Kui mind sel korral
kutsuti Teater Must JaAm etendusele „Kenneth & Jo“, siis ma olin väga
õnnelik, sest nende eelmine lavastus „Leivi“ (lugeda saab SIIT) meeldis mulle
väga. „Kennethi & Jo“ puhul tutvustati lavastust kui kriminaalset põnevikku
inimestest, keda painab igavus. Kuigi tegemist on krimilooga, aimasin ma ikkagi
mingit psühholoogilist mõõdet. Ja psühholoogiline teater mulle teadupärast
meeldib.
Lavastuse
sisutuvustus oli üsna napp, seega ma ei teadnud väga palju, mida oodata.
Krimkad pole ka väga minu maitsele. Olgu nad siis kas teatrilavastuse, raamatu
või filmi kujul. Samas on alati hea, midagi uut kogeda. Kuigi krimkade puhul on
üsna sageli siiski lõpp väga etteaimatav. Sel korral olin ma positiivselt
üllatunud, et iga kord kui ma arvasin, et nüüd on lõpp, siis tegid sündmused
hoopis uue pöörde ja tegevus läks täie hooga edasi. Sellist lõppu ma vist ei
oleks küll oodata osanud. Ärge nüüd ainult lootke, et ma hakkan sisu väga
detailselt kirjeldama, sest muidu kaob teil teatrisse minnes igasugune põnevus
ära.
Nii palju saan
siiski öelda, et tegemist on ühe abielupaariga, kus mehel paistab olevat nii
raha kui ka võimu ja kes on sellega endale saanud noore naise. Nagu selliste
suhete puhul juhtuda võib, on naine endale leidnud noorema armukese, kellega ta
tahab mehe juurest lahkuda. Edasi hakkamegi nägema, kuidas näeb lahkumise
protsess välja, kui mees lahutust anda ei taha. Kas see kõik on armukadedus ja
tõelisus või ainult igavusest välja mõeldud mäng.
Laval on kaks
näitlejat – Anne-Mai Tevahi ja Margus Mankin. Anne-Mai Tevahi nimi on mulle
juba tuttav ja seega oli teda üllatav näha veidi teistsuguses rollis. Täpselt
nii nagu pärast etendust toimunud vestlusel ka räägiti, on mulle tundunud, et
Tevahi mängib alati kauni hingega noori ning õrnu tütarlapsi. Aga kuna ma olen
teda ainult kahes lavastuses näinud, siis ma ei hakanud sellest järeldusi
tegema, sest äkki tal on veel teistsuguseid rolle kuhjaga olnud. Tuleb välja,
et vist ei ole. Sel korral oli ta siis femme
fatale ja esialgu oli seda veidi harjumatu vaadata. Kuigi kui see esimene
võõristus mööda läks, siis hakkasin ma huviga vaatama, milline naine Jo on. Nagu
ikka, oli Tevahi mängimist huvitav vaadata. Lausa nii huvitav, et ma kohati
unustasin üldse ära, et laval on ka teine näitleja.
Margus Mankiniga
polnud ma varem kokku puutunud. Küll aga sain peale etendust toimunud
vestlusest aru, et enamasti kehastabki Mankin pigem halbu ja kurje tegelasi. Ma
isegi saan vist aru, miks see nii kujunenud on. Midagi tema välimuses tekitab
sellise tunde, et tema sobiks rohkem halvaks tegelaseks. Kuigi sel korral ei
saa ma öelda, et tema kehastatud Kenneth oleks üdini halb tegelane olnud.
Tavaliselt krimilugudes on keegi paha, kes kuriteo toime paneb, kuid sel korral
ei saa küll öelda, et Kenneth oli see paha ja Jo hea tegelane. Pigem oli neis
mõlemas nii hea kui halva tegelase omadusi. See tegi ka loo jälgimise
huvitavaks, sest esimesest hetkest alates polnud aru saada, et tema on nüüd hea
ja tema paha. Kuigi ma jälgisin väga palju Anne-Mai Tevahit, leidsin ikka aega
Margus Mankini vaatamiseks. Kohe päris etenduse alguses oli korraks hetk, kus
ta tekstiga veidi soperdas, kuid muidu ütleksin ma, et ta tegi nii mõnelegi
kutselisele näitlejale silmad ette. Vestlusest sain aru, et Tevahi ja Mankin
said ka esimest korda laval kokku, kuid nende vahel oli keemia ja särin täitsa
olemas. See oli käesoleva lavastuse puhul aga esmatähtis. Ilma keemiata poleks
Kennethi ja Jo vaheline mäng pooltki see, mis ta oli.
