teisipäev, 24. detsember 2019

Kenneth ja Jo

3. detsembril 2019 Elutuba Lava Taga



Kui mind sel korral kutsuti Teater Must JaAm etendusele „Kenneth & Jo“, siis ma olin väga õnnelik, sest nende eelmine lavastus „Leivi“ (lugeda saab SIIT) meeldis mulle väga. „Kennethi & Jo“ puhul tutvustati lavastust kui kriminaalset põnevikku inimestest, keda painab igavus. Kuigi tegemist on krimilooga, aimasin ma ikkagi mingit psühholoogilist mõõdet. Ja psühholoogiline teater mulle teadupärast meeldib.
Lavastuse sisutuvustus oli üsna napp, seega ma ei teadnud väga palju, mida oodata. Krimkad pole ka väga minu maitsele. Olgu nad siis kas teatrilavastuse, raamatu või filmi kujul. Samas on alati hea, midagi uut kogeda. Kuigi krimkade puhul on üsna sageli siiski lõpp väga etteaimatav. Sel korral olin ma positiivselt üllatunud, et iga kord kui ma arvasin, et nüüd on lõpp, siis tegid sündmused hoopis uue pöörde ja tegevus läks täie hooga edasi. Sellist lõppu ma vist ei oleks küll oodata osanud. Ärge nüüd ainult lootke, et ma hakkan sisu väga detailselt kirjeldama, sest muidu kaob teil teatrisse minnes igasugune põnevus ära.
Nii palju saan siiski öelda, et tegemist on ühe abielupaariga, kus mehel paistab olevat nii raha kui ka võimu ja kes on sellega endale saanud noore naise. Nagu selliste suhete puhul juhtuda võib, on naine endale leidnud noorema armukese, kellega ta tahab mehe juurest lahkuda. Edasi hakkamegi nägema, kuidas näeb lahkumise protsess välja, kui mees lahutust anda ei taha. Kas see kõik on armukadedus ja tõelisus või ainult igavusest välja mõeldud mäng.
Laval on kaks näitlejat – Anne-Mai Tevahi ja Margus Mankin. Anne-Mai Tevahi nimi on mulle juba tuttav ja seega oli teda üllatav näha veidi teistsuguses rollis. Täpselt nii nagu pärast etendust toimunud vestlusel ka räägiti, on mulle tundunud, et Tevahi mängib alati kauni hingega noori ning õrnu tütarlapsi. Aga kuna ma olen teda ainult kahes lavastuses näinud, siis ma ei hakanud sellest järeldusi tegema, sest äkki tal on veel teistsuguseid rolle kuhjaga olnud. Tuleb välja, et vist ei ole. Sel korral oli ta siis femme fatale ja esialgu oli seda veidi harjumatu vaadata. Kuigi kui see esimene võõristus mööda läks, siis hakkasin ma huviga vaatama, milline naine Jo on. Nagu ikka, oli Tevahi mängimist huvitav vaadata. Lausa nii huvitav, et ma kohati unustasin üldse ära, et laval on ka teine näitleja.
Margus Mankiniga polnud ma varem kokku puutunud. Küll aga sain peale etendust toimunud vestlusest aru, et enamasti kehastabki Mankin pigem halbu ja kurje tegelasi. Ma isegi saan vist aru, miks see nii kujunenud on. Midagi tema välimuses tekitab sellise tunde, et tema sobiks rohkem halvaks tegelaseks. Kuigi sel korral ei saa ma öelda, et tema kehastatud Kenneth oleks üdini halb tegelane olnud. Tavaliselt krimilugudes on keegi paha, kes kuriteo toime paneb, kuid sel korral ei saa küll öelda, et Kenneth oli see paha ja Jo hea tegelane. Pigem oli neis mõlemas nii hea kui halva tegelase omadusi. See tegi ka loo jälgimise huvitavaks, sest esimesest hetkest alates polnud aru saada, et tema on nüüd hea ja tema paha. Kuigi ma jälgisin väga palju Anne-Mai Tevahit, leidsin ikka aega Margus Mankini vaatamiseks. Kohe päris etenduse alguses oli korraks hetk, kus ta tekstiga veidi soperdas, kuid muidu ütleksin ma, et ta tegi nii mõnelegi kutselisele näitlejale silmad ette. Vestlusest sain aru, et Tevahi ja Mankin said ka esimest korda laval kokku, kuid nende vahel oli keemia ja särin täitsa olemas. See oli käesoleva lavastuse puhul aga esmatähtis. Ilma keemiata poleks Kennethi ja Jo vaheline mäng pooltki see, mis ta oli.
