reede, 25. oktoober 2019

Serjoža

21. oktoobril 2019 Rahvusooperis Estonia festivali "Kuldne Mask Eestis" raames



Kas teil on kunagi nii juhtunud, et te olete nii elevil, et ei suuda oma mõtteid ja tundeid korralikult väljendada? Minul on praegu just selline olukord. Käisin teatrifestivalil “Kuldne Mask Eestis” ja vaatasin Tšehhovi-nimelise Moskva Kunstiteatri lavastust “Serjoža” ja see oli lihtsalt S U U R E P Ä R A N E. Ma tahaks ainult nähtud etendusest rääkida, kuid samas tunnen, et ma ei oska kõiki oma emotsioone piisavalt täpselt väljendada. Kui vaadata teatriteadlase vaatenurgast, siis “Serjoža” on iga teatriteadlase unistus. Ilmselt ka teiste teatrit armastavate inimeste unistus. Ja nii polegi midagi imestada, et ma tahaks kõikidele ainult oma teatrielamusest rääkida.
Laval kohtusid omavahel nukuteater, füüsiline teater, klassikaline Vene teater, Stanislavski teater, Brechti võõritusefekt, postmodernistlik teater ja intermediaalne teater. Kindlasti unustasin ma mõne teatriliigi ära, kuid eelnev nimekiri peaks väga hästi ilmestama, miks lavastus iga teatriinimese unistus on. Ma ei arvagi, et kõik teatrit armastavad inimesed peaksid teadma mida tähendab Brechti võõritusefekt või postmodernistlik teater. Küll aga arvan ma, et ka need inimesed, kes pole eelnevatest mõistetest kuulnud, leiavad et “Serjoža” on midagi erilist. Ja ma ei kirjutanud eelmist lauset juhuslikult. Inimestele lavastus meeldis, sest sellist aplausitormi ja nii häälekaid “braavo” hüüdeid pole mina veel oma teatris käimiste jooksul kuulnud. Ja ma olen ikka natukene teatris käinud ja erinevat teatripublikut näinud.
„Serjoža“ põhineb Lev Tolstoi romaanil „Anna Karenina“ ja selle on lavastanud kuulus Vene lavastaja Dmitri Krõmov (kes muide on veelgi kuulsama Vene lavastaja Anatoli Efrose poeg). Lisaks Tolstoi romaanile on lavastuses kasutatud ka tekstilõiku Vassili Grossmani raamatust „Elu ja saatus“. Laval on näha küll Anna Kareninat, Kareninit, Vronskit, Vronski ema ja Serjožat, kuid need on hoopis teised tegelased kui need, kellega me oleme Tolstoi romaani vahendusel tuttavaks saanud. Sisuliselt võib küll öelda, et "Serjoža" on valminud Tolstoi romaani põhjal, aga peale peategelaste nimede kahel teosel muid sarnasusi väga ei ole. Seda suuresti seetõttu, et tekst on valminud lavastuse prooviperioodis, mitte pole üks-ühele romaani dramatiseering. Nii näiteks peab Anna (Maria Smolnikova) etenduse alguses maha üsna pika monoloogi, mille lõppedes teatab ta, et see kõik oli tema enda tekst ja nüüd ütleb ta alles esimese Tolstoi lause.
Lisaks tekstile polnud ka lavakujundus klassikaline. Nimelt oli Estonia lavale ehitatud ettepoole kaldu olev lava. Enne etenduse algust hõõrusid lavatöölised lavalaudu harjadega, ja kui näitlejad lavale tulid ja libisesid, siis sain ma aru, miks need lavatöölised enne etendust laudu hõõrusid. Vähemalt tundus nagu oleksid nad lava libedaks hõõrunud. Kas nad seda ka tegelikult tegid, või jätsid näitlejad lihtsalt mulje, et lava on äärmiselt libe, teab trupp ise. Eeslaval oli lava keskele tehtud väike avaus, mis oli kaetud kupliga. Kupli alla oli peitunud etteütleja, kelle kätt sai publik aeg-ajalt näha ning kes jagas näitlejatele tekstiga pabereid. Kõik see oli muidugi lavastuse osa ja keegi etteütlejat päriselt ei vajanud. Kohe päris lavastuse alguses üritas auk Anna Kareninat endasse neelata, kuid see ei õnnestunud. Lava külgedel ja tagaseinas oli näha Estonia valgusparki ja akse. Orkestriaugus istusid samuti mõned inimesed ja ma ei saanudki aru, kas see oli ka publik, või oli see osa Kunstiteatri enda meeskonnast.
Näitlejatest tahaksin eraldi välja tuua Anna Kareninat kehastanud Maria Smolnikova, kes oli peaaegu kogu etenduse laval. Kuna ma kuulasin kõrvaklappidest sünkroontõlget, siis tema hääle kohta ma väga palju midagi öelda ei oska, aga see-eest jäi mulle silma tema füüsiline pool. Esiteks tema miimika, mis tekitas minus tunde, et ma võiksin kasvõi pantomiimi vaadata ja mul oleks ikka väga huvitav. Sellist elavust eesti näitlejate miimikas väga tihti ei näe. No ja teiseks tema liikumine, mis kohati meenutas akrobaatikat. Mitmes stseenis vaatasin ma lihtsalt ammulisui ning hinge kinni hoides, mis imevigureid ta tegi. Näiteks kui ta üritas ventilaatorit tööle panna ja selleks, et ventilaatorini ulatada pidi ta ühele lavameestest kukile minema. Ning kolm lavameest võtsid omakorda selle lavamehe koos Smolnikovaga kukil enda õlule seisma. Veidi aja pärast tegi Smolnikova justkui hakkaks ta tasakaalu kaotama ja oleks kukkumas ning libistas end pea ees mööda lavamehi alla. Smolnikova keha plastilisust demonstreerivaid stseene oli muidugi rohkem, aga see konkreetne stseen pani mind kõige rohkem hinge kinni hoidma. Aga kui päris aus olla, hoidsin ma hinge päris mitmes kohas veel kinni. 
