Kujutage korraks ette, et te olete just
saja-aastaseks saanud. Hooldekodul, kus te juhuse tõttu elate on arvamus, et
sajandat sünnipäeva tuleb suurelt tähistada - koos ajakirjanike, linnapea ja
uhke tordiga. Teie hing aga ihkab vabadust, seda et ei peaks iga hommik kell
6.30 ärkama ja kell 7.15 kaerahelbeputru sööma. Mida teie teeksite? Allan
Karlsson, kes Ugala 100. hooajale pühendatud lavastuses samasuguse küsimusega
vastamisi seisab, otsustab aknast alla hüpata ja kaduda.
Kui ma kuulsin, et Ugala toob oma
juubelihooaja avalavastusena välja Jonas Jonassoni raamatu „Saja-aastane, kes hüppas
aknast välja ja kadus“ dramatiseeringu, olin ma õnnelik. Lihtsalt seepärast, et
ma olen seda raamatut lugenud ja kuigi tegemist oli kohati ajuvaba süžeega,
siis oli raamat ikkagi väga kaasahaarav ja tempokas. Oleks ju tore neid seiklusi teatrilaval näha. Ma natukene lootsin
sellist tempokust, rütmi ja veidi utoopilist süžeed leida ka Vanemuise
lavastuses „Julm mõrvar Hasse Karlsson paljastab tõe naise kohta, kes külmus
surnuks raudteesillal“. Mulle tundus, et nende kahe pealkirjad on veidi
sarnased ja ehk on sisuline ülesehitus ka sarnane. Seega pole mingi ime, et ma
Vanemuises käies Hasses pettusin. Võib öelda, et kahe lavastuse ainus ühisosa on peategelase perekonnanimi Karlsson. Aga seda suurem oli mu rõõm, kui ma Ugala mängukavas seda teist Karlssonit kohtasin.
Pärast mõningast järele mõtlemist tundus igati
loogiline, et Ugala tähistab oma sajandat sünnipäeva lavastusega mehest, kes
sai just saja-aastaseks. Mind pani ainult veidi muretsema, et kas Ugala tahab
samuti oma sünnipäeval Allan Karlssoni kombel ära kaduda. Nüüd kui ma olen
lavastust näinud, võin südamerahuga öelda, et sellist plaani Ugalal vist ei
ole. Minu meelest on nad üldse tuhast tõusnud. Kui ma mingi aeg mõnda nende
lavastust vaatasin, siis ei meeldinud neist ükski mulle eriti. Sel korral
suutis Ugala mind nii positiivselt üllatada, et mulle tundub, et nad hoopis
üritavad ära kadumise asemel teatrimaastikul esile tõusta.
Igatahes mulle tundub küll, et saja-aastane
Ugala on endale täpselt õige lavastuse leidnud, millega suurt sünnipäeva
tähistada. Kuigi saalist ära minnes kuulsin ma kuidas ühed teatrikülastajad
arutasid, et tegemist oli väga lihtsakoelise lavastusega, mis justkui polegi
midagi väärt, tahaksin mina neile külastajatele vastu vaielda. Tõesti
lavastuses polnud mitmekihilist filosoofiat peidus ja leidus palju komöödiale
iseloomulikke tunnuseid, kuid mingit mõtlemisainet lavastus ikkagi pakub.
Näiteks kui lihtne võib olla kogu maailma ajalugu muuta, kasvõi kogemata. Kuigi
see kõik on fantaasia, siis võiksime ka meie saalis istudes fantaseerida,
kuidas võiksime meie ühe väikese teoga maailma muuta.
Kõige rohkem pakub minu meelest lavastus
siiski positiivsust. Ja seda on meil tänapäeval väga vaja. Eriti siis kui sa
avad uudisteportaali ja loed sealt kuidas maailmas on sõjad, terrorism,
tavalisi inimesi tapetakse jne. Uskuge mind, siis see peaaegu kolm tundi Allan
Karlssoni seltsis kulub teile vägagi ära. Äkki suudab Allan Karlsson teid ka veidi
mõtlema panna sellele, mis saab siis kui kõik ausalt südamelt ära rääkida. Kas valetamine ja varjamine on kunagi midagi head toonud? Vist mitte. Võtkem
siis Allan Karlssonilt eeskuju ja proovigem elada tema elu moto: „On, mis on ja
tuleb, mis tuleb“ järgi.
Kuigi mulle komöödiad ei meeldi, siis sel
korral oli lavastus tervikuna nii hea, et komöödiaelemendid mind ei häirinud.
