Kuvatud on postitused sildiga Urmas Lennuk. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Urmas Lennuk. Kuva kõik postitused

01/07/2024

Oskar Luts ehk laul igavesest õnnest

 30. juunil 2024 Temufi suvelavastus Tarvastu mõisa tallihoovis

Foto: Helen Vunder

Üks põhjus, miks mulle suvel meeldib väga teatris käia on see, et siis saab mööda Eestimaad ringi sõita ja uusi ning ilusaid paikasid avastada. Põhimõtteliselt saab seda ka muul ajal teha kui suvel, aga sügisest kevadeni on enamasti kõik lavastused siseruumides ja kindlates mängupaikades ning seetõttu huvitavaid kohti vähem mida külastada. Eriti meeldib mulle, kui teatrit tehakse vanades hoonetes või nende ümbruses, eriti kui nendeks vanadeks hooneteks on mingid mõisad, lossid, häärberid jne. See lubab mul unistada, et ma kunagi hangin endale ka mõne vana ja lagunenud mõisa ning teen selle korda ja hakkan seal üritusi korraldama. Nagu öeldakse, siis unistamine ei maksa midagi ja seetõttu ilmselt minu unistused unistusteks ainult jäävadki. Seda toredam on sattuda suvelavastuste käigus täpselt sellistesse minu unistuste kohtadesse, kus minust hakkajamad inimesed midagi toredat korraldavad.

Kuigi Tarvastu ja Mustla kandiga olen ma veidi tuttav ja sealse kiriku juures korduvalt jalutamas käinud, oli minu jaoks täielik uudis, et seal kandis on ka mõisahooneid. Seega oli ühtepidi tee teatrisse tuttav, sest seda marsruuti olen aastate jooksul korduvalt sõitnud, kuid samas oli ka üllatusmoment, et millised need mõisahooned välja näevad ja kuidas Temufi sinna teatri on üles ehitanud. Iseenesest on teatrisse jõuda väga lihtne (sageli on uute paikadega see probleem, et need on nii eraldatud paigas, et kohale jõudmine on omaette eksirännak) sest Viljandi-Rõngu maanteel näitab suur silt õiget kohta kust on vaja ära keerata ja sealt juhatavad juba toredad parkimiskorraldajad edasi. Kuna parkimisega on veidi kitsas, siis ise ei pea õnneks muretsema kuhu teeäärde autot jätta võib, vaid kõik näidatakse puust ja punaseks ette. Kusjuures kuulsin mitme teise teatrikülastaja käest samuti, et kogu asi on hästi korraldatud – sildid näitavad kus midagi asub ja suunavaid inimesi on igal pool piisavalt palju, kes vajadusel abistavad (mitte ainult parkimise juures, vaid ka publikutribüünidel).

Peab ütlema, et kõik etenduspaigas olevas vanad hooned olid kenasti lavastuse jaoks ära kasutatud, kuigi publikut lasti ainult ühte vanasse lauta/küüni sisse, kuhu oli kohvik tehtud. Teised hooned olid lavastusega seotud, kuigi peamine tegevus toimus ikkagi õues, käisid näitlejad hoonetest sisse-välja. Enamasti olid tallihooned siiski kasutusel nö „lava tagusena“ ehk siis ruumidena, kus näitlejaid laval minekuks ette valmistati. Üks tallihoonetest kujutas Saamuel Pliuhkami kodu ja teine tallihoone Pliuhkami naabrinaise Leena majapidamist. Kahe hoone vaheline ala oli kaetud hallika multšiga ning sinna tehtud hallidest laudadest teerajad, mis veidi meenutasid rabades olevaid laudteid. Eks see võis muidugi ollagi Lutsu teosest „Soo“ inspireeritud lähenemine ja pidigi tekitama illusiooni keerulisest soomaastikust. Neid samu halle lauajuppe oli kasutatud ka hoonete juurde aedade meisterdamiseks. Lisaks leidus lavakujunduses väga palju erineva suurusega maakive (jällegi viide minu meelest keerulisele ning kivisele maapinnale ning raskele tööle, et kividest lahti saada). Seega saab öelda, et lavakujundus oli maalähedane, kuid kuna minu meelest on see hall toon praegu arhidektuuris väga populaarne värv, siis veidi oli maalähedusele lisaks ka kaasaegset hõngu.

Sarnaselt lavakujundusele saavad ka Urmas Lennuki dramatiseeringus kokku tänapäev ja minevik. Tänapäeva on toodud kunagised Oskar Lutsu näidendite „Laul õnnest“ ning „Kapsapea“ kangelased, kes üritavad tänapäeval hakkama saada. Tegelikult on lisaks tänapäevasele eluolule ikkagi väga palju tuttavaid stseene nendest samadest juba mainitud näidenditest ja ka mitmetest teistest Lutsu mitte nii tuntud näidenditest. Oma tegelaste elusid tuleb vaatama ka Oskar Luts, keda tegelased ja ka Luts ise paljuski maha teevad. Kuna Luts ise arvab, et ta pole kirjanikuna õnnestunud, ei julge ta end oma õige nime all tutvustada ja nii peetakse teda ekslikult hoopis üheks teiseks tuntud kirjameheks. Ma siinkohal jätan selle teise nime mainimata, et nendel, kes vaatama tahavad minna, ikka rohkem üllatusi oleks. Kuigi tegelased on pärit eelmisest sajandist, on neil samad probleemid mis tänapäeva inimestelgi. Näiteks võistlevad Saamuel Pliuhkam (Peeter Volkonski) ja Julius Jõuram (Veikko Täär) pidevalt selle nimel kumb on teisest parem ning kohati läheb võistlus lausa nii üle võlli, et muutub absurdseks. Näiteks kuulutab Jõuram, et tema teeb oma wc-potist purskkaevu ja seepeale tahab Pliuhkam ka endale veelgi uhkemat poti-purskkaevu, mõtlemata selle peale, mida wc potist tehtud purskkaev suure tõenäosusega üldse välja purskaks.

