Põrgu Jaan

Nüüd tuleb vahelduseks jälle natukene filmi juttu. Nimelt käisin ma järjekordset Eesti filmi vaatamas. Tõe huvides peab küll mainima, et niisama ma ilmselt seda filmi vaatama poleks läinud. Läksingi ainult seepärast, et ma lubasin endale võimalikult paljud Eesti filmid ära vaadata. Ma pean endale ikkagi tõestama, et ma mõnda lubadust suudan pidada ka (erinevalt kaalu langetamise ja füüsilise aktiivsuse tõstmise lubadustest) Film ise ei tundunud reklaami põhjal mitte kuidagi minu maitse olema. Aga nüüd, kui film on vaadatud, võin julgelt öelda, et film meeldis mulle rohkem kui nii mõnigi teine Eesti film, mille kinno tulekut ma pikisilmi oodanud olen. Film, millest sel korral juttu teen, kannab pealkirja „Põrgu Jaan“.

Peamine põhjus, miks ma arvasin, et film pole päris minu maitsele oli sünge meeleolu, mida reklaampostrid ja klipid süvendasid. Kuidagi oli selline tunne neid klippe vaadates, et see pole lihtsalt ajaloofilm, vaid kogu selle süngusega on filmi autorid mingisugust kõrgemat kunstilist taset soovinud saavutada, millest ma aru ei saa. Ühesõnaga, ma kartsin et film on minu jaoks liiga kõrge kunstilise tasemega ja seega jääb sisu mulle mõistmatuks. Lisaks viitas ka filmi pealkiri mingile müstilisele tegevusele põrgus (vähemalt nii ma seda endale ette kujutasin). Mõningas osas olid mu kartused põhjendatud, kuid siiski suutis film mind positiivselt üllatada.

Film oli tumedates toonides, täpselt nagu ma kartsingi. Filmi tegevus toimus Põhjasõja järgsel Eestimaal. Ehk siis 18. sajandil, mis on umbes täpselt 300 aastat enne tänapäeva. Ilmselt praegu sellele ajale tagasi mõeldes, tundubki kõik pime ja tume. Vähemalt, kui ma mõtlen sellele ajastule, tuleb mulle täpselt selline tume ja pime Eestimaa silme ette nagu ma nüüd filmis nägin. Filmi vaadates oli kogu aeg tunne nagu olekski Eestis tol ajal ainult pilkane pimedus ja igavene öö olnud. Samas, eks neid sõjajärgseid rüüsteretki silmas pidades, võiski inimese meeleolu selline olla nagu nad elaksidki pilkases pimeduses. Kuigi ma olen enam kui kindel, et ka tol ajal paistis päike Eestis ja polnud see olemine neil nii pime midagi, kui me ette kujutame. Ega päike pole alles 100 aastat tagasi leiutatud. Ometigi mulle tundub, et kõik arvavad, et valgus hakkas Eestimaa pinnale paistma umbes alles 19.sajandi lõpus, kuid kõige kindlam on ikkagi väita, et valgus jõudis Eestisse 20.sajandil. 

Ka sisu osas läks minu kartus täide. Sisu polnud keeruline, aga ma ei saanud päris täpselt kõikidest nüanssidest aru. Lisaks pole ma kindel, et ma tõlgendasin filmi päris samuti nagu seda autor mõtles/tahtis, et vaatajad mõtleksid. Tegevust küll oli ja põnevust minu jaoks ka jagus, kuid puudus point või mingi õpetlik sõnum. Vaatasin filmi ära ja lõpuks lihtsalt keerles mul peas mõte, et mis selle filmi mõte oli? Mingisugused mõtted mul küll tekkisid, kuid need jäid ka poolikuteks mõteteks. Ja ma ei saa neid filmi keskseks ideeks pidada. Näiteks hakkasin ma kohe parunit ja külarahvast omavahel vastandama. See on ju teada, et vanasti pöörati seisustele suurt rõhku ja sageli ei saanud lihtrahvas endale õiget arstiabi lubada ja nii nad uskusidki rohkem rahvameditsiini ja igasuguseid külanõidasid. Samas kui parunid ja mõisahärrad neid nõidasid patu tegemise pärast karistasid ja ise teaduslikku meditsiini uskusid (kui teaduslik see meditsiin tol ajal oli, on muidugi iseasi). Või uskusidki inimesed taassündi ja surmajärgset elu. Filmis näidati tüdrukut, kes oli arsti silmis surnud, kuid erinevate tulerituaalidega ärkas tüdruk ellu ja jagas oma kogemusi teispoolsusest. Seda põhjendasin ma endale massipsühhoosiga, mis kaasnes kurnatuse ja mõjuvõimsa nõia sõnadega. Samas lasi parun selle tüdruku hiljem oma aita luku taha panna. Kas ka parun ja tema teenijad läksid siis selle massipsühhoosiga kaasa, et nad uskusid ja said tüdruku kinni võtta ning mõisa aita viia? Või polnud Jaan, kes tüdruku surnuks kuulutas siiski päris arst, nagu talle sisendada püüti ja ei eristanud näiteks koomat ja surma ära ning hiljem ärkas tüdruk koomast üles ning sai seetõttu oma teispoolsuse kogemusi jagada. Ühesõnaga üsna segane lugu, millele ka filmi lõpus otseselt lahendust ei näidatud. Ühel hetkel oli tüdruk aidast lihtsalt kadunud ja mul tekkis mõte, et kas ta üldse oligi olemas?

