Kolm pikka naist

 5. oktoobril 2022 Vanemuise väikeses majas

Foto: Heikki Leis

Priit Pedajas on juba mõnda aega olnud üks minu lemmiklavastajatest. Peamiselt seetõttu, et esimesed tema lavastused, mida ma nägin, meeldisid mulle väga ja sealt tekkis ka huvi Pedajase järgnevate lavastuste vastu. Viimased tema lavastused pole mulle muidugi eriti meeldinud, aga hoolimata sellest tahan ikkagi tema lavastusi vaadata. Kui ma kuulsin, et Pedajas tuleb Vanemuisesse lavastama, siis teadsin, et seda ma tahan näha. Seda enam, et lavastus räägib naistest ja Pedajas on tuntud just selle poolest, et tema lavastustes teevad naised väga tugevaid rolle, seega ootused olid kõrged.

„Kolm pikka naist“ on Edward Albee autobiograafiliste sugemetega näidend, mille keskmes on 92-aastane naine, kelle mälu pole enam päris see, mis ta olla võiks. Tugevate mäluprobleemide tõttu on eakal naisel kodus hooldaja, kes aitab tal kodus toime tulla. Kuid vanaproua iseloomu tõttu (lisame siia veel juurde ka päris arvestatavad mäluhäired) pole hooldajal just kuigi kerge temaga toime tulla. Samuti käib vanaproua poeg teda pigem harva vaatamas, mis ühelt poolt annab aimu vanaproua keerulisest iseloomust ja teisalt suurendab proua trotslikkust veelgi, suurendades sellega omakorda hooldaja koormust. Lisaks selgub, et vanaproua pole päris kõiki arveid tasunud nii nagu peaks ja seepärast tuleb tema juurde ka advokaadibüroo esindaja, kelle soovidest vanaproua muidugi midagi aru ei saa. Nii me näemegi esimeses vaatuses kolme naist, kes üritavad kuidagi aimu saada sellest olukorrast, kuhu nad hetkel sattunud on.

Teises vaatuses on laval selle sama vanaproua poeg, kes on ema surivoodi juurde lõpuks tulnud. Voodis surevat vanaprouat vaatavad kolm naist, kelle näol on tegemist selle sama vanaprouaga tema elu erinevates etappides. Kui esimene vaatus on pigem üsna igapäevane elu koos mäluhäiretega inimesega, siis teine vaatus on väike sissevaade sellesse mida tunneb ja kuidas näeb inimene enda elu erinevates etappides. Mõlemad vaatused olid psühholoogiliselt pingestatud ja ilmselt pakuvad mitmeid äratundmishetki peaaegu kõigile.

Mulle isiklikult meeldisid mõlemad vaatused erinevatel põhjustel. Üks põhjusi oli muidugi inimese psüühika ja selle toimimine, aga kummaski vaatuses oli mitmeid aspekte, mis mind kõnetasid. Esimene vaatus meeldis mulle pelgalt seetõttu, et sellist mälulünkadega vanainimese vaatepilti näen ma peaaegu igapäevaselt tööl olles. Kui peale tööpäeva mõtled, et lähed teatrisse lõõgastuma ja laval vaatab sulle vastu vaevaliselt liikuv ja kohati trotslik proua, kes ei mäleta oma eelmist lauset ja on harjunud oma tahtmist saama, siis tekib küll korraks tunne, et kas ma tõesti pidin selleks teatrisse tulema, et sellist situatsiooni näha, sest ma olen päev otsa tööl selliste prouadega tegelenud. Samas tuleb kiidusõnad öelda 92-aastast vanaprouat kehastanud Külliki Saldrele, kes vanaproua väga ehtsalt välja mängis. Ainus sarnasus Saldre ja 92-aastase vanaproua vahel oli vanakooli väärikus. Muidu oli ekstsentrilise silmameigi ja vägagi pretensioonika käitumisega vanaproua, kes enda hooldajat erinevates asjades süüdistas täpselt selline nagu üks dementne inimene on, kes oma elu üle kontrolli hakkab kaotama. Kohati tundus mulle lausa nagu Saldre oleks mõnda aega meie osakonnas käinud patsiente jälgimas, sest nii filigraanse täpsusega oli ta kõik mäluhäirega kapriisse vanaproua pisimadki nüansid ära tabanud. Juba ainuüksi selle pärast olin ma teatriõhtuga rahul.

Saldrele ei jäänud palju alla ka hooldajat kehastanud Piret Laurimaa ja advokaadibüroo esindajat kehastanud Linda Porkanen. Laurimaa oli ehtne näide hooldajast, kes tegelikkuses tahaks midagi muud teha, aga hea raha eest on valmis rikast dementset vanainimest hooldama. Kuigi enamuse ajast oli hooldaja vanaprouaga lahke ja sõbralik, oli näha, et vahel ta siiski väsis ja hakkas ironiseerima ning soovis et tema hooldatav oleks juba surnud, et ta sellest hooldamisest pääseks. Kuigi see on kurb, siis kahjuks nii see täpselt ka päriselus käib, sest hooldaja töö on raske nii vaimselt kui füüsiliselt ja ühel hetkel lihtsalt inimesed väsivad sellest. Kolmest naisest kõige malbem oli advokaadibüroo esindaja (Linda Porkanen), kes ei teadnud päris täpselt ise ka millesse ta end seganud on ja ütles seetõttu pidevalt valesid asju. Oli tunda, et advokaadibüroo töötaja tundis end vanaproua läheduses ebamugavalt. Siiski tundub mulle, et see ebakindlus oli pigem Porkaneni hea näitlejameisterlikkus, mitte polnud tegemist näitleja enda ebakindlusega laval.

Teine vaatus oli minu jaoks sama huvitav, kuna siis kehastasid Porkanen, Laurimaa ja Saldre kõik sama tegelast kuid erinevates vanustest. Eriti meeldis mulle see, kuidas Priit Pedajas oli osanud erinevas vanuses naiste puhul tuua välja selle, mida mingis vanuses kõige enam tähtsaks peetakse. Näiteks 26-aastase naise (Linda Porkanen) puhul oli kõige olulisem leida elus armastus ja ta ei suutnud kuidagi mõista, miks vanemas eas on vaja meest petta ning miks peab ühe silmaga mehega abielluma, kui seal pole puhast armastust. Kogu tema jutust ja liigutustest õhkus noorele tütarlapsele omast puhtust ja süütust, kui sa veel ei tea kui kole paik võib maailm olla. 52-aastane naine (Piret Laurimaa) pidas end 26-aastasest versioonist juba tunduvalt targemaks ning elukogenumaks ning olles juba näinud maailma kurjust, oli ta väga kibestunud ning ei osanud enam midagi head oma elus näha. Näiteks ei suutnud ta enda pojale andestada ja ei soovinud oma pojaga enam suhelda. Samal ajal oli kõige vanem versioon naisest (Külliki Saldre) juba leppinud enda eluga ning ei süüdistanud poega selles, et poeg tal enam külas ei käi ja tundis siiski rõõmu sellest, et poeg ema surivoodi äärde tuli. Oli tunda, et proua oli leppinud oma elus tehtud vigadega ning oskas elatud elule positiivselt meelestatuna tagasi vaadata.

Kõigi kolme naise puhul oli näha sellele eale iseloomulikku käitumist. Tulevikust unistav ja kergejalgselt mööda lava ringi heljuv tütarlaps, siis veidi vanem ja elus juba ühtteist tunda saanud, kuid veidi skeptiline keskealine naine ning väärikas vanem daam, kes on valmis oma elule tagasi vaatama ning andestama nii mõndagi. Pole ka midagi imestada, et kõik kolm naisnäitlejat nii hiilgavad rollid tegid, kuna Pedajas on tuntud just selle poolest, et pakub naisnäitlejatele tugevaid rolle. Ühelt poolt oskab Pedajas leida üles need materjalid, kus näitekirjanik on juba suured rollid naistele kirjutanud, kuid lavastajana oskab Pedajas panna näitlejad seda rolli veelgi suuremaks mängima, lastes erinevas eas naistel laval enda parimad küljed välja tuua.

Lisaks kolmele naisele oli laval üks meesnäitleja – Ken Rüütel, kes kehastas sureva naise poega. Poeg tuli ema vaatama, istus vaikides ema voodiserval mõnda aega ning lahkus seejärel. Vaikiv roll on mõnigi kord kaalukam kui suurte sõnadega roll, kuid sel korral jäi Ken Rüütel vaikiva halli kardinalina naiste varju (nii sõna otseses kui ka kaudses mõttes). Kohati leidsin end mõtlemast, et miks üldse oli vaja poega lavale tuua. Miks ei oleks võinudki poeg jääda tegelaseks, kellest räägitakse, kuid keda publikule ei näidata. Minu meelest poleks lavastus sellest midagi kaotanud, sest Pedajas oli praegu küll ainsa mehe rolli nii väikseks teinud, et teda polnud laval praktiliselt võimalik nähagi. Minu jaoks tegi naistest kõige võimsama rolli siiski Saldre, olles nii ekstsentrilise vanaprouana kui ka hiljem vanaproua ühe minana üheaegselt võimas matroon, kellele teised allusid kuid jäädes samaaegselt õrnaks ja naiselikuks naiseks, kes soovib siiski armastust, millest ta noorest peast juba unistas. Kuna Saldre on vaieldamatult üks minu lemmik naisnäitlejatest Vanemuises, siis olen teda laval päris palju näinud ja minu silmis oli praegune naine võrdväärne Niskamäe vanaperenaisega ja ma loodan, et Saldrel õnnestub ehk veel üks naispeaosa auhind võita teatripäeval. Mulle natukene isegi tundub, et Külliki Saldre on nagu hea vein, mis läheb aastatega paremaks, sest viimasel ajal on tema rollidesse tulnud hoopis teistsugune võimsus sisse.

