Lõpp

 12. märtsil 2024 Sadamateatris

Foto: Heikki Leis

Alustan selle postituse kirjutamist suure häbitundega. Nimelt on mul tartlasena häbi tunnistada, et ma sattusin Vanemuise lavastust vaatama viimati 2022. aasta oktoobris. Paus on olnud peaaegu poolteist aastat. Ometigi võiks eeldada, et just Vanemuisesse satun ma kõige rohkem, kuna see asub mulle kõige lähemal ja pakub väga eriilmelist teatrit, mille hulgast võiksin kindlasti midagi meelepärast leida. Jah, tõesti on selle aja sees olnud päris mitu lavastust, mis mind kõnetanud on, kuid vahepeal jäi kogu see teatris käimise asi üsna tagaplaanile ja ostsin pileteid ainult vahetult enne teatrisse minekut. Nii hilja muidugi enam nendele minu soovitud lavastustele pileteid saada polnud ja nii jäigi Vanemuises käimata. Kuigi „Lõpp“ on üks nendest lavastustest, mida ma vaadata tahtsin, pole ma kindel, kas ma seda ikka vaatama oleksin jõudnud, kui kolleegid poleks aktiivsed olnud ja pileteid mitu kuud varem ära ostnud. Seega tundub, et ma jõuan teatrisse ainult siis, kui keegi mind sinna kutsub.

Nagu nimigi ütleb, siis „Lõpp“  räägib elu lõpust ehk surmast ja tegemist on dokumentaallavastusega, mis põhineb surijate ning hingehoidjatega tehtud intervjuudel. Kindlasti võib paljudel tekkida küsimus, et miks ma nii morbiidset asja vaatama tahtsin minna. Esiteks puutun ma selle teemaga tööalaselt liigagi palju kokku ja on ju igati huvitav vaadata mida teised inimesed sellest teemast räägivad. Ja dokumentaallavastused on mulle ka alati meeldinud, peamiselt seetõttu et seal käsitletakse olulisi teemasid ning need lavastused panevad mõtlema. Ma olen täiesti nõus sellega, et surm on tabu, millest meie ühiskonnas väga palju ei räägita ja üritatakse näiteks lapsi surmast eemale hoida. Mis seal salata eks ka täiskasvanud hoiaksid parema meelega surmast eemale ja ei taha sellel teemal rääkida. Samas pole see alati nii olnud. Vanasti hoiti surnuid kuni ärasaatmiseni kodus ja ka ära saatmine ning peied toimusid kodus, mis tähendab et kogu perekond oli surnu juures ja surm oli elu loomulik osa. Tänapäeval proovitakse sageli surev inimene haiglasse või hooldekoju ära saata, et lähedased ei peaks seda suremise protsessi pealt nägema. Näen ka oma igapäevases töös, et surm on midagi sellist, mida paljud kardavad ja seetõttu üritatakse igast õlekõrrest haarata, et äkki see surm sel korral ikka ei tule. Kahjuks tabab surm meid kõiki ja seetõttu on parem nendest teemadest võimalikult varakult rääkida. Palju lihtsam on lähedase surmaga leppida, kui sellest on eelnevalt räägitud ja on teada, mida lähedane mahajääjatelt ootab. Seetõttu on mul väga hea meel, et Piret Jaaks, Marta Aliide Jakovski ja Vanemuine on otsustanud sellisel teemal lavastuse teha.

Kui keegi nüüd mõtleb, et miks nii masendavatel teemadel rääkivat lavastust peaks üldse vaatama minema, siis raskeid teemasid tasakaalustatakse lavastuses päris palju huumori abil. Jah, seal on ka musta huumorit, mis kõikidele meedikutele meeldib, kuid on ka tavalist huumorit, mis peaks kõik mittemeedikud ka naerma ajama. Mina igatahes sain päris palju naerda. Jah, mitte küll nii palju kui korraliku komöödia korral, kuid üle poole ajast oli kindlasti suu muigvel. Ega ma ei saa lubada, et poole ajast naersin ma ainult meedikutele omaste mustade naljade peale. Ma ilmselt pole just maailma parim eeskuju, sest mulle just draamad ja morbiidsed lood meeldivad, aga mina polnud teatrist lahkudes üldse masendunud. Tegelikult kartsid mu kolleegid, et äkki on lavastus nii masendav, et tuleb poole pealt lahkuda, aga ei lahkunud ka nemad ja tundus, et lavastuse lõppedes polnud ka nemad eriti masendunud. Seega ei pea keegi kartma, et teatriõhtu kuidagi tuju ära rikuks. Ma usun, et vastupidiselt avardab teatriõhtu silmaringi ja paneb ehk publikut rohkem surmaga seotud teemadele mõtlema. Minu meelest oleks väga tore, kui tänu lavastusele teeb keegi oma lähedastega kokkuleppe, kuidas surma puhul käituda või mida surijale öelda või mida temalt küsida.

Minu meelest ongi lavastuse kõige suurem väärtus see, et surmast on räägitud nii hingehoidjatega kui ka surijate endiga. Eks vaimulikud ja hingehoidjad on oma töös väga palju puutunud kokku nii surijate kui ka neist maha jääjatega ning seetõttu oli lavastuses väga palju selliseid mõtteid, mis panevad publikut ka nende teemade peale mõtlema. Siiski ei koosnenud kogu lavastus ainult erinevate hingehoidjate ja surijate monoloogidest, vaid monoloogid ja mõtted olid põimitud folkloorist pärit surmaga seotud uskumustega. Seda kõike raamis lugu perekonnast, kus pensioniealine ema koondatakse töölt vahetult peale seda kui ta on oma abikaasa matnud. Hingehoidjate lugude vahele esitavad näitlejad pildikesi pensionile jäänud naise elust kuni selleni kuidas ta saab vähi diagnoosi ja seda oma täiskasvanud poegadele ja lastelastele ütleb. See uudis muudab perekonna suhteid nii palju, et vennad kes seni pole teineteisele tunnistanud kui väga nad üksteist armastavad ja vajavad, seda siiski lõpuks teevad. Selles mõttes ikkagi õnneliku lõpuga lugu, kuigi ema on suremas. Mulle tundub, et see perekonnalugu oli vajalik ka selleks, et veidi teema morbiidsust vähendada ja aitas kogu surma temaatikat veidi inimlikumas võtmes avada.

Lavastuse ülesehituse mõttes on tegemist pigem kaasaegse lavastusega, kus kasutatakse palju näitlejate kuvamist suurele ekraanile ning kogu lavakujundus koosneb kuuest toolist. Kogu stseenide tegevus tuleb publikul suuresti ise ette kujutada, sest lavakujunduses pole rekvisiite. Näiteks kujutatakse peielauda kõrvuti toolidel istudes, kus näitlejad kujutletavaid pitse tõstavad Ja kõigile on selge, mida näitlejad teevad ja sobilik atmosfäär tekib iga inimese kujutluspildis tema ette. Videokaamera kasutamine on kahe otsaga asi. Kuna Sadamateater on piisavalt väike saal ja publik istub näitlejatele võrdlemisi lähedal, on kõik laval toimuv ka viimasesse ritta võrdlemisi hästi näha ja selles osas poleks justkui kaamerat suurendamiseks vaja. Samas kuvatakse ekraanile enamasti ainult näitlejate näoilmed, mis suurel ekraanil võimenduvad, pannes niimoodi publikut tegelastele palju rohkem kaasa elama, kuna iga pisimgi näo miimilise lihase liikumine on tänu kaamera suurendavale efektile ka viimasesse ritta näha.

Minu meelest olid kõik näitlejad väga super, sest emotsioonide ja mõtte edasi andmiseks tuli peamiselt kasutada näoilmeid, sest palju see publik kehakeelt ikka vaatab, kui ainult nägu on suures plaanis ekraanile kuvatud. Eks oli ka neid stseene, kus sai kogu kehakeelt vaadata (nt see sama mainitud peielaua stseen või etenduse alguses olnud tantsustseen). Lisaks kandsid kõik näitlejad matustele iseloomulikku musta riietust, seega ei aidanud ka kostüüm erinevaid karaktereid välja tuua. Ainsa erandina kostüümi osas saab välja tuua Külliki Saldre kehastatud ema, kes sarnaselt teistele oli etenduse alguses riietatud musta, kuid viimases haiglastseenis oli tal seljas valge kleit, mis meenutas kas siis surirüüd või haiglakitlit. Igatahes oli kõikide näitlejate mängu nauditav vaadata ja kuna sageli oli laval ainult kaks näitlejat korraga, kellest üks oli kaamera ees ja teine kaamera taga, siis sain eriti palju tähelepanu pöörata näitlejatele. Kohati tundus mulle, et ma jõllitan ainuisikuliselt seda näitlejat, kes parajasti kaamera ees rääkis, sest mis sa sellest kaamerat hoidvast näitlejast ikka vaatad. Nii ma siis keskendusingi kaamera ees oleva näitleja miimika jälgimisele. Seega julgen ma öelda, et kõik näitlejad teevad jube head rollid just näitlejameisterlikkuse osas, kui arvestada seda, et nende peamine töövahend on nende enda nägu, millega erinevaid emotsioone edasi tuleb anda. Sellist teatrit mulle meeldib vaadata, kus näitleja ei kao dekoratsioonide, kostüümi ega grimmi taha ära, vaid peab kasutama enda keha selleks, et tegelast luua. Sest selline teater laseb publikul vaadata kui suurepärased näitlejad meil on ja nautida puhast näitlejatööd. Kui Külliki Saldre ja Karol Kuntsel on mu vanad lemmikud, siis selle lavastuse põhjal julgen küll öelda, et nii Lena Barbara Luhse, Kaarel Pogga kui Reimo Sagor liigituvad ka mu lemmikute hulka, sest neid on laval huvitav vaadata.

