Kuvatud on postitused sildiga Pääru Oja. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Pääru Oja. Kuva kõik postitused

29/11/2023

Hiireõks

 26. novembril 2023 Kellerteatri etendus Kultuurikeskuses Kaja

Foto: Siim Vahur

Tavaliselt olen mina see, kes enda sõpru ja tuttavaid teatrisse kutsub. Kohati tundub mulle, et ma teen seda nii sageli, et ma vahepeal isegi ei julge kedagi kaasa kutsuda ja lähen täitsa üksinda teatrisse. Seepärast olen ma alati õnnelik, kui keegi teine mind teatrisse kutsub. Eriti tore on veel see, kui kutsutakse vaatama midagi sellist, mis mulle ka huvi pakub. Sel korral just nii juhtuski ja seepärast said ka piletid haruldaselt varakult ära ostetud ja istekohad saime päris heasse asukohta.

Need, kes minu raamatupostitustel silma peal hoiavad, on kindlasti märganud märganud, et mulle meeldib päris palju erinevaid krimi- ja põnevusraamatuid lugeda. Kuna Kellerteater on Eesti esimene põnevusteater, siis ma tegelikult veidi imestan, et ma veel kõiki nende lavastusi näinud ei ole, sest kõik nende lavastused peaksid justkui minu masti olema. Aga kui nad krimilugude absoluutselt parimat autorit, Agatha Christie´t mängivad, siis tuleb ikka teatrisse minna. Seda enam, et tegemist on Christie ilmselt ühe kõige kuulsama näidendiga, mida Londonis mängitakse juba 73. aastat järjest ilma katkestusteta (ainult tegijad on vahetunud). Eks ole näha, kui menukaks Kellerteatri lavastus kujuneb. Mulle tundub, et lavastusel potensiaali on, aga praegu on vist pigem probleemiks see, et päris paljud inimesed pole Kellerteatrist kas üldse kuulnud, või siis peavad teatrit väikeseks harrastusteatriks. Mina igatahes loodan, et kõik teatriklassika (Agatha Christie “Hiirelõks” on kindlasti teatriklassika) austajad leiavad tee Kellerteatrisse üles.

Sarnaselt kõikidele Agatha Christie lugudele, satuvad ka selles loos juhuslikult ühte äsja avatud pansionisse kokku teineteisele täiesti võõrad inimesed ja lumetormi tõttu on juurdepääs majale piiratud. Äsja on Londonis tapetud üks naine ja on üsnagi suur tõenäosus, et Mõrvar viibib samuti Monkswelli võõrastemajas. Seetõttu viibivad kõik ühes majas mõrvariga ja tuleb hakata välja selgitama, kes neist mõrvar on. Mõrvar võib olla ükskõik kes neist. Vihjeid ohvrite kohta annab selgi korral tuntud (Eestis ilmselt mitte üldse tuntud) lastelauluke kolmest pimedast hiirest. Nii saavad peagi kõik kohalviibijad aru, et kui Londonis mõrvati üks naine ja hiiri on kokku kolm, siis järelikult on lähiajal veel kahte mõrva oodata. Nagu krimilugude puhul ikka, siis pikalt pole vaja oodata. Ei jää pansionis mõrvad ega kahtlased olukorrad toimumata. Olukorra muudab veelgi segasemaks läbi lumetormi saabunud politseiinspektor, kes lugu lahendama hakkab.

Selleks, et teistel huvilistel ka põnev oleks, ma siin välja ei too, kes mõrvar on. Ütlen ainult nii palju, et ma jõudsin kõiki kahtlustada, aga õiget mõrvarit ma ära ei tundnud. Siiski tuleb öelda, et lisaks mõrvarile on seltskonnas veel teisigi, kes enda tegelikku identiteeti varjavad. Ja ühe sellise identiteedi muudatuse suutsin ma õnneks ära tuvastada. Seega ma ikka päris lootusetu detektiiv ei ole. Aga üllatavaid keerdkäike on rohkem kui üks ja seega jätkus ohhoo hetki mulle päris palju. Tegelikult oli mul plaanis see lugu enne teatrisse minekut läbi lugeda (mõtlesin, et loen septembris-oktoobris, siis pole nii värskelt kõik enam meeles), aga ma ei suutnud raamatukogust seda õiget raamatut leida, milles see lugu kirjas oleks. Nüüd tagantjärele saan öelda, et see oli ainult hea, et ma seda raamatut kätte ei saanud, sest muidu poleks mul pooltki nii huvitav olnud. Sõbranna näiteks ütles, et ta vist on seda raamatut lugenud või näinud mingit varasemat lavaversiooni näidendist (ta täpselt polnud kindel), aga tal tuli kohe meelde, kes mõrvar on ja kes kõik incognito seal pansionis viibivad. Seega teadmatus on parem, saab etenduse lõpus suurema üllatuse. Kuigi isegi kui lugu on tuttav, siis igav ei tohiks teatris siiski hakata.

