teisipäev, 28. august 2018

Eestirand. Lootuse kursil

25.augustil 2018 Prangli saare sadamakuuris



Ma tegelikult ei teagi, kas sel korral kirjutan ma rohkem teatri- või reisiblogi. Ilmselt tulevad mõlemad läbisegi, aga ma loodan, et teatriaustajad annavad selle andeks. Sest kui sa lähed teise Eesti otsa, mida Prangli saar kahtlemata on, teatrisse, siis on päris kindel, et teater tuleb ka väikese saareekskursiooniga ühendada. Ja kuna kogu eelnev päev saarel (ja reis saarele ning tagasi mandrile) mõjutas tugevalt minu emotsioone, siis jagangi sel korral blogis ka veidi reisimuljeid.
Kõige õigem on vist alustada sellest, et kui ma kunagi kevadel või suve alguses suvelavastuste ülevaadet tegin, siis jäi „Eestirand. Lootuse kursil“ lavastus mulle kohe oma plakatiga silma. Ilus roosades ja sinistes toonides päikeseloojang merel. Ja ma tundsin kohe, et seda lavastust tahaksin ma näha. Kui see ainult nii kaugel ei toimuks. Pean tunnistama, et ega ma tol korral plakati vaatamisest väga kaugemale ei jõudnud. Sisuga vist tutvusin nii palju, et sain aru, et lavastus on pühendatud EV 100 tähtpäevale ja on mingit moodi ikkagi merega seotud. Seega võis isegi vaatama minekule mõelda. Aga sellest asja ikkagi ei saanud.
See on plakatil olnud ilus loojangupilt, mis mind lavastuse poole meelitas. Pilt on pärit Prangli Reiside lehelt.
Suvi läks aga nii kiiresti, mõtlemisest kaugemale ma ei jõudnudki. Kuni mulle kirjutasid Prangli Reisid, kes pakkusid võimalust sõita Pranglile teatrisse. Mis mul selle võimaluse vastu olla sai? Eriti kui arvestada seda, et sain neilt ka väikesed soovitused, kuidas enne teatrit saarel vaba aega veeta. Kuigi mul on teatriblogi, siis soovitan täiesti julgelt Prangli Reiside poole pöörduda, kui Te soovite näiteks Prangli saarega tutvuma minna. Kui keegi arvab, et see postitus on nende poolt kinni makstud, siis ütlen kohe ära, et nende poolt sain tasuta ainult teatripileti. Transport saarele ja tagasi ning kõik muud kulud katsin omast taskust. Seega põhinevad kõik soovitused täiesti minu enda vabast tahtest. Kõik need Prangli Reiside töötajad, kellega mina saarel (ja ka mandril) kokku puutusin olid igati toredad naised ja väga minu tüüpi inimesed. Just sellised, kellega ma julgeksin luurele minna, vähemalt Prangli saarele kindlasti. Just seepärast ma neid ka soovitan. 
Kuna 25.august oli Pranglile minekuks väga populaarne päev (ilmselt mängis siin rolli lisaks etendusele ka muinastulede öö), siis sain piletid lisalaevale Stefani, mis pidi hommikul kell 9.00 Leppneeme sadamast väljuma. Selgus, aga et põhipraamil Wrangö on tehniline rike ja nii pidid väiksemad alused kõik Wrangö reisijad ka saarele ja sealt tagasi toimetama. Seega nihkus Stefani väljumine 8.30 peale. Ma pean tunnistama, et ma polnud selle üle kuigi rõõmus, sest ma teadsin, et mul on vaja pikk maa maha sõita, et Leppneemele jõuda. Tartust oleks ka päris pikk maa olnud, aga ma asusin sel korral teele Läänemaalt Dirhamist. See tähendas, aga hommikul kell 5 ärkamist ja juba enne kella 6 olin ma autoroolis, et Dirhamist Leppneemele jõuda. Umbes 2h autosõitu ja olingi kohal. Stefani väljumine venis natukene ja nii asusimegi umbes kell 8.45 Prangli poole teele. Veidi rohkem kui tunnikene meresõitu ja peale mõningaid laineid, olimegi Pranglil. Kindlasti oli väikese Stefaniga merereis oluliselt meeleolukam, kui suure Wrangöga. Eks alguses tegid lained (mis järgnevate päevade lainetusega võrreldes olid, väga väikesed) ikka natukene seest õõnsaks, aga üldiselt sain kinnitust, et merehaigust mul kohe kindlasti pole. Ja tahaks aina veel ja veel merele minna. Muuseas Prangli saarelt saab spetsiaalset merehaiguse vastast jooki - kuldjuureviina ka osta.