Kuigi kokkuvõttes oli tegemist hea lavastusega, siis unustamatut teatrielamust ma siiski ei saanud. Ma küll olin valmis selleks, et ma lahkun teatrisaalist märgade silmadega, kuid seda ei juhtunud. Äkki oli lavastus nii hästi tasakaalus, et see kurb sisu ei jõudnud minuni ja seega ei läinud silmad märjaks. Aga teema igatahes puudutas ja vahetult peale teatrit oli küll veidi kergem tunne ja tahtmine kõik tuttavad teatrisse saata, et ka teised saaksid aru, miks surmast rääkima peaks. Ja näitlejaid oleks ka kallistama tahtnud minna, sest ega neil ka sellist lavastust kerge mängida pole.

 

Lavastaja: Marta Aliide Jakovski
Autor ja lavastusdramaturg: Piret Jaaks
Kunstnik ja valguskunstnik: Kristjan Suits
Helilooja ja muusikaline kujundaja: Ann Reimann
Kaamerarežii autorid: Fidelia Regina Randmäe, Marta Aliide Jakovski
Osades:
Külliki Saldre – Renaata
Karol Kuntsel – Taaniel, ülemus, härra klubis, hingehoidja haiglas
Reimo Sagor – Ruben, härra klubis, kirjanik matustel
Lena Barbara Luhse – Jane, proua klubis, naine matustel, naine haiglas
Kaarel Pogga – Kristjan, noormees tööl, härra klubis, ingel, poiss matustel, arst
 
Rohkem infot lavastuse kohta leiab Vanemuise koduleheküljelt.

Loe edasi

Kolm pikka naist

 5. oktoobril 2022 Vanemuise väikeses majas

Foto: Heikki Leis

Priit Pedajas on juba mõnda aega olnud üks minu lemmiklavastajatest. Peamiselt seetõttu, et esimesed tema lavastused, mida ma nägin, meeldisid mulle väga ja sealt tekkis ka huvi Pedajase järgnevate lavastuste vastu. Viimased tema lavastused pole mulle muidugi eriti meeldinud, aga hoolimata sellest tahan ikkagi tema lavastusi vaadata. Kui ma kuulsin, et Pedajas tuleb Vanemuisesse lavastama, siis teadsin, et seda ma tahan näha. Seda enam, et lavastus räägib naistest ja Pedajas on tuntud just selle poolest, et tema lavastustes teevad naised väga tugevaid rolle, seega ootused olid kõrged.

„Kolm pikka naist“ on Edward Albee autobiograafiliste sugemetega näidend, mille keskmes on 92-aastane naine, kelle mälu pole enam päris see, mis ta olla võiks. Tugevate mäluprobleemide tõttu on eakal naisel kodus hooldaja, kes aitab tal kodus toime tulla. Kuid vanaproua iseloomu tõttu (lisame siia veel juurde ka päris arvestatavad mäluhäired) pole hooldajal just kuigi kerge temaga toime tulla. Samuti käib vanaproua poeg teda pigem harva vaatamas, mis ühelt poolt annab aimu vanaproua keerulisest iseloomust ja teisalt suurendab proua trotslikkust veelgi, suurendades sellega omakorda hooldaja koormust. Lisaks selgub, et vanaproua pole päris kõiki arveid tasunud nii nagu peaks ja seepärast tuleb tema juurde ka advokaadibüroo esindaja, kelle soovidest vanaproua muidugi midagi aru ei saa. Nii me näemegi esimeses vaatuses kolme naist, kes üritavad kuidagi aimu saada sellest olukorrast, kuhu nad hetkel sattunud on.

Teises vaatuses on laval selle sama vanaproua poeg, kes on ema surivoodi juurde lõpuks tulnud. Voodis surevat vanaprouat vaatavad kolm naist, kelle näol on tegemist selle sama vanaprouaga tema elu erinevates etappides. Kui esimene vaatus on pigem üsna igapäevane elu koos mäluhäiretega inimesega, siis teine vaatus on väike sissevaade sellesse mida tunneb ja kuidas näeb inimene enda elu erinevates etappides. Mõlemad vaatused olid psühholoogiliselt pingestatud ja ilmselt pakuvad mitmeid äratundmishetki peaaegu kõigile.

Mulle isiklikult meeldisid mõlemad vaatused erinevatel põhjustel. Üks põhjusi oli muidugi inimese psüühika ja selle toimimine, aga kummaski vaatuses oli mitmeid aspekte, mis mind kõnetasid. Esimene vaatus meeldis mulle pelgalt seetõttu, et sellist mälulünkadega vanainimese vaatepilti näen ma peaaegu igapäevaselt tööl olles. Kui peale tööpäeva mõtled, et lähed teatrisse lõõgastuma ja laval vaatab sulle vastu vaevaliselt liikuv ja kohati trotslik proua, kes ei mäleta oma eelmist lauset ja on harjunud oma tahtmist saama, siis tekib küll korraks tunne, et kas ma tõesti pidin selleks teatrisse tulema, et sellist situatsiooni näha, sest ma olen päev otsa tööl selliste prouadega tegelenud. Samas tuleb kiidusõnad öelda 92-aastast vanaprouat kehastanud Külliki Saldrele, kes vanaproua väga ehtsalt välja mängis. Ainus sarnasus Saldre ja 92-aastase vanaproua vahel oli vanakooli väärikus. Muidu oli ekstsentrilise silmameigi ja vägagi pretensioonika käitumisega vanaproua, kes enda hooldajat erinevates asjades süüdistas täpselt selline nagu üks dementne inimene on, kes oma elu üle kontrolli hakkab kaotama. Kohati tundus mulle lausa nagu Saldre oleks mõnda aega meie osakonnas käinud patsiente jälgimas, sest nii filigraanse täpsusega oli ta kõik mäluhäirega kapriisse vanaproua pisimadki nüansid ära tabanud. Juba ainuüksi selle pärast olin ma teatriõhtuga rahul.

Saldrele ei jäänud palju alla ka hooldajat kehastanud Piret Laurimaa ja advokaadibüroo esindajat kehastanud Linda Porkanen. Laurimaa oli ehtne näide hooldajast, kes tegelikkuses tahaks midagi muud teha, aga hea raha eest on valmis rikast dementset vanainimest hooldama. Kuigi enamuse ajast oli hooldaja vanaprouaga lahke ja sõbralik, oli näha, et vahel ta siiski väsis ja hakkas ironiseerima ning soovis et tema hooldatav oleks juba surnud, et ta sellest hooldamisest pääseks. Kuigi see on kurb, siis kahjuks nii see täpselt ka päriselus käib, sest hooldaja töö on raske nii vaimselt kui füüsiliselt ja ühel hetkel lihtsalt inimesed väsivad sellest. Kolmest naisest kõige malbem oli advokaadibüroo esindaja (Linda Porkanen), kes ei teadnud päris täpselt ise ka millesse ta end seganud on ja ütles seetõttu pidevalt valesid asju. Oli tunda, et advokaadibüroo töötaja tundis end vanaproua läheduses ebamugavalt. Siiski tundub mulle, et see ebakindlus oli pigem Porkaneni hea näitlejameisterlikkus, mitte polnud tegemist näitleja enda ebakindlusega laval.

