Kui lavastus on mitmeid auhindu võitnud, siis
kindlasti on tegemist väärt lavastusega. Ka “Leivi” on mitmeid auhindu võitnud
ja seda täiesti õigustatult. Kahjuks on tegemist harrastustrupiga ja nii ei
leia suur osa teatripublikust head lavastust ülesse. Aga ärge muretsege, ma
aitan teil Leivi ja Ukuga tuttavaks saada. Ja see on selline tutvus, mida ei
pea hiljem kahetsema.
Kui Janno Puusepp mind teatrisse kutsus, siis olin
ma kohe nõus, sest kes ei tahaks tasuta teatrisse minna. Mis seal salata, ma
olin enne teatrisse minekut veidi närvis ka. Mis siis, kui mulle ei meeldi see,
mida ma laval näen? Kutselised teatridki, kellel on raha ja võimalusi veidi rohkem
ei suuda mulle emotsiooni pakkuda, mida ma siis veel harrastustrupilt lootma
pean? Koolis on ka nii palju vaja teha ja igasuguseid teatriteksti ja etenduse analüüse
ja esseesid kirjutada, et aega pole väga raisata. Õnneks olen ma seda blogi
pidades õppinud, et kui sulle võimalus antakse, siis tuleb seda kasutada, sest
iial ei tea, mis sind teatris oodata võib.
Siiski ei läinud ma negatiivsete ootustega
teatrisse. Pigem läksin täitsa ilma igasuguste lootuste/ootusteta. Toimumiskoht
– Elutuba Lava Taga, oli mulle ka täiesti võõras koht. Seega ei teadnud ma
üldse, mida oodata. Ega ma enne etendust guugeldama ka ei hakanud, et äkki
tuleb midagi välja. Äkki oleksin pidanud, oleksin vähemalt näinud, et “Leivi”
on mitmeid auhindu saanud ja järelikult on väärt lavastus. Sel korral piisas
mulle täielikult teadmisest, et lavastuses mängib nimitegelast Anne-Mai Tevahi,
keda ma olin varem suvelavastuses „Luke Venus“ näinud ja kes mulle seal sügava
mulje jättis.
Igatahes minu kahtlused hakkasid juba siis hajuma,
kui ma Aparaaditehase sisehoovi jõudsin. Kõik need tulukesed ja atmosfäär oli
lihtsalt nii lummav. Aga kui ma etenduspaika jõudsin, siis oli mu esimene mõte,
et miks ma sellest kohast varem kuulnud ei olnud. See oleks ideaalne koht
olnud, kus oma sünnipäeva suvel pidada. Täpselt nii hubane ja mõnusalt
valgustatud. Kuigi ilmselt see hubasus sobis praegusesse kõledasse sügisesse
paremini kui sooja suvesse (mitte, et mu sünnipäeva ajal oleks väga soe ja ilus
ilm olnud). Veelgi kodusemaks tegi olemise võimalus teed või vett endale võtta
ja niimoodi mõnusalt etendust jälgida.
Lavastuse esimestel minutitel pannakse vaatajate
fantaasia kohe tööle. Ma küll kella pealt aega ei võtnud, aga esimesed paar
minutit toimus tegevus ukse taga koridoris ja me saime ainult kuulda, mida Uku
ja Leivi omavahel rääkisid. Tundus täiesti tavaline vestlus olevat ja siis ei
osanud ma lavastusest veel väga midagi suurt arvata. Aga kohe kui näitlejad
lavale jõudsid, olin ma müüdud. Esimene mõte oli küll see, et Anne-Mai Tevahi
kehastatud Leivi on samasugune, kui Helena, keda ta „Luke Venuses“ kehastas. Kuna
ta mulle seal meeldis, siis olin ma selle mõttega rahul. Samas mõtlesn, et
tahaks teda ikka natukene teistsugustes rollides ka näha. Minu õnneks ikka
nägin teistsugust osatäitmist ja sain veenduda, et Anne-Mai Tevahi ongi väga
andekas.
