teisipäev, 24. detsember 2019

Ajamasin

27. novembril 2019 KUMU-s



“Ajamasinat” vaatama minnes olin ma rohkem kui elevil, sest minu esmakohtumine ansambliga Oopus oli meeldejääv. Nimelt kohtasin ma Oopust esimest korda sel suvel Otepää linnamäel mängitud teatrilavastuses “Taevas, muld ja tulevik” (lugeda saab SIIT). Linnamäe puude vahel kõlas torupill nii võimsalt, et lausa kananahk tuli ihule. Ka Mari Meentalo laul helises ja kajas linnamäe kõrgete kuuskede vahelt heledalt vastu, pannes kõik hingekeeled helisema. Seega pole midagi imestada, et ma lootsin ka „Ajamasinast“ sarnast emotsiooni.
Eks ma natukene olin pettunud küll, kui avastasin, et tegelikult kestab kontsert ühe tunni ja laval on ainult ansambel ise. Ma olin sisimas lootnud, et äkki on keegi veel kaasatud. Ja see emotsioon, mille ma suvel Otepäält sain, oli nii võimas, et seda oleks tahtnud tunda pikemalt kui üks tund. Igatahes ei rikkunud see teadmine mu ootust ja elevust. Ka esimesed minutid kontserdist olin ma väga (l)ootusrikas. Mida edasi aga aeg liikus, seda rohkem hakkasin ma pettuma. Ma ilmselgelt ei ole muusikablogija ja ei tea muusikast väga midagi. Seega ma üritasin seda esinemist võtta kui kontsertlavastust ja sellest lähtuvalt ma ka oma emotsioonid praegu kirja panen. Mis tähendab seda, et mingisugust muusika süvaanalüüsi siit oodata ei tasu.
Algas kontsert pihta videoga, milles tutvustati meile robothumanoidi, kelleks oli muusika Mari Meentalo. Video lõppedes hakkaski robothumanoid Mari kontserdiga pihta. Esimese pala mängis ta torupillil ja see oli võimas. Kuigi mitte nii võimas, kui suvel vabas õhus kuuldud torupillihelid. Järgmiseks kõlasid veel flööt, parmupill ning hulusi, kuid ükski nendest ei pakkunud mulle seda elamust, mis torupill. Just seetõttu oli mul äärmiselt kahju, et torupilli nii vähe kuulda sai. Esimene lugu oli torupillil ja ka viimane lugu. Mulle lihtsalt meeldib torupilli ja saksofoni muusika kõige rohkem.
Lisaks pillidele sai kuulda ka Eesti Kirjandusmuuseumi arhiivist pärinevaid pärimuslaule. Kuigi vanasti olidki laulud suures osas sama fraasi kordamine, siis tundus mulle ikkagi, et ma ei kuule ühte laulu tervikuna, vaid ainult ühte väikest katkendit sellest. Enamasti meeldib mulle ka laulu sõnadest aru saada. Sel korral ei saanud ma aga peaaegu mitte millestki aru. Tundus, et enamasti oli tegu lihtsalt mingite erinevate häälitsustega. Lisaks häiris sõnadest aru saamist ka liiga valjud taustahelid ja tehnikaga helide moonutamised.
Kontsertlavastus põhinesgi Mari Meentalo pärimusmuusika diplomitööl, kus ta ühendas klubi- ja pärimusmuusikat ning tõi välja nende erinevusi. Kuna mulle klubimuusika ei meeldi, siis see seletab ka veidi seda, miks mulle kontsert ei meeldinud. Põhjus, miks mulle klubimuusika ei meeldi on just selles tehnoloogiaga rikastatud muusikas. Minu jaoks on see häiriv.
Mis seal salata, natukene saab selle tehnoloogiaga ikka huvitavaid asju ka teha. Näiteks meeldis mulle, kuidas Mari Meentalo laulis ühe jupi laulust ära ja siis seda juppi looperi ja analoogsüntesaatoriga muutma hakati ning millised helid siis välja tulid. Kuigi ma nägin, et laval on üks inimene, siis tänu tehnoloogiale suudeti luua illusioon justkui laval oleks terve koor laulmas. See oli natukene äge. Kui ma oleks mõne laulu täispikkuses saanud sellisel kujul ära kuulata, siis oleksin ma ilmselt väga elevil olnud. Ja kui seda vokaali poleks mingid tehno-muusika taustahääled ära rikkunud.