Iseenesest oli lavastus nauditav ja eriti nautisin ma kostüüme. Lihtsalt valge (tegelikult oleks õigem öelda hele, sest lisaks valgele leidus seal ka helebeeži) ja punase kombinatsioon kõikides kostüümides oli minu jaoks väga intrigeeriv. Üheltpoolt valge justkui puhtuse ja süütuse sümbol ning teisalt punane kui vere sümbol. Mina tõlgendasin seda nii, et kõik laval viibijad on korraga nii süütud kui ka süüdi, sest eks igaühe hingel mingi patukene ole. Kas see just verega seotud patt on, see on muidugi teine teema. Eriti püüdsid minu pilku preili Casewelli (Kaisa Selde) punane kaabu ja pansioni perenaise Mollie Ralstoni (Liis Haab) punased kingad. Endal võiksid ka sellised aksessuaarid olemas olla. Kostüümidele sarnases stiilis oli ka meik, milles oli peaaegu kõikide tegelaste silmade ümbrus roosakaspunakaks värvitud. Arvestades lavastuse pealkirja, viisid punased silmaümbrused mind kohe mõttele, et tegemist on punaste silmadega hiirtega.

Lavakujundus mõjus nii efektsete kostüümide kõrval minimalistliku ja igapäevasena. Tegelikult julgeksin ma isegi öelda, et lavakujundus oli minu jaoks veidi igav. Keset lava oli ehitatud majakese konstruktsioon. Teate küll, umbes selline klaasist majakene, mida võib jõulude ajal näiteks jõuluturgudelt leida. Ainult, et sellel majakesel polnud klaasi ümber. Ühes lava ääres oli laud ajastutruu raadioga ning teises nurgas teine laud, millel telefon ja märkmeraamat külaliste sisse registreerimiseks ning üks tool. Kuna oli aru saada, et lava oligi pansioni sisemus, siis minu jaoks jäi veidi segaseks see, miks seda maja karkassi ekstra sinna keset lava vaja oli. Minu silmis ei andnud see lavastusele midagi juurde. Teine asi, mis minu peas suure küsimärgi tekitas, oli lavastuse mängupaik. Kuna „Kaja“ keskuse saal ei ole klassikaline teatrisaal, vaid pigem kontserdisaal, siis kogu selle avaruse keskel lahtus minu jaoks lavalt tulev põnevus ära. Ma pole küll Kellerteatri kodusaalis kordagi käinud, kuid ma kujutan ette, et intiimsemas saalis oleks põnevuse tase veidi teine olnud. Kuigi tänu avarale saalile oli publikul piisavalt ruumi, et jalgu liigutada ja end vabalt tunda, mis on hea. Kuigi põnevusteatri puhul sooviksin ma ikka pidevalt närvikõdi tunda. Hetkel jäi see minu jaoks lahjaks. Iseenesest oli Viinistul kordades suurem saal, aga seal see avarus ei tulnud üldse esile (ilmselt seetõttu, et saal oli iseenesest juba tume ja sobiva õhustikuga).

Näitlejatest jäid mulle sel korral kõige enam silma preili Casewelli kehastanud Kaisa Selde ja Christopher Wreni kehastanud Hans Kristian Õis. Esiteks olid mõlemad teistest erilisemad karakterid. Selde kehastatud preili Casewell oli väga konkreetne ja ühteaegu hirmutav naisterahvas, kes oma mustade huulte, punaste nahast kinnaste ning punase kaabuga teistest erines. Christopher Wren seevastu oli aga veidi lapselik ja kohati lihtsameelse muljet jättev noormees, kellele meeldis lastelaule ümiseda. Kusjuures enamus publiku naerust oli põhjustatud just Hans Kristian Õisi kehastatud Wreni ütlemiste või edasi-tagasi jooksmisest. Muidugi olid ka teised näitlejad head ja kehva rollisooritust ei saa kellelegi „süüks“ panna. Siiski tundus mulle, et Seldel ja Õisil oli võimalik enda tegelaskujudega rohkem mängida ja pakkuda rohkem variatsioone, mis publikule meelde jäävad. Ülejäänud tegelaskujud olid minu silmis staatilisemad ja üheplaanilisemad, just eelkõige selles mõttes et nende käitumine ja olek ei paistnud nii palju silma ja seetõttu jäid nad veidi paremini märkamatuks.

Siiski tahaksin kokkuvõtteks Kellerteatrile süüks panna, et lavastuses nii vähe hirmujudinaid tekitavaid stseene oli. Korra küll vehiti laval püstoliga, kuid ühtegi püstolipauku ega isegi mitte ühtegi karjet polnud kogu etenduse jooksul näha. Muusika oli mõnes kohas veidi õudsem, aga seda muusikat oleks võinud veel rohkem võimendada. Minu meelest kõige hirmsam osa lavastusest oli see kui hirmsa sisuga lastelaule Inglismaal olemas on. Ma ekstra kontrollisin üle, kas reaalselt on olemas lastelaul kolmest pimedast hiirest, kellel sabad maha raiutakse. Ja see laul on täitsa olemas, kusjuures YouTube-s olid isegi illustreerivad videod juures. Tõe huvides peab ütlema, et interneti videotes siiski laulu meloodia nii kurjakuulutav ei olnud, kui see lavastuses oli. Hea seegi, et seda meloodiat veidi hirmsamaks oli tehtud.

