Kuvatud on postitused sildiga Anne-Mai Tevahi. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Anne-Mai Tevahi. Kuva kõik postitused

01/08/2024

Leenane´i kaunitar

 31. juulil 2024 Vana-Kuberi talus Jõgevamaal

Foto: Kalev Lilleorg

Eestlane on tõesti teatrirahvas. Ilmselt pole kusagil mujal lihtsalt selline asi võimalik, et ühe suve jooksul nii palju erinevaid lavastusi välja tuuakse ning kõikidele lavastustele jätkub ka publikut. Eks minusugused teatrihullud mängivad siin tähtsat osa, sest kui kõik vaatavad kahe kuuga vähemalt 10 suvelavastust ära, siis jagubki igale poole publikut. Tegelikult on mul natukene kahju sellest, et sageli jõuavad suurema produktsiooniga lavastused juba varakult inimestele reklaami teha ning publikul on lihtsam selliseid lavastusi üles leida. Samas kui mitmed väiksemad tegijad võivad märkamatuks jääda või siis neid küll märgatakse, aga lihtsalt kardetakse et kuna reklaami pole peaaegu üldse olnud, siis äkki on tegemist mingi halva asjaga. Eks need, kes väikeste tegijate tegemistega juba kursis on, teavad kui head asja nad teevad, aga ka need inimesed, kes harvem teatrisse satuvad võiksid need väiksemad tegijad üles leida. See on küll ainult minu subjektiivne arvamus, aga sageli jääb mulle mulje, et suurte produktsioonidega lavastuste kohta võib öelda, et produktsioon on olnud suurem kui lavastus ise, samal ajal kui väiksemad tegijad pakuvad tõeliselt häid teatripärle. Kahju on ainult sellest, et need pärlid leiavad ainult vähesed üles.

Just ühe sellise väikese pärli otsa ma just äsja komistasingi ja tahan nüüd teisi ka valgustada. Kahjuks jäi minu leid liiga hiljaks (sest saatus ei tahtnud, et mul oleks lihtsalt varem võimalik seda lavastust vaatama minna) ja kui keegi nüüd tunneb, et tahaks ka seda lavastust vaatama minna, siis viimased kaks võimalust ongi täna ja homme (1. ja 2. august 2024) õhtul. Ma sisimas lootsin, et äkki mängitakse järgmine suvi ka, et siis saan veel isegi teist korda vaatama minna ja tuttavaid kaasa võtta, aga seda võimalust ei ole. Öeldakse vist, et head asja ei tohi palju olla ja nõnda pääsevad ainult kiiremad veel viimast kahte etendust vaatama. Teised peavad lihtsalt leppima siinse kiidulaulu lugemisega ja tõdemisega, et see lavastus jääbki neil vaatamata. Või siis saab keegi kergendusega ohata, et ta on seda lavastust enne mind näinud ja ta on õnnelik, et seda nägi. Ah, et mis pärl see selline on? Jõgeva Linna Teatri suvelavastus „Leenane´i kaunitar“, mida mängitakse Jõgevamaal Vana-Kuberi talus juba teist suve.

Kõigile teatrihuvilistele on kindlasti iiri näitekirjaniku Martin McDonagh´i „Leenane´i kaunitar“ tuttav ja sisu tutvustamist ei vaja. "Leenane'i kaunitar" keerleb ümber ema ja tütre, Maggie (Eve Somelar) ja Maureeni (Anne-Mai Tevahi), kes elavad koos väikese iiri külakese kitsikuses ja isolatsioonis. Maggie ja Maureeni suhe on täis aastaid kogunenud pingeid, valusid ja unistuste purunemist. Mind paeluski lavastuse juures eelkõige ema ja tütre keerulised suhted, mida mõnel pool nimetatakse tragikoomilisteks, aga mulle meeldib rohkem kasutada väljendit perekonnadraama. Ma olen suur perekonnadraamade austaja, sest seal on palju psühholoogilist põnevust ja huvitav on vaadata millised perekonnasuhted inimeste vahel valitsevad. Kuna McDonagh´i teksti on Eestis selle ilmumisest alates korduvalt lavadele toodud, on kriitika paljuski arutlenud ka selle üle kas sellised suhted saavad ema ja tütre vahel ka reaalselt eksisteerida. Kas tõesti on võimalik, et üks tütar vihkab oma ema nii palju, et on valmis teda oma õnne nimel piinama ja tapma ning kas tõesti on üks ema nii egoistlik, et on enda heaolu nimel valmis oma tütre elu ära rikkuma. Mina arvan, et sellised suhted on päriselt olemas ja võib-olla on neid isegi meie lähiringkondades, me lihtsalt ei tea sellest. Kohati oli raske aru saada kumb neist teise hulluks on ajanud ja kas üldse üks on teisest vaimses mõttes tervem või mitte.

Tegelikult on võimalik samaaegselt mõista nii ema kui tütart, hoolimata sellest et mõlemad ei tundu just kõige selgema mõistusega olevat. Maggie on 70-aastane ja tema kaks tütart on juba abiellunud ja temast kaugemale kolinud ning elavad oma elu, pööramata talle mingit tähelepanu. Nõnda teebki Maggie kõik endast sõltuva, et tema viimane kodus elav tütar jääks tema juurde ning keedaks talle putru ning teeks teed ja jõujooki. Samal ajal ihkab 40-aastane Maureen tunda kordki elus tõelist armastust ning saada eemale oma emast ning alustada oma elu, mis ei oleks seotud pudru keetmise ning tee ja jõujoogi valmistamisega. Lavastus toob esile emotsioonide laia spektri, mis ulatub armastusest ja hoolimisest vihkamise ja manipuleerimiseni, pakkudes väga suurepärast ja nauditavat näitlejatööd.

Anne-Mai Tevahi kehastab Maureeni, andes tegelaskujule erakordse sügavuse ja nüansirikkuse. Tevahi toob lavale Maureeni unistused, pettumused ja sisemise võitluse sellise tõepärasusega, et vaataja ei saa muud kui tunda kaasa tema valule ja lootustele ning mis seal salata, veidi ka rahulolevalt muiata kui Maureen ja Pato (Karmo Toome) esimest ühist ööd veetma hakkavad. Neid muigamise hetki on muidugi ikka rohkem. Maureeni konfliktid ja hetked õrnusest ning raevust loovad sügava ja kihilise tegelaskuju, kes jääb pikaks ajaks meelde. Eve Somelar Maggiena on aga sama muljetavaldav. Tema esitus Maggiena, kes on ühtaegu nii õel kui ka haavatav, loob karakteri, kes jääb vaatajate mõtetesse kummitama. Somelar suudab edasi anda Maggie manipuleerimise ja meeleheite keerulist segu, tehes tema tegelaskujust komplekse ja mitmetahulise inimese. Eriti nautisin ma neid hetki kui Somelari silmisse kuratlik helk tekkis ja tema näol oli samaaegselt naeratus ning piinatud ilme, mis andis märku sellest et Maggie naudib oma tütre piinamist, teeseldes nii mõnelgi korral abitust.

Kahe naise omavaheline pinge on tajutav ruumi teise otsa ning publik ootab iga järgmist steeni suure põnevusega. Mulle tundub, et lavastus võiks vabalt olla ainult kahe naise omavaheline dialoog. Lugu naistelt naistele, mis räägib naistest ja sinna poleks meestegelasi üldse vaja. Sest sel korral jäävad mehed minu silmis lavastuses tahaplaanile. Kuigi ilma meesteta poleks nii mõnedki nüansid naiste eludest ilmsiks tulnud, juhtisid tegelikult seda mängu siiski naised. Aga nii Karmo Toome kui ka Carl-Kristjan Sepp härrasmeestena lõid suurepärased võimalused selleks, et Anne-Mai Tevahi ja Eve Somelar saaksid laval täies hiilguses särada. Küll need hetked ka tulevad, kus naised on tagaplaanil ja mehed saavad rohkem särada. Mõnda erilist hetke näeb siiski laval ka ainult meeste esituses. Näiteks jääb meelde kohe teise vaatuse alguses Karmo Toome esitatud laul „Mägede ilusduskuninganna“ (kusjuures seda on võimalik YouTube-s kuulata SIIN), mis oli nii hästi esitatud, et üks proua publikust arvas et tegemist on vaheajal lindilt tuleva lauluga ja ei saanud üldse aru, et etendus juba käib ning jätkas oma juttu.

Kiidulaulu jätkates tuleb kiita ka mängupaika, milleks on Jõgevamaal asuv Vana-Kuberi talu ja täpsemalt toimuvad etendused vanas tallihoones. Pean tõdema, et mängupaik on äärmiselt hästi valitud ja maakivist pisikene hoone on ühteaegu intiimne mängupaik, kus kõik emotsioonid jõuavad võrdselt iga vaatajani, kuid samas on tunne nagu viibiks kaugel iiri mägedes asuvas talumajas. Ma arvan, et just see väike mängupaik ongi üks võlukomponentidest, miks lavastus nii võimas on. Lihtsalt näitlejad ei kao suurde mänguruumi ära ja kuna nad on täpselt nii lähedal, et kogu nende valu, ahastus ja rõõm on publikule selgesti näha ja tajuda, loob see lavastusele hoopis teise dimensiooni kui seda näiteks suurel teatrilaval vaadata. Vaest iiri talumaja emotsiooni annavad edasi ka ilma akendeta ruumis valisev hämarus ning üksikud mööbliesemed, mis paljuski tekitasid minus tunde nagu ma oleks 90ndatel maale vanaema juurde sattunud. Eks need 90ndate iiri ja Eesti maakohtade elamised mõnes mõttes olidki omavahel sarnased, sest vaesus lokkas mõlemas riigis. Lavastuse valgus- ja helikujundus lisavad omakorda atmosfäärile sügavust, tuues esile Iirimaa maapiirkonna sünge ja üksildase olemuse.

