laupäev, 11. august 2018

Sajandi lugu: Isamaa pääsukesed

9.augustil 2018 Omari küünis Naissaarel



Üle pika aja ootasin ma sel korral teatrisse minekut kannatamatult. Kui nägin, et Eesti Draamateater koos Nargenfestivaliga hakkavad lavastama näidendit nimega „Isamaa pääsukesed“, ütles mu sisetunne kohe, et sellest tuleb hea lavastus. Üldiselt kui Andrus Kivirähk kirjutab näidendi ja Priit Pedajas lavastab, siis minu meelest ei saagi sealt midagi halba tulla. Vähemalt minu arvates. Ja mis seal salata, kui on võimalus lavastust Naissaarel vaadata, siis see teeb kogu asja veelgi erilisemaks.
Võib-olla mõne inimese jaoks on kogu see mööda Eestit ringi reisimine ja väikestel saartel teatris käimine väga tavaline. Mul oli küll järgmisel päeval tunne, et kas kogu Naissaarel käimine ja „Isamaa pääsukeste“ vaatamine oli ikka päris või toimus kõik unes. Rohkem tundus see unenäona. Ägeda unenäona. Ja tegelikult oligi emotsioon see, mille pärast ma olin valmis kallimad teatripiletid ostma ja Keila kultuurikeskuse asemel Naissaarele teatrisse minema. Seda enam, et minu ainsaks mureks oli õigeks ajaks Lennusadamasse jõuda ja sealt edasine oli juba korraldajate poolt ära organiseeritud. Umbes tund aega kestnud meresõit aurikul Katharina, edasi transport veoauto kastis sadamast Omari küüni ja peale etendust samade masinatega tagasi mandrile. Lisaks jäi enne etendust veel veidi aega ka Naissaarega tutvuda. Igati ideaalne, esmakohtumiseks Naissaarega. Võib öelda, et kindlasti ei jää see kohtumine Naissaarega minu viimaseks. Ja kõik saarega ja sinna kohale jõudmisega seotud emotsioonid mängivad olulist rolli ka etenduse tõlgendamisel.
Tulen nüüd siiski tagasi lavastuse juurde. Need, kes on lavastust näinud või planeerivad seda alles vaatama minna, on ilmselt kursis, millega täpsemalt tegemist on. Teistele võin väikese lühiülevaate teha. Tegemist on teatrisarja „Sajandi lugu“ kuuluva Eesti Draamateatri ja Nargenfestivali ühislavastusega, mis on pühendatud Eesti Vabariigi 100. juubeliks ja mis käsitleb 2010.ndaid aastaid. Lavastus käsitleb ühe väikese maakoha näiteringi „Virmaline“ tegevust, kui näitering otsustab Eesti Vabariigi sünnipäevaks välja tuua Vabadussõjast rääkiva muusikali. Nii nagu igal pool väikestes kogukondades, on siin just naised need, kelle najal kogu kohalik elu püsti püsib ja nii peavad ka sel korral naised ohjad haarama. See tähendab aga seda, et nii keskealised kui ka juba pensionieas naised peavad hakkama muusikalis mängima Vabadussõtta läinud noori koolipoisse. Lisaks tuleb neil samal ajal ka oma isikliku eluga toime tulla. Ja maal pole kellelgi lihtne elada. Kelle poeg on joodik, kes elab üksinda oma kurba pensionäri elu, kellel pole mehega millestki rääkida jne. Lisaks on maal kogu muu elu hääbumas.
Mu teatrikaaslasele oli alguses päris hirmutav see, et etendus kestab koos vaheajaga 2 tundi ja 50 minutit. Mind see tegelikult ei kõigutanud üldse. Ja tegelikult läks see aeg (kusjuures vaheaeg oli 20 minutit) nii kiiresti mööda, et mina oleksin võinud vabalt ka 3 tundi ja 50 minutit etendust vaadata ja ma olen kindel, et ka minu teatrikaaslane oleks selle 3 tundi ja 50 minutit ilma nurinata ära vaadanud. Lihtsalt kogu lavastus on minu meelest nii hästi üles ehitatud, et seal ei saanud igav hakata. Seega, kui keegi veidi muretseb selle pikkuse pärast, siis võin etteruttavalt öelda, et lavastus on lii lõbus ja kaasahaarav, et vaheajal on kahju saalist väljuda ja ka etenduse lõpus tahaks muudkui veel ja veel kogu seda lugu edasi jälgida.
