Kuvatud on postitused sildiga Erki Aule. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Erki Aule. Kuva kõik postitused

28/02/2026

Mr. Greeni külaline

 27. veebruaril 2026 TEMUFI teatris

Foto: Kevin Kohjus

Olles viimasel ajal teatris väga palju pettuma pidanud, hakkasin veidi ka eilset TEMUFI esietendusele minekut kartma, sest äkki ma sõidan Tartust Viljandisse lihtsalt selleks, et järjekordselt pettuda. Sisututvustuse põhjal lihtsalt kuidagi tundus, et lavastus pole päris “minu tassike teed”. Õnneks saan rõõmuga tõdeda, et eksisin korralikult ja tegemist on väga hea lavastusega ja ma hakkan lausa uskuma, et ikka osatakse häid lavastusi teha küll. Lavastus oli lausa nii hea, et mul tekkis juba teatris soov blogima hakata ja nii valmis üsna suur osa blogi algusest juba etenduse vaheajal.

Esimene emotsioon tekkis juba enne etenduse algust, kui saalis istudes lavakujundust vaatasin. Palju puitu – puidust uksed ja riiulid tagaplaanil, esiplaanil laud ja kaks tooli. Ühel pool riiulitel mõned raamatud ja teisel pool nõud, markeerides vastavalt lava kui elutuba ja kööki. Siin-seal ajalehed ja nipet-näpet asju veel. Kogu lavakujundus tekitas minus tunde justkui oleksin maal vanaema juures. Peamiselt oli puit see, mis selle  sooja ja koduse tunde lõi. Pean tunnistama, et olin isegi veidi pettunud kui selgus, et tegevus toimub New Yorgis. Lavakujunduse järgi oleks ma tegevuskohaks pakkunud üksildast talu metsade vahel.

Kui etendus oli mõned minutid kestnud, tekkis mul paratamatult paralleel Tom Ziegleri näidendiga “Grace & Glorie”. Tundus justkui ma vaataksin sama lugu ainult meeste esituses. Peamised sarnasused seisnesid selles, et mõlemas lavastuses elab eakas üksinda ja on end ülejäänud maailmast sisuliselt isoleerinud. Tema maailma “tungib sisse” noor vabatahtlik abistaja, kelle suhtes alguses vanem inimene tõrges on, kuid aja möödudes saavad nad lähedaseks ja hakkavad teineteisega rääkima ka rasketest teemadest. Kohati oli mul lausa tunne, et tänu Grace ja Glorie lavastusele suudan ma ka siin mingeid teatud teemasid ette aimata. Näiteks kui Ross (Silver Kaljula) esimest korda härra Greeni (Raivo Rüütel) juures olles telefoni kasutada tahtis, et sotsiaaltöötajale helistada, teadsin ma juba enne kui ta telefonini jõudis et see telefon kindlasti ei tööta. Ja nii oligi. Seega jäi mul üks nali naermata, sest minu jaoks polnud see üllatav. Aga kuidas Kaljula telefoni ja selle juhtmetega (tegemist oli kettaga telefoniga) mässas, oli siiski omajagu naljakas.

Muidugi pole tegemist kahe täpselt sama lavastusega, lihtsalt mõlemas lavastuses käsitletakse teemasid, mis on läbi aegade ühiskonnas olulised olnud ja need teemad lihtsalt muudavad lavastused näiliselt sarnaseks. Mõnes mõttes võib lavastuste sarnasuse põhjuseks olla ka see et mõlemad on kirjutatud 90ndatel. Ziegler kirjutas “Grace & Glorie” 1990. aastal ja Jeff Baron kirjutas “Mr. Greeni külalise” 1996. aastal. Kuigi 30+ aastat on vahepeal mööda läinud, on need samad teemad olulised ka tänapäeval ja ilmselt see on ka põhjus miks “Mr. Greeni külalist” praegu üle maailma nii palju mängitakse ja miks lavastus publikule meeldib. Kuna ma enamasti käin üksinda teatris, siis see tähendab et ma vaheajal reeglina kaaslasega juttu ei aja ja nii ma kuulengi paratamatult teiste külastajate vestluste katkeid. Eile tundus küll, et kõigile (isegi kriitikutele, kes minu lähedal istusid) laval nähtu meeldis ja TEMUFI on uue populaarse lavastuse endale mängukavva saanud.