Teine vaatus oli minu jaoks sama huvitav, kuna siis kehastasid Porkanen, Laurimaa ja Saldre kõik sama tegelast kuid erinevates vanustest. Eriti meeldis mulle see, kuidas Priit Pedajas oli osanud erinevas vanuses naiste puhul tuua välja selle, mida mingis vanuses kõige enam tähtsaks peetakse. Näiteks 26-aastase naise (Linda Porkanen) puhul oli kõige olulisem leida elus armastus ja ta ei suutnud kuidagi mõista, miks vanemas eas on vaja meest petta ning miks peab ühe silmaga mehega abielluma, kui seal pole puhast armastust. Kogu tema jutust ja liigutustest õhkus noorele tütarlapsele omast puhtust ja süütust, kui sa veel ei tea kui kole paik võib maailm olla. 52-aastane naine (Piret Laurimaa) pidas end 26-aastasest versioonist juba tunduvalt targemaks ning elukogenumaks ning olles juba näinud maailma kurjust, oli ta väga kibestunud ning ei osanud enam midagi head oma elus näha. Näiteks ei suutnud ta enda pojale andestada ja ei soovinud oma pojaga enam suhelda. Samal ajal oli kõige vanem versioon naisest (Külliki Saldre) juba leppinud enda eluga ning ei süüdistanud poega selles, et poeg tal enam külas ei käi ja tundis siiski rõõmu sellest, et poeg ema surivoodi äärde tuli. Oli tunda, et proua oli leppinud oma elus tehtud vigadega ning oskas elatud elule positiivselt meelestatuna tagasi vaadata.

Kõigi kolme naise puhul oli näha sellele eale iseloomulikku käitumist. Tulevikust unistav ja kergejalgselt mööda lava ringi heljuv tütarlaps, siis veidi vanem ja elus juba ühtteist tunda saanud, kuid veidi skeptiline keskealine naine ning väärikas vanem daam, kes on valmis oma elule tagasi vaatama ning andestama nii mõndagi. Pole ka midagi imestada, et kõik kolm naisnäitlejat nii hiilgavad rollid tegid, kuna Pedajas on tuntud just selle poolest, et pakub naisnäitlejatele tugevaid rolle. Ühelt poolt oskab Pedajas leida üles need materjalid, kus näitekirjanik on juba suured rollid naistele kirjutanud, kuid lavastajana oskab Pedajas panna näitlejad seda rolli veelgi suuremaks mängima, lastes erinevas eas naistel laval enda parimad küljed välja tuua.

Lisaks kolmele naisele oli laval üks meesnäitleja – Ken Rüütel, kes kehastas sureva naise poega. Poeg tuli ema vaatama, istus vaikides ema voodiserval mõnda aega ning lahkus seejärel. Vaikiv roll on mõnigi kord kaalukam kui suurte sõnadega roll, kuid sel korral jäi Ken Rüütel vaikiva halli kardinalina naiste varju (nii sõna otseses kui ka kaudses mõttes). Kohati leidsin end mõtlemast, et miks üldse oli vaja poega lavale tuua. Miks ei oleks võinudki poeg jääda tegelaseks, kellest räägitakse, kuid keda publikule ei näidata. Minu meelest poleks lavastus sellest midagi kaotanud, sest Pedajas oli praegu küll ainsa mehe rolli nii väikseks teinud, et teda polnud laval praktiliselt võimalik nähagi. Minu jaoks tegi naistest kõige võimsama rolli siiski Saldre, olles nii ekstsentrilise vanaprouana kui ka hiljem vanaproua ühe minana üheaegselt võimas matroon, kellele teised allusid kuid jäädes samaaegselt õrnaks ja naiselikuks naiseks, kes soovib siiski armastust, millest ta noorest peast juba unistas. Kuna Saldre on vaieldamatult üks minu lemmik naisnäitlejatest Vanemuises, siis olen teda laval päris palju näinud ja minu silmis oli praegune naine võrdväärne Niskamäe vanaperenaisega ja ma loodan, et Saldrel õnnestub ehk veel üks naispeaosa auhind võita teatripäeval. Mulle natukene isegi tundub, et Külliki Saldre on nagu hea vein, mis läheb aastatega paremaks, sest viimasel ajal on tema rollidesse tulnud hoopis teistsugune võimsus sisse.

Minu jaoks mõjusid teise vaatuse naiste pastelsetes toonides kleidid ja naiste ülekaal selliselt, et lavastus mõjus üsna soojalt ja naiselikult, kohati isegi liiga feministlikult. Kleitide juures meeldis mulle eriti see, et mida vanemaks naine muutus, seda pikemaks muutus kleit. Eks omajagu mõjutas üleüldist naiselikkust ka Pille Jänese loodud lavakujundus. Õhulised hallid kardinad, mis lava kolmest seinast ääristasid, koos suure mitmete patjadega mugava voodiga lõid tunde hubasest magamistoast. Magamistoale lisas naiselikkust valge peeglilaud ja voodi kohal nurga all rippuv suur peegel. Õhustik oli ühelt poolt hubane kuid samas piisavalt intiimne, et rääkida isiklikest teemadest. 

Hoolimata naiselikust ja soojust õhkavast hubasest lavakujundusest, polnud teemad, mida lavastus puudutab üldse nn „pehmed“ teemad. Millisele naisele meeldiks rääkida vananemisest ja mõelda sellele kuidas ühel hetkel ollakse vana, väeti ja üksik? Ilmselt mitte kellelegi, sest kõik me sooviksime kiiret ja valutut surma, mitte pikka ja kannatusi täis elu, sest olgem ausad dementsus on kannatusi pakkuv nii dementseks jäävale inimesele kui ka tema lähedastele ja hooldajatele. Pärast kavalehe lugemist tundus mulle, et üksindus ja armastuse puudumine ongi see autobiograafiline osa lavastusest, sest kavalehelt saab lugeda sellest kuidas Albee bioloogiline ema ta juba imikuna hülgas ning kasuema jäi Albee jaoks kaugeks ja külmaks, nagu käesoleva loo naine jäi kaugeks enda pojale ning teatud mõttes distantseeris oma praegust mina ka enda varasematest minadest.

Mulle tundub et lavastuse põhiidee on selles, et isegi siis kui sa oled vana ja väeti ning ei mäleta enam hästi kes sa oled ja kes on sinu ümber, siis armastust ja soojust igatsevad kõik ning meil kõigil on õigus armastusele. Lisaks on meil õigus mälestustele, isegi siis kui mälestused on lünklikud ja me päris täpselt enam ei mäleta kõike või ei suuda meenutada mida me täpselt ei mäleta. Elada on võimalik ka poolikute mälestustega, peamine on olla õnnelik ja olla armastatud.

Mina jäin igatahes teatriõhtuga üsna rahule. See oli alles teine etendus, seega võib arvata, et näitlejad olid veel veidi rabedad ja edaspidised etendused võivad veelgi parema energiaga olla. Ma ütlen seda ainult seepärast, et mulle tundus paaris kohas nagu etendus oleks veidi venima hakanud ja esialgne pinge kadus. Kellele psühholoogia ja inimeste tegutsemismotiivid huvi pakuvad, siis nendele see lavastus kindlasti meeldib. Ilmselt leiavad ka tervishoiutöötajad rohkesti sarnasusi oma igapäevatööga ja muigama panevaid olukordi tuleb hulgim ette. Iseasi on muidugi see, kas tervishoiutöötajad peale tööpäeva tahavad teatrisse tööd vaatama minna. Mina pigem tahan, sest alati on huvitav vaadata kuidas kõrvaltvaatajatele tervishoiu- ja meditsiinimaailm tundub. Siiski hoiatan igaks juhuks, et kuigi naerda saab päris mitmes kohas, siis päris lauskomöödiaga tegemist ei ole ja pigem nõuab lavastus pingsat kaasa mõtlemist, et kõikidest nüanssidest aru saada.

Autor: Edward Albee
Tõlkija: Anne Lange
Lavastaja: Priit Pedajas
Kunstnik: Pille Jänes
Valguskunstnik: Margus Vaigur
Osades:
Külliki Saldre – A
Piret Laurimaa – B
Linda Porkanen – C
Ken Rüütel – Poiss

Kellel lavastuse vastu tõsisem huvi tekkis, siis Vanemuise koduleheküljelt saab lavastuse kohta rohkem infot SIIN.

Loe edasi

Kaalud

 26. veebruaril 2021 Sadamateatris

Kas te olete kunagi mõelnud, et tahaks olla kärbes seinal? Mina küll olen. Kuigi enamasti jääbki see mõte ainult fantaasiaks. Kui keegi on mõelnud, et tahaks sünnitusosakonnas kärbsena ringi lennata, siis mul on teile hea uudis. Vanemuise uues lavastuses “Kaalud” saab see fantaasia reaalsuseks. 

Sadamateater, kus lavastust mängitakse, on eriline teatrimaja, mis lubab ruumi muuta vastavalt sellele, millist lavakujundust parajasti vaja on. Nii oli sel korral Sadamateatri saali tekkinud päris ehtne sünnitusosakonna koridor, milles toimuvat tegevust publik eemalt vaadata saab. Kui istuda rõdul või viimastes ridades, nagu mina, siis on küll tunne, et oled kärbes osakonna lae all ja saad segamatult vaadata, mida osakonnas viibivad inimesed teevad ja mõtlevad. 

