Kuvatud on postitused sildiga Jan Uuspõld. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Jan Uuspõld. Kuva kõik postitused

16/05/2025

Norman vallutaja

 15. mail 2025 Endla teatri külalisetendus Põlva Kultuurikeskuses

Foto: Gabriela Urm


Kuigi mulle tavaliselt komöödiad väga ei meeldi, ootasin seekord huviga Endla teatri lavastust “Norman vallutaja”. Tundsin, et mul on vaja midagi kergemat ja humoorikat, mis aitaks igapäevamuredest korraks välja astuda. Komöödiat peab aga oskama teha – ainult siis on see tõeliselt nauditav.

Ma ei ole kindel, kas olen varem mõnda inglise näitekirjaniku Alan Ayckbourni näidendit Eesti lavadel näinud, aga kuskil mälusopis justkui on tunne, et midagi tuttavat olen varem näinud ja see meeldis. Ka tuttavatelt olin kuulnud selle konkreetse lavastuse kohta pigem positiivset tagasisidet, mis tekitas huvi. Tõenäoliselt mängis huvi tekkimisel rolli ka see, et Normanit kehastab Jan Uuspõld – nimi, mis paljude jaoks seostub naljaga.

Etenduse kohta ilmunud arvustusi lugedes jäi mulje, et tegu pole pelgalt komöödiaga. Lubati ka sügavamaid teemasid, nagu armastuse puudumine ja üksildus. Minu jaoks jäid need siiski tahaplaanile ning süvitsi nendesse ei mindud. Samas ei saa öelda, et lavastus oleks olnud kõrvulukustavalt naljakas – mõnes kohas sai küll muheleda, aga sellist pidevat, südamest tulevat naeru ei tekkinud. Isiklikult tundusid naljad kohati kulunud, ja oli hetki, kus publik justkui naeris seepärast, et "selles kohas peabki naerma", kuigi nali ise ei olnud eriti naljakas.

Mõned stseenid, eriti Jan Uuspõllu esituses, mõjusid mulle isegi tüütult – tema monoloogid kõlasid pigem tuimalt kui naljakalt. Tekitas küsimuse, kas tema puhul eeldatakse, et nimi üksinda toob nalja, olenemata sellest, mida laval tehakse või öeldakse. Minul see kahjuks ei toiminud.

Kõige rohkem pakkusid mulle nalja Regi (Priit Loog) aeglane ja kohmakas liikumine ning veterinaar Tomi (Nils Mattias Steinberg) lihtsameelsus. Kuigi ka need naljad hakkasid ühel hetkel end kordama – näiteks Loogi tagumiku liialdatud rõhutamine või Tomi rumalusele üles ehitatud naljad väsitasid lõpuks. Oli üks konkreetne stseen, kus mõtlesin, et siit võiks hea nalja saada – aga see jäi kuidagi realiseerimata. Ja ausalt öeldes, ilmselt ei mäleta ma sellest lavastusest varsti enam suurt midagi.

Kui lavakujundus avanes, märkis mu kaaslane, et ta on seda lavastust juba varem näinud, kuid ainus, mis talle meelde oli jäänud, oli see, et Uuspõllu tegelane hakkab kõigile naistele ligi ajama. Ilmselt ei olnud tegemist väga meeldejääva etendusega.

Lavastuse tegevus toimub, kuigi see ei ole otseselt välja öeldud, Inglismaa väikelinnas. Annie (Fatme Helge Leevald) hooldab oma voodihaiget ema, samal ajal kui tema õde ja vend on oma elu elama läinud. Annie igapäevaseks kaaslaseks on vaid kohalik veterinaar Tom ja mõned koduloomad. Ta igatseb armastust ja puhkust, kuid tundub, et tema ja Tomi vahele midagi ei teki. Jõulude ajal tekib Annie’l aga suhe oma õemehe Normaniga (Jan Uuspõld) ning ta plaanib temaga nädalavahetuse veeta. Selleks peavad Annie vend Reg ja tema naine Sarah (Kleer Maibaum) tulema ema eest hoolitsema. Kui Sarah saab teada Annie ja Normani suhtest, algab peredraama. Loomulikult ilmub kohale ka Normani abikaasa Ruth (Karin Tammaru), mis lisab segadust ja toob lavale uusi naljakaid hetki.