Teater ise tutvustab oma kodulehel lavastust nii:  “Õnnetu juhuse tõttu satuvad kokku kaks meest: Ross Gardiner ja härra Green. Nad on elanud täiesti erinevaid elusid, neid huvitavad erinevad asjad, neil on omad mured. Nüüd nad kohtuvad. Mida sagedamini nad kokku saavad, seda rohkem saladusi, muresid ja varjatud unistusi päevavalgele tuleb. Need kohtumised muudavad mõlema mehe saatust. Sallimatusest saab mõistmine, mõistmisest andestus. Andestada suudab tugev inimene. Mis aga teeb inimese tugevaks? Oma nõrkuste tunnistamine. Endale. Teistele.” Tundub justkui väga sügavamõtteline ja filosoofiline lavastus. Minu meelest on see täpselt selline lavastus, mida teatris käies nautida. Igaüks saab tegelaste saatusele kaasa elada ja ehk isegi tõmmata paralleele enda eluga. Ma usun, et meil kõigil on kusagil mõni üksik vanem inimene, kellega me pole ammu suhelnud ja tema käekäigu vastu huvi tundnud. Samas pole kurbust ja mõtisklemist ka liiga palju ja leidub ka ohtralt koomilisi hetki kus kogu saal naerust rõkkab.

Näiteks stseen kus härra Green on kukkunud ja Ross leiab ta ning abistab vanahärrat tualetti minekul. WC ukse taha jõudes küsib Ross umbes midagi sellist, et kas ma tulen teiega kaasa. Kogu saalile tundus see hirmnaljakas. Mina sel hetkel ei naernud, sest haiglas töötades on see sama küsimus üsna suur osa argipäevarutiinist ja seega tundus see küsimus minu jaoks umbes sama tavaline nagu „Kuidas läheb?“. Küll aga tabasin end mõtlemast, et asjad mis ühele tunduvad tavalised võivad teisele tunduda humoorikad, sest inimesed ja nende kogemused on lihtsalt nii erinevad. Seega võib juhtuda, et mulle etendus meeldis, aga kusagil on keegi, kes ütleb et see oli kõige halvem asi mida ta üldse näinud on (loodetavasti siisk isellist inimest ei leidu). Sekund hiljem oli saal üsna tasane, aga mina naersin korralikult, sest härra Green oli üsna kaua vaikselt wc-s olnud ja Ross pani kõrva ukse juurde kontrollimaks kas kõik on seal ikka korras. Midagi, mis mulle tundus naljakas, sest selles oli äratundmist, et just nii teeme ka meie tööl, kui me oleme patsiendi üksinda wc-sse jätnud, aga samas ikkagi kardame et vaikus tähendab et midagi on juhtunud. See oli esimene kord etenduse jooksul kui ma sain aru, et tegelikult pole härra Greeni külastamine Rossi jaoks lihtsalt ühiskondlikult kasulik töö, vaid ta päriselt hoolibki härra Greenist.

Härra Green on paari kuu eest jäänud üksinda, peale seda kui tema naine suri. Naine oli olnud ka see, kes kodu koristas ja süüa tegi, seega on eakas härra Green sattunud üksinda jäädes segaduse keskele ja ega päris kindel ei ole ka see millest ta toitub. Nagu ütleb ka vanasõna, siis armastus käib toidu kaudu ja just koššer supp on see, millega Ross esialgu härra Greeni poolehoiu võidab, sest head toitu ei saa raisku lasta. Loo edenedes kiindub härra Green nooresse mehesse aga nii palju, et hakkab teda juba aeg-ajalt uksel ootama, kui kätte jõuab neljapäeva õhtu kell seitse, mil Ross peaks saabuma. Lõpuks usaldavad mehed teineteisele saladusi, mida paljud nende kohta ei tea ja üksteise toel leitakse nii mõnelegi eluraskusele lahendus ja tänu sellele saab lugu õnneliku lõpu. Et teistel oleks ikka huvitav teatris olla, ei hakka ma saladusi siinkohal avaldama. Aga lugu on kohati nii südamlik, et minul kiskus paaris kohas silma märjaks.

