Kuvatud on postitused sildiga Jüri Vlassov. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Jüri Vlassov. Kuva kõik postitused

20/08/2019

Toomas Nipernaadi

16. augustil 2019 Linnamehe puhekeskuse tiigi kaldal Pärnumaal



Ma arvan, et Eestis on mõned üksikud inimesed kes pole mitte midagi kuulnud Toomas Nipernaadist. Kes teab Nipernaadit tänu August Gailiti novellidele, kes tänu Tõnu Kargu rollile Kaljo Kiisa mängufilmis, kes tänu erinevatele teatrilavastustele. Kuna Nipernaadi on meile kõigile oma ja teada-tuntud, siis on paratamatult kõigil ka omad seosed ja ootused.
Minu teadmised Toomas Nipernaadist pärinevad just Kaljo Kiisa 1983. aastal valminud filmist ja nii seostub minu alateadvuses Nipernaadiga Tõnu Kark, maalilised loodusvaated ja Anne Maasiku esitatud “Rändaja õhtulaul”. See viimane võtab minu jaoks kokku kogu Nipernaadi olemuse.
Mistõttu on täiesti aru saadav, et mul olid omad ettekujutused, milline võiks olla Peep Maasiku diplomilavastus Toomas Nipernaadist. Kuna lavastust mängitakse sel suvel juba teist aastat järjest, siis olin eelmise suve kohta ainult kiidusõnu kuulnud. Lavastust tutvustavaid pilte vaadates pidin ka tõdema, et minu romantiline ettekujutus Toomas Nipernaadist ühtib vist lavastaja visiooniga. Piltidel lihtsalt mõjus Linnamehe puhkekeskus koos kostüümeeritud näitlejatega romantiliselt. Kui mu hea sõbranna ka veel etendust kiitis, siis oli kindel, et ma tahan ka näha mis imeasja seal Pärnumaal siis tehakse.
Kohale jõudes sain küll tiigi vaadet nautida, kuid pidin kahjuks tõdema, et piltidel oli mängukeskkond veidi romantilisem tundunud. Ega midagi, pidi ootama millal lavastus pihta hakkab, et romantikat näha. Esimesed minutid on lavastust mängitud ja juba jahutati mu elevus nii maha, et ma vist võdistasin end külmavärinate tõttu (kusjuures õhtu oli sel päeval väga soe). Siis mul tuli meelde küll, et filmis oli Milla see, kes parajasti alasti ujumast tuli kui Nipernaadi teda kohtas. Lavastuses kedagi alasti ujumas ei näe, aga tiigist on paljud näitlejad sunnitud läbi käima küll. Suplusi oli lausa nii palju, et sõbranna viskas nalja, et äkki peab lõpus publik ka tiigist läbi minema, et koju saada.
Kuna ma juba suurema osa põnevusest ära rääkisin, oleks vist sobilik lühidalt Toomas Nipernaadi lugu kokku võtta. Juhuks kui ikkgi leidub mõni inimene, kes pole sellisest mehest midagi kuulnud. Nipernaadi puhul on tegu ühe vabadust otsiva abielumehega, kes lume sulades läheb laia ilma rändama ning naaseb koju alles siis kui maa on valge. Oma rännakutel kohtab ta mitmeid tütarlapsi, kelle pea ta oma muinasjuttude rääkimisega segi ajab. Sageli räägib ta muinasjutte ka teistele, sest pikkade rännakute jooksul on ikka öökorterit, söögipoolist või tööd vaja. Rändamine kestab seni kuni Nipernaadi abikaasa ta üles leiab ja talle tema kohustusi pere ees meelde tuletab.
Iseenesest lugu on suvelavastuseks igati sobilik. Eriti nendesse ilusate päikeseloojangutega õhtutesse. Ka koht on lavastuse jaoks hästi valitud. Kuigi kogu kujundus (heinarõngud, kaev, väravad jne) on spetsiaalselt lavastuse jaoks loodud, jääb siiski mulje nagu istuks publik mõne puu otsas metsas ja vaataks Nipernaadi rännakuid suveõhtuselt lõhnavatel külateedel ja taluõuedes. Seda tunnet ei tekkinud mul ainult perekond Vaa stseeni ajal, kus tegevus oleks pidanud toimuma juba lumises mererannas. Kasutatud kalavõrgud ei loonud mulle mereranna ettekujutust. Veel vähem siis lumise mereranna illusiooni. Kõik muu aga toimis. Toimis lausa nii hästi, et ma olin valmis metsas pärdikut nägema, kuid pärdikut metsas taga aeti. Eks see pärdiku nägemine oli ka meeldejäävaks tehtud. Mul pole vähemalt varem olnud au näha kuidas lavastuse ajal metsa maha võetakse.
Sõbranna, kellega ma koos teatris käisin ütles, et tema jaoks on ikka Tõnu Kark õige Nipernaadi. Esimestel hetkedel olin ma ka seda meelt. Aga mida rohkem ma loosse süvenesin, seda enam mulle Pääru Oja Nipernaadina sümpatiseeris. Ma olen Pääru Oja kahel korral Eesti Draamateatri lavastuses näinud, kuid ma pole varem tähelegi pannud kui sarnane on ta hääl isa Tõnu Oja häälele. Minu õnneks ei rääkinud Pääru Oja kogu aeg oma isa häälega. Vastasel korral oleks see mind häirima hakanud. Sel korral häiris mind hoopis Oja hääle liigne kähedus. Kohati jäi mulje, justkui üritaks ta Tõnu Kargu tämbrit järele aimata. Või nagu mu sõbranna ütles, nagu oleks ta oma hääle kähedaks joonud. Kuna ma pole Gailiti raamatut lugenud, siis ma ei tea, äkki on Gailit juba kirjutanud, et Nipernaadi on käheda häälega. Aga Pääru Ojast õhkus seda Nipernaadile omast romantilisust. Ja kui ta juuksed nii pikad ei oleks ja hääl nii kähe, siis oleks ta oma imetabaste muinasjuttudega võinud isegi mind ära võluda. Samas pikemad juuksed ja veidi metsikum välimus teebki Ojast just selle õige Nipernaadi. Kui Nipernaadi ikka kuude viisi ringi rändab, siis mingi silutud ilueedi välimusega näitleja ei sobiks sellesse rolli kohe kuidagi. Oja puhul on plussiks veel kitarrimänguoskus. Ma arvan, et sellega võitis ta vähemalt poolte naisvaatajate südamed.
