reede, 27. september 2019

Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus

26. septembril 2019 Ugalas



Kujutage korraks ette, et te olete just saja-aastaseks saanud. Hooldekodul, kus te juhuse tõttu elate on arvamus, et sajandat sünnipäeva tuleb suurelt tähistada - koos ajakirjanike, linnapea ja uhke tordiga. Teie hing aga ihkab vabadust, seda et ei peaks iga hommik kell 6.30 ärkama ja kell 7.15 kaerahelbeputru sööma. Mida teie teeksite? Allan Karlsson, kes Ugala 100. hooajale pühendatud lavastuses samasuguse küsimusega vastamisi seisab, otsustab aknast alla hüpata ja kaduda.
Kui ma kuulsin, et Ugala toob oma juubelihooaja avalavastusena välja Jonas Jonassoni raamatu „Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus“ dramatiseeringu, olin ma õnnelik. Lihtsalt seepärast, et ma olen seda raamatut lugenud ja kuigi tegemist oli kohati ajuvaba süžeega, siis oli raamat ikkagi väga kaasahaarav ja tempokas. Oleks ju tore neid seiklusi teatrilaval näha. Ma natukene lootsin sellist tempokust, rütmi ja veidi utoopilist süžeed leida ka Vanemuise lavastuses „Julm mõrvar Hasse Karlsson paljastab tõe naise kohta, kes külmus surnuks raudteesillal“. Mulle tundus, et nende kahe pealkirjad on veidi sarnased ja ehk on sisuline ülesehitus ka sarnane. Seega pole mingi ime, et ma Vanemuises käies Hasses pettusin. Võib öelda, et kahe lavastuse ainus ühisosa on peategelase perekonnanimi Karlsson. Aga seda suurem oli mu rõõm, kui ma Ugala mängukavas seda teist Karlssonit kohtasin.
Pärast mõningast järele mõtlemist tundus igati loogiline, et Ugala tähistab oma sajandat sünnipäeva lavastusega mehest, kes sai just saja-aastaseks. Mind pani ainult veidi muretsema, et kas Ugala tahab samuti oma sünnipäeval Allan Karlssoni kombel ära kaduda. Nüüd kui ma olen lavastust näinud, võin südamerahuga öelda, et sellist plaani Ugalal vist ei ole. Minu meelest on nad üldse tuhast tõusnud. Kui ma mingi aeg mõnda nende lavastust vaatasin, siis ei meeldinud neist ükski mulle eriti. Sel korral suutis Ugala mind nii positiivselt üllatada, et mulle tundub, et nad hoopis üritavad ära kadumise asemel teatrimaastikul esile tõusta.
Igatahes mulle tundub küll, et saja-aastane Ugala on endale täpselt õige lavastuse leidnud, millega suurt sünnipäeva tähistada. Kuigi saalist ära minnes kuulsin ma kuidas ühed teatrikülastajad arutasid, et tegemist oli väga lihtsakoelise lavastusega, mis justkui polegi midagi väärt, tahaksin mina neile külastajatele vastu vaielda. Tõesti lavastuses polnud mitmekihilist filosoofiat peidus ja leidus palju komöödiale iseloomulikke tunnuseid, kuid mingit mõtlemisainet lavastus ikkagi pakub. Näiteks kui lihtne võib olla kogu maailma ajalugu muuta, kasvõi kogemata. Kuigi see kõik on fantaasia, siis võiksime ka meie saalis istudes fantaseerida, kuidas võiksime meie ühe väikese teoga maailma muuta.
Kõige rohkem pakub minu meelest lavastus siiski positiivsust. Ja seda on meil tänapäeval väga vaja. Eriti siis kui sa avad uudisteportaali ja loed sealt kuidas maailmas on sõjad, terrorism, tavalisi inimesi tapetakse jne. Uskuge mind, siis see peaaegu kolm tundi Allan Karlssoni seltsis kulub teile vägagi ära. Äkki suudab Allan Karlsson teid ka veidi mõtlema panna sellele, mis saab siis kui kõik ausalt südamelt ära rääkida. Kas valetamine ja varjamine on kunagi midagi head toonud? Vist mitte. Võtkem siis Allan Karlssonilt eeskuju ja proovigem elada tema elu moto: „On, mis on ja tuleb, mis tuleb“ järgi.
Kuigi mulle komöödiad ei meeldi, siis sel korral oli lavastus tervikuna nii hea, et komöödiaelemendid mind ei häirinud. Kõik need, kellele meeldib näha teatris kuidas pudeleid vastu pead puruks lüüakse ja kuidas naised lakkamatult ropendavad, peaksid sel korral õnnega koos olema. Lisaks on lavastaja Ringo Ramul koostöös kunstnik Annika Lindemanniga lavale toonud elevandi ja sõiduautod. Ja kuna loo peategelasele Allan Karlssonile meeldivad lõhkeained, siis näeb laval ka ohtralt plahvatusi. Ehk kogu kolm tundi on täis kärtsu ja mürtsu ja igav ei hakka sekundikski.