Kõige paremat heli- ja valguskujundust tegi sellel konkreetsel etendusel muidugi ilmataat isiklikult. Kuna lavastuses räägitakse palju vihmast ja Iirimaal pidevalt sajab, siis Jõgevamaal olnud erakordne paduvihm ja äikene andsid omalt poolt veel need õiged heliefektid juurde. Esimese hooga ei saanudki ma etenduse alguses aru, kas akna tagant paistev välk oli nüüd päris või siiski ainult valguskujundus. Kuna ruumis ühtegi päris akent ei olnud, oli sel korral tegemist valguskujundusega, aga kui ruumid oleks mõni päris aken olnud, oleks see võinud looduslik valguskujundus ka olla. Kuigi helipult oleks võinud kõik kõuekärgatused küll mängimata jätta, sest neid pakkus loodus kuhjaga. Väljas sadav paduvihm lõi veelgi enam seda illusiooni, et see kõik toimub päriselt, mitte ei ole teater, sest esimeses stseenis saabus Maureen ruumi kalosside ja vihmakeebiga ja see sisenemine tekitas tunde nagu ta oleks siit samast õuest vihma käest ruumi sisenenud, nagu seda oli mõni hetk tagasi teinud publik. Eks sellel vihmal oli muidugi oma väikene varjupool ka. Vahepeal lihtsalt sadas nii kõvasti, et vihmakrabin oli tugevam kui näitlejate tekst ja nii läksid minul mõned üksikud sõnad tekstist vihma tõttu kaduma.

Kes tahab, leiab muidugi Eesti ja Iirimaa hüljatud maapiirkondade ja sealsete inimeste eluoludes nii mitmeidki sarnasusi lisaks vihmale. Näiteks vaesus ja tööpuudus, teise riiki tööle käimine ning end seal võõrana tundmine on tundlikud teemad mõlemas riigis. Kindlasti ka ühe väikese riigi ellujäämispüüdlused ning oma keele ja kultuuri säilitamine, kui suurem riik on nad enda võimule allutanud. Kes nende teemade peale mõtleb, siis leiab kindlasti lavastusest väga palju sellist, mis tekitavad tunde, et kuigi tegevus toimub juttude järgi iiri mägedes, võiks see toimuda ka siinsamas Jõgevamaa voorde vahel, sest tegelikult probleemid on samad. Eriti kui mõelda tagasi Eesti 90ndatele, sest on ju McDonagh näidendi kirjutanud 1996. aastal ja käsitleb suuresti tolleaegseid probleeme. Mina sel korral siiski sellese nii palju ei süvenenud ja nautisin lihtsalt võimast vaatemängu, mida Tevahi ja Somelar pakkusid, ja selles oli küll ja veel, et saada selle aasta unustamatuim teatrielamus.

Jõgeva Linna Teater on tõestanud, et väikeses teatris võivad sündida suured ja võimsad lavastused, mis suudavad pakkuda sügavat emotsionaalset elamust ja jääda vaatajate südamesse pikaks ajaks. "Leenane'i kaunitar" on tõeline pärl, mida teatrihuvilised ei tohiks vahele jätta. Tegelikult ei tohiks seda ka need vahele jätta, kes teatrihuvilised pole. Ehk annaks see lavastus just inimestele selle teadmise, et teatris tehakse häid ja nauditavaid asju ning kõik ei ürita ainult publiku raha endale meelitada. Sest siin on tõesti tunda, et teatrit tehakse sellepärast, et tegijad armastavad teatrit ja neile meeldib see.

 

Autor: Martin McDonagh
Tõlkija: Erkki Sivonen
Lavastaja: Janek Varblas
Kunstnik: Janne Vaabla
Grimmikunstnik: Made Ratasepp
Valgusrežii: Erich Zelinski
Osades:
Anne-Mai Tevahi – Maureen
Eve Somelar – Maggie
Carl-Kristjan Sepp – Ray
Karmo Toome – Pato
Ülle Karu – raadiohääl
 
Rohkem infot lavastuse kohta leiab Jõgeva Linna Teatri leheküljelt

30/07/2021

Suudlused, mis päästavad maailma

 28. juulil 2021 Tartu Laulupeomuuseumi siseõues

Foto on pärit Tartu Linnateatri Facebooki lehelt

Suve kõige romantilisemaks lavastuseks tituleeritud „Suudlused“ on juba teist suve leidnud tee publiku ette. Juba teist suve olen mina tahtnud lavastust vaatama minna. Nüüd, mil mängitakse viimaseid etendusi, jõudsin ma lõpuks teatrisse. Ütlen ausalt, et ootused olid väga kõrgel. Kes varem on seda blogi lugema juhtunud, siis need on ilmselt lugenud minu „salapärasest võimest“ tajuda juba lavastuse reklaami lugedes seda, kas tegemist on väärt asjaga või mitte. „Suudluste“ puhul just nii oligi, et ma nägin reklaami ja teadsin, et seda ma tahan näha. Lisaks kuulsin siit-sealt veel soovitusi, et tegemist on väga hea lavastusega. Eks tõsiasi, et eelmine suvi olid kõik etendused üsna kiirelt välja müüdud (ja seepärast ma eelmine suvi lavastust vaatama ei jõudnudki), annab ka tõestust sellest, et tasub oma ootused kõrgeks seada.

Tegemist on üsna minimaalsete vahenditega lavale toodud lavastusega. Minimaalsete vahenditega selles mõttes, et laval pole väga palju näitlejaid ja lavakujundus ei koosne teab mis võimsalt üles ehitatud lavast. Jah, massiivsed ja keerulised lavakonstruktsioonid võivad küll teinekord mõjuda väga uhkelt, kuid nagu öeldakse, siis lihtsuses peitub võlu. Esmapilgul tundus mulle, et kogu lavakujundus ongi ainult üks pink lavanurgas. Veidi hiljem sain aru, et laval olev lillekast on samuti osa rekvisiitidest. Kuna ma pole varem Laulupeomuuseumis käinud, siis polnud mul vähimatki aimu, kas laudadest välissein (mis publiku poolt vaadatuna moodustas lava tagumise seina), on osa lavakujundusest või tegelikkuses ongi sisehoovi jääv maja välissein laudadest. Selgus, et tegemist on ikkagi lavakujundusega. Just detailid on need, mis lavakujunduses rolli mängivad ja fantaasia elama panevad. Kui mina kahtlesin seina ehtsuses, siis teistes tekitasid kahtlusi lillekastid ja teise vaatuse alguses lillekasti taha tekkinud kaks risti. Kogu etenduse aja leiad sa lavalt midagi sellist, mida sa pole seal varem näinud ja paratamatult hakkad sa endalt küsima, et kas see oli siin ka varem või pigem mitte? Tegelikult pole erilist vahet, kas need detailid on ekstra lavakujunduse jaoks paika sätitud, või on need osake Laulupeomuuseumist. Oluline on see, et kõik detailid mõjuvad loomulikult ja lasevad publikul keskenduda ainult kahele tegelastele ning nende räägitavale loole.

Suuresti ongi detailid ja nende loodud mälestused kogu lavastuse tuumaks. Lavastus vaatleb armastust läbi kahe tegelase elu. Me kohtume tegelastega esimest korda siis kui nad on üheteistkümneaastased ja näeme neid viimast korda siis, kui nad on veidi üle seitsmekümne. Tegelaste vanusest saame aimu tänu jutustajale (kuuleme ainult Hannes Kaljujärve häält), kes ütleb mitu aastat eelmisest stseenist möödunud on. Näitlejad mängivad vanuse muutumise välja just detailidega. Olgu nendeks detailideks siis muutunud hääletoon, liigutuste energilisus või kostüümid. Hoolimata sellest, et näitlejaid ei muudeta parukate ega grimmi abil nende tegelikust vanusest vanemaks, on tegelaste vananemist laval näha. Sellega saavad Anne-Mai Tevahi (Mary) ja Karl Edgar Tammi (John) hakkama tänu näitlejameisterlikkusele. Juba etenduse esimestest minutitest peale oli näha, kui hästi näitlejad enda rollidega hakkama saavad. Näiteks Tammi kehastatud 11-aastane John, kelle igast keharakust kiirgas välja poisilikku energiat. Kui John esimest korda Maryt kohtas, oli näha sellises vanuses poistele iseloomulikku ebakindlust tüdrukutega suheldes. Samal ajal oli Tevahi kehastatud 11-aastane Mary tüdruk, kellele meeldis rohkem kalapüük ja ronimine ning muud poisilikud tegevused ja ema õmmeldud kleidis tundis ta end ebamugavalt. Eks ebamugavust suurendas veelgi kohtumine Johniga. Samas see ebamugavus ja kohmetus oli mõlemal näitlejal väga hästi välja mängitud.