Eriti põnevaks läks asi muidugi siis, kui nii Tevahi kui Mankin kedagi teist järgi tegid. See lasi paista kui heade näitlejatega tegemist on. Eriti meeldisid mulle need stseenid, kus Mankin naist järgi tegi. Tüüpilisele mehele omase pilke ja irooniaga. Need olid vist need ainsad kohad, kus ma natukene naerda sain. Õnneks neid kohti oli päris palju. Ka Tevahi sai meeste parodeerimisega hästi hakkama. Aga kuna ma olen naine, siis mulle jäi ikka see Mankini poolne naiste parodeerimine rohkem silma.
Üldse sain ma sel korral vähe naerda, sest lugu polnud päris selline, kus naerda saaks. Ja kuna päris etenduse alguses hoiatati, et laval kasutatakse valjusid heliefekte, siis olin ma pidevalt valvel. Nimelt on mul komme iga natukene tugevama heli peale väga silmnähtavalt võpatada ja ehmuda. Nii, et isegi kui oli mõni selline koht, kus oleks ehk naerda saanud, ei keskendunud ma sellele. Mingi hetk nägin Mankini püksivärvli vahel revolvrit ja siis oli mulle asi selge. Kui ikka püstol on laval, siis see teeb ka pauku. Nüüd jäi ainult üle oodata, millal see pauk tuleb.
Selles osas hoitakse ka publiku närve üsna pingul, et püstol käib Kennethi ja Jo käes päris mitmel korral edasi-tagasi ja neid olukordi, kus üks võiks teise maha lasta on rohkem kui üks. Seda, kas keegi üldse maha lastakse või kui lastakse, siis kes keda tulistab saate siis teada, kui teatrisse lähete. Krimilugude ja põneviku fännidele peaks lavastus kindlasti meeldima. Eks ta natukene klišeelik ole, selles suhtes, et vanem mees ja noorem naine ja kindlasti peab siis armuke olema ja varanduse jagamine jne. Aga päris seebikaks asi ei muutu ja põnevust jagub küllaga.
Mul on ainult natukene kahju, et seda psühholoogilist poolt, mida ma nii väga ootasin, jäi väheks. Või oli asi selles, et ma käisin esietendust vaatamas ja siis polnud näitlejad teksti veel nii omaks mänginud. Ehk olin ma hoopis ise nii keskendunud selle püstolilasu ootamisele, et ei pannud psühholoogilisi momente tähele. Igatahes erinevaid emotsioone mul etenduse lõppedes väga palju ei olnud. Selles mõttes, meeldis „Leivi“ mulle rohkem, et see pani erinevad mõtted peas ringi liikuma. Äkki ma lihtsalt pole selliste suhetega kokku puutunud nagu oli Kennethil ja Jo´l ja seepärast ei osanud ma sellest ka midagi arvata.
Siiski ei tähenda see, et tegemist on halva lavastusega. Lihtsalt žanrid olid erinevad ja Leiviga suutsin ma samastuda paremini. Seega tuli sealne psühholoogiline mõõde minu jaoks paremini esile. Kindlasti saaks ka Kennethi ja Jo puhul mõtteid mõlgutada selle üle, miks nende kooselu selliseks muutunud on ja miks nad käituvad nii nagu nad käituvad. Ehk nõuab sellest aru saamine veidi pikemat lavastuse sisse mängimist ja ühtse rütmi saavutamist. Potensiaali lavastusel igatahes on ja kuna kriminaalseid põnevikke mängitakse kutselistes teatrites vähem, siis soovitan kõigil huvilistel Must JaAm üles otsida ja minna vaadata millega Kenneth ja Jo siis tegelevad.

Autor ja lavastaja: Janno Puusepp
Kunstnik: Anne-Mai Tevahi
Mängivad:
Anne-Mai Tevahi - Jo
Margus Mankin - Kenneth

* – Päisefoto autor on Karl Lepp (foto pärit Facebookist)

0 kommentaari:

Postita kommentaar