Kuvatud on postitused sildiga peeter volkonski. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga peeter volkonski. Kuva kõik postitused

01/07/2024

Oskar Luts ehk laul igavesest õnnest

 30. juunil 2024 Temufi suvelavastus Tarvastu mõisa tallihoovis

Foto: Helen Vunder

Üks põhjus, miks mulle suvel meeldib väga teatris käia on see, et siis saab mööda Eestimaad ringi sõita ja uusi ning ilusaid paikasid avastada. Põhimõtteliselt saab seda ka muul ajal teha kui suvel, aga sügisest kevadeni on enamasti kõik lavastused siseruumides ja kindlates mängupaikades ning seetõttu huvitavaid kohti vähem mida külastada. Eriti meeldib mulle, kui teatrit tehakse vanades hoonetes või nende ümbruses, eriti kui nendeks vanadeks hooneteks on mingid mõisad, lossid, häärberid jne. See lubab mul unistada, et ma kunagi hangin endale ka mõne vana ja lagunenud mõisa ning teen selle korda ja hakkan seal üritusi korraldama. Nagu öeldakse, siis unistamine ei maksa midagi ja seetõttu ilmselt minu unistused unistusteks ainult jäävadki. Seda toredam on sattuda suvelavastuste käigus täpselt sellistesse minu unistuste kohtadesse, kus minust hakkajamad inimesed midagi toredat korraldavad.

Kuigi Tarvastu ja Mustla kandiga olen ma veidi tuttav ja sealse kiriku juures korduvalt jalutamas käinud, oli minu jaoks täielik uudis, et seal kandis on ka mõisahooneid. Seega oli ühtepidi tee teatrisse tuttav, sest seda marsruuti olen aastate jooksul korduvalt sõitnud, kuid samas oli ka üllatusmoment, et millised need mõisahooned välja näevad ja kuidas Temufi sinna teatri on üles ehitanud. Iseenesest on teatrisse jõuda väga lihtne (sageli on uute paikadega see probleem, et need on nii eraldatud paigas, et kohale jõudmine on omaette eksirännak) sest Viljandi-Rõngu maanteel näitab suur silt õiget kohta kust on vaja ära keerata ja sealt juhatavad juba toredad parkimiskorraldajad edasi. Kuna parkimisega on veidi kitsas, siis ise ei pea õnneks muretsema kuhu teeäärde autot jätta võib, vaid kõik näidatakse puust ja punaseks ette. Kusjuures kuulsin mitme teise teatrikülastaja käest samuti, et kogu asi on hästi korraldatud – sildid näitavad kus midagi asub ja suunavaid inimesi on igal pool piisavalt palju, kes vajadusel abistavad (mitte ainult parkimise juures, vaid ka publikutribüünidel).

Peab ütlema, et kõik etenduspaigas olevas vanad hooned olid kenasti lavastuse jaoks ära kasutatud, kuigi publikut lasti ainult ühte vanasse lauta/küüni sisse, kuhu oli kohvik tehtud. Teised hooned olid lavastusega seotud, kuigi peamine tegevus toimus ikkagi õues, käisid näitlejad hoonetest sisse-välja. Enamasti olid tallihooned siiski kasutusel nö „lava tagusena“ ehk siis ruumidena, kus näitlejaid laval minekuks ette valmistati. Üks tallihoonetest kujutas Saamuel Pliuhkami kodu ja teine tallihoone Pliuhkami naabrinaise Leena majapidamist. Kahe hoone vaheline ala oli kaetud hallika multšiga ning sinna tehtud hallidest laudadest teerajad, mis veidi meenutasid rabades olevaid laudteid. Eks see võis muidugi ollagi Lutsu teosest „Soo“ inspireeritud lähenemine ja pidigi tekitama illusiooni keerulisest soomaastikust. Neid samu halle lauajuppe oli kasutatud ka hoonete juurde aedade meisterdamiseks. Lisaks leidus lavakujunduses väga palju erineva suurusega maakive (jällegi viide minu meelest keerulisele ning kivisele maapinnale ning raskele tööle, et kividest lahti saada). Seega saab öelda, et lavakujundus oli maalähedane, kuid kuna minu meelest on see hall toon praegu arhidektuuris väga populaarne värv, siis veidi oli maalähedusele lisaks ka kaasaegset hõngu.

Sarnaselt lavakujundusele saavad ka Urmas Lennuki dramatiseeringus kokku tänapäev ja minevik. Tänapäeva on toodud kunagised Oskar Lutsu näidendite „Laul õnnest“ ning „Kapsapea“ kangelased, kes üritavad tänapäeval hakkama saada. Tegelikult on lisaks tänapäevasele eluolule ikkagi väga palju tuttavaid stseene nendest samadest juba mainitud näidenditest ja ka mitmetest teistest Lutsu mitte nii tuntud näidenditest. Oma tegelaste elusid tuleb vaatama ka Oskar Luts, keda tegelased ja ka Luts ise paljuski maha teevad. Kuna Luts ise arvab, et ta pole kirjanikuna õnnestunud, ei julge ta end oma õige nime all tutvustada ja nii peetakse teda ekslikult hoopis üheks teiseks tuntud kirjameheks. Ma siinkohal jätan selle teise nime mainimata, et nendel, kes vaatama tahavad minna, ikka rohkem üllatusi oleks. Kuigi tegelased on pärit eelmisest sajandist, on neil samad probleemid mis tänapäeva inimestelgi. Näiteks võistlevad Saamuel Pliuhkam (Peeter Volkonski) ja Julius Jõuram (Veikko Täär) pidevalt selle nimel kumb on teisest parem ning kohati läheb võistlus lausa nii üle võlli, et muutub absurdseks. Näiteks kuulutab Jõuram, et tema teeb oma wc-potist purskkaevu ja seepeale tahab Pliuhkam ka endale veelgi uhkemat poti-purskkaevu, mõtlemata selle peale, mida wc potist tehtud purskkaev suure tõenäosusega üldse välja purskaks.

