Kuvatud on postitused sildiga Veikko Täär. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Veikko Täär. Kuva kõik postitused

01/07/2024

Oskar Luts ehk laul igavesest õnnest

 30. juunil 2024 Temufi suvelavastus Tarvastu mõisa tallihoovis

Foto: Helen Vunder

Üks põhjus, miks mulle suvel meeldib väga teatris käia on see, et siis saab mööda Eestimaad ringi sõita ja uusi ning ilusaid paikasid avastada. Põhimõtteliselt saab seda ka muul ajal teha kui suvel, aga sügisest kevadeni on enamasti kõik lavastused siseruumides ja kindlates mängupaikades ning seetõttu huvitavaid kohti vähem mida külastada. Eriti meeldib mulle, kui teatrit tehakse vanades hoonetes või nende ümbruses, eriti kui nendeks vanadeks hooneteks on mingid mõisad, lossid, häärberid jne. See lubab mul unistada, et ma kunagi hangin endale ka mõne vana ja lagunenud mõisa ning teen selle korda ja hakkan seal üritusi korraldama. Nagu öeldakse, siis unistamine ei maksa midagi ja seetõttu ilmselt minu unistused unistusteks ainult jäävadki. Seda toredam on sattuda suvelavastuste käigus täpselt sellistesse minu unistuste kohtadesse, kus minust hakkajamad inimesed midagi toredat korraldavad.

Kuigi Tarvastu ja Mustla kandiga olen ma veidi tuttav ja sealse kiriku juures korduvalt jalutamas käinud, oli minu jaoks täielik uudis, et seal kandis on ka mõisahooneid. Seega oli ühtepidi tee teatrisse tuttav, sest seda marsruuti olen aastate jooksul korduvalt sõitnud, kuid samas oli ka üllatusmoment, et millised need mõisahooned välja näevad ja kuidas Temufi sinna teatri on üles ehitanud. Iseenesest on teatrisse jõuda väga lihtne (sageli on uute paikadega see probleem, et need on nii eraldatud paigas, et kohale jõudmine on omaette eksirännak) sest Viljandi-Rõngu maanteel näitab suur silt õiget kohta kust on vaja ära keerata ja sealt juhatavad juba toredad parkimiskorraldajad edasi. Kuna parkimisega on veidi kitsas, siis ise ei pea õnneks muretsema kuhu teeäärde autot jätta võib, vaid kõik näidatakse puust ja punaseks ette. Kusjuures kuulsin mitme teise teatrikülastaja käest samuti, et kogu asi on hästi korraldatud – sildid näitavad kus midagi asub ja suunavaid inimesi on igal pool piisavalt palju, kes vajadusel abistavad (mitte ainult parkimise juures, vaid ka publikutribüünidel).

Peab ütlema, et kõik etenduspaigas olevas vanad hooned olid kenasti lavastuse jaoks ära kasutatud, kuigi publikut lasti ainult ühte vanasse lauta/küüni sisse, kuhu oli kohvik tehtud. Teised hooned olid lavastusega seotud, kuigi peamine tegevus toimus ikkagi õues, käisid näitlejad hoonetest sisse-välja. Enamasti olid tallihooned siiski kasutusel nö „lava tagusena“ ehk siis ruumidena, kus näitlejaid laval minekuks ette valmistati. Üks tallihoonetest kujutas Saamuel Pliuhkami kodu ja teine tallihoone Pliuhkami naabrinaise Leena majapidamist. Kahe hoone vaheline ala oli kaetud hallika multšiga ning sinna tehtud hallidest laudadest teerajad, mis veidi meenutasid rabades olevaid laudteid. Eks see võis muidugi ollagi Lutsu teosest „Soo“ inspireeritud lähenemine ja pidigi tekitama illusiooni keerulisest soomaastikust. Neid samu halle lauajuppe oli kasutatud ka hoonete juurde aedade meisterdamiseks. Lisaks leidus lavakujunduses väga palju erineva suurusega maakive (jällegi viide minu meelest keerulisele ning kivisele maapinnale ning raskele tööle, et kividest lahti saada). Seega saab öelda, et lavakujundus oli maalähedane, kuid kuna minu meelest on see hall toon praegu arhidektuuris väga populaarne värv, siis veidi oli maalähedusele lisaks ka kaasaegset hõngu.

Sarnaselt lavakujundusele saavad ka Urmas Lennuki dramatiseeringus kokku tänapäev ja minevik. Tänapäeva on toodud kunagised Oskar Lutsu näidendite „Laul õnnest“ ning „Kapsapea“ kangelased, kes üritavad tänapäeval hakkama saada. Tegelikult on lisaks tänapäevasele eluolule ikkagi väga palju tuttavaid stseene nendest samadest juba mainitud näidenditest ja ka mitmetest teistest Lutsu mitte nii tuntud näidenditest. Oma tegelaste elusid tuleb vaatama ka Oskar Luts, keda tegelased ja ka Luts ise paljuski maha teevad. Kuna Luts ise arvab, et ta pole kirjanikuna õnnestunud, ei julge ta end oma õige nime all tutvustada ja nii peetakse teda ekslikult hoopis üheks teiseks tuntud kirjameheks. Ma siinkohal jätan selle teise nime mainimata, et nendel, kes vaatama tahavad minna, ikka rohkem üllatusi oleks. Kuigi tegelased on pärit eelmisest sajandist, on neil samad probleemid mis tänapäeva inimestelgi. Näiteks võistlevad Saamuel Pliuhkam (Peeter Volkonski) ja Julius Jõuram (Veikko Täär) pidevalt selle nimel kumb on teisest parem ning kohati läheb võistlus lausa nii üle võlli, et muutub absurdseks. Näiteks kuulutab Jõuram, et tema teeb oma wc-potist purskkaevu ja seepeale tahab Pliuhkam ka endale veelgi uhkemat poti-purskkaevu, mõtlemata selle peale, mida wc potist tehtud purskkaev suure tõenäosusega üldse välja purskaks.

Kui omal ajal tahtis Luts enda loodud tegelastega tolleaegset ühiskonda kritiseerida, siis Peep Maasiku lavastus kasutab neid samu tegelasi, et panna publikut tänapäevase ühiskonna peale mõtlema ja ehk veidi ka kritiseerima panna. Tänapäeval räägitakse järjest rohkem liigirikkusest ja sellest, et mõned murulapid võiksid sellised olla, kus muru veidi kõrgemaks jäetakse, et putukad saaksid seal elada ja sellega seoses saaks ka toiduahel toimida. Ometigi on inimesed nii küüniliseks muutunud, et kõik see, mida keegi teine teeb jääb meile järjest rohkem ette ja nõnda vaadatakse sageli sellele kõrgemaks jäetud murule naabrite poolt viltu ja nii oleme me sunnitud muru kord nädalas niitma, et kõik ikka ilus ja kena välja näeks (sageli just naabrite meeleheaks). Millal leida aega muru niitmiseks, kui tööd on palju ja kogu aeg kulub töö tegemisele? Nii ongi ainus hetk muru niitmiseks pühapäeva hommikul kell 6. See aga jälle naabritele ei meeldi, sest siis tahaks õige eestlane end raskest töönädalast veel välja puhata. Kahjuks on ühiskonnas juba mõned juhtumid olnud, kus erimeelsusi lahendatakse püstolitega ja nii otsustavad ka Lutsu kangelased oma vastasseisu revolvrite abil lahendada nagu tõelised kauboid. Teine tänapäeva väga populaarne teema on investeerimine ja seda võimalust ei jäta samuti Pliuhkam ja Jõuram kasutamata, sest õnneks pole ju rohkem mitte midagi vaja kui ainult naabrimehest suuremat rahakotti. Ja kõige kindlam viis rikkaks saada on oma raha börsile viia nind panna see dividende teenima. Või, kas ikka on?

