seda, et nüüd keegi teine laulma tuleb. Praegu jäigi mulje, et lavastuslik osa ja muusikaline osa pole omavahel väga ühte sulandunud ja seetõttu oli kogu lavastus üsnagi hektiline.

Nagu öeldakse, siis maitse üle ei vaielda ja see siin oli ainult minu arvamus. Mulle endale tundub, et ma olen üle keskmise kriitilisem teatrivaataja ja mulle ongi raske meeldida. Seega ma soovitan kõikidel ikkagi enda sisetunet kuulata. Kui keegi on mõelnud, et kas minna rokkooperit vaatama või mitte, siis olge enda vastu ausad ja mõelge esmalt sellele, miks te seda vaatama tahate minna. Mina näiteks tahtsin näha head lavastust, sest „Johnny“ oli 40 aastat tagasi tõeline hitt. See soov mul kahjuks ei täitunud. Aga veel tahtsin ma laval näha Olav Ehalat ja Margus Kappelit ning kuulata Ehala muusikat. See soov sai mul täidetud ja selles osas ma ei kahetse midagi. Kui te soovite ka peaasjalikult muusika pärast minna, siis seda ma soovitan julgelt. Kes soovib sügavat teatrielamust saada, siis teil soovitan pigem mõni muu lavastus leida.

 

Libreto: Mihkel Truman ja Birk Rohelend

Lavastaja: Ain Mäeots

Peakunstnik: Karmo Mende

Muusikajuht: Olav Ehala

Koreograaf: Marika Aidla

Valguskunstnik: Priidu Adlas

Laval:

Franz Malmsten – Johnny

Liis Remmel – Elo

Jan Uuspõld – Isa

Maria Annus – Ema

Liisa Pulk – Kertu, bussireisija

Marta Laan – Maria, kontoritöötaja, bussireisija

Jaanus Tepomees – Tom, kontoritöötaja, bussireisija

Ott Raidmets – Roland, sünnipäevaline

Margus Jaanovits – õppejõud, vanaisa, bussireisija, sünnipäevaline, politseinik

Lauri Liiv – Oskar, staar, kontoritöötaja, sünnipäevaline

Kaarel Pogga – Mikk, bussijuht, sünnipäevaline

Laura Kalle – Linda, kontoritöötaja, bussireisija, sünnipäevaline

Laine Mägi – kontoritöötaja, bussireisija, sünnipäevaline

Lennart Mäeots – vend

Noora Annus – õde

Mikk Tammepõld – inimene

Tantsijad - Maria Engel ja Julia Kaškovskaja

Videos osalesid:

Telereporter – Heleri All

Intervjueeritavad – Georg Kaasik, Mart Noorma, Johanna Liiv, Margus Prangel, Caroly Päkk, Juho Porila

Muusikud:

Margus Kappel

Jaanus Nõgisto

Priit Kuulberg

Ain Varts

Toomas Rull

ja Tartu Noortekoor

 

Rohkem infot lavastuse kohta saab vaadata lavastuse koduleheküljelt SIIN

04/04/2018

Mitte praegu, kallis!

3.aprillil 2018 Endla teatri külalisetendus Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses



Käesolev postitus on mõnes mõttes ajaloolise hõnguga. Nimelt kajastan ma oma blogis täiesti esimest korda Endla Teatri etendust. Enne blogima asumist olen ma vist ka ainult ühte Endla etendust näinud. Seega on tänane päev üsna märkimisväärne. Lisaks on märkimisväärne veel see, et ma pole eriti suur komöödiate austaja. Ometigi meelitas miski mind just komöödiat vaatama minema. Kui ma nägin, et Endla teater tuleb Põlvasse külalisetendust andma, teadsin ma kohe, et seda etendust tahan ma näha. Eks mind meelitasid teatrisse samad märksõnad, mis teisigi inimesi - Märt Avandi ja Endla publikulemmik 2017.
Kahjuks ei saa ma pärast etenduse nägemist sama positiivne olla. Olgu, nähes näidendi autori nime (Ray Cooney), ei ole ma oma emotsioonide ja mõtete üle üllatunud. Jah, kunagi mulle Ray Cooney komöödiad meeldisid ja need olid nii naljakad. Nüüdseks olen ma sellest perioodist vist välja kasvanud. Mulle tundub, et kõik tema näidendid on sama sisuga, ainult tegelaste nimed ja tegevuskoht on erinevad. Seega kogu sündmustik ja isegi tekst on minu jaoks täiesti etteaimatav. Igatahes istusin ma teatrisaalis täiesti tühja pilguga ja ega ma väga detailselt laval nähtut ei mäleta.
Laias laastus tean ikka rääkida mis tegevus laval toimub. Ma olen üsna kindel, et seda sisu oskaks need ka rääkida, kes konkreetset lavastust näinud ei ole. Ühesõnaga on üks mees, kelle naine on reisil ja mees samal ajal mehkeldab teise naisega. Ootamatult tuleb mehe õige naine reisilt tagasi ja nii hakkab üks pidev valetamine. Lisaks sellele, et karusnahasalongi omanikul on mitu naist, kelle vahel pendeldada, tuleb lõpuks välja, et ka ühel salongi külastajal on mitu naist, kellele ta on lubanud karusnahkse kasuka osta. Lõpuks on kõik naised aga hoopis kolmanda mehe pruudid ja kõik mehed ja naised on omavahel segi aetud. Ja igaks juhuks, kui segi aetud naised veel piisavalt naljakad ei ole, on mängu toodud ka paljad naised. Päris alasti me laval siiski kedagi ringi jooksmas ei näe, kuid harvad pole korrad kus nii mõndagi naisnäitlejat näeb pesus või saunalinasse mässituna laval ringi liikumas.
Tundub, et selline pidev sagimine ja edasi-tagasi jooksmine ajas näitlejad ka segadusse, sest tähelepanelikumad teatrivaatajad kuulsid kuidas näitlejad hakkasid etenduse lõpus valesid nimesid ütlema ja see ajas näitlejaid endid nii naerma, et etendus lõppeski veidi ootamatult ära. Ma olen ikka harjunud, et selliste näidendite puhul tavaliselt lõpus tuleb vale välja ja saadakse ikka teada kes keda petab ja kes kelle abikaasa on. Sel korral oli vale oma haripunkti jõudmas ja kohe-kohe oleks pidanud murdepunkt tulema, kus keegi eksib ja kogu valede võrgustik langeb kokku. Selle asemel ütlesid näitlejad paar eelmist lauset uuesti ja siis jooksid juba lavale kummardama. Kõige veidram lõpp mida ma ühegi etenduse puhul näinud olen. Samas ega kui teised minu kõrval poleks sumisema hakanud, et Indrek Taalmaa laval ise täiesti naerust kõveras on, poleks ma ise midagi näinud. See on see, kui sa ei süvene absoluutselt sellesse, mis laval toimub. Samas nägin ma kõik, mis toimus, lihtsalt need detailid jäid märkamata. 
Veidrusi oli etenduses veelgi. Näiteks tegid näitlejad iga kord kui telefon pidi helisema ise „tirrr-tirrr“. Täpselt nii nagu lapsed mängides teevad. Mind isiklikult see esimesel korral häiris, sest ma ei saanud üldse aru miks Märt Avandi keset oma lauset „tirrr-tirrr“ ütleb. Alles siis, kui ta telefoni läks vastu võtma, siis sain aru, et see oli telefoni helinaks mõeldud. Tavaliselt tuleb see tirin ikka lindilt. Ma nüüd ei saanudki aru, et kas see oli naljaga mõeldud, et selline teguviis on naljakas või oli külalisetendusel midagi heliga lahti. Samas enne vaheaega ja pärast vaheaega samuti muusika töötas, mida taustaks lasti. Kuigi igasugust helikujundust oli tunduvalt vähem, kui tavalistes lavastustes. Ma annan teatrile andeks, kui see oli mingi tehniline aps. Kuid, kui see oli naljana mõeldud, siis see ei olnud grammigi naljakas.