Laev Stefani, mis meid Pranglile viis.
Võib öelda, et ma olin kergelt elevil, sest see oli minu esimene kokkupuude Prangliga. Eks ma veidi kartsin küll, et tegemist on väikese saarega ja teatrini on umbes neli tundi aega ja kuidas ma selle aja ära sisustan. Õnneks oli mul sõbranna kaasas ja etteruttavalt võib öelda, et aeg läks päris kiiresti. Esmalt tegime kohe sadamakohvikus väikese hommikusöögi (sest ärkamisest oli juba 5h möödas ja me polnud veel midagi söönud). Seejärel laenutasime rattad ja läksime saarega tutvuma. Tuleb välja, et saare osaliselt vägagi liivaste rannateede tõttu polnud see rattaga kulgemine pooltki nii kerge, nagu ma lootsin. Aga saare väiksust arvestades saime päris hea 12km pikkuse ringi ratastel tehtud. Ilmselt oleks saanud veelgi rohkem kilomeetreid koguda, aga natukene hakkas sellest liivas rattaga vänderdamisest isu täis saama. Vaatamisväärsustest jäid nii mõnedki asjad vaatamata, sest kõik viidad ei olnud täpsed ja nii me jõudsime väikse ekslemise järel peaaegu alati sinna, kuhu me ei planeerinud jõuda. Sellest on muidugi kahju, sest ma oleksin tahtnud ikkagi selle "Eestirand" laeva mälestusmärgi ära näha. Ehk kunagi õnnestub Pranglile uuesti matkama minna ja need vaatamisväärsused ära näha, mis end sel korral minu eest peita otsustasid.
Peale kahe tunnist ratta sõitu tutvusime turismiinfos kohaliku käsitööga ja ostsime mõned meened ka koju kaasa. Kuigi etenduse alguseni oli veel peaaegu 2 tundi aega, läks aeg siiski meeleolukalt. Kohati nii meeleolukalt, et hakkasin end juba päris kohalikuna tundma. Isegi saarel olevad koerad käitusid kõikide turistidega nii nagu me oleksime omad inimesed. Mis koertesse puutub, siis neid oli saarel palju ja kõik jooksid vabalt ringi. Kohati jäi mulje nagu koerad oleksid kogu saare omad, sest tihti võis neid koos erinevate majapidamiste juures näha. Polnud sellist asja nagu mandril, kus keegi vaatab kõõrdi kui su koer natukene sinust eemal ringi liigub. Ja need koerad olid sõbralikud, täpselt nagu ülejäänud saare rahvas. Või vähemalt need, kellega mina kokku puutusin. Kes arvab, et tahaks saarele minna, aga rattaga nii palju sõita ei taha, siis on võimalik saarega ka veoauto kastis ekskusiooni teha ja jalgsi saarel liigelda. Lisaks sadamas olevale kohvikule on saarel veel pood, saare-resto ja mõned väiksemad kodukohvikud, mis pakuvad turistidele kiirtoitu. Tegevust peaks seega jaguma.
Pilt, mida osad on ilmselt Instagramis või Facebookis juba näinud. Aga täpselt nii me saarel aega veetsimegi - kohalike alkohoolseid jooke turistidele reklaamides ja pildistades. Taamal paistabki see paadikuur, kus etendus toimus.
