Kuvatud on postitused sildiga Oskar Luts. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Oskar Luts. Kuva kõik postitused

01/07/2024

Oskar Luts ehk laul igavesest õnnest

 30. juunil 2024 Temufi suvelavastus Tarvastu mõisa tallihoovis

Foto: Helen Vunder

Üks põhjus, miks mulle suvel meeldib väga teatris käia on see, et siis saab mööda Eestimaad ringi sõita ja uusi ning ilusaid paikasid avastada. Põhimõtteliselt saab seda ka muul ajal teha kui suvel, aga sügisest kevadeni on enamasti kõik lavastused siseruumides ja kindlates mängupaikades ning seetõttu huvitavaid kohti vähem mida külastada. Eriti meeldib mulle, kui teatrit tehakse vanades hoonetes või nende ümbruses, eriti kui nendeks vanadeks hooneteks on mingid mõisad, lossid, häärberid jne. See lubab mul unistada, et ma kunagi hangin endale ka mõne vana ja lagunenud mõisa ning teen selle korda ja hakkan seal üritusi korraldama. Nagu öeldakse, siis unistamine ei maksa midagi ja seetõttu ilmselt minu unistused unistusteks ainult jäävadki. Seda toredam on sattuda suvelavastuste käigus täpselt sellistesse minu unistuste kohtadesse, kus minust hakkajamad inimesed midagi toredat korraldavad.

Kuigi Tarvastu ja Mustla kandiga olen ma veidi tuttav ja sealse kiriku juures korduvalt jalutamas käinud, oli minu jaoks täielik uudis, et seal kandis on ka mõisahooneid. Seega oli ühtepidi tee teatrisse tuttav, sest seda marsruuti olen aastate jooksul korduvalt sõitnud, kuid samas oli ka üllatusmoment, et millised need mõisahooned välja näevad ja kuidas Temufi sinna teatri on üles ehitanud. Iseenesest on teatrisse jõuda väga lihtne (sageli on uute paikadega see probleem, et need on nii eraldatud paigas, et kohale jõudmine on omaette eksirännak) sest Viljandi-Rõngu maanteel näitab suur silt õiget kohta kust on vaja ära keerata ja sealt juhatavad juba toredad parkimiskorraldajad edasi. Kuna parkimisega on veidi kitsas, siis ise ei pea õnneks muretsema kuhu teeäärde autot jätta võib, vaid kõik näidatakse puust ja punaseks ette. Kusjuures kuulsin mitme teise teatrikülastaja käest samuti, et kogu asi on hästi korraldatud – sildid näitavad kus midagi asub ja suunavaid inimesi on igal pool piisavalt palju, kes vajadusel abistavad (mitte ainult parkimise juures, vaid ka publikutribüünidel).

Peab ütlema, et kõik etenduspaigas olevas vanad hooned olid kenasti lavastuse jaoks ära kasutatud, kuigi publikut lasti ainult ühte vanasse lauta/küüni sisse, kuhu oli kohvik tehtud. Teised hooned olid lavastusega seotud, kuigi peamine tegevus toimus ikkagi õues, käisid näitlejad hoonetest sisse-välja. Enamasti olid tallihooned siiski kasutusel nö „lava tagusena“ ehk siis ruumidena, kus näitlejaid laval minekuks ette valmistati. Üks tallihoonetest kujutas Saamuel Pliuhkami kodu ja teine tallihoone Pliuhkami naabrinaise Leena majapidamist. Kahe hoone vaheline ala oli kaetud hallika multšiga ning sinna tehtud hallidest laudadest teerajad, mis veidi meenutasid rabades olevaid laudteid. Eks see võis muidugi ollagi Lutsu teosest „Soo“ inspireeritud lähenemine ja pidigi tekitama illusiooni keerulisest soomaastikust. Neid samu halle lauajuppe oli kasutatud ka hoonete juurde aedade meisterdamiseks. Lisaks leidus lavakujunduses väga palju erineva suurusega maakive (jällegi viide minu meelest keerulisele ning kivisele maapinnale ning raskele tööle, et kividest lahti saada). Seega saab öelda, et lavakujundus oli maalähedane, kuid kuna minu meelest on see hall toon praegu arhidektuuris väga populaarne värv, siis veidi oli maalähedusele lisaks ka kaasaegset hõngu.