Põnevust aitab üleval hoida ka lavatehnika. Viimati nägin vist nii ohtrat lava tehniliste võimaluste kasutamist Vanemuise lavastuses „Beatrice“ ja see oli ka vahetult peale uue lava valmimist. Nii näeb ka nüüd Ugalas korduvalt eeslava alla vajumist ja lava pöörlemist. Kuigi pöördlavad on teatrites tavalised, siis mina polnud veel näinud, et pöördlavast ainult üks välimine ring pöörleb ja ringi sisemine osa püsib paigal. Õhtu üllatajaks võib hoopis valgusparki pidada. Pole minu silmad veel varem näinud, et valgusstanged langeksid alla lavale ja moodustaksid valgustatud puuri.
Kuna suurem rõhk on pandud tehnilisele poolele, on üldine lavakujundus pigem tagasihoidlik. Lavale on ehitatud kahekorruseline konstruktsioon, mille kummalgi korrusel on mõlemas nurgas sirmidega eraldatud ruumid. Ja seda konstruktsiooni saab siis vastavalt vajadusele ümber pöörata. Vajadusel saab sirmi tõmmata ka ruumi ette, võimaldades nii näitlejatel või lavameestel järgmiseks stseeniks peaaegu märkamatult valmistuda. Samas on õige valgustusega sirmid piisavalt läbi nähtavad, et varjude abil lugusid jutustada. Pigem loob lavastus siiski koos oma pürotehniliste ja tehniliste lahenduste, elevandi, autode ja muusika kasutamisega võimsa produktsiooni, milles varjudel on väga väike osakaal.
Pürotehnika kõrval võikski järgmiseks meeleolu loojaks olla muusika. Lauri Lüdimois ja Arno Tamm on suurepärase muusikalise kujunduse teinud. Kasutatud on selliseid muusikapalasid, millele ükski (tuim) eestlane ei suuda ükskõikseks jääda. Tõelisele eestlasele läheb ilmselt kõige rohkem südamesse laul „Jää vabaks Eesti meri“, mida publik saab kõval häälel kaasa laulda. Veel võib kuulda lavastuses selliseid laule või meloodiaid nagu „Himaalaja“, „Palmisaarel“, „Et saja aasta kestel“ jne. Lisaks kuuleb ka ooperist „Carmen“ tuttavat toreadoori laulu eestikeelsete sõnadega. Muidugi ei puudu muusika kõrvalt ka Oleg Titovi koreograafia. Mul on ainult natukene kahju, et tantsude põhirõhk oli Kadri Lepal ja Laura Kallel. Mehed oleksid võinud ka mõne tantsunumbriga hakkama saada. Hetkel tundus mulle, et muusikale oli rohkem rõhku pandud ja seetõttu jäi lavastuse koreograafiline pool veidi tahaplaanile.
Kui näitlejate peale mõelda, siis tundus nagu laval oleks väga palju erinevaid näitlejaid. Tegelikult oli laval üheksa näitlejat, kellest Aarne Soro ja Luule Komissarov mängisid ainult ühte rolli. Kõikidel teistel oli mitmeid erinevaid rolle ja seepärast tundus nagu oleks laval kogu aeg väga palju rahvast. Mõnes üksikus stseenis olid laval ka inspitsient ja lavatehnik. Kõige rohkem jäi muidugi silma saja-aastast kehastanud Aarne Soro. Kui ei teaks, siis arvaks, et tegemist ongi eaka näitlejaga. Kogu tema liikumine oli väga hästi tabatud. Ja need näoilmed, neid peab lihtsalt ise nägema. Sellist headuse kehastust pole ma ammu näinud. Kuigi Allan Karlssonile meeldis plahvatusi korraldada, siis oma olemuselt oli ta heatahtlik ja see kiirgus Aarne Soro loodud tegelaskujust igati välja. Eriti kiiduväärt olid need ülikiired muutused, kus Allan meenutas oma nooruspõlve, tantsides energiliselt ja järgmisel hetkel oli ta jälle see sama vaevaliselt liikuv saja-aastane. Kuna Sorol oli lavastuses üks roll täita, siis eks tal oli selle võrra veidi lihtsam ülesanne kui tema kolleegidel ja ta sai pühenduda perfektse Allan Karlssoni loomisele.
Martin Milli kehastatud tegelaskujud olid muidugi omaette vaatamisväärsused. Kõik nad olid väga erinevate karakterite ja välimustega ning ta mängis nad kõik filigraanselt välja. Veidi tohmani võitu rullnokk-narkoärikast kuni Hispaania kindral Frankoni. Samas ei olnud Frankos mitte grammigi rullnokka ega rullnokas mitte grammigi Herbert Einsteini. Kõik olid erinevad isiksused oma erinevate kiiksudega. Maani kummarduse teen Martin Milli ees aga suurepärase sügavkülmikusse kukkumise eest. Selleks stseeniks harjutamine võis küll juba tippspordiga võrreldav olla.
