Kuvatud on postitused sildiga Janno Puusepp. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Janno Puusepp. Kuva kõik postitused

18/08/2021

Vaim

 15. augustil 2021 Luke Mõisapargis

Foto: Gea Järvela


Ma olen juba päris mitu suve Luke Mõisapargis suvelavastusi nautimas käinud. Ilmselt pole ma ainus, kes on aru saanud, et seal mängitakse päris häid lavastusi, sest ka sel korral mängiti kohati tormi mõõtu tuulest hoolimata täissaalile. Kuuldavasti olid eelmised kaks etendust samuti täissaalile läinud. Arvatavasti oleksid ka ülejäänud etendused täissaalidele läinud, kui lavastust oleks ainult rohkem kordi mängitud. Lisaks küsis nii mõnigi teatrihuviline kolleeg juba kevadel minu käest, kas Lukel sel suvel ka midagi mängitakse.

Sel korral oli Lukele tulnud Viljandis tegutsev Seasaare Teater, kes mängis Nõo valla kohaliku autori Janno Puusepa kirjutatud ja lavastatud „Vaimu“. Tegemist pole ekstra suvelavastusega, kuid oma sisu poolest sobis ta Luke mõisaparki nagu valatult. Eks päris mõisahoones sees oleks efekt muidugi parem olnud, aga ka mõisapark oli hea lahendus. Igasugused mõisaga seotud kohad sobivad mängupaigaks suurepäraselt, sest lavastuse tegevus toimub ühes vanas mõisas. Nimelt on pereisa Taavi (Kait Aidnik) otsustanud oma naisele (Maarja Palu) ja teismelisele tütrele (Katariina Raudsepp) teha üllatuse ja osta neile mõisa. Muidugi pole naine ja tütar esialgu laguneva mõisa üle kuigi õnnelikud, aga kuna linnakorter sai mõisaostu finantseerimiseks maha müüdud, siis pole neil teist varianti, kui leppida eluga mõisas. Üsna pea pärast mõisasse jõudmist selgub, et nad ei saanud mitte ainult mõisa omanikeks, vaid mõisaga käivad kaasas ka üllatused.

Nagu lavastuse pealkirjast juba aimata võib, siis üheks üllatuseks oli kunagine mõisavalitseja Nikolai von Vaali (Jaanus Kukk) vaim koos oma teenriga (Agu Lall). Kogu aja oli kohal ka Nikolai abikaasa vaim (Laura Liis Säde), kuid temaga polnud nii palju tüli, kui Nikolaiga. Lisaks toimetas majas veel majahoidja Kata (Aino Tuuksam), kes üritas vaime minema peletada. Muidugi tahab pereisa Taavi, et mõis oleks ainult tema pere päralt ning soovib pikaaegsetest mõisaelanikest vabaneda. Ühel hetkel hakkab aga Taavi naispere seniste asukate vastu sümpaatiat tundma ning keelitama perepead, et kõik asukad peavad mõisa iga hinnaga alles jääma. Ema ja tütar ähvardavad ka ise mõisast lahkuda, kui Taavi peaks tema meelest ülearused elanikud mõisast eemale peletama. Kuigi jutt käib ainult Katast ja Nikolaist, sest teist vaimu pole keegi peale Nikolai näinud ja seega, pole perel aimugi, et ka üks noor naisterahvas neid jälgib. Keset kogu seda tohuvapohu tuleb mõisasse ka kroonilises rahahädas vaevlev Liina õde Anna (Mari Lember), kes on veendunud, et kuna õemees ostis mõisa, siis peab ta rikas olema ja võiks natukene raha ka talle laenata.

Kuigi kummitusi ja vaime peetakse enamasti õudsateks, siis Nikolai on äärmiselt heasüdamlik ja viisakas vaim. Lausa nii viisakas, et kõik naised laval (ja ehk ka lava ees) on ühel hetkel tema šarmantsusest võlutud ja armuvad temasse. Kõige suuremad plaanid on Nikolaiga muidugi Annal, kelle meelest on surnud mõisaomanik parima valik abikaasaks. Esiteks on mõisaomanikel palju raha ja teiseks on ta juba surnud, mis tähendab seda, et Annal pole vaja peale abiellumist oodata, millal mees ära sureb, et tema varandust endale saada. Kes siis on lõpuks see õnnelik, kes Nikolaiga koos saab olla ja kes on see naine, kelle pärast Nikolai kummitamas käib, selgub muidugi ka, aga seda ma siin välja kirjutama ei hakka. Lihtsalt sellepärast, et nendel oleks ka huvitav, kes teatris juhtuvad seda lavastust nägema. Kui ma selle praegu välja ütleksin, siis poleks teil üldse huvitav. Kuigi ma pean ütlema, et lavastus oli piisavalt humoorikas, et vaadata oli üsna huvitav ka siis, kui ma juba olin ära taibanud et kes see väljavalitu olla võib.

Igal juhul on lavastus nii hästi kirjutatud ja lavastatud, et isegi väikesed lapsed ei hakanud kummitusi kartma ja naersid päris palju. Täiskasvanud said muidugi veidi rohkem naerda kui lapsed. Kusjuures tegemist ei olnud üldse mitte labaste allapoole vööd naljadega. Natukene leidus ka situatsioonikoomikat, kuid see polnud samuti labane. Vaieldamatult kõige koomilisem hetk oli see, kus üks teatrikülastajatest mingil põhjusel keset etendust püsti tõusis ja lava eest mööda kõndis. Samal hetkel oli Nikolai just naistega flirtinud ja nii vaatas ta väga mesimagusa pilguga pikalt sellele naisterahvale järgi, kes sel hetkel mööda kõndis. Eks need improviseeritud hetked on sageli kõige naljakamad, sest sa näed, kui suurepäraselt näitlejad ootamatutes olukordades reageerida oskavad. Naerda saab muidugi palju. Vähemalt mina sain. Selles mõttes on see ilmselt hea kvaliteedi märk, et mina naersin, sest ma enamasti ei naera komöödiate peale. Põhjus, miks ma ei naera, ongi tavaliselt selles, et naljad on liiga labased. Sel korral seda ohtu ei ole.

Mu teatrikaaslane, kellele ei meeldi, et teda väga tsiteeritakse (vabandust!, aga ma ikkagi kirjutan selle lause siia), ütles, et talle meeldis see lavastus Janno Puusepa lavastustest kõige rohkem. Ma kahjuks või õnneks ei saa sama öelda, sest minu vaieldamatu lemmik on „Luke Venus", mis jättis minusse üsna kustumatu mulje, kuid minu meelest on kõik Puusepa lavastused olnud väga huvitavad (vähemalt need, mida ma näinud olen). Enamasti ma olen ikkagi mingit sügavamat tagamõtet lavastustes leidnud, kuid sel korral ma seda ei leidnud. Ma ilmselt olen selle suvega juba teatrist nii üle küllastunud, et igal pool mingit filosoofilist mõtet leida, läheb raskeks. Aga ma pean ütlema, et mulle just seepärast see lavastus meeldiski, et ma ei leidnud sealt midagi sügavamat. Ma ei hakanud mõtlema, et see tähendab seda ja see tähendab seda. Sain nautida lihtsalt ühte huvitavat lugu, mis oli ühteaegu täis nii armastust ja romantikat, argipäeva kui ka fantaasiat, ning mis mõjus väga helgelt. Ühesõnaga ma sain lihtsalt istuda, vaadata ja nautida.

Just seda soojust oligi sel õhtul vaja, sest väljas oli lausa erakordselt halb ilm. Tuul oli nii suur, et ma kartsin päris mitmel korral, et kõlarid ja valgustid kukuvad lihtsalt tuule tõttu pikali. Rääkimata sellest, et see tuul viis vahepeal osa tekstist minema, ükskõik kui kõvasti ka näitlejad ei rääkinud. Õnneks mina ikkagi enamust tekstist kuulsin, sest targad arstid väidavad, et mul on kuulmine nagu rebasel. Kuid tagumistest ridadest oli küll aeg-ajalt nurinat kuulda, et nad ei kuule. Ja kuna nad pidid seda kõval häälel ütlema, siis juhtus nii, et mõnel hetkel ei kuulnud ma näitlejaid seetõttu, et keegi publikust otsustas kõval häälel oma kaaslaselt küsida: "Mis ta nüüd ütles?"Aga kõige rohkem on mul selle ilma tõttu kahju näitlejatest, kes selle külma tuule käes pidid vahel lausa paljajalu ringi toimetama. Ekstra kahju oli mul muidugi Laura Liis Sädest, kes Nikolai naise vaimu kehastas ja kes ei öelnud kogu etenduse ajal ühtegi sõna ja praktiliselt istus kogu aja ühe koha peal. Ma isegi ei taha ette kujutada kui külm tal selle tuule käes olla võis.

Minul igatahes oli küll väga nauditav õhtu, sest ma suutsin vaimusilmas mõelda end ühte humbasesse mõisa milles kogu tegevus toimub. Kui tuul ja vihma väga kimbutama hakkasid, siis mõtlesin kui nauditav teatrielamus see oleks siis, kui Vabariigi Valitus lubaks lavastust mängida siseruumides. Mu silme ette kerkis kohe üks suur mõisa saal, mille nurgas pragiseb kamin, laes ripuvad lühtrid ja seinu katavad reljeefsed kaunistused. Vot see oleks alles teatrielamus olnud. Eriti hästi sobiks selline elamus lumisesse talve. Kuigi seda kaminasoojust tundsin ma praegugi vihmases ja tuulises Luke mõisapargis istudes. Sel korral olid soojuse tekitajaks näitlejad, kes äärmiselt helgetes toonides kirjutatud lugu ette kandsid.