Sarnaselt lavakujundusele saavad ka Urmas Lennuki dramatiseeringus kokku tänapäev ja minevik. Tänapäeva on toodud kunagised Oskar Lutsu näidendite „Laul õnnest“ ning „Kapsapea“ kangelased, kes üritavad tänapäeval hakkama saada. Tegelikult on lisaks tänapäevasele eluolule ikkagi väga palju tuttavaid stseene nendest samadest juba mainitud näidenditest ja ka mitmetest teistest Lutsu mitte nii tuntud näidenditest. Oma tegelaste elusid tuleb vaatama ka Oskar Luts, keda tegelased ja ka Luts ise paljuski maha teevad. Kuna Luts ise arvab, et ta pole kirjanikuna õnnestunud, ei julge ta end oma õige nime all tutvustada ja nii peetakse teda ekslikult hoopis üheks teiseks tuntud kirjameheks. Ma siinkohal jätan selle teise nime mainimata, et nendel, kes vaatama tahavad minna, ikka rohkem üllatusi oleks. Kuigi tegelased on pärit eelmisest sajandist, on neil samad probleemid mis tänapäeva inimestelgi. Näiteks võistlevad Saamuel Pliuhkam (Peeter Volkonski) ja Julius Jõuram (Veikko Täär) pidevalt selle nimel kumb on teisest parem ning kohati läheb võistlus lausa nii üle võlli, et muutub absurdseks. Näiteks kuulutab Jõuram, et tema teeb oma wc-potist purskkaevu ja seepeale tahab Pliuhkam ka endale veelgi uhkemat poti-purskkaevu, mõtlemata selle peale, mida wc potist tehtud purskkaev suure tõenäosusega üldse välja purskaks.

Kui omal ajal tahtis Luts enda loodud tegelastega tolleaegset ühiskonda kritiseerida, siis Peep Maasiku lavastus kasutab neid samu tegelasi, et panna publikut tänapäevase ühiskonna peale mõtlema ja ehk veidi ka kritiseerima panna. Tänapäeval räägitakse järjest rohkem liigirikkusest ja sellest, et mõned murulapid võiksid sellised olla, kus muru veidi kõrgemaks jäetakse, et putukad saaksid seal elada ja sellega seoses saaks ka toiduahel toimida. Ometigi on inimesed nii küüniliseks muutunud, et kõik see, mida keegi teine teeb jääb meile järjest rohkem ette ja nõnda vaadatakse sageli sellele kõrgemaks jäetud murule naabrite poolt viltu ja nii oleme me sunnitud muru kord nädalas niitma, et kõik ikka ilus ja kena välja näeks (sageli just naabrite meeleheaks). Millal leida aega muru niitmiseks, kui tööd on palju ja kogu aeg kulub töö tegemisele? Nii ongi ainus hetk muru niitmiseks pühapäeva hommikul kell 6. See aga jälle naabritele ei meeldi, sest siis tahaks õige eestlane end raskest töönädalast veel välja puhata. Kahjuks on ühiskonnas juba mõned juhtumid olnud, kus erimeelsusi lahendatakse püstolitega ja nii otsustavad ka Lutsu kangelased oma vastasseisu revolvrite abil lahendada nagu tõelised kauboid. Teine tänapäeva väga populaarne teema on investeerimine ja seda võimalust ei jäta samuti Pliuhkam ja Jõuram kasutamata, sest õnneks pole ju rohkem mitte midagi vaja kui ainult naabrimehest suuremat rahakotti. Ja kõige kindlam viis rikkaks saada on oma raha börsile viia nind panna see dividende teenima. Või, kas ikka on?