Koššer ilmselt andis juba vihje, et kuidagi on lugu juutidega seotud. Nimelt on mõlemad mehed juudid, aga lisaks sellele, et loos räägitakse juutide tagakiusamisest leiab lavastuses kõneainet ka teiste vähemusgruppide stereotüpiseerimine. Miks on see nii, et me näiteks taunime juutide tagakiusamist, aga samas kiusame ise samasoolisi? Miks üks grupp on justkui teistest tähtsam ja tundub et juutide kiusamine on hoopis teine asi kui samasooliste kiusamine? Tegelikult ei saa keegi seda valida kellena ta sünnib (nii usulises, soolises kui ka muus mõttes) ja me peaksime seda aktsepteerima kõikide puhul võrdselt. Lisaks keskendub lavastus ka põlvkondade erinevusele. Kuigi mõlemad mehed on juudid, siis nende nägemus maailma ja ka selle kohta kes on juut, on kardinaalselt erinevad. Näiteks kas juut on ainult see, kelle kõik esivanemad on juudid? Või on ka see inimene juut, kelle üks vanem on juut ja teine on ei ole juut? Kõik need küsimused on sellised, millega me tegelikult puutume tänapäeval igal pool kokku ja just see ongi ilmselt üks põhjustest miks Jeff Baroni näidend on üle maailma nii menukas. Ma loodan siiralt, et lavastus paneb meid rohkem nende teemade üle mõtlema ja veidi avatumalt suhtuma kõikidesse inimestesse, hoolimata sellest kuida nad end identifitseerivad, milline on nende usutunnistus või mis rahvusest nad on.

Lugu võib muidugi olla kui tahes hea, aga elama panevad selle laval siiski näitlejad koos lavastajaga. Siinkohal tundub, et Erki Aule lavastajana on leidnud head näitlejad ja seda näitlejate sünergiat oli laval näha ning tunda. Põhilised koomilised kohad olid samuti tingitud just näitlejate mängust, mitte niivõrd tekstist. Näiteks kuidas vaevaliselt liikuv härra Green väikeste kohmakate sammudega üle lava jooksis kui ta elevil oli. Kui tavaliselt kipub esietendus üsna rabe olema, sest näitlejad pole harjunud publikuga saalis, siis eilse esietenduse põhjal julgen küll öelda, et nii Silver Kaljula kui Raivo Rüütel tundsid end laval mugavalt ja mina ei pannud ühtegi ebakindlat hetke laval tähele. Nende kahe koosmängu oli laval igati nauditav vaadata ja pingelisemates stseenides oli tunne nagu vaataks tennisematši, kuidas teineteise pihta edasi-tagasi sõnu loobiti.

Kokkuvõttes julgen lavastust igati soovitada. Võib juhtuda, et ma lähen seda isegi veel kord vaatama. Minu usk hakkas juba kaduma, et teatrites polegi häid lavastusi või siis müüakse heade lavastuste piletid nii kiiresti välja, et sinna lihtsalt on raske löögile saada. TEMUFI on toonud välja väga hea lavastuse kuhu on pileteid veel saada ja soovitan kõigil seda võimalust kasutada seniks kuni sõna levib, et tegemist on hea lavastusega ja ka siin piletid otsa saavad.

 

Autor: Jeff Baron
Tõlkija: Peeter Volkonski
Lavastaja: Erki Aule
Kunstnik: Marje Sepp
Helilooja: Martin Aulis
Valguskujundaja: Peep Maasik
Osades:
Raivo Rüütel – Mr. Green
Silver Kaljula – Ross Gardiner

 

Rohkem infot lavastuse ja piletite kohta leiab TEMUFI koduleheküljelt.