Näitlejatest jättis kõige sügavama mulje Kleer Maibaum, kelle Sarah oli närviline, ärritunud, aga samas tundlik ja tähelepanunäljas naine. Tema rollis oli sügavust ja sisu. Ka Fatme Helge Leevaldi Annie oli huvitavalt mitmetahuline – esialgu tagasihoidlik maatüdruk, hiljem enesekindlam ja otsusekindel naine. Karin Tammaru oleks võinud laval rohkemgi olla – tema kehastatud Ruth oli karismaatiline ja tugev karakter, kellelt ootasin rohkem.

Meestest mõjus kõige nõrgemana kahjuks Jan Uuspõld – tema lavaline kohalolu oli seekord nõrk ja kohati igav. Samas pakkusid Loogi ja Steinbergi karakterid oma lihtsuses ja koomilisuses siiski mõningaid naerukohti. Mõlemad oleksid võinud karakteritega veelgi sügavamale minna, aga juba praegune töö oli märkimisväärne ja näitas nende näitlejameisterlikkust.

Pean tunnistama, et etendus ei olnud nii igav, et keegi vaheajal lahkunud oleks – publik oli kohal ja saal täis. Ju see tähendab, et publikule lavastus meeldib. Võib-olla on minu „teatrisoolikas“ lihtsalt veidi rikutud ja rahulolematum. Samas märkasin ennast hoopis kostüümidele keskendumas – eriti meeldisid mulle Annie ja Tomi mahedates beežides toonides riided ja kummikud, mis lõid selge viite Briti maaelu kujutamisele filmides ja seriaalides. Samuti väärib mainimist Sarah’ naiselik ja maitsekas garderoob.

Kokkuvõtteks – ma ei saa öelda, et lavastus oli halb. Samas ei olnud see minu jaoks ka midagi erilist. Kui keegi tunneb, et selline kergem komöödia võiks meele järgi olla, siis minge kindlasti vaatama. Maitsed on erinevad ja kindlasti leidub vaatajaid, kellele see lavastus pakub rohkem kui mulle.

 

Autor: Alan Ayckbourn
Lavastaja: Ingomar Vihmar
Kunstnik: Liina Unt
Valguskunstnik: Margus Vaigur

Osades:
Priit Loog – Reg
Kleer Maibaum – Sarah, Regi naine
Karin Tammaru – Ruth, Regi õde
Jan Uuspõld – Norman, Ruthi mees
Fatme Helge Leevald – Annie, Regi ja Ruthi noorem õde
Nils Mattias Steinberg – Tom

 

Rohkem infot leiab Endla teatri kodulehelt

08/08/2021

Ooper, muusikal või hoopis rokk-kontsert?

 6. augustil 2021 Tartu laululaval

Foto: Sohvi Viik

Kui Tartu laululaval plaanitakse suvelavastust teha, siis ilmselt ei kahtle keegi, et tegemist saab olema väga mastaapse ettevõtmisega. Kahtlemata on rokkooper “Johnny” mastaapne lavastus. Nii võimsa lavastuse jaoks ehitati laululavale spetsiaalne lava, mis on 64 meetrit pikk ja näitlejad mängivad lausa kolmel korrusel. Kusjuures selline suvelavastuse jaoks tehtud lava on suurim Eestis. Selleks, et kogu tegevust laval näha, on mõlemas lava ääres kaks suurt ekraani. Kusjuures minu jaoks olid ekraanid häirivad, sest paratamatult nägin ma ekraani vahendusel ainult ühte murdosa sellest, mida ma muidu laval näinud oleksin. Aga lava oli nii suur ja liigendatud mitmeks erinevaks väikseks ruumiks, et ainult lavale vaadates oli üsna keeruline üldse midagi aru saada. Küll jäid näitlejad kahe ruumi vahelisse alasse, mida polnudki muudmoodi võimalik näha, kui ainult ekraanilt. Lisaks olid näitlejad nii suure lava kõrval nii pisikesed, et mingit näitlejatööd väga küll näha ei olnud. Seega selliste lavamõõtmete juures ekraanid hädavajalikud.