Kui omal ajal tahtis Luts enda loodud tegelastega tolleaegset ühiskonda kritiseerida, siis Peep Maasiku lavastus kasutab neid samu tegelasi, et panna publikut tänapäevase ühiskonna peale mõtlema ja ehk veidi ka kritiseerima panna. Tänapäeval räägitakse järjest rohkem liigirikkusest ja sellest, et mõned murulapid võiksid sellised olla, kus muru veidi kõrgemaks jäetakse, et putukad saaksid seal elada ja sellega seoses saaks ka toiduahel toimida. Ometigi on inimesed nii küüniliseks muutunud, et kõik see, mida keegi teine teeb jääb meile järjest rohkem ette ja nõnda vaadatakse sageli sellele kõrgemaks jäetud murule naabrite poolt viltu ja nii oleme me sunnitud muru kord nädalas niitma, et kõik ikka ilus ja kena välja näeks (sageli just naabrite meeleheaks). Millal leida aega muru niitmiseks, kui tööd on palju ja kogu aeg kulub töö tegemisele? Nii ongi ainus hetk muru niitmiseks pühapäeva hommikul kell 6. See aga jälle naabritele ei meeldi, sest siis tahaks õige eestlane end raskest töönädalast veel välja puhata. Kahjuks on ühiskonnas juba mõned juhtumid olnud, kus erimeelsusi lahendatakse püstolitega ja nii otsustavad ka Lutsu kangelased oma vastasseisu revolvrite abil lahendada nagu tõelised kauboid. Teine tänapäeva väga populaarne teema on investeerimine ja seda võimalust ei jäta samuti Pliuhkam ja Jõuram kasutamata, sest õnneks pole ju rohkem mitte midagi vaja kui ainult naabrimehest suuremat rahakotti. Ja kõige kindlam viis rikkaks saada on oma raha börsile viia nind panna see dividende teenima. Või, kas ikka on?

Tegelikkuses siiski raha ei võrdu õnn ja kogu lavastuse jooksul tegelevadki nii Oskar Luts kui ka tema tegelased õnne otsingutega. Selle käigus on võimalik leida juba tuttavaid motiive kunagistest Lutsu tuntud teostest, näiteks ei puudu lavalt kapsapea ega Imeliku kannel. Lisaks sellele on Urmas Lennuk teksti põiminud ka kaasaegseid väljendeid, mis ehk eakamale publikule midagi ei ütlegi, näiteks väljend sita ventikasse viskama, põhjustas ainult nooremates vaatajates naerupahvaku. Üldiselt on tekst selliselt kirjutatud, et naerda saab omajagu, hoolimata publiku vanusest või huumorieelistustest. Lisaks leiduvad lavastuses ka mõned situatsioonikoomikat tekitavad olukorrad. Ma päris naerust kõveras ei olnud, aga igav mul ka ei olnud. Minu meelest on lavastus suveõhtusse täpselt paras meelelahutus, kus väga palju kaasa mõtlema ei pea ja saab naerda. Ehk täpselt see, mis aitab end tööpäevast või -nädalast välja lülitada. Võib-olla oleksid mulle mõned naljad paremini kohale jõudnud, kui ma Lutsu kunagiste näidenditega paremini kursis oleksin olnud, kuid kuna tegemist on ikkagi eraldiseisva looga, siis iseenesest ei takistanud ka see teadmiste puudujääk väga palju. Põhilistele naljadele sain enda hinnangul ikkagi pihta. Ja lavastust saab tervikuna vaadata ilma igasuguste eelteadmisteta Lutsu näidenditest. Mingid üldteadmised Eesti kirjandusloost siiski peaksid olema, et naljadele pihta saada.

Näitlejatena teevad kaasa juba Temufi varasemates lavastustes kaasa teinud tuntud nimed Lauri Kink, Peeter Volkonski, Silver Kaljula, Veikko Täär. Lisaks Ugala näitleja Oskar Punga, kes minu teada teeb Temufi lavastuses esmakordselt kaasa. Minu jaoks täiesti uued näitlejad olid Elis Järvsoo, Liina Roht ja Karmen Meos. Iseenesest oli trupp väga hea ja nende mängu nauditav vaadata. Kõik eespool mainitud kutselised näitlejad on laval oma headuses ja mulle tundub, et kui neid nimesid lavastuse plaktatil näha võib, saab kindel olla, et näitlejates pettuma ei pea. Nii ka sel korral. Tegelikult meeldisid mulle kõik näitlejad ja keegi teistest rohkem silma ei jäänudki. Võib-olla veidi rohkem pöörasin tähelepanu tüdrukutele, sest nemad olid minu jaoks kõik „uued näod“ ja seega oli neid veidi huvitavam jälgida, sest pole ju neid varem laval näinud ja seega on kõik, mis nad teevad uus ja huvitav. Kiire guugeldamine näitas, et ainult Elis Järvsoo on neist kutseline näitleja. Kuigi ma pean tunnistama, et ka Karmen Meose ja Liina Rohti puhul oleks ma pakkunud, et nad on näitlejaõppe läbinud. Ma kahtlustan, et äkki ongi, aga lihtsalt Temufi enda stuudios. Ja kui nüüd ikkagi väga-väga aus olla, siis kõige rohkem vist meeldisidki mulle just Roht ja Meos. Ühelt poolt meedis Rohti kehastatud Leena seetõttu, et ta ähvardas iga asja peale ära surra ja see on üsna minu argipäev, kuna praktiliselt kord päevas kuulen kuidas mõni patsient ähvardab kohe ära surema hakata. Seega oli oma peas tekkinud seose tõttu iga kord naljakas vaadata ja kuulda kuidas Leena surema hakkas või siis teine kord kiusu pärast otsustas just mitte ära surra. Teisalt Meose kehastatud Maria oli tegelastest kõige tasakaalukam ja rahulikum ning uskus, et õnneks pole palju vaja. Miski tema siiruses oli see, mis mulle südamesse puges ja Maria tegelaskuju mulle sümpaatseks tegi.

Kokkuvõttes saan öelda, et jäin teatriõhtuga igati rahule. Võib-olla ainus veidi negatiivsem asi oli etenduse alguseaeg, mis tavapärase kella 19 asemel oli kell 20, sest see tähendab seda, et ka etendus lõpeb hiljem ja kuna ma loomu poolest olen hommikuinimene, on see hilisõhtune aeg mulle veidi keerulisem ärkvel püsimiseks. Õnneks oli lavastus nii huvitav, et etenduse ajal ei tulnud kordagi uni peale ja mõte rändama ei läinud. Koju jõudsin ka turvaliselt, kuigi üks väike karumõmm proovis viljapõllult mulle auto ette joosta, aga õnneks ma nägin teda õigeaegselt ja saime mõmmikuga mõlemad turvaliselt oma teekonda jätkata. Samas saan aru, et sellise palavusega on hilisem algusaeg parem, kuna õhtud on jahedamad ja terav päike ei paista enam otse lagipähe ja niimoodi on publikul kergem etendust nautida ning näitlejatel kergem etendusi mängida. Vaatasin praegu, et augustis on etenduste algusaeg 19.00, seega ilmselt ongi hiline algusaeg tingitud kesksuve kuumadest ilmadest.

