laupäev, 19. oktoober 2019

Naiste kool



Ma pean tunnistama, et ma pole vist kunagi eriline Moliére austaja olnud. Esiteks värsskõne tõttu, sest värsskõnes näidendite lugemine gümnaasiumis tundus päris õudne. Värsskõne on alati mind lugedes mingisse kindlasse rütmi haaranud ja siis ma takerdun nii rütmi, et mõte kaob üldse ära ja nii ei saa ma enamasti aru, millest üldse kirjutatakse. Miks ma siis peaksin vabatahtlikult värsskõnet teatrisse vaatama minema. Teiseks on Moliére mulle liiga kauge autorina tundunud. Kes see tänapäeval ikka 17. sajandi tegevusega suhestuda oskab? Nii olin ma kindel, et Vanemuises mängitav Moliére “Naiste kool” pole mitte kuskilt otsast minu maitse. Näitlejad olid ka pigem sellised, et ekstra nende pärast teatrisse minema ei hakka.
Niisiis olin ma üsna pettunud, kui sain teda, et me peame koolis analüüsima just Moliére “Naiste kooli”. Samas, peale seda kui ma olen nüüd kaks korda seda lavastust näinud, peab tõdema, et tegelikult tuleb tänulik olla. Sest nagu ma just eespool kirjutasin, siis ise poleks ma seda lavastust kuidagi vaatama läinud. Olles nüüd sunnitud seda vaatama, olen saanud selliseid emotsioone, mis lubavad väita, et tegemist on Vanemuise ühe parima lavastusega viimasel ajal (ütleb väga Vanemuise kriitiline inimene).
Kuigi enne teatrisse minekut olin ma näidendi läbi lugenud (sest õppejõud käskis), siis näidendi põhjal jäin ma pigem oma esialgsetele veendumustele kindlaks. Skeptilisust suurendas ka valitud mängupaik. Minu ettekujutuses oleks 17. sajandi suursugused riided sobinud pigem Vanemuise juugendstiilis ehitatud väikesesse majja, mitte Sadamateatrisse.  See on aga lausa ime, mida näitlejad suudavad laval teha. Eelkõige peab sel korral ime eest vastutavaks pidama lavastaja Priit Strandbergi, kes sellised näitlejad kokku on toonud.
Kõige suurem kiitus läheb muidugi peaosalist Arnolphe kehastavale Karol Kuntselile, kes kogu etendust koos hoiab. Ma olen veel selle põlvkonna inimene, kes tutvus Karol Kuntseliga ETV ekraani vahendusel. Kuigi ma ei olnud siis enam päris laps, vaid pigem varateismeline, siis tol ajal oldi kauem lapsed ja nii ma veel põhikooliski käies vaatasin lastesaateid. Artemon on praeguseks küll ammu ununenud, sest ma olen Kuntselit nii palju teistes rollides näinud, aga siiski jääb ta minu esmatutvuseks Karol Kuntseliga ja kusagil ajusoppide vahel see teadmine ikka pesitseb. Mingil perioodil tundus mulle lausa, et Karol Kuntsel on igas Vanemuise lavastuses. Seega ma ikka olen teda aastate jooksul laval näinud ja julgen väita, et see on üks tema suurepärasemaid rolle. Ma siin salamisi loodan, et ta saab teatri aastaauhindadel meespeaosa auhinna. Hakkasin just mõtlema, et praeguse lavastuse kostüüm (sinine saterkuub ja põlvpüksid ning valged põlvikud) meenutavad just kunagist Artemoni kostüümi. Ainult selle erinevusega, et praegune kostüüm on uhkem ja aristokraatlikum. Jõukust sümboliseerivad ka jalutuskepp, mida Arnolphe kaasas kannab ja klotser, mis tema sõrme ehib. Kindel on see, et kui nüüd keegi mulle Karol Kuntseli nime mainib, siis seostub tema nimega mulle kohe kindlasti Arnolphe.
Ka teiste kostüümid olid väga suursugused. Kui ainult kostüüme vaadata, siis tundus mulle nagu oleksin ma sattunud tagasi lapsepõlve. Nimelt seostuvad mulle lapsepõlvega samuti ETV ekraanilt näidatud Härra Lapsti lasteteatri lavastused, milles printsessidel ja printsidel ning kuningannadel ning kuningatel olid alati samasugused uhked kleidid ja saterkuued koos põlvpükste ja kontsakigadega. Kostüümikunstnik Gerly Tinn on head tööd teinud. Eks kostüümikunstnikule on ka lavastaja sekundeerinud. No see jalgade asend oli täpselt nagu kõrgetel aadlikel. Ma arvan, et kui lavastus oleks veel väikese maja laval toimunud, siis oleksin ma küll arvanud, et ma olen keset muinasjuttu sattunud.