Iseenesest on mul kahju, et näitlejad niimoodi lavale “ära kadusid”, sest kui näitlejate nimekirja vaadata, oli lootust, et nautida saab palju, sest kokku on kutsutud väga erineva taustaga näitlejaid erinevatest teatritest. Tundub, et vana asja pole mõtet torkida, sest Ain Mäeots, kes muidu on väga häid lavastusi teinud, oli sel korral võrdlemisi lahja lavastuse teinud. Iseenesest oli algus paljulubav ja näha oli, et siit saab materjali heaks perekonnadraamaks, mis ühtlasi lahkab ka mitmeid ühiskonna valupunkte. Kuid mida edasi lugu hargnema hakkas, seda rohkem tundus, et loo selgrool polnud piisavalt liha ümber ning lavastuse narratiiv hakkas lagunema. Kohati tundus, et lavale olid toodud 1980. aastatel hiilgeaegu näinud “Johnny” parimad laulud ja laulude vahele oli aja täiteks ühiskonnakriitilist teksti kirjutatud. Iseenesest probleemid täiskasvanute ja laste vahel ning ühiskonnakriitilisus on tänapäeval sama aktuaalsed teemad kui need olin 40 aastat tagasi, kuid minu jaoks kadus probleemikäsitlus kogu muu taustamüra vahele ära. Üheks läbivaks mureks, millega süžee tegeles, oli see, et isa ei kuulanud Johnnyt (ega ka tegelikult teisi). Mulle oleks väga meeldinud, kui lavastuse lõpuks oleks see probleem mingi konkreetse lahenduse saanud. Hetkel oli küll näha, et vanemad lohutasid Johnnyt pärast seda, mis temaga sel päeval juhtus, kuid minu jaoks jäi ikkagi õhku küsimus, et kuidas Johnny ja ta vanemate elu edasi kulgeb.

Siiski oli erinevas vanuses inimestel võimalik tekstist leida midagi, millega end samastada. Näiteks noorem põlvkond ilmselt sai väga hästi aru, mis see suunamudimine instas on, mille abil saab lihtsasti raha teha. Kõik naised tundsid kindlasti ära selle hetke, kus naabrinaine või sugulane kiitleb sellega, kuidas tema on õige perenaine, sest kõik sünnipäevalaual olevad söögid on ise tehtud, mitte kusagilt tellitud. Perepead ilmselt tundsid seda tuttavat ängi kui töölt koju jõudes pole naine veel sooja toitu jõudnud valmis teha. Kuna loo peategelane on ülikoolis õppiv Johnny, siis vaieldamatult leiavad kõige rohkem ära tundmist just samas vanuses inimesed, kuid publiku hulgas ringi vaadates, oli neid võrdlemisi vähe.

Kusjuures Johnny isa sünnipäevastseen oli üks vähestest stseenidest, mida mul oli nauditav vaadata. Vähemalt siis, kui sa oled eestlane ja oled koos sugulastega samuti ühise sünnipäevalaua taga istunud. Ilmselt on kõik suguvõsa nooremad liikmed kogenud seda, kuidas suguvõsa vanemad liikmed hakkavad sinu elu kohta uurima ja siis võrdlema sind enda laste või lastelastega. Ainus, mis mulle selle stseeni juures veidi häirivaks muutus, olid tegelaste nimed. Kui ema, isa, Johnny ja Elo olid tegelaste väljamõeldud nimed, siis kõik sugulased olid neid kehastanud näitlejate nimedega. Selline nimede kasutamine tekitab paratamatult seda, et publik hakkab näiteks Johnny tädi Lainet samastama tädi kehastanud Laine Mägiga isikuga. Ma leian, et kui juba ühed nimed olid muudetud ja tegemist oli fiktiivse looga, oleks võinud kõikide tegelaste nimed olla muudetud.