Nüüd ja praegu seda teksti kirjutades tundub mulle, et tegelikult oli sellel lool küll oma mõte. Miks mind muidu valdasid etenduse ajal nii soojad tunded ja ma mäletan veel praegugi neid helgeid emotsioone. Loo eesmärk oligi sellesse süngesse maailma tuua veidi headust, helgust ja soojust. Näidata meile, et inimlikkus pole veel kadunud ning inimlik soojus ja armastus saavad kõigest võitu. Minul igatahes ei hakanud kordagi igav ja ainult puhas rõõm oli laval toimuvat jälgida.

Ma ikka ja jälle imestan, kui palju andekaid inimesi meil Eestis leidub. Pole ju ükski lavastuses kaasategev näitleja kutseline, vaid kõik teevad teatrit enda põhitöö kõrvalt. Ometigi on nad kõik võrdsed (või isegi paremad) kui nii mõnigi kutseline näitleja, kes oma tööd südamega ei tee. Näiteks teenrit kehastanud Agu Lalli vaadates oli mul mitmeid kordi tunne justkui oleks laval vana teatrilegend Kalju Komissarov ise. Mitte ainult välimus, vaid ka Lalli hääletoon ja liigutused meenutasid mulle Koma. Paratamatult oli kõige nauditavam vaadata Nikolaid kehastanud Jaanus Kukke, sest temal oli kõige rohkem mänguvabadust. Kui sa oled ikkagi surnud, siis sulle enam elavate reeglid ei kehti ja võidki veidi lustlikum olla ja rohkem elu nautida kui teised. Ja kogu seda lustimise vabadust oli igast Kuke liigutusest võimalik tajuda.

Kui kõikide teiste rollist sain ma aru, siis kõige suurem küsimärk minu jaoks oli Nikolai naise vaim. Esiteks ei öelnud ta mitte ühtegi sõna ja seda anti meile ka ainult põgusalt teada, et tegemist on Nikolai naisega. Kui Nikolai oli vaim, keda elavad nägid ja kellega elavad suhtlesid, siis tema naist ei pannud mitte keegi tähele. Ka Nikolai ise pööras oma naisele tähelepanu ainult mõned üürikesed hetked. Praegu tundus mulle, et kohati oli Laura Liis Säde laval vajalik ainult mööbli ringi paigutamiseks. Sellisel juhul on ta kõige kaunimalt riietatud lavamees, keda ma kunagi näinud olen. Ometigi usun ma, et ta ei olnud ainult mööbli paigutamiseks laval, kuid loo seisukohast jäi tema funktsioon mulle arusaamatuks. Ainus võimalus on see, et Nikolai tõi oma naisega suheldes selle iva välja, miks naine vaikimisi koguaeg kõike pealt vaatab, kuid tuul kandis just need sõnad minust eemale ning seetõttu ei saanudki ma aru, miks see vaikiv naine kõike jälgis.

Igatahes mina julgen küll soovitada, kui te peaksite kunagi nägema, et Seasaare Teater mängib „Vaimu“, siis tasub vaatama minna. Eriti siis, kui tunnete, et tahaksite lihtsalt lõõgastuda ning teil ei ole soovi oma pead filosoofiliste küsimustega kurnata. Minu jaoks oli küll lõpp mingil hetkel etteaimatav, kuid huvitavaid pöördeid leidus siiski hulganisti. Ehk kõige huvitavam ongi reaalse ja fantaasiamaailma segunemine, sest see oli kuidagi hästi loomulik. Ma võib-olla olen valmis kummitusi uskuma, kuid see, et kummitustesse on võimalik ära armuda oli minu jaoks pigem juba fantaasiamaailm. Tõe huvides mainin ära, et ma pole päris erapooletu, sest kui mul raha oleks, siis ma ostaksin pereisa Taavi kombel samuti mõisa ja hakkaksin seal toimetama. Seega oli teema mulle veidi südamelähedasem, kui ehk keskmisele eestlasele ja ehk nautisin ma seetõttu veidi rohkem lavastust, sest ma suutsin end seostada. Kindlasti annab lavastus lootust ka nendele üksikutele hingedele, kes sarnaselt Nikolaile on seda oma õiget juba pikalt oodanud. Kui on õige hetk, siis see õige tuleb, lihtsalt ei tohi lootust kaotada. Igatahes mina usun tõsimeeli, et „Vaimu“ vaadates saate te samuti soojuse ja naeruga täidetud.

 

Autor ja lavastaja: Janno Puusepp

Laval: 

Jaanus Kukk - Nikolai von Vaal

Kait Aidnik - Taavi

Maarja Palu - Niina

Katariina Raudsepp - Ulvi

Mari Lember - Anna

Aino Tuuksam - Kata

Agu Lall - teener

Laura-Liis Säde - Nikolai abikaasa vaim

 

Kuigi praegu “Vaimu” Seasaare Teatri mängukavas pole, võite vahepeal nende kodulehel silma peal hoida või neid Facebookis jälgida, sest sealt saate kohe teada, kui nad jälle seda lavastust kusagil mängivad.

16/06/2021

Raamid

 14.06.2021 Viljandi Seasaare Teatris

Foto Pärit seasaare Teatri Facebooki leheküljelt

Teate, mis mulle selle blogi juures siin kõige rohkem meeldib? See, et see on minu oma ja ma võin kirjutada täpselt nendest asjadest, millest ma tahan ja millal ma tahan.

Näiteks õpetatakse meile koolis, et kontrolletenduse põhjal arvustust kirjutada ei tohi. Ja ilmselt pole keegi väga näinud, et teatrikriitikud harrastusteatrite tegemisi kajastaksid. Mitte, et ma end teatrikriitikuks peaksin, aga siiski... Sel korral kirjutan oma mõtetest harrastusteatri lavastuse kohta kontrolletenduse põhjal. Ja seda ainult seepärast, et mul on siin blogis vaba voli seda teha. Olgem ausad, tegelikult on lavastaja luba ka olemas kontrolletenduse põhjal oma mõtetest kirjutada. Siiski ma igaks juhuks rõhutan veel üle, et tegemist pole arvustusega, vaid puhtalt minu mõtete ja arvamustega ning pigem on tegemist erijuhtumiga. Enamasti ikkagi kirjutan etenduste põhjal oma postitusi.

Esmalt pean mainima, et mulle meeldis "Raamid" kordades rohkem, kui eelmisel õhtul Jõgeval nähtud "Ja kui nad surnud ei ole...". Mainisin seda ainult selleks, et natukene vähendada seda arvamust, et harrastusteatrid teevad halba tööd ja ühel tõelisel teatrihuvilisel ei sobi harrastusteatrite tegemisi vaatamas käia. Seega on mul praegu tõeliselt hea võimalus julgustada kõiki 18., 19. või 30. juunil (ja loodetavasti ka edaspidi) Viljandi Seasaare Teatrisse minema. Võin käsi südamel vanduda, et saate parema elamuse, kui nii mõnestki kutselisest teatrist. Mulle isiklikult meeldiks muidugi väga, kui inimesed rohkem ka harrastusteatreid külastaksid. Kahjuks olen ma ka enda tutvusringkonnast kuulnud palju seda suhtumist, et „ah mis teater see harrastusteater ikka on“. Minu meelest teevad teinekord asjaarmastajad asju professionaalidest tunduvalt paremini, sest neil on südamest tulev soov seda teha, samal ajal kui professionaal saab palka ja tunneb, et tal on kohustus oma tööd teha. Aga see oli lihtsalt väikene kõrvalepõige.

Minu poolne hea soovitus on taskurätt teatrisse kaasa võtta, sest lugu iseenesest on kurb ja silmad muutuvad kergesti märjaks. Kuigi ma üritasin sel korral äärmiselt tubli olla ja mitte vesistama hakata. Kaasas olnud sõbranna vesistas sel korral minu eest. Kusjuures see sõbranna pole üldse nii märgade silmadega kui mina, seega see, et tema silmad märjaks muutusid on päris kõva näitaja. Üheks põhjuseks, miks lugu nii südamesse poeb, on kindlasti see, et see teema puudutab paljusid meist väga lähedalt ja isiklikult. Loo keskmes on üks pealtnäha tavaline perekond - ema, isa ja nende täiskasvanud tütar. Tegelikult on tegemist väga kurva perekonnadraamaga. Emal on mingisugune haigus, mille nime meile ei öelda kuid meie sõbrannaga tarkade tervishoiutöötajatena nimetasime  selle aju degeneratiivseks haiguseks. Piltlikult öeldes tähendab see seda, et inimese aju on kaotanud oma normaalse funktsioneerimisoskuse ja inimene muutub lolliks. Aga nüüd ma kaldusin jälle teemast kõrvale. „Raamide“ ema ei räägi enam ja vajab jälgimist ning hoolt 24/7. Kusjuures tegemist pole üldse vana inimesega. Seda traagilisemalt lugu mõjub, sest ühiskonnas ollakse veidi rohkem harjunud sellega, et eakad inimesed on need, kes haigestuvad ja keda siis lähedased põetama peavad hakkama. Mida teha aga siis, kui sul on olemas ema/abikaasa, kes väliselt näeb välja justkui see inimene, keda sa armastad ja tunned, kuid kes ei anna kuidagi märku, et ta sinust sõnadest aru saab või annab sulle kuidagigi märku, et ka tema armastab sind jätkuvalt. Üksnes selgematel hetkedel küsib sinult: "Kes sa oled?". 