Üldiselt mulle sel korral meeldis trupi harmoonia. Kuigi ma peaaegu pooltest osatäitjatest polnud varem midagi kuulnud. Siis olid mõned nimed, kellest olen kuulnud, kuid keda laval pole veel kordagi näha õnnestunud. Äkki see oligi minu jaoks hea trupi võti, et ma pole neist kedagi väga palju laval näinud. Samas tajusin ma kogu trupi sünergiat. Minu meelest sünergia tulebki sageli projektiteatrite juures paremini välja, sest siis on reeglina kokku kutsutud näitlejad konkreetselt selle lavastuse jaoks ja nad sobivad rollidesse. Vähemalt ma siiani ei tea väga neid juhtumeid kus ühte projekti oleksid sattunud need inimesed kes kohe kategooriliselt teineteist ei salli ja sellega kogu trupi harmoonia ära rikuksid. Eks neid võib ikka olla, aga reeglina mulle tundub, et projektilavastused siiski on harmoonilisema trupiga kui repertuaariteatrite trupid kus sageli lavastuse trupp pannakse kokku ainult nendest keda enda teatrist võtta on.
Seega ma sel korral trupist kedagi eraldi välja tuua ei oska, kes midagi halvasti või hästi tegi. Eks teist suve mängimine juba on mingisuguse vilumuse ka juba tekitanud. Ja aedadest kepsutasid ka kõik sama elegantse hüppega üle. Teksti osas keegi ei koperdanud, kõikide tekst oli selge ja kõlava häälega öeldud ning kellegi osatäitmises ei olnud märki kunstlikust punnitamisest.
Kujundusest ma enne põgusalt mainisin, et see oli hästi loomulik ja esimese hooga arvasin ma, et see pole mingi kujundus, vaid see tiigi ümbrus ongi selline. Ma vist polnud päris ainus, kes nii arvas, sest kui etenduse alguses Pääru Oja kaevust välja tuli, siis mu kõrval üks naine imestas, et kuidas ta suutis 15 minutit (sest istekohtadele lasti 18.45 ja vahetult enne seda läksid näitlejad oma kohtadele) niimoodi kaevus olla, et vette ei kukkunud. Mina vähemalt sain mõne hetke pärast aru, et tegu polnud päris kaevuga. Ma loodan, et see naine ka seda taipas. Aga kirjutan sellest ainult seepärast, et te aru saaksite kui tõetruu kujundus oli. Au ja kiitus kunstnik Jaanus Laagriküllile.
Kõige rohkem meeldis mulle lavastuse lõpustseen kus üle tiigi asuvad väravad avati ja värviline valgus läks põlema ning Toomas ja Inriid Nipernaadi teistest eraldusid. Seda valgusemängu tekitatud emotsiooni on raske kirjeldada või kuidagi lühidalt kokku võtta. Mind tabas sel hetkel mingi teadmine, et kõik on hästi ja maailm on ilus paik. Ma võtaksin selle hetke kokku sõnaga “armastus”.
Kokkuvõttes võib öelda, et tegemist on igati toreda värskeõhulavastusega (nagu tegijad ise seda nimetavad). Kuigi sel korral kui mina teatris käisin, oli tuul välikäimlate poolt ja värskest õhust oli asi natukene kaugel (ja ma olen töö tõttu päris tolerantne igasuguste ebameeldivate lõhnade osas). Ma vist olen lihtsalt liiga palju teatris käinud ja seetõttu on mind raske teatris ahhetama panna. Seega mu esimene mõte teatrist ära tulles oli, et mis selles lavastuses nii erilist oli, et sõbranna seda kiitis. Jah, minu jaoks polnud seal midagi erilist, aga kui ma nüüd igasuguste ringi reisivate odava populaarsusega lavastustega võrdlen, siis on “Toomas Nipernaadi” ikka kõrgem tase. Üldmulje on minul pigem helge. Nüüd nähtud etendusele tagasi mõeldes, tekib soe tunne südamesse. Ainult sellest on natukene kahju, et lavastuses „Rändaja õhtulaulu“ ei olnud.
Kahjuks saavad etendused kohe läbi, seega teil vist erilist võimalust seda enam näha pole. Aga mul on siiski hea meel, et ma seda lavastust nägin. Ma arvan, et “Toomas Nipernaadi” ongi Gailitil nii kirjutatud, et sellest saab ideaalse suvelavastuse. Sel korral ilmselt mängis oma osa ka Ott Kiluski dramatiseering. Aga üldiselt ma ei kujuta väga ette, et Nipernaadi rännakuid kinnises teatrisaalis vaadata. Nipernaadiga käivad ikka kaasas loodusvaated ja -hääled, seiklused ning kaunid tüdrukud. Kõike seda ja rohkemgi veel pakub TeMuFi lavastus “Toomas Nipernaadi” publikule rohkesti.
Teatrist kodu poole sõites valdas mind tunne, et maailm on üks muinasjutuline paik. Isegi auto ette jooksnud metssiga ei suutnud mu tuju rikkuda. Õnneks jäi nähtud etendus ikkagi suuremaks emotsiooniks, kui minu auto ja metssea kokkupuude.