Sama palju kui sünnipäevastseen, jäi mulle meelde loengu stseen. Mitte sellepärast, et stseen oleks väga tõetruu olnud, vaid peaasjalikult Margus Jaanovitsi kehastatud professori tõttu. Esiteks nägi see professor välimuselt välja täpselt nagu üks minu psühholoogia õppejõududest ja teiseks, ta käitus ka täpselt samamoodi. Kõik kõne- ja liikumismaneerid olid Jaanovitsil nii selle õppejõu moodi, et ma juba hakkasin kahtlustama, et Jaanovits on samas loengus käinud ja on oma rolli selle sama õppejõu pealt teinud. Eks kohti, mis meelde jäid oli veel teisigi, kuid need kaks stseeni jäid just mulle kõige paremini meelde ja nende ajal ma vist isegi naersin paar korda.

Lavastuse kõige nauditavam osa oli sel korral muusikaline kujundus. Olgem ausad, ilmselt suurem enamus publikust oligi lavastust just Olav Ehala muusika pärast vaatama tulnud ja muusikas tõesti pettuma ei pidanud. Nii palju kui ma siiani olen lavastuse kohta kiidusõnu kuulnud, siis vaieldamatult on kõik kiidusõnad olnud just muusikalise kujunduse osas. Siinkohal au ja kiitus vanameister Olav Ehalale ja bändile koosseisus Margus Kappel, Jaanus Nõgisto, Ain Varts, Priit Kuulberg ja Toomas Rull. Nii palju kui mina aru olen saanud, oligi peaprodutsent Mihkel Trumani soov omal ajal „Johnnys“ kõlanud muusikat laiemale publikule tutvustada. See  eesmärk sai lavastusega kindasti täidetud. Kahjuks mõnel hetkel oleksin ma tahtnud, et muusika oleks veidi vaiksem olnud, sest laulude sõnu polnud muusika taustal kuulda ning vahel oli sõnadest ka raske aru saada. Ja kui tegemist on ooperiga, siis võiks ikka veidi laulusõnadest aru saada, et taibata, mis laval toimub. Kui arvestada seda, et lavastus oli välja kuulutatud rokkooperina, siis kõige lähedasem esitus ooperile oli minu meelest Maria Annuse esitatud “Paabulinnu laul”, mis hea kujutlusvõime korral isegi meenutas ooperiaariat. Kuigi ma ei tea, kas rokkooper ja ooperiaaria on sobilikud ühte lausesse kokku panna. Kahjuks tundus mulle, et Annuse hääl vedas teda pikkade kõrgete noontide juures veidi alt. Aga ma võin ka eksida, kuna mul puudub igasugune muusikaline kuulmine, lihtsalt mulle tundusid need pikad kõrged noodid veidi mitte nii võimsalt esitatud kui kogu ülejäänud laul. Kuid mis seal salata, eks Ehala looming ongi väga pretensioonikas ja seda perfektselt esitada on üsna keeruline ülesanne ka lauljatele, laulvatest näitlejatest siis rääkimata.

Kui nüüd küsida, et kas tegemist oli väljakuulutatud rokkooperiga, siis ma pigem julgeksin väita, et tegemist ei olnud ei rokkooperi ega muusikaliga, vaid tegemist oli kontserdiga. Kuna lavastus haaras, ilma liialdamata, kogu laululava territooriumi, oli tegevust üsna keeruline jälgida ja nii juhtuski, et sageli kuulasin ma ainult muusikat ja laule, mis on minu meelest kontserdile iseloomulik tegevus. Ooperist või muusikalist, eeldaksin ma veidi rohkem teatraalsust ja seda, et ma saaksin näitlejaid laval jälgida. Paraku jäi praegu teatraalsus minu jaoks olematuks. Ilmselt sulas teatraalsus tänu suurele lavale ja liiga paljudele tehnilistele võimalustele lihtsalt ära. Kõike, mida vaadata oli korraga nii palju, et silm ja aju ei püüdnud kõike kinni.

