Kuvatud on postitused sildiga Tartu Linnateater. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Tartu Linnateater. Kuva kõik postitused

03/07/2023

Oh Jumal

 15. juunil 2023 Tartu Laulupeomuuseumi õues


Enamasti olen mina see, kes teisi inimesi endaga teatrisse kutsub. Seega olen ma alati meelitatud, kui keegi teine mind teatrisse kutsub (sel korral siis oli kutsujaks sõbranna) ja ega ma väga ei süvene sellesse, mida mind vaatama kutsutakse, sest teater on teater ja väga tore, kui mind kutsutakse vaatama midagi sellist, mida ma ise vaatama ehk ei satukski. Sel korral teadsin ainult seda, kes näitlejatest mängivad ja et tegemist on Tartu Linnateatri lavastusega. Kusjuures eelmine Tartu Linnateatri suvelavastus „Suudlused“ (mida muide mängitakse mõned üksikud korrad ka selle aasta augustis) meeldis mulle väga. Ilmselt seetõttu ma sel korral väga palju lavastuse kohta eeltööd ei teinud ka, sest teater oli end minu jaoks juba tõestanud. Natukene olin ikka Facebookis reklaami näinud ja kui pingsalt mõelda, oleksin ehk mõne märksõna lavastuse sisu kohta ka välja suutnud mõelda, aga midagi detailsemat ma siiski ei teadnud.

Kui eelmine Tartu Linnateatri lavastus oli väga romantiline, siis seekordne lavastus keskendus pigem eksistentsiaalsetele küsimustele ja romantikast oli asi väga kaugel. Lavastus rääkis psühhoterapeudist nimega Ingel (Maarja Jakobson), kelle vastuvõtule saabus Jumal (Helgur Rosenthal). Ja kogu etendus keerleski selle ümber, et Ingel üritas Jumala elu analüüsida viisil nagu psühhoterapeudid seda ikka teevad. Selle väikese erinevusega, et esmalt pidi Jumal Inglit veenma selles, et ta ikka on päriselt Jumal, mitte mingi hullumeelne, kes arvab end Jumala olevat. Kusjuures see oli minu jaoks väga palju äratundmist pakkuv hetk, kuna olen minagi kohtunud psühhiaatria osakonnas praktikal viibides inimesega, kes end tõsimeeli Jumalaks pidas. Lavastuses muidugi oli Jumal täie mõistuse juures ja tegemist oligi reaalse jumalaga. Pärast seda kui Jumal oli enda ehtsust Inglile tõestada suutnud, sai Jumala ja Ingli duo toimivalt tööle hakata ja vahel oli keeruline aru saada, kes keda siis nõustas.

Kuna ma pean häbiga tunnistama, et ma Piiblist suuremat ei tea, siis minu jaoks psühhoteraapia käigus analüüsitud piiblilood jäid veidi arusaamatuks ja seega kogu lugu samuti ei paelunud mind nii väga. Eks ma üritasin ikka vaadata veidi selle pilguga, et kuidas psühholoog ja klient omavahel suhtlevad ja suhet arendavad, kuid selles osas seal midagi tõetruud ei olnud. Siiski pean tõdema, et mõned stseenid pakkusid üllatusmomenti (nt see kui keset palavat suveilma vihma sadama hakkas) ja panid nii mõnegi südame ärevusest lööke vahele jätma (nt siis kui Jumal kivimüürilt ootamatult alla kukkuma hakkas). Kes soovib eksistentsiaalsematel teemadel kaasa mõelda, siis lavastuse sisututvustus seda lubab, mina sel korral etendusega nii palju kaasas ei olnud ja sellele väga palju ei mõelnud, et milline meie maailm oleks siis, kui mõned ajaloolised sündmused oleksid teisiti kulgenud.