Kui omal ajal tahtis Luts enda loodud tegelastega tolleaegset ühiskonda kritiseerida, siis Peep Maasiku lavastus kasutab neid samu tegelasi, et panna publikut tänapäevase ühiskonna peale mõtlema ja ehk veidi ka kritiseerima panna. Tänapäeval räägitakse järjest rohkem liigirikkusest ja sellest, et mõned murulapid võiksid sellised olla, kus muru veidi kõrgemaks jäetakse, et putukad saaksid seal elada ja sellega seoses saaks ka toiduahel toimida. Ometigi on inimesed nii küüniliseks muutunud, et kõik see, mida keegi teine teeb jääb meile järjest rohkem ette ja nõnda vaadatakse sageli sellele kõrgemaks jäetud murule naabrite poolt viltu ja nii oleme me sunnitud muru kord nädalas niitma, et kõik ikka ilus ja kena välja näeks (sageli just naabrite meeleheaks). Millal leida aega muru niitmiseks, kui tööd on palju ja kogu aeg kulub töö tegemisele? Nii ongi ainus hetk muru niitmiseks pühapäeva hommikul kell 6. See aga jälle naabritele ei meeldi, sest siis tahaks õige eestlane end raskest töönädalast veel välja puhata. Kahjuks on ühiskonnas juba mõned juhtumid olnud, kus erimeelsusi lahendatakse püstolitega ja nii otsustavad ka Lutsu kangelased oma vastasseisu revolvrite abil lahendada nagu tõelised kauboid. Teine tänapäeva väga populaarne teema on investeerimine ja seda võimalust ei jäta samuti Pliuhkam ja Jõuram kasutamata, sest õnneks pole ju rohkem mitte midagi vaja kui ainult naabrimehest suuremat rahakotti. Ja kõige kindlam viis rikkaks saada on oma raha börsile viia nind panna see dividende teenima. Või, kas ikka on?

Tegelikkuses siiski raha ei võrdu õnn ja kogu lavastuse jooksul tegelevadki nii Oskar Luts kui ka tema tegelased õnne otsingutega. Selle käigus on võimalik leida juba tuttavaid motiive kunagistest Lutsu tuntud teostest, näiteks ei puudu lavalt kapsapea ega Imeliku kannel. Lisaks sellele on Urmas Lennuk teksti põiminud ka kaasaegseid väljendeid, mis ehk eakamale publikule midagi ei ütlegi, näiteks väljend sita ventikasse viskama, põhjustas ainult nooremates vaatajates naerupahvaku. Üldiselt on tekst selliselt kirjutatud, et naerda saab omajagu, hoolimata publiku vanusest või huumorieelistustest. Lisaks leiduvad lavastuses ka mõned situatsioonikoomikat tekitavad olukorrad. Ma päris naerust kõveras ei olnud, aga igav mul ka ei olnud. Minu meelest on lavastus suveõhtusse täpselt paras meelelahutus, kus väga palju kaasa mõtlema ei pea ja saab naerda. Ehk täpselt see, mis aitab end tööpäevast või -nädalast välja lülitada. Võib-olla oleksid mulle mõned naljad paremini kohale jõudnud, kui ma Lutsu kunagiste näidenditega paremini kursis oleksin olnud, kuid kuna tegemist on ikkagi eraldiseisva looga, siis iseenesest ei takistanud ka see teadmiste puudujääk väga palju. Põhilistele naljadele sain enda hinnangul ikkagi pihta. Ja lavastust saab tervikuna vaadata ilma igasuguste eelteadmisteta Lutsu näidenditest. Mingid üldteadmised Eesti kirjandusloost siiski peaksid olema, et naljadele pihta saada.

Näitlejatena teevad kaasa juba Temufi varasemates lavastustes kaasa teinud tuntud nimed Lauri Kink, Peeter Volkonski, Silver Kaljula, Veikko Täär. Lisaks Ugala näitleja Oskar Punga, kes minu teada teeb Temufi lavastuses esmakordselt kaasa. Minu jaoks täiesti uued näitlejad olid Elis Järvsoo, Liina Roht ja Karmen Meos. Iseenesest oli trupp väga hea ja nende mängu nauditav vaadata. Kõik eespool mainitud kutselised näitlejad on laval oma headuses ja mulle tundub, et kui neid nimesid lavastuse plaktatil näha võib, saab kindel olla, et näitlejates pettuma ei pea. Nii ka sel korral. Tegelikult meeldisid mulle kõik näitlejad ja keegi teistest rohkem silma ei jäänudki. Võib-olla veidi rohkem pöörasin tähelepanu tüdrukutele, sest nemad olid minu jaoks kõik „uued näod“ ja seega oli neid veidi huvitavam jälgida, sest pole ju neid varem laval näinud ja seega on kõik, mis nad teevad uus ja huvitav. Kiire guugeldamine näitas, et ainult Elis Järvsoo on neist kutseline näitleja. Kuigi ma pean tunnistama, et ka Karmen Meose ja Liina Rohti puhul oleks ma pakkunud, et nad on näitlejaõppe läbinud. Ma kahtlustan, et äkki ongi, aga lihtsalt Temufi enda stuudios. Ja kui nüüd ikkagi väga-väga aus olla, siis kõige rohkem vist meeldisidki mulle just Roht ja Meos. Ühelt poolt meedis Rohti kehastatud Leena seetõttu, et ta ähvardas iga asja peale ära surra ja see on üsna minu argipäev, kuna praktiliselt kord päevas kuulen kuidas mõni patsient ähvardab kohe ära surema hakata. Seega oli oma peas tekkinud seose tõttu iga kord naljakas vaadata ja kuulda kuidas Leena surema hakkas või siis teine kord kiusu pärast otsustas just mitte ära surra. Teisalt Meose kehastatud Maria oli tegelastest kõige tasakaalukam ja rahulikum ning uskus, et õnneks pole palju vaja. Miski tema siiruses oli see, mis mulle südamesse puges ja Maria tegelaskuju mulle sümpaatseks tegi.