Kui ma muusikale keskenduda ei suutnud, eks ma siis üritasin valgusinstallatsioone vaadata.  Sest muud väga vaadata ei olnud. Mulle oleks meeldinud, kui ka kontserdi ajal oleks näiteks ekraanilt lisaks valgusinstallatsioonile ka mingi päris video tulnud. Et alguses on valgus ja siis see valgus kuidagi muundub päris videoks. Kuigi ma pean tunnistama, et lõpuks hakkas ka see pidevalt vilkuv valgus mind häirima. Eriti siis kui valgus siniselt vilkus. See sinine valgus on üks mu suurimaid vaenlasi, kuna ta võib mulle kenakese peavalu tekitada. Üldse tundub mulle, et teatris ja kontserditel võiksid tegijad natukene teadlikumad olla ja kasutada vilkuvat valgust vähem. Siis saaksid ka teatud tervisemuredega inimesed rohkem kultuuri nautida. Näiteks võib teatud sagedustel vilkuv valgus epilepsiat esile kutsuda. Ja ma olen üsna kindel, et keegi ei tahaks, et tema ürituse ajal keegi epileptilise hoo saaks.  Aga see oli väikene vahelepõige.
Nagu ma alguses ütlesin, siis ma üritasin ikka kõiges mingit tähendust leida. Nii ka valgusinstallatsioonides. Kuna Mari Meentalol oli seljas LED-kleit, siis vahel tundus mulle justkui oleks valguse liikumist kujutatud kui närvide juhteteid, mida mööda meie aju saadab meie organitele signaale. Kujutasin ette, et valguse liikumine ongi need närviimpulsid, mida robothumanoidile saadetakse, et ta saaks muusikat teha. Tegelikkuses see vist siiski nii mõeldud ei olnud. Pigem jättis ka valgusinstallatsioon mulje justkui oleks tegemist klubiga. Kuigi valgus liikus erinevalt, siis tüütas see lõpuks siiski ära. Mulle oleks meeldinud näha erinevaid mustreid ja rohkem erinevaid värve. Ühesõnaga midagi, mis saaks publiku fantaasia tööle panna. Kuigi kui mõelda, siis see LED-kleit iseenesest oli küll päris äge. Kahjuks pole päisepildil päris see sama kleit, aga umbes saate ettekujutuse küll, milline see kleit oli. Kuna mu telefon keeldus koostööst, siis ei saanud ma pilti teha ega filmida siis, kui selleks luba anti. Aga sellest üksinda jäi väheks ja kindlasti oleks saanud kleidiga midagi ägedamat teha, kui lihtsalt valgusvoolikust sinise valguse liikumist näidata.
Kuigi mulle oleks meeldinud kuulda rohkem laulu ja torupilli, siis pean ütlema, et ma päris nii rahulolematuna saalist ei lahkunud. Mõned inimesed tõusid küll poole pealt püsti ja lahkusid, kuid ma otsustasin, et tunnikese suudan ikka paigal olla ja mine tea, äkki lõpus toimub midagi ägedat veel. Ma lihtsalt üritasin väga avatud meelega sellesse kõike suhtuda. Ma loodan, et sellise muusika sihtgrupile kontsert meeldis. Mina lihtsalt ei ole sihtgrupp. Oleks tegu olnud klassikalise pärimusmuusikaga või pärimusmuusikaga Trad Attacki võtmes, siis oleks ma rohkem rahul olnud. 
Kuigi Mari Meentalo ees tahaks ma küll ühe suure kummarduse teha. Sisuliselt üksinda tund aega laval olla ja järjest erinevaid pille mängida ning laulda, pole kerge. Lisaks veel tehnoloogiat kasutada ja teha seda kõike robotlikult. See on ilmselt ka põhjus, miks kontsert pikemalt ei kestnud.
Johannes Ahun ja Aleksander Sprohgis on ansamblis need, kes tehnoloogilise poole eest rohkem vastutavad. Nii näiteks olid valgusinstallatsioonid ja LED-kleit Aleksander Sprohgise tehtud ning analoogsüntesaatori kasutamine ja efektide loomine Johannes Ahuni vastutada. Kuigi ilma nendeta poleks kontsert olnud see, mis ta oli, olen ma kidnel, et kõige raskem ja vastutusrikkam ülesanne oli siiski täita Mari Meentalol.
Kuigi see üks kontsert mulle ei meeldinud, siis jätan ikkagi Mari Meentalo ja Oopuse nime endale meelde, et neid tulevikus veel kuulata. Hetkel mulle tundus lihtsalt, et KUMU auditoorium jäi muusika jaoks väikseks ja seetõttu ei olnud lavastus nii efektne. Aga vabas looduses, kus kõik need helid saavad vabalt liikuda ja puudelt tagasi peegelduda ning kajada, oleks emotsioon hoopis teistsugune olnud.

Helikunstnik: Mari Meentalo, Johannes Ahun
Valgus- ja visuaalkunstnik: Aleksander Sprohgis

LED kleidi autor: Aleksander Sprohgis
Videomaterjal: Aleksander Sprohgis, Johannes Ahun
Rahvapillid, vokaal, looper: Mari Meentalo
Analoogsüntesaatorid, efektid: Johannes Ahun

* – päisefoto autor on Kerttu Kruusla.

0 kommentaari:

Postita kommentaar