Autor: August Gailit
Dramatiseerija: Ott Kilusk
Lavastaja: Peep Maasik
Kunstnik: Jaanus Laagriküll
Muusikaline kujundus: Jaan Sööt
Koreograaf: Evelyn Piirak
Visuaalkunstnik: Carmen Seljamaa
Mängisid:
Pääru Oja – Toomas Nipernaadi
Kärt Tammjärv – Milla
Martin Aulis – Janka; Sulane
Silver Kaljula – Peetrus; Sulane; Jaanus Roog
Tanel Ting – Paulus; Kirikhärra; Madis; Kõrtsmik
Jan-Erik Sarv – Joonatan; Sulane
Jaune Kimmel – Tralla
Andri Arula – Peremees; Siimon Vaa
Tiina Laugus – Perenaine
Maarja Tammemägi – Ello
Ursula Ratasepp – Kati
Jüri Vlassov – Jaak Lõoke
Karolin Jürise – Maret Vaa
Kaili Viidas – Inriid Nipernaadi

* – Päisepildi autor on Kevin Kohjus (pilt pärit TeMuFi kodulehelt)

07/06/2019

Taevas, muld ja tulevik

4. juunil 2019 Otepää Linnamäel



Käsi püsti, kellele meeldib kuum suvi? Mmmm, eriti need mõnusalt pikad, valged ja soojad suveõhtud koos hurmava päikeseloojangu ja taamalt kostva käo kukumisega. Ja kui sellesse sumedasse õhtusse veel üks hea kontsert või teatrietendus koos meeldiva seltskonna ning vaheajal nauditava maitseelamusega lisada, siis on minu meelest suveõhtu täiuslikult veedetud. Ilmselt ühinevad minu arvamusega veel paljud eestlased, sest mida lähemale suvi saabus, seda sagedamini leidsid inimesed siia blogisse tee just suvelavastuse kohta infot otsides.
Minu suvelavastuse hooaeg sai eriti pidulikult avatud 4. juunil Otepää Linnamäel koos Eesti lipu 135. aastapäevale pühendatud lavastusega. Tegelikult olen ka Estonia “West Side Story´t” ja Eesti Draamateatri “Isamaa pääsukesed” juba sel kevadel näinud, mida võib ka suvelavastuste alla liigitada, aga kuna neid mängitakse ikkagi teatrisaalis (või kultuurimajas), siis neid ma nö “klassikaliseks suvelavastuseks” ei loe.
Arvestades, et lavastust “Taevas, muld ja tulevik” mängitakse Otepääl ainult loetud korrad, siis soovitan postitust kiiresti lugeda, et soovi korral ikka jõuaks piletid ära osta. Ja piletid soovitan kõigil osta. Erki Aule vormis meie sinimustvalge lipu ajaloo näidendiks ja Peep Maasik pani selle loo lavale. Peamiselt keskendutakse ärkamisaegsele eestlustundele ja Eesti Üliõpilaste Seltsi sinimustvalge lipu loomisloole, kuid teemaks tuleb ka sinimustvalge lipu peitmine Nõukogude korra ajal. Et lugu päris ajalootunniks ei muutuks, on Erki Aule näidendit vürtsitanud inimsuhetega. Eriti palju näidatakse Aleksander Auna (Jüri Vlassov) ja kolhoosi vahelist vägikaikavedu ning Karl August Hermanni ja tema abikaasa Paula veidi ühekülgseks muutuvat armastust. Selle kohta mul teadmised puuduvad, kas inimesi puudutavad seigad on ka reaalselt juhtunud, või on tegemist Erki Aule fantaasiaga. Üldjoontes lipu lugu on ajalooliselt küll täpne.
Kui nüüd käsi südamele panna ja tunnistada, siis ma olin lavastuse suhtes veidi skeptiline. Kuigi ma olen hakanud järjest rohkem huvi tundma dokumentaallavastuste vastu, siis kartsin ikkagi, et äkki sinimustvalge lipu lugu jääb minu jaoks igavaks. Kõige motiveerivam oli mõni tuttav nimi näitlejate hulgas, kuigi häbiga pean tunnistama, et paljud nimed olid minu jaoks siiski võõrad. Eks natukene tekitas huvi ka see, et Merilin Kirbits, kes on Otepää Kultuurikeskuste loomejuht on selle lavastuse projektijuht ja hakkas juba varakult sotsiaalmeedias kavandatavat lavastust ning selle ettevalmistusi tutvustama. No kuidas ma siis ei lähe teatrisse, kui olen juba algusest peale näinud, kuidas Linnamäge talgupäeval koristati ja kuidas lavastus muudkui valmis. Peaaegu oleks nagu ise osake lavastuse valmimisprotsessist olnud. Kõige mõjuvam põhjus oli minu puhul ilmselt ilus ilm ja üks halenaljakas tööga seotud juhtum, mille maha laadimiseks vajasin ma teatrit.