Igatahes mina jäin rahule, kuigi isiklikult mulle oleks veidi rohkem efekte ja väiksem ning pimedam saal meeldinud, et õudsem oleks. Aga plusspunktid saavad nii Kellerteater kui ilmataat, esimene selle eest et tõi lumetormis toimuva lavastuse välja just sellisel ajal, kui meil lumetormid on, ning ilmataadile lähevad plusspunktid kirja selle eest, et ta meile sellise ilma on toonud just selliseks ajaks. Minu meelest on teatris hoopis teine tunne olla, kui lavastuses kirjeldatav olukord ka reaalsuses peaaegu eksisteerib. Ilmselt oleks veelgi efektsem teatris olla siis kui väljas on korralik lumetorm ja pole päris kindel kuidas pärast etenduse lõppu koju tagasi saab. Kellele Christie raamatud ja stiil meeldivad, siis neile soovitan antud lavastust soojalt. Mida rohkem etendusi möödub, seda paremini ilmselt elavad ka näitlejad sisse ja ehk muudab see lavastust veel veidi nüansirikkamaks. Tegelikult toimub laval pidevalt nii palju, et keegi ei tohiks kogu etenduse ajal igavust tunda ja vahelduse mõttes võiks pimedal ajal käia teatris põnevikku vaatamas küll. Ainus negatiivne asjaolu on see, et piletid on üsna krõbeda hinnaga.

 

Autor: Agatha Christie
Tõlkija, lavastaja ja helikujundaja - Vahur Keller
Kunstnik - Britt Urbla Keller
Koreograaf–lavastaja - Kristina Paškevicius
Valguskunstnik - Margus Vaigur (Pärnu Teater "Endla")
Heli- ja valgustehnikud - Anselm Magnus Püvi ja Aksel Reisser
Osades:
Liis Haab - Mollie Ralston
Pääru Oja - Giles Ralston
Hans Kristian Õis - Christopher Wren
Elina Reinold - proua Boyle
Andrus Eelmäe - major Metcalf
Kaisa Selde - preili Casewell
Riho Rosberg - härra Paravicini
Rauno Kaibiainen - politseiinspektor Trotter
raadiohääled Vahur Keller ja Andres Roosileht


Huvilised leiavad rohkem infot Kellerteatri koduleheküljelt.