Kõik, nii mehed kui naised, leiavad kindlasti laval olevates tegelaskujudes kas nii enda või mõne oma sugulase/tuttava/töökaaslase identse koopia. Mina ja mu teatrikaaslane suutsime vähemalt iga tegelaskuju kohta oma elust mõne näite tuua. Ja eks nii mõnegi tegelase maailmavaatest saab enda maailmavaate ära tunda. Ja eks see teeb ikka rahvale nalja, kui sa näed mõnes tegelaskujus oma tuttavat ja nii see publik aina naeris ja naeris. Vahel tulid tegelaste repliikide peale vaheaplausid ja braavo hüüded ka lisaks. Mis seal salata, isegi mina plaksutasin ühel korral keset etendust ja tahtmine oli juba keset etendust püsti tõusta ja oma tunnustust avaldada. Kui ma ei eksi, siis see oli peale esimest laulu, sest see laul tundus lihtsalt piisavalt üllatuslik ja võimas. Hiljem ma juba teadsin, et need laulud on toredad ja teises vaatuses laulud enam mulle nii ekstaatiliselt ei mõjunud.
Kindlasti poleks lavastus ilma nende näitlejateta olnud pooltki nii huvitav kui ta seda hetkel oli. Lisaks olen ma üsna kindel, et Andrus Kivirähk pidas näidendit kirjutades konkreetseid näitlejaid silmas. Vähemalt mulle tundus, et nii mõnedki repliigid oleksid nagu näitlejate endi elust välja võetud. Aga samas võis see lihtsalt minu elava fantaasia vili olla. Tegelikult pole vahet, kas pidas Kivirähk konkreetseid näitlejaid oma tegelaste jaoks silmas või mitte, aga fakt on see, et kõik sobisid oma rollidesse suurepäraselt. Ma veendusin järjekordselt, et Eesti Draamateatris on kõik superhead näitlejad. Sel korral muidugi jäid naised rohkem silma, sest nende käes olid kandvad rollid. Kui ma nüüd oma varasemate Priit Pedajase lavastatud näidendite kogemuse peale mõtlen, siis on ka seal valdavalt naised säranud. Eelkõige tulevad mul meelde „Augustikuu“ ja „Aiamajas“.
See on täpselt see, mille kohta mu onunaine ütleb: „Oi mulle need Draamateatri mutid meeldivad. Nad on nii kihvtid.“ Ja see „mutid“ pole üldse halvustav. Aga nad ongi vinged. Ma tahaks sel korral neid kõiki kiita – Ülle Kaljuste, Viire Valdma, Maria Klenskaja, Ester Pajusoo, Marta Laan ja lisaks Teele Pärn, tegid kõik S-U-U-R-E-P-Ä-R-A-S-E-D rollid. Võib-olla teistest natukene enam tõusis esile kultuurimaja perenaist Merikest mänginud Marta Laan. Nagu ma ütlesin, siis olid kõik naised väga head ja Marta meeldis mulle grammi võrra rohkem ainult seepärast, et ma polnud teda varem sellises rollis näinud. Enamasti olen ma teda näinud ikkagi ainult noori tütarlapsi kehastamas ja nii oli seekordne keskealise naise roll minu jaoks üllatus. Samas ei jäänud Marta oma mänguga mitte grammigi teistele naistele alla ja oli Ülle Kaljustele, Ester Pajusoole, Viire Valdmale ja Maria Klenskajale võrdne keskealine naine. Võiks isegi öelda, et kõik naised mängisid oma tuntud headuses, aga veelgi paremini.