Soovitan Temufi lavastust „Oskar Luts ehk laul igavesest õnnest“ kõigile Oskar Lutsu teoste austajatele ning neile, kes suviseks teatriõhtuks väga sügavamõttelist või filosoofilist lavastust ei otsi, kuid kes päris maha ja taha tüüpi labast komöödiat ka vaadata ei taha.

 

Dramaturg: Urmas Lennuk
Lavastaja: Peep Maasik
Kunstnik: Jaanus Laagriküll
Helilooja-muusikaline kujundus: Martin Aulis
Grimmikunstnik: Merle Liinsoo
Valguskujundaja: Peep Maasik
Grimeerija: Grete-Liis Oja
Lavameister: Mathias Leedo
Lavastaja assistendid: Carolyn Mardim ja Marje Sepp
Produktsiooni assistent: Kaisa-Kadi Pilt
Heli- ja valgustehnik: Aksel Mänd
Kostümeerija: Ulve Vohla
Osades:
Lauri Kink – Oskar Luts
Peeter Volkonski – Saamuel Pliuhkam
Veikko Täär – Julius Jõuram
Oskar Punga – Tõnis Sägi
Silver Kaljula – Hannes
Elis Järvsoo – Emilia
Liina Roht – Leena
Karmen Meos – Maria

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Temufi koduleheküljelt

09/08/2023

Ukuaru

 3. augustil 2023 Emajõe Suveteatri suvelavastus Vooremäel

Foto: Rebeca Rosalie Parbus

Suur raamatulugeja ja kultuurikriitik peab nüüd häbiga tunnistama, et ta pole kunagi lugenud Veera Saare raamatut „Ukuaru“, ega näinud ka raamatu põhjal tehtud filmi. Ukuaru valsist olen muidugi kuulnud ja teadsin, et selline film on olemas, aga kuidagi ei tekkinud soovi teada saada, millest film või raamat siis räägib. Väike huvi „Ukuaru“ vastu hakkas minus tekkima 2021. aasta sügisel (ma vähemalt arvan, et see oli sügis), kui Andres Dvinjaninov ühes vestlusringis poole lausega mainis, et ta tahaks Vooremäel „Ukuarut“ lavastada. Eks see huvi tekkis tol korral ka peamiselt seetõttu, et Dvinjaninov maalis mängupaigast hästi lummava pildi. Tõsisem huvi lavastuse vastu tekkis mul siis, kui eelmisel suvel Emajõe Suveteater Vooremäel „Ukuaru“ lavastuse välja tõi. Kahjuks polnud mul eelmisel suvel absoluutselt mitte mingisugust soovi teatris käia ja lavastuse piletid müüdi üsna kiiresti välja, seega kui soov oleks olnud, poleks ma ilmselt pileteid saanud. Samas kuulsin tuttavatelt ja lugesin internetist ainult kiidusõnu selle lavastuse kohta ja tundus kahetsusväärne, kui mul jääb nägemata lavastus, mida kiidavad nii kriitikud kui tavakülastajad. Nüüd olen lavastuse ise ka lõpuks ära näinud ja ei jäägi muud, kui takka kiita ja teistele ka soovitada. Ja ehk ise veel kord vaatama minna, kui võimalus avanema peaks.

Ma olen juba harjunud, et kui konkreetset istekohta piletil märgitud pole (ja enamasti suvelavastuste puhul kehtivad vabad istekohad), tuleks võimalikult varakult kohal olla, et hea istekoht endale broneerida ja siis kohvikus pakutavat või mängupaiga ümbrust nautida. Siiski pole ma kunagi enne kella 18 kusagile kohale jõudnud. Kuna sel korral oli kõht tühi ja lootsin enne mängupaika jõudmist väikese tanklapeatuse teha, et midagi hamba alla saada, hakkasin kodust varakult liikuma. Juhtus aga nii, et tanklapeatust ma ei teinud ja seetõttu jõudsin parklasse juba 25 minutit enne kella 18. Võib tunduda jabur, aga parklas seisvate autode järgi sain aru, et ma pole sugugi mitte esimene, kes teatrisse saabunud on. Olin varunud parklast mängupaika kõndimiseks samuti aega, sest kodulehel oli kirjas, et jalutuskäik parklast mängupaigani kestab u 10-12 minutit. Tegelikkuses võttis jalutuskäik aega umbes 5 minutit ja ma kindlasti ei kõndinud kõige kiiremas tempos, sest teerada kulges mööda tõusu ja minu astmaatiku kopsud ei võimalda sellisel maastikul eriti kiiret liikumist. Siiski olin mängupaigas kohal enne kella 18 (tegin enda meelest autos päris palju aega parajaks) ja suur oli minu üllatus kui nägin, et nö „väravate“ ette oli juba moodustunud järjekord inimestest, kes ootasid väravate avanemist. Sellist asja juhtusin ma teatris esmakordselt nägema, et enne kella 18 on juba järjekord ukse taga. Ilmselt on kuuldused suurepärasest lavastusest levinud sellisel määral, et inimesed on valmis heade istekohtade nimel juba poolteist tundi varem kohale tulema.

Ainus veidi negatiivsem asi kogu lavastuse juures oli see, et tund aega varem polnud mänguplatsil mitte midagi teha. Kohad said kiiresti välja valitud ja broneeritud, kuid mida teha ülejäänud ajaga? Süüa oli vaja ja õnneks oli kohvik olemas ja kõhu sai täis ka, aga pärast kohvikut polnudki muud teha, kui minna istekohale istuma. Lihtsalt tribüünide ümber olev ala, kus külastajad liikuda said oli nii piiratud, et kõik sinna liikuma ei mahtunud. Ka vaheajal polnud mujale jalutada, kui autosse ja tagasi. Kogu rahvas poleks lihtsalt kohviku, tribüünide ja wc vahelisele piiratud alale ära mahtunud. Ometigi olime me avaras metsas kus ruumipuudust olla ei oleks tohtinud. Seega oli selline väikese ala loomine teatri poolt veidi kummaline otsus. Siiski ei seganud see pisiasi mind kuigi palju ja ununes kiiresti, sest etendusest saadud emotsioonid olid lihtsalt nii ülevad.