20/08/2019

Toomas Nipernaadi

16. augustil 2019 Linnamehe puhekeskuse tiigi kaldal Pärnumaal



Ma arvan, et Eestis on mõned üksikud inimesed kes pole mitte midagi kuulnud Toomas Nipernaadist. Kes teab Nipernaadit tänu August Gailiti novellidele, kes tänu Tõnu Kargu rollile Kaljo Kiisa mängufilmis, kes tänu erinevatele teatrilavastustele. Kuna Nipernaadi on meile kõigile oma ja teada-tuntud, siis on paratamatult kõigil ka omad seosed ja ootused.
Minu teadmised Toomas Nipernaadist pärinevad just Kaljo Kiisa 1983. aastal valminud filmist ja nii seostub minu alateadvuses Nipernaadiga Tõnu Kark, maalilised loodusvaated ja Anne Maasiku esitatud “Rändaja õhtulaul”. See viimane võtab minu jaoks kokku kogu Nipernaadi olemuse.
Mistõttu on täiesti aru saadav, et mul olid omad ettekujutused, milline võiks olla Peep Maasiku diplomilavastus Toomas Nipernaadist. Kuna lavastust mängitakse sel suvel juba teist aastat järjest, siis olin eelmise suve kohta ainult kiidusõnu kuulnud. Lavastust tutvustavaid pilte vaadates pidin ka tõdema, et minu romantiline ettekujutus Toomas Nipernaadist ühtib vist lavastaja visiooniga. Piltidel lihtsalt mõjus Linnamehe puhkekeskus koos kostüümeeritud näitlejatega romantiliselt. Kui mu hea sõbranna ka veel etendust kiitis, siis oli kindel, et ma tahan ka näha mis imeasja seal Pärnumaal siis tehakse.
Kohale jõudes sain küll tiigi vaadet nautida, kuid pidin kahjuks tõdema, et piltidel oli mängukeskkond veidi romantilisem tundunud. Ega midagi, pidi ootama millal lavastus pihta hakkab, et romantikat näha. Esimesed minutid on lavastust mängitud ja juba jahutati mu elevus nii maha, et ma vist võdistasin end külmavärinate tõttu (kusjuures õhtu oli sel päeval väga soe). Siis mul tuli meelde küll, et filmis oli Milla see, kes parajasti alasti ujumast tuli kui Nipernaadi teda kohtas. Lavastuses kedagi alasti ujumas ei näe, aga tiigist on paljud näitlejad sunnitud läbi käima küll. Suplusi oli lausa nii palju, et sõbranna viskas nalja, et äkki peab lõpus publik ka tiigist läbi minema, et koju saada.
Kuna ma juba suurema osa põnevusest ära rääkisin, oleks vist sobilik lühidalt Toomas Nipernaadi lugu kokku võtta. Juhuks kui ikkgi leidub mõni inimene, kes pole sellisest mehest midagi kuulnud. Nipernaadi puhul on tegu ühe vabadust otsiva abielumehega, kes lume sulades läheb laia ilma rändama ning naaseb koju alles siis kui maa on valge. Oma rännakutel kohtab ta mitmeid tütarlapsi, kelle pea ta oma muinasjuttude rääkimisega segi ajab. Sageli räägib ta muinasjutte ka teistele, sest pikkade rännakute jooksul on ikka öökorterit, söögipoolist või tööd vaja. Rändamine kestab seni kuni Nipernaadi abikaasa ta üles leiab ja talle tema kohustusi pere ees meelde tuletab.
Iseenesest lugu on suvelavastuseks igati sobilik. Eriti nendesse ilusate päikeseloojangutega õhtutesse. Ka koht on lavastuse jaoks hästi valitud. Kuigi kogu kujundus (heinarõngud, kaev, väravad jne) on spetsiaalselt lavastuse jaoks loodud, jääb siiski mulje nagu istuks publik mõne puu otsas metsas ja vaataks Nipernaadi rännakuid suveõhtuselt lõhnavatel külateedel ja taluõuedes. Seda tunnet ei tekkinud mul ainult perekond Vaa stseeni ajal, kus tegevus oleks pidanud toimuma juba lumises mererannas. Kasutatud kalavõrgud ei loonud mulle mereranna ettekujutust. Veel vähem siis lumise mereranna illusiooni. Kõik muu aga toimis. Toimis lausa nii hästi, et ma olin valmis metsas pärdikut nägema, kuid pärdikut metsas taga aeti. Eks see pärdiku nägemine oli ka meeldejäävaks tehtud. Mul pole vähemalt varem olnud au näha kuidas lavastuse ajal metsa maha võetakse.
Sõbranna, kellega ma koos teatris käisin ütles, et tema jaoks on ikka Tõnu Kark õige Nipernaadi. Esimestel hetkedel olin ma ka seda meelt. Aga mida rohkem ma loosse süvenesin, seda enam mulle Pääru Oja Nipernaadina sümpatiseeris. Ma olen Pääru Oja kahel korral Eesti Draamateatri lavastuses näinud, kuid ma pole varem tähelegi pannud kui sarnane on ta hääl isa Tõnu Oja häälele. Minu õnneks ei rääkinud Pääru Oja kogu aeg oma isa häälega. Vastasel korral oleks see mind häirima hakanud. Sel korral häiris mind hoopis Oja hääle liigne kähedus. Kohati jäi mulje, justkui üritaks ta Tõnu Kargu tämbrit järele aimata. Või nagu mu sõbranna ütles, nagu oleks ta oma hääle kähedaks joonud. Kuna ma pole Gailiti raamatut lugenud, siis ma ei tea, äkki on Gailit juba kirjutanud, et Nipernaadi on käheda häälega. Aga Pääru Ojast õhkus seda Nipernaadile omast romantilisust. Ja kui ta juuksed nii pikad ei oleks ja hääl nii kähe, siis oleks ta oma imetabaste muinasjuttudega võinud isegi mind ära võluda. Samas pikemad juuksed ja veidi metsikum välimus teebki Ojast just selle õige Nipernaadi. Kui Nipernaadi ikka kuude viisi ringi rändab, siis mingi silutud ilueedi välimusega näitleja ei sobiks sellesse rolli kohe kuidagi. Oja puhul on plussiks veel kitarrimänguoskus. Ma arvan, et sellega võitis ta vähemalt poolte naisvaatajate südamed.