Meeste rollid jäid sel korral naistele alla, sest neid ei lastud väga lavale. Kõige rohkem sai „lavaaega“ Christopher Rajaveeri kehastatud arvutisõltlane Jaagup. Kuigi Jaagup ütles kogu lavastuse jooksul ainult mõned üksikud sõnad, oli tema kehakeel ja üldine hoiak see, mis tema karakteri elama panid. Ja ma olen kindel, et selliseid noori mehi on iga teatrikülastaja näinud. Nii nagu nad on näinud ka Tiit Suka kehastatud joodikut, Taavi Teplenkovi kehastatud töömeest, Tõnu Oja kehastatud riigikorra vihkajat, Karmo Nigula kehastatud Soome ehitajat ja Tõnu Kargu kehastatud omakasupüüdlikku vallavanemat. Seega mehed tegid küll lühikesed kui see-eest otse naelapea pihta tabavad rollid. Nii nagu naistegi puhul, tegid ka kõik mehed head rollid, aga kuna neid lasti võrdlemisi vähe lavale, siis sel korral olid nemad ainult kõrvaltegelased ja kogu õhtu staarid olid ikkagi naised.
Kogu etenduse peale oskan ma ainult mõned üksikud stseenid välja tuua, mis mulle eriliselt meeldisid. Esiteks esimese vaatuse lõpus olnud laul, mis oli omajagu üllatav, sest mina olin arvestanud draamalavastusega. Laul andis kohe uue hingamise ja rütmi kogu lavastusele ja nii ootasin ma üsna kannatamatult mis teises vaatuses toimuma hakkab. Teises vaatuses oli mingi hetk laule nii palju, et kohati oleksin ma lauludest juba pausi tahtnud. Aga siis tuli Tõnu Kark, lehvitas laval sinimustvalget lippu ja laulis ja mul tekkis saalis ehtsa vaba eestlase tunne. Seda tunnet ei ole võimalik kirjeldada, vaid seda peab ise kogema. Üheaegselt nii vabastavalt kui hingematvalt mõjus see stseen. Peale etenduse lõppu kuulsin nii mõneltki teatrikülastajalt selle sama stseeni kohta kiidusõnu. See, et need kaks stseeni mulle meeldisid, ei tähenda, et ülejäänud lavastus mulle meeldinud poleks. Otse vastupidi. Kogu lavastus oli väga hea ja ühtne tervik ja need kaks eraldi välja toodud stseeni olid teistest veidi erilisemad.
Midagi sellist, mis mulle ei meeldinud, ei oskagi ma sel korral välja tuua. Alguses ei saanud ma küll aru, mida teised inimesed saalis naeravad. No ei suutnud lihtsalt mina midagi nii naljakat seal laval leida. Kuni ühel hetkel hakkasin ma naerma ühe mehe naermise peale ja siis oli ka mul naeru raske pidama saada. Mingi aeg hakkasid kõik tegelaskujud nii tuttavatena näima, et meenusid kohe enda sugulased/tuttavad, kes oma samasuguste hoiakute või maneeridega ja see tegi nalja. Teises vaatuses hakkasid kõige rohkem nalja tegema sõnamängud või siis naiste püüd oma Vabadussõja muusikalis noori poisse kehastada. Ikka on naljakas küll, kui Maria Klenskaja ilmub lavale vuntsidega ja üritab poisi moodi rääkida. Või siis Ester Pajusoo ja Viire Valdma. See on jälle see, mida ei saa kirjeldada inimesele, kes pole seda situatsiooni ise näinud. Ma tean, et ma ei suuda seda emotsiooni ja tunnet õigesti edasi anda, kuid kogu see õhkkond mis seal saarel enne ja pärast ning ka etenduse ajal valitses, on täiesti omamoodi ja seda ongi raske sõnades edasi anda.