Tegelikkuses siiski raha ei võrdu õnn ja kogu lavastuse jooksul tegelevadki nii Oskar Luts kui ka tema tegelased õnne otsingutega. Selle käigus on võimalik leida juba tuttavaid motiive kunagistest Lutsu tuntud teostest, näiteks ei puudu lavalt kapsapea ega Imeliku kannel. Lisaks sellele on Urmas Lennuk teksti põiminud ka kaasaegseid väljendeid, mis ehk eakamale publikule midagi ei ütlegi, näiteks väljend sita ventikasse viskama, põhjustas ainult nooremates vaatajates naerupahvaku. Üldiselt on tekst selliselt kirjutatud, et naerda saab omajagu, hoolimata publiku vanusest või huumorieelistustest. Lisaks leiduvad lavastuses ka mõned situatsioonikoomikat tekitavad olukorrad. Ma päris naerust kõveras ei olnud, aga igav mul ka ei olnud. Minu meelest on lavastus suveõhtusse täpselt paras meelelahutus, kus väga palju kaasa mõtlema ei pea ja saab naerda. Ehk täpselt see, mis aitab end tööpäevast või -nädalast välja lülitada. Võib-olla oleksid mulle mõned naljad paremini kohale jõudnud, kui ma Lutsu kunagiste näidenditega paremini kursis oleksin olnud, kuid kuna tegemist on ikkagi eraldiseisva looga, siis iseenesest ei takistanud ka see teadmiste puudujääk väga palju. Põhilistele naljadele sain enda hinnangul ikkagi pihta. Ja lavastust saab tervikuna vaadata ilma igasuguste eelteadmisteta Lutsu näidenditest. Mingid üldteadmised Eesti kirjandusloost siiski peaksid olema, et naljadele pihta saada.

Näitlejatena teevad kaasa juba Temufi varasemates lavastustes kaasa teinud tuntud nimed Lauri Kink, Peeter Volkonski, Silver Kaljula, Veikko Täär. Lisaks Ugala näitleja Oskar Punga, kes minu teada teeb Temufi lavastuses esmakordselt kaasa. Minu jaoks täiesti uued näitlejad olid Elis Järvsoo, Liina Roht ja Karmen Meos. Iseenesest oli trupp väga hea ja nende mängu nauditav vaadata. Kõik eespool mainitud kutselised näitlejad on laval oma headuses ja mulle tundub, et kui neid nimesid lavastuse plaktatil näha võib, saab kindel olla, et näitlejates pettuma ei pea. Nii ka sel korral. Tegelikult meeldisid mulle kõik näitlejad ja keegi teistest rohkem silma ei jäänudki. Võib-olla veidi rohkem pöörasin tähelepanu tüdrukutele, sest nemad olid minu jaoks kõik „uued näod“ ja seega oli neid veidi huvitavam jälgida, sest pole ju neid varem laval näinud ja seega on kõik, mis nad teevad uus ja huvitav. Kiire guugeldamine näitas, et ainult Elis Järvsoo on neist kutseline näitleja. Kuigi ma pean tunnistama, et ka Karmen Meose ja Liina Rohti puhul oleks ma pakkunud, et nad on näitlejaõppe läbinud. Ma kahtlustan, et äkki ongi, aga lihtsalt Temufi enda stuudios. Ja kui nüüd ikkagi väga-väga aus olla, siis kõige rohkem vist meeldisidki mulle just Roht ja Meos. Ühelt poolt meedis Rohti kehastatud Leena seetõttu, et ta ähvardas iga asja peale ära surra ja see on üsna minu argipäev, kuna praktiliselt kord päevas kuulen kuidas mõni patsient ähvardab kohe ära surema hakata. Seega oli oma peas tekkinud seose tõttu iga kord naljakas vaadata ja kuulda kuidas Leena surema hakkas või siis teine kord kiusu pärast otsustas just mitte ära surra. Teisalt Meose kehastatud Maria oli tegelastest kõige tasakaalukam ja rahulikum ning uskus, et õnneks pole palju vaja. Miski tema siiruses oli see, mis mulle südamesse puges ja Maria tegelaskuju mulle sümpaatseks tegi.

