kolmapäev, 27. november 2019

Leivi

20. novembril 2019 Elutuba Lava Taga (Tartu Aparaaditehases)


Kui lavastus on mitmeid auhindu võitnud, siis kindlasti on tegemist väärt lavastusega. Ka “Leivi” on mitmeid auhindu võitnud ja seda täiesti õigustatult. Kahjuks on tegemist harrastustrupiga ja nii ei leia suur osa teatripublikust head lavastust ülesse. Aga ärge muretsege, ma aitan teil Leivi ja Ukuga tuttavaks saada. Ja see on selline tutvus, mida ei pea hiljem kahetsema.
Kui Janno Puusepp mind teatrisse kutsus, siis olin ma kohe nõus, sest kes ei tahaks tasuta teatrisse minna. Mis seal salata, ma olin enne teatrisse minekut veidi närvis ka. Mis siis, kui mulle ei meeldi see, mida ma laval näen? Kutselised teatridki, kellel on raha ja võimalusi veidi rohkem ei suuda mulle emotsiooni pakkuda, mida ma siis veel harrastustrupilt lootma pean? Koolis on ka nii palju vaja teha ja igasuguseid teatriteksti ja etenduse analüüse ja esseesid kirjutada, et aega pole väga raisata. Õnneks olen ma seda blogi pidades õppinud, et kui sulle võimalus antakse, siis tuleb seda kasutada, sest iial ei tea, mis sind teatris oodata võib.
Siiski ei läinud ma negatiivsete ootustega teatrisse. Pigem läksin täitsa ilma igasuguste lootuste/ootusteta. Toimumiskoht – Elutuba Lava Taga, oli mulle ka täiesti võõras koht. Seega ei teadnud ma üldse, mida oodata. Ega ma enne etendust guugeldama ka ei hakanud, et äkki tuleb midagi välja. Äkki oleksin pidanud, oleksin vähemalt näinud, et “Leivi” on mitmeid auhindu saanud ja järelikult on väärt lavastus. Sel korral piisas mulle täielikult teadmisest, et lavastuses mängib nimitegelast Anne-Mai Tevahi, keda ma olin varem suvelavastuses „Luke Venus“ näinud ja kes mulle seal sügava mulje jättis.
Igatahes minu kahtlused hakkasid juba siis hajuma, kui ma Aparaaditehase sisehoovi jõudsin. Kõik need tulukesed ja atmosfäär oli lihtsalt nii lummav. Aga kui ma etenduspaika jõudsin, siis oli mu esimene mõte, et miks ma sellest kohast varem kuulnud ei olnud. See oleks ideaalne koht olnud, kus oma sünnipäeva suvel pidada. Täpselt nii hubane ja mõnusalt valgustatud. Kuigi ilmselt see hubasus sobis praegusesse kõledasse sügisesse paremini kui sooja suvesse (mitte, et mu sünnipäeva ajal oleks väga soe ja ilus ilm olnud). Veelgi kodusemaks tegi olemise võimalus teed või vett endale võtta ja niimoodi mõnusalt etendust jälgida.
Lavastuse esimestel minutitel pannakse vaatajate fantaasia kohe tööle. Ma küll kella pealt aega ei võtnud, aga esimesed paar minutit toimus tegevus ukse taga koridoris ja me saime ainult kuulda, mida Uku ja Leivi omavahel rääkisid. Tundus täiesti tavaline vestlus olevat ja siis ei osanud ma lavastusest veel väga midagi suurt arvata. Aga kohe kui näitlejad lavale jõudsid, olin ma müüdud. Esimene mõte oli küll see, et Anne-Mai Tevahi kehastatud Leivi on samasugune, kui Helena, keda ta „Luke Venuses“ kehastas. Kuna ta mulle seal meeldis, siis olin ma selle mõttega rahul. Samas mõtlesn, et tahaks teda ikka natukene teistsugustes rollides ka näha. Minu õnneks ikka nägin teistsugust osatäitmist ja sain veenduda, et Anne-Mai Tevahi ongi väga andekas.