Sisuliselt võiks ju Moliére „Naiste kool“ ka muinasjutt olla. Kui seda näiteks noore Agnési vaatenurgast vaadata. Agnés on orb, kui üks võõras mees ta enda kasvatada võtab ning paneb ta kloostrisse, et tüdruk head kombed saaks. Kui tüdrukust on kena noor naine sirgunud toob mees tüdruku Pariisi ja hoiab teda eralduses, et naist mitte ära rikkuda. Ühel päeval rõdul istudes kohtub Agnés noore võluva Horacega ja noored armuvad. Reisilt saabub tagasi Agnési kasvataja Arnolphe, kellele noorte armulugu ei meeldi, kuna ta on nõuks võtnud ise Agnésiga abielluda. Järgneb terve rida kannatusi, mis tipnevad sellega, et Horace isa on samuti linna saabunud ja tahab Horace panna ühe tundmatu tüdrukuga abielluma. Nagu muinasjuttudele kohane, selgub lõpuks siiski, et Agnes ongi see tundmatu neiu, kellega Horace abielluma peaks. Noored on õnnelikud ja elavad kuni elupäevade lõpuni õnnelikult.
Umbes selline oleks „Naiste kool“ muinasjutuna. Sisu on lavastusel küll sama, aga lugu vaadatakse pigem Arnolphe vaatevinklist. Kuna suur rõhk on naistel ja nende iseseisvusel (või siis selle puudumisel), siis sobib lavastus ka suurepäraselt tänapäevasesse päeva kus järjest enam räägitakse võrdõiguslikkusest ja teistest naistega seotud teemadest. Hoolikas teatrivaataja leiab kindlasti ka teisi märke ja viiteid, mis tänapäeval aktuaalsed on. Mulle isiklikult meeldis väga Tanel Jonase kehastatud teener Alain, kelle iga liigutus oli selline justkui ta esitaks moodsat mõminaräppi. Kui aga peategelastele keskenduda, siis ei suutnud ma mööda vaadata Horace ja Arnolphe pikkuse vahekorrast. Ma ei tea, kas see oli juhuslik, et näitlejatel selline pikkuse vahe oli, aga minu mõtted pani see igatahes tööle ja ma võtsin seda kui märki tegelaste vastandumisest. Mingil määral aitas vastandumisele kaasa ka väikene vanusevahe näitlejate vahel, mis aitas suurendada tunnet, et Arnolphe on 40-aastane ja Horace võiks olla vanuselt umbes tema poeg.
Lugu kui selline mulle väga elamust ei pakkunudki. Ehk seepärast, et ma olen näidendit lugenud vähemalt kaks korda ja seda juba korduvalt igati tükkideks arutanud ning analüüsinud. Samuti mitte lavakujundus. Lavakujundus on minu meelest selle lavastuse kõige nõrgem osa. Ma saan aru, et seintel oleva 21 maali ja Agnési vahel on seos. Aga ma ei ole veel ära mõistatanud milline see seos täpselt on. Siiani on muude asjade jälgimisega nii palju tegemist olnud, et maalidele pole jõudnud erilist tähelepanu pöörata. Ma eriti ei näe, et nad lavastusele midagi juurde annaksid. Küll aga meeldis mulle roosa uks. Sellega tekkis jälle paratamatult mõte, et kas on viidatud kuulsale Hanna-Liina Võsa muusikakooli roosale uksele. Kuigi ma ei näe ka sellega erilist seost. Aga lihtsalt sellised mõtted tekivad.