Kokkuvõttes saan öelda, et jäin teatriõhtuga igati rahule. Võib-olla ainus veidi negatiivsem asi oli etenduse alguseaeg, mis tavapärase kella 19 asemel oli kell 20, sest see tähendab seda, et ka etendus lõpeb hiljem ja kuna ma loomu poolest olen hommikuinimene, on see hilisõhtune aeg mulle veidi keerulisem ärkvel püsimiseks. Õnneks oli lavastus nii huvitav, et etenduse ajal ei tulnud kordagi uni peale ja mõte rändama ei läinud. Koju jõudsin ka turvaliselt, kuigi üks väike karumõmm proovis viljapõllult mulle auto ette joosta, aga õnneks ma nägin teda õigeaegselt ja saime mõmmikuga mõlemad turvaliselt oma teekonda jätkata. Samas saan aru, et sellise palavusega on hilisem algusaeg parem, kuna õhtud on jahedamad ja terav päike ei paista enam otse lagipähe ja niimoodi on publikul kergem etendust nautida ning näitlejatel kergem etendusi mängida. Vaatasin praegu, et augustis on etenduste algusaeg 19.00, seega ilmselt ongi hiline algusaeg tingitud kesksuve kuumadest ilmadest.

Soovitan Temufi lavastust „Oskar Luts ehk laul igavesest õnnest“ kõigile Oskar Lutsu teoste austajatele ning neile, kes suviseks teatriõhtuks väga sügavamõttelist või filosoofilist lavastust ei otsi, kuid kes päris maha ja taha tüüpi labast komöödiat ka vaadata ei taha.

 

Dramaturg: Urmas Lennuk
Lavastaja: Peep Maasik
Kunstnik: Jaanus Laagriküll
Helilooja-muusikaline kujundus: Martin Aulis
Grimmikunstnik: Merle Liinsoo
Valguskujundaja: Peep Maasik
Grimeerija: Grete-Liis Oja
Lavameister: Mathias Leedo
Lavastaja assistendid: Carolyn Mardim ja Marje Sepp
Produktsiooni assistent: Kaisa-Kadi Pilt
Heli- ja valgustehnik: Aksel Mänd
Kostümeerija: Ulve Vohla
Osades:
Lauri Kink – Oskar Luts
Peeter Volkonski – Saamuel Pliuhkam
Veikko Täär – Julius Jõuram
Oskar Punga – Tõnis Sägi
Silver Kaljula – Hannes
Elis Järvsoo – Emilia
Liina Roht – Leena
Karmen Meos – Maria