Janno Puuseppa polnud ma varem näitlemas näinud,
seega tema osas mul nii palju emotsioone ei olnud. Teadsin temast ainult seda,
et ta kirjutab ise väga palju näidendeid ja lavastab palju Kuna ta ise oli ka
selle lavastuse lavastaja ja autor, siis eks tal oli kindel visioon, milline
Uku tegelaskuju olema peaks. Selle võrra oli tal ilmselt raskem Ukut mängida,
sest kui sul on visioon silem ees, siis on natuke raske perfektset sooritus
teha. Mitte, et ma väidaksin, et Puusepa kehastatud Uku kehv oleks olnud. Mitte
seda, aga võib-olla oli seal natukene tunda seda, et lavastaja tahaks natukene
veel paremat Ukut saada.
Igatahes poleks ma osanud oodata, et Tevahi ja Puusepp
omavahel laval nii hästi kokku sobivad. Eks öeldakse, et vastandid tõmbuvad ja
nii juhtus ka lavastuses. Kuigi Leivi oli pealtnäha veidi lihtsameelne, aga
see-eest äärmiselt energiline ning Uku arukas ja vaikne noormees, sobisid nad
omavahel suurepäraselt. Kuigi ma kumbagi neist reaalses elus ei tunne, siis jäi
mulle mulje, et nad sobivad ka väljaspool teatrilava omavahel suurepäraselt ja
see oligi nende suurepärase lavalise klapi põhjuseks. Erinevad natuurid tegid
lavastuse sündmustiku jälgimise nauditavaks ja rõhutasid ehk nii mõndagi
nüanssi, mida muidu poleks märganud.
Kuna lavastust tutvustati kui siira armastuse lugu,
siis ma olin valmis nägema mingit klassikalist armastuslugu. Umbes midagi
sarnast, nagu Mehhiko (tänapäeval vist rohkem Türgi) seriaalides näha võib.
See, millest tegelikult lugu rääkis, oli päris ootamatu. Kogu lugu käis
armastuse ümber, aga üsna ootamatu vaatenurga alt. Jah, natukene oli seda
seebikatele omast tulin-nägin-armusin asja ka, aga seda oli vähe ja see kadus
kogu laiema teema sisse ära.
Mõned kohad olid naljakad. Tegelikult ei olnud naljakad,
aga mul tekkisid lihtsalt teatud assotsiatsioonid, mis olid naljakad ja ajasid
mu naerma. Aga mõni koht oli küll selline, et ma võitlesin vägisi pisaratega ja
siis keegi kusagil kõrval naerab. Tegelikult ei olnud lavastuses mitte midagi
naljakat. Ma isegi arvan, et see naer oli pigem iniemste kaitserefleks, et
tõsised teemasid endale mitte ligi lasta. Kui mõtlema hakata, et kuidas saab
üks mees oma naisele nii palju haiget teha, et naine arvab täiesti siiralt, et
ta on rumal, siis see on väga kurb. Isegi mitte kurb, vaid mind ajab selline
asi vihale. Või, et see on täiesti normaalne, et mees hoiab avalikult kodus teise
naise pilti ja kingib talle lilli, aga oma naisele lilli ei kingi. Või kui
külalised tulevad, on naise koht põrandal vaiba peal. Ja naine on sellega nii
harjunud, et isegi kui kedagi teist ei ole, istub ta tooli asemel põrandale
vaiba peale. Siit saaks psühholoog väga head materjali tingitud ja tingimatute
reflekside kirjeldamiseks.
Kuigi mul oli Leivist kahju, siis teisest küljest
imetlen ma teda ka väga. Eriti tema oskust, kõiki asju positiivselt võtta.
Näiteks, kui kodus teed ei ole, siis joome keedetud vett suhkruga ja kujutame
ette, et joome teed. Või kui veinipokaale kodus pole, siis joome veini tassidest
ja kujutame ette, et need ongi pokaalid. Selline positiivsus on kadestamist
väärt. Samas kahtlustan ma, et see fantaasiamaailm ongi Leivil just selle tõttu
nii hästi arenenud, et reaalne maailm pole tema vastu nii tore ning fantaasia
ongi see, kus ta saab oma mehe eest peitu minna. Ja see on kurb. Isegi väga
kurb. Ja see mind nutma ajaski. Tegelikult esimest korda hakkasid vist pisarad
mul jooksma siis, kui Leivi rääkis, kuidas ta oma lapse kaotas. Samas tundsin
natukene ka kergendust ja seda tüüpilisele eestlasele omast tänutunnet, et minu
elu nii hull ei ole. Naudin oma üksiku elu edasi ja loodan, et ühel päeval
tuleb minu ukse taha ka keegi Uku sarnane.
