Kuvatud on postitused sildiga Ain Mäeots. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Ain Mäeots. Kuva kõik postitused

08/01/2025

Prohvet ja idioot

24. Novembril 2024 Vanemuise väikeses majas

Foto: Maris Savik

Olen enda teada kõik eestikeelsed Jonas Jonassoni raamatud läbi lugenud, sest mulle tema tegelaste absurdsed seiklused meeldivad. Raamatud lähevad kiiresti edasi, sest ootamatuid sündmusi ja üllatusi leiab igalt leheküljelt ja raamatut ei saa enne käest ära panna kui tead mis lõpuks tegelastega juhtub. Kuna raamatutes tõesti juhtuvad uskumatud sündmused, siis olin väga elevil kui Ugala teater tõi lavale Jonas Jonassoni raamatu põhjal dramatiseeritud lavastuse „Saja-aastane, kes hüppas aknast alla ja kadus“. See on siiani vist üks kõige ägedam lavastus, mida ma kunagi näinud olen. Eelkõige just seetõttu, et lavastaja Ringo Ramul oli palju vaeva näinud ja mitmed hullumeelsed juhtumised ka päriselt lavale toonud. Seetõttu toimusid etenduses ka sündmused kiiresti ja igas saali ja lava nurgas võis kohe-kohe midagi juhtuda, milleks publik valmis olla ei osanud. Kellel on rohkem huvi, siis saab minu kunagisi mõtteid ja emotsioone eraldi postitusest lugeda.

Igatahes ootasin väga, et saaksin Jonassoni kõige uuema raamatu „Prohvet ja idioot“ ka läbi lugeda ja siis nägin, et Vanemuine toob selle raamatu dramatiseeringu teatrilavale. Eks need ootused olid kõrged nii raamatu kui ka lavastuse osas. Siiski ei saanud ma raamatut väga pikka aega ühestki raamatukogust kätte ja siis ei õnnestunud pikka aega ühtegi sobivat kuupäeva leida, et Vanemuisesse minna. Lõpuks ikkagi sain nii raamatu loetud kui ka lavastuse nähtud. Esmalt sai raamat loetud ja veidi pakkus raamat mulle pettumuse, sest oli juba teada, et mis suunas kõik minema hakkab. Eks lugu ja tegelased oli võõrad, aga need kummalised juhtumid polnud enam üllatavad, sest kõikides Jonassoni raamatutes toimuvad juhtumised väga sarnaselt. Ja siis jõudsin lõpuks teatrisse ja teatrietendus oli minu jaoks veel suurem pettumus kui raamat. Miks etendus pettumuseks osutus, sellest üritangi allpool veidi rohkem aimu anda.

Enne kui asun sellest heietama, mis mulle lavastuse juures ei meeldinud ja mis meeldis, siis hästi põgus ülevaade sellest, milles lavastus üldse räägib. Seal on kolm peategelast, kes juhuse tahtel kohtuvad ja siis asuvad ühisele rännakule läbi maailma. Esiteks on Johan Lainemaa (Oskar Seeman), tuntud ka kui idioot. Tema on jäänud üksinda elama vanasse matkaautosse peale seda kui tema vend müüs nende Tallinna vanalinnas asuva korteri ja asus ise Itaaliasse Eesti saatkonda tööle. Kuna Johanil juhilube pole, satub ta matkabussiga sõites õnnetusse, mille käigus tabab puud, mille küljes üritab just enesetappu sooritada Petra Rahn (Linda Porkanen). Petra on prohvet, sest tema on teinud arvutused et maailmalõpp saabub 12 päeva pärast ja just seetõttu ta üritabki end praegu ära tappa, et mitte maailmalõppu näha. Peagi satuvad Petra ja Johan Kadrioru lossi juures sekeldustesse ja asuvad põgenema Viimsi poolsaarele, aga kuna tegemist on poolsaarega, siis ei õnnestu neil sealt politsei eest edasi liikuda ja nad kohtuvad lillade juustega pensionäri Agnes Eeljärvega (Merle Jääger), kes neile ootamatult abikäe osutab. Peagi asubki kolmik koos teele, et hakata enne saabuvat maailmalõppu neile haiget teinud inimestele kätte maksma. Sellel teekonnal kohtutakse mitmete erinevate tegelastega, sealhulgas Barack Obama, Rooma paavsti, Aafrika diktaator Aleko kui ka mitmete teiste värvikate kujudega ja muidugi ei möödu kõik kohtumised ilma viperusteta.