Üldiselt mulle sel korral meeldis trupi harmoonia. Kuigi ma peaaegu pooltest osatäitjatest polnud varem midagi kuulnud. Siis olid mõned nimed, kellest olen kuulnud, kuid keda laval pole veel kordagi näha õnnestunud. Äkki see oligi minu jaoks hea trupi võti, et ma pole neist kedagi väga palju laval näinud. Samas tajusin ma kogu trupi sünergiat. Minu meelest sünergia tulebki sageli projektiteatrite juures paremini välja, sest siis on reeglina kokku kutsutud näitlejad konkreetselt selle lavastuse jaoks ja nad sobivad rollidesse. Vähemalt ma siiani ei tea väga neid juhtumeid kus ühte projekti oleksid sattunud need inimesed kes kohe kategooriliselt teineteist ei salli ja sellega kogu trupi harmoonia ära rikuksid. Eks neid võib ikka olla, aga reeglina mulle tundub, et projektilavastused siiski on harmoonilisema trupiga kui repertuaariteatrite trupid kus sageli lavastuse trupp pannakse kokku ainult nendest keda enda teatrist võtta on.
Seega ma sel korral trupist kedagi eraldi välja tuua ei oska, kes midagi halvasti või hästi tegi. Eks teist suve mängimine juba on mingisuguse vilumuse ka juba tekitanud. Ja aedadest kepsutasid ka kõik sama elegantse hüppega üle. Teksti osas keegi ei koperdanud, kõikide tekst oli selge ja kõlava häälega öeldud ning kellegi osatäitmises ei olnud märki kunstlikust punnitamisest.
Kujundusest ma enne põgusalt mainisin, et see oli hästi loomulik ja esimese hooga arvasin ma, et see pole mingi kujundus, vaid see tiigi ümbrus ongi selline. Ma vist polnud päris ainus, kes nii arvas, sest kui etenduse alguses Pääru Oja kaevust välja tuli, siis mu kõrval üks naine imestas, et kuidas ta suutis 15 minutit (sest istekohtadele lasti 18.45 ja vahetult enne seda läksid näitlejad oma kohtadele) niimoodi kaevus olla, et vette ei kukkunud. Mina vähemalt sain mõne hetke pärast aru, et tegu polnud päris kaevuga. Ma loodan, et see naine ka seda taipas. Aga kirjutan sellest ainult seepärast, et te aru saaksite kui tõetruu kujundus oli. Au ja kiitus kunstnik Jaanus Laagriküllile.
Kõige rohkem meeldis mulle lavastuse lõpustseen kus üle tiigi asuvad väravad avati ja värviline valgus läks põlema ning Toomas ja Inriid Nipernaadi teistest eraldusid. Seda valgusemängu tekitatud emotsiooni on raske kirjeldada või kuidagi lühidalt kokku võtta. Mind tabas sel hetkel mingi teadmine, et kõik on hästi ja maailm on ilus paik. Ma võtaksin selle hetke kokku sõnaga “armastus”.
Kokkuvõttes võib öelda, et tegemist on igati toreda värskeõhulavastusega (nagu tegijad ise seda nimetavad). Kuigi sel korral kui mina teatris käisin, oli tuul välikäimlate poolt ja värskest õhust oli asi natukene kaugel (ja ma olen töö tõttu päris tolerantne igasuguste ebameeldivate lõhnade osas). Ma vist olen lihtsalt liiga palju teatris käinud ja seetõttu on mind raske teatris ahhetama panna. Seega mu esimene mõte teatrist ära tulles oli, et mis selles lavastuses nii erilist oli, et sõbranna seda kiitis. Jah, minu jaoks polnud seal midagi erilist, aga kui ma nüüd igasuguste ringi reisivate odava populaarsusega lavastustega võrdlen, siis on “Toomas Nipernaadi” ikka kõrgem tase. Üldmulje on minul pigem helge. Nüüd nähtud etendusele tagasi mõeldes, tekib soe tunne südamesse. Ainult sellest on natukene kahju, et lavastuses „Rändaja õhtulaulu“ ei olnud.
Kahjuks saavad etendused kohe läbi, seega teil vist erilist võimalust seda enam näha pole. Aga mul on siiski hea meel, et ma seda lavastust nägin. Ma arvan, et “Toomas Nipernaadi” ongi Gailitil nii kirjutatud, et sellest saab ideaalse suvelavastuse. Sel korral ilmselt mängis oma osa ka Ott Kiluski dramatiseering. Aga üldiselt ma ei kujuta väga ette, et Nipernaadi rännakuid kinnises teatrisaalis vaadata. Nipernaadiga käivad ikka kaasas loodusvaated ja -hääled, seiklused ning kaunid tüdrukud. Kõike seda ja rohkemgi veel pakub TeMuFi lavastus “Toomas Nipernaadi” publikule rohkesti.
Teatrist kodu poole sõites valdas mind tunne, et maailm on üks muinasjutuline paik. Isegi auto ette jooksnud metssiga ei suutnud mu tuju rikkuda. Õnneks jäi nähtud etendus ikkagi suuremaks emotsiooniks, kui minu auto ja metssea kokkupuude.