Tegelikkuses siiski raha ei võrdu õnn ja kogu lavastuse jooksul tegelevadki nii Oskar Luts kui ka tema tegelased õnne otsingutega. Selle käigus on võimalik leida juba tuttavaid motiive kunagistest Lutsu tuntud teostest, näiteks ei puudu lavalt kapsapea ega Imeliku kannel. Lisaks sellele on Urmas Lennuk teksti põiminud ka kaasaegseid väljendeid, mis ehk eakamale publikule midagi ei ütlegi, näiteks väljend sita ventikasse viskama, põhjustas ainult nooremates vaatajates naerupahvaku. Üldiselt on tekst selliselt kirjutatud, et naerda saab omajagu, hoolimata publiku vanusest või huumorieelistustest. Lisaks leiduvad lavastuses ka mõned situatsioonikoomikat tekitavad olukorrad. Ma päris naerust kõveras ei olnud, aga igav mul ka ei olnud. Minu meelest on lavastus suveõhtusse täpselt paras meelelahutus, kus väga palju kaasa mõtlema ei pea ja saab naerda. Ehk täpselt see, mis aitab end tööpäevast või -nädalast välja lülitada. Võib-olla oleksid mulle mõned naljad paremini kohale jõudnud, kui ma Lutsu kunagiste näidenditega paremini kursis oleksin olnud, kuid kuna tegemist on ikkagi eraldiseisva looga, siis iseenesest ei takistanud ka see teadmiste puudujääk väga palju. Põhilistele naljadele sain enda hinnangul ikkagi pihta. Ja lavastust saab tervikuna vaadata ilma igasuguste eelteadmisteta Lutsu näidenditest. Mingid üldteadmised Eesti kirjandusloost siiski peaksid olema, et naljadele pihta saada.

Näitlejatena teevad kaasa juba Temufi varasemates lavastustes kaasa teinud tuntud nimed Lauri Kink, Peeter Volkonski, Silver Kaljula, Veikko Täär. Lisaks Ugala näitleja Oskar Punga, kes minu teada teeb Temufi lavastuses esmakordselt kaasa. Minu jaoks täiesti uued näitlejad olid Elis Järvsoo, Liina Roht ja Karmen Meos. Iseenesest oli trupp väga hea ja nende mängu nauditav vaadata. Kõik eespool mainitud kutselised näitlejad on laval oma headuses ja mulle tundub, et kui neid nimesid lavastuse plaktatil näha võib, saab kindel olla, et näitlejates pettuma ei pea. Nii ka sel korral. Tegelikult meeldisid mulle kõik näitlejad ja keegi teistest rohkem silma ei jäänudki. Võib-olla veidi rohkem pöörasin tähelepanu tüdrukutele, sest nemad olid minu jaoks kõik „uued näod“ ja seega oli neid veidi huvitavam jälgida, sest pole ju neid varem laval näinud ja seega on kõik, mis nad teevad uus ja huvitav. Kiire guugeldamine näitas, et ainult Elis Järvsoo on neist kutseline näitleja. Kuigi ma pean tunnistama, et ka Karmen Meose ja Liina Rohti puhul oleks ma pakkunud, et nad on näitlejaõppe läbinud. Ma kahtlustan, et äkki ongi, aga lihtsalt Temufi enda stuudios. Ja kui nüüd ikkagi väga-väga aus olla, siis kõige rohkem vist meeldisidki mulle just Roht ja Meos. Ühelt poolt meedis Rohti kehastatud Leena seetõttu, et ta ähvardas iga asja peale ära surra ja see on üsna minu argipäev, kuna praktiliselt kord päevas kuulen kuidas mõni patsient ähvardab kohe ära surema hakata. Seega oli oma peas tekkinud seose tõttu iga kord naljakas vaadata ja kuulda kuidas Leena surema hakkas või siis teine kord kiusu pärast otsustas just mitte ära surra. Teisalt Meose kehastatud Maria oli tegelastest kõige tasakaalukam ja rahulikum ning uskus, et õnneks pole palju vaja. Miski tema siiruses oli see, mis mulle südamesse puges ja Maria tegelaskuju mulle sümpaatseks tegi.

Kokkuvõttes saan öelda, et jäin teatriõhtuga igati rahule. Võib-olla ainus veidi negatiivsem asi oli etenduse alguseaeg, mis tavapärase kella 19 asemel oli kell 20, sest see tähendab seda, et ka etendus lõpeb hiljem ja kuna ma loomu poolest olen hommikuinimene, on see hilisõhtune aeg mulle veidi keerulisem ärkvel püsimiseks. Õnneks oli lavastus nii huvitav, et etenduse ajal ei tulnud kordagi uni peale ja mõte rändama ei läinud. Koju jõudsin ka turvaliselt, kuigi üks väike karumõmm proovis viljapõllult mulle auto ette joosta, aga õnneks ma nägin teda õigeaegselt ja saime mõmmikuga mõlemad turvaliselt oma teekonda jätkata. Samas saan aru, et sellise palavusega on hilisem algusaeg parem, kuna õhtud on jahedamad ja terav päike ei paista enam otse lagipähe ja niimoodi on publikul kergem etendust nautida ning näitlejatel kergem etendusi mängida. Vaatasin praegu, et augustis on etenduste algusaeg 19.00, seega ilmselt ongi hiline algusaeg tingitud kesksuve kuumadest ilmadest.

Soovitan Temufi lavastust „Oskar Luts ehk laul igavesest õnnest“ kõigile Oskar Lutsu teoste austajatele ning neile, kes suviseks teatriõhtuks väga sügavamõttelist või filosoofilist lavastust ei otsi, kuid kes päris maha ja taha tüüpi labast komöödiat ka vaadata ei taha.

 

Dramaturg: Urmas Lennuk
Lavastaja: Peep Maasik
Kunstnik: Jaanus Laagriküll
Helilooja-muusikaline kujundus: Martin Aulis
Grimmikunstnik: Merle Liinsoo
Valguskujundaja: Peep Maasik
Grimeerija: Grete-Liis Oja
Lavameister: Mathias Leedo
Lavastaja assistendid: Carolyn Mardim ja Marje Sepp
Produktsiooni assistent: Kaisa-Kadi Pilt
Heli- ja valgustehnik: Aksel Mänd
Kostümeerija: Ulve Vohla
Osades:
Lauri Kink – Oskar Luts
Peeter Volkonski – Saamuel Pliuhkam
Veikko Täär – Julius Jõuram
Oskar Punga – Tõnis Sägi
Silver Kaljula – Hannes
Elis Järvsoo – Emilia
Liina Roht – Leena
Karmen Meos – Maria

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Temufi koduleheküljelt

01/05/2024

Pidu riigikogus

25. Aprill 2024 Temufi etendus Võru kultuurimajas Kannel

Foto: Kevin Kohjus

Ma pole eriline komöödiate austaja ning poliitikast ei tea ma ka väga midagi. Seega on isegi veidi kummaline, et ma läksin teatrisse vaatama poliitilist komöödiat. Aus olles läksin teatrisse peamiselt ainult seetõttu, et olen vist suurema osa Temufi lavastustest ära näinud ja tahtsin seda joont hoida. Ja tegelikult oli teatrisse mineku isu ka. Kuigi sõbranna ütles, et ta luges arvustust, kus lavastuse kohta väga palju positiivset ei kirjutatud. Seega ma veidi olin negatiivselt häälestatud, aga see mind tagasi ei hoidnud.

Teatrisse jõudes ja saalis ringi vaadates tundus, et ma olin üks kõige noorematest publiku seas ja äkki see kuidagi mõjutas minu arusaamist asjast. Sest mulle tundus, et ma olin ainus inimene saalis, kes pidevalt ei naernud. Jah, lavastuse lõpuosas oli stseen, kus plaksutamist lasti lindi pealt ja näitlejad siis vaatasid, et kes see üks aktivist on, kes iga sõna peale plaksutab. Samas olid minu ümber reaalsed inimesed, kes peaaegu iga nalja peale naersid ja vahel ka aplodeerida tahtsid, sest nali oli nii naljakas. Ma ei tea, minust läksid need naljad mööda. Äkki on tõesti asi selles, et mul pole kodus televiisorit ja ma ei loe väga põhjalikult ka ajalehti ja seega pole ma kõikide poliitikas kõmu tekitanud draamadega kursis. Mailis Repsi kohvimasina saaga ja Jüri Ratase autosse ostetud joogid olid mulle tuttavad, aga nende pihta on juba nii palju nalju tehtud, et need polnud minu jaoks enam naljakad. Võib-olla oli seal uuemaid nalju ka, aga nendele ma väga pihta ei saanud.

Muidu lavastuse idee on selles, et kolm lihtinimest - põllumees, õpetaja ja näitleja otsustavad riigikokku minna ja muutuvad seal ise samuti poliitikuteks. Selles mõttes olid tegelased hästi valitud, sest põllumehed ja õpetajad streigivad pidevalt Toompeal. Ka näitlejad hakkavad järjest rohkem oma õigustest rääkima. Tervishoiutöötajad oleksid võinud ka esindatud olla, siis oleks kompott täielik olnud. Aga ma rahuldun sellega, et kliinikumi oli laulus mainitud. See vist oli üks nendest vähestest hetkedest, mis mind veidi muigama ajas. Eks mõned üksikud kohad olid veel, kus ma veidi naerda sain, aga siiski eeldaksin ma komöödia puhul veidi rohkem naeru.