Kindlasti teavad kõik eestlased väga hästi millest „Ukuaru“ räägib ja seega ma väga detailset sisukokkuvõtet siin ei tee. Natukene tundus lugu minu jaoks tammsaarelik „tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus“, kuid sel korral oli töörügajaks naine, mitte mees. Minna (Ursula Ratasepp) ei soovi minna rikkale Keldriaugu peremehele (Margus Prangel) naiseks, kuigi seal saaks ta olla suure talu perenaine ja ei peaks millestki puudust tundma. Selle asemel otsustab Minna naiseks minna vaesele pillimehele Akslile (Pääru Oja) ja on valmis kasvõi männi alla endale kodu ehitama, peaasi et saaks armastatud pillimehega koos olla. Hoolimata sellest, et Aksel armastab Minnat väga, kulub tema energia peamiselt pillimängule, pidudele ja alkoholile. Seevastu on Minna kange Eesti naine, kes ei vannu alla ja teeb enda töökusega teistele silmad ette, luues Ukuarule enda perele kodu. Lõpuks saab armastus võitu ja Aksel hakkab samuti pere ja kodu olulisemaks pidama kui pidu ja pillerkaart.

Ühelt poolt on süžee vana ja ära leierdatud, et mehed on loodrid ja joodikud ning naised peavad kogu töö ära tegema ning mehed on justkui üks lisalaps naisele. Samas teisalt on tegemist ilusa armastuslooga, kus armastus võidab peaaegu kõik ja ravib jalutudki terveks. Kui armastus ikka puudub ja teistel põhjustel abielluda, võib juhtuda nii, et ühel hetkel muutub elu nii koledaks, et ainus väljapääs on end lae alla riputada. Kui niimoodi lavastuse sisu vaadata, siis tundub väga sünge looga tegemist olevat ja ilmselt see on ka põhjus, miks ma pole „Ukuaru“ raamatu ja filmi vastu huvi tundnud. Peep Maasiku lavastus on aga kõike muud kui sünge ja seda lavastust tahaks veel ja veel vaadata. Peamiselt jääb domineerima ilus armastuslugu, kuid suurepärased näitlejatööd, väga hästi valitud mängupaik ja seda kõike kaunistavad dekoratsioonid, kostüümid ning muusika loovad lausa maagilise atmosfääri ja teatriõhtu lõppedes on kuidagi nukker Vooremäe metsadest välja jalutada. Lavastust mängitakse Vooremäe metsade vahel, kuhu on üles ehitatud Ukuaru talu siluett ning siin-seal on näha suuri männipuidu hunnikuid. Tõetruud atmosfääri aitab luua ka hobuvankriga hobune, kellega Keldriaugu peremees kaugustest Ukuarule või Minna vanemate poole sõidab. Muidugi ei saa mainimata jätta looduse poolt tehtud lavakujundust, näiteks taamal kraaksuvad varesed või äikese müristamine ja paduvihm.

Käisin vaatamas 2023. aasta kõige esimest „Ukuaru“ etendust 3. augustil ja seda etendust õnnistas ilmataat korraliku paduvihma ja äikesega. Arvestades seda kui tihti ja milliste pilkudega näitlejad taeva poole vaatasid (pilved jäid täpselt publiku selja taha ja publik ei näinudki millised pilved etendust õnnistasid) võib eeldada, et pilved olid päris koledad ja alla sadanud vihma kogus oli ilmselt ka muljetavaldav. Samas andis selline sadu veelgi erakordsema kogemuse, sest tugev vihmasadu pakkus hetki, mida ükski teine etendus ilmselt ei paku. Nimelt neid, kus näitlejad vihma ja müristamise tõttu improviseerisid ja sellisel tasemel improviseerimine tuleb loomulikult välja ainult suurtel näitlejatel. Näiteks müristas täpselt sel hetkel kui päevakorras olid Minna ja Keldriaugu peremehe pulmad ning Minna otsustas sõrmusest loobuda. Lisaks muule tekstile ütles Minnat kehastanud Ursula Ratasepp: „Isegi loodus ei kiida seda abielu heaks.“, viidates nii just kõlanud kõuekärgatusele. Või teine hetk kus Minna ema (Garmen Tabor) ja isa (Hannes Kaljujärv) pidid pingil istuma ja Kaljujärv kuidagi ei tahtnud sinna läbimärja pingi peale istuda ja kui Tabor üsna nõudlikul häälel Kaljujärvel istuda käskis, vastas Kaljujärv pooledi murrakus: „Ei saa, likke om.“ Sellised ehedad hetked meeldivad mulle teatris kõige rohkem, sest kuigi nüüd on need hetked ka siia blogisse talletatud, jäävad need siiski kestma ainult sel õhtul kohal olnud publiku ja näitlejate mälestustes. Siinkohal minu sügav kummardus kõikidele näitlejatele, et te sellise paduvihmaga suutsite nii suurepäraselt mängida ja märja heina ning porise maapinna peal olite valmis end pikali viskama. Tõelised kangelased on näitlejad, kes selliste ilmadega rollis püsida suudavad. Publik saab kenasti keepide sisse end ära peita ja veidi ebamugavam on, aga suur tõenäosus on soojas ja kuivas püsida, näitlejatel seda luksus pole.

Kõik näitlejad tegid väga suurepärased rollid ja ma nautisin absoluutselt iga sekundit kogu lavastusest. Garmen Tabor ja Hannes Kaljujärv Minna vanematena olid ehtsad Eesti maainimesed. Garmen Tabori kehastatud ema oli samasugune kindla käe ja sõnaga naine nagu Minna isegi, kes juhtis majapidamist ja kelle sõna maksis. Kohati jäi mulje, et ega sellele naisele meest kõrvale polegi vaja, aga kui Minna isa ära suri, siis purunes ka Minna emas miskit ja oli näha, et tegelikult on kõva väliskesta all haavatav naine siiski olemas. Ma viimasel ajal satun üldse nägema lavastusi kus Garmen Tabor väga häid rolle teeb, seega soovitan Ugala mängukaval (sest koduteatris on teda kõige rohkem näha) silma peal hoida. Hannes Kaljujärv Minna isana oli veidi leebem kui ema ja tundus suhtuvat ka leplikumalt tütre soovidesse. Kuid kogu see sünergia, mis Tabori-Kaljujärve duol tekkis, on midagi sellist, mida sõnadega on raske kirjeldada. See on hoopis palju ilusam ja muinasjutulisem kui see paarisuhe mida inimesed on TV vahendusel harjunud Uuevariku perenaise ja -mehe vahel nägema. Kaljujärv on laval oma tuntud muheduses, kuid see pole selline „teen nalja“ muhedus vaid mingi eriline soojus, millega ta kohtleb enda naist ja tütart.