Kõik need, kellele meeldib näha teatris kuidas pudeleid vastu pead puruks
lüüakse ja kuidas naised lakkamatult ropendavad, peaksid sel korral õnnega koos
olema. Lisaks on lavastaja Ringo Ramul koostöös kunstnik Annika Lindemanniga
lavale toonud elevandi ja sõiduautod. Ja kuna loo peategelasele Allan
Karlssonile meeldivad lõhkeained, siis näeb laval ka ohtralt plahvatusi. Ehk
kogu kolm tundi on täis kärtsu ja mürtsu ja igav ei hakka sekundikski.
Põnevust aitab üleval hoida ka lavatehnika.
Viimati nägin vist nii ohtrat lava tehniliste võimaluste kasutamist Vanemuise
lavastuses „Beatrice“ ja see oli ka vahetult peale uue lava valmimist. Nii näeb
ka nüüd Ugalas korduvalt eeslava alla vajumist ja lava pöörlemist. Kuigi
pöördlavad on teatrites tavalised, siis mina polnud veel näinud, et pöördlavast
ainult üks välimine ring pöörleb ja ringi sisemine osa püsib paigal. Õhtu
üllatajaks võib hoopis valgusparki pidada. Pole minu silmad veel varem näinud,
et valgusstanged langeksid alla lavale ja moodustaksid valgustatud puuri.
Kuna suurem rõhk on pandud tehnilisele
poolele, on üldine lavakujundus pigem tagasihoidlik. Lavale on ehitatud
kahekorruseline konstruktsioon, mille kummalgi korrusel on mõlemas nurgas
sirmidega eraldatud ruumid. Ja seda konstruktsiooni saab siis vastavalt vajadusele ümber pöörata. Vajadusel saab sirmi tõmmata ka ruumi ette,
võimaldades nii näitlejatel või lavameestel järgmiseks stseeniks peaaegu märkamatult
valmistuda. Samas on õige valgustusega sirmid piisavalt läbi nähtavad, et varjude
abil lugusid jutustada. Pigem loob lavastus siiski koos oma pürotehniliste ja
tehniliste lahenduste, elevandi, autode ja muusika kasutamisega võimsa
produktsiooni, milles varjudel on väga väike osakaal.
Pürotehnika kõrval võikski järgmiseks meeleolu
loojaks olla muusika. Lauri Lüdimois ja Arno Tamm on suurepärase muusikalise
kujunduse teinud. Kasutatud on selliseid muusikapalasid, millele ükski (tuim)
eestlane ei suuda ükskõikseks jääda. Tõelisele eestlasele läheb ilmselt kõige
rohkem südamesse laul „Jää vabaks Eesti meri“, mida publik saab kõval häälel kaasa laulda.
Veel võib kuulda lavastuses selliseid laule või meloodiaid nagu „Himaalaja“, „Palmisaarel“,
„Et saja aasta kestel“ jne. Lisaks kuuleb ka ooperist „Carmen“ tuttavat toreadoori
laulu eestikeelsete sõnadega. Muidugi ei puudu muusika kõrvalt ka Oleg Titovi
koreograafia. Mul on ainult natukene kahju, et tantsude põhirõhk oli Kadri
Lepal ja Laura Kallel. Mehed oleksid võinud ka mõne tantsunumbriga hakkama
saada. Hetkel tundus mulle, et muusikale oli rohkem rõhku pandud ja seetõttu
jäi lavastuse koreograafiline pool veidi tahaplaanile.
Kui näitlejate peale mõelda, siis tundus nagu
laval oleks väga palju erinevaid näitlejaid. Tegelikult oli laval üheksa
näitlejat, kellest Aarne Soro ja Luule Komissarov mängisid ainult ühte rolli.
Kõikidel teistel oli mitmeid erinevaid rolle ja seepärast tundus nagu oleks
laval kogu aeg väga palju rahvast. Mõnes üksikus stseenis olid laval ka inspitsient ja lavatehnik. Kõige rohkem jäi muidugi silma saja-aastast
kehastanud Aarne Soro. Kui ei teaks, siis arvaks, et tegemist ongi eaka näitlejaga.