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Temufi koduleheküljelt

20/10/2018

Põrgu Jaan



Nüüd tuleb vahelduseks jälle natukene filmi juttu. Nimelt käisin ma järjekordset Eesti filmi vaatamas. Tõe huvides peab küll mainima, et niisama ma ilmselt seda filmi vaatama poleks läinud. Läksingi ainult seepärast, et ma lubasin endale võimalikult paljud Eesti filmid ära vaadata. Ma pean endale ikkagi tõestama, et ma mõnda lubadust suudan pidada ka (erinevalt kaalu langetamise ja füüsilise aktiivsuse tõstmise lubadustest) Film ise ei tundunud reklaami põhjal mitte kuidagi minu maitse olema. Aga nüüd, kui film on vaadatud, võin julgelt öelda, et film meeldis mulle rohkem kui nii mõnigi teine Eesti film, mille kinno tulekut ma pikisilmi oodanud olen. Film, millest sel korral juttu teen, kannab pealkirja „Põrgu Jaan“.
Peamine põhjus, miks ma arvasin, et film pole päris minu maitsele oli sünge meeleolu, mida reklaampostrid ja klipid süvendasid. Kuidagi oli selline tunne neid klippe vaadates, et see pole lihtsalt ajaloofilm, vaid kogu selle süngusega on filmi autorid mingisugust kõrgemat kunstilist taset soovinud saavutada, millest ma aru ei saa. Ühesõnaga, ma kartsin et film on minu jaoks liiga kõrge kunstilise tasemega ja seega jääb sisu mulle mõistmatuks. Lisaks viitas ka filmi pealkiri mingile müstilisele tegevusele põrgus (vähemalt nii ma seda endale ette kujutasin). Mõningas osas olid mu kartused põhjendatud, kuid siiski suutis film mind positiivselt üllatada.
Film oli tumedates toonides, täpselt nagu ma kartsingi. Filmi tegevus toimus Põhjasõja järgsel Eestimaal. Ehk siis 18. sajandil, mis on umbes täpselt 300 aastat enne tänapäeva. Ilmselt praegu sellele ajale tagasi mõeldes, tundubki kõik pime ja tume. Vähemalt, kui ma mõtlen sellele ajastule, tuleb mulle täpselt selline tume ja pime Eestimaa silme ette nagu ma nüüd filmis nägin. Filmi vaadates oli kogu aeg tunne nagu olekski Eestis tol ajal ainult pilkane pimedus ja igavene öö olnud. Samas, eks neid sõjajärgseid rüüsteretki silmas pidades, võiski inimese meeleolu selline olla nagu nad elaksidki pilkases pimeduses. Kuigi ma olen enam kui kindel, et ka tol ajal paistis päike Eestis ja polnud see olemine neil nii pime midagi, kui me ette kujutame. Ega päike pole alles 100 aastat tagasi leiutatud. Ometigi mulle tundub, et kõik arvavad, et valgus hakkas Eestimaa pinnale paistma umbes alles 19.sajandi lõpus, kuid kõige kindlam on ikkagi väita, et valgus jõudis Eestisse 20.sajandil. 
Ka sisu osas läks minu kartus täide. Sisu polnud keeruline, aga ma ei saanud päris täpselt kõikidest nüanssidest aru. Lisaks pole ma kindel, et ma tõlgendasin filmi päris samuti nagu seda autor mõtles/tahtis, et vaatajad mõtleksid. Tegevust küll oli ja põnevust minu jaoks ka jagus, kuid puudus point või mingi õpetlik sõnum. Vaatasin filmi ära ja lõpuks lihtsalt keerles mul peas mõte, et mis selle filmi mõte oli? Mingisugused mõtted mul küll tekkisid, kuid need jäid ka poolikuteks mõteteks. Ja ma ei saa neid filmi keskseks ideeks pidada. Näiteks hakkasin ma kohe parunit ja külarahvast omavahel vastandama. See on ju teada, et vanasti pöörati seisustele suurt rõhku ja sageli ei saanud lihtrahvas endale õiget arstiabi lubada ja nii nad uskusidki rohkem rahvameditsiini ja igasuguseid külanõidasid. Samas kui parunid ja mõisahärrad neid nõidasid patu tegemise pärast karistasid ja ise teaduslikku meditsiini uskusid (kui teaduslik see meditsiin tol ajal oli, on muidugi iseasi). Või uskusidki inimesed taassündi ja surmajärgset elu. Filmis näidati tüdrukut, kes oli arsti silmis surnud, kuid erinevate tulerituaalidega ärkas tüdruk ellu ja jagas oma kogemusi teispoolsusest. Seda põhjendasin ma endale massipsühhoosiga, mis kaasnes kurnatuse ja mõjuvõimsa nõia sõnadega. Samas lasi parun selle tüdruku hiljem oma aita luku taha panna. Kas ka parun ja tema teenijad läksid siis selle massipsühhoosiga kaasa, et nad uskusid ja said tüdruku kinni võtta ning mõisa aita viia? Või polnud Jaan, kes tüdruku surnuks kuulutas siiski päris arst, nagu talle sisendada püüti ja ei eristanud näiteks koomat ja surma ära ning hiljem ärkas tüdruk koomast üles ning sai seetõttu oma teispoolsuse kogemusi jagada. Ühesõnaga üsna segane lugu, millele ka filmi lõpus otseselt lahendust ei näidatud. Ühel hetkel oli tüdruk aidast lihtsalt kadunud ja mul tekkis mõte, et kas ta üldse oligi olemas?
Ma sain filmist nii palju aru, et mõisas olid mingi aeg hobustel ratsutavad röövlid käinud ja midagi hirmsat seal mõisas korda saatnud. Ma mingil põhjusel eeldasin, et nad üritasid selle käigus ka parunessi ära vägistada. Sest paruness leiti peale seda aknast alla hüpanuna. Ja parunessi poeg lakkas peale neid sündmusi rääkimast ja liikumast. Sisuliselt oli ta nagu hingav nukk, keda pidi liigutama. Ka teenijatüdruk, kes sel ajal majas oli, põgenes ja hiljem suri. Kusjuures teenijatüdruk oli see sama tüdruk, kes külaelanikele teispoolsusest rääkis. Kui filmi lõpus hakkas parunessi poeg iseseisvalt liikuma, lootsin ma, et ta toob selle saladuse päevavalgele. Aga see jäigi ainult lootuseks. See lõputa lugu oligi peamine põhjus, miks mulle sisuline pool ei meeldinud. Ma oleks kasvõi mingit vihjet tahtnud, et mis seal mõisas sii tol korral parunessiga juhtus. Kas see oli lihtsalt röövretk (nagu neid tol ajal palju ette tuli) või oli seal midagi muud taga? Ja kui see oli lihtne röövretk, siis mida seal nii hirmsat juhtus, et laps seetõttu rääkimise lõpetas? Nendele küsimustele ei leidnud mina filmist mitte mingisuguseid vastuseid.