Kõige positiivsemalt üllatas mind meestest sel korral hoopis Janek Vadi. Ma olen teda küll korduvalt Ugala lavastustes näinud, kuid mitte kunagi nii mitmekülgse ja võimeka näitlejana. Kõige enam meeldis mulle tema kehastatud hullumaja elanik Karl Silm. Nii kui tema tegelase nimi teatavaks tehti, mõtlesin ma, et see on küll hea kokkusattumus. Mulle on nimelt Janek Vadi silmad alati kõige enam silma jäänud. Neis lihtsalt on mingi salapärane kurbus. Vähemalt minu meelest. Seega Karl Silma perekonnanimi ajas mind kergelt muigama mu peas tekkinud situatsioonikoomika tõttu. Sel korral olid need ehtsa hullumeelse veidi ehmunud ja samal ajal äärmiselt valvel olevad silmad. Ka Vadil oli mitmeid rolle eakast kuni president Trumanini välja, kuid minu lemmikhetkeks jäi siiski see hullu pilk. Aga mulle tundus, et Vadi oleks nagu uue hingamise saanud suvega. Või siis vaatasin ma teda ise kuidagi teise pilguga, sest sel korral hakkasid kõik tema tegelaskujud mulle silma, mida varasemalt pole väga tihti juhtunud.
Naistest tooksin ma eraldi välja Laura Kalle. Ma teadsin küll, et ta laulab hästi, aga kui ta Larissa Aleksandrovna Popovana Bizet´ laulis, siis mul tuli kananahk ihule. Tal on lihtsalt nii võimas hääl, mida muidugi veidi võimendati. Päris saatusliku naise kujuna ta oma punases satiinkleidis minu jaoks siiski ei mõjunud, aga ega palju puudu ka ei olnud. Samas Kalle kehastatud nooruke Kim Jong Il oli paras komöödia. Mulle meenutas ta oma punase tõukerattaga pigem rohkem Tommit „Pipi Pikksukast“ kui kurja Põhja-Korea valitseja poega, kellele meeldib vaadata kuidas giljotiiniga inimestel päid maha raiutakse.
Kindlasti pakkus minust vanematele inimestele mõnusat nostalgiat ka Laura Kalle ja Kadri Lepa pioneeritüdrukute Klara  ja Vera tantsunumber. Kui keegi küsiks mult, et mis mul seostub Kadri Lepaga selles lavastuses, siis kindlasti just see tantsunumber. Kohe tuleb silme ette ka valget kübarat ja ülikonda kandev ameeriklane Ryan Hutton oma veidi arusaamatu läbi hammaste surutud diktsiooniga. Terje Pennie üllatas kõige rohkem sellega, et ropendada on võimalik nii, et see ei tundu labasena. Pennie lihtsalt paneb iga oma sõna (ka roppused) kõlama kuidagi eriti meloodiliselt.
Luule Komissarovi kehastatud endine keemiaõpetaja Ilona Raatma on autoriteet, keda väikeses Viljandis teavad kõik. Mulle tundub, et dramatiseeringu teinud Priit Põldma on Ilona Raatma osa kirjutades mõelnud just Komissarovile. Eks Luule Komissarov ole Viljandis ja kaugemalgi näitlejana samasugune autoriteet kui Ilona Raatma keemiaõpetajana. Ma arvan, et Komissarov isegi ei pea seda autoriteetsust mängima. Ta lihtsalt on autoriteet. Tarvo Vridolini ja Andres Tabuni mitmetest rollidest jäid kõige eredamalt meelde vastavalt Kim Il Sung ja Mao Tse Tung. Kõik nende kehastatud rollid olid stabiilselt head, kuid selles stseenis olid mõlemad laval pikkades punastes karvastes mantlites ja mõlemal tumedad kulmud ja soengud peas. Nad ei meenutanud mulle küll mitte kuidagi asiaate, aga seda koomilisem see stseen oli.
Kuigi ma olen Jonas Jonassoni raamatut lugenud ja teadsin laias laastus, mis üllatusi lool varuks on, siis ei hakanud mul ikkagi kordagi igav. Esiteks andis dramatiseering ja Allan Karlssoni toomine Rootsist Eestisse loole uue vaatenurga. Kindlasti Viljandi inimestel oli veelgi põnevam jälgida kuidas Allan Karlsson nende kandis ringi toimetab. Teiseks oli laval kogu aeg nii palju elu, et lihtsalt ei jõudnud igav hakata. Ja kui tõesti juhtus, et laval polnud midagi väga põnevat vaadata, siis sain mõttes just lõppenud tehniliselt filigraanse stseeni üle pead murda. Olles looga tuttav, saingi sel korral rohkem jälgida lavastuse tehnilist poolt. Ja ma nüüd ei teagi kas mulle pakkusid suurema elamuse näitlejate suurepärased rollisooritused (ma ei näinud mitte ühtegi nõrka näitlejatööd) või olen ma veel kogu selle tehnika meelevallas. Kindel on see, et ma sain elamuse ja kindlasti tahan seda elamust veel kogeda.
Igatahes selles olen ma küll täiesti kindel, et Ringo Ramul on koos meeskonnaga suurepärast tööd teinud ja Ugala juubelihooaja avalavastus pakub elamusi nii teatriteadlasele kes käib liiga palju teatris kui ka sellele inimesele, kes tunneb et võiks nüüd üle pikkade aastate jälle teatrisse minna. Ja mis peamine, siis lavastus sobib nii noortele kui ka eakatele. Nii meestele kui naistele. Koristajast poliitikuteni. Ehk, siis Ugala on valmis saanud täiesti universaalse lavastusega, mis tasub vaatamist. 