Praeguseks, kui ma seda postitust kirjutan, on peaaegu pool kuud etendusest möödas ja peab tunnistama, et peale eelmainitud stseenide mul midagi suuremat etendusest meeles polegi. Maarja Jakobsoni mäng oli minu jaoks kohati rabe, kuigi nii mõnedki etendused olid selleks ajaks juba olnud ja roll oleks võinud selge olla. Kohati oli roll lausa nii rabe, et Jakobson puterdas tekstiga ja unustas teksti päris korralikult ära. Lisaks oleksin ma Jakobsoni mängus veidi rohkem emotsioone tahtnud näha. Eks psühholoog peabki emotsioonitu olema, aga tekst lubas rohkem emotsioone ja Jakobson neid veidi ka näitas, kuid mulle isiklikult tundus, et sellistesse olukordadesse sattudes võiks inimene veidi rohkem reageerida, mitte nii tuim ja flegmaatiline olla. Rosenthali kehastatud Jumal oli minu meelest kõike muud kui klassikaline (pika habemega vana mees) Jumal. Olgem ausad, klassikaline Jumal ilmselgelt ei vaevleks sügava depressiooni käes ja ei läheks ka psühhoterapeudilt abi otsima. Eriti meeldisid mulle need stseenid, kus Jumal veidi ägestus, sest siis sai näha Rosenthali jõulisemat mängu, mis pakkus veidi värvi Jakobsoni üksluiseks jäänud mängule. Kahju ainult, et neid Rosenthali jõulisi stseene nii vähe oli.

Tegelikult käis lavalt läbi ka kolmas tegelane – Ingli autistist poeg, kelle nimi mul hetkel enam meeles pole ja keda kehastas Sebastian Astmäe. Kuna tegemist oli autistiga, siis poiss ei rääkinud, kuid oli maalimises väga osav. Ma ei saa siiani aru, kuidas see maalitrikk etenduses tehti, sest ma ilmselgelt ei pööranud maalivale poisile mingit tähelepanu, kuna ta ei rääkinud. Ühel hetkel oli maalil olev õun poisi käes ja maalil õuna asemel kujutatud säravat tähte. See vist on kõigile selge, et kui loosse on segatud Jumal, siis etenduse lõpuks hakkab tumm autist rääkima, seega see polnud minu jaoks üllatus, et etendus nii lõppes.

Võib-olla ei jäänud mulle sellest etendusest väga meeliülendavat mälestust, sest ma olin samal ajal viirusest taastumas ja üritasin enamuse etenduse ajast köha tagasi hoida ja seega läks kogu mu aur sellele, mitte etenduse nautimisele. Kuigi ma pigem kaldun ikkagi sinnapoole, et see lavastus polnud lihtsalt minu maitsele, sest lavastuse kohta lugedes ei tekkinud mul ka seda äratundmist, et seda lavastust ma lihtsalt pean nägema (see võib tunduda kummaline, aga mu intuitsioon on tegelikult lavastuste osas päris hästi toiminud). Jah, tegemist oli täiesti vaadatava lavastusega, mis ilmselt pakub head mõtteainet, kui sa oled veidi rohkem Piibli ja kristliku maailmaga kursis ja mõtled eksistentsiaalsetele teemadele. Mina ei ole. Lavastuse tutvustuses lubatud situatsioonikoomikat ma siiski ka väga palju ei suutnud tabada (aga mulle teadupärast komöödiad väga ei meeldi ka). Eks ma mõned korrad ikka naersin ka, aga kõhulihased järgmisel päeval valusad ei olnud ja kui keegi küsiks, mis mulle nalja pakkus, siis ma seda pärast etendust enam öelda poleks osanud. Siiski polnud kindlasti tegemist sellise lavastusega, mida lõpuni vaadata ei kannata. Lihtsalt peale etenduse lõppu polnud mul seda tunnet, et see, mida ma nägin oli nii äge ja tahaks veel ja veel seda emotsiooni teatris kogeda.

Kellel siiski lavastuse vastu huvi tekkis, siis selleks suveks on etendused läbi, kuid järgmisel suvel mängitakse lavastust jälle.