Minu jaoks mõjusid teise vaatuse naiste pastelsetes toonides kleidid ja naiste ülekaal selliselt, et lavastus mõjus üsna soojalt ja naiselikult, kohati isegi liiga feministlikult. Kleitide juures meeldis mulle eriti see, et mida vanemaks naine muutus, seda pikemaks muutus kleit. Eks omajagu mõjutas üleüldist naiselikkust ka Pille Jänese loodud lavakujundus. Õhulised hallid kardinad, mis lava kolmest seinast ääristasid, koos suure mitmete patjadega mugava voodiga lõid tunde hubasest magamistoast. Magamistoale lisas naiselikkust valge peeglilaud ja voodi kohal nurga all rippuv suur peegel. Õhustik oli ühelt poolt hubane kuid samas piisavalt intiimne, et rääkida isiklikest teemadest. 

Hoolimata naiselikust ja soojust õhkavast hubasest lavakujundusest, polnud teemad, mida lavastus puudutab üldse nn „pehmed“ teemad. Millisele naisele meeldiks rääkida vananemisest ja mõelda sellele kuidas ühel hetkel ollakse vana, väeti ja üksik? Ilmselt mitte kellelegi, sest kõik me sooviksime kiiret ja valutut surma, mitte pikka ja kannatusi täis elu, sest olgem ausad dementsus on kannatusi pakkuv nii dementseks jäävale inimesele kui ka tema lähedastele ja hooldajatele. Pärast kavalehe lugemist tundus mulle, et üksindus ja armastuse puudumine ongi see autobiograafiline osa lavastusest, sest kavalehelt saab lugeda sellest kuidas Albee bioloogiline ema ta juba imikuna hülgas ning kasuema jäi Albee jaoks kaugeks ja külmaks, nagu käesoleva loo naine jäi kaugeks enda pojale ning teatud mõttes distantseeris oma praegust mina ka enda varasematest minadest.

Mulle tundub et lavastuse põhiidee on selles, et isegi siis kui sa oled vana ja väeti ning ei mäleta enam hästi kes sa oled ja kes on sinu ümber, siis armastust ja soojust igatsevad kõik ning meil kõigil on õigus armastusele. Lisaks on meil õigus mälestustele, isegi siis kui mälestused on lünklikud ja me päris täpselt enam ei mäleta kõike või ei suuda meenutada mida me täpselt ei mäleta. Elada on võimalik ka poolikute mälestustega, peamine on olla õnnelik ja olla armastatud.

Mina jäin igatahes teatriõhtuga üsna rahule. See oli alles teine etendus, seega võib arvata, et näitlejad olid veel veidi rabedad ja edaspidised etendused võivad veelgi parema energiaga olla. Ma ütlen seda ainult seepärast, et mulle tundus paaris kohas nagu etendus oleks veidi venima hakanud ja esialgne pinge kadus. Kellele psühholoogia ja inimeste tegutsemismotiivid huvi pakuvad, siis nendele see lavastus kindlasti meeldib. Ilmselt leiavad ka tervishoiutöötajad rohkesti sarnasusi oma igapäevatööga ja muigama panevaid olukordi tuleb hulgim ette. Iseasi on muidugi see, kas tervishoiutöötajad peale tööpäeva tahavad teatrisse tööd vaatama minna. Mina pigem tahan, sest alati on huvitav vaadata kuidas kõrvaltvaatajatele tervishoiu- ja meditsiinimaailm tundub. Siiski hoiatan igaks juhuks, et kuigi naerda saab päris mitmes kohas, siis päris lauskomöödiaga tegemist ei ole ja pigem nõuab lavastus pingsat kaasa mõtlemist, et kõikidest nüanssidest aru saada.

Autor: Edward Albee
Tõlkija: Anne Lange
Lavastaja: Priit Pedajas
Kunstnik: Pille Jänes
Valguskunstnik: Margus Vaigur
Osades:
Külliki Saldre – A
Piret Laurimaa – B
Linda Porkanen – C
Ken Rüütel – Poiss

Kellel lavastuse vastu tõsisem huvi tekkis, siis Vanemuise koduleheküljelt saab lavastuse kohta rohkem infot SIIN.

Loe edasi

Faehlmann

11.jaanuaril 2020 Vanemuise väikeses majas

Tutvusin suvel Vanemuise mängukavaga ja olin kindel, et lavastust „Faehlmann“ lähen ma kindlasti vaatama. Esiteks räägib see ikkagi meie rahva jaoks olulisest inimesest ja iga haritud inimene võiks Faehlmanni peamiste tegemistega ikkagi kursis olla. Teiseks on näidendi üheks autoriks Madis Kõiv. Ja kuigi Kõivu tekste peetakse raskeks, siis mulle ta mingil põhjusel meeldib. Vähemalt nende väheste lavastuste põhjal, mida ma näinud olen. Igatahes peab ütlema, et lavastust teatrilaval vaadata on kergem, kui Kõivu lugeda. Lisaks meeldiks mulle end nimetada haritud inimeseks ka. Aga peamine põhjus oli ikkagi Kõiv.

Laupäeval oli mul vaba päev. Pühapäeval pidin tööl olema ja esmaspäeval oli üks eksam. Lisaks oli esmaspäevaks vaja kahe näidendi teksti põhjal vaja üks essee ka veel kirjutada. Nii tundus laupäeva õhtu täiesti sobilik olevat, et teatrisse minna. Ja kui otsus sünnib kell 18 õhtul, siis Tartust kaugemale minna ei jõua. Ja nii ma otsustasingi „Faehlmanni“ vaatama minna.

Eks ma natukene olin elevil ka, kui ma lugesin, et lavastus on pühendatud rahvusülikooli sajandale juubelile. Viimati mängiti „Faehlmanni“ Tartus 1987. aastal ja siis oli lavastus pühendatud Tartu Ülikooli 350. aastapäevale. Seega tundus, et tegemist on kohe erilisema lavastusega. Aga kuna tegemist on ikkagi Kõivuga, siis mingit lihtsat meelelahutust ma ei oodanud. Ja nüüd, kus ma olen lavastuse ära näinud, siis võin julgelt öelda, et nendele inimestele, kes kord aastas teatris käivad, ma „Faehlmanni“ ei soovitaks. Ma usun, et siis ei jõuaks need inimesed enam nii pea uuesti teatrisse. Mingit väga suurt elamust nähtud etendus ei pakkunud. Samas nõuab pidevat keskendumist ja kaasa mõtlemist ja mingil määral isegi eelteadmisi.

Kuna ma läksin nii lühikese ettevalmistusajaga teatrisse, siis mul isegi ei olnud mingeid ootusi, et millest lavastus rääkida võiks. Kavast lugesin kuidas Kõiv ja Vahing omal ajal seda teksti kirjutasid ja sealt jäi meelde, et Faehlmann suitsetas tänaval isegi siis, kui see oli keelatud. Niisis teadsin ainult tänavat oodata. Ma kujutasin vaimusilmas tänavalaternat ette, mille all siis Faehlmann kõnnib ja suitsetab. Aga seda, et kogu lavastus peaaegu ilma ühegi dekoratsioonita tühjal laval ette kantakse, ma küll oodata ei osanud. Nimelt oli ainsaks rekvisiidiks laval kitsas tõld, millega Faehlmann ringi sõitis. Aeg-ajalt toodi lavale ka mõned toolid. Ja see oligi kõik. Lisaks oli eeslava orkestriauk kasutusele võetud (küll mitte täielikult) ja aeg-ajalt näidati tegelasi meile paralleelselt kahel tasapinnal tegutsemas. Niimoodi loodi justkui illusioon põrgust ja maapealsest.

Aga ega ma sellest kohe alguses aru ei saanud. See võrdlus tekkis mul hiljem. Esialgu tekkis tunne, et lava on taevas. Kohe alguses tuli prohvet Raivo Adlase kehastuses lavale ja rääkis, mis inimesi ees ootab. Peale prohveti monoloogi läks lava pimedaks ja kui lava uuesti valge oli, olid laval kutsar ja Faehlmann. Ja lava tagumises otsas oli näha kitsast tõlda, millel kaks ilusat laternat küljes. Esialgu kehastas Faehlmanni Priit Strandberg ja tema kutsarit Hannes Kaljujärv. Esimese mõttena pidasin ma kutsarit kuradiks või mõneks tema käsilaseks. Samas, kui mõelda sellele, mida ta rääkis ja mis trikke ta tegi, siis seda päris välistada ei saa. Eks see jääb igaühe enda tõlgendada.

Esialgu ei suutnud ma Strandbergi Faehlmannina väga tõsiselt võtta. Ma isegi ei oska öelda miks, aga mulle lihtsalt tundus, et midagi on mööda. Ma vist oleksin Faehlmanni väga vana ja väärikana näha tahtnud. Samas elasin ma lõpuks ikkagi etendusse nii sisse, et kui esimese vaatuse lõpus Strandberg Faehlmanni mantli Kaljujärvele üle andis, siis ei suutnud ma jälle Kaljujärve Faehlmannina ette kujutada. Ilmselt olen ma lihtsalt Faehlmanni alati eakana ette kujutanud ja nii tundus Strandberg Faehlmanni jaoks liiga noor. Kontrasti suurendas veel eriti Kreutzwaldi kehastanud Andres Lepik, kes on Strandbergist palju vanem. Siis tundus Faehlmann ikka väga poisike Kreutzwaldi kõrval.

