Kuvatud on postitused sildiga Karl Edgar Tammi. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Karl Edgar Tammi. Kuva kõik postitused

30/07/2021

Suudlused, mis päästavad maailma

 28. juulil 2021 Tartu Laulupeomuuseumi siseõues

Foto on pärit Tartu Linnateatri Facebooki lehelt

Suve kõige romantilisemaks lavastuseks tituleeritud „Suudlused“ on juba teist suve leidnud tee publiku ette. Juba teist suve olen mina tahtnud lavastust vaatama minna. Nüüd, mil mängitakse viimaseid etendusi, jõudsin ma lõpuks teatrisse. Ütlen ausalt, et ootused olid väga kõrgel. Kes varem on seda blogi lugema juhtunud, siis need on ilmselt lugenud minu „salapärasest võimest“ tajuda juba lavastuse reklaami lugedes seda, kas tegemist on väärt asjaga või mitte. „Suudluste“ puhul just nii oligi, et ma nägin reklaami ja teadsin, et seda ma tahan näha. Lisaks kuulsin siit-sealt veel soovitusi, et tegemist on väga hea lavastusega. Eks tõsiasi, et eelmine suvi olid kõik etendused üsna kiirelt välja müüdud (ja seepärast ma eelmine suvi lavastust vaatama ei jõudnudki), annab ka tõestust sellest, et tasub oma ootused kõrgeks seada.

Tegemist on üsna minimaalsete vahenditega lavale toodud lavastusega. Minimaalsete vahenditega selles mõttes, et laval pole väga palju näitlejaid ja lavakujundus ei koosne teab mis võimsalt üles ehitatud lavast. Jah, massiivsed ja keerulised lavakonstruktsioonid võivad küll teinekord mõjuda väga uhkelt, kuid nagu öeldakse, siis lihtsuses peitub võlu. Esmapilgul tundus mulle, et kogu lavakujundus ongi ainult üks pink lavanurgas. Veidi hiljem sain aru, et laval olev lillekast on samuti osa rekvisiitidest. Kuna ma pole varem Laulupeomuuseumis käinud, siis polnud mul vähimatki aimu, kas laudadest välissein (mis publiku poolt vaadatuna moodustas lava tagumise seina), on osa lavakujundusest või tegelikkuses ongi sisehoovi jääv maja välissein laudadest. Selgus, et tegemist on ikkagi lavakujundusega. Just detailid on need, mis lavakujunduses rolli mängivad ja fantaasia elama panevad. Kui mina kahtlesin seina ehtsuses, siis teistes tekitasid kahtlusi lillekastid ja teise vaatuse alguses lillekasti taha tekkinud kaks risti. Kogu etenduse aja leiad sa lavalt midagi sellist, mida sa pole seal varem näinud ja paratamatult hakkad sa endalt küsima, et kas see oli siin ka varem või pigem mitte? Tegelikult pole erilist vahet, kas need detailid on ekstra lavakujunduse jaoks paika sätitud, või on need osake Laulupeomuuseumist. Oluline on see, et kõik detailid mõjuvad loomulikult ja lasevad publikul keskenduda ainult kahele tegelastele ning nende räägitavale loole.

Suuresti ongi detailid ja nende loodud mälestused kogu lavastuse tuumaks. Lavastus vaatleb armastust läbi kahe tegelase elu. Me kohtume tegelastega esimest korda siis kui nad on üheteistkümneaastased ja näeme neid viimast korda siis, kui nad on veidi üle seitsmekümne. Tegelaste vanusest saame aimu tänu jutustajale (kuuleme ainult Hannes Kaljujärve häält), kes ütleb mitu aastat eelmisest stseenist möödunud on. Näitlejad mängivad vanuse muutumise välja just detailidega. Olgu nendeks detailideks siis muutunud hääletoon, liigutuste energilisus või kostüümid. Hoolimata sellest, et näitlejaid ei muudeta parukate ega grimmi abil nende tegelikust vanusest vanemaks, on tegelaste vananemist laval näha. Sellega saavad Anne-Mai Tevahi (Mary) ja Karl Edgar Tammi (John) hakkama tänu näitlejameisterlikkusele. Juba etenduse esimestest minutitest peale oli näha, kui hästi näitlejad enda rollidega hakkama saavad. Näiteks Tammi kehastatud 11-aastane John, kelle igast keharakust kiirgas välja poisilikku energiat. Kui John esimest korda Maryt kohtas, oli näha sellises vanuses poistele iseloomulikku ebakindlust tüdrukutega suheldes. Samal ajal oli Tevahi kehastatud 11-aastane Mary tüdruk, kellele meeldis rohkem kalapüük ja ronimine ning muud poisilikud tegevused ja ema õmmeldud kleidis tundis ta end ebamugavalt. Eks ebamugavust suurendas veelgi kohtumine Johniga. Samas see ebamugavus ja kohmetus oli mõlemal näitlejal väga hästi välja mängitud.