Mis toimub selle mehe peas, kes ei kuule õhtul töölt koju tulles, kuidas tema armastatud naine talle armastust avaldab või temaga näägutab, sest mees on mõne üleliigse napsu võtnud? Kas tütar peaks kodust välja kolima, jättes ema päevaseks ajaks omapead, et iseenda perekond luua? Kuidas käituda, kui sa ei tea, kas sinu armastatud inimene ei saa enda tundeid väljendada ja sa ei tea mida ta mõtleb ja tunneb? Nii ongi isa ja tütar dilemma ees, kas jätta ema koju, sest ta on ju ikkagi nende pereliige ja on seni nende eest hoolitsenud ja nüüd on isa ja tütre kord ema eest hoolitseda, sest nad ju armastavad teda. Või oleks õigem ema panna hooldekodusse, sest seal on väljaõppinud töötajad ja turvaline keskkond kus ema saaks rahus teiste omasuguste hulgas olla. Samal ajal saaks tütar ema hoolitsemise asemel endale oma pere luua ja isast saaks vanaisa, et ta saaks jälle elust rõõmu tunda. Iseasi on see, kas seda tahavad nemad, või on see ühiskonna surve?

Kahjuks oma töös näen väga tihti, et enda lähedasi ei taheta hooldekodusse panna, sest mida teised arvavad? Äkki nad arvavad, et ma enam ei armasta ja ei hooli enda lähedasest, kui ma ta hooldekodusse panen, kuigi võiksin teda kodus ise hooldada. Samas kui lähedane on suuteline ise liikuma ja ehk ka mõningal määral enda eest ise hoolitsema, leidub ikka keegi, kes arvustab seda, miks selline inimene hooldekodusse pandi, sest ta ju liigub ise ja saab ise söönuks ja riidesse pandud ehk võiks kodus edasi elada ja toimetada. Tegelikult ei saa mitte keegi kõrvalt vaadates neid otsuseid arvustada, sest üks asi on see, mida me teistele välja näitame ja teine on see, mida me enda sisimas tahame ja õigeks peame. Just nendest rasketest heitlustest räägitakse ka "Raamides". 

Seega pole tegemist mitte eriti meeldiva teemaga. Samas on näitlejad nii soojad ja siirad, et teatrisaalist pole võimalik masendusega lahkuda. Ma tahaks eriliselt kiita Reet Raudseppa, kes mängis üli hästi haiget ema. Ma küll ei tea, millega ta muidu tegeleb, äkki ta töötab samuti haiglas ja on selliseid inimesi liigagi palju näinud. Aga te vaadake kasvõi seda jala hoidmist postituse päisepildil. Enam täpsemalt ei saagi selliseid inimesi kujutada. Mul oli igatahes väga mitmeid deja vu hetki kui ma sellist ema laval nägin. Kahjuks pole pildilt võimalik seda tühja pilku Raudsepa silmades edasi anda. See oli ka väga täpselt tabatud. Ma tahaks öelda, et Raudsepa haige ema oli üle paisutatud, aga kahjuks just sellised need inimesed ongi. Kusjuures kutseliste näitlejate puhul olen ma täheldanud, et nad kipuvad haigeid või eriliste tunnustega tegelaskujusid üle mängima, mis minu meelest ei mõju kunagi hästi. Eriti tahaks kiita Reet Raudseppa selle eest, ema vaev ja segadus olid edasi antud praktiliselt ilma sõnadeta. Sõnadesse on veidi kergem emotsioone põimida, aga kui sul on terve tunni jooksul vaja öelda mõned üksikud laused, siis on tegelaskuju loomine palju keerulisem. Ja Reet Raudsepp sai sellega suurepäraselt hakkama. Need mõned laused, mis tal öelda olid, olid väga täpselt kaalutud ja andsid edasi kogu seda ahastust, mida ema oma haigusega kaasnevalt tundis.

Pikaajalisematele blogilugejatele pole ilmselt üllatus, et Anne-Mai Tevahi on mulle ammu silma jäänud. Ka sel korral pole mul tema kohta midagi halba öelda. Võib-olla jäi tema kehastatud tütar minu jaoks veidi liiga lapselikuks. Kuigi see lapselikkus tekkis mul seoses sellega, et Anne-Mai olemus jätabki temast hästi õrna ja unistava loomuga inimese mulje ja see kandus minu meelest ka tema kehastatud tütresse edasi. Ma ausalt öeldes ei kujuta teda väga ette karmi olekuga mässavat tütart kehastamas. Kuid just mingit mässumeelsust oleksin ma näha tahtnud. Minu jaoks mõjus see liigne unistamine veidi ebaloomulikult. Samas unistas ta enamasti emaga kahekesi olles ja selline unistamine võis väljendada ka igatsust oma endise ema järgi. Ma oleksin tütrelt oodanud natukene rohkem vabaduse ihalust, sest temal oli terve elu ees. Ükskõik kui väga tütar oma ema ei armastanud, siis armastusest vihkamiseni on ainult üks samm ja tegelikult käib kõikidel omastehooldajatel vähemalt korra peast läbi see mõte, et ma enam ei jaksa ja tahaks normaalset elu elada. Hoopis isa oli see, kes tütrele ütles, et ta peaks enda elu peale mõtlema, mitte 24/7 ema eest hoolitsema. Praegu oli ainus märk tütre vabaduse ihalusest õhupall kui vabaduse sümbol. Tütar meenutas emaga koos seda, kuidas nad akna taga lendavaid õhupalle vaatasid ning etenduse lõpus vaatasid nad isaga aknast mööduvaid õhupalle ja vaidlesid nende värvide üle. Siiski minu jaoks jäi sõnalisest vabaduse ihalusest väheks ja ma oleks seda vabaduse ihalust ka tegudes rohkem näha tahtnud. Kasvõi sekundiline kõhklus, enne kui tütar läheb järjekordselt ohtlikul rõdul olevat ema tuppa tagasi tooma.

Jaanus Kukk isana jättis mulle ka veidi leebe mulje. Eriti selles stseenis, kus isa tuli väidetavalt napsisena koju. Kui sellest poleks juttu olnud, siis ma poleks arugi saanud, et isa purjus on. Kuigi purjus ja vägivaldne isa oleks vist loo mõttes veidi liig olnud, kuid tekstist sain ma justkui aru, et kui isa purjus on, siis ta on veidi ettearvamatum. Seega oleksin ma stseenis, kus isa töölt koju saabub, oodanud Kukelt veidi rohkem äkilisust, mis tütre võpatama ja eemale tõmbuma paneb. Üldiselt sobisid näitlejad omavahel hästi kokku ja kõik said oma osatäitmistega hästi hakkama ning olid orgaanilised. Minu meelest kõige hullem vaatepilt on see, kui oma osatäitmist tehakse hästi punnitatult ja püüdlikult ning siis kaob ka näitlejate omavaheline orgaanilisus ära. Trio koosseisus Raudsepp, Tevahi ja Kukk olid väga nauditavad vaadata ja mul ei tekkinud kordagi mõtet, et keegi neist oleks üleliigne või mõni tegelane võiks veel juures olla. Mis kõige tähtsam, mul ei olnud kordagi igav.

Lavakujunduse seisukohast oli geniaalne lahendus maalriteibiga põrandale korteri plaani maha märkimine. Toimis väga hästi ja ma imestan, et ma pole sellist lahendust varem teatris nägema juhtunud. Esimene mõte oli mul küll, et nad teevad endale mingeid raame, kuid hiljem sain aru, et tegelikult märgiti maha erinevad toad, kus tegelased said siis vajadusel üksinda olla. Otse lava tagaseinas oli suur fooliumpaberist peegli moodi ruut, millelt sai tegelaste varjusid jälgida, kuid mulle külje peale need varjud väga mõju ei avaldanud. Ilmselt otse selle nn „peegli“ vastas istudes oleks sellest efektist paremini aru saanud. Tegelikult oleks vist õigem öelda, et ma olin süžeesse nii süvenenud, et ega minu jaoks väga muud maailma ei eksisteerinudki ja seepärast ma lavakujunduse kohta midagi väga öelda ei oskagi. Natukene ikka jälgisin näitlejate liikumist ka, aga just seda keskkonda ma väga tähele ei pannud. Välja arvatud valge laud koos kolme punase taburetiga. Mul on emal köögis samasugused taburetid ja laud, seega tundus kogu lugu veelgi intiimsem, sest ma seostasingi seda koduga ja ei süvenenud väga sellesse, mis ümberringi toimus. Muidugi läks osa energiast ka sellele, et mitte väga pisardama hakata.