Teistele annan soovituse, et minge ikka heade ootustega teatrisse. Tegemist on väga hea lavastusega. Ma plaanin teist korda ka vaatama minna, kui peaks vaba õhtu olema. Kuigi mulle meeldis vist üldine õhkkond ja lavastustervik rohkem, kui lavastuse erinevad osad eraldi, aga tervik ongi see, mis peab vaatajale mällu süüvima. Lavakujunduse eest annaksin kunstnik Maarja Pabunenile 9 punkti 10-st. Multšine mänguplats, millel hulgaliselt puupakke, mida enamasti küll kasutatakse istumiseks, kuid mis sobivad edukalt ka kuuskede aluseks. Tagaseinaks tihe kuusehekk, millest kummalgi pool puuriit. Minu arvates võiksid kõik vabas looduses olevad lavad nii looduslähedased olla. Kuigi pakud olid kenasti lõigatud ja ka neil olevad kuused nägid veidi esinduslikumad välja, kui keskmisest metsast leida võib, jäi siiski mulje looduslikkusest. Kohati nii looduslikust keskkonnast, et prožektorid tundusid minu jaoks liigsete võõrkehadena. Samas andsid prožektorid mulje tulevikust samal ajal kui taevas oli looduslikult sinine ja ka maapind oli kaetud musta mullaga. Sisuliselt oli juba ilma etendust nägemata, ainult mängupaika nähes selge, miks lavastusel just selline pealkiri on.
Kuigi Erki Aule on päris hea teksti kokku kirjutanud ja aeg-ajalt oli mõnda head lauset kuulda, siis need kõige olulisemad laused on minu meelest lavastuse Facebooki lehel välja toodud ning midagi muud mulle tekstist meelde ei jäänud. Ehk siis minu jaoks oli lavastuse tekst nagu filmitreiler, kus kõik paremad kohad on juba enne reklaamis ära näidatud ja filmi vaadates, selgub et tegemist polegi teab mis hea linateosega. Dokumentaallavastuses ei saagi väga palju nalja teha, aga ma oleksin veidi mitmekihilisemat teksti tahtnud. Minu jaoks jäi kõik praegu väga pealiskaudseks ja ühemõtteliseks. Või ei saanud ma teksti sügavamõttelisusest lihtsalt aru ja ei pööranud tekstile piisavalt tähelepanu, sest mu tähelepanu köitsid teised lavastuselemendid.
Näiteks muusika. Selline tunne, nagu ma oleksin varem koopas elanud, et ma pole folktroonikaansambel Oopusest mitte midagi kuulnud. See oli võimas, mida nad tegid. Kui ma nende lugusid nüüd internetiavarustest kuulan, siis pole see pooltki nii võimas elamus. Aga Mari Meentalo torupilli mäng kohe etenduse alguses tõi kananaha ihule, sest see oli nii võimas. Kuigi elektroonika on tulevikuga rohkem seotud, siis torupill sobis muistsele Linnamäele kui rusikas silmaauku. Selleks, et seda võimsat emotsiooni mõista, peab seda ise kogema. Minu meelest andis Oopuse tehtud helikujundus kogu lavastusele hoopis arhailisema mõõtme ja ma unustasin end vahel ainiti Mari Meentalot vaatama, mitte ei vaadanud laval tegutsevaid näitlejaid.
Suurepärast muusikalist elamust pakkus ka Otepää koor Merle Soonbergi juhatusel. Mul tekkis kohati tunne, justkui oleksin ma laulupeol. Eriti süvendas laulupeo tunnet etenduse lõpus kõlanud laul “Eesti lipp”, mil kogu publik püsti tõusis ja kaasa laulma hakkas. Täiesti võimas tunne. Kuigi ma pole Balti ketis osalenud, siis mingil hetkel leidsin end mõttelt, et kas selline oligi siis see tunne Balti ketis seista. Teate seda tunnet, et me kõik oleme üks suur ja sõbralik rahvas, kes on ainult ühe asja eest väljas – kaitsta oma lippu, sest see on meie identiteet? Kui ei tea, siis soovitan sammud Otepää poole seada.