Janno Puuseppa polnud ma varem näitlemas näinud, seega tema osas mul nii palju emotsioone ei olnud. Teadsin temast ainult seda, et ta kirjutab ise väga palju näidendeid ja lavastab palju Kuna ta ise oli ka selle lavastuse lavastaja ja autor, siis eks tal oli kindel visioon, milline Uku tegelaskuju olema peaks. Selle võrra oli tal ilmselt raskem Ukut mängida, sest kui sul on visioon silem ees, siis on natuke raske perfektset sooritus teha. Mitte, et ma väidaksin, et Puusepa kehastatud Uku kehv oleks olnud. Mitte seda, aga võib-olla oli seal natukene tunda seda, et lavastaja tahaks natukene veel paremat Ukut saada.
Igatahes poleks ma osanud oodata, et Tevahi ja Puusepp omavahel laval nii hästi kokku sobivad. Eks öeldakse, et vastandid tõmbuvad ja nii juhtus ka lavastuses. Kuigi Leivi oli pealtnäha veidi lihtsameelne, aga see-eest äärmiselt energiline ning Uku arukas ja vaikne noormees, sobisid nad omavahel suurepäraselt. Kuigi ma kumbagi neist reaalses elus ei tunne, siis jäi mulle mulje, et nad sobivad ka väljaspool teatrilava omavahel suurepäraselt ja see oligi nende suurepärase lavalise klapi põhjuseks. Erinevad natuurid tegid lavastuse sündmustiku jälgimise nauditavaks ja rõhutasid ehk nii mõndagi nüanssi, mida muidu poleks märganud.
Kuna lavastust tutvustati kui siira armastuse lugu, siis ma olin valmis nägema mingit klassikalist armastuslugu. Umbes midagi sarnast, nagu Mehhiko (tänapäeval vist rohkem Türgi) seriaalides näha võib. See, millest tegelikult lugu rääkis, oli päris ootamatu. Kogu lugu käis armastuse ümber, aga üsna ootamatu vaatenurga alt. Jah, natukene oli seda seebikatele omast tulin-nägin-armusin asja ka, aga seda oli vähe ja see kadus kogu laiema teema sisse ära.
Mõned kohad olid naljakad. Tegelikult ei olnud naljakad, aga mul tekkisid lihtsalt teatud assotsiatsioonid, mis olid naljakad ja ajasid mu naerma. Aga mõni koht oli küll selline, et ma võitlesin vägisi pisaratega ja siis keegi kusagil kõrval naerab. Tegelikult ei olnud lavastuses mitte midagi naljakat. Ma isegi arvan, et see naer oli pigem iniemste kaitserefleks, et tõsised teemasid endale mitte ligi lasta. Kui mõtlema hakata, et kuidas saab üks mees oma naisele nii palju haiget teha, et naine arvab täiesti siiralt, et ta on rumal, siis see on väga kurb. Isegi mitte kurb, vaid mind ajab selline asi vihale. Või, et see on täiesti normaalne, et mees hoiab avalikult kodus teise naise pilti ja kingib talle lilli, aga oma naisele lilli ei kingi. Või kui külalised tulevad, on naise koht põrandal vaiba peal. Ja naine on sellega nii harjunud, et isegi kui kedagi teist ei ole, istub ta tooli asemel põrandale vaiba peale. Siit saaks psühholoog väga head materjali tingitud ja tingimatute reflekside kirjeldamiseks.
Kuigi mul oli Leivist kahju, siis teisest küljest imetlen ma teda ka väga. Eriti tema oskust, kõiki asju positiivselt võtta. Näiteks, kui kodus teed ei ole, siis joome keedetud vett suhkruga ja kujutame ette, et joome teed. Või kui veinipokaale kodus pole, siis joome veini tassidest ja kujutame ette, et need ongi pokaalid. Selline positiivsus on kadestamist väärt. Samas kahtlustan ma, et see fantaasiamaailm ongi Leivil just selle tõttu nii hästi arenenud, et reaalne maailm pole tema vastu nii tore ning fantaasia ongi see, kus ta saab oma mehe eest peitu minna. Ja see on kurb. Isegi väga kurb. Ja see mind nutma ajaski. Tegelikult esimest korda hakkasid vist pisarad mul jooksma siis, kui Leivi rääkis, kuidas ta oma lapse kaotas. Samas tundsin natukene ka kergendust ja seda tüüpilisele eestlasele omast tänutunnet, et minu elu nii hull ei ole. Naudin oma üksiku elu edasi ja loodan, et ühel päeval tuleb minu ukse taha ka keegi Uku sarnane.