Samuti tundus mulle, et kui Strandberg ja Kaljujärv rollid vahetasid, siis muutus kutsar veidi rohkem inimlikumaks ja võib-olla isegi kontrollivaks. Kaljujärve kutsar oli veidi rohkem saatanlik ja vigureid täis ning jättiski mulje, et ta võib olla kes iganes. Strandbergi kehastatud kutsar, oligi lihtsalt kutsar. Ta tegi küll ühe korra ka võlutrikki, aga see jäi lahjaks. See salapära ja väike kuradike oli Strandbergi kutsaril puudu. Kuigi ma pean tunnistama, et ma väga ei oska öelda, miks see näitlejate vahetamine vajalik oli. Ainus selgitus, mille ma suutsin välja mõelda oli vanuse erinevus. Samas tekst minu meelest küll ei vajanud, et Faehlmann oluliselt vanemaks muutuks. Ja vanemaks oleks Strandbergi saanud ka grimmi abil muuta. Seega jäi mulle see osatäitjate vahetamise motiiv veidi arusaamatuks. Samas oli jälle huvitav näha, kuidas erinevad näitlejad sama rolli teevad.

Aga vaieldamatult oli minu kõige lemmikum rollisooritus Hannes Kaljujärv kutsarina. Kuigi mulle tundus, et Kaljujärvel oli hääl veidi ära. Vahepeal läks seetõttu tema tekst veidi kaduma. Aga sellest hooliamta suutis ta oma olekuga kuratlikult hästi mängida kutsarit, kes võiski vanakurat ise olla. Sooritus oli nii hea, et korraks jäin ma isegi uskuma, et ta oskab ühe väikese liigutusega kaugusest laternad põlema võluda. Kui tavaliselt öeldakse, et igast lavastusest leiab midagi nauditavat, siis sel korral oli minu jaoks nauditav Kaljujärve kutsar ja laulud.

Ilmselgelt hakkasin ma liiga palju seoseid otsima Kõivu eelmise näidendiga, mida ma nägin. Kuigi lavastajad olid kahel lavastusel täiesti erinevad. Nii tundus mulle, et Margus Kasterpalu oli ka Priit Pedajase „Põud ja vihm...“ lavastusest eeskuju võtnud ja kasutanud kollakat valgust ning muusikat. Samas, ega ma kindel ei saa olla, et need polnud Kõivul näidendisse sisse kirjutatud. Aga selles olen ma küll kindel, et laulud olid mu kõige lemmikumad kohad kogu lavastuses. Kahjuks ei mäleta ma enam kummagi laulu sõnu, et neid üles otsida. Seda laulu, mida seto poiss laulab, olen ma varem isegi kuulnud, aga no mitte ei tule meelde, mis selle laulu nimi on. Kuna laulud olid rahvapärimuslikud ja murdes, siis tekkis neid kuuldes kohe eriliselt soe tunne südamesse. Nagu polekski ma enam teatrisaalis, vaid suvisel ajal mõnel heinamaal.

Madis Kõivule on omane ka panna lihtrahvas murrakut rääkima. Sel korral tundus mulle küll, et tegemist ei olnud päris võru murrakuga. Iseenesest oleks võru murrak olnud loogiline, kuna Kõiv on pärit ja tegutses päris palju Võru kandis. Igatahes olid näitlejad murdes rääkimise väga hästi selgeks saanud. Ma mäletan, kui ma Kärt Tammjärve paar suve tagasi ühes võro keelses suvelavastuses rääkimas kuulsin, siis oli see keel küll väga kange. Seepärast kuulasin ma sel korral teda, ja tegelikult ka teisi näitlejaid, väga hoolikalt. Ja kõik said suurepäraselt hakkama. Ometigi mulle tundus, et kirjakeelt oli rohkem kui murret. Aga tore oli kuulata ikka.

Üleüldse tundus mulle, et etendus meeldis mulle seepärast rohkem, et ma just tegelesin koolis nende samade teemadega, mida lavastuses käsitletakse. Kogu baltisaksa ühiskond ja nende suhtumine eestlastest talupoegadesse ning eesti keele arendamine ja hoidmine. Seega oli huvitav vaadata ja kaasa mõelda. Ja ma tõsimeeli olin nii süvenenud, et kui keegi tegelastest teise peale karjuma hakkas, siis ma võpatasin oma toolil päris korralikult. Ja kogu selle muistendite ja „Kalevipoja“ tekkeloo olime me eelmine aasta koolis just läbi rääkinud. Muidu poleks ma ilmselt nii hästi aru saanud, mis seosed tegelaste vahel täpselt on ja kuidas Faehlmann „Kalevipojaga“ seotud on, kui „Kalevipoja“ autor on ju Kreutzwald.

Kohati oli tegelasi raske jälgida, sest mitmel näitlejal oli paralleelselt mitu rolli. Kuigi kostüümidega oli päris hästi tegelasi eristatud. Aga nimed olid ikkagi paljuski tundmatud ja nii läksid mul küll kõik professorid omavahel segamini. Samas, ega ma nii detailselt nimedesse ei süüvinud ka. Oluline oli ikkagi tervikpilt kätte saada ja sellele kaasa mõelda. Ja tervikpildi sain ma kätte. Võib-olla peaks lavastust veel mõned korrad vaatama, et kõiki kihte ja nüansse tabada, kuid hetkel tundus mulle, et kõige olulisem oligi meie oma keele püsima jäämise lugu.

Eks just selle keele aspekti pärast lavastus ka rahvusülikooli juubelile pühendati. Ega meil seda eesti keelset ülikooli ilma Faehlmannita poleks. Ja võib-olla ei kirjutaks ma seda postitust ka üldse mitte eesti keeles. Kes teab, võib-olla poleks Eestit üldse olemas ja me oleksime osa Venemaast või Saksamaast. Seega peame me Faehlmannile ja tema kaasaegsetele tänulikud olema, et nad pidasid oluliseks ühe pisikese rahva keele eest võidelda ja nägid selles midagi muud, kui ainult viidet madalamale klassile.

Niisiis võib tunduda, et miks me peame ajaloost teatris rääkima. Kõik saavad sellest lugeda ajalooõpikutest ning sellest räägitakse ka kirjanduse tundides. Ma arvan, et tegelikult meile ei räägita teatris ainult ajalugu. Meid pannakse mõtlema. Mõtlema selle üle, kui suurt vaeva nägi Faehlmann selle nimel, et meil oleks oma keel. Ja kui kergelt me praegu oma keelde suhtume. Nagu lavastuse tutvustuses on välja toodud, siis on teema oluline meie teaduse seisukohast. Ja just sellel samal Tartu Ülikoolil on siin oluline roll. Mis saab meie keelest, kui me peame teaduse tegemiseks oskama teisi keeli ja sageli kasutame me teadustermineid ainult võõrkeeles, sest eesti keeles puudub kõige õigem vaste. Aga tegelikult hääbub ka meie argikeel. Võtkem korraks aeg maha ja mõelgem, millal te kasutasite oma kõnepruugis mõnda inglise keelset fraasi. Mina tegin seda pool tundi tagasi. Ja tegelikult on see sõna täiesti eesti keelsena ka käibel. Lihtsalt moodne on rääkida nii, et pikid mõne sõna inglise keeles vahele. Kas sellise eesti keele pärast Faehlmann võitleski?

Vastus on, et muidugi mitte. Ja just seepärast me peaksimegi minema teatrisse, et näha, kui raske oli Faehlmanni elu ja mida ta meie keele heaks ära tegi. Ehk oskame me siis oma emakeelt rohkem väärtustada. Ühes emakeele väärtustamisega võiksime me mõelda ka sellele, kes me tegelikult oleme. Maailmakodanikud? Eurooplased? Eestlased?

Ma arvan, et teatrisse tasuks just siis minna, kui meie praegusest poliitilisest olukorrast on kõrini ja on tunne, et tahaks midagi muuta. Kindlasti ei pane lavastus meid kõiki teisi keeli ja rahvuseid vihkama, vastupidi me võiksime muutuda mõistvamaks. Aga kindlasti paneb see meid nägema kogu meie kultuuri ja ajalugu teise nurga alt. Kuna tegemist on üsna ambitsioonika ülesandega näidendi tekstile, siis tundub mulle, et sel korral on raskuskese püsima jäänud just teksti edastamisele ja näitlejatöödest erilisi pärle ei leia. Kuigi näitlejate koosseis on võimas. Alustades vanameister Raivo Adlasest, siis publikulemmik Hannes Kaljujärv ning viimasel ajal väga erinäolisi ja huvitavaid rolle pakkunud Karol Kuntsel. Ometigi jääb nende kõigi rollisoorituses midagi justkui puudu. Kohati tundub, justkui oleksid näitlejad kooliteatriliku õhinaga teksti pähe õppinud. Aga tekstist puuduvad värvid.

Seepärast ma seda tavalisele teatripublikule soovitada ei julgegi. Aga kõik need, kellele tundub, et teatris on viimasel ajal liiga palju allapoole vööd nalju, võiksid sammud teatri poole seada küll. Siiski olge hoiatatud, et aasta teatrielamust peate te ilmselt siiski kusagilt mujalt otsima. Seda, et lavastus kõigile huvi ei paku, näitas ka saal, mis peale vaheaeg oli tunduvalt hõredam. Ja kui sa kuuled peale etendust, et publiku ainus kõneaine on, kas Eestis on mingi seadus, mis lubab Karl Robert Saaremäel mittekoosseisulise näitlejana Vanemuises mängida, siis ilmselgelt pole lavastus publikut kõnetanud. Kusjuures see küsimus vaevas paljusid.

Autorid: Madis Kõiv, Vaino Vahing

Lavastaja: Margus Kasterpalu

Kunstnik: Maret Tamme

Valguskunstnik: Priidu Adlas

Mängisid: 

Priit Strandberg - Friedrich Robert Faehlmann; Kutsar

Hannes Kaljujärv - Kutsar; Friedrich Robert Faehlmann

Marika Barabanštšikova - Henriette (Faehlmanni abikaasa)

Andres Lepik - Friedrich Reinhold Kreutzwald

Karl Robert Saaremäe - "Kalevala" looja Elias Lönnrot; pastor Carl Heinrich Constantin Gehewe; Setu; maapoiss

Andres Mähar - eesti keele lektor Dietrich Heinrich Jürgenson; Luunja mõisa omanik parun von Nolcken; professor Sahmen; Hauakaevaja

Karol Kuntsel - professor Hueck; Baltimaade kindralkuberner von der Pahlen

Piret Laurimaa - daam

Linda Kolde - maaneiu

Kärt Tammjärv - maaneiu

Raivo Adlas - Prohvet; Ihnusk

* – Päisefoto autor on Heikki Leis.