Kuigi järjest enam hakatakse ka teatris kasutama video ja kaamerata võimalust, siis sellist lahendust pole ma veel nägema juhtunud, et operaatorid on kogu aeg kaameratega näitlejate nina all ja liiguvad ümber näitlejate. Iseenesest saab sellisest teguviisist veidi aimu, kuidas filme tehakse. Aga kui ma tahaksin filmi tegemist vaadata, siis ma läheksin taustanäitlejana filmivõtetele, mitte teatrisse. Võib-olla olen ma veidi vanamoodne, et igatsen taga klassikalist teatrit, kuid mulle meeldib vaadata näitlejaid laval tervikuna koos lavakujunduse, kostüümide ja liikumisega. Vaadata seda, mida teevad need näitlejad kes parasjagu laval esiplaanil pole, vaadata lavakujunduses olevaid detaile, näitlejat pealaest jalatallani. Praegu võeti see võimalus minult täiesti ära, sest enamasti pidin ma vaatama seda, mida operaator mulle parasjagu näitas. Olgu selleks siis näitleja nägu, või liikumise ajal näiteks ainult jalad. Ja kuigi ma püüdsin vaadata suurt ekraani selliselt, et ma näen ka reaalselt laval toimuvat, õnnestus see ainult nendel hetkedel, kus näitlejad lava eesmises osas tegutsesid. Kui tegevus toimus näiteks publiku vahel või külgedel, siis oligi võimalus toimuvat ekraanilt vaadata, sest sageli polnud lihtsalt publiku vahelt näitlejaid võimalik näha.

Vaieldamatult on tore, et produtsent Mihkel Truman soovis Ehala muusikat ja kunagist kultusbändi Ruja taas rahva ette tuua, kuid mulle tundub, et kontsert oleks selleks sobilikum moodus olnud. Praegu tundus mulle, et kõike oli liiga palju tahetud korraga kokku panna ja teadupärast liiga palju häid asju koos ei pruugi anda head tulemust. Näitlejad olid head ja tundus, et nende valikul on mõeldud erinevates vanuses inimestele, et igaüks leiaks mõne endale meeldiva näitleja ja tuleks teda vaatama. Lavakujunduse ja tehniliste vahendite kasutamise kohta sobib väga hästi ütlus, et vähem on rohkem. Ma usun, et väiksem lava ja vähem kaamerate ringi liigutamist oleksid lavastuse palju sügavamõttelisemaks muutnud. Eks Tartu laululava ole veidi sümboolne koht, kuid praegu ei andnud koht lavastusele midagi juurde. Just otse vastupidi, tekitas sellise tunde, et valitud on kõige suurem koht, kuhu võimalikult palju publikut mahutada ja selle pealt võimalikult palju raha teenida. Teatri puhul pole sellised kapitalistlikud assotsiatsioonid kunagi head teinud. Paratamatult tekitas laululava minus veelgi rohkem seda tunnet, et ma olen tulnud Ruja kontserdile, mitte teatrisse. Eks seda kontserdi tunnet võimendas veelgi lavastuse algusaeg. On üsna klassikaline, et teatrietendused algavad kell 19 ja pigem on kontserdid need mis algavad kell 21. Ainus põhjendus nii hilisele algusajale oli minu silmis see, et siis on väljas pime ja valgusefektid tulevad paremini esile. Tõesti, vaheajal lava kaunistanud valgus oli väga ilus. Kuid selline valgusmäng on minu silmis jällegi sobilikum õhtusele kontserdile, mitte lavastusele.