Kokkuvõttes saan öelda, et jäin teatriõhtuga igati rahule. Võib-olla ainus veidi negatiivsem asi oli etenduse alguseaeg, mis tavapärase kella 19 asemel oli kell 20, sest see tähendab seda, et ka etendus lõpeb hiljem ja kuna ma loomu poolest olen hommikuinimene, on see hilisõhtune aeg mulle veidi keerulisem ärkvel püsimiseks. Õnneks oli lavastus nii huvitav, et etenduse ajal ei tulnud kordagi uni peale ja mõte rändama ei läinud. Koju jõudsin ka turvaliselt, kuigi üks väike karumõmm proovis viljapõllult mulle auto ette joosta, aga õnneks ma nägin teda õigeaegselt ja saime mõmmikuga mõlemad turvaliselt oma teekonda jätkata. Samas saan aru, et sellise palavusega on hilisem algusaeg parem, kuna õhtud on jahedamad ja terav päike ei paista enam otse lagipähe ja niimoodi on publikul kergem etendust nautida ning näitlejatel kergem etendusi mängida. Vaatasin praegu, et augustis on etenduste algusaeg 19.00, seega ilmselt ongi hiline algusaeg tingitud kesksuve kuumadest ilmadest.

Soovitan Temufi lavastust „Oskar Luts ehk laul igavesest õnnest“ kõigile Oskar Lutsu teoste austajatele ning neile, kes suviseks teatriõhtuks väga sügavamõttelist või filosoofilist lavastust ei otsi, kuid kes päris maha ja taha tüüpi labast komöödiat ka vaadata ei taha.

 

Dramaturg: Urmas Lennuk
Lavastaja: Peep Maasik
Kunstnik: Jaanus Laagriküll
Helilooja-muusikaline kujundus: Martin Aulis
Grimmikunstnik: Merle Liinsoo
Valguskujundaja: Peep Maasik
Grimeerija: Grete-Liis Oja
Lavameister: Mathias Leedo
Lavastaja assistendid: Carolyn Mardim ja Marje Sepp
Produktsiooni assistent: Kaisa-Kadi Pilt
Heli- ja valgustehnik: Aksel Mänd
Kostümeerija: Ulve Vohla
Osades:
Lauri Kink – Oskar Luts
Peeter Volkonski – Saamuel Pliuhkam
Veikko Täär – Julius Jõuram
Oskar Punga – Tõnis Sägi
Silver Kaljula – Hannes
Elis Järvsoo – Emilia
Liina Roht – Leena
Karmen Meos – Maria