Nii Tevahi kui ka Tammi suutsid ära tabada Mary ja Johni jaoks erinevatele vanustele iseloomulikud nüansid. Hoolimata sellest, kas Mary ja John olid 11, 15, 23, 42, 53 või 71 aastat vanad. Ehk veidi jäi mind häirima see, et 71-aastaste Mary ja Johni puhul jäi õhku näitlejate endi vanusest tingitud noorus, mis ei tekitanud minus päris seda tunnet, et tegemist on 71-aastaste inimestega, sest füüsilised kehad olid liiga noored. Kui arvestada seda, et John ja Mary oleksid pidanud olema 71-aastased aastal 2018, siis tundus „vanainimese häälega“ rääkimine minu jaoks veidi parodeerimisena. Jah, kunagi ammu võis tunduda, et 71-aastane on väga vana, kuid kui praegu ringi vaadata, siis 71-aastane on ikka võrdlemisi noor ja kohe kindlasti ei räägi enamik 71-aastaseid sellise hädise vanainimese häälega.

Natukene jäi mind häirima ka see, et esimeses vaatuses kippusid sündmused veidi venima, samal ajal kui teises vaatuses liikusid aastad päris halastamatu kiirusega. Eks see vist kipub reaalses elus ka nii olema, et noorusaastad jäävad paremini meelde (ja tundub, et need aastad liiguvad aeglasemalt), sest päris lapsena me õpime alles maailma tundma ja eks ootused suureks saamise osas tekitavadki veidi seda tunnet, et aeg ei lähe üldse edasi. Kuni tulevad esimene armumine, abielu, laste saamine jne, ning ühel hetkel tundub, et aeg liigubki halastamatu kiirusega edasi. Need hetked ongi mälestused, mis meid tulevikus saatma jäävad. Kes ikka tahaks mäletada seda päeva, mil tekkisid esimesed hallid juuksekarvad või tervis üles ütles? See-eest jäävad meelde need üksikud rõõmsad hetked, kui saadakse vanavanemaks, või infarkti järel haiglast koju saad. Seepärast ongi teises vaatuses tempo hoopis teine, sest sündmusi peategelaste elus ainult juhtub ja juhtub, kuni ühel hetkel tuleb tempo maha võtta ja tunnistada, et juba on 60 aastat koos oldud ja nüüd tuleb vaikselt lahkumiseks valmistuma hakata.

Tegelikult pole vahet, millised sündmused sinu elus juhtuvad ja millal nad juhtuvad. Oluline on see, et sinu kõrval on see keegi, keda sa armastad ja usaldada. Eriti hästi on siis, kui see üks ja ainus juhtub veel olema sinu esimene armastus. John ja Mary õpetavad meile seda, kuidas saada üle nendest raskematest hetkedest elus ja panevad meid nägema seda, kuidas erinevad inimesed ühte ja sama asja tõlgendavad. Kas lastest vaba nädalavahetus on suurepärane võimalus romantiliseks nädalalõpuks hotellis või hoopis ideaalne võimalus ära teha kõik nädala jooksul kuhjunud kodutööd? Igas suhtes on eriarvamusi, kuid neist on võimalik üle saada, kui seda tõeliselt tahta. Ja tahta saab ainult siis, kui teist inimest armastada. Üks on kindel – armastus, mis võib peituda ka kõige väiksemates suudlustes, päästab maailma. Mis ka parasjagu ei juhtuks, kui su kõrval on keegi, kes sind jäägitult armastab, siis te saate koos üle igast eluraskusest ja tülist.