Näitlejatehnilisest aspektist vaadates meeldis mulle lisaks Reet Raudsepa ema kehastamisele kõige rohkem stseen kus isa ja tütar omavahel võitlevad. Kusjuures võitlus polnud klassikaline kaklemine, kuigi koosnes kaklemise elementidest. Kõik elemendid olid aegluubis ja graatsiliselt täpsete liigutustena välja toodud ning stseen näitas ikkagi seda kuidas isa ja tütar omavahel karvupidi kokku lähevad, kuid see ei mõjunud klassikalise füüsilise vägivallana. Need minutid kus Anne-Mai Tevahi ja Jaanus Kukk niimoodi muusika saatel ümber laua liikusid, olid minu meelest eriti vajalikud selleks, et kogu seni nähtud ja kuuldud info endast läbi lasta ning natukene pisaratega võitlemisest taastuda. Sel hetkel ei pidanud süvenema nii olulistesse sõnadesse, vaid sai lihtsalt vaadata liikumist, mis oli kogu etenduse tempost palju aeglasem.

Lõpetuseks tahaksin jõuda sinna, millest ma alustasin. Ärge kartke harrastusteatrite lavastusi, sest need võivad teile väga ägedaid elamusi pakkuda. Ja ma ei väida seda ainult selle ühe lavastuse põhjal, vaid minu harrastusteatri vaatamise kogemused on juba päris pikaajalised.

Kuigi ma just mõtlesin sellele, et äkki ma pole väga objektiivne, sest see teema puudutab mind tööalaselt palju ja äkki seepärast tundus see teema (ja sellega koos ka kogu lavastus tervikuna) mulle nii huvitavana. Sisuliselt tegelen ma nende teemadega töö juures igapäevaselt ja seega on need probleemid mulle vägagi tuttavad. Siiski jään ma sellele kindlaks, et Janno Puusepp oskab hästi kirjutada ja ilmselgelt on tal enda kirjutatud tekste lavastades ka väga konkreetne visioon silme ees, milline peab lõpptulemus välja nägema. Ilmselt see on ka üks tema lavastuste edu võtmetest. Ja mis seal salata, suurem enamus harrastusteatri lavastustest, mis mulle positiivseid emotsioone on pakkunud, on just Janno Puusepa kirjutatud ja/või lavastatud. Teine pool on Lutsu Teatri lavastused J

 

Autor ja lavastaja: Janno Puusepp

Osades:

Reet Raudsepp - ema

Anne-Mai Tevahi - tütar

Jaanus Kukk - isa

 

Pileteid saab osta SIIT

24/12/2019

Kenneth ja Jo

3. detsembril 2019 Elutuba Lava Taga



Kui mind sel korral kutsuti Teater Must JaAm etendusele „Kenneth & Jo“, siis ma olin väga õnnelik, sest nende eelmine lavastus „Leivi“ (lugeda saab SIIT) meeldis mulle väga. „Kennethi & Jo“ puhul tutvustati lavastust kui kriminaalset põnevikku inimestest, keda painab igavus. Kuigi tegemist on krimilooga, aimasin ma ikkagi mingit psühholoogilist mõõdet. Ja psühholoogiline teater mulle teadupärast meeldib.
Lavastuse sisutuvustus oli üsna napp, seega ma ei teadnud väga palju, mida oodata. Krimkad pole ka väga minu maitsele. Olgu nad siis kas teatrilavastuse, raamatu või filmi kujul. Samas on alati hea, midagi uut kogeda. Kuigi krimkade puhul on üsna sageli siiski lõpp väga etteaimatav. Sel korral olin ma positiivselt üllatunud, et iga kord kui ma arvasin, et nüüd on lõpp, siis tegid sündmused hoopis uue pöörde ja tegevus läks täie hooga edasi. Sellist lõppu ma vist ei oleks küll oodata osanud. Ärge nüüd ainult lootke, et ma hakkan sisu väga detailselt kirjeldama, sest muidu kaob teil teatrisse minnes igasugune põnevus ära.
Nii palju saan siiski öelda, et tegemist on ühe abielupaariga, kus mehel paistab olevat nii raha kui ka võimu ja kes on sellega endale saanud noore naise. Nagu selliste suhete puhul juhtuda võib, on naine endale leidnud noorema armukese, kellega ta tahab mehe juurest lahkuda. Edasi hakkamegi nägema, kuidas näeb lahkumise protsess välja, kui mees lahutust anda ei taha. Kas see kõik on armukadedus ja tõelisus või ainult igavusest välja mõeldud mäng.
Laval on kaks näitlejat – Anne-Mai Tevahi ja Margus Mankin. Anne-Mai Tevahi nimi on mulle juba tuttav ja seega oli teda üllatav näha veidi teistsuguses rollis. Täpselt nii nagu pärast etendust toimunud vestlusel ka räägiti, on mulle tundunud, et Tevahi mängib alati kauni hingega noori ning õrnu tütarlapsi. Aga kuna ma olen teda ainult kahes lavastuses näinud, siis ma ei hakanud sellest järeldusi tegema, sest äkki tal on veel teistsuguseid rolle kuhjaga olnud. Tuleb välja, et vist ei ole. Sel korral oli ta siis femme fatale ja esialgu oli seda veidi harjumatu vaadata. Kuigi kui see esimene võõristus mööda läks, siis hakkasin ma huviga vaatama, milline naine Jo on. Nagu ikka, oli Tevahi mängimist huvitav vaadata. Lausa nii huvitav, et ma kohati unustasin üldse ära, et laval on ka teine näitleja.
Margus Mankiniga polnud ma varem kokku puutunud. Küll aga sain peale etendust toimunud vestlusest aru, et enamasti kehastabki Mankin pigem halbu ja kurje tegelasi. Ma isegi saan vist aru, miks see nii kujunenud on. Midagi tema välimuses tekitab sellise tunde, et tema sobiks rohkem halvaks tegelaseks. Kuigi sel korral ei saa ma öelda, et tema kehastatud Kenneth oleks üdini halb tegelane olnud. Tavaliselt krimilugudes on keegi paha, kes kuriteo toime paneb, kuid sel korral ei saa küll öelda, et Kenneth oli see paha ja Jo hea tegelane. Pigem oli neis mõlemas nii hea kui halva tegelase omadusi. See tegi ka loo jälgimise huvitavaks, sest esimesest hetkest alates polnud aru saada, et tema on nüüd hea ja tema paha. Kuigi ma jälgisin väga palju Anne-Mai Tevahit, leidsin ikka aega Margus Mankini vaatamiseks. Kohe päris etenduse alguses oli korraks hetk, kus ta tekstiga veidi soperdas, kuid muidu ütleksin ma, et ta tegi nii mõnelegi kutselisele näitlejale silmad ette. Vestlusest sain aru, et Tevahi ja Mankin said ka esimest korda laval kokku, kuid nende vahel oli keemia ja särin täitsa olemas. See oli käesoleva lavastuse puhul aga esmatähtis. Ilma keemiata poleks Kennethi ja Jo vaheline mäng pooltki see, mis ta oli.
Eriti põnevaks läks asi muidugi siis, kui nii Tevahi kui Mankin kedagi teist järgi tegid. See lasi paista kui heade näitlejatega tegemist on. Eriti meeldisid mulle need stseenid, kus Mankin naist järgi tegi. Tüüpilisele mehele omase pilke ja irooniaga. Need olid vist need ainsad kohad, kus ma natukene naerda sain. Õnneks neid kohti oli päris palju. Ka Tevahi sai meeste parodeerimisega hästi hakkama. Aga kuna ma olen naine, siis mulle jäi ikka see Mankini poolne naiste parodeerimine rohkem silma.
Üldse sain ma sel korral vähe naerda, sest lugu polnud päris selline, kus naerda saaks. Ja kuna päris etenduse alguses hoiatati, et laval kasutatakse valjusid heliefekte, siis olin ma pidevalt valvel. Nimelt on mul komme iga natukene tugevama heli peale väga silmnähtavalt võpatada ja ehmuda. Nii, et isegi kui oli mõni selline koht, kus oleks ehk naerda saanud, ei keskendunud ma sellele. Mingi hetk nägin Mankini püksivärvli vahel revolvrit ja siis oli mulle asi selge. Kui ikka püstol on laval, siis see teeb ka pauku. Nüüd jäi ainult üle oodata, millal see pauk tuleb.
Selles osas hoitakse ka publiku närve üsna pingul, et püstol käib Kennethi ja Jo käes päris mitmel korral edasi-tagasi ja neid olukordi, kus üks võiks teise maha lasta on rohkem kui üks. Seda, kas keegi üldse maha lastakse või kui lastakse, siis kes keda tulistab saate siis teada, kui teatrisse lähete. Krimilugude ja põneviku fännidele peaks lavastus kindlasti meeldima. Eks ta natukene klišeelik ole, selles suhtes, et vanem mees ja noorem naine ja kindlasti peab siis armuke olema ja varanduse jagamine jne. Aga päris seebikaks asi ei muutu ja põnevust jagub küllaga.
Mul on ainult natukene kahju, et seda psühholoogilist poolt, mida ma nii väga ootasin, jäi väheks. Või oli asi selles, et ma käisin esietendust vaatamas ja siis polnud näitlejad teksti veel nii omaks mänginud. Ehk olin ma hoopis ise nii keskendunud selle püstolilasu ootamisele, et ei pannud psühholoogilisi momente tähele. Igatahes erinevaid emotsioone mul etenduse lõppedes väga palju ei olnud. Selles mõttes, meeldis „Leivi“ mulle rohkem, et see pani erinevad mõtted peas ringi liikuma. Äkki ma lihtsalt pole selliste suhetega kokku puutunud nagu oli Kennethil ja Jo´l ja seepärast ei osanud ma sellest ka midagi arvata.
Siiski ei tähenda see, et tegemist on halva lavastusega. Lihtsalt žanrid olid erinevad ja Leiviga suutsin ma samastuda paremini. Seega tuli sealne psühholoogiline mõõde minu jaoks paremini esile. Kindlasti saaks ka Kennethi ja Jo puhul mõtteid mõlgutada selle üle, miks nende kooselu selliseks muutunud on ja miks nad käituvad nii nagu nad käituvad. Ehk nõuab sellest aru saamine veidi pikemat lavastuse sisse mängimist ja ühtse rütmi saavutamist. Potensiaali lavastusel igatahes on ja kuna kriminaalseid põnevikke mängitakse kutselistes teatrites vähem, siis soovitan kõigil huvilistel Must JaAm üles otsida ja minna vaadata millega Kenneth ja Jo siis tegelevad.