Nagu mainitud, siis Ugala lavastus oli väga suurejooneline ja laval kogu aeg midagi toimus. Vanemuise lavastus oli täpselt vastupidine ja minu meelest ei toimunud enamuse ajast laval mitte midagi. Eks ühelt poolt on see arusaadav, et kui raamatus lennatakse helikopteriga, siis seda lavale tuua ongi raske, või matkaautoga vastu puud sõitmist vms. Siiski polnud ma päris selleks ka valmis, et esimeses vaatuse enamuse ajast tegelased lihtsalt jutustavad laval mis nendega juhtus ja kuidas nad tuttavaks said. Kusjuures see rääkiine oli ka üsna staatiline. Vahel harva tuli mõni teine tegelane ka lavale ja veidi siis ehk räägiti ilmekamalt ja ehk oli mõni tegevusrohkem koht ka kaasatud. Üldiselt mõtlesin ma päris suure osa esimese vaatuse esimesest poolest sellele, et millal lavastus huvitavaks läheb ja kas ma peangi kogu etenduse ainult tegelaste omavahelist juttu kuulama ilma ühegi taustarekvisiidita ja suurema liikumiseta. Natukene oli selline tunne nagu kuulaks lihtsalt lavastatud lugemist, mille käigus ühtegi tegevust ei toimu. Ma teatrisse minnes üldjuhul ikka ootan, et laval toimub tegevust ka.

Õnneks ikka mõned rekvisiidid aeg-ajalt lavale ilmusid ja vahel käis laval ka päris värvikaid karaktereid. Kõige enam meeldisid mulle kõik erinevad karakterid keda Hannes Kaljujärv kehastas, sest neis oli midagi koomilist. Põhjus, miks rekvisiite pigem vähe kasutati oli see sama tegevuskohtade ja sündmuste lai asukoht. Näiteks ühel hetkel olid tegelased Kadrioru lossi juures, siis juba Saksamaal, Itaalias ja Aafrikas. Eks selle kõige laval kujutamine oleks päris keeruline ja kulukas tegevus. Õnneks on tänapäeval tehisaru, mille abil saab igasuguseid videosid ja fotosid teha ja just seda lavastuses väga palju kasutatud oligi. Taustaks kuvati AI-ga tehtud foto nt Saksamaal asuvast tanklast ja siis tulid tegelased lavale jutustama, mis nendega seal tanklas juhtus ja siis ilmus lavale loo seisukohast oluline karakter, keda nad seal tanklas kohtasid.

Etenduse vaheajal kuulsin, et ma polnud päris ainus, kes etendusest väga vaimustuses ei olnud. Nimelt kuulsin ühte paari omavahel rääkimas kuidas need noored näitlejad kogu asja ära rikuvad ja õnneks on vanemad näitlejad ka kaasatud, kes etenduse ära päästavad.  Vanemad näitlejad nende arvates olid siis Hannes Kaljujärv ja Merle Jääger, kelle pärast tasus teist vaatust vaatama jääda. Kaljujärve osas olen nõus, et talle need koomilised rollid sobivad ja teda oli vägagi nauditav vaadata. Eriti diktaator Aleko roll oli äge. Siiski pole ma päris nõus sellega, et noored kehvad olid ja kogu asja ära rikkusid. Näiteks ühte peaosalist, idioot Johan Lainemaad kehastanud Oskar Seeman oli väga äge ja mul oli natukene kahju, et ta nii palju lihtsalt jutustama pidi. Eks ta vahepeal vürtsitas neid lihtsalt jutustamise stseene ka igasuguste hüpete ja asjadega, mis minule näitasid küll, et tegemist on vägagi andeka näitlejaga ja tahaks näha milleks ta veel võimeline on.

Tegelikult mulle meeldivad Priit Strandberg, Maria Annus ja Linda Kolde ka, aga sel korral tundus mulle, et nende rollid jäid veidi minu jaoks igavaks, sest ma tean et nad suudavad huvitavamaid karaktereid luua. Annus ja Strandberg muidugi kehastasid kogu lavastuse jooksul väga mitmeid erinevaid karaktereid ja seega on ehk arusaadav, et nii kiire muutumise ja lühikese stseeni jaoks ei jõuagi alati endast kõike anda, kuigi hea näitleja peaks selleks ikkagi suuteline olema. Linda Porkanenil seevastu oli peategelasena väga stabiilne roll ja ma oleks seal natukene rohkem elu tahtnud näha. Samas oli ta enesetappu sooviv prohvet, seega ehk ta pidigi veidi igav ja üksluine olema. Merle Jääger peategelase Agnese rollis oli küll veidi ekstsentriline, aga kuidagi etteaimatav. Seda ekstsentrilisust oleks võinud rohkem olla ja selleks oleks Jääger kindlasti suuteline olnud.

Lisaks tegid lavastuses külalisena kaasa ka Rein Pakk ja Nele-Liis Vaiksoo. Mitte et mul kummagi vastu midagi oleks, aga veidi arusaamatuks jäi minu jaoks miks oli nendesse rollidesse vaja külalised võtta, kui Vanemuise enda näitlejad oleksid ka need samad rollid ära teinud. Kuigi mõlemad mängisid karaktereid, siis minu jaoks jäi neil mõlemal veidi karakternäitleja oskustest vajaka. Pakk oli ehk kõige koomilisem Soome sõnnikuautojuhina, aga teised tema karakterid jätsid mulle pigem igava mulje. Vaiksool on muidugi imeline lauluhääl, mida ta sai päris palju demonstreerida, aga muus osas oli tunda, et karakternäitlejat temas väga ei ole. Samas on Jonassoni raamatud just loodud erinevatele värvilistele tegelastele ja seetõttu oleksingi ma laval tahtnud just karaktereid näha.