 Natukene langes mu tuju siis, kui ma kuulsin, et etendus hakkab pool tundi hiljem (ilmselt selle sama Wrangö rikke tõttu, sest väiksed laevad ei jõua õigeks ajaks kõiki inimesi saarele tuua). Mitte, et mul oleks saarel oleku vastu midagi olnud, aga ma olin arvestanud sellega, et Stefani läheb kell 17 tagasi mandrile ja ma olen umbes kell 18 mandril. Nimelt oli mul vaja kell 20.30 jälle Dirhamis olla. Kui siis teatrisaalis olles selgus, et etendus ei hakka ka kell 15, sest üks laev on veel vaja ära oodata, siis muutusin ma veidi ärevaks. Sellest oli aga kahju, sest see pidev mõtlemine, et mis kell nüüd laev väljub ja mis kell ta mandrile jõuab ja kas ma siis jõuan õigeks ajaks sihtpunkti, segas etenduse nautimist. Ja ma ei olnud ainus. Mitmed teisedki inimesed hakkasid arvestama, et kui laev väljub kell 17, et siis peavad nad poole etenduse pealt lahkuma. Ma siiski sain ikka aru, et laevad ootavad kõik ära ja ma sellele ei mõelnud, et ma nüüd saarele pean ööbima jääma. Samas ei süüdista ma mitte kedagi ja ma saan täiesti aru, et laeva tehniline rike pole mitte kellegi süü ja kõik osapooled andsid endast selles olukorras parima. Pigem on see kivi minu enda kapsaaeda, et ühele päevale ei tohi nii palju asju broneerida. 
Siiski võin etteruttavalt öelda, et lõpuks lahenes õhtu minu jaoks päris ilusasti. Jäin küll Dirhamisse umbes 15 minutit hiljaks, aga sellest ei olnud väga hullu midagi, sain seal siiski mõnusat päikeseloojangut, head toitu ja muinastulede ööd nautida. Minu eelis oli see, et ma sain ise autoga oma aega planeerida (ei, see ei tähenda kiiruse ületamist). Mitmed teised inimesed käisid küll laevas viibides kaasreisijatelt uurimas, et millega nad linna (Viimsisse või Tallinnasse) lähevad, sest nende planeeritud transport oli lahkunud. Tahan lihtsalt seda öelda, et saarele minnes tuleb sellisteks ootamatusteks valmis olla. Me jõudsime mandrile tagasi vist umbes tund hiljem, kui oleksime pidanud jõudma.
Lõpetan nüüd lõpuks reisiblogi pidamise ära ja alustan ajaloo blogi pidamisega. Lavastus „Eestirand. Lootuse kursil“ põhineb tõsielul ja räägib loo 1941. aastal toimunud pommitamisest ja selle käigus viga saanud Eesti tollel ajal suurima laeva „Eestirand“ pääsemisest ja päästmisest. Paljuski antakse lavastusega vastused küsimustele mis sai laevalt pääsenutest ja mis sai laevast endast edasi? Kui keegi ei tea, siis „Eestirand“ oli omal ajal suurim Eesti kauba-ja kalalaev, mis II Maailmasõja ajal Punaarmee poolt natsionaliseeriti ja sellega hakati Eesti noormehi Punaarmeesse mobiliseerima. Laev sai 1941. aasta augustis pommirünnakutes viga, kuid oli siiski suuteline vaikselt edasi liikuma. Kroonlinna (kuhu laev pidi mobiliseeritud Eesti mehed viima) sõitmise asemel otsustas kapten punavõimule vastu hakata ja laeva Prangli saare suunas juhtida. Laev jäi madalikule kinni umbes 300m kaugusel Prangli saarest. Nii said punavõimu poolt mobiliseeritud mehed (ja ka hukkunud) saarele. Mõne aja pärast ajasid laevalt pääsenud peaaegu 3000 meest punaväelased saarelt minema ja heiskasid kõrge männi otsa sinimustvalge lipu. Nii nagu kogu Eestis, said lõpuks ka Pranglil võimule sakslased. Kes täpsemalt tahab „Eestiranna“ ja tema tragöödia kohta lugeda, siis Vikipeedias on see päris hästi kirja pandud. Või teine võimalus on 2019. aasta suvel teatrisse minna, sest sisuliselt kogu see jutt räägitakse ka lavastuses ära. Muidugi omapoolsete lisanditega Prangli elanike mälestustest ja legendidest.
Ma pean tunnistama, et ma olin natukene siiski skeptiline, kui ma avastasin, et suurema osa lavastusest mängivad ära kooliõpilased. Nad on küll kõik kas praegused või endised Tallinnas 32. Keskkooli teatrisuuna õpilased, kuid siiski on nad õpilased. Kui ma pole isegi päris kutseliste näitlejate poolt tehtava teatriga rahul, siis õpilaste puhul olin ma ekstra skeptiline. Kuigi kuulutuses lubati, et peaosades on Egon Nuter ja Külli Reinumägi, siis ma julgen väita, et pigem olid nemad kõrvalosades ja õpilased peaosades. Seega jäi mulle paratamatult lavastusest mulje pigem kui kooliteatrist, mitte kui kutselisest teatrist. Samas olen ma näinud ka sellist kooliteatrit, mis teeb kutselistele teatritele pika puuga ära, seega ei ole kooliteater veel mingi näitaja. Ka sel korral ei mõtle ma nähtud lavastuse nimetamist kooliteatriks kuidagi halvas tähenduses.