Võib-olla mul puudub naljasoon, aga ainus mis minu jaoks etenduses läbivalt naljakas oli, olid näitlejate miimika ja kehakeel. Etenduse alguses sain ma päris hea mitu minutit lihtsalt tuima näoga lavale põrnitseda, sest no selles et üks mees tahab oma armukesele osta kasukat kuid nii nagu selle armukese mees ostaks selle kasuka oma naisele odava raha eest,  ei näinud mina midagi naljakat. Lihtsalt üks tüüpiline komöödia, kus alguses plaanitakse veidi varjata, kuid lõpuks läheb vale nii suureks ja segaseks, et mitte keegi ei saa enam midagi aru. Esimest korda sain vist muiata alles selles stseenis kus Tambet Selingu tegelaskuju hakkas laoruumis redutavatele armukestele ütlema, et härra tuli tagasi ja ostab naaritsakasuka ära. See oli esimene suurem kehakeele kasutus ja see oli naljakas. Paaris kohas sain teksti üle ka naerda. Näiteks siis kui administraator helistas, et üks naaritsakasukas on tänaval ja selle peale vastati, et kasukal oli tänane jalutuskäik tegemata. Sellega minu naermine lõppes. Õnneks oli neid stseene piisavalt palju, kus kehakeelt ja miimikat kasutati, mida naerda sai. Sest tekst väga naerma ei ajanud. Äkki ma olen liiga palju teatris käinud ja seepärast on sellist tüüpi komöödiate tekstid mulle tuttavad ja seetõttu jääb nali saabumata. Või on mul siis tõesti midagi viga ja ma lihtsalt ei oska häid komöödiaid ära tunda ja hinnata.
Ma saan aru, et ma ei ole päris õige inimene komöödiaid hindama, sest mulle lihtsalt selline klassikaline komöödia ei istu. Samas vaadates seda, kui täis saal oli ja saalis olid isegi lisatoolid (mida ma Põlva Kultuurikeskuses nägin esimest korda), siis teistele inimestele sellised lavastused meeldivad. Kuigi ega ma ei saa nüüd öelda, et ülejäänud publik minust kordades rohkem naernud oleks. Võib-olla on mul komöödiatele lihtsalt liiga suured nõudmised. Ma ikka tahaksin, et komöödiat vaadates saaks nii naerda, et kõhulihased on naerust valusad ja pisarad jooksevad. Tundub, et teised inimesed komöödiatelt nii palju ei oota. Julgen seda seetõttu väita, et ma ei kuulnud publikut naerust rõkkamas, vaid pigem olid mõned kohad, mis publikus veidi suuremat naeru esile kutsusid, kuid etenduse lõppedes aplodeerisid inimesed seistes. Sellist käitumist ei oleks ma oodata osanud, kui arvestada seda, kuidas publik etendusele reageeris. Ma vist ei ole nii viimasena ja nii vastumeelselt tõusnudki etenduse lõpus, kui sel korral. Lihtsalt polnud sellist tunnet, et ma oleksin laval midagi sellist näinud, millele tahaks seistes aplodeerida. Samas püsti tõusin ma seepärast, et ülejäänud seisvate inimeste vahelt midagi näha, mis laval toimub (sest ka näitlejate kummardamine võib teinekord huvitavaid emotsioone tekitada).
Ja näitlejad olid head, vähemalt mõned. Eriti meeldisid mulle peaosades olnud Tambet Seling ja Märt Avandi. See tandem on koos umbes sama hea, kui Sepp ja Avandi. Ilmselt Märt Avandi nimi on ka üks põhjuseid, miks inimesed teatrisse lähevad. Ma arvan, et päris palju on neid inimesi, kes Märt Avandi nime seostavadki komöödiaga ja naeravad kõige üle, mida ta laval teeb või ütleb. Minu meelest selles etenduses oli Tambet Seling Avandist koomilisem. Ma ütleks isegi, et Tambet Seling on selle etenduse staar. Veel meeldis mulle Kati Ong preili Tipdale´na. Ja Saara Nüganeni sekretär Sue Lawson  oli muidugi ehtne maainimese musternäidis. Siiski kui ma peaksin valima, siis parimaks meesosatäitjaks valiks ma Tambet Selingu ja naisosatäitjaks Kati Ongi.