07/06/2019

Taevas, muld ja tulevik

4. juunil 2019 Otepää Linnamäel



Käsi püsti, kellele meeldib kuum suvi? Mmmm, eriti need mõnusalt pikad, valged ja soojad suveõhtud koos hurmava päikeseloojangu ja taamalt kostva käo kukumisega. Ja kui sellesse sumedasse õhtusse veel üks hea kontsert või teatrietendus koos meeldiva seltskonna ning vaheajal nauditava maitseelamusega lisada, siis on minu meelest suveõhtu täiuslikult veedetud. Ilmselt ühinevad minu arvamusega veel paljud eestlased, sest mida lähemale suvi saabus, seda sagedamini leidsid inimesed siia blogisse tee just suvelavastuse kohta infot otsides.
Minu suvelavastuse hooaeg sai eriti pidulikult avatud 4. juunil Otepää Linnamäel koos Eesti lipu 135. aastapäevale pühendatud lavastusega. Tegelikult olen ka Estonia “West Side Story´t” ja Eesti Draamateatri “Isamaa pääsukesed” juba sel kevadel näinud, mida võib ka suvelavastuste alla liigitada, aga kuna neid mängitakse ikkagi teatrisaalis (või kultuurimajas), siis neid ma nö “klassikaliseks suvelavastuseks” ei loe.
Arvestades, et lavastust “Taevas, muld ja tulevik” mängitakse Otepääl ainult loetud korrad, siis soovitan postitust kiiresti lugeda, et soovi korral ikka jõuaks piletid ära osta. Ja piletid soovitan kõigil osta. Erki Aule vormis meie sinimustvalge lipu ajaloo näidendiks ja Peep Maasik pani selle loo lavale. Peamiselt keskendutakse ärkamisaegsele eestlustundele ja Eesti Üliõpilaste Seltsi sinimustvalge lipu loomisloole, kuid teemaks tuleb ka sinimustvalge lipu peitmine Nõukogude korra ajal. Et lugu päris ajalootunniks ei muutuks, on Erki Aule näidendit vürtsitanud inimsuhetega. Eriti palju näidatakse Aleksander Auna (Jüri Vlassov) ja kolhoosi vahelist vägikaikavedu ning Karl August Hermanni ja tema abikaasa Paula veidi ühekülgseks muutuvat armastust. Selle kohta mul teadmised puuduvad, kas inimesi puudutavad seigad on ka reaalselt juhtunud, või on tegemist Erki Aule fantaasiaga. Üldjoontes lipu lugu on ajalooliselt küll täpne.
Kui nüüd käsi südamele panna ja tunnistada, siis ma olin lavastuse suhtes veidi skeptiline. Kuigi ma olen hakanud järjest rohkem huvi tundma dokumentaallavastuste vastu, siis kartsin ikkagi, et äkki sinimustvalge lipu lugu jääb minu jaoks igavaks. Kõige motiveerivam oli mõni tuttav nimi näitlejate hulgas, kuigi häbiga pean tunnistama, et paljud nimed olid minu jaoks siiski võõrad. Eks natukene tekitas huvi ka see, et Merilin Kirbits, kes on Otepää Kultuurikeskuste loomejuht on selle lavastuse projektijuht ja hakkas juba varakult sotsiaalmeedias kavandatavat lavastust ning selle ettevalmistusi tutvustama. No kuidas ma siis ei lähe teatrisse, kui olen juba algusest peale näinud, kuidas Linnamäge talgupäeval koristati ja kuidas lavastus muudkui valmis. Peaaegu oleks nagu ise osake lavastuse valmimisprotsessist olnud. Kõige mõjuvam põhjus oli minu puhul ilmselt ilus ilm ja üks halenaljakas tööga seotud juhtum, mille maha laadimiseks vajasin ma teatrit.
Teistele annan soovituse, et minge ikka heade ootustega teatrisse. Tegemist on väga hea lavastusega. Ma plaanin teist korda ka vaatama minna, kui peaks vaba õhtu olema. Kuigi mulle meeldis vist üldine õhkkond ja lavastustervik rohkem, kui lavastuse erinevad osad eraldi, aga tervik ongi see, mis peab vaatajale mällu süüvima. Lavakujunduse eest annaksin kunstnik Maarja Pabunenile 9 punkti 10-st. Multšine mänguplats, millel hulgaliselt puupakke, mida enamasti küll kasutatakse istumiseks, kuid mis sobivad edukalt ka kuuskede aluseks. Tagaseinaks tihe kuusehekk, millest kummalgi pool puuriit. Minu arvates võiksid kõik vabas looduses olevad lavad nii looduslähedased olla. Kuigi pakud olid kenasti lõigatud ja ka neil olevad kuused nägid veidi esinduslikumad välja, kui keskmisest metsast leida võib, jäi siiski mulje looduslikkusest. Kohati nii looduslikust keskkonnast, et prožektorid tundusid minu jaoks liigsete võõrkehadena. Samas andsid prožektorid mulje tulevikust samal ajal kui taevas oli looduslikult sinine ja ka maapind oli kaetud musta mullaga. Sisuliselt oli juba ilma etendust nägemata, ainult mängupaika nähes selge, miks lavastusel just selline pealkiri on.
Kuigi Erki Aule on päris hea teksti kokku kirjutanud ja aeg-ajalt oli mõnda head lauset kuulda, siis need kõige olulisemad laused on minu meelest lavastuse Facebooki lehel välja toodud ning midagi muud mulle tekstist meelde ei jäänud. Ehk siis minu jaoks oli lavastuse tekst nagu filmitreiler, kus kõik paremad kohad on juba enne reklaamis ära näidatud ja filmi vaadates, selgub et tegemist polegi teab mis hea linateosega. Dokumentaallavastuses ei saagi väga palju nalja teha, aga ma oleksin veidi mitmekihilisemat teksti tahtnud. Minu jaoks jäi kõik praegu väga pealiskaudseks ja ühemõtteliseks. Või ei saanud ma teksti sügavamõttelisusest lihtsalt aru ja ei pööranud tekstile piisavalt tähelepanu, sest mu tähelepanu köitsid teised lavastuselemendid.