Ma oleks vist selle peale pidanud enne teatrisse minekut mõtlema, et kui kaasatud on Nele-Liis Vaiksoo, siis ilmselt saab lavastuses ka mõnda laulu kuulda. Teoreetiliselt võib Vaiksoo muidugi ka ainult sõnalavastuses kaasa lüüa, aga seda vist pole väga juhtunud. Mingil hetkel mõtlesin, et tegemist on rohkem nagu muusikali kui sõnalavastusega, aga tegelikult kogu lavastuse jooksul seda laulmist oli pigem vähem ja tantsimist veelgi vähem. Kui muusikalides on orkester laval, siis sel korral oli orkestri asemel laval ansambel ÄgeBrass, kes elavat muusikat tegi. Aga minu lemmikstseen kogu etendusest on just üks muusikaline stseen kus kogu trupp ABBA hittide popurriid laulab. Ma pole küll eriline ABBA laulude fänn, aga mingi energia neis lauludes on ja tuju läks etenduse ajal kohe heaks. Kohustuslikus korras tuleb siiski välja tuua, et kõikidele lauludele olid tehtud eestikeelsed sõnad ja ainult laulude viis ja mõned üksikud ingliskeelsed sõnad olid samad mis originaallauludes. Siiski ei vähendanud see kuidagi selle stseeni väärtust ja kui kogu lavastus oleks sellises muusikalivõtmes tehtud, siis äkki oleks lavastus mulle rohkem meeldinud.

Igatahes peale etenduse lõppu olin ma veidi pettunud, et etendus nii hoogne polnud nagu ma lootnud olin. Ma saan aru, et dramatiseeringu käigus olid kõik raamatust pärit Rootsi koha- ja tgelaste nimed eestindatud, aga mingil põhjusel see mind häiris. Ilmselt seetõttu, et ma olin raamatut lugenud ja teadsin, et tegelased pole eestlased. Samas eks tuttavate kohanimedega on publikul lihtsam sündmusi jälgida. Siit on ainult õppida, et teatrisse ei tohi minna ootuste ja lootustega. Kuigi sel korral olid minu enda ootused need, mis minu jaoks etenduse veidi ära rikkusid, siis tundub et etendus teistele enam-vähem sobis. Suuri rahvamasse vaheajal ära ei läinud. Samas polnud tegemist ka sellise etendusega kus publik oleks lakkamatult naernud. Ehk oli asi ainult selles konkreetses etenduses, et mingi dünaamika paigast oli ja lavastusel polnud seda energiat, et publikut saalist kaasa haarata. Igatahes minule lavastus tervikuna sellist muljet ei jätnud, et ma seda soovitada tahaksin.

 

Autor: Jonas Jonasson
Lavastaja: Ain Mäeots
Kunstnik: Iir Hermeliin
Muusikaline kujundaja: Ele Sonn
Liikumisjuht: Alice Aleksandridi
Valguskunstnik: Imbi Mälk
Videooperaator: Juho Porila
Dramatiseeringu autorid: Kristiina Jalasto, Ain Mäeots, Loone Ots
Laulusõnade autorid: Aapo Ilves, Henry Kõrvits, Loone Ots
AI-piltide ja fototöötluse autorid: Katrin Leement, Kuldar Leement
Osades:
Oskar Seeman – Johan Lainemaa
Linda Porkanen – Petra Rahn
Merle Jääger – Agnes Eeljärv
Priit Strandberg – Magnus; Kadrioru lossi auvahtkond; Barack Obama; Fredi Lainemaa; Kondori politseinik
Nele-Liis Vaiksoo – Victoria; Paavsti camerlengo; Nele-Liis Vaiksoo; eriagent Sergionella Conte; Jekaterina Bõkova; Vene poplaulja
Rein Pakk – Presidendi turvaülem; Sõnnikuveoautojuht Petteri Lainonen; Rooma paavst; Kondori politseiülem Günther; oligarh Jevgeni Bõkov
Hannes Kaljujärv – Herbert von Toll; Aleko
Maria Annus – Eesti suursaadik; Kondori politseinik; Bõkovite tõlk; helikoperipiloot
Jüri Urbel – Kelner
Urmas Poom – Kelner
Tanel Pärn – Obama ihukaitsja
Eduard Parts – Killer
 
Äge Brass koosseisus: Alari Piispea (susafon), Karl Laanekask (bandzo); Tanel Aavakivi (trompet, eufoonium), Meelis Unt (klarnet)
 
Lavastuse kohta saab rohkem lugeda Vanemuise koduleheküljelt.