Autor ja lavastaja: Janno Puusepp
Kunstnik: Anne-Mai Tevahi
Mängivad:
Anne-Mai Tevahi - Jo
Margus Mankin - Kenneth

* – Päisefoto autor on Karl Lepp (foto pärit Facebookist)

27/11/2019

Leivi

20. novembril 2019 Elutuba Lava Taga (Tartu Aparaaditehases)


Kui lavastus on mitmeid auhindu võitnud, siis kindlasti on tegemist väärt lavastusega. Ka “Leivi” on mitmeid auhindu võitnud ja seda täiesti õigustatult. Kahjuks on tegemist harrastustrupiga ja nii ei leia suur osa teatripublikust head lavastust ülesse. Aga ärge muretsege, ma aitan teil Leivi ja Ukuga tuttavaks saada. Ja see on selline tutvus, mida ei pea hiljem kahetsema.
Kui Janno Puusepp mind teatrisse kutsus, siis olin ma kohe nõus, sest kes ei tahaks tasuta teatrisse minna. Mis seal salata, ma olin enne teatrisse minekut veidi närvis ka. Mis siis, kui mulle ei meeldi see, mida ma laval näen? Kutselised teatridki, kellel on raha ja võimalusi veidi rohkem ei suuda mulle emotsiooni pakkuda, mida ma siis veel harrastustrupilt lootma pean? Koolis on ka nii palju vaja teha ja igasuguseid teatriteksti ja etenduse analüüse ja esseesid kirjutada, et aega pole väga raisata. Õnneks olen ma seda blogi pidades õppinud, et kui sulle võimalus antakse, siis tuleb seda kasutada, sest iial ei tea, mis sind teatris oodata võib.
Siiski ei läinud ma negatiivsete ootustega teatrisse. Pigem läksin täitsa ilma igasuguste lootuste/ootusteta. Toimumiskoht – Elutuba Lava Taga, oli mulle ka täiesti võõras koht. Seega ei teadnud ma üldse, mida oodata. Ega ma enne etendust guugeldama ka ei hakanud, et äkki tuleb midagi välja. Äkki oleksin pidanud, oleksin vähemalt näinud, et “Leivi” on mitmeid auhindu saanud ja järelikult on väärt lavastus. Sel korral piisas mulle täielikult teadmisest, et lavastuses mängib nimitegelast Anne-Mai Tevahi, keda ma olin varem suvelavastuses „Luke Venus“ näinud ja kes mulle seal sügava mulje jättis.
Igatahes minu kahtlused hakkasid juba siis hajuma, kui ma Aparaaditehase sisehoovi jõudsin. Kõik need tulukesed ja atmosfäär oli lihtsalt nii lummav. Aga kui ma etenduspaika jõudsin, siis oli mu esimene mõte, et miks ma sellest kohast varem kuulnud ei olnud. See oleks ideaalne koht olnud, kus oma sünnipäeva suvel pidada. Täpselt nii hubane ja mõnusalt valgustatud. Kuigi ilmselt see hubasus sobis praegusesse kõledasse sügisesse paremini kui sooja suvesse (mitte, et mu sünnipäeva ajal oleks väga soe ja ilus ilm olnud). Veelgi kodusemaks tegi olemise võimalus teed või vett endale võtta ja niimoodi mõnusalt etendust jälgida.
Lavastuse esimestel minutitel pannakse vaatajate fantaasia kohe tööle. Ma küll kella pealt aega ei võtnud, aga esimesed paar minutit toimus tegevus ukse taga koridoris ja me saime ainult kuulda, mida Uku ja Leivi omavahel rääkisid. Tundus täiesti tavaline vestlus olevat ja siis ei osanud ma lavastusest veel väga midagi suurt arvata. Aga kohe kui näitlejad lavale jõudsid, olin ma müüdud. Esimene mõte oli küll see, et Anne-Mai Tevahi kehastatud Leivi on samasugune, kui Helena, keda ta „Luke Venuses“ kehastas. Kuna ta mulle seal meeldis, siis olin ma selle mõttega rahul. Samas mõtlesn, et tahaks teda ikka natukene teistsugustes rollides ka näha. Minu õnneks ikka nägin teistsugust osatäitmist ja sain veenduda, et Anne-Mai Tevahi ongi väga andekas.
Janno Puuseppa polnud ma varem näitlemas näinud, seega tema osas mul nii palju emotsioone ei olnud. Teadsin temast ainult seda, et ta kirjutab ise väga palju näidendeid ja lavastab palju Kuna ta ise oli ka selle lavastuse lavastaja ja autor, siis eks tal oli kindel visioon, milline Uku tegelaskuju olema peaks. Selle võrra oli tal ilmselt raskem Ukut mängida, sest kui sul on visioon silem ees, siis on natuke raske perfektset sooritus teha. Mitte, et ma väidaksin, et Puusepa kehastatud Uku kehv oleks olnud. Mitte seda, aga võib-olla oli seal natukene tunda seda, et lavastaja tahaks natukene veel paremat Ukut saada.
Igatahes poleks ma osanud oodata, et Tevahi ja Puusepp omavahel laval nii hästi kokku sobivad. Eks öeldakse, et vastandid tõmbuvad ja nii juhtus ka lavastuses. Kuigi Leivi oli pealtnäha veidi lihtsameelne, aga see-eest äärmiselt energiline ning Uku arukas ja vaikne noormees, sobisid nad omavahel suurepäraselt. Kuigi ma kumbagi neist reaalses elus ei tunne, siis jäi mulle mulje, et nad sobivad ka väljaspool teatrilava omavahel suurepäraselt ja see oligi nende suurepärase lavalise klapi põhjuseks. Erinevad natuurid tegid lavastuse sündmustiku jälgimise nauditavaks ja rõhutasid ehk nii mõndagi nüanssi, mida muidu poleks märganud.
Kuna lavastust tutvustati kui siira armastuse lugu, siis ma olin valmis nägema mingit klassikalist armastuslugu. Umbes midagi sarnast, nagu Mehhiko (tänapäeval vist rohkem Türgi) seriaalides näha võib. See, millest tegelikult lugu rääkis, oli päris ootamatu. Kogu lugu käis armastuse ümber, aga üsna ootamatu vaatenurga alt. Jah, natukene oli seda seebikatele omast tulin-nägin-armusin asja ka, aga seda oli vähe ja see kadus kogu laiema teema sisse ära.
Mõned kohad olid naljakad. Tegelikult ei olnud naljakad, aga mul tekkisid lihtsalt teatud assotsiatsioonid, mis olid naljakad ja ajasid mu naerma. Aga mõni koht oli küll selline, et ma võitlesin vägisi pisaratega ja siis keegi kusagil kõrval naerab. Tegelikult ei olnud lavastuses mitte midagi naljakat. Ma isegi arvan, et see naer oli pigem iniemste kaitserefleks, et tõsised teemasid endale mitte ligi lasta. Kui mõtlema hakata, et kuidas saab üks mees oma naisele nii palju haiget teha, et naine arvab täiesti siiralt, et ta on rumal, siis see on väga kurb. Isegi mitte kurb, vaid mind ajab selline asi vihale. Või, et see on täiesti normaalne, et mees hoiab avalikult kodus teise naise pilti ja kingib talle lilli, aga oma naisele lilli ei kingi. Või kui külalised tulevad, on naise koht põrandal vaiba peal. Ja naine on sellega nii harjunud, et isegi kui kedagi teist ei ole, istub ta tooli asemel põrandale vaiba peale. Siit saaks psühholoog väga head materjali tingitud ja tingimatute reflekside kirjeldamiseks.
Kuigi mul oli Leivist kahju, siis teisest küljest imetlen ma teda ka väga. Eriti tema oskust, kõiki asju positiivselt võtta. Näiteks, kui kodus teed ei ole, siis joome keedetud vett suhkruga ja kujutame ette, et joome teed. Või kui veinipokaale kodus pole, siis joome veini tassidest ja kujutame ette, et need ongi pokaalid. Selline positiivsus on kadestamist väärt. Samas kahtlustan ma, et see fantaasiamaailm ongi Leivil just selle tõttu nii hästi arenenud, et reaalne maailm pole tema vastu nii tore ning fantaasia ongi see, kus ta saab oma mehe eest peitu minna. Ja see on kurb. Isegi väga kurb. Ja see mind nutma ajaski. Tegelikult esimest korda hakkasid vist pisarad mul jooksma siis, kui Leivi rääkis, kuidas ta oma lapse kaotas. Samas tundsin natukene ka kergendust ja seda tüüpilisele eestlasele omast tänutunnet, et minu elu nii hull ei ole. Naudin oma üksiku elu edasi ja loodan, et ühel päeval tuleb minu ukse taha ka keegi Uku sarnane.
Siiski ei pea keegi kartma, et kogu lugu nii sünge on. Nagu ma juba mainisin, siis mõned inimesed said ikka naerda ka. Ja ma ei usu, et kõik inimesed minusugused on ja iga pisema kurva tekstiosa peale nutta lahistavad. Seda võin ma teile küll öelda, et minu teatris nutmine on justkui kvaliteedimärk. Kui mina nutma hakkan, siis järelikult on tegemist hea lavastusega, mis mulle on nii südamesse suutnud pugeda, et ma hakkan tegelastele nii palju kaasa elama, et pisar tuleb silma.
Päris tragöödiaks ma lavastust siiski ei nimeta, sest Leivil on võimalus sellest jubedast elust välja murda ja oma tõeline mina nähtavale tuua. See, kas ta seda ka teeb, jääb lõpuks küll iga vaataja enda otsustada. Uku talle selle võimaluse pakub ja näitab, milline võib üks siiras armastus olla. Aga eks oma harjumuspärasest keskkonnast on väga raske välja murda ka siis, kui see keskkond meile ebameeldiv tundub.
Mulle tundub, et „Leivi“ etendus on nii intiimne, et seda on tegelikult väga raske sõnadesse panna, mis seal täpselt toimub ja mis tundeid nähtu sinus tekitab. Sa lihtsalt istud saalis ja vaatad, mis sinu ees toimub ning mõnel hetkel hoiad isegi hinge kinni, et mitte emotsiooni rikkuda. Sa ei saa kohe arugi, kuidas nähtu ja kuuldu sind mõjutas, kuid paratamatult oled sa loo mõju all veel pikalt. Sa saad aru, et „Leivi“ on midagi sinus muutnud, kuid sa pole ilmselt ise ka veel päris kindel, mida. Äkki on ta sind pannud rohkem headusse uskuma ja lootma siirasse armastusse. Või ilusatesse helesinistesse unistustesse. Sellesse, et olgu elu kui halb tahes, siis kusagil on keegi, kes võib meid sellest halvast elust ära päästa.
„Leivist“ ei saa kohe kindlasti mitte kunagi suure saali lavastust. Lihtsalt see teema pole selline, mida mängida suurtele publikuhordidele. See poleks enam see sama südamlik ja puudutav lavastus. Just seepärast soovitangi ma „Leivi“ üles otsida ja minna teda vaatama. Uskuge, te olete pärast paremad inimesed. Nagu ma Facebookist ühe postituse alt nägin, siis Leivit on tahetud isegi koju lastele sussi sisse viia. Ma saan isegi sellest aru. Teemad on nii valusad ja Anne-Mai Tevahi mängib Leivi nii hapraks, et saalis istudes lihtsalt tekib soov teda kaitsta selle kurja maailma eest. Õnneks on tal Uku. Ma loodan, et kõik inimesed võiksid leida oma Uku, kes aitab neil seda maailma paremini näha ja mõista. Ning on valmis neid alati kaitsma.
Ma tean, et see jutt võib täiega imal tunduda. Aga täpselt nii ma tundsin ja tunnen ka praegu, nädal hiljem. Igatahes praegu on „Leivi“ minu selle aasta nähtud teatrilavastuste esikolmikus. Kuigi ma õpin teatriteadust ja peaksin iga nähtud etenduse väikesteks aatomiteks lahti arutama ja kõik asjad läbi analüüsima, siis ma pean ikkagi oluliseks emotsiooni. Eks üks hubane teeõhtu ole alati emtsioone täis. Nii ka sel korral. Seega soovitan kõigil teistel ka Leivi elutuppa piiluda, kui võimalus avaneb.