Eriti põnevaks läks
asi muidugi siis, kui nii Tevahi kui Mankin kedagi teist järgi tegid. See lasi
paista kui heade näitlejatega tegemist on. Eriti meeldisid mulle need stseenid,
kus Mankin naist järgi tegi. Tüüpilisele mehele omase pilke ja irooniaga. Need
olid vist need ainsad kohad, kus ma natukene naerda sain. Õnneks neid kohti oli
päris palju. Ka Tevahi sai meeste parodeerimisega hästi hakkama. Aga kuna ma
olen naine, siis mulle jäi ikka see Mankini poolne naiste parodeerimine rohkem
silma.
Üldse sain ma sel
korral vähe naerda, sest lugu polnud päris selline, kus naerda saaks. Ja kuna
päris etenduse alguses hoiatati, et laval kasutatakse valjusid heliefekte, siis
olin ma pidevalt valvel. Nimelt on mul komme iga natukene tugevama heli peale
väga silmnähtavalt võpatada ja ehmuda. Nii, et isegi kui oli mõni selline koht,
kus oleks ehk naerda saanud, ei keskendunud ma sellele. Mingi hetk nägin Mankini
püksivärvli vahel revolvrit ja siis oli mulle asi selge. Kui ikka püstol on
laval, siis see teeb ka pauku. Nüüd jäi ainult üle oodata, millal see pauk
tuleb.
Selles osas
hoitakse ka publiku närve üsna pingul, et püstol käib Kennethi ja Jo käes päris
mitmel korral edasi-tagasi ja neid olukordi, kus üks võiks teise maha lasta on rohkem
kui üks. Seda, kas keegi üldse maha lastakse või kui lastakse, siis kes keda
tulistab saate siis teada, kui teatrisse lähete. Krimilugude ja põneviku
fännidele peaks lavastus kindlasti meeldima. Eks ta natukene klišeelik ole,
selles suhtes, et vanem mees ja noorem naine ja kindlasti peab siis armuke
olema ja varanduse jagamine jne. Aga päris seebikaks asi ei muutu ja põnevust
jagub küllaga.
Mul on ainult
natukene kahju, et seda psühholoogilist poolt, mida ma nii väga ootasin, jäi
väheks. Või oli asi selles, et ma käisin esietendust vaatamas ja siis polnud
näitlejad teksti veel nii omaks mänginud. Ehk olin ma hoopis ise nii
keskendunud selle püstolilasu ootamisele, et ei pannud psühholoogilisi momente
tähele. Igatahes erinevaid emotsioone mul etenduse lõppedes väga palju ei
olnud. Selles mõttes, meeldis „Leivi“ mulle rohkem, et see pani erinevad mõtted
peas ringi liikuma. Äkki ma lihtsalt pole selliste suhetega kokku puutunud nagu
oli Kennethil ja Jo´l ja seepärast ei osanud ma sellest ka midagi arvata.
Siiski ei tähenda
see, et tegemist on halva lavastusega. Lihtsalt žanrid olid erinevad ja Leiviga
suutsin ma samastuda paremini. Seega tuli sealne psühholoogiline mõõde minu
jaoks paremini esile. Kindlasti saaks ka Kennethi ja Jo puhul mõtteid mõlgutada
selle üle, miks nende kooselu selliseks muutunud on ja miks nad käituvad nii
nagu nad käituvad. Ehk nõuab sellest aru saamine veidi pikemat lavastuse sisse
mängimist ja ühtse rütmi saavutamist. Potensiaali lavastusel igatahes on ja
kuna kriminaalseid põnevikke mängitakse kutselistes teatrites vähem, siis
soovitan kõigil huvilistel Must JaAm üles otsida ja minna vaadata millega
Kenneth ja Jo siis tegelevad.
Autor ja lavastaja: Janno Puusepp
Kunstnik: Anne-Mai Tevahi
Mängivad:
Anne-Mai Tevahi - Jo
Margus Mankin - Kenneth
* – Päisefoto autor on Karl Lepp (foto pärit Facebookist)
0 kommentaari:
Postita kommentaar