Kõige enam pugesid mulle siiski hinge peategelasi Minnat ja Akslit kehastanud Ursula Ratasepp ja Pääru Oja. Ratasepp oskas olla õigetel hetkedel julge ja tugev naisterahvas, kes ei karda isegi mitte Keldriaugu peremeest ja järgmisel hetkel oli ta kaitsetu ja õrn naine, kes soovis tunda enda mehe tugevust ja kaitset. Ratasepa kehastatud Minnat vaadates tekkis küll tahtmine ise ka nii suure meelekindluse ja lahke südamega naine olla. Oja kehastatud Aksel oli veidi Minnale sarnaselt unistava hingega pillimees, kuid kogu etenduse jooksul oli näha, kuidas elu nautivast pillimehest kasvas korralik pereisa välja. Boonuspunktid saab Oja muidugi selle eest, et ta nii ilusti lõõtsa mängida oskab. Ma usun, et Minna polnud ainus naine, kelle südame see lõõtsamuusika võitis, ja ka mitmed publikus viibivad naised nautisid lõõtsamuusikat.

Minna perele vastandub kõige tugevamalt Keldriaugu peremees (Margus Prangel), kes on vaieldamatult kogu lavastuse kõige negatiivsem kuju. Mees, kes arvab, et tema rikkus lubab tal kõike teha ja naisi vääritult kohelda. Prangel tegi nii hea rolli, et Keldriaugu peremeest oli lausa vastik vaadata ja ma suutsin Loreidaga (Kärt Kull) samastuda, kui Loreida soovis Keldriaugult ära põgeneda, sest peremees on lihtsalt nii jälk. Kui publik tegelast vihkama hakkab, siis järelikult on näitleja oma osatäitmisega hästi hakkama saanud ja just vihkamiseks võib seda emotsiooni nimetada, mis mind valdas igal hetkel, kui Keldriaugu peremees jälle välja ilmus. Seega suurepärane roll Margus Prangelilt. Loreidat, keda saab teatud mõttes Minna sõbrannaks pidada, kehastab Kärt Kull (endise nimega Tammjärv). Kuigi Loreida on papi tütar ja temalt võiks eeldada vagasid elukombeid, siis tegelikkus on ristivastupidine. Loreida armastab lõbutseda ning sel hetkel kui Minna kodus isal palke laasida aitab, lõbutseb Loreida salaja poistega. Ja Kärt Kull mängib väga efektselt välja purupurjus noore naise osa. Eriti meeldejäävaks teevad selle rolli Kulli erepunased huuled, mis tema heledale kleidile värvikat kontrasti annavad ja vihjavad sellele, et pealtnäha süütu neiu polegi nii vabur ja süütu, kui arvata võib. Minu isiklik lemmikstseen oli see, kui Keldriaugu peremees Loreida hobuvankri peale võtab ja kui hirmunud Loreida siis on. Kuna hobune sõitis päris kiiresti, tekkis mul mõte, et kas see ehmunud olek ja karjatus olid väga hea näitlejatöö või Kull reaalselt kartis hobust ja karjatas, sest väljas oli vihma tõttu ka päris libe ning hobune liikus üsna kiiresti. Siiski tundub mulle, et see oli mäng ja seetõttu au ja kiitus nii tõetruu hirmu esitamise eest.

Kui kõik eelmainitud tegelased olid pigem tõsised, siis Loreida ema, keda kehastas Marika Barabanštšikova, oli oma olemuselt tõsine usklik (nagu papi naisele kohane), kuid see kuidas Barabanštšikova selle naise välja mängis oli kindlasti etenduse kõige koomilisem osa. Kõik jooksmised ja puude tagant hiilimised, et ikka kuulda, mida Minna peres räägitakse, et saaks hiljem kõik uudised küla peal laiali rääkida, olid lihtsalt nii humoorikad. Ma olen enamasti näinud Barabanštšikovat tõsisemates rollides ja seega oli selline humoorikas tegelaskuju tõeliselt nauditav vaatemäng. Koomilisust pakkus ka Indrek Kruusimaa kehastatud Jakko, kes käis enda kitarriga külapidudel ja pulmades mängimas, kui talle ainult piisavalt alkoholi pakuti. Seepärast oli ta muidugi kogu aeg purjakil ja nagu öeldakse, siis purjus inimesed ja lapsed ei valeta. Seega kuulis Jakko suust päris palju tõtt, mis publikut sageli naerma ajas. Muidugi ei saa mainimata jätta ka esmaklassilist purjus inimese kehastamist.

Kui juba jutt lastele läks, siis tuleb mainida, et lavastuses teevad kaasa ka kaks noort näitlejat, kes kehastavad Aksli ja Minna vanemaid tütreid. Vanemat tütart Reeta kehastab Kirke Kallaste, kes Emajõe Suveteatri külastajatele on ilmselt “Kasuema” lavastusest tuttav. Nooremat tütart Ilmet kehastab Elli Koidula Kull. Kuigi tüdrukud ei saanud nii palju lavaaega kui teised näitlejad, tegid nemadki tublid rollid. Eriti meeldis mulle, kuidas nad koos isaga lõõtsa mängisid, ikka nii et üks vajutas ühtesid klahve ja teine teisi ning isa tõmbas vastavalt sellele lõõtsa, et meloodia välja tuleks. Selline pealtnäha lihtne asi nõuab harjutamist, et kõik õigel ajal õigeid klahve vajutaksid, et soovitud heli välja tuleks. Loodetavasti saab mõlemat tüdrukut ka tulevikus lavalaudadel näha, sest ilmselgelt on mõlemal soov laval olla ja käesolev lavastus pakkus tüdrukutele üsna väikese tekstiga rolli.