Lava valguskujundus vaheajal. Siit saab veidi aimu ka lavakaujundusest. Foto: Triinu Kurvits

Üldiselt mulle tundub, et kõik need, kes läksid laululavale kontserdi eeldustega, jäid nähtuga väga rahule. Ma tunnistan ausalt, kui ma oleks sellist kontserti näinud, siis ma oleksin samuti väga õnnelik olnud. Kahjuks reklaamiti „Johnnyt“ suvelavastuse ja rokkooperina ja minu jaoks jäi ta teatri mõttes lavastusena nõrgaks. Natukene liiga palju oli vahtu ümber, mis segas loo jälgimist ning mõned nüansid jäid mulle üldse arusaamatuks. Näiteks keda Mikk Tammepõld kehastas. Üldiselt olid tema kanda kõik suuremad soolod, kuid kes ta loo seisukohast oli, sellest ma aru ei saanudki. Lavastuslikus mõttes peaks kõigel ja kõigil, kes laval on, olema põhjus. Aga ilmselt olen mina lihtsalt liiga rumal, et sellest aru saada, keda või mida Tammepõld laval kehastas. Kui teda oli vaja ainult selleks, et soolosid laulda kuna Franz Malmsten ei oleks suutnud neid ise nii hästi esitada, siis oleks võinud selle muusikalise ja lavastusliku poole veidi paremini omavahel põimida ja sinna mingi liini juurde tekitada mis seletaks seda, et nüüd keegi teine laulma tuleb. Praegu jäigi mulje, et lavastuslik osa ja muusikaline osa pole omavahel väga ühte sulandunud ja seetõttu oli kogu lavastus üsnagi hektiline.

Nagu öeldakse, siis maitse üle ei vaielda ja see siin oli ainult minu arvamus. Mulle endale tundub, et ma olen üle keskmise kriitilisem teatrivaataja ja mulle ongi raske meeldida. Seega ma soovitan kõikidel ikkagi enda sisetunet kuulata. Kui keegi on mõelnud, et kas minna rokkooperit vaatama või mitte, siis olge enda vastu ausad ja mõelge esmalt sellele, miks te seda vaatama tahate minna. Mina näiteks tahtsin näha head lavastust, sest „Johnny“ oli 40 aastat tagasi tõeline hitt. See soov mul kahjuks ei täitunud. Aga veel tahtsin ma laval näha Olav Ehalat ja Margus Kappelit ning kuulata Ehala muusikat. See soov sai mul täidetud ja selles osas ma ei kahetse midagi. Kui te soovite ka peaasjalikult muusika pärast minna, siis seda ma soovitan julgelt. Kes soovib sügavat teatrielamust saada, siis teil soovitan pigem mõni muu lavastus leida.

 

Libreto: Mihkel Truman ja Birk Rohelend

Lavastaja: Ain Mäeots

Peakunstnik: Karmo Mende

Muusikajuht: Olav Ehala

Koreograaf: Marika Aidla

Valguskunstnik: Priidu Adlas

Laval:

Franz Malmsten – Johnny

Liis Remmel – Elo

Jan Uuspõld – Isa

Maria Annus – Ema

Liisa Pulk – Kertu, bussireisija

Marta Laan – Maria, kontoritöötaja, bussireisija

Jaanus Tepomees – Tom, kontoritöötaja, bussireisija

Ott Raidmets – Roland, sünnipäevaline

Margus Jaanovits – õppejõud, vanaisa, bussireisija, sünnipäevaline, politseinik

Lauri Liiv – Oskar, staar, kontoritöötaja, sünnipäevaline

Kaarel Pogga – Mikk, bussijuht, sünnipäevaline

Laura Kalle – Linda, kontoritöötaja, bussireisija, sünnipäevaline

Laine Mägi – kontoritöötaja, bussireisija, sünnipäevaline

Lennart Mäeots – vend

Noora Annus – õde

Mikk Tammepõld – inimene

Tantsijad - Maria Engel ja Julia Kaškovskaja

Videos osalesid:

Telereporter – Heleri All

Intervjueeritavad – Georg Kaasik, Mart Noorma, Johanna Liiv, Margus Prangel, Caroly Päkk, Juho Porila

Muusikud:

Margus Kappel

Jaanus Nõgisto

Priit Kuulberg

Ain Varts

Toomas Rull

ja Tartu Noortekoor

 