Autor: Anat Gov
Tõlkija: Margus Alver

Lavastaja: Algis Astmäe
Laval:
Maarja Jakobson
Helgur Rosenthal
Sebastian Astmäe

30/07/2021

Suudlused, mis päästavad maailma

 28. juulil 2021 Tartu Laulupeomuuseumi siseõues

Foto on pärit Tartu Linnateatri Facebooki lehelt

Suve kõige romantilisemaks lavastuseks tituleeritud „Suudlused“ on juba teist suve leidnud tee publiku ette. Juba teist suve olen mina tahtnud lavastust vaatama minna. Nüüd, mil mängitakse viimaseid etendusi, jõudsin ma lõpuks teatrisse. Ütlen ausalt, et ootused olid väga kõrgel. Kes varem on seda blogi lugema juhtunud, siis need on ilmselt lugenud minu „salapärasest võimest“ tajuda juba lavastuse reklaami lugedes seda, kas tegemist on väärt asjaga või mitte. „Suudluste“ puhul just nii oligi, et ma nägin reklaami ja teadsin, et seda ma tahan näha. Lisaks kuulsin siit-sealt veel soovitusi, et tegemist on väga hea lavastusega. Eks tõsiasi, et eelmine suvi olid kõik etendused üsna kiirelt välja müüdud (ja seepärast ma eelmine suvi lavastust vaatama ei jõudnudki), annab ka tõestust sellest, et tasub oma ootused kõrgeks seada.

Tegemist on üsna minimaalsete vahenditega lavale toodud lavastusega. Minimaalsete vahenditega selles mõttes, et laval pole väga palju näitlejaid ja lavakujundus ei koosne teab mis võimsalt üles ehitatud lavast. Jah, massiivsed ja keerulised lavakonstruktsioonid võivad küll teinekord mõjuda väga uhkelt, kuid nagu öeldakse, siis lihtsuses peitub võlu. Esmapilgul tundus mulle, et kogu lavakujundus ongi ainult üks pink lavanurgas. Veidi hiljem sain aru, et laval olev lillekast on samuti osa rekvisiitidest. Kuna ma pole varem Laulupeomuuseumis käinud, siis polnud mul vähimatki aimu, kas laudadest välissein (mis publiku poolt vaadatuna moodustas lava tagumise seina), on osa lavakujundusest või tegelikkuses ongi sisehoovi jääv maja välissein laudadest. Selgus, et tegemist on ikkagi lavakujundusega. Just detailid on need, mis lavakujunduses rolli mängivad ja fantaasia elama panevad. Kui mina kahtlesin seina ehtsuses, siis teistes tekitasid kahtlusi lillekastid ja teise vaatuse alguses lillekasti taha tekkinud kaks risti. Kogu etenduse aja leiad sa lavalt midagi sellist, mida sa pole seal varem näinud ja paratamatult hakkad sa endalt küsima, et kas see oli siin ka varem või pigem mitte? Tegelikult pole erilist vahet, kas need detailid on ekstra lavakujunduse jaoks paika sätitud, või on need osake Laulupeomuuseumist. Oluline on see, et kõik detailid mõjuvad loomulikult ja lasevad publikul keskenduda ainult kahele tegelastele ning nende räägitavale loole.

Suuresti ongi detailid ja nende loodud mälestused kogu lavastuse tuumaks. Lavastus vaatleb armastust läbi kahe tegelase elu. Me kohtume tegelastega esimest korda siis kui nad on üheteistkümneaastased ja näeme neid viimast korda siis, kui nad on veidi üle seitsmekümne. Tegelaste vanusest saame aimu tänu jutustajale (kuuleme ainult Hannes Kaljujärve häält), kes ütleb mitu aastat eelmisest stseenist möödunud on. Näitlejad mängivad vanuse muutumise välja just detailidega. Olgu nendeks detailideks siis muutunud hääletoon, liigutuste energilisus või kostüümid. Hoolimata sellest, et näitlejaid ei muudeta parukate ega grimmi abil nende tegelikust vanusest vanemaks, on tegelaste vananemist laval näha. Sellega saavad Anne-Mai Tevahi (Mary) ja Karl Edgar Tammi (John) hakkama tänu näitlejameisterlikkusele. Juba etenduse esimestest minutitest peale oli näha, kui hästi näitlejad enda rollidega hakkama saavad. Näiteks Tammi kehastatud 11-aastane John, kelle igast keharakust kiirgas välja poisilikku energiat. Kui John esimest korda Maryt kohtas, oli näha sellises vanuses poistele iseloomulikku ebakindlust tüdrukutega suheldes. Samal ajal oli Tevahi kehastatud 11-aastane Mary tüdruk, kellele meeldis rohkem kalapüük ja ronimine ning muud poisilikud tegevused ja ema õmmeldud kleidis tundis ta end ebamugavalt. Eks ebamugavust suurendas veelgi kohtumine Johniga. Samas see ebamugavus ja kohmetus oli mõlemal näitlejal väga hästi välja mängitud.