Ma sain filmist nii palju aru, et mõisas olid mingi aeg hobustel ratsutavad röövlid käinud ja midagi hirmsat seal mõisas korda saatnud. Ma mingil põhjusel eeldasin, et nad üritasid selle käigus ka parunessi ära vägistada. Sest paruness leiti peale seda aknast alla hüpanuna. Ja parunessi poeg lakkas peale neid sündmusi rääkimast ja liikumast. Sisuliselt oli ta nagu hingav nukk, keda pidi liigutama. Ka teenijatüdruk, kes sel ajal majas oli, põgenes ja hiljem suri. Kusjuures teenijatüdruk oli see sama tüdruk, kes külaelanikele teispoolsusest rääkis. Kui filmi lõpus hakkas parunessi poeg iseseisvalt liikuma, lootsin ma, et ta toob selle saladuse päevavalgele. Aga see jäigi ainult lootuseks. See lõputa lugu oligi peamine põhjus, miks mulle sisuline pool ei meeldinud. Ma oleks kasvõi mingit vihjet tahtnud, et mis seal mõisas sii tol korral parunessiga juhtus. Kas see oli lihtsalt röövretk (nagu neid tol ajal palju ette tuli) või oli seal midagi muud taga? Ja kui see oli lihtne röövretk, siis mida seal nii hirmsat juhtus, et laps seetõttu rääkimise lõpetas? Nendele küsimustele ei leidnud mina filmist mitte mingisuguseid vastuseid.

Muidu kogu pattude andeks palumine oma isiklikke asju põletades ja erinevad rituaalid tulega, olid väga huvitavad. Just seetõttu, et minu jaoks peegeldasid need tolle ajastu elu. Mul mingil seletamatul põhjusel on eelarvamus, et tol ajal tegeleti palju rohkem ohverdamiste ja nõidumistega ning see, mida me filmis nägime, võiski selle ajastu igapäevane elu olla. Samas võib see sama tõenäoliselt olla ka minu fantaasia. Veel meeldis mulle kaldalt leitud tundmatu teadvusetu mehe motiiv, kellel polnud õrna aimugi, kes ta tegelikult on. Ta võis olla kuulus ja hea arst, kui talle seda sisendati. Samas võis ta olla paruni mõisasse sisse tunginud üks röövlitest, kui ta seda ise nii mõelda tahtis. Või hoopis mees, kes on pärit põrgust. Ma tegelikult arvasin, et seda põrgu motiivi on filmis rohkem sees, sest filmi pealkiri lubas mul sellise oletuse teha. Aga põrgut, kui sellist ei näidatud seal üldse. Vähemalt mitte otse.

Kujundlikult võis kogu filmis näidatud pimedus ja tuli viidata põrgule, millest Eesti ja eestlased on pidanud aja jooksul läbi käima. Viitab ka Jaani nimi tüüpilisele Eesti mehele, kes siis kujundlikult kogu Eesti rahvast sümboliseerib. Film on siiski pühendatud Eesti Vabariigi 100. juubeliks ja seega peame me seda filmi mingit moodi oma ajaloo konteksti sobitama. Ma väga hästi ei taha uskuda, et filmi tegijad lihtsalt soovisid ainult sisuga viidata meie minevikule. Surnust üles ärganud tüdruk rääkis, et maailmalõpp tuleb suure veeuputusega. Kui see tänasesse päeva üle tuua, siis veeuputus võib näiteks kliima soojenemisele vihjata. Ja ühel päeval võibki kliima soojenemise tõttu maailma lõpp tulla. Ja mõisniku ühe teenijapoisi minek oma tehtud parvega merele, kui vihma sadama hakkas võib viidata kõikidele nendele kordadele, kui eestlased on pidanud oma maalt lahkuma. Mis viib mu mõtteni, et maailmalõpp veeuputuse läbi ei ole siiski kliima soojenemine, vaid vesi on see võõrvõim, kes meilt on mitmel korral oma riigi käest ära võtnud ja seega ongi Eesti, kui riigi jaoks tekkinud maailma lõpp. Kuigi ma tean, et seda ei saa võtta päris üks-ühele, sest Eesti ei saanud ju peale Põhjasõda iseseisvaks. Aga sellised mõtted mul tekkisid. Ja Põhjasõda võib filmis olla ka lihtsalt üks laiem kujund kõikide sõdade kujutamiseks.