Kui ma juba lavakujundustnagu sageli haiglates kohanud oleme. Seinas kolm valget ust, millest osad kannavad silti “protseduurid” ja üks läbipaistev automaatselt avanev uks, mis viib osakonna sellesse ossa, kus paiknevad sünnitustoad. Tegemist ei oleks tõsiselt võetava haiglaga, kui ukse kõrval poleks korvi siniste kilesussidega - üks puhaste ja teine kasutatud susside jaoks. Ja otse loomulikult need pruunid nahkkattega pingid ja kandilised toolid, mida me kõik oleme harjunud haiglates Nõukogude ajal nägema (ja mõnes kohas näeme veel praegugi). Mõlemast ääreseinast leiame ka väikesed puust lauad, millelt võib leida erinevaid terviseteemalisi brožüüre.

Mulle meenutas lavakujundus ühe väikese haigla sünnitusosakonda, kus ma kümme aastat tagasi praktikal olin. Võib-olla kõige mitte-haiglalikum osa lavakujundusest oli suur läbipaistev plastikust sein, mis eraldas publikut ja laval kujutatud osakonna koridori. Ühelt poolt võib seda vaadelda kui neljandat seina, mis eraldab publikut ja lava ning annab selge signaali, et tegemist on ikkagi teatri, mitte päris eluga. Kuna näitlejad veedavad enamuse ajast siiski seina ees, siis ma usun, et pigem on sein ikkagi osa sünnitusosakonnast ja on mõeldud eraldama ooteala ülejäänud osakonnast.

Kui keegi nüüd hakkas arvama, et teatrilaval reaalset sünnitamist näidatakse, siis seda pole vaja karta. Tegevuse keskmes on hoopiski neli meest, kes kõik satuvad erinevatel põhjustel sünnitusosakonna ooteruumi ja hakkavad seal rääkima isaks olemisest ja saamisest ning elust laiemalt. Eriti filosoofiliseks muutuvad mehed peale väikest plasttopsiku täit konjakit. See omakorda avab meile meeste kõige sügavamad hingesopid ja saame teada selliseid mõtteid, mida mehed pole varem isegi oma parimatele sõpradele rääkinud. Kindlasti annavad palju kõneainet ka meeste erinev vanus ja elukogemus. Hannes Kaljujärve kehastatav Igor oli meestest kõige vanem ja omas konkreetse sünnitusosakonnaga väga pikaaegset kogemust. Ka Aleksei, keda kehastas Riho Kütsar, oli varem sünnitusosakondades käinud, kuid mitte selles konkreetses haiglas. Alekseiga oli kaasas tema sõber Eduard (Margus Jaanovits), kes oli paljuski süüdi selles, et mehed oma südant puistama hakkasid. Meestest kõige noorem oli Reimo Sagori kehastatud Artjom, kes valmistus alles esimest korda isaks saama ja selleks eriliseks sündmuseks olid neil peresünnituse näol ka erilised plaanid.

Mis sünnitusosakond see ilma naisteta oleks? Nii näeme Külliki Saldret kehastamas haiglaõde ning Artjomi ämma Galina Borissovnat ja ema. Minu meelest tegi Saldre nii võimsad rollid, et isegi siis kui ühtegi naist parasjagu silmapiiril polnud, hõljus meestega täidetud ruumis ikkagi mingi naiselikkus, mis mehi mõjutas. Kui Artjomi ema ja Galina Borissovna mõjutavad peamiselt Artjomi, siis õde on see kes kogu osakonnas asjad paika paneb ja kelle ees kõikidel meestel aukartus on. Just õde on see, kes ühendab kahte maailma - ooteruumi ja seda läbipaistvate uste tagust salamaailma. Ja kõik mehed tahavad teada, mis seal taga toimub. Peamiselt küll sellepärast, et teada kas naistega, kes uste taga viibivad on kõik korras. Ainsaks infoedastajaks ja sillaks kahe maailma vahel on õde. Niisiis saavad mehed üsna kirielt aru, et õde vajab hoopis teistsugust suhtumist, kui teised mehed, kes samas ruumis viibivad. Kas suhtumise muutus on tingitud õe käes olevast võimust või hoopis sellest, et õde on naine, saab iga teatrikülastaja ise otsustada. 

Pole vist väga üllatav, et mulle meeldis kõige rohkem Külliki Saldre õe rollis. Isiklikult minu jaoks oli Nadežda veidi liiga karm meestega, kuid arvestades seda, et kogu tegevus toimub ikkagi Venemaal, siis sealseid veidi napsutanud isasid tulebki veidi karmimalt kohelda. Ja mis seal salata, eks meil Eestis leidub ka selliseid Nadeždasid päris palju. Ometigi sellest karmist ja liigagi otsekohese ütlemisega õest õhkus empaatiat ja hoolivust, seda mis ühes heas ões olemas peab olema. Tegelikult vist võiks öelda, et õde ja üleüldse naised olid nende meeste jaoks autoriteedid. Kõige paremini illustreeris seda stseen, kus Artjom ära minestas ja õde lihtsalt tuli ja seisis tema kõrval käed puusas ning ütles “Maast lahti!” ja Artjom oligi püsti. Ei saa ju lihtsalt minestunult lamama jääda, kui naine käseb sul end püsti ajada. Kuna praegu on teatrid kinni ja haiglates ollakse töötajate üle rõõmsad, siis ma usun, et Saldre saaks vabalt haiglas hakkama. Ja võib-olla veel paremini kui mõni õde, kes on selleks õppinud.

Galina Borissovna ja Artjomi omavaheline stseen kohe lavastuse alguses näitab, kuidas erinevad põlvkonnad sünnitusse suhtuvad. Ämm on kaugelt kohale kihutanud, et oma tütrele sel raskel ajal toeks olla. Võrgust kotiga on isegi söök kaasa võetud. Artjom näitab ämmale lepingut, milles on kirjas, et neil on peresünnitus ja see tähendab seda, et mees on sünnituse ajal naise juures. Galina Borissovna hakkab muidugi sellise asja peale naerma, sest see on ju ennekuulmatu, et mehed sünnituse juures on. Pole ju meilgi sellest väga palju aega möödas, kus mehed pidid sünnitusmaja akende all ootama ja keegi neist ei osanud isegi sellest mõelda, et naise kõrval sünnituse ajal olla. Seega võib meie armsas Eestis ka seda suhtumist kohata, et parem on kui mees ei näe oma naist sünnitamas. Samas annab sünnituse nägemine Artjomile teistsuguse kogemuse ning kuigi ta ei suuda seda kogemust sõnadesse panna, annab ta oma kogemusega meeste vestlusesse hoopis teistsuguse vaate. Kui seda mõtet nüüd edasi arendada, siis äkki peaksid just vastupidiselt kõik mehed oma naisi sünnitamas nägema, et mõista mida naised sel hetkel läbi elavad. Selline kogemus paneks mehed kogu naissugu hoopis teise pilguga vaatama. Kui palju valu ja vaeva mehed (ja ka naised) oma emadele põhjustanud on. Aga enamasti me ei mõtle sellele. 

Nii hakkavadki mehed rääkima elust, tööst, naistest, õnnest ning tähtkujudest. Igaüks oma maailmavaatest ja elukogemusest lähtuvalt. Lõpuks tundub, et kuigi mehed on kõik erinevad, siis sisimas erinevus nii suur polegi. Neid kõiki ühendab austus naiste vastu. Ja kuigi esmapilgul võivad mehed tunduda enesekesksete, lärmakate või ülbetena, siis tegelikult on nad siiski ilusad ja head. Lihtsalt mõni neist oskab seda paremini välja näidata kui teised ja paneb publikut endale rohkem kaasa elama kui mõni teine. Nii jõudiski etenduse lõpuks mulle kohale, et kõik mehed väärivad kaasa elamist, sest igaühel on elus midagi sellist, mis meid teistele sümpaatseks teeb. Mõni lihtsalt ei näita seda poolt endast teistele võib-olla nii sageli.

Kuigi Vanemuine on oma kodulehel lavastust draamaks nimetanud, on laval ka väga palju koomilist. Vähemalt mulle seostub Margus Jaanovitsi nimi kohe koomiliste rollidega. Ja nii ka selles lavastuses nerutab publikut kõige rohkem just Jaanovitsi kehastatud Eduard. Eduard tuleb oma sõbra Alekseiga sünnitusosakonda kaasa. Mõlemad mehed on mõõdukalt napsu võtnud, kuigi Eduardi pehmest keelest ja taaruvast kõnnakust on näha, mida mõõdukus tema jaoks tähendab. Kuigi järgmisel hetkel võib Eduard argumenteerida täiesti kaine inimese loogilisusega. Kui Jaanovits näitas, et Eduard on purjus, siis pehme keel, liigutused ja kõik sinna kuuluv oli üle võlli keeratud. See muutis purjus inimese naljakaks, mitte vastumeelseks. Ja olgem ausad, usutavalt purjus inimest mängida on ikka üsna raske ja Jaanovits sai sellega hästi hakkama. Kuigi minu jaoks vahepeal pani ta sellega natukene liiga palju üle võlli.