Nii Tevahi kui ka Tammi suutsid ära tabada Mary ja Johni jaoks erinevatele vanustele iseloomulikud nüansid. Hoolimata sellest, kas Mary ja John olid 11, 15, 23, 42, 53 või 71 aastat vanad. Ehk veidi jäi mind häirima see, et 71-aastaste Mary ja Johni puhul jäi õhku näitlejate endi vanusest tingitud noorus, mis ei tekitanud minus päris seda tunnet, et tegemist on 71-aastaste inimestega, sest füüsilised kehad olid liiga noored. Kui arvestada seda, et John ja Mary oleksid pidanud olema 71-aastased aastal 2018, siis tundus „vanainimese häälega“ rääkimine minu jaoks veidi parodeerimisena. Jah, kunagi ammu võis tunduda, et 71-aastane on väga vana, kuid kui praegu ringi vaadata, siis 71-aastane on ikka võrdlemisi noor ja kohe kindlasti ei räägi enamik 71-aastaseid sellise hädise vanainimese häälega.

Natukene jäi mind häirima ka see, et esimeses vaatuses kippusid sündmused veidi venima, samal ajal kui teises vaatuses liikusid aastad päris halastamatu kiirusega. Eks see vist kipub reaalses elus ka nii olema, et noorusaastad jäävad paremini meelde (ja tundub, et need aastad liiguvad aeglasemalt), sest päris lapsena me õpime alles maailma tundma ja eks ootused suureks saamise osas tekitavadki veidi seda tunnet, et aeg ei lähe üldse edasi. Kuni tulevad esimene armumine, abielu, laste saamine jne, ning ühel hetkel tundub, et aeg liigubki halastamatu kiirusega edasi. Need hetked ongi mälestused, mis meid tulevikus saatma jäävad. Kes ikka tahaks mäletada seda päeva, mil tekkisid esimesed hallid juuksekarvad või tervis üles ütles? See-eest jäävad meelde need üksikud rõõmsad hetked, kui saadakse vanavanemaks, või infarkti järel haiglast koju saad. Seepärast ongi teises vaatuses tempo hoopis teine, sest sündmusi peategelaste elus ainult juhtub ja juhtub, kuni ühel hetkel tuleb tempo maha võtta ja tunnistada, et juba on 60 aastat koos oldud ja nüüd tuleb vaikselt lahkumiseks valmistuma hakata.

Tegelikult pole vahet, millised sündmused sinu elus juhtuvad ja millal nad juhtuvad. Oluline on see, et sinu kõrval on see keegi, keda sa armastad ja usaldada. Eriti hästi on siis, kui see üks ja ainus juhtub veel olema sinu esimene armastus. John ja Mary õpetavad meile seda, kuidas saada üle nendest raskematest hetkedest elus ja panevad meid nägema seda, kuidas erinevad inimesed ühte ja sama asja tõlgendavad. Kas lastest vaba nädalavahetus on suurepärane võimalus romantiliseks nädalalõpuks hotellis või hoopis ideaalne võimalus ära teha kõik nädala jooksul kuhjunud kodutööd? Igas suhtes on eriarvamusi, kuid neist on võimalik üle saada, kui seda tõeliselt tahta. Ja tahta saab ainult siis, kui teist inimest armastada. Üks on kindel – armastus, mis võib peituda ka kõige väiksemates suudlustes, päästab maailma. Mis ka parasjagu ei juhtuks, kui su kõrval on keegi, kes sind jäägitult armastab, siis te saate koos üle igast eluraskusest ja tülist.