Rohkem infot lavastuse kohta saab Vanemuise teatri koduleheküljelt SIIN

Loe edasi

Kalevipoeg

13.märtsil 2018 Sadamateatris

Mihkel Raud kirjutab oma raamatus "Eestlase käsiraamat", et üks õige eestlane loeb elu jooksul rahvuseepose läbi. Vähemalt nii lubab Mihkel Raua arvates iga õige eestlane endale, et pensionile jäädes võtab ta "Kalevipoja" kätte. Vanemuise teater on eestlastele asja lihtsamaks teinud ja pannud regivärsis kirjutatud rahvuseepose lavale ja nii on võimalik peaaegu kolme tunniga kogu eepose sisuga tutvuda ilma et peaks paksu regivärsis kirjutatud eepost lahti võtma.

Mul polnud vähimatki ettekujutust kuidas "Kalevipoeg" võiks laval välja näha ja ilmselt see oligi üks põhjustest, miks ma endale teatripileti ära ostsin. Teine põhjus oli seal mängiv Anu Lamp, keda paljud kriitikud ja teatrihuvilised kiidavad, kuid keda mina pole teatrilaval veel näinud (vähemalt mulle ei meenu, et ma oleksin teda näinud). Kolmas ja ehk kõige mõjuvam põhjus oli see, et ka mina olen korduvalt eepose kätte võtnud ja plaaninud seda lugeda, kuid pole väga kaugele jõudnud. Eno Raua versiooni olen siiski läbi lugenud, aga see oli kooliajal ja ega ma sellest suurt midagi ei mäleta.

Tundub, et tänapäeva kooliõpilastel on selle võrra lihtsam, et nad ei pea isegi Eno Raua kokkuvõtet lugema, vaid lähevad klassiga teatrisse „Kalevipoega“ vaatama. Vähemalt eilsel etendusel oli saalis päris mitu klassitäit kooliõpilasi ja tundus, et neile meeldis nähtud lavastus väga. Nimelt olid just kooliõpilased need, kes esireas istudes esimesena püsti tõusid aplodeerimise ajal ja mõne hetke pärast oli ka tagumistest ridadest kooliõpilaste juubeldamist kuulda.  Selles osas pean kooliõpilastega nõustuma, et hea etendus oli. Esimese vaatuse jooksul olin ma täiesti kindel, et siit tuleb midagi head ja etenduse lõpus olen valmis kasvõi üksinda püsti seistes aplodeerima. Teises vaatuses oli midagi minu jaoks juba paigast ära ja etendus nii kaasahaarav ei tundunud. Samas teine vaatus sai kõige kiiremini läbi. Algas ja juba jälle oli vaheaeg. Ma nüüd ei teagi, kas siis oli see ajaliselt kõige lühem, või oli seal tegevus kõige kaasahaaravam ja seepärast tundus aeg nii kiiresti mööduvat. Ja siis tuli minu jaoks see kõige raskem osa. Ma ei tea, mis juhtus, kuid kolmandast vaatusest ei mäleta ma absoluutselt mitte midagi. Vaheajal polnud väsimusest mingit märkigi, kuid nii kui näitlejad uuesti lavale tulid, hakkasin ma haigutama ja nihelema. Olen ma ju varemgi peale tööd teatrisse läinud ja ma tean, et selline väsimus saab minust ainult siis võitu, kui laval toimuv mind enam ei köida. Seega ma ei teagi, kas kolmanda vaatuse ajal juhtus midagi minuga, et ma ei suutnud jälgida või vajuski etendus kolmandaks vaatuseks lihtsalt ära ja ma seetõttu ei suutnud enam jälgida.  Sest tegelikult etenduse esimesed kaks vaatust olid huvitavad ja ma nautisin seda, mida mulle lavalt pakuti. Igatahes olen ma kergelt šokeeritud sellest äkitsest meeletust unevajadusest.

Kogu lavastus on üles ehitatud nii, et suurema osa ajast on laval jutustaja (Anu Lamp), kes sisuliselt loeb "Kalevipoega" ette ja jutustab, mis parajasti toimub. Siiski vahel jutustaja lihtsalt jälgib, mida Kalev, Linda, Kalevipoeg, Soome tuuslar, Soome sepp jne üksteisega räägivad ja mida teevad. Kui ma kava ostsin ja sealt nägin, et Anu Lamp on jutustaja, siis olin veidi pettunud. Pettumust suurendas ka see, et etenduse alguses ei saanud ma esimestest Anu Lambi öeldud sõnadest mitte midagi aru. Ma nimelt arvasin, et jutustaja on  ainult loo alguses laval ja sisimas ma tahtsin Anu Lampi rohkem laval näha. Ja kui ma esimestest sõnadest aru ei saanud, mõtlesin, et kuidas see võimalik on, sest Anu Lamp on ju lavakas õppejõud ja tema peaks ometigi teadma kuidas ennast arusaadavalt väljendada. Etenduse edenedes mu pettumus asendus siira rõõmuga, et Anu Lamp on umbes 99% etenduse ajast laval ja peale esimest lauset sain kõnest ka suurepäraselt aru. Lisaks kõnest aru saamisele tekkis sinna ka järjest enam nüansse lisaks, mida oli väga põnev kuulata ja jälgida. Kahju, et Anu Lamp enamasti Tallinna Linnateatris mängib ja sinna nii raske pileteid saada on. Tahaks teda veel laval näha, sest mulle tundub, et ta on minu tüüpi näitleja. Keegi, keda on ka siis huvitav vaadata kui ta laval lihtsalt seisab ja räägib. Praegu meeldis mulle eriti see, kuidas ta haraka ja kaarna kombel rääkis. Ma vahel lihtsalt vaatasingi Anu Lampi ja seda, kuidas ta rääkis ning ei pannud üldse tähele, mida teised näitlejad nt laval tegid kui jutustaja üleval rõdul seisis.

Kui juba näitlejatest rääkida, siis minu lemmikuks osutus sel korral Karol Kuntsel just Soome tuuslari rollis. Ma isegi ei oska öelda, mis mulle konkreetselt meeldis, kuid kogu see kompott liikumisest ja kostüümist ning näitlejast seal sees oli kuidagi väga kaasahaarav. Parajalt kratilik, energiline ja naljakas. Minu meelest kogu saal naeris Soome tuuslari ilmumise peale. Koolilapsed naersid veel siili ja sarviku ilmumise peale. Ilmselt meeldisidki publikule veidi fantaasiarikkamate (suured sassis juustega parukad, karvased kostüümid jne) kostüümidega tegelased, kes rääkisid naljakalt. Mulle meeldis veel Piret Krumm just Saarepiiga rollis. Tegelikult mulle roll kui selline väga ei meeldinudki, kuid mulle meeldis Saarepiiga heliseva häälega lauldud laul. Selliseid laule oleks võinud rohkem olla. Ilmselt just nende laulude pärast Piret Krumm lavastusse võetigi ja siis oleks võinud teda veidi rohkem ära ka kasutada. 

Lisaks ei saa ma aru, miks lavastaja Karl Laumets pidi ise Kalevipoega mängima? Mulle oleks keegi veidi vanem ja kogukam Kalevipoja rollis rohkem meeldinud. Näiteks Tanel Jonas. Ma saan aru küll, et Kalevipoeg oligi oma vendadest noorem, kuid samas oli ta nendest ka tugevam. Praegu jäi mulle Kalevipoeg liiga lapseks ja kiitsakaks. Minu jaoks ta lihtsalt ei olnud Kalevipoeg, vaid mingi suvaline noor poiss. Kohati jäi mulle tunne, et lavastaja on end peaossa pannud seetõttu, et tema on loo ise dramatiseerinud ja lavastanud ja siis saab ta oma fantaasiat kõige paremini lavale tuua, kuna ta teab ise täpselt, millist Kalevipoega ta vaimusilmas ette kujutab. Mind aga häiris selline Kalevipoeg kogu etenduse juures kõige rohkem ja seetõttu ei olnud  minu silmis etendus ka terviklik. Millest on iseenesest väga kahju, sest ülejäänud näitlejad, kostüümid, heli-, valgus- ja lavakujundus täiendasid üksteist suurepäraselt. 

Eriti meeldisid mulle lavakujunduseks olnud lauad, sest ilmselt teavad kõik kuidas Kalevipoeg lauakoormat vedas ja  seega oli lavakujundus sümboolne. Ma ainult ei saanud aru, et miks Kalevipoeg ei võinud lavastuses võtta ühte lauajuppi ja sellega Peipsi sortsi poegi lüüa, vaid pidi seda kujundlikult tegema. Aga muidu oli päris huvitav vaadata, kuidas erinevad tegelased nende laudade vahel liikusid ja vastavalt vajadusele end nende varjus varjasid või nähtavale tõid. Samas ma ei kujuta "Kalevipoja" lavastust mingi suure lavakujundusega ette. Näiteks sellisega, kus ongi eraldi sepa töökoda, paadid, kivid jne lavale välja  toodud. Selline Kalevipoja maailma ettekujutamine oli parajalt märgiline, sest ega keegi meist ju  päris kindlasti ei tea, milline see tegelik Kalevipoja maailm oli ja nii saabki igaüks endale oma muinasjutu maailma ette kujutada. Veel meeldis mulle näitlejate liikumine, mis kohati oli väga tantsuline. Ometigi ei leidnud ma kavalehelt, et lavastusse oleks koreograaf kaasatud. Eks siis oli lavastaja nii palju andekas, et suutis ise sellised liikumised välja mõelda.