Autor ja lavastaja: Janno Puusepp
Mängisid:
Anne-Mai Tevahi – Leivi
Janno Puusepp – Uku

* – Päisefoto autor Karl Lepp

13/08/2019

Õpetaja Instagramist

10. augustil 2019 Vanaküla raamatukogu õuel



Käes on august. Tsikaadid siristavad ja suvepalsamist saab suveraev. Hinges pitsitab väikene kahjutunne, et suvi ongi selleks korraks läbi. Väikesed koolijütsid hakkavad juba kooli minekut ootama. Õpetajad kindlasti saabuva sügise ees nii elevil ei ole. Seega on praegu just paras aeg heita pilk ühe tänapäevase õpetaja hingeellu.
Nädalavahetusel toimusid II Põlva kodukohvikute päevad, mille raames oli mul Vanaküla raamatukogus võimalik kohtuda Ulla Kutiga, õpetajaga Instagramist. Ulla on igati julge ja hakkaja naine. Tema olekust kiirgub kindlameelsust ja kindlasti on see üks põhjustest, miks tema õpilased teda armastavad. Ja seda, et õpilased teda armastavad, on näha nende tegudest. Kuna tegemist on monolavastusega, siis õpilasi me laval ei näe, kuid me kuuleme kuidas õpilased aitavad õpetajal arvutit viirustest puhastada või sinna uusimat viirusetõrjet paigaldada. Vähemalt, mina loen nendest tegudest välja, et õpilased austasid oma õpetajat. Praktika on näidanud, et austatakse neid, kes on eneskindlad ja teavad väga täpselt, mida ja miks nad õpilastelt ootavad.
Lisaks õpilastega seotud lugudele kuuleme huvitavaid seikasid Ulla Kuti igapäevaelust nii koolis kui ka väljaspool kooli. Kuigi ma ei tahaks kõike ette rääkida, siis võin vaid vihjeks öelda, et puutumata ei jää ka poliitika, mehed ja telefonimüüjad. Nii nagu lavastuse pealkirigi viitab, on tegemist erinevate piltidega õpetaja igapäevaelust. On ju Instagram koht, kus saab piltide kaudu välismaailmale enda kohta erinevaid infokillukesi edastada.
Seega tundub mulle, et äratundmist peaks jaguma kõikidele. Siiski ütleksin ma, et põhiliseks sihtgrupiks on õpetajad. Ma usun, et Ulla Kuti asemel võiks ükskõik milline teine õpetaja olla ja need situatsioonid ja lood oleksid ikka samasugused. Hoolimata sellest, et mul on võrdlemisi väike õpetamiskogemus, siis nii mõnigi situatsioon tuli ka mulle tuttav ette. Ja mis seal salata, nüüd sain ma jälle väikese meeldetuletuse sellest, milline õpetaja/õppejõud ma tahaksin olla ja milline ma kohe kindlasti olla ei tahaks. Selliseid värskendavaid meeldetuletusi on aeg-ajalt vaja saada.
Selle äärmiselt toreda monolavastuse on spetsiaalselt Ülle Sillamäe jaoks kirja pannud Signe Heiberg ning lavastanud Janno Puusepp. Seda on kohe tunda, et tekst on spetsiaalselt näitleja jaoks kirjutatud, sest Ülle Sillamäe on laval lihtsalt tema ise. Võib-olla tegi minu jaoks nähtud etenduse huvitavamaks ka see, et Ulla Kutti mängiv Ülle Sillamäe on minu põhikooliaegne eesti keele ja kirjanduse õpetaja. Kuigi arvamust etendusest see siiski ei mõjuta (ja ma julgen oma arvamuse kirja panna, kuigi koolis õpetatakse meile, et see pole hea tava, kui sa enda tuttavate lavastustest kirjutad). Ja eks enda kunagist õpetajat on ikka tore vaadata õpetajat mängimas, sest kohe on võrdlus olemas, et milline õpetaja nö “päris elus” on. Pean siiski tunnistama, et põhikoolist on juba üle 15 aasta möödas ja mu mälu võib mind petta. Aga umbes nii toreda õpetajana ma Üllet mäletangi. Nüüd siis sain teada, mida õpetaja mõtleb siis, kui korteriuks tema selja taga sulgunud on. Olgu ääremärkusena öeldud, et õpetaja Ulla Kutt on siiski täiesti iseseisev tegelane ja ei peegelda kuidagi sajaprotsendiliselt reaalselt eksisteerivat õpetaja Ülle Sillamäed. Nende ainus ühine puutepunkt on tüütud telefonimüüjad, sarnane välimus ning tõsiasi et nad mõlemad on eesti keele ja kirjanduse õpetajad.
Kui päris aus olla, siis ma olin seda lavastust juba ammu näha tahtnud. Sisututvustus lihtsalt tundus põnev ja mul oli tunne, et lavastus võiks mulle meeldida. Kindlasti mäletavad kõik kooliajast seda tunnet, et õpetaja poleks nagu päris tavaline inimene. Ja kui nüüd pakutakse võimalust näha pildikesi õpetaja igapäevaelust, siis tuleb ju like või follow panna ja asuda õpetaja mõttemaailma jälgima. Sest mis see Instagramgi muud on kui meie igapäevane vajadus rahuldada oma uudishimu ja ennast eksponeerida.
Nagu ikka, siis inimene plaanib ja Jumal juhib. Nii juhtus, et iga kord olin ma kas tööl või lähetusel, kui lavastust mängiti. Nüüd sain lõpuks siis etenduse ära vaadata. Ja taaskord sain kinnitust, et kui mulle sisututvustus meeldib ja seal midagi klikib, siis on tegemist hea lavastusega. Osad stseenid olid nii naljakad, et ajasid naerma (mitte, et teised stseenid poleks naljakad olnud, aga mul päris kõigega ei tekkinud äratundmisrõõmu). Ja mind on ausalt väga raske teatris naerma ajada. Seega, kõik need, kelle teatrimaitse minu omaga ühtib, võivad julge südamega minna teatrisse seda lavastust vaatama. Emotsioon on garanteeritud.
Mulle monolavastused meeldivad eelkõige seetõttu, et näitleja on nende puhul raskemas situatsioonis ja nii tulevad kõik näitleja tugevused ja nõrkused väga hästi välja. On ju näitleja üksinda laval ja sageli peab ta erinevaid tegelaskujusid kehastama. Seekord tundus mulle etenduse alguses, et äkki etendus hakkab venima, sest alguses oli pikk ilma tekstita stseen. Mu emale just see pikk vaikiv algus meeldis, sest see lasi tegelase maailma sisse elada. Aga pärast etendust mis kestis veidi alla tunni, olime me emaga mõlemad ühel nõul, et kogu etenduse kõige kaasahaaravam osa oli lõpp. Kui vahel on mul mõne lavastuse puhul olnud tunne, et lavastus on liigselt venitatud ja lõpp oleks poole efektsem olnud mõned stseenid tagasi, siis sel korral oli lõpp minu jaoks veidi ootamatu kuid vägagi kaasahaarav. Ja tagantjärgi vaadates ei olnud see algus üldse nii pikk ja lohisev, nagu mulle esmapilgul tundus.
Ma ei tea, kas asi ongi selles, et ma pole pikalt teatris käinud (minu puhul on kaks kuud teatrivaba perioodi äärmiselt pikk aeg) või siis oligi tegemist suurepärase lavastusega. Ainus asi, mida ma ette oskan heita on see, et etendused on sageli kinnised ja neid ei mängita avalikult. Nii puudub inimestel ligipääs suurepärasele lavastusele. Kindlasti aga soovitan kõigil, eelkõige õpetajatel lavastuse “Õpetaja Instagramist” nimi meelde jätta ja seda vaatama minna, kui kusagil reklaami näete. Või peaks lavastust hoopis õpilastele soovitama, et nad hakkaksid mõistma, et õpetaja on ka kõigest lihast ja luust inimene. Igatahes on selle lavastuse puhul kõik tasakaalus. On väga hea lugu, mis paneb kaasa mõtlema; väga hea näitleja, kes lavastuse elama paneb ja lavakujundus milles on iga pisemgi detail paigas. Eriti meeldis mulle punane pastakas, sest minu meelest ei ole ükski õpetaja tõsiselt võetav, kui tal pole kotis punast pastakat.