Siiski ei pea keegi kartma, et kogu lugu nii sünge
on. Nagu ma juba mainisin, siis mõned inimesed said ikka naerda ka. Ja ma ei
usu, et kõik inimesed minusugused on ja iga pisema kurva tekstiosa peale nutta
lahistavad. Seda võin ma teile küll öelda, et minu teatris nutmine on justkui
kvaliteedimärk. Kui mina nutma hakkan, siis järelikult on tegemist hea
lavastusega, mis mulle on nii südamesse suutnud pugeda, et ma hakkan
tegelastele nii palju kaasa elama, et pisar tuleb silma.
Päris tragöödiaks ma lavastust siiski ei nimeta,
sest Leivil on võimalus sellest jubedast elust välja murda ja oma tõeline mina
nähtavale tuua. See, kas ta seda ka teeb, jääb lõpuks küll iga vaataja enda
otsustada. Uku talle selle võimaluse pakub ja näitab, milline võib üks siiras
armastus olla. Aga eks oma harjumuspärasest keskkonnast on väga raske välja
murda ka siis, kui see keskkond meile ebameeldiv tundub.
Mulle tundub, et „Leivi“ etendus on nii intiimne,
et seda on tegelikult väga raske sõnadesse panna, mis seal täpselt toimub ja
mis tundeid nähtu sinus tekitab. Sa lihtsalt istud saalis ja vaatad, mis sinu
ees toimub ning mõnel hetkel hoiad isegi hinge kinni, et mitte emotsiooni
rikkuda. Sa ei saa kohe arugi, kuidas nähtu ja kuuldu sind mõjutas, kuid paratamatult
oled sa loo mõju all veel pikalt. Sa saad aru, et „Leivi“ on midagi sinus muutnud,
kuid sa pole ilmselt ise ka veel päris kindel, mida. Äkki on ta sind pannud
rohkem headusse uskuma ja lootma siirasse armastusse. Või ilusatesse helesinistesse
unistustesse. Sellesse, et olgu elu kui halb tahes, siis kusagil on keegi, kes
võib meid sellest halvast elust ära päästa.
„Leivist“ ei saa kohe kindlasti mitte kunagi suure
saali lavastust. Lihtsalt see teema pole selline, mida mängida suurtele
publikuhordidele. See poleks enam see sama südamlik ja puudutav lavastus. Just
seepärast soovitangi ma „Leivi“ üles otsida ja minna teda vaatama. Uskuge, te
olete pärast paremad inimesed. Nagu ma Facebookist ühe postituse alt nägin,
siis Leivit on tahetud isegi koju lastele sussi sisse viia. Ma saan isegi sellest
aru. Teemad on nii valusad ja Anne-Mai Tevahi mängib Leivi nii hapraks, et
saalis istudes lihtsalt tekib soov teda kaitsta selle kurja maailma eest. Õnneks
on tal Uku. Ma loodan, et kõik inimesed võiksid leida oma Uku, kes aitab neil
seda maailma paremini näha ja mõista. Ning on valmis neid alati kaitsma.
Ma tean, et see jutt võib täiega imal tunduda. Aga
täpselt nii ma tundsin ja tunnen ka praegu, nädal hiljem. Igatahes praegu on „Leivi“
minu selle aasta nähtud teatrilavastuste esikolmikus. Kuigi ma õpin
teatriteadust ja peaksin iga nähtud etenduse väikesteks aatomiteks lahti
arutama ja kõik asjad läbi analüüsima, siis ma pean ikkagi oluliseks
emotsiooni. Eks üks hubane teeõhtu ole alati emtsioone täis. Nii ka sel korral.
Seega soovitan kõigil teistel ka Leivi elutuppa piiluda, kui võimalus avaneb.
Autor ja lavastaja:
Janno Puusepp
Mängisid:
Anne-Mai
Tevahi – Leivi
Janno
Puusepp – Uku
* – Päisefoto
autor Karl Lepp
0 kommentaari:
Postita kommentaar