Vähemalt on film selles mõttes asja ette läinud, et mul tekkisid mingid seosed ja ma mõtlesin peale filmi selle peale, et mida ma siis nägin ja mis seos sellel kõigel minuga on. Ma saan aru, et enamus inimesi läheb ikkagi kinno meelelahutuslikul eesmärgil, mitte filosofeerima teemadel, mida see tuli ja pimedus, mida ekraanil poolteist tundi näidati, ikkagi sümboliseeris. Ma ütlen, see koolis käimine on juba selle kahe kuu jooksul mu mõtlemist muutma hakanud. Üldiselt meie inimestele meeldivad lõbusad ja lihtsama sisuga filmid. Kes see ikka enda esivanemate kannatusi näha tahab. Seda enam, kui kõiki asju ei öelda otse välja ja sa pead ise oma peaga mõtlema. Pole me ju veel väga harjunud ise mõtlema. Oleme ju ainult 27 aastat saanud rahus seda ise mõtlemist praktiseerida, ilma et keegi võõras meid juhiks kuidas ja mida mõtelda.

Ometigi ma leian, et need vähesed inimesed, kes olid vaevaks võtnud kinno minna, ei pidanud pettuma. Kui sisu ei pakkunud huvi ja tundus igav, siis filmi tehniline teostus oli selle eest väga paeluv. Mind hämmastas, et kuidas on Eestis tänapäeval võimalik sellises ulatuses tühja ja äärmiselt kõledat raba leida. Ja siis meenus mulle Kõrvemaal asuv Jussi nõmm, mis ongi kilomeetrite viisi lagedat tühjust. Ma muidugi ei tea, kas filmi stseenid olid seal filmitud või mitte, aga mu point on see, et Eestis ikkagi leidub tänapäeval kõledaks võtvalt lagedaid maa-alasid. Või siis oli kogu see maastik ja kõledus arvutiga hiljem töödeldud. Aga vahet ei ole. Kunstilise poole pealt tegi filmi kujundus nii mõnelegi kuulsale Hollwoodi filmile silmad ette. Nagu oleks mingit müstilist muinasjuttu vaadanud. Kuigi muinasjutte pole me harjunud nii tumedates toonides nägema. Aga kuidagi müstiliselt kaasahaaravalt mõjus mulle filmi tehniline lahendus. Ja eks see tehniline lahendus rõhutas ülejäänud laia maailma arvamust meist - mingi tühermaa ja natukene merd ja mõned üksikud metslaste moodi käituvad barbaarsed inimesed seal kõledal maal.

Ka näitlejad sobisid rollidesse ülihästi. Ma pole muidu suur Meelis Rämmeldi austaja, aga oma sasipeaga oleks ta võinud kasvõi Vanakuradit ise mängida. Lisapunktid annaksin ma selle eest, et üldiselt oli filmis kasutatud näitlejaid (või ka lavastajaid), keda me igapäevaselt teleekraanidel ei näe. Nii näiteks mõjus kiilaspäine Anne Türnpu naise rollis vägagi kaasahaaravalt. Eks Anne Türnpu folkloori taust mängis siin suurt rolli, sest ma vaatasin teda ja mul ei tekkinud tunnet, et see on näitleja kes mängib mingit rolli, vaid ma tundsin läbi kinoekraani seda võimu ja energiat, mida see naine neid rituaale läbi viies külaelanikesse sisendas. Ja ka need näitlejad, keda inimesed ehk on rohkem harjunud nägema (nagu Peeter Volkonski, Pääru Oja ja Egon Nuter) mõjusid sel korral teiste tugevate rollide kõrval uudsetena. Egon Nuteri kubjas siiski meenutas mulle natukene suvel nähtud Kõrboja vana peremeest, aga see oli pigem väline sarnasus (sarnased habemed ja liigutused).

Kokkuvõtteks võingi öelda, et kindlasti pole tegemist laiatarbe kaubaga, ehk filmiga mis sobiks igale eestlasele lihtsaks meelelahutuseks. Ma ei taha end nüüd kuidagi teistest paremaks ja targemaks teha, kuid ma julgen väita, et see film on mõeldud natukene rohkem mõtlemist armastavale filmisõbrale. Ehk ka nendele, kellele on keskmisest tugevam huvi ajaloo ja kunstide vastu. Mul need huvid puuduvad ja seega jäi minu jaoks filmi sisu raskesti mõistetavaks. Kuigi mõtlemisainet sain päris palju ja visuaalne elamus oli tasemel. Aga ilmselt suuremate kunstiliste huvidega inimesed peavad sellest filmist rohkem lugu.