Kui ma juba kriitikanooli pilduma hakkasin, siis mind veidi häiris et tekst oli regivärssi jäetud. Ma nimelt lootsin, et regivärss on proosaga asendatud ja seeläbi kõrvale lihtsamini kuulatavaks tehtud. Osaliselt oli seda regivärssi muidugi muudetud ja sinna oli uuema aja fraase ka lisatud, kuid need olid samuti püütud regivärssi panna. Mõnes üksikus kohas siiski oli ka proosat kuulda. Sellise teksti kuulamine tekitas minus kohati tunde nagu ma vaataksin ooperit/operetti/muusikali ja pean vahel subtiitritelt lugema, mis just parjasti laval toimub. Ehk, et päris igast sõnast aru ei saanud nagu tavalise proosateksti puhul, kuid üldpildi laval toimunust sai siiski kätte. Keegi publiku hulgast mainis, et ega „Kalevipoega“ ei saagi teisiti lavastada, kui see lavastatud oli. Seega võib-olla on ikkagi õige, et lavastus oli regivärsis. Küll aga nõuab selline vorm teatris vaatajalt veidi rohkem pingutamist ja kaasamõtlemist, et kõigest aru saada ja ehk see pingutamine ja kaasa mõtlemine ongi üks põhjus, miks ma nii ära väsisin kolmandaks vaatuseks.

Siiski ei pea kartma, et regivärss lavastuse tänapäeva inimestele kaugeks muudab. Kuigi lavakujunduses on kasutatud puitu ja laastupuru, mis võivad ka viidata ennemuistsele ajale, siis leiab lavastusest hulgaliselt vihjeid tänapäeval aktuaalsetele probleemidele. Näiteks see, kuidas Kalevipoeg Saarepiiga ära vägistab või kuidas Põrgutütred endale mehi soovivad ja millised nõudmised neil meestele on ja kuidas need nõudmised vähenevad kui ainult mingi mehe endale kõrvale saaks ja üksinda ei peaks jääma. Ma olen kindel, et kui ma poleks viimase vaatuse ajal ära väsinud, siis ma oleks veel rohkem paralleele leidnud. Mingi aeg mõtlesin teatrisaalis istudes, et kui mina oleksin kirjandusõpetaja, siis ma laseksin õpilastel peale teatris käimist kirjutada kirjandi teemal „Kalevipoeg aastal 2018“.

Kindlasti ongi „Kalevipoeg“ suurepärane valik koolilastega teatrisse minekuks ja nagu mina enda etenduselt nägin, siis lastele nähtu meeldis. Üldse on mul tunne, et kuna tegemist oli noore lavastajaga ja (vist) Karl Laumetsa lavastajadebüüdiga, siis ongi lavastus noortele paremini mõistetav. Vähemalt mulle tundus nii, sest vanemad inimesed plaksutasid üsna tuimalt ja nii mitmedki neist jäid hiljem istuma või tõusid ainult selleks, et kiiremini saalist välja pääseda. Samuti jäid peale kumbagi vaheaega saalis mõned toolid tühjaks ja just need toolid, kus olid eakamad  inimesed istunud. Nagu ma juba mainisin, siis üldmulje lavastusest mulle meeldis, kuid ma arvan, et kogenum lavastaja oleks veelgi parema lavastuse suutnud luua ja kindlasti on tulevased etendused paremad, sest praegu olid mõned näitlejad veel veidi rabedad. Aga kes tahab näha ja kuulda kuidas Anu Lamp meie rahvuseepost ette loeb, siis neil soovitan sammud teatrisse seada. Või kui keegi tunneb, et tahaks „Kalevipoega“ lugema hakata, aga pole selleks veel piisavat tõuget saanud, siis minge teatrisse. Minul tekkis küll tunne, et peaks eepose kätte võtma ja ära lugema, et mis seal täpselt siis juhtus.

Autor: Friedrich Reinhold Kreutzwald

Lavastaja ja dramatiseeringu autor: Karl Laumets

Kunstnik, video- ja valguskujunduse autor: Kristjan Suits

Helilooja: Robert Jürjendal

Mängisid:

Karl Laumets - Kalevipoeg

Anu Lamp - Jutustaja

Piret Laurimaa - Linda, Vanarauk, Vanem põrgupiiga

Marika  Barabanštšikova - Saare eit, Põrgu eit, Mõõk, Siil, Keskmine põrgupiiga

Piret Krumm - Saarepiiga, Peipsi sorts, Noorem põrgupiiga, Õde

Riho Kütsar - Kalevipoja vanem vend, Saare taat, Soome sepp, Alevipoeg, Peipsi sortsi poeg, Sarvik, Pajahoidja, Sõnatark

Tanel Jonas - Kalev, Kalevipoja keskmine vend, Soome sepa vanem poeg, Sulevipoeg, Peipsi sortsi poeg, Pajahoidja, Sõnatark

Karol Kuntsel - Soome tuuslar, Soome sepa keskmine poeg, Olevipoeg, Peipsi sortsi poeg, Pajahoidja, Lapu tark ehk Varrak

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Vanemuise kodulehelt SIIN

* - Päisepilt pärit Vanemuise kodulehelt ja pildi autoriks on Gabriela Liivamägi

Loe edasi

Hedda Gabler

2.septembril Vanemuise väikeses majas

Pilt: Tõnis Järs

Kõik, kõik on uus septembrikuus. Nii algas 2.septembril ka Vanemuise teatri uus hooaeg, mis kannab juba järjekorranumbrit 148. Hooaja avaürituseks oli valitud lavastus "Hedda Gabler". Kuigi lavastuse esietendus oli juba mais, siis on siiski tegemist võrdlemisi uue lavastusega. Mina igatahes mais teatrisse seda vaatama ei jõudnud ja nii oligi eile suurepärane võimalus kaua oodatud etendust näha ja ühtlasi saada aimu sellest, mis uuel hooajal teatrisõpru Vanemuises ees ootamas on. Igati tore õhtu oli. Samuti võin öelda, et Vanemuise uus hooaeg tuleb põnev, vähemalt sõnalavastuste osas.

Kuna kevadel olin ma oma magistriõpingute lõpetamisega nii hõivatud, siis ma konkreetset põhjust ei mäletagi, miks antud lavastus mulle huvipakkuvaks osutus. Küll aga teadsin ma uue hooaja mängukava nähes kohe, et just "Hedda Gabler" on üks nendest Vanemuise lavastustest, mida ma näha tahan. Sisututvustust üle lugedes ei tundnud ma aga mingit ohhoo momenti, mida ma tavaliselt olen tundnud nende lavastuse korral, mis mulle tohutult meeldinud on (nt "Augustikuu", "Grace ja Glorie", "Magamistubades", "Obinitsa" jne). Nii ma siis mõtlesin, et kui kevadel oli suur soov teatrisse minna seda lavastust vaatama, et ju mulle siis midagi ikka huvi pakkus. Sest seda ma mäletasin, et see tunne, mis mind teatrisse käskis minna, oli see sama tunne, mis mind on mu seniseid lemmiklavastusi käskinud vaatama minna. Lisaks sai minu jaoks määravaks näitlejate ansambel ning mulle piisas täielikult sellest kuklas olevast tundest, et ma lihtsalt tahan seda lavastust näha.

Hoolimata sellest, et Henrik Ibsen on "Hedda Gableri" kirjutanud 1890. aastal, on lavastuses käsitletavad teemad aktuaalsed ka tänapäeval. Mõni teema on lihtsalt aegumatu. Usutavasti kirjutas Henrik Ibsen "Hedda Gableri" lakkamatust huvist naise hingeelu vastu. Mulle tundus, et lavastaja Mehis Pihla on oma lavastuses Ibseni huvi naise vastu veel eriti püüdnud rõhutada, sest paratamatult olid naiste rollid huvitavamalt lahendatud, kui meeste rollid. Muidugi ei saa jõulist naispeaosa ainult lavastaja teeneks pidada, kuid sobivate näitlejate ja misantseenide jms leidmine on ikkagi ainult lavastaja töö. Olgu kuidas on, aga nii mitmekihilist naistegelast pole ma üsna pikka aega üheski lavastuses kohanud. Kohati oli Hedda tegelaskuju nii huvitav, et teisi tegelasi poleks vaja olnudki. Ma olen üsna kindel, et kui tegemist oleks monolavastusega, oleks saanud selle loo samamoodi jutustada, kuid siis oleks lihtsalt näitlejal keerulisem ülesanne olnud Heddat kehastada. Ja lavastus oleks siis pidanud lühem olema. Kui ma nüüd selle mõttega fantaseerin, et Hedda Gablerit monolavastusena teha, siis päris huvitav oleks Piret Laurimaad näha sellises rollis. Kuna tegemist oleks aga väga mahuka ja kohati keerulise lavastusega (et kõike need suhete keerdkäigud üksinda edasi anda), siis ma pole kindel, et keegi oleks nõus psühholoogiliselt nii rasket teemat üksinda mängima. Lisaks tuleks teksti oluliselt kärpida ja sellisel juhul võib halva dramaturgia puhul lavastuse idee ja sügavam sisu kaotsi minna.