Kindlasti paneb lavastus inimesed natukene rohkem sellele mõtlema, miks meil peab üldse oma lipp olema ja miks ei piisa meile näiteks kuldsete tähtedega sinisest Euroopa Liidu lipust. Või sellele, kui raske on meie lipu saatus üldse olnud ja miks me peaksime oma lippu tähtsustama ning ka endale kui unikaalsele rahvusele rohkem tähelepanu pöörama. Äkki oleks aeg poliitikute ja valitsuse kirumine ära lõpetada ning ise midagi oma rahvustunde näitamiseks ära teha? Või peaks oma lastele seletama, mida tähendab eestlaseks olemine ja eestlaseks jäämine. Kuigi ma olen noor inimene, siis mul on kahju selelst, kuidas minust veel nooremad inimesed meie ilusat emakeelt ingliskeelsete väljenditega “rikastavad”. Äkki, kui noored viia lavastust vaatama ja nad mõistavad, mida tähendab eestlaseks olemine (sest Karl August Hermanni nimeline tegelane seletab seda oma tütrele väga kenasti), siis lõpeb see keele solkimine ka ära.
Üldse tundub mulle, et lavastus aitab meil oma eelkäijaid ning nende kannatusi paremini mõista. Samas saame ehk ka ise ühtteist kõrva taha panna, kuidas oma abikaasaga pikalt õnnelikult abielus olla või kuidas jääda endale kindlaks kui riik sulle ülekohut teeb. Kes tahab ja näeb, see leiab mitmeid paralleele meie tänapäevase ühiskonnaga.
Näitlejatest kedagi kohe väga eriliselt välja tuua ei oskagi. Lavastaja on teinud head tööd ja osanud kõik näitlejad ühtse ansamblina mängima panna. Kuna ma Merilin Kirbitsat ja Rauno Kaibiainenit tean põhiliselt improteater IMPEERIUM-I etendustest, siis neid oli veidi harjumatum kindlas rollis näha. Ma pole kindel, kas teised inimesed olid ka samas seisus, või mitte. Igatahes kui Merilin Kirbits päris mitmes kohas naerma hakkas (mul pole õrna aimu ka, kas see oli kogemata välja lipsanud near või täiesti taotluslik), siis hakkas ka publik naerma. Justkui nad viibiksid improteatri etendusel, kus näitleja ise naerab selle üle, et talle teeb improviseerimine nalja. Mina enamasti nendes stseenides midagi naljakat küll ei näinud ja polnud see tekst ja situatsioon ka minu meelest selline, et tegelane peaks naerma hakkama. Seega on see minu jaoks kõige suurem müsteerium. Aga teised näitlejad ei jäänud mitte millegi nii erilisega silma, et ma seda nüüd kolm päeva hiljem mäletaksin. Ilmselt on see tingitud sellest, et muusika ja kostüümid varjutasid mu tähelepanu ja ma olen lihtsalt terviku lummuses. Ikka veel.
Kostüümidest ma vist polegi veel rääkinud. Iseenesest olid kostüümid täitsa tavalised ja ajastule omased. Mulle lihtsalt need ärkamisaegsed naiste pikad seelikud ja kõrge kaelusega ning rüüsidega pluusid nii jubedalt meeldivad. Seetõttu tundus mulle, et Miina ja Paula olid eriti suursugused. Mulle meeldib, kui kostüümid on autentsed, mitte mingi odav koopia. Seega plusspunktid minu poolt.
Ja mis suvelavastus see oleks, kui vabas õhus ei kasutataks mõnda põrisevat sõiduvahendit. Otepää Linnamäel võib näha lausa ühte nelja- ja ühte kolmerattalist Nõukogude ajast pärinevat sõiduvahendit. Seega saavad ka tehnikahuvilised oma retrohõngulise elamuse kätte. Mulle küll meenus mõlema masinaga mu lapsepõlv (ja ma pole Nõukogude aja inimene).
Mina soovitan väga soojalt Otepääle minna. Soovitan kohe veidi varem minna, et enne etendust Otepää Linnamäge ja sealseid linnuse varemeid uurida ning kohalikku Nuustaku käsitööõlut ja värsket hapukurki mekkida.