Sarnaseid liikumisi, mis panid imestusest ahhetama oli ka teistel näitlejatel. Näiteks kui Vronskit kehastanud Viktor Horinjak kaldlaval käte peal kõndis. Või siis kui Viktor Horinjak ja tema ema kehastanud Olga Voronina jäid lavale seisma kui kivikujud. Hetke pärast tulid kaks lavameest ja viisid kaks kuju teineteise järel horisontaalasendisse keerates lavalt minema. Nii, et üks lavameestest hoidis jalgu ja teine keha. Ahhetama pani see, et näitlejad püsisid terve aja täpselt samas asendis nagu kujud. Head kehalist vormi eeldas ka elusuuruses nukk Serjožaga liikumine. Kõige keerulisem oli selle poisi osa, kes pidi kükkis kõndima, et Serjoža jalgu liigutada. Need on need kõige eredamad hetked, mis mul nüüd, mitmed päevad hiljem ka väga selgelt meeles seisavad. Kuigi näitlejatele füüsiliselt raskeid stseene oli minu meelest lavastus pungil täis.
Päisepildilt võite näha ülejäänd kahte näitlejat, kes Serjožat püsti ning liikumas hoidsid. Ega see polnud kergete killast ülesanne, sest Serjoža liikus nagu päris inimene, mitte nagu nukk. Näiteks selle sama palli, mis Serjozal pildil käes on, viskas ta publikkusse ja oli valmis seda ka uuesti kinni püüdma, kuid publik ei olnud nii täpse käega. Või kuidas Serjoža kriidiga tahvlile prantsuse keelseid sõnu kirjutas. Üldiselt oli Serjoža üks väga ulakas poiss, kes tahtis palju vigureid teha ja kõik tema liigutused olid väga täpsed ning reaalsed. Ma arvan, et tagumistes ridades istudes poleks ma arugi saanud, et tegemist on nukuga. Kõik nuku liikumised olid väga elutruud ja ma usun, et sellega oli väga pikalt tööd tehtud. Igatahes minul läksid silmad veidi märjaks, et üks nukk nii elutruu olla saab.
Lisaks füüsilisele poolele ei saa ära unustada ka näitlejate kõnet. Kuna mina kuulasin terve etenduse aja kõrvaklappidest eesti keelset sünkroontõlget, läks mul enamus originaaltekstist kaduma. Päris mitmes kohas kuulsin ma, et publik naerab, kuid ma ei saanud väga naljast aru. Siis mõistsin, et nalja moodustas ilmselt vene keelne sõnademäng, mida sünkroontõlge edasi anda ei suutnud. Või tegelaste omavaheline kiire vaidlemine laval, mida sünkroontõlge edasi anda ei suutnud. Kindlasti oli vene keeles humoorikam kuulata stseeni, kus Anna Karenina ja Vronski ema oma poegadest üksteise võidu räägivad. Te kujutage ette seda Vene temperamenti kui kaks naist üritavad teineteisest üle olla ja mõlemad oma poega kiidavad. Seda lihtsalt ei ole võimalik eesti keelde tõlkida. Õnneks ei kasutatud lavastuses väga palju pikki monolooge ja keelekasutus oli üsna lihtne, nii et ma sain ka vene keelsest jutust päris hästi aru, kui ma lõpuks sünkroontõlke heli maha keerasin. See aitas emotsiooni veidi rohkem suurendada. Üldiselt soovitaksin ma, et kui teil on vähegi võimalik, siis vältige sünkroontõlget. Minu meelest see tuim tekst, mis klappidest tuleb, rikub väga palju ära. Lisaks on sünkroontõlke puhul keeruline aru saada, kelle teksti parasjagu öeldakse, kui ei mainita ühtegi nime ja tõlgib üks inimene korraga. Kõige halvemal juhul tõlgitakse mitme eri tegelase teksti läbisegi ja nii läheb pool juttu kaduma.
Kõige rohkem haaras mind kaasa aga lavastuse tervik. Eriti igasugused huvitavad lahendused. Kes näiteks tuleks selle peale et Anna Karenina lavastuses võib näha laval drooni lendamas. Samuti ei tuleks ma selle peale, et Anna Karenina ja mustkunst omavahel kokku sobiksid. Tuleb välja, et sobivad. Eriti kui Vronski pani tooli mõõga abil tagumistele jalgadele toetuma ning ladus seejärel tooli seljatoele asjadest torni. Väga huvitavalt oli lahendatud ka rongiga sõitmise stseen. Nimelt tulid lavale lavapoisid kes seisid umbes meetriste vahedega ja hoidsid enda ees valgeid lõuendeid. Projektoriga kuvati lõuendile pilte, mis tekitas lõpuks efekti nagu tegemist olekski liikuva rongiga. Sarnase efektiga loodi ka Serjoža tuba. Lavamehed hoidsid  valgeid lõuendeid eri kohtades ja liigutasid neid vastavalt vajadusele, ning nii nägime me terve Serjoža toa sisustuse video vahendusel ära. Isegi kassi näidati. Samuti näidati valgele taustale Brechti võõritusteatrile iseloomulikke silte. Näiteks, et see mis nüüd laval toimub põhineb Lev Tolstoi „Anna Karenina“ peatükkidel 2-27.