08/08/2021

Ooper, muusikal või hoopis rokk-kontsert?

 6. augustil 2021 Tartu laululaval

Foto: Sohvi Viik

Kui Tartu laululaval plaanitakse suvelavastust teha, siis ilmselt ei kahtle keegi, et tegemist saab olema väga mastaapse ettevõtmisega. Kahtlemata on rokkooper “Johnny” mastaapne lavastus. Nii võimsa lavastuse jaoks ehitati laululavale spetsiaalne lava, mis on 64 meetrit pikk ja näitlejad mängivad lausa kolmel korrusel. Kusjuures selline suvelavastuse jaoks tehtud lava on suurim Eestis. Selleks, et kogu tegevust laval näha, on mõlemas lava ääres kaks suurt ekraani. Kusjuures minu jaoks olid ekraanid häirivad, sest paratamatult nägin ma ekraani vahendusel ainult ühte murdosa sellest, mida ma muidu laval näinud oleksin. Aga lava oli nii suur ja liigendatud mitmeks erinevaks väikseks ruumiks, et ainult lavale vaadates oli üsna keeruline üldse midagi aru saada. Küll jäid näitlejad kahe ruumi vahelisse alasse, mida polnudki muudmoodi võimalik näha, kui ainult ekraanilt. Lisaks olid näitlejad nii suure lava kõrval nii pisikesed, et mingit näitlejatööd väga küll näha ei olnud. Seega selliste lavamõõtmete juures ekraanid hädavajalikud.

Iseenesest on mul kahju, et näitlejad niimoodi lavale “ära kadusid”, sest kui näitlejate nimekirja vaadata, oli lootust, et nautida saab palju, sest kokku on kutsutud väga erineva taustaga näitlejaid erinevatest teatritest. Tundub, et vana asja pole mõtet torkida, sest Ain Mäeots, kes muidu on väga häid lavastusi teinud, oli sel korral võrdlemisi lahja lavastuse teinud. Iseenesest oli algus paljulubav ja näha oli, et siit saab materjali heaks perekonnadraamaks, mis ühtlasi lahkab ka mitmeid ühiskonna valupunkte. Kuid mida edasi lugu hargnema hakkas, seda rohkem tundus, et loo selgrool polnud piisavalt liha ümber ning lavastuse narratiiv hakkas lagunema. Kohati tundus, et lavale olid toodud 1980. aastatel hiilgeaegu näinud “Johnny” parimad laulud ja laulude vahele oli aja täiteks ühiskonnakriitilist teksti kirjutatud. Iseenesest probleemid täiskasvanute ja laste vahel ning ühiskonnakriitilisus on tänapäeval sama aktuaalsed teemad kui need olin 40 aastat tagasi, kuid minu jaoks kadus probleemikäsitlus kogu muu taustamüra vahele ära. Üheks läbivaks mureks, millega süžee tegeles, oli see, et isa ei kuulanud Johnnyt (ega ka tegelikult teisi). Mulle oleks väga meeldinud, kui lavastuse lõpuks oleks see probleem mingi konkreetse lahenduse saanud. Hetkel oli küll näha, et vanemad lohutasid Johnnyt pärast seda, mis temaga sel päeval juhtus, kuid minu jaoks jäi ikkagi õhku küsimus, et kuidas Johnny ja ta vanemate elu edasi kulgeb.

Siiski oli erinevas vanuses inimestel võimalik tekstist leida midagi, millega end samastada. Näiteks noorem põlvkond ilmselt sai väga hästi aru, mis see suunamudimine instas on, mille abil saab lihtsasti raha teha. Kõik naised tundsid kindlasti ära selle hetke, kus naabrinaine või sugulane kiitleb sellega, kuidas tema on õige perenaine, sest kõik sünnipäevalaual olevad söögid on ise tehtud, mitte kusagilt tellitud. Perepead ilmselt tundsid seda tuttavat ängi kui töölt koju jõudes pole naine veel sooja toitu jõudnud valmis teha. Kuna loo peategelane on ülikoolis õppiv Johnny, siis vaieldamatult leiavad kõige rohkem ära tundmist just samas vanuses inimesed, kuid publiku hulgas ringi vaadates, oli neid võrdlemisi vähe.

Kusjuures Johnny isa sünnipäevastseen oli üks vähestest stseenidest, mida mul oli nauditav vaadata. Vähemalt siis, kui sa oled eestlane ja oled koos sugulastega samuti ühise sünnipäevalaua taga istunud. Ilmselt on kõik suguvõsa nooremad liikmed kogenud seda, kuidas suguvõsa vanemad liikmed hakkavad sinu elu kohta uurima ja siis võrdlema sind enda laste või lastelastega. Ainus, mis mulle selle stseeni juures veidi häirivaks muutus, olid tegelaste nimed. Kui ema, isa, Johnny ja Elo olid tegelaste väljamõeldud nimed, siis kõik sugulased olid neid kehastanud näitlejate nimedega. Selline nimede kasutamine tekitab paratamatult seda, et publik hakkab näiteks Johnny tädi Lainet samastama tädi kehastanud Laine Mägiga isikuga. Ma leian, et kui juba ühed nimed olid muudetud ja tegemist oli fiktiivse looga, oleks võinud kõikide tegelaste nimed olla muudetud.