Autor: August Gailit
Dramatiseerija: Ott Kilusk
Lavastaja: Peep Maasik
Kunstnik: Jaanus Laagriküll
Muusikaline kujundus: Jaan Sööt
Koreograaf: Evelyn Piirak
Visuaalkunstnik: Carmen Seljamaa
Mängisid:
Pääru Oja – Toomas Nipernaadi
Kärt Tammjärv – Milla
Martin Aulis – Janka; Sulane
Silver Kaljula – Peetrus; Sulane; Jaanus Roog
Tanel Ting – Paulus; Kirikhärra; Madis; Kõrtsmik
Jan-Erik Sarv – Joonatan; Sulane
Jaune Kimmel – Tralla
Andri Arula – Peremees; Siimon Vaa
Tiina Laugus – Perenaine
Maarja Tammemägi – Ello
Ursula Ratasepp – Kati
Jüri Vlassov – Jaak Lõoke
Karolin Jürise – Maret Vaa
Kaili Viidas – Inriid Nipernaadi

* – Päisepildi autor on Kevin Kohjus (pilt pärit TeMuFi kodulehelt)

20/10/2018

Põrgu Jaan



Nüüd tuleb vahelduseks jälle natukene filmi juttu. Nimelt käisin ma järjekordset Eesti filmi vaatamas. Tõe huvides peab küll mainima, et niisama ma ilmselt seda filmi vaatama poleks läinud. Läksingi ainult seepärast, et ma lubasin endale võimalikult paljud Eesti filmid ära vaadata. Ma pean endale ikkagi tõestama, et ma mõnda lubadust suudan pidada ka (erinevalt kaalu langetamise ja füüsilise aktiivsuse tõstmise lubadustest) Film ise ei tundunud reklaami põhjal mitte kuidagi minu maitse olema. Aga nüüd, kui film on vaadatud, võin julgelt öelda, et film meeldis mulle rohkem kui nii mõnigi teine Eesti film, mille kinno tulekut ma pikisilmi oodanud olen. Film, millest sel korral juttu teen, kannab pealkirja „Põrgu Jaan“.
Peamine põhjus, miks ma arvasin, et film pole päris minu maitsele oli sünge meeleolu, mida reklaampostrid ja klipid süvendasid. Kuidagi oli selline tunne neid klippe vaadates, et see pole lihtsalt ajaloofilm, vaid kogu selle süngusega on filmi autorid mingisugust kõrgemat kunstilist taset soovinud saavutada, millest ma aru ei saa. Ühesõnaga, ma kartsin et film on minu jaoks liiga kõrge kunstilise tasemega ja seega jääb sisu mulle mõistmatuks. Lisaks viitas ka filmi pealkiri mingile müstilisele tegevusele põrgus (vähemalt nii ma seda endale ette kujutasin). Mõningas osas olid mu kartused põhjendatud, kuid siiski suutis film mind positiivselt üllatada.
Film oli tumedates toonides, täpselt nagu ma kartsingi. Filmi tegevus toimus Põhjasõja järgsel Eestimaal. Ehk siis 18. sajandil, mis on umbes täpselt 300 aastat enne tänapäeva. Ilmselt praegu sellele ajale tagasi mõeldes, tundubki kõik pime ja tume. Vähemalt, kui ma mõtlen sellele ajastule, tuleb mulle täpselt selline tume ja pime Eestimaa silme ette nagu ma nüüd filmis nägin. Filmi vaadates oli kogu aeg tunne nagu olekski Eestis tol ajal ainult pilkane pimedus ja igavene öö olnud. Samas, eks neid sõjajärgseid rüüsteretki silmas pidades, võiski inimese meeleolu selline olla nagu nad elaksidki pilkases pimeduses. Kuigi ma olen enam kui kindel, et ka tol ajal paistis päike Eestis ja polnud see olemine neil nii pime midagi, kui me ette kujutame. Ega päike pole alles 100 aastat tagasi leiutatud. Ometigi mulle tundub, et kõik arvavad, et valgus hakkas Eestimaa pinnale paistma umbes alles 19.sajandi lõpus, kuid kõige kindlam on ikkagi väita, et valgus jõudis Eestisse 20.sajandil. 
Ka sisu osas läks minu kartus täide. Sisu polnud keeruline, aga ma ei saanud päris täpselt kõikidest nüanssidest aru. Lisaks pole ma kindel, et ma tõlgendasin filmi päris samuti nagu seda autor mõtles/tahtis, et vaatajad mõtleksid. Tegevust küll oli ja põnevust minu jaoks ka jagus, kuid puudus point või mingi õpetlik sõnum. Vaatasin filmi ära ja lõpuks lihtsalt keerles mul peas mõte, et mis selle filmi mõte oli? Mingisugused mõtted mul küll tekkisid, kuid need jäid ka poolikuteks mõteteks. Ja ma ei saa neid filmi keskseks ideeks pidada. Näiteks hakkasin ma kohe parunit ja külarahvast omavahel vastandama. See on ju teada, et vanasti pöörati seisustele suurt rõhku ja sageli ei saanud lihtrahvas endale õiget arstiabi lubada ja nii nad uskusidki rohkem rahvameditsiini ja igasuguseid külanõidasid. Samas kui parunid ja mõisahärrad neid nõidasid patu tegemise pärast karistasid ja