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Temufi koduleheküljelt

08/02/2020

Talve


Kas Eestimaal on olemas inimest, kes poleks mitte midagi kuulnud Oskar Lutsust ja tema Paunvere lugudest? Vaevalt küll. Ilmselt teavad ka kõik eestlased tema raamatute põhjal tehtud filme. Ma pean häbiga tunnistama, et ma olen kõiki kolme filmi vist ainult osaliselt näinud. Kõige paremini tean ma muidugi “Kevade” sisu, sest seda sunniti meid juba põhikoolis kohustuslikus korras vaatama. Seega tegelastest ma ikka natukene tean. Kuigi sellest, mis neist pärast kooli edasi sai, ma suurt midagi ei tea. Välja arvatud see, et Teele abiellus Tootsiga. Nii „Suvi“ kui „Sügis“ jätsid mind omal ajal filmidena täiesti ükskõikseks. Nüüd peaks vist need filmid ka ära vaatama, et oskaks paremini „Talve“ tõlgendada.
Tegelikult oleks võinud seda enne kinno minekut teha. Nagu minu puhul traditsiooniks saanud, siis sattusin ka sel korral peaaegu täiesti poolkogemata töölt otse kinno. Seega eeltööks polnud aega. Nii tulevad alljärgnevad emotsioonid üsna puhtalt lehelt. Raamatuid ma pole ka lugenud, seega ei oska ma ka öelda, kui palju filmi stsenaariumis on Lutsu raamatuga arvestatud. Kuigi väidetakse, et „Talve“ on nii teises stiilis kirjutatud, et äkki see polegi enam üldse Oskar Lutsu kirjutatud. Mistõttu võib märgilisena võtta ka seda, et „Talve“ film ei ole enam tehtud Arvo Kruusemendi poolt, vaid selle autorid on Martin Algus ja Ergo Kuld. Aga raamatud peaks vist ikka proovima ka läbi lugeda. Kuigi öeldakse, et need raamatud ei pidavat üldse nii head olema.
Eks ma natukene ikka lootsin, et „Talvest“ tuleb midagi huvitavat ja sellist, millest võiks saada samasugune Eesti kinoklassika nagu seda oli „Kevade“. Tundub, et „Kevade“ vastu ei saa ikka ükski teine film. Seega need ootused võite kohe maha matta. Aga eks nii üht kui teist „Kevadest“ tuttavat on ka „Talvest“ võimalik üles leida. Kindlasti poleks see film nii tähenduslik ilma tegelasteta, kes kõikides varasemates filmides kaasa on löönud. Nö vanadest tegijatest näidatakse kõige rohkem Teelet (Riina Hein) ja Jorh Aadniel Kiirt (Margus Lepa), aga lisaks neile teevad filmis kaasa ka Lesta (Tõnu Alveus) ja Imelik (Rein Aedma). Nende kaudu on üritatud ka varasematest filmidest kõigile teada-tuntud nalju sisse tuua. Näiteks koht, kus kaupmees Ollep tutvub Imelikuga, tehakse jälle seda „nimi on Imelik“ nalja, mida vist kõik eestlased teavad. Samuti pole ei vana ega noor Kiir vabanenud parasiitsõnast „Igatahes“.
Muidu on minu meelest tegemist hoopis täiesti uue filmiga, mida kohati tundub raske eelmistega võrrelda. Filmi keskseteks tegelasteks on kunagiste lemmikute lapsed. Nii tuleb Arno Tali poeg Arnold Tali (Franz Malmsten) Austriast tagasi Eestisse ja hakkab oma isa lapsepõlvemaadel toimetama. Kui omal ajal jooksid Tali ja Toots mõlemad Teele sabas, siis nüüd jooksevad noor Tali ja noor Toots mõlemad hoopis Maie (Henessi Schmidt)  järele, kes on Tartu linnast maale elama sattunud peale seda kui tema vanemad surid. Eks armastuse eest võitlemises tuleb ka varasematest filmidest tuttavaid keerdkäike ette. Näiteks teeb Oskar Toots (Karl Robert Saaremäe) oma isa Joosep Tootsi moodi koerustükke, et Arnold Talit kehvemas valguses näidata. Samuti on poeg pärinud isa lokid ja kavala naeratuse. Kuigi mulle tundub, et poeg on veidi rohkem koerustükke täis, kui seda oli isa. Neid sarnasusi leiab veelgi, aga selleks, et teistel ka huvitav oleks kinos filmi vaadata, ei hakka ma kõike üles lugema.