Sama palju kui sünnipäevastseen, jäi mulle meelde loengu stseen. Mitte sellepärast, et stseen oleks väga tõetruu olnud, vaid peaasjalikult Margus Jaanovitsi kehastatud professori tõttu. Esiteks nägi see professor välimuselt välja täpselt nagu üks minu psühholoogia õppejõududest ja teiseks, ta käitus ka täpselt samamoodi. Kõik kõne- ja liikumismaneerid olid Jaanovitsil nii selle õppejõu moodi, et ma juba hakkasin kahtlustama, et Jaanovits on samas loengus käinud ja on oma rolli selle sama õppejõu pealt teinud. Eks kohti, mis meelde jäid oli veel teisigi, kuid need kaks stseeni jäid just mulle kõige paremini meelde ja nende ajal ma vist isegi naersin paar korda.

Lavastuse kõige nauditavam osa oli sel korral muusikaline kujundus. Olgem ausad, ilmselt suurem enamus publikust oligi lavastust just Olav Ehala muusika pärast vaatama tulnud ja muusikas tõesti pettuma ei pidanud. Nii palju kui ma siiani olen lavastuse kohta kiidusõnu kuulnud, siis vaieldamatult on kõik kiidusõnad olnud just muusikalise kujunduse osas. Siinkohal au ja kiitus vanameister Olav Ehalale ja bändile koosseisus Margus Kappel, Jaanus Nõgisto, Ain Varts, Priit Kuulberg ja Toomas Rull. Nii palju kui mina aru olen saanud, oligi peaprodutsent Mihkel Trumani soov omal ajal „Johnnys“ kõlanud muusikat laiemale publikule tutvustada. See  eesmärk sai lavastusega kindasti täidetud. Kahjuks mõnel hetkel oleksin ma tahtnud, et muusika oleks veidi vaiksem olnud, sest laulude sõnu polnud muusika taustal kuulda ning vahel oli sõnadest ka raske aru saada. Ja kui tegemist on ooperiga, siis võiks ikka veidi laulusõnadest aru saada, et taibata, mis laval toimub. Kui arvestada seda, et lavastus oli välja kuulutatud rokkooperina, siis kõige lähedasem esitus ooperile oli minu meelest Maria Annuse esitatud “Paabulinnu laul”, mis hea kujutlusvõime korral isegi meenutas ooperiaariat. Kuigi ma ei tea, kas rokkooper ja ooperiaaria on sobilikud ühte lausesse kokku panna. Kahjuks tundus mulle, et Annuse hääl vedas teda pikkade kõrgete noontide juures veidi alt. Aga ma võin ka eksida, kuna mul puudub igasugune muusikaline kuulmine, lihtsalt mulle tundusid need pikad kõrged noodid veidi mitte nii võimsalt esitatud kui kogu ülejäänud laul. Kuid mis seal salata, eks Ehala looming ongi väga pretensioonikas ja seda perfektselt esitada on üsna keeruline ülesanne ka lauljatele, laulvatest näitlejatest siis rääkimata.

Kui nüüd küsida, et kas tegemist oli väljakuulutatud rokkooperiga, siis ma pigem julgeksin väita, et tegemist ei olnud ei rokkooperi ega muusikaliga, vaid tegemist oli kontserdiga. Kuna lavastus haaras, ilma liialdamata, kogu laululava territooriumi, oli tegevust üsna keeruline jälgida ja nii juhtuski, et sageli kuulasin ma ainult muusikat ja laule, mis on minu meelest kontserdile iseloomulik tegevus. Ooperist või muusikalist, eeldaksin ma veidi rohkem teatraalsust ja seda, et ma saaksin näitlejaid laval jälgida. Paraku jäi praegu teatraalsus minu jaoks olematuks. Ilmselt sulas teatraalsus tänu suurele lavale ja liiga paljudele tehnilistele võimalustele lihtsalt ära. Kõike, mida vaadata oli korraga nii palju, et silm ja aju ei püüdnud kõike kinni.