Hannes Kaljujärve Igor oli ehtne eesti mees (kuigi tegevus toimub Venemaal ja kõik tegelased on venelased). Istub vaikselt nurgas ja ei räägi midagi, kuid peale paari pitsi lähevad häälepaelad valla ja räägib kõik oma mured südamelt ära. Algselt tundus mulle, et Kaljujärve roll on kõige lihtsam – lihtsalt istub ja vaikib. Aga kui Igor lõpuks rääkima hakkas, siis roll enam nii lihtne ei tundunud. Kuigi ma pean tunnistama, et minu jaoks Kaljujärv päris veenev 70-aastane ei olnud (nagu pakkus Eduard).

Minu jaoks oli meestest kõige paremini edasi antud Riho Kütsari kehastatud Aleksei, kes vaevles süümepiinades, et juba kolmandat korda ei õnnestunud tal ise oma naist sünnitama tuua. Kuigi kõik näitlejad olid oma kehastatud tegelaste karaktereid suurepäraselt tabanud, jäi meestest mulle eriliselt silma just Kütsar. Võib-olla seepärast, et selliseid süümepiinades mehi olen ma oma haiglatöös kõige rohkem kohanud ja see oli väga tõetruu. Eriti duo Kütsar - Saldre. Ega ma siis niisama ei öelnud, et Saldre sobiks haiglasse tööle. Ikka selle pärast ütlesin, et selliste kõige tüütumate tüüpidega saab ta väga hästi hakkama. Aga Kütsar mõjus ka ilma Saldreta laval väga hästi.

Reimo Sagor, kes on näitlejatest noorim, kehastas ka noorimat meest - Artjomi. Minu meelest mängis Sagor väga hästi välja Artjomi erinevad nüansid. Ämmaga suhtles Artjom veenvalt nagu juristile kohane. Emaga suheldes oli näha aukartust ja allumist ema soovidele. Sattudes aga meeste seltskonda oli ta pigem vaatleja rollis, kes üritab endast targematelt elu kohta õppida selliseid teadmisi, mida saab õppida ainult siis kui erineva elukogemusega mehed õnne ja elu üle filosofeerima hakkavad. Tegelikult said kõik mehed oma osatäitmistega väga hästi hakkama, aga eks meelde jäävad ikka rohkem need, kes millegi erilisega silma paistsid. Sel korral oli minu jaoks eriline Eduard, sest tema eristus koomilisuse poolest. 

Lõpetuseks pean ausalt tunnistama, et minu jaoks oli kogu haigla õhustik nii ehedalt kujutatud, et ma unustasin üldse ära, et ma teatris olen. Seega ei oska ma väga hästi öelda, mis mõtteid nähtu minus tekitas. Mingeid erilisi seoseid tegelaste ja sündmuste vahel ma oma peas tekitada ei suutnud. Ainus mõte, mis mind teatrisaalist väljudes tabas, oligi et näitlejad olid nii suurepäraselt tõetruud ja lavakujundus tekitas täiesti tunde, et ma olen haiglas. Ma lihtsalt istusin ja nautisin terve aja tavapärast elu, mis haiglas toimub. Ja mulle meeldis see, mida ma nägin. Võrreldes igasuguste haiglaseriaalidega, oli Sadamateatri laval nähtu kordades parem ja huvitavam. Ilmselt seetõttu, et seal oli parajas annuses huumorit, elu, filosoofiat, teatrit ja haiglat. Samas olid kõik tegelased täiesti tavalised inimesed meie endi keskelt ja näitlejad kehastasid neid inimesi hirmuäratavalt tõetruult.

Seega soovitan kõikidel teatruhuvilistest tervishoiutöötajatel seda lavastust vaatama minna. Ainus oht on see, et peale kurnavat tööpäeva võib teil tekkida illusioon, et tööpäev jätkub. Kõikidele teistele soovitan muidugi ka vaatama minekut. Kui keegi teist omab haiglaga negatiivseid emotsioone, siis ilmselt pole "Kaalud" teie jaoks parim meelelahutus, aga muidu soovitan kõikidele. Kui piirangud läbi saavad, siis mina lähen kindlasti veel kord seda lavastust vaatama, äkki näen siis haiglast kaugemale ka.

 

Autor: Jevgeni Griškovets

Lavastaja ja muusikaline kujundaja: Tiit Palu

Kunstnik: Maarja Meeru

Valguskunstnik: Andres Sarv

Osades:

Reimo Sagor – Artjom

Riho Kütsar – Aleksei

Margus Jaanovits – Eduard

Hannes Kaljujärv – Igor

Külliki Saldre – Galina Borissovna; Artjomi ema; haiglaõde

* - päisefoto autor on Maris Savik

Rohkem infot lavastuse kohta ja mänguajad leiab SIIT

Loe edasi

Niskamäe naised

 17. veebruaril 2021 Vanemuise suures majas

Ma pean kohe vabandama, et ma ei oska enam kirjutada. Tegelikult oleks vist õigem öelda, et ma ei taha enam kirjutada. Blogis kestnud vaikus on ehe tõestus sellest. Muidugi saaks kõik ajada maailmas valitseva olukorra süüks ja öelda, et teatrid olid kinni ja midagi ei saanudki vaadata ja siis polnud ka millestki kirjutada. Eks mõnes mõttes on see ju tõsi. Ometigi olen ma teatrisse sattunud ja sellest lihtsalt mitte kirjutanud. Näiteks eelmisel aastal nähtud 12-st lavastusest said kirja pandud ainult pooled. Sest ma lihtsalt tundsin, et kuigi nähtud lavastused olid head, ei oska ma nende kohta mitte midagi öelda.
Kummaline on ka see, et kui teatrid aasta tagasi kinni pandi, siis oleks pidanud minus kohe suur teatriigatsus tekkima. Ometigi seda ei juhtunud. Mulle tundub, et ma hoopis võõrdusin teatrist veelgi rohkem. Kui uuesti teatrisse sai, siis polnud üldse enam soovi teatrisse minna. Ühelt poolt sain tervishoiutöötajana aru, et võõraste inimestega ühes ruumis koos olemine ei ole ilmselt kõige parem idee, kuid kordagi ei tekkinud ka seda tahtmist, et aga äkki paneks maski ette ja ikka läheks.
Postituse pealkirjast on näha, et selle kriisi ja teatripaastu olen ma ületada suutnud. Sel korral lihtsalt juhtus nii, et Vanemuine uuristas end oma “Niskamäe naiste” reklaamiga nii sügavale minu ajukurdude vahele, et ma lihtsalt pidin teatrisse minema. Kui sa oled teatriajaloo loengutes käinud, siis on ka Hella Wuolijoki nimi tuttav ja meelitab sind teatrisse. Lisaks saab mind alati teatrisse meelitada, öeldes et tegemist on perekonnadraamaga.
Kui perekonnadraamast rääkida, siis minu jaoks oli draamat vähe. Eks omal ajal mõjus lugu matriarhaadist dramaatilisemalt, kui see praegu meie jaoks tundub. Samas eks tänapäeval juhtub jällegi sagedamini seda, et mees näeb noort ilusat õpetajannat ning armub ning jätab oma pere ja kodutalu maha ning alustab linnas uut elu oma uue perekonnaga. Kindlasti on ka tänapäeval väga selgelt tajutav generatsioonide vahe, kus vanem generatsioon ei mõista noorema generatsiooni vabaduseihalust ja rõhub traditsioonidele ja sellele, et nii on nende peres asjad juba aastasadu kestnud. Niisiis julgen ma väita, et hoolimata sellest, et Wuolijoki on oma näidendi kirjutanud kaasaegse inimese mõistes vanal hallil ajal, siis kõik probleemid, mida ta käsitleb, kehtivad ka tänapäevalgi. Ehk ma olen liigselt amerikaniseerunud ja seega tundus mulle, et draamat oli liiga vähe. Kui süžeesse süüvida, siis aktuaalsed probleemid on seal olemas, kuid neid probleeme ei lahendatud ülepaisutatult nagu seda kiputakse tänapäeval tuttavaks saanud seebiooperites tegema.
Mulle tundus kohati kummalisena, kuidas vanaperenaine (Külliki Saldre) oma poja Aarne (Priit Strandberg) armulugu nii külma kõhuga suutis võtta, samal ajal kui tema minia Martta (Ragne Pekarev) korralikku draamat tegi. Eks siit tulebki see põlvkondadevaheline konflikt välja. Vanaperenaine oli selle kõik ise läbi elanud ja teadis, et lõpuks saab kõik korda ja pole mõtet draamat korraldada, sest see teeb asja ainult hullemaks. Kindlasti oleme kõik olnud sellises olukorras kus tundub, et vanem põlvkond ei mõista meid ja see omakorda süvendab põlvkondadevahelisi erimeelsusi. Enamasti on lõpp alati samasugune. Kas noorem generatsioon mõistab, et vanemal oli õigus ja elu saab rahus jätkuda, või käib suur pauk, katel plahvatab ja emotsioonid keevad üle, kuid tulemuseks on alati rahu põlvkondade vahel ning elu läheb edasi. Ma julgen väita, et Niskamäel juhtub mõlemat. Pärast Aarne lahkumist Niskamäelt, tekitab Martta seal korralikult intriige ja lõpuks lahkub ka Martta Niskamäelt. See siis on katla plahvatamine, sest peale Martta lahkumist saab õige ja rahulik elu Niskamäel jätkuda. Õige elu on vanaperenaise arusaam selelst, kuidas Niskamäel peaksid asjad toimuma. Linnas elades mõistab Aarne, et ta ei saa ilma Niskamäeta elada ja lõpuks läheb tagasi Niskamäele. See on näide vanema generatsiooni tõekspidamiste omaks võtmisest, sest Aarne mõistab, et emal on õigus ja Niskamäe ongi elu ja ilma Niskamäe leivata pole õiget elu. Ometigi ei saa elu nii lihtsalt edasi minna ja kõik on määratud korduma. Nii leiab Aarne uus kaaslane Ilona (Maarja Johanna Mägi), et Niskamäe ei lase neil vaba olla ja nad peaksid linna edasi jääma. Algab uus perekonnadraama, aga sellest räägitakse hoopis ühes teises näidendis ja ühes teises lavastuses.
Kui kogemata on mõni komöödia austaja saali sattunud, siis ei pea ka nemad närviliselt kella vaatama ja mõtlema, millal see piin ükskord ometi lõpeb. Lavastusest leiab koomilisi elemente nii palju, et draama kaob nende vahele ära. Seega ei pea keegi kartma, et saalis igav hakkab. Järgmisel päeval kõhulihased naermisest küll valusad ei ole, aga see ei loe. Kohati tekkis minus vägisi tunne, et neid koomilisi tegelaskujusid oleme me kõik Vanemuise laval varem näinud. Ma kahjuks ei suuda praegu ühtegi konkreetset koomilist näidet varasemast tuua. Aga kui te mõtlete näiteks Merle Jäägeri koomiliste rollide peale, siis ma võin mürki võtta, et seda sama koomilist Mercat näete te “Niskamäe naistes” telefoni-Sandrana. Sama lugu oli ka Simola peremeest kehastanud Riho Kütsariga. Ma olen kindel, et seda koomilist meesterahvast olen ma varem Vanemuise lavalaudadel näinud, kuid siis ei kandnud ta Simola peremehe nime. Siiski olgu tõe huvides mainitud, et päris “tordiga näkku ja jalaga tagumikku” komöödiat siiski näha ei saa. Kes pigem sellist komöödiat ootab, siis nende jaoks “Niskamäe naised“ päris õige lavastus pole.
Üldse mulle tundus, et ma leidsin sel korral tegelaste juurest liiga palju paralleele. Üks asi on see, et näitleja seostub oma eelmiste tegelaskujudega, kuid mulle tundus, et ma olen just seda konkreetset tegelaskuju varem teatrilaval näinud. Lihtsalt ühes teises kohas ja teise nimega. Kui Merca ja Riho Kütsari puhul olin ma kindel, et ma olen täpselt seda sama tüpaaži nende kehastuses varem näinud, kuid ma ei suutnud konkreetset tegelast ega lavastust välja mõelda, siis Ragne Pekarevi puhul oli mu mälu konkreetsem. Tema Martta meenutas mulle üks-ühele Patsit, keda Pekarev mängis 2015. aastal esietendunud Vanemuise lavastuses “Obinitsa”. Kõik see mehest kümne küünega kinni hoidmine ja ellu suhtumine on minu meelest Marttal ja Patsil 99% ulatuses samasugune. Näiteks on mõlemad naised harjunud saama seda mida nad tahavad, selleks vahendeid valimata. Kes “Obinitsat” näinud on, need ilmselt mäletavad ka Patsi laulu (inspireerituna Nirvaana loost “Smells Like Teen Spirit”). See emotsioon, mis selle laulu ja saateliigutustega edasi antakse on täpselt sama, mis tekib “Niskamäe naistes”, kus Martta tantsib meeste laulu “See on amore” taustal. Ma oleks pidanud selle tantsu ajal sattuma Itaaliasse (kuna Martta Itaalia reisist räägiti palju), aga mina sattusin hoopis Obinitsa. Ja Obinitsast sattusin ma Niskamäele tagasi alles siis, kui Martta tohtriga abiellus ja ära sõitis.
Kui trupist rääkida, siis mulle meeldis sel korral kogu trupp võrdselt. Kõige enam jäidki silma Ragne Pekarev, Merle Jääger ja Riho Kütsar oma koomiliste rollidega. Noort kooliõpetajat Ilonat kehastanud Maarja Johanna Mägi meeldis ka. Temas on midagi sellist, mis paneb teda vaatama ja temale keskenduma. Ja noorte, alles lavaka lõpetanud näitlejate puhul pole ma sellist võimet varem tajunud. Just seda võimet endale tähelepanu tõmmata ja panna saal oma tegelaskujule kaasa elama. Kõige vähem jäin ma rahule Külliki Saldre vanaperenaise osatäitmisega. Kui ma plakateid linnaruumis nägin, siis see pilk, mis mulle plakatil vastu vaatas, kutsus mind teatrisse. Selles pilgus oli mingi Niskamäe vägi ja võim, millele ei julgenud vastu hakata. Kahjuks see võim laval minuni ei jõudnud. Aga võib-olla oli asi selles, et ma istusin saali viimases reas ilma prillideta ja ei näinud kõiki detaile. Samas selline veidi hirmu äratav võim peaks igast liigutusest ja sõnast kiirguma, mitte ainult näoilmes väljenduma. Kuigi ega mul midagi muud ette heita polegi. Tegelikult tegi Saldre hea rolli ja päris mitmel korral hakkas mul vanaperenaisest kahju. Mis seal salata, silm läks ka ikka vahepeal märjaks. Aga seda juhtub mul iga kord, kui ma kaasa elama hakkan. Kokkuvõttes võib öelda, et ühtegi halba osatäitmist ei olnud ja kõik töötasid ühtse meeskonnana. Kui kasvõi üks osatäitja oleks puudu olnud, poleks lugu enam tervikuna kokku kõlanud.
Üldiselt on mul hea meel, et ma oma pika teatripausi (peaaegu 3 kuud polnud teatris käinud) otsustasin “Niskamäe naistega” lõpetada. Esialgu tundus mulle, et tegemist on üsna keskpärase lavastusega. Sest nagu juba mainitud, siis paljusid asju oleksin ma justkui juba laval näinud ja midagi väga ahhetama ka ei pannud. Laias laastus jättis lavastus ikkagi positiivse emotsiooni. Nüüd, kui ma seda teksti kirjutan, on peaaegu nädal möödas ja ma olen arvamusel, et tegelikult oli päris huvitav ja võiks teine kord veelgi vaatama minna. Mida rohkem ühte lavastust vaadata, seda huvitavamaks ta muutub. See tõde kehtib muidugi nende lavastuste puhul, kus midagi vaadata on. Ja siin on vaadata nii palju, et ühe korraga kõike haarata ei jõuagi. Näiteks üks kiht on perekonnadraama, teine kiht komöödia, kolmas kiht muusika ja koreograafia, neljas valgustus ja lavakujundus jne.
Kogu lavastuse jooksul mõjus minu jaoks kõige vastuolulisemalt lavakujundus. Näiteks mõjusid lavakujundus ja hele valgus mulle modernselt, kuigi tegevus toimub umbes 90 aastat tagasi. Minus tekitas see vastuolu kohe selle teadmise, et kuigi aeg on edasi liikunud, siis inimeste probleemid olid samasugused sada aastat tagasi, on täpselt samasugused ka nüüd ning ilmselt on samasugused ka saja aasta pärast. Huvitava resonantsi tekitas ka Aarne ja Ilona Helsingis asuv korter, kus kogu mööbel oli miniatuurne. Ühelt poolt on naljakas vaadata täiskasvanud inimest laste tugitoolis istumas, kuid kui me näeme sellist asja teatris, siis peab see midagi tähendama. Ilmselt ei tähenda see seda, et kõik tavalised tugitoolid olid kasutuses ja ainult laste tugitool oli vaba. Pigem näitas see seda, kui väike on vabade inimeste elu Niskamäe vanaperenaise ja Aarne silmis kuna Niskamäe on elu eesmärk ja selle kõrval kahvatub kõik muu. Samas oli Niskamäe ka midagi sellist, mis sünge varjuna kõigi kohal rippus. Kõik tegelased kandsid alati tumedaid riideid, justkui leinates oma vabadust, mille Niskamäe neilt on võtnud. Ainus, kes kannab heledaid riideid on Ilona, kes tuleb vaba inimesena Aarnet Niskamäest vabastama. Hiljem, linnas elades on ka Aarne heledad riided selga pannud ning uuesti abielludes on ka Marttat ja tohtrit võimalik heledates riietes näha. On näha, et heledad riided pannakse siis selga, kui Niskamäelt eemale minnakse ja vabanetakse Niskamäe needusest. See omakorda on jälle üks vastuolu, sest vanaperenaise ja Aarne jaoks on Niskamäe elu eesmärk ja ometigi kannavad nad samuti tumedaid riideid. Lisaks heledatele kostüümidele leevendavad morbiidsust ka lõbusad vahepalad. Näiteks 1930-ndate stiilis meeleolukaid laulukesi esitav trio või kelmikad tütarlapsed, kes tantsivad nii suuskade kui suurte kõhtudega. Iga tantsunumbri ajal oli saalist naeru kuulda. Ja laulud tegid lihtsalt tuju heaks. Kohati tekkis tunne nagu oleks kontserdile või peole sattunud. Peomeeleolu süvendas veelgi enam see, et laval oli pilllimees, kes akordionit mängis. Oleks muusika ainult lindilt tulnud, siis poleks emotsioon pooltki nii tugev olnud. Seda lõbusust oli vaja, et mitte täielikult mattuda Niskamäe alla.
Seega mulle tundub küll, et “Niskamäe naistes” leiab iga teatrikülastaja endale midagi meelepärast. Kuigi tõe huvides pean ütlema, et pigem on lavastus vist ikkagi mõeldud juba selles vanuses inimestele, kes teavad mis asi on abielu ja seal esinevad probleemid. Võib-olla ma teen noortele nüüd liiga, aga mulle tundus, et rohkem naersid keskealised ja vanemad inimesed ning need üksikud noored, keda ma esimese vaatuse ajal saalis nägin, olid pärast vaheaega kadunud. Ometigi mina end keskealiseks ei nimeta ja mulle meeldis. Ja abielust ei tea ma ka midagi. Ja tegelikult ei tea ma ka teatrist midagi. Seega ei oska ma arvata, kellele see lavastus meeldida võiks. Mulle igatahes meeldis.
 
