4. juunil 2019 Otepää Linnamäel
Käsi püsti, kellele meeldib kuum suvi? Mmmm, eriti
need mõnusalt pikad, valged ja soojad suveõhtud koos hurmava päikeseloojangu ja
taamalt kostva käo kukumisega. Ja kui sellesse sumedasse õhtusse veel üks hea
kontsert või teatrietendus koos meeldiva seltskonna ning vaheajal nauditava
maitseelamusega lisada, siis on minu meelest suveõhtu täiuslikult veedetud. Ilmselt
ühinevad minu arvamusega veel paljud eestlased, sest mida lähemale suvi saabus,
seda sagedamini leidsid inimesed siia blogisse tee just suvelavastuse kohta
infot otsides.
Minu suvelavastuse hooaeg sai eriti pidulikult
avatud 4. juunil Otepää Linnamäel koos Eesti lipu 135. aastapäevale pühendatud
lavastusega. Tegelikult olen ka Estonia “West Side Story´t” ja Eesti
Draamateatri “Isamaa pääsukesed” juba sel kevadel näinud, mida võib ka
suvelavastuste alla liigitada, aga kuna neid mängitakse ikkagi teatrisaalis
(või kultuurimajas), siis neid ma nö “klassikaliseks suvelavastuseks” ei loe.
Arvestades, et lavastust “Taevas, muld ja tulevik”
mängitakse Otepääl ainult loetud korrad, siis soovitan postitust kiiresti
lugeda, et soovi korral ikka jõuaks piletid ära osta. Ja piletid soovitan
kõigil osta. Erki Aule vormis meie sinimustvalge lipu ajaloo näidendiks ja Peep
Maasik pani selle loo lavale. Peamiselt keskendutakse ärkamisaegsele
eestlustundele ja Eesti Üliõpilaste Seltsi sinimustvalge lipu loomisloole, kuid
teemaks tuleb ka sinimustvalge lipu peitmine Nõukogude korra ajal. Et lugu
päris ajalootunniks ei muutuks, on Erki Aule näidendit vürtsitanud
inimsuhetega. Eriti palju näidatakse Aleksander Auna (Jüri Vlassov) ja kolhoosi
vahelist vägikaikavedu ning Karl August Hermanni ja tema abikaasa Paula veidi ühekülgseks
muutuvat armastust. Selle kohta mul teadmised puuduvad, kas inimesi puudutavad
seigad on ka reaalselt juhtunud, või on tegemist Erki Aule fantaasiaga. Üldjoontes
lipu lugu on ajalooliselt küll täpne.
Kui nüüd käsi südamele panna ja tunnistada, siis ma
olin lavastuse suhtes veidi skeptiline. Kuigi ma olen hakanud järjest rohkem
huvi tundma dokumentaallavastuste vastu, siis kartsin ikkagi, et äkki
sinimustvalge lipu lugu jääb minu jaoks igavaks. Kõige motiveerivam oli mõni
tuttav nimi näitlejate hulgas, kuigi häbiga pean tunnistama, et paljud nimed
olid minu jaoks siiski võõrad. Eks natukene tekitas huvi ka see, et Merilin
Kirbits, kes on Otepää Kultuurikeskuste loomejuht on selle lavastuse
projektijuht ja hakkas juba varakult sotsiaalmeedias kavandatavat lavastust
ning selle ettevalmistusi tutvustama. No kuidas ma siis ei lähe teatrisse, kui
olen juba algusest peale näinud, kuidas Linnamäge talgupäeval koristati ja
kuidas lavastus muudkui valmis. Peaaegu oleks nagu ise osake lavastuse
valmimisprotsessist olnud. Kõige mõjuvam põhjus oli minu puhul ilmselt ilus ilm
ja üks halenaljakas tööga seotud juhtum, mille maha laadimiseks vajasin ma
teatrit.
Teistele annan soovituse, et minge ikka heade
ootustega teatrisse. Tegemist on väga hea lavastusega. Ma plaanin teist korda
ka vaatama minna, kui peaks vaba õhtu olema. Kuigi mulle meeldis vist üldine
õhkkond ja lavastustervik rohkem, kui lavastuse erinevad osad eraldi, aga
tervik ongi see, mis peab vaatajale mällu süüvima. Lavakujunduse eest annaksin
kunstnik Maarja Pabunenile 9 punkti 10-st. Multšine mänguplats, millel
hulgaliselt puupakke, mida enamasti küll kasutatakse istumiseks, kuid mis
sobivad edukalt ka kuuskede aluseks. Tagaseinaks tihe kuusehekk, millest
kummalgi pool puuriit. Minu arvates võiksid kõik vabas looduses olevad lavad
nii looduslähedased olla. Kuigi pakud olid kenasti lõigatud ja ka neil olevad
kuused nägid veidi esinduslikumad välja, kui keskmisest metsast leida võib, jäi
siiski mulje looduslikkusest. Kohati nii looduslikust keskkonnast, et
prožektorid tundusid minu jaoks liigsete võõrkehadena. Samas andsid prožektorid
mulje tulevikust samal ajal kui taevas oli looduslikult sinine ja ka maapind
oli kaetud musta mullaga. Sisuliselt oli juba ilma etendust nägemata, ainult
mängupaika nähes selge, miks lavastusel just selline pealkiri on.