Autor: Signe Heiberg
Lavastaja: Janno Puusepp
Mängis: Ülle Sillamäe

* – Postituse päisepilt on pärit teatritrupi Bona Verbumi koduleheküljelt.

Kuigi ma olin kindel, et ma ei kirjuta sellest lavastusest, sest viimasel ajal pole mul mitte mingisugust kirjasoolikat, siis mida rohkem ma nähtud etendust peast läbi lasin, seda rohkem tundsin, et pean oma emotsioonid kirja panema. Arvestades, et praegu on kell 3 öösel ja ma olen teist ööd järjest tööl, siis ei pruugi see tekst kõige ladusam olla, aga ma loodan et oma mõtte suutsin ma siiski edasi anda.
Sel korral võtan selle julguse ja tänan eraldi Üllet (minu õpetajat Facebookist), tänu kellele ma üldse sellest lavastusest kuulsin ja kellega rääkimine aitas mul mõista, miks ma seda blogi pean.

Tänan, Ülle et mu päeva(d) rõõmsamaks tegid!

15/07/2018

Luke Venus

12.juulil 2018 Luke mõisa pargis



Viimasel ajal olen siin blogis väga palju negatiivse alatooniga postitusi kirjutanud. Sel korral tahan hoopis positiivsemas võtmes postituse kirjutada. Kahjuks pole selleks ajaks, kui postitus üles jõuab, enam seda lavastust võimalik vaadata. Aga äkki järgmisel suvel mängitakse seda jälle. Ma igatahes väga loodan seda, sest „Luke Venus“ on täpselt selline suvelavastus, nagu üks suvelavastus olema peab ja ma soovitan seda kõikidel vaatama minna, kui selleks võimalus avaneb. Eriti soovitan vaatama minna romantiku hingega inimestel.
Kui ma suurt suvelavastuste ülevaate postitust tegin, olin kindel, et kui Luke mõisas jälle suvelavastust tehakse, siis ma lähen seda vaatama. Lihtsalt seepärast, et mulle meeldis see lavastus, mida seal eelmisel suvel mängiti. Kui ma aga avastasin, et Lukel mängitakse lavastust nimega „Luke Venus“, siis sisututvustus minus mingeid emotsioone ei tekitanud. Näitlejad olid ka enamasti tundmatud, vähemalt minu jaoks. Ele Millistferi nime olin kuulnud ja teda olen korra ka Vanemuise „Mamma Mia“ lavastuses näinud. Teistest näitlejatest teadsin Ülle Sillamäed, kes oli põhikoolis minu eesti keele õpetaja. Eks ma olin veidi skeptiline ka seetõttu, et neljast näitlejast kolm olid harrastusnäitlejad. Ärge saage minust valesti aru, ma tegelikult ei alahinda harrastusnäitlejaid, aga kui on nii mitme lavastuse vahel valida (ja juulis on lavastuste valik päris hea), siis mina eelistan valida selle lavastuse, kus mängivad need näitlejad kes mulle meeldivad ja kelle mängus ma kindel võin olla. Samas nagu ma ütlesin, siis sel korral olid pooled näitlejatest täiesti võõrad ja seega ei osanud ma midagi arvata. Ja siiski oli selle lavastuse sisututvustuses ja reklaamis midagi, mis mind Luke poole meelitas.
Ometigi pean nüüd tunnistama, et näitlejad olid sel korral lausa suurepärased. Ma olin skeptiline vist ainult mõned esimesed minutid kui Ele Millistfer kaugemal oleva kiigu peal istus ja laulis. Kuna mikrofonid ei olnud näitlejate küljes, vaid olid mitmel pool maas, siis kiigu juures oli mikrofon, aga kui Ele Millistfer sealt kiigu juurest kaugemale läks, siis polnud alguses tema häält väga hästi kuulda. Ja see muutis mind veidi skeptiliseks. Kui lisaks Ele Millistferile tuli lavale ka Karl Bussov, siis läks asi natukene huvitavamaks. Siiski ei saanud ma alguses aru, et kuidas ühe naise ja mehe omavaheline suhtlus peaks avama Luke pargis asuva Venuse kuju lugu. Sest sisututvustusest sain ma täpselt nii aru, et lugu räägib (ja ka lavastuse pealkiri lubab seda eeldada) sellest kuidas Luke pargis olev Venuse kuju sündis.
Lavastuse tutvustus Luke mõisa koduleheküljel on selline: „Lavastaja Janno Puusepp: “Luke pargis on paljude fotoaparaatide ette jäänud imeilus Venuse kuju, millel on huvitav ajalugu. Teda on peidetud maa sisse ja siis on ta aastakümneid unustatuna seal lebanud kuni leidmiseni. Aga keegi ei tea täpselt, kust see Venuse kuju pärit on ja kes ta tegi. Ma arvan, et oleks huvitav jutustada selle kuju lugu.”
See on hoogne ja humoorikas etendus Luke mõisa Venuse kuju päritolust. Muidu unises Luke mõisas on uued tuuled, kui ilmub salapärane skulptor, kes otsib oma uue töö jaoks modelli ja inspiratsiooni. Muidugi tahavad kogu ümbruskonna naised olla jumalannadena igavesti ilusad. Kuid inspiratsiooni saab anda ainult üks…
See on meie EV 100 kingitus teile!“
Sellise sisututvustuse järgi ootasin ma hoopis teistsugust lavastust. Ma arvasin, et räägitakse kuidas see Venus Lukele sattus ja miks ta näiteks just sellesse konkreetsesse kohta mõisapargis paigutati jne. Aga tegelikkuses oli lavastus hoopis armastuslugu. Ja kui ma nüüd mõtlen, siis mingis mõttes lavastus ikkagi rääkis sellest kuidas skulptor tahtis Venuse kuju teha ja kuidas kõik naised tahtsid skulptorile muusaks olla. Lihtsalt asjadest ei räägitud nii otse. Näiteks mina ei pannud üldse tähele, et kordagi oleks mainitud seda, et skulptori plaanitav Venuse kuju tuleb Lukele (mida ma sisututvustuse põhjal eeldasin). Lugu rääkis lihtsalt ühest skulptorist, kes leidis endale Venuse kuju muusaks kolm naist – ema ja tema kaks tütart. Kuid rohkem, kui Venuse kuju loomisele, keskendus lavastus armastusele ja tema erinevatel vormidele. Üks tütardest arvas, et ta on nii iseseisev, et talle pole meest vaja. Teine tütardest uskus raamatust loetud romantilisse ja ilusasse armastusse. Ja siis oli seal nende tütarde ema – Mamma, kes ütles, et tema tahab ka noore poisi suust ilusaid sõnu kuulda (ja ilmselt end jälle noore ja armastusväärsena tunda).
Minu meelest oligi see kogu etenduse võlu, et sai näha kuidas erineva elukogemusega inimesed mõistavad ühte ja sama asja – armastust, erinevalt. Nii nagu ilmselt iga vaataja tõlgendas (ja tõlgendab) tegelaste mõtteid ja emotsioone veel omakorda erinevalt. Mina näiteks suutsin end mõlema tütrega samastada. Kuna mulle meeldib palju raamatuid lugeda, siis olen mina samuti Helena (Anne-Mai Tevahi) moodi ilusast armastusest unistanud, mida ma raamatutest lugenud olen. Samas arvan ma jälle Maria (Ele Millistfer) moodi, et ma olen piisavalt iseseisev ja mulle pole pidevalt mingit meest kõrvale vaja. Ja mu ema meenutab mulle selles mõttes Mammat (Ülle Sillamäe), et kui mu emal oleks aed, siis ta arvaks ilmselt ka, et lapselapsed oleksid aia värvimiseks just sobivas pikkuses. Üleüldse tundus mulle, et Mamma ja mu ema maailmavaated selles osas millal peaks tütarlaps pere looma ja miks on ikka meest enda kõrvale vaja, kattusid väga palju. Ma oleks kohati nagu enda elu kõrvalt vaadanud.