Ma ei taha küll väga palju sisu reeta, sest minu meelest on see täpselt üks nendest lavastustest, mida on huvitav vaadata kui sa ette ei tea, mis täpselt toimuma hakkab. Laias laastus on lavastuse keskmeks üks vägagi võimukas naine, kelle tahtmise järgi kõik teised tegelased siis vähemal või suuremal määral tegutsevad. Läbivateks teemadeks on ka armukolmnurgad, peresuhted, ja naiste soovid ning unelmad. Lisaks võib leida mõningaid viiteid ka koolivägivallale, mis on tänapäeval järjest suuremat kõlapinda leidev teema. Kohati tundus mulle, et lavastuse keskmeks on üks ära hellitatud 21. sajandi moodne naine, kes istub kodus ja tellib endale IKEA-st Skandinaavia mööblit ning nõuab mehelt aina rohkem raha, et endale järjest kulukamaid hobisid otsida ning järjest moodsamalt kodu sisustada. Vähemalt selline võiks olla 21.sajandi Hedda Gabler minu silmis. Sellest võiks nüüd ka päris hea uuslavastuse saada (ma ei saa aru, mis putukas mind hammustanud on, et nii palju erinevaid fantaasiaid ühe lavastuse dramatiseerimiseks ja lavastamiseks tekib). Siiski kes tahab täpsemalt teada, millest lavastus räägib, neile kopeerin siia Vanemuise kodulehel oleva lavastuse sisutuvustuse: 

"Ilus ja enesekindel abielunaine Hedda saabub koos abikaasaga pulmareisilt ning avastab end keset väikekodanlikku maailma, mis on ärritavalt igav ja lämmatav. Kuuldes, et tema vana armsam Eilert Lovborg on tagasi linnas, armunud teise naisesse ning kirjutanud raamatu, mis ohustab tema abikaasa akadeemilist karjääri, hakkab Hedda ümbritsevate inimestega manipuleerima…". 

Ma arvan, et see info on piisav, et otsustada, kas minna teatrisse või mitte. Kuigi sisututvustuse viimane lause juba reedab rohkem kui küll lavastuse huvitava sisu kohta.

Siiski ei saa ma enda arvamust kirjutamata jätta. Nagu ma juba eespool mainisin, siis mingi "vägi" lihtsalt sundis mind seda lavastust vaatama minema. Kohest "vau-efekti" ei olnud. Mingil hetkel hakkasin isegi mõtlema, et ma vist pole ikka päris maailmaklassika tüüpi inimene ja kuidagi raskeks jäävad need lavastused minu jaoks. Näiteks Vanemuise "Arkaadia" oli minu jaoks veidi igav. Mitte et ma end nüüd mingiks suureks teatriasjatundjaks peaksin, kuid siiani olen siiski arvanud, et minu teatri eelistus on veidi kõrgemal tasemel kui sigina-saginaga komöödiad, mida paljud lihtsa meelelahutuse otsijad armastavad vaadata. Sel korral ei jäänud tekst raskeks, ega sisu keeruliseks, kuid alguses lihtsalt tundus et no pole ikka minu jaoks see lavastus. Alguses tundusid näitlejad veidi igavad ja mulle tundus, et mingit korralikku lugu ka laval ei räägita, mida vaadata. Siiski, mida edasi aeg läks, seda rohkem ma etenduse lummuses olin ja 2h ning 45 minutit möödus nagu linnulennul. Ma lohutan end mõttega, et äkki ei saanud näitlejad alguses lihtsalt hoogu üles ja seepärast tundus asi igava võitu. Või ei olnud Ibsenil lugu kirjutades veel päris kõik ideed lõpuni selged ja seetõttu on algus veidi igavam. Või siis ei olnud mina ikkagi lavastuse alguseks päris 100% kohal veel. Kindlasti mängis olulist rolli ka see, et ma istusin parteri eelviimases reas ja sealt polnud vaade just kõige parem. Kõik võib olla, aga mida edasi aeg (ja etendus) läks, seda rohkem hakkas mulle laval toimuv meeldima.

Mida rohkem ma etendusse süvenesin, seda rohkem hakkas meeldima tekst. Ma pole kindel, kas see tekst, mis lavale jõudis on originaaltekst või on seda lisaks eesti keelde tõlkimisele ka lavastaja või dramaturgi poolt veidi kaasajastatud. See mõte tekkis eelkõige teksti aktuaalsuse tõttu. Natuke kummastav on mõelda, et juba 1890. aastatel olid naistel samad probleemid, mis aastal 2017. Tekst ei olnud selles osas huvitav, et mingeid tsitaate või käibefraase ma sealt ei saanud. See on minu kiiks, et ma pean näiteks raamatut lugedes ka tsitaate välja kirjutama ja nii üritan ma ka teatris käies häid lauseid meelde jätta või vaheajal lausa üles kirjutada. Vaid mingil hetkel hakkasin ma lihtsalt huviga kuulama, mida tegelased räägivad ja leidsin end juba kaasa mõtlemast, ning päris mitmel korral tundsin end nagu selgeltnägija, kes juba aimas kohe ette, mida tegelased järgmiseks ütlevad. Eelkõige Hedda. Eks kõik naised suutsid end mingis aspektis Heddaga samastada ja seega polnud ime, et ma teksti aimasin. Kohati tekkis mul mõte, et sama hästi võiksin mina see teistega manipuleeriv naine olla.

Mis seal salata, kõige rohkem üllatas mind ikkagi peaosalist Hedda Gablerit kehastanud Piret Laurimaa. Ma olen teda nüüd järjest rohkem Vanemuise lavastustes näinud ja järjest rohkem hakkab ta mulle meeldima. Terve etenduse aja sellise kõrgi ja üleoleva näoga ringi käia pole ilmselt kõige lihtsam. Peale etenduse lõppu kuulsin lausa mitut inimest rääkimas, et neile see Piret Laurimaa kohe üldse ei meeldi, sest ta on nii kõrgi olekuga ja naise kohta kamandab liiga palju. Ma küll teda isiklikult ei tea, kuid minu meelest oli see ikkagi roll, mitte Piret Laurimaa ise. Kohati meenutas Hedda mulle omaaegse kultusfilmi "Vanad ja kobedad saavad jalad alla" ülbet raadiosekretäri, kes ei oska munagi praadida ja kes endale rikast meest tahab (keda samuti kehastas Piret Laurimaa). Ma tean, et need rollid pole võrreldavad, kuid mingi sarnane joon nendes kahes naises olemas oli. Siiski oli väga huvitav ja nauditav vaadata, kuidas ühel hetkel oli laval kõrk ja nipsakas daam, kes kohtles halvasti nii enda mehe tädi kui teenijat ning teisel hetkel oli laval naine, kes oma armastavalt palus oma meest, et see talle viimase peo detaile räägiks. Salakavalast meeste ja naiste enda ümber sõrme keeravast naisest ma parem ei räägigi. Esmapilgul poleks ma osanud oodatagi, et Hedda Gableris on nii palju üllatusi ja erinevaid tahke peidus. Lausa lust oli vaadata, kuidas Piret Laurimaa selle keerulise ja nõudliku rolliga hakkama sai, sest tegelane laval vaheldus praktiliselt sama kiiresti kui vahelduvad naiste tujud (mis teadupärast vahelduvad väga kiiresti). Ma vist olen endale jälle ühe uue näitlejanna leidnud, kelle rolle on nauditav vaadata.

Kui ma kirjutasin, et üheks teatrisse mineku põhjuseks olid näitlejad, siis ma tõesti lootsin pigem laval nautida selliseid näitlejaid nagu Jüri Lumiste, Karol Kuntsel, Külliki Saldre, Maria Annus ja Ene Järvis. Seega oli mul kerge pettumus, et eelmainitud näitlejate rollid ei erinenud väga palju nende varasematest rollidest. Ene Järvis oli ainus, keda ma nägin sel korral tõsisemas rollis, sest siiani olen teda ainult erinevates komöödiates näinud. Siiski teenijanna roll pole päris see roll, mida ma oodanud oleksin. Ärge nüüd arvake, et ma lootsin Ene Järvist peaosas näha, kuid ma ikka lootsin mingit veidi sügavamat rolli. Ma olen üsna kindel, et lihtsa teenija rolli stiilis: "Härra, teile on kiri", annab ka huvitavalt lahendada. Ma ei taha kellelegi ülekohut teha, kuid minu meelest (vähemalt nendes lavastustes, mida mina näinud olen) mängib Jüri Lumiste iga kord mingit härrasmeest või naistemeest ja seda on veidi igav juba vaadata. Samuti on minu meelest Külliki Saldre rollid üsna samasugused. Võib-olla on tõesti asi selles, et nende vanuses juba saabki ainult härrasmehi ja daame mängida, kuid mina tahaks ikkagi midagi huvitavamat vaadata. Näiteks meeldis Külliki Saldre meeletult mulle "Maetud laps" lavastuses, kus ta veidi napsitavat ameerika sünge saladusega pereema mängis või "Gorgo kingitus", kus ta vaheldumisi kehastas noort üliõpilast ja äsja oma mehe kaotanud naist. Need olid huvitavad rollid ja seal sai Külliki Saldre end erinevast küljest näidata. Samamoodi meeldis Jüri Lumistee mulle kõige rohkem "Paplid tuules", kus ta kehastas ühte vanadekodu elanikku, kes küll oli ka mingil määral härrasmees (kui teistega võrrelda), kuid siiski polnud tegemist nö klassikalise härrasmehe rolliga ja seal oli tal rohkem mänguruumi ja võimalust end näidata.