Peab muidugi tunnistama, et kõrvalt vaadates on Johni ja Mary lugu muidugi päris kurb, sest meie loo peategelased saavad elu jooksul päris mitmel korral tõsiselt haiget. Lõppude lõpuks on tegemist muidugi ühe ilusa muinasjutuga, kus kõik lõpeb hästi ja saab isegi öelda, et kui nad surnud ei ole, siis elavad nad tänapäevani (nagu ühele tõelisele muinasjutule kohane). Kõik see, mida tegelased peaaegu kahe tunni jooksul läbi elavad on nagu sõit Ameerika mägedel. Ühel hetkel saad sa naerda nende omavahelise nääklemise või väikeste armastusavalduste pärast ja järgmisel hetkel pühid silmanurgast pisaraid, sest elu on nii kuradima ebaõiglane. Seega soovitan taskurätikud kaasa võtta, sest nutta saab päris palju. Kusjuures ma pole vist varasemalt ühegi lavastuse jooksul näinud, et nii palju inimesi korraga nina nuuskab ja silmi pühib, kui nüüd esimese vaatuse lõpus. 

Kuna ma olen see suvi nii palju teatris käinud, siis peab ütlema, et mind on üsna raske üllatada, sest tundub, et ma olen igasuguseid asju näinud. Ometigi ma üllatusin sel korral kui lihtne on teha lavastust, kui sul on head näitlejad (ja palju kostüüme). Kuigi suve suurimat teatrielamust ma sel korral ei saanud, siis vaatama soovitan ikkagi minna. Tegelikult soovitasin ma oma tuttavatele lavastust juba oma sisetunde põhjal ja peab tunnistama, et sisetunne ei vedanud mind ka sel korral alt. Näitlejad olid just täpselt nii head (või veelgi paremad), kui ma arvasin ning süžee oli veelgi elulisem, kui ma lootnud olin. Mängupaik oli samuti parajalt väike ja mõjus intiimselt ning seetõttu oli sünergia lava ja publiku vahel väga hästi tajutav. Sellele aitas kindlasti kaasa lavastaja sissejuhatav jutt, et kõik tekkinud emotsioonid võib kohe enda seest välja lasta, mitte ei pea emotsioone vaheajani kinni hoidma. 

Ma pean tunnistama, et enda sisetunde ja teistelt kuuldud kiidusõnade tõttu olid mul lavastusele ülikõrged ootused ja ma ei pidanud pettuma. Lõpp jäi minu jaoks veidi lahjaks, kuid ma usun, et see on tingitud sellest, et ma pole ise veel sellesse vanusesse jõudnud ja ma ei tea, mis tunne on oma armastusele vanaduses tagasi vaadata. Muidugi võib see olla seotud natukene ka sellega, et näitlejad on sama noored kui mina ja neil oli ka endast vanemaid inimesi veidi keerulisem kehastada ja alateadlikult kippus vanapaari stseen surnuaial veidi liiga koomiliseks muutuma. Üldiselt on siiski tunda, et lavastust on tehtud rõõmu ja armastusega ning kindlasti paneb laval toimuv ka publiku armastusse  rohkem uskuma. 

Igatahes praegu on jäänud veel viimased etendused ja seega peavad soovijad kiirustama. Kui keegi on mõelnud, et kas minna või mitte minna, siis mina soovitan igatahes minna. 

 

Autor: Jay D. Hanagan

Lavastaja: Algis Astmäe

Laval:

Anne-Mai Tevahi - Mary

Karl Edgar Tammi - John

Vahetekstide esitaja: Hannes Kaljujärv – jutustaja

 

Pileteid saab Piletilevist SIIN