Peab muidugi tunnistama, et kõrvalt vaadates on Johni ja Mary lugu muidugi päris kurb, sest meie loo peategelased saavad elu jooksul päris mitmel korral tõsiselt haiget. Lõppude lõpuks on tegemist muidugi ühe ilusa muinasjutuga, kus kõik lõpeb hästi ja saab isegi öelda, et kui nad surnud ei ole, siis elavad nad tänapäevani (nagu ühele tõelisele muinasjutule kohane). Kõik see, mida tegelased peaaegu kahe tunni jooksul läbi elavad on nagu sõit Ameerika mägedel. Ühel hetkel saad sa naerda nende omavahelise nääklemise või väikeste armastusavalduste pärast ja järgmisel hetkel pühid silmanurgast pisaraid, sest elu on nii kuradima ebaõiglane. Seega soovitan taskurätikud kaasa võtta, sest nutta saab päris palju. Kusjuures ma pole vist varasemalt ühegi lavastuse jooksul näinud, et nii palju inimesi korraga nina nuuskab ja silmi pühib, kui nüüd esimese vaatuse lõpus. 

Kuna ma olen see suvi nii palju teatris käinud, siis peab ütlema, et mind on üsna raske üllatada, sest tundub, et ma olen igasuguseid asju näinud. Ometigi ma üllatusin sel korral kui lihtne on teha lavastust, kui sul on head näitlejad (ja palju kostüüme). Kuigi suve suurimat teatrielamust ma sel korral ei saanud, siis vaatama soovitan ikkagi minna. Tegelikult soovitasin ma oma tuttavatele lavastust juba oma sisetunde põhjal ja peab tunnistama, et sisetunne ei vedanud mind ka sel korral alt. Näitlejad olid just täpselt nii head (või veelgi paremad), kui ma arvasin ning süžee oli veelgi elulisem, kui ma lootnud olin. Mängupaik oli samuti parajalt väike ja mõjus intiimselt ning seetõttu oli sünergia lava ja publiku vahel väga hästi tajutav. Sellele aitas kindlasti kaasa lavastaja sissejuhatav jutt, et kõik tekkinud emotsioonid võib kohe enda seest välja lasta, mitte ei pea emotsioone vaheajani kinni hoidma. 

Ma pean tunnistama, et enda sisetunde ja teistelt kuuldud kiidusõnade tõttu olid mul lavastusele ülikõrged ootused ja ma ei pidanud pettuma. Lõpp jäi minu jaoks veidi lahjaks, kuid ma usun, et see on tingitud sellest, et ma pole ise veel sellesse vanusesse jõudnud ja ma ei tea, mis tunne on oma armastusele vanaduses tagasi vaadata. Muidugi võib see olla seotud natukene ka sellega, et näitlejad on sama noored kui mina ja neil oli ka endast vanemaid inimesi veidi keerulisem kehastada ja alateadlikult kippus vanapaari stseen surnuaial veidi liiga koomiliseks muutuma. Üldiselt on siiski tunda, et lavastust on tehtud rõõmu ja armastusega ning kindlasti paneb laval toimuv ka publiku armastusse  rohkem uskuma. 

Igatahes praegu on jäänud veel viimased etendused ja seega peavad soovijad kiirustama. Kui keegi on mõelnud, et kas minna või mitte minna, siis mina soovitan igatahes minna. 

 

Autor: Jay D. Hanagan

Lavastaja: Algis Astmäe

Laval:

Anne-Mai Tevahi - Mary

Karl Edgar Tammi - John

Vahetekstide esitaja: Hannes Kaljujärv – jutustaja

 

Pileteid saab Piletilevist SIIN

14/09/2019

Ernesto küülikud

12. septembril 2019 Saksa Kultuuri Instituudis (Draama 2019 raames)