Karol Kuntsel ja Maria Annus mängisid minu meelest täpselt nii hästi, nagu nad alati mängivad. Ma ei pidanud nende mängus pettuma, kuid samas ei suutnud nad mind otseselt millegagi üllatada ka. Ilmselt on selles osalt süüdi ka see, et ma olen neid (ja tegelikult ka Jüri Lumistet ja Külliki Saldret) näinud, et nad ei suuda mind väga millegagi üllatada. Eks rohkem ikka üllatavad need, keda pole nii palju laval näinud, või kes pannakse mõnda täiesti ootamatusse rolli. Näiteks Margus Prangelit pole ma varem mitte kordagi laval näinud (vähemalt mul ei tule hetkel küll meelde, et ma oleksin näinud) ja tema lavale tulekut ootasin ma huviga. Lihtsalt seepärast, et pole teda kunagi näinud ja oleks huvitav näha, mida ta siis teatris suudab. Siiski ei pakkunud ta mulle mingit elamust. Korraks, kui ta purjus inimest mängis oli naljakas, aga see oli vist rohkem selline refleksist tulnud naer. Teate küll, see naer, mis tuleb siis kui sa midagi ootamatut näed. Kuigi mulle tundus küll, et see purjus inimese mängimine ei tulnud Prangelil väga hästi välja. Alguses oli nagu purjus, siis kui pikemat teksti oli vaja öelda, siis tuli tekst täitsa kaine inimese moodi välja. Tundus, et ta sai ise ka aru, et peaks vist rohkem purjus inimese moodi olema ja siis natukene nagu tuli juba sellist pehme keelega rääkimist, aga see vajus jälle üsna kiiresti ära. Muus osas ei tekkinud mul tema näitlemist vaadates mingeid emotsioone. Tegelikult olen ma üsna kindel, et ma olin lihtsalt Piret Laurimaa rollist nii lummatud, et tema kõrval tundusid teised näitlejad üleliigsed. Mis teha, kui lavastuse kõige mitmetahulisem tegelane teised enda varju jätab. Ja üleüldse olid naiste rollid paremad ja andsid veidi rohkem võimalusi näitlejatel end näidata. Eriti Thea Elvstedi ja Hedda Gableri roll. Piret Laurimaa ees tahaks küll mütsi maha võtta ja talle annaks ma Hedda Gableri eest aasta naispeaosa tiitli. 

Lava- ja valguskujunduse kohta ei oska ma sel korral midagi öelda. Kindlasti oli hea, et osa lavast oli nö klaasist seina taga, sest siis nägi paralleelselt, mida tegelased eestoas ja samal ajal mujal tegid. Samas mingit erilist emotsiooni lavakujundus ei tekitanud. Kõige rohkem meeldis mulle see dramaatiline hetk kui lava oli pime ja ainsaks valgusallikaks olid laual põlevad küünlad. Taustaks veidi dramaatilisust lisavat muusikat ja ma juba mõtlesin, et ma võiks ilma näitlejateta (või vähemalt ilma sõnadeta) teatrit ka vaadata. Kui nüüd üks negatiivne asi ka välja tuua, siis pürotehnikaga eriefekte oleks võinud rohkem olla. Nimelt on Vanemuise kodulehel välja toodud, et pürotehniliste lahenduste eest hoolitseb Tulekild Ilutulestikud OÜ. Ma pole varem väga märganud, et sellised märkused eraldi välja on toodud, kui lavastuses veidi rohkem pauku või suitsu on kasutatud. Seega ma lootsin, et tuleb ikka mingi suurem pürotehnika kasutamine, mitte kaks püssipauku. Kuigi need mõlemad paugud olid päris efektsed ja tulid ootamatult.

Kogu eelneva jutu kokkuvõtteks soovitan kindlasti kõigil neil teaatrisse minna, kellele Piret Laurimaa meeldib. Samas ka need, kellele ta ei meeldi võivad minna ja äkki hakkab peale seda rolli ta teile meeldima. Siiski soovitan rohkem seda lavastust keskmisest veidi suuremale teatrihuvilisele. Nendele, kes kord aastas tahavad teatrist meelelahutust saada, võib käesolev lavastus igava maailmaklassikana mõjuda. Aga eks igaüks otsustab ise. Mina jäin rahule ja tegemist on järjekordselt minu selle aasta nähtud etenduste esikolmikus oleva lavastusega.

Autor: Henrik Ibsen
Tõlkija: Krista Kaer
Kunstnik ja valguskunstnik: Kristjan Suits
Kostüümikunstnik: Pille Jänes
Muusikaline kujundaja: Lauri Kaldoja
Lavastaja: Mehis Pihla
Mängisid: 
Piret Laurimaa - Hedda Gabler
Karol Kuntsel - Jörgen Tesman (Hedda abikaasa, kultuuriajaloo doktor)
Margus Prangel - Eilert Lövborg (kirjanik ja sotsioloog)
Külliki Saldre - Juliana Tesman (Jörgeni tädi)
Maria Annus - Thea Elvsted (rahukohtuniku naine)
Jüri Lumiste - Assessor Brack
Ene Järvis - Berthe (Tesmanite teenijanna)

Rohkem infot lavastuse kohta leiab Vanemuise kodulehelt SIIN

Loe edasi

Perekond Linden

28.Oktoobril 2016 Vanemuise väikeses majas

Pilt pärit Vanemuise kodulehelt. Autor: Alan Proosa

Endalgi on lausa uskumatu mõelda, et ma käisin viimati Vanemuise lavastust vaatamas aprillis. Ma olen küll vahepealsel ajal korduvalt Vanemuise väikeses majas käinud, kuid Vanemuise lavastuste nägemises on pikk paus tekkinud. Samas teadsin ma ka seda, et oktoober on selline kuu, kus ma Tallinnasse teatrisse ei lähe ja küll mul on kiirete toimetuste kõrvalt aega Vanemuises mõnda lavastust näha. Nüüdseks on kuu kohe läbi ja on viimane aeg oma viga parandada. Asjale aitas kaasa millalgi oktoobri alguses postkasti ilmunud Vanemuise kiri, et järgneva 30 tunni jooksul on kõikide oktoobri kuu lavastuste piletid -30% odavamad. “Perekond Linden” oli mu vaatamist ootavate lavastuste nimekirjas, õhtu oli töölt vaba, vabu kohti teatrisse oli ja nii ta läkski.

Pean tunnistama, et ootused lavastusele olid mul suured. Lihtsalt seetõttu, et lavastust tutvustati kui Ameerika perekonnadraamat. Mulle need perekonnadraamad väga meeldivad. Siiani on väga hästi meeles Vanemuise “Maetud laps” ja Draamateatri “Augustikuu“. Mõlemad rääkisid perekonnadraamadest ja meeldisid mulle väga. Seega olid lootused ka sel korral väga kõrged. Ja kui on kirjas, et lavastus kestab koos vaheajaga 3 tundi, siis võib ju eeldada, et ees on ootamas kolm tundi kvaliteetaega. Eriti ootan ma kvaliteetaega siis, kui ma olen terve nädala pidanud tegema tööd, mida ma igapäevaselt pole harjunud tegema ja mis mulle niipalju ei meeldi, kui ma igapäevane töö.

Ja seda kvaliteetaega ma ka sain. Küll kahjuks mitte päris kolme tundi, aga midagi siiski. Etendus nii hea ei olnud, nagu ma lootsin. Ma ei oskagi midagi konkreetselt välja tuua, mis mind häirima jäi, aga midagi oleksin ma natuke rohkem tahtnud etendusest saada. Võib-olla oli põhjuseks see, et tegemist ei olnud otseselt tänapäevase looga, vaid tegevus leidis aset eelmise sajandi keskpaigas. Samas probleemid olid olemas ja samasugused nagu tänapäevalgi. Nii ongi ülikooliprofessoril 65. sünnipäev ja selleks puhuks tuleb kogu pere kokku. Kui ma aru sain, et terve pere tuleb kokku, siis oli juba teada, et seal see perekonnadraama peidus ongi. Kohale tulid professori kolm vanemat last, kes omavahel pealtnäha kõige paremini läbi ei saanud. Eriti kippusid omavahel tülitsema vanemad õed, kellel olid erinevad maailmavaated. Küll üritas õdesid lahutada vend, küll noorem õde. Samas kippusid ka vanemad õed ja vend omavahel tülitsema. Samuti kritiseerisid lapsed vanemate elu. See siiski polnud veel see kõige suurem draama perekonnas. Kõige suurem draama oli see, et emal oli seal väikelinnas elamisest isu täis ja nii oligi ta kahe lapsega pidanud plaani nö uue elu alustamiseks. Selleks, et sealt linnast minema saada palus proua Linden isegi ülikooli sekretäri, et see aitaks kaasa tema abikaasa ülikoolist minema ajamiseks. Lihtsalt selleks, et siis ei hoiaks neid seal väikelinnas enam midagi kinni. Probleem on aga selles, et professor ei taha kuuldagi ülikooli tööst loobumisest ja kolimisest. Nii otsustabki proua Linden koos lastega ära sõita ja elada poja juures. Väikelinnas lagunevasse majja jäävadki nii elama noorim tütar Dinah, professor Linden ja majapidajanna. Proua Linden on kindel, et professor saab varsti oma veast aru ja sõidab noorima tütrega talle järele. Kas see ka nii läheb, seda saab igaüks ise mõelda, sest sellist lõppu lavastus meile ei näita. Lavastus lõpeb aga isa-tütre armastushetkega, kus tütar palub isal endale isa poolt alustatud ajalooraamatut ette lugeda ja lugemise ajal jääb tütar isa kõrvale magama. Minu meelest oli selline lõpp parim, sest nii sai igaüks ise edasi mõelda, mis perekond Lindenist sai. Kas professor sai aru, et ta tegi vea ja sõidab koos noorima tütrega abikaasale järgi ja nad elavad kuni praeguseni õnnelikult. Või said professor ja Dinah kahekesi nii hästi hakkama, et jäidki kahekesi lagunevasse majja õnnelikult elama ja sellega purunes ka pere.