Kui laval on lõõts ja akordion, siis on päevselge, et muusikat on lavastuses palju. Enamasti tulebki kogu muusika kas Pääru Oja lõõtsalt või Indrek Kruusimaa kitarrilt. Peamine lugu mida erinevates variatsioonides mängitakse on loomulikult “Ukuaru valss”. Aga mõningaid heliefekte lastakse ka lindilt. Näiteks sõjastseenis tekitatakse lindilt kostva lennukimüraga selline tunne nagu lendaksid lennukid otse meie peade kohal ja nõnda pidin ma tugevalt võitlema enda sisemise sooviga, end kössi tõmmata, et veidigi rohkem kaitset saada lennukite eest. Ja kogu aja olin ma pinges, et millal see pauk tuleb, sest kui lennukid metsa kohalt nii madalalt üle lendavad, siis on mingisugune pauk kindel. Suitsu tuli küll korralikult, aga võin teistele foobikutele öelda, et pauku sel korral ei saa. Küll aga saab sõja koledus veidi reaalsemaks ja ehk tekib inimestes suurem oskus hinnata seda, et meie riigis hetkel sõda pole. Kuna lavastust mängitakse looduse keskel, siis vahel oli keeruline aru saada, millised looduse hääled on reaalsed ja millised tulevad lindilt, aga eks see kunstlikult loodud keskkonna harmoneerumine päris metsa ja loodusega oligi üks suur võlu, mis lavastuse nii nauditavaks tegi. On ju eestlane metsarahvas ja kui metsas saab eestlane näha teise eestlase kannatusi, siis mida ühe tõelise eestlase hing veel ihata oskab. Lisaks veel tõesti suurepärased näitlejatööd ja sumedad augustiõhtud (mis, tõsi küll, selle etenduse alguses eriti sume ei olnud, aga teise vaatuse ajal haklas päike mõnusasti puulatvade vahelt piiluma ja tekitas veel eriti toreda emotsiooni).

Selline on siis minu hale katse seda teatri ilu ja võlu kirja panna, mis mind Vooremäel valdas. Kõige parem on seda emotsiooni siiski ise kogeda. Natukene ehk annab lavastuse esteetikat ja emotsiooni edasi ka postituse päisepilt, kuid tõelise elamuse saamiseks, soovitan siiski ise Vooremäele minna. Mõned etendused on veel jäänud, kuhu pileteid saada on. Kuigi mõned kuud olid teatris käimise osas vaiksemad, siis ma olen ikkagi päris palju teatris käinud ja ma ei liialda, kui ma ütlen, et tegemist on minu viimaste aastate ühe suurima teatrielamusega. Tõesti, seda lavastust võiksin ma veel ja veel vaadata.

Esietendus 4. augustil 2022 Vooremäel.

Autor: Veera Saar
Dramaturg: Urmas Lennuk
Lavastaja ja valguskujundaja: Peep Maasik
Muusikaline kujundaja: Ardo Ran Varres
Kunstnik: Jaanus Laagriküll
Osades:
Ursula Ratasepp – Minna
Pääru Oja – Aksel
Garmen Tabor – Minna ema
Hannes Kaljujärv – Minna isa
Margus Prangel – Keldriaugu peremees
Kärt Kull – Loreida
Marika Barabanštšikova – Loreida ema
Indrek Kruusimaa – Jakko
Kirke Kallaste – Reet
Elli Koidula Kull – Ilme

Rohkem infot lavastuse ja piletite kohta saab Emajõe Suveteatri koduleheküljelt.