Nii Tevahi kui ka Tammi suutsid ära tabada Mary ja Johni jaoks erinevatele vanustele iseloomulikud nüansid. Hoolimata sellest, kas Mary ja John olid 11, 15, 23, 42, 53 või 71 aastat vanad. Ehk veidi jäi mind häirima see, et 71-aastaste Mary ja Johni puhul jäi õhku näitlejate endi vanusest tingitud noorus, mis ei tekitanud minus päris seda tunnet, et tegemist on 71-aastaste inimestega, sest füüsilised kehad olid liiga noored. Kui arvestada seda, et John ja Mary oleksid pidanud olema 71-aastased aastal 2018, siis tundus „vanainimese häälega“ rääkimine minu jaoks veidi parodeerimisena. Jah, kunagi ammu võis tunduda, et 71-aastane on väga vana, kuid kui praegu ringi vaadata, siis 71-aastane on ikka võrdlemisi noor ja kohe kindlasti ei räägi enamik 71-aastaseid sellise hädise vanainimese häälega.

Natukene jäi mind häirima ka see, et esimeses vaatuses kippusid sündmused veidi venima, samal ajal kui teises vaatuses liikusid aastad päris halastamatu kiirusega. Eks see vist kipub reaalses elus ka nii olema, et noorusaastad jäävad paremini meelde (ja tundub, et need aastad liiguvad aeglasemalt), sest päris lapsena me õpime alles maailma tundma ja eks ootused suureks saamise osas tekitavadki veidi seda tunnet, et aeg ei lähe üldse edasi. Kuni tulevad esimene armumine, abielu, laste saamine jne, ning ühel hetkel tundub, et aeg liigubki halastamatu kiirusega edasi. Need hetked ongi mälestused, mis meid tulevikus saatma jäävad. Kes ikka tahaks mäletada seda päeva, mil tekkisid esimesed hallid juuksekarvad või tervis üles ütles? See-eest jäävad meelde need üksikud rõõmsad hetked, kui saadakse vanavanemaks, või infarkti järel haiglast koju saad. Seepärast ongi teises vaatuses tempo hoopis teine, sest sündmusi peategelaste elus ainult juhtub ja juhtub, kuni ühel hetkel tuleb tempo maha võtta ja tunnistada, et juba on 60 aastat koos oldud ja nüüd tuleb vaikselt lahkumiseks valmistuma hakata.

Tegelikult pole vahet, millised sündmused sinu elus juhtuvad ja millal nad juhtuvad. Oluline on see, et sinu kõrval on see keegi, keda sa armastad ja usaldada. Eriti hästi on siis, kui see üks ja ainus juhtub veel olema sinu esimene armastus. John ja Mary õpetavad meile seda, kuidas saada üle nendest raskematest hetkedest elus ja panevad meid nägema seda, kuidas erinevad inimesed ühte ja sama asja tõlgendavad. Kas lastest vaba nädalavahetus on suurepärane võimalus romantiliseks nädalalõpuks hotellis või hoopis ideaalne võimalus ära teha kõik nädala jooksul kuhjunud kodutööd? Igas suhtes on eriarvamusi, kuid neist on võimalik üle saada, kui seda tõeliselt tahta. Ja tahta saab ainult siis, kui teist inimest armastada. Üks on kindel – armastus, mis võib peituda ka kõige väiksemates suudlustes, päästab maailma. Mis ka parasjagu ei juhtuks, kui su kõrval on keegi, kes sind jäägitult armastab, siis te saate koos üle igast eluraskusest ja tülist.

Peab muidugi tunnistama, et kõrvalt vaadates on Johni ja Mary lugu muidugi päris kurb, sest meie loo peategelased saavad elu jooksul päris mitmel korral tõsiselt haiget. Lõppude lõpuks on tegemist muidugi ühe ilusa muinasjutuga, kus kõik lõpeb hästi ja saab isegi öelda, et kui nad surnud ei ole, siis elavad nad tänapäevani (nagu ühele tõelisele muinasjutule kohane). Kõik see, mida tegelased peaaegu kahe tunni jooksul läbi elavad on nagu sõit Ameerika mägedel. Ühel hetkel saad sa naerda nende omavahelise nääklemise või väikeste armastusavalduste pärast ja järgmisel hetkel pühid silmanurgast pisaraid, sest elu on nii kuradima ebaõiglane. Seega soovitan taskurätikud kaasa võtta, sest nutta saab päris palju. Kusjuures ma pole vist varasemalt ühegi lavastuse jooksul näinud, et nii palju inimesi korraga nina nuuskab ja silmi pühib, kui nüüd esimese vaatuse lõpus. 

Kuna ma olen see suvi nii palju teatris käinud, siis peab ütlema, et mind on üsna raske üllatada, sest tundub, et ma olen igasuguseid asju näinud. Ometigi ma üllatusin sel korral kui lihtne on teha lavastust, kui sul on head näitlejad (ja palju kostüüme). Kuigi suve suurimat teatrielamust ma sel korral ei saanud, siis vaatama soovitan ikkagi minna. Tegelikult soovitasin ma oma tuttavatele lavastust juba oma sisetunde põhjal ja peab tunnistama, et sisetunne ei vedanud mind ka sel korral alt. Näitlejad olid just täpselt nii head (või veelgi paremad), kui ma arvasin ning süžee oli veelgi elulisem, kui ma lootnud olin. Mängupaik oli samuti parajalt väike ja mõjus intiimselt ning seetõttu oli sünergia lava ja publiku vahel väga hästi tajutav. Sellele aitas kindlasti kaasa lavastaja sissejuhatav jutt, et kõik tekkinud emotsioonid võib kohe enda seest välja lasta, mitte ei pea emotsioone vaheajani kinni hoidma. 

Ma pean tunnistama, et enda sisetunde ja teistelt kuuldud kiidusõnade tõttu olid mul lavastusele ülikõrged ootused ja ma ei pidanud pettuma. Lõpp jäi minu jaoks veidi lahjaks, kuid ma usun, et see on tingitud sellest, et ma pole ise veel sellesse vanusesse jõudnud ja ma ei tea, mis tunne on oma armastusele vanaduses tagasi vaadata. Muidugi võib see olla seotud natukene ka sellega, et näitlejad on sama noored kui mina ja neil oli ka endast vanemaid inimesi veidi keerulisem kehastada ja alateadlikult kippus vanapaari stseen surnuaial veidi liiga koomiliseks muutuma. Üldiselt on siiski tunda, et lavastust on tehtud rõõmu ja armastusega ning kindlasti paneb laval toimuv ka publiku armastusse  rohkem uskuma. 

Igatahes praegu on jäänud veel viimased etendused ja seega peavad soovijad kiirustama. Kui keegi on mõelnud, et kas minna või mitte minna, siis mina soovitan igatahes minna. 

 

Autor: Jay D. Hanagan

Lavastaja: Algis Astmäe

Laval:

Anne-Mai Tevahi - Mary

Karl Edgar Tammi - John

Vahetekstide esitaja: Hannes Kaljujärv – jutustaja

 

Pileteid saab Piletilevist SIIN

16/06/2021

Raamid

 14.06.2021 Viljandi Seasaare Teatris

Foto Pärit seasaare Teatri Facebooki leheküljelt

Teate, mis mulle selle blogi juures siin kõige rohkem meeldib? See, et see on minu oma ja ma võin kirjutada täpselt nendest asjadest, millest ma tahan ja millal ma tahan.

Näiteks õpetatakse meile koolis, et kontrolletenduse põhjal arvustust kirjutada ei tohi. Ja ilmselt pole keegi väga näinud, et teatrikriitikud harrastusteatrite tegemisi kajastaksid. Mitte, et ma end teatrikriitikuks peaksin, aga siiski... Sel korral kirjutan oma mõtetest harrastusteatri lavastuse kohta kontrolletenduse põhjal. Ja seda ainult seepärast, et mul on siin blogis vaba voli seda teha. Olgem ausad, tegelikult on lavastaja luba ka olemas kontrolletenduse põhjal oma mõtetest kirjutada. Siiski ma igaks juhuks rõhutan veel üle, et tegemist pole arvustusega, vaid puhtalt minu mõtete ja arvamustega ning pigem on tegemist erijuhtumiga. Enamasti ikkagi kirjutan etenduste põhjal oma postitusi.

Esmalt pean mainima, et mulle meeldis "Raamid" kordades rohkem, kui eelmisel õhtul Jõgeval nähtud "Ja kui nad surnud ei ole...". Mainisin seda ainult selleks, et natukene vähendada seda arvamust, et harrastusteatrid teevad halba tööd ja ühel tõelisel teatrihuvilisel ei sobi harrastusteatrite tegemisi vaatamas käia. Seega on mul praegu tõeliselt hea võimalus julgustada kõiki 18., 19. või 30. juunil (ja loodetavasti ka edaspidi) Viljandi Seasaare Teatrisse minema. Võin käsi südamel vanduda, et saate parema elamuse, kui nii mõnestki kutselisest teatrist. Mulle isiklikult meeldiks muidugi väga, kui inimesed rohkem ka harrastusteatreid külastaksid. Kahjuks olen ma ka enda tutvusringkonnast kuulnud palju seda suhtumist, et „ah mis teater see harrastusteater ikka on“. Minu meelest teevad teinekord asjaarmastajad asju professionaalidest tunduvalt paremini, sest neil on südamest tulev soov seda teha, samal ajal kui professionaal saab palka ja tunneb, et tal on kohustus oma tööd teha. Aga see oli lihtsalt väikene kõrvalepõige.