Kuigi naljad mulle otseselt ei meeldinud, siis kogu lavastust ma päris maha ei teeks. Näitlejad olid iseenesest väga head. Eriti hästi mängisid nad väikeseid lapsi. Kuigi see, miks nad lapsi mängisid, jäi mulle arusaamatuks, aga iseenesest oli seda äge vaadata. Samamoodi oli äge vaadata kuidas Veikko Tääri kehastatud põllumees Mihkel riigikogu ees uut eelnõu ette luges ja kokutas. Selleks, et nii valesti ja naljakalt teksti lugeda, peab veidi harjutama, sest õigesti on palju lihtsam rääkida. Lisaks meeldisid mulle need üksikud tantsustseenid ja muidugi see juba mainitud laul. Jah, nende kõikide kohta võib küsida, et milleks neid lavastuses vaja oli ja terviku mõttes olid need otsused minu jaoks küsitavad, aga teatrisse saab minna ka nii, et terviku asemel vaadata näitlejate head tööd.

Ja minu hinnangul on näitlejad ainus põhjus, miks seda lavastust vaatama tasub minna. Võin julgelt öelda, et enamus minu naermistest olid põhjustatud just näitlejameisterlikkusest, mitte valmis kirjutatud tekstist. Võib-olla jäid mul mõned osad tekstist ka seetõttu vahele, et ma vaatasin näitlejaid ja jäin oma mõtetesse ning ei süvenenud teksti. Iseenesest oli lavakujundus tagasihoidlik (ilmselt seetõttu, et sellega oleks lihtne erinevates mängupaikades ringi sõita) ja seetõttu tuli näitlejate mäng paremini esile. Samuti oli lavakujundus lihtne, koosnedes vineerist plaatidest, mida rataste abil liigutati ja mis kujutasid vastavalt vajadusele kas riigikogu esimehe või esineja pulti. Kohati jäid minu jaoks terviku mõttes segaseks ka projektori abil nendele samadele vineerist plaatidele kuvatud videolõigud laval viibivate meeste tegevusest väljaspool riigikogu. Ühelt poolt ma saan aru, et need olid vajalikud selleks, et näitlejad jõuaksid kas riideid vahetada või rekvisiite võtta ja lava poleks sel ajal täielikult tühi. Samas tundsin mina, et ilma nende vaheklippideta oleks lavastusel minu jaoks sama efekt olnud.

Mina jäin teatriõhtuga rahule. Jah, eriliselt meeldejäävat teatrielamust ma ei saanud, kuid kui ma elaksin väiksemas kohas kus statsionaarset teatrit pole ja sinna selline lavastus ringreisile tuleks, siis oleksin ma väga õnnelik. Kui mul aga on paljude teatrilavastuste hulgast valida, siis ma ilmselt valiksin midagi sellist, mida ma pärast teatrisaalist lahkudes pikemalt mäletan, kui mõni tund. Samas ausalt öeldes olen kordades hullemaid lavastusi nägema juhtunud, seega on „Pidu Riigikogus“ minu hinnangul üsna keskmine teatrilavastus, mida vaadates meeldejäävat teatrielamust ei saa, kuid teatrisaalist lahkudes ei pea ka kulutatud raha ja aja pärast nutma hakkama.

 
Autor, lavastaja ja kunstnik: Peep Maasik
Helilooja-muusikaline kujundaja: Martin Aulis
Visuaalkunstnik: Taavi Kohjus
Dekoraator-butafoor: Eve Komissarov (Ugala)
Osades:
Veikko Täär
Lauri Kink
Silver Kaljula
 
Rohkem infot lavastuse kohta saab Temufi koduleheküljelt

03/07/2021

Unemati udujutt

 1. juulil 2021 Lutsu külaplatsil

Päisefoto autor Maarius Suviste

Kui ma käisin Lutsu Teatris “Lõõtsajumala” lavastust vaatamas, siis nägin, et and toovad sel suvel välja veel teisegi lavastuse – “Une-Mati udujutt”, autoriks Heiki Vilep ja lavastajaks Veikko Täär. Kohe, kui ma pealkirja nägin, tekkis minus äratundmine. Nimelt olen ma kunagi ammu-ammu lugenud Heiki Vilepi raamatut “Une-Mati udujutud” ja need udujutud olid lihtsalt nii ägedad, et ma nautisin neid täiega. Ideaalis on need lood sellised, et ühelt poolt on need lastele huvitavad, aga samas ajavad ka vanemad itsitama. Ma seda laste poolt kommenteerida ei oska, sest mina ise pole näinud, kuidas need unejutud raamatus lastele mõjuvad ja mida lapsed neist arvavad. Aga lapseohtu noorele minule pakkusid Unemati udujutud küll palju elevust. Seega olin ma kindel, et ma tahan nüüd neid ägedaid tegelasi, keda ma 10+ aastat tagasi raamatus kohtasin, ka päriselt teatrilaval näha. Kui ma kuulsin, et Manivald Paulson on Une-Mati osas, siis hakkas teatrisse mineku plaan mu peas kuju võtma, sest olles Paulsoni varem mitmes Lutsu Teatri lavastuses näinud, olin ma kindel, et tema sobib Une-Matiks nagu rusikas silmaauku. No ja kui ma veel kollasel põhjal valgete kohevate lammastega plakatit nägin, siis olin ma müüdud. Mul on mingi sisemine tunne plakati ja lavastuse sisututvustuse põhjal ette ennustada, kas lavastus mulle meeldib või mitte. Seega poel mingi ime, kui ma pelgalt plakati nägemise peale tean, et tahan teatrisse minna.

Kui ma mängupaika kohale jõudsin ja lava nägin, siis ma teadsin, et mu sisetunne polnud mind alt vedanud ja ma olin teinud õige otsuse. Ma lihtsalt armastan erksaid värve ja kollane on läbi aegade olnud üks mu lemmikvärvidest. Ja kollast leidub lavakujunduses oi-oi kui palju. Miks täiskasvanutele mõeldud lavastustes nii erksaid värve ei kasutata? Juba need värvid ja kogu lavakujundus (mida te päisepildilt veidi näete) tegid mul tuju heaks ja ma oleks võinud enne etenduse algust positiivsete emotsioonidega lahkuda. Natukene kahju oli mul sellest, et publikut oli nii vähe. Või olen ma lihtsalt viimasel ajal ära harjunud sellega, et publik on nagu kilud karbis kokku surutud ja liigutada ei saa, ning seepärast tundus, et pingiread olid hõredad.

Kui keegi, kes kahtleb, kas minna teatrisse või mitte, siis mina igatahes julgustan minema. Nagu ma juba eespool mainisin, siis tegemist on vägagi kaasahaarava looga. Kuna mina olin raamatut lugenud, siis mõned jutud tulid tuttavad ette ja seega polnud ka üllatusmoment nii suur, sest ma juba teadsin, mida taskuvaras Tarmo ja kotivaras Kostja varastavad. Kui ma poleks seda teadnud, siis oleksin tõde kuuldes kindlasti rohkem naerda saanud. Mis ei tähenda sugugi seda, et naerda ei saa üldse. Eks palju oleneb ka sellest, milline on inimese huumorisoon ja mis vanuses inimene lavastust vaatama juhtub. Mina näiteks julgen tunnistada, et mind teatris naerma saada on ikka väga raske, sest mul on väga kiiksuga arenenud huumorisoon. Ja ma sain nii mõnedki korrad naerda ja päris palju itsitada. Seega saavad emad-isad, vanaemad-vanaisad, onud-tädid ja kõik teised täiskasvanud oma pere pisemad liikmed täiesti rahulikult teatrisse viia ja te ei pea kartma, et teil endal jubeigav on. Igav pole ka nendel, kes raamatut lugenud on, sest päris üks-ühele raamatuga lavastus ikkagi ei ole. Ja raamatus pole neid kostüüme ja muusikat.