Minu eluga oli ainult see erinevus, et mul pole sellist romantilist keskkonda ümber, nagu Luke mõisapargis oli. Minu meelest juba sõnaühend mõisapark loob mingisuguse romantilise aura. Nii palju kui ma inimestele mainisin, et ma käisin Lukel teatris, ütlesid kõik mulle, et seal on ju nii ilus. Seega kohalik loodus juba tegi pool lavakujundust ära. Mingit jubedat mõrvalugu oleks ilmselt seal väga keeruline suurepäraselt mängida. Aga sel korral andis kohalik loodus lavastusele palju juurde. Lisaks need lilled ja valge mööbel. Kuigi seda mööblit polnud palju, aga täpselt parasjagu, et õiget atmosfääri luua. Eriti meeldis mulle kaugemal õunapuude all olev kiik. Minu meelest sellised suured istumisosaga kiiged, mis ripuvad kusagil aias puu külje, on ehtne romantika võrdkuju. Eriti kui sellel kiigul istub valgesse riietatud naine. Ja sel korral olid kõik naised üleni valges. Ehtne puhas ja puutumata armastus. Selles mõttes olid Mamma punased huuled ja violetsed kontsakingad ägedad, et need reetsid, et kuigi Mamma üritab võõra poisi jaoks end nooremaks ja puutumatuks teha, siis värvilised huuled ja kingad andsid aimu sellest, et tegelikkuses Mamma nii puhas pole, kui ta näidata püüab.
Mammat reetsid vahel ka tema hääletoonid. Eriti meeldis mulle see stseen, kui ta läks eriti malbe ja heleda häälega Markust otsima. Kui tema hüüetele aga ei vastatud, hüüdis ta poissi südamepõhjast tuleva nõudva häälega, mis enam nii leebe polnud. Selles osas olin ma oma endise eesti keele õpetaja Ülle Sillamäe osa täitmisest tõsiselt üllatunud. Ma olen teda vist ainult ühel korral Kagu-Eesti maateatrite päeval nö laval näinud ja tol korral tema näitlemine mulle väga muljet ei avaldanud. Sel korral oli tema tegelaskuju minu jaoks kõige huvitavam. Just eelkõige oma mitmekülgsuse tõttu. Ja Ülle sai Mamma rolliga suurepäraselt hakkama. Ma julgen väita, et isegi paljusid kutselisi näitlejaid pole ma nii head karakterrolli tegemas näinud. Ülle võiks Mamma rolliga täiesti vabalt monolavastuse teha. Veel olin (ja jätkuvalt olen) vaimustuses Helenat kehastanud Anne-Mai Tevahist. Ma polnud küll temast varem midagi kuulnud, aga enne teatrisse minekut tegin kiire guugeldamise ja selgus, et seda noort naist kiidavad vist kõik. Nüüd on üks kiitja juures. Tema imetabasust ei saa kirja panna, sest mul lihtsalt pole sõnu tema mängu kirjeldamiseks. Aga mulle tundus, et ta oli kogu oma hingega Helena rolli juures ja nii nagu Ülle puhul, võis ka Anne-Mai puhul lihtsalt tema nägu vaadata ja seal olid kõik Helena emotsioonid ja mõtted näha. Ma ei tea miks, aga eriti meeldis mulle tema jooksmine. See oli samaaegselt nii graatsiline kui ka koomiline. Igatahes jätan ma Anne-Mai Tevahi nime meelde ja tahan teda veel näha. Ele Millistfer oli täpselt nii hea, nagu ma arvasin, et ta on. Kuigi ma ei saa üldse aru, kuidas ma tema headuses sain kindel olla, kui ma olen teda ainult ühe korra näinud. Aga mulle ta meeldib ja ilmselgelt peab ta mulle palju meeldima, kui ma olin põhimõtteliselt ainuüksi tema pärast valmis teatrisse minema (sest teised nimed olid tundmatud). Kui ma nüüd veidi ülekohtune olen ja välimuse põhjal otsustan, siis välimuse järgi oleks Ele minu meelest oma heleda peaga rohkem sobinud romantilise unistaja rolli. Samas, olles Anne-Maist vanem sobis ta vanema ja ratsionaalsema õe rolli suurepäraselt. Ja millised lauluseaded ta teinud oli. Muidugi suurepärastele Anne-Mai poolt kirjutatud laulusõnadele. Tore, et meie väikeses Eestis on nii mitmekülgselt andekaid inimesi. Mis puudutab aga seltskonna ainsat meesnäitlejat Karl Bussovit, siis mulle tundus, et tema jäi võimsatele naistele alla. Jah, ilma temata poleks lavastus olnud päris see, mis ta oli, aga ma usun, et naised oleksid ka ilma meheta ühe hea lavastuse teinud.
Lavastaja on lihtsalt nii suurepärased ja võimsa naisenergiaga laetud naised leidnud, et kõik mehed jäävad nende kõrval varju. Vähemalt laval. Sest publiku hulgas naersid nii mehed kui naised kogu etenduse aja võrdselt. Kuigi mehed, vist naersid veidi jõulisemalt. Ju neile siis tegi nalja, näha kuidas kolm naist ühe mehe pärast võistlevad. Eks selline käitumine tõstab iga mehe enesehinnangut. Samas kui naised pigem samastasid end mõne tegelaskujuga. Igatahes au ja kiitus ka lavastajale, kes suutis nii kutselised kui harrastusnäitlejad ühtseks tervikuks liita ja nii suurepärase lavastuse valmis meisterdada. Seda enam, et minu teada pole Janno Puusepp ka päris kutseline lavastaja, kuigi teeb silmad ette nii mitmelegi kutselisele lavastajale.
Kui ma nüüd selle pika jutu hästi lühidalt kokku võtan, siis suurepärased näitlejad, suurepärase teksti ja mängukohaga saavadki kokku anda ainult ühe suurepärase teatrielamuse. Isegi vihm, mis otsustas üsna etenduse alguses ei tea kust alla sadada, ei suutnud seda suurepärast elamust rikkuda. Ma veendun iga korraga, kui ma harrastusnäitlejaid laval näen, et nende lavastused on palju põnevamad ja kaasa haaravamad kui päris kutseliste teatrite looming. See ei kehti küll alati, aga üsna sageli. Soovitan teistelgi võimalust kasutada ja külastada tundmatuid kollektiive või ebaharilikke mängupaiku. Uskuge mind, te võite saada väga üllatavaid emotsioone. Näiteks avastada, et harrastusnäitlejad teevad kutselistele näitlejatele silmad ette.
Luke mõisa suvelavastust soovitan aga eriti soojalt lisaks imekaunile loodusele ja sellele tundele, mille kogu tervik teis peale etendust loob. Seda muidugi juhul, kui teil üldse avaneb veel sellest erakordsest teatriimest osa saada.

Autor ja lavastaja: Janno Puusepp
Kunstnik ja laulutekstid: Anne-Mai Tevahi
Muusikaline kujundaja: Ele Millistfer
Kitarril: Jaagup Jürgel
Mängisid:
Ele Millistfer – Maria
Anne-Mai Tevahi – Helena
Ülle Sillamäe – Mamma
Karl Bussov – Markus

* – Päisepilt on pärit ürituse Facebooki leheküljelt.

PS! Minu meelest on juba see pilt väga romantiline ja annab suurepäraselt seda õhkkonda edasi, mis Lukel etenduse ajal valitseb.