Muidu kogu pattude andeks palumine oma isiklikke asju põletades ja erinevad rituaalid tulega, olid väga huvitavad. Just seetõttu, et minu jaoks peegeldasid need tolle ajastu elu. Mul mingil seletamatul põhjusel on eelarvamus, et tol ajal tegeleti palju rohkem ohverdamiste ja nõidumistega ning see, mida me filmis nägime, võiski selle ajastu igapäevane elu olla. Samas võib see sama tõenäoliselt olla ka minu fantaasia. Veel meeldis mulle kaldalt leitud tundmatu teadvusetu mehe motiiv, kellel polnud õrna aimugi, kes ta tegelikult on. Ta võis olla kuulus ja hea arst, kui talle seda sisendati. Samas võis ta olla paruni mõisasse sisse tunginud üks röövlitest, kui ta seda ise nii mõelda tahtis. Või hoopis mees, kes on pärit põrgust. Ma tegelikult arvasin, et seda põrgu motiivi on filmis rohkem sees, sest filmi pealkiri lubas mul sellise oletuse teha. Aga põrgut, kui sellist ei näidatud seal üldse. Vähemalt mitte otse.
Kujundlikult võis kogu filmis näidatud pimedus ja tuli viidata põrgule, millest Eesti ja eestlased on pidanud aja jooksul läbi käima. Viitab ka Jaani nimi tüüpilisele Eesti mehele, kes siis kujundlikult kogu Eesti rahvast sümboliseerib. Film on siiski pühendatud Eesti Vabariigi 100. juubeliks ja seega peame me seda filmi mingit moodi oma ajaloo konteksti sobitama. Ma väga hästi ei taha uskuda, et filmi tegijad lihtsalt soovisid ainult sisuga viidata meie minevikule. Surnust üles ärganud tüdruk rääkis, et maailmalõpp tuleb suure veeuputusega. Kui see tänasesse päeva üle tuua, siis veeuputus võib näiteks kliima soojenemisele vihjata. Ja ühel päeval võibki kliima soojenemise tõttu maailma lõpp tulla. Ja mõisniku ühe teenijapoisi minek oma tehtud parvega merele, kui vihma sadama hakkas võib viidata kõikidele nendele kordadele, kui eestlased on pidanud oma maalt lahkuma. Mis viib mu mõtteni, et maailmalõpp veeuputuse läbi ei ole siiski kliima soojenemine, vaid vesi on see võõrvõim, kes meilt on mitmel korral oma riigi käest ära võtnud ja seega ongi Eesti, kui riigi jaoks tekkinud maailma lõpp. Kuigi ma tean, et seda ei saa võtta päris üks-ühele, sest Eesti ei saanud ju peale Põhjasõda iseseisvaks. Aga sellised mõtted mul tekkisid. Ja Põhjasõda võib filmis olla ka lihtsalt üks laiem kujund kõikide sõdade kujutamiseks.
Vähemalt on film selles mõttes asja ette läinud, et mul tekkisid mingid seosed ja ma mõtlesin peale filmi selle peale, et mida ma siis nägin ja mis seos sellel kõigel minuga on. Ma saan aru, et enamus inimesi läheb ikkagi kinno meelelahutuslikul eesmärgil, mitte filosofeerima teemadel, mida see tuli ja pimedus, mida ekraanil poolteist tundi näidati, ikkagi sümboliseeris. Ma ütlen, see koolis käimine on juba selle kahe kuu jooksul mu mõtlemist muutma hakanud. Üldiselt meie inimestele meeldivad lõbusad ja lihtsama sisuga filmid. Kes see ikka enda esivanemate kannatusi näha tahab. Seda enam, kui kõiki asju ei öelda otse välja ja sa pead ise oma peaga mõtlema. Pole me ju veel väga harjunud ise mõtlema. Oleme ju ainult 27 aastat saanud rahus seda ise mõtlemist praktiseerida, ilma et keegi võõras meid juhiks kuidas ja mida mõtelda.
Ometigi ma leian, et need vähesed inimesed, kes olid vaevaks võtnud kinno minna, ei pidanud pettuma. Kui sisu ei pakkunud huvi ja tundus igav, siis filmi tehniline teostus oli selle eest väga paeluv. Mind hämmastas, et kuidas on Eestis tänapäeval võimalik sellises ulatuses tühja ja äärmiselt kõledat raba leida. Ja siis meenus mulle Kõrvemaal asuv Jussi nõmm, mis ongi kilomeetrite viisi lagedat tühjust. Ma muidugi ei tea, kas filmi stseenid olid seal filmitud või mitte, aga mu point on see, et Eestis ikkagi leidub tänapäeval kõledaks võtvalt lagedaid maa-alasid. Või siis oli kogu see maastik ja kõledus arvutiga hiljem töödeldud. Aga vahet ei ole. Kunstilise poole pealt tegi filmi kujundus nii mõnelegi kuulsale Hollwoodi filmile silmad ette. Nagu oleks mingit müstilist muinasjuttu vaadanud. Kuigi muinasjutte pole me harjunud nii tumedates toonides nägema. Aga kuidagi müstiliselt kaasahaaravalt mõjus mulle filmi tehniline lahendus. Ja eks see tehniline lahendus rõhutas ülejäänud laia maailma arvamust meist - mingi tühermaa ja natukene merd ja mõned üksikud metslaste moodi käituvad barbaarsed inimesed seal kõledal maal.
Ka näitlejad sobisid rollidesse ülihästi. Ma pole muidu suur Meelis Rämmeldi austaja, aga oma sasipeaga oleks ta võinud kasvõi Vanakuradit ise mängida. Lisapunktid annaksin ma selle eest, et üldiselt oli filmis kasutatud näitlejaid (või ka lavastajaid), keda me igapäevaselt teleekraanidel ei näe. Nii näiteks mõjus kiilaspäine Anne Türnpu naise rollis vägagi kaasahaaravalt. Eks Anne Türnpu folkloori taust mängis siin suurt rolli, sest ma vaatasin teda ja mul ei tekkinud tunnet, et see on näitleja kes mängib mingit rolli, vaid ma tundsin läbi kinoekraani seda võimu ja energiat, mida see naine neid rituaale läbi viies külaelanikesse sisendas. Ja ka need näitlejad, keda inimesed ehk on rohkem harjunud nägema (nagu Peeter Volkonski, Pääru Oja ja Egon Nuter) mõjusid sel korral teiste tugevate rollide kõrval uudsetena. Egon Nuteri kubjas siiski meenutas mulle natukene suvel nähtud Kõrboja vana peremeest, aga see oli pigem väline sarnasus (sarnased habemed ja liigutused).
Kokkuvõtteks võingi öelda, et kindlasti pole tegemist laiatarbe kaubaga, ehk filmiga mis sobiks igale eestlasele lihtsaks meelelahutuseks. Ma ei taha end nüüd kuidagi teistest paremaks ja targemaks teha, kuid ma julgen väita, et see film on mõeldud natukene rohkem mõtlemist armastavale filmisõbrale. Ehk ka nendele, kellele on keskmisest tugevam huvi ajaloo ja kunstide vastu. Mul need huvid puuduvad ja seega jäi minu jaoks filmi sisu raskesti mõistetavaks. Kuigi mõtlemisainet sain päris palju ja visuaalne elamus oli tasemel. Aga ilmselt suuremate kunstiliste huvidega inimesed peavad sellest filmist rohkem lugu. 