Lisaks lavastajale ja näitlejatele on ka kunstnikud hea töö ära teinud. Ma kujutan ette, et tegelaskujud poleks ilma oma äärmiselt tabavate kostüümideta pooltki nii meeldejäävad olnud. Olgugi, et tegevus toimus viimase aastakümne jooksul, siis tegelaskujude riided olid pigem sellised, mis viitasid mõnele kaugemale ajale. Aga eks väiksemates kohtades ei käigi elanikud viimase kiirmoe järgi riides. Ja kindlasti ongi mõnes väikeses rahvamajas kombeks ruumi sisenedes välisjalanõud toasusside vastu vahetada. Kuna kogu lavastuse sisu toimus kohalikus kultuurimajas, siis lavakujundus koosnes sel korral mitmest toolist ja ühte nurka püstitatud wc-st mis siis pidevalt katki oli. See on täpselt see koht, kus saab öelda, et lihtsuses peitub võlu.
Kui natukene siiski millegi kallal norida, siis ma noriksin sel korral muusika kallal. Lavastuses lauldakse ja näitlejatega on selles osas suurt tööd tehtud. Kõik laulsid väga hästi ja ühtegi ebakõla minu ebamusikaalne kõrv ei tabanud. Mulle meeldis ka Ülle Kaljuste klaverimäng, kuigi ma ei saanud siiski päris kindlalt aru, kas ta ikka mängis ise või tuli klaveriheli lindilt. Tegelikult polegi see tähtis, sest klaver sobis lavastusse väga hästi. Küll aga ei saa ma aru, miks muusikalist kujundust nii vähe oli, kui tegemist oli koostöölavastusega. Kuna Kivirähk kirjutas näidendi spetsiaalselt selleks puhuks, siis oleks võinud seal näiteks Nargenfestivali orkestriga ka arvestada. Samas Omari küün Naissaarel on piisavalt väike ja ma ei tea, kuhu see orkester ära oleks mahutatud. Aga ma ootasin sellelt teatripaarilt natukene muusikalisemat lavastust. Tõsi küll, draamalavastust, kuid sellist kuhu on veel rohkem originaalmuusikat sisse peidetud.
Igatahes jäin ma sel korral etendusega väga rahule. Ja nagu ma oma teatrikaaslase põhjal julgen öelda, siis „Isamaa pääsukesed“ on lavastus, mis pakub teatrinaudingut nii suuremale teatrisõbrale kui ka neile, kes ehk nii tihti teatrisse ei satu. Kahjuks on sel aastal kõik etendused välja müüdud, aga äkki nad mängivad järgmisel suvel ka seda lavastust, sest see on küll selline lavastus, mida minu meelest võiks iga eestlane näha. Vähemalt need eestlased, kes tahaksid iseenda üle naerda. Või siis teiste üle ja teadupärast on ju eestlase parim söök teine eestlane. Seega võiks see lavastus küll absoluutselt igale eestlasele mokka mööda olla.
Lõpetuseks suur kummardus ja tänu kogu Eesti Draamateatri ja Nargenfestivali perele, kes antud lavastusega seotud on. Tänu Teile on mul esimest korda peale teatrit tunne, et see ime, mis toimus ei olnud reaalsus, vaid hoopis unenägu. See on midagi hoopis teistsugust, samas tahaks ma seda tunnet veel ja veel kogeda. Ja muidugi, aitäh, Andrus Kivirähk, kes sellele teatrimaagiale sõnad lõi.

Autor: Andrus Kivirähk
Lavastaja: Priit Pedajas
Kunstnik: Pille Jänes
Muusikaline kujundus: Tõnu Kaljuste ja Tõnis Kõrvits
Mängisid:
Ülle Kaljuste – Pilvi
Marta Laan – Merike
Viire Valdma – Helgi
Maria Klenskaja – Sveta
Ester Pajusoo – Anu
Teele Pärn – Birgit
Tiit Sukk – Valdek
Christopher Rajaveer – Jaagup
Tõnu Oja – Otu
Taavi Teplenkov – Toivo
Tõnu Kark – Kaarel Mäger
Karmo Nigula – Jass

Rohkem infot lavastuse kohta saab Eesti Draamateatri kodulehelt SIIN.

* – Postituse päisepilt on pärit Eesti Draamateatri kodulehelt.

0 kommentaari:

Postita kommentaar