Ühesõnaga ma läksin teatrisse lootusega midagi huvitavat näha ja seda ma ka sain. Kui päris aus olla, siis nii kaasaegset lavastust ma küll ei oodanud. Ma seostasin ikka Kunstiteatrit klassikaliste lavastustega. Samas pole ma kindel, et ma päris klassikalist „Anna Kareninat“ vaadata oleksin jõudnud. Eks moodsa ja klassika omavaheline harmooniline ühendamine oli ka üks põhjustest, miks nähtud etendus mulle nii sügava mulje jättis. Kunagi ei teadnud, mida järgmiseks oodata. Ilmselt aitas minu puhul kaasa ka see, et ma polnud varem ühtegi Krõmovi lavastust näinud ja seega polnud mul aimugi, milline tema lavastajakäekiri on. Raamatu lugemisest on ka väga palju aega möödas, nii olingi ma teatris justkui puhas leht ja lasin sündmustel mind kaasa vedada. Nüüd tahaks küll Tolstoi romaani ka uuesti lugeda, et vaadata mida peale tegelaste nimede lavastusel ja romaanil veel ühist on.
Ma tahaks kõigile teatrihuvilistele soovitada, et see on lavastus, mida te peaksite nägema. Igatahes nüüd te teate, et kui te peaksite näiteks Moskvasse sattuma, siis võiks üks teatrikülastus küll kohustuslikku programmi kuuluda. Mina tahaks küll lavastust veel vaatama minna. Sest laval toimus nii palju, et esimese korraga vaatasin ma lihtsalt suu ammuli ja tänasin kõiki taevajumalaid, et mul õnnestu saalis seda teatriimet näha. Sellele, mida mulle lavastusega öelda tahetakse, ei jõudnudki ma väga pikalt keskenduda. Kui nüüd teist korda vaatama satuks, siis oskaksin ilmselt rohkem ka erinevaid tähendusi lavastusele omistada.
Laias laastus võib öelda, et eks ta armastusest räägib. Lihtsalt mitte niisuguses vormis kui seda Tolstoi omal ajal romaani kujul rahvale tutvustas. Kuigi lavastuse pealkiri on „Serjoža“, keskendub lavastus siiski Annale ja just sellisele Annale, kes võiks tänapäeval meie kõrval eksisteerida. Naine, kellel on väga hea mees, aga kes tunneb et tahaks ikkagi teistsugust armastust tunda kui tema mees talle pakub. Eks iga ema teab, mida tema teeks olukorras kus valida on lapse ja armastuse vahel. Igatahes peab ütlema, et praegune Anna on tugevam kui Tolstoi Anna, sest see Anna ei astu rongirööbastele, vaid küsib kuhu see rong sõitis ja milleks üldse see kõik vajalik on.
Need küsimused panid vähemalt mind mõtlema elu tühisuse peale. Kui vähe me tegelikult teame ja mäletame. Eriti tänapäevases maailmas, kus telefonid teevad meie eest suurema mõtlemise ära kuni meil endal puudub igasugune mälu ja mõtlemisvõime. Seni kuni me muutume justkui Serjoža sarnasteks nukkudeks, keda juhib keegi teine. Ja milleks see kõik vajalik on? Kui kogu lavastus oli pigem rõõmus ja helge (vastupidiselt romaanile) meelelahutus, siis lõpp tõi mind muinasjutumaalt tagasi reaalsusesse. Ja see kõik oli nukker. Ilmselt olin ma nukker ka seetõttu, et etendus sai läbi ja ma teadsin, et seda muinasjuttu ei saa ma enam näha.
Aga minu jaoks oli see just tõesti muinasjutt. Esiteks nii intensiivset näitlejatööd pole ma ammu näinud. Seda, kuidas laval pole palju rekvisiite ja näitlejad panevad kogu oma ihu ja hinge sellesse rolli. Sa lihtsalt näed kuidas iga väike keharakk on rolli haaratud. Lisaks veel uhked kostüümid, kaasahaarav muusika ja igasugused üllatused mustkunsti või liikumise kujul. Kui ma ise poleks näinud, siis ma ei usuks, et kõik see võib ühes lavastuses koos eksisteerida ja see ei jäta suvaliselt kokkupandud või ülepakutud lavastuse muljet.
Minu jaoks muidugi oli kõige muinasjutulisem see, et nägin Brechti võõritusefekti kõige ehedamal kujul. Lisaks veel teadmine, et laval toimuv on otseselt seotud Stanislavski ja Anatoli Efrosega. Mul oli tõesti tunne nagu ma oleks ajas tagasi rännanud ja saanud ise teatri sünni juures olla. Ilmselt oligi see tingitud sellest, et lavastuses oli mitmeid eri teatriviise kasutatud ja kuna näitlejad olid mulle samuti tundmatud, saingi kõrvalpilguga igat pisidetaili nautida.
Ma olen enam kui kindel, et sellist teatrielamust, mille ma sel korral sain, ei löö lähiajal ükski teine lavastus üle. Ma armastan teatrit! Eriti siis, kui nähtu paneb mul saalis istudes südame kiiremini põksuma ja teatrisaalist väljudes tahaksin ma ainult nähtud etendusest rääkida. Ma usun, et selleks ongi teater loodud. Lihtsalt ma olen nii palju meie eesti teatrit näinud, et mul oli keskkonna muutust vaja, et uuesti mõista miks ma teatrit armastan. Nüüd ma mõistan, et teatril pole piire. Ma ei valeta, kui ma ütlen, et ma armusin Vene teatrisse ära.