Autor: Erki Aule
Lavastaja: Peep Maasik
Kunstnik: Maarja Pabunen
Helikujundaja: Ott Kartau
Valguskujundaja: Aleksander Sproghis
Koreograaf: Egely Pruuli
Videokunstnik: Kärt Petser
Mängisid:
Rauno Kaibiainen – Aleksander Mõtus; Karl Aun
Jüri Vlassov – Aleksander Aun
Veikko Täär – Rektor; Lossman
Ott Kartau – Karl August Hermann; Raadiohääl
Lauri Kink – Johannes
Merilin Kirbits – Paula Hermann
Mari Anton – Miina Hermann
Loore All – Salme

Lisaks folktroonikaansambel Oopus (Mari Meentalo, Johannes Ahun, Aleksander Sproghis) ja Otepää koor (Kati Arkmann, Pille-Riin Merilo, Geir Kudu, Piia Pärn, Heidi Soonberg, Pille Plinte, Annela Jürgenson, Merle Soonberg, Taavi Koppel, Ilmo Tamm, Kalev Kirbits, Karl August Soonberg, Andres Aps, Andrus Maileht, Ken Arula)

PS! Viimased etendused toimuvad 9. ja 10. juunil kell 20.

* – päisepilt pärineb lavastuse Facebooki leheküljelt ja foto autoriks on Adam Illingworth