Kuigi järjest enam hakatakse ka teatris kasutama video ja kaamerata võimalust, siis sellist lahendust pole ma veel nägema juhtunud, et operaatorid on kogu aeg kaameratega näitlejate nina all ja liiguvad ümber näitlejate. Iseenesest saab sellisest teguviisist veidi aimu, kuidas filme tehakse. Aga kui ma tahaksin filmi tegemist vaadata, siis ma läheksin taustanäitlejana filmivõtetele, mitte teatrisse. Võib-olla olen ma veidi vanamoodne, et igatsen taga klassikalist teatrit, kuid mulle meeldib vaadata näitlejaid laval tervikuna koos lavakujunduse, kostüümide ja liikumisega. Vaadata seda, mida teevad need näitlejad kes parasjagu laval esiplaanil pole, vaadata lavakujunduses olevaid detaile, näitlejat pealaest jalatallani. Praegu võeti see võimalus minult täiesti ära, sest enamasti pidin ma vaatama seda, mida operaator mulle parasjagu näitas. Olgu selleks siis näitleja nägu, või liikumise ajal näiteks ainult jalad. Ja kuigi ma püüdsin vaadata suurt ekraani selliselt, et ma näen ka reaalselt laval toimuvat, õnnestus see ainult nendel hetkedel, kus näitlejad lava eesmises osas tegutsesid. Kui tegevus toimus näiteks publiku vahel või külgedel, siis oligi võimalus toimuvat ekraanilt vaadata, sest sageli polnud lihtsalt publiku vahelt näitlejaid võimalik näha.

Vaieldamatult on tore, et produtsent Mihkel Truman soovis Ehala muusikat ja kunagist kultusbändi Ruja taas rahva ette tuua, kuid mulle tundub, et kontsert oleks selleks sobilikum moodus olnud. Praegu tundus mulle, et kõike oli liiga palju tahetud korraga kokku panna ja teadupärast liiga palju häid asju koos ei pruugi anda head tulemust. Näitlejad olid head ja tundus, et nende valikul on mõeldud erinevates vanuses inimestele, et igaüks leiaks mõne endale meeldiva näitleja ja tuleks teda vaatama. Lavakujunduse ja tehniliste vahendite kasutamise kohta sobib väga hästi ütlus, et vähem on rohkem. Ma usun, et väiksem lava ja vähem kaamerate ringi liigutamist oleksid lavastuse palju sügavamõttelisemaks muutnud. Eks Tartu laululava ole veidi sümboolne koht, kuid praegu ei andnud koht lavastusele midagi juurde. Just otse vastupidi, tekitas sellise tunde, et valitud on kõige suurem koht, kuhu võimalikult palju publikut mahutada ja selle pealt võimalikult palju raha teenida. Teatri puhul pole sellised kapitalistlikud assotsiatsioonid kunagi head teinud. Paratamatult tekitas laululava minus veelgi rohkem seda tunnet, et ma olen tulnud Ruja kontserdile, mitte teatrisse. Eks seda kontserdi tunnet võimendas veelgi lavastuse algusaeg. On üsna klassikaline, et teatrietendused algavad kell 19 ja pigem on kontserdid need mis algavad kell 21. Ainus põhjendus nii hilisele algusajale oli minu silmis see, et siis on väljas pime ja valgusefektid tulevad paremini esile. Tõesti, vaheajal lava kaunistanud valgus oli väga ilus. Kuid selline valgusmäng on minu silmis jällegi sobilikum õhtusele kontserdile, mitte lavastusele.

Lava valguskujundus vaheajal. Siit saab veidi aimu ka lavakaujundusest. Foto: Triinu Kurvits

Üldiselt mulle tundub, et kõik need, kes läksid laululavale kontserdi eeldustega, jäid nähtuga väga rahule. Ma tunnistan ausalt, kui ma oleks sellist kontserti näinud, siis ma oleksin samuti väga õnnelik olnud. Kahjuks reklaamiti „Johnnyt“ suvelavastuse ja rokkooperina ja minu jaoks jäi ta teatri mõttes lavastusena nõrgaks. Natukene liiga palju oli vahtu ümber, mis segas loo jälgimist ning mõned nüansid jäid mulle üldse arusaamatuks. Näiteks keda Mikk Tammepõld kehastas. Üldiselt olid tema kanda kõik suuremad soolod, kuid kes ta loo seisukohast oli, sellest ma aru ei saanudki. Lavastuslikus mõttes peaks kõigel ja kõigil, kes laval on, olema põhjus. Aga ilmselt olen mina lihtsalt liiga rumal, et sellest aru saada, keda või mida Tammepõld laval kehastas. Kui teda oli vaja ainult selleks, et soolosid laulda kuna Franz Malmsten ei oleks suutnud neid ise nii hästi esitada, siis oleks võinud selle muusikalise ja lavastusliku poole veidi paremini omavahel põimida ja sinna mingi liini juurde tekitada mis seletaks seda, et nüüd keegi teine laulma tuleb. Praegu jäigi mulje, et lavastuslik osa ja muusikaline osa pole omavahel väga ühte sulandunud ja seetõttu oli kogu lavastus üsnagi hektiline.