Minu poolne hea soovitus on taskurätt teatrisse kaasa võtta, sest lugu iseenesest on kurb ja silmad muutuvad kergesti märjaks. Kuigi ma üritasin sel korral äärmiselt tubli olla ja mitte vesistama hakata. Kaasas olnud sõbranna vesistas sel korral minu eest. Kusjuures see sõbranna pole üldse nii märgade silmadega kui mina, seega see, et tema silmad märjaks muutusid on päris kõva näitaja. Üheks põhjuseks, miks lugu nii südamesse poeb, on kindlasti see, et see teema puudutab paljusid meist väga lähedalt ja isiklikult. Loo keskmes on üks pealtnäha tavaline perekond - ema, isa ja nende täiskasvanud tütar. Tegelikult on tegemist väga kurva perekonnadraamaga. Emal on mingisugune haigus, mille nime meile ei öelda kuid meie sõbrannaga tarkade tervishoiutöötajatena nimetasime  selle aju degeneratiivseks haiguseks. Piltlikult öeldes tähendab see seda, et inimese aju on kaotanud oma normaalse funktsioneerimisoskuse ja inimene muutub lolliks. Aga nüüd ma kaldusin jälle teemast kõrvale. „Raamide“ ema ei räägi enam ja vajab jälgimist ning hoolt 24/7. Kusjuures tegemist pole üldse vana inimesega. Seda traagilisemalt lugu mõjub, sest ühiskonnas ollakse veidi rohkem harjunud sellega, et eakad inimesed on need, kes haigestuvad ja keda siis lähedased põetama peavad hakkama. Mida teha aga siis, kui sul on olemas ema/abikaasa, kes väliselt näeb välja justkui see inimene, keda sa armastad ja tunned, kuid kes ei anna kuidagi märku, et ta sinust sõnadest aru saab või annab sulle kuidagigi märku, et ka tema armastab sind jätkuvalt. Üksnes selgematel hetkedel küsib sinult: "Kes sa oled?". 

Mis toimub selle mehe peas, kes ei kuule õhtul töölt koju tulles, kuidas tema armastatud naine talle armastust avaldab või temaga näägutab, sest mees on mõne üleliigse napsu võtnud? Kas tütar peaks kodust välja kolima, jättes ema päevaseks ajaks omapead, et iseenda perekond luua? Kuidas käituda, kui sa ei tea, kas sinu armastatud inimene ei saa enda tundeid väljendada ja sa ei tea mida ta mõtleb ja tunneb? Nii ongi isa ja tütar dilemma ees, kas jätta ema koju, sest ta on ju ikkagi nende pereliige ja on seni nende eest hoolitsenud ja nüüd on isa ja tütre kord ema eest hoolitseda, sest nad ju armastavad teda. Või oleks õigem ema panna hooldekodusse, sest seal on väljaõppinud töötajad ja turvaline keskkond kus ema saaks rahus teiste omasuguste hulgas olla. Samal ajal saaks tütar ema hoolitsemise asemel endale oma pere luua ja isast saaks vanaisa, et ta saaks jälle elust rõõmu tunda. Iseasi on see, kas seda tahavad nemad, või on see ühiskonna surve?

Kahjuks oma töös näen väga tihti, et enda lähedasi ei taheta hooldekodusse panna, sest mida teised arvavad? Äkki nad arvavad, et ma enam ei armasta ja ei hooli enda lähedasest, kui ma ta hooldekodusse panen, kuigi võiksin teda kodus ise hooldada. Samas kui lähedane on suuteline ise liikuma ja ehk ka mõningal määral enda eest ise hoolitsema, leidub ikka keegi, kes arvustab seda, miks selline inimene hooldekodusse pandi, sest ta ju liigub ise ja saab ise söönuks ja riidesse pandud ehk võiks kodus edasi elada ja toimetada. Tegelikult ei saa mitte keegi kõrvalt vaadates neid otsuseid arvustada, sest üks asi on see, mida me teistele välja näitame ja teine on see, mida me enda sisimas tahame ja õigeks peame. Just nendest rasketest heitlustest räägitakse ka "Raamides". 

Seega pole tegemist mitte eriti meeldiva teemaga. Samas on näitlejad nii soojad ja siirad, et teatrisaalist pole võimalik masendusega lahkuda. Ma tahaks eriliselt kiita Reet Raudseppa, kes mängis üli hästi haiget ema. Ma küll ei tea, millega ta muidu tegeleb, äkki ta töötab samuti haiglas ja on selliseid inimesi liigagi palju näinud. Aga te vaadake kasvõi seda jala hoidmist postituse päisepildil. Enam täpsemalt ei saagi selliseid inimesi kujutada. Mul oli igatahes väga mitmeid deja vu hetki kui ma sellist ema laval nägin. Kahjuks pole pildilt võimalik seda tühja pilku Raudsepa silmades edasi anda. See oli ka väga täpselt tabatud. Ma tahaks öelda, et Raudsepa haige ema oli üle paisutatud, aga kahjuks just sellised need inimesed ongi. Kusjuures kutseliste näitlejate puhul olen ma täheldanud, et nad kipuvad haigeid või eriliste tunnustega tegelaskujusid üle mängima, mis minu meelest ei mõju kunagi hästi. Eriti tahaks kiita Reet Raudseppa selle eest, ema vaev ja segadus olid edasi antud praktiliselt ilma sõnadeta. Sõnadesse on veidi kergem emotsioone põimida, aga kui sul on terve tunni jooksul vaja öelda mõned üksikud laused, siis on tegelaskuju loomine palju keerulisem. Ja Reet Raudsepp sai sellega suurepäraselt hakkama. Need mõned laused, mis tal öelda olid, olid väga täpselt kaalutud ja andsid edasi kogu seda ahastust, mida ema oma haigusega kaasnevalt tundis.

Pikaajalisematele blogilugejatele pole ilmselt üllatus, et Anne-Mai Tevahi on mulle ammu silma jäänud. Ka sel korral pole mul tema kohta midagi halba öelda. Võib-olla jäi tema kehastatud tütar minu jaoks veidi liiga lapselikuks. Kuigi see lapselikkus tekkis mul seoses sellega, et Anne-Mai olemus jätabki temast hästi õrna ja unistava loomuga inimese mulje ja see kandus minu meelest ka tema kehastatud tütresse edasi. Ma ausalt öeldes ei kujuta teda väga ette karmi olekuga mässavat tütart kehastamas. Kuid just mingit mässumeelsust oleksin ma näha tahtnud. Minu jaoks mõjus see liigne unistamine veidi ebaloomulikult. Samas unistas ta enamasti emaga kahekesi olles ja selline unistamine võis väljendada ka igatsust oma endise ema järgi. Ma oleksin tütrelt oodanud natukene rohkem vabaduse ihalust, sest temal oli terve elu ees. Ükskõik kui väga tütar oma ema ei armastanud, siis armastusest vihkamiseni on ainult üks samm ja tegelikult käib kõikidel omastehooldajatel vähemalt korra peast läbi see mõte, et ma enam ei jaksa ja tahaks normaalset elu elada. Hoopis isa oli see, kes tütrele ütles, et ta peaks enda elu peale mõtlema, mitte 24/7 ema eest hoolitsema. Praegu oli ainus märk tütre vabaduse ihalusest õhupall kui vabaduse sümbol. Tütar meenutas emaga koos seda, kuidas nad akna taga lendavaid õhupalle vaatasid ning etenduse lõpus vaatasid nad isaga aknast mööduvaid õhupalle ja vaidlesid nende värvide üle. Siiski minu jaoks jäi sõnalisest vabaduse ihalusest väheks ja ma oleks seda vabaduse ihalust ka tegudes rohkem näha tahtnud. Kasvõi sekundiline kõhklus, enne kui tütar läheb järjekordselt ohtlikul rõdul olevat ema tuppa tagasi tooma.

Jaanus Kukk isana jättis mulle ka veidi leebe mulje. Eriti selles stseenis, kus isa tuli väidetavalt napsisena koju. Kui sellest poleks juttu olnud, siis ma poleks arugi saanud, et isa purjus on. Kuigi purjus ja vägivaldne isa oleks vist loo mõttes veidi liig olnud, kuid tekstist sain ma justkui aru, et kui isa purjus on, siis ta on veidi ettearvamatum. Seega oleksin ma stseenis, kus isa töölt koju saabub, oodanud Kukelt veidi rohkem äkilisust, mis tütre võpatama ja eemale tõmbuma paneb. Üldiselt sobisid näitlejad omavahel hästi kokku ja kõik said oma osatäitmistega hästi hakkama ning olid orgaanilised. Minu meelest kõige hullem vaatepilt on see, kui oma osatäitmist tehakse hästi punnitatult ja püüdlikult ning siis kaob ka näitlejate omavaheline orgaanilisus ära. Trio koosseisus Raudsepp, Tevahi ja Kukk olid väga nauditavad vaadata ja mul ei tekkinud kordagi mõtet, et keegi neist oleks üleliigne või mõni tegelane võiks veel juures olla. Mis kõige tähtsam, mul ei olnud kordagi igav.

Lavakujunduse seisukohast oli geniaalne lahendus maalriteibiga põrandale korteri plaani maha märkimine. Toimis väga hästi ja ma imestan, et ma pole sellist lahendust varem teatris nägema juhtunud. Esimene mõte oli mul küll, et nad teevad endale mingeid raame, kuid hiljem sain aru, et tegelikult märgiti maha erinevad toad, kus tegelased said siis vajadusel üksinda olla. Otse lava tagaseinas oli suur fooliumpaberist peegli moodi ruut, millelt sai tegelaste varjusid jälgida, kuid mulle külje peale need varjud väga mõju ei avaldanud. Ilmselt otse selle nn „peegli“ vastas istudes oleks sellest efektist paremini aru saanud. Tegelikult oleks vist õigem öelda, et ma olin süžeesse nii süvenenud, et ega minu jaoks väga muud maailma ei eksisteerinudki ja seepärast ma lavakujunduse kohta midagi väga öelda ei oskagi. Natukene ikka jälgisin näitlejate liikumist ka, aga just seda keskkonda ma väga tähele ei pannud. Välja arvatud valge laud koos kolme punase taburetiga. Mul on emal köögis samasugused taburetid ja laud, seega tundus kogu lugu veelgi intiimsem, sest ma seostasingi seda koduga ja ei süvenenud väga sellesse, mis ümberringi toimus. Muidugi läks osa energiast ka sellele, et mitte väga pisardama hakata.