05/11/2015

Üks mees, kaks bossi Vanemuises

03.november 2015 Vanemuise suures majas

Pilt pärit Vanemuise teatri kodulehelt. Foto: Tõnis Järs
Lavastaja: Andres Dvinjaninov
Mängisid:
Riho Kütsar - Charlie Clench
Ragne Pekarev - Pauline Clench (Charlie tütar)
Külliki Saldre - Mrs Dangle (Charlie advokaat)
Priit Strandberg - Alan Dangle (Mrs Dangle poeg)
Marika Barabanštšikova - Dolly (Charlie raamatupidaja)
Reimo Sagor - Lloyd Boateng (Charlie sõber)
Andres Mähar - Francis Henshall (mees, kellel on kaks bossi)
Piret Laurimaa - Rachel Crabbe
Sten Karpov - Stanley Stubbers
Peeter Volkonski - Alfie (kelner)
Märt Koik - Gareth, vanamutt, prükkar, kelner
Mihkel Kallaste - politseinik, taksojuht, jõuluvana, baarmen


Seekord käisin teatris vaatamas etendust "Üks mees, kaks bossi". Olin seda etendus planeerinud vaatama minna pikka aega. Kunagi suve alguses sattusin vaatama Vanemuise teatri uuslavastuste nimekirja ja lugesin kõikide uuslavastuste tutvustust. Kohe kui lugesin, et mängukavva tuleb Carlo Goldini etenduse "Kahe isanda teener" kaasaegne versioon, olin kindel, et tahan seda näha. Ainus adekvaatne põhjendus miks seda näha tahtsin oligi see, et märtsis käisin Ugalas vaatamas "Kahe isanda teener" (LINK) ja tahtsin nüüd kahte etendust omavahel võrrelda. Nagu mul viimasel ajal kombeks on, siis ei hangi ma pileteid väga pikalt ette. Nii sai seegi kord pilet vahetult tund enne etendust soetatud (naudin tudengi eelist ja sain 17 eurose pileti ainult 9 euroga). Päris ausalt öeldes, siis minu meelest oli 9 eurot väga õiglane hind, aga räägin kohe kõigest lähemalt. Ja see oli ka hea, et kohad rõdule sain, sest siis sain kõike kenasti näha ja vaade lavale oli väga hea. Prillid tuli ainult ette panna.
Nüüd siis natukene etendusest lähemalt. Ma isegi ei oska etenduse sisu kohta väga midagi öelda. Peale selle, et seal oli koguaeg mingi tohuvapohu ning mingisugust otsest sisu etendusel polnudki. Vähemalt minu meelest. Tegelikult oli sisuks see, et üks neiu pidi abielluma mehega, kes mõrvati ja seejärel otsustas see neiu teise mehega kihluda. Siis ilmus järsku välja surnuks peetud kihlatu ja isa käskis tütrel ikka esialgse kihlatuga abielluda. Vahepeal jõudis selle esimese kihlatu turvamees endale teise bossi ka leida ja ise ära armuda. Tegelikult olid selle mehe bossid omavahel armastajad, kuid bossid muidugi ei teadnud et nende alluval on teine boss. Ühesõnaga ma saan ise ka aru, et kogu selle sisu kirjeldamine läheb väga keeruliseks. Ma ei saa enam ise ka aru, et mis, kes, kus ja kellega. Kogu selle farsi idee oligi see, et kõik on segi nagu puder ja kapsad. Algas kõik täpselt nii nagu algupärases etenduses kihlusega, kuhu ilmus kohale surnuks peetud esimene kihlatu. Ja siis läks kogu trall lahti. Naine, kes oli end meheks riietanud ja kelle teener enda arvates väga kaval ja osav oli ning endale teise isanda juurde võttis. Kui sa oled mees, kellel on kaks bossi, siis ei ole elu kerge ja on täiesti tavaline, et asjad kipuvad segamini minema. Ehk tegemist oli kõige tavalisema komöödiaga, kus põhiline nali seisnebki asjade vahetamises ja absurdsetes stseenides. Ma isegi saan aru, et commedia dell'arte põhinebki absurdusel ja selles kogu asja võlu seisnebki, kuid sellised etendused pole päris minu jaoks. Kindlasti on publikul tore vaadata, kuidas laval mängib naine meest või keegi saab pidevalt uksega vastu vahtimist või saab keegi jalaga tagumikku. Eks ma vist naersin ka mõnedel hetkedel (100% aus olles naersin ma ikka kordades rohkem kui mõnedel hetkedel), sest asi oli lihtsalt nii absurdne minu jaoks. Siiski selleks, et etendus minu jaoks hea oleks, peaks seal olema ka mingi sisu ja ma sisimas lootsin natukene rohkem sellest etendusest. Kui see on Carlo Goldini etenduse põhjal tehtud, mis on päris ehtne commedia dell'arte, siis lootsin et lisaks tänapäevastamisele on etenduses ka veidi rohkem sisu. Samas tundus, et ülejäänud publikule, kes saalis istusid paistis selline etendus just meeldivat. Sest kohati oli mul lausa imelik seal saalis istuda, kui kogu maja naerust rõkkas. Ja naerdi näiteks selle üle, kui Peeter Volkonski tegelaskuju trepist alla kukkus või uksega vastu nägu sai. Tundub, et rahvale selline