Rohkem infot lavastuse kohta saab vaadata lavastuse koduleheküljelt SIIN

30/06/2016

Ürgmees

29.juunil Vanemuise kontserdimajas Tartus
Pilt pärit internetist

Autor: Rob Becker
Lavastaja: Rein Pakk
Mängis: Jan Uuspõld


Ma olen siin blogis ka maininud, et kunagi oli "Ürgmees" mu lemmiketendus. Praeguses mõistes ei saa ma vist küll öelda, et tegemist oli lemmikuga, aga kuna ma siis käisin võrdlemisi vähe teatris ja ei osanud paremat tahta. Ma mäletan tookordsest etendusest, mida ma käisin vaatamas Võru Kultuurikeskuses "Kannel", et ma vaatasin reaalselt terve selle etenduse kõht kõveras ära. Lihtsalt nii naljakas oli, et naermisest jäi vahepeal hing kinni. Siis oli aasta 2004. Nüüd on aasta 2016 ja ürgmees lasti jälle lahti. Kui ma kuulsin, et "Ürgmees" tuleb uuesti, siis ma teadsin, et seda ma tahan näha. No vahel lihtsalt kulub korralik naermine ära. Nii ma siis ostsingi endale kohe pileti, kui avastasin, et Tartus etendus toimub. Pilet ostetud, hakkasin mõtlema, et äkki ei olnud see ikka hea mõte, sest viimasel ajal pole mulle Jan Uuspõllu monoetendused meeldinud. Oleks vist pidanud seda kõhutunnet ikkagi kuulama.
Ühesõnaga lavastuse mõte on rääkida, kui erinevad on mehed ja naised. Selleks võrreldakse nii mehi kui ka naisi erinevates situatsioonides ning vahel tuleb võrdlusesse appi salapärane ürgmees. Ma korraks mõtlesin etenduse ajal, et seda etendust oleks hea vaadata abielunõustamise olukorras. Et kuidas mehed ja naised ühest asjast võivad erinevalt aru saada, ning miks mees ja naine ühele samale sündmusele erinevalt reageerivad. Et kui seda lavastust vaadata, siis äkki mehed mõistavad naisi veidi paremini ja naised mehi. Sest need näited, mida lavastuses tuuakse on ikka päris tõesed. Eks see on tingitud sellest, et Rob Becker kirjutas näidendit kolm aastat ning selle aja jooksul uuris ta antropoloogiat, psühholoogiat, sotsioloogiat, mütoloogiat ja eelajalugu. Kuna lavastus jõudis esimest korda lavale 1991.aastal, siis on praeguseks juba 25 aastat möödunud ja aeg on muutunud. Tegelikult on palju vett merre voolanud ka sellest ajast, kui 2004 aastal lavastust Eestis mängima hakata. Kuigi praegusteks mängukordadeks on lavastust veidi kaasajastatud, siis mina ilmselt ei olnud selle lavastuse jaoks valmis. Jah, ma tunnen, et 26 aastaselt ei ole ma etenduse jaoks valmis, kuid 15 aastaselt ma olin valmis. Kummaline. 
Eks etenduses oli tõesti ka neid kohti, mida mina ära tundsin, et oh täpselt nii ongi ja korraks võttis muigama. Samas sellist kõht kõveras naermist ei toimunud. Vahel oli isegi kummaline tuima näoga saalis istuda kui kõik teised naerust rõkkasid. Minu jaoks oli "Ürgmees" väga pikalt monoetenduste võrdkuju. Ma arvasingi, et kõik monoetendused peavad sellised olema. Kuna viimasel ajal on neid monoetendusi ja stand up comedy´t tulnud nagu seeni peale vihma, siis mina tahaksin näha ühte korralikku psühholoogilist monoetendust. Vot see oleks tase. Minu peal lihtsalt enam ei tööta need naljad, et näitleja ütleb laval mõned roppused või imiteerib suguakti või teeb muud allapoolevööd nalja ja siis kogu saal rõkkab naerust. Jah, ma saan aru, et pubekana võib see tõesti naljakas olla, kuid et täiskasvanud iniemsed ka sellise asja peale naeravad. No natukene labane nali minu jaoks. Aga inimesi on erinevaid. 