Näitlejatehnilisest aspektist vaadates meeldis mulle lisaks Reet Raudsepa ema kehastamisele kõige rohkem stseen kus isa ja tütar omavahel võitlevad. Kusjuures võitlus polnud klassikaline kaklemine, kuigi koosnes kaklemise elementidest. Kõik elemendid olid aegluubis ja graatsiliselt täpsete liigutustena välja toodud ning stseen näitas ikkagi seda kuidas isa ja tütar omavahel karvupidi kokku lähevad, kuid see ei mõjunud klassikalise füüsilise vägivallana. Need minutid kus Anne-Mai Tevahi ja Jaanus Kukk niimoodi muusika saatel ümber laua liikusid, olid minu meelest eriti vajalikud selleks, et kogu seni nähtud ja kuuldud info endast läbi lasta ning natukene pisaratega võitlemisest taastuda. Sel hetkel ei pidanud süvenema nii olulistesse sõnadesse, vaid sai lihtsalt vaadata liikumist, mis oli kogu etenduse tempost palju aeglasem.

Lõpetuseks tahaksin jõuda sinna, millest ma alustasin. Ärge kartke harrastusteatrite lavastusi, sest need võivad teile väga ägedaid elamusi pakkuda. Ja ma ei väida seda ainult selle ühe lavastuse põhjal, vaid minu harrastusteatri vaatamise kogemused on juba päris pikaajalised.

Kuigi ma just mõtlesin sellele, et äkki ma pole väga objektiivne, sest see teema puudutab mind tööalaselt palju ja äkki seepärast tundus see teema (ja sellega koos ka kogu lavastus tervikuna) mulle nii huvitavana. Sisuliselt tegelen ma nende teemadega töö juures igapäevaselt ja seega on need probleemid mulle vägagi tuttavad. Siiski jään ma sellele kindlaks, et Janno Puusepp oskab hästi kirjutada ja ilmselgelt on tal enda kirjutatud tekste lavastades ka väga konkreetne visioon silme ees, milline peab lõpptulemus välja nägema. Ilmselt see on ka üks tema lavastuste edu võtmetest. Ja mis seal salata, suurem enamus harrastusteatri lavastustest, mis mulle positiivseid emotsioone on pakkunud, on just Janno Puusepa kirjutatud ja/või lavastatud. Teine pool on Lutsu Teatri lavastused J

 

Autor ja lavastaja: Janno Puusepp

Osades:

Reet Raudsepp - ema

Anne-Mai Tevahi - tütar

Jaanus Kukk - isa

 

Pileteid saab osta SIIT

24/12/2019

Kenneth ja Jo

3. detsembril 2019 Elutuba Lava Taga



Kui mind sel korral kutsuti Teater Must JaAm etendusele „Kenneth & Jo“, siis ma olin väga õnnelik, sest nende eelmine lavastus „Leivi“ (lugeda saab SIIT) meeldis mulle väga. „Kennethi & Jo“ puhul tutvustati lavastust kui kriminaalset põnevikku inimestest, keda painab igavus. Kuigi tegemist on krimilooga, aimasin ma ikkagi mingit psühholoogilist mõõdet. Ja psühholoogiline teater mulle teadupärast meeldib.
Lavastuse sisutuvustus oli üsna napp, seega ma ei teadnud väga palju, mida oodata. Krimkad pole ka väga minu maitsele. Olgu nad siis kas teatrilavastuse, raamatu või filmi kujul. Samas on alati hea, midagi uut kogeda. Kuigi krimkade puhul on üsna sageli siiski lõpp väga etteaimatav. Sel korral olin ma positiivselt üllatunud, et iga kord kui ma arvasin, et nüüd on lõpp, siis tegid sündmused hoopis uue pöörde ja tegevus läks täie hooga edasi. Sellist lõppu ma vist ei oleks küll oodata osanud. Ärge nüüd ainult lootke, et ma hakkan sisu väga detailselt kirjeldama, sest muidu kaob teil teatrisse minnes igasugune põnevus ära.
Nii palju saan siiski öelda, et tegemist on ühe abielupaariga, kus mehel paistab olevat nii raha kui ka võimu ja kes on sellega endale saanud noore naise. Nagu selliste suhete puhul juhtuda võib, on naine endale leidnud noorema armukese, kellega ta tahab mehe juurest lahkuda. Edasi hakkamegi nägema, kuidas näeb lahkumise protsess välja, kui mees lahutust anda ei taha. Kas see kõik on armukadedus ja tõelisus või ainult igavusest välja mõeldud mäng.
Laval on kaks näitlejat – Anne-Mai Tevahi ja Margus Mankin. Anne-Mai Tevahi nimi on mulle juba tuttav ja seega oli teda üllatav näha veidi teistsuguses rollis. Täpselt nii nagu pärast etendust toimunud vestlusel ka räägiti, on mulle tundunud, et Tevahi mängib alati kauni hingega noori ning õrnu tütarlapsi. Aga kuna ma olen teda ainult kahes lavastuses näinud, siis ma ei hakanud sellest järeldusi tegema, sest äkki tal on veel teistsuguseid rolle kuhjaga olnud. Tuleb välja, et vist ei ole. Sel korral oli ta siis femme fatale ja esialgu oli seda veidi harjumatu vaadata. Kuigi kui see esimene võõristus mööda läks, siis hakkasin ma huviga vaatama, milline naine Jo on. Nagu ikka, oli Tevahi mängimist huvitav vaadata. Lausa nii huvitav, et ma kohati unustasin üldse ära, et laval on ka teine näitleja.
Margus Mankiniga polnud ma varem kokku puutunud. Küll aga sain peale etendust toimunud vestlusest aru, et enamasti kehastabki Mankin pigem halbu ja kurje tegelasi. Ma isegi saan vist aru, miks see nii kujunenud on. Midagi tema välimuses tekitab sellise tunde, et tema sobiks rohkem halvaks tegelaseks. Kuigi sel korral ei saa ma öelda, et tema kehastatud Kenneth oleks üdini halb tegelane olnud. Tavaliselt krimilugudes on keegi paha, kes kuriteo toime paneb, kuid sel korral ei saa küll öelda, et Kenneth oli see paha ja Jo hea tegelane. Pigem oli neis mõlemas nii hea kui halva tegelase omadusi. See tegi ka loo jälgimise huvitavaks, sest esimesest hetkest alates polnud aru saada, et tema on nüüd hea ja tema paha. Kuigi ma jälgisin väga palju Anne-Mai Tevahit, leidsin ikka aega Margus Mankini vaatamiseks. Kohe päris etenduse alguses oli korraks hetk, kus ta tekstiga veidi soperdas, kuid muidu ütleksin ma, et ta tegi nii mõnelegi kutselisele näitlejale silmad ette. Vestlusest sain aru, et Tevahi ja Mankin said ka esimest korda laval kokku, kuid nende vahel oli keemia ja särin täitsa olemas. See oli käesoleva lavastuse puhul aga esmatähtis. Ilma keemiata poleks Kennethi ja Jo vaheline mäng pooltki see, mis ta oli.
Eriti põnevaks läks asi muidugi siis, kui nii Tevahi kui Mankin kedagi teist järgi tegid. See lasi paista kui heade näitlejatega tegemist on. Eriti meeldisid mulle need stseenid, kus Mankin naist järgi tegi. Tüüpilisele mehele omase pilke ja irooniaga. Need olid vist need ainsad kohad, kus ma natukene naerda sain. Õnneks neid kohti oli päris palju. Ka Tevahi sai meeste parodeerimisega hästi hakkama. Aga kuna ma olen naine, siis mulle jäi ikka see Mankini poolne naiste parodeerimine rohkem silma.
Üldse sain ma sel korral vähe naerda, sest lugu polnud päris selline, kus naerda saaks. Ja kuna päris etenduse alguses hoiatati, et laval kasutatakse valjusid heliefekte, siis olin ma pidevalt valvel. Nimelt on mul komme iga natukene tugevama heli peale väga silmnähtavalt võpatada ja ehmuda. Nii, et isegi kui oli mõni selline koht, kus oleks ehk naerda saanud, ei keskendunud ma sellele. Mingi hetk nägin Mankini püksivärvli vahel revolvrit ja siis oli mulle asi selge. Kui ikka püstol on laval, siis see teeb ka pauku. Nüüd jäi ainult üle oodata, millal see pauk tuleb.
Selles osas hoitakse ka publiku närve üsna pingul, et püstol käib Kennethi ja Jo käes päris mitmel korral edasi-tagasi ja neid olukordi, kus üks võiks teise maha lasta on rohkem kui üks. Seda, kas keegi üldse maha lastakse või kui lastakse, siis kes keda tulistab saate siis teada, kui teatrisse lähete. Krimilugude ja põneviku fännidele peaks lavastus kindlasti meeldima. Eks ta natukene klišeelik ole, selles suhtes, et vanem mees ja noorem naine ja kindlasti peab siis armuke olema ja varanduse jagamine jne. Aga päris seebikaks asi ei muutu ja põnevust jagub küllaga.
Mul on ainult natukene kahju, et seda psühholoogilist poolt, mida ma nii väga ootasin, jäi väheks. Või oli asi selles, et ma käisin esietendust vaatamas ja siis polnud näitlejad teksti veel nii omaks mänginud. Ehk olin ma hoopis ise nii keskendunud selle püstolilasu ootamisele, et ei pannud psühholoogilisi momente tähele. Igatahes erinevaid emotsioone mul etenduse lõppedes väga palju ei olnud. Selles mõttes, meeldis „Leivi“ mulle rohkem, et see pani erinevad mõtted peas ringi liikuma. Äkki ma lihtsalt pole selliste suhetega kokku puutunud nagu oli Kennethil ja Jo´l ja seepärast ei osanud ma sellest ka midagi arvata.
Siiski ei tähenda see, et tegemist on halva lavastusega. Lihtsalt žanrid olid erinevad ja Leiviga suutsin ma samastuda paremini. Seega tuli sealne psühholoogiline mõõde minu jaoks paremini esile. Kindlasti saaks ka Kennethi ja Jo puhul mõtteid mõlgutada selle üle, miks nende kooselu selliseks muutunud on ja miks nad käituvad nii nagu nad käituvad. Ehk nõuab sellest aru saamine veidi pikemat lavastuse sisse mängimist ja ühtse rütmi saavutamist. Potensiaali lavastusel igatahes on ja kuna kriminaalseid põnevikke mängitakse kutselistes teatrites vähem, siis soovitan kõigil huvilistel Must JaAm üles otsida ja minna vaadata millega Kenneth ja Jo siis tegelevad.