Autor: Hella Wuolijoki
Lavastaja, dramaturg ja laulutekstide autor: Tiit Palu
Kunstnik: Lilja Blumenfeld
Valguskujundaja: Margus Vaigur
Muusikaline kujundaja: Ele Sonn
Koreograaf: Mare Tommingas
Osades:
Külliki Saldre – Loviisa, Niskamäe vanaperenaine
Priit Strandberg – Aarne Niskamägi (Loviisa poeg)
Ragne Pekarev – Martta
Maarja Johanna Mägi – Ilona
Riho Kütsar – Simola peremees
Saara Nüganen – Salli (toatüdruk)
Merle Jääger – telefoni-Sandra
Andres Mähar – praost
Kaarel Pogga – apteeker
Karol Kuntsel – tohter
Oskar Seeman – õpetaja Vainio
Ken Rüütel – töödejuhataja
Aime Roosileht – Serafiina
Tantsivad lüpsitüdrukud: Mirjam Aavakivi, Saara Kaljujärv, Trine Uusen, Gabriele Eensoo, Veronika Maide, Anabel Ainso, Eliise Virumäe, Merilyn Elge, Lisanna Lajal, Anette Pärn
Pillimees: Kert Krüsban
 
LOE LISAKS: https://www.vanemuine.ee/repertuaar/niskamae-naised/ 

* – päisefoto autor Heikki Leis

Loe edasi

Julm mõrvar Hasse Karlson...

Külm, karge talv. Hiline aeg. Kõrvaline koht Rootsi sisemaal. Katki läinud buss ja üks mälestustesse takerdunud mees, kes üle kahekümne kuue aasta jälle kodukanti satub. Uue bussi ootamine näib venivat ja nii rändab Hasse Karlssoni (Karol Kuntsel) mõte tagasi aega, mil ta oli veel kolmeteistkümne aastane poisike. Aega, mil ta kohtus uue metsaülema poja, Pääsukesega (Priit Strandberg), kes muutis Hasse elu kardinaalselt. Kõik sündmused meenuvad Hassele lagunenud raudteesilda nähes.

Nagu Vanemuise teatri lavastuse pealkiri (“Julm mõrvar Hasse Karlsson paljastab tõe naise kohta, kes külmus surnuks raudteesillal”) juba reedab, hakkab Hasse meenutama seda, kuidas üks naine raudteesillal surnuks külmus. Esmapilgul võib tunduda, et tegemist on väga lihtsakoelise krimilavastusega, kus keegi naine saab lavastuse lõpus surma. Küsimus on ainult selles, kas surma saab Hasse ema Berta (Maria Annus), hobuseparisniku lesk (Külliki Saldre), ilma ninata tromboonimängija Janine (Liisa Pulk) või usulahu liige Aurelia (samuti Liisa Pulga kehastuses). Kindlasti on oluline ka näidendi autor Henning Mankell, kes eestlastele on tuttav eelkõige oma krimilugude poolest. Sel korral on aga küsimusest, kes saab surma või kes oli mõrvar, hoopis olulisem küsimus milline on inimese psüühika ja sisemaailm.

Publik näeb kogu lugu läbi Hasse silmade ja maailmavaate ning peategelaseks tõuseb seetõttu just Hasse. Väga olulisteks tegelasteks nii lavastuse kui ka Hasse eluloo kujunemise seisukohalt on Pääsuke ja Hasse ema. Võib isegi arvata, justkui oleks Pääsuke kõige positiivse ja ema kõige negatiivse sümboliks Hasse elus. Kuna Pääsuke muudab Hasse maailma, siis on üsna ilmselge, et teda on Hasse oma meenutustes idealiseerinud ja ehk näidanud veidi heledamates toonides. Ema meenutab Hasse aga pigem tumedaid toone kasutades. Siiski pole kõik nii mustvalge ja Hasse näeb ka Pääsukeses tumedamat külge ning emas heledamat külge.

Seetõttu on kogu lavastuse jooksul huvitav näha kuidas noored poisid Troonikiviks kutsutud kivi juures esimest korda kohtuvad ning hiljem terve talve jooksul sisuliselt lahutamatuteks sõpradeks saavad. Ühel hetkel tuleb valida, kas minna sõbraga raudteesillale külainimesi hirmutama, teha kodus koolitükke või minna ema valmistatud rotilõkse müüma. Nii nagu sellises vanuses poistele kohane, näeme ka Hasse puhul, kuidas sõber muutub olulisemaks kui ema, ja kuidas see poisi edasist elu mõjutab. Mis on see, mis sunnib Hasset näiteks Janine kööki sipelgaid panema, kuigi poiss seda väga ei tahaks. Või mis paneb Hasset ema unistust lõhkuma ja tema raske tööga kogutud säästusid varastama. Seega võib iga teatrivaataja küll saalist lahkudes teada kindlalt, kes oli naine, kes külmus surnuks raudteesillal. Kuid kindlasti toob lavastus kõigis esile erinevad emotsioonid ja mälestused, mõjudes justkui terapeutilise psühholoogi külastusena.

Kindlasti on ema osa Mankelli näidendis märgilise tähendusega, kuna Mankelli ema jättis nende pere maha, kui Mankell oli kõigest ühe aastane. Seetõttu on eeldatud, et näidend võib olla teatud osades autobiograafiline. Nii võib ainult oletada, kas Berta osa on Mankelli teadlik unistus emast või hoopis ilma emata kasvamise viha välja elamine. Mina kaldun viimase variandi poole, kuid eks iga vaataja leiab omaenda tõe. Kindel on aga see, et tulemuseks on väga huvitavalt kirja pandud ema osa näidendis. Tanel Jonase lavastuses teeb ema osast väga hea rolli Maria Annus.

Minu meelest lõi Maria Annus Bertast just sellise ema, kes näeb väsinud ja kurnatud välja ning oleks justkui kibestunud kogu oma elu üle, kuid sisimas on tegemist hooliva ja armastava emaga, kes ehk seetõttu ongi kibestunud ja kurnatud, et oma perele parimat pakkuda. Kui selle parima pakkumine käib üle jõu, sest sa oled ainus, kes perekonna toimimise nimel pingutama peab, siis ongi tulemuseks kibestumus ja väsimus. Annus mängib endast kordades vanema ja haigema ema rolli suurepäraselt välja. Esmapilgul võib tunduda, et pole seal midagi väga erilist. Selg küüru, hallisegune parukas pähe, mõned kehakumerused juurde ja ongi noorest Maria Annusest saanud vana ja haige Berta. Samas pole Annusest tehtud täielikku vanainimest, mis tänapäevaseid grimmeerimistehnikaid arvestades pole kuigi keeruline ettevõtmine. Sel korral on hoopis oluline tinglikkus ja sõnadeta kokkulepe, et kui Annusel on hall parukas peas, siis ta on vanemaealisem. Isegi, kui talle pole kortsusid näkku joonistatud ja näha on noore naise sile näonahk.