Lavastaja: Dmtiri Krõmov
Kunstnik: Maria Tregubova
Kunstnik-nukumeister: Viktor Platonov
Valguskunstnik: Ivan Vinogradov
Videokunstnik: Ilja Starilov
Helilooja: Kuzma Bodrov
Koreograaf: Oleg Gluškov
Koreograaf-repetiitor: Natalja Šurganova
Tšellopartii: Vassili Stepanov
Mustkunstiefektid: Mihhail Tsitelašvili
Osades:
Maria Smolnikova – Anna Karenina
Anatoli Belõi – Karenin
Viktor Horinjak – Vronski
Olga Voronina – Vronski ema
Niina Guseva, Nadežda Žarõtševa, Anton Jefremov, Vladimir Kuznetsov, Kuzma Kotreljov, Nikita Karpinski, Anton Loban, Marusja Pestunova, Maria Sokolskaja, Dmitri Sumin, Daniil Feofanov, Valeri Zazulin, Jegor Zotov, Uljana Kravets, Veronika Timofejeva

* – Päisefoto autor Ekaterina Tsvetkova

Panen siia lõppu Tšehhovi-nimelise Moskva Kunstiteatri kodulehekülje ka (SIIN). Saate sealt lavastuse pilte vaadata ja üritada ette kujutada, miks ma nii elevil olen. Või, kellel huvi on, saab sealt pileteid ka osta.

0 kommentaari:

Postita kommentaar