Mulle hiilis teatris olles vägisi ligi tundmus, et sel korral oli teatris hoopis lastel igav. Kuna tegemist on noorele vaatajale mõeldud teatriga, siis ei tohiks sellist asja juhtuda. Vähemalt mulle tundus, et lapsed ei naernud nii palju kui täiskasvanud. Või siis tegid täiskasvanud naerdes lihtsalt rohkem häält ja jäi mulje, et lapsed ei naernud. Ma arvan, et tegelikult olid sel päeval teatrisse tulnud lapsed lihtsalt nii hästi kasvatatud, et nad teadsid, et etenduse ajal pole viisakas lärmata. Nimelt olen ma aru saanud, et sageli astuvad publikus olevad lapsed laval olevate tegelastega dialoogi ja see näitab ära selle, kui kaasa haaratud publik on. Samas kõik lavastused pole ka päris nii üles ehitatud, et lastelt dialoogi astumist eeldatakse. Sel korral kuulsin ma ainult mõnel üksikul korral, kuidas lapsed laval viibivatele tegelastele ütlesid, et „vaata teisele poole“. Seega ma ikkagi jään endale kindlaks, et lapsed olid hästi kasvatatud ja ei kommenteerinud seepärast etendust, et neilt seda ei oodatud.

Pigem olid vanemad need, kelle sekkumist oodati. Nimelt pöörduti päris mitmel korral publiku poole küsimusega „Mis kell on?“, ja enamasti vastasid sellele küsimusele täiskasvanud, sest laste jaoks oli see pigem keeruline küsimus. Samas oli näha, et ega täiskasvanud ka vastata ei tahtnud. Ka mina ei kippunud vastama, sest minu peas oli mõte, et etendus on suunatud rohkem lastele ja kuidas ma täiskasvanuna siis nüüd võtan lastelt selle vastamise rõõmu ära. Samas oli valdav enamus sel päeval publikus olnud lastest sellises vanuses, et nad ei tunne veel nii palju kella, et nad oleksid osanud sellele küsimusele vastata. Nagu mu ema arvas, siis ei tunne nad ka numbreid veel nii palju, et saada aru kui numbreid valesti loetakse.

Mu ema, kes on endine lasteaiakasvataja arvas, et kõige huvitavam oleks teatris olnud nendel lastel, kes on kas esimeses klassis või siis vahetult kooli minemas, sest nemad oskavad numbreid ja neid ajab naerma, kui keegi numbreid valesti loeb. Justnimelt numbrite valesti lugemisega etendus pihta hakkaski. Madli (Nele-Liis Vaiksoo) üritab magama jääda ja loeb selleks lambaid, aga mõned numbrid jäävad vahelt ära (nt loeb üks, kaks, viis) ja mõned numbrid tulevad hoopis valesti välja (nt üheteistkümne asemel ütleb kümmeteist). Kuna see on lavastuse esimene stseen, siis see peaks olema kaasahaarav. Kui esimese stseeniga laste tähelepanu endale saad, siis on edasine edu garanteeritud. Iseenesest selline numbrite lugemine on väga hea tähelepanu saamiseks, sest mind see kümmeteist pani küll muigama. Aga nagu öeldud, eeldab see numbrite tundmist. Seega ma usun, et väga pisikestele vaatajatele mõeldes võiks ka mingi tähelepanutõmbaja alguses olemas olla. Et ikka kõikide laste tähelepanu koonduks sellele, mis laval toimub.

Kuigi, kuna mul endal lapsi pole ja teatris ka ühegi lapse käest ei küsinud, et kuidas neile meeldis, siis äkki teen ma siinkohal Lutsu Teatrile veidi liiga, ja tegelikult lastele meeldis ja ka tähelepanu oli piisavalt konsentreeritud ja lavale suunatud. Lihtsalt mul kõrvaltvaatajana jäi tunne, et laste poolt oli vastuvõtt pigem kesine. Kuigi seda muljet võisid võimendada ka need üksikud lapsed, kes kohati näitlejatest suutsid üle rääkida ja tegelesid etenduse ajal oma kõrrejoogi luristamise ning tribüünidel ringi jooksmisega. Seega ma loodan siiralt, et mu mulje oli petlik ja tegelikult said ka lapsed samasuguse positiivse emotsiooni teatrist, nagu mina.

Ometigi jäin mina lavastusega väga rahule. Jah, see pole küll parim lavastus, mida ma sel suvel näinud olen, sest ma pole sihtgrupp, aga nauditav oli vaadata ikkagi. Esiteks juba need mainitud dekoratsioonid. Siinkohal au ja kiitus dekoraatoritele Elise Nigulile ja Heidi Lutsarile ning kunstnik Silver Vahtrele. Kui mina laps oleksin, siis mina tahaksin endale tuppa täpselt samasugust seina (tegelikult ei ütleks ma sellisest seinast ka praegu ära). Veel meeldisid mulle igasugused värvilised lipuketid, värvilised mänguasjad, kollane kapp jne. Just nii värviline võikski olla üks seiklusi täis lapsepõlve tuba ja ka lapsepõlv ise võiks nii värviline olla. Minul tuli küll kohe enda lapsepõlv meelde nende värvidega. Dekoratsioonidega võrdväärselt ägedad olid ka kostüümid, mille eest peab tänama Hille Leitenit. Kõige rohkem püüdis muidugi pilke Une-Mati aristokraatlikult sinine kostüüm. Ja see türkiissinine sädelev habe. Ma arvan, et just selline peabki üks õige Une-Mati välja nägema. Eriti lisas särtsu see habe, sest tavalise habemega poleks tegu olnud mitte Une-Matiga, vaid tavalis aristokraatlikus riietuses habemega mehega. Muidugi sama väärikad olid ka sabakuubedes ja kõvakübarates sitasitikad ning suursugune kuldset kiivrit ja keepi kandev uus kellakukk Gustav. Kostüüme oli muidugi palju rohkem ja väga huvitav oli vaadata, kuidas pisikeste aksessuaaridega sai näiteks Une-Matist politseinik või Madlist ettekandja. Ma loodan, et need kostüümid andsid ka lastele oma mängudeks inspiratsiooni ja tuletasid vanematele meelde, kui lihtne on end ühe väikese aksessuaari ja suure kujutlusvõime abil kellekski teiseks muundada.

Ehkki kõige mugavama kostüümi auhinna annaksin ma hoopis saatebändile. Nimelt olid bändiliikmed Ursel Oja, Heiki Vilep ja Alar Salurand laval pidžaamades ja kandsid peas öömütsikesi. Kas saab veel midagi mugavamat olla, kui ööriietes teatrit teha? Ilmselt mitte. Seepärast oli ka nende tehtud muusika kaasahaarav, sest nad said seda teha mugavates riietes. Minu jala võttis muusika kohe tatsuma, kui bänd mängima hakkas, ja minu jalga tatsuma saada pole eriti kerge ülesanne. Ühtlasi teevad nemad oma pillidega ka kogu lavastuse heliefektid. Kui on vaja maagilist kosmoseinglite kostüümide sahinat või lifti nagisemist, siis seda kõike bänd oma pillidega teebki. Ja nad teevad seda nii hästi, et mul läks veidi aega, enne kui ma sain aru, et need helid on pillidega tehtud. Otseloomulikult oli nende roll ka laulude saatemuusika. Kui poleks olnud saatebändi, poleks ka laulud ja kogu lavastus nii energilisena kõlanud.

Ja nüüd me jõuame minu viimase lemmikosani kogu etenduse juures. Otseloomulikult on selleks näitlejad. Kui ma juba teatrisse minnes olin kindel, et Manivald Paulson on suurepärane Une-Mati, siis selles ootuses ma pettuma ei pidanud. Paulson oli just täpselt selline parajalt krutskeid täis, säravate silmade ning nõtkete liigutustega, nagu üks korralik Une-Mati olema peab. Ma arvan, et nüüd näen ma kogu oma elu lõpuni just sellist Une-Matit oma vaimusilmas, kui ma Une-Mati nime suhu peaksin võtma või temale mõtlema. Madli osas säras Nele-Liis Vaiksoo, kes sai väikese tüdruku kehastamisega väga hästi hakkama. Kui me laulmise osa kõrvale jätame, sest seda oskab ilmselgelt Vaiksoo suurepäraselt, meeldisid mulle eriti need stseenid, kus ta väga lapselikult ja järjekindlalt jonnis, et tema tahab veel udujutte kuulata. Ja see siiras rõõm, mis Madlit valdas, kui Une-Mati teatas, et teised lapsed on teda oodates juba magama jäänud ja ta jääb Madli juurde veel udujutte rääkima. Ma korraks unustasin isegi ära, kui vana Vaiksoo tegelikult on ja uskusingi, et laval on alles pisikene tüdruk, kes naudib Une-Mati udujutte täiega.