Kogu tema liikumine oli väga hästi tabatud. Ja need näoilmed, neid peab
lihtsalt ise nägema. Sellist headuse kehastust pole ma ammu näinud. Kuigi Allan Karlssonile meeldis plahvatusi korraldada, siis oma olemuselt oli ta heatahtlik ja see kiirgus Aarne Soro loodud tegelaskujust igati välja. Eriti
kiiduväärt olid need ülikiired muutused, kus Allan meenutas oma nooruspõlve,
tantsides energiliselt ja järgmisel hetkel oli ta jälle see sama vaevaliselt
liikuv saja-aastane. Kuna Sorol oli lavastuses üks roll täita, siis eks tal oli
selle võrra veidi lihtsam ülesanne kui tema kolleegidel ja ta sai pühenduda perfektse Allan Karlssoni loomisele.
Martin Milli kehastatud tegelaskujud olid muidugi
omaette vaatamisväärsused. Kõik nad olid väga erinevate karakterite ja
välimustega ning ta mängis nad kõik filigraanselt välja. Veidi tohmani võitu
rullnokk-narkoärikast kuni Hispaania kindral Frankoni. Samas ei olnud
Frankos mitte grammigi rullnokka ega rullnokas mitte grammigi Herbert Einsteini.
Kõik olid erinevad isiksused oma erinevate kiiksudega. Maani kummarduse teen
Martin Milli ees aga suurepärase sügavkülmikusse kukkumise eest. Selleks
stseeniks harjutamine võis küll juba tippspordiga võrreldav olla.
Kõige positiivsemalt üllatas mind meestest sel
korral hoopis Janek Vadi. Ma olen teda küll korduvalt Ugala lavastustes näinud,
kuid mitte kunagi nii mitmekülgse ja võimeka näitlejana. Kõige enam meeldis
mulle tema kehastatud hullumaja elanik Karl Silm. Nii kui tema tegelase nimi
teatavaks tehti, mõtlesin ma, et see on küll hea kokkusattumus. Mulle on nimelt
Janek Vadi silmad alati kõige enam silma jäänud. Neis lihtsalt on mingi
salapärane kurbus. Vähemalt minu meelest. Seega Karl Silma perekonnanimi ajas
mind kergelt muigama mu peas tekkinud situatsioonikoomika tõttu. Sel korral
olid need ehtsa hullumeelse veidi ehmunud ja samal ajal äärmiselt valvel olevad
silmad. Ka Vadil oli mitmeid rolle eakast kuni president Trumanini välja, kuid
minu lemmikhetkeks jäi siiski see hullu pilk. Aga mulle tundus, et Vadi oleks nagu uue hingamise saanud suvega. Või siis vaatasin ma teda ise kuidagi teise pilguga, sest sel korral hakkasid kõik tema tegelaskujud mulle silma, mida varasemalt pole väga tihti juhtunud.
Naistest tooksin ma eraldi välja Laura Kalle.
Ma teadsin küll, et ta laulab hästi, aga kui ta Larissa Aleksandrovna Popovana
Bizet´ laulis, siis mul tuli kananahk ihule. Tal on lihtsalt nii võimas hääl,
mida muidugi veidi võimendati. Päris saatusliku naise kujuna ta oma punases satiinkleidis
minu jaoks siiski ei mõjunud, aga ega palju puudu ka ei olnud. Samas Kalle kehastatud nooruke Kim Jong Il oli paras
komöödia. Mulle meenutas ta oma punase tõukerattaga pigem rohkem Tommit „Pipi Pikksukast“ kui kurja Põhja-Korea valitseja poega, kellele meeldib vaadata
kuidas giljotiiniga inimestel päid maha raiutakse.
Kindlasti pakkus minust vanematele inimestele
mõnusat nostalgiat ka Laura Kalle ja Kadri Lepa pioneeritüdrukute Klara ja Vera tantsunumber. Kui keegi küsiks mult,
et mis mul seostub Kadri Lepaga selles lavastuses, siis kindlasti just see
tantsunumber. Kohe tuleb silme ette ka valget kübarat ja ülikonda kandev
ameeriklane Ryan Hutton oma veidi arusaamatu läbi hammaste surutud
diktsiooniga. Terje Pennie üllatas kõige rohkem sellega, et ropendada on
võimalik nii, et see ei tundu labasena. Pennie lihtsalt paneb iga oma sõna (ka
roppused) kõlama kuidagi eriti meloodiliselt.