Näitlejatest rääkides oli mul tõsiselt kahju, et proua Frenchami ei mänginud Kersti Kreismann. Tegelikult olen ma kursis, et tal oli alles hiljuti autoavarii ja nii ma olin juba arvestanud, et seda rolli mängib Juta Ild. Mul küll pole õrna aimugi,  kes see Juta Ild on, kuid ma eeldasin, et eks ta mõni Kersti Kreismanni vanuses vähemtuntud näitleja on. Seega olin ma veidi pettunud kui selgus, et proua Frenchami mängib hoopis Carmen Mikiver. Peamine põhjus vist oli see, et ma pidasin Carmen Mikiveri Kreismannist oluliselt nooremaks ja seega rolli mitte sobivaks (kuigi ma ei teadnud üldse, mis roll see selline on). Ja kapten Frenchami rollis pidi olema Jaan Rekkor. Samas ma saan aru, et Jaan Rekkoril oli oma 60.sünnipäeval ehk teisi plaane kui teise Eesti otsa ringreisile sõita. Aga Ingomar Vihmar mulle kapteni rollis ei meeldinud. Olgugi, et ta on lavastaja ja ehk oma peas on ta kapteni väga perfektselt läbi mõelnud, siis minuni saali tema kapten ei jõudnud. Samuti jäi proua Frencham poolikuks. Ükskõik, kas laval oli proua Frencham või kapten, siis ma kujutasin paratamatult kogu aeg endale Kersti Kreismanni ja Jaan Rekkorit nendes rollides ette. Ja minu kujutlus erines laval nähtust nagu öö ja päev. Ehks ma idealiseerin neid näitlejaid üle, kuid mulle oleks nemad rohkem meeldinud. Siis oleks see vanuse temaatika ka paremini välja tulnud, millele etenduse lõpus rõhuti. Üleüldse tundus mulle, et Carmen Mikiver ja Ingomar Vihmar mängisid nende rollidega üle ja need üle mängitud rollid mulle ei meeldi. Sel samal põhjusel ei meeldinud mulle ka Kleer Maibaum-Vihmar Maude´na. Mulle lihtsalt tundus, et ta mängib täiega üle ja kogu Maude olek oli liiga pingutatud.
Kui aga arvestada seda, et käesolev lavastus on Endla Teatri 2017 aasta publiku lemmiklavastus, siis rahvale läheb ilmselt selline teater peale. Hea lihtne, saab naerda ja ei pea väga kaasa mõtlema, et aru saada mis laval toimub. Ma ei salga, ka mina sain naerda ja muiata, kuid ma siiski eelistan teatris käia nii, et seal nähtu paneb mind kaasa mõtlema, mitte et ma lihtsalt vaatan tühja pilguga laval toimuvat. Eks minu arvamus pole sel korral ka väga objektiivne, sest kui etendus oleks plaanipäraselt lõppenud (ma ei usu, et praegune lõpp oli etenduse tegelik lõpp), siis oleks mulle ehk parem emotsioon teatrikülastusest jäänud. Lihtsalt puhtast huvist läheksin ma seda juba uuesti vaatama, et näha, milline see õige lõpp on ja kas see "tirrr-tirrr" oli improvisatsioon või peabki nii olema. 
Kindlasti soovitan lavastust neile, kes  tahavad eelkõige seepärast teatrisse minna, et kaaslaste ees teatriskäiguga uhkustada. Kes eelistab sügavamõttelisemat teatrit, siis nendel soovitan pigem mõni teine lavastus valida. Kuigi ega päris ajaraiskamiseks seda lavastust nimetada ei saa, siis oleks ikkagi aeg komöödiad uuele tasemele viia.

Autorid: Ray Cooney ja John Chapman
Lavastaja: Ingomar Vihmar
Kunstnik: Liina Unt
Näitlejad:
Tambet Seling – Arnold Crouch
Märt Avandi – Gilbert Bodley
Indrek Taalmaa – Harry McMichael
Ott Raidmets – Härra Lawson
Carmen Mikiver – Proua Frencham
Kati Ong – Preili Tipdale
Saara Nüganen – Sue Lawson
Ireen Kennik – Janie McMichael
Kleer Maibaum-Vihmar – Maude Bodley
Ingomar Vihmar – Kapten Frencham

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Endla Teatri kodulehelt SIIT

* - Päisefoto autor on Gabriela Liivamägi