Ma poleks vist kunagi uskunud, et ka väikesed rekvisiidid mängivad üliolulist rolli lavastuses. Nii näiteks on „Naiste kooli“ alguses kohe stseen, kus Karol Kuntseli kehastatud Arnolphe läheb piknikukorvist šampust ja viinamarju võtma. Esimesel etendusel olid viinamarjad tumedad ja need sobisid väga suurepäraselt arsitokraatliku õhustikuga. Aga järgmisel etendusel olid viinamarjad rohelised ja need kriipisid ikka väga korralikult silma. Need ei sobinud kohe mitte kuidagi üldise õhkkonnaga kokku. Aga eks see on minu taju probleem, et ma seostan tumedaid viinamarju aristokraatlusega ja rohelised viinamarjad on lihtsalt rohelised viinamarjad, mis justkui kuuluksid ainult tänapäeva. Ma usun, et enamasti ei pane me selliseid väikseid detaile tähelegi, aga nüüd sain ma õppetunni, et ka väikesed detailid on üliolulised.
Valgustusest ja muusikast pole väga midagi kirjutada. Muusikalise kujunduse jaoks kasutati Hispaania folliaid, mis on sellised muusikapalad milles üks ja sama motiiv kordub kogu aeg. Nagu lavastaja Priit Strandberg ütles, siis need sobivad lavastusse just korduse motiivi pärast, sest ka lavastuses on palju korduvaid tegevusi. Pigem oli siiski muusikat vähe ja mulle ei jäänud muusika eriti meelde. Vahel tajusin ma, et muusikat oli alles siis, kui muusika lõppes, ja ma ei saanud üldse aru, et millal see muusika alanud oli. Veel kehvem seis oli valguskujundusega. Minu meelest valguskujundus praktiliselt puudus. Enamuse ajast oli lava ühtlaselt valge ning valgus muutus kogu lavastuse jooksul ainult mõnes üksikus stseenis hämaramaks. Seda ka enamasti stseeni lõppedes. Ainus valgusmuudatus, mida minu silm registreeris, oli stseenis kus oli öö ja Arnolphe küünla põlema pani. Kindlasti oleks valgusega saanud veel nii mõndagi teha.
Nagu juba öeldud, siis kogu lavastuse panevad elama näitlejad ja nende tegevus laval. Kuna tegemist on komöödiaga, siis mina leidsin seal väga mitmeid commedia dell´arte motiive. Näiteks teenijad, kes aitasid intriigi üleval hoida ning ei avaldanud saladust. Kuigi tüüpiliselt on commedia dell´arte-s kaks noorte armastajate paari, siis siin on üks noorte armastajate paar, mille ümber kogu tegevus toimub. Kõige koomilisem oli siiski näitlejate liikumine. Kui te peaksite kunagi minema lavastust vaatama, siis pöörake tähelepanu stseenile kus Arnolphe jalgu peseb või kuidas ta pärast ootab, et Agnés talle kingad jalga aitaks. Tegelikult on seal nii palju naljakaid stseene, et kui ma need kõik üles loetleksin, siis poleks enam mitte kellelgi huvitav lugeda ega teatrisse minna. Ütleme nii, et situatsiooni- ja ka sõnakoomikat jätkub rohkem kui ma ühelt Moliére näidendi põhjal valminud lavastusest oodata oleksin osanud.
Kõige koomilisemad on aga need hetked, kus kaotatakse nn „neljas sein“ ja Arnolphe publikuga suhtlema hakkab, või lausa nende sekka liigub. Kõikidele, kes sellistes stseenides osaleda ei taha, soovitan rõdule istuda. Seal olete kindlalt kaitstud, aga samas saate suurepärase ülevaate sellest, mis all toimub. Okei, võib-olla teile situatsioon nii naljakas ei tundu, kui te ainult ühe korra vaatamas käite. Nagu ma juba ütlesin, siis ma olen seni kaks korda vaatamas käinud. Esimene kord oli publik veidi noorem ja läks Arnolphega hea meelega kaasa. Teisel korral oli publik veidi vanem ja võib-öelda, et paaniliselt kartis seda, et Arnolphe neid kaasab. Seega ajas mind juba see kontrast naerma, aga ma olen ka see, kellele meeldibki publiku reaktsiooni vaadata.
Igatahes kindel on see, et kui plaksutamise aeg kätte jõudis, siis Karol Kuntsel sai mõlemal korral kõige tugevama aplodeerimise osaliseks. Ja ta on selle auga välja teeninud. See on lausa uskumatu kui kiiresti suudab ta oma hääle tämbrit ja kõrgust muuta. Samuti oma miimikat. Tsiteerides ühte oma kunagistest õppejõududest tervishoiu kõrgkooli päevilt: „Ta teeb sada nägu minutis“. Kuna Karol Kuntsel teeb kogu aeg midagi huvitavat ja ta on terve etenduse aja laval, siis pole ime, et mul igav ei hakanud. Mulle tundub, et sel korral suutis Kuntsel isegi kõndida nii, et seda oli huvitav vaadata. Kõikidest muudest roomamistest, söömistest ja teiste tegelastega suhtlemisest rääkimata.