Kõik, kes pole veel raamatut lugenud, võiksid seda ka teha. Uskuge mind, te ei kahetse.

Autor: Jonas Jonasson
Dramatiseerija: Priit Põldma
Kunstnik: Annika Lindemann
Muusikaline kujundus: Lauri Lüdimois ja Arno Tamm
Koreograaf: Oleg Titov
Valguskunstnik: Mari-Riin Paavo
Mängisid:
Aarne Soro – saja-aastane Allan Karlsson
Andres Tabun – Einar; Julius Juurman; Lavrenti Pavlovitš Beria; Mao Tse Tung
Tarvo Vridolin – Viljandi linnapea; Benno Kolter; Allani isa; Doktor Madisson; vabariiklaste kompaniiülem; Julius Robert Oppenheimer; Kim Il Sung
Terje Pennie – bussijaama piletimüüja; politseikapten; Kaunitar
Janek Vadi – Lembit; komissar Richard Lilleküla; Härra Rotfuchs; Karl Silm; Harry S. Truman; Song Meilingi ihukaitsja; Juli Borissovitš Popov
Kadri Lepp – Alice; Ryan Hutton; Jiang Qing; Vera
Laura Kalle – Sakala reporter; Helju Kajamaa; Allani ema; Song Meiling; Klara; Kim Jong Il; Larissa Aleksandrovna Popova; Amanda Einstein
Luule Komissarov – Ilona Raatma
Martin Mill – Polt; Pang; Francisco Franco; Herbert Einstein
Aili Nohrin – Leeni
Oleg Titov – Raivo; bussijuht; Jossif Vissarionovitš Stalin; Kirill Afanasjevitš Meretskov
Siim Tubli - mesinik
Bänd koosseisus Arno Tamm, Marvin Mitt, Kalev Välk, Mart Nõmm ja Marko Mägi

Rohkem infot lavastuse kohta saab Ugala koduleheküljelt SIIN

* – Päisefoto autor on Siim Vahur

0 kommentaari:

Postita kommentaar