Äärmiselt ägedalt mängisid ka Jan-Mattias Kottise ja Meelis Hainsoo, kes kehastasid nii vargaid, sitasitikaid kui ka teisi jooksvaid tegelasi. Kõige enam meeldisid mulle nende kehastatud sitasitikad. Nii sirgeselgseid ja prantsusepärase hääldusega sitasitikaid polegi ma varem näinud. Ma arvan, et ka mõni kutseline näitleja poleks nii filigraanset sitasitikat mängida suutnud, kui seda suutsid Kottise ja Hainsoo. Aplaus ja kummardus neile selle eest! Lisaks neile kehastas mitmeid tegelasi ka Aveli Asber, kes oli nii Nael Niilo, president kui ka kellakägu Arnold. Asberi puhul meeldis mulle kõige rohkem kellakägu Arnold. See oli nii hästi tehtud, et isegi kui poleks öeldud, kellega tegemist on, siis oleks ilmselt igaüks aru saanud, et tegemist on käoga. Või vähemalt need, kes on kunagi mõnda käokella näinud, oleksid sellest kindlasti aru saanud. Kuigi jah, ma pean tunnistama, et sellist kella, kust kägu sõna otseses mõttes välja kukub, pole ka mina veel nägema juhtunud. Aga see mind ei takistanud ja üsna kohe oli minu jaoks selge, et Asber on kägu.

Mis mind lutslaste puhul kõige enam hämmastama paneb on see, et kuigi nad on harrastusteater, siis suudavad nad leida enda lavastustesse tõeliselt andekad osatäitjad. Lisaks sellele, et kõik osatäitjad oma rollidega suurepäraselt hakkama said, tulid kõik toime ka laulmisega. Okei, kooris ehk oskavad meist mitmed laulda, kuid kõik osatäitjad said ka soolot laulda. Ja see tuli neil suurepäraselt välja. Ma olen siiralt üllatunud, et meie seas nii andekaid inimesi leidub. Ja andekad nad peavad olema, sest näitlemine ja laulmine pole nende igapäevane põhitöö. Eks lavastaja Veikko Täär on nendega head tööd teinud, kuid siiski saab lavastaja nii häid tulemusi saada ainult andekate inimestega tööd tehes.

Seega selle pika jutu kokkuvõtteks tahaksin ma julgustada kõiki oma pere pisemaid liikmeid teatrisse viima. Uskuge mind, elamus on garanteeritud ja ka teie ise saate elamuse. Okei, ehk päris pisikesi, kes veel ümbritsevat maailma väga hästi ei taju, ei tasu teatrisse viia, aga suurematele lastele on see kindlasti hea vaheldus. Saate lapsed nutiseadmetest eemale ja ehk õnnestub neid ka raamatute usku meelitada. Lisaks käib lavastusest läbi ka mitmeid olulisi elutõdesid, mida tasub lastele maast madalast õpetada. Näiteks, et liikumine on kõige alus ja alati peab unistama, sest ühel päeval võivad unistused täituda. Seda ma olen õppinud, et mida suuremalt unistada, seda suuremalt need unistused ka täituvad. Seega ei tasu lastelt nende unistusi ära võtta, vaid tasub nende unistusi toetada. Ehk on see lavastus ka lapsevanematele hea meeldetuletus sellest, kuidas nemad unistasid, et aidata ka enda lastel unistada ja oma unistuste poole liikuda.

Ühesõnaga tekitab lavastus helge emotsiooni. Kuigi mulle isiklikult tundus, et pärast etendust mõjus Une-Mati sädelev uneliiv ka mulle, sest uni tahtis vägisi mind maha murda ja just nähtud etendus oli meeles ähmaselt, just nagu oleksin unenägu näinud. Aga tegu polnud igavusest tingitud unega, vaid see oli selline mõnus rammestus. Eks selles mängis oma osa ka mõnusalt soojendav päike. Igatahes ma usun, et üks lõbusaid juhtumisi, värvikirevaid kostüüme ja tegelasi, soojendavat päikest ning värsket õhku täis pärastlõuna mõjub kosutavalt kõikidele lastele ja lapsemeelsetele. Seda, et hea tuju on pärast teatris käiku tagatud, kinnitavad ka lavastuses kostunud laulusõnad:

"Udujutus juhtub kõike,

udujutus sees on kiiks.

Oled suur või oled väike,

tusatujust saad sa priiks."


Teksti a laulusõnade autor: Heiki Vilep

Helilooja: Alar Salurand

Arranžeering: Ursel Oja

Lavastaja: Veikko Täär

Kunstnik: Silver Vahtre

Liikumisseaded: Aveli Asber

Kostüümid: Hille Leiten

Dekoraatorid: Elise Nigul ja Heidi Lutsar

Osades:

Nele-Liis Vaiksoo – Madli; ettekandja

Manivald Paulson – Une-Mati; Priit

Aveli Asber – Arnold; Nael Niilo; President; Kosmoseingel

Meelis Hainsoo – Tarmo; Geotrupes; Gustav

Jan-Mattias Kottise – Kostja; Aphodius; Postiljon; Kosmoseingel

Hille Leiten – Kosmoseingel

Saatebänd koosseisus:

Ursel Oja – akordion ja löökpillid

Heiki Vilep – löökpillid

Alar Salurand – basskitarr

 

Rohkem infot lavastuse ja piletite kohta saab SIIT

12/06/2021

Eesti esimene lõõtsamuusikal "Lõõtsajumal"

 10. juunil 2021 Lutsu külaplatsil Põlvamaal

Foto: Riho Semm

Ma üldse ei imesta, kui inimesed üle Eestimaa pole Lutsu Teatrist midagi kuulnud. Küll aga imestan ma tõsiselt siis, kui Põlvamaal peaks leiduma inimest, kes pole Lutsu Teatrist midagi kuulnud, sest suvi Põlvamaal tähendab seda, et mitmel õhtul kogu suve jooksul kogunevad Põlvamaa inimesed Lutsu külaplatsile teatrisse. Eks tulijaid ole kaugemaltki, kuid valdav enamus on siiski põlvamaalased. Kes kord juba sinna külaplatsile teatrit nägema on juhtunud, leiab sinna tee ka edaspidi. Eks on ka põhjust, sest Lutsu Teatri seitsme hooaja jooksul on Lutsu külas igasugu ennenägematuid asju nägema juhtutud. Küll visatakse seal lennukist salaagente alla, küll laulavad seal ooperiartistid ja Anne Veski, pauguvad püssid ning mürisevad mootorid. Seega ei imesta ilmselt keegi, kes varem Lutsu Teatris on käinud, et Eesti esimene lõõtsamuusikal leiab samuti aset just Lutsu külas. Nii pole üldse imekspandav, et mind Lutsu Teatri ja samanimelise küla poole tõmbab. Kui lisada siia veel tõsiasi, et mu esivanemate juured pärinevad sellest samast külast, siis on igati arusaadav, et minu (teatri)suvi peab algama justnimelt Lutsu külaplatsil.

„Lõõtsajumal“ räägib Põlvamaal sündinud lõõtsamängijast Karl Kikasest, kuid tegemist pole ainult ühe inimese elulooga, vaid terve Eesti ajalooga. Nagu ütleb autor Ivo Parbus ise: „Kikas sündis tsaariaja lõpul, sirgus pillivirtuoosiks Eesti Vabariigis, tundis suure sõja ängistavat puudutust, koges küüditamisaastate valu ning kolhoosiaja tõusu ja langust, jõudes veel ära näha Eesti taasiseseisvumise.“ Nii polegi midagi imestada, et õhtu jooksul saab kogeda väga erinevaid emotsioone. Võiks isegi öelda, et lavastus testib seda, kas sa oled tõeline eestlane või mitte. Kui stseen, kus perekond koos väikeste lastega veoatuto kasti aetakse ja Siberisse küüsitatakse, pisarad silmanurka toob, siis saad kindel olla, et sinus voolab tõelise eestlase veri. See stseen võttis paljudel silma märjaks. Mina oma väga märjal kohal asuvate silmadega veetsin suurema osa teisest vaatusest pisaraid tagasi hoides. Siit soovitus kõikidele minusugustele – võtke päikeseprillid kaasa ja hoidke neid ka siis ees, kui päike juba loojunud on, et pisaraid varjata.