Kuigi ma olen juba siit-sealt kuulnud, et film pole suurem asi, siis mulle film meeldis. Ja ma pole teab mis suur Eesti filmide austaja. Vähemalt mulle tundus, et filmil oli mingi mõte olemas ja lugu polnud ajuvaba (mida sageli Eesti filmide puhul juhtub). Eks Oscaritele film kandideerima ei hakka, aga ma usun, et rahvale võiks ikka meeldida. Vanad head tuttavad tegelased ning arusaadav lugu. Lisaks ei kesta film ka ülemäära kaua ja saab ilusat suvist loodust nautida. Kui üldiselt Eesti filme võrrelda, siis tegemist on rõõmsa ja värvilistes toonides filmiga. Sageli on Eesti filmid kõik väga tumedates toonides või halli värvigammaga ja tekitavad kinost lahkudes masendust. Ma kujutan ette, et „Talve“ on samasugune hea tuju looja nagu seda oli „Kevade“ omal ajal. Isegi need mõned kurvad hetked, mis filmis on, ei tekita kurbust vaid ikka tekib mingisugune helge tunne südamesse.
Eks alati saab midagi paremini teha, aga üldmulje oli hea. Mul oli ainult natukene kahju sellest, et tegelaskujud olid vananedes veidi üksluisemaks muutunud. Näiteks ei olnud Kiir vananedes enam nii koomiline, kui varasemalt. Samas tegi Fritz Kiir (Märt Koik) kõik selle tagasi, mis isal puudu jäi. Natukene oli ka näha, et need kes igapäevaselt näitlemisega ei tegele, olid veidi roostes. Mul oli isegi kahju, et Riina Heina kehastatud Teele kohati nii tuim oli ja väga pingutatult rääkis. Veidi rohkem oleks võinud olla ka endise Teele lõbusust. Natukene häiris mind ka see, et Harri Kõrvitsa kehastatud kaupmees Ollep meenutas liiga palju Esna vallavanem Pavel Koosarit. Just oma kasuahnuse tõttu. Aga see polnud siiski üleliia häiriv.
Nagu ma juba ütlesin, siis Oskar Toots oli nagu isa koopia ja kui kunagised Joosep Tootsi tembud meeldisid, siis ilmselt meeldivad ka tema poja Oskari tembud. Seega naerda saab korralikult. Kõige rohkem vist paneb aga publikut naerma hoopis kaupmees Ollepi tütar Selma (Saara Nüganen). Selma on väga konkreetne ja iseteadlik, kellel on lisaks enda elule ka isa elu ja ärid ära planeeritud. Kohati on lausa uskumatu vaadata, kuidas 1942. aastal üks tütarlaps niimoodi käituda sai ja kuidas tal lubati seda teha. Juba ainuüksi Selma tegelaskuju pärast tasub kinno minna. Ma usun, et ka kõige tuimem inimene saab natukene naerda.
Enne filmi algust ütles Riina Hein, et „Talve“ on tema lemmikfilm Lutsu lugude sarjast peale „Kevadet“. Lisaks hoiatas Hein, et film võib nutma ajada. Kuna ma pole „Suve“ ja „Sügist“ algusest lõpuni näinud, siis esimese väite osas ma nõustuda ei oska. Küll aga julgen öelda, et kui „Talve“ vaadata kui eraldiseisvat filmi, siis on tegemist kindlasti väga hea filmiga. Eriti kui arvestada seda, et film on filmitud ainult kuu ajaga ja piiratud rahaliste vahenditega. Siiski usun ma, et ka tõsised Lutsu austajad peaksid filmist endale meelepäraseid kohti leidma. Arvestada tuleb lihtsalt sellega, et filmi ei saa vaadata rangelt ainult eelmiste Lutsu lugudel põhinevate filmide järjena. Ja nutma ei aja film kohe kindlasti mitte. Sest mina olen teada-tuntud pisardaja ja mul ei tulnud kordagi pisarat silma.
Mulle igatahes film meeldis ja ma võiksin iga kell seda uuesti vaatama minna. Kusjuures neid Eesti filme pole väga palju, mida ma kinos oleksin olnud valmis korduvalt vaatama. Tegemist on mõnusa meelelahutusega, mis pakub argiõhtuteks lõõgastust, toob meie ette armastatud tegelased, kuid samas ei lange labasustesse ega lahka liiga sügavaid teemasid. Ilus Eestimaa suvi ja tärkav armastus põimitud humoorikate seikadega, peaks igale igas vanuses inimestele meeldima.
  
* - Postituse päisepilt on pärit Apollo Kino koduleheküljelt.