Kes arvab, et tsirkus on äge? Ma mõtlen ikka sellist päris õiget tsirkusetelgis toimuvat tsirkust. Ma pean tunnistama, et ma pole kunagi eriline tsirkusefänn olnud. Aga tänu Musta Kasti lavastusele Ernesto küülikud võin ma isegi ümber mõelda. Tegemist ei ole küll päris tsirkusega, aga lavastus toimub tsirkusetelgis ja räägib sellest mis saab siis kui ühel päeval on tsirkuseartistidel vaja endale väljaspool tsirkust uus töö leida. Jah, te arvate õigesti, et tegemist on lastelavastusega. Õigem oleks öelda, et koguperelavastusega (teater soovitab lavastust vanusele 5+). Mina igatahes soovitan täiskasvanutel ka seda vaatama minna. Tegemist on vaieldamatult minu parima teatrielamusega viimaste aastate jooksul. Ma ei oska mitte ühtegi halba asja välja tuua. Ehk ainult seda, et tsirkusetelk on võrdlemisi väike ja seepärast mahub publikut ühte etendust korraga vähe vaatama. Aga see on ka tõesti ainus negatiivne asi.
Ma pole siiani eriline Musta Kasti fänn olnud, kuid nüüd ma lubasin neid fännama hakata. Eriti seda füüsilist teatrit. Ilmselt sellepärast mulle nähtud etendus meeldiski, et see on füüsiliselt huvitav vaadata. Ka kõige väiksemad liikumised on lahendatud huvitavate hüpetega või muu üllatusliku liikumisviisiga. Sa ei tea kunagi mida oodata ja pole ohtu, et mõne näitleja žestid igavaks muutuksid. Näitlejatele on muidugi selline füüsiline teater raskem mängida. Eriti kahju hakkas mul peaosalist Ernestot kehastanud Agur Seimist, kes väikeses telgis kogu 70 minutit järjepanu olema pidi ja kes pärast etenduse lõppu tilkus higist nagu oleks ta just maratoni jooksnud. Aga see ongi Musta Kasti eripära, et nad panevad näitlejate võimed proovile. Mitte, et mulle meeldiks näitlejate kannatusi vaadata, aga selline proovile panek on just üllatusmomendi tõttu kiiduväärne. Sest sellist vaatepilti te naljalt ühestki teisest Eesti teatrist ei leia.
Huvitavaks tegi lavastuse ka ootamatute rekvisiitide kasutamine. Näiteks kasutati telefonina köit, mille ühes otsas oli üks ja teises otsas teine inimene. Või mingi ebamäärane trapetsikujuline kast, mis ühel hetkel täitis laua ja järgmisel hetkel mootorratta funktsiooni. Need on ainult mõned näited. Ma ei hakka kogu üllatusmomenti teilt ära võtma. Eks lastel on lihtsam sellise lavakujundusega leppida, sest nemad on harjunud fantaseerima. Kuna mulle lavastus väga-väga meeldis siis ilmselt on minus ka piisavalt lapselikkust säilinud, sest mitte miski ei tundunud lapsik. Isegi mitte jänesed, mis liikusid ilmselgelt siis kui näitleja mängujäneseid liigutas. Vahel mind häirib selline labaselt lihtne mänguasjade kasutamine, kuid sel korral ei pööranud ma sellele absoluutselt mitte mingit tähelepanu.
Ma saan aru, et ma olen vist kogu lavastusest nii lummatud, et ma ei oska isegi näitlejate kohta mitte midagi öelda. Ja seda pole minu blogiajaloos veel juhtunud, et ma nii pahviks oleksin löödud, et kohe mitte midagi öelda ei oska. Vahetult peale etendust küsis Karl Edgar Tammi ka minult, mida ta oleks võinud teisiti teha ja ütles, et ma võin julgelt kriitiline olla. Ma oskasin talle ainult öelda, et ta oli maru äge. Lisasin juurde ka, et ma olen tegelikult väga kriitiline ja kui ma ütlen, et maru äge oli ja mul midagi kritiseerida pole, siis see on minu poolt suurim kiitus. Paistis, et ta jäi selle vastusega väga meelsasti rahule. Eriti meeldis mulle, et Siim Angerpikk, Jaanika Tammaru ja Karl Edgar Tammi mängisid kõik väga erinevaid rolle ning igal rollil oli täiesti erinev karakter. Kõik karakterid olid väga efektsed. Eks see ongi lastelavastusele iseloomulik, et kõiki liigutusi tehakse veidi suuremalt ja nö "mängitakse natuke üle". Ma pean ütlema, et ma pole sellist "üle mängimist" väga paljude lastelavastuste juures sobivaks pidanud, aga sel korral oli see nagu rusikas silmaauku. Minu jaoks oleks lavastus võinud täiesti vabalt ka pantomiimietendus olla ja see oleks ikka sama efektne olnud.