Ärgem unustagem, et tegemist oli siiski lõõtsamuusikaliga. Kuna ma pole veel ühtegi kurba muusikali näinud, siis pole ka „Lõõtsajumal“ erand ja kostitab publikut naeru, kaasahaarava muusika ning lauludega. Nii saavad inimesed kurbadele hetkedele kohe jälle naerust ja muusikast kosutust. Kohati olid muusikalised vahepalad nii kaasahaaravad, et teatrietendusest oli saanud eestlaste suur lemmik – laulupidu. Kusjuures see pole mingisugune kunstiline liialdus vaid publik tõesõna laulis kaasa. Ja kui korraga on laval terve lõõtsaorkester, siis pole midagi imestada, et lõpuks kasvas etendusest välja ehtne külasimman. Mina igatahes hakkasin etenduse jooksul küll uskuma, et Karl Kikas oli lõõtsajumal. Lavastuses mainitakse korduvalt, et Kikase pillimäng suutis kõik tantsima ja armuma panna. Kõik, kes mind veidi rohkem tunnevad, teavad et ma ei armasta üldse tantsimist. Minu jaoks pole üldse probleem ihuüksinda nurgas istuda, kui teised tantsivad. Aga sel korral oli mul rahulikult paigal istumisega probleeme, sest nii kui lõõts(ad) mängima hakkasid, hakkasid minu jalad tatsuma ja tekkis tahtmine jalga keerutama minna. Täiesti müstika. Õnneks sain jalakeerutamise asemel kõvasti ja valesti mõningaid laule kaasa laulda. Siinkohal tuleb mul tänada enda mammat, kes mulle lapsepõlves neid laule õpetas, või keda ma olen kuulnud neid laule laulmas, ja tänu sellele tulid „Mu latsõpõlvõ Võromaa“ sõnad nagu iseenesest mu huulile. Ma ei liialda, kui ma ütlen, et sellist ühtekuuluvustunnet nagu ma Lutsu Teatris sel korral kogesin, olen ma varem ainult laulupeol kogenud. Juba selle emotsiooni pärast tasub teatrisse minna. Muidugi leiab ikka muud ka mille pärast teatrisse minna.

Kindlasti on ühtekuuluvustunde tekkimises oluline osa ka näitlejatel. Nii palju kui ma enda ümber istujaid kuulsin, siis kõik teadsid kedagi trupist. Ja see teeb minu meelest lavastuse kuidagi rohkem „omaks“. Kui mõnda enda isiklikku tuttavat näitlejate hulgas ei olnud, siis Lutsu Teatri ustavale publikule olid varasematest lavastustest tuttavad sellised nimed nagu Aveli Asber, Manivald Paulson, Helje Põvvat, Uno Nagelmaa jt, kes justnimelt läbi varasemate lavastuste on publikule tuttavaks ja omaseks saanud. Mulle tundub, et lisaks teatri produtsendile Janno Rüütlele ongi nemad suuresti need nimed, mis inimestele Lutsu Teatriga seostuvad. Minu jaoks oli eelnimatatutest kõige suuremaks üllatuseks Manivald Paulson, keda ma siiani olen näinud pigem külajoodikust ullikese rollides. Sel korral oli tema kehastada Hüüri talu peremees Alleks, kes polnud küll päris tõsine maamees, kuid vähemalt polnud ta pudeliga ringi käiv külatola. Teised eespool toodutest kehastasid sel korral sarnaseid tüpaaže, keda nad varasemates lavastustes on kehastanud ja see tekitaski veidi seda tuttavat äratundmist. Eriti tekkis mul deja vu hetk siis, kui Uno Nagelmaa ilmus komissarina välja täpselt samas mundris, millega ta „Rummu Jüri ehk Tamasseri rauad“ mängis. Nagu oleks kohtunud vana tuttavaga, keda pole mitu suve näinud.

Muidugi leidub näitlejate hulgas ka uusi tegijaid ja üllatusi. Minu kõige suuremaks üllatajaks oli peaosalist Karl Kikast mänginud Ants Järv. Seda, et ta oskab lõõtsa mängida ja laulda, ma muidugi teadsin, aga see et just tema kehastada on Karl Kikas, see tuli mulle üllatusena. Tavaliselt antakse peaosad kutselistele näitlejatele. Minu meelest sai Ants Järv Kikase rolliga väga hästi hakkama. Kuigi ega tal polnudki suurt midagi muud vaja teha kui istuda ja lõõtsa mängida ja veidi teksti anda. Ometigi suutis ta mulle laval usutavalt ja mitte üldse amatöörlikult mõjuda. Ainult vana Kikasena ei näinud ta väga usutav välja. Oli ta nii vana mehe kohta liiga sirge ja krapsaka kehahoiakuga. Samas meeldis mulle Marika Korolevi kehastatud Karl Kikase abikaasa vana Hilde kõige rohkem. Küürus kehahoiak ja aeglaselt lonkav kõnnak olid täpselt õiged. Võib-olla tuli Korolevi puhul vanuse kontrast seepärast nii hästi välja, et lavale tulles kehastas ta noort tütarlast, kes tantsupeol tantsu vihtus ja nii oli mu ajul olemas kontrast noore ja eaka inimese liikumise vahel. Ants Järve puhul ei tulnud Karl Kikase vananemine nii selgelt esile, et ta istus suurema osa ajast ja mängis lõõtsa. Kui ta oleks rohkem liikunud, siis ehk oleks tema „vananevat“ liikumist ka rohkem välja toodud ja oleks seda rohkem näha olnud. Nagu ma juba ütlesin, oli Ants Järv siiski minu jaoks positiivne üllatus, et ta peaosa kehastamisega nii hästi hakkama sai.

Lisaks Marika Korolevile tegi teise kutselise näitlejana lavastuses kaasa Veikko Täär, kes kehastab külapillimees Luid. Selles loos on Lui see, kes armastab pudelipõhja vaadata ja keda ilma pudelita ringi liikumas ei näe. Ma teadsin, et Täär oskab laulda ja pilli mängida, kuid siiski suutis tema lõõtsamäng ja laulmine mind üllatada. Kõige rohkem üllatusin ma selle üle, kui hästi ta suutis kõvasti, valesti ja koledalt laulda. See pole teadupärast üldse kerge. Kusjuures minu taga istuvad prouad arvasid täiesti tõsimeeli, et Täär ei oskagi paremini laulda kui kõvasti ja valesti. Kui Täär mõne hetke pärast nn „korralikult“ laulma hakkas, oli prouadel suur imestus: „Mis ta enne nii koledat häält tegi, kui ta täitsa kenasti laulda oskab.“ Natukene jäi mind Tääri diktsioon häirima. Näiteks imestasin ma omaette, et miks tsaariajal on ühe eesti tütarlapse nimi Keio. Imestust jätkus täpselt seni, kuni ma kavalehelt lugesin, et tegemist on ikkagi Keiuga. Lihtsalt Tääri tekstist sain ma järjepidevalt aru, et tema räägib Keiost. Aga võib-olla oli asi selles, et pool teksti oli võro keeles ja seega tundusid mõned väljaütlemised kummalistena. Kuigi ma arvan ise, et ma saan võro keelest päris hästi aru. Mind isegi veidi häiris, et kogu tekst polnud puhtas võru keeles, vaid tegemist oli seguga eesti ja võru keelest.

Lisaks inimestele (keda lavastuses oli palju rohkem, kui siin praegu jõusin välja tuua) on Lutsu Teatri lavastustes alati huvitav ka see milliseid rekvisiite nad oma lavastuses sel korral kasutavad. Nad on minu teada ainus teater terves Eestis, kes nii palju erinevat tehnikat kasutavad. Loomi ja autosid kasutavad vabaõhulavastustes ka teised, kuid Lutsus ei piirduta ainult ühega neist. Sel korral on Lõõtsajumala lavastuses näha ühte hobust, ühte traktorit ja tervelt kolme erinevat autot. Kui tavaliselt öeldakse, et kui teatrilaval on püss, siis see teeb ka pauku. Ka selles osas on Lutsu Teater asja suuremalt käsile võtnud, sest nende lavastuses on püsse rohkem kui üks ja iga püss teeb ikka rohkem kui ühe paugu. Kõige parem rekvisiit on muidugi mängukoht ise. Ehtsa aidaga vana talumaja tekitab täpselt selle õige tunde, et sa oledki nagu pinisev sääsk, kes eemalt vaatab taluhoovis aset leidvaid sündmusi. Minu meelest on suur erinevus, kas maja on ajutiselt lavastuse jaoks ehitatud, või on see maja sada aastat sama koha peal seisnud. See kõik loob just õige atmosfääri.