ise teaduslikku meditsiini uskusid (kui teaduslik see meditsiin tol ajal oli, on muidugi iseasi). Või uskusidki inimesed taassündi ja surmajärgset elu. Filmis näidati tüdrukut, kes oli arsti silmis surnud, kuid erinevate tulerituaalidega ärkas tüdruk ellu ja jagas oma kogemusi teispoolsusest. Seda põhjendasin ma endale massipsühhoosiga, mis kaasnes kurnatuse ja mõjuvõimsa nõia sõnadega. Samas lasi parun selle tüdruku hiljem oma aita luku taha panna. Kas ka parun ja tema teenijad läksid siis selle massipsühhoosiga kaasa, et nad uskusid ja said tüdruku kinni võtta ning mõisa aita viia? Või polnud Jaan, kes tüdruku surnuks kuulutas siiski päris arst, nagu talle sisendada püüti ja ei eristanud näiteks koomat ja surma ära ning hiljem ärkas tüdruk koomast üles ning sai seetõttu oma teispoolsuse kogemusi jagada. Ühesõnaga üsna segane lugu, millele ka filmi lõpus otseselt lahendust ei näidatud. Ühel hetkel oli tüdruk aidast lihtsalt kadunud ja mul tekkis mõte, et kas ta üldse oligi olemas?
Ma sain filmist nii palju aru, et mõisas olid mingi aeg hobustel ratsutavad röövlid käinud ja midagi hirmsat seal mõisas korda saatnud. Ma mingil põhjusel eeldasin, et nad üritasid selle käigus ka parunessi ära vägistada. Sest paruness leiti peale seda aknast alla hüpanuna. Ja parunessi poeg lakkas peale neid sündmusi rääkimast ja liikumast. Sisuliselt oli ta nagu hingav nukk, keda pidi liigutama. Ka teenijatüdruk, kes sel ajal majas oli, põgenes ja hiljem suri. Kusjuures teenijatüdruk oli see sama tüdruk, kes külaelanikele teispoolsusest rääkis. Kui filmi lõpus hakkas parunessi poeg iseseisvalt liikuma, lootsin ma, et ta toob selle saladuse päevavalgele. Aga see jäigi ainult lootuseks. See lõputa lugu oligi peamine põhjus, miks mulle sisuline pool ei meeldinud. Ma oleks kasvõi mingit vihjet tahtnud, et mis seal mõisas sii tol korral parunessiga juhtus. Kas see oli lihtsalt röövretk (nagu neid tol ajal palju ette tuli) või oli seal midagi muud taga? Ja kui see oli lihtne röövretk, siis mida seal nii hirmsat juhtus, et laps seetõttu rääkimise lõpetas? Nendele küsimustele ei leidnud mina filmist mitte mingisuguseid vastuseid.
Muidu kogu pattude andeks palumine oma isiklikke asju põletades ja erinevad rituaalid tulega, olid väga huvitavad. Just seetõttu, et minu jaoks peegeldasid need tolle ajastu elu. Mul mingil seletamatul põhjusel on eelarvamus, et tol ajal tegeleti palju rohkem ohverdamiste ja nõidumistega ning see, mida me filmis nägime, võiski selle ajastu igapäevane elu olla. Samas võib see sama tõenäoliselt olla ka minu fantaasia. Veel meeldis mulle kaldalt leitud tundmatu teadvusetu mehe motiiv, kellel polnud õrna aimugi, kes ta tegelikult on. Ta võis olla kuulus ja hea arst, kui talle seda sisendati. Samas võis ta olla paruni mõisasse sisse tunginud üks röövlitest, kui ta seda ise nii mõelda tahtis. Või hoopis mees, kes on pärit põrgust. Ma tegelikult arvasin, et seda põrgu motiivi on filmis rohkem sees, sest filmi pealkiri lubas mul sellise oletuse teha. Aga põrgut, kui sellist ei näidatud seal üldse. Vähemalt mitte otse.
Kujundlikult võis kogu filmis näidatud pimedus ja tuli viidata põrgule, millest Eesti ja eestlased on pidanud aja jooksul läbi käima. Viitab ka Jaani nimi tüüpilisele Eesti mehele, kes siis kujundlikult kogu Eesti rahvast sümboliseerib. Film on siiski pühendatud Eesti Vabariigi 100. juubeliks ja seega peame me seda filmi mingit moodi oma ajaloo konteksti sobitama. Ma väga hästi ei taha uskuda, et filmi tegijad lihtsalt soovisid ainult sisuga viidata meie minevikule. Surnust üles ärganud tüdruk rääkis, et maailmalõpp tuleb suure veeuputusega. Kui see tänasesse päeva üle tuua, siis veeuputus võib näiteks kliima soojenemisele vihjata. Ja ühel päeval võibki kliima soojenemise tõttu maailma lõpp tulla. Ja mõisniku ühe teenijapoisi minek oma tehtud parvega merele, kui vihma sadama hakkas võib viidata kõikidele nendele kordadele, kui eestlased on pidanud oma maalt lahkuma. Mis viib mu mõtteni, et maailmalõpp veeuputuse läbi ei ole siiski kliima soojenemine, vaid vesi on see võõrvõim, kes meilt on mitmel korral oma riigi käest ära võtnud ja seega ongi Eesti, kui riigi jaoks tekkinud maailma lõpp. Kuigi ma tean, et seda ei saa võtta päris üks-ühele, sest Eesti ei saanud ju peale Põhjasõda iseseisvaks. Aga sellised mõtted mul tekkisid. Ja Põhjasõda võib filmis olla ka lihtsalt üks laiem kujund kõikide sõdade kujutamiseks.