Eks oma osa oli suurepärase lavaterviku loomisel ka muusikal ja kostüümidel. Kui ma esimest korda muusikat kuulsin, oleksin ma tantsida tahtnud (ja mulle tegelikult ei meeldi tantsida). Muusika lihtsalt oli nii energiline ja kaasahaarav ja lõi täpselt selle tunde nagu kõnniksid sa Ernestoga kogu teekonda kaasa. Selles suhtes ma ei imesta, et näitlejad nii energiliselt ja graatsiliselt liikusid. Muusika lihtsalt oli juba selline, et selle järgi tekkis tahtmine näiteks hüpata või keksida, mitte kõndida. Ja muidugi värvikirevad kostüümid, mis lastelavastuse puhul on pigem tavaline nähtus, lõid ka muidugi palju rõõmsama meeleolu. Aga vahelduseks oli tore vaadata ka värvilisi kostüüme. Täiskasvanutele suunatud lavastustes kipuvad kostüümid enamasti ikka ühtlaselt ühesugustes toonides olema. Ja valdavalt on need toonid üksluiselt igavad. Erilised kiidusõnad tahaksin muidugi edastada eri kõrguses pinkide eest. Esimeses reas olid pingid kõige madalamad ja viimases reas oli pink nii kõrge, et ma pidin lausa sinna istuma saamiseks hüppama. Nii ma kogu etenduse aja seal jalgu kõlgutades istusin, sest jalad maha ei ulatunud. Ühtlasi oli niimoodi kõigile tagatud hea vaade ja lapsed said ette madalamatele ja täiskasvanud vastavalt pikkusele taha kõrgematele pinkidele istuda.
Kuna lugu põhineb ikkagi Piret Raua muinasjutul Ernesto küülikutest, siis ma veidi pelgasin teksti. Aga tekst oli täpselt nii huvitavaks tehtud, et lapsed said naerda ja vanemad said ka naerda. Kuigi mulle tundus, et sel korral oli vanemate naerutamisele veidi rohkem tähelepanu pööratud. Ma pole küll Piret Raua muinasjuttu lugenud ja seetõttu ma ei tea, kas originaalvariandis on ka päevapoliitilised sündmused kirjas või mitte. Näiteks kuidas mets on kallis ja muidugi räägiti ka sellest kui lihtne on laenu saada. Ilmselt mulle pakkuski kõige rohkem nalja Karl Edgar Tammi kehastatud pankur, kes üritas igal võimalusel laenu anda. Täpselt nagu need müügimehed on, kes üritavad iga hinna eest oma kaupa möödujatele pähe määrida. Kuigi ma pole Nõukogude ajal elanud ,tuli mul paratamatult pähe võrdlusmoment, kuidas Nõukogude ajal lastelavastustesse päevapoliitilisi sündmusi põimiti. Kohati tekkis mul „Ernesto küülikuid“ vaadates tunne, et lapsed näevad ühte lugu ja nende vanemad hoopis mingit teist, metatasandil toimuvat lugu mis räägib meie ühiskonna valupunktidest.
Niisiis ma rõhutan veel kord, et tegemist on tõsiselt hea lavastusega, mida minu meelest peaksid kõik lapsed nägema. Sama soojalt soovitan ma lavastust ka ilma lasteta vaatama minna, sest positiivne emotsioon on kõikidele garanteeritud. Kindlasti peaksid teatrisse minema need, kes arvavad, et teater on end ammendanud ja pakub ainult tehnoloogiaga põimitud virr-varri. Must Kast pakub helgetes toonides ja selge sõnumiga lavastust, mille üle saab mõtteid mõlgutada veel järgmisel ja ülejärgmiselgi päeval. Ühtlasi olen ma kindel, et ka lapsed küsivad mitu päeva hiljemgi vanematelt millal nad uuesti teatrisse minna saavad.

Kellel nüüd huvi tekkis, siis pange tähele, sest lavastust näeb:
1. Novembril kahel korral Tallinnas Vaba Laval toimuval festivalil Naks!
8. Novembril kahel korral Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses
19. - 21. Novembrini Saksa Kultuuri Instituudis Tartus
29. Novembril kahel korral Koeru Kultuurimajas
9. - 11. Detsembrini Saksa Kultuuri Instituudis Tartus

Rohkem infot saab teatri koduleheküljelt SIIN
Autor: Piret Raud
Lavastaja-dramaturg: Kaija M Kalvet
Kunstnik: Inga Vares
Valguskujundaja: Karl Marken
Helilooja: Ardo Ran Varres
Mängisid:
Agur Seim - Ernesto
Jaanika Tammaru - erinevad rollid
Karl Edgar Tammi - erinevad rollid
Siim Angerpikk - erinevad rollid

⃰ – päisepildi autor on Gabriela Liivamägi