Näiteks muusika. Selline tunne, nagu ma oleksin varem koopas elanud, et ma pole folktroonikaansambel Oopusest mitte midagi kuulnud. See oli võimas, mida nad tegid. Kui ma nende lugusid nüüd internetiavarustest kuulan, siis pole see pooltki nii võimas elamus. Aga Mari Meentalo torupilli mäng kohe etenduse alguses tõi kananaha ihule, sest see oli nii võimas. Kuigi elektroonika on tulevikuga rohkem seotud, siis torupill sobis muistsele Linnamäele kui rusikas silmaauku. Selleks, et seda võimsat emotsiooni mõista, peab seda ise kogema. Minu meelest andis Oopuse tehtud helikujundus kogu lavastusele hoopis arhailisema mõõtme ja ma unustasin end vahel ainiti Mari Meentalot vaatama, mitte ei vaadanud laval tegutsevaid näitlejaid.
Suurepärast muusikalist elamust pakkus ka Otepää koor Merle Soonbergi juhatusel. Mul tekkis kohati tunne, justkui oleksin ma laulupeol. Eriti süvendas laulupeo tunnet etenduse lõpus kõlanud laul “Eesti lipp”, mil kogu publik püsti tõusis ja kaasa laulma hakkas. Täiesti võimas tunne. Kuigi ma pole Balti ketis osalenud, siis mingil hetkel leidsin end mõttelt, et kas selline oligi siis see tunne Balti ketis seista. Teate seda tunnet, et me kõik oleme üks suur ja sõbralik rahvas, kes on ainult ühe asja eest väljas – kaitsta oma lippu, sest see on meie identiteet? Kui ei tea, siis soovitan sammud Otepää poole seada.
Kindlasti paneb lavastus inimesed natukene rohkem sellele mõtlema, miks meil peab üldse oma lipp olema ja miks ei piisa meile näiteks kuldsete tähtedega sinisest Euroopa Liidu lipust. Või sellele, kui raske on meie lipu saatus üldse olnud ja miks me peaksime oma lippu tähtsustama ning ka endale kui unikaalsele rahvusele rohkem tähelepanu pöörama. Äkki oleks aeg poliitikute ja valitsuse kirumine ära lõpetada ning ise midagi oma rahvustunde näitamiseks ära teha? Või peaks oma lastele seletama, mida tähendab eestlaseks olemine ja eestlaseks jäämine. Kuigi ma olen noor inimene, siis mul on kahju selelst, kuidas minust veel nooremad inimesed meie ilusat emakeelt ingliskeelsete väljenditega “rikastavad”. Äkki, kui noored viia lavastust vaatama ja nad mõistavad, mida tähendab eestlaseks olemine (sest Karl August Hermanni nimeline tegelane seletab seda oma tütrele väga kenasti), siis lõpeb see keele solkimine ka ära.
Üldse tundub mulle, et lavastus aitab meil oma eelkäijaid ning nende kannatusi paremini mõista. Samas saame ehk ka ise ühtteist kõrva taha panna, kuidas oma abikaasaga pikalt õnnelikult abielus olla või kuidas jääda endale kindlaks kui riik sulle ülekohut teeb. Kes tahab ja näeb, see leiab mitmeid paralleele meie tänapäevase ühiskonnaga.
Näitlejatest kedagi kohe väga eriliselt välja tuua ei oskagi. Lavastaja on teinud head tööd ja osanud kõik näitlejad ühtse ansamblina mängima panna. Kuna ma Merilin Kirbitsat ja Rauno Kaibiainenit tean põhiliselt improteater IMPEERIUM-I etendustest, siis neid oli veidi harjumatum kindlas rollis näha. Ma pole kindel, kas teised inimesed olid ka samas seisus, või mitte. Igatahes kui Merilin Kirbits päris mitmes kohas naerma hakkas (mul pole õrna aimu ka, kas see oli kogemata välja lipsanud near või täiesti taotluslik), siis hakkas ka publik naerma. Justkui nad viibiksid improteatri etendusel, kus näitleja ise naerab selle üle, et talle teeb improviseerimine nalja. Mina enamasti nendes stseenides midagi naljakat küll ei näinud ja polnud see tekst ja situatsioon ka minu meelest selline, et tegelane peaks naerma hakkama. Seega on see minu jaoks kõige suurem müsteerium. Aga teised näitlejad ei jäänud mitte millegi nii erilisega silma, et ma seda nüüd kolm päeva hiljem mäletaksin. Ilmselt on see tingitud sellest, et muusika ja kostüümid varjutasid mu tähelepanu ja ma olen lihtsalt terviku lummuses. Ikka veel.
Kostüümidest ma vist polegi veel rääkinud. Iseenesest olid kostüümid täitsa tavalised ja ajastule omased. Mulle lihtsalt need ärkamisaegsed naiste pikad seelikud ja kõrge kaelusega ning rüüsidega pluusid nii jubedalt meeldivad. Seetõttu tundus mulle, et Miina ja Paula olid eriti suursugused. Mulle meeldib, kui kostüümid on autentsed, mitte mingi odav koopia. Seega plusspunktid minu poolt.
Ja mis suvelavastus see oleks, kui vabas õhus ei kasutataks mõnda põrisevat sõiduvahendit. Otepää Linnamäel võib näha lausa ühte nelja- ja ühte kolmerattalist Nõukogude ajast pärinevat sõiduvahendit. Seega saavad ka tehnikahuvilised oma retrohõngulise elamuse kätte. Mulle küll meenus mõlema masinaga mu lapsepõlv (ja ma pole Nõukogude aja inimene).
Mina soovitan väga soojalt Otepääle minna. Soovitan kohe veidi varem minna, et enne etendust Otepää Linnamäge ja sealseid linnuse varemeid uurida ning kohalikku Nuustaku käsitööõlut ja värsket hapukurki mekkida.