huumor meeldibki ja kõikidele neile, kes sellist vaatepilti näha tahavad, soovitan aga etendust vaatama minna. Päris aus olles, siis naer on garanteeritud kõikidele. Näiteks mina sain ka päris palju naerda, sest kui etendus naerma ei aja, siis kindlasti ajab naerma kaaspublik, kes meeleheitlikult naerab. Tegelikult sain ma ikka etenduse üle ka naerda, sest esimesel korral oli tõesti naljakas, kui Volkonski tegelaskuju trepist alla lendas või kui Riho Kütsari tegelaskuju uksega vastu nägu sai, lihtsalt ühel hetkel sai mul sellest villand. Naljad oleksid siis võinud vähemalt üksteisest erineda. Ugala etenduses minu meelest oli see absurdsus natukene paremini üle võlli keeratud, aga samas seal andsid absurdsust juurde ka ajastule kohased printsessikleidid ja kontsakingades kõndivad mehed.
Vanemuise etenduse tegi erilisemaks skiffle bänd, kes mulle väga meeldis. Andis kuidagi hoogu juurde kogu asjale ja minul konkreetselt tõstis tuju. Eriti siis, kui kogu trupp korraga kaasa laulis. Samas kippus minul etenduse ajal vahepeal mõte rändama minema ja sellistel hetkedel oli just see kaasahaarav rütm see, mis mind mu mõtetest välja vedas. Kuigi etenduses olevad vahepealsed laulud oleksid võinud minu pärast olemata olla. Esiteks ei saanud ma rõdul olles praktiliselt ühestki sõnast aru, mida lauldi ja kohati tekkis mul tunne, nagu vaataksin muusikali. Eks bändi mõte oligi selles, et näitlejad veidi puhata saaksid, sest vahepeal läks see tempo seal laval ikka üsna kiireks ja isegi rõdule oli näha, kuidas näitlejatel selg jooksmisest märg on. 
Näitlejate jaoks polnud kindlasti tegemist kõige lihtsama etendusega, sest publiku naerutamiseks oli päris palju vaja teha. Publik hakkas naerma küll iga väiksema asja peale, kuid kui palju harjutamist või energiat see väike detail näitlejalt võtta võis. Näiteks nende kukkumiste ja võitlusstseenide harjutamiseks läheb päris palju aega, et asi ikka efektne oleks. Kindlasti on näitlejal kordades lihtsam mõõgaga vehelda, kui aegluubis jäljendada mõõgaga vehklemist või võistluskunstide valdamist. Samas peab näitleja arvestama sellega, et kukkumise ja löömise heli oleks sünkroonis tegevusega ning kõige selle juures tuleb veel teksti ka öelda. Ma olen juba ammu järeldusele jõudnud, et näitlejad on ühed väga andekad inimesed, kes oskavad lisaks näitlemisele ka väga hästi laulda ja just see mulle tegelikult selle etenduse juures ka meeldis, et praktiliselt kõik tegelaskujud said suuremal või väiksemal määral laulda. Siiski oli mul etenduses kaks lemmikut, kes minu meelest olid kõige paremad ja tegid selle etenduse igati vaatamisväärseks. Ilmselgelt ei oleks etendus ilma Andres Mäharita olnud pooltki nii kaasahaarav. Mulle on Mähar siiani kõikides etendustes meeldinud ja just seepärast, et ta on igas etenduses täiesti erinev karakter. Minu jaoks on see äärmiselt oluline, et näitleja suudaks erinevaid tegelaskujusid erinevalt mängida ja mind üllatada. Kahjuks on paljude näitlejate puhul see, et tegelaskujud on küll karakterilt täiesti erinevad, kuid ma saan juba kaugelt aru, kes see näitleja on, kes seda tegelast mängib. Lihtsalt kehahoiaku põhjal. Ja mind tõsiselt häirib see, kui ma iga kord näen sama kehahoiakut, samasuguseid liigutusi ja kuulen teksti sama intonatsiooni ja rütmiga. Tegelaskujud ei saa olla nii identsed. Aga Mähar mulle meeldib. Küll on ta ideaalne krtuskeid täis laps või keskealine mees internetimaailmast või kurva saatusega Seto mees või siis mees kellel on kaks bossi. Kuna Mähar oli peaosas, siis on ka see ilmselge, et tema pidi publikuga kõige rohkem suhtlema ja temal oligi kõige suurem roll, mis paratamatult jääb inimestele meelde. Ma võin julgelt öelda, et see oli parim otsus panna Andres Mähar peaossa, sest minu silmis päästis tema selle etenduse. 