Autor ja lavastaja: Janno Puusepp
Kunstnik: Anne-Mai Tevahi
Mängivad:
Anne-Mai Tevahi - Jo
Margus Mankin - Kenneth

* – Päisefoto autor on Karl Lepp (foto pärit Facebookist)

27/11/2019

Leivi

20. novembril 2019 Elutuba Lava Taga (Tartu Aparaaditehases)


Kui lavastus on mitmeid auhindu võitnud, siis kindlasti on tegemist väärt lavastusega. Ka “Leivi” on mitmeid auhindu võitnud ja seda täiesti õigustatult. Kahjuks on tegemist harrastustrupiga ja nii ei leia suur osa teatripublikust head lavastust ülesse. Aga ärge muretsege, ma aitan teil Leivi ja Ukuga tuttavaks saada. Ja see on selline tutvus, mida ei pea hiljem kahetsema.
Kui Janno Puusepp mind teatrisse kutsus, siis olin ma kohe nõus, sest kes ei tahaks tasuta teatrisse minna. Mis seal salata, ma olin enne teatrisse minekut veidi närvis ka. Mis siis, kui mulle ei meeldi see, mida ma laval näen? Kutselised teatridki, kellel on raha ja võimalusi veidi rohkem ei suuda mulle emotsiooni pakkuda, mida ma siis veel harrastustrupilt lootma pean? Koolis on ka nii palju vaja teha ja igasuguseid teatriteksti ja etenduse analüüse ja esseesid kirjutada, et aega pole väga raisata. Õnneks olen ma seda blogi pidades õppinud, et kui sulle võimalus antakse, siis tuleb seda kasutada, sest iial ei tea, mis sind teatris oodata võib.
Siiski ei läinud ma negatiivsete ootustega teatrisse. Pigem läksin täitsa ilma igasuguste lootuste/ootusteta. Toimumiskoht – Elutuba Lava Taga, oli mulle ka täiesti võõras koht. Seega ei teadnud ma üldse, mida oodata. Ega ma enne etendust guugeldama ka ei hakanud, et äkki tuleb midagi välja. Äkki oleksin pidanud, oleksin vähemalt näinud, et “Leivi” on mitmeid auhindu saanud ja järelikult on väärt lavastus. Sel korral piisas mulle täielikult teadmisest, et lavastuses mängib nimitegelast Anne-Mai Tevahi, keda ma olin varem suvelavastuses „Luke Venus“ näinud ja kes mulle seal sügava mulje jättis.
Igatahes minu kahtlused hakkasid juba siis hajuma, kui ma Aparaaditehase sisehoovi jõudsin. Kõik need tulukesed ja atmosfäär oli lihtsalt nii lummav. Aga kui ma etenduspaika jõudsin, siis oli mu esimene mõte, et miks ma sellest kohast varem kuulnud ei olnud. See oleks ideaalne koht olnud, kus oma sünnipäeva suvel pidada. Täpselt nii hubane ja mõnusalt valgustatud. Kuigi ilmselt see hubasus sobis praegusesse kõledasse sügisesse paremini kui sooja suvesse (mitte, et mu sünnipäeva ajal oleks väga soe ja ilus ilm olnud). Veelgi kodusemaks tegi olemise võimalus teed või vett endale võtta ja niimoodi mõnusalt etendust jälgida.
Lavastuse esimestel minutitel pannakse vaatajate fantaasia kohe tööle. Ma küll kella pealt aega ei võtnud, aga esimesed paar minutit toimus tegevus ukse taga koridoris ja me saime ainult kuulda, mida Uku ja Leivi omavahel rääkisid. Tundus täiesti tavaline vestlus olevat ja siis ei osanud ma lavastusest veel väga midagi suurt arvata. Aga kohe kui näitlejad lavale jõudsid, olin ma müüdud. Esimene mõte oli küll see, et Anne-Mai Tevahi kehastatud Leivi on samasugune, kui Helena, keda ta „Luke Venuses“ kehastas. Kuna ta mulle seal meeldis, siis olin ma selle mõttega rahul. Samas mõtlesn, et tahaks teda ikka natukene teistsugustes rollides ka näha. Minu õnneks ikka nägin teistsugust osatäitmist ja sain veenduda, et Anne-Mai Tevahi ongi väga andekas.
Janno Puuseppa polnud ma varem näitlemas näinud, seega tema osas mul nii palju emotsioone ei olnud. Teadsin temast ainult seda, et ta kirjutab ise väga palju näidendeid ja lavastab palju Kuna ta ise oli ka selle lavastuse lavastaja ja autor, siis eks tal oli kindel visioon, milline Uku tegelaskuju olema peaks. Selle võrra oli tal ilmselt raskem Ukut mängida, sest kui sul on visioon silem ees, siis on natuke raske perfektset sooritus teha. Mitte, et ma väidaksin, et Puusepa kehastatud Uku kehv oleks olnud. Mitte seda, aga võib-olla oli seal natukene tunda seda, et lavastaja tahaks natukene veel paremat Ukut saada.
Igatahes poleks ma osanud oodata, et Tevahi ja Puusepp omavahel laval nii hästi kokku sobivad. Eks öeldakse, et vastandid tõmbuvad ja nii juhtus ka lavastuses. Kuigi Leivi oli pealtnäha veidi lihtsameelne, aga see-eest äärmiselt energiline ning Uku arukas ja vaikne noormees, sobisid nad omavahel suurepäraselt. Kuigi ma kumbagi neist reaalses elus ei tunne, siis jäi mulle mulje, et nad sobivad ka väljaspool teatrilava omavahel suurepäraselt ja see oligi nende suurepärase lavalise klapi põhjuseks. Erinevad natuurid tegid lavastuse sündmustiku jälgimise nauditavaks ja rõhutasid ehk nii mõndagi nüanssi, mida muidu poleks märganud.
Kuna lavastust tutvustati kui siira armastuse lugu, siis ma olin valmis nägema mingit klassikalist armastuslugu. Umbes midagi sarnast, nagu Mehhiko (tänapäeval vist rohkem Türgi) seriaalides näha võib. See, millest tegelikult lugu rääkis, oli päris ootamatu. Kogu lugu käis armastuse ümber, aga üsna ootamatu vaatenurga alt. Jah, natukene oli seda seebikatele omast tulin-nägin-armusin asja ka, aga seda oli vähe ja see kadus kogu laiema teema sisse ära.
Mõned kohad olid naljakad. Tegelikult ei olnud naljakad, aga mul tekkisid lihtsalt teatud assotsiatsioonid, mis olid naljakad ja ajasid mu naerma. Aga mõni koht oli küll selline, et ma võitlesin vägisi pisaratega ja siis keegi kusagil kõrval naerab. Tegelikult ei olnud lavastuses mitte midagi naljakat. Ma isegi arvan, et see naer oli pigem iniemste kaitserefleks, et tõsised teemasid endale mitte ligi lasta. Kui mõtlema hakata, et kuidas saab üks mees oma naisele nii palju haiget teha, et naine arvab täiesti siiralt, et ta on rumal, siis see on väga kurb. Isegi mitte kurb, vaid mind ajab selline asi vihale. Või, et see on täiesti normaalne, et mees hoiab avalikult kodus teise naise pilti ja kingib talle lilli, aga oma naisele lilli ei kingi. Või kui külalised tulevad, on naise koht põrandal vaiba peal. Ja naine on sellega nii harjunud, et isegi kui kedagi teist ei ole, istub ta tooli asemel põrandale vaiba peale. Siit saaks psühholoog väga head materjali tingitud ja tingimatute reflekside kirjeldamiseks.
Kuigi mul oli Leivist kahju, siis teisest küljest imetlen ma teda ka väga. Eriti tema oskust, kõiki asju positiivselt võtta. Näiteks, kui kodus teed ei ole, siis joome keedetud vett suhkruga ja kujutame ette, et joome teed. Või kui veinipokaale kodus pole, siis joome veini tassidest ja kujutame ette, et need ongi pokaalid. Selline positiivsus on kadestamist väärt. Samas kahtlustan ma, et see fantaasiamaailm ongi Leivil just selle tõttu nii hästi arenenud, et reaalne maailm pole tema vastu nii tore ning fantaasia ongi see, kus ta saab oma mehe eest peitu minna. Ja see on kurb. Isegi väga kurb. Ja see mind nutma ajaski. Tegelikult esimest korda hakkasid vist pisarad mul jooksma siis, kui Leivi rääkis, kuidas ta oma lapse kaotas. Samas tundsin natukene ka kergendust ja seda tüüpilisele eestlasele omast tänutunnet, et minu elu nii hull ei ole. Naudin oma üksiku elu edasi ja loodan, et ühel päeval tuleb minu ukse taha ka keegi Uku sarnane.
Siiski ei pea keegi kartma, et kogu lugu nii sünge on. Nagu ma juba mainisin, siis mõned inimesed said ikka naerda ka. Ja ma ei usu, et kõik inimesed minusugused on ja iga pisema kurva tekstiosa peale nutta lahistavad. Seda võin ma teile küll öelda, et minu teatris nutmine on justkui kvaliteedimärk. Kui mina nutma hakkan, siis järelikult on tegemist hea lavastusega, mis mulle on nii südamesse suutnud pugeda, et ma hakkan tegelastele nii palju kaasa elama, et pisar tuleb silma.
Päris tragöödiaks ma lavastust siiski ei nimeta, sest Leivil on võimalus sellest jubedast elust välja murda ja oma tõeline mina nähtavale tuua. See, kas ta seda ka teeb, jääb lõpuks küll iga vaataja enda otsustada. Uku talle selle võimaluse pakub ja näitab, milline võib üks siiras armastus olla. Aga eks oma harjumuspärasest keskkonnast on väga raske välja murda ka siis, kui see keskkond meile ebameeldiv tundub.
Mulle tundub, et „Leivi“ etendus on nii intiimne, et seda on tegelikult väga raske sõnadesse panna, mis seal täpselt toimub ja mis tundeid nähtu sinus tekitab. Sa lihtsalt istud saalis ja vaatad, mis sinu ees toimub ning mõnel hetkel hoiad isegi hinge kinni, et mitte emotsiooni rikkuda. Sa ei saa kohe arugi, kuidas nähtu ja kuuldu sind mõjutas, kuid paratamatult oled sa loo mõju all veel pikalt. Sa saad aru, et „Leivi“ on midagi sinus muutnud, kuid sa pole ilmselt ise ka veel päris kindel, mida. Äkki on ta sind pannud rohkem headusse uskuma ja lootma siirasse armastusse. Või ilusatesse helesinistesse unistustesse. Sellesse, et olgu elu kui halb tahes, siis kusagil on keegi, kes võib meid sellest halvast elust ära päästa.
„Leivist“ ei saa kohe kindlasti mitte kunagi suure saali lavastust. Lihtsalt see teema pole selline, mida mängida suurtele publikuhordidele. See poleks enam see sama südamlik ja puudutav lavastus. Just seepärast soovitangi ma „Leivi“ üles otsida ja minna teda vaatama. Uskuge, te olete pärast paremad inimesed. Nagu ma Facebookist ühe postituse alt nägin, siis Leivit on tahetud isegi koju lastele sussi sisse viia. Ma saan isegi sellest aru. Teemad on nii valusad ja Anne-Mai Tevahi mängib Leivi nii hapraks, et saalis istudes lihtsalt tekib soov teda kaitsta selle kurja maailma eest. Õnneks on tal Uku. Ma loodan, et kõik inimesed võiksid leida oma Uku, kes aitab neil seda maailma paremini näha ja mõista. Ning on valmis neid alati kaitsma.
Ma tean, et see jutt võib täiega imal tunduda. Aga täpselt nii ma tundsin ja tunnen ka praegu, nädal hiljem. Igatahes praegu on „Leivi“ minu selle aasta nähtud teatrilavastuste esikolmikus. Kuigi ma õpin teatriteadust ja peaksin iga nähtud etenduse väikesteks aatomiteks lahti arutama ja kõik asjad läbi analüüsima, siis ma pean ikkagi oluliseks emotsiooni. Eks üks hubane teeõhtu ole alati emtsioone täis. Nii ka sel korral. Seega soovitan kõigil teistel ka Leivi elutuppa piiluda, kui võimalus avaneb.