Minu jaoks oligi just atmosfäär ja nii suurejooneliselt planeeritud lavastus see, mis „Lõõtsajumala“ puhul suuresti emotsiooni lõi. Ma ütleksin, et kuigi taustaks on tõsised sündmused, siis tekst on pigem kerge ja humoorikas võtmes kirjutatud. Väga suurt filosoofiat pole mõtet sealt otsima minna.  Mina isiklikult ei soovigi vabaõhulavastustes näha elu mõtte otsimist, vaid pigem mõnusat suvist meelelahutust. Kuigi paljud mõttekäigud on „Lõõtsajumalas“ üsna lihtsasti etteaimatavad, siis pakutakse justnimelt autode ja loomadega rohkesti üllatusi. Ja muidugi ei saa alahinnata Heino Tartese ja Põlvamaa Lõõtsaklubi orkestri muusikalist panust. Minu meelest ongi nemad üsna suuresti kogu lavastuse selgroog. Mina isiklikult pole siiani eriline lõõtsamuusika austaja olnud, kuid peale etendust mõtlesin küll, et tahaks ise ka lõõtsa mängimist proovida. Vaat, milline jõud lõõtsamuusikalil on – paneb inimese jala tatsuma, lööb häälepaelad valla ja tekitab ilma muusikalise kuulmiseta inimesel soovi lõõtsa mängima hakata.

Aitäh, Ivo Parbus, et te Karl Kikase loo kirja panite!

Aitäh, Ivo Eensalu, et te Karl Kikase loo just sellisel kujul lavale tõite!

Aitäh, Lutsu Teater, et te olemas olete ja inimestele jätkuvalt emotsioone ja üllatusi pakute!

Autor: Ivo Parbus

Lavastaja: Ivo Eensalu

Kunstnik: Silver Vahtre

Muusikajuht: Heino Tartes

Osades:

Veikko Täär – Lui (külapillimees); Felix Moor (legendaarne raadiohääl)

Marika Korolev – Hilde (Karl Kikase abikaasa)

Ants Järv – lõõtsakuningas Karl Kikas

Mihkel Linnus – Tambet (Lui sõber ja pillimees)

Aveli Asber – Keiu (Lui abikaasa); Aino Struzkin (raadio rahvamuusika- ja taidlussaadete toimetaja)

Margo Mitt – Nikolai (Karl Kikase isa)

Manivald Paulson – Alleks (Keiu isa)

Helje Põvvat – Velli (Keiu ema)

Egle Lihtsa – ämmaemand; Elsa (külatüdruk)

Uno Nagelmaa – Jaagup (Nikolai naabrimees); komissar

Katrin Arulepp – Katre (Karl Kikase ema)

Markus Juhkam – 10-aastane Karl Kikas; Verinoor lõõtsamees Juhan Uppin

Jan Mattias Kottise – Peeter (Karl Kikase vend); Priidu (külapoiss)

Kristin Kooskora – Roosi (Jaagupi tütar); Tuuli (ringhäälingu toimetaja)

Evelin Arulepp – Liina (külatüdruk); kolhoosnik; õpilasmalevlane

Kristin Semm – Karin (külatüdruk); õpilasmalevlane

Kristo Kooskora – Toomas (külapoiss); kolhoosnik; õpilasmalevlane

Jaan Konks – viiulimees Jaan; kolhoosnik

Tambet Krasnov – Mart (külapoiss)

Eduard Paulson – Aivar (külapoiss)

Demi Otsing – Piia (külatüdruk)

Rudolf Tigasing – sõdur

Lauri Puusepp – sõdur

Janis Männiste – sõdur

Üle Needo – kohalik

Ennu Tobreluts – kolhoosi traktorist

Vaino Linnus – Elmar Koovik (lõõtsamees)

Heino Tartes – Heino Tartes (lõõtsamees)