Luule Komissarovi kehastatud endine
keemiaõpetaja Ilona Raatma on autoriteet, keda väikeses Viljandis teavad kõik. Mulle
tundub, et dramatiseeringu teinud Priit Põldma on Ilona Raatma osa kirjutades
mõelnud just Komissarovile. Eks Luule Komissarov ole Viljandis ja kaugemalgi näitlejana
samasugune autoriteet kui Ilona Raatma keemiaõpetajana. Ma arvan, et Komissarov
isegi ei pea seda autoriteetsust mängima. Ta lihtsalt on autoriteet. Tarvo
Vridolini ja Andres Tabuni mitmetest rollidest jäid kõige eredamalt meelde vastavalt
Kim Il Sung ja Mao Tse Tung. Kõik nende kehastatud rollid olid stabiilselt
head, kuid selles stseenis olid mõlemad laval pikkades punastes karvastes
mantlites ja mõlemal tumedad kulmud ja soengud peas. Nad ei meenutanud mulle küll mitte kuidagi asiaate, aga seda koomilisem see stseen oli.
Kuigi ma olen Jonas Jonassoni raamatut
lugenud ja teadsin laias laastus, mis üllatusi lool varuks on, siis ei hakanud
mul ikkagi kordagi igav. Esiteks andis dramatiseering ja Allan Karlssoni toomine
Rootsist Eestisse loole uue vaatenurga. Kindlasti Viljandi inimestel oli veelgi põnevam jälgida kuidas Allan Karlsson nende kandis ringi toimetab. Teiseks oli laval kogu aeg nii palju
elu, et lihtsalt ei jõudnud igav hakata. Ja kui tõesti juhtus, et laval polnud
midagi väga põnevat vaadata, siis sain mõttes just lõppenud tehniliselt
filigraanse stseeni üle pead murda. Olles looga tuttav, saingi sel korral
rohkem jälgida lavastuse tehnilist poolt. Ja ma nüüd ei teagi kas mulle pakkusid suurema elamuse näitlejate suurepärased rollisooritused (ma ei näinud mitte
ühtegi nõrka näitlejatööd) või olen ma veel kogu selle tehnika meelevallas. Kindel on see, et ma sain elamuse ja kindlasti tahan seda elamust veel kogeda.
Igatahes selles olen ma küll täiesti kindel,
et Ringo Ramul on koos meeskonnaga suurepärast tööd teinud ja Ugala
juubelihooaja avalavastus pakub elamusi nii teatriteadlasele kes käib liiga
palju teatris kui ka sellele inimesele, kes tunneb et võiks nüüd üle pikkade
aastate jälle teatrisse minna. Ja mis peamine, siis lavastus sobib nii noortele kui ka eakatele. Nii meestele kui naistele. Koristajast poliitikuteni. Ehk, siis Ugala on valmis saanud täiesti universaalse lavastusega, mis tasub vaatamist.
Kõik, kes pole veel raamatut lugenud, võiksid
seda ka teha. Uskuge mind, te ei kahetse.
Autor: Jonas Jonasson
Dramatiseerija: Priit Põldma
Kunstnik: Annika Lindemann
Muusikaline kujundus: Lauri Lüdimois ja Arno Tamm
Koreograaf: Oleg Titov
Valguskunstnik: Mari-Riin Paavo
Mängisid:
Aarne Soro – saja-aastane
Allan Karlsson
Andres Tabun – Einar;
Julius Juurman; Lavrenti Pavlovitš Beria; Mao Tse Tung
Tarvo Vridolin – Viljandi
linnapea; Benno Kolter; Allani isa; Doktor Madisson; vabariiklaste
kompaniiülem; Julius Robert Oppenheimer; Kim Il Sung
Terje Pennie – bussijaama
piletimüüja; politseikapten; Kaunitar
Janek Vadi – Lembit;
komissar Richard Lilleküla; Härra Rotfuchs; Karl Silm; Harry S. Truman; Song
Meilingi ihukaitsja; Juli Borissovitš Popov
Kadri Lepp – Alice;
Ryan Hutton; Jiang Qing; Vera
Laura Kalle – Sakala
reporter; Helju Kajamaa; Allani ema; Song Meiling; Klara; Kim Jong Il; Larissa
Aleksandrovna Popova; Amanda Einstein
Luule Komissarov – Ilona
Raatma
Martin Mill – Polt;
Pang; Francisco Franco; Herbert Einstein
Aili Nohrin – Leeni
Oleg Titov – Raivo;
bussijuht; Jossif Vissarionovitš Stalin; Kirill Afanasjevitš Meretskov
Siim Tubli - mesinik
Bänd koosseisus Arno Tamm, Marvin Mitt, Kalev Välk, Mart
Nõmm ja Marko Mägi
Rohkem infot lavastuse kohta saab Ugala koduleheküljelt
SIIN
* – Päisefoto autor on Siim Vahur
0 kommentaari:
Postita kommentaar