Kuigi Erki Aule on päris hea teksti kokku
kirjutanud ja aeg-ajalt oli mõnda head lauset kuulda, siis need kõige
olulisemad laused on minu meelest lavastuse Facebooki lehel välja toodud ning
midagi muud mulle tekstist meelde ei jäänud. Ehk siis minu jaoks oli lavastuse
tekst nagu filmitreiler, kus kõik paremad kohad on juba enne reklaamis ära
näidatud ja filmi vaadates, selgub et tegemist polegi teab mis hea linateosega.
Dokumentaallavastuses ei saagi väga palju nalja teha, aga ma oleksin veidi
mitmekihilisemat teksti tahtnud. Minu jaoks jäi kõik praegu väga pealiskaudseks
ja ühemõtteliseks. Või ei saanud ma teksti sügavamõttelisusest lihtsalt aru ja
ei pööranud tekstile piisavalt tähelepanu, sest mu tähelepanu köitsid teised
lavastuselemendid.
Näiteks muusika. Selline tunne, nagu ma oleksin
varem koopas elanud, et ma pole folktroonikaansambel Oopusest mitte midagi
kuulnud. See oli võimas, mida nad tegid. Kui ma nende lugusid nüüd
internetiavarustest kuulan, siis pole see pooltki nii võimas elamus. Aga Mari Meentalo
torupilli mäng kohe etenduse alguses tõi kananaha ihule, sest see oli nii
võimas. Kuigi elektroonika on tulevikuga rohkem seotud, siis torupill sobis
muistsele Linnamäele kui rusikas silmaauku. Selleks, et seda võimsat emotsiooni
mõista, peab seda ise kogema. Minu meelest andis Oopuse tehtud helikujundus
kogu lavastusele hoopis arhailisema mõõtme ja ma unustasin end vahel ainiti
Mari Meentalot vaatama, mitte ei vaadanud laval tegutsevaid näitlejaid.
Suurepärast muusikalist elamust pakkus ka Otepää
koor Merle Soonbergi juhatusel. Mul tekkis kohati tunne, justkui oleksin ma
laulupeol. Eriti süvendas laulupeo tunnet etenduse lõpus kõlanud laul “Eesti
lipp”, mil kogu publik püsti tõusis ja kaasa laulma hakkas. Täiesti võimas
tunne. Kuigi ma pole Balti ketis osalenud, siis mingil hetkel leidsin end
mõttelt, et kas selline oligi siis see tunne Balti ketis seista. Teate seda
tunnet, et me kõik oleme üks suur ja sõbralik rahvas, kes on ainult ühe asja
eest väljas – kaitsta oma lippu, sest see on meie identiteet? Kui ei tea, siis
soovitan sammud Otepää poole seada.
Kindlasti paneb lavastus inimesed natukene rohkem
sellele mõtlema, miks meil peab üldse oma lipp olema ja miks ei piisa meile
näiteks kuldsete tähtedega sinisest Euroopa Liidu lipust. Või sellele, kui
raske on meie lipu saatus üldse olnud ja miks me peaksime oma lippu tähtsustama
ning ka endale kui unikaalsele rahvusele rohkem tähelepanu pöörama. Äkki oleks
aeg poliitikute ja valitsuse kirumine ära lõpetada ning ise midagi oma rahvustunde
näitamiseks ära teha? Või peaks oma lastele seletama, mida tähendab eestlaseks olemine
ja eestlaseks jäämine. Kuigi ma olen noor inimene, siis mul on kahju selelst,
kuidas minust veel nooremad inimesed meie ilusat emakeelt ingliskeelsete
väljenditega “rikastavad”. Äkki, kui noored viia lavastust vaatama ja nad mõistavad,
mida tähendab eestlaseks olemine (sest Karl August Hermanni nimeline tegelane
seletab seda oma tütrele väga kenasti), siis lõpeb see keele solkimine ka ära.