Mulle see lugu meeldiski selle tõttu, et tänapäeval on peredes samad probleemid. Ilmselt on vähe neid peresid, kus õed-vennad kogu aeg hästi läbi saavad. Siiski enamasti tülitsetakse nooruses ja täiskasvanuks saades ka omavahelised suhted paranevad. Vähemalt nii on minu tutvusringkondades kombeks. Kindlasti leidub ka neid peresid, kus lapsed kaklevad väikestena ja jäävad kaklema ka täiskasvanuna. Ja kindlasti on igas peres keegi, kes üritab tülitsejaid lepitada. Samuti on tavaline see, et tekivad nö omad väikesed grupid, kes kellega paremini läbi saab. Või on lapsed täiskasvanuks saades saanud paremale elujärjele, kui nende vanemad omal ajal olid ja seega tundub neile, et nende vanemad elavad nii nagu ei tohiks keegi elada. Teate ju küll seda tunnet, et vanemate või vanavanemate juures on kõik nii must, määrdunud ja vanaaegne ja söök pole ka päris see, mida väga hea meelega sööks. Olgu-olgu, võib-olla kõik ei tea seda tunnet. Ma üritasin veidi üldistada, sest mina otseselt pole sellist tunnet tundnud. Seega oli minu jaoks veidi arusaamatu, kui Marion vanematele külla minnes pirtsutas, et toolid on nii mustad ja Rex mainis, et kook on nagu saepurust tehtud. Ilmselt meil kõigil on oma kiiksud ja on midagi, millega me oma elus oleme harjunud ja siis tundubki vanemate juurde minnes, et kõik pole nii hästi kui võiks. Asi on lihtsalt selles, millega keegi harjunud on. Hoopis iseasi on aga see, kas kõike tasub kõva häälega välja öelda. See sama harjumus oli ka põhjuseks, miks professor Linden ei tahtnud oma tööst ülikoolis loobuda. Professor on terve elu seda tööd teinud ja lapsed suureks kasvatanud. Kui ta ühel päeval loobuks tööst ja ei peaks ülikooli minema, siis oleks tema päevad tühjad ja ta ei oskaks midagi oma eluga ette võtta. See muudaks teda veelgi kiiremini vanemaks, kui ta praegu on. Ma arvan, et soov noorena püsida ja mitte oma elu surelikkusele mõelda oli ka üks põhjuseid, miks professor enda kodus kahte üliõpilast lisaks õpetas. Ja miks ta oma noorima tütrega nii hästi läbi sai. Professoril oli vaja enda ümber noori inimesi, et end noorena tunda, sest kes siis poleks mõelnud seda, et nooruses oli elu parem ja ilusam. Ja nii ongi hea end noorena tunda, et oma elusügisel saabuvad mured ära unustada ja loota, et elu on ka 65.aastaselt sama ilus, kui oli 20.aastaselt.

Kui ma vahepeal olen Vanemuise näitlejaid kritiseerinud, siis sel korral oli mul nende mängu jälle huvitav vaadata. Võib-olla peangi tegema pikemaid pause, et näitlejad jälle huvitavad tunduksid. Eriti meeldis mulle Hannes Kaljujärv professor Lindeni rollis. Kaljujärv tegi nii mitmeski kohas head nalja nii, et terve saal naeris. Minu meelest on Kaljujärv selline näitleja, kes ei peagi midagi naljakat ütlema, vaid piisab ühest väikesest näoilmest ja muidu kurb ja dramaatiline tegelane muutub hoobilt naljakaks ja terve saal saab korraks murekoorma õlult visata ning südamest naerda. Samas oskab Kaljujärv hoobilt ka väga tõsine olla. Minu meelest on tema üks nendest näitlejatest, kes ongi suurepärane tõsiselt ja on suurepärane koomik. Teine tegelane, kes alati saali naerma ajas oli Merle Jäägeri kehastatud majapidajanna proua Cotton. Selline tüüpiline sõjast tingituna nupust veidi nikastanud jutuga torisev majapidajanna ajas vist praktiliselt iga oma lausega publiku naerma. Rääkimata siis veel laua all jalgade kõlgutamisest või grimassidest. Muidugi ei saa ma üle ega ümber oma lemmikust Külliki Saldrest, kes kehastas proua Lindenit. Mingil hetkel Vanemuise lavastusi vaadates tundus mulle, et Saldrel on kõik tegelaskujud kuidagi sarnased ja tema liigutused ja miimika on nii ettearvatavad. Nii ma hakkasin mõtlema, et tegelikult ta enam ei meeldigi mulle nii palju kui alguses. Nüüd proua Lindenit vaadates tuli mulle aga jälle meelde, miks mulle Külliki Saldre meeldib. Proua Lindeni rollis oli Saldre tõeliselt suursugune ja graatsiline. Näha sai nii suurt armastust kui ka vihkamist oma armastatu vastu. Kõik tema liigutused olid minu meelest väga täpselt sätitud ja andsid etendusele omanäolise nüansi. Kui ma kohe etenduse alguses proua Lindenit nägin, jäi mulle mulje, et tegemist on suursuguse krahvinna või madaamiga. Seda arusaamatum oli mulle majapidajanna jutt sissevarisenud elutoa laest. Ei saa ju olla, et selline proua elab sellises lobudikus, mille elutoa lagi sisse kukub. Vot nii hästi oli Külliki Saldre roll mängitud. Üleüldse arvan ma, et Saldrele võikski rohkem anda väärikate naiste rolle. Lisaks meeldis mulle väga Linda Kolde kehastatud Dinah. Ma pole tükk aega näinud, et keegi suudaks nii hästi lapselikku elevust ja siirust kehastada. Selleks peab inimeses endas seda lapsemeelsust piisavalt alles olema. Piret Laurimaa kehastatud Marion oli ka väga täpselt mängitud ja huvitav oli vaadata, kuidas üks inimene saab oma vanemate ja perekonna suhtes nii kõrk ja üleolev olla. Marika Barabanštšikova doktor Jean Lindeni rollis jäi kuidagi tuimaks. Ma saan aru, et Jeaan oligi oma olemuselt teadust armastav ja seega teistest pereliikmetest tõsisem. Lisaks armuprobleemid, kuid ma oleks in mingisugust energiat tahtnud temas näha. Nii tuim ei saa üks inimene olla. Ma nüüd ei saagi aru, kas Marika Barabanštšikova mängis rolli nii täpselt, et tema mängu oli igav vaadata, või oligi tema mäng veidi tuim ja igav. Karol Kuntselit oleksin ma nagu ka sarnases rollis kusagil näinud. Aga mitte ei tule meelde, mis lavastus see olla võis, kus ta mitte just kõige ausamat tegelast kehastas. Kui ma nüüd aus olen, siis mulle tundus, et kõik perekond Lindenit mängivad näitlejad said oma rollidega väga hästi hakkama ja seda perekonda oli laval huvitav jälgida. Paljuski oli nende mõtteid ja arvamusi võimalik nende olekust välja lugeda. Lavastaja on ilmselgelt teinud õiged valikud ja pannud õiged inimesed õigetesse rollidesse. Väljaspool perekonda oli ülikooli sekretär, keda kehastas Jüri Lumiste. Minu meelest oli sekretäri roll Lumistele täiesti tavaline sutsakas laval. Tuleb ülikonnas lavale, räägib härrasmehe kombel paar lauset ja ongi kõik. Mulle tundub, et Lumistel on enamus rolle sellised. Teda ma vaataksin heameelega teistsugustes rollides ka vahelduseks. Üliõpilasi kehastanud Marian Heinat ja Karl Laumets said samuti oma rollidega väga hästi hakkama. Nende mängu oli minu jaoks huvitav vaadata, sest ma pole neid väga palju laval näinud (Laumetsa pole ma üldse varem laval mängimas näinud). Võib-olla on see ka üks põhjusi, miks mulle Linda Kolde Dinah rollis meeldis. Kolde, Heinat ja Laumets on noored näitlejad ja ma pole neid veel tüütamiseni palju laval näinud. Mul lihtsalt puudub võrdlusmoment ja mulle ei tule näitlejat nähes kohe tema stampliigutused ja kõnemaneerid meelde.

Mulle tundub, et nüüd on see postitus küll kuidagi eriti pikaks ja lohisevaks veninud ja oleks aeg vist lõpetada. Igatahes ma pean tunnistama, et ma lootsin natukene suuremat draamat lavastusest. Et ikka oleks rohkem kisa ja kära ja vihkamist ja leppimist jne. Siin käis kõik kuidagi liiga rahulikult ja ilma pisarateta. Ei saa lihtsalt olla, et naine armastab oma meest, kellega ta on 37 aastat abielus olnud ja siis ta’a lihtsalt kõnnib ilma igasuguste suurte emotsioonideta mehe juurest minema. Ma küsiksin, et kuhu jäid emotsioonid? Ma oleksin emotsioonide kohalt tahtnud veidi kasvõi ülepaisutatust näha nagu seebikates. Et oleks dramaatilisem. No mina ikka kahes kohas sain silma niiskeks. Aga draamat oli ikka omajagu ja asi päris seebikaks ka kätte ei kiskunud. Merca ja Hannes Kaljujärv tegid nalja ka. Seega sobib lavastus ka rohkem naljaarmastavale publikule. Siiski nendele, kelle jaoks kolm tundi teatris tundub palju, ma lavastust ei soovita. Mu meelest esimene vaatus kippus venima ja seal oleks võinud rohkem draamat olla või siis rohkem nalja. Samas teine vaatus läks väga kiiresti. Igatahes nendele, kes arvavad, et Vanemuise lavastused on jamad ja igavad, ma soovitan, sest minu meelest oli see üle keskmise parem lavastus, kui Vanemuise mängukavas olevad paljud teised lavastused. Igati hea viis, kuidas külma, pimedat ja vihmast sügisõhtut mööda saata.

Autor: John B. Priestley

Lavastaja: Peeter Raudsepp

Mängisid: 

Hannes Kaljujärv – professor Robert Linden

Külliki Saldre – Isabel Linden (professori abikaasa)

Karol Kuntsel – Rex Linden (Isabeli ja Roberti poeg)

Marika Barabanštšikova – dr Jean Linden (Isabeli ja Roberti vanim tütar)

Piret Laurimaa – Marion de Saint Vaury (Isabeli ja Roberti keskmine tütar)

Linda Kolde – Dinah Linden (Isabeli ja Roberti noorim tütar)

Jüri Lumiste – Alfred Lockhart (ülikooli sekretär)

Merle Jääger – pr Cotton (Lindenite majapidajanna)

Marian Heinat – Edith Westmore (professor Lindeni üliõpilane)

Karl Laumets – Bernard Fawcett (professor Lindeni üliõpilane)

Rohkem informatsiooni saab Vanemuise koduleheküljelt (SIIN)

Loe edasi