Autor ja lavastaja: Janno Puusepp
Mängisid:
Anne-Mai Tevahi – Leivi
Janno Puusepp – Uku

* – Päisefoto autor Karl Lepp

15/07/2018

Luke Venus

12.juulil 2018 Luke mõisa pargis



Viimasel ajal olen siin blogis väga palju negatiivse alatooniga postitusi kirjutanud. Sel korral tahan hoopis positiivsemas võtmes postituse kirjutada. Kahjuks pole selleks ajaks, kui postitus üles jõuab, enam seda lavastust võimalik vaadata. Aga äkki järgmisel suvel mängitakse seda jälle. Ma igatahes väga loodan seda, sest „Luke Venus“ on täpselt selline suvelavastus, nagu üks suvelavastus olema peab ja ma soovitan seda kõikidel vaatama minna, kui selleks võimalus avaneb. Eriti soovitan vaatama minna romantiku hingega inimestel.
Kui ma suurt suvelavastuste ülevaate postitust tegin, olin kindel, et kui Luke mõisas jälle suvelavastust tehakse, siis ma lähen seda vaatama. Lihtsalt seepärast, et mulle meeldis see lavastus, mida seal eelmisel suvel mängiti. Kui ma aga avastasin, et Lukel mängitakse lavastust nimega „Luke Venus“, siis sisututvustus minus mingeid emotsioone ei tekitanud. Näitlejad olid ka enamasti tundmatud, vähemalt minu jaoks. Ele Millistferi nime olin kuulnud ja teda olen korra ka Vanemuise „Mamma Mia“ lavastuses näinud. Teistest näitlejatest teadsin Ülle Sillamäed, kes oli põhikoolis minu eesti keele õpetaja. Eks ma olin veidi skeptiline ka seetõttu, et neljast näitlejast kolm olid harrastusnäitlejad. Ärge saage minust valesti aru, ma tegelikult ei alahinda harrastusnäitlejaid, aga kui on nii mitme lavastuse vahel valida (ja juulis on lavastuste valik päris hea), siis mina eelistan valida selle lavastuse, kus mängivad need näitlejad kes mulle meeldivad ja kelle mängus ma kindel võin olla. Samas nagu ma ütlesin, siis sel korral olid pooled näitlejatest täiesti võõrad ja seega ei osanud ma midagi arvata. Ja siiski oli selle lavastuse sisututvustuses ja reklaamis midagi, mis mind Luke poole meelitas.
Ometigi pean nüüd tunnistama, et näitlejad olid sel korral lausa suurepärased. Ma olin skeptiline vist ainult mõned esimesed minutid kui Ele Millistfer kaugemal oleva kiigu peal istus ja laulis. Kuna mikrofonid ei olnud näitlejate küljes, vaid olid mitmel pool maas, siis kiigu juures oli mikrofon, aga kui Ele Millistfer sealt kiigu juurest kaugemale läks, siis polnud alguses tema häält väga hästi kuulda. Ja see muutis mind veidi skeptiliseks. Kui lisaks Ele Millistferile tuli lavale ka Karl Bussov, siis läks asi natukene huvitavamaks. Siiski ei saanud ma alguses aru, et kuidas ühe naise ja mehe omavaheline suhtlus peaks avama Luke pargis asuva Venuse kuju lugu. Sest sisututvustusest sain ma täpselt nii aru, et lugu räägib (ja ka lavastuse pealkiri lubab seda eeldada) sellest kuidas Luke pargis olev Venuse kuju sündis.
Lavastuse tutvustus Luke mõisa koduleheküljel on selline: „Lavastaja Janno Puusepp: “Luke pargis on paljude fotoaparaatide ette jäänud imeilus Venuse kuju, millel on huvitav ajalugu. Teda on peidetud maa sisse ja siis on ta aastakümneid unustatuna seal lebanud kuni leidmiseni. Aga keegi ei tea täpselt, kust see Venuse kuju pärit on ja kes ta tegi. Ma arvan, et oleks huvitav jutustada selle kuju lugu.”
See on hoogne ja humoorikas etendus Luke mõisa Venuse kuju päritolust. Muidu unises Luke mõisas on uued tuuled, kui ilmub salapärane skulptor, kes otsib oma uue töö jaoks modelli ja inspiratsiooni. Muidugi tahavad kogu ümbruskonna naised olla jumalannadena igavesti ilusad. Kuid inspiratsiooni saab anda ainult üks…
See on meie EV 100 kingitus teile!“
Sellise sisututvustuse järgi ootasin ma hoopis teistsugust lavastust. Ma arvasin, et räägitakse kuidas see Venus Lukele sattus ja miks ta näiteks just sellesse konkreetsesse kohta mõisapargis paigutati jne. Aga tegelikkuses oli lavastus hoopis armastuslugu. Ja kui ma nüüd mõtlen, siis mingis mõttes lavastus ikkagi rääkis sellest kuidas skulptor tahtis Venuse kuju teha ja kuidas kõik naised tahtsid skulptorile muusaks olla. Lihtsalt asjadest ei räägitud nii otse. Näiteks mina ei pannud üldse tähele, et kordagi oleks mainitud seda, et skulptori plaanitav Venuse kuju tuleb Lukele (mida ma sisututvustuse põhjal eeldasin). Lugu rääkis lihtsalt ühest skulptorist, kes leidis endale Venuse kuju muusaks kolm naist – ema ja tema kaks tütart. Kuid rohkem, kui Venuse kuju loomisele, keskendus lavastus armastusele ja tema erinevatel vormidele. Üks tütardest arvas, et ta on nii iseseisev, et talle pole meest vaja. Teine tütardest uskus raamatust loetud romantilisse ja ilusasse armastusse. Ja siis oli seal nende tütarde ema – Mamma, kes ütles, et tema tahab ka noore poisi suust ilusaid sõnu kuulda (ja ilmselt end jälle noore ja armastusväärsena tunda).
Minu meelest oligi see kogu etenduse võlu, et sai näha kuidas erineva elukogemusega inimesed mõistavad ühte ja sama asja – armastust, erinevalt. Nii nagu ilmselt iga vaataja tõlgendas (ja tõlgendab) tegelaste mõtteid ja emotsioone veel omakorda erinevalt. Mina näiteks suutsin end mõlema tütrega samastada. Kuna mulle meeldib palju raamatuid lugeda, siis olen mina samuti Helena (Anne-Mai Tevahi) moodi ilusast armastusest unistanud, mida ma raamatutest lugenud olen. Samas arvan ma jälle Maria (Ele Millistfer) moodi, et ma olen piisavalt iseseisev ja mulle pole pidevalt mingit meest kõrvale vaja. Ja mu ema meenutab mulle selles mõttes Mammat (Ülle Sillamäe), et kui mu emal oleks aed, siis ta arvaks ilmselt ka, et lapselapsed oleksid aia värvimiseks just sobivas pikkuses. Üleüldse tundus mulle, et Mamma ja mu ema maailmavaated selles osas millal peaks tütarlaps pere looma ja miks on ikka meest enda kõrvale vaja, kattusid väga palju. Ma oleks kohati nagu enda elu kõrvalt vaadanud.