Lisaks Andres Mäharile meeldis mulle ka väga Piret Laurimaa, kes mängis naist, kes esineb oma surnud kaksikvennana. Ehk siis Piret oligi see naine, kes kandis praktiliselt terve etenduse meeste riideid. Siiski polnud riided need, mille pärast ta mulle meeldis. Ma pole küll ise kunagi meest mänginud, kuid ma kujutan ette, et meeste hoiakuid ja liigutusi on naistel üsna raske järgi teha, selliselt et need näeksid mehelikud välja. Minu meelest oli Piret laval nagu tõeline mees. Lihtsalt natukene lühem ja peenema häälega, aga mulle meeldis kogu tema olek. Pidevalt leidsin ma end mõttelt, et küll ta teeb hästi meest järgi. Ehk siis minu jaoks järgmine üllataja Vanemuise teatrilt. Ilmselt jälgin nüüd tema rolle veel, sest siiani on ta seal minu nö "neutraalsete näitlejate nimekirjas" olnud. Kui ta aga samas vaimus jätkab, siis on mul Vanemuises üks uus lemmiknäitleja juures. Võib-olla on asi selles, et ma pole teda väga palju veel laval näinud ja mulle pole kõik tema kehahoiakud ja kõnemaneerid veel tuttavaks saanud.
Teiste näitlejate kohta väga midagi öelda ei oska, sest minu meelest on Riho Kütsar, Külliki Saldre, Priit Strandberg ja Marika Baraabanštšikova kõikides etendustest praktiliselt samasugused. Päris aus olles, siis seekord Kütsar veidi erines oma varasematest rollidest, sest rääkis hästi peenikese häälega ja kissitas silmi nagu oleks ta mõni asiaat. Aga see selleks, ülejäänud roll oli ikka minu jaoks üsna tavaline. Ragne Pekarev mängis ehtsat blondiini, kes asjadest aru ei saanud ja samas läks see ka iniemstele päris hästi peale. Eks teiste rumaluse üle on ikka hea naerda. Mulle samas meeldis see, kuidas Ragne Pekarev etenduse alguses tantsis. Ma oleksin peale sellist tantsu omadega jumala läbi olnud, tema aga suutis terve etenduse jooksul veel parajat blondiini mängida. Samas eks see ole ka harjutamise tulemus. Siis olid laval kaks näitlejat teatrist Must Kast, kuid nende rollid olid suhteliselt sõnatud ja alguses pidasin ma neid üldse lavameesteks, kellele mõni roll on antud. VABANDUSED, kui see nüüd kedagi solvas. Ma lihtsalt ei tulnud selle peale, et selleks peab näitleja olema, et jõuluvana kostüümis üle lava jalutada. Ise veel mõtlesin, et nii tore on lavamees olla, pead ka proovides käima ja harjutama etenduse jaoks. Tuleb välja, et lavamehi ikka proovidesse näitlema ei lasta. Ja ma juba lootsin, et äkki saan ka lavamehena tööd ja saan ka selliseid rolle :) 
Kui keegi veel on selliste soovidega, et tahaks Vanemuise suurel laval särada, siis selleks on päris hea võimalus. Nimelt kasutas etendus päris palju publiku abi ja nii mõnedki said publiku seast laval ja isegi lava taga ära käia. See oli see hetk, kus mul oli kahju, et ma üleval rõdul istusin, sest ma ei näinud rõdu viiendast reast alla saalis, mis seal toimus. Mähari tegelaskuju liikus päris palju saalis publiku vahel ringi ja need publiku kaasamised olid ka nii naljakad, et mul oli tunne et osa publikust teeb kohe püksid märjaks. Igatahes isegi mina oma jäise südamega sain korralikult naerda ja korrutasin pidevalt: "See ei ole lihtsalt võimalik!" Aga teatris on kõik võimalik. 
Ma hakkasin nüüd mõtlema, et kas ma kokkuvõtteks soovitan või ei soovita seda etendust vaatama minna. Siiski SOOVITAN, sest tegelikult oli päris naljakas. Kindlasti nendel on veel naljakam, kes just armastavadki komöödiaid. Mina olen rohkem draamakuninganna ja mulle tavaliselt jääbki komöödiates just sellest inimlikust poolest ja sügavast mõttest puudu. Samas oli "Üks mees, kaks bossi" hea värvikas vaheldus meie sügisestesse hallidesse õhtutesse. Igaks juhuks ütlen ka seda, et esimene vaatus oli minu meelest parem, teine kippus kuidagi ära vajuma ja minu jaoks ei olnud seal enam nii palju nalja. Või oligi asi selles, et naljad hakkasid korduma ja kaua sa ikka seda sama nalja vaatad/kuulad. Vaheajal nägin ka paljusid, kes peale esimest vaatust lahkuda otsustasid. Ma ei ütleks, et etendus nii kehva oli, et kohe lahkuma peab, aga ju siis polnud nende inimeste maitse. Ütleme nii, et ma teist korda piletit ei ostaks, et seda etendust vaatama minna, aga kui keegi mulle pileti kingiks, siis ma oleksin iga kell valmis seda uuesti vaatama.

Lõpetuseks soovitan kõikidel komöödia sõpradel seda etendust vaatama minna ja kindlasti on korralik kõhutäis naeru kindlustatud. Aga peaate kiirustama, sest etenduse kohta on ilmselt hea sõna liikvele läinud, sest kohti on päris vähe etendustele alles jäänud. 
Rohkem infot Vanemuise kodulehelt
Järgmised etendused toimuvad 7. ja 12. novembril, 5., 12. ja 16. detsembril, 9. jaanuaril, 19. ja 31. märtsil ning 1. ja 28. aprillil.