Kuigi ükski teine näitleja ei saa sel korral Karol Kuntselile ligilähedalegi, pakuvad nautimist nii mõnedki teised näitlejad. Eriliselt jääb kindlasti meelde Karl Laumets, kes kehastab Horace. Eriti tema efektselt pikk ja energiline samm ning pidev tuka viskamine. Üldiselt on Horace tegelane, kes on kõige rohkem üle võlli keeratud ja kelle liigutused tunduvad kõige järsemad (ja seetõttu ka koomilised). Karl Laumetsa Horace on ehtne õpikunäide karakterkoomikast. Ta ei pea isegi mitte midagi ütlema ja juba on naljakas. Aga kuna teda näeme me laval vähem ja tema tegelaskuju siiski kordab oma teatud naljakaid liigutusi, siis jääb Karol Kuntsel minu lemmikuks.
Kõik teised rollid olid pigem episoodilisemad ja nendest midagi väga erilist meelde ei jäänud. Tanel Jonase kehastatud teener Alain´i mõminaräpi liigutusi mainisin ma juba eespool. Tanel Jonase teine roll oli Horace isa Oronte, mis oli teenrile vastupidine roll. Orontest jääb mulle kõige eredamalt meelde tema veidi naiselik hääletämber ja peenutsev kätehoiak. Jaanus Tepomehe kehastatud notarist mäletan ainult vehklemist meenutavat liikumist, kus ta mõõgana kasutas kirjasulge. Hea leid oli muidugi ka hetkel Eestis elav Viktor Lukawski, kes kehastab Agnési isa Enrique. Tema aktsendiga eesti keel ja ehe ameerika inglise keel andsid Enrique´le täpselt selle nüansi, millega ilmselt poleks ükski eestlasest näitleja hakkama saanud. Naiste rollid tundusid sel korral meestele alla jäävat. Kuid ilmselt on asi ka selles, et Moliére ajal polnud naistel sellist ühiskondlikku positsiooni ja nende rollid polegi suurteks kirjutatud.
Kui ma teatrisse minnes kartsin kõige rohkem just värsskõnet, siis teatris olles pakkus värsskõne mulle just kõige suuremaid üllatusi, lisaks näitlejatele. August Sang on Moliére´le väga nauditava tõlke teinud. Koos näitlejate poolt antud erinevate häälevarjundite ning intonatsiooniga muutusid rõhuasetused hoopis teiseks, kui mina neid lugedes olin ette kujutanud ja see andis tekstile teise dimensiooni. Lõpuks oli tekst nii kaasahaarav, et teatrist väljudes, oleks ise ka tahtnud värsskõnes rääkima hakata.
Mis seal salata, kuna ma olen koolis sunnitud seda lavastust veel mõned korrad vaatamas käima, siis ma juba ootan järgmist korda. „Naiste kool“ on tõesti selline lavastus, et sa lähed lihtsalt teatrisse (kui sa pole juhuslikult teatriteaduse tudeng, kes peab terve etenduse aja pingsalt kõike jälgima ja konspekteerima), vaatad neid koomilisi tegelaskujusid laval ning unustad oma argimured. Kui eriti hästi läheb, tulevad minevikust mitmed meeldivad emotsioonid ka veel meelde.
Olgu see postitus mulle õpetuseks, et ma ei tohi nii palju eelarvamustesse kinni jääda ja pean teatri (ja tegelikult kogu elu suhtes üldiselt) osas veidi rohkem avatud meeltega ringi käima.

Lavastaja ja muusikaline kujundaja: Priit Strandberg
Stsenograaf: Maarja Meeru
Kostüümikunstnik: Gerly Tinn
Mängisid:
Karol Kuntsel – Arnolphe
Linda Kolde – Agnés
Karl Laumets – Horace
Tanel Jonas – Alain; Oronte
Marian Heinat – Georgette
Jaanus Tepomees – Chrysalde; Notar
Viktor Lukawski – Enrique

Rohkem infot lavastuse kohta saab Vanemuise koduleheküljelt SIIN

* – päisefoto autor on Maris Savik

0 kommentaari:

Postita kommentaar