30/12/2019

Made in China

28 novembril 2019 Rakvere Teatri väikeses saalis



Rakvere Teatrist olen ma häbiväärselt vähe kirjutanud. Ometigi käivad nad üsna sageli Tartus külalisetendusi andmas, aga siiani pole ma nende lavastusi vaatama trehvanud. „Täismäng“ oli esimene nende lavastus, mida ma nägin ja ühtlasi ka viimane. Seega olin ma päris elevil, et saan Rakvere Teatrisse minna. Enne teatrisse minekut polnud ma mitte mingit eeltööd teinud ja ei teadnud lavastusest mitte midagi. Kava ostes tekkis eelarvamus, et tegemist on ühiskondliku lavastusega, mis käsitleb liigtarbimist. On ju tänapäeval kõik asjad Made in China ja inimesed soovivad neid järjest odavamalt ja suuremates kogustes endale saada.
Selliste ootustega asusin ma etendust vaatama. Seega olin ma veidi üllatunud, kui esimesena saabus lavale Jumal ja hakkas tikkudega mängima. Siis tuli jutustaja rollis Imre Õunapuu ja hakkas rääkima kuidas Jumal maailma lõi. Samal ajal tekkisid lavale mammut, põõsas ja lind, mis tähistasid maailma tekkimist. Edasi läks kõik nii nagu me Piiblist lugenud oleme. Ainult inimesed, kelle Jumal lõi kandsid Aadama ja Eeva asemel nimesid Joosep ja Maarja. Kuigi mõned sündmused olid Piiblist inspireeritud, läks siit alates ka lavastaja ja dramaturgi Urmas Lennuki fantaasia liikvele. Selleks ma päris valmis ei olnud. Ma ikka ootasin keskkonnast rääkivat lavastust rohkem. Suured prügihunnikud ja palju odavat Hiinas toodetud kergesti purunevat plastikut jne.
Nii näiteks hakkas Joosep palju tööl käima, et Maarja saaks endale korteri kus on palju ruumi, palju taimi ja kiire internet. Kuna Maarja pidi palju üksinda kodus viibima, hakkas naabrimees Jumal tal külas käima. Nii juhtuski, et Maarja jäi Jumalast rasedaks ja sündis poeg. Kuigi poisslapse ühe nimevalikuna kaaluti ka Jeesuse nime, otsustati lapsele lõpuks nimeks panna Paulo. Edasi nägime üsna tavalist tänapäevast pereelu. Isa läheb hommikul tööle, ema jääb lapsega koju ja istub telefonis. Või käib tal naabrimees külas. Isa on peale tööpäeva väsinud ja läheb sõpradega pubisse, mis naisele muidugi ei meeldi. Nii hakkavad tülid tulema. Joosep ei saanud aru, milleg Maarja rahul ei ole, sest oli ju Maarja soov suurem kodu, kiire internet ja palju taimi. Selle kõige saamiseks pidi Joosep palju töötama. Kui Maarja soovid kasvasid, pidi Joosep veel rohkem töötama. Kogu selle protsessi juures nägime, kuidas Joosepil ei olnud enam jaksu Maarjale öelda neid kolme sõna, mida iga naine kuulda tahab: „Ma armastan sind“. Ja nii need tülid muutusid veelgi suuremaks.
Siia oleks saanud selle liigtarbimise väga kenasti sisse põimida. Näiteks, et Maarja tahabki järjest rohkem asju ja muudkui tellib internetist ja Joosep peab veel rohkem tööl käima, et kõik see kinni maksta, mis põhjustab selle, et Maarja tellib endale lohutuseks veel rohkem asju jne. Kuid mida ei tulnud, oligi liigtarbimine. Selles osas jäi mulle veidi arusaamatuks, miks lavastusel selline pealkiri ja kavaleht oli. Pigem rääkis lavastus headusest ja sellest kui oluline on teisi armastada, kui Hiinas toodetud asjadest (millele lavastuse pealkiri ju otseselt viitab). Äärmisel juhul näen ma siin seda seost, et need kõik asjad on Hiinas toodetud ebainimlikes tingimustes ja ehk peaksime me Hiina töölistele rohkem armastust ja tähelepanu pöörama. Aga see on ka ainus ja väga otsitud seos. Armastuse teema on samuti väga oluline, kuid sellele ei viidanud lihtsalt mitte miski ja selleks ei olnud ma eelnevalt häälestatud. Kui lavastuse kavaleht on nagu üks suur poodide soodustusi sisaldav reklaam, siis on ju üsna loogiline eeldada, et räägitakse liigtarbimisest. Ja ma ei olnud ainus, kes nii eeldas. Ja seega ei olnud ma ka ainus, kes pettuma pidi.
Eks natukene oli ikka viiteid Hiina toodangule ka. Näiteks kui etenduse alguses tuli Surm Jumalat enda juurde kutsuma, siis kandis Surm musta pikka tepitud sulemantlit, mille seljale oli kirjutatud Adibas. See on ehtne vihje Hiinas toodetud võltsingutele, aga selle ühe Adibas sulemantliga see teema ka piirdus. Sulejopede kaudu viidati ka hiljem Hiinale. Nimelt käisid laval aeg-ajalt jumalad Zeus, Odin ja Hera, kes kandsid samuti pikki sulemantleid. Heral oli veel lisaks mantlile ka sarnase tegumoega suur poekott, kuhu ta aeg-ajalt midagi sisse pistis, sest äkki kunagi läheb vaja. Muud seost Hiina masstoodanguga ma ei leidnudki. Ja minu jaoks isiklikult seostuvad need suured sulejoped ja mantlid ka pigem Venemaa kui Hiinaga. Kuigi see kiri „Adibas“ mantli peal kohe etenduse esimestel minutitel lõi mu fantaasia ka tööle, aga rohkem midagi sarnast ei näidatudki. 
Tegelikult lavakujundusest leidsin ma ka mõned väikesed viited Hiina toodangule. See oli vist siis, kui Paulo sündi või sünnipäeva tähistati ja lava tagumises osas olevatel kunstkuuskedel pandi jõulutulukesed põlema. Neid puid oli palju ja tulukesi oli palju ja siis käis mul korraks ka mõte peast läbi, et kas nii palju tulukesi oli vaja. Samas kui tänapäeval veidi linnades ringi vaadata, siis on inimesed detsembrid oma majad ja korterid ikka väga ohtrate jõulutulukestega kaunistanud. Kust mujalt, kui Hiinast need tulukesed tulevad. Ja eks neid seepärast ostetakse, et need pole väga kallid. Mida rohkem vilkumist ja värve, seda uhkem on. 
Samas, mis seal salata. Tegelikult oli see kuuskedel tulede süütamine väga maagiline hetk. Kuna ma käisin teatris Novembri lõpus, siis tekitas see hetk juba mõnusa jõulumeeleolu. Mul ei olnud sel aastal ka jõulude ajal nii mõnusat jõulumeeleolu ja -tunnet, kui tol korral teatris. Teine ilus hetk oli see, kui tähistaevast näidati. Ma nüüd enam ei mäleta, kas see oli koos nende kuuskedega, või oli see veel eraldi. Aga igatahes tekkis eht muinasjutumaal viibimise tunne. Üldse jättis lavakujundus minu jaoks väga helge mulje ja tekitas minus mingi hooliva tunde. Ilmselt oli see tingitusd sellest, et lava ei olnud rekvisiitidega üle kuhjatud ja ma sain keskenduda näitlejatele ja nende tekstile ning sellega endale hoopis uue maailma luua. Oma väikese võlumaailma.
Rakvere Teatri väikesesse saali oli põrandale pandud umbes 4-5m diameetriga ringikujuline poodium, mille peal oli üks tool. Poodiumi ees paremas nurgas (publiku poolt vaadates) oli üks puupakk, millel Paulo jutustaja ametit pidades alguses istus. Ning poodiumi taga olid juba eelnevalt mainitud kuused. Maailma loomise ajal toodi lavale ka mõned kalad, linnud ja põõsad, mis poodiumi servale asetati. Mingi hetk tekkis sinna poodiumi servale ka prügikast, kuid sellele ei pööratud erilist tähelepanu. See võis viidata nii sellele, kuidas meie esivanemad välja on surnud ja piltlikult öeldes on nad prügikasti sattunud. Või siis oli see väga pisikene vihje ületarbimisele, mille kajastamist ma nii palju ootasin. Siiski jättis lavakujundus publikule väga suure fantaseerimisvabaduse. Nii pidi publik endale ise Joosepi ja Maarja suurt kodu ette kujutama või linnatänavat, kus Paulo ringi jalutas. 