Üldse tundub mulle, et lavastus aitab meil oma eelkäijaid
ning nende kannatusi paremini mõista. Samas saame ehk ka ise ühtteist kõrva
taha panna, kuidas oma abikaasaga pikalt õnnelikult abielus olla või kuidas
jääda endale kindlaks kui riik sulle ülekohut teeb. Kes tahab ja näeb, see
leiab mitmeid paralleele meie tänapäevase ühiskonnaga.
Näitlejatest kedagi kohe väga eriliselt välja tuua
ei oskagi. Lavastaja on teinud head tööd ja osanud kõik näitlejad ühtse
ansamblina mängima panna. Kuna ma Merilin Kirbitsat ja Rauno Kaibiainenit tean
põhiliselt improteater IMPEERIUM-I etendustest, siis neid oli veidi harjumatum kindlas
rollis näha. Ma pole kindel, kas teised inimesed olid ka samas seisus, või
mitte. Igatahes kui Merilin Kirbits päris mitmes kohas naerma hakkas (mul pole
õrna aimu ka, kas see oli kogemata välja lipsanud near või täiesti taotluslik),
siis hakkas ka publik naerma. Justkui nad viibiksid improteatri etendusel, kus
näitleja ise naerab selle üle, et talle teeb improviseerimine nalja. Mina
enamasti nendes stseenides midagi naljakat küll ei näinud ja polnud see tekst
ja situatsioon ka minu meelest selline, et tegelane peaks naerma hakkama. Seega
on see minu jaoks kõige suurem müsteerium. Aga teised näitlejad ei jäänud mitte
millegi nii erilisega silma, et ma seda nüüd kolm päeva hiljem mäletaksin.
Ilmselt on see tingitud sellest, et muusika ja kostüümid varjutasid mu tähelepanu
ja ma olen lihtsalt terviku lummuses. Ikka veel.
Kostüümidest ma vist polegi veel rääkinud. Iseenesest
olid kostüümid täitsa tavalised ja ajastule omased. Mulle lihtsalt need
ärkamisaegsed naiste pikad seelikud ja kõrge kaelusega ning rüüsidega pluusid
nii jubedalt meeldivad. Seetõttu tundus mulle, et Miina ja Paula olid eriti
suursugused. Mulle meeldib, kui kostüümid on autentsed, mitte mingi odav
koopia. Seega plusspunktid minu poolt.
Ja mis suvelavastus see oleks, kui vabas õhus ei
kasutataks mõnda põrisevat sõiduvahendit. Otepää Linnamäel võib näha lausa ühte
nelja- ja ühte kolmerattalist Nõukogude ajast pärinevat sõiduvahendit. Seega
saavad ka tehnikahuvilised oma retrohõngulise elamuse kätte. Mulle küll meenus
mõlema masinaga mu lapsepõlv (ja ma pole Nõukogude aja inimene).
Mina soovitan väga soojalt Otepääle minna. Soovitan
kohe veidi varem minna, et enne etendust Otepää Linnamäge ja sealseid linnuse
varemeid uurida ning kohalikku Nuustaku käsitööõlut ja värsket hapukurki
mekkida.
Autor:
Erki Aule
Lavastaja:
Peep Maasik
Kunstnik:
Maarja Pabunen
Helikujundaja:
Ott Kartau
Valguskujundaja:
Aleksander Sproghis
Koreograaf:
Egely Pruuli
Videokunstnik:
Kärt Petser
Mängisid:
Rauno
Kaibiainen – Aleksander Mõtus; Karl Aun
Jüri
Vlassov – Aleksander Aun
Veikko
Täär – Rektor; Lossman
Ott
Kartau – Karl August Hermann; Raadiohääl
Lauri
Kink – Johannes
Merilin
Kirbits – Paula Hermann
Mari
Anton – Miina Hermann
Loore
All – Salme
Lisaks folktroonikaansambel Oopus (Mari Meentalo,
Johannes Ahun, Aleksander Sproghis) ja Otepää koor (Kati Arkmann, Pille-Riin
Merilo, Geir Kudu, Piia Pärn, Heidi Soonberg, Pille Plinte, Annela Jürgenson,
Merle Soonberg, Taavi Koppel, Ilmo Tamm, Kalev Kirbits, Karl August Soonberg,
Andres Aps, Andrus Maileht, Ken Arula)
PS!
Viimased etendused toimuvad 9. ja 10. juunil kell 20.
* – päisepilt pärineb lavastuse Facebooki
leheküljelt ja foto autoriks on Adam Illingworth