Minu eluga oli ainult see erinevus, et mul pole sellist romantilist keskkonda ümber, nagu Luke mõisapargis oli. Minu meelest juba sõnaühend mõisapark loob mingisuguse romantilise aura. Nii palju kui ma inimestele mainisin, et ma käisin Lukel teatris, ütlesid kõik mulle, et seal on ju nii ilus. Seega kohalik loodus juba tegi pool lavakujundust ära. Mingit jubedat mõrvalugu oleks ilmselt seal väga keeruline suurepäraselt mängida. Aga sel korral andis kohalik loodus lavastusele palju juurde. Lisaks need lilled ja valge mööbel. Kuigi seda mööblit polnud palju, aga täpselt parasjagu, et õiget atmosfääri luua. Eriti meeldis mulle kaugemal õunapuude all olev kiik. Minu meelest sellised suured istumisosaga kiiged, mis ripuvad kusagil aias puu külje, on ehtne romantika võrdkuju. Eriti kui sellel kiigul istub valgesse riietatud naine. Ja sel korral olid kõik naised üleni valges. Ehtne puhas ja puutumata armastus. Selles mõttes olid Mamma punased huuled ja violetsed kontsakingad ägedad, et need reetsid, et kuigi Mamma üritab võõra poisi jaoks end nooremaks ja puutumatuks teha, siis värvilised huuled ja kingad andsid aimu sellest, et tegelikkuses Mamma nii puhas pole, kui ta näidata püüab.
Mammat reetsid vahel ka tema hääletoonid. Eriti meeldis mulle see stseen, kui ta läks eriti malbe ja heleda häälega Markust otsima. Kui tema hüüetele aga ei vastatud, hüüdis ta poissi südamepõhjast tuleva nõudva häälega, mis enam nii leebe polnud. Selles osas olin ma oma endise eesti keele õpetaja Ülle Sillamäe osa täitmisest tõsiselt üllatunud. Ma olen teda vist ainult ühel korral Kagu-Eesti maateatrite päeval nö laval näinud ja tol korral tema näitlemine mulle väga muljet ei avaldanud. Sel korral oli tema tegelaskuju minu jaoks kõige huvitavam. Just eelkõige oma mitmekülgsuse tõttu. Ja Ülle sai Mamma rolliga suurepäraselt hakkama. Ma julgen väita, et isegi paljusid kutselisi näitlejaid pole ma nii head karakterrolli tegemas näinud. Ülle võiks Mamma rolliga täiesti vabalt monolavastuse teha. Veel olin (ja jätkuvalt olen) vaimustuses Helenat kehastanud Anne-Mai Tevahist. Ma polnud küll temast varem midagi kuulnud, aga enne teatrisse minekut tegin kiire guugeldamise ja selgus, et seda noort naist kiidavad vist kõik. Nüüd on üks kiitja juures. Tema imetabasust ei saa kirja panna, sest mul lihtsalt pole sõnu tema mängu kirjeldamiseks. Aga mulle tundus, et ta oli kogu oma hingega Helena rolli juures ja nii nagu Ülle puhul, võis ka Anne-Mai puhul lihtsalt tema nägu vaadata ja seal olid kõik Helena emotsioonid ja mõtted näha. Ma ei tea miks, aga eriti meeldis mulle tema jooksmine. See oli samaaegselt nii graatsiline kui ka koomiline. Igatahes jätan ma Anne-Mai Tevahi nime meelde ja tahan teda veel näha. Ele Millistfer oli täpselt nii hea, nagu ma arvasin, et ta on. Kuigi ma ei saa üldse aru, kuidas ma tema headuses sain kindel olla, kui ma olen teda ainult ühe korra näinud. Aga mulle ta meeldib ja ilmselgelt peab ta mulle palju meeldima, kui ma olin põhimõtteliselt ainuüksi tema pärast valmis teatrisse minema (sest teised nimed olid tundmatud). Kui ma nüüd veidi ülekohtune olen ja välimuse põhjal otsustan, siis välimuse järgi oleks Ele minu meelest oma heleda peaga rohkem sobinud romantilise unistaja rolli. Samas, olles Anne-Maist vanem sobis ta vanema ja ratsionaalsema õe rolli suurepäraselt. Ja millised lauluseaded ta teinud oli. Muidugi suurepärastele Anne-Mai poolt kirjutatud laulusõnadele. Tore, et meie väikeses Eestis on nii mitmekülgselt andekaid inimesi. Mis puudutab aga seltskonna ainsat meesnäitlejat Karl Bussovit, siis mulle tundus, et tema jäi võimsatele naistele alla. Jah, ilma temata poleks lavastus olnud päris see, mis ta oli, aga ma usun, et naised oleksid ka ilma meheta ühe hea lavastuse teinud.
Lavastaja on lihtsalt nii suurepärased ja võimsa naisenergiaga laetud naised leidnud, et kõik mehed jäävad nende kõrval varju. Vähemalt laval. Sest publiku hulgas naersid nii mehed kui naised kogu etenduse aja võrdselt. Kuigi mehed, vist naersid veidi jõulisemalt. Ju neile siis tegi nalja, näha kuidas kolm naist ühe mehe pärast võistlevad. Eks selline käitumine tõstab iga mehe enesehinnangut. Samas kui naised pigem samastasid end mõne tegelaskujuga. Igatahes au ja kiitus ka lavastajale, kes suutis nii kutselised kui harrastusnäitlejad ühtseks tervikuks liita ja nii suurepärase lavastuse valmis meisterdada. Seda enam, et minu teada pole Janno Puusepp ka päris kutseline lavastaja, kuigi teeb silmad ette nii mitmelegi kutselisele lavastajale.
Kui ma nüüd selle pika jutu hästi lühidalt kokku võtan, siis suurepärased näitlejad, suurepärase teksti ja mängukohaga saavadki kokku anda ainult ühe suurepärase teatrielamuse. Isegi vihm, mis otsustas üsna etenduse alguses ei tea kust alla sadada, ei suutnud seda suurepärast elamust rikkuda. Ma veendun iga korraga, kui ma harrastusnäitlejaid laval näen, et nende lavastused on palju põnevamad ja kaasa haaravamad kui päris kutseliste teatrite looming. See ei kehti küll alati, aga üsna sageli. Soovitan teistelgi võimalust kasutada ja külastada tundmatuid kollektiive või ebaharilikke mängupaiku. Uskuge mind, te võite saada väga üllatavaid emotsioone. Näiteks avastada, et harrastusnäitlejad teevad kutselistele näitlejatele silmad ette.
Luke mõisa suvelavastust soovitan aga eriti soojalt lisaks imekaunile loodusele ja sellele tundele, mille kogu tervik teis peale etendust loob. Seda muidugi juhul, kui teil üldse avaneb veel sellest erakordsest teatriimest osa saada.

Autor ja lavastaja: Janno Puusepp
Kunstnik ja laulutekstid: Anne-Mai Tevahi
Muusikaline kujundaja: Ele Millistfer
Kitarril: Jaagup Jürgel
Mängisid:
Ele Millistfer – Maria
Anne-Mai Tevahi – Helena
Ülle Sillamäe – Mamma
Karl Bussov – Markus

* – Päisepilt on pärit ürituse Facebooki leheküljelt.

PS! Minu meelest on juba see pilt väga romantiline ja annab suurepäraselt seda õhkkonda edasi, mis Lukel etenduse ajal valitseb.