Nagu öeldakse, siis maitse üle ei vaielda ja see siin oli ainult minu arvamus. Mulle endale tundub, et ma olen üle keskmise kriitilisem teatrivaataja ja mulle ongi raske meeldida. Seega ma soovitan kõikidel ikkagi enda sisetunet kuulata. Kui keegi on mõelnud, et kas minna rokkooperit vaatama või mitte, siis olge enda vastu ausad ja mõelge esmalt sellele, miks te seda vaatama tahate minna. Mina näiteks tahtsin näha head lavastust, sest „Johnny“ oli 40 aastat tagasi tõeline hitt. See soov mul kahjuks ei täitunud. Aga veel tahtsin ma laval näha Olav Ehalat ja Margus Kappelit ning kuulata Ehala muusikat. See soov sai mul täidetud ja selles osas ma ei kahetse midagi. Kui te soovite ka peaasjalikult muusika pärast minna, siis seda ma soovitan julgelt. Kes soovib sügavat teatrielamust saada, siis teil soovitan pigem mõni muu lavastus leida.

 

Libreto: Mihkel Truman ja Birk Rohelend

Lavastaja: Ain Mäeots

Peakunstnik: Karmo Mende

Muusikajuht: Olav Ehala

Koreograaf: Marika Aidla

Valguskunstnik: Priidu Adlas

Laval:

Franz Malmsten – Johnny

Liis Remmel – Elo

Jan Uuspõld – Isa

Maria Annus – Ema

Liisa Pulk – Kertu, bussireisija

Marta Laan – Maria, kontoritöötaja, bussireisija

Jaanus Tepomees – Tom, kontoritöötaja, bussireisija

Ott Raidmets – Roland, sünnipäevaline

Margus Jaanovits – õppejõud, vanaisa, bussireisija, sünnipäevaline, politseinik

Lauri Liiv – Oskar, staar, kontoritöötaja, sünnipäevaline

Kaarel Pogga – Mikk, bussijuht, sünnipäevaline

Laura Kalle – Linda, kontoritöötaja, bussireisija, sünnipäevaline

Laine Mägi – kontoritöötaja, bussireisija, sünnipäevaline

Lennart Mäeots – vend

Noora Annus – õde

Mikk Tammepõld – inimene

Tantsijad - Maria Engel ja Julia Kaškovskaja

Videos osalesid:

Telereporter – Heleri All

Intervjueeritavad – Georg Kaasik, Mart Noorma, Johanna Liiv, Margus Prangel, Caroly Päkk, Juho Porila

Muusikud:

Margus Kappel

Jaanus Nõgisto

Priit Kuulberg

Ain Varts

Toomas Rull

ja Tartu Noortekoor

 

Rohkem infot lavastuse kohta saab vaadata lavastuse koduleheküljelt SIIN

30/07/2021

Rokkooper Johnny viib ajamasinaga reisile #reklaam

Foto: Sohvi Viik

Seda, et sel suvel mängitakse Tartus rockooperit “Johnny”, sain ma esimest korda teada märtsis, kui ma järjekordse suvelavastuste postituse jaoks internetti läbi kammisin. Ausalt öeldes ei tekkinud mul pealkirja nähes absoluutselt mitte mingit huvi “Johnny” vastu. Esiteks pole ma kindel, kas ma tahan suvel ooperit vaadata. Eriti veel siis kui ooperit esitatakse Tartu Laululaval, sest laululava ja ooper ei käi minu peas kohe mitte kuidagi kokku. Nii nagu ei suuda ma oma peas välja mõelda, kuidas sobivad kokku rock ja ooper. Nii ma võtsin teadmiseks, et suvel Tartus selline üritus toimub, kuid ega põhjalikumalt uurima ei hakanud.

Nüüd on järjest rohkem infot rockooperini minuni jõudnud ja peab ütlema, et ma hakkan juba huvi tundma mis sellest kummalisest kooslusest – ooper, rock ja Tartu Laululava, lõpuks välja tuleb. Üheks põhjuseks on see, et ma tutvusin veidi “Johnny” ajalooga. Kas teie teadsite, et praegune lavastus pole mitte üldsegi esimene kord, kui “Johnny” rockooperina lavale tuuakse? See sama rockooper oli esimest korda Salme kultuurikeskuse laval 1980. aastal, autoriteks sellised teatri suurkujud nagu Mati Unt ja Kalju Komissarov. Mina olen üks nendest inimestest, kes elulugusid lugedes mõtleb alatasa, et küll oleks olnud huvitav sellel ajal elada. Eriti olen ma näitlejate elulugusid lugedes tajunud, et tahaks seda ja teist lavastust vaadata. Kuigi ma pole rockooperist “Johnny” varem midagi kuulnud, on mul nüüd harukordne võimalus ühte oma aja kõmulist lavateost ise näha, ehk siis mingil määral täitub mu unistus ajas rändamisest. Tõe huvides peab mainima, et päris sama lavastusega siiski tegemist pole. Sel korral on libreto kirjutanud tandem Mihkel Truman ja Birk Rohelend, kuid ma usun, et tegemist on sama kaasahaarava libretoga, kui Undi ja Komissarovi kirjutatud libreto 41 aastat tagasi.