Autor: Erki Aule
Lavastaja: Peep Maasik
Kunstnik: Maarja Pabunen
Helikujundaja: Ott Kartau
Valguskujundaja: Aleksander Sproghis
Koreograaf: Egely Pruuli
Videokunstnik: Kärt Petser
Mängisid:
Rauno Kaibiainen – Aleksander Mõtus; Karl Aun
Jüri Vlassov – Aleksander Aun
Veikko Täär – Rektor; Lossman
Ott Kartau – Karl August Hermann; Raadiohääl
Lauri Kink – Johannes
Merilin Kirbits – Paula Hermann
Mari Anton – Miina Hermann
Loore All – Salme

Lisaks folktroonikaansambel Oopus (Mari Meentalo, Johannes Ahun, Aleksander Sproghis) ja Otepää koor (Kati Arkmann, Pille-Riin Merilo, Geir Kudu, Piia Pärn, Heidi Soonberg, Pille Plinte, Annela Jürgenson, Merle Soonberg, Taavi Koppel, Ilmo Tamm, Kalev Kirbits, Karl August Soonberg, Andres Aps, Andrus Maileht, Ken Arula)

PS! Viimased etendused toimuvad 9. ja 10. juunil kell 20.

* – päisepilt pärineb lavastuse Facebooki leheküljelt ja foto autoriks on Adam Illingworth