Vähemalt on film selles mõttes asja ette läinud, et mul tekkisid mingid seosed ja ma mõtlesin peale filmi selle peale, et mida ma siis nägin ja mis seos sellel kõigel minuga on. Ma saan aru, et enamus inimesi läheb ikkagi kinno meelelahutuslikul eesmärgil, mitte filosofeerima teemadel, mida see tuli ja pimedus, mida ekraanil poolteist tundi näidati, ikkagi sümboliseeris. Ma ütlen, see koolis käimine on juba selle kahe kuu jooksul mu mõtlemist muutma hakanud. Üldiselt meie inimestele meeldivad lõbusad ja lihtsama sisuga filmid. Kes see ikka enda esivanemate kannatusi näha tahab. Seda enam, kui kõiki asju ei öelda otse välja ja sa pead ise oma peaga mõtlema. Pole me ju veel väga harjunud ise mõtlema. Oleme ju ainult 27 aastat saanud rahus seda ise mõtlemist praktiseerida, ilma et keegi võõras meid juhiks kuidas ja mida mõtelda.
Ometigi ma leian, et need vähesed inimesed, kes olid vaevaks võtnud kinno minna, ei pidanud pettuma. Kui sisu ei pakkunud huvi ja tundus igav, siis filmi tehniline teostus oli selle eest väga paeluv. Mind hämmastas, et kuidas on Eestis tänapäeval võimalik sellises ulatuses tühja ja äärmiselt kõledat raba leida. Ja siis meenus mulle Kõrvemaal asuv Jussi nõmm, mis ongi kilomeetrite viisi lagedat tühjust. Ma muidugi ei tea, kas filmi stseenid olid seal filmitud või mitte, aga mu point on see, et Eestis ikkagi leidub tänapäeval kõledaks võtvalt lagedaid maa-alasid. Või siis oli kogu see maastik ja kõledus arvutiga hiljem töödeldud. Aga vahet ei ole. Kunstilise poole pealt tegi filmi kujundus nii mõnelegi kuulsale Hollwoodi filmile silmad ette. Nagu oleks mingit müstilist muinasjuttu vaadanud. Kuigi muinasjutte pole me harjunud nii tumedates toonides nägema. Aga kuidagi müstiliselt kaasahaaravalt mõjus mulle filmi tehniline lahendus. Ja eks see tehniline lahendus rõhutas ülejäänud laia maailma arvamust meist - mingi tühermaa ja natukene merd ja mõned üksikud metslaste moodi käituvad barbaarsed inimesed seal kõledal maal.
Ka näitlejad sobisid rollidesse ülihästi. Ma pole muidu suur Meelis Rämmeldi austaja, aga oma sasipeaga oleks ta võinud kasvõi Vanakuradit ise mängida. Lisapunktid annaksin ma selle eest, et üldiselt oli filmis kasutatud näitlejaid (või ka lavastajaid), keda me igapäevaselt teleekraanidel ei näe. Nii näiteks mõjus kiilaspäine Anne Türnpu naise rollis vägagi kaasahaaravalt. Eks Anne Türnpu folkloori taust mängis siin suurt rolli, sest ma vaatasin teda ja mul ei tekkinud tunnet, et see on näitleja kes mängib mingit rolli, vaid ma tundsin läbi kinoekraani seda võimu ja energiat, mida see naine neid rituaale läbi viies külaelanikesse sisendas. Ja ka need näitlejad, keda inimesed ehk on rohkem harjunud nägema (nagu Peeter Volkonski, Pääru Oja ja Egon Nuter) mõjusid sel korral teiste tugevate rollide kõrval uudsetena. Egon Nuteri kubjas siiski meenutas mulle natukene suvel nähtud Kõrboja vana peremeest, aga see oli pigem väline sarnasus (sarnased habemed ja liigutused).
Kokkuvõtteks võingi öelda, et kindlasti pole tegemist laiatarbe kaubaga, ehk filmiga mis sobiks igale eestlasele lihtsaks meelelahutuseks. Ma ei taha end nüüd kuidagi teistest paremaks ja targemaks teha, kuid ma julgen väita, et see film on mõeldud natukene rohkem mõtlemist armastavale filmisõbrale. Ehk ka nendele, kellele on keskmisest tugevam huvi ajaloo ja kunstide vastu. Mul need huvid puuduvad ja seega jäi minu jaoks filmi sisu raskesti mõistetavaks. Kuigi mõtlemisainet sain päris palju ja visuaalne elamus oli tasemel. Aga ilmselt suuremate kunstiliste huvidega inimesed peavad sellest filmist rohkem lugu.