Kui klassikalises ooperis oleme harjunud kuulama aariaid, siis võin vaid arvata, et rockooperis kõlab rockmuusika. Nii pole midagi imestada, et lavastuses teeb kaasa Eesti üks läbi aegade tuntuim rockbänd Ruja, kes muide mängis ka 1980. aasta lavastuses. Mina pole küll kunagi eriline rockmuusika austaja olnud, kui eks mõningaid Ruja repertuaari kuuluvaid lugusid tean ka mina. Kahjuks ei tea ma mitte ühtegi lugu, mis lavastuses kõlavad. Info lugudes,t mida (eeldatavasti) lavastuses kajastatakse, oli reklaamis, et 5. Augustil ilmub ka Johnny plaat, millelt on leitavad nii 1980. aasta kui ka 2021. aasta lavastuse hitid. Kuigi ma pole veel lavastust näinud, kiidan ma juba eos plaadi mõtet. Te ei kujuta ette kui palju ma olen muusikaliste lavastuste puhul tahtnud meenutuseks endale lavastuse lauludega plaati osta. Tore, et keegi seda nüüd teeb. Plaati saab tellida SIIT ja ühtlasi näeb sealt ka laulude nimekirja.

Korraldajad ise reklaamivad lavastust nii: “Suurepärased näitlejad, Ehala ajatu muusika ja legendaarsed “Ruja” muusikud – seda lihtsalt peab nägema!” Eks mind meelitasidki peamiselt Ehal muusika (sest, kas Eestis on kedagi, kellele Ehala muusika ei meeldiks?) ja “Ruja” muusikud. Tegelikult küll üks muusik, nimelt Margus Kappel. Ma mäletan, kuidas ma lapsena vaatasin ETV-st saadet “Tähed muusikas” ja seal oli üks kaptenitest justnimelt Margus Kappel. Minu jaoks on Kappel jäänud üheks müstiliseks ja andekaks meheks, keda ma olen ainult televiisorist näinud. Kui nüüd on võimalus teda reaalselt laval näha, siis minu jaoks oli asi otsustatud. Lisaks ei teki seda võimalus ka väga sageli, et Olav Ehalat saab laval näha ja seda võimalust tuleb ära kasutada. Kusjuures ka Ehalat mäletan ma lapsepõlvest just televiisorist, aga sel korral ETV saatest “Kuulus või kummaline”, tänu millele ma vist sain üldse teada, kes on selliste laulude nagu “Kodulaul” ja “Päikeseratas” autor. Seega aitab “Johnny” mul kaudselt liikuda tagasi mu helgesse lapsepõlve. Kindlasti pole ma ainus, kes reisi minevikku ette võtta saab. Ma usun, et kõik omaaegsed Ruja fännid leiavad end samuti noorpõlvest. Ja kõik need, kes 1980. aasta "Johnny" lavastust nägema juhtusid, või olid omaaegse lavastuse valmimisega seotud, naudivad kindlasti samapalju häid mälestusi.

Legendid. Foto: Sohvi Viik

Samas olen ma veidi elevil ka tänapäevase tõlgenduse osas, sest lavastajaks on Ain Mäeots, kelle setokeelsed lavastused on mulle väga meeldinud. Ootan huviga tema nägemust ühe keskmise Eesti pere elust. Lisaks ei saa nuriseda ka näitlejate valiku üle, kuigi ma pean tunnistama, et sel korral ei lähe ma lavastust vaatama näitlejate pärast. Ometigi on ka näitlejate hulgas neid, kelle osalus mulle heameelt valmistavad, näiteks Laura Kalle, Jaanus Tepomees, Margus Jaanovits, Lauri Liiv, Maria Annus, kui ainult esimesena meelde tulevad nimed välja tuua. Kui vaadata inimesi, kes lavastuses kaasa teevad, siis julgen küll väita, et igas vanuses publik peaks endale meelepärase inimese lavalt leidma. Mistõttu ma loodan, et väga erinevas vanuses inimesed leiavad tee Tartu Laululavale, et näha ühe keskmise Eesti pere lugu, sest puudutab see ju meid kõiki, kes me oleme keskmised eestlased ja kellel on mingisugunegi pere.

Kindlasti tõotab tulla huvitav ja meeldejääv lavastus. Mina igatahes jään lootma, et ilmataat pakub varsti jälle sumedat suveõhtut, riiklikud piirangu lubavad kontrollitult üritusi pidada ning panen oma vaktsineerimispassi valmis, et sukelduda ajamasinaga (teatri)ajalukku.

Rohkem infot kogu lavastuse kohta saab rockooper “Johnny” kodulehelt ja pileteid saab Piletilevist.