Mihkel Linnus – kolhoosnik; õpilasmalevlane

Liisa linnus – kolhoosnik; õpilasmalevlane

Samuel Linnus – õpilasmalevlane

Kaisa Linnus, Saara Linnus, Emili Linnus – Keiu ja Lui lapsed

Hobune Ronaldo Glaston


Mänguaegasid ja pileteid saab vaadata SIIT

07/06/2019

Taevas, muld ja tulevik

4. juunil 2019 Otepää Linnamäel



Käsi püsti, kellele meeldib kuum suvi? Mmmm, eriti need mõnusalt pikad, valged ja soojad suveõhtud koos hurmava päikeseloojangu ja taamalt kostva käo kukumisega. Ja kui sellesse sumedasse õhtusse veel üks hea kontsert või teatrietendus koos meeldiva seltskonna ning vaheajal nauditava maitseelamusega lisada, siis on minu meelest suveõhtu täiuslikult veedetud. Ilmselt ühinevad minu arvamusega veel paljud eestlased, sest mida lähemale suvi saabus, seda sagedamini leidsid inimesed siia blogisse tee just suvelavastuse kohta infot otsides.
Minu suvelavastuse hooaeg sai eriti pidulikult avatud 4. juunil Otepää Linnamäel koos Eesti lipu 135. aastapäevale pühendatud lavastusega. Tegelikult olen ka Estonia “West Side Story´t” ja Eesti Draamateatri “Isamaa pääsukesed” juba sel kevadel näinud, mida võib ka suvelavastuste alla liigitada, aga kuna neid mängitakse ikkagi teatrisaalis (või kultuurimajas), siis neid ma nö “klassikaliseks suvelavastuseks” ei loe.
Arvestades, et lavastust “Taevas, muld ja tulevik” mängitakse Otepääl ainult loetud korrad, siis soovitan postitust kiiresti lugeda, et soovi korral ikka jõuaks piletid ära osta. Ja piletid soovitan kõigil osta. Erki Aule vormis meie sinimustvalge lipu ajaloo näidendiks ja Peep Maasik pani selle loo lavale. Peamiselt keskendutakse ärkamisaegsele eestlustundele ja Eesti Üliõpilaste Seltsi sinimustvalge lipu loomisloole, kuid teemaks tuleb ka sinimustvalge lipu peitmine Nõukogude korra ajal. Et lugu päris ajalootunniks ei muutuks, on Erki Aule näidendit vürtsitanud inimsuhetega. Eriti palju näidatakse Aleksander Auna (Jüri Vlassov) ja kolhoosi vahelist vägikaikavedu ning Karl August Hermanni ja tema abikaasa Paula veidi ühekülgseks muutuvat armastust. Selle kohta mul teadmised puuduvad, kas inimesi puudutavad seigad on ka reaalselt juhtunud, või on tegemist Erki Aule fantaasiaga. Üldjoontes lipu lugu on ajalooliselt küll täpne.
Kui nüüd käsi südamele panna ja tunnistada, siis ma olin lavastuse suhtes veidi skeptiline. Kuigi ma olen hakanud järjest rohkem huvi tundma dokumentaallavastuste vastu, siis kartsin ikkagi, et äkki sinimustvalge lipu lugu jääb minu jaoks igavaks. Kõige motiveerivam oli mõni tuttav nimi näitlejate hulgas, kuigi häbiga pean tunnistama, et paljud nimed olid minu jaoks siiski võõrad. Eks natukene tekitas huvi ka see, et Merilin Kirbits, kes on Otepää Kultuurikeskuste loomejuht on selle lavastuse projektijuht ja hakkas juba varakult sotsiaalmeedias kavandatavat lavastust ning selle ettevalmistusi tutvustama. No kuidas ma siis ei lähe teatrisse, kui olen juba algusest peale näinud, kuidas Linnamäge talgupäeval koristati ja kuidas lavastus muudkui valmis. Peaaegu oleks nagu ise osake lavastuse valmimisprotsessist olnud. Kõige mõjuvam põhjus oli minu puhul ilmselt ilus ilm ja üks halenaljakas tööga seotud juhtum, mille maha laadimiseks vajasin ma teatrit.
Teistele annan soovituse, et minge ikka heade ootustega teatrisse. Tegemist on väga hea lavastusega. Ma plaanin teist korda ka vaatama minna, kui peaks vaba õhtu olema. Kuigi mulle meeldis vist üldine õhkkond ja lavastustervik rohkem, kui lavastuse erinevad osad eraldi, aga tervik ongi see, mis peab vaatajale mällu süüvima. Lavakujunduse eest annaksin kunstnik Maarja Pabunenile 9 punkti 10-st. Multšine mänguplats, millel hulgaliselt puupakke, mida enamasti küll kasutatakse istumiseks, kuid mis sobivad edukalt ka kuuskede aluseks. Tagaseinaks tihe kuusehekk, millest kummalgi pool puuriit. Minu arvates võiksid kõik vabas looduses olevad lavad nii looduslähedased olla. Kuigi pakud olid kenasti lõigatud ja ka neil olevad kuused nägid veidi esinduslikumad välja, kui keskmisest metsast leida võib, jäi siiski mulje looduslikkusest. Kohati nii looduslikust keskkonnast, et prožektorid tundusid minu jaoks liigsete võõrkehadena. Samas andsid prožektorid mulje tulevikust samal ajal kui taevas oli looduslikult sinine ja ka maapind oli kaetud musta mullaga. Sisuliselt oli juba ilma etendust nägemata, ainult mängupaika nähes selge, miks lavastusel just selline pealkiri on.
Kuigi Erki Aule on päris hea teksti kokku kirjutanud ja aeg-ajalt oli mõnda head lauset kuulda, siis need kõige olulisemad laused on minu meelest lavastuse Facebooki lehel välja toodud ning midagi muud mulle tekstist meelde ei jäänud. Ehk siis minu jaoks oli lavastuse tekst nagu filmitreiler, kus kõik paremad kohad on juba enne reklaamis ära näidatud ja filmi vaadates, selgub et tegemist polegi teab mis hea linateosega. Dokumentaallavastuses ei saagi väga palju nalja teha, aga ma oleksin veidi mitmekihilisemat teksti tahtnud. Minu jaoks jäi kõik praegu väga pealiskaudseks ja ühemõtteliseks. Või ei saanud ma teksti sügavamõttelisusest lihtsalt aru ja ei pööranud tekstile piisavalt tähelepanu, sest mu tähelepanu köitsid teised lavastuselemendid.
Näiteks muusika. Selline tunne, nagu ma oleksin varem koopas elanud, et ma pole folktroonikaansambel Oopusest mitte midagi kuulnud. See oli võimas, mida nad tegid. Kui ma nende lugusid nüüd internetiavarustest kuulan, siis pole see pooltki nii võimas elamus. Aga Mari Meentalo torupilli mäng kohe etenduse alguses tõi kananaha ihule, sest see oli nii võimas. Kuigi elektroonika on tulevikuga rohkem seotud, siis torupill sobis muistsele Linnamäele kui rusikas silmaauku. Selleks, et seda võimsat emotsiooni mõista, peab seda ise kogema. Minu meelest andis Oopuse tehtud helikujundus kogu lavastusele hoopis arhailisema mõõtme ja ma unustasin end vahel ainiti Mari Meentalot vaatama, mitte ei vaadanud laval tegutsevaid näitlejaid.
Suurepärast muusikalist elamust pakkus ka Otepää koor Merle Soonbergi juhatusel. Mul tekkis kohati tunne, justkui oleksin ma laulupeol. Eriti süvendas laulupeo tunnet etenduse lõpus kõlanud laul “Eesti lipp”, mil kogu publik püsti tõusis ja kaasa laulma hakkas. Täiesti võimas tunne. Kuigi ma pole Balti ketis osalenud, siis mingil hetkel leidsin end mõttelt, et kas selline oligi siis see tunne Balti ketis seista. Teate seda tunnet, et me kõik oleme üks suur ja sõbralik rahvas, kes on ainult ühe asja eest väljas – kaitsta oma lippu, sest see on meie identiteet? Kui ei tea, siis soovitan sammud Otepää poole seada.
Kindlasti paneb lavastus inimesed natukene rohkem sellele mõtlema, miks meil peab üldse oma lipp olema ja miks ei piisa meile näiteks kuldsete tähtedega sinisest Euroopa Liidu lipust. Või sellele, kui raske on meie lipu saatus üldse olnud ja miks me peaksime oma lippu tähtsustama ning ka endale kui unikaalsele rahvusele rohkem tähelepanu pöörama. Äkki oleks aeg poliitikute ja valitsuse kirumine ära lõpetada ning ise midagi oma rahvustunde näitamiseks ära teha? Või peaks oma lastele seletama, mida tähendab eestlaseks olemine ja eestlaseks jäämine. Kuigi ma olen noor inimene, siis mul on kahju selelst, kuidas minust veel nooremad inimesed meie ilusat emakeelt ingliskeelsete väljenditega “rikastavad”. Äkki, kui noored viia lavastust vaatama ja nad mõistavad, mida tähendab eestlaseks olemine (sest Karl August Hermanni nimeline tegelane seletab seda oma tütrele väga kenasti), siis lõpeb see keele solkimine ka ära.
Üldse tundub mulle, et lavastus aitab meil oma eelkäijaid ning nende kannatusi paremini mõista. Samas saame ehk ka ise ühtteist kõrva taha panna, kuidas oma abikaasaga pikalt õnnelikult abielus olla või kuidas jääda endale kindlaks kui riik sulle ülekohut teeb. Kes tahab ja näeb, see leiab mitmeid paralleele meie tänapäevase ühiskonnaga.
Näitlejatest kedagi kohe väga eriliselt välja tuua ei oskagi. Lavastaja on teinud head tööd ja osanud kõik näitlejad ühtse ansamblina mängima panna. Kuna ma Merilin Kirbitsat ja Rauno Kaibiainenit tean põhiliselt improteater IMPEERIUM-I etendustest, siis neid oli veidi harjumatum kindlas rollis näha. Ma pole kindel, kas teised inimesed olid ka samas seisus, või mitte. Igatahes kui Merilin Kirbits päris mitmes kohas naerma hakkas (mul pole õrna aimu ka, kas see oli kogemata välja lipsanud near või täiesti taotluslik), siis hakkas ka publik naerma. Justkui nad viibiksid improteatri etendusel, kus näitleja ise naerab selle üle, et talle teeb improviseerimine nalja. Mina enamasti nendes stseenides midagi naljakat küll ei näinud ja polnud see tekst ja situatsioon ka minu meelest selline, et tegelane peaks naerma hakkama. Seega on see minu jaoks kõige suurem müsteerium. Aga teised näitlejad ei jäänud mitte millegi nii erilisega silma, et ma seda nüüd kolm päeva hiljem mäletaksin. Ilmselt on see tingitud sellest, et muusika ja kostüümid varjutasid mu tähelepanu ja ma olen lihtsalt terviku lummuses. Ikka veel.
Kostüümidest ma vist polegi veel rääkinud. Iseenesest olid kostüümid täitsa tavalised ja ajastule omased. Mulle lihtsalt need ärkamisaegsed naiste pikad seelikud ja kõrge kaelusega ning rüüsidega pluusid nii jubedalt meeldivad. Seetõttu tundus mulle, et Miina ja Paula olid eriti suursugused. Mulle meeldib, kui kostüümid on autentsed, mitte mingi odav koopia. Seega plusspunktid minu poolt.
Ja mis suvelavastus see oleks, kui vabas õhus ei kasutataks mõnda põrisevat sõiduvahendit. Otepää Linnamäel võib näha lausa ühte nelja- ja ühte kolmerattalist Nõukogude ajast pärinevat sõiduvahendit. Seega saavad ka tehnikahuvilised oma retrohõngulise elamuse kätte. Mulle küll meenus mõlema masinaga mu lapsepõlv (ja ma pole Nõukogude aja inimene).
Mina soovitan väga soojalt Otepääle minna. Soovitan kohe veidi varem minna, et enne etendust Otepää Linnamäge ja sealseid linnuse varemeid uurida ning kohalikku Nuustaku käsitööõlut ja värsket hapukurki mekkida.

Autor: Erki Aule
Lavastaja: Peep Maasik
Kunstnik: Maarja Pabunen
Helikujundaja: Ott Kartau
Valguskujundaja: Aleksander Sproghis
Koreograaf: Egely Pruuli
Videokunstnik: Kärt Petser
Mängisid:
Rauno Kaibiainen – Aleksander Mõtus; Karl Aun
Jüri Vlassov – Aleksander Aun
Veikko Täär – Rektor; Lossman
Ott Kartau – Karl August Hermann; Raadiohääl
Lauri Kink – Johannes
Merilin Kirbits – Paula Hermann
Mari Anton – Miina Hermann
Loore All – Salme

Lisaks folktroonikaansambel Oopus (Mari Meentalo, Johannes Ahun, Aleksander Sproghis) ja Otepää koor (Kati Arkmann, Pille-Riin Merilo, Geir Kudu, Piia Pärn, Heidi Soonberg, Pille Plinte, Annela Jürgenson, Merle Soonberg, Taavi Koppel, Ilmo Tamm, Kalev Kirbits, Karl August Soonberg, Andres Aps, Andrus Maileht, Ken Arula)

PS! Viimased etendused toimuvad 9. ja 10. juunil kell 20.

* – päisepilt pärineb lavastuse Facebooki leheküljelt ja foto autoriks on Adam Illingworth