Nagu ma ütlesin, lasi see rohkem näitlejatele keskenduda. Selle lavastuse truppi kuulunud näitlejatest olin varem näinud ainult Margus Grosnõid ja see oli vist ka kümme aastat tagasi. Seega ei tundnud ma teda esimese hooga üldse ära. TV vahendusel olen näinud Liisa Aibelit ja Peeter Rästast, kuid teaduspärast on teater ja TV täiesti erinevad asjad. Just seetõttu, et ma polnud nende näitlejatega varem kokku puutunud, meeldis mulle, et laval nii vähe rekvisiite oli. Siis sain ma keskenduda rohkem näitlejatele ja ka näitlejad pidid ise rohkem pingutama, et soovitud keskkonda publiku jaoks oma tegude ja sõnadega luua. Olnud ju rekvisiite, millele toetuda. Seda pole kaua aega juhtunud, et peaaegu kõik näitlejad olid minu jaoks huvitavad ja tegid oma osa hästi. 
Kõige rohkem meeldis mulle Anneli Rahkema Odini rollis. Eks see oli veidi kummaline vaadata, kuidas naine sõjajumalat kehastab, aga Odini sõjakus tuli sealt kenasti välja. Igatahes Odin oli kolmest jumalast minu lemmik ja mul on kahju, et Odinit nii vähe laval näha sai. Ma nüüd ei ole kindel, kas Odin meeldis mulle seetõttu kõige rohkem, et meis on teatud sarnasust, või mitte. Igatahes olen ma kindel, et Anneli Rahkema pani Odinisse kõige rohkem värvi, mille poolest Odin Herast ja Zeusist eristus.
Kõige huvitavam oli minu jaoks siiski Margus Grosnõi Joosepina. Iga kord, kui ta lavale tuli, jäin ma vaatama, mis toimub. Kui Anneli Rahkema ja Peeter Rästas näiteks kahekesi laval olid, siis tundus mulle, justkui laval ei oleks energiat või elu. Tundus justkui laval oleks kaks halli hiirekest. Nii kui Grosnõi tuli, tekkis lavale elu. Tuli kass, kes hakkas halle hiirekesi taga ajama. Eks see tunne tekkis ka sellest, et paljuski anti süžeepööretest just Grosnõi kehastatud Joosepi kaudu teada. Nii sai Grosnõi kõige rohkem erinevaid emotsioone väljendada ja see tegi ta minu jaoks huvitavaks. Kaua sa ikka kogu aeg samasuguse emotsioonidega ja jutuga tegelast vaatad?
Kõige vähem meeldis mulle Liisa Aibel. Tema kehastatud Vanamutt ja juhuslik möödakäija olid väga juhuslikud rollid ja nendes ei olnud midagi huvitavat vaadata. Tema kehastatud Hera ja Magdaleena jätsid mulle ka väga üheplaanilise ja igava mulje. Neid tegelasi vaadates ei saanud ma aru, mis nende funktsioon on ja mida nad publikule pakkuma peaksid. Okei, Magdaleena justkui oleks toonud mõne huvitava nüansi tegevusse, kuid minu jaoks jäi Magdaleena laval nõrgaks. Pigem meenutas Aibeli kehastatud Magdaleena vingus näoga virisevat vanamutti, kui rõõmsat ja riukaid täis noort tüdrukut (keda ta tegelikult kujutama pidi). Ilmselt oli Lennukil idee suurem, kuid reaalses situatsioonis see idee ei mänginud lihtsalt välja. Muidu ma arvaksin, et äkki said näitlejad veidi valed valitud, kuid vestlusest Lennukiga, sain ma aru, et tekst sündis koos näitlejatega, seega peaks ikka tõenäolisem olema, et tekst aitab näitlejaid ja nad täiendavad teineteist.
Nagu ma ütlesin, siis suures plaanis oli lavastust ikkagi huvitav vaadata, sest näitlejate liigutused, hääl ja miimika ei olnud mulle tuttavad. See ja võrdlemisi rekvisiidivaene lava panigi rohkem näitlejatööle keskenduma. Ma ei teadnud laval konkreetset näitlejat nähes, oodata, mida ta järgmiseks öelda või teha võib. Vanemuises suudan ma mõningate näitlejate puhul juba üsna täpselt ennustada, kes kuidas mõnes situatsioonis käitub. Ehk ma seepärast märkasingi, et mingi pinge on näitlejates siiski puudu, kuna ma keskendusin näitlejale. Või olin ma siis kogu lavastuse ülesehituse osas veidi pettunud ja elasin selle näitlejate peale välja. Üks on kindel, kui keegi saab lavastuses kreemitordiga näkku, siis see on minu jaoks juba ohumärk. Tänapäeval ei saa selline asi enam naljakas olla. Ja kui lavastaja Urmas Lennuk veel väitis, et Peeter Rästas ise tahtis selle tordiga näkku saada, siis ma olin veel rohkem pettunud. Eks publik saalis naeris selle koha üle küll, aga minu jaoks on see nii kulunud ja labane nali, et ma lihtsalt vaatasin ammulisui ja mõtlesin, et mis see nüüd siis oli. Kuni selle hetkeni meeldis nähtud etendus mulle väga. Peale tordistseeni muutusin ma skeptiliseks. 
Aga üks mu tuttav, kes on vist kõik Rakvere Teatri lavastusi korduvalt näinud, ütles, et see ongi klassikaline Urmas Lennuk. Seega, kellele Lennuki käekiri meeldib, siis teile ilmselt meeldib ka see lavastus. Tegelikult mulle ju ka meeldis. Ma lihtsalt hakkasin liiga palju lootma ja pidin pettuma ja fiktsionaalne maailm ei suutnud mind jäägitult endasse tõmmata. Või vajuski etendus teises vaatuses lihtsalt ära. See on ka muidugi võmalik, sest mulle hakkas lõpuks tunduma, et lavastuses on kõike liiga palju. Küll oli seal Piibli teema, siis linnumunast maailma loomise müüt, ületöötamine, seksuaalvägivald, liigne sotsiaalmeedia kasutamine, liigtarbimine jne. Kõigest oli midagi natukene sisse põimitud, kuid kõik teemad jäid lahtiseks ja poolikuks. Mulle oleks rohkem meeldinud, kui valitakse üks-kaks põhisuunda ja keskendutakse neile põhjalikumalt.
Kuigi ma kirusin päris korralikult, siis tegelikult ma vist ikkagi julgeksin soovitada seda lavastust. Jah, ise ma enam teist korda vaatama ei läheks, aga samas olen ma selle aasta jooksul palju hullemaid ja sisutühjemaid lavastusi näinud. „Made in China“ natukene ikka paneb mõtlema teatriväliste probleemide peale, aga samas näitab ka teatrimaagiat. Eriti soovitaksin kõikidele neile, kes jõulutunnet saada tahavad. Jaanuaris, veebruaris ja märtsis antakse veel mitmeid etendusi. Kuna lavastuses on ikkagi päris palju jõuluhõngu ja tegemist oligi 2019. aasta jõululavastusega Rakvere Teatris, siis kevadel võib lihtsalt veidi kummaline tunne olla kogu seda jõulumeeleolu lavalt vaadata.

Autor ja lavastaja: Urmas Lennuk
Kunstnik: Kristel Maamägi
Valguskujundaja: Roomet Villau
Mängisid:
Peeter Rästas - Jumal
Margus Grosnõi - Surm; Zeus; Joosep
Liisa Aibel - Hera; Juhuslik möödakäija; Vanamutt; Magdaleena
Anneli Rahkema - Odin; Maarja
Imre Õunapuu - Paulo

Rohkem infot lavastuse kohta saab Rakvere Teatri koduleheküljelt SIIN.

* – Päisefoto on pärit Rakvere Teatri koduleheküljelt.