Siiski ei pea keegi kartma, et kogu lugu nii sünge on. Nagu ma juba mainisin, siis mõned inimesed said ikka naerda ka. Ja ma ei usu, et kõik inimesed minusugused on ja iga pisema kurva tekstiosa peale nutta lahistavad. Seda võin ma teile küll öelda, et minu teatris nutmine on justkui kvaliteedimärk. Kui mina nutma hakkan, siis järelikult on tegemist hea lavastusega, mis mulle on nii südamesse suutnud pugeda, et ma hakkan tegelastele nii palju kaasa elama, et pisar tuleb silma.
Päris tragöödiaks ma lavastust siiski ei nimeta, sest Leivil on võimalus sellest jubedast elust välja murda ja oma tõeline mina nähtavale tuua. See, kas ta seda ka teeb, jääb lõpuks küll iga vaataja enda otsustada. Uku talle selle võimaluse pakub ja näitab, milline võib üks siiras armastus olla. Aga eks oma harjumuspärasest keskkonnast on väga raske välja murda ka siis, kui see keskkond meile ebameeldiv tundub.
Mulle tundub, et „Leivi“ etendus on nii intiimne, et seda on tegelikult väga raske sõnadesse panna, mis seal täpselt toimub ja mis tundeid nähtu sinus tekitab. Sa lihtsalt istud saalis ja vaatad, mis sinu ees toimub ning mõnel hetkel hoiad isegi hinge kinni, et mitte emotsiooni rikkuda. Sa ei saa kohe arugi, kuidas nähtu ja kuuldu sind mõjutas, kuid paratamatult oled sa loo mõju all veel pikalt. Sa saad aru, et „Leivi“ on midagi sinus muutnud, kuid sa pole ilmselt ise ka veel päris kindel, mida. Äkki on ta sind pannud rohkem headusse uskuma ja lootma siirasse armastusse. Või ilusatesse helesinistesse unistustesse. Sellesse, et olgu elu kui halb tahes, siis kusagil on keegi, kes võib meid sellest halvast elust ära päästa.
„Leivist“ ei saa kohe kindlasti mitte kunagi suure saali lavastust. Lihtsalt see teema pole selline, mida mängida suurtele publikuhordidele. See poleks enam see sama südamlik ja puudutav lavastus. Just seepärast soovitangi ma „Leivi“ üles otsida ja minna teda vaatama. Uskuge, te olete pärast paremad inimesed. Nagu ma Facebookist ühe postituse alt nägin, siis Leivit on tahetud isegi koju lastele sussi sisse viia. Ma saan isegi sellest aru. Teemad on nii valusad ja Anne-Mai Tevahi mängib Leivi nii hapraks, et saalis istudes lihtsalt tekib soov teda kaitsta selle kurja maailma eest. Õnneks on tal Uku. Ma loodan, et kõik inimesed võiksid leida oma Uku, kes aitab neil seda maailma paremini näha ja mõista. Ning on valmis neid alati kaitsma.
Ma tean, et see jutt võib täiega imal tunduda. Aga täpselt nii ma tundsin ja tunnen ka praegu, nädal hiljem. Igatahes praegu on „Leivi“ minu selle aasta nähtud teatrilavastuste esikolmikus. Kuigi ma õpin teatriteadust ja peaksin iga nähtud etenduse väikesteks aatomiteks lahti arutama ja kõik asjad läbi analüüsima, siis ma pean ikkagi oluliseks emotsiooni. Eks üks hubane teeõhtu ole alati emtsioone täis. Nii ka sel korral. Seega soovitan kõigil teistel ka Leivi elutuppa piiluda, kui võimalus avaneb.

Autor ja lavastaja: Janno Puusepp
Mängisid:
Anne-Mai Tevahi – Leivi
Janno Puusepp – Uku

* – Päisefoto autor Karl Lepp

0 kommentaari:

Postita kommentaar