Eks seda kooliteatri tunnet süvendas veidi ka kogu lavastuse kujundus ja mängukoht. Kui lavastust mängitakse vanas paadikuuris, mille seintes olevatest pragudest on võimalik välja näha, siis paratamatult jääb mulje nagu lavastus oleks pooljuhuslikult kokku klopsitud. Ka lavakujunduses ei olnud väga suuri rekvisiite kasutuses, nagu seda sageli suured teatrid armastavad teha. Mulle isiklikult meeldib, kui on vähem kujundust ja igasuguseid elemente, sest see eeldab näitlejalt ja publikult rohkem tööd ja kaasa mõtlemist. Tegelikult ma isegi ei tea, kuidas see lavakujundus mulle kooliteatri tunnet tekitas, sest tegelikult toimuski kogu sündmus Prangli saarel ja vana paadikuur sobis mängupaigaks väga hästi. Uhkesse teatrimajja ei sobiks lavastus mitte kuidagi. Seal mõjuks kogu trupp ja näidendi tekst eriti võõristavalt. Paadikuuri juures meeldis mulle eriti see, et ära kasutati nii paadikuuri kõik nurgad, pööning kui ka õu paadikuuri ümbruses. Lisaks anti erinevaid hääli edasi väga lihtsate vahenditega ja puudusid ka uhked kostüümid. Mulle isiklikult meeldib loominguline lähenemine, kus proovitakse erinevate käepäraste vahenditega heliefekte teha, mitte ei tule kõik sõjahelid arvutist. Kõik toimis ja midagi otseselt häirima ei jäänud. Ehk süvendaski just minimalistlik lavakujundus minus seda kooliteatri tunnet, sest suured teatrid teevad enamasti uhked ja suured lavakujundused, sel korral oli lavakujundus aga käepärastest vahenditest tehtud.
Küll aga ei saa näitlejate kohta öelda, et nad oleksid kooliteatrile omaselt mänginud. Enamasti olen ma kooliteatris harjunud nägema väga ülemängitud rolle ja väga püüdlikku näitlemist. Praegu olid nii noored kui ka kutselised näitlejad täiesti loomulikud ja oli näha, et kõik nautisid oma rollide tegemist. Kohati tundus mulle, et õpilased mängisid loomulikumalt kui kutselised näitlejad. Samas, eks neil oli sisuliselt vaja iseennast mängida ja see pole nii väga keeruline. Kuigi etenduse lõpuks uskusin ma juba ka seda, et Egon Nuter ja Külli Reinumägi mängivad iseennast ja nad ongi Prangli saare elanikud. Ka muusikaline kujundus sobis keskkonda hästi, eriti üllatas mind Hanna-Ly Aaviku ja Ingrid Noodla laul. Kohati jäid nende hääled küll suures paadikuuris liiga vaikseks ja nii jäid mulle mõningad laulusõnad tabamatuks. Sellest oli aga kahju, sest selles laulus oli päris hea sõnum.Pigem oligi kogu muusikaline kujundus vaikne ja mitte väga üle paisutatud. Aga see-eest tugeva sõnumiga.
Kui kogu trupp kokku võtta, siis sündis kahe kogenud näitleja ja viie õpilase koostööst vägagi hea sünergiaga lugu. Iseenesest pole mul mitte midagi halba tegijatele ette heita ja päris huvitav oli noori inimesi laval vaadata, kellel pole veel tüüpliigutusi tekkinud. Publikusse oli tunda, kuidas kutselised näitlejad (ehk siis lavastuses saarel elavad inimesed) võtsid noored enda tiiva alla ja hakkasid neid aitama ja juhendama. Seda nii lavastuse valmimise protsessi jooksul kui ka lavastuse tegelaskujudena. Oli näha, et lõpus oli saare elanikel raske noortest lahti lasta. Need noored olid Prangli ja kogu Eesti lootus. Tegelikult oleme meie, noored ka mandril Eesti tuleviku lootuseks, kuid sageli ei mõista me seda.