Aga Annuse mängus on olemas sügavam mõõde mis koos halli paruka ja väikese küüruga panebki meid tõsimeeli uskuma, et Berta on vana ja väsinud, mitte noor ja energiline. Näiteks stseenis kus ta tuleb kõrtsist töölt ja palub Hassel endal kingad jalast aidata. Palves on tunda kogu selle vana naise kibestumist ja väsimust, samas näitab Annus meile Berta silmis sel hetkel armastusesädet oma poja vastu. Just sellist sädet, mis on emal silmas siis, kui sa tead, et peale väsitavat tööpäeva ootab sind kodus armastav pere.

Mulle tundub, et põhjuseks võib olla hea koostöö lavastaja Tanel Jonase ja Maria Annuse vahel. Olles näinud varasemalt mitmeid Jonase lavastusi („Meie oma tõde, meie oma õigus“, „Sweeney Todd“), milles Annus samuti mänginud on, julgen tõdeda, et Jonase lavastustes tõuseb Annus jõuliselt esile. Kuigi ta pole üheski eelmainitud lavastuses peategelane olnud, on just tema tegelased olnud need, keda on huvitav jälgida ja kes annavad lavastusele uue mõõtme. Nii Bertat, proua Lovett´it kui ka Vargamäe Marit iseloomustab tugevus ja kindlameelsus. Nad kõik on naised, kes haaravad ohjad, kui vaja ja lisavad sellega lavastusse nii ootamatust kui põnevust. Olles näinud Annust ja Jonast lavapartneritena, pole ma nendes lavastustes märganud Annuse oskust märkamatult, kuid sihikindlalt esile tõusta ja panna kogu publik oma tegelasele kaasa elama. Samas on kõikides eelpool nimetatud Jonase lavastustes olnud selgelt näha, kuidas Annuse tegelased asuvad alguses kõrvaltegelastena lavale ja etendse lõpuks on nad saavutanud kindla ja väärika naispeaosa. Ilmselt ongi põhjuseks Annuse ja Jonase pikaaegne lavapartnerlus, mistõttu oskab Jonas oma lavastustes Annuse näitlejatugevused esile tuua.

Mankell on oma näidendi kirjutanud vägagi psühholoogiliselt. Teadlik vaataja võib sealt võib leida isegi viiteid psühhoanalüütik Carl Gustav Jungi teooriatele justkui sümboliseeriks meri terviklikkust ja alateadvust. Me ei saa kunagi teada, kas Mankell seda ka ise just päris nii tõlgendas, kuid lavastusest on võimalik välja lugeda erinevaid unistusi ja alateadlikke soove, mis Jungi teooriale viitavad. Ja neid antakse just mere sümbolit kasutades edasi. Jungi teooriale tuginedes, tundus mulle, et meri ja mere äärde pääsemine oli Berta jaoks miski, mille nimel unistada ja mille poole püüelda. Midagi, mis aitas taluda igapäevast rasket elu ja muret perekonna pärast. Sest Berta ütles ise, et ilma unistusteta pole mitte midagi ning ilma unistusteta elu on justkui märg puuhalg, mis ei põle. Just unistused olid need, millest rääkides tõi Maria Annus Berta tõelise olemuse esile. Midagi, mis aitas pääseda eemale kahetoalisest majast, milles pere elas ja mida Hasse silmnähtavalt põlgas ja häbenes.

Psühholoogiliselt täpsest rollisooritusest annavad aimu ka Berta unistuse või mineviku meenutuse stseenid. Enamasti kasvab Berta unistamine või mineviku meenutamine välja argisest ja tema jaoks pigem ebameeldivast tegevusest. Näiteks stseenis kus Hasse ja ema olid isa raudtee äärest koju toonud, oli ema isa pärast mures ja kurb isa teguviisi üle. Sel hetkel oli näha Berta valu ja ahastust, mida Annus andis edasi veidi hääletooni ja kõnemaneeri muutes, kuid oli aru saada, et ise Annus sarnast olukorda läbi elanud ei ole. Kogu ahastuse tekitatud pinge hakkas aga silmapilkselt leevenduma, kui Berta võttis välja laevamudeli nimega „Celeste“ ja hakkas Hassele rääkima oma unistusest sõita Rotterdami. Seda oli väga huvitav jälgida, kuidas Annuse sõnavalik järjest pingevabamaks ja rõõmsamaks muutus ning stseeni lõpuks oli vanast Bertast saanud justkui väike süütu laps, kes unistab, et maailmas on kõik võimalik. See, mis sel hetkel laval toimus oli näitleja ära õpitud liigutused, miimika ja hääletooni muutmine, kuid need tingimused olid piisavad, et saavutada kokkulepitud tulemust – näidata ema emotsioonide muutumist.

Kui kogu lavastuse atmosfäär oli pigem sünge, siis ainsad heledad hetked saabusid lavale koos Aurelia või Janine´ga ning siis kui Berta tõi välja valge laevamudeli „Celeste“. Näiteks usulahku kuuluv Aurelia ja ilma ninata Janine näitasid, et kuigi sa oled teistest erinev, siis ei tähenda see autoamatselt seda, et sa pead õnnetu ja kurb olema. Nii stseen, kus Aurelia Jumalale kohvi pakub, kui ka stseen kus Janine hingestatult trombooni mängib näitasid neid ühest küljest kui külaveidrikke, kuid teisest küljest näitasid nad Hassele inimeste helgemat külge ja mõjusid ka publikule kui lumelt vastu sätendav päikesekiir sombuses talvepäevas. Kui Hasse jaoks oli eelkõige Janine ja tema puhas süütus headuse ja õnne võrdkuju, siis tema ema jaoks oli selleks „Celeste“. Maria Annus andis saalis istujaile väga selgelt mõista, et tegemist ei ole täiesti tavalise laevamudeliga, vaid ta andis mudelile elu. Justkui võiks tõesti Sadamateatrist kasvõi kohe peale etenduse lõppu laeva pardale astuda ja helesiniste unistuste poole sõitma hakata.

Ei tasu siiski ära unustada, et kogu lugu on meenutus läbi Hasse silmade. Püüdlus mõista, mis ikkagi juhtus, et nad emaga riidu läksid. Emaga, kes tegelikult oli Hasse jaoks kallis ning kelle jaoks oli Hasse ilmselt kõige olulisem. Sellele, et ema ja Hasse olid teineteise jaoks kõige olulisemad, viitab ema lause, et Hasse on tema meri. Ning Hassele meeldis see ema, kes meenutas oma toredaid seiku merelt. Tegelikult oli neis mõlemas ilmselt olemas vabaduseiha ja see muutis nad sarnasemaks, kuid ema ja poeg seda teineteisele ehk tunnistada oleksid tahtnud. Kuigi poeg häbenes ema, vaatas ta teda siiski uhkuse ja imetlusega kui ema endal hammast välja üritas tõmmata. See Karol Kuntseli poolt välja näidatud imetlus, tõstis Maria Annuse veelgi rohkem esile ja seda oli hea vaadata, kuidas näitlejad teineteist toetasid.

Lavastuse lõpustseenis on Hasse jälle tagasi tänapäevas, ning seisab peale ema matuseid selle sama silla juures, kus kakskümmend kuus aastat tagasi kõik juhtus. Lavale ilmub Berta. Vaikivana. Maria Annuse näolt võib välja lugeda nii pettumust kui kurbust, kuid need emotsioonid on vaevumärgatavad. Ja järgmisel hetkel on kõik. Berta lahkub. See, kas ema andestas pojale, jääb juba igaühe enda otsustada. Nagu ka see, mis sai Hassest edasi. Igatahes on kindel, et teatrisaalist lahkudes ei saa mõtted veel pikka aega asu ja pole midagi imestada, kui mõne hetke möödudes tekib tunne, justkui oleksid sa ise väljunud psühholoogi kabinetist. Justkui oleksid just sina see, kelle meenutused rahva palge ette toodi.

Autor: Henning Mankell

Lavastaja: Tanel Jonas

Kunstnik ja valguskunstnik: Kristjan Suits

Helilooja: Priit Strandberg

Mängisid:

Karol Kuntsel – Hasse Karlsson

Priit Strandberg – Pääsuke

Maria Annus – Hasse ema

Külliki Saldre – hobuseparisniku lesk

Liisa Pulk – Janine; Aurelia

* – päisepildi autor Heikki Leis (pilt pärit Vanemuise koduleheküljelt)

Sel korral on postitus veidi teises võtmes kirjutatud kuna tegemist on minu ühe koolitööga. Rolliportree aines „Teatrikriitika praktikum“

Loe edasi