Ma seekord ei saa Jan Uuspõllule otseselt midagi ette heita, sest ega tema teksti autor ei olnud. Ja ma saan temast ka aru, et kui inimesed kogu aeg nõuavad, et kuule tee nalja ja tee ürgmeest, siis ei jäägi lõpuks muud üle, kui teha. Minu ainsad naerukohad vist olidki siis, kui Uuspõld nalja tegi. Ses suhtes, et kui ta ise midagi tegi. Näiteks selles stseenis kus naised lähevad koos kartulikrõpse tooma. See tants oli väga tore. Kuigi rohkem meeldis mulle vist see taustamuusika koos selle tantsuga. Tõele näkku vaadates, siis Uuspõld on andekas ja see on hämmastav, kuidas ta poole sekundiga suudab mehest naiseks muutuda. Mul on siiski kahju sellest, et rahvale seostub ta naljaga, sest tegelikult on ta ju diplomeeritud draamanäitleja ja tal tuleb draamas mängimine ka väga hästi välja. Mind isiklikult jäid segama ka viimase aja telerollid. Kuidagi raske on ürgmeest vaadata, kui sa samal ajal näed enda ees Aleksandr Koshkinit. Või siis järgmisel hetkel on silme ees Jan Uuspõlluks maskeerunud Juss Haasma. Aga nagu ma ütlesin, siis see on juba minu probleem.
Ega ma pikemalt midagi öelda ei oskagi. Ma reaalselt olin etenduses pettunud, sest ma lootsin palju rohkemat. Saalis ringi vaadates, siis naeru oli küll kuulda, kuid minusuguseid tuimade nägudega inimesi oli veelgi. Samas oli minu ees üks vanem paarike, kus naine koguaeg mehele küünarnukiga ribidesse tagus, et kuule see on ju täpselt sinu moodi. Mu esimene mõte oli, et ma tõesti olen liiga noor ja vallaline, et seepärast ei tee etendus mulle nalja, sest mullihtsalt puuduvad kogemused. Samas meessoost inimestega olen kokku puutunud ja nagu ma juba mainisin, siis oli ka tuttavaid situatsioone. Nüüd jõudsin järeldusele, et kuigi etenduses väidetakse, et kõik mehed on sitapead ja mehed ning naised ongi täiesti erinevatest maailmadest ja käituvad täiesti erinevalt, siis päris nii see ikka pole. Ma tahan väita seda, et kõik asjad pole päris nii mustad ja valged nagu lavastuses räägitakse. Ehk siis need, kes saalis naersid, olidki need inimesed, kes end ära tundsid. Ja need kes koguaeg ei naernud olid siis need inimesed, kellele küll mõni situatsioon tuli tuttav ette, kuid kogu kupatus kiskus absurdseks. Ma ei taha kedagi otseselt solvata, aga mulle on mulje jäänud, et selliseid allapoole vööd komöödiaid käivadki vaatamas need inimesed, kes muidu teatrisse ei satu ja et saaks ka öelda, et ma käisin teatris ja olen kultuurne, siis nad lähevadki sellist allapoolevööd meelelahutust otsima.
Ma tahaksin siia ausalt kirjutada, et ärge te jumala pärast seda lavastust vaatama minge, et pärast kahetsete. Mina reaalselt istusin seal saalis ja mõtlesin, et millal see etendus nüüd ükskord ära lõpeb. Mina, kellele meeldib teatris käia, mõtlen et saaks juba teatrist minema. Samas oli mul just eelmisest õhtust väga hea teatrikogemus meeles, seega ehk oli asi selles. Aga kui keegi tunneb, et talle on Jan Uuspõllu senised monoetendused meeldinud, siis neile ilmselt meeldib ka "Ürgmees". Seega eks igaüks teeb oma otsused ja valikud ise, kuid mina võin öelda, et ma isegi kahetsen, et ma "Ürgmeest" vaatamas käisin. Nüüd on see ilus mälestus rikutud.