Mõnes kurvemas kohas (see oli vist siis, kui perepoeg tuli saarele saabunud laipade matmiselt koju) läksid mul ikkagi silmad märjaks, mis näitab seda, et asi läks mulle hinge ja oli nauditav. Naerda sai ka päris palju. Kohati oli seal nii situatsioonikomöödiat kui ka lihtsalt väga tabavalt öeldud lauseid, mis lihtsalt ajasid naerma. Ja näitlejad mängisid selle koomika väga hästi välja. Seega päris kurb lavastus ikkagi ei olnud. Aga paratamatult, kui sa viibid Prangli saarel (eriti siis kui sa oled enne selle laeva mälestusmärgi ka saarelt üles leidnud) nende inimeste keskel, siis see lugu puudutab sind eriliselt ja läheb otse südamesse. Ma olen üsna kindel, et kui lavastust mängida keset maismaad, ilma mere läheduseta, siis pole see emotsioon pooltki ligilähedane sellele, kui seda mängida mere vahetus läheduses. Seda on raske sõnadesse panna, seda peab igaüks ise kogema.
Kahjuks siiski ei saa ma lavastust väga kõrgelt hinnata, sest kogu hiljem algamise ja õigeks ajaks mandrile saamise virrvarr keerles mul korralikult peas ja ei lasknud etendust täielikult nautida. See on ehe näide sellest, kuidas üks väike tõrvatilk võib terve meepoti ära rikkuda. Sellest tulenevalt on ilmselt ka emotsioonid veidi negatiivsemad. Ja kuna ma pole eriline ajaloo huviline, siis natukene liiga palju oli kogu lavastuses ajalugu minu jaoks. Ma olen täiesti seda meelt, et oma rahva ajalugu peab teadma, ja teater on teadmiste jagamiseks suurepärane koht, aga mingil hetkel sai neid nimesid ja kuupäevasid liiga palju ja ma enam ei jõudnud järgida, mis millal juhtus. Ajaloohuvilistele on kindlasti see aga huvitav. 
Kuna ma polnud varem laevast „Eestirand“ midagi kuulnud, oli teater lisaks hingekosutusele ka hariva eesmärgiga. Selles osas oli väikene ajalootund muidugi igati kasulik. Kindlasti on Piret Saul-Gorodilov näidendit kirjutades väga head tööd teinud, sest üsnagi traagilisest ja pigem negatiivsest sündmusest on ta kirjutanud lavastuse, mis laseb rahval siiski loota ja loob helge tunde südamesse. Muidugi oli elamus omaette kogu Pranglil viibitud aeg ja sinna ning sealt tagasi saamine. Seega soovitan kõikidele vahelduse mõttes ka mõnes huvitavamas kohas teatris käia. Alati pole turvaline teatrimaja parim valik. Siiski võib ka teatrimajas olles ootamatusi ette tulla (näiteks meenub mulle kohe talvel Eesti Draamateatris olnud tuletõrjehäire, mis lavastuse umbes pooleks tunniks seisma pani), kuid ebatavalisemates mängupaikades tuleb nendeks rohkem valmis.
Kui kogu pikk jutt kokku võtta, siis ma vist tegelikult soovitaksin lavastust vaatama minna. Nüüd, kui nägemisest on paar päeva möödus, on tegelikult kogu saarel viibimisest ainult positiivsed emotsioonid. Minus igatahes sütitas lavastus lootust, et Eestlased on tugev ja ühtehoidev rahvas ning me saame igasugustest raskustest üheskoos võitu. 

Autor: Piret Saul-Gorodilov
Lavastaja: Eva Kalbus
Muusika: Silver Sepp
Kunstnik: Riin Maide
Heli ja valgus: Janar Männistu
Osades:
Hanna-Ly Aavik – Kaisa
Ingrid Noodla – Jaanika
Reemus Tõniste – Marko
Miika Pihlak – Sten
Mattias Nurga – Reimo
Külli Reinumägi – Vilma
Egon Nuter – Jakob

Kuna selleks aastaks on kõik etendused mängitud, siis peavad kõik huvilised hakkama järgmist suve ootama. Ma usun, et Prangli Reisid korraldavad ka järgmisel aastal teatrireise, seega tasub nende kodulehel silma peal hoida SIIN.

0 kommentaari:

Postita kommentaar